Hommikul kaks tundi kunstimuuseumis (kus ma seni veel ei ole käinud), mis osutub vingeks kümnekordseks hooneks vanalinna vanimas osas. Ärge laske end heidutada heidutada välimusest: väljast paistab kunstimuuseum nagu sõjakannatuste memoriaal. Korruste tohutu arvu seletab see, et tegelikult loetakse maja kummagi poole poolkorruseid eraldi korrusteks ning keldrid on süvistatud otse kaljusse.
Meid huvitab eelkõige Jaapani värviliste puulõigete näitus, mille saksakeelse kataloogi (288 lk, 3 cm, 2 kg) eile spetsiaalselt läbi lugesin. Kataloogis on nimelt piltide kohta rohkem teavet kui näitusel pildi kõrvale mahub. Sellele, kuidas kulgeb näituseruumides piltide numeratsioon, me pihta ei saagi; oletan, et pildid on nummerdatud Jaapanis või Saksamaal, aga üles on pannud need muuseumi prantslased ning täiesti abstraktse loogika alusel, näiteks värvide või näitlejate näoilme järgi. Eks looduses ole pildid ikka ehedamad kui kataloogis, näiteks oshi-e-tehnikaga piltide udupeent tööd raamatust ei paista (seal trükiti pilt paberile, lõigati trükkimata paber ära, liimiti allesjäänud värvijooned riidele, lõigati uuesti välja, liimiti paberile).
Pärast kondame veel muuseumis ringi ja siis muuseumipoes ning läbi lõikava kõleda tuulega vanalinna bussipeatuse poole. Koogipood on pühapäeviti kinni ja McDonaldsisse ei lähe, sest siinkandis, nagu teame, võib seal ligi hüpata kelner ja hakata suhtlema prantsuse keeles.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment