E, 734. päev: mis päev täna on?

Hommikul on tunne, et täna on teisipäev; võib-olla nägin unes, et oli esmaspäev. Lähen hommikul uisutama, mis vanast mälestusest tähendab, et all rattateel peab olema hiljemalt seitsmest, muidu läheb kiireks. No olen kell 7.10 ja kuigi sõidan ainult 40 minutit (vesiveskini ja tagasi, uisk ei taha hästi lipata, ehkki tee on täiesti kuiv ja rattaliiklust ei ole) ning olen tagasi korteris veerand üheksa paiku, lähebki natuke.

Tööl saadan laiali pildialbumi aadressi. Peagi hakkab tulema tagasiside. Toanaaber C ja leedulane Z, ürituse teine ametlik piltnik, avaldavad samuti oma pildid. Z keskendus peamiselt portreedele; nende esitlusviis on efektsem kui mul nagi.ee albumis.

Mitmele meeldib lendava mesimummi pilt ja mult küsitakse, kuidas ma selle tegin. No väga lihtsalt: tegin u 150 pilti, lootuses, et äkki mõnele jääb õielt üles lendav mesimumm teravana peale. Umbes kümnele jäi, avaldatule ühtlasi ka laskuv mumm.

Kinnitatakse puhkusetaotlus, ostan lennukipiletid. Selgub, et ma olen oma SASi kasutajatunnuse ära unustanud, aga see selleks, KLMi oma on meeles. KLMi lennuk jõuab varem kohale ka.

Pärast tööd Kirikmäe prismas. On kuum päev ja isegi nii kuum, et prisma ees on tänaval inimene siruli ja algul tema ümber turvamehed, siis kiirabi.

Eesti blogimaailmas loksub praegu edasi-tagasi kõikvõimalike loendite vaimustus. Huvilistle teadmiseks, et tänase õhtu veedan sellise põneva elamuskooslusega nagu skannin muiste mustvalgele filmile jäädvustatud tudengiaegseid radu (sellest filmist tehnilisil põhjusil kunagi ühtki pilti suurendatud ei ole) ja kuulan juurde umbes selle aja lemmikplaati „Saksa varabaroki tantsumuusika”.

Ma üldse ei kahtle, et ka XVII sajandil olid olemas muusikamagnaadid ja DJ-de analoogid, mis siis, et kogu muusika oli elavettekandes. Isegi kaasaskantav muusika oli olemas, ka veel vanemal ajal: eks kirjuta ju vana Balthasar Russow ise, et juba Liivi sõja eel olnud Tallinna foogtil kombeks kõnnitada kõikjal enda ees kolme fanfaaripuhujat.

P, 733. päev: kuum suvepäev

Ka täna, kui ma ärkan, näitab kell kolmveerand ühtteist. Kraadiklaas vihma ei luba, õues särab taas päike. Plaanis oli minna täna üle hulga aja matkama, aga no mis teha, parim matkaaeg maha magatud. (Ja ega ma otsustanud ka ei ole, kuhu minna, mida teha, ega uurinud bussiaegu. Pühapävane asi, eks ole, kui bussid valdavas enamikus lihtsalt ei käi.)

See-eest valmivad neljapäevase peo pildid ja laadin need üles. Samuti (mitte küll selles järjekorras, eks) teen vajalikud toimingud, et mu juhendatava kursuse e-kursuse osa saaks minna esmaspäevast korralisele hooldusele.

L, 732. päev: linnas

Ärkan kell 11, matkaplaanid seega ei teostu. Käin linnas, vastu tuleb neljapäeval bussiuksest välja langenud inglane, täitsa korralikult kõnnib.

Heidan pilgu muidugi ka fotopoe vaateaknale. Näen, et välklamp, mille kunagi peaks ostma, on muutunud tavalisest hinnast üle kümnendiku odavamaks. Esmaspäevani kehtib selle välgu osas ka Canoni suur allahindlus, kus saaks osa raha tagasi; aga ostul ei oleks mõtet, kui tagasisaadav summa oleks väiksem kui hinnavahe muude kättesaadavate allikatega. Õnneks ma peast ei mäleta, mida välk muidu maksab, ja tore on, sest andmete kontrollimine näitab, et isegi veebipood, mille kaudu olen mitmesugust fotokraami ostnud, aga millega ootan, kuni kord saabub mu rikkis olnud objektiivi asemele korras, on soodsam ka allahindluseta.

Prantsuse raamatute poest vaalaraamat, mis E-le eelmine nädal silma jäi. Siis Kõrgmetsa maksimarketisse, kust ostan rõdule kaks potti lavendlit ning käristan need siis, üks kummagi käe otsas, korterisse. Toidupoodi minna ei viitsi.

Kirjutan valmis neljapäevase peo loo.

„Isa Ted”, raadio.

R, 731. päev: jälle reede

Kolleegid on seda meelt, et mu tule ja tõrva tagasiside eest võiks tõlke ikka kõlbmatuks nimetada. Olen skeptiline, sest kahju küll, see rong on läinud. Kolleegid soovitavad küsida välistõlkijatega suhtleja käest igaks juhuks üle. Küsin ja saan teada, et nii ongi.

Selgitan lõpuks välja, millal on juulis sobiv auk, kus saan puhkust võtta. Esitan puhkusetaotluse ära. Küll on tore, et seda saab teha mõistlikul viisil vastavalt vajadusele ja kokkuleppele, mitte Eesti kombe kohaselt rangelt jaanuaris.

Õhtul jõuan sel nädalal esimest korda poodi, Kõrgmetsa maksimarketisse. Söögikraami lisaks ostan kolm filmi, üks neist The Messenger (1999), mida Jeanne d'Arci kummardajad peavad suisa pühaduserüvetamiseks, et mis hull ja mis vägivallale õhutamine, kui peeti ju isegi pühi sõdu ja kõik oli korras. [Kunagi kirjutasin näidendi, mille üks pilt toimus Madisepäeva lahingu järel, kus raudrüütatud piiskop Albert (koos teda õlitava läti abilise Vekoga), kroonik Henricus ja Taani kuningas Valdemar kohtusid vürst Vjatško ja selle papiga ning arutasid Eesti edasist ristiusustamist, mille lõpuks olid kõik maani täis ja Vjatško võttis Lembitut itkevad naised tantsima; seal nimelt oli piiskop Albertil „lunastaja omast käest” ehk krutsifiks, mida sai vajadust mööda kasutada kaheteralise kirvena – ja Alberti kinnitusel oli seda vajadust issanda riigi laiendamisel väga palju.] Samas arvestades seda, et üks neist raamatutest, mis mu arusaama maailmast on kõige rohkem muutnud, oli psühhopatoloogia õpik, on filmis äratundmishetki mitmeid. Ja see peaks olema ka kaunis kõnekas, et pühakuks kuulutamiseks kulus viissada aastat.

Aga viidatud arvustusega võib selles suhtes nõustuda, et Orléans'i piiramisel on inglastel veidraid relvi – ning nagu Internetist leian, oli Orléans'i linnamüür piiramise ajal kolmandiku väiksem, kui filmis näidatakse (viimane laiendus toimus mõnikümmend aastat hiljem). Enim häiris selles autentsusetaotluslikus filmis see, et teine kirik, kuhu Jeanne tüdrukuna (u 1420) satub, on uusaegse sisustusega; altarinikerdustes ei paista gootikat kuskilt otsast.

Ja kui film ning meeleolu taastamiseks üks jagu „Isa Tedi” otsa saavad, asun valima eilse peo pilte: mis peavad tulema kindlasti, mis natuke vähem kindlasti ja mida tingimata vaja ei ole. Et enamik pilte on JPEG+RAW-vormingus, siis saab neid hõlpsasti töödelda (meenutagem, et JPEG-pildi dünaamikavahemik on 2⁸ = 256 korda [8 oktavit, heheh] ja RAW-pildil 2¹⁴ (ehk 14 oktavit) = 16 384 korda ehk JPEG-pildist 64 korda rohkem). Suur osa pilte vajab heleduse kõpitsemist (palju on vastu valget ja ma ei kasutanud täitevälku) ning värvustasakaal tahab sättimist (nt päikeseloojangu järel läks valgus kiiresti kollasest siniseks ning inimesed, sh ühel pildil mu rumeenia toanaabrist, tema elukaaslasest ja teisest rumeenia kolleegist koosnev kolmik, on kõik näost sinised, nagu oleks päikese silmapiiri taha vajudes äkki saabunud käre pakane. Aga ka seda saab timmida, kuigi võtab koletu aja.

N, 730. päev: BBQ

Täna on jälle pidu-pidu-pidu ehk asutuse suvine grillipidu, kogupereüritus (kuigi lemmikloomi ei paista, millest ka kunagi juttu oli). Sellele viib buss kell 16.00 ja hoiatatud on stiilis, et hilinejaid saali ei lubata, st buss saabub täpselt kell neli ja ei oota, et ennetada ummikusse sattumist. See tähendab, et päevatöö tuleb kella neljaks valmis saada ja seda on palju.

Väljun majast kaks minutit enne nelja ja summ on päris paras. Kougin välja fotoka ja teen mõne pildi.

Bussi ukse juures seisab ühesuguse soengu ja naeratusega terminoloog P ja prantsuse kolleeg S, kummalgi käes bussisõitjate nimekiri, kus iga siseneja nimi maha tõmmatakse. Tore, põhjalik ja, mis eriti põnev, dubleeritud. Nimekirja pidamine on nii tõhus, et viie minutiga on rahvas peal ja asutud telefonitsi püüdma taani kolleegi B-d, kes siiski on otsustanud minna omal käel, sest ta tabatakse parkla poole jalutamiselt, nagu aknast paistab.

Kaardi järgi on koht kohe siinmaa piiri taga, ligikaudu 20 km kaugusel, aga kohalesõit kestab üle tunni, sest kiirtee teeb ümber linna suure kaare ja bussijuht vist täpset teed ei tea, sest esiteks teeb ta viimasel suuremal ringristmikul parempöörde asemel parempöörde eel ka auringi ning siis selgub, et restorani juures on tee nii kitsas, et bussi ei saa ringi keerata (et uksed jääksid õigele poole, siis ei pea inimesed üle tee minema). Buss sõidab laiemat kohta otsides edasi ja äkki näen, et silt ütleb, et oleme siinmaal tagasi (mida näitab ka mitu bensiinijaama – bensiin on ainus asi, mis on siinmaal odavam kui naabermaades). Esimesel ringristmikul keerab buss ringi ja sõidab restorani ette tagasi. Nendin, kas keegi veel pani tähele, et buss käis teises riigis ringi keeramas.

Põhjus, miks pidu on teises riigis, on see, et aasta tagasi oli pidu siinmaal ja teenindus oli väga vilets. Nagu balti peo järgsel arutelul oli kuulda, olevat siinmaal teenindajad väga laisad ja neid ei huvita, et kui nad end pisut rohkem liigutavad, siis tuleb ka tasu suurem; nad on rahul ka sellega, mida saavad ilma tavalisest rohkem liigutamata. Probleem on see, et asutuse peo korraldamiseks peab korraldama pakkumismenetluse vms ja pakkumuse saatmine käivat siinmaa firmadele üle jõu. Nõnda siis kevadel saadeti sõna laiali, et hoidke silmad lahti, kui naaberriikides kuni 150 km kaugusel mõnd toredat grillipeo kohta näete.

Bussijuht nikerdab bussi tagaosa kuuskede ja heki vahele ning inimesed poevad välja ja jalutavad restoranini. Sulnite nu jazz'i helide saatel jagatakse laiali tervitusveinid ja teen esimesed klõpsud.

Nagu teada, võtab mu käimavedamine väga pika aja. Fotoka käeshoidmisel on selles suhtes see eelis, et võib aja veeretamiseks teha pilte, oodata paremate hetkede saabumist või seda vähemalt matkida.

Üldiselt ma eriti ei salli pildi peal poseerimist, et seiske nüüüd ritta, öelge mooooos! ja teeme pilti(*). Teisalt, et olen peo ametliku piltniku staatuses (koos leeduka D-ga, kellel on EOS 5D), siis saan teha pilte nii palju kui jaksan või mälukaardile mahub. Kavas on järgida lihtsat taktikat: tee palju pilte ja näita neist ainult parimaid. And remember to paint your trees looking like happy trees, nagu õpetas ühes The Far Side'i karikatuuris teleka kunstisaade (aga kunstihuviline enam ei kuulnud, sest kuusk oli kukkunud läbi lae talle peale).

(*) Kaks habemega nalja:

1. Mees läheb fotograafi juurde: "Palun tehke must rühmapilt!"
   "Hästi," ütleb fotograaf, "võtke end palun poolringi!"
2. Konn läheb fotograafi juurde ja selgitab, et tal suur suu, mida peaks tegema, et pilt ilus jääks. Fotograaf õpetab, et öelgu pildi tegemise hetkel moooos!, et siis suu ilusti pruntis. Aga konnal läheb ähmiga meelest ja pildistamise ajal teatab hoopiski: "Džemmmmmmmm!"

Ning peale silmade lahti­hoidmise aitab alati ka fotoka hoidmine käe­pärast ja võtte­valmis, sest ehkki inimesed ei pruugi toredast tagant­valgusest järgmise minuti jooksul liikuda, ei vehi kelner liha­tangidega kolme sekundit.

Satun sedasi algul kahe seltskonna vahele ja pisut hiljem laua äärde, kus on elavas vestluses peo DJ ning inglise kolleeg S. See vestlus kestab päris kaua ja on väga põnev ning hiljem satume ka samasse söögilauda. Saame teada, et DJ on sama isik, kes keerutas plaate pühapäeva õhtul riigipüha ilutulestikul, ja veel saame teada, klubides ei saa kogu aeg head muusikat mängida, sest siis inimesed kogu aeg tantsiksid ja ei ostaks baarist jooke ning klubil jääks sissetulek saamata. (DJ nime ei saa ma siia kirjutada, kuivõrd ma olen pähe võtnud, et ma oma heietustes täpsemaid geograafilisi andmeid ei kirjuta, aga DJ nime järgi saab need hõlpsasti leida. Nii palju küll ütlen, et Eestis on üks sama nimega ajakirjanik ning et nimi on nagu tuntud veinisort, mille „viimane täht on alla neelatud” ning et DJ on päritolult itaallane.)

Mööda ulatuslikku ümbrust (maastiku järgi võib arvata, et hoone on varem olnud vesiveski, oja on senini alles) müttavad lasteparve eesotsas nn mereröövlid (meesmereröövel ja naismereröövel – ja kes arvab, et naismereröövleid tegelikult olemas ei olnud, see hankigu see raamat [või selle eesti tõlge]), millega meenutatagu kaht seika. Esmalt see, kuidas 1995. a Ahvenamaal jalgrattamatkal sattusime purjekal Pommern valel ajal valesse kohta ja nägime, et ühes siseruumis varitseb nn mereröövel, kes kummuli laua peal „magab”, et siis sisenevate laste peale üles karata. Lähenesime ettevaatlikult ja vaikselt, nii et ta meid ei kuulnud, ja saime võtta ruumi astudes pildi, kuidas mereröövel magab laua peal kummuli, rätik peas ja kõver mõõk käes. Ahhahhaa...

Teine lugu on see, et Betty Alveri ballaad „Kaks saarlast” ei jutusta teps mitte saarlastest ehk Saaremaa elanikest, vaid pajatab ümber täiesti ehtsa saksa XIV sajandi mereröövli Klaus Störtebeckeri ja tema kaaslaste (ehk vitaalivendade) hukkamisel toimunu (20. X 1401 Hamburgis). [Allikaid otsides leian, et sellest ilmus möödunud aastal suisa artikkel, aga ülaltoodud seose leidsin Alveri ballaadi, õigemini Tubina laulu teades ja Störtebeckeri legendi lugedes ahhaaelamust saades ise.] Ent sellel lool oli ka teine puänt peale selle, mis on Alveri ballaadis. Nimelt, nagu endisaegadel tavaks, olid avalikud hukkamised rahvaüritused, mida tuldi vaatama peredega, umbes nagu praegu vabaõhuteater või suvetuurid või muusikalid, mida käiakse vaatamas ju ikka seltskonna, mitte sisu pärast. Tuli ka kogu Hamburgi raad. Kui siis kõrgeauline bürgermeister isand Kersten Miles pärast hukkamist meistertimukalt Rosenfeldilt imetledes küsis, kuidas timukas jaksas 73 pead ühtejutti maha raiuda mõõga kordagi vääratamata (oli komme, et mõõgaga hukatavad maksid timukale nn kaelaraha, et timukas tabaks ikka kaela, mitte õlga ega peaks lööma uuesti), siis kostis timukas, et pole tal häda midagi, ta jaksaks veel näiteks ka kogu raadil pea maha raiuda. Ent Hamburgi raad ei mõistnud nalja, timukas krabati kinni, mõõk kisti käest ja anti noorimale raehärrale, kes siis omakorda timukal selliste ennekuulmatult jultunud sõnade pärast pea maha lõi.

Kole asi see huumorisoone puudumine, eks ole, eriti koos surmanuhtluse olemasoluga. Ma kahtlen, et olukord võib olla samasugune ka tänapäeval: kujutlegem, et Tallinna kõrgeauline linnapea vaatab kabinetiaknast, kuidas arheoloogid kaevavad Vabaduse väljakut, ja läheb küsib ekskavaatorijuhilt, kuidas see palavaga jaksab, ja ekskavaatorijuht kiidaks, et pole ta väsinud kedagi, ta võiks linnavalitsuse hoone kah ära lammutada. Kumb juhtub – eriti kui ajakirjandust või valijaid pealt nägemas ei ole – kas linnapea hakkab naerma või jääb ekskavaatorifirma tegevusloast ilma?

Ja see omakorda meenutab loo, kuidas tekkis N. Liidu pommilennuk Tu-4. Nimelt hädamaandusid 1944 kolm Jaapanit pommitanud USA B-29-pommitajat ükshaaval N. Liitu, kus nad interneeriti ja leiti, et tore lennuk, võiks endalgi olla (USA ei andnud lendliisi raames N. Liidule raskepommitajaid ja noh, N. Liidu enda viiemootorisi Pe-8-koljateid, mille üht polku juhtis hilisem ENSV rahukomitee esimees Endel Puusepp, oli selleks ajaks järel ainult umbes viisteist). Stalin andis Tupolevile käsu lennuk järele teha (kuuldavasti esimesel lennukil koos tollkeermete ja Ameerika korrosioonitõrjevärviga). Aga kõige olulisemat ei öelnud: kas maalida lennukile punased või valged viisnurgad; teed valesti ja kindlasti lastakse maha, mõtles Tupolev. Kogenud lennukikonstruktor oli aga kaval ja esitanud selle tähtsa küsimuse järgmisel kohtumisel naljana. Stalin hakanud naerma – ja lennukitele maaliti punased viisnurgad.

Aga nüüd jätan heietused ja naasen peoteema juurde.

Kui korraldus­komitee ees­istnik saadab mind spetsiaalselt laste tegemisi pildistama ning nn mere­röövlid neid parasjagu varjutava laste­kobara seas pildi­raamatut näitavad, mõni vanem õnnest särades pealt vaatamas, märkan, kui kumalasi täis on põõsas, mille juures seisan. Muidugi tahan pilti, kus mesimumm lendab. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui peaksin kogu ülejäänud ürituse veetmagi kumalasi pildistamas – või suisa hekis istudes, nagu mõni aasta tagasi koerakoolitusel, kui algul seisin eemal ja vaatasin, aga siis leidsid teised koerainimesed, et mis ma niisama seisan, käed seljal, mul võiks parem käe otsas olla tiibeti mastif; kui aga seda nägi meie koer, siis ta muutus kole murelikuks, et mis ma seisan, võõras koer näpus, mille tulemusel pidin istuma maha, pika rohu varju, nii et oma koer ei näeks, ja piiluma sealt; ühtlasi nägin huvitavat putukate elu ja tegin paar toredat pilti. Kui pärast räägin, et mis tore, terve hekk oli kumalasi täis, ei jaga mitte keegi mu vaimustust, kuigi mesimumm on ju nii kena olevus: ümmargune, karvane, põriseb, askeldab õitel. (Ja et tänased heietused jääksid mingisugustessegi raamidesse, siis ma ei hakka nüüd vaagima, vaid ainult mainin keskaegset teadusprobleemi, kas kumalane on putukas (kuus jalga), lind (lendab) või loom (karvane).)

Siis saab põhiroog valmis. Vardas küpses kaks siga (mille lähivõte kahjuks on nii jälk, et seda ei saa näidata), millest üks tassitakse spetsiaalse laua peale telkide nurga taha ja lahatakse kahe osava noamehe poolt tükikesteks, mis siis serveerimistelki viiakse. Tore, et igaüks ei pea endale sea küljest lõikama ise või näitama kelnerile, mis tükki tahab [nagu kaks aastat tagasi kreeka pulmas, kus lambaliha serveerimise kohas oli õnneks väga pime, aga just selle koha kõrvalt, kuhu mulle lõigati, särasid lamba hambad].

Siis läheb elekter ära. Söögihoos võib silmanurgast märgata, et äkki kihutab üle rohu postini elektrifirma auto, redel aetakse püsti ja töömehed ronivad posti otsa isolaatrite vahele. (Hea muidugi, et just selle posti otsa, sest teine post on keset tiiki.)

Siis tuleb elekter tagasi ja DJ paneb muusika käima, ikka veel nii toreda muusika, et pea otsekui iseenesest kaasa nõksuma hakkab. Ent peagi vaikib pill uuesti. Peale muusika vaikib ka ventilatsioon, millest ei ole häda, sest saali suured uksed on ristselili lahti, ja olmevee pump, millest juba on, sest hädalised peavad kempsus toimetama ämbrite abil, mis küllap täideti ojast. Samas purskkaev vuliseb lõbusasti edasi. (Ja kui restorani peaks mõni rõugelane, siis oleks ta nikerdanud veskiojale valmis vesioina, selle teravmeelse leiutise, mis elektrit ei tarbi, vaid tõstab vett lihtsalt voolava vee enda käitusel ning peale selle klõpsub lõbusasti ja pritsib; vesioina tööpõhimõtte kirjeldus läheks täna liiale, kui keegi huvi tunneb, küsigu.)

Lauda tuleb veel mitu inimest, sh kaks terminoloogi ja direktor. Terminoloog M uurib DJ-lt, mis muusika talle meeldib, ja saame kuulda loo, et keegi klient olla talt kunagi küsinud, et saatku kogu tal olemasoleva muusika nimekiri, ning DJ olla talle vastanud, et kas klient on kindel, et soovib järgmised kaks kuud veeta seda lugedes. M urgitsemine, mis on lemmiklood, ei kanna vilja, ka mitte, mis on eri stiilide toppkümned. Aga M ei jäta ja küsib, mis liiki muusikat DJ tavaliselt mängib. DJ seletab, et et näiteks ilutulestikul olnud house ja muu elektrooniline muusika, mille peale M nägu vajub pikaks, aga siis DJ seletab veel, et oleneb peost ja inimeste meeleolust ning muusika võib peo jooksul võtta ootamatuid pöördeid. Kui elekter tagasi tuleb, pannakse muusika mängima ning see on lubatud viisil disko. (Ma olen saanud lõpuks jälile põhjusele, miks mulle see stiil ei istu, millest praegu ruumi kokkuhoiuks ütlen vaid seda, et sellesse on seotud lapsepõlves tüütu igasuvine külaline ja tema makk.)

Päikeseloojaku eel seltskond osaliselt vahetub: lastega pered lähevad minema ja uut rahvast tuleb juurde. Siis serveeritakse magustoit ja hakkab hämarduma. Poole kümne paiku märkan, et restorani ette hakkab kogunema inimesi, ja selgub, et need ongi esimese bussiga naasta soovijad. Ka mina olen plaaninud tulla selle bussiga (sest siis on veel lootust, et linnast saab korterisse liinibussiga). Linnas peab buss kinni jaama juures ja osa rahvast läheb maha (sh üks inglise kolleeg suisa vaba langemisega). Märkan, et alati värvikas jaamapeatuses seisab just sobilik buss ja jõuan peale.

Korteris laadin pildid mälukaartidelt kõvakettale ja kustutan parandamatu tehnilise praagi ära. Ülejäänu hulgast valin näidatavad pildid välja nädalavahetusel.

K, 729. päev: takistused, mida võite kogeda

Kella kümnest kole äike ja vihm. Raksatuste äkilisus näitab, et samas Kirikmäel sai midagi pihta. Peaaegu meenub lapsepõlves kuuldud äiksemürts, kui poole kilomeetri kaugusel metsas lendas kuusk hambaorkideks (ja lähima maja elanik tulnud vahetult enne trepile vaatama, ega äike mitte ei hakka üle jääma, tema tõstnud õhusurve lausa õhku).

Enne äikest kostis, et harjumuspäratul viisil lendas madalalt üle Kirikmäe lennuk. Oletan, et vajalikus kohas oli ees äikesepilv.

Maadlus koletu jubedusega jätkub, aga jõuab lõpusirgele, hoolimata sellest, et lõpupoole on ära väsinud ka teksti koostajad ja pikkinud teksti lühendeid, mida mitte keegi peale nende endi ei tea. Takkatipuks on originaalis selliseid pirakaid, et seda nägu, näiteks on automaatne suurtäheparandus teinud laastamistööd ja muutnud aine inimesse imendumise ühikus milligrammi miljard korda suuremaks megagrammiks ehk tonniks. Hoiatan eesti kolleege, et homme saavad nad üle lugeda kaheksa lehekülge tuld ja tõrva ehk minu tagasiside välistõlkijale.

T, 728. päev: eksam

Ärgates olen üle kere kuum, kraadin ja kraadiklaas näitab 37,5 °C. Hea seegi, et mitte saladuslik allergia, vaid lihtsalt külmetus (tõenäoliselt laupäeval jahedas rongis). Uurin läbi oma rohutagavara ja leian, et palavikku alandava joogi pulbrit on alles ainult üks pakk. Punkt kell kaheksa sõidan Vabaduse puiestee apteegi eest mööda ja seni, kuni buss foori taga seisab, seletab silm ukselt, et avatakse kell 8.00. Seega kõnnin peatusest apteegini, kus olen kell 8.04, ning suureks imeks saan prantsuse keeli jutud aetud sedavõrd, et saan soovitud rohu (alguses tahetakse anda lihtsalt paratsetamooli, aga näitan kaasasolevat pakki, saan kuuma joogi oma). Ja veel suurem üllatus olnuks siis, kui mul poleks peenraha seas olnud paari viieeurost, sest see, kes rahakotist endast vastu naeratas, oli Paul Keres.

Kuum on ka täna, aga külmetuse tõttu olen tihkelt manteldatud. Eestis on jaanipäev, mil inimesed puhkavad väsitavast jaaniööst.

Pärastlõunal on prantsuse keele eksam, kus saab palju nalja, eelkõige sloveeniga, kes on veel ebamäärasemas olekus kui muidu ja kes murdub nii vara, et tal jääb osa kindlalt vastamata.

Seekord peaaegu mäletan, mis ajad tingimuslausetes olid, ja isegi seda, mismoodi subjunktiivi moodustatakse – aga seda mitte, mismoodi on reeglipäratu tegusõna see vorm, millest lähtuda. Panen paar asja jälle huupi – meenutagem Beavist ja Butt-Headi spermapangas intelligentsustesti täitmas: üks joonistas ruudustikku pealuu ja teine kirjutas MEGADETH. Suulisest osast ärme parem räägigi, see on lihtsalt õudne, nii sisu (mida te teate Prantsusmaa haridussüsteemist?) kui vormi poolest. Suulise osa otsustab õpetaja teha teises ruumis, mis tähendab muidugi seda, et koostööhuvilised hakkavad omavahel teadmisi jagama, nii et eriti jutuka itaallase kohta kahetsen, et mul ei ole kõrvatroppe kaasas.

Aga hea on vähemalt see, et vaimne pingutus on mõjunud tervistavalt ja tunnen end tervise osas palju kõbusamalt kui enne.

Tore on ka see, et ära saab ligi tund aega varem kui tavaliselt. Naasen tööle ja jätkan oma mammutjubeduse toimetamist. Näen, et meilis on palve teha neljapäevasel grillpeol pilte, mis on muidugi tore.

Samal kursusel käiv rootsi kolleeg M räägib pärast, et kirjalikus osas peaks kõigil olema kollektiivse panuse tõttu head hinded. No jaa.

Õhtuks on saabunud köhafaas.

Ülemine naaber on akna taha unustanud lipu. Mõtlen, millega saaksin kaunistada enda akent või rõdu. E soovitas, et kohalik pood müüb potis lavendlit.

E, 727. päev: pimedas

Riigipüha ja jaanilaupäev. Erakordne päev selles suhtes, et väljas lõõskab päike, mul aga on aknakatted alla keritud, sest silmad hästi valgust ei kannata, ninast sõna otseses mõttes tilgub veesarnase konsistentsiga ollust, mille tulemusel muutub patakas taskurätikuid säbruliseks puruks, aeg-ajalt on külmavärinad, mistõttu panen jalga villased sokid, ning tagatipuks lõhub pea valutada, mis on minu puhul nii haruldane seisund, et ma ei tea, mida teha. Peaksin tuupima prantsuse keelt, mis kummalisel kombel vallandab taas aevastamise ja peavalu tõttu süveneda ei saa. Söögiisu on alles, palavikku ei ole. Manustan allergiarohtu, sest käes on see päev aasta paarist päevast, mil seda on vaja, ja olen vagusi. Ei mina tea, mis asi on otsustanud hakata ühtäkki õitsema. Kui hästi järele mõelda, siis oli nina totaalselt kinni juba ööl vastu pühapäeva.

Hiljem manustan paki Coldrexi, mis kaotab peavalu ja saan süveneda prantsuse keele tuupimisse.

P, 726. päev: torud

E läheb lennuki peale. Vabaduse pst on täna juba kinni, buss teeb suure kaare ümber jaama, igavese tule juurest läbi (kustunud) ja ilmselt harjumusest lennuvälja vana terminali juurest kah, mille ees seisab neli töötajat ja teeb suitsu.

Pärast on tagasisõidu­bussini veerand tundi aega, käin pildistan maa-aluse parkla ventilatsiooni­korstnaid, mis moodustavad tühermaa kari­kakarde ja maltsa seast kerkivate arhitek­toonidena sür­realistliku maastiku, mida olen tahtnud pildistada juba hulk aega (loe: sellest ajast saati, kui buss uue terminali juurde käima hakkas). Linnas uurin ümber­istumise aegu ja leian, et hea oleks opti­meerida ümber­istumist jaama peatusest lähimasse ühisesse peatusse, aga selgub, et on juhtunud see harukordne asi, et mu korteri juurde minev buss on läinud enne sõiduplaani. Ootan pool tundi järgmist.

Õhtul keerab ilm äikseliseks ja mu ninast saab mahlakask, mis asjaolude vahel seost mõistagi ei ole.

L, 725. päev: kohvikus ja loomaaias

Käime samas loomaaias, kus käisin eesti seltsiga kaks nädalat tagasi. Sedapuhku on ilm päikseline ja loomaaia põhiplaan selge.

Läbi H-dange linnakese otseimat teed pidi loomaaia poole. Kasutan orienteerumiseks Google'i satelliidifotot, mille panin PDF-failina lustikummutisse (sest selle ekraan on suurem kui telefoni oma). Kahe teguriga ei osanud arvestada: et päike lõõskab ekraani peale, suurt midagi ei paista; ja et kõnnitee on palistatud koerasitaga, nii et tuleb hoolikalt jälgida maapinda. Junnide loendamise mõte tuleb liiga hilja, nii et jääb olemata statistikavõrdlus kevadise Mustamäe jalgteedega, kui sulab lume alt välja talvine toodang, mis on suurusjärgus 0,25 tk/meeter.

Kolmas kahtlane tegur on see, et teekond on lühim ja mul on pisike kahtlus, kas loomaaia kahe poolme vahelt läbiviivat rada saab ikka tegelikult läbida; õnneks on sellel koguni tänavanimi – Tiigri tänav – nii et on ikka küll. Rajaäärne võsa enne loomaaeda on õudne (sh jutuka prantslasega, kes muu hulgas tunneb huvi, kust maalt me oleme, mis on sama kui pisut teises kontekstis otkuda võ?), aga siis hakkab loomaaia bambusevõsa ning esimeste külastajate seas astume sisse, sügavale sisse. Nii vara jõuame kohale (u 8 minutit pärast avamist), et mõningad loomad on öömajast veel välja laskmata, näiteks eelmine kord palju imetletud lasuuraara.



Jääkaru basseinis on seekord puhas vesi, taga kaldal koogutab karu ise. „Karul on igav,” ütleb E, mille peale karu kargab vette ja ma vajutan kaamera päästiku põhja. Järgmise kümnekonna minuti jooksul ujub karu vee all personaalselt meieni (sest muid külastajaid ei ole) ja meist selili eemale, silmad mõnust kinni, umbes viis korda. Teen sellest tubateatrist umbes 160 pilti, millest mõne panen stammlugeja M rõõmuks ka siia:







Edasi merilõvid ja siis kaelkirjakud. Sebrad on kuskil nurga taga varjus.

Mõistagi teeme palju kohatuid võrdlusi Tallinna loomaaiaga: nt kuidas mõne looma saatus on sattuda ühte ja teisel teise. Samuti seda, et siinse loomaaia asutas loomasõber, mitte ei alanud ehitamine hädalahendusest, et oli vaja majutada kingiks saadud ilves.

Kella üheteistkümnest pingviinide etendus, mis ka see kord (kuigi ettekandja on teine, kes küll väidab samuti, et üks piingviin armastab just teda, nagu eelmine kord sama pingviini kohta teine talitaja; oh, siin oleks materjali põnevaks uudisjutuks) koosneb valdavas osas lingvistilisest ettekandest, et pingouin elab põhjapoolkeral ja lendab ning tuleb öelda manchot – ehk „nado skazatj kauplusse” – ja et nüüd siis on seda ütlust mainitud kolmas kord, siis lõpuks ka lubatud selgitus:

Venekeelsest perest pärit kakskeelse sugulase abikaasa on umbvenelane. Papi suutis Kesk-Eesti oludes oma umbkeelsusega edukalt toime tulla kuni 1990. aastateni, mil tuli täieline Eesti Vabariik ning sugulane leidis, et vaja ka papile eesti keelt õpetada, kuidas ta muidu lastelastega räägib. Esimene lause olnud siis lihtne tavakeele lause „lähme poodi!”, millele järgnenud reaktsioon oli aga imelik: papi silmad läinud ümmarguseks, hakanud imelikult itsitama jne. Kui siis sugulane üle kordas, et „lähme poodi!” ja papi oma eksitusest aru sai, oli papi kole vihane ja teatas, et tuleb ikka korralikult rääkida, „nado skazatj kauplusse!”. Vot siis.



Siis hallpapagoid, siis söök ja selle taustaks orangutanide taidlus või liikidevaheline lävimine, kuidas soovite:



Võib täheldada, et sööki serveeritakse täpselt 12.00–14.00. Ega muul ajal prantslane ju süüa taha.

Üldiselt on palav päev ja loomaaiakülastajad arvavad heaks lehvitada vabalt oma kerevooge, mis enamasti ei ole kuigi esteetiline vaatepilt.

Seejärel papagoide etendus, mis kestab taas kord pool tundi, tehakse samu trikke kui eelmine kord (küll mõnd asja teise linnuga), puna-aara mitmest lennutiirust jääb pildi peale põhiliselt sarakatus ja lõpuks lendab aara meist nii napilt üle, et lennutuult on tunda.

Siis selleks ajaks on loomaaias märkamatult möödunud viis tundi ja väsimus hakkab peale kippuma. Kiirmarss tagasi rongi peale (koos pisikese vaidlusega teemal, et aega on 45 minutit ja maad on 3 km ning kumma käimistempo on ühtlane ja kummal kiireneb). Siis tuleb rong, kus on jahe ja ma jään mitu korda magama, nagu ikka.

Linnas jaamapoes. Kui poodi siseneme, näitab poemaja otsas kraadiklaas +30 °C, pärast näitab +31 °C. Lajatame endisse Weisser Burgunderi ja siis langeme niidetuna. Kui mitme tunni pärast ärkame, ei saa ma algul aru, kas on laupäev või pühapäev. Mitu „Isa Tedi” osa. Pärast ei saa ma hulk aega und – meenutagem Karlssoni mõttetarkust, et hommikul ja päeval ma magan hästi, aga õhtul und ei tule.

R, 724. päev: Jaan ei läinud tulele, alleaa

Ka täna jõuan töölaua äärde enne kukke ja koitu, st enne toakaaslast S-i.

Logistikaülem teatab, et avalduse saab nüüd saata sisevõrgust, ei pea enam esitama paberil. Esitan ja saan kaks vastust: esmalt lükatakse tähtaega pool päeva edasi ja teiseks ütleb vahetu ülemus, et ta arutas seda plaaniosakonnaga ja aega anti juurde, nii et püha ajal kohale ei ole vaja tulla. Mihuke kergendus seda arvestades, et muidu peaksin üritama läbi tungida paraadiga ummistatud kesklinnast.

Mul on kaasas eesti seltsi jaanitulele jõudmiseks kaart, vihmakindlas ümbrises. Kolleeg M käib tööasjus mu toas, näitan kaarti ja hulk aega arutame, kus pidu toimub ja kuidas sinna saab.

Kui eelmise aasta korralduslik pärl oli suguliselt ahistav käimlakorraldus, siis seekordne oli asjaolu, et puudus mis tahes kaart. Paiga võis leida kohalesõidu kirjeldust kaardiga hoolsalt võrreldes ja mu oletuse järele pääsenuks kohale vähema jalavaevaga kui kutses öeldud.

Nimelt bussisõitjatele oli soovitatud tulla maha Ilusast Tähekesest järgmises peatuses suure koolimaja juures ja sealt auto kohale helistada (või 3 km jalutada). Kaardi ja kohaliku ühissõidukiportaali uurimine näitas, et kui sõita peatus kaugemale, Karuoru peatusse, saaks kohale 2,5 km jalutamisega. Äratulekuks peaks kõndima samuti tagasi see 2,5 km (mäkke!) või siis 3 km jaama rongi peale (mis asjaolu kohaletulekujuhendis ei olnud).

Kuskil poolel teel vaatan vihmatiineid pilvi ja mõtlen, et tõenäosus jääda jalutamisel vihma kätte on väga suur. Tagasitulekust ka ei tea keegi midagi. Seega pakun kasutada nullvarianti ja peo asemel käia hoopis Ilusas Tähekeses, riigi suurimas poes.

Käime seal siis põhjalikult loomapoes, supermarketist endast taburet (mu mõnetisest vastuseisust hoolimata, sest mulle ei meeldi seljatoeta istmed) ja näpu otsas äratassitav kokkupandav laud. Kolame pisut ringi, et mida üldse siinmaal poes on. Plaadiosakonna servas on Lotte DVD, kohalikus keeles (mis teadagi vallandab arutelu, kuidas see tõlgiti).

Kaasa veini ja leiba ning siis tagasi samuti bussiportaali abil. Vabaduse puiestee on täna veel lahti. Jaama juurest tuleb bussi seltskond nokastanud kohalikke vanureid, kes norivad siivsa lõunamaapaariga tüli (kuid need vaikivad), karjudes üle bussi palju arvatavasti inetusi võõramaalaste teemal (aru saab katketest uussländer, blöd!). Seltskonna naisterahvastel on üll jube meik, mida ma parem ei kirjelda.

Tagasi korteris vaatan muudkui kella ja kirjeldan, kus me samal hetkel oleks, kui oleksime siiski jaanitulele läinud ja pärast rongiga tagasi tulnud.

N, 723. päev: kas te peate edastama ESi koos Pga?

Loen hommikusöögi kõrvale eestikeelset prantsuse keele grammatikat ja näen, et korrektor on olnud nii usin, et on näitest, et prantsuse keeles tähistatakse otsene kõne mõttekriipsuga, mõttekriipsud ära kustutanud. Samuti on ta ära parandanud järgmise näite prantsuse jutumärgid ja nende kohustuslikud tühikud ning asendanud need eesti tühikuteta jutumärkidega. Korrektori nimi on tiitellehe pöördel olemas, see on – kindlasti on, arvestades korrektori erakordset hoolsust, nagu ülal kirjeldatud – Tiina Ploomuu. Kogu raamat, prantsuse keele grammatika on tõlkijate erakordse ponnistuse vili, sest tiitellehe pöördel seisab

Algupärand: Berlitz Spanish Grammar Handbook.

Jätkan tööl jubeduse kaevandamist. Ma saan sellest aru, kui eesti kõnekeelt valdavad inimesed suudavad bluffida, et nad oskavad eesti keelt ka kirjas, aga sellest ma enam aru ei saa, kui nende arusaam, et da- ja ma-tegevusnimel või täis- ja osasihitisel vahet ei ole, jäetakse ilutsema ka väljastatavasse tõlkesse (muidugi on võimalik, et teksti korrektuuri teeb teine samasugune). Öääh. Kõiges muidugi on süüdi see, et ma esmaspäeval kinnitasin allkirjaga, et tõlge on kõlblik (rõõmustasin, sest tõlke algusots oli tõesti parem kui eelmine jubedus, aga kohe seejärel läks hulluks), aga allkirja enam tagasi võtta ei saa, sest normaalne protsess on käivitunud. Kuidas „Suvitajate” Ärni Kohviveski kohta ütleski, et arvas, et on kõik põrgud elus läbi teinud, sh Kura koti ja koleda maru merel, „aga näe, saatan saatis veel ühe!”

Edenemine on hirmuäratavalt aeglane. On tunne, et pean esmaspäevasel riigipühal tööle tulema. Otsin puhkepäeval tööletuleku avalduse vormi, ei leia, küsin logistikaülemalt.

Õhtul kohtun taas linnas E-ga, sõidame Kõrgmetsa maksimarketisse (täheldan, et esmaspäevaseks pidupäevaks on Vabaduse puiestee kaunistet lippudega juba täna). Üritame sealt osta tooli, et suvel korraga saabuva kolme külalise korral ei peaks seltskonnast üks mu kolme tooliga majapidamises istuma siivutul moel voodiserval, aga ei leia sellist, mis oleks ühteaegu silmale ilus, mugav ja näpu otsas kerge ära viia.

Bloggeri kinnitussõna on praegu muttikuh, mis kõlab nagu saksa lasteraamatu pealkiri.

K, 722. päev: Eduard Tubin 113

Varavalges tööle. Die Welt ohne uns läheb uue omaniku ootele raamatujagamisriiulisse ja koristamisel leitud hulgalised patareid (hiir tahtis vanasti ainult patareisid, praegu töötab akul) valan patareikogumistünni.

Kogu päev sellise tempoga töö, et ei ole aega lõunal käia. Kõiges on muidugi süüdi see, et ma tunnistasin esmaspäeval ülipika töö kõlblikuks.

Viiest kohtumine linnas E-ga. Kavas on einestada kohalikus restoranis. Jalutame ringi ning uurime siit ja sealt, siis juhin sussaninlikul viisil vanalinna vanemasse ossa, kus mäletan olevat ääre peal restorani, milles einestamine on olnud ammust ajast unistus.

Tee peal kõnnib vahepeal ees saksa onkel ja tema põlvepikkune hiiglaslikus mootorrattakiivris võsu kuulutab Põhiseaduse väljakul posti otsas seisva ja pärga hoidva kullast naise nõiaks.

Serva leiame, koha samuti, aga seal restorani enam mitte. Kõnnime südalinna tagasi ja maandume pidulikuks einestamiseks kohas, mille nimeks Café de Paris (peaasi, et mitte Café René). Teeninduskeele kohta arvan, et mida vähemaks jääb pudelis veini, seda ladusamalt me kelneriga prantsuse keeles suhtleme, millest mõistagi teen loogilise järelduse, et prantsuse keelt ei saagi kaine peaga rääkida. Koht on õues, sest mu andmeil sees suitsetatakse. Väljas hüpleb varblasi ja paar lauda edasi meie kõrval joovad veini kaks Ene Ergma taolist memme.

Nagu ikka, on segadus sellega, kas veini kallamine on minu või kelneri ülesanne. E istub näoga kelnerite poole ja ta näeb, et momendil, kui meie klaasid on tühjad olnud liiga kaua ja ma neid ise täidan, läheb teine kelner meie kelnerile ütlema, mispeale meie kelner asub mu arusaamist mööda mu selja taha valvesse, et järgmist korda mitte enam maha magada. Kuidas on kallama prantsuse keeles, see meile ei meenu.

Seejärel bussiga korteri poole (muidu jäänuks maha, aga liiklus on totaalselt umbes, bussid ei mahu peatusse), saades osaks mitmekilomeetrise ekskursiooni läbi Buenos Airese linnajao. Näen, et ummiku põhjus on see, et harjutatakse tuleval esmaspäeval toimuvat paraadi! Kõik neli sõjaväeautot on juba kohal!

Et me poodi ei jõudnud, aga narkokeskuse kõrval olev bensujaama pood on veel lahti, tuleme maha ja käime seal, jäädes edasi teadagi olukorda, kus tuleb korterisse minna kaks kilomeetrit jala, sest busse enam suurt ei käi.

T, 721. päev: kokkupuudet saab lahustada ajaga

Hommikul koristamisele viimane lihv. Valmis.

Tööde kohta eile ametliku hindamislehe äraviimine tähendab muidugi seda, et parasjagu poolelioleva töö hinnang rajanes ainult läbivaadatud osal ja seega on hinnang väga optimistlik. Paraku jõuab täna järg järgmise tõlkija kätetööni, kes ei ole tähele pannud, et mitukümmend lehekülge on dokumendis eespool saadud läbi nn peategelast lühendamata, ja siis lajatab tabeliveeru pealkirja lähtetekstist lühendi ega suvatse seda seletada, las lugeja otsigu, eks, keda see kotib. Ja siis on hämanud kokku sellist soga, et kirjutan tagasisidesse, et kui Te täpselt ei tea, mida miski oskussõna tähendab, uurige järele, aga ärge palun pange neid huupi. Jama on selles, et dokument on juhend, milles asjatundjad hakkavad näpuga järge ajama, ja küll nemad juba asja tunnevad – see tähendab, et nad saavad suurepäraselt aru, kui tõlge on „tavaline”, st selle on kokku luuletanud inimesed, kellel ei ole teemast õrna aimugi (ja mis veel hullem, ei tee midagi, et seda vajakajäämist leevendada).

Ehk siis ma olen kinnitanud allkirjaga, et töö on kõlbulik, kuigi tänane kogemus näitab, et ega ikka ei ole. Seda siiski ametlikule hinnangulehele märkisin, et see välistõlkija seda teemat tõlkida ei tohiks.

Siis prantsuse keele tundi, kus saab teada, et eksami grammatikaosa on samadel teemadel kui kontrolltöö (nüüd siis tean, mis osi põhjalikumalt uurida, nagu mul oli kontrolltöö eel ettekujutus, et subjunktiivi, tingimuslauseid ja kaudset kõnet ei tule, mis oli väga vale).

Tunnis algul loeb õpetaja grammatikaasju, seekord tohime ka üles tähendada. Sloveenist on kahju, sest kuigi ta vaikib küsimuste peale samamoodi nagu mina, ei tunne ta ära passé composé'd, mis on nii vana grammatikateema, et see on pähe kulunud. Kunagi sloveen kinnitas, et ta õppivat prantsuse keelt iga päev tunni. Vahepeal jätab ta välimus mulje, et õpetaja peaks muret tundma ta terviseseisundi pärast.

Aja futur proche'i kohta arvab õpetaja, et ega see tulevik ei olegi, see on tema arust rohkem nagu olevik.

Siis kuuleme ettekannet teatud suure euroasutuse toimimisest. Siis vaheaeg (võileib ja teave, et tavaliselt värvitud silmadega sakslasel on ka naine, jaapanlanna – järeldan, et nende poeg omandab emalt sellise jaapani keele, mida räägivad jaapani naised – Jaapanis saaks sellega kahtlemata palju nalja, kui mees räägib nagu naine). Pärast vaheaega teine ettekanne, CO₂-heite probleemidest.

Esimene ettekanne on lühike ja selle esitab tavaliselt vaikiv maltalane. Teise esitab rühma üks kolmest õppurist, kes suudavad prantsuse keeles lobiseda (itaallane). Arutelus saab paljudele kursusel kõlanud huvipakkuvatele väidetele (nagu kas kana on emane, kas Strasbourgis voolab Maas või Thames või kas ripp- ja talasillal on vahet) lisa: nagu et Hiinas elab 3 mrd inimest ja et puud toituvad CO₂-st ja et mis gaasid tekivad metaani põlemisel: „CO₂ ja mis see teine oligi? ...Hapnik?” – ning mõningaid muid VII klassi keemia tasemel ülesleidusi (nt tekitab suurt segadust metaani duaalne olemus (kasvuhoonegaas ja kütus)), mille esitajateks on soliidsed investeerimispankurid või kohtuametnikud, mis kokku on muidugi paras koomika.

Siis tulema ja üle lennujaamaesise songermaa lennujaama (lennujaama projekteerijaile on jäänud märkamata asjaolu, et lennujaama võiksid saabuda ka jalakäijad, näiteks mõnesaja meetri kauguselt hotellist – ainus lennujaamast väljuv kõnnitee viib maa-alusesse parklasse), kus ootab külla saabunud E. Bussis arutelu üldse inimrumaluse ja konkreetsemalt tõlkijate napi silmaringi ja mõtlematuse teemal, muuhulgas meenutades masintõlget harrastanud tõlkija küsimust „kas ma olen need kaheksateist aastat siis kõik valesti tõlkinud või?”, millele ma jätsin tookord vastamata, sest ei tahtnud öelda, et jah. Etlen parimaid viimase aja tõlkeleide, mida ei ole olnud mahti siia üles tähendada.

E toob kingiks eestikeelse prantsuse keele grammatika, mille üle rõõmustan ja mille kavatsen mõistagi võimalikult kiiresti läbi töötada. Ometi ükskord on arusaadavalt ära seletatud, mida miski vorm tähendab! Ja isegi seda, mis see eesti keeles oleks. Prantsuskeelses grammatikaraamatus on seletused parimal juhul umbes üks lause pikad (mõnel juhul saab aimu näitest, aga harva), õpetaja suurt ei seleta, miks on nii ja mitte naa, küsida ei oska, ingliskeelsest prantsuse grammatikast olen välja kasvanud. Näiteks subjunktiivi kohta oli mul algul arvamus, et eks see ole umbes sama kui saksa konjunktiiv, aga saksakeelse grammatikatabeli subjunktiivilõik algas lausega, mis teatas, et prantsuse subjunktiiv ei ole sama kui saksa konjunktiiv, ehk siis tagasi nullpunktis.

Vein on novembris Saksamaalt ostetud Weisser Burgunder, mis on üpris magus, kuigi sildil on kirjas trocken. Ju siis viinamarjade magusus. Film on Keeping Mum, selle järele „South Parki” osa Helen Keller! The Musical.

E, 720. päev: Step Three: Profit!

Tööl tuleb anda mõlema käsiloleva mammuttöö ametlik tagasiside juba täna, nagu seda mõnikord juhtub.

Koristamine jätkub, hakkan jõudma mäele. Viimased toimingud, nagu suure toa akna- ja põrandapesu.

Avastan „South Parki” osade ametliku varamu, millest vaatan osa Red Sleigh Down, mis pilab sõjafilme Three Kings (1999) ja Black Hawk Down (2001), kus majandusgeeniustest päkapikud aitavad jõuluti jõuluvana, kus jõuluvana saan lastakse Iraagis alla, kus sõpra jõuluvana päästma tõtanud raskelt relvastatud Jeesus Kristus hukkub ning kus 18 osa varem lõplikult surnud Kenny põhinelikusse tagasi jalutab ja oma äraolekut seletab, et ta oli just hanging out there.

P, 719. päev: unenägu kui elu

Näen koguni kaht siinse eluga seotud unenägu (siinset elu ma muidu unes ei näe).

Ühes oli kooliaegne sõber T, keda ma ei ole kohanud hiljem kui aasta-paar pärast kooli, hakanud tõlkijaks ja oli kuidagi meie välistõlkija või mu õpetatava kursuse magistrant ning pahandas selle peale, et ma olin tal iga tarindi „sest, et” (blablabla, sest, et blablabla) märkinud komaveaks, kuigi sidesõna et ette ju pannakse koma. Seletasin siis, et sest et on kinnisväljend, kuhu vahele koma ei panda, vaid ette (blablabla, sest et blablabla), ja selliseid kinnisväljendeid on umbes viisteist, mis on üles loetletud isegi eesti keele käsiraamatus, vaadaku sealt, kui mind ei usu. „On või?” imestas T ja oli edasi uskmatu. Siis tekkis kohale – deus ex machina – autoriteetne eesti filoloog H, kes seletas pikalt ja põhjalikult, miks on see nii ja mitte teisiti.

Teises siinkandi eluga seotud unes läks kohalik eesti selts ekskursioonile Koplisse. (Unenäo põhjus on see, et kuigi täna on eesti seltsi matk, ma sinna minna ei saa, sest mulle tuleb ülehomme proua külla ja ma pean saama korteri külalisekõlbulikku korda.) Sõitsime trammiga, Viru väljakul läksime Kopli trammi peatusse. Imestasin, et miks nii, tänapäeval peaks ju olemas olema ka tramm nr 5, mis sõidab Pärnu maanteelt otse Koplisse, aga ju vast olime istunud Tõnismäel Kadrioru või Lasnamäe trammi peale. Tahtsin teha pilti, kuidas me trammipeatuse poole läheme, aga juba Kopli trammi peatuses seisis suurte summadena Kopli asukaid, tumedad odavast kunstnahast tagid seljas, sõid sihvkasid ja vahtisid meid ähvardavalt, nii et targem oli hoida fotokas kotis.

Ja oh paganas, inglise Wikipedia päeva artikkel on just sama koleraamat, mille saksa tõlke ma ükspäev läbi sain ja võin masohhistlikule huvilisele tasuta ära anda.

Õhtuks on korter seisundis, et ruumi on äkki väga palju.

Olen varustunud luureteabega, et täna mängivad portugaallased jalgpalli, kuid maja on imelikult vaikne. Saan hiljem teada, et kaela said.

L, 718. päev: koristamine

Koristan. Et teada on, et laupäeval koristab kogu maja, siis täituvad prügikastid kiiresti ja seega tuleb prügi ära visata nii kiiresti kui võimalik, enne kui jõuavad teised.

Õhtupoole käin poes, külmik on muidu täitsa tühi.

R, 717. päev: reede ja kolmteist

Alles üleeile kirjutasin koobaltist ruudus (Co²). Täna jõuan sööklasse ja näen oma silmaga, et indeks on nihkunud õigesse asendisse, kuigi ega Co CO-ks muutunud ei ole. Tulemuseks on seega diatomaarne koobalt (Co₂), järjekordne murrang keemias. (Kes ei mäleta, siis koobalt on metall ja metallid on tahkes olekus mitte molekulidena, vaid kristallvõrena. Võib-olla on Co₂ gaas, kes seda muidugi teab, kui koobalti aatomi ehitus üldse laseb kahest aatomist koosnevat molekuli moodustada. Koobalt peaks aatomi ehituse poolest olema enam-vähem samasugune kui raud ja nikkel; Co₂ olemasolu korral peaks olemas olema seega ka diatomaarne raud Fe₂ ja diatomaarne nikkel Ni₂. Oh jah.)

Eile õhtust saati murran teist ülipikka dokumenti ja täna juhtub see erakordne asi, et kirjutan toortõlke väljatrükile (ma parandan üldiselt arvutis, aga märgin vead paberile, pärast hea vaadata) „jee!”, nimelt kui tõlkija on kirjutanud teatud keerukal komakasutuse juhul koma õigesti. Seega on selle dokumendi tõlkinud teine inimene kui eelmise, kellele käis kirjavahemärkide korrektne kasutus üle jõu (eriti komakasutus des-lauselühendi ja hõlmatud kõrvallause korral). Kohati on lausa mitu lauset, kus ei pea muutma midagi. Jutt on kah pisut ladusam (või siis olen asjadega juba nii tuttav, et ei pea enam nii palju järele uurima kui eelmine kord).

Viimasel minutil poodi.

Piltide skannimise järg on oktoobris 1992. Negatiividest on skannimata ainult pisut üle saja filmi maist septembrini 1992 ja juulist 1996 juunini 2000 ning märtsis 2005. Osad negatiivid (pulmad, juubelid, matused) ei ole mu käes ja lootus neid skannimiseks laenata on kaduvväike, tuleb skannida paberpiltidelt.

N, 716. päev: lenda, lenda, hingelind

Ja täna ongi palitupäev.

Saan bussis läbi raamatu Die Welt ohne uns. Küll oli tüütu. Autor on teinud selle vea, et on lõpus tänanud ükshaaval kõiki inimesi, kellelt kuuldud tarkusi ta on iseoma tarkustena maha öelnud. See loetelu on 10 lk pikk. Teema oli, mis juhtuks keskkonnaga, kui kogu inimkond peaks ühtäkki ära kaduma, stiil oli publitsistika selle halvas tähenduses. Ühtki pilti raamatus ei ole, see-eest pikki ja tüütuid kirjeldusi. Iga peatükk koosneb pajatusest, kuidas autor kellegagi kuskil juttu ajab, koos jutukaaslase üksikasjaliku kirjeldusega. (No saan aru, miks pilte ei ole – iga pildi pealt oleks ju raamatu honorar tuhande sõna võrra väiksem!) Asjaolu, mis raamatu väärtuse minu jaoks suure kahtluse alla seab, on kirjeldus, mis juhtub autori meelest raudbetoonehitistega tulevikus. Nii need asjad päris täpselt ei käi, mis muidugi teeb ettevaatlikuks ka kõige muu suhtes, mida raamat kirjeldab. Ma seda raamatut endale hoida ei kavatse (sest ega kodus kedagi muud ole, kes saksa keelt loeks, ja ise ma seda üle lugeda ei taha); kes soovib endale saada, teatagu kommentaaridesse, ma muidu viin selle tööjuures raamatujagamispunkti.

Tööl kole kiire. Mammutdokumendi pikk tagasiside jõuab kolleegideni, kes arvavad, et selles on üles loetletud nõnda palju vigu, et see tõlge kõlblik küll ei ole. Loen vead kokku ja rehkendan nende sageduse (näiteks mitu lehekülge raske vea kohta). Saan tulemuseks, et tõlge nii halb siiski ei ole, et peaks panema halva hinde. Samas saadan aga välistõlkijatega suhtlejale kirja, et ta kindlasti teataks eraldi, et tõlke toimetamine või vähemalt korrektuur on ikka ülimalt vajalik.

Pärastlõunal lendab maja omapärasest arhitektuurist tekitatud laiale välisaknalauale varblasest pisut suurem lind, must, natuke heledat ja sabaalune pruun. Toanaaber C küsib, kas ma tean, mis lind see on. Vastan, et tean ainult eesti nimetust. Arvan olevat metstika, aga ornitoloogiaühingu linnunimetuste andmebaasist ei leia; leian pärast pisut guugeldamist, et see on nüüd must-kärbsenäpp. Leian inglise nimetuse, aga Wikipediast kirjeldust nähes leian, et ei ole see. Tuleb õhtul määrajast vaadata.

Selgub, et on mingi lepalind (ingl redstart, kus start tähendab õige vanas inglise keeles saba – neil lindudel on saba pruunikaspunane).

„Lenda, lenda, lepalind” oli muide mu vanaisa lemmiklaul.

K, 715. päev: tore on olla terve

KAD-majas ja selle hoovis on keskkonnanädal (teisipäevast neljapäevani; tore nädal, kas pole?), mida asutuse siseveeb reklaamib kui Co²-teemalist üritust. Kes keemiat mäletaks, teaks, et Co² tähendab 'koobalt ruudus', mis see ka ei oleks.

13.30 on mul polikliinikus aeg. Olen kohal kell 13.15 ja tore on, sest juba 13.24 sõidan linna poole tagasi, sest kõnealuses polikliinikus ei ole keegi minust kuulnud ja sain teada, et ega nad üldse ei vaktsineerigi. Saan isikliku kogemusena teada, et tunni ja 10 minutiga siiski on võimalik vaktsiinid saada. Nimelt polikliinikust juhatati, et minge linnahaiglasse, sealt saab, teate küll, suur haigla A. maantee ääres.

Nujah, mul on hämar mälestus, nagu A. maantee ääres tõesti oleks mingi haigla ja et sealt sõidab mööda palju busse, sealhulgas 222. buss, mis tuleb pärast tagasi otse Kirikmäele. Sõidan postkontori ette, sealt otsin plaanidelt, mis buss haigla juurde viib. Saan teada, et buss nr 7, mis keerab koguni haigla ette.

Bussis Google Mapsist ümbrust jälgides juhtub siiski see, et tulen maha mitte haigla ees, kaks peatust A. maanteest eemale, vaid kogemata viimases peatuses, mis on veel A. maanteel (sest ma unustasin ära, et buss ei lase edasi, vaid keerab haigla ette). See tähendab, et algul on kaardile märgitud maanteeäärne haigla, mis jätab mahajäetud hoone mulje, selle taga aga on sünnitusmaja. Kaardi järgi leian üles õige haigla, aga paraku jõuan selle hoovipoolsele küljele ja tuleb minna päratu ring maanteelt läbi teisele poole, sünnitusmaja hoovist lõigata ei tihka.

Registratuurist saan teada, kus on reisimeditsiini kliinik. Omakorda seal küsitakse taas kord, kas mul number on. Vastan, et ei ole. Saan teada, et numbri saaks juulisse; siis vaatab infektsionisti sekretär mu vaktsineerimispassi – ja ta on esimene inimene, kes sellest ka aru saab, – ja nendib, et aga vaktsiini oleks vaja kohe. Ütleb, et mingu ma võtku registratuurist saatekiri. Kui teatan, et ega ma siinmaal varem arsti juures käinud ei ole, mida ma seal ütlema pean, saan vastuseks, et öelge, et dr Schmidti juurde vaktsineerima, nad teavad, siis tulge siia tagasi.

Registratuuris on järjekorramasinas võimalik vajutada mitut sorti nuppe. Vajutan algul üht, siis (kui saba üldse ei edene) teist ja saan masinast ka kolmanda saba oma. (Hea mõte, panen edaspidiseks kõrva taha: vajutage sabamasinas kõik nupud läbi ja kui mõni teie numbritest tuleb, minge teenindaja juurde, ja kui ta kahtleb, kas on ikka teie kord, siis näidake laes parasjagu särava numbriga sama numbrit. Võimalik, et selle põhjustas see, et algul olin võtnud „parklapileti ja muude asjade” numbri, teine kord aga „erakorralise juhtumi, haiglassevõtu ja arsti juurde mineku” oma, mille numbrid jooksid kiiremini kui teiste sabade omad. No ega ma süüdi ole, et polikliinikuarsti juurde minek võrdsustatakse näiteks sellega, et inimesel on trauma ja mida kiiremini ta registratuurist lahkub, seda vähem on pärast koristajal tegemist.)

Saatekirja jaoks küsitakse registratuuris igasugu andmeid (telefoninumbrit pean taskutelefonist järele vaatama; ühtlasi saan teada, et mu korteri majal on eraldi postisihtnumber). Kui järg jõuab selleni, kas ma siin ka töötan, ja asutuse nime näitamiseks kougin taskust pääsukaardi, vajutab registraator arvutil klahvi 7 ja midagi rohkem ei sisesta.

Seejärel taas dr Schmidti kabinetti. Vaktsineerimispass võetakse ära ja kästakse ooteruumis oodata. Saadan toanaabrile meili, et olen arsti juures ja jään lõunalt tulekuga pisut hiljaks. Ooteruumis on seinas toredad loodusfotod (mitte nagu KAD-majas praegu ülevaloleval loodusfotode näitusel, kus mul oleks paiguti piinlik, kui ma oleks see fotograaf). Siis tuleb dr Schmidt uksele ja hõikab mu sisse. Jutt on selge ja asjalik, seina peal on Euroopa ja Jaapani puukentsefaliidi levikukaart (Merimetsa haiglas oli Euroopa puukentsefaliidi levikukaardile pandud eesti pealkirjaks „Puugi levila”). Tohter näeb passist, mis vaktsiine vaja, toob need kõrvaltoast ja süstib ära (süstib ise ja täiesti kriimustamata, mitte nagu Eestis kuu aega tagasi, kus ühe vaktsiini süstimisel õe käsi vääratas ja õlale tekkis pikk kriips). Kell 14.34 on see valmis, dr Schmidt manitseb, et teist vaktsiini peab kuue kuu pärast uuendama, annab vaktsineerimispassi tagasi ja jätab kättpidi head aega; saan saatekirja tagasi, viin selle kassasse, maksan ära, tulen tulema.

Kaks olulist erinevust võrreldes Eestiga: siinmaal saaks tänavalt jalutada tunduvalt sügavamale, enne kui keegi huvi tundma hakkab, et kuhu minek; ja see, et keegi ei kanna kummikindaid [millest tegelikult suurt tolku ei ole, nagu E hiljem selgitas, sest viirusi nad kinni ei pea].

Tööle tagasi; muidugi mõista ei peatu haigla eest minev buss samades peatustes kui 222. buss, mis läheks otse Kirikmäele. Seega on mul mõnetised süümepiinad, kui pool tundi lõunalt tulekuga hiljaks jään.

Ühesõnaga, kui sa, kallis lugeja, peaksid ise tahtma end siinmaal vaktsineerida, siis õige koht on pealinna linnahaigla (Centre hospitalier, sünnitusmaja taga) reisimeditsiini kliinikus (Clinique travel).

Õhtul taas pikalt 170 lk dokumendi toimetamist, siis Kirikmäe prismas. Ära tulles siseneb bussi mu ees nn Soome Kingpool koos kaaslasega. Jälle ma algust ei kuulnud, kas see oli tema või keegi muu, kes olevat siin töötamise esimese kuue kuuga võtnud juurde 12 kilo.

Aga siis jääb Vabaduse puiesteel buss ummikusse, pikalt enne Pariisi platsi. Tänav on tuututavaid ja lippudega lehvitavaid portugaallasi täis (jalgpallis Portugal–Tšehhi 3:1). Soome Kingpool nendib sõbrannale: „Aivan käsittämätöntä!” Nad lähevad Pariisi platsis maha ja seega jääb neil parim nägemata. Nimelt kui buss jõuab kanjonitaolisesse kitsasse tänavasse Pariisi platsi ja jaama vahel, jääb liiklus kogunisti seisma, sest juubeldavad portugaallased on liikluse hoopis sulgenud. Liiklus seisab ligi veerand tundi, kuni kohale ruttab politsei. Siis hakkab liiklus edasi nihkuma ja näen, et politsei ei ole üldse mitte veekahuriga, vaid täiesti ilma, ja rahvamass ei olegi oma maa nime karjudes poodide aknaid purustamas ega nuge ribide vahele sorkimas, vaid kepsleb niisama – ja neid ilmselt ei liiguta, et muud inimesed võib-olla ei taha nende rõõmuorgiast (nagu seda nimetab kohalik leht) osa saada, vaid tahavad koju lillede, heinamaa ja päikesepaiste juurde. Mul on kaasas helisummutavad kõrvaklapid, lustikummut ja selles Waltz for Koop.

[Hilisem lisandus: tegin bussiaknast pilte. Ühele pildile tahtsin püüda selle, kuidas maja ülemisel korrusel on rõdule tulnud nõutute nägudega siinmaa inimesed ja alla vahivad, aga pildiserva jäi ka see, kuidas kõrvalmajas umbes III korrusel on kardina ja akna vahel alasti ülakehaga mees (võib-olla oli täitsa alasti, ei paista) ja samuti nõutult alla vaatab. Võib-olla oli tegu öövahetuses töötajaga, keda see klimm-pimm unest äratas; või siis prantsuse kultuuri kohaselt kell viis töölt juba tulnud, ent kella seitsmeks armukese juurest koju veel mitte jõudnud isandaga.]

T, 714. päev: quae est mutatio rerum

Kui hästi järele mõelda, siis näen lahinguid unes ka täna (st ka täna öösel oli vist äike). Õhtul magama minnes oli õues 20 kraadi, hommikul oli ainult 17, pane või palitu.

Lõuna ajal käin Kirikmäe haigemajas uurimas, kus saab vaktsineerida. Muidugi mõista on siin kohane meenutada eesti esimese kultusfilmi „Noored kotkad” (1927) mõningaid vahetiitreid:

stud. Tammekänd: Kus ma olen?
Tohter: Haigemajas – olge täitsa rahulik!
Tammekänd: Kas siin habet saab ajada?

Ja nõnda olengi täitsa rahulik. Kõnnin kohale, räägin valvelauas jutu ära, juhatatakse polikliinikusse (mis on sama koridori peal kui traumapunkt, ainult et traumapunkt on tagapool, las inime kõnnib, eks ole).

Esimene küsimus niidab: „Mis on teie isikukood?” – Püha müristus, kust ma seda mäletan! Küsitakse sünniaega. Tükk aega klõbistatakse, siis selgitan, et olen olnud terve nagu purikas ja pole siinmaal enne arsti juures käinud, küllap mind seepärast süsteemis ei ole.

Vaktsineerimispassi keerutatakse pikalt ja laialt käes ning muidugi läheb käest kätte edastamisel kaotsi oluline teave, et sinna juba märgitud, seega saadud vaktsiinid on manustatud hoopis teises riigis. Nimelt saan lõpuks teada, et neil saab vaktsineerida küll, aga ainult teetanuse vastu, sest eks nad ole rohkem nagu traumapunkti polikliinik, tuleb minna ikka erapolikliinikusse.

Niisiis tulen tagasi, võtan südame rindu ja helistan polikliinikusse, mille numbri andis neljapäeval personaliosakonnast O. Viivitus johtus asjaolust, et mu perekonnanime, nimede eestistamise kampaania ajal vanaisa võetud, eestlasele arusaadava, aga välismaalasele loetamatu ja arusaamatu perekonnanime telefonis deklameerimine on asi, mida ma üldiselt väldin. Toru teises otsas saadakse must väidetavasti aru ja saan aja homseks. Kui nime küsitakse, üritan meenutada foneetilist tähestikku. Mul oli kunagi lauasahtlis rahvusvahelise (NATO: Alfa-Bravo-Charlie-Delta), saksa (Anton-Bertha-Cäsar-Dora), prantsuse ja igaks juhuks ka soome foneetilise tähestikuga spikker, aga täna ma seda ei leia ja nii deklameerin siis esimeste ettetulevate sõnadega, mis ilmselt on segu NATO ja saksa tähestikust. Polikliinikust öeldakse, et eks näis, kui vaja, siis kohapeal selgitate.

Siis kiirelt lõunal. KAD-maja fuajeesse on pandud keskkonnanädala raames loodust meenutama tagajalgadel kõrguva kodiaki karu topis või makett (nagu Internet teab kirjutada, on kodiaki karu ladina nimetus Ursus arctos middendorffi pandud baltisaksa loodusuurija Alexander Theodor von Middendorffi järgi, kes olnud küllap eesti soost, sest ta ema neiupõlvenimi oli Jürrisohn) ja hoovi peal näidatakse, kui toredaid jalgrattaid on olemas – meenutagem mõttetarka Eric Th. Cartmani:

I hate hippies! I mean, the way they always talk about "protectin' the earth" and then drive around in cars that get poor gas mileage and wear those stupid bracelets - I hate 'em! I wanna kick 'em in the nuts!

.
Lõunalt otse tõlkekvaliteedi loengule, millest ootan paljut (on lubatud rääkida tõlkekvaliteedi kvantifitseerimisest, millest huvitun muu hulgas akadeemilisel eesmärgil), aga selleni sisuliselt ei jõutagi. Hea, et telefonis on Interneti-ühendus, sest vaheajal meenub, et ega ma ei tea isegi seda, kus asub linnaosa, kus homne polikliinik asub. Meeles on arsti ja linnaosa nimi, kusjuures arsti nimi on sama kui ühe linnalähedase küla nimi. Leian kümne minutiga, sealhulgas ka kaardilt. Õnneks on palju lähemal, kui arvasin, äkki jõuan lõunatunnil ära käia.

Loengu enda kvaliteeti näitab ilmekalt kohalolijate hulk: I poolde hilinejatel ei ole kuhugi istuda, tuuakse toole juurde; II pooles on vabu kohti küll ja küll. Paljud istuvad käsipõsakil, mis on halb märk. Vaheajal pajatab hollandi kolleeg M itaalia kolleegist A-st (hoolikalt ringi vaadates, et A-d ei oleks kuuldekauguses), mida see tegi enne ja pärast Hollandi–Itaalia jalgpallimängu: enne olevat praalinud suure suuga (eks Itaalias ole jalgpall ülisuure au sees, meenutagem mu Euroopa rahvaste särki, kus itaallane mängib jalgpalli, ja võikavõitu lugu raamatust „Eesti idapataljonid Idarindel”, kus Volhovi jõe ääres olnud itaallased tegid omal moel venelastele selgeks, et pühapäev ei ole sõdimiseks, vaid jalgpalli mängimiseks). Pärast Hollandi–Itaalia mängu (3:0) olnud aga A madalam kui rohi ja imelikult vaikne.

Õhtul on kino, Läti dokumentaalfilmi The Soviet Story siinmaine esilinastus. Film peab olema hea arvestades, millise tulise vastuvõtu sai see Moskvas.

Aga kinno ma ei jõua, toimetan oma pikka dokumenti.

E, 713. päev: Salvo päkapikke meenutades

Tööl jätkan 170-leheküljese dokumendi pusimist, olen sellega peaaegu poole peal. Tähtaeg on järgmisel reedel koos veel teise samasuguse, 230-leheküljese dokumendiga. Päeval tuleb teade, et mulle on üles antud läbi vaadata samast sarjast ka kolmaski dokument, mahuga 440 lk (tähtaeg õnneks kaugemal kui järgmisel reedel). Kui sellest toakaaslasele S-le ägan, vastab ta, et mis, ainult 440 lk, ta oli arvanud, et see on 600.

Lõuna meenub jälle alles siis, kui liiga hilja. Loodetavasti on see kasulik läheneva rannahooaja jaoks:

If you want to lose weight, do not eat your dinner! –Herr Flick

Kirikmäe prismas poes.

Õhtul skannin 1993. aastast Eesti Vabariigi 75. aastapäeva pidustuste pilte ja ühel üliväga siivsal aktusel märkan, et üle saali istub R, kellest poolteist aastat hiljem sai tudengiühingu esimees. Märkan teda eelkõige ta rohelise pintsaku pärast, mis mõne arvates, osundus, „andis talle hämmastava sarnasuse päkapikuga”. (Ja oi kui te teaksite, mis reaktsioone põhjustas omal ajal see ühingu kroonikas olnud lause...)

P, 712. päev: rahe

Magan kaua ja siis vaen pikalt, kas minna päikselist ja teist päeva järjest kuiva ilma kasutades rulluisutama või kirjutada mu õpetatava kursuse puuduvad tagasisided veel enne seda, kui semester päris otsa saab. Otsustan õppetöö kasuks ja nagu peagi teada saan, õigesti otsustan, sest just ajal, mil oleksin lootusetult keset uisurada, tuleb kole äike, kus akna peale ja rõdule klobiseb sentimeetrisi raheteri ja lähenev veesein on mitut puhku näha.

Laadin üles väikese valiku eilsetest loomaaiapiltidest. Koht on nagi.ee, kes mu pärisnime teavad, leiavad sealt pildid nime järgi üles. Seal on pilte kokku midagi 44.

Pärast South Park.

L, 711. päev: loomaaias (aga kohvikus mitte)

Eesti seltsiga raja taga loomaaias loomi lõbustamas. Plaani järgi peaks kohal olema umbes seitse tundi, aga et aega söögi peale mitte raisata, võtan kaasa kaks pakki küpsiseid. Kavatsen pühendada kogu aja loomade pildistamisele (ja seejuures mitte kõigi), mis on kaunis ebasotsiaalne tegevus, sest kes kannataks seista või küürutada loomaaediku ees ja lihtsalt vaadata, enamasti läbi kaamera.

Tunnike mööda kiirteed ja kohal olemegi. Buss on üsna tavaline selline, nagu siin näeb sõitmas natuke pikemat linnaliini. Kiirtee peal tuleb panna turvavöö kinni. Prantsusmaa on nagu Prantsusmaa ikka; esimese foori taga seistes märkan, et kohalik hotell on oma reklaamplakatile pannud teate, et neil on ka WC. Loomaaia parkla juures on silt Atomic Bar, peal nn Prantsuse Aatomik.

Loomaaias saame veerand tunnikesega piletiasjad välja selgitatud ja seltskond hajub. Olen ostnud küll loomaaiaraamatukese selle taga oleva plaani pärast, aga kavas on seda uurida ainult hädaolukorras. Ajal, kui summ on veel koos ja öeldakse, mis kell ja kuskohas peab tagasi olema, kuulen nurga tagant meeleolukaid papagoihõikeid, seal on toki otsas soldataara. Pildid tehtud (mitte eriti õnnestunud), kõnnin järgmise tarandiku juurde, kus on ararauna ja rohetiib-aara.

Pildistan hulk aega lähema toki otsas istuvat rohetiib-aarat, samas kui ararauna sööb eemal (koos tihase ja musträstaga). Kui rohetiib-aara ei tee pildistamisest väljagi, siis ararauna teeb ja hakkab tasahilju lähemale nihkuma. Peagi nokib ta maas puutüve (mis tagantjärele tarkusega arvates on ilmselt asendustegevus) ja siis otsustab ronida aedikut piiravale põlvekõrgusele betoonrinnatisele, kus jääb minust poole meetri kaugusele istuma ega pane üldse pahaks, et objektiivi ots on temast alla veerand meetri kaugusel. Võib-olla huvitab teda UV-filtrilt peegelduv „teine papagoi”. Kui fotopoest kaks nädalat tagasi ostetud makroobjektiiv olnuks normaalne, saaks võtta oi kui toredaid lähivõtteid papagoisulgedest, aga nüüd ei saa. See-eest saan sellise portree:



Tunnen, et selles sõnatus suhtluses on huvi vastastikune.

Aga siis edasi. Kolan siin ja kolan seal, loomaaia kavatis on põnev, teerajad vingerdavad, suured puud, reljeef vaheldub, loomatarandikele pääseb ligi sageli mitmest küljest (ainus okas: talveruumidel on seinasuurused vaateaknad; vahest pannakse talveks loomadele mõni varje). Mitmes kohas on suuremate loomade vaatamise varjualuste tagaküljel väiksemate loomade klaasseinaga kambrid (tean, et vastu valgust klaassein ei ole peegeldumise koha pealt hea mõte, aga olen ettenägelikult pannud selga tumeda jope ja kaamerarihma kirjad saab keerata sissepoole).



Pingviinidel on basseiniga ja koopalise tehiskaljuga aedik (ühes koopas pingviin haub), millel aia asemel klaasplaadid, nii et saab laskuda pingviinide tasemele ja näha basseini vee alt. Loomapildistamise kaks trikki: 1. (valikuline) Lasku looma silmade kõrgusele. 2. (kohustuslik) Teravusta looma silma järgi.



Hiljem naasen pingviinide etendusele, mis seisneb selles, et talitaja selgitab, et prantsuse keeli on pingviin manchot ja mitte pingouin. Loomaaiaraamat selgitab koguni, et vahe on selge: manchot'd elavad lõunapoolkeral ja ei lenda, samas pingouin'id elavad põhjapoolkeral ja lendavad!! Toho p..., mõtlen, ja vaatan Larousse'ist järele. Pildi ja ladinakeelse nimetuse järgi saan teada, et prantsuse pingouin on hoopis alk!!! Et teistes keeltes sellist jama ei ole, võib ette kujutada, kuidas see prantsuse nimetus tekkis. (Viidatud Wikipédia-lehelt paistab ka, et prantslaste arvates on ka Batmani-tegelane Pingoiun alk.)

Pingviinide etendusest võiks oodata, et nagu papagoidki, teevad pingviinid trikke. Pakun, et näiteks püramiide. Või siis kujundujumist. Aga ei midagi. Talitaja ainult annab pingviinidele nokka kala ja vatrab; pingviinid tatsuvad aedikus ringi, vehivad aeg-ajalt tiibadega ja mõni ujub. Ka talitaja ise ei hüppa basseini ega ole isegi pingviinirõivis (kuigi kehakuju on erakordselt sobiv).

Liiklus­inspek­tori saua sarnase sabaga poolahvilised kattad teevad külakuhja. Ilmselt on neil siestaaeg.



Suures vivaariumiks nimetatavas majas on igasugu roomajaid ja kahepaikseid. Kahel niiluse krokodillil on erakordselt puhas vesi, nii et seistes võib näha vees tukkuva krokodilli pead, vee alt aga keret. Teine krokodill peesitab vaateakna juures. Loomaaed on üldiselt puhas, vareseprobleemi ei ole, siseruumides prussakaprobleemi ka ei paista. (Prussakaprobleem oli eriti akuutne 1999 Stockholmis Skanseni ees olnud troopikamajas, kus prussakaid kukkus alla laest.)

Orangutaniperel on väga mahukas elamine: suur ja ilmselt köetav klaasruum, veel suurem talvine siseruum, vulisev oja põhjas, ja hoopis suur välisruum. Liaanidena on kasutatud tuletõrjevoolikuid. Talvises siseruumis ja õues askeldavad ringi samast kandist pärit saarmad. (Mõtlen, et huvitav, kas orangutanid huvi tunnevad, kuidas saarmas maitseb? Šimpans kindlasti tunneks, gorilla ilmselt mitte.) Klaasruumi põrand koosneb pealtnäha männikorbatükkidest ja vanapaberist. Katkine plastpudel pälvib emaorangutani tähelepanu pikkadeks minutiteks (sinna saab pista sõrme sisse ja võtta jälle välja), samal ajal lõbustab isaorangutan end sellega, et poeb kotti, millel kiri La Poste, ja kõõlub, ainult jalad väljas.

Tiigreid on loomaaial kaht sorti. Üldiselt on loomad paigutatud maailmajagude järgi, nii et valged tiigrid on Lõuna- ja Kagu-Aasia loomade seas ning Ida-Aasia loomade seas on amuuri tiigrid (kes hommikul põõnavad ega hooli akna taga karglevatest saksa poisikestest, kes neile kisavad „Tiger! Tiger! T-I-G-A!” – küllap tiigrid mõtlevad läbi une, et enne õpi õigesti kirjutama, siis alles liigutan). See jaotus on siiski küllaltki tinglik, nii et vaheldust jätkub. Kui samas aedikus on mitu liiki (nt pelikanid ja gibonid või kaelkirjakud, sebrad, kroonkured ja jaanalinnud), siis on need kõik samast kandist.

Papagoide etendus toimub päevas kolm korda ja selles teeb ararauna vigureid (sõidab autoga ja rulluiskudega, paneb asju õigesse korvi, mängib sõrmkübaramängu jne), ararauna ja rohetiib-aara nn mängivad korvpalli, panevad rõngaid võistu toki otsa jne. Vaatan kaht etendust ja mõistagi on programm sama. Teine kord tean, millal mida juhtuma hakkab, ja tean olla pildistamise poolest paremas paigas. Kui rohetiib-aara lendama visatakse (tema on sellest seltskonnast ainus, kellel on tiivasuled kärpimata), siis vajutan fotoka sarivõttesse ja loodan, et midagi pildi peale jääb. Kiire sarivõte on tänapäeva pildistamise tähtis abivahend, sest eks äkki saab nii mõne hea võtte ja ülejäänud pildid saab kahju kannatamata ära kustutada. Filmiajastul oli piiriks filmi pikkus, mis enamasti oli 36 kaadrit (vähemasti Nikoni kaameratele oli olemas ka 250-kaadrise filmiga spetsiaalne tagakaas); digiajastul on piiriks kaamera puhvermälu suurus (mu fotokal saab teha järjest 60 JPEG-pilti või 17 RAW-pilti ja pildinäidikus näitab, mitu pilti parasjagu teha saab).

Eraldi majakeses paksu turvaklaasi taga on kaks hüatsintaarat, kes enamasti veedavad aega toa pimedas taganurgas. Maja vastas on säbruline paju ning kui nad ettepoole tulevad, ei saa neist peegelduse tõttu korralikku pilti. Proovin polaroidfiltriga, keerates selle nagu ikka UV-filtri peale (sest kes viitsib siis teise filtri alt võtta), ja juhtub see, mispärast kaht filtrit tegelikult ei tohi ülestikku panna: filtrid kiilduvad omavahel kinni. Kümme minutit pusin kummalegi filtrile tõmmatud kummirõnga abil filtreid vastassuunas keerata – jama on see, et esiteks on PL-filtril vabalt pöörduv esiraam ja teiseks on UV-filter õhukese raamiga – alles siis saan lahti. Õnneks filtrid ei kuku käest.

Meri­lõvidel on ülla­tavalt selge veega ja väga mahukas ning keeruka topo­graafiaga bassein, kuhu pääseb vaatama ka vee alt, mis on elamus. Merilõvi on nimelt päris suur loom (eriti isane) ja eks ka loomadele meeldi inimesi vaadata, nii et nad tulevad ujuvad lähedalt mööda.



Aafrika loomadele on tehtud paras lapp savanni. Kaelkirjakutele on tehtud väga kõrge varjualune, heinakorv katuse all, sebradel on ruumi ringi kapata:



Loomaaia tagaosast naastes ja jääkaruaedikust möödudes märkan, et smaragdrohelises vees on jääkaru, nina vastu basseiniklaasi, justkui ootaks publikut. Astun lähemale ja vajutan fotoka sarivõttesse. Karu tõstab pea veest, raputab suurema vee küljest, heidab selili ja tõukab end klaasist eemale. Siis naaseb ja kordub täpselt sama teist korda, nii et mälukaart kipub täis saama. See siin on muide sarja esimene pilt, kui karu just hakkas veest välja tõusma. Teine karu vaatab eemalt pealt.



Nagu öeldakse Werner Hirte kirjutatud ja Saksamaal raskel sõjajärgsel ajal 1947 ilmunud käsitööraamatu eesti tõlkes „Teeme ise tuhat asja”, mis ilmus kõnekal viisil mitte sõjajärgsel ajal, vaid Brežnevi-aegse õitsva sotsialismi ajajärgul 1978, mudelraudteede peatükis, et ronge ega tarvikuid ei ole küll kaubandusvõrgust saada, aga kirjastus jätab peatüki siiski raamatusse alles tööstusele mõtete andmiseks – nii panen ma siia põneva puurikujunduse pildi:

Sellises ladina-ameerika stiilis puuris elab puuma. Hallpapagoid elavad Aafrika mitmekordse savihoone taolises majas, ilvesed Metsiku Lääne tagahoovis, polaarhuntide platsil on stiilipuhas metsurionn.

Pildinumbrite järgi tegin pilte umbes 600, praagi kustutasin kohe ära, mälukaardilt laadisin kõvakettale 3,46 GB. Tore päev.

Ja missugused oleksid olnud loomaportreed veel siis, kui teleasendis ei oleks ava olnud praegune f/6,3, vaid f/2,8 nagu sellel objektiivil, mille kaks nädalat tagasi ostsin, aga mis oli rikkis ja mille vahetamine töötava vastu alles kestab... oioioi...

R, 710. päev: oh the humanity

Näen unes, kuidas mingi suure koleduse tulemusel kukub korteri juures korraga alla kaks suurt Vene lennukit, üks oru vastaskalda metsa taha põllule ning teine koleda mürinaga jõe ja maja vahele, nii et maja väriseb ja kipub koost lagunema. Küllap on selle põhjus geenides või vähemalt sellest ajast alateadvuses, kui hakkasin maailma asjadest aru saama ja vanaema rääkis ka mulle ära loo, kuidas ta kõndis varjendist läbi põleva Tallinna oma kodu juurde, millest oli järel hunnik tukke, ja teine vanaema loo, kuidas üksik Vene lennuk viskas silla suunas kolm pommi: üks kukkus Jaanilinna, teine jõkke ja kolmas tema kodumaja seina pihta, ning mis edasi sai, kui kõik aknad olid katki ja õues 40 kraadi külma. – Või siis oli öösel lihtsalt tugev äike.

Hommikul linna teises otsas haldusosakonnas valikukomitees. Sealkandis on samuti palju kontoreid, näen palju ametnikke tööle ruttamas, Kirikmäe bussis sellist seltskonda ei näe. Võib-olla on põhjus selles, et sealkandis ei ole 5000 kohaga parklat nagu Kirikmäel, mille pärast on linnas kõigil elektroonilistel parklaviitadel neljakohalised näidikud.

Siis Kirikmäele tööle tagasi. Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis, kus on mitu nädalat Saksa ajaloodokumentaalide riiul. Täna ostan sealt saksa Palametsa Guido Knoppi Hindenburgi-dokumentaali, mille tegelik pealkiri selgub olevat hoopis Hindenburg: Titanic of the Skies (2007). Karbilt ei jää mingit muljet, nagu see oleks Briti draamafilm, mitte Saksa ajaloodokumentaal, ega mis on filmi tegelik pealkiri. Imestan, et kuigi plaadi ainus keel on saksa, ei liiguta näitlejad suid saksa keele järgi.

N, 709. päev: mesilaste tolmeldusteenused

Hajameelsus täna jätkub: tulen sööklamajast juba peaaegu välja, kui meenub, et mul oli siiski ka mantel, mis jäi rippuma ukse taha varna.

Et viibin homme hommikul linna teises otsas haldusosakonnas, tuleb töö ära lõpetada täna õhtuks. Nagu ikka, näen suuremaid ja vähemaid ilmaimesid, näiteks on seal õnnetu lause, kus inglise tekst promotion, advertising and advocating Canada as an international tourism destination on saanud maakeelseks vasteks kanade tutvustamine, reklaamimine ja esindamine rahvusvahelise reisisihtkohana. Muid parimaid kilde on coat check services ~ katte kontrollimise teenused (p.o garderoobiteenused) ja see, kus teatud koorimisnoad, food shavers, on saanud vasteks toidupügajad.

Ka minu enda näpust tekivad (peaaegu, märkan ja parandan ära) uudiskeelendid pastalpiiatsid ja rakutööbid.

See kõik kokku tähendab, et poodi ma ei jõua ja et ma ei käinud seal ka eile, siis tuleb minna kuivainete kallale.

Proovin fotoajakirjas kirjeldatud kahemõõtmelise panoraami koostamise tarkvara Autostitch. (Kahemõõtmeline selles suhtes, et kui kõrvuti asetatud (ühes reas) pilte lapib panoraamiks kokku peaaegu iga pilditöötlusprogramm, siis mitmes reas olevaid pilte enam mitte. Olympusega kaasa tulnud tarkvara teeb spetsiaalsele mälukaardile ja Olympuse fotokaga panoraamirežiimil tehtud piltidest kahemõõtmelisi panoraame, aga need õnnestuvad väga harva.) Kõigepealt tuleb vajalikud pildid teha, veedan rõdult avaneva vaate kolmandikkera jäädvustades ligi veerand tundi, kusjuures lõhnadest ja häältest võiks arvata, et korrus allpool rõdul grillitakse limukaid. Lõhn on peaaegu selline nagu umbes viis aastat tagasi vabanes nende lestade sisemusest, mis pärinesid Nõmme turu kalaletist, kus suvel palavaga oli 22 °C, sest lestade maost paljandusid sissepugitud merekarbid, mis lehk tuli isegi respiraatorist läbi ja lestad tuli praadimise asemel ära visata. (Mul oli haisvate asjade käsitlemise puhuks orgaanilisi aure kinnipidavate filtritega respiraator.)

Autostitch paneb pildid kokku nagu niuhti, aga paraku on mul mõni suund kogemata pildistamata jäänud ja nõnda on panoraami keskel paar kandilist musta auku. Proovin pildivaramust muude teostumata panoraamidega ja tulemus on parem kui muiste.

K, 708. päev: toornafta puudub

Tööl ühtäkki lõpetab hiir toimimise, kursor enam ei liigu. Vaatan: hiire all olev luuk on lahti tulnud ja hiirt tõstes jääb kuul laua peale.

Määruses on inglise sõna crude oil (crude oil, coal, coke) vasteks pandud toorõli. Nad elagu! Hakkan uskuma, et asjaolul, et seda tõenäoliselt tõlkinud eesti tõlkijate väes ei ole ühtki tehnikainimest, võib siiski olla kahetsusväärt tagajärgi. Oma enesehinnangus paar nädalat tagasi kinnitasin, et peale selle, et ma tean mõne tehnikavaldkonna oskussõnu, tean ma ka seda, mida nad tähendavad, ja selle üle peaks tööandja olema üliõnnelik.

Suvekuumus on selleks korraks otsas. Lähen lõunale hajameelselt särgiväel ja täitsa jahe on.

T, 707. päev: oma asjasse puutuvad tarnijad

Pärastlõunal (õigemini lõunat ei olegi) neli tundi prantsuse keeles vaimu suretamas. Saame kätte kontrolltööd, mille tulemused on grammatika osas ette aimata: 15 võimalikust puntist 8. Kaks nädalat tagasi mainitud kaudse kõne ülesandes, kuhu panin vorme huupi, on üks osutunud isegi õigeks. Passé composé loomuvastase ühildumise kolme lüngaga ülesanne on veatu (meenutagem ka, et ma tegin töövihikust 22 lk passé composé harjutusi).

Aga täielik kamm on see, et seekordse keelekooli seekordse poliitika järgi ei tohi tööde vigade arutamisel teha märkmeid!! Põhjendus on selline, et äkki näitame omi märkmeid inimestele, kes tulevad sama kontrolltööd tegema ja saavad siis põhjendamata hea hinde. Huvitav, et sama poliitika, mis keelab ka tahvlile kirjutatu ülestähendamist, ei keela õpetajal kontrolltöö ajal aitamast. Näib, et sellise haige suhtumise eesmärk on see, et inimesed unustaksid kohe ära, mida parandamisel räägitakse (ühe keeruka tahvlikirjutise suudan suruda lühiajalisse mällu ja pärast kontrolltööde tagasikorjamist märkmetesse reprodutseerida – mis meenutab lugu, kuidas 1988. aastal, kui avalikustati nn Stealth-hävitaja Lockheed F-117, näidati ajakirjanikele lennuki pilti, aga ei lubatud pildistada ega joonistada, ning siis pärast pressikonverentsi lõppu läinud ukse taga lahti kibekiireks sehkendamiseks), ning et inimesed ei omandaks prantsuse keelt kunagi ja prantslased saaksid ka edaspidi ülalt alla vaadata nende peale, kes nende hunnitut loogikavaba keelt ei oska.

Seega on arutelu ainult suuline, raamatust kah vaadata ei saa. Peame ette lugema ja minu osaks langeb lugeda nn loogilise seose ülesande lause, mille vajalikku sõna ma ei tea. Õpetaja ütleb, et pakkugu. Mina, et ma tõesti ei tea (mitte et ma ei oskaks pakkuda, aga et tean olevat mälust selle täielikult kustunud). Õpetaja käsib lugeda selle, mida ma kirjutasin kontrolltöös, aga see lünk oli üks neist, mis jäi minu poolt lihtsalt tühjaks. Alles pika urgitsemise peale jätab õpetaja mind rahule. Vaimusilmas näen, kuidas seda ja II/IV kursuse õpetajat põletatakse nõiana tuleriidal.

Suurepäraselt (täispunktidele!) on läinud kirjalikust tekstist arusaamise ülesanne, kus küll on üks vale asi loetud õigeks. Suulisest tekstist arusaamine on kah üsna hea. Kirjalik eneseväljendus on 24 punkti 25st, kuigi ma nõutud subjunktiivi üldse ei kasutanud (sest ma ei mäletanud, mis aja mitmuse kolmanda isiku vormist seda moodustati) ja samuti nõutud nn loogilise seose väljendeid mäletasin ainult kaht. Meenutagem, et tublisti aitas kaasa asjaolu, et teema ühtis mu suulise ettekandega, mida olin ette valmistanud, aga mis jäi ette kandmata. Reedel hangitud PONSi keeleplaadi vahel olnud keeleõppe nippide raamatukene õpetas: tehke endale selgeks, mida te keelest osata tahate, ja keskenduge sellele. Mina tahan aru saada prantsuse kirjalikest tekstidest – ja et arusaamisele pannakse kontrolltöös rohkem rõhku kui grammatikale, on tulemus kokku 73% ja ma olen rahul, sest see ei olnud kaugelt mitte viimane tulemus. Eksamist läbisaamiseks pean saama 52 punkti, mis on reaalne, kuigi soov kursust korrata on kindel, muidu paisuvad käärid kursusel edasivõetava ja mu teadmiste vahel veel suuremaks.

Suulise arusaamise teksti küsimustesse on pandud alatu konksuga küsimus, kus õige ei ole ükski vastus. Küsimus oli, mis eriala arst räägib, ja vastused on, et kopsud, maks ja süda. Et maksa-taoline sõna (foie) käis tekstist läbi (ilmselt fois), on enamik inimesi märkinud, et õige vastus on maks. Arutelus selle üle, mis on maks, küsib algul keegi, et kas selline maks nagu toiduaine, aga kui ma olen seda väidet mõttes kõrvutanud varasemate arutlustega, kas kana on emane või kas Strasbourg'ist läbi voolav jõgi on Maas või Thames, ilmutab kõneleja siiski põhiteadmisi maksatalitlusest. Seepeale hakkab õpetaja muidugi rääkima foie gras' ehk rasvmaksa (patoloogia steatosis hepatitis, RHK K76.0 „mujal klassifitseerimata rasvastunud maks”) tootmisest, kuidas parte söödetakse lehtri abil, ja arvamuse peale, et see on loomapiinamine, arvab, et kanalas on palju hullem, seal tapetakse kanu elektriga. So what? See toimub iga kana elus ainult üks kord ja mitte palju kordi regulaarselt. Ja jätkab teemal, kui hea ja tore toiduaine rasvmaks ikka on. Ja eks ütle Prantsuse seaduski, et lehtri abil söötmine (gavage) on õige ja hea ning lahutamatu prantsuse kultuuri osa:

Le foie gras fait partie du patrimoine culturel et gastronomique protégé en France. On entend par foie gras, le foie d'un canard ou d'une oie spécialement engraissé par gavage.

Mul on tunne, et lähen kaameks ja varsti hakkan oksele.

Vaheajal naeratab õnn: täna on pangamaja sööklas võileivad veel olemas.

Teises pooles kuulame sakslasest pangaametnikuhärra ettekannet, kuidas ta käis Filipiinidel maalihke tagajärgi likvideerimas. Täna ta silmad ei näi olevat värvitud nagu tavaliselt.

Lohutav on mõelda selle peale, et maailmas on hoopis toredamaid asju kui prantsuse keel või kultuur ja et enamik maakera elanikest siiski ei räägi prantsuse keelt.

Lennujaamas on avatud uus terminal, mitusada meetrit kiirtee pool, mis tähendab, et jalgsimatk prantsuse keele tundi ja tagasi on hulga pikem. Tundub, et tänavu on siinmaa aednikel kas ülipikk streik või on nende ridu harvendanud mõni eriti laastav tõbi, sest näiteks Kirikmäe prisma kõrval lillepeenras kasvavad üle meetri kõrgused heinatuustid ja lennujaama juures on jalgtee ja sõidutee vahel muru üsna metsikus olekus. Kui koht ei oleks tuuline, oleks see suurepärane pildistamiskoht.

Buss pakitakse prisma juurest nii täis, et tungimine ukseni vältab terve peatusevahe. Peatusenuppudega on selles bussis kõvasti koonerdatud ja kui loodan, et vahest keegi ikka tahab töökoha peatuses maha minna, siis eksin, sest buss kihutab sealt mööda. Järgmises peatuses vanadekodu juures saan maha ja teiselt poolt tänavat ka tagasi, aga maja välisuks on juba kinni. Turvamees laseb mind siiski sisse ja saan jätkata tööasju (nagu et selgitada, et saksa Xylol on sama aine kui ksüleen). Siis tagasi korterisse, poes ei käi.

Kui koridorist käigurõdule viiva ukse avan, näen, et just minu ukse taga on kass, täpsemalt just minu köögiaknalt alla hüppav kolla-valge kõhn noor kass. Ta näub haledasti ja hüppab mu köögiaknale tagasi, siis uuesti alla, siis uuesti üles ning jääb sinna mind ümmargusi silmi vahtima seni, kuni ukse lahti keeran. Ütlen, et oled vale akna peal. Kõrval on mitmel korteril köögiaken lahti. Oleks koerad siin, siis teaks kass kohe, kus on tema aken.