N, 401. päev: tigu

Puhkusejupi eel on palju asju korda ajada. Olen lubanud mitmele inimesele anda oma ülesvõetud videotest tehtud filmikesi, aga läpakas kirjutab video-DVD-d uskumatult kaua (andme-DVD-ga saab hakkama palju kiiremini). Nii et üleeile öösel vastu eilset ja eile hommikul on läpakas muudkui kirjutanud ja pärast valmissaamist ise tudile läinud.

Helistan lennufirmasse ja kurdan oma muret, et piletit ei ole. Saan teada, et pilet olla mulle 15. mail posti pandud ning et ma saan vajaduse korral tasuta duplikaadi. Kaugust ja kulunud aega võrreldes sõidab kiri siiapoole ilmselt jalgrattaga. Mis meenutab juhtumit, kuidas mu Soomest 1994. a juulis saadetud postkaart jõudis adressaadini Tallinnas 1997. aasta juulis – keskmine kiirus 3,4 meetrit tunnis ehk 5,7 cm minutis, mis on ligikaudu kiirustava teo kiirus. Sellega sai minu jaoks mõiste tigupost täpsema tähenduse. Vrd ka dr Doolittle'i kulgemine merepõhjas suure teo seljas.

Tööl on üldiselt kurja tagasiside päev. Ühele tundmatule välistõlkijale – kes ei saa aru lähtekeelest, on täiesti puutumata eesti oskuskeelest ja tagatipuks ei kasuta ka sõnastikku – kirjutan koguni, et isegi kui ta oleks teinud otsetõlke, oleks tulemus olnud parem kui see, mida ta tegi, mida kahjuks ei saa tõlkeks nimetada.

K, 400. päev: kull

Näen aknast kulli mitu korda, lennul selja tagant. Selg on helepruun, lendab puude vahele. Mul on vana binokkel kaasas.

Puhkuselt tagasituleku piletit ei ole postis ikka veel.

* * *
Postis on Jörg Friedrichi raamat Brandstätten, pildialbum sama autori raamatu Der Brand juurde, mis mul hakkab läbi saama. Lastele ja nõrganärvilistele ei soovita. Jörg Friedrich on esimene saksa ajaloolane, kes käsitleb pommisõda asjalikul viisil tsiviilelanike, st pommitatavate vaatenurgast (ma varem ei ole lugenud ülevaatlikku käsitlust elust varjendites, riiklikust abist kannatanutele ja üleelanute psühholoogiast), pälvides sedasi teatud ketseri maine, sest keda sõjas pommitati – eks ikka jaapanlasi (6 kuud) ja sakslasi (5 aastat), kes sõja ju valla päästsid ja lõpuks kaotasid – ning ajalookäsitluse põhivool vaatleb teemat ikka sõja võitjate, st pommitajate vaatenurgast.

Albumi pildimaterjali kohta on raamatus Der Brand öeldud, et rünnakute ajal või varjendites võetud pilte on väga vähe, mis on mõistlik, sest inimestel ei olnud lihtsalt aega siis pilte teha. Albumi pildid on pärit arhiividest ja enamjaolt varem avaldamata.

Pommirünnakute vastase kaitse teema all on ühel lennukipildil 2-mootorine hävituslennuk Focke-Wulf Fw 187 Falke, mille lugu on põnev. (Hävituslennuki otstarve on alla lasta vaenlase lennukeid, täpsustan.) Nimelt oli Saksamaal kombeks (veel 1945. aasta kevadelgi, muide) mingi lennukitüübi saamiseks korraldada võistlus, kuhu tegid pakkumisi mitu tootjat ja millest sobivaimad välja valiti, sageli katselendude järgi (võrdluseks: N. Liidus olid lennukikonstruktorid sisuliselt vangis ja konstrueerisid, mida partei ja valitsus käskis; Saksamaal oli riigi omanduses mäletamisi ainult Junkersi tehas). 2-mootorise hävituslennukina, mida algul kasutati pommituslennukite saatelennukitena ja sõja keskelt alates radariga öiste hävituslennukitena, otsustati tootma hakata lennukit Messerschmitt Bf 110, aga Fw 187 KOLME (3) eelseeria masinat pildistati "lahingutegevuses" ja nendest kirjutati propagandaeesmärgil nii massiliselt, et liitlasvägedes lisati vaenlase lennukite tuvastamise õppematerjalidesse Fw 187 siluette veel sõja lõpuski. Olen lugenud kahtesid Vene sõjamälestusi, kus väidetakse kohtumist Fw 2-mootorise hävitajaga idarindel – ühe väitel Leningradi all ja teise väitel Kubanimaal (tegelikult olid need 3 lennukit ainult Saksamaal ja mõni nädal Norras). Ajakirja Der Deutsche Sportsflieger 1940. a sügise ühe numbri kaanelgi on pilt, kuidas Fw 187 stardib öisele patrull-lennule. — Ja nüüd on üks vana propagandapilt sattunud albumisse märketa, et see on propagandapilt ega kujuta tegelikkust.

Pildialbumis tekitanud ontlikes tänapäeva inimesis erilist pahameelt foto, millel plekkvann söestunud inimjäänustega – samas jutustab Der Brand, et vannid ja ämbrid olid inimjäänuste varemetest surnuaiale vedamiseks väga käepärased vahendid (enamasti palju rohkem alles ei jäänudki, näiteks terve majakeldritäis võis mahtuda puitkasti).

Hirmus on inimene, et ta teisele nõnda teeb. Mis rahvas mis rahvale ja mis ettekäändel, ei ole üldse oluline.

Jälle need otsisõnad!

Teine valik otsisõnadest, mis on ühel või teisel viisil toonud käesoleva blogini. Esimene on siin.

Kirjaviis muutmata.

• Ma Tahan osta laev
• Tallinn vallutati 1219
• välgud ja äike
• luuletus raamatule
• Štaflík
• panne kust start (otsiti Belgiast)
• 1945 - ameerika teenindus
• suusatamine - uisk
• magistritöö kaitsmine
• saksa raketi A-4 (õige kirjaviis oli pigem A 4, mõnikord ka Peenemünde A 4 või EMW A 4 (ka ilma tühikuta numbri ees); samas kirjutati sidekriips sama masina propagandanimetusse V-2 (Vergeltungswaffe-2), sest ilma sidekriipsuta kirjaviis tähendas enamikul Saksamaa õhusõidukitootjatel (v.a Junkers) katsemasinat (Versuchsmaschine), V2 tähendanuks mingi lennukimudeli teist katsemasinat (Junkersil oli EF, Erprobungsflugzeug))
• chirac 185 cm (otsiti Hispaaniast)
• püha antonius tungaltera
• inimese evolutsiooniline käik
• püha antoniuse tuli tungaltera
• püha antoniuse tuli tungaltera
• linnulaul laadi alla
• green wing (otsiti Eestist)
• umberto eco roosi nimi kokkuvõte
• jäätise müüja viljandis
• Lained minu ümber
• foie gras+kust osta (otsis keegi Eesti loomapiinamishuviline)
• metstuvi pilt
• püha antonius tungaltera
• borderkolli videos
• püha antoniuse tuli tungaltera
• läti keel e-õppes
• kõrge õhkmadrats
• faas juhe
• püha antonius tungaltera
• ooperi kohta kontrolltöö
• cavitas klassis 4
• arvuti osade pood
• JALGRATTA POOD
• L-39 lennuk
• kivivilla tihedus
• mine metsa ruja mpg
• laevalgusti rooma
• roosi nimi kokkuvõte
• lennuk estonian
• ekskavaator, kasutusjuhend
• kust saab osta luukere
• autosõnastik
• allo allo subtiitrid
• tõlkija lehekülg maksab
• Riietus XX sajandi esimene veerand
• Ovulatsioon
• a v blogi (otsiti Viljandist ja vaadati 7 lehekülge)
• yrjö von grönhagen (otsiti Rootsist)

Kaks moraali:

1. Pange otsitav väljend jutumärkidesse.
2. Otsige Eesti-väliseid asju keeltes, milles on Internetis rohkem asju kui eesti keeles.

T, 399, päev: kanakull lendas mu aknale

...õigemini naabertoa aknale, aga aknatagune karniis on lai, paistab mulle otse üle toanaabri kuvari kätte. Kell on siis 12.37. Lind on helehall, triibulise kõhuga, peaaegu varese suurune. Sirutan end toanaabri kuvarist mööda vaatama, pilgud kohtuvad, lind lendab minema, jõuan märgata konksus kollast nokka ja kollaseid jalgu. Pärastlõunal näen aknast sarnast lindu lendamas veel mitu korda, sh puude vahel, mis on kanakullile iseloomulik. Ja mul ei ole binoklit kaasas.

Muid tänaseid ebatavalisi sündmusi.

Hommikul satun lifti, kus on ees joodiknaaber, kes liftis suitsetab ja ilmselt on vajutanud suvalisi nuppe, sest lift peatub aeg-ajalt, aga ta väljuda ei taha.

Toanaaber on otsustanud täna kõrvaklappidest kostvale muusikale kaasa laulda. Vahest peaksin tegema sedasama, näiteks Eesti rahvamuusikaga, eriti setu muusikaga, mille abil sain kunagise ühikatoanaabri räpikuulamise kombest lahti, kasutades taimerit ja linti Setusongs. Võigas, sest paraku viibisin samas ruumis ka mina ise. Kunstmuusikast sobiks mu praeguste vokaalsete võimetega arvatavasti näiteks Metsatölli-nimelise taidluskollektiivi looming (ja ka nemad on kasutanud setu motiive, nimelt on neil laul Vellõkõsõ noorõkõsõ, mida eelmainitud salvestisel esitab verd tarretama paneval moel Uusvada küla meeskoor ja eeslaulja Nikolai Rimm, s 1922).

Aga mul oli kunagi töökaaslane, kes kontoris teiste seas töötades mitte ainult kontoris rõkkavale raadiole kaasa ei "laulnud", vaid tundis end lausa nii kodus, et ka kärinal peeretas, nii et ära tahtis lämmatada.

Töörindel on ainult pisitoimetusi. Vahetult enne tööpäeva lõppu näen, et tundmatu tõlkija on saanud holladi brandvertragende broeken maakeelseks vasteks umbes nagu tulekindlad püksikud, kusjuures selles segmendis loetletakse igasugu kaitserõivaid ja loetelu tõlkest puuduvad püksid. Tulekindlad püksikud oleksid muidugi huvitav leiutis mõlemat pidi, mis meenutab ka seda, et olen näinud tõlget, kus rõivas hot pants on ümber pandud sõnapaariks kuumad püksid.

Ja ühes kohas on näpukas, kus akna asemel seisab kana, kusjuures segment räägib selle tarvikutest, eelkõige linkidest (ukse- ja kanalingid). Aga see ei ole poolt nii lõbus kui tulekindlad püksikud.

See teema tuletab ka meelde South Parki päkapikkude äriskeemi, mis oli imelihtne: 1. Collect underpants. 2. ??? 3. Profit! See äriskeem, st x tegevusega tundmatul viisil kasumi saamine on ka tegelikus elus väga levinud, eks ole.

E, 398. päev: usupüha

Ka täna on usupüha. Sajab natuke, siis on pilves ja sooja on 12 °C. Magan kaua, seejärel tegelen terve päeva videojuppide kokkumonteerimisega (vanim materjal, mis nn Lepiku-filmikeseks saab, on detsembrist ja jutustab praegu juba endisest Eesti-kodust Tallinnas Mustamäel ühes koduloomadega).

(Nimetuse Lepiku film mõtles välja mu vend, tähistades sellega žanri, kui eluruumi omanik kõnnib, kaamera käes, läbi kogu oma elamise ja võtab kõik nurgad üles. Tõsi, erinevalt hr Lepikust olin ma ringkäigul vait.)

Valmib ka seniolematu loodusfilm 22 minutit äikest, millest on hõivatud reedese postituse pildid.

Filmiõhtul vaatan teist korda filmi The Party (1968), mis oli esimene film, mis võeti peale filmi ka videole, nii et oleks kohe näha, kuidas välja tuli. Meenutan kõiki neid tuttavaid, keda peategelane meenutab. Neid ikka on, mitu.

P, 397. päev: Speyer

Käin Speyeri tehnikamuuseumis. Põhjus on selline, et olin umbes märtsis ostnud reisi Sinsheimi tehnikamuuseumi, aga paraku ei ühildunud see puhkuseplaanidega ja tuli ära jätta. Speyer on umbes samasuguse ampluaaga ning pealegi siinpool Reini Rheinland-Pfalzis, st sinna viib Rheinland-Pfalzi päevapilet (18 €/1 in, 25 €/2 in), aga Sinsheim on mõnikümmend kilomeetrit kaugemal üle jõe Baden-Württenbergis, kuhu saab ainult tavalise rongipiletiga, T. linnakesest 46–55 €/inimene/ots.

Alustuseks magan sisse, ärkan kell 6.30, mis on just see kellaaeg, mil olen kavatsenud uksest välja astuda, et jõuda 7.17 rongile. Astun tegelikult kell 6.45 ja midagi maha ei jätagi. Võtan jaama suunas hästi pikad sammud ja lähenen jaamale tagantpoolt (et vältida kaart, mis tekib üle jaama viival D. maantee viaduktil). Olen jaamas 7.10 ning nõnda vara kui 7.13 on mul kassast pilet ka käes.

T-s jaama automaadist Rheinland-Pfalzi pilet, mis kehtib ka Saarlandis. Saarlandi võiks nimetada ka "Saksa Saaremaaks" – Edgar V. Saks nimelt arvas raamatus Esto-Europa, et saksa kohanimi Saar tuleb soomeugri sõnast saar, et ta nagu kolme suure jõe vahel on — mis on veider, sest a) Saar on ka jõe nimi ja sageli on veekogude nimed vanemad kui muud kohanimed ning mismoodi saab jõe nimi olla saar?; ja b) heitke pilk kaardile – mismoodi "jõgede vahel"? Miskipärast ei ole Saks siin rakendanud oma tavalist mõttekäiku, et jõenime lõpus olev R on lühenenud soomeugri tüvest raba (mis Saksa väitel tähendas algselt igasugust veekogu).

Ajakirjaputkast Saarlandi 1:75 000 kaart, papagoiajakiri ja kaks lennukiajakirja, mida lugedes teen aega parajaks, järgmise rongini on aega umbes 50 minutit. See läheb kell 9.01, sihtkohaks eilseni täiesti tundmatu linnake Homburg, kuhu rong jõuab 11 läbi. Saari alamjooksu metsane org on väga lummav, edasi tuleb tööstusmaastik, siis uuesti metsa ja põlde.

Homburgis on aega rongide vahel ligi 50 minutit, õhufoto järgi (kogu Saksamaa umbes 1:2000 õhufoto on Google Earthis olemas) on jaamast pooleteist kilomeetri kaugusel linnusevaremed, aga kohapeal selgub, et sinna otsa viib väga käänuline ja pikk tee. Sajab, kaart saab märjaks. Kõnnin vanalinnani, teen vihmavarju alt pilti. Jaama ees kiirustab meesterahvas, kandes umbes poole meetri pikkust Tinky Winkyt antennipidi nagu sangast.

Homburgist veidi edasi ja veidi enne Kaiserslauterni on Landstuhli jaam, millest paistab üle põõsaste kiirtee ääres olev McDonald's sildiga Ramstein, mis on ainus raudteele paistev märk Ramsteini lennuväebaasist, millel juhtus lennundusnäitusel kunagi kole õnnetus, mille järgi võttis omale nime Rammstein, kelle esikplaadil Herzeleid on ka samanimeline laul. Mis oleks sobivaim, kui selle laulu katkend ühendada selle sildiga. Aga paraku kohast, kus rong seisma jääb, silt ei paista ja tagasisõidul ma sinna poole istuma ei saa, nii et pilt jääb tegemata.

Homburgist viib rong kohta nimega Schifferstadt, mida samuti kuulen esimest korda, sealt neli peatust edasi Speyerisse, kuhu rong jõuab kell 13.30. Ostan jaamaputkast linna tutvustava raamatukese, mille taga on kesklinna plaan, ning asun selle järgi orienteeruma tehnikamuuseumi poole. Läbin kena vanalinna [Speyerit sõjas eriti ei pommitatud] ja teen kiire tiiru ka toomkirikus, mis on pärast Cluny kloostri mahalammutamist Napoleoni ajal suurim romaani stiili kirik maailmas ja UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Seal puhkab kivikirstudes keldritäis Saksa keisreid. Krüpt olevat Euroopa suurim romaani stiilis sammassaal.

Muuseum on toomkirikust mõnisada meetrit edasi, olen seal kohal umbes 14.10. Planeerin vaatamise ajaks kuni kolm tundi. Õnneks ei ole muuseum mitte väga suur, vaid lihtsalt suur.

Sissekäiguhalli juures on kaks kinosaali (kuhu ma ei taha), seejärel hallitäis autosid, vedureid ja lennukeid, selle kõrval õues vaguneid ja vedureid, paate jne, tokkide otsas lennukeid, siis suur lage plats ja teises otsas nurga taga veel lennukeid, laevu ja helikoptereid ning mere- ja mudelimaja.

Eks see muuseum ole rohkem meelelahutus. Papist dinosaurused on ainult puudu (aga on üks vee- ja kaks kuivliugteed). Üks Saksa lennukimootor on eksponeeritud, sussid püsti (Saksa lennuki-V-mootoritel oli väntvõll üleval); Ju 52 tunnus on ühel pool üks ja teisel pool teine (sellest, et kirjatüüp on vale ja ristid valedes kohtades, me üldse ei räägigi); Rheingoldi väidetakse Hitleri-Saksa valitsuse rongiks – ajaloohuvilised teavad, et Hitleri isikliku rongi nimi oli hoopis Amerika (allik: David Irving, Hitler's War) ning Himmleri omal Steiermark ja Göringi omal muidugi Robinson (allik: KTB des OKW, Bd. I (lehekülge ei leia üles)); tokkide otsas on peaaegu kõik lennukid esil kaldu, nii et B747-s (maapinnast umbes 30 m kõrgusel) hakkab mul paha umbes 2 sekundiga, sest teatavasti kui lennuk on kaldu muidu kui keeramise pealt (mil mõjuvad jõud lasevad sõitjal arvata, et ta on otse), siis on ta alla kukkumas.

Vähemalt kahes õues seisvas õhusõidukis on linnupesa. Phantomi sees on mingi väike tume lind, keda ma ei tea (määraja järgi sarnaneb natuke kaelustäksile, kuigi mitte täiesti, on varblase suurune, aga pikem ja kõhnem, tumepruun ja maas kõndides laia valge pikitriibuga küljel, lennul vilksatab eestvaates midagi roostepruuni), Mi-24P rootoris elab linavästrik.

Põnevaimad eksponaadid on Bf 110 vrakk (peamiselt tiivad; saba jäänused taas tagurpidi), Dassault Mercure (minu jaoks põnev asjaolu, et VEB Plastikarti 1:100 Mercure'i mudel oli mu esimene mudel ning eksponaadil on koguni värvilahendus ja lennufirma logo sama [tagantjärele tarkus: mis pole ka ime, sest neid tehti üldse ainult 10 tk ja ainult üks lennufirma oli nii loll, et osta lennuk, mida oli vaja tankida iga lennu järel – Dassault tegi muidu sõjalennukeid ja nad jätsid selle asjaolu kahe silma vahele, et maanundud reisilennukeid tavaliselt ei hakata kohe tankima, vaid isegi lühimaalennukid võivad teha mitu lühikest lendu ka vahepeal tankimata]), kääbusallveelaevad Neger (kummalise kupliga), Biber ja Seehund, laevamudelite seas umbes 4 m pikk Grille mudel. Mudelimajas on keegi mudeldaja asetanud SR-71 mudeli muru peale, Bf 110 ja paljude teiste propellerlennukite kõrvale (no kõiki sama mõõtkava mudeleid ei ole vaja samasse dioraami panna). Enamikest mudelimaja mudelitest üpris kiire sammuga mööda kõndides mõtlen endamisi, kas neil mudelivõistlusil, kus ma käinud olen, need üle 10 punkti saaks (enim võis saada 120 p, olen oma silmaga näinud 119 p mudelit ja minu parim mudel sai 116 p), sest need sarnanevad ehituskvaliteedilt vägagi sellele tundmatu mudeldaja tankile, mis kord sai võistlusel 7 p; aga suured laevamudelid ja vrakkide praeguse seisundi mudelid on head.

Sisse saab ronida (ja pleksiklaasi tagant juhiruume näha) peale ülalnimetatud kaldus B747 veel umbes sama kaldu, aga palju tudisevama trepiga ja maapinnast umbes 10 m kõrgusele mingisse keskmise suurusega Vene propellerlennukisse, mis vedas kunagi Ida-Saksamaa tähtsaid ninasid ja mille tahaossa on kuidagi paigutatud limusiin Tšaika, mille massi teades lahkun lennukist sedamaid; Dassault Mercure'is pääseb ainult esikusse; Mi-8 helikopteris on alles autentne hais; on üks Vene mere-päästekopter; ja on Ukraina propellerhiid An-22 Antei, mille juhiruum on kahel korrusel ja kaubaruum on mõõtmetega 33 × 4,4 m ning, mis selle muuseumi kohta veel eripäralisem, Antei on täiesti rõhtasendis!

Veel saab sisse ronida 1960. aastate allveelaeva U-9 ning seal täiesti autentselt kaks korda pea ja üks kord küünarnuki ära lüüa. Allveelaevas valjuhääldeist kaikuv tutvustus väidab mäletamisi seda, et kujutage ette, kuidas siin elas ja töötas 220 meest; ei kujuta, sest nii palju siia füüsiliselt ei mahu, isegi mitmes kihis mitte, muuseum on õigele arvule lihtsalt nulli otsa pannud.

Kinnitan muuseumi sööklas keha (kell on neli läbi), seejärel kõnnin rahulikult linna poole. Toomkirik on kinni, päike keerab juba õhtusse. Jaamast 18.26 rongi peale. Tagasisõit on kokku viies jaos, vaja on silmas pidada, et õigest jaamast mööda ei sõidaks. Seekord on ümberistumised enne T. linnakest Schifferstadis, Kaiserslauternis (kus ongi jaamahoone ees perrooni peal papist dinosaurus) ja Saarbrückenis. Õhtu läheb pimedaks ja Saari metsasel alamjooksul on juba täitsa pime.

Kogu paljude tundide rongisõidu jooksul kontrollitakse pileteid ainult siinmaa rongis.

Jaamast jalgsimatk tagasi. Päevane läbikõnd on umbes 22 km ja olen saavutanud saavutamatu: mul on Meindli hõõrdumiskindlast saapast ja kahest paarist sokkidest hoolimata jalad villis. Küllap ei aita kumbki hõõrdumisvastane meede muuseumis eksponaadi juurest teise juurde tatsumise vastu, vaid aitavad ainult normaalse matkasammu puhul.

L, 396. päev: vihm

Sajab. Skannin vanu negatiive, loen.

Filmiõhtu sisustab A Shot in the Dark, mis on see Roosa Pantri film, kus Roosat Pantrit ei olegi.

R, 395. päev: nii pikk, nii pikk on võitlejal

Hommikul võib lugeda kohalikust lehest, mis asju monsieur Poutin siinmaal ajamas käis. Pildi peal on ta pool pead lühem kui kroonitud pea ja turvameestega võrreldes suisa pisike. See mõistagi viib loogilise küsimuseni: kui pikk on Putin?

Internet teab vastata, et ametlikult 170 cm, kuigi sama lehe kommentaarides kinnitab mitu venelast, et tegelikult on pigem 165 cm.

Ja ülevaade kogu ülejäänud täna- [ja laupäeva-]hommikusest uurimistööst: poliitikute ja muude tuntud inimeste pikkusi läbi aegade. (Rohkete hilisemate täiendustega.)

• Peeter I – 2,01 m
• de Gaulle – 1,96 m
• bin Laden – 1,94 m
• Lincoln – 1,93 m
• Henry VIII – 1,91...1,93 m – kaalus elu (1491–1547) lõpupoole üle 140 kg
• Johnny Weissmuller – 1,91 m
• Trump – 1,91 m või 1,88 m
• Chirac – 1,89 m
• Bush vanem – 1,88 m
• Clinton – 1,88 m
• Hussein – 1,88 m
• Mannerheim – 1,88 m
• Roosevelt – 1,88 m
• Washington – 1,88 m
• Jeltsin – 1,87 m
• Milošević – 1,86 m
• Kennedy – 1,85 m
• Obama – 1,85 m
• Reagan – 1,85 m
• Blair – 1,83 m
• Major – 1,83 m
• Valdemar II – 1,83 m
• Kekkonen – 1,81 m
• prints Charles – 1,80 m
• Bush nooremb – 1,79 m
• Karl XVI Gustav – 1,79 m
• printsess Diana – 1,78 m
• Göring – 1,78 m – kaalunud „1 gööring” (130...140 kg): leia kehamassiindeks!
• Prodi – 1,76 m
• Gorbatšov – 1,75 m
• Himmler – 1,75 m – see määras SS-i astumise vähimpikkuse
• Truman – 1,75 m
• Hitler – 1,74 või 1,76 m
• Goethe – 1,74 m
• Schröder – 1,74 m
• Brežnev – 1,73 m – rahvasuus „eestlasele kõrini, venelasele do huja”
• Mao Zedong – 1,73 m (või 1,60 m või koguni 1,80 m)
• Halonen – 1,72 m
• Putin – 1,70 m
• Mussolini – 1,69 m
• Napoleon Bonaparte – 1,69 m (või 1,66 m või 1,68 m) – see, et ta oli alla 1,50 m (või 1,57 m), oli temaaegne Inglise propaganda
• Churchill – 1,68 m või 1,70 m
• Nikolai II – 1,68 m
• Richard Wagner – 1,66 m
• Akihito – 1,65 m (või 1,63 m)
• Lenin – 1,65 m (või 1,64 m) – rahvasuus „metr pitisjat s kepkoi”
• Sarkozy – 1,65 m või 1,68 m
• Berlusconi – 1,64 m
• Gandhi – 1,64 m
• Hollande – 1,64 m
• C. R. Jakobson – 1,64 m
• Elisabeth II – 1,63 m – täpselt sama pikk kui Björk
• Haile Selassie – 1,63 m
• Kim Jong-il – 1,62 m (või 1,55...1,65 m) – kandis 12 cm paksuse tallaga kingi
• Medvedev – 1,62 m
• Stalin – 1,62 m – 1902: 2 arssinat ja 4½ verssokit
• Hruštšov – 1,60 m
• Arafat – 1,57 m
• Goebbels – 1,55...1,60 m
• Ben-Gurion – 1,52 m
• Deng Xiaoping – 1,52 m
• Attila – 1,50 m
• Dollfuss – 1,50 m
• Benito Juarez – 1,37 m – Mehhiko president 1867–1872, lühim teadaolev riigijuht

(Muud allikad: Google, celebheights.com, IMDb. — Ilvese, Laari, Pätsi, Rüütli ja Vaino pikkust Internet ei tea. Telegraph väitis järelehüüdes, et Lennart Meri oli 193 cm (6’ 4”) pikk, milles ma tugevasti kahtlen, sest ta oli lühem kui Clinton. 1990 oli juhus Meriga kohtuda ja mul on mälestus, nagu ta olnuks minustki (182 cm) lühem; võib-olla näis ta pikk olevat oma kõhnuse tõttu (eriti esimesel ametiajal). Ilves on omakorda pikem kui Meri.)

Samastumisvõimalusi igale pikkusele, eks ole.

Aga küsimusele, mis mind on kaua aega huvitanud – mis on Savisaare IQ? – Internet vastust ei tea.

* * *

Käin Kirikmäe prismas poes, rahvast on pika nädalavahetuse eelse päeva kohta vähe. Tühistan reisibüroos 2. juuniks plaanitud reisi Sinsheimi tehnikamuuseumisse.

Õhtul on tugev äike. Mul on rõdukoht:

N, 394. päev: püha Antonius, püha Vladimir

Tavalisest pisut varem tööle, kell 10 on ülevaadatava tõlke tähtaeg. Saan valmis ja kirjutan põhjaliku tagasiside, millest kahjuks unustan hurjutada tõlkijat mõtlematuse üle tõlkida kaela kangus kaela nihestuseks – siis ei suudaks töötaja edasi töötada, sest ta oleks kas halvatud või üldse surnud.

Siis on tõlkida lühike meditsiinitekst, kus parandan tõlkemälus olevaid vigu (nagu et hip fracture ei ole mitte puusaluu murd, vaid reieluukaela murd).

Sitemeter näitab, et viimase nädala jooksul on otsimootorid leidnud siinse blogi kuus korda, kui on otsitud sõnu püha antonius tungaltera. Jaah, Internet on selle kohta eestikeelset materjali ikka kohe väga pungil täis, nii et ma võiksin ilmselt paljud koolireferaadid uppi keerata, kui kirjutan mis tahes teemal Internetis ainsana eesti keeles!

Monsieur Poutin — prantsuse keeli on kirjapilt ou-ga kahel põhjusel: esiteks häälduse pärast ja teiseks selleks, et vältida kahetsusväärt seginimekut sõnaga putain — Kirikmäe otsa ilmselt ei kavatse tulla, sest siin on kõik ilus ja rahulik ning täpsuslaskureid ei paista. Meenub isa mälestus, kui Gorbatšov käis Tallinna raekojas. Isa töötas Müürivahe tänavas majas, kus praegu on majandusministeerium ja Itaalia saatkond. Kui Gorbatšov viibis vanalinnas, pidid töötajad viibima siseruumides. Isa märkas, et vastasmaja akendelt peegeldub keegi kõndimas nende maja katusel, mille peale olla ülemus vastanud, et "see peab seal olema". Samas üle tänava, Assauwe torni kõrval Sõpruse kino vastas oli pirukabaar, milles käis tallinlastega kohtumas Nikolai Rõžkov, tollane N. Liidu peaminister, ja seda pirukabaari nimetas isa elu lõpuni "Rõžkovi baariks". Ning Rapla kandi rahvas mäletas hea sõnaga seda kõrget KGB juhti, kes külastas umbes 1986. aastal Kehtnat, sest temast jäi järele kordatehtud maantee.

Aga veel põnevam on see, et ei paista ka helikoptereid linna kohal. Mäletate, kui Blair käis Tallinnas ja kaks helikopterit kogu aeg linlastele näitasid, kus ta parasjagu täpselt viibib?

Ja teema lõpetuseks veel meenutus umbes 1993. aastast, kui Eestis käis Rootsi kuningas, kes tegi visiidi ka Haapsallu. Nimelt oli vennal siis VHF-raadio, mille FM-laineala oli mitte tavaline 87,5–108,0 MHz ega ka mitte veneaegne UKV-laineala (mis ta nüüd oligi... 65,9–73,1 MHz), vaid ulatuslik ~50–150 MHz. Sellega kuulis raadiotelefone, näiteks taksojuhtide kõnet. [Ja kord stiilset ligi pooletunnist vestlust, kuidas vanem vend Rein vestleb haiglas oleva õe Külliga, kui ise bussipeatusest kodu poole läheb – mille üleskirjutuse tegin uudisjutuks pealkirjaga Kui sa tuled, too mul' lilli.] Ja oh üllatust, ka politseid, kes tollal kasutas veel täiesti lahtist sidet. Vend ajas kodus laua taga kaardi peal näpuga järge, kus parajasti kuningas on.

* * *
Kuumus jätkub. Hommikul oli paras olla mantlis, aga päeval ja ammugi mitte õhtul enam mitte. Õhtune film on The Pink Panther, mis on ainus Roosa Pantri film, kus peategelane ei ole inspektor Clouseau.

K, 393. päev: vaevused

Toimetan terve päeva teksti, mis jutustab töökaitsest, mida tänapäeval nimetatakse eesti keeli inglise keele eeskujul peenelt töötervishoiuks ja tööohutuseks – nõnda käiakse Pariisis / ja ka põhjanabal niisiis (F. Kotta). Selle tõlkijal pole olnud suurt aimu ei asjast ega selgest sõnastusest (nt kasuta jõu rakendamiseks oma käsi – ja ära kellegi teise käsi kasuta, eks ole). Mitu korda arvan, et võiks panna ebarahuldava hinde, aga jätan otsustamise homme hommikuks, kui on töö tähtaeg.

Ungari kolleeg G käib jagab kutseid homsele üritusele, kus DJ Puli ja DJ Bela keerutavad Euroopa idaosa muusikaga plaate. Saame teada, et DJ Puli on tema ise. Võimalik, et lõbus nimi Puli vihjab Ungari koeratõule (ja mitte soome oskussõnale puli-ukko), ehkki G soengu järgi seda iialgi ei arvaks.

Õhtupoolikul tuleb meil, et homme väisab siinmaad keegi monsieur Poutin ja Amnesty korraldab Platsdarmil meeleavalduse (mis täpselt sobib lõunapausiga), et mis ta teeb oma maal inimõigustega. Usun, et parimal juhul peeretab nende peale ja kõikvõimalike meeleavalduse peale nõndasamuti. Peace of our time.

Postis on DVD tõsielufilmiga Trinity and Beyond, mis jutustab tuumarelva arendamisest aastail 1945–1964 ja on murranguline selle suhtes, et kasutas efektselt pildi ja heli kumuleerimist – kui muidu on filmides kombeks lisada nõrgale pildile mõjus heli ja vastupidi, siis siin filmis on taustmuusika dramaatiline klassikaline muusika ja forte fortissomo'd on sätitud täpselt tuumaplahvatuste hetkele. Tuumakatsetuste filmimisest oli omaette film, Atomic Filmmakers.

Pärast veel muinasjuttfilmi Matrix'i III osa, mida ma varem näinud ei ole ja mis on I osaga võrreldes ikka suisa hale (eriefektidest hoolimata).

T, 392. päev: kuum

Hommikueine koosneb poolest puisest ananassist (mis oli pärit jaamapoest). Muud kohe manustatavat sööki järel ei ole (on pakisuppe ja üks valmisroog, mida aga tuleks soojendada praeahjus, mida mul ei ole).

Prantsuse keele kontrolltöö eest olen saanud 83% punktidest ja hea hinde. Tore, tore. Prantsuse keel on rikastunud ainult kahe seniolematu grammatikavormiga.

Annan toanaabrile tagasi tema DVD; küsib, kuidas oli. Vastan ausalt: Not bad. Laenan vastu filmi Koyaanisqatsi. Jutt läheb kuidagi Peter Sellersile ja toanaaber mainib vana filmi The Party, kus on Peter Sellers – mille peale ma nendin, et muidugi on see vana film, sest Peter Sellers suri juba päris palju aastaid tagasi. Pärast lõunat tuleb, DVD-karp näpus.

Ülevaadatav tõlge on muidu hea, aga seda ei ole vist kuigi hoolikalt üle loetud, sest seal on arusaamatuid ja mitmetimõistetavaid kohti ning lustakas näpuviga peeaegu. Speller viimast ei avasta, aga lisage see endale Wordi automaatparandustesse nagu mina omal ajal parandused kitselüliti → kaitselüliti ja seaketas → saeketas.

Pärast tööd Kirikmäe prismast palju söögikraami.

Korteris vaatan ära laenatud filmi. Peter Sellers tuntud headuses. Erinevalt sellistest "komöödiatest" nagu ülivägivaldsest Üksi kodus-seeriast, ei põhine ükski naerukoht sellel, et keegi tegelane saaks kõvasti haiget.

E, 391. päev: jälle tööl

Täna on üle pika aja taas tööpäev. Mul on mälestus, nagu oleks pika töö tähtaeg kell 10. Olen kohal vara, aga selgub, et hoopis kell 12. Oh mis tore, kuigi ikka täpselt ei jõua, parandusi on palju.

Ilm on kuum, toas on nagu saunas ja õhtupoolikul tuleb käima panna ventilaator. Loodame, et toanaabri potitaim kannatab tõmbetuult.

Eile õhtul mõistsin, et kuigi teatud toimetustöö tähtaeg on alles teisipäeval kell 12, siis ma olen samal ajal ju prantsuse keeles, mis tähendab, et see peab valmis olema täna õhtuks. Ja saabki. Jään umbes kaks minutit maha 16. bussist ja jätan seega katki plaani jõuda veel Kirikmäe prismasse. Korteris peaks veel mingit sööki olema.

Õhtul skannin vanu pilte, digikujule saavad 1987. a Otepääl Sirlas veedetud suusanädala lustlikud pildid, kuigi siis oli paraku pilves ilm ja film sai ilmutamisel valgust. Muidugi on parimad pildid ikka need, mida ei ole võetudki, näiteks padjasõjast, ülisuure aknaga ja ereda elektrivalgustusega kemmergust, tagasiteel nähtud Gorbatšovi autost, saunast (mis oli alguses üht klassikalist tüüpi Herren und Frauen ja pärast teist, gemischt, aga õnneks klassijuhataja ei saanud teada), leiliruumist koorikuga lumehange hüpanud klassivendadest (kes olid lavale naastes kaetud verepiiskadega sama ühtlaselt kui püha Viktor Niguliste altarimaalil) ning eriti kaasasmugeldatud õllekastist, mille viibimine samas bussis koos klassijuhataja kõikenägevate silmadega on – nagu ma olen varem mujal kinnitanud – minu jaoks senini täielik müsteerium.

P, 390. päev: äike

Taastun ja muudkui söön. Päeval toimetan paberi peal läbi homme hommikuks üles antud töö, mida hommikul tööl ei jõuaks.

Õhtul on äike. Leian lõpuks üles akulaaduri (mis oli sattunud ühte kohvrisse). Parandan viimaseid kodutöid, selgub veel nii mõnigi semestrihinne.

L, 389. päev: Wanderlust

Üles viiest, napilt enne kuut bussi peale. Seljakott on asju nii pungil (raamatu oleks pidanud maha jätma), et bussi poole joostes kargab suurem tasku lahti ja raamat pudeneb välja. Buss ei oota. Raamatut üles korjates näen, et selle järel tuleb teine buss, mis on mind märganud (sõidab peatuse poole hästi aeglaselt). Jooksen selle peale ning loodan südamest, et raamat oli ainus, mis kotist välja kargas, mitte näiteks vahetuspesu.

Veidi enne jaama sajab tugevasti vihma. Usun ilmateadet, et vihm jääb kohe järele ja õhtuks läheb suisa selgeks.

Jaamas on kella veerand seitsmest kohal kolm piletimüüjat, aga selgub, et õnnis kuudiaeg (remondi ajal olid piletikassad jaama kesksaalis kuudi moodi konteineris) on läbi ning onkel näitab näpuga üles, et kas ma ei näe, et tema müüb ainult riigisiseseid pileteid. No taevas halasta, neid on olemas ainult kahes tariifis ja ei ole ka näha, et laupäeva varahommikul tema poole inimesi tungleks.

T. linnakeses on rongide vahel aega umbes 50 minutit. Ostan liidumaa päevapileti ja näen, et ees on rong samasse sihtkohta kui 7.59, aga väljub kell 7.16 ja peatub igas peatuses. Sõit on äge, raudtee käänleb piki Kylli udust orgu.

Istun vasakul, et näha üsna tee algul oleva Ramsteini linnuse varemeid. Ramstein oli populaarne linnusenimi; mitte segi ajada Ramsteini lennuväebaasiga, kus toimunud suurõnnetuse järgi võttis üks Saksamaa metallimeeste kollektiiv endale nimegi, ega ka mitte Donald Rumsfeldiga – ja see oli kohvrikaotamisega kuulsaks saanud kaitseminister Hanson, kes suutis need kaks nime siiski segi ajada. Juhtub, juhtub.

Õhukuurordis nimega Gerolstein, kus ammutatakse Gerolsteini mineraalvett, vahetan rongi. bahn.de sõiduplaanis oli rongiliigi tähiseks mitte ootuspärane RB, vaid mingisugune VEB (Ida-Saksamaal tähedas VEB riiklikku ettevõtet, Volkseigener Betrieb). Selgub, et see siin on hoopis Vulkan-Eifel-Bahn. Et see ei ole Deutsche Bahn, siis ka Rheinland-Pfalzi päevapilet rongis ei kehti. Üliväga täiskustud jaamatunnelis on rongi pilt – rõõmustaval kombel on see nn Mulgi Ekspressi taoline kahe vaguniga rööbasbuss.


Kui välja arvata üks oma vanavanemate meelevallas olev teismeline, olen rongis noorim reisija. Ülejäänud on pensionärid, kes on veel vanemad kui see rong (VT98, 1953). Kisa on palju.

Tee on kitsas ja käänuline, paaris kohas kraabivad puuoksad rongi külgi. Ühe käänaku taga istub raudteel kollane kass, kes põõsastesse volksab. Istun vulkaanivaadete suhtes valel pool ja aknad lähevad peagi uduseks (nii et pilte ei ole). Rongikere kägiseb ja vedurijuht (õigemini oleks teda rööbasbussi puhul kohasem nimetada siiski rongijuhiks) meenutab kõhedal viisil piiluparti. Alloleval pildil on vasakul konduktor, kes rongis ringi käib ja pileteid müüb ning peatuste eel rongimürinast peatusenimesid üle karjub ning peatustes uksi lahti teeb ja kinni paneb.


Daunis kobin maha (pensionärid sõidavad edasi), rongijuht ja konduktor käivad värsket õhku hingamas.

Ronin Dauni vulkaanimuuseumini (kui ma juba seal olen, eks ole), aga see avatakse laupäeviti alles kell 11 ja selleni on üle tunni aega. Teen tiiru keset linna oleva künka otsas, kus kunagi oli linnus, aga pärast 19. sajandit enam ei ole, jäi vaid uuem kirik ja uuem mingi valitseja residents, kus nüüd on restoran. Siis jaama tagasi, et äkki on vahepeal avanenud jaamakemps. Ei ole. Jaamas on vanast kupeevagunist ehitatud baar, mis ei jää mingit pidi alla Eesti samalaadsetele baaridele, ei sisekujunduse ega muusikavaliku poolest – leti ees peatub silm kassetivirnal ja seal on esindatud õige kirju pilt 1980. aastate alguse ameerika löökmuusikat, kus ükski nimi ei ole tuttav, aga üleskammitud soenguid õhkub igast laulusõnast. Ja muidugi on baaris olemas kemps.

Kell 10.32 astun jalgratta-matkarajale. Saksamaal on olemas lähi- ja kaug-jalgrattateed, see siin on kaug- ehk matkatee. Silt lubas tee ääres palju pinke ja muid toredusi. Kõnnin alguses sellepärast, et asfalt on märg, aga kuivamas. Esimese kolme kilomeetri peal – mis pealegi tõuseb vaikselt mäkke (vanadel raudteetammidel on kalle kuni ±2%) – näen nelja puhkekohta. Ühes sumleb umbes 20–30 sellises vormis ratturit, et mõnele antakse tehnilist abi juba 2,5 km läbimise järel. Mina ja see seltskond möödume päeva jooksul teineteisest veel vähemalt neli korda – nemad sõidul ja mina siis, kui nemad järjekordses peatuskohas aega veedavad (ja jalgrattaid parandavad).

Olin kuni eile õhtuni marsruudi mitu korda Google Earthis ette mänginud ja meelde jätnud kohad, kust on tore vaade. Aga midagi – raudteetamm on enamasti võsa vahel ja nii jäävad maarid mul üldse nägemata.

Umbes veerand kaksteist olen raja kõrgeimas punktis, edasi hakkab tee langema. Panen uisud alla, topin fliisi ja kingad (mõningate raskustega) seljakotti ning astun rajale, mis on juba pooleldi kuiv.

Esimesel kilomeetril ei ole vaja hoogu anda üldse.

Ja edasi läheb samuti samas vaimus. Umbes viie kilomeetri pärast lendab mulle mingi putukas kurku, kelle ma alla neelan; järele jääb veider, aga mitte nii vastik maitse nagu võiks arvata. Peatun, joon vett, maitse täiesti ära ei lähe.

Teine peatus on kavas teha järgmise viie kilomeetri pärast. Kaarti vaja vaadata ei ole, sest kuhugi eksida ei ole, muudkui mine otse. Tee on esialgu suhteliselt tasane, vaiksed tõusud ja langused. Kohati on endisi väikeviadukte minema kaevatud, seal on siis veidi suurem mõnemeetrine langus ja pärast tõus. Tee ääres on kilomeetripostid kaugusega Wittlichi jaama, mis on ka minu sihtkoht. Dauni jaamas oli 40-koma-midagi km post. Iga poole kilomeetri takka on kaugus kirjutatud valge värviga põiki üle tee.

Daunist umbes 10 km kaugusel on Gillenfeldi asula, kus on toitlustusasutusi õige mitu, igal ees jalgrattalasipuud. Aga ma ei peatu rohkem kui vaja maantee ületamiseks. Asfalt on külas väga nigel ja lohud on sellised, et paremal uisul läheb pidur maha.

Pärast asulat keerab tee üle karjamaa tagasi raudteetammile sellise tõusuga, et minu ees tuleb üks keskealine abielupaar ratastelt maha. (Hiljemalt siinkohal on paslik märkida, et rohkem rulluisutajaid ma täna ei näe.) Hiljem näen neid veel mitu korda sama tegemas. Raudteetammi ristmikul koguneb järjekordne matkaseltskond ja hakkab just siis paigast võtma, kui ma nende vahelt läbi sõidan, nii et hulk aega (pikal laugel tõusul) ummistavad mul tee kolm daami, kellesarnase pilt oli raamatus Maateaduse õpik algkooli V klassile ilma Eesti ja Suur-Saksamaata (1943), allkirjaga Alpi tõug. Rulluisutaja peab Saksamaal andma teed nii jalakäijale kui jalgratturile ning läheb kaua, kuni ka vasakul sõitnu tõmbub paremasse teeserva ja ma saan mööduda.

Mõni matkaseltskond on nii lahke, et esimesed möödujad ütlevad, et nende taga tuleb veel inimesi. Üldiselt antakse hulga maa peale kella, mille peale võtan paremasse teeserva ja veeren seal rahulikult, hoogu andmata (ja ühes kohas jään niiviisi seisma, kui ratturirodu on pikk ja hoogu anda ei saa). Mõnikord näitan käega, et minge mööda. Ainult üks rattur täpsustab, et ta tahab minust mööda sõita vasakult.

Muudest ratturitest erinevad ühe- või paarikaupa kihutavad ilmselt siinmaa ratturid, sest osa neist kõneleb prantsuse keeli. Nagu varemgi mainitud, tunneb siinmaa jalgratturi ära juba kaugele, sest siinmaal tavalised inimesed jalgrattaga ei sõida ja rattarõivaste müüjate äri õitseb. Kõik siinmaa jalgratturid on neoonvärvilisis rõivis keskealised kõhnad meesterahvad, tingimata päikeseprillid ees, peas nn Alieni-kiiver. Nendest on parem hoida nii kaugele teeserva kui võimalik.

Võimalus bussi peale minna on olemas ainult algusest 15 km kaugusel Manderscheidis (buss käib kahe tunni tagant), edasi jääb bussitee rattateest liiga kaugele. Aga 15 km kohal ei ole mingit tuju matka pooleli jätta.

20 km kohal on meeleolu väga kõrgel, uisud lippavad mis pöörased. Siin pöörab tee korraks edasi-tagasi üle kiirtee, sest põiki üle raudteetammi on ehitatud tuletõrjejaam. Tagasi raudteetammile toov sild on kaetud munakividega, which is not nice.


Wikipedia andmeil on siinkandi kiirtee A1 lõik üks vanimaid kogu Saksamaal. Raudteetamm läheb kiirtee alt läbi kokku neljas kohas, Hasborni lähedal on läbisõit kahes kohas sellise arhitektuurse lahendusega, mis kangesti meenutab stiili poolest futurismi:


Vahepeal heliseb kotis telefon, on kõne kodust. Selles kohas on vaade selline:


Tee lõpuosa langeb viie kilomeetri peal üle saja meetri. Osa sellest on metsas, kus rada on kohati niiske. Niiske peal pidurdada on kahtlane, eriti sodi peal, mis võib koguneda piduri vahele – või uisk lihtsalt alt minna, nagu möödunud augustis juhtus. Ühel vaiksemal, aga väga libedal langusel sõidan üsnagi pingviini-meetodil, kätega vehkides tasakaalu ja suunda hoides. Alati on võimalik rajalt välja joosta, pean meeles, nii et olukord kole ei ole.

Kiirus on enamasti rahulik 15 km/h, märgadel kohtadel vähem, 10 km/h ringis. Märjal asfaldil veereb uisk halvemini kui kuival, nii et vesisele kohale sõites on aeglustus tunda isegi pidurdamata.

Langul on kaks tunnelit, mille eel on sildid, et sõitke allamäge aeglaselt ja pange tunnelis tuled põlema (on ja panen). No ja kui ma teisest tunnelist välja saan sodiga kaetud rajale, lendab tagantpoolt üks... nimetagem asju õigete nimedega (ja vormis, nagu soovitas üks lugeja)... veloci-pédé ja pidurdamise asemel karjub midagi. Olen nii tee paremas servas kui vähegi saan, aga sellest ei ole kasu ja satun parema uisuga teelt välja. Teen palju kummalisi hüppeid nagu komissar ja sepp Laansoo kahevõitluses Noorte kotkaste teatrikohanduses, kus koreograafia oli hilisemalt ehitusteaduse doktorilt – vasak uisk on asfaldil sodi sees ja veereb või vähemalt libiseb, parem on teepeenral sodi sees ja ei veere ega libise üldse. Aga maha ei lange. Tulemus on see, et istun mingi sillakese peal ja üritan piduri juures olevat ratast alt võtta, et pidur ära puhastada (on nii täis, et on ratta kinni kiilunud). Parem jalg saab tuulduma kah.

Ja nii juhtubki, et peale selle hoolduspausi ma rohkem kogu matka ajal maha ei istugi. Vasaku jala väiksemad varbad hakkavad lõpupoole tulitama, kui olen läbimas Wittlichi linna. Oleks tee ääres mõni pink, istuksin maha ja tuulutaksin vasakutki jalga. Aga ei ole. Muidugi mõista on viimased viis kilomeetrit need kõige pikemad. Wittlichi jaamaasulas ekslen pisut ringi.

Jaamas olen kell neli, rong otse siiamaale läheb kell 16.23. See on kiirrong, millele liidumaa päevapilet ei kehti; ostan automaadist pileti T. linnakesse, millest edasi mul on piiriülene päevapilet. Saan hulgast müntidest lahti.

Sõiduaega oli kokku 3 tundi 45 minutit, uiskudel läbisin kokku 39,2 km (läbisõidumõõdiku järgi). Pidurit pidi madalamaks keerama kaks korda. Enne uiskude allapanekut käisin umbes 5 km jala, nii et kokku tuleb korralik maraton. (Kes veel ei tea, siis kreeka μάραθον tähendab apteegitilli, see andis nime kohale, kus peeti Marathoni lahing – ja kust võiduteatega 34,5 km Ateenasse jooksnud sõnumitooja pärast hõiset "Meie võit!" (Νενικήκαμεν!) otsemaid hinge heitis, mis peaks olema piisav hoiatus kõigile pikamaajooksu huvilistele. On hoopis teine asi, kui inimese ja maapinna vahel on mitu tükki inimkonna suurimat leiutist, ratast, ja kui edasi aitab liikuda ka raskusjõud.)

Rongis põhiliselt magan. T. jaamas istuvad mu ette kaks ostlemiselt naasvat eesti tibi ja ajavad omavahel tibijuttu. Pärast küsib üle vahekäigu istunud saksa vanatädi, mis keel see oli, ega mitte soome; tibid siis kuulutavad, et ei, eesti, aga see on peaaegu sama.

Linnas olen 17.39, käin jaamapoes. On palav, päike särab. Pärast värskendavat vanni alustan filmiõhtut.

* * *
Mõni aeg tagasi laenas töötoakaaslane filmi Dead Poets Society, mille peaosas on Robin Williams, kelle puhul on vist liigne oletada, et ta kuuluks mu lemmiknäitlejate hulka.

Loo jutustamisel on vaja kahte asja: loo jutustajat ja lugu ennast. Loo jutustamisel filmis suuremaid puudusi ei ole, näitlejatöö ei ole suurepärane (kananahale ei lähe), aga enamjaolt lausa halb kah mitte. Seevastu lugu ise... See on nii pikemas kui lühemas plaanis sedavõrd etteaimatav, et võiks vabalt olla Jaan Tätte kirjutatud; see, et sellele Oscar anti, tähendab ainult seda, et muud samal aastal parima stsenaariumi Oscarile kandideerinud filmid olid veel halvemad (Crimes and Misdemeanors, Do The Right Thing, sex, lies and videotape – kas me teame neist midagi? – ja When Harry Met Sally). Et filmi tegevus toimub poistekoolis ja tütarlapsi näidatakse kokku ainult mõni minut, meenub tsitaat South Parkist: This is what we in the publishing business call gay. Really, really gay. (Sellega ma lihtsalt kirjeldan asjaolusid ega anna hinnangut, nagu ka ennist jalgratturite kohta.)

Et oleks viisakas ka midagi vastu laenata, uurin hulk aega oma DVD-riiulit. Sobivaid tavalisi filme mul ei ole. Tuleb pakkuda ebatavalist.

R, 388. päev: pikk nädalavahetus jätkub

Täna on normaalne tööpäev, kuigi meil on vaba. Kardetud vihma pole kuskil, vähemalt siin mitte (aga võib-olla on sajakonna kilomeetri kaugusel Saksamaal Vulkaneifelis ilm oluliselt teistsugune).

Käin õhtul uisutamas. Lõpupoole proovin, mida teeb jalgrattatee vallamaja pool, kus ma ei ole uiskudega kunagi käinud. See koosneb krobedast asfaldist ja kiviparketist, mida vast keegi endine raudteelane on paigaldanud nii, et vuugid on piki sõidusuunda.

N, 387. päev: usupüha

Vaba päev. Ajuti sajab natuke vihma, mis tõmbab kriipsu peale mu uisutamisplaanidele (kavas on teha pikk uisumatk ja enne seda maja ees jalrattateel kontrollida, kuidas pärast rataste pööramist uisk lippab). Veel koledam on see, et fallinrain.com teatab, et homme pärastlõunal sajab kavandatava uisumatka teel vihma ning hakkab just siis pihta, kui ma peaks olema jõudnud osani, kus algab pikk langus.

Skannin vanu filme, sh Moskva-klassiekskursiooni pilte. Lisan siia ilmeka näite samast pildist skannituna kunagi positiivist ja praegu negatiivist:


20 aastat mõtlesin, et laik klassivenna paremal põsel (vt vasak pilt) on kiusava klassiõe musijälg.

Kirjutan pika kirja oma viimase aasta tegemistest kooliaegsele parimale sõbrale, kellele olen viimase umbes neljateist aasta jooksul kirjutanud umbes kaks korda.

K, 386. päev: õige fail

Täna tuleb siis õige fail, kus on kümneid asjalikke parandusi ja üks asjatu. Põhjendan väga üksikasjalikult, miks on varasem versioon parem kui parandus. Ollakse nõus. Tore.

Veel üllatab täna hommikul tööl arvuti sellega, et kahest kuvarist parempoolne on umbes 60% ekraani laiusest (vasakust servast lugedes) venitanud üle kogu ekraani, st parem äär on serva taga. Veebibrauseri aken avaneb parempoolsele ekraanile kogu kuva suurusena ja selle liigutamiseks on vaja see kõigepealt vähendada. See jälle tähendab palju pimesi klõpsimist, kuni õige nupu peale juhtub.

Ja see pole kõik. Nimelt alates sellest, kui eelmisel nädalal kasutasin tõlke hindamise makrot, ei ole Wordi aknad käitunud korralikult (dokumendi aknad avanevad Wordi aknasse, mitte eraldi akendesse jne). Kuvarit sättinud itimees lubab mul lõuna ajal Wordi taasinstallida; pärast tuleb tagasi ja näitab, et lahendus on sootuks lihtne, seda saab teha Wordi menüüst.

Siis veel suhtlen ligi veerand tundi Eesti sidefirmaga, vahepeal kaob teenindaja kui maa alla ja ega mul ka töö kõrvalt kõige värskem tunne ole. Minu nimel on Eestis kaks lauatelefoni numbrit ja Elionile ei mahu pähe, et arved võiksid minna kumbki sinna aadressile, kus asub telefon. Aprillis muutsin ära teise telefoni arve aadressi ja tulemuseks on see, et kui varem tulid mõlemad arved mulle, siis nüüd lähevad mõlemad arved sinna. Varasem aadress oli nimekastiaadress ja saan teada, et Elionis aadressi muidu sisestada ei saa, kui peab olema tänav ja majanumber. Ning kui pakun, et sisestatagu kõigepealt sihtnumber, sellel numbril muud sihtkohta ei ole kui toatäis nimekaste, saan teada, et sihtnumbri järgi ka ei saa. Imestan, et põnev, enne seitse aastat selline aadress töötas, miks siis nüüd enam mitte. Eks järgmisel koduskäigul tule teine number ära anda.

Õhtul pikaks nädalavahetuseks süüa ostmas. Kella seitsme paiku on prisma leivariiul juba tühi nagu talongiajal. Muusikakogusse lisandub Björki uus plaat.

T, 385. päev: vale fail

Hommikul veel natuke prantsuse keelt. Bussis enam mitte, seal on vaev enda istmevahesse äramahutamisega (ilmselt on siinmaa inimeste reieluud vähemalt 20 cm lühemad kui eestlastel). Aga silma looja laskmist see ei sega.

Prantsuse keele kontrolltöö teemal ma „enne õhtut” (st enne järgmist teisipäeva) hõisata ei taha. Kahtlemata leiutan ka seekord mitu senilolematut pöördvormi.

Mitu õppurit küsivad õpetaja käest tundmatuid asju üle. Õpetaja käib siis ühe juurest teise juurde ja seletab, kuni lõpuks ütleb, et kui nad tahavad, siis ta võib juba kohe kogu töö ise ära teha, maksab ainult 150 €/inimene – ja selle peale küsib vähemalt kaks inimest, kas see on nali.

Kolmveerand üheteistkümnest saan enda jao valmis ja tulen tööle ära.

Meilis on teade, et mind on ametlikult loetud usaldusväärsete inimeste kilda, ja teine teade, et mu puhkusetaotlus on heaks kiidetud.

Kella ühest tuleb üks tekst, millega võimeldud veebruarist saati, selles väidetavalt Eesti pädeva asutuse muudatused – aga minu silmad neid ei leia. Isegi dokumentide võrdlemise funktsioon ei leia (võrreldes eelmise minu toimetatud variandiga). Kirjutan plaaniosakonnale, et palun küsige järele, äkki saadeti vale fail. No mitte ei taha uskuda, et kohe ühtki parandust ei ole.

E, 384. päev: tähed ja taevas

Homme on prantsuse keeles kontrolltöö. Hommikul loen üle eelmise kontroltöö või eksami jaoks valmismaalitud tegusõnade pööramise tabelid.

Tööl muudkui töö, ei midagi erilist – kui mitte arvestada seda, et leian seljakotist sinna ununenud binokli. Et töölt aknast on vaade palju ulatuslikum kui korteriaknast – täna on nähtavus üle 20 km – võiks binokkel ollagi parem tööl sahtlis. See binokkel (Optica 10 × 25) on olnud kasutusel 12 aastat järjest ja hakkab vaikselt õhtule minema – torud on hakanud logisema (ei püsi enam täiesti paralleelsed) ja teravustamine on suurem ooper. Mõne nädala eest hankisin tähtede vaatamiseks teise binokli (10 × 50) – mul korteris nimelt paistavad tähed niimoodi, et ei pea pead padjalt tõstma. Binokliga paistab tähti palju rohkem kui palja silmaga (eriti kui silmad on pimedusega harjunud) ja nende vaatamine isegi soojas toas pikutades on elamus.

Aga tagasi päevasesse aega.

Saadan ära järgmise puhkuseosa taotluse ja tellin lennukipiletid. Nagu varemgi, erinevad ka täna Estonian Airi ja SASi piletihinnad kasutatava otsisüsteemi otsilehel ja valimise lehel umbes viis korda. Nii jäävad ära eksootilised marsruudid Pariisi ja Viini kaudu. Tuleb otsida mujalt.

Õhtul poes ja siis tagasi korterisse. Lõõgastuseks YouTube'ist pisut põhjanaabrite huumorit (Kummeli), siis panen arvuti kinni (!!!) ja võtan ette prantsuse keele töövihiku, raamatu ja muuud paberid. Erilise hoolega loen neid asju, mida kindlalt tean homme kontrolltöösse tulevat, aga et ma olen kolm tundi puudunud, siis võib tulla ootamatuid asju.

P, 383. päev: äike

Päeval pikkade välgunooltega äike. Olen toas ja hindan kursuse kodutöid ning nõustan sõnastikutõlkijat.

L, 382. päev: matk

Pildike laupäevasest matkast. Tänu teaduse ja tehnika saavutustele ilmub see siia reaalajas – veel enne, kui ma ise võileiva hamba alla saan.

Jutuke tuleb ka, oodake pisut. Seniks märksõnu:

• suur vana maja tillukese oja kaldal
  
• konnalt ei võetud ütlusi
  
• täiskasvanute elu mõte ongi laste petmine
  
• kas see mägi või teine mägi
  
• lehmaonu
  
• hommage à Rakvere lihakombinaat
  
• sukeldumine põõsastesse
  

* * *

Kuulan kohale sõites raadiot ja avastan, et õige võimsa muusikaelamuse saaks, kui Reet Linna, kelle esituses kõlavad kõik laulud ühtemoodi, esitaks Enya laule, mis juba ongi kõik ühtemoodi. Sellega võiks teha eduka tuuri vanadekodudes: nimelt kunagi väitis South Park, et vanadus on sama, kui olla pimedas toas ja kuulda Enya muusikat – õudne, aga samas kummaliselt rahustav.

Olen kohal Ilulinna linnuses – õigemini peaks algse nime tagumine osa tulema saksa keelest ja tähendama koolet – kaks tundi enne teisi matkalisi, et kõigepealt teha linnuses ise põhjalik tiir (varem olen näinud seda ainult aia tagant). Mul on kaasas taskulamp (pärast leian koti põhjast ka sinna kunagi hämaras uisutamisest jäänud pealambi) ja nii saavad valgeks ka kõige pimedamad urkad, nagu jalgvärava riivpalgi ava, et näha, kui sügav see on.

Vaatamist on küllaga. Linnus rajati XII saj keskel (esmamainimine 1192), aga sellest ei ole näha suurt midagi. Siis järgmine ehitushoog tuli peale umbes 1380, sellest juba on; siis XVI sajandi algul, millest järel põnev suurtükitorn; ja lõpuks pisut hiljem, kui linnusest ehitati määratu suurte akendega loss, mis aga pärast kõrvale ehitatud päris lossi tühjaks jäi ja ära lagunes. Suurtükitornis on ümmargused ja ovaalsed laskeavad ning seinas kuulilohud ning laskeavade põskedes alles tulirelva toetustala pesajäljed ning kohati ka ava ette käinud luugi kinnituste jäljed. Muid põnevaid detaile on alles ka mujal linnuses.

Tekib mõte, et linnuste ehitamisel võidi ehitusmaterjali tuua tunduvalt kaugemalt kui oli see raadius, mille ulatuses pärast varemetest kive laiali tassiti. Vaadakem kasvõi Eesti näitel: Viljandi linnuse kapiteelid olid Saaremaa dolomiidist, aga on ülimalt kahtlane, kas pärast varemetest kive Viljandist palju kaugemale veeti.

Kui tiir valmis, saadan matkajuhile sõnumi, et ootan. Kui rahvas kohale saab ja teatud tõrkega ka sisse, räägin siis leidudest ja muud üldist juttu juurde.

Siis läheb lahti matk ise. See on rahulik, kulgeb pikalt mööda matkateed pisut porise võsa vahel. Kahes kohas tekib matkajuhiga väikene eriarvamus orienteerumise osas, ühes neist on matkatee kaardile 2 mm valesse kohta märgitud. Matka pikkus on napp 8 km.

Piknik peetakse looduskaunis kohas (vt ülal pilt) ja sealt läheb tee ainult mäest alla. Rakvere lihakombinaat meenub sellega, et tee ääres kasvab uhke võraga tamm, mida oleks dramaatiliste pilvede taustal tore pildistada, aga paraku ei sobi taustamaastik ning pilt jääb tegemata. — „Lehmaonu” on onkel, kelle unine nina ilmub välja lehmapildi ja -kirjaga furgoonautost, kui keegi selle seina peal kolistab. Furgooni kiri lubab kohe eriti värskeid lehmatooteid, nii et oletan, et äkki on see kas ratastel meierei või siis suisa ratastel laut.

Bussi eel tehakse aega parajaks ühes Riisiküla restoranis, mida peavad portugaallased, kes ütlevad 70 kui septante nagu mujal kui Prantsusmaal (ja ega seda siinmaal kah kuigi tihti kuule).

Bussiga E-sillani, sealt rongi peale ja linna tagasi.

* * *

Õhtul kuulan arvuti kaudu Raadio 2-st Juure ja Kiviräha Eurovisiooni-kommnetaari. Justkui kohtuks vanade sõpradega. Telerit mul ei ole, nii et pilti ma ei näe – aga olen veendunud, et ma ei jää mitte millestki ilma.

R, 381. päev: tuul

Hommikul kole tuul, eriti Kirikmäe bussipeatuses, mis ajaks sea püsti. Sea asemel on mul käes aga umbes A3 suurune pappümbrik, sest käisin hommikul postkontoris (buss sõidab sinna kolm minutit, jala läheb umbes veerand tundi) ja raamatupakk osutus mõõtmete poolest oodatust palju suuremaks, nii et ei mahu kottigi ja tuleb kanda kaenla all. Kui lõunal käin, näen, et räsitud lehetutte vedeleb NHE-maja eeski, lähimast puust umbes saja meetri kaugusel.

Tööpäev on vaikne ning eilse jubeduse asemel saan pühenduda kohati lõbusatele tõlgetele. Enamik asju on kenasti tõlgitud, aga mitmel puhul on jaburusi, nagu pharmaceutical preparations containing nicotine to be applied to the skin on tõlkes farmaatsiapreparaadid, mis sisaldavad nikotiini nahale kandmiseks (nahale kantakse ikka preparaat, mitte nikotiin) või utility knives on saanud tõlkes kujule üldkasulikud noad (muudan selle vormi tarbenoad, nagu utility vehicle on tarbesõiduk) või siis see hamebega nali, et klassi 16 (paberitooted) saksa Schriften (trükised) on saanud kirjadeks.

Kauba- ja teenuseloetelude tõlked, selgitan, on välistõlked ehk siis neid tõlgivad tõlkebüroode kaudu tõlkijad Eestis ning mõnikord ei käi mõne tõlkija jõud tekstist üle. Maailma kõik tooted ja teenused on kirjas klassifikatsioonis, tooteid on 34 klassi ja teenuseid 11 klassi. Registreerimisel peab esitama ka teemakohaste toodete või teenuste loetelu; kolm klassi käib hinna sisse. Loetelu avaldatakse kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes, mis tähendab, et keegi peab selle tohutu materjali ära tõlkima ja see on meie asutus, kes siis tõlgibki, nädalas umbes 1500 loetelu ja aastas kõigi keelte peale kokku üle 400 000 lk. Põhimõtteliselt saaks ammutada sõnavara ja väljendusviisi (üksikud fraasid ja fraaside loetelud, tegusõnu ei ole) klassifikatsioonist, mis oleks ilus, sest siis saaks seda tõlkida masin. Aga paraku kõiki maailma asju klassifikatsiooni kirja panna kah ei saa ja ka inimtõlge tuleb teisel inimesel ikkagi üle kontrollida.

Bussis on kaks rida eespool kaks ülikonnastatud hiinlast mobiiltelefonidega rääkimas ning bussipeatuses traatvõrgust ja plekkpurkidest nukuga ootavaid neiusid lõbusasti naerdes pildistamas. Üks kordab pidevalt hiina sõna, mis kõlab nagu nigga, nigga. Loodame, et see tähendab hiina keeli midagi muud.

Nimetatud A3 suurust pakki kannan vapralt kaenlas ka poes (Kõrgmetsa maksimarket). Selles on graafiliste lehtede komplekt, millel kujutatud Kölni linnamüüri väravatorne (vaated, plaanid, lõiked). Kölnlastel jätkus oidu bastionivöö sisse jäänud linnamüür enne lammutamist hoolikalt üles joonestada – aga siis lammutati ka täielikult, umbes 9 km-st jäi alles paarsada meetrit. Põnev on see, et väravad olid ühekordsed (ehkki enamasti külgtornidega), eesväravaid oli väga vähe (meenutagem siin Tallinna mitut kolmekordset keskaegset väravat, mille ees oli mõnikord veel uusaegne vallivärav). Näen, et Kölni ehitati raudtee enne linnamüüri lammutamist ehk siis mõni aeg sõitis rong keskaegse väravatorni väravast läbi (nagu Tallinnas olnud XIX sajandi lõpus plaan panna tramm sõitma läbi Saia kangi).

N, 380. päev: tuleb

Hommikul on ärkamine väga vaevaline. Annan nõu sõnastikutõlkijale ja jõuan bussipeatusse ilusti enne bussi, aga siis selgub, et ma võtsin ennist koos prantsuse keele raamatuga kotist ära ka muid vajalikke pabereid, nii et möödun bussist nii lähedalt, et võiks pai teha, ja käin korteris paberite järel. Kohtun madame concierge'iga mõlemal korral minnes, aga mitte vahepeal tagasi tulles, ning mõne minuti jooksul mind teist korda uksest väljumas nähes on ta silmis kerge imestus.

Bussis vajun unne ja üks paljudest lühikestest unenägudest on see, et eesti tehnikaterminoloogid on pähe võtnud, et kirka asemel tuleb öelda meisel- ja piikteraga käsikäitatav kaeveseade ja mulle ei mahu pähe, miks ei või kasutada senist suupärast sõna kirka.

Tööl meditsiiniprojekti teemaline koosolek, järgmisel nädalal läheb lahti taas tants ja trall ning eriti tore on see, et selleks on aega viis kalendripäeva, millest neli sisustab usupüha tõttu pikk nädalavahetus.

Pean andma oma hinnangu tõlkele, mis on tunnistatud kõlbmatuks. Algul, esimesel neljal leheküljel tundub, et pole häda midagi, mis ma edasi ikka puurin; aga siis hakkab pauke tulema ja tulema ning parim tulemus on ühelainsal füüsilisel leheküljel viis rasket ja kaks kerget sisuviga, üks raske ja kaks kerget terminiviga ning üks raske väljajätt (raske on viga siis, kui muudab mõtet ja lugemisel ei saa aru, et on valesti). Ei ole vist raske arvata, kallis lugeja, mis hinnangu minultki see töö saab.

Ja vormistama peab tulemusi hindamise makroga (mis tekitab automaatselt näiteks vigade ja paranduste tabeli), millega ma sina peal ei ole ning pusimist on omajagu.

Kirikmäe prismas poes. Üritan osta telefonile mälukaarti. Kaart saab vist õige, adapter mitte (nagu pärast selgub). (Telefoni internetiühendus hakkas siiski tööle, lülitasin telefoni välja ja siis sisse, siis hakkas.)

Kirikmäe prisma on kahel korrusel ja korruste vahel on kaks kaldteega eskalaatorit. Mõlema otsas (st alumise otsa pea kohal ülemise korruse serva peal) on joonistatud pilt. Lõunapoolsemal on mingi abstraktne asulavaade, põhjapoolsemal on kolm nägu, mis tuletavad mulle alati meelde üht kunagist töökaaslast tema kolmes põhiseisundis – enne pidu, peo ajal ja pärast pidu.

Arnold Rüütlil on ka täna pidu, saab 79.

Õhtul vaatan Eesti kino uuemapoolset tähtteost Jan Uuspõld läheb Tartusse. Mõni aeg tagasi ringles Internetis ja eksis isegi meie eesti tõlkerühma meilile selgitus, kuidas on selle pealkiri maailma keeltes – no umbes, et soome keeli on Juha Uusipelto menee Tarttoon ja saksa keeli Johan Neufeld geht nach Dorpat. Viimane selles loetelus oli tartu murre, kus see oli mõistagi Jan Uuspõld tuleb Tartu.

Kes veel ei tea, siis Jan Uuspõld on Eesti teatriajaloos see näitleja, kes on suutnud ära unustada, et tal on teises linnas monoetendus. Vahest on see film püüe mainet heastada.

Kokkuvõttes tasemelt midagi Keskpäevase praami raskusastmes, kerge ajaviitefilm, kus kõrvalosaliste värvikas galeriis mängivad paljud tuntud tegelased iseennast või teisi tuntud inimesi (näiteks Toomas Hendrik Ilveski isiklikult solberdab jalgupidi tiigis ja isegi Arvo Pärti ega Ingvar Luhaäärt ei ole kujutamisest säästetud; aga, näe, Anu Saagimit, Arnold Oksmaad ja Inno Tähismaad siiski ei ole). Peategelase loost võib nentida, et, tore, Salomon Wesipruuli unistus kirjutada joodiku elulugu on vist teoks saanud.

K, 379. päev: Euroopa päev

Vihma osas läks mu eilne soov täide. Olen toas ja parandan terve päeva oma kursuse kodutöid (semestri lõpp on väga lähedal). Õhtul ei saa poole neljani und.

Eestis kulges vene võidupüha tähistamine oodatust hoopis rahulikumalt. On kuulda, et oldi valmis väga halvaks. Aga parem karta kui kahjatseda, eks ole.

Euroopa idaosas võiks Punarmee monumendid siiski alles jätta, kuid asendada sobilikematega, näiteks fallistiliste Mahnmal-idega.

Telefoni internetiühendus ei tööta.

T, 378. päev: V-E

Uue telefoni äratuskellal on mahe, aga nõudlik hääl. Edasisuikumine ei õnnestu.

Buss on kellaaja kohta ootamatult täis, ilmselt sõidab lähtekoha vanadekodu linna ekskursioonile. Bussi tagaossa mahuks veel ligi kümme inimest seisma, aga eesotsas on jube tropp ja juht ei lase mind ega teist ootajat peale.

Järgmine buss on tavalise tühjusega ja laseb, ent pakitakse Vabaduse puiestee viimaseks peatuseks nii täis, et algul seisab buss hulk aega ja siis karjub juht oma pesast midagi ja siis läheb uksest välja ja suundub piki bussi tahapoole (algul mõtlen, et nüüd läheb tõrksat reisijat lööma, aga ei paista ja kisa ei kosta).

Prantsuse keeles muudkui korratakse lihtminevikku ja saan teada erakordse seiga, et see on alati reeglipärane, ka reeglipäratute tegusõnade puhul. Kordamine kestab kõik neli tundi, suulise etlemise käigus läheb mul korda ära unustada lihtne sõna jour, vaatan keset lauset sõnastikust ja läheb uuesti peast, vaatan teisegi korra. Lõpuks tuleb välja, et kontrolltöö pole mitte kahe, vaid on juba ühe nädala pärast. See tähendab, et enne eksamit pole mitte nelja vaba päevaga pikk nädalavahetus, vaid täitsa tavaline. Which is not nice.

Tagasi kontoris adun äkki, et homme on ju vaba päev, mis tähendab, et 10. maiks ülesantud asjade tegemiseks on üks päev vähem – ja neid asju on hirmuäratavalt palju. Ühe puntra pabereid võtan kaasa, homme tuleb plaanitud matka asemel tubane tööpäev. Matka võiks teha alles järgmine aasta, kuivõrd järgmiseks aastaks peaks sihtkoha kõrvale ulatuma juba 20 km pikkuses mäest alla minev jalgrattatee. Ütlen toanaabrile, et loodetavasti sajab homme vihma.

Õhtul kustutan oma filmilugemusest lünga – vaatan ära ammuse megafilmi The Matrix. Päris tore.

E, 377. päev: mägede hääl

Tagasi tööl. Ilm on hall, vihmane ja külm. Ilm.ee teatab, et Eestis on sooja ligi 20 kraadi ja päike paistab. Lausa kade hakkab.

Toanaaber C küsib, mida ma nädalavahetusel tegin, ja saan teada, et tema käinud eile Eltzi linnuses, mis on mul tulevikuks kindlas plaanis.

Tuleb kutse järgmisele kohalikule eesti seltsi matkale, mis seekord algab Iluslinna linnuse juurest, kuhu ühel sügisesel matkal sattusin, aga mis oli siis kinni. Ka laupäeval plaanisin sinna minna, aga sõiduplaanid ei sobinud. Saan ühiskondliku ülesande kõneleda midagi sellest linnusest. Luban, keskendun küllap peamiselt linnuse kui ehitiseliigi üldarengule tulirelvade arengu varjus (kivilinnused ilmusid napilt enne tulirelvi, eksisteerisid umbes 400 a koos ning siis asendusid losside ja muldkindlustustega). Võib-olla ka midagi üldharivat linnuseelu ja raudrüüde kohta. Eks näis.

Uksest astub sisse keeletehnoloog P ja ütleb, et tuleb mind kirja panema uue dokumendiotsisüsteemi koolitusele. Mina vastu, et ma just käisin. Seepeale leiab P, et käisid jah, teeb paberile linnukese ja läheb minema.

Õhtul parandan kodutöid ja skannin üle 20 a vana filmi, kus kaasaegseis märkmeis tühjadeks tunnistatud kaadreist võlub skanner ühelt välja kujutise, kus mu vend tantsib, turban peas ja mingi halatt seljas, mõõkade tantsu, ning teisel istun mina puuriidas ja sõuan labidaga.

P, 376. päev: meeste mängud

Täna on kavas käia Koblenzi sõjatehnikamuuseumis (täpsemini õppekogus – see on üks neljast saksa muuseumitüübist). See avatakse kell 9.30 ja seal läheb hea mitu tundi ja plaanin kohal olla Koblenzi jaamas kell 9.38.

Tõusen viiest, umbes pool seitse astun majast välja jaama poole. Tänavad on inimtühjad, vastu tuleb ainult hiliseid pidulisi. Jaamas kohtan oma joodiknaabrit, mõeldes esti, et on aga vara, seitsmest juba kohal, ent siis adun (busse ju veel ei käi), et ta on jaamas mitte juba, vaid veel (vrd ma ei lähegi tööle, vaid alles tulen sealt). Jaamas on ajutised kuutides olnud piletikassad (kus nad olid veel eile) ringi paiknenud päris kassadesse, milleni viib keerukas ümberkäik. Jaama remont seega edeneb, eppur si muove.

Koblenzis on jaamas võimalik oodata liinibussi (mis hommikul käib korra tunnis) 40 minutit või minna jala (umbkaudu 3 km). Lähen jala. Päev tõotab tulla selge (rongiaknast nägin, kuidas jõgi auras). Teekond nõuab ülejõe linnaosas hoolikat kaardi uurimist ja suur on minu kergendus, kui hakkab paistma korralikult okastraaditatud kõrge aed, üle mille paistab paksult roheliseks võõbatud väike laev. Kinnimüüritud tänavapoolsed keldriaknad ja iga natukese maa tagant silt, et sõjaväe territoorium ja võidakse kasutada relva. Läbi aia paistab kaugelt üks pisut vanaaegne helikopter.

Muuseum asub osaliselt traataia sees [mäletate K. A. Hindreyt: ameerika onu Piider Patisson oli pururikas mees / ta elas mitmekümneverstalise traataia sees], aga avalikkusele on juurdepääs olemas. Ka siin on iga natukese aja tagant rohkesti hüüumärkidega lõppevaid silte, millel suures ja paksus kirjas sõna verboten (nagu et hädaväljapääs avaneb sõjaväe territooriumile, kus ilma hädata on olla või ringi vahtida rangelt keelatud). Hind on sümboolne 1,50 €. Kott tuleb toppida lukustatavasse kappi. Vetsus on kokku viis silti, mida tuleb või mida ei tohi teha. Kohe sissepääsu vastas on kolmes kohalikus keeles (de, en, fr) lahtiütlus, et muuseumi otstarve on näidata ainult sõjatehnika arengut, mitte sõjaajalugu.

Esimeses majas on väljas õige vana kraami, nagu kaks keskaegset püssi ja üks kahur ühes selgitusega, kuidas neid valmistati, ning I maailmasõja aegseid suurtükke ja 60 cm kaliibriga suurtüki Thor mürsk ja Tirpitzi 38 cm kaliibriga mürsk ja paar papist hobust rakendis ja õpetlik stend, mis võib relvadega juhtuda, kui neid väärkasutada (nagu näiteks mida teeb rauda kinni jäänud puhastustropp või lustakas lugu ulakatest tunnimeestest, kes teinud laskemoonalao valvamisel suitsupausi, kuigi see oli keelatud, ja et betooni peale oli külm istuda, panid oma püssid istmiku alla, üks keeras tagumikuga kogemata kaitseriivi ära ja nii kui pärast püssi päästikut pidi kätte võttis, läks pauk lahti ja kuul tabas teise püssi rauda (tunnimehed ise jäid terveks); pärast kirjutas seletuskirjas, et püssi ühelt õlalt teisele võttes läks püss lahti ja kuul lendas 90° nurga all toru küljest välja).

Edasi on suur sopiline hall, kus kõiegpealt tankimootorid, siis tankid, nende järel õhutõrjesuurtükid ja nende juhtimis­seadmed, tankide kõrval mootorrattad ja autod, õhutõrjest teisel pool lennukid ja helikopterid, nende taga lennukimootorid ja kõige taga sopis meretehnika. Nenditagu, et selles suures saalis ringiuudistamiseks kulub mul umbes kolm tundi ning fotoka mälukaart saab täis (värskelt laaditud akusid kulub 4 tk, aga mul on kaasas taskutäis varupatareisid).

Igasugu ilmaimesid on väljas, mitut puhku õppeotstarbel lahti lõigatud või akendega varustatud. Iga masina juures pikk (vähemalt kolm A4) selgitus, mis ja miks. Paljud on katsemasinad, mille arendamine jäi pooleli (nagu ülal pildil esiplaanil kahetorune tank) ja muidugi tore, et neid muuseumis vaadata saab. Enamik masinaid on Saksa, sageli Ida-Saksa päritolu.

Mälu järgi on väljas selliseid masinaid: tankidest I ms Renault' kergetank, T-55, StuG III, pisike kaugjuhitav soomusrobot Goliath, Leopard 1 ja 2 [vene ajal oli pärimus, et tank Leopard võtab vähem kütust kui LAZ-buss, mis kinnitamata andmeil olnud umbes 27 liitrit / 100 km [täpsustus: 41 l / 100 km]; kütusepaagi mahtu ja tegevusraadiust kõrvutades saab teada, et Leopard võtab maanteesõidul siiski umbes 200 l / 100 km [täpsustus: Leopard 1 maanteel u 175 l / 100 km, Leopard 2 340 l / 100 km], Marder jpt kiskjanimetustega soomukid; 8 t ja 18 t poolroomikveokid; BMW politseirataste sugupuu, Kettenkrad, Zündapp, BMW R75; 8,8 cm (mõlemad versioonid) ja 12,8 cm õhutõrjesuurtükid, kaks helilokaatorit, 60 cm ja 200 cm helgiheitja koos juhtkilbiga; Mil Mi-24D, MiG-21bis, MiG-23, F-104, Alphajet, F-84(?) ja kaks püststardiga katselennukit/-stendi; plejaad reaktiivmootoreid alates Jumo 004-st, mõni kolbmootor, nagu Wasp, Gipsy, Jumo 211; kõikvõimalikke väikeseadmeid, miine, mürske, pomme, kaugjuhitavaid lennukeid, rakette; raketi A4 (V-2) mootor ja kaks grafiittüüri – enne ja pärast mootori gaasijoas olemist (et A4-st põlvnevad kõik kosmoseraketid, kargab mulle pähe luulerida nad süütasid märgutule / varsti nad asuvad teele); elektromagnetsuurtüki torud; 100 mm laeva-õhutõrjesuurtüki torn, laevadiisel ja kääbusallveelaev Typ XXVII Seehund, mida ma uurin õige põhjalikult. Enam-vähem igal eksponaadil on silt, et pealeronimine keelatud, mõnel koguni mitu. Mitme masina all on õlipannid, kuhu tilgub õli juurde; seega heljub kogu hallis meeldiv masinaõli lõhn, mis toob meelde varajase lapsepõlve, kui mu vanaisa töötas kutsekooli autoõpetajana ja tal oli klassi kõrval ruumis pukkide otsas õppeotstarbeline lahtivõetud Studebaker, kui ma ei eksi.

Ja kui ma muuseumist väljun, selgub ukse peal, et mul jäi esimese hoone kolmel ülemisel korrusel üldse käimata, seal on püssid, mundrid ja väiksemad seadmed. Ei jaksa, jääb teiseks korraks.

Matkan tagasi jaama (bussiga saaks ka, aga jaamas peaks kolmveerand tundi ootama), söön. Rongis mõtlen korraks, kas peaks äkki maha tulema ja külastama ka novembris eemalt nähtud Eltzi linnust, aga siis mõistan, et sinna on jaamast vähemalt 5 km ja tagasi teine samapalju, ei enam viitsi. Ja mälukaart on ka täis.

Tagasi siinmaa jaamas on väike põnevus, kumb jõuab jaama enne, kas rong, mis jälle teeb kaare, sisenedes linna lõuna poolt ja jäädes mitu minutit hiljaks, või 125. buss, mis pühapäeviti on paar minutit graafikust ees. Nii on ka täna, aga buss ootab hetke ja ma jooksen peale.

Ilm on ilus, soe, päike paistab; tegelen õhtul oma kursuse kodutöödega.

L, 375. päev: K800i

Hommikul puhastan rulluisud ning keeran rattad teistpidi ja vahetan asukohti. Puhastan seljakoti – pesemisjuhised lubavad seda ainult märja lapiga pühkida, pesta ei soovitata. Pööran koti pahempidi ja pühingi, siis panen rõdule kuivama ja tuulduma.

Ja siis jõuab tegudeni mu uue taskutelefoni otsimine. Nimelt uurin ka oma operaatorfirma kodulehte, äkki on neil toredaid sooduspakkumisi, ja ongi. Sõidan linna, kõnnin mobiilipoodi sisse ja ligisammunud müüja küsimuse peale, kas ta saab mind aidata, panen sõrme vastu letiklaasi ja ütlen:

"Ma tahan selle osta."

Müüja vastu: "Aga see töötab ainult Polka kaardiga!"

Aga seda ma tean ning lisan, et mul ongi Polka kaart, ettemaksukaart Presto. Saan teada, et numbri saab samaks jätta. Müüja toob võtmed ja kougib leti alt kapist välja kaks karpi:

"Mis värvi soovite, musta või pruuni?"

Ütlen, et andke pruun (õigemini selline titaanikarva).

Müüja nendib, et et ohhoo, enamik tahab musta.

Aga tema nahavärvi arvestades ei saa ma talle kuidagi vastata, et mulle musta värvi telefon ei meeldi (nagu oleks surnukirst või klaver taskus). (Musta telefoni mul olnud ei ole, peale esimese, Motorola d160, mille sain kasutatuna. Järgmise telefoni (Nokia 5110, samuti kasutatud), mis küll oli samuti musta värvi, karbist leidsin tibikollase esikaane, mis algselt olnud määratud kellelegi naljakingiks; aga ma võtsin selle kaane eelmise omaniku õuduseks kasutusele. Ja edasi tuli juba uus hõbedane Siemens C35i ja siis sinihõbedane C65, mis töötab seniajani, seal sees on praegu EMT kaart, ja siis pruunikashõbedane C75, mis enam ei tööta. Et Siemensi mobiilitootmine läks üle Benqile, kelle telefone on saada vähe, tuli vahetada marki ja uus on Sony Ericsson.)

Müüja täidab sada paberit, kirjutab mu nime lugematu arv kordi valesti ja nimetab müstilise summa, mis ühelt poolt on justnagu rohkem kui reklaamis, aga teisalt käis reklaami hind teise lepingu kohta; igatahes on see 1,5 × soodsam kui EMT-s, 1,8 × soodsam kui T. jaamakaubamajas ning koguni 2,1 × soodsam kui T. linnakese kesklinna poes.

Edasi käin Kirikmäe prismas, kus samuti käib äge Polka müügikampaania, põiki üle ostukeskuse on veetud Tele2/Polka loosung – eesti lugejaile teadmiseks: ei ole Tele2 Eesti firma ühti; selle asutas Rootsi meediatööstur Jan Stenbeck, kes veel asutas Viasati ja maailmalinnade tasuta linnalehe Metro; ning Tele2 piltidel, kus Tele2 on suure purjeka spinnakeril, kujutatakse suurt purjekate võiduajamist, arvatavasti 2003. aasta America karika võistlusi, kus osales samuti Jan Stenbecki asutatud meeskond Victory Challenge. Samal võistlusel oli ühel Ameerika jahil 34 meetrit kõrgel spinnakeril pealtvaatajais suurt piinlikkust tekitanud Viagra reklaam.

Prisma lävel seisab onkel, kes sulatab paberkoti kilekotti, et pärast kassas lihtsam oleks. Ostan söögikraami ning naasen siis korterisse, kus algab pikk ja mitu tundi kestev tegevus uue telefoniga tutvumisel ja aadressiraamatu täitmisel. Nimelt on vaja SIM-kaart üle panna vanast telefonist (mis muidu töötab, aga enam ei värise ja on hakanud võtma nii palju voolu, et seda peab laadima kaks korda päevas) uude, aga kumbki telefon ilma kaardita ei tööta ning vaja enne vanasse telefonisse kogunenud asjad sealt välja saada.

Telefoniraamatu laadimine käib lihtsalt, sest pärast mitut katset õnnestub uus telefon ühendada arvutiga ja sünkroniseerida arvuti aadressiraamatuga. See tähendab, et nüüd on kogu aadressiraamatu paabeli segadus mul alati kaasas. Pärst mõningast pusimist saan hakkama koguni telefonist meili saatmisega.

Aga et telefoni nupud on eelmise omaga võrreldes "valede" kohtade peal, juhtub andmete kohendamisel mitu tööõnnetust ehk ühtäkki seisab ees teade Calling... ja seda Eesti aja järgi umbes kell üks öösel; ja ma ei tea, kas ma suudan kõne piisavalt ruttu katkestada. Nõndaviisi et palun vabandust, sõbrad K ja S (ning üks tundmatu number ka), kui teie telefon hakkas öösel vastu pühapäeva ühtäkki korraks helisema ja teid või teie pereliikmeid unest üles ajas ning võib-olla näitas minu numbrit, aga keegi ei tahtnud teiega rääkida. See ei olnud keegi tundmatu maniakk; ka ei olnud ma akuutses hädas, et helistada keset ööd. Palun veel kord vabandust!

R, 374. päev: valimised

Seljakott on avatuna kogu öö rõdul tuuldunud. Vähemalt on ära kuivanud. Bussis tunnen, et kapsalõhn püsib edasi. Tuleb kott ära pesta.

Tööl on täna valimised (kell 10–12 ja 14–16). Komisjon on, 3 inimest (aga suitsuvorsti ja muud defitsiiti ei müüda). Kabiini aset täidab aknalaud komisjoni selja taga, kuhu lastakse ükshaaval. Pärast tuleb paber kokku voltida ja toppida kinniteibitud pappkasti kandeavadest sisse. Pappkast on umbkaudu selline, nagu kasutame kodus mitte eriti oluliste paberite ladustamiseks, ja peaaegu samasuguse mustriga ka (osa kaste on kodus lõbusate jõehobudega, valimisurn on tagasihoidlikum).

Ka täna on vististi sama tõlkija kui see, kelle peale ma eile üsna kuri olin, tõlkinud nii, et kivi ei jää kivi peale. Seekord on ta ette võtnud tulekustutid ja saanud asju, nagu süsihappegaasi tulekindel süsteem (carbonic acid fireproof system; p.o CO₂-kustutisüsteemid), veekindel vee väljalaskeava tuletõrjumiseks (waterproof water outlet for firefighting; p.o tihendatud kustutushüdrandid) ja tuletõrjumisotsik (fire fighting nozzle; p.o joatorud) jne.

Aga õnneks tuleb kosutav nädalavahetus.

Lahkun kolmveerand viie paiku ning jõuan jaama napilt pärast seda, kui väljunud on kella 17.17 rong T. linnakesse. Ootan järgmist (17.42). Kohal joonelt jaamakaubamaja elektroonikapoodi, mille meiliga tulnud reklaamist oli eile silma jäänud, et otsitav telefon on soodsamalt saada kui Eestis, isegi ilma lepinguta. No aga võta näpust – lepinguta hind jaamakaubamaja poes on 1,2 korda ning linnas teises suures elektroonikapoes kogunisti 1,4 korda suurem kui reklaamis lubatu. Ei lähe liimile. Kõnnin õhtusoojas linnas ringi, ostan kaheksani lahti olevast raamatupoest mõne Saksamaa siinpoolse nurga vabaajakaardi, mida mu kogus veel ei ole, siis jaama tagasi, kus on ikka hulk aega. Koos oma kapsalõhnalise kotiga, kes teada tahab.

N, 373. päev: mitmekülgne, ilus, tark ja osav

Maipühad on läbi, näen all bussipeatuses, sest selle vastas oleva maja neli päeva vaikinud ehitusplatsil möllab jälle ekskavaator. Nõlv koosneb peamiselt liivakivist, mille peal on paar meetrit mulda. Niipalju kui kuulda võib, üritatakse liivakivi murda ekskavaatorikopa abil (ehkki eile poest tulles nägin paarsada meetrit linna pool parklas väikest roomikutega puurimismasinat, mida tavaliselt kasutatakse lõhkeaineaukude puurimiseks, aga lõhkamist oleks kuulda ning kaitsematte ka näha).

Eestis koostatud soome sõnastike andmeil olevat ekskavaatori tabav soomekeelne nimetus hullujussi. Kõik ei ole peas täitsa korras ka ekskavaatorijuhil. Seda, kuidas ta seda suhteliselt suurt ekskavaatorit juhib, on valus vaadata, ehk siis mulle on selgusetu, kuidas sellega veel suurt õnnetust juhtunud ei ole. Võib-olla hoiab neid mitmeid tonne nõlvakul õhus püha vaim nagu lahkusulisi ehitusmehi redeli ülemisel pulgal. Millal ekskavaator ja pool tuhat kuupmeetrit pinnast kolinal kõrvalmaja samuti nõlva sisse kaevatud õue peale kukuvad, on vaid aja küsimus.

Ja kui sa, kallis lugeja, arvad, et keegi mõlemast ehitusmehest kannab kiivrit, siis sa küll eksid.

Bussilektüürina jätkan eelmise raamatu teemat, aga vastupidisest vaatevinklist – järjekordne katse lugeda Jörg Dietrichi raamatut Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945. Tunnen äkki, et raamatu serv on märg; selgub, et ööseks kotti ununenud külmutatud spargelkapsaste pakk (kinnine kilekott, et te teaksite) on moodustanud kotipõhja paraja loigu. Ja et kott ei ole veekindel, on märg ka teises taskus olnud raamat ja minu põlved, kui ma kotti süles hoidsin. Ning kott lehkab nagu veneaegne juurikapood.

Tööl ootab mind üks üpris keerukas tekst tõlkida ja üks väike koolitus, kus näidatakse uut dokumentide otsisüsteemi. Sellelt lahkudes satun hoopis lõbusale üritusele, kus homme valitavate keskastme juhtide kandidaadid endid esitlevad. Kas mäletate Bläck Rokiti laulu Vaata mind (Tõeline mees)?

Huu, aga mul ei ole sellest pääsu, sest mul on vaja tõlge lasta kolleegil üle kontrollida, aga kolmest eesti kolleegist on üks puhkusel, üks ennast kandidaadina esitlemas ja üks publikus. Nii ma siis passin, hästi ukse juures, ja varitsen hetke, kui üritus lõpuks läbi saab ja ma saan ühele neist oma paberid kätte suruda.

Kavatsen lahkuda kell 16.30, et minna taas tutvuma T. linnakese taskutelefonihindadega (eelmisel nädalal käisin, aga otsisin siis ainult üht kindlat marki ja mudelit, mida ei olnud; nüüd olen ringi mõelnud). Vahepeal kontrollin muid väikesi pudinaid, aga ette satub selline vusserdis, et ma küsin toakaaslaselt, kas ta teab, kellele me peame vastuvõetamatu kvaliteediga tõlgetest teatama. Saan teada ja teatan. Selles susserdises ei oldud näiteks aru saadud, mis vahe on parkimisel ja pargil või et saksa Gewinde on keere ja mitte tuul (eriti kui see on sõnas Gewindeadapter) või et sõnad polüetüleen ja mõõtetops ei seostu polüetüleeni mõõtetopsiks või et jalaga vajutatav autotulede ümberlüliti ei ole jalalüli või et Volt-Ampere-Prüfgeräte on volt-ampermeetrid, mitte mingid müstilised voldi-ampri kontrollseadmed jne jne JNE. Mul hakkab selliste jaburuste peale sees keerama. [Väga sümboolne, et käesoleva postituse Bloggeris avaldamise kontrollsõna on oxemld.] Ei tasu lisadagi, et rongi peale ma ei jõua, ehkki neljapäeviti on T-s mõni pood lahti üheksani.

Pärast põhjalikku ootamist bussi peale (koos oma kapsalõhnalise kotiga, mida kannan käes, mitte seljas). Õhtul skannin negatiive (vahelduseks uuemast ajast kah, 2004. a kevadest koera saabumine). Avastan funktsiooni, mis täiesti rahuldaval kombel puhastab pildi tolmukübemetest, mille vältimiseks peaks muidu skanneri klaasi ja filmi pidevalt üle pühkima.

K, 372. päev: II faas

Tõusen veerand seitse ja olen väga unine. Leian, et kui kiire töö pidi tulema "kella kaheksa ja üheksa vahel", siis eesti inimesi teades tuleb see siis pigem üheksa kui kaheksa. Nõnda ei ole mul poole kaheksaks kohale kiirustamisel mõtet, aga põõnama tagasi ka ei lähe, sest sellisel uinakul on ülesärkamise kellaaja suhtes tavaliselt katastroofilised tagajärjed. Jõuan kohale kell 8.10 ja tõsi, tõlkest ei ole kippu ja kõppu ka ei ole.

Kell saab 8.30, kui Kirimäe teises otsas algab mu prantsuse keele tund. Ikka ei ole.

Kel 9.00 kirjutan selle agentuuri asutusesisesele koordineerijale, tõlkeosakonna juhatajale ja plaaniosakonnale meili, et kus on tõlge. Ja kui ma selle kell 9.02 ära saadan, tuleb samal hetkel teade, et tõlge on kohal. Nii et saadan kohe teise meili, et palun eelmist meili mitte arvestada.

Dokumendi maht on 30 lk ja kella poole üheteistkümneks olen läbindanud ainult 8 lk. Edasi hakkab minema tekst hõredamaks ja jääb aega isegi lõunal käia. Tõlkija on olnud tubli.

Pärast tööd üritan käia "oma" mobiilifirma poes, aga selgub, et selle uks ei sulgu mitte 18.30, vaid juba kell 18.00, mis kukkus kolm minutit enne minu saabumist. No ise teavad. Jalutan järgmisse bussipeatusse, et sõita Kõrgmetsa maksimarketisse.

Bussis saan läbi Rolf-Dieter Mülleri raamatu Der Bombenkrieg 1939-1945 – seal oli küll mõni hea asi, aga kokkuvõttes kuulub raamat poliitajaloo valdkonda, nagu vanemad lugejad võivad neid mäletada vene ajast. Jubeda lahmimise mulje jättis, olulist teavet oli välja jäetud, teemasid oli käsitletud pisteliselt (nt oli autorile ette juhtunud vist üks gaasisõja raamat ja üks raskepommitaja Heinkel He 177 raamat, sest nendest oli ebaproportsionaalselt palju juttu; samas oli täiesti käsitlemata pommivarjendite teema ning valdkonna tähtteost, Erich Hampe raamatut Der zivilie Luftschutz im Zweiten Weltkrieg ei olnud kirjandusloetelus üldse). Ja kõige halvem on see, et prof Müller on nii kõrges ametis nagu Saksamaa sõjaajaloo uurimisasutuse teadusdirektor. Oleksin oodanud enamat.

T, 371. päev: kevadpüha

Täna on vaba päev, aga mul ei ole plaane tehtud. Täna on riigipüha, mis tähendab, et enamik busse ei sõida. Kokkuvõttes viibin toas, skannin vanu pilte (1991. a sügis). Vahepeal on mõttes minna uisutama, uurin hulk aega kaarte (et kuhu saaks ligi rongiga), aga siis heidan selle mõtte peast. Uiskudel tuleks rattad ringi keerata, eelmisest keeramisest on juba üle 80 km möödas.

Muidugi mõista seiran Eesti uudiseid, sest ei saa ju lubada, et midagi olulist jääks tähelepanuta, näiteks kui Savisaar teeb harakiri ja ma kuuleks sellest alles õhtul.

Hindan oma kursuse kodutöid; mitu inimest on nii kenad ja saadavad tehtud töid juba enne tähtaja kukkumist. Nagu varem öeldud, on kolm viimast kodutööd hästi lühikesed, vigu teha on vähem ruumi ja vigadel sellepärast rohkem kaalu. Esmamulje on mõnikord petlik (nagu mu parima lennukimudeli lugu: esmamulje oli, et selle ehitamine läheb kähku, sest komplektis oli ainult 9 osa, aga lageda välimuse ja sisemuse tõttu lisasin osi ise juurde, nii et valmis mudelis on osi umbes 200, sealhulgas valgust õigesti murdev paks soomusklaas ja isetehtud armatuurlaud koos näidikutega, mille läbimõõt oli kuni 0,9 mm). Igas mõnelauselises jupis peitub paar ohtlikku kari, millele tegijad on ka komistanud.