L, 2165. päev: maraton algab

Rongiga söömas. Otsime raamatupoest Loriot’ plaate, aga neid ei ole, hoopis kaks saksakeelset anatoomiaatlast. Üks tudengiühingukaaslane on teadusillustraator ja on joonistanud ka anatoomiaraamatute pilte, tema oleks ühe teinud raudselt paremini, sest ühes (mis on vist õpik keskmisele koolieale) on pildid joonistatud kohati otsekui lapsekäega.

Õhtul algab lumesadu ja õhtu täidab televisual feast*, esimesed kaks tundi kuuetunnisest oopusest, mille pealkiri prantsuskeelsel karbil on Speer et Hitler, internetist selgunud algne pealkiri aga Speer und Er (2005). Arvatagi jutustab film Speeri ja Hitleri keerukast suhtest.

* Nagu ütles mister Hutchinson „Fawlty Towersi” osas The Hotel Inspectors, pälvides Basil Fawltylt torke „Why don’t you speak properly?” Hutchinson ütles seda BBC loodusdokumentaali kohta.

Saksakeelsete näitlejate saatus on kurb: kui mujal maailmas mängiksid iseäraliku näovärgiga näitlejad (kes ei saa mängida romantilisi kangelasi) karakterrolle, siis Saksamaal satuvad nad varem või hiljem mängima natse. Ainult et igaüht esimene kord filmis näidates võidaks öelda ka ikka tegelase nimi, sest kes näiteks tunneks ära veidi sorakil vuntside, suure nina ja helesiniste silmadega Hitlerit või vale soengu ja mitteümmarguste prillidega Himmlerit? Ühe munder on hele, see on siis Göring, aga mitme nime teadasaamiseks tuleb kannatada mitu jagu. Admiral Raederi kehastajat nägin eelmine kord ekraanil filmis Good Bye, Lenin! (2003), kui ta oli endine koolidirektor, väga purjus ja pidi pidama sünnipäevakõne koomast ärganule, kes ei teandudki, et Ida-Saksamaad enam ei ole.

Ühes kohas istub Speer saalis, kus on talalagi ja selle keskel pommiauk, ja ma ütlen, et tema asemel ma seal all ei istuks, sest see lagi ei kanna, ja pool minutit hiljem, kui Speer on süvenenud kirjatöhe, kukubki lagi alla.

Speeri sekretär on siivas, toob Nürnbergi Speeri kaitsjale püksis kaitse jaoks olulisi dokumente ja käsib kaitsjal keerata silmad akna poole, kui need välja võtab, aga kui riideid kinni nööbib, on häbelikkus kadunud.

See selleks, aga olen täitsa rabatud, kuidas filmis kaunistas Speer enda ministrikabinetti uute lennukite ja allveelaevade plaanidega, mille paberite peal oli muidu suur tempel Geheime Kommandosache! ning neid tulnuks hoida luku taga, mitte riputada seintele. Samas jaksasin filmi kuuest tunnist vaadata ainult umbes kaks, nii et vahest tagapool Speer äkki teatab, et tegelikult ta kogu aeg õõnestas riiki, pannes uute sõjamasinate plaanid kõigile näha. Saksamaal oli salastatus kohati nii karm, et veel 1943. a ei teadnud riigi söetööstuse juht, kellele allus ka raketitootmine, et sõjavägi on välja töötanud ballistilise suurraketi ja korraldab parasjagu omal käel selle masstootmist (söemagnaadile allus tahkekütusrakettide tootmine, A4-l oli vedelkütusemootor – sellega on seotud ainus nali Dornbergeri mälestustes, sest kui see oli käinud Dornbergeriga kohtumas ja küsinud Wernher von Brauni kohta, kes see on, väitis Dornberger von Brauni tööd otsivaks tudengiks, kes tuli näitama raketiplaane; tööstur tahtis von Brauni endale tööle ja pidas Dornbergeriga sel teemal umbes pool aastat kirjavahetust, kuni viimane lõpuks ütles, et me tegime pisut nalja, tegelikult on von Braun juba raketiasjanduse professor ja teie juures tööd ei vaja). Või et liitlased said teada alles pärast sõda, et 1933. aastast saati tegutses posti, raadiot, telefoni ja telegraafi jälginud tehnikaluureasutus Forschungsamt (sellest on ka mingi raamat).