N, 1213. päev: lumi ja kaos

Proovin filtrit keerata mikrokiudlapiga, mis muidu ette nähtud kuvari puhastamiseks (küll suurt ei puhasta). Tulebki lahti. Laupäeval uusi fotopaberi pakke ära pannes leidsin, et eelmise korra kotis oli (umbes novembrist) peale paberite ka läpakakuvari puhastamise komplekt. Täna on läpakas sobivasti välja lülitatud (öösel täpselt kell kaks otsustas nimelt niisama tudile pandud läpakas käima minna, käivitades ka muud seadmed, mis juhetpidi küljes, ärkasin skannerikrõbina peale; selgus, et mingeid uuendusi vaja, aga üks programm ei taha kinni minna). Seega saab kuvari puhastada sinna kogunenud sõrmejälgedest, söögipritsmetest ja eriti eelmise „puhastamise” triipudest.

Täna on lumi maas (öösel oli umbes −7 °C), selline, mis hobuse nutma võtaks, aga nutma on võtnud ka kõik tänavasõidukid, sest kesklinnas liiklus lihtsalt seisab. Mida tegi tikuke millimeeter lund, väike, õige pikuke.

Nädala alguses oli Kirikmäe prisma kassas tüütu müüja, kes kommenteeris midagi mu marineeritud kurkide kohta. Et ma ei reageerinud, küsis ta üle: „Parlez-vous français?”, millele vastasin loomulikult: „Non.”, aga ta rääkis edasi. Teine kord jälle oli teises kassas väike lahke ilmega müüja, kes aga äkki virutas järgmise kunde pulga mööda soont kassalindi teise otsa nii, et plaksus. Kuidas muidu müüja frustratsiooni välja elada saab, eks ju, sõimad klienti ja jääd tööst ilma (ei ole sama lihtne kui Eestis, kus müüja mõnitab niisama, sõimamata, ja ei jää). Prismas on olemas ka iseteeninduskassad, aga teades, milline on tehnikaasjade kvaliteet selles poes, ma neid kasutanud ei ole. Algul oli tore kah, neli automaatkassat, igaühel eraldi ülevaataja ja siis nelja ülevaataja ülevaataja.