Kui kuum täna on, ei tea keegi, sest kraadiklaas näitab kriipse. Peab vist panema andurile uued patareid. Eilses kastkääpas on täna nagu mulda vähem ja lilli nagu rohkem, which is nice. Tööl on toanaaber kolmapäeva hommikul ära ja saab avada akna füüsikaseadusi arvestades nii, et kuumus toast ikka välja läheks (võib-olla võtan kätte ja joonistan ning skannin siia skeemi).
Kraadiklaasi andur vajab lahtivõtmist ja raadiokanali vahetamist. Kui tööle hakkab, näitab toatemperatuuriks 30 °C; täitsa usutav.
Toalaes on isane Zygiella x-notata, usutavasti keegi korterirõdu asukatest, sest et seda liiki seal eriti rohkesti eluneb. Lavendlite vahel on peopesasuuruse peene võrgu kudunud keegi pisike ämblik, kes on palja silmaga vaatamiseks veel liiga väike, aga kelle võrgu kuju ning isteasend keset võrku viitab näiteks pigem perekonnale Araneus.
Õhk lõhnab – ja ma ei mõtle alumise portugali naabri kahtlast kommet rõdul kala grillida. Heas mõttes lõhnab.
Täna on muidu see märkimisväärne aastapäev, et saab suhteliselt ümmargune arv aastaid mööda päevast, mil kirjutasin vist ainsa tasustamata proovitõlke minu tõlkijateel. Mäletan seda sõnaraamatuvirnadega rahvamassi, üle kahekümne inimese, kes moodustasid nimekirja lõpuosa (perekonnanime järgi) umbes T-tähest edasi. Mäletan seda paanilist lehekrabinat, mis hakkas kohe, kui tööd lubati alustada (ja oma mõtet, et ma küll tekstis selliseid sõnu ei näe, mida peaks sõnaraamatust hakkama järele vaatama). Teades, et kohti on üle kuue korra vähem kui nimekirjas inimesi, olin ma kindel, et ega paljude kümnete inglise filoloogide vastu niikuinii ei saa, aga proovida ju võib, mistõttu tegin täitsa pingevabalt (ja kui õigesti mäletan, siis olin üks esimesi, kellel sai töö valmis, kolmest leheküljest käsitsi kirjutamisest hoolimata – ma ei olnud aastaid nii pikka teksti käsitsi kirjutanud). Kes oleks võinud aimata, et sellest toatäiest saab sisse ainult kaks. Varasem tõlkekogemus tuli kasuks!
30.6.10
Valestilugemised VIII: mai-juuni
Aed ja jobu
[Aed ja kodu (PM)]
Naised kloonivad heateo
[Naised koovad heateo (Tartu PM)]
Tuhala tõttu suletud Iiri lennujaamad avatakse taas
[Tuha tõttu suletud Iiri lennujaamad avatakse taas (PM)]
Undva kiigealust katsid hiinlased
[Undva kiigeehitust kaesid hiinlased (MM)]
Maailma suurimat kopramammit on näha ka kosmosest
[Maailma suurimat kopratammi on näha ka kosmosest (PM)]
Natsikasutajate arv tõusis aastaga 74 protsendini elanikkonnast
[Netikasutajate arv tõusis aastaga 74 protsendini elanikkonnast (PM)]
Ilves valijatele: nõudke poliitikutelt kompensatsiooni
[Ilves valijatele: nõudke poliitikutelt visiooni (PM)]
Eesti teostab tuumarünnaku........
[Eesti toetab tuumajulgeoleku monitooringu edendamist (PM)]
Koerad käisid koolis mõnuaineid ostmas
[Koerad käisid koolis mõnuaineid otsimas (Tartu PM)]
Edelaraudtee sodib Tartu vaksalist vaid ruutmeetrit
[Edelaraudtee soovib Tartu vaksalist vaid ruutmeetrit (Tartu PM)]
... kõige sagedamad kõrvalnähud on peapööritus ja unistus.
[... kõige sagedamad kõrvalnähud on peapööritus ja unisus.]
Luige laat algas Eesti ilusaima tissi valimisega
[ Luige laat algas Eesti ilusaima vissi valimisega (PM)]
Leht: Eesti ostab lähiaastatel kuni 50 franki
[Leht: Eesti ostab lähiaastatel kuni 50 tanki (ERR)]
Kevade hilinemine nihutas trallikeelu algust
[Kevade hilinemine nihutas traalikeelu algust (PM)]
Geiparaad Moskvas Punasel väljakul ja Medvedevi pidulik lõuna Kremlis
[Galerii: paraad Moskvas Punasel väljakul ja Medvedevi pidulik lõuna Kremlis (PM)]
Prantsusmaa dessantlaev Mistral, mille Venemaa merevägi plaanib omale osta, võib saada karistuseks Venemaal toodetud helikopterid.
[Prantsusmaa dessantlaev Mistral, mille Venemaa merevägi plaanib omale osta, võib saada varustuseks Venemaal toodetud helikopterid. (PM)]
Ilves Kevadtormil: kaitsevägi muutub kergemaks
[Ilves Kevadtormil: kaitsevägi muutub targemaks (PM)]
Savisaarest võib saada usuliidu juht
[Savisaarest võib saada uisuliidu juht (PM)]
Tallinn kavandab teha elektroonilisele piletisüsteemile haiget
[Tallinn kavandab elektroonilisele piletisüsteemi riigihanget (ERR)]
Eesti mäda
[Eesti mälu (raamatusari)]
Poola kõrgvesi nõuab Varssavit
[Poola kõrgvesi nõuab uusi ohvreid ja piirab Varssavit (PM)]
Soome pääses toiduahela suurstreigist
[Soome pääses toiduaineteala suurstreigist (PM)]
Turistid kaotavad õiguse kesklinna tänavatel seista
[Taksod kaotavad õiguse kesklinna tänavatel seista (PM)]
Inimesed unistavad imelisest mekast
[Unenäod eristavad inimest kalast (PM)]
Kangro saab vanalinna linnalt ära osta
[Kangro saab vanalinna ateljee linnalt ära osta (PM)]
Eesti õhuruumis «seksis» mullu 20 välisriikide sõjalennukit
[Eesti õhuruumi «eksis» mullu 20 välisriikide sõjalennukit (PM)]
Moes on lopsakad vormid ja geomeetrilised taimed
[Moes on lopsakad taimed ja geomeetrilised vormid (PM)]
Kormoran tõi nõukogu TÜ juhtimisreformi toetama
[Kompromiss tõi nõukogu TÜ juhtimisreformi toetama (PM)]
Hiiumaa püksid tõusukursil
[Hinnad püsisid mais tõusukursil (PM)]
Vanalinnapäevade kohal hõljub täna spordivamm
[Vanalinnapäevade kohal hõljub täna spordivaim (PM)]
Rahvaliit on saja lakkuja asemele saanud mõnikümmend uut liiget
[Rahvaliit on saja lahkuja asemele saanud mõnikümmend uut liiget (PM)]
Helsingis puhkes lõbus massikaklus
[Helsingis puhkes lõbustuspargis massikaklus (PM)]
Maailmakulgla
[Maailmaküla (PM)]
Kamp araablasi tegi Tallinna ARKile juhilubade pärast ära
[Kamp araablasi tegi Tallinna ARKis juhilubade pärast kära (PM)]
Riigikogu ei toetanud seksi
[Riigikogu ei toetanud seksi vanusepiiri tõstmist (PM)]
Russid hakkavad harvem käima
[Bussid hakkavad harvem käima (Tatru PM)]
Digilevi infopäeval räägitakse riigipöördest
[Digilevi infopäeval räägitakse digipöördest (MM)]
Trikimägi saab uued tapaliinid
[Trikimägi saab uued trampliinid (Tartu PM)]
Increasing the Coitusness of Europe
[Increasing the Competitiveness of Europe (erialaliidu meilist)]
Peipsi kalurid asuvad võitlusse sakalastumisega (st Sakalaks muutumisega)
[Peipsi kalurid asuvad võitlusse salakalastamisega (PM)]
... Savisaar on ... liblikakujuline
[Tehnika tänava viimase pikendusjupi avamisel täna keskpäeval ütles linnapea Edgar Savisaar, et Tallinn on liblikakujuline ning uue teelõigu lisandumine tegi liblika keskosa laiemaks. (PM)]
Europarlamendis jagati Eesti kohta
[Europarlamendis / jagati Eesti kohta / kiidusõnu (PM)]
Piltuudis: merejalaväelased kuulusid Kameruni
[Piltuudis: merejalaväelased kuulasid Kairit Tuhkaneni (PM)]
Eestis avatakse esimene emapiimapank.Rahvaliit puhastas veel oma rindu
Teine katse:
Eestis avatakse esimene emapiimapank. Rahvaliit punastas veel oma ridu
[Eestis avatakse esimene emapiimapank. Rahvaliit puhastas veel oma ridu (PM)]
Peaminister: Eesti pöörab erilist tähelepanu inkvisitsioonile
[Peaminister: Eesti pöörab erilist tähelepanu inflatsioonile (PM)]
R, 1311. päev: 9× mööda
[R, 1311. päev: 9× mõõda (siit blogist; ma hakkan vist saarlaseks saama)]
USAs tabati arvatavad Vene tampoonid
[USAs tabati arvatavad Vene spioonid (PM)]
Ainsa mehe esindusauto
[Ausa mehe esindusauto (PM)]
Medvedev: on aeg müüa riik ära
[Medvedev: on aeg müüa riigi vara (PM)]
Mobiilifirmad panid lapsklientide eest kaitseks seljad kokku
[Mobiilifirmad panid lapsklientide kaitseks seljad kokku (PM)]
[Aed ja kodu (PM)]
Naised kloonivad heateo
[Naised koovad heateo (Tartu PM)]
Tuhala tõttu suletud Iiri lennujaamad avatakse taas
[Tuha tõttu suletud Iiri lennujaamad avatakse taas (PM)]
Undva kiigealust katsid hiinlased
[Undva kiigeehitust kaesid hiinlased (MM)]
Maailma suurimat kopramammit on näha ka kosmosest
[Maailma suurimat kopratammi on näha ka kosmosest (PM)]
Natsikasutajate arv tõusis aastaga 74 protsendini elanikkonnast
[Netikasutajate arv tõusis aastaga 74 protsendini elanikkonnast (PM)]
Ilves valijatele: nõudke poliitikutelt kompensatsiooni
[Ilves valijatele: nõudke poliitikutelt visiooni (PM)]
Eesti teostab tuumarünnaku........
[Eesti toetab tuumajulgeoleku monitooringu edendamist (PM)]
Koerad käisid koolis mõnuaineid ostmas
[Koerad käisid koolis mõnuaineid otsimas (Tartu PM)]
Edelaraudtee sodib Tartu vaksalist vaid ruutmeetrit
[Edelaraudtee soovib Tartu vaksalist vaid ruutmeetrit (Tartu PM)]
... kõige sagedamad kõrvalnähud on peapööritus ja unistus.
[... kõige sagedamad kõrvalnähud on peapööritus ja unisus.]
Luige laat algas Eesti ilusaima tissi valimisega
[ Luige laat algas Eesti ilusaima vissi valimisega (PM)]
Leht: Eesti ostab lähiaastatel kuni 50 franki
[Leht: Eesti ostab lähiaastatel kuni 50 tanki (ERR)]
Kevade hilinemine nihutas trallikeelu algust
[Kevade hilinemine nihutas traalikeelu algust (PM)]
Geiparaad Moskvas Punasel väljakul ja Medvedevi pidulik lõuna Kremlis
[Galerii: paraad Moskvas Punasel väljakul ja Medvedevi pidulik lõuna Kremlis (PM)]
Prantsusmaa dessantlaev Mistral, mille Venemaa merevägi plaanib omale osta, võib saada karistuseks Venemaal toodetud helikopterid.
[Prantsusmaa dessantlaev Mistral, mille Venemaa merevägi plaanib omale osta, võib saada varustuseks Venemaal toodetud helikopterid. (PM)]
Ilves Kevadtormil: kaitsevägi muutub kergemaks
[Ilves Kevadtormil: kaitsevägi muutub targemaks (PM)]
Savisaarest võib saada usuliidu juht
[Savisaarest võib saada uisuliidu juht (PM)]
Tallinn kavandab teha elektroonilisele piletisüsteemile haiget
[Tallinn kavandab elektroonilisele piletisüsteemi riigihanget (ERR)]
Eesti mäda
[Eesti mälu (raamatusari)]
Poola kõrgvesi nõuab Varssavit
[Poola kõrgvesi nõuab uusi ohvreid ja piirab Varssavit (PM)]
Soome pääses toiduahela suurstreigist
[Soome pääses toiduaineteala suurstreigist (PM)]
Turistid kaotavad õiguse kesklinna tänavatel seista
[Taksod kaotavad õiguse kesklinna tänavatel seista (PM)]
Inimesed unistavad imelisest mekast
[Unenäod eristavad inimest kalast (PM)]
Kangro saab vanalinna linnalt ära osta
[Kangro saab vanalinna ateljee linnalt ära osta (PM)]
Eesti õhuruumis «seksis» mullu 20 välisriikide sõjalennukit
[Eesti õhuruumi «eksis» mullu 20 välisriikide sõjalennukit (PM)]
Moes on lopsakad vormid ja geomeetrilised taimed
[Moes on lopsakad taimed ja geomeetrilised vormid (PM)]
Kormoran tõi nõukogu TÜ juhtimisreformi toetama
[Kompromiss tõi nõukogu TÜ juhtimisreformi toetama (PM)]
Hiiumaa püksid tõusukursil
[Hinnad püsisid mais tõusukursil (PM)]
Vanalinnapäevade kohal hõljub täna spordivamm
[Vanalinnapäevade kohal hõljub täna spordivaim (PM)]
Rahvaliit on saja lakkuja asemele saanud mõnikümmend uut liiget
[Rahvaliit on saja lahkuja asemele saanud mõnikümmend uut liiget (PM)]
Helsingis puhkes lõbus massikaklus
[Helsingis puhkes lõbustuspargis massikaklus (PM)]
Maailmakulgla
[Maailmaküla (PM)]
Kamp araablasi tegi Tallinna ARKile juhilubade pärast ära
[Kamp araablasi tegi Tallinna ARKis juhilubade pärast kära (PM)]
Riigikogu ei toetanud seksi
[Riigikogu ei toetanud seksi vanusepiiri tõstmist (PM)]
Russid hakkavad harvem käima
[Bussid hakkavad harvem käima (Tatru PM)]
Digilevi infopäeval räägitakse riigipöördest
[Digilevi infopäeval räägitakse digipöördest (MM)]
Trikimägi saab uued tapaliinid
[Trikimägi saab uued trampliinid (Tartu PM)]
Increasing the Coitusness of Europe
[Increasing the Competitiveness of Europe (erialaliidu meilist)]
Peipsi kalurid asuvad võitlusse sakalastumisega (st Sakalaks muutumisega)
[Peipsi kalurid asuvad võitlusse salakalastamisega (PM)]
... Savisaar on ... liblikakujuline
[Tehnika tänava viimase pikendusjupi avamisel täna keskpäeval ütles linnapea Edgar Savisaar, et Tallinn on liblikakujuline ning uue teelõigu lisandumine tegi liblika keskosa laiemaks. (PM)]
Europarlamendis jagati Eesti kohta
[Europarlamendis / jagati Eesti kohta / kiidusõnu (PM)]
Piltuudis: merejalaväelased kuulusid Kameruni
[Piltuudis: merejalaväelased kuulasid Kairit Tuhkaneni (PM)]
Eestis avatakse esimene emapiimapank.Rahvaliit puhastas veel oma rindu
Teine katse:
Eestis avatakse esimene emapiimapank. Rahvaliit punastas veel oma ridu
[Eestis avatakse esimene emapiimapank. Rahvaliit puhastas veel oma ridu (PM)]
Peaminister: Eesti pöörab erilist tähelepanu inkvisitsioonile
[Peaminister: Eesti pöörab erilist tähelepanu inflatsioonile (PM)]
R, 1311. päev: 9× mööda
[R, 1311. päev: 9× mõõda (siit blogist; ma hakkan vist saarlaseks saama)]
USAs tabati arvatavad Vene tampoonid
[USAs tabati arvatavad Vene spioonid (PM)]
Ainsa mehe esindusauto
[Ausa mehe esindusauto (PM)]
Medvedev: on aeg müüa riik ära
[Medvedev: on aeg müüa riigi vara (PM)]
Mobiilifirmad panid lapsklientide eest kaitseks seljad kokku
[Mobiilifirmad panid lapsklientide kaitseks seljad kokku (PM)]
29.6.10
T, 1329. päev: kuumus jätkub
Muidu kõik endistviisi.
Õhtul kavatsen käia Kõrgmetsa maksimarketis otsimas teise, tühja lillekasti täidet. Plaanin jalutada ja valida hoolikalt: et ei oleks liiga kõrge, et ei peaks palju kastma jne. Aga bussiraisk on rahvast tulvil ega peatugi kontserdisaali peatuses ning kui tuleb järgmine, jõuan poodi alles veerand tundi enne kinnipanemist. Nii et kiire tiir aiandusosakonnas (kus on lilli värskelt kastetud), siis tilkuvate ja pudisevate topsidega kassasse, nii et suur osa mulda jääb lindi peale (aga müüjat see ei häiri), siis korterisse ja taimed kohe kasti (v.a neli lible orasheina ühes potis). Poes oli sildi peale kirjutatud, et sobivad lillekasti ja surnuaeda, seega peaksid pisut kuiva taluma. Väike probleem on täitemullaga, mis on alles eelmisest aastast ja koledasti tolmab. See mahub kõik kasti, aga siis tuleb tuul ja mullatolmu kogu rõdu, sh lamamistool täis. Kastmisega juhtub see, nagu ikka, et kast saab ülevooluni täis ja siis soriseb mitu minutit lõbusalt nagu alpikosk kevadel, kui mäe otsas hakkab lumi alles sulama.
Täna on korteri rõdul olnud 30,0 °C. Ka täna nägi linna vahel, st bussipeatuses vaatepilte, mis kinnitasid „Antiigileksikonis” olnud mõttetera „alastus ei olnud Kreeka argielus tavaline”. Kadund isa kursusevend Erik V oleks öelnud, et tegu on Rakke lubja reklaamiga.
Õhtul kavatsen käia Kõrgmetsa maksimarketis otsimas teise, tühja lillekasti täidet. Plaanin jalutada ja valida hoolikalt: et ei oleks liiga kõrge, et ei peaks palju kastma jne. Aga bussiraisk on rahvast tulvil ega peatugi kontserdisaali peatuses ning kui tuleb järgmine, jõuan poodi alles veerand tundi enne kinnipanemist. Nii et kiire tiir aiandusosakonnas (kus on lilli värskelt kastetud), siis tilkuvate ja pudisevate topsidega kassasse, nii et suur osa mulda jääb lindi peale (aga müüjat see ei häiri), siis korterisse ja taimed kohe kasti (v.a neli lible orasheina ühes potis). Poes oli sildi peale kirjutatud, et sobivad lillekasti ja surnuaeda, seega peaksid pisut kuiva taluma. Väike probleem on täitemullaga, mis on alles eelmisest aastast ja koledasti tolmab. See mahub kõik kasti, aga siis tuleb tuul ja mullatolmu kogu rõdu, sh lamamistool täis. Kastmisega juhtub see, nagu ikka, et kast saab ülevooluni täis ja siis soriseb mitu minutit lõbusalt nagu alpikosk kevadel, kui mäe otsas hakkab lumi alles sulama.
Täna on korteri rõdul olnud 30,0 °C. Ka täna nägi linna vahel, st bussipeatuses vaatepilte, mis kinnitasid „Antiigileksikonis” olnud mõttetera „alastus ei olnud Kreeka argielus tavaline”. Kadund isa kursusevend Erik V oleks öelnud, et tegu on Rakke lubja reklaamiga.
28.6.10
E, 1328. päev: adjöö, musjöö!
Või õigemini madame. Madame la professeur française, kui õigesti läks. Ehk siis minu panus sellel kursusel on antud, nüüd jääb sinu osaks mu varesejalgadest midagi välja lugeda. Soovitatavalt võimalikult paljude punktide eest.
Seekord ma mäletasin, mis vahe on subjunktiivil ja konditsionaalil, ning ka umbes seda, kus neid kasutatakse, aga mitte enam seda, kuidas on nendes vigurvormides kõikvõimalikud reeglipäratud tegusõnad peale tegusõnade être ja avoir, mis olid kiletatud õppematerjali „Auf einen Blick. Französisch. Verben” esiküljel. Eksamimaterjalide kirjalikes tekstides ka ei olnud.
Eile püsimatult korrates (oli palav ja polnud motivatsiooni) mõistsin, kuidas lugematud prantsuse „loogiliste” seoste sidesõnad käivad minust üle nagu vesi madalast maast. E soovitusel üritasin saada aru tagajärje ja tulemuse õblukesest vahest Eestis eestlastele kirjutatud grammatika järgi. Seal on vähemalt asjad teises keeles ära seletatud ega pea lugeja mõistatama nappide näidete ja lugematute erandite järgi ise. No ja neid oli eksamil täpselt neli, needki ette antud, pidi ühendama lause algusega. Võib-olla sain valesti aru, aga see koht tundus kahtlaselt lihtne.
Seevastu rõvedat ülesannet „Täida lüngad” tehes mõistsin, et ainus prantsuse keele aeg peale oleviku, mille ma nelja aastaga olen omandanud, on passé composé. Ja senine akadeemiline kogemus on tõestanud, et kui paljut ei oska, näita siis seda vähestki, mida oskad! (Vrd Kiilike ja tema kodukirjand „Minu koolitee”: „Muudkui „astun, astun, astun, astun,” ja nii neli tuhat korda järjest. Selles sõnas ma vigu ei tee ja õpetaja võib rõõmustada, et Kiilikese peale ei kulu punast tinti üldse.” (Samas õpetaja Kiilikesele kirjandi eest hinnet ei pannud ja Agu Sihvka ei teadnud, mida õpetaja Kiilikesele pärast õpetajate toas ütles, sest Kiilike keeldus sel teemal rääkimast.))
Siis on kaks väga jälki kaudse kõne harjutust, et kirjuta tekst ümber kaudses kõnes, milles mu jaoks oli ümberkirjutamise rõõm. Nimme ei tõmmanud vajalikke vorme alla, las otsib. (Nagu neid seal eriti oleks, hmm.)
Lõpuks on kirjandilaadne asi, mille eest võib saada enim punkte. Teemad olid lahkesti ette antud, muu hulgas kellegi ettekande ümberjutustus, kusjuures mööndusena tohtis olla ka enda ettekanne. Seda siis paljud enne eksamit (algas tavalisest pool tundi hiljem, seekord olin kohal täpselt) puurisid oma ettekande pabereid. Aga õnnetus ei hüüa tulles! Mu ettekanne oli teatavasti PowerPointis, olulise sidusa tekstita. Seega juba kohe, kui see mõte meile öeldi, panin kõrva taha mõtte jutustada ettenähtud 200 sõna ulatuses Kivinõia ettekande ühest teemast, mis oli ka selles raamatus, millest rääkisin mina (kuigi ma seda kohta ettekandes ei maininud). Ehk siis Šveitsi psühholoogi ja pedagoogi Piaget' täheldatud arengustaadiumid lastel, eriti esimene, psühhomotoorsete oskuste areng (0–24 kuud; 6 etappi), mille uurimisest papagoidel oli mu loetud raamatus terve peatükk. Sirvisin eile peatüki läbi ja heietan siis nii, kuis oskan. Pärast on laud muidugi kaetud kustukummikribalatega ja kogu ülejäänud päeva käsi väriseb suurest kirjutamisest nagu professor Kotil. Kirjutamise ajal üritan meenutada, mis aastal ma oma mehaanilise pliiatsi ostsin – kas oli 1994 või isegi 1993? Varsti saab täisealiseks. Marki Pilot, ilusti töökorras, kuigi nikkelkate on metallosadelt maha kulunud. Lapsena imestasin, kuidas mu isa kirjutab aastaid sama pastakaga, kui mul pidasid need vastu vaid mõne kuu, kuni lagunesid; no vat, olen nüüd ise sama pliiatsiga kirjutanud 16–17 aastat.
Keskpäeval palavaga (bussipeatuses on +28 °C) töökoha poole astudes unistan, et prantsuse keel on sama hästi kui selja taga, aga õhtul ootab mind ees poolteist nädalat külmikus veetnud Pinot Blanc. Peaks prisma koomiksiosakonnast vaatama, äkki on seal sama koomiksit, mida eelmisel pühapäeval vaateaknal nägime ning mille kohta vend arvas, et Saksamaal seda kindlasti ei müüdaks. Veel ootavad katsetamist rulluiskude uhiuued laagrid ja rattad.
Toanaabri potitaim on, üllatus-üllatus, üpris värske. Teatab, et pudel olnud hommikul pooltühi – saan lõuad pidada, et ilmselt sellest laia suuga korgita pudelist lihtsalt auras ära, nii et las usub, et päkapikud või hiired käisid kastmas.
Tuvastan, et puhkusetaotlus on kinnitatud, ja ostan lennukipiletid. Krt, selle raha eest saaks täitsa korraliku objektiivi.
Kuumus jätkub, õhtul eksponeerivad inimesed poes ebaesteetilises ulatuses ebaesteetilist kehapinda ja heljub paljude päev otsa higistanud ihude lebra.
Seekord ma mäletasin, mis vahe on subjunktiivil ja konditsionaalil, ning ka umbes seda, kus neid kasutatakse, aga mitte enam seda, kuidas on nendes vigurvormides kõikvõimalikud reeglipäratud tegusõnad peale tegusõnade être ja avoir, mis olid kiletatud õppematerjali „Auf einen Blick. Französisch. Verben” esiküljel. Eksamimaterjalide kirjalikes tekstides ka ei olnud.
Eile püsimatult korrates (oli palav ja polnud motivatsiooni) mõistsin, kuidas lugematud prantsuse „loogiliste” seoste sidesõnad käivad minust üle nagu vesi madalast maast. E soovitusel üritasin saada aru tagajärje ja tulemuse õblukesest vahest Eestis eestlastele kirjutatud grammatika järgi. Seal on vähemalt asjad teises keeles ära seletatud ega pea lugeja mõistatama nappide näidete ja lugematute erandite järgi ise. No ja neid oli eksamil täpselt neli, needki ette antud, pidi ühendama lause algusega. Võib-olla sain valesti aru, aga see koht tundus kahtlaselt lihtne.
Seevastu rõvedat ülesannet „Täida lüngad” tehes mõistsin, et ainus prantsuse keele aeg peale oleviku, mille ma nelja aastaga olen omandanud, on passé composé. Ja senine akadeemiline kogemus on tõestanud, et kui paljut ei oska, näita siis seda vähestki, mida oskad! (Vrd Kiilike ja tema kodukirjand „Minu koolitee”: „Muudkui „astun, astun, astun, astun,” ja nii neli tuhat korda järjest. Selles sõnas ma vigu ei tee ja õpetaja võib rõõmustada, et Kiilikese peale ei kulu punast tinti üldse.” (Samas õpetaja Kiilikesele kirjandi eest hinnet ei pannud ja Agu Sihvka ei teadnud, mida õpetaja Kiilikesele pärast õpetajate toas ütles, sest Kiilike keeldus sel teemal rääkimast.))
Siis on kaks väga jälki kaudse kõne harjutust, et kirjuta tekst ümber kaudses kõnes, milles mu jaoks oli ümberkirjutamise rõõm. Nimme ei tõmmanud vajalikke vorme alla, las otsib. (Nagu neid seal eriti oleks, hmm.)
Lõpuks on kirjandilaadne asi, mille eest võib saada enim punkte. Teemad olid lahkesti ette antud, muu hulgas kellegi ettekande ümberjutustus, kusjuures mööndusena tohtis olla ka enda ettekanne. Seda siis paljud enne eksamit (algas tavalisest pool tundi hiljem, seekord olin kohal täpselt) puurisid oma ettekande pabereid. Aga õnnetus ei hüüa tulles! Mu ettekanne oli teatavasti PowerPointis, olulise sidusa tekstita. Seega juba kohe, kui see mõte meile öeldi, panin kõrva taha mõtte jutustada ettenähtud 200 sõna ulatuses Kivinõia ettekande ühest teemast, mis oli ka selles raamatus, millest rääkisin mina (kuigi ma seda kohta ettekandes ei maininud). Ehk siis Šveitsi psühholoogi ja pedagoogi Piaget' täheldatud arengustaadiumid lastel, eriti esimene, psühhomotoorsete oskuste areng (0–24 kuud; 6 etappi), mille uurimisest papagoidel oli mu loetud raamatus terve peatükk. Sirvisin eile peatüki läbi ja heietan siis nii, kuis oskan. Pärast on laud muidugi kaetud kustukummikribalatega ja kogu ülejäänud päeva käsi väriseb suurest kirjutamisest nagu professor Kotil. Kirjutamise ajal üritan meenutada, mis aastal ma oma mehaanilise pliiatsi ostsin – kas oli 1994 või isegi 1993? Varsti saab täisealiseks. Marki Pilot, ilusti töökorras, kuigi nikkelkate on metallosadelt maha kulunud. Lapsena imestasin, kuidas mu isa kirjutab aastaid sama pastakaga, kui mul pidasid need vastu vaid mõne kuu, kuni lagunesid; no vat, olen nüüd ise sama pliiatsiga kirjutanud 16–17 aastat.
Keskpäeval palavaga (bussipeatuses on +28 °C) töökoha poole astudes unistan, et prantsuse keel on sama hästi kui selja taga, aga õhtul ootab mind ees poolteist nädalat külmikus veetnud Pinot Blanc. Peaks prisma koomiksiosakonnast vaatama, äkki on seal sama koomiksit, mida eelmisel pühapäeval vaateaknal nägime ning mille kohta vend arvas, et Saksamaal seda kindlasti ei müüdaks. Veel ootavad katsetamist rulluiskude uhiuued laagrid ja rattad.
Toanaabri potitaim on, üllatus-üllatus, üpris värske. Teatab, et pudel olnud hommikul pooltühi – saan lõuad pidada, et ilmselt sellest laia suuga korgita pudelist lihtsalt auras ära, nii et las usub, et päkapikud või hiired käisid kastmas.
Tuvastan, et puhkusetaotlus on kinnitatud, ja ostan lennukipiletid. Krt, selle raha eest saaks täitsa korraliku objektiivi.
Kuumus jätkub, õhtul eksponeerivad inimesed poes ebaesteetilises ulatuses ebaesteetilist kehapinda ja heljub paljude päev otsa higistanud ihude lebra.
27.6.10
P, 1327. päev: lendav sai
Öösel kell 1.40 märkasin taevas asimuudil u 65° ja kõrgusel u 40° heledat „tähte”, mis liikus kaunis kiiresti ida suunas, sirgjoones ja tuhmudes ning kadus (st muutus palja silmaga nähtamatuks) kell 1.42 asimuudil u 80° ja kõrgusel u 10°. Ei tahtnud pimedas binoklit otsima hakata (viimase koristamise järel ei paikne binokkel enam käeulatuses voodi kõrval). Ilmselt oli ere, päikeses särav satelliit või siis stabiilne boliid, millest ei pudenenud silmaga nähtavaid tükke.
Kohast http://www.heavens-above.com/ järeleuurimine näitab, et see oli rahvusvaheline kosmosejaam (ISS), eredusega −2,9m.
Saadan töö-toanaabrile vabandust palumise kirja koos põhjendustega ja lootusega, et ta taim põua üle elab.
Aeg-ajalt üritan süveneda prantsuse grammatika salasügavustesse. On palav. Ühtlasi pesen pesu.
Kohast http://www.heavens-above.com/ järeleuurimine näitab, et see oli rahvusvaheline kosmosejaam (ISS), eredusega −2,9m.
Saadan töö-toanaabrile vabandust palumise kirja koos põhjendustega ja lootusega, et ta taim põua üle elab.
Aeg-ajalt üritan süveneda prantsuse grammatika salasügavustesse. On palav. Ühtlasi pesen pesu.
26.6.10
L, 1326. päev: meelde tuli
Päev läbi võtan hoogu, et alustada prantsuse keele kordamist. On päikseline ja kuum päev. Teisiti kui muidu, ma seda päeva lõpuks teengi. Enne aga vaja meeleolu kohendamiseks töödelda pilte ja vaadata mitu jagu „Isa Tedi”.
Kell 21.10 meenub, et unustasin eile kasta toanaabri potilille. Esmaspäeva hommikul olen prantsuse keeles, nii et ta jõuab kohale enne mind ja närtsinud taime kõrval ootab reetlik täis veepudel. Eks see nii pidigi minema, nagu võib kinnitada eelmine toanaaber, kes saatis mulle pärastpoole oma taimede kastmise meeldetuletuse otse kalendrisse (ja kalender pakkus, kas saadame edasi). Ma hommikul poolest ööst olukorda päästma minna ei jaksa.
Kell 21.10 meenub, et unustasin eile kasta toanaabri potilille. Esmaspäeva hommikul olen prantsuse keeles, nii et ta jõuab kohale enne mind ja närtsinud taime kõrval ootab reetlik täis veepudel. Eks see nii pidigi minema, nagu võib kinnitada eelmine toanaaber, kes saatis mulle pärastpoole oma taimede kastmise meeldetuletuse otse kalendrisse (ja kalender pakkus, kas saadame edasi). Ma hommikul poolest ööst olukorda päästma minna ei jaksa.
25.6.10
R, 1325. päev: minu blogi sees sa elad, kenas päiksepoolses toas
Öeldakse, et olulised uudised tulevad kohale ise ja ülejäänud uudised ei ole olulised. Selle loogika alusel kuulub esimesse rubriiki, sest saabub minuni täiesti ise (ilma nõela pistmata), ka uudis, mida ja (eelkõige) mille saabumisteed kavatsesin algul siin põhjalikumalt eritleda, aga praegu kirjutan ainult napid sõnad it's complicated. On paraku teemasid, mille suhtes olen ülitundlik, ja reageerin teistmoodi, kui on kombeks.
[Hilisem lisandus: nii palju siiski märgin, et asi ei puudutanud otseselt mind ja mu veider reaktsioon oli pigem seotud uudise laekumise viisiga. Eeldasin, et tuleb millalgi järgmisel nädalal suhteliselt vahetult või kuni ühe inimese kaudu, aga tuli juba täna ja ootamatuid teid pidi kahe muu inimese kaudu.]
Muid päevauudiseid.
Post hoc ergo propter hoc – hommikvõimeldes virutan kogemata täie jõuga vastu riiulinurka. Tõesti, miks peab riiuli nurk olema terav, kui võib olla ka tömp? Tuleb viilida ja lakkida.
Hommikul tööl pildistamine uue kodulehe tarvis. Pidi olema eile, aga unustasin täiesti ära (märkige asjad ikka kõikidesse kalendritesse, mida kasutate!!) ja veebimeister leppis uue aja tänaseks. Itiosakond on haldusosakonna majas; näen, mis kell itimehed ja -naised kohale saabuvad. Veebimeistril on 7D ja selle ees EF 85 mm f/1,2L II USM. Rõõmustan, et veebimeister on liikumas tõsisema fotoka suunas. Ta on viimasel ajal hakanud ka piltide valgetasakaalu timmima, mis on täitsa tore.
Tööl on töötajate esindusorgani valimised. Sealt tulles astun sööklasse võileiva järele. Mõtlen parajasti, et kui peaksin Eestis hakkama FIEks või asutama firma, siis panen teenuste loetellu sisse fototeenused, st ülendaks fotohuvi profifotograafiaks. Just siis tuleb koridoris vastu kuri kolleeg Ella N. ja ütleb tere, nähtavasti kogemata, sest pärast tema ülikurje kommentaare pildistamise teemal möödunud aasta mais ja juunis mul tema teretamise isu enam ei ole. Viimasel kahel asutuse peol pole käinud kah (sest kui kohal olen mina, on otsekui eelduspärane, et ma teen ka pilte, ja siis võib mainitud suunast tulla halvavaid kommentaare). Mõtlen, et voh, kui ta vaid teaks, mida ma hetk tagasi mõtlesin.
Õhtul näitab kesklinna kraadiklaas päikese käes +33 °C ja korteri rõdul on olnud +26,3 °C.
Täna satub siia blogisse 40 000. külastaja.
Esmaspäeval tuleb prantsuse keele eksam, mis tumestab kogu nädalavahetuse.
[Hilisem lisandus: nii palju siiski märgin, et asi ei puudutanud otseselt mind ja mu veider reaktsioon oli pigem seotud uudise laekumise viisiga. Eeldasin, et tuleb millalgi järgmisel nädalal suhteliselt vahetult või kuni ühe inimese kaudu, aga tuli juba täna ja ootamatuid teid pidi kahe muu inimese kaudu.]
Muid päevauudiseid.
Post hoc ergo propter hoc – hommikvõimeldes virutan kogemata täie jõuga vastu riiulinurka. Tõesti, miks peab riiuli nurk olema terav, kui võib olla ka tömp? Tuleb viilida ja lakkida.
Hommikul tööl pildistamine uue kodulehe tarvis. Pidi olema eile, aga unustasin täiesti ära (märkige asjad ikka kõikidesse kalendritesse, mida kasutate!!) ja veebimeister leppis uue aja tänaseks. Itiosakond on haldusosakonna majas; näen, mis kell itimehed ja -naised kohale saabuvad. Veebimeistril on 7D ja selle ees EF 85 mm f/1,2L II USM. Rõõmustan, et veebimeister on liikumas tõsisema fotoka suunas. Ta on viimasel ajal hakanud ka piltide valgetasakaalu timmima, mis on täitsa tore.
Tööl on töötajate esindusorgani valimised. Sealt tulles astun sööklasse võileiva järele. Mõtlen parajasti, et kui peaksin Eestis hakkama FIEks või asutama firma, siis panen teenuste loetellu sisse fototeenused, st ülendaks fotohuvi profifotograafiaks. Just siis tuleb koridoris vastu kuri kolleeg Ella N. ja ütleb tere, nähtavasti kogemata, sest pärast tema ülikurje kommentaare pildistamise teemal möödunud aasta mais ja juunis mul tema teretamise isu enam ei ole. Viimasel kahel asutuse peol pole käinud kah (sest kui kohal olen mina, on otsekui eelduspärane, et ma teen ka pilte, ja siis võib mainitud suunast tulla halvavaid kommentaare). Mõtlen, et voh, kui ta vaid teaks, mida ma hetk tagasi mõtlesin.
Õhtul näitab kesklinna kraadiklaas päikese käes +33 °C ja korteri rõdul on olnud +26,3 °C.
Täna satub siia blogisse 40 000. külastaja.
Esmaspäeval tuleb prantsuse keele eksam, mis tumestab kogu nädalavahetuse.
24.6.10
N, 1324. päev: sõlmed lahti
Masendav tööpäev. On palav, toanaaber on avanud aknad nii, et soe tuleb sisse. Töö ei edene.
Eestis on seevastu riigipüha ja muidu tähtis päev, nii et õhtul suisa küsitakse, kus ma päeval olin, et mind polnud skaibis/feisspukis/messengeris. Vastan, et tööl olin! ☺
Ülevalt naaber ehitab. Rõdu, sh tühi lillekast on täis krohvi-, mineraalvati- ja makrofleksitükke, sekka pool vaibanuga.
Eestis on seevastu riigipüha ja muidu tähtis päev, nii et õhtul suisa küsitakse, kus ma päeval olin, et mind polnud skaibis/feisspukis/messengeris. Vastan, et tööl olin! ☺
Ülevalt naaber ehitab. Rõdu, sh tühi lillekast on täis krohvi-, mineraalvati- ja makrofleksitükke, sekka pool vaibanuga.
23.6.10
K, 1323. päev: varahommikused seiklused
Külalised lähevad hommikul vara lennuki peale. Kella viieks olen tellinud takso. Mitte tavaliselt numbrilt, sest seda ma uuest telefonist ei leia, vaid internetist pärit numbril, kus kiidulauluks antud viis tärni viiest. Külalised kinnitavad, et saavad taksosse istumisega ise ka hakkama.
Kell 5.03 hakkab pihta. Vend helistab, et mingit taksot ei ole. Soovitan oodata veel paar minutit (kuni saab kokkulepitud ajast üle 5 minutit – siinmaistel taksodel tavaline „täpsus”).
Kell 5.09 helistab vend uuesti, et taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, kes teatab rõõmsalt, et ta seisab maja ees. Ütlen, et maja eest samas teatatakse, et ei seisa. Arutelu peale selgub, et majanumber on õige, aga maantee vale!! Põiki läbi linna teisel pool. Taksojuht palub esimesed kaks korda vabandust ja lubab 5–10 minuti jooksul kohale kihutada. (On rahvapüha järgne riigipüha hommik ja tänavad sellisel kellaajal suhteliselt tühjad, v.a potentsiaalselt joobnud juhid.) Teatan rõõmusõnumi vennale.
Vahepeal otsin välja telefoniraamatu ja leian sealt „tavalise” takso numbri, mis küll ükskord üldse ei teadnud, kus on lennujaam, aga teinekord teadis sinna isegi otseteed metsade vahelt läbi. Kui takso nüüd varsti ei ilmu, tellin kiirkorras sealt uue ja eile tellitud taksojuht lakkugu panni.
Kell 5.22 helistab murelik vend jälle, et mingit taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, et mis seis on. Onkel vastab endise vana rõõmsa jutuga, et seisab maja ees. Mina vastu samaga, et vat ei seisa. 3-minutise vestluse käigus, kus mul hakkab kannatus katkema, loetleme kumbki ümbruskonna tunnusmärke. Minu tähelepanu pälvib nimetus „restoran”, sest lähim restoran (hiina restoran, kus keegi kunagi ei käi) on 400 m kaugusel linna pool ja järgmine 1000 m kaugusel maa pool. Taksojuht vakatab, kui minu kirjeldus jõuab maja üldsuuruse kirjelduseni ja selleni, et välisukse kohale on suurte tähtedega kirjutatud maja pärisnimi ning et täpselt maja vastas orus on kollane kraana.
Kell 5.25 helistan vennale, jutustan ümber taksojuhi heietuse ja käsin meeleheitlikult lehvitada igale mööduvale taksole, mille plafoon põleb. Vend nii teebki, nagu saan teada kell 5.29 tulnud kõnest, ja juhtumisi oli see just tellitud takso, mis mööda maanteed linna poole sõitis ja loetletud parameetreid otsis. Lõpp hea, kõik hea. Olla veel „umbes seitseteist korda” vabandust palunud ja veeretanud süü GPSi kaela. (Praegu seda juttu kirjutades mõtlen, et ju ta oli ostnud GPSi Kirikmäe prismast, mis on spetsialiseerunudki praagi müümisele.)
Ajal, mil akna all passisin ja maanteel mööduvate taksode kiirust hindasin (kas aeglustab maja ees peatumiseks või uhab mööda), vaatlesin ja pildistasin päikesetõusu eelset värvikat taevast. Võimalik, et fotoprojekt hakkab nn purki saama (ich singe bis der Tag erwacht / ein heller Schein am Firmament).
Ülejäänud päeva teen tasa unevõlga ja harvendan pilte, mida nelja ööpäevaga alates laupäeva hommikust on tehtud 3058 võtet.
Kell 5.03 hakkab pihta. Vend helistab, et mingit taksot ei ole. Soovitan oodata veel paar minutit (kuni saab kokkulepitud ajast üle 5 minutit – siinmaistel taksodel tavaline „täpsus”).
Kell 5.09 helistab vend uuesti, et taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, kes teatab rõõmsalt, et ta seisab maja ees. Ütlen, et maja eest samas teatatakse, et ei seisa. Arutelu peale selgub, et majanumber on õige, aga maantee vale!! Põiki läbi linna teisel pool. Taksojuht palub esimesed kaks korda vabandust ja lubab 5–10 minuti jooksul kohale kihutada. (On rahvapüha järgne riigipüha hommik ja tänavad sellisel kellaajal suhteliselt tühjad, v.a potentsiaalselt joobnud juhid.) Teatan rõõmusõnumi vennale.
Vahepeal otsin välja telefoniraamatu ja leian sealt „tavalise” takso numbri, mis küll ükskord üldse ei teadnud, kus on lennujaam, aga teinekord teadis sinna isegi otseteed metsade vahelt läbi. Kui takso nüüd varsti ei ilmu, tellin kiirkorras sealt uue ja eile tellitud taksojuht lakkugu panni.
Kell 5.22 helistab murelik vend jälle, et mingit taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, et mis seis on. Onkel vastab endise vana rõõmsa jutuga, et seisab maja ees. Mina vastu samaga, et vat ei seisa. 3-minutise vestluse käigus, kus mul hakkab kannatus katkema, loetleme kumbki ümbruskonna tunnusmärke. Minu tähelepanu pälvib nimetus „restoran”, sest lähim restoran (hiina restoran, kus keegi kunagi ei käi) on 400 m kaugusel linna pool ja järgmine 1000 m kaugusel maa pool. Taksojuht vakatab, kui minu kirjeldus jõuab maja üldsuuruse kirjelduseni ja selleni, et välisukse kohale on suurte tähtedega kirjutatud maja pärisnimi ning et täpselt maja vastas orus on kollane kraana.
Kell 5.25 helistan vennale, jutustan ümber taksojuhi heietuse ja käsin meeleheitlikult lehvitada igale mööduvale taksole, mille plafoon põleb. Vend nii teebki, nagu saan teada kell 5.29 tulnud kõnest, ja juhtumisi oli see just tellitud takso, mis mööda maanteed linna poole sõitis ja loetletud parameetreid otsis. Lõpp hea, kõik hea. Olla veel „umbes seitseteist korda” vabandust palunud ja veeretanud süü GPSi kaela. (Praegu seda juttu kirjutades mõtlen, et ju ta oli ostnud GPSi Kirikmäe prismast, mis on spetsialiseerunudki praagi müümisele.)
Ajal, mil akna all passisin ja maanteel mööduvate taksode kiirust hindasin (kas aeglustab maja ees peatumiseks või uhab mööda), vaatlesin ja pildistasin päikesetõusu eelset värvikat taevast. Võimalik, et fotoprojekt hakkab nn purki saama (ich singe bis der Tag erwacht / ein heller Schein am Firmament).
Ülejäänud päeva teen tasa unevõlga ja harvendan pilte, mida nelja ööpäevaga alates laupäeva hommikust on tehtud 3058 võtet.
22.6.10
T, 1322. päev: Pariis
Jala jaama: üks buss küll läheb, aga kui sellest maha jääda või see ei tule, siis ei jõuaks. Sõidab meist poolel teel mööda.
Seekord saab X10 signaali kätte ja seega on pidev ülevaade, kui kiiresti rong sõidab (hiljem ka sellest, kust täpselt). Kolme vahepeatusega näeb pilt välja selline – graafikuilt võib näha, kuidas rong kihutab pärast kolmandat peatust 150 km poole tunniga:
Turismiinfost linnatranspordi päevapilet. Saan jutu aetud prantsuse keeles. Edasi sukeldume hommikuse tipptunni metrohu, esimeseks sihiks Notre-Dame. Selles on kellaajast hoolimata juba päris palju rahvast (ei kujuta, mis seal toimub keskpäeval). Kostab liturgia ina; algul arvan, et tuleb lindilt, sest kedagi esinejat ei paista, hiljem siiski märkan kooris kümmekonda inimest ja rohelises kuues tegelast, keda liigutuste järgi nimetan ujumisõpetajaks.
Pikihoone võlve pildistades avastan, et Notre-Dame'i põhja- ja lõunalöövide piilarid ei ole kohakuti – võib-olla ehitati need olemasoleva hoone ümber, nagu juhtus Tartu toomkiriku kooriga, kus on tugipiilarid nihkes umbes meetri.
Edasi metrooga ooperi juurde ja sealt bussiringreis. Panen ette lemmikobjektiivi ja nopin teeäärsete pariislaste portreid. Muidu tänavalt on pildistada imelik, aga turismibussi katuselt – miks mitte! (Pärast pilte sortides mõtlen, et miks on stereotüüpne pariislane 20–30-aastane moekas kõhn valge naisterahvas, kas Pariisis vanemaid ja nooremaid või siis mehi või siis moevõõraid või muid rasse üldse ei olegi.)
Seekord saab X10 signaali kätte ja seega on pidev ülevaade, kui kiiresti rong sõidab (hiljem ka sellest, kust täpselt). Kolme vahepeatusega näeb pilt välja selline – graafikuilt võib näha, kuidas rong kihutab pärast kolmandat peatust 150 km poole tunniga:
Kõrgus ja kiirus aja funktsioonina
Kõrgus ja kiirus teepikkuse funktsioonina
Edasi metrooga ooperi juurde ja sealt bussiringreis. Panen ette lemmikobjektiivi ja nopin teeäärsete pariislaste portreid. Muidu tänavalt on pildistada imelik, aga turismibussi katuselt – miks mitte! (Pärast pilte sortides mõtlen, et miks on stereotüüpne pariislane 20–30-aastane moekas kõhn valge naisterahvas, kas Pariisis vanemaid ja nooremaid või siis mehi või siis moevõõraid või muid rasse üldse ei olegi.)
21.6.10
E, 1321. päev: tunnist metsa
Kuigi mul on ametlikult puhkus, käin hommikul prantsuse keeles. Eelmisel nädalal kaalusin korraks ka võimalust, et tühistaks tänahommikuse puhkuse (pärast oleks pool puhkusepäeva varnast võtta), aga keeletunni kirjapanekuks pidanuks ma siis ikkagi minema töölt läbi ja kuivõrd haldusosakond arvab seniajani, et mu tund on kolmapäeval, oleks kindlasti pandud täna hommikuks mulle tööd teha.
Prantsuse keel on JÄLE – sel semestril esimest korda ilmuvad harjutustes lünkadesse vajalike sõnade asemele märksõnad, mida ma siia ümber tippida ei söanda. Mõtlen, miks ma üldse kohale tulin aega raiskama, sest nädala pärast eksamil juhtuv on kindel.
Aga seekord on mul kaasas lustikummut, nii et naasmisel saan tund aega kosutava metaliga vaimset tasakaalu taastada.
Külalised on linnas ja kui prantuse keele kolata, aga see-eest matkatarvetega linna ilmun, istume bussi peale, mis viib meid paljukäidud sõnajalaorgu (õigemini viib üks otse E-chisse ja teine toob sealt tagasi linna poole mäe otsa Mäekülla). Raja keskelt on maantee äärest tehtud lageraiet, nii et varem ei teadnudki, kui serva pealt rada läks.
All E-chis jalutame pisut linnas, sööme jäätise, siis bussiga mööda Savijõe kallast (kus jagan rulluisumeenutusi) mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu. Sealt veerand tundi ootamist ja teise bussiga Veokülla.
Selle linnus on juba kinni, aga see-eest on kõik poolteist külatänavat väga fotogeenilised.
Maabume samasse söömakohta, kus mul kunagi oli üks krevett liiga palju. Kõnnime oma arust vaba lauani, aga kelner küsib kohe ukse juures väiksema laua hõivajatelt: „Kas te veel sööte?” Need tõstetakse seega meie eest lauast minema. Tore.
Söögiks kohaliku singi taldrik, salat ja friikartulid.
Lõbus tagasitee, juhtume pool tundi varasema bussi peale, sellega ka pool tundi varasema rongi peale ja tagatipuks jälle vist jala korterisse.
Prantsuse keel on JÄLE – sel semestril esimest korda ilmuvad harjutustes lünkadesse vajalike sõnade asemele märksõnad, mida ma siia ümber tippida ei söanda. Mõtlen, miks ma üldse kohale tulin aega raiskama, sest nädala pärast eksamil juhtuv on kindel.
Aga seekord on mul kaasas lustikummut, nii et naasmisel saan tund aega kosutava metaliga vaimset tasakaalu taastada.
Külalised on linnas ja kui prantuse keele kolata, aga see-eest matkatarvetega linna ilmun, istume bussi peale, mis viib meid paljukäidud sõnajalaorgu (õigemini viib üks otse E-chisse ja teine toob sealt tagasi linna poole mäe otsa Mäekülla). Raja keskelt on maantee äärest tehtud lageraiet, nii et varem ei teadnudki, kui serva pealt rada läks.
All E-chis jalutame pisut linnas, sööme jäätise, siis bussiga mööda Savijõe kallast (kus jagan rulluisumeenutusi) mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu. Sealt veerand tundi ootamist ja teise bussiga Veokülla.
Selle linnus on juba kinni, aga see-eest on kõik poolteist külatänavat väga fotogeenilised.
Maabume samasse söömakohta, kus mul kunagi oli üks krevett liiga palju. Kõnnime oma arust vaba lauani, aga kelner küsib kohe ukse juures väiksema laua hõivajatelt: „Kas te veel sööte?” Need tõstetakse seega meie eest lauast minema. Tore.
Söögiks kohaliku singi taldrik, salat ja friikartulid.
Lõbus tagasitee, juhtume pool tundi varasema bussi peale, sellega ka pool tundi varasema rongi peale ja tagatipuks jälle vist jala korterisse.
20.6.10
P, 1320. päev: lemmikobjektiiviga lemmikloomaaias
Uni pehmel alusel oli magus, mitte nagu eile, kui ärkasin öösel palju kordi, vaatasin kella ja ohkasin mõttes, et nii kaua kõva küljealust veel.
Hommikul jaama (võimalik, et ka seekord jala), seal kõigepealt uurin kavandatava reisi teostatavust. Veab, tagasisõidu katkestamine on võimalik, sest antakse suurpiirkonna päevapilet, millega saab katkestada palju tahes.
Esimene peatus on Välgulinnas, kust ühe sõiduplaani järgi naaseb rong Teraskodu jaama iga kolme tunni tagant, teise järgi igas tunnis mitu. Kõnnime läbi suure vanalinna seest kõvasti tahmunud katedraalini, kus on 2/3 ha vitraaže ja kus hakkab pihta „pärismaalaste riitus”, nagu ma seda nimetan. Nähtavasti on see kooskond erakordselt vabameelne, sest püüne peale tuleb peale mitmesuguses pikkuses poisikeste laulma ka naine (väga kole). Üks lugu on selgelt Enigma 1989. a hiti Sadeness (Part I) kaver, aga rütmimasinata (see Enigma hitt, kus lauldakse kellestki Kristist).
Vahepeal väiksemaid loomi (pingviinide bassein on ümberehitamisel; kattade külakuhjast tuleb paar pilti), siis jõuame Aafrika papagoide majani, mille võrest, nagu selgub, saab väga edukalt läbi pildistada (vt joon. 3). Selgitan külalistele, et ma võin siin veeta kogu õhtu, aga et nad edasi kipuvad, siis piirdun ainult paarikümne pildiga.
Järgmiseks satume kohale röövlinnuetendusele. Vabale kohale tüürides peaaegu astun peale kolleegile K-le; tagantjärele vabandust, aga minu silmad olid kinni ainult lähimal vabal kohal ja ma teda tõesti esimesena ei näinud (kes ma muidu ümbruskonda hoolikalt jälgin).
Ka röövlinnuetendusel mängivad inimesed mitu korda päevas lindudega ja ratsutavad (tore amet seegi). Kestab 35 minutit ja mul jääb alguses tühi olnud mälukaardil koguni 35 pilti ruumi. (Et nii loivaliste kui ka röövlindude etendusel läks mõlema peale terve 8 GB kaart, kuhu mahub umbes 620 RAW-pilti, pluss muud loomaaiapildid pluss hommikused linnapildid, murran täna täpselt 1973 pildiga päevase pildirekordi, mis püsinud üle viie aasta (7.5.2005 tegin 640 pilti, sh ainulaadse ülesvõtte „Tallinna-Tartu maantee”, mille hiljem ära animeerisin ja võin tugevanärvilistele vaadata anda; täpselt aasta tagasi Pariisi lennundusnäitusel, kus päästik oli sageli pikalt põhjas, tegin sellest pisut vähem, millel ilmselt oli oma osa raskel 120–400 mm suumobjektiivil).)
Keskajahõngulise etenduse oluline osa on muusika, milles õnneks ei ole Arvo Pärti, kelle muusika on mu arust hirmus depressiivne (kunagi oli Tallinna Raekoja platsis mingi keskaja laat, kus muide kaikus „Fratres” ....brr). Üks lugu oli ka XIV sajandi superhitt, mille helilooja oli üks neljast nimepidi teada olevast XIV saj heliloojast ning kes oli leivaameti poolest siinkandi selle kuninga sekretär, kelle vappi ja lippu senini siinmaa kasutab ning kellega seotud veidratest asjaoludest sai kunagi siinse eesti seltsi aastapäevaviktoriini põhjaliku küsimuse, kus kõik vastusevariandid olid õiged.
Edasi nn orangutanidžungli äärde (see koosneb puitpostide vahele tõmmatud tuletõrjevoolikuist). Saarmaste ja orangutanide suhted on täna teravad, sest algul ajab saarmas taga orangutani, hambad laiali, ja siis vastupidi, ikka hambad laiali. Pildist, kus aastaid fotogeeniline olnud „oranž krae” ehk orangutanilaps rünnakule asub, luban teha omale uue skaibipildi senise hr Nilssoni portree asemele.
Siis jäätis, siis troopikamaja, seejärel otsime amatsoone, ei leia (seevastu leiduvad kead – venna kommentaar: „Näe, L naise järgi on linnule nimi pandud!” – ja suured kakaduud). Siis leian, et olen jäätist tilgutanud fotoka peale ning fotoka ja akusahtli vahele.
Ämmalahvide aediku juures teatab vend, et näe, kilpkonn sööb rotti. Mul on kaasas binokkel ja näen, et kilpkonn sööbki rotti. Rott on nähtavasti ületanud ämmalahvide aedikut ümbritsevat vesitõket ja langenud verejanuliste kilpkonnade ohvriks (isikliku määramise järgi punakõrv-ilukilpkonn; kohas http://www.zootierliste.de/ on Teraskodu loomaaia kohta pisut vananenud liiginimestik, seal seda liiki ei ole). Rotil on pea kadunud ja kilpkonn venitab tal parasjagu mingeid valgeid ribasid seest välja. Käpad ja saba on kere teises otsas veel alles. Tegevus toimub vee all, aeg-ajalt käib kilpkonn pinnal hingamas.
Täheldame, et ka troopikamajas oli paaris kohas sildi peal madu, aga terraariumis kilpkonn – mis muud, kui ka seal oli kilpkonn mao ära söönud!
Uuendusena on tänavu loomaaeda ilmunud rohkesti pildilisi keelusilte.
Sellega on tiir läbi ja jäänud vaid väga kallis nännipood (nt pehme mänguloom maksab seal kuni kolm korda rohkem kui Lissaboni loomaaias; aga samas see loomaaed elatub ainult enda tuludest, ja hästi elatub!). Mind lõbustavad sama vormiga, aga eri mustriga värvitud papagoi-võtmehoidjad; ühe seninägematu liigiks ütlen olevat „sidrunaara”.
Pärast, kui oleme tagasi linnas, on vaidlus, kas lähme jala või bussiga, aga demokraatliku hääletuse tulemusel lähme siiski jala (või noh siis pühapäeva harva bussiliikluse puhul pole midagi vaielda ka).
Hommikul jaama (võimalik, et ka seekord jala), seal kõigepealt uurin kavandatava reisi teostatavust. Veab, tagasisõidu katkestamine on võimalik, sest antakse suurpiirkonna päevapilet, millega saab katkestada palju tahes.
Esimene peatus on Välgulinnas, kust ühe sõiduplaani järgi naaseb rong Teraskodu jaama iga kolme tunni tagant, teise järgi igas tunnis mitu. Kõnnime läbi suure vanalinna seest kõvasti tahmunud katedraalini, kus on 2/3 ha vitraaže ja kus hakkab pihta „pärismaalaste riitus”, nagu ma seda nimetan. Nähtavasti on see kooskond erakordselt vabameelne, sest püüne peale tuleb peale mitmesuguses pikkuses poisikeste laulma ka naine (väga kole). Üks lugu on selgelt Enigma 1989. a hiti Sadeness (Part I) kaver, aga rütmimasinata (see Enigma hitt, kus lauldakse kellestki Kristist).
Siis katedraali tagant jõe äärde (rabapistrikku seekord ei näe, aga näitan veesülitit, kus ta aasta tagasi oli), teeme sillal üksteisest paparatsopilte („feisspuki tarvis”), siis tuleme teistpidi turuplatsile tagasi (näeme uusimat Pariisi moodi ja teen pilte mitmest maalilisest tänavast). Siis pisutine rongiplaani uurimine ja käik ka Saksa värava juures.
Välgulinna jaamas eskalaatoritel elevanditsemise eest on trahv aastaga tõusnud ja on nüüd huvitava summa 147 € asemel samuti huvitav 151 €.
Juba natuke töntsima sammuga Teraskodu loomaaeda, kus on aastaga toimunud mitmeid ümberehitusi, näiteks on endine amatsoonide, väikeaarade jt kesksuurte Uue Maailma papagoide asemel nüüd nende pärdikute aedik, kelle kohta hüüan äratundmisrõõmus: „Härra Nilsson!!” Amatsoone loomaaiast pärast ei leiagi. Sõber ararauna on koos puna-aaraga ümber paigutatud nännipoe juurde ja nende aedikusse on toodud kaks rohetiib-aarat ja üks soldataara, kes ühe rohetiib-aaraga parasjagu õiendab, näovalge erutusest roosa.
Jääkarude etenduse eel on kitsavõitu tribüün rahvast paksult täis, sinna me ei mahu. Tühi on aga „hüljeste” ja merilõvide etenduse suur tribüün, kuhu sätime (pärast Aafrika loomade vaatamist) taha ritta ja ma vahetan igaks juhuks mälukaardi ära. Õigesti teen, sest pritsimist on kõvasti. Esinejad on kenasti lahked, kordavad parimad võtted (money shots) mitu korda mitmes suunas, et kõik need ikka pildi peale saaksid, näiteks seda, kuidas merilõvi heidab inimese ninaga õhku. Päris looduses toimub sama pingviiniga, kes kukub tagasi merilõvi lõugade vahele. Muusikataustas on äratundmishetki, nagu õndsa popikuninga laul ajast, mil ta oli veel väike tumenahkne kräsupea, James Browni I Feel Good ja „hüljestest” palju massiivsema merilõvi sisenemise taustaks Mr Boombastic (tegelikult olid etenduses väikesed saledad emased merilõvid ja suur teist liiki jäme isane).
Siis papagoide etendusele. Pärast piltidelt näen, et papagoijuhil on sõrm kinni plaasterdatud. Programm on kohati täienenud, papagoi autol jääb iga aastaga juppe vähemaks, aga ikka on tore. Oleme kodus mõelnud, et mis tore amet: mängi kolm korda päevas suurte papagoidega.
Hüatsintaaradel on uus lendla endise paksu klaasiga maja asemel. Tühjaks jäänud vanas majas on sees höövelpink ja ketaslõikur (pakun, et nendega töötavad papagoid), mille peale vend arvab, et vahime sinna pingsalt sisse, küll siis möödujad ka vaatama hakkavad. Hakkavadki.
Vahepeal väiksemaid loomi (pingviinide bassein on ümberehitamisel; kattade külakuhjast tuleb paar pilti), siis jõuame Aafrika papagoide majani, mille võrest, nagu selgub, saab väga edukalt läbi pildistada (vt joon. 3). Selgitan külalistele, et ma võin siin veeta kogu õhtu, aga et nad edasi kipuvad, siis piirdun ainult paarikümne pildiga.
Järgmiseks satume kohale röövlinnuetendusele. Vabale kohale tüürides peaaegu astun peale kolleegile K-le; tagantjärele vabandust, aga minu silmad olid kinni ainult lähimal vabal kohal ja ma teda tõesti esimesena ei näinud (kes ma muidu ümbruskonda hoolikalt jälgin).
Ka röövlinnuetendusel mängivad inimesed mitu korda päevas lindudega ja ratsutavad (tore amet seegi). Kestab 35 minutit ja mul jääb alguses tühi olnud mälukaardil koguni 35 pilti ruumi. (Et nii loivaliste kui ka röövlindude etendusel läks mõlema peale terve 8 GB kaart, kuhu mahub umbes 620 RAW-pilti, pluss muud loomaaiapildid pluss hommikused linnapildid, murran täna täpselt 1973 pildiga päevase pildirekordi, mis püsinud üle viie aasta (7.5.2005 tegin 640 pilti, sh ainulaadse ülesvõtte „Tallinna-Tartu maantee”, mille hiljem ära animeerisin ja võin tugevanärvilistele vaadata anda; täpselt aasta tagasi Pariisi lennundusnäitusel, kus päästik oli sageli pikalt põhjas, tegin sellest pisut vähem, millel ilmselt oli oma osa raskel 120–400 mm suumobjektiivil).)
Vend uurib, kas kotkastega tegeleb sama tädi kui hüljestega. Nagu ikka, on pärast pildistamist järeltöötluse esimene faas allesjäetavate piltide valimine, millest paaril juhtus seesama tädi vaatama otse objektiivi, ja võin kinnitada, et ei olnud. Nagu esimesel läbivaatamisel ikka, näevad üksnes piltniku silmad jubedaid näoilmeid ja muid koledaid võtteid, mida ta muu maailma säästmiseks ära kustutab. Tänatud olgu digitehnika, kus see on rohkem võimalik kui filmilt! (Digitehnika see eelis tuleb esmaspäeval jutuks ja vaidlen vastu, et ka filmilt sai jätta pilte tegemata: ei pidanud ju negatiivi kõikidest kaadritest tegema paberpilte!)
Keskajahõngulise etenduse oluline osa on muusika, milles õnneks ei ole Arvo Pärti, kelle muusika on mu arust hirmus depressiivne (kunagi oli Tallinna Raekoja platsis mingi keskaja laat, kus muide kaikus „Fratres” ....brr). Üks lugu oli ka XIV sajandi superhitt, mille helilooja oli üks neljast nimepidi teada olevast XIV saj heliloojast ning kes oli leivaameti poolest siinkandi selle kuninga sekretär, kelle vappi ja lippu senini siinmaa kasutab ning kellega seotud veidratest asjaoludest sai kunagi siinse eesti seltsi aastapäevaviktoriini põhjaliku küsimuse, kus kõik vastusevariandid olid õiged.
Siis jäätis, siis troopikamaja, seejärel otsime amatsoone, ei leia (seevastu leiduvad kead – venna kommentaar: „Näe, L naise järgi on linnule nimi pandud!” – ja suured kakaduud). Siis leian, et olen jäätist tilgutanud fotoka peale ning fotoka ja akusahtli vahele.
Ämmalahvide aediku juures teatab vend, et näe, kilpkonn sööb rotti. Mul on kaasas binokkel ja näen, et kilpkonn sööbki rotti. Rott on nähtavasti ületanud ämmalahvide aedikut ümbritsevat vesitõket ja langenud verejanuliste kilpkonnade ohvriks (isikliku määramise järgi punakõrv-ilukilpkonn; kohas http://www.zootierliste.de/ on Teraskodu loomaaia kohta pisut vananenud liiginimestik, seal seda liiki ei ole). Rotil on pea kadunud ja kilpkonn venitab tal parasjagu mingeid valgeid ribasid seest välja. Käpad ja saba on kere teises otsas veel alles. Tegevus toimub vee all, aeg-ajalt käib kilpkonn pinnal hingamas.
Täheldame, et ka troopikamajas oli paaris kohas sildi peal madu, aga terraariumis kilpkonn – mis muud, kui ka seal oli kilpkonn mao ära söönud!
Uuendusena on tänavu loomaaeda ilmunud rohkesti pildilisi keelusilte.
Sellega on tiir läbi ja jäänud vaid väga kallis nännipood (nt pehme mänguloom maksab seal kuni kolm korda rohkem kui Lissaboni loomaaias; aga samas see loomaaed elatub ainult enda tuludest, ja hästi elatub!). Mind lõbustavad sama vormiga, aga eri mustriga värvitud papagoi-võtmehoidjad; ühe seninägematu liigiks ütlen olevat „sidrunaara”.
Uudis on ka see, et värava taga üle tänava peldiku taga müüakse teist, küllap odavamat nänni.
Tiigri tänava linnapoolses otsas komberdab vastu kahe meessaatja vahel naisrulluiskur, kellel all, nagu seltsilistele täheldan, trikiuisud ehk need, millel on 2. ja 3. ratta pikas vahes käsipuu peal libisemise õnarus. Seega ennustan, et laseb oma saatjate käsist kohe lahti ja kargab esimese ettejuhtuva käsipuu peale.
Kogu pärastlõuna (sh kogu loomaaia) on mu fotokal olnud ees 150 mm objektiiv ja all akusahtel, mille tulemusel ulatub õlal olev fotokas gabariitidest tugevasti välja ning ma löön varjuki palju kordi teeäärsete põõsaste, ehitiste ja autode vastu.
Tiigri tänava linnapoolses otsas komberdab vastu kahe meessaatja vahel naisrulluiskur, kellel all, nagu seltsilistele täheldan, trikiuisud ehk need, millel on 2. ja 3. ratta pikas vahes käsipuu peal libisemise õnarus. Seega ennustan, et laseb oma saatjate käsist kohe lahti ja kargab esimese ettejuhtuva käsipuu peale.
Kogu pärastlõuna (sh kogu loomaaia) on mu fotokal olnud ees 150 mm objektiiv ja all akusahtel, mille tulemusel ulatub õlal olev fotokas gabariitidest tugevasti välja ning ma löön varjuki palju kordi teeäärsete põõsaste, ehitiste ja autode vastu.
Pärast, kui oleme tagasi linnas, on vaidlus, kas lähme jala või bussiga, aga demokraatliku hääletuse tulemusel lähme siiski jala (või noh siis pühapäeva harva bussiliikluse puhul pole midagi vaielda ka).
19.6.10
L, 1319. päev: Burg Eltz
Sealt jalgsimatk ülesvoolu läbi laupäevahommikuse küla; loendan viitu. Tee ääres ja peal on hiiri, alates sellest, et astun ühele peaaegu peale. Neid näeme-kuuleme täna ja esmaspäeval veel rohkesti. Küllap tuleb ka hea rebase- ja öökulliaasta.
Burg Eltzi kassas seekord ei hakata kahtlema minu saksa keele oskuses, aga muu seltskonna pärast on ringkäik inglise keeles. Linnuses sees pildistada ei tohi ja öeldakse ka päris kurjalt, kui keegi seda üritab. Enda eelmise käigu ülevaade on siin. Osa linnuse fotogeenset idafassaadi on remondis. Teen põhiliselt HDR-pilte.
Praeguse omaniku portree kohta lähevad arvamused lahku. Mina pakun endiselt, et see on Olav Ehala; keegi aga arvab, et Jaak Aaviksoo; kompromissina otsustame, et isa oli Jaak Aaviksoo ja ema Olav Ehala. Kassa raudrüü on kolme aastaga 10% kallinenud ja maksab nüüd 1980 €; näib olevat sama rüü kui kolm aastat tagasi. Pärast mõtlen, et oleks ikka pidanud rauast mõõga ostma, eriti kui tagasiteel tuleb vastu puumõõgaga pägalik, kelle puumõõga peal oleks saanud taasetendada stseeni filmist Zatoichi, kus Zatoichi poolestab isanda uut katanat tema peal katsetama tulnud kaakidel katana käepideme.
Tagasitee on kohatud hiirtest hoolimata kiire, sest rongini on aega pisut üle tunni ja maad ligi 6 km. Jõuame. Saksa- ja siinmaine rongiliiklus pälvivad kiidusõnu.
Õhtupooliku veedame T. linnakese põhivaatamisväärsustega tutvudes ja jäädes vihma kätte. Ostan omale uue teki, sest eile ununes osta, ning jaamast ajakirja Naturfoto. Rongis, mis on ammu enne väljasõitu ees, on põhimure tekki mitte rongi unustada.
Viimase öö veetsin magamisaluse peal; täna on külg valus. Proovisin eile õhtul ka vana nõksu, et kui peate magama kõva peal, magage kõhuli, aga mul nii palju vajalikku isiklikku polstrit ka ei ole, et kondid üldse maha ei ulatuks. Hilisõhtul toimub seega kummimadratsi täispuhumise aktsioon. Madratsil on küll nurgas pump, aga kokkupakituna on see läinud lömmi ega taha sugugi pumbata. Tuleb hankida eraldi pump.
18.6.10
R, 1318. päev: külalised
Koristamine valmib. Olen teinud pisutise valearvestuse: nimelt ei ole sünnis enne kella seitset panna tolmuimejat undama, aga selle tööetapi taga seisab mitu muud. Valmib tähtajaks. Prügikonteineris on terve kiht minu prügikotte. Lustikummuti laadur on nähtavasti Eestis päriskodus, seda ma ei leidnudki (aga USB-laaduriga saab laetud).
Eile oli tööl suvepidu, kuhu mul ei olnud aega minna. Täna küsin toakaaslaselt muljeid. Talle jätnud suurima mulje nähtud jaanimardikas ja ta arvab, et see on teine liik kui jaaniuss. Et rohkem nagu kärbes (glowfly); selgitan, et mardikas (räägin kärbse ja mardika tiibade arvust: kärbsel on kaks tiiba, mardikal neli, kaks kõva kattetiiba ja nende all kaks pehmet lennutiiba). Luban tuua putukate välimääraja, kus nende seosest rohkem juttu (ei ma mäleta kõike). Putukate välimääraja on ilus, praktiline, heade joonistega (hea määraja tunneb ära jooniste, mitte fotode järgi); hiljuti hangitud ämblike välimääraja seevastu on pika jutuga ja värvilised on ainult pilditahvlid, mistõttu selle järgi on liiki määrata keeruline (see läheb enamasti liigini, koos liigi määramiseks vajalike detailjoonistega – peale mõne erandi on sama perekonna ämblikud üldiselt väga sarnase kuju ja mustriga ning erinev on ainult suguelundite kuju, mida näeb alles vähemalt 20× suurendusega). Nädalavahetusel pildiarhiivi korrastades õnnestus selle järgi määrata ühe ämbliku liik, mida pean suureks saavutuseks. Õnneks oli see just taoline erand, kellel on eriskummalise kujuga võrk ja igal liigil eri muster. Võrgu tagant paistis natuke tagakeha, mis oli täpselt õige mustriga.
Teisipäeval tellitud proovipilt on kohal. Üllatavalt ruttu; olin aru saanud, et vähemalt 6 päeva läheb.
Lõuna aeg külalisi linnast üles korjamas (kes seni tegid aega parajaks, kusjuures ma koguni nägin, kuidas nad bussiga mu tööakna alt läbi sõitsid). Avan hoolikalt pakitud pildi ja pettun; nähtavasti olen tellinud päris mitte selle viimistluse, mida tahtsin. Otsingud jätkuvad.
Tööle tagasi minnes käime läbi vallakeskuse postkontorist (on tulnud Amazoni pakk, milles tehnikaajalooraamat Digital Apollo); ühtlasi näevad külalised ära ka vallakeskuse. Ajan külalised postkontori juures bussist välja, ise sõidan pärastlõunaks tööle tagasi (muidugi on tööd rohkem, kui arvasin). Toanaaber väidab putukaraamatu peale, et ta juba ise ka teab, et jaaniuss/jaanimardikas ja tulikärbes on eri liigid. Ennist oli ka väike arutelu, kuidas nende valgus tekib. Sõna kemoluminestsents kuulis ta raudselt esimest korda; võib-olla ta koguni arvas, et hiilgavate putukate tagakehas tõesti hõõgub midagi.
Õhtul korjan külalised linnast jälle üles (koguni nii operatiivselt, et teatan selle bussi numbri, kus peal olen, ja nad tulevad sama peale). Sõidame Kõrgmetsa maksimarketisse toidu järele; tagasiteel tutvume ka Kõrgmetsa endaga.
Eile oli tööl suvepidu, kuhu mul ei olnud aega minna. Täna küsin toakaaslaselt muljeid. Talle jätnud suurima mulje nähtud jaanimardikas ja ta arvab, et see on teine liik kui jaaniuss. Et rohkem nagu kärbes (glowfly); selgitan, et mardikas (räägin kärbse ja mardika tiibade arvust: kärbsel on kaks tiiba, mardikal neli, kaks kõva kattetiiba ja nende all kaks pehmet lennutiiba). Luban tuua putukate välimääraja, kus nende seosest rohkem juttu (ei ma mäleta kõike). Putukate välimääraja on ilus, praktiline, heade joonistega (hea määraja tunneb ära jooniste, mitte fotode järgi); hiljuti hangitud ämblike välimääraja seevastu on pika jutuga ja värvilised on ainult pilditahvlid, mistõttu selle järgi on liiki määrata keeruline (see läheb enamasti liigini, koos liigi määramiseks vajalike detailjoonistega – peale mõne erandi on sama perekonna ämblikud üldiselt väga sarnase kuju ja mustriga ning erinev on ainult suguelundite kuju, mida näeb alles vähemalt 20× suurendusega). Nädalavahetusel pildiarhiivi korrastades õnnestus selle järgi määrata ühe ämbliku liik, mida pean suureks saavutuseks. Õnneks oli see just taoline erand, kellel on eriskummalise kujuga võrk ja igal liigil eri muster. Võrgu tagant paistis natuke tagakeha, mis oli täpselt õige mustriga.
Teisipäeval tellitud proovipilt on kohal. Üllatavalt ruttu; olin aru saanud, et vähemalt 6 päeva läheb.
Lõuna aeg külalisi linnast üles korjamas (kes seni tegid aega parajaks, kusjuures ma koguni nägin, kuidas nad bussiga mu tööakna alt läbi sõitsid). Avan hoolikalt pakitud pildi ja pettun; nähtavasti olen tellinud päris mitte selle viimistluse, mida tahtsin. Otsingud jätkuvad.
Tööle tagasi minnes käime läbi vallakeskuse postkontorist (on tulnud Amazoni pakk, milles tehnikaajalooraamat Digital Apollo); ühtlasi näevad külalised ära ka vallakeskuse. Ajan külalised postkontori juures bussist välja, ise sõidan pärastlõunaks tööle tagasi (muidugi on tööd rohkem, kui arvasin). Toanaaber väidab putukaraamatu peale, et ta juba ise ka teab, et jaaniuss/jaanimardikas ja tulikärbes on eri liigid. Ennist oli ka väike arutelu, kuidas nende valgus tekib. Sõna kemoluminestsents kuulis ta raudselt esimest korda; võib-olla ta koguni arvas, et hiilgavate putukate tagakehas tõesti hõõgub midagi.
Õhtul korjan külalised linnast jälle üles (koguni nii operatiivselt, et teatan selle bussi numbri, kus peal olen, ja nad tulevad sama peale). Sõidame Kõrgmetsa maksimarketisse toidu järele; tagasiteel tutvume ka Kõrgmetsa endaga.
17.6.10
N, 1317. päev: tunneli otsas on valgus
Väga värviline päikesetõus; seejärel toimekas koristamine. Enne kui päike hakkab lõõskama, pesen ära aknad (vaade on korteri oluline tõmbenumber, ei saa ju seda ometi näidata läbi musta akna, isegi kui eelmisest pesust möödunud aega arvestades on mustust vähe – mida teeb osakeste õhusaaste vähendamine!). Muidugi hakkab seepeale sadama. Leian üles rulluiskude vana 4 mm kuuskantvõtme, aga lustikummuti laadurit ikka ei leia. Samas saab seda laadida USB-pesa kaudu ning päeval meenub, et X10 laadur ongi ju selline, et panen stepslisse ja tagant annab USB-pesast välja 5 V, st USB-st laadimiseks ei ole tarvis arvuti külge ühendadagi.
Pärast tööd linna (uus kuukaart), siis jaama (rongi- ja bussipiletid), siis tagasi prismasse.
Koristamine hakkab looma.
Pärast tööd linna (uus kuukaart), siis jaama (rongi- ja bussipiletid), siis tagasi prismasse.
Koristamine hakkab looma.
16.6.10
K, 1316. päev: mul on bemmil uued kummid
Päikesetõusu igapäevane jälgimine on keerukas: ärgata ebainimlikul kellaajal, heita pilk koidutaevasse ja otsustada, kas on pildistamiseks nn kuritöö koosseis olemas või võib end üles ajamata edasi magada.
Nähtavasti täna ilm pildistamisväärne ei ole ja edasi on toimunud äratuskellaõnnetus, sest ärkan lõplikult alles kellaajal, mil päike on umbes tund mulle näkku paistnud ja on viimane aeg hakata liikuma ukse poole, silme eest ikka kõik sinine.
Täna on päris märgatav tuul (juba eile õhtul oli). Tavaliselt siin sisemaal tuult suurt ei ole. Ilmajaam on mäe otsas lennuväljal, selle jaoks öeldud tuulekiirus ei peegelda olusid mujal.
Tööl on kõrvaltoa naaber kas minetanud tekstitoimetioskuse või on hakanud teisi inimesi appi kutsuma, kui ise ei oska. Eile ja täna käin tal abiks kuus korda.
Saabuvad rulluisule uued rattad (+ laagrid + teljed). Panen need alla nii suure hurraaga, et unustan panna ratta sisse distantspuksi. Tulemus on see, et kui keeran telje kinni, surub raam kinni ka laagri ja ratas ei veere. Seega rattad alt, igast üks laager välja, puks sisse, rattad alla tagasi. Piduriratta telje kinnitus on aga kulunud ja see keerleb ärakeeratava kruviga kaasa; lõpuks ei jää muud üle kui uhiuus telg välja puurida (st tekitada telje peasse nii suur pikergune õnarus, et sinna mahuks lamenäpitsate ots, millega seda kinni hoida; näpitsatega endiga hoidmine ei õnnestu). Nüüd siis peagi tuleb uute rataste katsetamine!
Nähtavasti täna ilm pildistamisväärne ei ole ja edasi on toimunud äratuskellaõnnetus, sest ärkan lõplikult alles kellaajal, mil päike on umbes tund mulle näkku paistnud ja on viimane aeg hakata liikuma ukse poole, silme eest ikka kõik sinine.
Täna on päris märgatav tuul (juba eile õhtul oli). Tavaliselt siin sisemaal tuult suurt ei ole. Ilmajaam on mäe otsas lennuväljal, selle jaoks öeldud tuulekiirus ei peegelda olusid mujal.
Tööl on kõrvaltoa naaber kas minetanud tekstitoimetioskuse või on hakanud teisi inimesi appi kutsuma, kui ise ei oska. Eile ja täna käin tal abiks kuus korda.
Saabuvad rulluisule uued rattad (+ laagrid + teljed). Panen need alla nii suure hurraaga, et unustan panna ratta sisse distantspuksi. Tulemus on see, et kui keeran telje kinni, surub raam kinni ka laagri ja ratas ei veere. Seega rattad alt, igast üks laager välja, puks sisse, rattad alla tagasi. Piduriratta telje kinnitus on aga kulunud ja see keerleb ärakeeratava kruviga kaasa; lõpuks ei jää muud üle kui uhiuus telg välja puurida (st tekitada telje peasse nii suur pikergune õnarus, et sinna mahuks lamenäpitsate ots, millega seda kinni hoida; näpitsatega endiga hoidmine ei õnnestu). Nüüd siis peagi tuleb uute rataste katsetamine!
15.6.10
T, 1315. päev: päevadest said kuud
Päikesetõus on värviline, tuleb ajada kark alla ja püüda teha elutoa aknast mõni võte. Värvide mäng kaob mõne minutiga. Magamistoast jääb lehis ette.
Tööl räägib toanaaber pikalt telefoniga ja röögatab aeg-ajalt naerda umbes sama läbilõikava häälega nagu mu vanaema sünnipäeva lõppfaasis (ja kui järele mõtlen, siis ka kaks vanatädi, seega oli see perekondlik). Üks asi on seda kuulda lõbusal sünnipäeval, aga teine tööl, üritades ka tööd teha.
Digiarhiivi Lightroomi importimise järg on sedamail, et ajas tagurpidi liikudes olen jõudnud kahe aasta taguste piltideni, mil suure kaameraga pildistamise suurest rõõmust arhiivisin kõik pildid, ka täieliku soga ja praagi, nii et vahepeal pilte DVD-dele arhiivides kulus juunist 2008 maini 2009 22 (kakskümmend kaks!) kahekihilist DVD-d. (Praegu on pildiarhiivi varukoopia korralduslikel põhjustel väikesel kõvakettal. — IT-tehnika teeb ikka jõudsaid edusamme. Mu esimene kokkupuude arvutitega oli veel ajal, mil kasutati 5,25” kettaid, kuhu mahtus 1,2 MB. Nüüd siis on olemas nelja kõrvutise tikutoosi suurune kõvaketas, kuhu mahub 500 GB ehk eelmisest üle 400 000 korra rohkem.)
Fotoprojekt jätkub, järgmise sammuna tellin proovipildi prindituna firmast, mille efektne näidispilt oli kunagi mingi profifotoajakirja vahel (alati tuleb jätta arenguruumi!). „Kuidas te meid leidsite?” küsib ilmutus kasutajaks registreerimisel, ega paku, et ajakirja vahel oli muljet jättev näidis.
Tööl räägib toanaaber pikalt telefoniga ja röögatab aeg-ajalt naerda umbes sama läbilõikava häälega nagu mu vanaema sünnipäeva lõppfaasis (ja kui järele mõtlen, siis ka kaks vanatädi, seega oli see perekondlik). Üks asi on seda kuulda lõbusal sünnipäeval, aga teine tööl, üritades ka tööd teha.
Digiarhiivi Lightroomi importimise järg on sedamail, et ajas tagurpidi liikudes olen jõudnud kahe aasta taguste piltideni, mil suure kaameraga pildistamise suurest rõõmust arhiivisin kõik pildid, ka täieliku soga ja praagi, nii et vahepeal pilte DVD-dele arhiivides kulus juunist 2008 maini 2009 22 (kakskümmend kaks!) kahekihilist DVD-d. (Praegu on pildiarhiivi varukoopia korralduslikel põhjustel väikesel kõvakettal. — IT-tehnika teeb ikka jõudsaid edusamme. Mu esimene kokkupuude arvutitega oli veel ajal, mil kasutati 5,25” kettaid, kuhu mahtus 1,2 MB. Nüüd siis on olemas nelja kõrvutise tikutoosi suurune kõvaketas, kuhu mahub 500 GB ehk eelmisest üle 400 000 korra rohkem.)
Fotoprojekt jätkub, järgmise sammuna tellin proovipildi prindituna firmast, mille efektne näidispilt oli kunagi mingi profifotoajakirja vahel (alati tuleb jätta arenguruumi!). „Kuidas te meid leidsite?” küsib ilmutus kasutajaks registreerimisel, ega paku, et ajakirja vahel oli muljet jättev näidis.
14.6.10
E, 1314. päev: skeptiku mälestused
Öösel kell 1.56 meenus, et peale selle, et hommikul on prantsuse keel (mis mind oli rõhunud kogu pühapäeva pärastlõuna ja õhtu), on kella neljaks toimetada veel nii 40 lk teksti, mille olin jätnud esmaspäevale arvestusega, et seda on aega teha kogu päev. Samas on eksamini ainult kaks korda, nii et peab ju ikka minema, lootes, et ehk midagigi külge jääb.
Koidu ajal sajab, fotoprojekt jääb täna ära.
Saabun prantsuse keelde äärmiselt sobival hetkel, nähes veel, kuidas Kivinõid langetab äsja tühjenenud esimese joogitopsi. Seega on 18 minutit lurinata. Siis luristamine küll jätkub; loendan, et tavalise 120 ml topsi ülemise poole tühjendamiseks luristab ta 10 korda. See teeb lurina kohta ainult 6 ml ehk kaks teelusikatäit. Teises pooles rahuldab ta joomishimu pooleliitrisest Coca-Cola pudelist, millest on luristada tehniliselt raske, seega on meeldiv vaikus. Mingi meditsiiniseisund see kahtlemata on.
Üles on antud arutada kokku 12 teemal, mida me ka arutame. Tajun igas lauses, et umbes pooli vajalikke sõnu ma ei tea. Kõigis muudes keeltes aga tean.
Siis teeb poolakas ettekande meditatsioonist ja kõik me peame järgemööda jutustama, mida ise asjast arvame. Üks pooldab üht, teine teist tehnikat. Ma ei ole psühholoogiauhhuude raamatus veel meditatsioonini jõudnud, aga kahtlustan, et neist enamik on kasutajale tegeliku mõjuta, v.a maksmise rõõm, mistõttu vastan napilt, et jään kõigi tehnikate suhtes skeptiliseks. TM-meditatsiooni meenutamine tekitab mus lõbusa mälestuse, kuidas 1996. aastal astusime matkal vihmavarju hotelli moodi hoonesse, mis osutus olevat TM-meditatsiooni Euroopa peakorter, kus meile tehti tunnine ekskursioon, mille kestel hakkas mul üha lõbusam, kuni lõpuks ei suutnud ma enam vastu pidada ja naerma hakkasin, mispeale meid sealt välja visati. Paraku mu prantsuse keel neid meenutusi ümber jutustada ei võimalda.
Kaasaegse, 1996. a mai üleskirjutuse kopipeist (kirjavead parandatud)
[...] Siis ühtäkki oli midagi suurema ja kallima hotelli taolist; kui ma selle terassilt tahtsin järvevaatest pilti teha ja tagasi pöördusin, nägin sildi pealt, et see polnudki hotell, vaid hoopis transtsendentaalse meditatsiooni peakorter vms. Ohoh. Kunagi 1990. a lõpus üritas see liikumine Eestisse ka tulla, aga keelati vist ära. Vaatasime natuke ukse taga ning siis ma märkasin silti „järgmine ekskursioon kell 11.00” ja kell oli siis 11.02. Kedagi muud inimest fuajees ei paistnud, mispeale ma ütlesin, et ei saa lasta juhust mööda minna, ja läksime sisse.
Kusagilt nurga tagant hüppas välja keegi tädi, ütles teretulemast TM-i peakorterisse ning palus meil seljakotid kantseleisse jätta, küsides, ega need eriti märjad pole. Ei olnud. Kantseleis istus keegi vihase pilguga habemik noor turske meessekretär, Apple’i ehk MacIntoshi märk rinnas. Igal pool paistis kõvasti kulda ja karda olevat ning maas oli punane sametvaip. Lõhnas tugevasti sipelgapiirituse järele. Laest rippus alla rohkesti ämblikuvõrke ja vaheuste kõik klaasruudud polnud eriti terved.
Kuna rohkem inimesi polnud, hakkas tädi oma tervituskõnega pihta ning küsis hakatuseks, kust me pärit, kas saksa keelest aru saame ning mis ala inimesi. Lubas rääkida lühidalt, ainult 20 minutit.
Saanud teada, et oleme mõlemad insenerid, viis meid ühe „teadusliku” skeemi juurde, mis kujuta¬vat TM-i ja ühtse väljateooria seost ehk siis nagu tõestaks TM-i paikapidavust. Ilmselt tädi mõistis, et me kumbki pole teoreetilise füüsika vallas kodus, ning seetõttu kõlbas see skeem kohe eriti hästi. Mul hakkas kiiresti igav ja kogu jutt tegi kõvasti nalja.
Selle pooletunnise sissejuhatuse vältel tulid uksele veel kolm matkajat, kellele tädi hõikas, et tulgu aga sisse, me alles alustasime, aga nad lasid seepeale kiiresti jalga.
Umbes 40-minutilise sissejuhatuse järel viidi meid teise tuppa, mis jutustas ühingu algataja ning juhi, paksu hindu tegevusest. See oli veel igavam. Tädi rääkis juba koleda vaimustusega ning Dieter hakkas ilmutama asja vastu juba nagu väikest huvi, mispeale tädi veel enam hoogu läks. Ma olin senini suutnud vait olla ehk suu kinni hoida, alguses ka teadlikult ja suurte jõupingutustega neutraalset kehahoiakut säilitada. Siis, kui tädi oli oma kiiduheietusega jõudnud selleni, mis hüvesid toob see, kui 1% iga riigi elanikkonnast harrastab TM-i, nimelt siis tuleb ideaalne ühiskond, kus pole enam sõdu ega kuritegevust ega haigusi, sest kuritegevus näiteks olevat vaimse häire tulemus. Kuna see teooria oli moes 19. sajandil ja praegu on 20. sajand, ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin naerma, mispeale tädi kurja noodiga hääles küsis, kas keegi arvab teisiti. Küsisin siis selle küsimuse, mille kohta teadsin, et ta vastata ei oska, nimelt, kui ühiskonnas ei ole kuritegevust, mis siis saab sellest, kes ikkagi kuritööga hakkama saab. Või kui ühiskonnas ei ole haigusi, mis saab vaeguritest. Tädi jutuhoog katkes, kobises midagi endamisi, esimese küsimuse jättis vastamata, teise peale ütles, et siis ei sünni enam vigaseid. Küsisin vastu, kuidas on see võimalik. Tema, et siis pole inimestel enam närvipinget ja ei sünnigi. Seepeale mina, et kõik haigused ei tulene närvipingest. Tädi läks omadega suisa sassi ja vahetas kiiresti teemat, näidates meile telefoniraamatutele sarnanevaid kuldäärtega kogumikke, mis sisaldanud TM-i teaduslikkust kinnitavaid artikleid. Vaatasin järele, väljaandja oli ikka TM, mitte mõni ülikool vm. teadusasutus.
Siis ilmus uksest ähkides sisse läbimärg keskealine naisterahvas, kes küsis, kas ta tohiks helistada, tal läks auto teel katki. TM-tädi vastas, et oodaku natuke, ta lõpetab enne jutu meiega ära, siis tuleb näitab. Väga imelik. Teine tädi siis kordas, et ega ta naljapärast taha helistada, tal tõsiselt vaja. Siis TM-tädi ikka soostus telefoni asupaika näitama.
Aga üldkokkuvõttes lõpetas ta siis kiiresti meiega ka jutu ära, mis on natuke kahju, sest ma ei saanudki küsida mind huvitavaid küsimusi, nt „kas liikumisest on võimalik välja astuda”, „kas on lubatud õpetajaid kritiseerida” või „miks on ideaalühiskonna mudel nii sarnane natside/kommunistide omale”. Või siis kommenteerida libateaduslikke graafikuid TM-i väidetavast tõhususest, ühes näiteks oli võrreldud inimese hapnikutarvidust unes ja meditatsioonis, et meditatsioonis tarvitab organism palju vähem hapnikku, seletav tekst väitis, et kui tarvitab vähem hapnikku, puhkab paremini, sinna juurde oleks pidanud märkima, et näiteks surmaunne suikunult ei tarvita organism üldse hapnikku. Või siis kommenteerida neid „tõestusi”, millele esitatud küsimus on vale: selmet tõestada, kas meditatsioon mõjutab mõttetegevust, on pelgalt küsitud, kas see mõjutab ajurütme, ja vastus on saadud muidugi jaatav. Et skeptilise meelega kahtlejal oleks seal väga palju küsimist olnud. Ja muidugi mõista oleks tahtnud ka küsida selle vahest ehk valusaima küsimuse: „Kust saab liikumine raha?” ehk „mis liikumised TM-i toetavad?”
Siis juhatati meid kiiresti ukseni, 20-minutiline ringkäik oli kestnud täpselt tund aega, ja tulime välja. Õues sadas uuesti vihma. Dieter küsis paarikümne meetri pärast, mis mulje mul asjast jäi, küsisin siis, kas ta märkas, kuidas vastati asja pärast helistada soovijale. [...]
Koidu ajal sajab, fotoprojekt jääb täna ära.
Saabun prantsuse keelde äärmiselt sobival hetkel, nähes veel, kuidas Kivinõid langetab äsja tühjenenud esimese joogitopsi. Seega on 18 minutit lurinata. Siis luristamine küll jätkub; loendan, et tavalise 120 ml topsi ülemise poole tühjendamiseks luristab ta 10 korda. See teeb lurina kohta ainult 6 ml ehk kaks teelusikatäit. Teises pooles rahuldab ta joomishimu pooleliitrisest Coca-Cola pudelist, millest on luristada tehniliselt raske, seega on meeldiv vaikus. Mingi meditsiiniseisund see kahtlemata on.
Üles on antud arutada kokku 12 teemal, mida me ka arutame. Tajun igas lauses, et umbes pooli vajalikke sõnu ma ei tea. Kõigis muudes keeltes aga tean.
Siis teeb poolakas ettekande meditatsioonist ja kõik me peame järgemööda jutustama, mida ise asjast arvame. Üks pooldab üht, teine teist tehnikat. Ma ei ole psühholoogiauhhuude raamatus veel meditatsioonini jõudnud, aga kahtlustan, et neist enamik on kasutajale tegeliku mõjuta, v.a maksmise rõõm, mistõttu vastan napilt, et jään kõigi tehnikate suhtes skeptiliseks. TM-meditatsiooni meenutamine tekitab mus lõbusa mälestuse, kuidas 1996. aastal astusime matkal vihmavarju hotelli moodi hoonesse, mis osutus olevat TM-meditatsiooni Euroopa peakorter, kus meile tehti tunnine ekskursioon, mille kestel hakkas mul üha lõbusam, kuni lõpuks ei suutnud ma enam vastu pidada ja naerma hakkasin, mispeale meid sealt välja visati. Paraku mu prantsuse keel neid meenutusi ümber jutustada ei võimalda.
Kaasaegse, 1996. a mai üleskirjutuse kopipeist (kirjavead parandatud)
[...] Siis ühtäkki oli midagi suurema ja kallima hotelli taolist; kui ma selle terassilt tahtsin järvevaatest pilti teha ja tagasi pöördusin, nägin sildi pealt, et see polnudki hotell, vaid hoopis transtsendentaalse meditatsiooni peakorter vms. Ohoh. Kunagi 1990. a lõpus üritas see liikumine Eestisse ka tulla, aga keelati vist ära. Vaatasime natuke ukse taga ning siis ma märkasin silti „järgmine ekskursioon kell 11.00” ja kell oli siis 11.02. Kedagi muud inimest fuajees ei paistnud, mispeale ma ütlesin, et ei saa lasta juhust mööda minna, ja läksime sisse.
Kusagilt nurga tagant hüppas välja keegi tädi, ütles teretulemast TM-i peakorterisse ning palus meil seljakotid kantseleisse jätta, küsides, ega need eriti märjad pole. Ei olnud. Kantseleis istus keegi vihase pilguga habemik noor turske meessekretär, Apple’i ehk MacIntoshi märk rinnas. Igal pool paistis kõvasti kulda ja karda olevat ning maas oli punane sametvaip. Lõhnas tugevasti sipelgapiirituse järele. Laest rippus alla rohkesti ämblikuvõrke ja vaheuste kõik klaasruudud polnud eriti terved.
Kuna rohkem inimesi polnud, hakkas tädi oma tervituskõnega pihta ning küsis hakatuseks, kust me pärit, kas saksa keelest aru saame ning mis ala inimesi. Lubas rääkida lühidalt, ainult 20 minutit.
Saanud teada, et oleme mõlemad insenerid, viis meid ühe „teadusliku” skeemi juurde, mis kujuta¬vat TM-i ja ühtse väljateooria seost ehk siis nagu tõestaks TM-i paikapidavust. Ilmselt tädi mõistis, et me kumbki pole teoreetilise füüsika vallas kodus, ning seetõttu kõlbas see skeem kohe eriti hästi. Mul hakkas kiiresti igav ja kogu jutt tegi kõvasti nalja.
Selle pooletunnise sissejuhatuse vältel tulid uksele veel kolm matkajat, kellele tädi hõikas, et tulgu aga sisse, me alles alustasime, aga nad lasid seepeale kiiresti jalga.
Umbes 40-minutilise sissejuhatuse järel viidi meid teise tuppa, mis jutustas ühingu algataja ning juhi, paksu hindu tegevusest. See oli veel igavam. Tädi rääkis juba koleda vaimustusega ning Dieter hakkas ilmutama asja vastu juba nagu väikest huvi, mispeale tädi veel enam hoogu läks. Ma olin senini suutnud vait olla ehk suu kinni hoida, alguses ka teadlikult ja suurte jõupingutustega neutraalset kehahoiakut säilitada. Siis, kui tädi oli oma kiiduheietusega jõudnud selleni, mis hüvesid toob see, kui 1% iga riigi elanikkonnast harrastab TM-i, nimelt siis tuleb ideaalne ühiskond, kus pole enam sõdu ega kuritegevust ega haigusi, sest kuritegevus näiteks olevat vaimse häire tulemus. Kuna see teooria oli moes 19. sajandil ja praegu on 20. sajand, ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin naerma, mispeale tädi kurja noodiga hääles küsis, kas keegi arvab teisiti. Küsisin siis selle küsimuse, mille kohta teadsin, et ta vastata ei oska, nimelt, kui ühiskonnas ei ole kuritegevust, mis siis saab sellest, kes ikkagi kuritööga hakkama saab. Või kui ühiskonnas ei ole haigusi, mis saab vaeguritest. Tädi jutuhoog katkes, kobises midagi endamisi, esimese küsimuse jättis vastamata, teise peale ütles, et siis ei sünni enam vigaseid. Küsisin vastu, kuidas on see võimalik. Tema, et siis pole inimestel enam närvipinget ja ei sünnigi. Seepeale mina, et kõik haigused ei tulene närvipingest. Tädi läks omadega suisa sassi ja vahetas kiiresti teemat, näidates meile telefoniraamatutele sarnanevaid kuldäärtega kogumikke, mis sisaldanud TM-i teaduslikkust kinnitavaid artikleid. Vaatasin järele, väljaandja oli ikka TM, mitte mõni ülikool vm. teadusasutus.
Siis ilmus uksest ähkides sisse läbimärg keskealine naisterahvas, kes küsis, kas ta tohiks helistada, tal läks auto teel katki. TM-tädi vastas, et oodaku natuke, ta lõpetab enne jutu meiega ära, siis tuleb näitab. Väga imelik. Teine tädi siis kordas, et ega ta naljapärast taha helistada, tal tõsiselt vaja. Siis TM-tädi ikka soostus telefoni asupaika näitama.
Aga üldkokkuvõttes lõpetas ta siis kiiresti meiega ka jutu ära, mis on natuke kahju, sest ma ei saanudki küsida mind huvitavaid küsimusi, nt „kas liikumisest on võimalik välja astuda”, „kas on lubatud õpetajaid kritiseerida” või „miks on ideaalühiskonna mudel nii sarnane natside/kommunistide omale”. Või siis kommenteerida libateaduslikke graafikuid TM-i väidetavast tõhususest, ühes näiteks oli võrreldud inimese hapnikutarvidust unes ja meditatsioonis, et meditatsioonis tarvitab organism palju vähem hapnikku, seletav tekst väitis, et kui tarvitab vähem hapnikku, puhkab paremini, sinna juurde oleks pidanud märkima, et näiteks surmaunne suikunult ei tarvita organism üldse hapnikku. Või siis kommenteerida neid „tõestusi”, millele esitatud küsimus on vale: selmet tõestada, kas meditatsioon mõjutab mõttetegevust, on pelgalt küsitud, kas see mõjutab ajurütme, ja vastus on saadud muidugi jaatav. Et skeptilise meelega kahtlejal oleks seal väga palju küsimist olnud. Ja muidugi mõista oleks tahtnud ka küsida selle vahest ehk valusaima küsimuse: „Kust saab liikumine raha?” ehk „mis liikumised TM-i toetavad?”
Siis juhatati meid kiiresti ukseni, 20-minutiline ringkäik oli kestnud täpselt tund aega, ja tulime välja. Õues sadas uuesti vihma. Dieter küsis paarikümne meetri pärast, mis mulje mul asjast jäi, küsisin siis, kas ta märkas, kuidas vastati asja pärast helistada soovijale. [...]
13.6.10
P, 1313. päev: sama
Täna on koidu ajal nii selge, et puuduvad pilved, mida päike kuldaks, seetõttu puudub ka värvide mäng.
Päeva põhisaavutus on kultuurkihi likvideerimine korteri paarist kohast (tulemusena tekkis tuppa ebatavaliselt palju ruumi ja teistsugune kõla) ning pildiarhiivis üle 4000 pildile, mille märksõnaks seni üksnes „Tallinn”, täpsema võttekoha lisamine.
Eile toimus sama kodulinna ja Tartu piltidega, aga viimases on vaheldust vähem, sest mis juhtub, kui ma fotokaga Tartus ringi kõnnin? – Varem või hiljem satun marsruudile Jaani kirik–toomkirik! Selgub ka, et mul ei ole digipildiarhiivis (praegu on korrastatud ajavahemikud 2001 – kevad 2005 ja VI 2008–VI 2010) ühtki pilti Lasnamäest, kus üldse käisin viimati korraks 2002. või 2003. aasta suvel ja ka siis oli see nagu reis võõrale maale.
Päeva põhisaavutus on kultuurkihi likvideerimine korteri paarist kohast (tulemusena tekkis tuppa ebatavaliselt palju ruumi ja teistsugune kõla) ning pildiarhiivis üle 4000 pildile, mille märksõnaks seni üksnes „Tallinn”, täpsema võttekoha lisamine.
Eile toimus sama kodulinna ja Tartu piltidega, aga viimases on vaheldust vähem, sest mis juhtub, kui ma fotokaga Tartus ringi kõnnin? – Varem või hiljem satun marsruudile Jaani kirik–toomkirik! Selgub ka, et mul ei ole digipildiarhiivis (praegu on korrastatud ajavahemikud 2001 – kevad 2005 ja VI 2008–VI 2010) ühtki pilti Lasnamäest, kus üldse käisin viimati korraks 2002. või 2003. aasta suvel ja ka siis oli see nagu reis võõrale maale.
12.6.10
L, 1312. päev: korrastamine
Kraamin natuke ja korrastan põhjalikult digiarhiivi märksõnu. Märksõnade eelis on see, et nii saab nendega märgistatud pildid Lightroomis üles otsida paari klõpsuga (palju kiirem kui otsida märksõnade järgi failihaldurist; analoogpildid peaks ka kunagi importima Lightroomi, praegu on nende teave failinimes ja saab otsida sealt). Varem olid märksõnad ühes tasandis, nüüd on hierarhiliste pesadena, mida saab sulgeda, kui neid vaja ei ole: kohtade korral riik > asula > asula osa või tänav, loomade jaoks tinglik klass (nt kalade klassi tänapäeva taksonoomias vist ei ole) > [sugukond >] liik. Kõik muudatused tuleb ka salvestada, mis võtab aega.
Kavas on minna poodi, aga just siis, kui hakkan minema, hakkab koledasti kallama. Kõrgmetsa poodi minekuks ja sealt tulekuks peaksin viibima kokku 40 minutit vihma käes, which is not nice.
Kavas on minna poodi, aga just siis, kui hakkan minema, hakkab koledasti kallama. Kõrgmetsa poodi minekuks ja sealt tulekuks peaksin viibima kokku 40 minutit vihma käes, which is not nice.
11.6.10
R, 1311. päev: 9× mõõda
Hommikul majast väljudes märkan, et insenerimõtlemise puudumise mälestusmärk, all fuajees seina najal seisnud 4100 mm pikkune tööpinnaplaat – mille ülessaamiseks läinuks vaja pika noolega kraanat või helikopterit –, on kadunud. Oh kui kahju; nädala pärast tuleb vend külla, tahtnuks seda talle näidata. Nüüd on järel ainult hägnue telefonifoto.
Tööl pestakse väljastpoolt aknaid. Aknapesija suitsetab, hais tuleb tuppa.
Muidu suhteliselt heast tõlkest näen, et tõlkija ei ole teadnud, et volume tähendab ruumala.
Majasisene imetarkvara, millel on halb omadus tekstidokumente ära käkkida, käkibki dokumendi, mida olen õhinal täiendanud viimased poolteist tundi. Ja kohe nii, et ongi kadunud. Tuleb alustada uuesti, mille tagajärjel pääsen reede õhtale ebasündsal kellaajal.
Tööl pestakse väljastpoolt aknaid. Aknapesija suitsetab, hais tuleb tuppa.
Muidu suhteliselt heast tõlkest näen, et tõlkija ei ole teadnud, et volume tähendab ruumala.
Majasisene imetarkvara, millel on halb omadus tekstidokumente ära käkkida, käkibki dokumendi, mida olen õhinal täiendanud viimased poolteist tundi. Ja kohe nii, et ongi kadunud. Tuleb alustada uuesti, mille tagajärjel pääsen reede õhtale ebasündsal kellaajal.
10.6.10
N, 1310. päev: emb-kumb
Tänase pika tööpäeva põhisündmus on see, et nägin töölt tulles vaatepilti, mis oli juhtunud, kui kokku olid juhtunud buss ja jalgrattur. Mis täpselt juhtunud oli, ei tea. Jalgrattur oli nähtavasti elus ja ratas sirge. Kui umbes 18.55 töölt bussipeatuse poole astusin, kükitas mingi kuus parameedikut ta ümber (nagu raisakotkaste ring, tekkis kohatu võrdlus) ja kinnitas teda parajasti kanderaami külge. Üks hoidis kõrgel tilgutipakki. 3 min pärast, kui tuli prisma poole viiv buss, tõsteti kanderaami kiirabisse. Kiirabiauto uksest paistsid kannatanu jalad, st viidi ikka pea, mitte jalad ees. Kui poest kell 19.43 naasin, jututas politsei veel bussijuhti. Eks see poole ja kolmveerand seitsme vahel juhtus, sest 18.55 oli asendusbuss kohal, aga pold veel ära sõitnud (mingi natuke pikamaa-buss). Ratas oli naistekas, korv ees. Ilmselt üritas rattur vöötrajalt üle minna või koguni sõita, nagu seda alles eile umbes samal ajal nägin. Loodetavasti ei olnud sama rattur.
Kohalik leht, kus muidu iga liiklusõnnetus üksipulgi kirjeldatud, ei kirjuta sellest midagi, seda on varjutanud palju uhkem lugu, kuidas Kõrgmetsa kiirteetunnelis (korterist mõnisada meetrit) läinud veoauto põlema; seda siis õhtul sillal liiklus seisis.
Praegune bussiraamat on Polaarkaru blogis olnud osunduse tulemusel hangitud Under the Frog, ungari päritolu briti Tibor Fischeri esikteos. Nähtavasti selle eesti tõlget olemas veel ei ole; kui keegi soovib tõlkida, soovitan pealkirjaks „Konna perse all”. Romaan jutustab Ungari sotsialistlikust argipäevast sõja ja ülestõusu vahel ning seega samast ajast, mida Eesti oludes kajastab suuresti ka soperdis „Puhdistus”, aga diametraalselt vastupidise lähenemisega – kui soome kirjaneitsi teos on haige sonimine, siis briti ungarlase oma on paiguti nagu kontsentreeritud „Šveik”. Ja seejuures üldse täiesti kohe absoluutselt mitte vähema sügavusega! Kui keegi oskab kirjutada, siis ta oskab. See on nagu näitleminegi: harrastusnäitleja võib silmi pööritada ja teha sada vigurit – mille all ma muidugi ei mõtle India Kathakali-teatrit –, aga publik ikka ei usu; samas hea päris näitleja ei tee nagu midagi, aga vaataja tajub teatriimet ja läheb kananahale.
Kohalik leht, kus muidu iga liiklusõnnetus üksipulgi kirjeldatud, ei kirjuta sellest midagi, seda on varjutanud palju uhkem lugu, kuidas Kõrgmetsa kiirteetunnelis (korterist mõnisada meetrit) läinud veoauto põlema; seda siis õhtul sillal liiklus seisis.
Praegune bussiraamat on Polaarkaru blogis olnud osunduse tulemusel hangitud Under the Frog, ungari päritolu briti Tibor Fischeri esikteos. Nähtavasti selle eesti tõlget olemas veel ei ole; kui keegi soovib tõlkida, soovitan pealkirjaks „Konna perse all”. Romaan jutustab Ungari sotsialistlikust argipäevast sõja ja ülestõusu vahel ning seega samast ajast, mida Eesti oludes kajastab suuresti ka soperdis „Puhdistus”, aga diametraalselt vastupidise lähenemisega – kui soome kirjaneitsi teos on haige sonimine, siis briti ungarlase oma on paiguti nagu kontsentreeritud „Šveik”. Ja seejuures üldse täiesti kohe absoluutselt mitte vähema sügavusega! Kui keegi oskab kirjutada, siis ta oskab. See on nagu näitleminegi: harrastusnäitleja võib silmi pööritada ja teha sada vigurit – mille all ma muidugi ei mõtle India Kathakali-teatrit –, aga publik ikka ei usu; samas hea päris näitleja ei tee nagu midagi, aga vaataja tajub teatriimet ja läheb kananahale.
9.6.10
K, 1309. päev: resbpect
Hommikul kole ummik.
Mis on ikalduse vastand? See on täna mind tabanud. Kõigepealt tuleb esmaspäevaks toimetada väga mahukas, aga hea tõlge. Siis tuleb reedeks toimetada kahe päeva mahuga kahtlane tõlge. Siis tuleb reedeks teha nelja päeva toimetusemahuga halva tõlke tagasiside. Siis tuleb neljapäevaks toimetada mitukümmend lehekülge väiksemaid pudinaid. Täna toimetan umbes viiekordse tavalise päeva-toimetusmahu; elame päeva korraga.
Õhtul film Ali G Indahouse (2002; esimene film kolmest, kus Sacha Baron Cohen etendab üht telesarja Ali G tegelast; filmis ütleb paar sõna ka [ilmsete valevuntsidega] Borat Sagdijev).
Mis on ikalduse vastand? See on täna mind tabanud. Kõigepealt tuleb esmaspäevaks toimetada väga mahukas, aga hea tõlge. Siis tuleb reedeks toimetada kahe päeva mahuga kahtlane tõlge. Siis tuleb reedeks teha nelja päeva toimetusemahuga halva tõlke tagasiside. Siis tuleb neljapäevaks toimetada mitukümmend lehekülge väiksemaid pudinaid. Täna toimetan umbes viiekordse tavalise päeva-toimetusmahu; elame päeva korraga.
Õhtul film Ali G Indahouse (2002; esimene film kolmest, kus Sacha Baron Cohen etendab üht telesarja Ali G tegelast; filmis ütleb paar sõna ka [ilmsete valevuntsidega] Borat Sagdijev).
8.6.10
T, 1308. päev: vesine
Sellesuvise fotoprojekti raames tuleb järgida kivipalluri Jürto laadi õpetussõnu: „Kes tahab näha päikesetõusu, peab tõusma maru vara.” On juuni ja millal päike tõuseb, teate isegi. Mets rõkkab linnulaulust, inimtegevus on hillitsetud. Kümme minutit enne päikesetõusu kuldab koit pilvede harjasid, aga päikesetõusu ajaks läheb vinesse ning kuld kaob. Lähen tagasi magama.
Tõlgetes korraldatakse manifeste ja konventsioone ning nimetatakse flokulante „hõljumisabivahenditeks”; lõpuks avastan eelmisel nädalal väljalõinud tõlkest, et keegi meist on külma kõhuga muutnud molaarsuse meetriks ja seda on teine üle kontrollinud ning pole ka midagi imelikku täheldanud. Olen kuri.
Lõuna ajal postkontoris nelja filmi järel; tagasisõidu bussijuht tahab näha piletit ja isegi käsib panna pileti lugeri juurde.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast neli potti lavendlit. Tagasikõnnil hirmus vihm. Teisalt tore, sest paiksesse rõdukasti istutatud lavendlid saavad hästi kasta. Natuke kahtlesin, kas talve läbi rõdul seisnud kilekotti ladustatud ja tolmkuiv muld enam päris mullaks muutub, aga näe muutus.
Lõpuks kinoelamus: Miyazaki uusim film Ponyo (2008). Vanameister näitab kõrgklassi.
Tõlgetes korraldatakse manifeste ja konventsioone ning nimetatakse flokulante „hõljumisabivahenditeks”; lõpuks avastan eelmisel nädalal väljalõinud tõlkest, et keegi meist on külma kõhuga muutnud molaarsuse meetriks ja seda on teine üle kontrollinud ning pole ka midagi imelikku täheldanud. Olen kuri.
Lõuna ajal postkontoris nelja filmi järel; tagasisõidu bussijuht tahab näha piletit ja isegi käsib panna pileti lugeri juurde.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast neli potti lavendlit. Tagasikõnnil hirmus vihm. Teisalt tore, sest paiksesse rõdukasti istutatud lavendlid saavad hästi kasta. Natuke kahtlesin, kas talve läbi rõdul seisnud kilekotti ladustatud ja tolmkuiv muld enam päris mullaks muutub, aga näe muutus.
Lõpuks kinoelamus: Miyazaki uusim film Ponyo (2008). Vanameister näitab kõrgklassi.
7.6.10
E, 1307. päev: meil tööjuures naljad on varuks ja silmades vaimustust näed
Prantsuse keel. Kivinõid ületab ennast: esimeses pooles tops teed ja tops kohvi, teises pooles tops teed. Esimest teetopsi luristab ta oma pool tundi (kuidas see on võimalik?!). Siis närib pastakat nii, et ragin taga. Kuidas talle teatada, et palju mu õppeedukust läheb kaotsi tema luristamise pärast?
Näide: keerukas lause. Keskendun ja üritan mõista, mida vigursõnad tähendavad. Olen jõudnud umbes kolmanda sõnani, mil näen silmanurgast, kuidas tops kerkib. Sulen hirmust silmad ja üritan meeled välja lülitada. Ent see ei aita; vaikuse lõhestab jälk „LURRRRR-ähh”. Vabisen jäledusest, piidlen silmanurgast, kui palju on topsis vedelikku veel (on, on...), siis kogun end ja alustan lause uurimist otsast peale, kuid kõik kordub. Nii ei ole midagi imestada, et ajaga, mil peab olema tehtud kaks harjutust, olen ma läbi lugenud ainult esimese...
Meeles mõlguvad muidugi ekstreemsed meetodid, kuidas luristamist vähendada, nagu mr Beani esimese filmi kohvikoht.
Tänane tunni teema on eriti igav prantsuse „huumor”: lindilt tuleb koleda distortsiooniga tekst, mille kohta ütleksin, et vanamees teeb artikuleerimata häälitsusi viis minutit või siis sõimab kedagi; pärast paberilt näeme, et ta esitas monoloogina dialoogi. Pidi olema kuulus humorist, suri eelmisel aastal.
Siis näidatakse YouTube'ist prantsuse naiskoomikut, Muriel miskit, keda mäletan ka Prantsuse hittfilmidest Les visiteurs dans les couloirs de temps ja Amélie, keda on tabanud 11-minutine logorrhöa gradus gravis („gradus gravis ongi raskel kujul”). Õpetaja naerab peaaegu üksi, paar veel üritavad viisakalt naerda (vrd vana tõlginali: „President rääkis praegu väga naljaka nalja. Palun naerge.”). Mõtlen, kui väga on eesti huumor teistsugune kui prantsuse oma, aga vat inglise huumorist saame aru. Koomiku silmapungitamise jälgimise asemel vahin aknast välja ja näen lendamas rähni (rähn lendab väga iseloomuliku joonega), ilmselt (must, valge) suur-kirjurähni.
Seekord seda tšehhi daami ei ole, kes eelmine kord sööklas poolaka käest küsis, kas ta on lühinägelik, millele see vastas, et ta on juriidiliselt pime. Väga-väga piinlik. Arutatakse tulevasi ettekandeid (st millest teha) ja mainitakse mu papagoi-ettekannet. Which is nice.
Pärast tööle ja muidugi-muidugi on mul olnud kella 11.00 tähtajaga töö. On ju niiiiiiiiii raske kellelgi parandada kohalolemise süsteemis, et mu keeletund ei ole mitte kolmapäeval, vaid esmaspäeval. Olen seda teatanud ise mitu korda ja ka vahetu ülemus on, nii et peaaegu kõik teed on ammendatud. Üle jääb veel midagi ekstreemset nagu haldusosakonda kohale minemine ja jalaga ukse lahti löömine, aga esiteks on haldusosakond umbprantsuskeelne ja teiseks .... noh, ei ole taoline ekstsess tervislik.
Lõunalt naasev toanaaber räägib, et probleem on ülemajaline, sest hommikul läks elekter ära ja sisevõrgu serverit pole pärast seda üldse püsti saadudki, st sama mure on kõigil. Hea seegi.
Kui seisan Kirikmäe prisma kassasabas, hakatakse poodi kinni panema ja veeretatakse varju alla koridoris seisnud särgistangesid. Näen, et seoses jalgpalli MM-iga müüakse jalgpallimeeskondade särkide taolisi särke. Hind on ...59 €. Ärge ehmatage midagi, see on allahinnatud, päris hind oli sildi järgi 79 €. Mihuke kokkuhoid, et mind jalgpall muhvigi ei huvita.
Näide: keerukas lause. Keskendun ja üritan mõista, mida vigursõnad tähendavad. Olen jõudnud umbes kolmanda sõnani, mil näen silmanurgast, kuidas tops kerkib. Sulen hirmust silmad ja üritan meeled välja lülitada. Ent see ei aita; vaikuse lõhestab jälk „LURRRRR-ähh”. Vabisen jäledusest, piidlen silmanurgast, kui palju on topsis vedelikku veel (on, on...), siis kogun end ja alustan lause uurimist otsast peale, kuid kõik kordub. Nii ei ole midagi imestada, et ajaga, mil peab olema tehtud kaks harjutust, olen ma läbi lugenud ainult esimese...
Meeles mõlguvad muidugi ekstreemsed meetodid, kuidas luristamist vähendada, nagu mr Beani esimese filmi kohvikoht.
Tänane tunni teema on eriti igav prantsuse „huumor”: lindilt tuleb koleda distortsiooniga tekst, mille kohta ütleksin, et vanamees teeb artikuleerimata häälitsusi viis minutit või siis sõimab kedagi; pärast paberilt näeme, et ta esitas monoloogina dialoogi. Pidi olema kuulus humorist, suri eelmisel aastal.
Siis näidatakse YouTube'ist prantsuse naiskoomikut, Muriel miskit, keda mäletan ka Prantsuse hittfilmidest Les visiteurs dans les couloirs de temps ja Amélie, keda on tabanud 11-minutine logorrhöa gradus gravis („gradus gravis ongi raskel kujul”). Õpetaja naerab peaaegu üksi, paar veel üritavad viisakalt naerda (vrd vana tõlginali: „President rääkis praegu väga naljaka nalja. Palun naerge.”). Mõtlen, kui väga on eesti huumor teistsugune kui prantsuse oma, aga vat inglise huumorist saame aru. Koomiku silmapungitamise jälgimise asemel vahin aknast välja ja näen lendamas rähni (rähn lendab väga iseloomuliku joonega), ilmselt (must, valge) suur-kirjurähni.
Seekord seda tšehhi daami ei ole, kes eelmine kord sööklas poolaka käest küsis, kas ta on lühinägelik, millele see vastas, et ta on juriidiliselt pime. Väga-väga piinlik. Arutatakse tulevasi ettekandeid (st millest teha) ja mainitakse mu papagoi-ettekannet. Which is nice.
Pärast tööle ja muidugi-muidugi on mul olnud kella 11.00 tähtajaga töö. On ju niiiiiiiiii raske kellelgi parandada kohalolemise süsteemis, et mu keeletund ei ole mitte kolmapäeval, vaid esmaspäeval. Olen seda teatanud ise mitu korda ja ka vahetu ülemus on, nii et peaaegu kõik teed on ammendatud. Üle jääb veel midagi ekstreemset nagu haldusosakonda kohale minemine ja jalaga ukse lahti löömine, aga esiteks on haldusosakond umbprantsuskeelne ja teiseks .... noh, ei ole taoline ekstsess tervislik.
Lõunalt naasev toanaaber räägib, et probleem on ülemajaline, sest hommikul läks elekter ära ja sisevõrgu serverit pole pärast seda üldse püsti saadudki, st sama mure on kõigil. Hea seegi.
Kui seisan Kirikmäe prisma kassasabas, hakatakse poodi kinni panema ja veeretatakse varju alla koridoris seisnud särgistangesid. Näen, et seoses jalgpalli MM-iga müüakse jalgpallimeeskondade särkide taolisi särke. Hind on ...59 €. Ärge ehmatage midagi, see on allahinnatud, päris hind oli sildi järgi 79 €. Mihuke kokkuhoid, et mind jalgpall muhvigi ei huvita.
6.6.10
P, 1306. päev: äike
Kuigi eile metsas sääsed nendele ihupindadele, kuhu olin kandnud tõrjeainet, isegi mitte ei maandunud, on nad söönud kohtadest, kuhu ainet kanda ei saanud, nagu sõrmedelt, põlveõnnaldest ja soki alt.
Kirjutan valmis eelmise nädalavahetuse reisiloo ja töötlen seljatäie pilte. Eilsel üritusel tegin mingi 160 pilti (pluss enne tehtud loodusvaated), praeguseks on järel 78, siht on 30–32. Esimese tiiruga kustutasin udused, imelike ilmetega ja piiluva aluspesuga pildid. Edasine valik läheb üha rangemaks ja võib juhtuda, et kõigist pilte järele ei jäägi. Elu on karm!
Kui meel on valmis, et võiks minna ehk tänagi metsa jalutama (mul on elutoa pimenduskate all, muidu hommikul paistab päike kuvari peale, midagi ei näe), täheldan, et on vihmaeelne olek. Sajabki, äikesevihma. Õhtul uuesti.
Kirjutan valmis eelmise nädalavahetuse reisiloo ja töötlen seljatäie pilte. Eilsel üritusel tegin mingi 160 pilti (pluss enne tehtud loodusvaated), praeguseks on järel 78, siht on 30–32. Esimese tiiruga kustutasin udused, imelike ilmetega ja piiluva aluspesuga pildid. Edasine valik läheb üha rangemaks ja võib juhtuda, et kõigist pilte järele ei jäägi. Elu on karm!
Kui meel on valmis, et võiks minna ehk tänagi metsa jalutama (mul on elutoa pimenduskate all, muidu hommikul paistab päike kuvari peale, midagi ei näe), täheldan, et on vihmaeelne olek. Sajabki, äikesevihma. Õhtul uuesti.
5.6.10
L, 1305. päev: jutud ja lood ehk mis on bokeh
Mind on kutsutud pildistama eesti seltsi üritusele, kus looduskaunis kohas vestab jutuvestja. Vean kaasa pool oma fotoarsenali ja saabun tunni varem, et pildistada üle mitmeid kordi käidud kaljusid (sest alles eile omandasin HDR-tarkvara nimega Photomatix Pro, mis teeb HDR-pilte palju paremini kui varem kasutatud vabavara, aga leidsin, et olen kettaruumi kokkuhoidmise nimel vanade HDR-piltide üksikvõtted ära kustutanud!). Seega vean kaasa ka statiivi, nurkotsiku, kaabelpäästiku ja lainurkobjektiivi ning tegutsemine on kiire. Iga mööduv saksa matkaja peab vajalikuks alustada vestlust. Saan ka teada, et ei ole hea panna ojamudas olnud statiivijalgu vastu heledaid pükse.
Varjudeta HDR-pilt, mille dünaamiline ulatus peaks olema teoreetiliselt tuhat korda suurem (218) kui siis, kui pildistatuks üksainus JPEG-pilt (28)
Siis kokkulepitud ajaks tagasi kohtumispaika; enamik osalisi saabub küll loodust mittesäästval viisil (keskkonnateadlikkus on eestlaste seast veel kaugel). Mulle antakse kaasa osa rahvast, et viiksin nad toimumiskohta.
Üritusel endal on pildistamise plaan selge: tuleb paikneda nii, et näha oleks nii esinejad kui ka kuulajad, ja püüda tabada hetki, kui kuulajad on end kuulama unustanud. See tähendab mitmekümne inimese pidevat jälgimist. Tegutseb ka kaks-kolm muud usinat fotokorrespondenti, aga mida teen mina, mida teised vist ei tee? – Jätan alles ainult parimad ja järeltöötlen kõik pildid (viimane on ka tehniline vajadus, sest suure fotokaga pildistan praegu ainult RAW-piltideks – paar kuud tagasi koitis lõpuks, et miks ma RAW+JPEG pildistan, kui ma pildistatud JPEG-pilte niikuinii ei kasuta). Ning kasutan portreede noppimiseks 150 mm f/2,8 objektiivi, enamasti ka avaga f/2,8. (Bokeh, bokeh!!) Valgus on pisut keeruline, metsaaluse varjud, mille sees päikeselaigud; samas on esinejate suund valguse suhtes hea ning taustal on ainult üksikuid roostetanud raudtorusid.
Tore on see, et suudan 1,2 km pikkuse ja 44 m kerkiva tee jalutada reipal sammul ilma hingeldamata.
Pärast linna treppi, õhtul loen lõpuni Mankelli põneviku soome tõlke „Kiinalainen”. Krimka kohta väga laia ja sügava sisuga.
Siis kokkulepitud ajaks tagasi kohtumispaika; enamik osalisi saabub küll loodust mittesäästval viisil (keskkonnateadlikkus on eestlaste seast veel kaugel). Mulle antakse kaasa osa rahvast, et viiksin nad toimumiskohta.
Üritusel endal on pildistamise plaan selge: tuleb paikneda nii, et näha oleks nii esinejad kui ka kuulajad, ja püüda tabada hetki, kui kuulajad on end kuulama unustanud. See tähendab mitmekümne inimese pidevat jälgimist. Tegutseb ka kaks-kolm muud usinat fotokorrespondenti, aga mida teen mina, mida teised vist ei tee? – Jätan alles ainult parimad ja järeltöötlen kõik pildid (viimane on ka tehniline vajadus, sest suure fotokaga pildistan praegu ainult RAW-piltideks – paar kuud tagasi koitis lõpuks, et miks ma RAW+JPEG pildistan, kui ma pildistatud JPEG-pilte niikuinii ei kasuta). Ning kasutan portreede noppimiseks 150 mm f/2,8 objektiivi, enamasti ka avaga f/2,8. (Bokeh, bokeh!!) Valgus on pisut keeruline, metsaaluse varjud, mille sees päikeselaigud; samas on esinejate suund valguse suhtes hea ning taustal on ainult üksikuid roostetanud raudtorusid.
Tore on see, et suudan 1,2 km pikkuse ja 44 m kerkiva tee jalutada reipal sammul ilma hingeldamata.
Pärast linna treppi, õhtul loen lõpuni Mankelli põneviku soome tõlke „Kiinalainen”. Krimka kohta väga laia ja sügava sisuga.
4.6.10
R, 1304. päev: etelän mies, älä huitoo, ota ohvia
Palav suvepäev. Arutelu suvepidude motiivide üle.
Avastan, et olen eile teinud näpuka, sõna arutatud asemel arutatid. Spelleri arvates OK.
Matkapoest uus lahe T-särk ja tõrjeaine, mis peletavat sääski 8 tundi pärast pealekandmist ja puuke 2½ tundi. Karbi peal on kirjas, et tõrjeainet ei tohi kasutada väikelapsed ega rasedad, seega võib arvata, et see on õige hea. Toote mark ei ole Off.
Postkastis on kiri korteriomanikult. Üürileandja võib kirjutada teatavasti ainult kahest asjast, kahest tõstmisest: üüri tõstmisest või üürniku väljatõstmisest, millest mõlemad elab üle, kuigi esimene on talutavam. Rebin ümbriku lahti juba liftis ja ongi esimene. Tuleb teha ümber otsekorraldus. Küll on hea, et olen üüri maksnud kogu aeg otsekorraldusena, sest mul taolised asjad muidu meeles ei seisa.
Avastan, et olen eile teinud näpuka, sõna arutatud asemel arutatid. Spelleri arvates OK.
Matkapoest uus lahe T-särk ja tõrjeaine, mis peletavat sääski 8 tundi pärast pealekandmist ja puuke 2½ tundi. Karbi peal on kirjas, et tõrjeainet ei tohi kasutada väikelapsed ega rasedad, seega võib arvata, et see on õige hea. Toote mark ei ole Off.
Postkastis on kiri korteriomanikult. Üürileandja võib kirjutada teatavasti ainult kahest asjast, kahest tõstmisest: üüri tõstmisest või üürniku väljatõstmisest, millest mõlemad elab üle, kuigi esimene on talutavam. Rebin ümbriku lahti juba liftis ja ongi esimene. Tuleb teha ümber otsekorraldus. Küll on hea, et olen üüri maksnud kogu aeg otsekorraldusena, sest mul taolised asjad muidu meeles ei seisa.
3.6.10
N, 1303. päev: changelings
Tõlkest on kaduma läinud täht ja ekraanil seisab andevahetusprotsess. Mõistan, et ka kirju kollektiiv, kes praeguse soperdise on kokku käkerdanud, on sellega tuttav, küllap vanapagan on käinud ja vahetanud neil aju või muu mõtlemiselundi haavapaku vastu, nagu mitme maa rahvaluule väitel vahetavad kurjad olendid ära imikuid, kes vagura kätkis lebamise asemel äkki hakkavad röökima ja muudavad muul kombel iseloomu. Iirlased arvasid, et parim viis haldjatelt õige laps tagasi saada on haldjate toodud asenduslast kõvasti peksta, siis hakkab haldjatel oma lapsest kahju ja nad toovad õige, inimlapse tagasi.
Proovin, mida teeb Google Translator mõne eriti haleda koha algupärse teksti peale. Tulemus on õõvastav, sest Google Translatori tulemus on paaril juhul parem.
Proovin, mida teeb Google Translator mõne eriti haleda koha algupärse teksti peale. Tulemus on õõvastav, sest Google Translatori tulemus on paaril juhul parem.
2.6.10
K, 1302. päev: „istun siin ja on kole igav”
Unustan ära koolituse. Kui jõuan 35-minutise hilinemisega kohale, mõistan esimese kahe minutiga, et oleks pidanud kaasa võtma ka raamatu või muud hädalugemist, sest koolitus on maruigav. Vahepeal imiteerin konspekteerimist, kirjutades üles, mida asjast arvan (aga need ehedad märkmed on praegu tööl).
Õhtul astub bussi pealt maha ka joodiknaaber; üritan kiire kõnniga tast ette saada, et sõita üles eraldi liftis. Paraku ootab lifti juba paljude pakkidega noorpaar, nii et ma pean ootama järgmist. See tähendab, et ma kuulen, kuidas välisuksest siseneb joodiknaaber, ning midagi ei ole parata, tuleb sõita temaga samas liftis. Ajavahemikul, kui ta kõnnib välisuksest liftini, hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, et hinge kinnihoidmine liftisõidu vältel oleks kergem. Liftisõit kestab pisut üle minuti, hoian täitsa vabalt ja kui nii jätkub, siis ma võin varsti hakata kätt proovima kestvussukeldumisega.
Õhtul astub bussi pealt maha ka joodiknaaber; üritan kiire kõnniga tast ette saada, et sõita üles eraldi liftis. Paraku ootab lifti juba paljude pakkidega noorpaar, nii et ma pean ootama järgmist. See tähendab, et ma kuulen, kuidas välisuksest siseneb joodiknaaber, ning midagi ei ole parata, tuleb sõita temaga samas liftis. Ajavahemikul, kui ta kõnnib välisuksest liftini, hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, et hinge kinnihoidmine liftisõidu vältel oleks kergem. Liftisõit kestab pisut üle minuti, hoian täitsa vabalt ja kui nii jätkub, siis ma võin varsti hakata kätt proovima kestvussukeldumisega.
1.6.10
T, 1301. päev: tapitahed on ara kadunud
Uskumatud toimetajaseiklused jätkuvad: täna seilab tõlkimise marusel ookeanil lendava hollandlasena eesti tõlkija, kellel ei ole kasutada Ariali täpitähti. „Kuidas see on võimalik,” loen ma su mõtteid, kallis lugeja.
Mina ka ei tea.
Mina ka ei tea.
Subscribe to:
Posts (Atom)
