Hommikupoole jalutuskäik kohalike linnusevaremete juures (on paks udu) ja linnas (ikka on udu), kunstimuuseumis ning kohvikus (vat seal udu ei ole, vaid on hoopis laupäevalgi päevamenüü, mille kala selgub piltsõnastiku järgi olevat maakeeli koha).
Alustan külalise lahkumise järel Gustav Suitsu raamatu „Noor Kreutzwald” soome tõlke lugemist, mis aktikvaarse teose sain ükspäev soome sõbralt vastusena uusaastaks saadetud kalendrile. Pikemalt siis, kui läbi saab.
Filmiks vaatame Saksa ajaloo-kirjandus-romantikafilmi Goethe! (2010), mida eelmine kord nägin umbes kaheksa meetri kauguselt 14-tollisest telekast, aga nüüd näen suurelt ekraanilt pisut detailsemalt. Alles möödunud sügisel lugesin Goethe noorpõlvemälestusi, aga Lotte episoodi jätab ta seal külmalt vahele. Film on ka teisel vaatamisel romantiline draama, noh. Kaheksa meetri kauguselt vaadata oli täitsa paras.
Vaatame, õigemini kuulame ühe kõrvaga ka „Eesti laulu” I poolfinaali, mille mitme laulu kohta arvan, et selle autor vist ei ole ette kujutanud, kuidas see paistaks ja kõlaks Eurovisioni laval. Üks koolivend, kelle eesnime ja isegi nimetähe jätame praegu targu mainimata, oli enda osalusest kuulutanud feisspukkis, mis põhjustas veikese elevuse, sest E ajas ta segi teise mu samanimelise kooli- ja koorivennaga, kes on praegusel ajal hoopis kaitseväe ohvitser. Lugu osutub aga äärmiselt kahvatuks ja kelle bändis ta mängis, seda ma ka ei ütle. Mu lemmik saab edasi ja ülistan veel kord nende muistset muusikavideot, mida ülistas veel kõrgemini tuntud Eesti filmide asjatundja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment