Valestilugemised V: mardist kaks nädalat kadrisse, valimistest kümme jõulu

Jõuluaegseks lugemiseks.

Nagu ikka, ütlen, et loetelu on siivutu ja ropp ning olge seega hoiatatud!
(Kuigi ma kustutasin kaks eriti rõvedat valestilugemist seekord ära.)

• Sotsid ja Keskerakond allkirjastasid armuleppe
  [Sotsid ja Keskerakond allkirjastasid võimuleppe (PM)]
  



• Lennureisijad võivad tulevikus kaduda
  [Lennureisijaid eksitavad lisatasud võivad tulevikus kaduda (PM)]
  



• Valimiste ajaks "kolinud" poliitturistid rändavad kappidesse tagasi
  [Valimiste ajaks "kolinud" poliitturistid rändavad kodupaikadesse tagasi (EPL)]
  



• Edgar Savisaare isik selgub nädala pärast
  [Edgar Savisaar: linnapea isik selgub nädala pärast (EPL)]
  



• Ema tulekul ümardatakse maksud allapoole
  [Euro tulekul ümardatakse maksud allapoole (EPL)]
  



• merciless fruits
  [merci les fruits (kiri moosipurgi kaanel)]
  



• Rahutu linn võib kõnniteede puhastamise arvelt kokku hoidma hakata
  [Rahatu linn võib kõnniteede puhastamise arvelt kokku hoidma hakata (EPL)]
  



• Prantsuse minister hoiatas eurosid tarbivate pankade eest
  [Prantsuse minister hoiatas steroide tarbivate pankade eest (EPL)]
  



• Ortopeed: libeduse korral võiks koju jääda
  [Ortopeed: libeduse korral võiks kõrged kontsad koju jätta (ERR)]
  



• Kolmel inimesel neljast puuduvad piinavad säästud
  [Kolmel inimesel neljast puuduvad piisavad säästud (PM)]
  



• Mehve
  [Femmes (prantsuskeelses poes)]
  



• Naistejala-nõud
  [Naistejalanõud (tõlkes)]
  



• Eesti on Ida-Euroopa korrumpeerunuim riik
  [Eesti kuulub Ida-Euroopas vähekorrumpeerunud riikide sekka (EPL; aga kes teab, äkki see uudis oligi mujal teistsugune)]
  



• Katk ja kevad
  [Kaka ja kevad (raamatupoe spämmist; huvitav pealkiri ajendas koguni täpsemalt vaatama)]
  



• Medvedev: ELi ja Venemaa vahel on dekonstruktiivsed suhted
  [Medvedev: ELi ja Venemaa vahel on konstruktiivsed suhted (PM)]
  



• Uuri lähemalt: tänavused jõulumatid
  [Uuri lähemalt: tänavused jõulumaad (PM)]
  



• Sõrra: põllumehi on järel vaid kolm
  [Sõrra: põllumehi on järel vaid kolm protsenti elanikkonnast (PM)]
  



• Protestivad põllumehed tõid Toompeal ilmale vasika
  [Protestivad põllumehed tõid Toompeale vasikad (PM)]
  



• Rohelised ootavad energia- ja kliimatsensuuri peatset asutamist
  [Rohelised ootavad energia- ja kliimaagentuuri peatset asutamist (PM)]
  



• Juhan Supersaar: Euroopa otsib lesbistaari
  [Juhan Lepassaar: / Euroopa otsib superstaari (PM)]
  



• Lihtpookimine tekitab üle poole kasvuhoonegaasidest
  [Lihatootmine tekitab üle poole kasvuhoonegaasidest (PM)]
  



• Alari Kivisaare fotoraamatut süüdistati üheksa kuud
  [Alari Kivisaare fotoraamatut sünnitati üheksa kuud (PM; no kes siis raamatut sünnitab!)]
  



• Maailma tipp-politruk tuleb Eestisse
  [Maailma tippkohtunik tuleb Eestisse (PM)]
  



• Swedbank sulgeb oma seksuaalse fondi
  [Swedbank sulgeb oma skandaalse fondi (PM)]
  



• Haigla soovitab lastega rahvarohketes kohtades käia
  [Haigla soovitab lastega rahvarohketes kohtades käimist vältida (PM)]
  



• Tallinn kehtestab uue peksumääruse
  [Tallinn kehtestab uue reklaamimaksumääruse (PM; see oli kohe pärast kurikamehe vägitegusid)]
  



• «Tööline ja kolhoositar» uputatakse
  [«Tööline ja kolhoositar» upitatakse homme postamendile (PM)]
  



• Parts Kallase portfellist: tegemist on väga olulise kolaga
  [Parts Kallase portfellist: tegemist on väga olulise kohaga (PM)]
  



• Maimu Bergi asemel läheb Tallinna volikokku siil
  [Maimu Bergi asemel läheb Tallinna volikokku Jörgen Siil (PM)]
  



• Maksupettuse protsess kiskus konjakiks
  [Maksupettuse protsess kiskus komejandiks (PM)]
  



• Kotka kohtu loal pussitanud eestlane võeti vahi alla
  [Kotka kohtu loal võeti bussijuhti pussitanud eestlane vahi alla (PM)]
  



• Tallinn lööb lapse sünnitoetuse laiaks
  [Tallinn lööb lapse sünnitoetuse maksmise kaheks (EPL)]
  



• Soomlased sõuavad laevadega Läänemerel rekordtempos
  [Soomlased sõidavad laevadega Läänemerel rekordtempos (PM)]
  



• Täna lõunaajal Tallinnas Mustamäel Tammsaare teel uksed lahti teinud uudne XL Säästumarket meelitas odava suhkrupakkumisega kohale sadu venelasi..........
  [Täna lõunaajal Tallinnas Mustamäel Tammsaare teel uksed lahti teinud uudne XL Säästumarket meelitas odava suhkrupakkumisega kohale sadu vanemaealisi ostuhuvilisi, kes rabasid esimese 20 minutiga kokku neli tonni 5-kroonise kilohinnaga magusat. (PM)]
  



• Putin kaalub ... hakkamist ... kandiliseks
  [Putin kaalub kandideerimist presidendivalimistel (PM)]
  



• Ministeerium loodab samba embleemide lahendamist
  [Ministeerium loodab samba probleemide lahenemist (PM)]
  



• Punapäid saab kaotada vaid kohus?
  [Punapensione saab kaotada vaid kohus? (PM)]
  



• Naine sünnitas matuseauto
  [Naine sünnitas matuseautos (PM)]
  



• Emajõgi viib veel vähemalt üheksa kaasa
  [Emajõgi tõuseb veel vähemalt vaksa (PM)]
  



• Linnavõim plaanib üles vuntsida Sarkozy turu
  [Linnavõim plaanib üles vuntsida Szolnoki turu (EPL)]
  



• Eesti Rahva Muuseumi juubeliaasta lõpetati võimsa tuleetendusega, mille käigus põletati ERMi uus hoone.
  [Eesti Rahva Muuseumi juubeliaasta lõpetati võimsa / tuleetendusega, mille käigus elustatati ERMi uus hoone / selle piirjoonte tulega märkimisega Raadil Mälestuste / väljal. (Tartu PM)]
  



• CSKA jalgpallurid diskvalifitseeriti artistide vea tõttu
  [CSKA jalgpallurid diskvalifitseeriti arstide vea tõttu (PM)]
  



• Siemensi rohelise muna indeksis sai Tallinn 23. koha
  [Siemensi rohelise linna indeksis sai Tallinn 23. koha (PM)]
  



• Tuli hävitas püha sauna
  [Pühas hävitas tuli sauna (Oma Saar)]
  



• Tervise saamine tähendab parajat kadalippu
  [Teise relva saamine tähendab parajat kadalippu (PM)]
  



• Eesti Mälu Instituudile näidati koht kätte
  [Eesti Mälu Instituut sai suunad kätte (PM)]
  



• Jessica Simpsoni kakilt leiti koerakeeks
  [Jessica Simpsoni kleit muutis ta diskokeraks (PM)]
  



• Transiitvead raudteel on kasvanud
  [Transiitveod raudteel on kasvanud (PM)]
  



• Langi vastused ajasid sotsid kaera
  [Langi vastused ajasid sotsid naerma (PM)]
  



• Politsei tabas Antslas jõulukaunistusi teinud noored
  [Politsei tabas Antslas jõulukaunistusi lõhkunud noored (PM)]
  



• Ülikooli orkester jäi süüdi
  [Ülikooli orkester tegi debüüdi (Tartu PM)]
  



• Koolijuhtide esimees: koolireform on täis
  [Koolijuhtide esimees: / koolireform on täis / ebaselgusi (PM)]
  



• Muhulased tõstsid mässu muistsete vallajuhtide vastu
  [Muhulased tõstsid mässu vastsete vallajuhtide vastu (PM); no kes siis ütleb Muhus vastne!]
  



• Laupäeval tuleb külmamemm
  [Laupäev tuleb senistest külmem (PM)]
  



• Inguššias püüti õhkida gaasijuhet. Inguššia, Põhja-Osseetia ja Armeenia on maatasa!
  [Inguššias püüti õhkida gaasijuhet. Inguššia, Põhja-Osseetia ja Armeenia on maagaasita! (PM)]
  



• Gruusiast saab suurim patustaja Afganistanis
  [Gruusiast saab suurim panustaja Afganistanis (EPL)]
  



• Kihnu pulma näeb matusel
  [Kihnu pulma näeb näitusel (PM)]
  



• Eelnõu lubab presidendile 000-kroonist palka
  [Eelnõu lubab / presidendile 81 / 000-kroonist palka (PM. Lugupeetud veebilehe toimetajad! Teate, on olemas selline imeasi nagu püsitühik, isegi HTMLis on,  .)]
  
  



• Puidutäid õuel?
  [Pidu pättide õuel? (PM)]
  



• Eesti armastatuim ja vihatuim ansambel oli end seaduspäraselt täis joonud.
  [Eesti armastatuim ja vihatuim ansambel oli saali seaduspäraselt täis toonud. (PM)]
  



• Mihkelson: Eesti võiks olla Euroopas veevedaja
  [Mihkelson: Eesti võiks olla Euroopas ideevedaja (PM)]
  



• Kihnu Virve lööb Marko Matveret
  [Kihnu Virve lööb Marko Matverega punti (PM)]



• Kivimägi: Pärnule on Euroopaga liitumine oluline
  [Kivimägi: Pärnule on euroga liitumine oluline (uudised.err.ee)]



• Meest kummitusega peksnud politseinik jäi süüdi
  [Meest kumminuiaga peksnud politseinik jäi süüdi (uudised.err.ee)]



• Spordiselts Kalev unustas aasta parimad
  [Spordiselts Kalev tunnustas aasta parimaid (uudised.err.ee)]
  
  
• Padar: jõulustruktuuride kiskumine poliitikasse on jälk
  [Padar: jõustruktuuride kiskumine poliitikasse on jälk (EPL)]
  
  
• Saks: õhtul on oodata karma otsuseid
  [Saks: õhtul on oodata karme otsuseid (uudised.err.ee)]
  
  
• Selle ettepaneku tegi partei Õudne Venemaa esindaja ....
  [Selle ettepaneku tegi Partei Õiglane Venemaa esindaja .... (uudised.err.ee)]
  
  
• Geivaramu sai Euroopa Komisjonilt 20-miljonilise toetuse
  [Geeivaramu sai Euroopa Komisjonilt 20-miljonilise toetuse (uudised.err.ee, nii oligi)

P, 1175. päev: Winterreise

Jõuluks koju. Ees on kolm rongi- ja kaks lennukisõitu, millest esimene sujub päris kenasti. Maastik on lumine. Teine rong on kole täis, istun kohal, kus muidu hoitakse jalgrattaid ja lapsevankreid, seljaga akna poole, vaateid ei näe.

Kolmandast hakkab juhtuma. Algul oli ümberistumiseks aega 10 minutit, teine rong jäi hiljaks 6 minutit, seega Koblenzi jaama liftitutel tunnelitreppidel harrastan raskejõustiku ala „ühe käega tõstmine”. Kui 4. perroonile jõuan, ilutseb seal vale rongi reisiaeg, torman korraks alla tagasi, siis uuesti üles, kuni öeldakse, et mu rong jääb hiljaks. Küllap on paukuv talvepakane pöörangud kinni külmutanud, arvan. Olin pannud koha kinni arvestusega, et olen lennujaamas kohal kolm ja pool tundi enne väljalendu, nii et isegi üle tunnine hilinemine mind ei morjenda.

Ooteaega pikendatakse ikka nii kümne minuti kuni veerand tunni kaupa, et ei tihka perroonilt kotletivõileiba sööma minna. Ühtekokku kestab perroonil tuule ja külma käes ootamine poolteist tundi (algul 4 minutit sõiduplaanini ja siis veel 87 minutit). Mis mul viga, mul on üll täielik polaarvarustus, nagu soe pikk aluspesu, peas seest karvane tuule-, lume- ja vihmakindel talvemüts ning käes eraldi voodriga kindad, aga sakslased ja mõni jaapanlane ootavad kõik selle aja paljapäi! Ning ka paarikümnepealine kamanda Saksa sõdureid on suvemundris ja barettidega (ja kui neil kummagi varruka peal Saksa lippu ei oleks, võiks arvata, et nad on nt Türgi sõjaväest).

Kolmanda rongisõidu ajal pimeneb, aga Reini keskjooksu imeilusa maastiku näeb vastaskülje akendest siiski ära. Kogu Saksamaa on lumine. See on kogu üheks ülipikaks päevaks veninud kodusõidu üks helge hetk kahest (teisest tuleb juttu allpool).

Lennujaamas on õnn üürike, sest esiteks selgub, et Finnair väljub 2. terminalist, mis asub eemal platsi servas, sinna viib automaatraudtee. No sinna üritab minna pool laulupidu, mistõttu tulen alla tagasi ja uurin pikalt lennujaama plaani, et äkki saab selle maa matkata jala, aga selgub, et ainult transiiditsoonis saab, mul aga vaja jõuda kõigepealt pileti registreerimiseni. No jälle tagasi ja rongis on väga tihe; õnneks vältab sõit vaid mõne (õudse) minuti.

Pileti registreerimisel öeldakse, et lend jääb niikuinii vähemalt tunni hiljaks, kiiret ei ole. Suuri tabloosid on 2. terminalis täpselt ühes kohas ja algul ei leia ma ka toole. Võileib. Siis leian toolid: raamat. Siis ilmub tabloole, et Finnairi lend läheb terminali D-osast, kuhu saab kahelt korruselt. Käin vaatan ja leian, et 1. korruse turvakontrolli ees on kirjas, et Finnair läheb nende väravast; 2. korruse omal ei ole. Järeldan, et 1. korrusel on Schengen ja 2. korrusel ei ole.

Turvakontrollis tuleb kaapida seljast II kihi soe riietus ehk fliis, seega olen pika alussärgi väel, rõve lõige, nagu oleks pantomiimikunstnik. Kobatakse läbi ja siis peab paar pikka minutit oma asju ootama, kuni ka röntgenikontroll saab asjad läbi uuritud. 2. terminali Schengeni transiiditsoonis selgub olevat ainult 1 tavaline tax-free kraami pood, ei midagi huvitavat. Suured uhked poed on seega 1. terminalis, kuhu transiiditsoonist saaks ju põhimõtteliselt jalutada, aga kesse viitsib.

Seega leian istme ja paar tundi loen raamatut. Siis öeldakse, et Helsingi lennu inimesed, tulge väravasse. Saab teada, et ega lennuk veel Helsingist tulema hakanud ei ole, võtke niikaua võileiba. Ootesaalis on külm, aga seal on rahulikum kui koridoris (ja ei ole ka suitsetajate gaasikambrist levivat suitsuhaisu). Umbes tunni vaatan kõrvalvärava lennukeid (röötsakil akna peal, 10 m kaugusel on lendurid, toimetavad ja vaatavad vastu). Teen väga palju pilte talvisest lennukihooldusest. Esimest (Japan Airlines) hooldatakse oma pool tundi, mille vältel seisab esiratta juures vasakul kaks ja paremal üks tegelast, tammuvad lumes. Vasakpoolseimast jääb järele asfaldini paljaks tambitud laik (ta hoiab oranži kaablit, mis otsapidi lennuki teliku küljes), parem teeb keerukamaid tantsusamme.

Siis jälle raamat, taustaks teleka uudiseid suurest tuisust Euroopas ja umbes kolm tuhat korda, kuidas LG on teinud maailma esimese raamita teleri. Siis lennuväljatöötajatelt uudised, et lennuk hakkas Helsingist siiski tulema. Mõne aja pärast keerab taamal platsi peale Finnairi lennuk. Siis varsti pealeminek (mille vältel keeran käekella Soome aja peale, mis on keerukas ja aeganõudev protseduur, aga õnnestub esimese korraga), lennuk hakkab liikuma Frankfurdi aja järgi 0.54 (sõiduplaanis 19.30). Lennukis antakse süüa (Soome aja järgi öösel kell kaks). Pardaajakirjas on artikkel India kinost ja serval tutvustatud kolmest staarist tean koguni kaht. Tunnike und ja siis maandume Helsingis kell 4. Suudan tulede järgi ära tunda maastikku.

Lennuväli on lund täis ja kergelt tuiskab juurde.

Lennukis (OH-LKN, ERJ-190) seletatakse, et minge transiidiletti, sinna tuleb kell 5 töötaja. Kell 5 muidugi ei tule kedagi peale alguses 24 reisija. Pärast on sabas reisijaid umbes 50, kelle reisiplaanid on lumesadu, see Soomeski nii erakordne loodusnähtus sassi löönud. Näiteks minu järel on seitse noorikut, kes kõik tulid Varssavi lennukilt ja pidid edasi lendama Helsingist Bangkokki. No ei lenda enam, järgmine lend kavas millalgi 28. skp. Nendega võrreldes mis mul viga, järgmine lend Tallinna on juba kell 7.45.

Transiidileti nurgal on silt, et äripäeval avatakse kell 5.15. Üks daame tuleb letti kell 5.44, aga ütleb, et ta on ainult check-in'i jaoks, ja lahkub peagi. Peagi tuleb teine, see seletab, et ka tema on check-in'ist, minge oodake transiidileti piletimüüjat, keda nad on üritanud telefoni kaudu kätte saada juba hulk aega.

Siis tuleb kolmas, see hakkab mahajäänuid teistele reisidele tõstma; õnneks olen sabas sel hetkel umbes 6. inimene (ja ülejäänud 40 on minu taga), nii et saan pileti juba 11.45 lennule (plaani järgi pidin startima Helsingist kell 23.45, mil Frankfurdi lennuk pold veel Helsingist õhku tõusnudki).

Vahepeal, paar inimest enne mind, tuleb korraks piletimüügi koha peale neljas daame, aga kaob kohe tahatuppa. Oletan sabas taga seisjatele, et nägi saba ja läks end maha laskma, mis oleks sabasseisjate suhtes täiesti õiglane. Ametlik kaebus tuleks kirjutada: mitte selle pärast, et ainus töötaja tuisujärgsel hommikul sisse magab, vaid et ei ole suudetud tagada kiiret lahendust ega olemas varuinimest. Sita töökorraldusega organisatsioon, pärast uusaastast tagasisõitu never again!

Siis hakkab kostma, et õige inimene saabub kell 7. No saan pileti umbes kell 6.50 (kella 11.45 lennule); ma tema saabumise vaatepilti uudistama ei jää, kuigi huvitav oleks. Hüvitusena saan ka 17 € sildi söömiseks (ma just sõin võileiva aja parajaks tegemiseks, nagu ma muidu kell kolmveerand viis hommikul sööks, eksju). Tegelikult tunduvalt rohkem tahaksin heita seljast soojad polaarrõivad, aga ega siis hommikul kell 4 saabunuid hotelli panda (nagu oli pandud kell 2 saabunud, nagu kuulda on). Lähen hoopis suhteliselt vaiksesse nurka ja viskan veerand tunniks selili, vaadeldes räitsakate langemist klaaskatusele.

Kogu selle kaheksatunnise ootamise vältel on ainus rõõmus hetk see, et kell veerand viis hommikul kohtasin juhuslikult klassiõde (õigemini tema mind), kes oli koos perega saabunud umbes samade seiklustega natuke kaugemalt.

Seega söön hommikust koguni kaks korda, kell kolmveerand viis ja kell üheksa (mis on ju nii tavalised söömise kellaajad, eks ju). Kohvikuteenindaja õpetab, kuidas ikka 17 € täis saada (et paneme ikka seda ka jne).

Lennuvälja leheputkas ei ole „Kummelit”, aga on Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia kolmest filmist kaks esimest. (Mõni aeg tagasi otsisin neid internetist: selgub, et ega Rootsis ega Soomes ole veebi-plaadipoode, mis välismaale müüksid, ja USA Amazonis maksis DVD $53 ehk paljuvõitu.)

Kadunud on ka vanasti lennuvälja vanas terminalis rippunud Junnu ehk 1920. aastate 2-kohaline sportlennuk Junkers A 50.

Teises lennukis (OH-ATH, ATR-72-500 ehk ATR-72-212A) on käeulatuses Eri „kirp-rauad-sai” Klas. Kohver kaob. Pärast kohtun 10 minutiks jõulukinkide saamise eesmärgil (algselt oli plaanis kinke vahetada, aga praegu saan ainult vastu võtta) emaga, kes meenutab, et ainus kord, kui temal lennukis kohver kadus, oli lennukis samuti Eri Klas.

Jättes vahele kohalejõudmise õhtu rõõmujoovastuse, kui sain heita enamasti toatemperatuuril poolteist ööpäeva järjest seljas olnud sooja aluspesu ja villased sokid otse pesumasinasse, jätkame sealt, et kohvri saan kätte alles teisipäeval. Nimelt kui lennuvälja kotikaotuse letis nähti mu võõrlinlist kontaktaadressi, küsiti, kas kõlbab, kui saadetakse cargoga. Küsisin vastu, kuhu. Et cargokeskusse kuhugi äärelinna. Pakkusin, et kui võimalik, siis ikka bussijaama, tegutsen kesklinnas ja sinna lähem minna. Lubati.

No sittagi, muidugi. Bussijaama cargos oldi vastutulelikud, lubati, et kolmveerand tunni pärast on kohver bussijaamas, mille peale vastasin, et ma parem sõidan ise kohale (sest mul oli vaja olla kolmveerand tunni pärast bussijaamas tagasi, aga juba ilma kohvrita). Päris pahurana taksosse istudes ladusin sõidusihiks välja nõnda: „Palun cargosse... [aadress], siis seal ootate, siis sõidame tagasi kesklinna, siis annate mulle kviitungi!”

Nüüd siis on nagu anekdoodis, kui fotograaf pildistab üleujutust ja näeb, kuidas voogudesse on kadumas [kirjuta siia tuntud USA presidendi nimi], ning kõhkleb, kas teha pilt ja saada sellega maailmakuulsaks, või päästa president ja pälvida kõrge riiklik autasu, ja siis küsimus on, kas ta ...kasutab suur- või üldplaani, siis kogu reisiloo lõpuks on mul küsimus, kas nõuda taksoraha välja suusõnalisest kokkuleppest taganenud Tln lennujaamast otse või lasta see välja nõuda reisikindlustusfirmal?

---

Saadetud SMSide kronoloogia

1. 20.12.2009 14.59 CET, E-le: Tervisi K###st!
2. 20.12.2009 16.26 CET E-le: Talvine reis j2tkub: K###i rong j2i 87 minutit hiljaks; aega veel on.[Ja kuidas veel, lisan tagantjärele tarkusest juurde.]
3. 20.12.2009 18.32 CET, E-le: FRA-s, check-in OK. Ka lennuk 8eldi hilinevat. Kannatuste rada j2tkub
4. 20.12.2009 19.00 CET, vennale: Saksamaal on lumi maas ja riik on kaoses: rdt-l p88rmed kinni kylmunud, lennuv2ljad umbes
5. 20.12.2009 19.46 CET, E-le: Nyyd on v2hemalt teada, millal lend l2heb: 3 h plaanist hiljem, st HEL-s 2.45.
6. 20.12.2009 19.46 CET, vennale: Nyyd on v2hemalt teada, millal lend l2heb: 3 h plaanist hiljem, st HEL-s 2.45.
7. 20.12.2009 21.19 CET, E-le, vennale, emale: Lennuk ikka Helsingis, antakse v6ileiba
8. 20.12.2009 21.24 CET, emale: No kussa! ;) FRA-s olen. L2heb 23.55
9. 20.12.2009 23.56 CET, E-le: Finnairi lennuk paistab olevat j6udnud FRA-sse.
10. 21.12.2009 00.10 CET, E-le: Nyyd l2ksime lennukibussi peale.
11. 21.12.2009 03.13 CET (04.13 EET, see telefon on kogu aeg CET peal), E-le, emale, vbl vennale: Tervisi v2ga lumisest Helsingist!
12. 21.12.2009 03.23 CET (04.23 EET), emale: See selgub siis, kui avaneb ymberistumise lett (5.00), muidu 1. lend TLL on 7.30
13. 21.12.2009 04.59 CET (05.59 EET), E-le, emale: Ootamine j2tkub Finnairi transferilaua sabas: pidi avatama 44 min tagasi, kedagi letis ei ole, sabas on 27 inimest.
14. 21.12.2009 05.47 CET (06.47 EET), E-le: Koht olemas 11.45 lennukile!
15. 21.12.2009 05.49 CET (06.47 EET), emale: Koht olemas 11.45 lennukile! 88maja seega ei vaja :)
16. 21.12.2009 05.51 CET (06.51 EET), E-le: No kogu Euroopa lennuv2ljad olid eile t2itsa umbes.
17. 21.12.2009 05.55 CET (06.55 EET), emale: Tln-s 12.15, helistan siis.
18. 21.12.2009 06.07 CET (07.47 EET), emale: Ma ei tea ette lubada, kui kiiresti koti k2tte saan = bussijaama j6uan. Helistan hommikul.

L, 1174. päev: talv käes

Linnas poes: raamatupoes, kirjatarvete poes, matkapoes. Fotokas kaasas, teen talvepilte.

Pildikalendreid ei ole, siinmaine kalendritegija on vast suvel pankrotti läinud.

Vend leiab üles iidse plaadi, millel digitaalne ümbersalvestus veel iidsemast unikaalsest salvestisest, millest oli juttu paar kuud tagasi. Täpsustan laulude nimekirja. Ühe laulu algsest pealkirjast/esitajast/tekstist on meeles täpselt neli sõna, aga kes muu sellises hädas aitab kui mitte Google?

R, 1173. päev: nagu tagasi koolis

Täna hommikul paugub õues hirmus pakane, −6 °C.

Eile õhtul sain meili, kus osakonnajuhataja kutsus hommikul 9.30 direktori kabinetti 5 min kestvale koosolekule, põhjust nimetamata. Muidugi varasem kogemus on osutanud, et põhjust nimetamata kutsutakse kohale alati ainult noomimiseks. Esimene mõte oli, et mida ma olen siis korda saatnud – ei läinud peole? Jään mõnikord hiljaks? No mis parata. Kummaline on see, et a) kestab 5 minutit; b) kutsutud on 9 inimest; c) kõik kutsutud on mehed. Täna hommikuks olin jõudnud otsusele, et midagi väga hullu olla ikka ei saa, nagu näiteks seda, et asutus on otsustanud hakata tegutsema uuest aastast ainult naisterahvaste jõul. Seitsme pöialpoisi harrastusteatri jaoks inimesi jälle paljuvõitu. Ei tea, ei tea, aga tänu elukarastustele üks viieminutine noomimine mind rööpast välja ei löö.

Seega siis kogunevad 9.30-ks direktori pimeda kabineti ukse taha 9st meesterahvast 8. Koosolek on tõesti lühike ja osakonnajuhataja (kelle enda tuba ei olnud küllalt suur) sõnum on see, et öelge ikka tere. Et korrusel pandud pahaks, et käivad meesterahvad nagu mühkamid mööda ega ütle. Seepeale arvatud, et ega meil on ju kõik viisakad, aga korrusel käisid hiljuti kursuste inimesed mujalt ja siis liftis võib näha maja muude asutuste töötajaid, vahest nemad on need mühkamid.

Nii et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, ehk mis jääb toimumata koolis, juhtub kunagi hiljem – olen nüüd käinud käitumise pärast direktori kabinetis, kuigi kellegi teise käitumise pärast. Keskastmes käisime korra end õppealajuhataja kabinetis üles rivistamas, kui koolihoovi maja I korruse venelasele olla poisikesed aknast kive sisse pildunud ja ta lasi siis kurja õppealajuhataja marsitusel meid kõiki temaga vastandada. Vat ei teagi, kas süüdlased kätte saadi.

Ja veel meenub mulle perekonnatuttava MK lugu, kuidas ta USAs käies olla olnud viisakas ja avanud turskele tumedanahalisele daamile ukse. Palju ei puudunud, et oleks saanud kere peale.

Õhtul väga pikk pusimine ID-kaardi ja Vista kooslusega. Teen sada imet, kõik kuni autentimise PINini töötab, edasi ikka mitte.

N, 1172. päev: siga lendab

Täna on õues umbes −4 °C ehk siinmaa mõistes paukuv pakane. Eestis aga lubab −25 °C ja minu lähim müts asub N. või koguni M. kreisilinnas. Seega käin ostan lõuna ajal matkatarvete poest kaks tuultpidavat talvemütsi (endale ja külakostiks), uued kindad (vaatame, kas külakostiks või endale), aluskindad (endale, praeguste kinnaste sisse) ja matkasaapa sisse mahtuvad soojad sokid. Lennujaamas on seekord võimalus kõndida läbi turvakontrolli sokkis, sest matkasaabastel on küljes nii palju rauast haake, et magnetvärav läheb punaseks.

Ja muide ma ei ole poes mitte ainus asutuse töötaja, sest kindariiuli juures teretab endine toanaaber C, kes on poes umbes samal eesmärgil.

Tõlkijate tänaseid imesaavutusi: mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas

• pole taibatud teha kaks sekundit võtvat Google'i otsingut ja on hulk aega vaeveldud lühendite seletamise veebilehtedel, saades lühendile seletuse, mis paneks mu silmad käima seestpoolt vastu prille, kui ma prille kannaks, nagu Joarannal mu Monte Carlo meetodil saadud arvutustulemuste peale;
• ega sellest, kuidas ei ole teatud terminit, mis on valdkonnas A ja O;
• vaid hoopis sellest, kuidas märk € on tundunud nii tuttav, nii tuttav, et see on tõlgitud euroks isegi siis, kui tekstis on hoopis K€, miska tõlkes tegeleb suur asutus tuhat korda väiksemate summadega. Rasked ajad, eks ju.

Edastan peopiltide lingi sinna-tänna ja edasi hakkab teave levima ettearvamatuid teid pidi. Loodetavasti ei põhjustanud asjade korrigeerimine kellelegi liigseid moraalseid kannatusi. ☺

Inglise Wikipedia tänane päeva artikkel on Homer Simpsonist.

Õhtu film on Porco Rosso (紅の豚, Kurenai no Buta, 1992). Mõni kohe oskab filme teha...

K, 1171. päev: vanal teosel ei ole alati kuld suus

Postimees kohe ikka tahab, et inimesed seda ei loeks.

Kõvaketta varundamine on kestnud nüüd järjest kaks ööd ja ühe päeva, aga ei ole hommikuks valmis.

Eile oli tõlkes kasutatud kohanimede ortograafia järelevaatamiseks ENE I trükki, igatahes enne 1983. a ilmunud allikat. Täna kohtun tõlke kaudu inimesega, kelle arvates ei ole eesti sõnas „skulptuur” p-tähte (ja kohe süstemaatiliselt ei ole – kas kujur on siis tema arvates „skultor”?) Võib-olla on see sama inimene, kes arvas kunagi nii 20 korda järjest, et sõnas „büst” on, ja üritas nüüd teha tagasi. Veel kohtun küllap vana tuttavaga, kes on saanud arvatava „sõidukite keskkonnahoidliku lammutamise” asemel „sõidukite põhjendatud demonteerimise”.

Üldiselt aga on kontoris nii jahe, et käed on pisut kohmetunud. Vahest peaks matkapoest hankima õhukesed kindad, mis käivad mägironimise väliskinnaste sisse.

Eileõhtune pikk sudimine kraadiklaasi anduriga on andnud tulemusi. Esimesel katsel (uued akud) kriipsud säilisid, siis taaslähtestasin, siis oli andur hulk aega soe ja jäin magama, enne kui jõudis reaalse tegelikkuseni. Tänaseks aga on pakane vähemalt mu rõdul leevendunud (jääpurikaski on poole väiksem ja väiksem üldse kadunud), kraadiklaas näitab +1 °C (seega on all tänaval nii −2 °C). Tuleb pühade aegu Eestis valmistuda libeda vastu: tuleb puhastada porist matkasaapad ja kaasa võtta rulluisutamise liigesekaitsmed.

Õhtuks on kõvaketta varundamine saanud valmis (tegelikult juba keskhommikul), päeval on arvuti tuvastanud, et on sees ja keegi ei kasuta, ning isegi kõvakettad ära defragmentinud. Nõnda saan jälle ligi peopiltidele; lõplik valik käib kiiresti (lõpuks on järel 66 pilti), siis töötlen pildid normaalseks (nädalavahetusel unustasin töötlemisel, et ekraani heledus on maha keeratud), siis eksport veebialbumiks ja üles; siis (samal ajal) seltsi enda veebigalerii tarvis piltide eksport JPEG-ideks, siis nende küljepikkuse vähendamine, siis kokkupakkimine, siis samuti üleslaadimine.

Uus pildil olevate isikute ilme hindamise kriteerium: „Kas mulle meeldiks see pilt, kui seal peal oleksin mina?” Nõnda lähevad kustutamisele kõik praakpildid (lamp peas, suu ammuli, toidu vohmimine, nina klaasis või klaasi kummutamine üldse jne). Et pildid tuleb kohati läbi uurida 100% suumiga, siis kahtlen pisut, kas uni ikka tuleb.

T, 1170. päev: pädevussala

Vaatasin eile õhtul magedat komöödiat The Lost World: Jurassic Park (1997), mis mul seni kuidagi kahe silma vahele jäänud. (Avastasin filmist muide neli möödapanekut, mida IMDb-s ei ole: kärbsemees vaatab binoklisse valest otsast; kaljult allakukkuvad furgoonid plahvatavad enne mahajõudmist; laeval kukub üks kast ümber, enne kui T-rex selle vastu läheb, ja näha on seda tõuganud „hukkunu” jalaliigutus; ning San Diego tänaval hakkab üks auto paiskuma üle teise, enne kui sellega üldse kokku põrkab.) Öösel nägin seega unes, et jooksin teiste inimestega mööda tänavat, kui selle lavastaja, ärimees (ma teda filmitegijaks ei nimetaks) Steven Spielberg ajas meid taga, hambulised lõuad laiali.

Hommikuks on välise kõvaketta sisu kontrollsumma kokku arvutatud (see kestis 6½ tundi!) ning varundamine ise alanud. See ja pärastine kontrollimine kestavad, nagu programm näitab, kokku umbes 20 tundi ja selle ajal ei saa varundatavale kettale ligi, nii et peopiltide valmimine lükkub edasi!

Jääpurikad on ka mul rõdul, kummagi lillekasti küljes. Kui palju külma on, ma ei tea, sest kraadiklaas näitab kriipse.

Nagu öeldud, on praegu umbes nagu aasta kõige külmem ilm. Ja muidugi, muidugi on pervertne rõõm turvategelastel, kes just täna korraldavad evakueerimisõppuse. Nagu olen täheldanud, tehakse evakueerimisõppusi ERANDITA võimalikult külmal ja tuulisel päeval! Kujutan ette, kuidas neid kavandatakse: et detsember, külm talv tuleb, tore, siis vaatame nädala ilmateadet, ooh, teisipäeva hommik on paras külm ja tuuline, õige mõnus. Ning kõige tipuks seisab minupoolsel välisuksel turvategelasest ungari vägilane G ja põristab naerda.

Filmi „Siil udus” siil ütleks selle peale lühidalt „псих”.

Siis selgub, et ei tohi niisama ukse vastu metsaserva jääda, vaid tuleb kõndida 30 m eemale, et kui häda korral maja kokku kukub, siis jääks seal alla. No selge, aga tegelikult kui maja tõesti kokku kukuks, siis lendaksid klaasikillud ja väiksemad betoonitükid selle 30 m vägagi ära ning ei ole seega suurt vahet, kas seisame maja all või kohe kõrval.

Siis lastakse tagasi, meil õnneks hea lähedal minna. Keegi arvab, et võiks minna koju, äkki toibub homseks, või et võidaks maksta läbielatu eest kompensatsiooni.

Pärastpoole juhtub veel see, et kõrvaklapp satub kohvitopsi piimavahu sisse. Töötab edasi.

Toimetatavas tõlkes on sees sõna, mida ma kunagi kasutanud sel põhjusel, et muidu kasutatav termin oli väga kole. Paar nädalat tagasi oli sama lugu, et õgvendasin üht vildakterminit omatahtsi, kuid veidi hiljem hakkasin kahtlema ja kontrollisin, kas Google seda ka tunneb. Tundis, teadmatu mõttekaaslane oli tulnud samale järeldusele. Mu rõõmsa vehkimise peale küsis toanaaber, kas ma võitsin bingos või.

Lõunavaheajal jaamas aastavahetuse lennujaamasõidu rongipiletit ostmas. Minu arust klõbistab kassiir klahve umbes kolme lehekülje jagu. Nagu öeldud, arvan ma ammu, et siinmaise riigiraudtee piletimüügisüsteem toimib aurujõul nagu vene anekdoodis Hiina kosmoselaev.

Nüüd, natuke enne jõule, selgub, et itaalia tuttavate aadress on taskutelefonist haihtunud. Alles on via, siis on kadunud tänavanimi ja majanumber, siis edasi on alles linnanimi Modena ja sihtnumber 41100, mis, nagu ma aru saan, on üldine Modena sihtnumber, nagu 10000 on Eestis Tallinn ja 50000 Tartu. Seega nagu „külla, vanaisale”. Ning et üksvahe telefoni ja arvuti aadressiraamatuid sünkroonisin, siis ka arvutis ei ole midagi rohkem.

Aga kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Itaalia telefoniraamatuid on koguni kaks, samanimelisi isikuid Modenas täpselt üks ja tema aadress tuttavavõitu.

E, 1169. päev: the Agency initiated three horizontal activities

(Homer Simpsoni arvates on need tegevused kindlasti eating, sleeping and maybe building a little fort, kuigi üks „Simpsonite” fänn oli aastaid arvanud olevat viimase hoopis maybe building a little fart. — Samamoodi läheb ka edasi, paarkümmend lehekülge hiljem oli dokumendis huvitav mõte the Executive Directorate ensured the coordination of horizontal activities. Seda teksti vist ei ole koostanud inglane ega keegi muu, kellele on kunagi sünnipäevaks kingitud eufemismide sõnastik.)

Hommikul on all tänaval miinuskraadid, mul aga kahe teki all hirmus hea uni.

Meeter enne bussiust meenub, et ega mu kuukaart enam kehti, tuleb osta pilet. Teisalt kui ma oleksin selle unustanud, siis oleksin sõitnud ausa näoga nagu muiste, nagu seda kunagi aasta alguses ka juhtus. (Emal oli töökaaslane, kellel juhtunud ammu-ammu, kui Kilulinnas tegutsesid veel sõjaväestamata kontrollid, trollis lugu, kuidas oli kontroll ja ei leidnud kuukaarti üles, kontroll ütles, et otsige siis, ma tulen pärast tagasi. No otsimise peale avastas, et oli unustanud kuukaardi koju. Kontroll tuligi tagasi, aga piletit näha ei tahtnud, vaid teatas, et ta on juba vana kontroll ja näeb kohe ära, kas inimesel on pilet või ei ole, ning ta teab, et tollel daamil ikka on pilet olemas. See siis mõelnud, et no ikka ei ole, ja värisenud siis seni, kuni kontroll maha läinud.)

Külma on paar kraadi, raamatukogu küljes on peen 15 cm pikkune jääpurikas, inimestel on peas läkiläkid ja seljas karusnahast kasukad. Panen mantlihõlmad kinni.

Ilusa Tähekese maksimarketis. Ka seal ei ole 10 × 15 cm albumeid, on täpselt samasugused kui Kirikmäe prismas. Võimalik, et tuleb otsida albumit hoopis Eestist. Ostan konnapildiga printeritinti albumi printimisega oluliselt vähenenud strateegilise varu täiendamiseks ja riskide hajutamiseks ka teise välise kõvaketta.

Pean peopiltide töötlemisest väikese puhkuse. Vaatan filmi ja kavatsen jätta ööseks peamise välise kõvaketta varundamisele.

P, 1168. päev: on päevad ja ööd külmemaks läinud

Kõigepealt eilsete peopiltide (246 tk) esimene valik.

Vaatan lõpuni öösel alustatud filmi 平成狸合戦ぽんぽこ (Heisei tanuki gassen pompoko ehk Pom Poko, 1994), mille paremaks mõistmiseks peaks pisut tutvuma jaapani folklooriga, näiteks kes on filmi peategelased tanuki (狸 ehk タヌキ), mida nad teevad ja kuidas neid kunstis kujutatakse. Kuigi filmis loomad räägivad, peaks see Euroopa lastele olema mittesoovitatav, Eestis müüdavatel DVD-del võiks peal olla hoiatus (nagu on hoiatus, kui film ei ole tõlgitud, mille järgi muidugi on tundlikuma keelenärviga inimesel võimalik osta plaati ilma filmimuljet rikkumata). Inglise dublaažiga versioonis olevat sõnalised viited kährikkoerte delikaatsetele kehaosadele ära jäetud (vat ma ei tea, kas film on eesti keelde dubleeritud, vist ei ole), aga inglise subtiitrites on selgesti alles. Kultuurierinevused, eksju – kus on lastelaul, kuidas kährikkoerad oma mune lehvitavad, kus ei ole. Muidu tore film, palju rohkem kaalu kui treileri paarist minutist arvata.

Kella 12 paiku sajab natuke lund. Elutoas on jahe; peaks kardina alla, radiaatori taha laskma, et soe õhk ikka tuppa tõuseks, mitte vastu suurt akent. Lumi sulab vist maapinnale jõudes (aga leht kirjutab, et mõnes kohas olnud maapind valge). Vahepeal paistab päike ja õhtul on kõva tuul.

Parandan nii 12 kodutööd järjest ja olen pärast omadega täitsa segi. Kodutöös oli kästud kasutada kahe teatud õigusakti sõnastust, kus vajalikud laused ilusti üles loetud (ja millest ma ajan täht-tähelt järge), aga arva, kui paljud sealt ka vaatasid? — Valesti arvad, see siiski ei ole bakakursus, peaaegu kõik vaatasid. Mõni vaatas õigusakti, mis oli ülesandes mainitud kui varasem nõue (aga mis enam ei kehti) ...ja siis mõni oli ikka läinud ka loova omaloomingu teed. Pean veakategooriatesse lisama kohustusliku viiteallika kasutamata jätmise vea (mida senini kahetsusväärt viisil – non scholae, sed vitae discimus – ei ole); kaalu poolest võiks see olla raske viga.

Parandamise juurde (mis on üpris mehaaniline) jooksevad taustaks filmid „Jan Uuspõld läheb Tartusse” (mis on täitsa piinlik film, kuigi täidab Salomon Wesipruuli ammuse unistuse; filmi päästavad mitu toredasti mängitud või vihjatud kõrvaltegelast ning osav montaaž) ja „Malev” (mis on eelmise kõrval suisa väärtfilm, kuigi selles ei ole prominente iseennast mängimas).

Õhtuks on peopiltidest järel 113 tk, eesmärk on umbes 65. Alustan järeltöötlust (on talv ja eesti inimesel on pidulik rõivas ikka musta värvi, eksju, aga olgu tänatud RAW-pildi 14-bitiline dünaamiline ulatus!), valimine ise jätkub.

L, 1167. päev: pidu ehk Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?

Teises toas nad, teises toas nad tasakesi on, kirjutas kunagi laulik.

Aga mida teeb peopiltnik siis, kui ta peolt on tagasi?

Tõmbab pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatab silmade puhkamiseks jaapani multikat! ☺

* * *

Aga nüüd kõigest järgemööda. Päeval valmivad jõulualbumi pisiversiooni mõlema eksemplari pildid (albumeid ennast tuleb otsida) ja soovitud pisimuudatused peol näidatavasse pildikavasse. Siis tuleb see vormistada ja proovida, kas töötab soovitud viisil. Muide ei tööta, nõndap tuleb teha üks hiireklõps rohkem ja salvestada uuesti. Siis töötab. Siis salvestan fotokasse kolm võimalikku ettetulevat valgustusrežiimi (välk, hõõglambivalgus automaatse tundlikkusega (mis üle ISO 800 ei lähe) ja tundlikkusega ISO 3200), pakin kokku vajaliku fotokola (nt kuldreflektor ja välguhajuti; laadisin fotoka ja välklambi akud ja varuakud juba eile!), siis läheb väga kiireks nagu ikka, aga laupäeva õhtul nähtavasti buss sõidab graafikust ees, nii et tuleb oodata järgmist, millega jõuan pidusaali väga täpselt. Aknast paistab, et suur saal rahvast punnis täis.

Näen, et põhisaal on meeldivat moodi üpris valge ja ühtlase valgusega (halogeenlambid). Mul on kaasas hiljuti hangitud valgetasakaalu sättimise vigur (mida ma küll unustan kasutada), aga paistab, et hõõglambiseadistusest piisab ja loomuliku valgusega (+ optilise pildistabilisaatoriga / suure avaga + võimaliku järeltöötlusega) saab parema valgustuse kui välguga – mis tähendab ka seda, et pilte saab enamasti teha nii, et inimesed ei ehmata; see ehmatamise pilt (seal nurgas oli hästi pime) kasutusele ei lähe, et te teaksite. See tähendab ühtlasi ka seda, et kõik neli ja pool tundi keerleb mul pea otsas ja hoian fotoka võttevalmis, et äkki on mõni põnev moment tabada. Ja neid ikka leiab, kui on olemas a licence to shoot [photos] ja teha hästi palju pilte, sest mida rohkem pilte on tehtud, seda rohkem on neid, millest pärast terad välja noppida ja teised tuulde lasta, st hävitada. (Mis mõtet on alles hoida praakpilte?)

Heljuvad kauge mineviku meeldivad varjud ehk pidu on tore, laudadesse istuma pannakse nimekirja järgi. Nimekiri taas on moodustatud maksmisjärjekorra järgi, mis meenutab aegu 27 a tagasi, kui lebasin haigemajas ja klassivend kirjutas, kuidas koolis olnud klassiõhtu, kus pandud tüdrukutega vaheldumisi istuma, „nii et kellegagi ei olnud rääkida ka, ja pärast pidi tantsima”. Sellest klassivend siiski targu vaikis, et klassijuhataja pani need, kes ei tantsi, hoopis nõusid pesema, nagu hiljem küla pealt kuulis. Targu vaikin ka mina, nimelt mis asjaoludel sai võetud seltsi kalendri kaanepilt.

Söögilaud on Rootsi laua tüüpi ja saba moodustamisega läheb tagasihoidlikumalt kui aasta tagasi. Rootsi laua tekkimine võtab hulk aega; arvatakse, et varsti jõuab Rootsist kohale. See saab igatahes nii uhke, et üks ettekandja toob välja fotoka ja pildistab seda igast kandist.

Pärast Rootsi lauda (pluss 2 klaasi veini ja 1 klaasi vett) tuleb hulga aja pärast kohv või tee, 1 väike tass/inimene, koogist on kohvi kõrvale 1 ligikaudu 10 cm³ ruumalaga muffin (st sama suur kui kohvikoore tops). Kuuldavasti olla restoran lootnud, et tulevad võõramaalased sajalisi luhvtitama, aga ega eesti inimene ju raatsi.

Kesköö paiku hakkab vaatepilt ägedast tantsust hoolimata meenutama Tuhkatriinu lugu, sest inimesi hakkab järjest lahkuma. Lasen tellida takso ja järgmine kümme minutit otsin oma mantlit. Nagis on nimelt kolm korda vähem rõivaid, kui saalis inimesi; kui viimses hädas omaniku poole pöördun, juhatab ta lahkesti, et nurga taga on veel kaks kappi. No ei pand mina tähele, kuhu suunda usinad kelnerid seljast haaratud mantlid viisid! Kelnerid olid üldse agarad: sissekõndimise hetkel oli mul ühes käes fotokott ja teises mälupulk, mille tõttu ma ei saanud võtta tervitusklaasi, ja kelner nõudis väga nõudlikult, et ma võtku ikka. Peegelkaamera ja klaas kah ühte ei sobi, kuigi fotokas ja taldrik napilt sobivad. Kompaktfotokaga saab küll pildistada (ja olen ka pildistanud), kui käes on korraga taldrik, klaas ja fotokas või vihmavari, binokkel ja fotokas, aga suurem ja raskem peegelkaamera (koos objektiivi ja välklambiga 2,2 kg) tahab paremat tuge, eriti toas loomulikus valguses.

Nagu varemgi öeldud, on peol fotokas väga vääriline ese, sest sotsiaalse lävimise asemel võib seda näppida.

Kesköö paiku hakkavad ära minema ka kelnerid, mustrisse pöetud habemega onklil on põues tilluke koer, väiksem kui daami rahakott.

Siis taksosse (kus poole maa peal meenub, et tegelik valgetasakaal ruumis jäi mõõtmata; aga no eks mõnel oli üll mõni valge rõivas ja taldrikupõhi oli valge, sealt saab), peagi korteris. Tõmban pildid mälukaardilt kõvakettale ja luban, et täna ma pilte ei vaata. Silmad on hoolega jälgitud virvarrist kirjud ja tasakaalustamiseks on vaja vaadata midagi rahulikku ja visuaalselt teistsugust, näiteks ükspäev saabunud Jaapani animafilmi Pom Poko.

R, 1166. päev: 10 = 11,5

Esimese peomuljena on kuulda, et esitatud asutuseomane lauleldus olnud viisiga, mis pärit ansambli ABBA koletust varamust. Brrrr.... küll on hea, et ma peol ei olnud! ☺

Kunagi olin mures, et uue tõlkija juhendis on tekstitoimetist kuvahõived, mis tuleb uuele tarkvarale ülemineku järel vahetada, ja seega anti see ülesanne mulle. No selgus, et neid on täpselt üksainus. Sain vahetatud ja nagu ikka, kus on, sinna tuleb, ning tee tööd ja näe vaeva, siis antakse muudkui juurde. Täna sain ülesandeks ära vahetada ka tõlkehaldusprogrammi kuvahõived, sest selle päises on kaks rida teksti rohkem kui vanasti. No jaa, neid on kokku 15. Üht ei ole vaja vahetada, seitse toimetamise kuvahõivet saan teha kohe, aga ülejäänud seitse räägivad tõlkimisest, mida mul sel aastal tõenäoliselt teha ei tule, sest mul on aasta viimase tööpäeva tähtpäevaga suur toimetus (kus muide oli kaks väga vale eestikeelse nimega riiki, aga see selleks). Seega käin nuiamas kolleegidelt, kellel on, ja saangi kuus pilti. Aga nagu muinasjutus, et kuus jänest olid vennad ja seitsmes oli tütreke väike, kes kadus ahju alla ja tegi muidu paksu pahandust, nii peab seitsmes puudu olnud pilt olema teatud teise vorminguga tõlge, mida üldiselt tuleb harva. Mõtlen, et parem mitte kiusata kuvahõive lunimisega asutuse kõiki tõlkijaid, vaid küsida otse plaaniosakonnast, et kellel selline on. Saan sealt lahke vastuse, et on näiteks inglasel S-il. Rõõmustan, sest inglane S on just see inimene, kelle käest ma pean esmaspäeval originaalfaili saama, et seal pildid asendada, ning seega saab ta mu murest aru. Juhendan siis telefoni teel, kuidas teha kuvahõive. Seega on õhtuks pildid koos ja võib minna rahus nädalavahetusele.

Jõulualbumi tarvis taskualbumeid ostnuna leian, et tänapäeval on 10 × 15 cm tasku mõõtmed hoopis 11,5 × 15 cm! Format numérique, on kaanel pahaendeline silt. No minu format numérique ei ole teps mitte 4:3, vaid 3:2 (ja oli ka seebikarbi ajal, sest eluaeg kuvasuhtes 3:2 pildistanuna tundus 4:3 liiga ruutjas ja mu seebikarbil saab kasutada 3:2 kuvasuhet, fail natuke väiksem kah; muide, Vista töölaua servas olev pildivaatur ei arvesta üldse, et pilt võiks olla muus kuvasuhtes kui 4:3). 4:3 oli algselt laiekraanieelse teleri kuvasuhe, sellest siis tavalise laiekraanieelse arvutikuvari kuvasuhe, sellest siis digiseebikarpide ja mõne tootja natuke tõsisemate fotokate kuvasuhe. Samas on postkaardisuurune fotopaber ikka 10 × 15 cm.

Lugeja võib imestada, miks ma suurema tasku pärast lamenti löön, ei pea ju pilti lõikama ega midagi. Aga vaadake, nüüd oleks tasku servas 1,5 cm ruumi ja enne vaatamist peaks albumit vastu lauda kloppima, et pildid ilusti püsti oleksid, ning pealegi ähvardab pilte nüüd albumist väljakukkumine!

N, 1165. päev: tasakaalu poole

Teen hommikul printeritintide inventuuri ja ostunimekirja (arvestades ka seda, kui palju neid kulub, nt magenta-, kollast ja tsüaantinti on sees vähemalt kuues kapsel, aga punasest alles teine).

Käin tinte ostmas lõunaajal Kõrgmetsa maksimarketist ja möödasõidul näen selle linnapoolse otsa sporditarvete poe seinal silti, mis teatab, et on olemas talvesport fartage: Sports d'hiver : fartage, [...]. Kes soovib ingliskeelseid sõpru rohkem lõbustada, osundagu selle Wikipédia-kirjutist:

Les principales étapes du fartage sont les suivantes :

nettoyage de la semelle (défartage)
structuration de la semelle ;
application du fart ;
[...]

Kirjutise teiste keelte linkide jaotisest saab aga teada, et see on hoopis suusamääre, mitte mõni selline eksootiline spordiala nagu reaktiivjõul suusatamine või uisutamine.

Kohalik leht kirjutab, et pizza napoletana sai kaitstud päritolunimetuseks, mis tähendab, et seda tohivad selle nime all teha ainult volitatud ettevõtted ja teatud kindlatest toiduainetest (näiteks küllap peab juust olema teatud kohas elava poolmetsiku vesipühvli piimast tehtud mozzarella ja tomat Vesuuvi nõlvadel kasvav teatud sorti tomat).

Pärastlõunal on tööl hästi vaikne, sest küllap on inimesed läinud peorõivaid selga sättima. Tänavuse jõulupeo teema on „kuninglik vastuvõtt” ning ma kujutan ette, mis sitsid-satsid ning kuld ja kard seal voogavad ning kõikvõimalikud kroonid ehivad asjassepuutumatute inimeste päid nagu kaptenimütsid soome alkoholin suurkuluttaja'te päid Soome lahel kurseerivatel laevadel. E soovitusel mõtlesin pisut konnaks maskeerumisest (nõiutud prints, noh), aga kuigi mul kapis rohelist karva rõivaid isegi leidub, on need ikka õue-, mitte pidusöögirõivad. Et ma otsustasin juba eelmisel nädalal, et ma peole ei lähe, siis jäi ära ka konnalestade hankimine/meisterdamine. Üle aasta käia on just paras (sest temaatilised jõulupeod näivad toimuvat samuti üle aasta, 2007 oli teemaks disko – siis mitte liibitud 1980. aastate Eesti poppmuusika, Karl Madis ja Kare Kauks, vaid sinised afroparukad, öäkk).

Poest naasmisel läheb Kuke spordikeskuse juures buss katki; tuleb 20 min uut oodata. Alles mingi veerand tunni pärast tuleb mõte, et võiks ju muu bussiga sõita linna, linnast läheb minu juurde veel kaks bussi, mis Kirikmäel ei käi, aga siis mõtlen, et ju varsti tuleb mõni muu.

Saabunud on fotovidin Spydercube, mis loodetavasti aitab hõlbustada valgetasakaalu saavutamist (mille pärast ma palju südant valutan, nagu lugeja teab). Seepärast kui mind kuskil näete fotoka ees käes tolgendava asjandusega, siis teadke, et ma ei taha osutada pendli- ega muud uhhuuteenust* ega otsi „veesooni”, vaid see vidin jääb proovipildi peale ning pärast saab sealt värvid paika.

* nähtud 1992: teadmamees lasi inimestel joonistada rannaliivale oma toa kontuuri ja näitas siis pendliga, kus neil „veesooned” käivad. Olime viisakad, naersime alles kuuldekaugusest väljas.

Ükspäev arutasime prantsuse söökide üle, et ühest küljest on Strasbourg teatavasti põline Prantsuse ala, aga teisalt süüakse seal hapukapsast, mis prantslaste meelest ei ole üldse mingi toit. Seda tõestab kaubavalik Kirikmäe prismas, mis teatavasti on Prantsuse poeketis, sest seal hapukapsast ei ole (viimati alles esmaspäeval otsisin).

Kuulen soovitatud rootsi imelaulikut ega saa aru, kus on seal imelisus. Hääle mahlasus tuleb kajamasinast (soovitus Jaan Tättele...). Öösel on kõik kassid hallid ja vannitoas kõik ooperilauljad! [Hilisem lisandus: selgus, et tegelik eesmärk oli näidata, kui hale see oli. Lohutasin, et Youtube on taolisi cool olla üritajaid täis, aga see ei tähenda kuskilt otsast, et nad seda ka oleksid.]

Postkastis Amazoni pakk, selles filmid Pom Poko ja Porco Rosso, aga ei tea ma, millal mul on aega neid vaadata.

Peale kodutööde lõputu parandamise (saaks kord semester läbi...) ka aasta parimate piltide albumi piltide printimine. Seekordse printimistarkvaraga tuleb suhteliselt vähe praaki, vähem kui eelmine aasta (kui heleduse ja kontrasti timmimine käis proovilehe abil, st rohke katse-eksituse meetodil). Hinnakalkulatsioon näitab, et peale pildikvaliteedi täieliku juhtimise võimaluse tuleb hind üle kahe korra odavam kui tellides; seejuures kui paber ei olnuks sooduspakkumisest, isegi siis tuleks odavam. Samuti mugavus, et kui mõni pilt paistab paberil liiga tume, saab kohe printida uue, mitte joosta järgmine päev teenindusse uut tellima.

K, 1164. päev: poogitud!

Süstitud õlg on valus ja öösel on natuke palavikku, aga see käib asja juurde. Parem ikka 37° ja valus õlg kui 39° ja rasked tüsistused.

Hommikul tahan printida välja fotoalbumi maketti, et siis selle järgi hakata järjestama teisest programmist prinditud pilte. Mõningane sudimine printeri värvushalduse seadetega, sest kuigi õpikunäites on täpselt minu printer, on delikaatselt jäetud näitamata, mida printeriseadetes siis lülitama peab. Lightroomi printimisseadetes on nimelt kolm värvushalduse võimalust: printeri vaikeseaded (kasutab mis tahes värvusprofiili, mida printer parasjagu kasutab), Lightroomi eelseadistused ja „muu”. Printeri enda seadistustes on kolm võimalust, millest esimese seadega teadupärast pildid Lightroomist ei õnnestu (ilma küll). No valin siis Lightroomi eelseadistuse ja printeri seadetest kolmanda (ICM), mis peaks nagu kasutama rakenduse seadeid, alla kasti ilmuvad teated, et kasutab Lightroomi just minu printeri värvusprofiili ja värvusi juhib printer. Aga maketi puhul on ükskõik, sealt on vaja teada ainult piltide järjekorda. No ja kui veerand tunni pärast (Lightroom peab kõik 80 pilti printimiseks ette valmistama) makett printerist tulebki, siis näen, et värvid on ometi ükskord enam-vähem paigas! Rohkem ma seega katsetama ei pea ning jääb ära ka vaevarohke failide otsimine ja muundamine kujule, millega saaks hakkama Epsoni EasyPrint või teine, põhjalikum ja tinti ning paberit raiskav rakendus. Selle kõige asemel saab nüüd pildid printida otse Lightroomist. Ajapuudusel prindin välja üksnes avapildi ja jään rahule.

Bussilugemiseks võtan kaasa keskaja lustaka ajaloo raamatu, mille kirjutanud keski saksa ajaloolasest ajakirjanik, kes mõistis juba koolis, et ajalugu õpetatakse liiga kuivade faktidena, kuid lapsi köidavad seiklusjutud maalt ja merelt ning eks ajalugu koosne lugudest. — Erakordse asjana panen ma raamatule paberi ümber! Raamat on nimelt pappsahtlis, kuhu see äraloetud servadega (kõik kulub!) sisse ei mahuks.

Prindin pilte nii, et printer huugab, kuni lõpuks hakkab piltide tagumisele otsale (mis printerist viimasena välja tuleb) tekkima triipe ning punane tint saab otsa. Kuigi mul on kõikvõimalikke tinte suur varu, ei leidu just punast tinti ja tuleb printida ainult valdavalt siniseid ja mustvalgeid pilte ning nende lõppedes printimine homseni katki jätta.

T, 1163. päev: seagripi vastu vaktsineerimas

Maja liftis muide ei ole signaali täna kohe üldse, sest Eesti telefonile tuleb majast väljumisel sõnum, et tere tulemast sinna-ja-tänna, kõne Eestisse maksab nii ja vastuvõetav kõne naa palju.

Meditsiiniteenistus on kolitud diagonaalis linna teise serva, linna ümbritseva kiirtee äärde, põldude vahele, bussipeatus hulk maad linna pool, uks muidugi maa pool. Nagu kunagi ähvardatud, oleks sinna kiireim tee vast rulluisk, kui saaks sõita sõiduteel, mis 1. juunist 2008 on siinmaal liikluseeskirja parandusega keelatud, just nagu siinmaal oleks tänaval rulluisutamine kole komme, mida tuleks välja kitkuda. Buss sõidab sinna mõistagi kolmveerand tundi; liinide viimatise ümberkorraldamisega pandi küll 18. buss käima Kirikmäelt otse sinnakanti, aga ega see siis sinna majani vii, kus on meditsiiniteenistus. Ikka tuleb ümber istuda ja ikka on busside vahel 15 minutit. Telefoni andmeside ei tööta (eile õhtust saati) ja Google Maps seega ei avane, nii et ma päris täpselt ei orienteeru, kus olen. Igatahes kunagisest haldusosakonnast sealkandis sõidab buss umbes kilomeetri edasi. Lõpp-peatus ongi vajaliku maja juures põllu ääres, siis läbi vihma ümber ulatusliku haralise maja maapoolsele vastasküljele, kus on peauks. Kohale jõuan umbes 10.25, kutsele oli märgitud „10.00–12.00 (täpselt)”, mis see ka ei oleks.

Valvelauast juhatatakse kohale. Meditsiiniteenistus on pika koridori otsas, vahepeal tuleb minna korrus allapoole (kusjuures lift (ma ei leia algul treppi üles) on sihuke, et vajutad korruse, kuhu soovid, enne sõitu ukse tagant). Nii kui vastuvõttu jõuan, hüütakse, et kellel oli vaktsineerimine. Keegi ei ole järgmine. Teatan, et mul on; kästakse täita ankeet (et kas olete haige või rase või allergiline), siis kutsutakse sisse ja tehakse prits ära ning kirjutatakse tehnilised parameetrid mul kaasas olevasse vaktsineerimispassi. Siis tagasi bussile ja ainult kolmveerand tunni pärast olengi tööl tagasi. Küll ikka on tore, et üheainsa talituse ümberpaigutamisega võimaldatakse inimestel tööajal sedasi end tuulutamas käia!

Millalgi minu äraolekul on käinud GLS pakki toomas, aga nähtavasti on valvelaud saatnud nad pikalt. Kui tore, eksju. Ei mina mäleta iga kord eraldi meili saata, et pai valvelaud, palun võtke pakk vastu, isegi kui ma sel hetkel telefonitoru haaramise kaugusel ei istu. Fotopood kirjutab ja küsib, kas see vastab tõele, et saadeti. Tavaliselt (kahjuks peab kirjutama selle sõna) saadab valvelaud meili, kui on paki tagasi saatnud, aga seekord ei kippu ega kõppu. Peaks sellest kuhugi kaebama, samuti sellest, et asutuse valvelauas (teisiti kui maja valvelauas) on viimasel ajal ainult umbprantsuskeelsed inimesed.

Lõunamaine bussijuht laseb mu peatusest rahuga mööda. Kui mitu inimest karjuma hakkab, peatub täpselt maja ees.

Valmib jõuluks lubatud pildialbumi makett. Valik kahaneb 185 pildilt 80-le ning ühtlasi saab paika järjekord ja iga pildipaari ilme.

E, 1162. päev: miks on hea kanda vabal ajal muid pükse

...sest nii saate jätta tunniskaardi taskusse ja mitte esmaspäeva hommikul riiuli peale.

Aga elu on edasi läinud, valvelauast antakse asemele ajutine kaart. Lõuna aeg käin korteris oma kaardil järel. Tagasi lifti poole jalutades kuulen kuskilt naaberkorruselt lohva-lohva samme, umbes selliseid, mida tekitab joodiknaaber. Ja liftis ta ongi, sõimates midagi omas keeles, kui ma sellesse lifti siseneda ei taha (midagi et kas mul on surmahirm, et temaga samas liftis sõita ei taha – muide on jah ☺ ei mina riski hulluga samas liftis kinni jääda). Ootan pisut ja veel enne seda, kui tema lift on alla jõudnud, vajutan liftinuppu uuesti (et tuleks teine lift) ning fuajees näen, et ta istub prügikastigaraaži trepil ja on just alustanud suitsetamist (liftis paistis, et ta rääkis telefoniga, mis on huvitav, sest liftis signaali ei ole). Karjub mulle järele sama teksti, lisades veel, et ma olen idioot, mis on juba täitsa lõbus. No küllap on ta oma arust äärmiselt hurmav inimene, aga tegelikult võiks teda näidata ainult karskuse propageerimise nimel.

Seega on lõunal kavas võileib, aga automaat on tühi ning kui tagasi sööklasse sõidan, on ka selle võileivakapp tühi. Niisiis, tõeks saab Herr Flicki mõttetera (mitte Air Balticu hr Flicki, vaid ikka 'Allo 'Allo! oma): If you want to lose weight, do not eat your dinner!

Inglise Wikipedia kirjutab, et täna 37 aastat tagasi võeti kuulsaim Maa foto. Artikli lõpus on link lehele, kus loetletakse foto kasutamise juhte kõikvõimalikul otstarbel (nimelt peaaegu iga kujutis, millel on maakera foto, kasutab just seda fotot); erilist tähelepanu pälvib kasutamine Apple'i Interneti-jaoturite logol, sest selle järgi on suured internetijaoturid Ghanas, Tšaadis, Somaalias, Burundis, Angolas, Kongos, Lesothos, 2 tk Madagaskaril ja 2 tk Antarktikas; viimaste kohta arvab leht, et küllap need jooksevad pingviinidele ja seega Linuxil.

P, 1161. päev: nature finds a way

Oli kunagi fotofirma Konica. Leian, et tema slaidifilm (Konicachrome), omal ajal rahuldava kvaliteediga ja üpris odav, on 17 aastaga õhu käes reageerinud ja mitu unikaalset kaadrit sinetanud (kaotanud kõik muud värvused peale sinise). Eriti unikaalsed kaadrid, mis muiste pandud klaasraamidesse, on jäänud alles; mõningatest teistest (aga mitte kogu filmist) on vaadata ainult kuu aega pärast pildistamist tehtud negatiivkoopiad, kus värvid olid pisut imelikud, aga siiski olemas. (Pärast esimest kokkupuudet slaidide paljundamisega – teenuse hind oli umbes 3 korda suurem, kui algul lubati – hankisin omale slaidide ümberpildistamise seadme, mis käis fotoka ette objektiivi asemele ja millega sai (pärast vajaliku kogemuse omandamist) üpris rahuldava kvaliteediga paberpilte. Teravustamine, kaadriväli ja valgetasakaal oli alati probleem; kaadrivälja vastu aitas slaidist ainult osa kopeerimine ja valgetasakaalu lahendas valge tausta ja välklambi kasutamine.)

Aga noh, kõik kaob ja muudel filmidel (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole ma sellist lagunemist täheldanud. Äkki oli partii viga. Aegade vältel on filme ilmutuses osaliselt ära kaotatud, järeltellimisel kriimustatud ja ükskord valgustati ilmutuses kogu film ära, nii et mu vanaema sünnipäev oleks nagu veedetud lõbusasti sellest hoolimata, et ümberringi on nagu tulekahi.

Täna skannitud sinetavatel slaididel oli juhtum, kuidas möödusin kord staadionist, fotokas kaasas, ja täheldasin, et staadionil on suur laat, kus lendab helikopter. Selgus, et helikopter hakkab tegema raha eest lende. Küsisin, kas lennata saab ja kas pildistada tohib. Kopterijuht ütles, et ikka saab ja õhust võetud pilte peaks kasutama oma tarbeks, aga algul lennutab ta ära laadal esineva bändi ja siis hakkab võtma reisijaid. Helikopteris oli kaks reisijakohta ja bändis kolm liiget, nii et teisel lennul, kuhu mind kaasa võeti, olin siis külg külje vastas bändi kolmanda liikmega, kinni sama turvavööga. Enne esimesele lennule minekut tegime pilti ka ikka ja siin see on, kole sinine (sest seda ma klaasimisvääriliseks ei pidanud, sest ma selle bändi huviline kuidagi ei olnud):


2/3 tollasest menubändist Bad Boys Blue. Keskel kopterijuht. Lennuregistri järgi on kopter marki Enstrom F-28 Model 280.

Enne õhtuhämaruse saabumist pildistan rõdul ära kaks värvustabelit, mida kasutada jõuluks lubatud pildialbumi printimisel. Kui juba on hämar (ja uuesti pildistada enam ei saa), meenub, et kuigi ma kalibreerisin valgetasakaalu, unustasin seda kasutada ja pildid on võetud automaatse valgetasakaaluga. Ei midagi, tuleb lihtsalt uskuda, et valgustemperatuur oli nõnda sinine kui 6700 K. Lightroomis paistavad tabelid täitsa korras olevat, aga sealt printimine ei õnnestu – värvid on liiga plassid ja ma ei leia võimalust kruttida prinditavaid värve nii, et paigast ei läheks kogu printeri seadistus. Ilmselt tuleb kasutada Epsoni enda labast tarkvara, millega printisin albumi ka eelmisel aastal. (Eelmisel aastal alustasin juba novembris ja detsembriks oli album peaaegu valmis.)

Aasta parimate piltide otsimine on tükk tegemist, aga ka siin on Lightroomist palju abi, isegi sellest hoolimata, et näiteks juuni tuhandete piltide valmistöötlemise järel arvasin, et mis see kaust ikka Lightroomis teeb, kustutaks õige ära. No nüüd tean, et RAW-failile lisandub XMP-fail räägib ainult sellest, mida RAW-ga on tehtud, aga see ei asenda sissekannet Lightroomi kaustas. Pean uurima õpikut, kuidas taastamine käib.

Toredaid pilte muidugi on rohkem kui albumisse mahtuvad 80 tk.

Päris õhtu lõpuks otsin välja makroobjektiivi ja makrovälgu (ning eile valmistatud kuldreflektori) ning jäädvustan pildile eile aknast sisse lennanud porikärbse saatuse.

L, 1160. päev: mistä voi ostaa kaikkee halvalla

Hommikul valmistan rõdul, kunagi soome kolleegi antud Helsingin Sanomaid alusena kasutades, mitu kuldreflektorit. Kes välklampi sisetingimustes on kasutanud, see on kindlasti tähele pannud, et välklambi valgus on sinakasvalge, aga muu toavalgustus on tavaliselt kollakas. Vat kui saaks välklambi valguse muuta samuti kollakaks, oleks tore. Saksa fotoajakirjas olid lihtsa välgureflektori joonised, mida siis täna kuldan, samuti saab kuldse sisemuse Amazoni pappümbris, mida hea kokku või lahti voltida.

Poole pihustamise pealt näen, et olen kergelt kullanud ka päris palju rõdupõrandat, aga see tuleb pärast kuivamist maha (Mr Proper, õigemini siin Mr Propre + kare nailonnuustik). Laotan ajalehti laiemale. Pärast jätan kullatud papid rõdule kuivama, ei taha tuppa värvihaisu.

Siis T. linnakeses fotopaberi järel. Rongis täidab terve vaguni (kaugrongi üldvagun) soomekeelne jutuvada, mida vallandab mitu rida eemal isa ja kahe noore õe seltsis olev neiu, kelles kahtlustan nn soome Buttheadi. Kogu vagun kuuleb (aga ainult vähesed saavad aru), et ta hakkab varsti lõpetama gümnaasiumi ja ei tea, kuhu edasi minna, Soome või Inglismaale. Saab teada, et matemaatika talle muret ei tee: kui anda valem nädal aega ette, oskab selle järgi arvutada küll, aga muidu, kui ette ei anna, käivad kõikvõimalikud rongide kiiruse arvutamise valemid üle mõistuse. Ta isa ütleb seepeale midagi, ju vast, et tema küll teab või see ei ole raske ära õppida, siis noorem õde küsib, et aga kust issi seda teab, siis soome Butthead vastab: Isi on jo suuri.

Veel saab teada, et T-s käinud on ta küll ja küll, eelkõige sõbranna Lauraga (kes on siis vast see nn soome Beavis).

T-s on jõululaat ehk turuväljakule on üles löödud putkasid, mille ümber tammub meeletu rahvamass. Mul on tingimata vaja jõuda platsilt läbi raamatupoodi, pärast ka tagasi. Tagasi tunglemisel kuulen minu eest põiki läbi tunglevalt vene noorikult killu а мама, почему в Париже не получилось? – tungle kasvõi järele, et teada saada, mis või kes. (Sõnaga получилось seostub mulle, nagu püsilugejad juba teavad, see, kuidas Andropovi matuste otseülekandes näidati suurplaanis üle kogu Nõukogude Liidu, maailma suurima riigi, kuidas mausoleumi ääre peal olev Tšernenko nuuskas nina ja siis, nagu õige mees kunagi, taskuräti sisse vaatas, mille peale ema tööjuures olla üks venelanna kommenteerinud: И как получилось? – Хорошо получилось!)

Raamatupoe kalendrite hankija on seekord olnud kassisõber: kassidest on viis kalendrit, koertest üks, lindudest ainult üks A3 suuruses öökullikalender (muide, selles ei ole ühtki pilti Soome öökullifotograafilt Hannu Hautalalt, kelle töövõtete hulka kuulub malakaga vastu puud peksmine, et öökull puuõõnest välja vaataks, nagu selgus Eestis, kus juhtumisi oli selles pesas veebikaamera (link)).

Elektroonikakaubamajast virn fotopaberit (on 2 pakki 1 hinnaga) ja täheldan, et slaidiraame on järel vähe, igatahes vähem kui mul praegu tööl kapis, kust jaopärast korterisse viin. Pisut sirvin lauatelefone, sest selgus, et reedel ostetud osa on ainult lisatoru, võrguühendust sellel netu! Aga ma ei mäleta ostetud osa mudelit ja huupi võrguosa ostma ei hakka. Ka siin on saba meeletu. Siis kiirkäik tagasi jaama, jaamast lennukiajakiri ja võileib.

Teen suppi, unustan algul vee keema, pärast on köök nagu saun, seinad ja lagi vett täis. Avan akna ja roogin seina pealt, kust ulatan, suurema vee ära, et lülitisse ei valguks. Lasen aknast auru välja, aga sisse lendab porikärbes. Tüütu, mõtlen, ja mahalöömine sodirohke.

R, 1159. päev: if you're five-five-five, I'm six-six-six

Teisipäeval siis vaktsineerima.

Tööl lätlane laulab, tundub, nagu rahvalaule.

Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast värvi ja liivapaberit ja lauatelefon (vana hakkab otsi andma), siis toiduosakonnas.

Tagasiteel näen, et selle paarikümne minuti jooksul, kui olen olnud maksimarketi toiduosakonnas, on kahe osakonna vahel betoonitehase ees toimunud avarii. Paistab, nagu oleks linna poole sõitnu saatnud sõnumit (reede õhtu ju!), sest sirgel tänaval on auto kaldunud praktiliselt vasakusse teeserva ja seal teelt välja pääseda pürgival autol esiosa kuni vasaku esirattani maha sõitnud. Politsei on ja kiirabi ja tuletõrje. Pisike ummik hakkab tekkima kah, üks eriti närviline juht ei märka, et tema ees auto mitte ei seisa, vaid on pargitud, juhita ja puha, ning tuututab meeleheitlikult. Kuidas selline pime üldse liigelda tohib!

* * *

Täna sain ühiskondliku ülesande koostada eesti seltsi jõulupeo slaidikava. Alustan sellega (mille peale kulub kõige rohkem aega), et nopin pildialbumist selle aasta pildid. Tegevuse käigus näen pilte nii suurtena, kui nad sinna on pandud, ning ühes kohas (kus on pandud täissuuruses) mõtlen, et ega telefoniga ikka head pilti saa. No teen siis faili lahti ja vaatan, mis on margiks kirjutatud EXIF-andmetesse. Ja ennäe imet, ei olegi telefon, suisa fotokas on, ja üldse mitte kõige lihtsam fotokas. EXIF-andmetest paljastub altpoolt ka objektiiv, aga vat seal see iva ongi. Enne mu fotoka ostmist loetud põhjalik praktiline käsiraamat annab selle objektiivi kohta teada, et kui te selle just mingi varasema fotokaga komplektis saite, siis on hästi, saate seda kasutada näiteks reisil, kui kaaluga kitsas käes (mis oli umbes ka põhjus, miks ma ostsin ainult kere ja juurde teise tootja objektiivi, mis kindlasti ei ole maailma parim objektiiv, aga väikese järeltöötlusega ajab asja ära ning kuigi teatud fookuskaugustel on vikerkaarevärvid olemas, on need kuni pooleteist, mitte kolme-nelja piksli laiused).

Siis näen EXIF-andmetest veel, et veelgi on fotohuvilisi, kes pilte järeltöötlevad; ja kui kogu satsi Lightroomi tõmban, saan teada, et pildistamisseadmeid on olnud kokku 15. Nagu möödunud aastalgi, on slaidikavas 80 pilti; albumeis oli pilte kokku 798, nii et valik saab olema range. Arvutan, mis proportsioonis on pilte iga ürituse kohta ja neil neljal, kus olin, minu pilte, ning säilitan samad proportsioonid ka lõplikus pildivalikus. Tänu sellele, et kõik valikust vajaliku kerge järeltöötluseni toimub samas programmis, saan programmi koostatud ühe õhtuga.

N, 1158. päev: laiemas persektiivis

Asutusele pakutakse totaalset seagripi vastast vaktsineerimist (st ka muile kui riskirühmadele). Tuleb täita nõusolekuleht, kus kinnitan, et tean, mis „hirmsad” kõrvalnähud võivad kaasneda – stiilis „10% juhtudest peavalu, iiveldus ja süstekoha punn”. [Täpsema statistika toob 4. XII Gripipostimees, mis ütleb, et kolmest vaktsiinist kahel, millel teatatud, st pisut raskemate kõrvalnähtude esinemust saab arvutada, on see ühel 0,03% ja teisel 0,04% – meenutagem, et võimalusega Eestis aasta jooksul mõrvatud saada võrreldes on need arvud vastavalt üksnes 4 ja 5 korda suuremad, aga kui paljud enne ilmaennustaja hukkumist möödunud nädalal selle peale mõtlesid, et ühel ilusal päeval võib vabariigi pealinna kesklinnas inimese teele jalutada nuiaga märatseja hull? Või selle peale, et ka hooajalise gripi raskete tüsistuste protsent on sama, aga vaktsineerimisega väheneks grippi haigestumise tõenäosus, seega ka tüsistuste tõenäosus.]

Seagripi võimaliku äkilise ja raske käiguga võrreldes on need pisikesed ebamugavused ju tühiasi. Ei mina mõista vaktsineerimisvastaseid, kes hunti kardavad ja metsast suure kaarega mööda lähevad! ☺

Hommikul läbi saanud paaripäeva-bussiraamatus (meenutagem, et bussis jõuab lugeda kummalgi sõidul umbes 20 minutit), mis on kirjastatud Tartus, on tartlased tallinlastele lõpuks ometi ära pannud →

K, 1157. päev: tavaliselt ma oma põski ei näe

Algavad ettevalmistused jõuludeks.

Nagu ikka, läheb hommikul kiireks, ei jõua kotist asju välja võtta, mistõttu pistan märkmiku taskusse ja raamatu vöö vahele ja lähen kotita. No vat 5 mm paksust raamatut on vöö vahel üpris mugav kanda jah, kui teised inimesed ei tea, aga sinna toppides võib pälvida imestavaid pilke (selja peal ikka, et te teaksite). Väljavõtmisel mitte, sest see käib kähku ega sisalda riiete kergitamist: käsi mantli hõlma alla nagu püksitaskuse, siis korraks selja taha ja vups! raamat käes. Ega filmides ka püstolit ilmaasjata selja peal kanta (kuigi ma parem ei kujuta ette, mis juhtub, kui kukkuda selili ja püstoli raudkamakas just parajasti selgroo alla jääb). Raamatu esikaas peaks olema igaks juhuks endast eemale.

Kui õhtul töölt tulen, lendab üle Kirikmäe valju kluu-kluutamise saatel suur linnuparv. Küllap varsti on siis lumi maas.

Eile mainitud allahindlus kulub kohe marjaks ära. Veebi-fotopoes tõesti on Spydercube olemas. Teisalt on väike kahtlus, et T. linnakese elektroonikakaubamajas äkki ka on, aga no kesse siis sinna seepärast jaksab minna ja tuuakse ikka kohe kätte kah.

T, tagasilend

Õige sisukas nädalavahetusega komandeering jõuab täna lõpule. Nädalavahetusel kodus vaatasime pooleteist ööpäevaga kolm Jaapani animafilmi. Esimene oli 魔女の宅急便 (Majo no takkyūbin, Kiki's Delivery Service, 1989) – palju nalja sai sellega, et arvasime toimumiskoha Stockholmiks või mingiks muuks Rootsi linnaks ja meespeategelase seega Kalle Blomkvistiks, ning seal on muidugi võrratu rääkiv kass – kelle häält tegi inglise versioonis (nagu nüüd tean) Phil Hartman („Simpsonites” Troy McClure: Hi, I'm Troy McClure. You may remember me from such films as...), mis oli tema viimane filmiroll, aga me vaatasime subtiitritega jaapanikeelset versiooni ja nägime küll teadet, et tegijad mälestavad Phil Hartmani, ja mulle meenus, et Hartman lahkus siit ilmast äkiliselt, vist mõrva tõttu, aga seos selle filmiga jäi hämaraks.

Teine oli 千と千尋の神隠し (Sen to Chihiro no kamikakushi, Spirited Away, 2001) (koos umbes pooletunnise maadlusega kohas, kus DVD kihid hästi vahetuda ei tahtnud, aga masin üritas kangekaelselt jätkata just sealt, kust eelmine kord pooleli jäi) ja kolmas おもひでぽろぽろ (Omoide poro poro, Only Yesterday, 1991), mis karbi järgi pidanuks olema rohke huumoriga, aga ma leian, et pigem siis lihtsalt sooja õhustikuga.

Samuti saab teada, et ei ole hea teha advendipühapäeval lõunauinakut, sest ootamatult võib akna all õues alata jõuluvanade paraad puhkpillimürtsu saatel.

Ka nägime ära elusa päkapiku, kes päris elus müüb X turismiasutuses pileteid ja õpib hiina keelt. Samuti oma elemendist mujale sattunud sõiduki, mille sõidukõlblikkuses ja juhtimisomadustes on nüüd, kui selle muidu varjatud osa nähtud, mul küll hiiglaslik kahtlus.

Esmaspäevane üritus läheb suurepäraselt. Ärkasin viiest, kuuest N. kreisilinnast bussi peale, seal tudi-tudi, siis Kilulinnas jalutuskäik kesklinna (kuivõrd nuiameest kätte saadud ei ole, siis ikka võimalikult rahvarohketes kohtades, mis bussijaamast linna poole on Tartu mnt, mitte Lastekodu t), siis tuvastamine kõigi omaaegsete söögikohtade juures, et need on kas kadunud või avavad uksed kell 11. Siis viis tihedat tundi üritust, siis tund kaubanduskeskuses külakosti otsimas (kus raamatupoes lõbus vestlus müüjaga, kes muretses, miks mul ei ole nende kliendikaarti), siis külas algul ühes kohas ja pärast teises kohas, ikka pildid ja uudised mõlemas, ning kui lõpuks ükskord siruli sai, küll oli siis mõnus, ja uinusin nagu kott.

Täna hommikul toimub veel akadeemiline tegevus siivutul kellaajal, pärast mida jalutan taksopeatusse ja sõidan lennujaama, kus olen päris vara, aga vähemalt on Tallinna Lennu jaamas palju pistikupesi ja tasuta wifi.

Nõndap siis lennuki peale.

Lennukisõit B737-ga TLL–CPH peaks tegema kütusekuluks ligikaudu 2,4 l/100 km/reisija (lähteandmed: lennuaeg kokku 1:30, sellest ruleerimine lennuväljadel 5+5 min, tõus 15 min (kütusetarve 2950 lb), reisilend 45 min (kütusetarve 5500 lb/h), laskumine 20 min (kütusetarve 600 lb), kaugus 835 km, 130 reisijat). Tehke autoga järele.

CPH lennujaama söökla on üleöö vahetanud menüüd (või noh äkki on neil sama menüü kuu aega ja nüüd on teine kuu kui laupäeval) ning seda teist isuäratavat rooga, mida ma laupäeval nägin, seal enam ei ole. Seega võileib ning ulatuslik jalutamine, kuivõrd lendude vahel on poolteist tundi, aga väravat muudetakse.

Siis saan segase telefonikõne, mis on prantsuse keeles. Kui palun, et äkki räägiks inglise keeles, ma ei saa hästi aru, pannakse toru ära. No meil on keski küljendaja umbes sama nimega, nagu helistaja ennast tutvustas, äkki oli tema, arvan. Seega pisut ärev tagasisõit, et äkki on teisipäevaks antud tööd ja küljendaja õhtul uurib, kus töö on. Lennuk on üpris uus ja mul koht taga otsas, näen kogu pikkuses ette ja tajun uudseid huvitavaid lennumanöövreid eriti selgesti. Siis nii kui kohale jõudan, otse tööle (kaelakaart oli näe igaks juhuks kaasas). Aga õnneks ei midagi. Vat ei teagi, kes helistas, kõne oli tundmatult numbrilt. Mu mobiil (nimi kolme kirjaveaga) on kohalikus telefoniraamatus, nii et sellele võib helistada kes tahes.

Ja mainitagu, et mu siinse mobiili helinaks on siinkandi ainsal märgalal salvestatud konnakoor. Alati nalja kui palju.

See fotofirma, kust ma aeg-ajalt kola olen ostnud ja mis mu 2008. a suve sisustas makroobjektiivi vahetamisega ning selle aasta suve hakatuse gradatsioonfiltri saagaga, saatis nädalavahetusel kolm meili, et minu pakk on GLSi käes. Ei suutnud meenutada, et ma oleksin neilt midagi tellinud (slaidiraamide pärast pidin vaatama, aga mulle ei tulnud meelde, mis on nende veebiaadress, siis ostsin mujalt). Seega eksitus; ei tee välja. Täna siis tuleb uus teade, et vabandage väga, aga meil läks arvutisüsteem lolliks ja lepituseks pakume järgmisest ostust 5 € alla. Peab vaatama, kas neil Spydercube'i on.

L, 1156. päev: komandeeringule

Algab komandeering (nädalavahetus on ametlikult sees ja lubatud, aga ette on nähtud ainult sõit punktist A punkti B, nii et sõidud punktist B punkti C ja tagasi on omal kulul).

Nagu jälle, olen ärganud igaks juhuks hirmus vara, kuigi uneaega on olnud napilt. Bussiga lennujaama (linnas pangaautomaadi juurest läbi, tibutab, ootan bussi hirmus kaua). Esimesel lennul loen, minu kõrval istub ülbe taanlane. Kui Kopenhaagenis väljume, märkan, et tema istme peal on seljakoti küljest lahti tulnud silt; mõtlen, et hää-hää, paras sulle, mu seljakoti sildid on kinni õmmeldud. Aga kes pärast naerab, naerab ikka paremini, sest kuigi seljakoti enda ja rihmade küljes on jah silt õmmeldud, on käepideme sildid liimitud ja ühe asemel haigutab nüüd ainult liimijälg.

Kopen­haagenis on aega kolm tundi, mil tuleb leida ümber­istumise regist­reerimise lett (see käib kähku) ja süüa. Kopen­haageni lennu­jaamas on tore selve­söökla, kus roaks vokk, milles kuulus oksekød. Maitsev on. Siis Eesti Õhu Sinilinnuga (ES-ABH) Tallinna, mille veedan algul selget vaadet imetelles ja seejärel magades. Tallinna maandumisel on päris pime, imestan, et mis värk, peaks juba nagu lennujaam tulema, aga maas paistavad ainult mingid virvatulukesed – siis saan aru, et see ju lennuväljatagune madaltiheda hoonestusega suvitusrajoon!

Pagasit mul ei ole, tipptundi ka ei ole, Tallinnas läheb seega kiiresti, nii et juba veerand tundi pärast maandumist olen bussijaama leti ees ostmas piletit punktist B punkti C. Buss on täis, kirjutan mõningase kondiväänamisega viimast ettekannet, mille jaoks on vaja paari asja internetist üle kontrollida. Tänu nüüdisaegsele tehnikale ja Eesti suhtumisele, et veebiühendus on inimõigus, on see võimalik, niisiis loen pimeda metsa vahelt Eur-Lexi.

Vaateulatuses on minust paremal rida ees purupurjus noormeeste paar; üks on pisut kainem ja tal jätkub mõistuse häält saata teine vahetult enne väljumist jaama WC-sse ja näitab, et laua vahel olev kilekott on just sobiv oksekott (mida lõhnaefektide järgi ta kaaslasel ka vaja läheb). Nende taga, st kohe üle vahekäigu istuvad välismaalased, kes teate peale, et buss peatub enne bussijaama X ja Y peatuses, mult küsivad, mis need on, nad ei ole kaua aega bussiga N. kreisilinnas käinud, ja kas bussi alt koti ikka kätte saab. Ja siis onkel vestab ringteest kuni Y peatuseni (kus ta maha läheb) oma elu-olust, saan teada, et ta käib N. kreisilinnas juba 1994. aastast saadik ja eelmine kord saabus koguni lennukiga. Mõtlen, kas ta ikka teab, et põliste N-kreisilinlaste arvates on lennuväli ainult N. kreisilinna elanikele, sest nad teavad, et see peabki algusest saati nõnda olema, et rahvusvaheline lennuliiklus avatakse enne lennujaamahoone valmimist.

Uus komme: taksosõitja ütleb, kui palju ta antud rahast tagasi tahab (st kui palju jootraha jätab). Praegu majanduskitsikuses kipuvad N. kreisilinna vähesed taksojuhid (mu tähelepaneku järgi on taksode arv asulas võrdelises seoses elanike arvu ruuduga) tagasi andma ka peenrahas, kui vaja, st krooni täpsusega, kui mitte isegi sentidega. Vat ei teagi, mis on juhtunud Kuressaare taksohindadega, need olid vahepeal suuremad kui näiteks Tartus (ja kasvasid kunagi nii 200%–300% korraga).

R, 1155. päev: no time for nuts

Ole usin ja tee töö ära, siis saad kohe pangega juurde! Olen E ja T komandeeringus, st tuleb T-ks antud asjad täna ära teha. Saan juba peaaegu mäele, kui hakatakse juurde panema. Kolmapäeva hommikuks pannakse kaks tõlget (mida siis tuleb teha kolmapäeva hommikul), kirjutan, aga ei mingit tolku, siis teisipäeva õhtuks kaks uut asja toimetada; kui esimene valmib, siis avastan, et vahepeal on sinna ujutatud veel kaks muud asja, et ikka terve päev oleks sisustatud. Mul aga tingimata vaja valmis saada täna. Mitte keegi ei ole arvestanud, et mul on vaja asutuse promomiseks koostada kolm ettekannet. Ühe saan olemasolevate märkmete põhjal päeva jooksul valmis, aega läheb kokku kaks tundi. Teine valmib õhtul hilja korteris, kolmas jääb ette valmistada reisil olles.

Ja see ei ole veel kõik, sest hommikul saabus ka avaldamisel oleva artikli korrektuur, et loe esmaspäevaks üle; vastan, et esmaspäevaks aega ei ole, loen parem kohe. No jaa, kuigi toimetaja on paar kohta teinud paremaks, on ta ka teinud paar kohta sellisel viisil „ilusaks”, et ühe muudan algsele kujule enam-vähem tagasi ja kirjutan juurde, et toimetamise tulemus ei ole mingil juhul minu stiil, ning joonise tekstikastides reavahe suurendamisega serva taha kadunud teksti kohta panen kaasa algsest failist tehtud kuvahõive, kus tekst õiges kohas, et palun küljendage nõnda.

N, qlwn: it lives in the Andes and is en-dan-gered

Hommikul sõnade peale lugemise koosolek. Väga konstruktiivne. Tööde andmisel ei ole tähele pandud, et mind E ja T ei ole.

Alates aastast 1995 oli mul ettekujutus, et kunagine 4-mootorine reisilennuk (kui ma ei eksi, siis esimene ratastega reisilennuk, mis suutis normaalses konfiguratsioonis lennata üle Atlandi vahemaandumiseta) ja pisut hilisem pommilennuk Fw 200 Condor on läinud täiega kõige kaduva teed. 1960. aastail oli kuskil Prantsusmaal alles Fw 200C kerest tehtud kuur või haagiselamu, aga 1988. aastaks (kui Peter Cohausz kirjutas raamatut Deutsche Oldtimer Flugzeuge) oli see hävinud.

Juhusliku veebileiu tulemusel osutub see ettekujutus valeks. Olen väga elevil.

K, 1153. päev: eriti tahked osakesed

Saabub slaidiraamide ja -karpide pakk, mis on päris ulatuslik kast (135 dm³). Selle põhjas on kaks vajalikku kasti (18 ja 31 dm³), aga ülejäänud üle 80 dm³ on täidetud tühjade kilekottidega. No kuhu ma need õige panen.

Muidu rõvedat moodi tööd, vahepeal koosolek, kus ma teen suu lahti koguni kolm korda.

Eestis olla meditsiiniprofessor öelnud targaste [oma seltsilistele], et küüslaugu ainus grippi peletav toime on see, et hoiab eemalt teised inimesed, kellelt võiks saada nakkuse. (Küüslaugu toime on bakteritsiidne, mitte virutsiidne.) See on ärritanud sadu valvekommenteerijaid, kes muidugist on targemad kui professorid ja seda lehesabas ka kuulutavad. Gripipandeemiast (sõnaseletus: pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne suurpuhang) palju ohtlikum on praegune paranoia- ja lollusepandeemia, mille kreedoks „ravimid ja vaktsiinid on pahad”, sellega on seotud ka terviseohtlike muinasjuturaamatute avaldamine. Kus oli tõlkija südametunnistus?! Kannatanud peaksid kaebama kirjastuse kohtusse.

T, 1152. päev: The Origin of Species 150

Rõvedat moodi tööd.

Õues on nn vanameestesügis.

Slaidiraamifirma teatab, et said mu eile tehtud ülekande kätte ja pakk pannakse teele.

Õhtul film Spirited Away.

E, 1151. päev: kellamees Lible kurjad plaanid

Saan hommikul läbi Nausicaä raamatu (kõik 7 köidet ja 1077 lk). Palju-palju keerukam sündmustik kui filmis (filmi hakati tegema, kui valmis oli poolteist köidet); mitu tegelast osutuvad hoopis teistsugusteks; raamatus on tegelaste hingeelus rohkem jingi ja jangi kui filmi lihtne jaotus väga headeks ja väga pahadeks.

Kohvikus toimuval hommikukoosolekul mängin teepaki nööriga ja tulemus on see, mis arvata, ehk läigatan peaaegu pool tassi teed varrukasse. Pärast kuivab varrukas ära, aga märg on püks, mille vastas see oli.

Avaldus, et soovin suure töökoormuse tõttu katkestada praegune prantsuse keele kursus. Vormi poolest kõlbab, läheb keeleõpingute koordineerijalt kinnitamisele osakonna sekretärile ja vahetule ülemusele.

Minuni jõuab foorumis militaar.net vohav Jäälahingu-arutelu, mis on kaldunud teemast kõrvale ja vaidleb tuliselt selle üle, kas veel keskajal voolas Suur-Emajõgi Peipsist Võrtsjärve, nagu see tuhandete aastate eest toimunudki. Kõige kurja juur on jälle Läti Henrik, kes nimetas Pärnu jõge Mater Aquarum (Vete Ema = Emajõgi), küllap sellest siis on tekkinud arvamus, et ju see sama Emajõgi oli mis praegu Tartus. — Mõistan, et keegi foorumis arutlejaist ei ole insener, sest insener küsiks: „Kuhu läks vesi Võrtsjärvest?” Sest vaadake, kuigi väga-väga ammu vesi nõnda voolaski, Võrtsjärvest Tännassilma kaudu üle Viljandi järve merre, on Viljandi järv praegu 9 meetrit kõrgemal kui Võrtsjärv (42 m ja 33 m ümp, Peipsi on 30 m) ja kuigi praegusesse asendisse on neid kergitanud tektooniline maakerge (Viljandis võib-olla +1 mm/a, Võrtsjärvel +0,5 mm/a, Emajõe Suursoo kandis ehk −0,5 mm/a), oli keskajalgi olukord selline, et Viljandi järv oli kõrgemal ja Tännassilma ei saanud voolata ülesmäge! ☺

P, 1150. päev: Urpo, laskit väärin, joulu meni jo

Loen ja skannin pilte. Jõuan etnograafiliste ülesvõteteni sellest, kuidas esimest korda sattusin volbri epitsentrisse ning selle eufoorias kaks ja pool filmi kui märkamata täis said. Peagi jõuab digikujule ka kuulus pilt pikast seinast, mis täis selle vastu kusejaid. Järgnenud aastail kippusin ma volbriüritustele vastassuunas kärast võimalikult kaugele, näiteks kord käisin paarikümne kilomeetri kaugusel ja nägin, kuidas konnad kudesid. Kui naasin, oli ühikas vaikus, kõik magasid õndsat joobnu und.

Peale selle vaatan ära peaegu kõik, mida Youtube'is on soome huumorirühmalt Kummeli. Stiilinäide: link. (See ilmselt pilab Soome vanu filme, nt filmi „Lentävä kalakukko” (1953); nimitegelane Lendav Kalapirukas oli filmis Helsingi-Kuopio kiirrong. Kummeli laulu viis toob meelde Metsatölli laulu „Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga eks see kõik ole ühine soomeugri pärand, eks ole.) Pealkirja pandud laul on siin.

Toredaid laule oli veel nende võistlusmängus „Musavisa”, kus eri riikide võistkond pidi ära arvama, mis maalt on pärit esitatav laul. Alati olid võistkond ja laul pärit stereotüüpselt vaenujalal olevate rahvaste seast – lenkkimakkaraa sööv ja suusamütse kandev Soome võistkond ja „rootsi” laul, USA võistkond ja „vene” laul, õlu kaaniv Saksamaa võistkond ja „prantsuse” laul, Iisraeli võistkond ja Parola tankimuuseumis filmitud „saksa” laul, oktoobrites ja teetassidega inglise võistkond ja „iiri” laul (samuti „itaalia” ja „mehhiko” laul), peale selle veel lõik, kuidas neonatsid peavad ära arvama, mis stiilis on laul. Kõigi rahvaste kujutamine oli nõretavalt stereotüüpne (rootsi mehed kallistavad omavahel, ameeriklased on pesapallimütsides, venelased balalaikadega ja kasukatega, juudid on habemete ja kaabudega, iirlased viskist nõretavate pulstis habemetega) ja võõrkeeled umbes mažönžuää-stiilis. Äraarvamise vastus oli ikka ja alati sama: „Kanada!”

Päris põrutav, mida umbes 1992 riigitelevisioonis veel näidata sai. Praegu peaks selle ees käima hoiatus, et nõrganärvilised ärgu vaadaku.

L, 1149. päev: kevad, suvi, sügis – aga talve ei tule

Kraamin.

Koostan oma prantsuse keele õpingute statistika. Saan teada, et ennelõunal toimunud kursuste keskmine hinne on olnud 11% võrra suurem kui pärastlõunaste omad. Praegune on õhtupoolne.

Kontrolltööd ja eksamid on alati koosnenud viiest osast: kuulamine, lugemine, grammatika, rääkimine ja kirjutamine. Nende suhe on muutunud nende kursuste jooksul neli korda:

• I–III k: arusaamine kumbki 10%, grammatika 40%, väljendumine kumbki 20%;
• IV k: iga plokk 20% (st arusaamine tähtsus tõusis 2×, grammatika tähtsus vähenes 2×);
• V k: kuulamine 20%, lugemine 15%, grammatika 15%, väljendumine kumbki 25% (st lugemise ja grammatika tähtsus vähenes 25%, väljendumise tähtsus suurenes 25%);
• VI k: kuulamine, lugemine ja grammatika 15%, rääkimine 30%, kirjutamine 20% (st kuulamise tähtsus vähenes 33%, rääkimise tähtsus suurenes 20%);
• VII ja VIII k: kuulamine 15%, lugemine 10%, grammatika 15%, rääkimine ja kirjutamine kumbki 30% (st lugemise tähtsus vähenes 33%, kirjutamise tähtsus suurenes 20%).

Lõpuks on olukord siis selline, et ei ole tähtis, kas inimene lugeda või kuulata või teoreetilist grammatikat oskab, peaasi, et oskab rääkida ja kirjutada. Uhhh... aga teisalt väga tüüpiline, eksju.

Reaalne olukord on selline, et kui ma tahaks kursust jätkata, oleks mul vaja saada eksamil vähemalt 72 punkti, aga praeguste trendide jätkudes saaksin kõige rohkem 52.

Lõpevad slaidiraamid, eile olin just mõelnud, kas minna täna T. linnakesse just sinna poodi, kus slaidiraame müüakse (küll printeripaberi järele), aga ei viitsinud; tellin kohast scandig.de, mis näikse olevat just minusugustele fotokogu digijatele. Ei ole film maailmast kuhugi kadunud, kuigi nihkunud lihtkasutajatelt rohkem proffidele. Ahh, see slaidi võlu: tahab täpset säritust, aga päästikule vajutamisel on pilt valmis ja sellega peaaegu enam midagi teha ei saa (on olnud küll juhuseid, kuidas teel ilmutusse on kaameras järel 1 kaader ja huvitav võte PEAB ainsa klõpsuga välja tulema). Pärast saab suhteliselt tagasihoidlike investeeringutega vaadata seinasuurusena kah.

Ilm on muidu soe, akna peale tuleb õhtul 2 Chrysoperla't – selle veebilehe järgi saan teada, et maakeeli on see sugukond nimetusega kiilassilmlased –, kes välimääraja järgi tegutsevad siinkandis maist augustini.

R, 1148. päev: 你好

Selgub, et eile, kui uuendati mu arvutis tarkvara, unustati paigaldada eesti speller. See-eest on olemas telugu speller.

Kokkulepitud kohas on kokkulepitud rahvas kohal, saab teada, et veinimeistril läinud auto katki ja ta saabub pool tundi hiljem. Aga ega midagi („Peaasi, et veinid terved,” arvatakse). Ilm on kevadine, sooja 15 kraadi ja taevas sinine kui pajapõhi. Putukad lendavad, ükspäev lendas mingi väike putukas mulle suisa silma.

Veinimeistrilt küsitakse, kas ta jäi laupäevase üritusega ikka plussi. Vastus on „oo jaa”.

Ratastega kohver oli eile muidugi nali, aga täna seljakotis ja süles tassitava kastiga bussipeatuse poole vaarudes mõtlen, et a) olekski pidanud võtma ja b) oi kui targasti tegin, et laupäeval kotti kaasa ei võtnud ning seega ei pidanud samas konfiguratsioonis, aga veidi ebakindla sammuga kõndima läbi linna. Ent igatahes olen ma nüüd valmistunud talve tulekuks ehtsal saksa kombel, sest siis kui der Nordwind brüllt, on minul das Glas gefüllt.

Saan bussis läbi võlvide ehitamise raamatu ja alustan Lightroomi õpikuga. Seda saab täitsa rahuldavalt küll ise õppida, aga loodan õpikust leida nippe, mille peale ise ei tule.

Kui tahan kohvikusse minna võileiba ostma, on see juba kinni; õnneks on võileivaautomaadis veel midagi.

Ka täna arvab arvuti väga kangekaelselt, et ma soovin sisestada teksti hiina keeles. Algul arvan, et see on kuidagi tekstitoimeti tõttu, aga (nagu eilegi), on sama häda ka meiliprogrammis. Kirjutan tehnilisele abile mitu appimeili, aga ei midagi, loodetavasti mitte sellepärast, et eile oli uue Beaujolais' päev, enamik neist on prantslased ja täna lõunal olla uue Beaujolais' jäägid ära manustatud (kuigi arvestades vaatepilti, mis oli välisukse juures siis, kui ma eile lahkusin, peaaegu lauluisa sõnutsi „mehed siis mütsita müravad”, pidi jääke jääma väga vähe).

Siis taipan, et äkki on mingi klahvikombinatsiooni tulemusel lülitunud hiina keelele mu klaviatuur. Ja ongi; võtan sealt hiina, jaapani ja korea keele toe maha ja ennäe, eesti keel on tagasi. Minut hiljem saabub ka itimees ja suhtlemine on igati rõõmus, sest probleem on just lahenenud. Vahepeal on eesti (jpm) speller ka pandud, nii et saan jätkata tööd normaalselt. Tõsi, ära näikse olevat kadunud inglise speller, aga paljukest ma inglise keeles ikka kirjutan.

Poest nädalavahetuse söök.

(Pealkiri on kopeeritud siit, sihilikult ma hiina keeles ikka midagi kirjutada ei oska.)