P, 2159. päev: noore Kreutzwaldi tembud

Eile oli viimane talvepäev, täna on jälle kevad. Metsa all ei ole lund enam ollagi, aknale lendab suur ööliblikas.

Loen: saan läbi Gustav Suitsu „Noore Kreutzwaldi” soome tõlke, mis on ses suhtes põnev raamat, et Suits kirjutas selle millalgi 1950. aasta paiku ja soome tõlge ilmus 1953, aga eesti originaal alles 1983 (Rootsis), nii et mis parata, Kreutzwaldi noorestpõlvest on siin nii mõningaidki üllatusi võrreldes sellega, mida kuulsime koolis ajaloo ja kirjanduse tunnis (nagu et „Viru vanne” ei saanud kuidagi toimuda, sest kuigi Kreutzwald käis Rakveres samas koolis kui Faehlmann, käis ta seal mitu aastat hiljem ja tutvus temaga alles Tartus ülikoolipäevil). Raamatus on ainest värvika eluloofilmi väntamiseks ning pisut vaidleme, kas Kreutzwaldi Tartusse saabumist kujutava filmi pealkiri peaks olema „Peterburi keigar” või „Keigar Peterburist”, mis kõik põhineb Suitsu dokumendiavastustel, et enamik Peterburis saksa koduõpetajana teenitud rahast kulus Kreutzwaldil Peterburis kombekohaste rõivaste hankimiseks, isegi kui ta ei suutnud seltskonnaellu sulanduda (sest vene keelt oskas ta halvasti ja prantsuse keelt üldse mitte), ning esimene Kreutzwaldi Tartus mainiv ürik on ülikooli rektori kiri politseiülemale (paar kuud enne Kreutzwaldi immatrikuleerimist), millega antakse politseile üle paar pedelli kinnivõetud kisakõri ja mainitakse, et üks, keegi Kreutzwald, pääses jooksu, aga tema kuub jäi pedelli kätte. Hiljem muidugi värvikas korporandielu, kehv õppeedukus loodusteadustes (mille põhjendamisel laseb Suits fantaasial lennata) ja kirurgias, arstiabilisena Riias koolerat tõrjumas, tiisikusse manduv andekas arst ja suguvend Faehlmann (kui filmi tegijad otsustavad läheneda peldikuhuumori võtmes, siis võib Faehlmann muidugi saada korraga tiisikuse ja koolera) ja ning korter Saksamaalt sisserännanud tinavalaja pööningul, kelle tütre võtab Kreutzwald hiljem naiseks ja kelle teine tütar läheb mehele Virumaale mõisa, mille usaldusväärsete teenijate hulgas on seesama toapoiss Jaagup, kellelt Kreutzwald kuulis lapsena esimest korda Kalevipojast (kuigi Jaagup ei olnud vana taat, vaid Kreutzwaldist ainult 17 a vanem). Raamatu lõpus saab Kreutzwaldist 3. järgu tohter (kui esimene eksam ei oleks läinud väga halvasti, oleks saanud koguni 2. järgu) ja naisemees ning ta kolib tööle Võrru, jättes katki rahvaluulekorjamise koos baltisaksa estofiilia üleüldise hääbumisega 1830. aastatel.

Kui kätte saate, lugege-lugege (kuigi mina enda eksemplari ei laena, vähemalt mitte enne seda, kui on tagasi toodud siinkandi laadafilmide DVD).

Pärast loen võrdlemisi ühe soojaga läbi Kiviräha „Lood”.