K, 3790. päev: kalaokse

Joonestuslaud on efektne!

Kibelen tööle, et mis on saanud koolitusest. Nad on mu murekirjale (kus seletasin ilusti ära, kuidas kartsin suulist osa telefoniga) lahkelt vastanud, probleemi mõistnud ja saan teada, et nad ei olnud saanud taseme teavet ja et nad registreerivad mind ise. No tore; kui ka ei registreeri (praeguse viimase hetke registreerimine on võimalik ainult täna ja homme, kuni kohti jätkub), tasemeeksami tulemus kehtib kuni 21.9.2018, seega kõlbab see ka järgmise kevade ja järgmise sügise normaalseks registreerimistähtajaks.

* * *

Künnivarestel on pöögikäbide koristamise talgud, juba teist päeva. Mul on aega jälgida neid põhjalikult, sest nägin juba eemalt poebussi lahkumas ning Googel seletab, et vahet ei ole, kas sõita järgmise bussiga linnast läbi ja jõuda koju 40 minuti pärast või oodata pool tundi otsebussi ja sõita 10 min. Linnabusse tuleb vahepeal 3 tk. Peale vareste imetlen veel Joe Sutteri loomingut ehk helkides vastu loojangupäikest startivaid suuri lennukeid B747 – üks keerab gravitatsiooniga võideldes kagusse, Flightradar24 ütleb, et lendab Bakuusse, seda näeb keeramisel täpselt küljelt ja kuigi kiirus olevat 340 km/h, näib seisvat õhus peaaegu paigal; teine kaob edelasse ja seda näeb üksvahe täpselt tagant. Täitsa lahe, B747 on juba selle suurusega lennuk, et sõidab mööda ja vaata nagu lennundusnäitust!

* * *

Kodus ootavad mind koerad ja Šp on täna erakordselt lõbus (võrreldes üleeilsega). Kui jalutuselt tagasi tuleme (täna ta lausa jookseb), selgub ka lõbususe põhjus. Koerte vaimuvõimed on tegelikult üsna piiratud ja vähemalt meie omad ei saa aru, et teine saab aru, näiteks et on teinud pahandust. Köögipõrandal kala- ja kalapakijäänuseid (viimaseid ulatub ka esikusse) nähes aiman, kes on olnud täna juba nii reibas, et on revideerinud kööki (koerad on olnud siin 6½ aastat ja mäletan seda olevat siin juhtunud varem ühe korra – Šp rebis prügikotist välja singipakendi ja lakkus selle hoolikalt puhtaks). Kalad (kuivatatud särjed, mille paki nädalavahetusel avasin ja kaks kala ära sõin, Šp kargamas kõrval) on puistatud köögipõrandale, ühelt on saba kadunud. Kalu on viis; ise sõin kaks ja ma esialgu hästi ei usu, et pakis olnuks kalu üle seitsme. Elutoas on Šp aseme padi asemest kaks meetrit eemal ja ase ise kummuli – ase on nii suur, et Šp-sid võiks sellel pikutada vähemalt neli – ning jooginõu tühi ja kuiv ning, kui selle täidan ja Šp sellest veerandi kohe ära kaanib, avastan, et kolmel ruutmeetril lainetab mingi vedelik. Esti arvan, et selle lainetuse on tekitanud Št, kes õues ainult imiteeris kusemist ja kusi siis tuppa selle mõne sekundi jooksul, kui käsi pesin; kuivatan ja läheb kaks rulli vetsupaberit; kemmerg mõtleb mõlema puntra peale pikalt, kas ikka laseb alla või mitte. Mis juhtus, ei tea: koerad kaussi ise kummuli ei saa ja nad ei paneks kaussi pärast ka tagasi täpselt õigesse kohta. Vedelik ei olnud eriti kollane ja lõhnast ei saanud aru.

Siis avastan köögist enne mainitud kalad ja ka laiali suured soomused, mis ilmselgelt ei ole pärit sabauime kaotanud kalalt; mõistes, kes on olnud kurja juur ja manustanud terve kuivanud kala (kes hüples mu kõrval, kui kalu sõin? – kusjuures mul oli ka pakk lesti, aga need olid veidi niiskunud ja viskasin need igaks juhuks ära, isegi koertele ei andnud); Šp kaob nagu tuul, laua alt läbi ja poeb häbenema asemele padja alla ning järgmised paar tundi on tal suurest soolase söömisest paha. Ise tegi, ise tegi (vt raamatust „Meremees Murka”, kuidas Murka oli söönud soola); see läheb üle, tuleb ainult juua ja oodata. Šp on minust üle kaheksa korra kergem ja üks kala tema jaoks on nagu kaheksa kala minu jaoks, aga ma suudan süüa kuivatatud särgi korraga kõige rohkem kaks või kolm. Mitte kaheksa.

Siis möödub tunnike agarat linnupuuri puhastamist (äädikakärbeste tõrjeks pesin seekord ära ka kõik pooleteist aastaga kogunenud puuviljajäänused puurivarraste küljest), kahel õhtul puhastasin õrsi, algul puuri ühelt, pärast teiselt poolt – keerukas, kui linnud on samas puuris, aga neid ei ole kuhugi mujale panna, toas nad veel ei lenda (selleks on vaja kardinat, mis on veel üles panemata) – ja õrte puhastamiseks kulub umbes neli tundi: pahtlilabidaga paksem guaano maha (pange alla, kraanikaussi kauss ja tühjendage see pärast kemmergusse; see kõnts ajab muidu kraanikausi sõela umbe ja te peate näppima vedeldunud sitta käega), siis traatharjaga, siis küürimisnuustikuga, siis kuuma auruga (kandke kaitseprille), siis puhastage kraanikausi ümbrus pritsmetest, siis nühkige veel nuustikuga jne. (Muide, sanitaarohutuse mõttes ei tühjenda me lindude jooginõusid köögi kraanikaussi ega pese neid seal.) Söögi- ja jooginõud samuti. Siis uus aluspapp ja -paber (linnud ikka puuris, kuigi I ja Lt munad korjan üles ja panen pärast tagasi; I ja Lt hauvad mune pidevalt, kui ära tüdivad, söövad mõne muna ära). Siis puuritagune sein, millele sattunud joad eemalduvad koos suure osa värviga (näib olevat liimvärv).

Siis alustan tolmu imemist ja kui elutuppa jõuan, tunnen lõhna, nagu mootor kärssaks. („Kui tekib spetsiifiline kõrbelõhn, tuleb vooluring otsekohe katkestada,” seisis kooli füüsikaklassi seinal laboratoorsete tööde ohutustehnika eeskirjades.) Tõstan tolmuimeja näo juurde ja nuusutan; ei kärssa. Diivani alt plödiseb tolmuimejasse mingi pruun plöga, vedel, selgub olevat kalaokse. Tolmuimeja parketihari, mida tavaliselt igal pool kasutan, tuleb pesta ja jätkata tavalise tolmuimejaharjaga, mida ma tavaliselt ei kasuta. Te ei kujuta ette, kuidas haiseb koera kalaokse!! Teine laar kalaokset on kuudis Št padjal – kuhu ikka mujale oksendada kui kuuti padjale, eks ole – ning selle all ja pealegi on padja alumine külg täiesti märg, aga mis vedelik see on, ma ei haista (sest padi haiseb niigi – Št hüüdnimi on mõningaste ebasanitaarsete harjumuste tõttu Kusipüks). Nii et tuba tuleb tuulutada; unustan radika pärast sisse keerata, nii et hommikuks on elutoas ka külm.

Aga vähemalt oli kuivatatud kala nii tõhus sööming, et Soolasöödik ehk Šp (ja ka Št) järgmise hommikuni muud sööki ei taha.

T, 3789. päev: pikk öö

Kole öö: esiteks olen joonud õhtul kohvi, teiseks meenub kunagine teeõnnetus, kui ööl vastu tööpäeva uinusin alles kell 4.39 ja seega olin ärev, et kui ma nüüd üldse ei uinu, pean olema homme tööl (vahepeal on olek täiesti virge); kolmandaks ei söönud ma päeval midagi (mure koera pärast) ja õhtul sõin koletu laari (500 g) kohalikku rooga „vorstid ja sealiha hapukapsastega”. Vähkren kaua (näiteks ei saa ma aru, kas magamistoas on liiga külm või liiga soe; oleks nagu liiga soe, aga radikas on kinni; keeran lahti ja see hakkab kohisema, aga soojaks ei lähe), kuni poole neljaks on kogu see laar mu sisikonna läbinud, mis ajaks hakkab ka kofeiini mõju lahtuma ning lõpuks mõneks tunniks ka uinun. Siinkandi hapukapsad on sihukesed karmimat sorti, mitte nagu sellised, mis käivad seaprae juurde. Tavaliselt sööme selle 500 g paki kahe peale; õige kaheinimese pakk on 1 kg, aga mitte meie jaoks. Teisalt päris nii paha ka ei ole nagu juulis, kui nägin poes šašlõkki (kõige väiksem kogus 400 g liha) ja meenus, et ahjul on grillifunktsioon, misjärel küpsetasin liha selles, saades 400 g lihast mitte väga palju vähem kõrnetaolise konsistentsiga üldsemittešašlõkki, millest tundus, et see lasus mu maos järgmise õhtuni ega tahtnud sealt lahkuda kummaski suunas.

Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.

Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.

* * *

Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.

* * *

Bürokraatia kummalised teed:

• November 2016: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti. Tegelikult põen eksami suulise osa pärast, mille peab kõigepealt eraldi kokku leppima ja siis tegema telefoni teel. Võhivõõra inimesega teises riigis, prantsuse keeles. Võimatu.)
• Jaanuar 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti.)
• Aprill 2017, arenguvestlus: luban teha eksami, kui selle aeg jälle tuleb.
• Mai 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? („Kaotan” meili ära.)
• Täna: miks tegite prantsuse keele tasemeeksami?

Aga tasemeeksami järgi pannakse mind 5. tasemele, mis on kuskil B1 keskel. Mu eelmised prantuse keele õpingud jõudsid teoorias kuhugi B2 tagumisse otsa ja praktikas (tunnistus) B1-le.

E, 3788. päev: loomaarst

Päeval kodus: Šp jääb täna äkki haigeks. Kõigepealt keerab hommikul esikusse kohutavalt suure okse (läbi seeditud eilne söök), siis väriseb ja on kuum, õues nõrk, sööki puutub vähe. Lõuna ajal on hoopis nõrk ja loid, helistan loomaarstile, saan õhtuks aja. Arst mõõdab palavikuks 40,5°* ja teeb kaks süsti, mispeale Šp-le tuleb peagi elu sisse ja palavik kaob.

* normaalne olevat 38,3…39,2 °C, ütleb Google

P, 3787. päev: taastan fotosid

Terve päeva kodus.

VII 2015 kaust on koletu suur (1862), sest seal on alles ka kõik need pildid, mis kataloogi hävimisel VIII 2015 olid ainult märgitud kustutatavateks. Nendest piltidest eelvaateid eraldi failidena ei ole ja neid võib julge käega kustutada: nt tund aega linnutornis, kohapeal mitusada pilti, kataloogis alles mitukümmend, pärast taastamist viis.

Koos eelvaadetega ja vanade eksportidega on VII 2015 pilte üle 3400. Saan valmis arvukad albumid (kuhu tuleb panna algupärase pildi asemel eksport või eelvaade), neid ei ole näiteks maastikest ja sugulaste piltide ekspordid on ka kadunud, sest ma küll kirjutasin need pulgale ja tellisin paberpildid, aga ei salvestanud neid teiste eksportide juurde.

Hämmastav on aga, et uus läpakaventilaator hoiab läpaka põhja kenasti 29° peal ja sedasi töötab Lr terve päeva järjest. Aga koos igasugu brauseritega (IE, Chrome) on kadunud ka Lri kaardimooduli kaart, nii et puuduvad koordinaadid pean sisestama käsitsi või mujalt sama koha piltidelt kopides või arvutades, et 50 m lääne poole on –3" idapikkust. [Hilisem täiendus: siiski ärkas elule Lri kaardimooduli Google¤i puhta satelliidikaardi vaade ja töötab ka asukohtade panemine gpx-jäljega.]

L, 3786. päev: laupäev

Terve päeva kodus.

R, 3785. päev: tasemeeksam

Täna on viimane päev teha prantsuse keele viimase minuti tasemeeksamit, peagi algavale kursusele. Mõnus on, et suulise osata!! Aga asi ise on karm (see peab katma kõik tasemed, eks) ja kestab täpselt lubatud 35 minutit, ei kriipsugi vähem.

N, 3784. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3783. päev: loen

Töö bussipeatus on otseliini jaoks liini lõpus, buss saabub suht suvaliselt, mõnikord mitu minutit varem (mis siinkandis on haruldane). Täna kihutab buss peatusest üldse mööda, aeglustamata.

Avastan, et Google’i raamatutes on Hupeli „Topographische Nachrichten vom Lief- und Ehstland”. Algul leian ainult III köite, aga kui märkmeid praegu lahti kirjutan, leian kõik köited: I köide (1774), II köide (1777), III köide (1782), lisaköide (1789).

T, 3782. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3781. päev: söömas

Päeval söömas. Õhtul selgub, et Vana Tao on esmaspäeval kinni, lähme restorani Nullmeridiaan, kus on kisa-kära esmaspäevast hoolimata, ka lastega peresid.

P, 3780. päev: matk

Kordame matka, kus käisin kaks aastat tagasi. Seekord ei tee ma pilte peaaegu üldse, matk kestab seepärast ka viie tunni asemel neli ja kaarti otseselt nagu vaja ei ole (v.a selleks, et kui palju veel). Lõpust lõikame ka natuke (tuleme alla mitte samba tagant, vaid selle kohviku juurest, kus suvel käisin emaga). Viimane mets on veel rõvedam kui eelmine kord. Kohviku juurest alla tulles satume pimeda orupoole vaesemasse elurajooni, kus heakord ei ole teps mitte nii hea kui teisel pool, kuhu paistab päikest rohkem.

L, 3779. päev: laupäev

Udune sügisilm. Kella kõrtsi ei lähe, sööme linnas.

R, 3778. päev: reede

Saan läbi raamatu Bird Sense: What It’s Like to Be a Bird, mis, nagu ütleb pealkirigi, ütleb, mis tunne on olla lind. Enamikku varem ei teadnudki.

N, 3777. päev: neljapäev

Neljapäev.

K, 3776. päev: kolmapäev

Pidime minema Vanasse Taosse, aga ei lähe.

T, 3775. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3774. päev: esmaspäev

Tavaline esmaspäev.

P, 3773. päev: metsas

Koertega üle silla metsas.

L, 3772. päev: laupäev

Naaberlinnas söömas (Kella kõrtsis 135. kord).

Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).

R, 3771. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3770. päev: harrastusstatistikat

Päeval söömas.

Veekatkestus oli täna, liftis on õhtul silt veel alles, viimane majarahva teade kajastab veekatkestust.

* * *

Uus statistikaülevaade: FB-portreepildid!

• Mu FB-sõbrust-tuttavaist on pildil üksi 73%, kaksi 5%, ise loomaga 3%, kogu perega 0% (1), endata 14%, pildita 5%.
• Üksi on nägupidi (otse või profiilis) 98%, seljaga 2%.
• Nägupidi inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 38%, puhkusepildi 27%, veiderduse (pullis asendis, maskiga, kostüümis) 6%, naljaka pildi endast (sarži, saržitaolisena teostunud maali, lapsejoonistuse, metafoto) 4%, suvalise otsevaates foto 19%, foto endast töötamas või harrastamas 4%, vana foto endast 2%.
• Nägupidi kunstitaotluslikest fotodest on minu kui kauaaegse fotohuvilise subjektiivsel visuaalsel hinnangul mitteprofi 64%, profi 36%. (Aga ka proffide tase vaheldub.)
• Puhkusepiltidest on kohvikus 11% (ainult naised!), matkal 14%, muuseumis 3%, piknikul 2%, reisil ja paadis 67%, ujumas 3%. (Matkapildil on seljakott ja mäed, reisipildil ei ole.)
• Suvalistest otsevaates fotodest on mitteselfi (sh suvaline peopilt) 65%, selfi 35%. (Mõni selfi on välja tulnud peaaegu nagu mitteselfi, ainult et parem õlg on ikka pisut kõrgemal kui vasak.)
• Seljaga inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 75% (kõik mitteprofi), puhkusefoto 25% (reisil).
• Kaksi on pildil koos lapsega 75% (mehi-naisi võrdselt, mõni ka kahe lapsega, üks koguni profifoto), koos mehega 13%, koos naisega 13%.
• Ise loomaga on pildil enda lemmikloomaga 78%, metsloomaga 22% (kassikakk, gepard). Lemmikloomadest on hobusega 14%, kassiga 29%, koeraga 57%.
• Endata pildi omanikud on pildile pannud lapse 2%, looma 22%, abstraktse pildi 76%. Loomadest on koduloom 10% (siga), lemmikloom 50%, metsloom 40% (jõehobu, liblik, lunn, rebane). Lemmikloomadest on kass 40%, koer 60%. Abstraktseist piltidest on huvi- või tegevusalaga seotud 23%, täitsa suvalised 77% (mõni neist loodus-, mõni kultuuriteemaline).

K, 3769. päev: taastan fotosid

Valmib esimese üle tuhande fotoga hävinud fotokausta taaste (IV 2015). Sellest on säilinud 73% (enne oli ligi 1300, alles on 1084), sh fotosid, mille hävimisest mul kahju ei olnuks, nagu animeerimiseks taimeriga võetud üksikvõtted „sadam kaob silmapiirile” ja „eha kaob, öö tuleb”, millest animatsiooni ei saanudki, aga mis on alles täieliku võttesarjana! Järgmiseks võtan ette V 2015 kausta, kus on olukord pisut kurvem, sest eelvaateid on alles vähe ja säilimiseks prognoosin nii 1/3. Kogu taastest on valmis 15%.

Aga miks ma ei tee tänavusi puhkusepilte, küsite. Lihtne vastus, muidugi: kogu mu tegelus vanade fotodega uute asemel tuleb sellest, et iga uue imporditud pildi avamisel kirjutab Lr oma failistruktuuri sügavustesse eelvaate. 100% eelvaated kustutab Lr umbes kuu aja pärast, aga väiksemad jäävad alles püsivalt (suvanditest saab määrata, kui suure). Need aga võtavad arvuti enda kõvakettal ruumi, mida on praegu alles ainult 2 GB. Kui arhiivi taastamine jõuab üle VIII 2015, saab kustutada koletu suure kausta, mis tekkis Lr-i kataloogi parandamise katsel, aga VI ja VII 2015 on kummaski fotosid üle tuhande.

Enne puhkusele minekut eksportisin Lr-i skripti abil kõik eelvaated igaks juhuks ära, kust neid siis kausta kaupa tagasi importida tilgutan. Kaustades on tavaliste RAW-failide (CR2 + XMP) asemel esialgu algupäraste eksportide ja eelvaadete eksportide JPG-d, viimaste failinimes on märgitud suurus pikseleis. Esimesena impordin suuruseta failid, pannes neile märksõna, et see on algupärane eksport; neil on kellaaeg, koht ja enam-vähem ka märksõnad korras, kaustas jääb üle kontrollida, et märksõnad oleksid õiged (märksõnad võivad olla vahepeal muutunud, kataloogis oleval ekspildil – vana faili tühjal kohal – on märksõnad nüüdsed, ekspordil on eksportimise aja seisuga, peale selle sattus eksportimisel kaasa minema ka märksõnu hierarhiast kõrgemalt, nt kui pildil on jõgi, on seal ka kõik muud edasised jõenimed kuni mereni). Ja et raami värvus oleks õige (parimad on rohelisega) ja pilt õiges albumis. Siis võib ekspildi eemaldada (mille fail on hävinud); kui see valmis, siis eemaldada eelvaadete eksportide failinimedest suurused ja importida need kõik korraga, pannes neile märksõna, et eelvaate eksport, ja salvestades need kõik kiirkogusse, et neid saaks käsitseda kõiki korraga (nt võtteaja timmimisel). Neilt puuduvad kõik metaandmed: õige kellaaeg, koht, märksõnad, mis tuleb siis kataloogi ekspildi järgi panna. Märksõnu saab panna nii, et valida korraga eks- ja taastepilt ning märksõnade lahtrist kustutada tärnid (mis näitavad, et märksõna ei ole kõigil piltidel) või märksõnad kopipeistida.

Varundamisega on praegune olukord selline, et fotoarhiivi enda kaustad varundan ligikaudu üle päeva (et enam ei tekiks olukorda, kus uusim täielik varukoopia on mitu aastat vana) ja sedasi, et uuemad sagedamini, vanad (kus palju muutusi ei teki) harvemini. Et kogu fotoarhiiv ühele väiksele kettale ei mahu, on Huginnil kõik muu peale 2013–2017 digifotode ja Muninnil kõik muu peale 2001–2012 digifotode, ning et lustikummut ei mängi 1 TB väikest ketast, on 2017 näidatavad fotod ka 16 GB pulgal. Nii et ole ainult mihkel ja sünkrooni kaustu nagu jaksad. (Aga taevale tänu, sünkroonimine on palju-palju kiirem kui failide puhtalt lehelt kirjutamine.)

* * *

Liftis on veekatkestuse teade, mille nurgale on elanikud mitmes keeles kirjutanud heasoovlikke tervitusi.

T, 3768. päev: teisipäev

Teisipäev.

E, 3767. päev: esmaspäev

Uus töönädal.

P, 3766. päev: pühapäev

Koertega pikk jalutus pargini ja tagasi.

L, 3765. päev: karu

Linnas kunstimuuseumis Portugali näitusel (äge!), ostan muuseumipoest kodukaunistuseks karu, siis söömas.

Kui nüüd õigesti mäletan, oli muuseumi ühes toas seinasuurune suurendus 15. sajandi pildist, kus mingit linna piirati, ja mis oli õige põnev, sest esiteks olid kõigil üll 15. sajandi riided, mõnel ka raudrüü, kolmel oli käes tollal veel harudalne püss!

R, 3764. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3763. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3762. päev: kolmapäev

Päeval söömas, õhtul poes.

T, 3761. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Kui mälu ei peta, peaks kuskil kaugel omaaegse tudengiühingu esimehel olema ümmargune sünnipäev.

E, 3760. päev: esmaspäev

Tööl, päeval kodus.

P, 3759. päev: kuidas me jalgrattamatkal ei käinud II

Kuidas pidime minema jalgrattaga sõitma, aga ei läinud ja õigesti tegime, sest kellaajal, mil läinuks maja eest buss, oli õues +9 °C. Eile õhtulgi koeri jalutades oli õues nii külmniiske, et esti arvasin autodel oleva kaste lumeks.

(Nimelt eile rongiaknast nägime, et jaamas, kust algasid kaks viimast jalgrattamatka A.D. 2015, seisab tõkkepuu taga buss, mis muidu sõidab meilt akna alt läbi. Et bussiga oleks alguskohta saada palju mugavam kui bussi + rongiga.)

L, 3758. päev: lehmad, öökullid ja lambad

Rong möödub lehmadest karjamaal. Nooruk A üle vahekäigu: „I’d really like to be a cow.” — Teine nooruk: „A lobster.” — Noorik: „I know most people want to be a monkey.”

Mööblipood, uus voodi tellitud nagu niuhti. Siin-seal on kaunistusena toredaid öökulle, hinnasilt saba peal; ei taha nagu ekspositsioonist ära tassida, aga kuskilt mujalt ei leia.

Rongiga edasi, Kella kõrts.

Õhtul ühinen FB-s „Isa Tedi” rühmaga, kus põhiliselt loobitakse kilde, nagu jakstakse. Sisseastumiseks on vaja vastata küsimusele, mis oli lamba nimi. Mul on sarja stsenaariumide raamat. Plaksti! olen vastu võetud.

R, 3757. päev: mhm

Viimase nädala lombitaguseid sümdmusi võtavad kenasti kokku SP jagu The Red Badge of Gayness ja FT jagu Are You Right There Father Ted?.

N, 3756. päev: Karl Popper

Briti humanistide ühing on teinud ilmeka plakati Karl Popperi sallivusparadoksist (kui sallida sallimatust, saabub ühiskonnakord, mis keelab sallimise). Ma ei tea Popperist midagi; loen ja saan teada, et see oli Popper, kes 1934 avaldas teaduse loogika kohta teose, sedastades teaduse määratlusena, et teadust saab võltsida, ja ligikaudu samas hingetõmbes ühtlasi, et ebateadused on näiteks psühhoanalüüs ja marksism.

K, 3755. päev: füüsikahuviline arvutab

Päeval kodus.

* * *

FB kirjutab, et Mt. St. Helensi purse 1980 olnud suurim radioaktiivse materjali keskkonda sattumine USA ajaloos: 11 osariigi peale paiskus laiali 20 kg ²³¹Pa, 22 kg ²²⁶Ra, 1 t ²³⁰Th, 32 t ²³⁴U, 420 t ²³⁵U, 60 000 t ²³⁸U, 170 000 t ²³²Th, 300 000 t ⁴⁰K ja 337 000 t ⁸⁷Rb, kuid saastet ei kõrvaldatud, elanikke ei evakueeritud ega ala kuulutatud saastatud tsooniks. — Mida teeb seda lugedes insener, kellel on käeulatuses monumentaalne CRC keemia ja füüsika käsiraamat? – Muidugi arvutab, kui palju kokku. Need arvud näivad kole suured, kas pole, aga kokku annavad need isotoobikogused aktiivsuse 2,46 MCi (mis saadakse lihtsa valemiga m : (2,7972·10^-6 · A · T_½), kus m on mass, A aatommass ja T_½ poolestusaeg aastates; jälgige arvutuses ikka, et mass ja aatommass oleks sama massiühikuga). Enim sellest (87%) annab ⁴⁰K, kangeim (lühima poolestusajaga) isotoop on ²²⁶Ra (T_½ 1599 a), mille mass 1 Ci kohta on tervenisti 0,99 g.

SI ühikutes teeb 2,46 MCi 91 PBq. (Inimihus leidub looduslikult 0,2 µCi.) Seda on sama palju (aga mitte rohkem) kui USA suurimas tuumaõnnetuses (Three Mile Island, 1979) pihkunud 2,5 MCi (91 PBq). Fukushimas sattus 2011. aasta jooksul keskkonda vähemalt 900 PBq, Tšernobõlis ligi 8200 PBq, seega oli Mt St. Helensi purse küll 1 Three Mile Island, aga ainult 11 millitšernobõli.

(1986 rääkis rahvasuu, et Three Mile Islandil sattunud keskkonda 150 Ci (0,005 PBq) ja Tšernobõlis 6·10⁷ Ci (2220 PBq), millest esimene küll vähendas tegelikkust ligi 17 000 korda, aga teine sattus peaaegu õigesti.)

T, 3754. päev: usupüha

Kogu päeva kodus.

E, 3753. päev: naaber (jätkub)

Hullnaaber võtab tõsiselt eileöist soovitust, et kui vaja, võime kutsuda psühhiaatrilise kiirabi, ja täna hommikul näen teda, kohver näpus, minemas lifti poole. Oletan, et läheb ise ravile. Aga ära ta kaob; välja ilmub ta umbes oktoobris ja on (võrreldes varasemaga) väga vähe kontaktne, parimal juhul ütleb ainult tere. (Naabrite teatel olla joodiknaaber hooldeasutuses püsivalt ja tagasi enam ei tule.)

P, 3752. päev: naaber

Hullnaabril on päris paha, ta on täna unustanud prügikoti lifti. Öösel käib uksele koppimas ja suitsule tuld küsimas. Ükskord juunis käis ka küsimas, kas ma saaks tulla appi kappi tõstma; käis E ja kirjeldab senini õudusega, mis laga oli seina taga. Õnneks on majal hea tugev betoonsein.

Saan läbi Chr. Hasselbladti „Eesti kirjanduse ajaloo”. Väga hariv, värske vaatenurk. Peab hankima ka saksa originaali.

L, 3751. päev: raamat

Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas, kus, nagu ikka, on mul vahepeal poolteist tundi vaba aega, kui E on poes.

Kõigepealt käin Viljaturu suures raamatupoes, tuulan kohalike raamatute riiulit. Saan kellegi vanainimese kirju mälestusraamatu selle linna lastest sõjas ja brošüüri toomkiriku alghoonest, mille jäänused on praegu mitu meetrit maa sees.

Siis käin Tähe t antikvariaadis (võrreldes Ida allee omaga on see kerglane, sest ei müü näiteks inkunaableid ega vanemaid kui XIX saj maakaarte). Seal on kohalikke raamatuid laua peal mitu kasti: algul saan raamatu linna kirikute proportsioonidest ja pärast pikka otsimist ka raamatu, mida ammu otsinud: ainus, kus kirjasõnas on mainitud lähikonnas tegutsenud hiidkahurit. Kohalikku ainest on poes üle 5 riiulimeetri.

Siis, nagu ikka, Kella kõrts (133. kord).

R, 3750. päev: suled

Päeval postkontoris, kus ootab karp korralike joonestussulgedega (rOtring Isograph 0,1, 0,3 ja 0,5 mm*, 0,5 mm harilik pliiats, sirkel koos sulehoidikuga, tušš, karbi kaaneks šablooniavadega joonlaud) ja sulgede spetsiaalne puhastusvedelik. Ei ole käinud nii kaua, et teenindaja enam ei mäleta, kes ma olen. Otsebussiga saab trepist treppi 9 minutiga (!) – vanasti linna kaudu 40, otsebussi eelmise marsruudiga 30 (Kõrgmetsa maksimarketini 5 ja sealt 2½ km jala 25).

* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.

N, 3749. päev: motorcycle starts again

Ongi hommik targem. Veendun taas, et suur ketas on muidu korras, aga lihtsalt ei paista. Guugliõnn on täna parem kui eile, leian õpetuse, kuidas saab kettale (füüsilisele või loogilisele) panna ise tähe (Start > Run, sinna võlusõna diskmgmt.msc, enter), avaneb kettahaldur, see näitab, et suure kettaga on kõik korras, ainult tähte ei ole, panen sealt siis tähe, kohe (veel enne kettahalduri sulgemist, selle akna all) ilmub teade, et ühendatud on uus ketas, mis teeme. Kopin VIII 2017 pildid normaalsesse fotoarhiivi ja pärast sünkroonin kogu 2017. aasta – sünkroonimisprogramm ütleb olevat üle 3200 uue faili. Tegin palju (vähemalt viiskümmend, kui mitte sada) HDR-/liitsärifotosid, à 3 võtet, iga võtte juures on metaandmete fail, HDR-/liitsärifoto ise eraldi TIFF-failina, seega iga HDR-/liitsärifoto kohta on 7 faili. Esimese puhkusenädala ekspeditsiooni ajal tegin seitsmes põhipaigas à 100 fotot, nii et tuhatkond pilti tuleb kindlasti ära, peab uurima failinumbritest.

K, 3748. päev: motorcycle won’t start again

Päeval uus ventilaatoralus, mida on elektroonikakaubamajas kahes kohas; ühes on mänguritele (seega võimas), aga Trust; teises on harilik ja odav, aga mitte-Trust. Kodus märkan, et E-le paar nädalit tagasi ostetu on sama marki.

Õhtul väikene kepp läpaka käivitamisel. Nimelt osa ventilaatoraluseid on sellised, mis ei saa olla arvuti küljes arvuti käivitamisel, sest käivitamisel ei saa arvuti aru, et USB-pistik on pesas ainult voolu pärast, ja arvab selle korraks kettaks, aga Windowsit ei saa buutida väliskettalt (mispärast ka praegune suur välisketas on jõudeolekus välja lülitatud ja lülitan selle sisse ainult pärast arvuti käivitumist; vanaga seda probleemi ei olnud). A. kreisilinnas on mul just selline alus (veidi ebamugavalt kõrge, aga muidu tore ja võimas). Niisiis lülitan läpaka sisse ning ühendan sellega kaks ketast (reisiketta ja suure välisketta) ja ventilaatoraluse, aga siis juhtub, et suurest väliskettast ilmub failihaldurisse ainult selle üks ja väiksem loogiline ketas, mitte teine ja suurem, kus on kogu mu kraam. Algul arvan olevat USB-juhtmete ühendamise viga (elu on õpetanud, et teinekord on nende ühendamise järjekord tähtis; see muidugi ka, mis pesas midagi on, sest kolmest USB-pesast on mu läpakal üks kiirem kui ülejäänud kaks). Nimelt suur ketas tahtis kasutuselevõtuks vormindamisel tingimata, et sellele tehtaks kaks loogilist ketast, üks jagatud ketas ja teine jagamata, ilma kuidagi ei saanud, ma siis panin jagatud ketta suuruseks minimaalse 32 GB (ja ketas pani sellele nimeks LaCie Shared) ja ülejäänud ligi 5 TB on jagamata ketas (millele ma panin nimeks Lif; p.o Líf, aga peent täpitähte í ma kettanimme panna ei julge). Ja siis nüüd see ketas nimega Lif ei paista; LaCie enda haldur ütleb, et ketta maht on 5 TB ja nimi on Lif, aga kasutusel on 32 GB. Failihaldurist see suurem loogiline ketas ei paista.

Guugeldan ja Guugel õpetab, et vaadake seadmehaldurist, seal on loetletud kõik kettad. Ongi, kõik arvutiga ühendatud füüsilised kettad kenasti reas, sisene kõvaketas (c:), CD/DVD-pesa (e:), LaCie ketas (f:) ja WD reisiketas (g:). LaCie ketta omadustest näeb, et sellel on kaks loogilist ketast, LaCie Shared ja Lif, esimesel on tähtnimi f:, teisel ei ole midagi (ega tule). Ühendan juhtmeid lahti ja kinni ja vahetan pesi, ei midagi.

Mõistan, et juhtus nõnda, et arvuti leidis enda küljest korraga kaks ketast, millel mõlemal oli eelmine kord sama tähtnimi, ja selmet reastada kõik tähtnimed uuesti, unustas ühe ära. (Sellel, mis on konkreetselt ketta tähtnimi, on tähtsust näiteks Lr-is, kus on tore, kui suurel väliskettal ja reisikettal on sama tähtnimi, siis arvab Lr, et failid on samal kettal ja jääb ära pusserdamine, et otsi kadunud faile, mis üldiselt tähendab ainult, et ütle Lr-le, kus on vajaliku aasta kataloog, ja ta leiab sealt failid ise; failid ja kaustad hoian muidu täpselt samad.) Guugel jutustas, et aeg-ajalt seda juhtub, ja tavaliselt kipub ununema just tähestikus tagapool olev loogiline ketas. Ma välja ei mõtle, kuidas olukorda parandada, aga tean nüüd, mida teha: teist suurt kõvaketast vormindades panen jagatud osale nimeks nt zztop või yello, et see oleks ilusti tähestiku lõpus, ja midagi kadunud ei ole, sest kõik uus kraam peale 2001.–2012. a digifotode on reisikettal ja need vanemad on teisel reisikettal.

Teen reisikettale eksporditud tiff-failidest valmis mõne HDR-pildi ja lähen magama, et hommik on õhtust targem.

T, 3747. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Lõunal söömas.

E, 3746. päev: Hiroshima 72

Inetu lugu, kuidas võhivõõras inime ei suuda hoida lahus fakti ja kommentaari: paneb üles Hiroshima mälestusartikli ja lisab juurde, et sama saatanast kui tuumarelvad on ka tuumaenergia. Ma muidugi ei saa mitte vaiki olla, aga paraku käsin FB-l selle lõnga jälgimise lõpetada pärast mu vastuskommentaari füüsika teemal, kuidas kogu päikese-, tuule- ja maapõueenergia on samuti tuumaenergia*, nii et ma ei saagi teada, mis edasi saab. Küllap arvatanuks, et päike on ju tore ja hea (ei ole, otsene päikesekiirgus on IARCi I kl kantserogeen), või veeretatanuks jutt tavalistele kütustele, mille omakorda saanuks pareerida sellega, et tulepomme oskasid heita juba hiljemalt vanad roomlased ja tulenooli osati lasta ka varem. Või et võin mütsi ära süüa, et mainit vaidleja ei ole olnud samal pool ookeani kui VIII järgu tuumaõnnetus, mida kõik üle 31-aastased eurooplased on.

* Suur osa hüdrot ka, aga loodete energia mitte.

Veel arvatakse FB-s, kuidas USA mandriosa tabav täielik päikesevarjutus avab kosmilisi täheväravaid või mida iganes; nende hinged on vast vägagi kulunud, sest päikesevarjutusi on sajandis keskmiselt 240 tk.

P, 3745. päev: Cochem

Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.

Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)

Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).

Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.

Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.

* * *

Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.

L, 3744. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas.

Tagasisõit

Nagu mainitud siin, oli vana põhiobjektiiv 2014. aastaks lebanud sahtlipõhjas puutumata 4½ aastat. Enne puhkust tekkis mõte, et arhitektuuriajaloolise ekspeditsiooni jaoks on võib-olla vaja pildistada päiskive ja selleks on vaja teleobjektiivi, aga käsipagasi piiratuse tõttu saan kogu puhkuse jaoks kaasa võtta ainult ühe objektiivi, niisiis võiksin selle vana objektiivi viia Eestisse. Esimeses kirikus, kus olid päiskivid, selgus, et neid ulatub võtma ka 55 mm-ga, niisiis kuigi vana objektiiv oli kõikjal kaasas, oli see kõikjal kaasas ikka puutumata, niisama kotis, kaamera ees oli viimati issanda aastal 2010.

Ekspeditsioon keskendus sellele, et võimalikult vähese aja jooksul (4 päevaga) läbi käia kõik 7 maakonna keskaegset muistist (aga ka mitte muljeid üle küllastades, 2 tk/päev). Tegin ettevalmistusi, joonistasin eraldi märkmikku põhiplaanid ja märkisin nendele, mida kuskil vaadata. Muidugi jälgisin kohapeal eriti märmikku ja nii jäid nägemata asjad, mida märkmikus ei olnud. Rääkimata muististe mõõtmisest, sest kirjanduses olevad plaanid varieeruvad.

Juhendas Google Maps, suisa eesti keeles, teatud kiirusel kergelt närvilise häälega. Sai teada, et surnuaialt mu onu maja juurde sõita ei ole võimalik („Ühendus puudub.”)

Algne plaan oli, et ekspeditsioon kestab nädala, aga logistikatoetuse tõttu oli kiirem.

Kotkaõnne seekord ei olnud, kuigi käisin kolmes tornis mitu korda ning sugulase juurest vahtisin sinnapoole kokku ligi tunni.

Sain teada, et kergema söögiga harjunud kõht ei talu enam väga rasvast toitu: nägin poes toodet nimetusega „šašlõkk” (kas see seda ka oli, ma ei tea, loom oli lamba asemel siga) ja meenus, et aga mul pliidil on ju grill. Niisiis, möödus tubli tunnike selle 400 g „puhta liha” muundamisel mitte väga palju vähemateks kõrneteks, kenasti pliidi kasutusjuhendi järgi, all veepann, mis selle tunni ajaga läks muidugi peaaegu keema ning üldiselt meenutas tulist oranži suppi ning ahjutäis kuuma auru lahvatas mulle vastu vahtimist iga kord, kui ahjuukse avasin, et kribalaid keerata. See oli reede õhtul. Umbes laupäeva lõuna paiku tundsin, et need kribalad on hakanud mul maost ka edasi liikuma, aga seni olid need kindlalt paigas ega liikunud kummaski suunas ega liikunud suuemalt ka mina ise. Nüüd olen targem.

Käisin kahes maakohvikus, millest üht olen kunagi tõlkevea pärast pilanud, mis sõnad võtan nüüd kahetsusega tagasi, sest toit oli väga tore, ja teises, mis ei ole mainet väärt ja mille seinal minu vastas rippunud maali „Hobune kuuleb miskit saladuslikku ja õudsat, taustal kääbushobune ei kuule, rääkimata jõulukuuskedega palistatud liivakingust” ostaks MOBA kindlasti ära.

Ekspeditsioonil oli õnne ja ebaõnne pooleks, ebaõnne ses suhtes, et osa varjatud üksikasju jäi lukus uste või märkmikus mitteolemise tõttu nägemata ning esimesel päeval tunniste vahedega kolmes kohas juhuslikult kohatud kunstiteadlane läks iga kord just veidi enne seda ära, kui kavatsesin teda kõnetada, ja õnne ses suhtes, et ühes muistises pakkus valvur, et kui te siin juba nii hoolikalt vaatate, äkki tahate pildistada orelirõdult ka (muidugi), ja teises, et kas te seda hauaplaati seal keskel ka tahate näha, no tõmmake siis vaip ära (vaipa tuli vedada ligi kümme meetrit), ja pärast: „Kas te kelli tahate näha? Me inimesi tavaliselt torni ei lase, sest seal ei ole tuld, aga teil on ju see lamp…” Misjärel – torn, kellad, vaade torniakendest, restaureeritava oreli tagantvaade, oreliventilaator tornis ja õhukanal läbi torniukse – olin nii elevil, et unustasin annetuse ära. (Õiendasin selle tagantjärele.) Parimad vaated kavatsen saata muististele jõuluks, mis on ka veidi raske, sest kuigi mul oli märkmikku kirjutatud valmis pildistusplaan, pidanuksin selle mõttes paremini läbi mängima, sest paljudes kohtades ei olnud välisvõteteks piisavalt ruumi ja ühes unustasin üldise sisevõtte üldse tegemata, nii et esimeses pildilises kiiraruandes pidin näitama ainsal eelmisel korral võetut, aastast 2009, mil rahvast ja seinal vetikat oli vähem.

Seekord oli mul kaasas ere LED-käsilatern, millega tekitada reljeefide pildistamisel külgvalgust (ning mille valgel paaris pimedas ruumis pildistada).

Üks üritus venis nii pikaks, et toidupoed pandi vahepeal kinni ja pidin järgmine hommik – enne järgmist tegusat ekspeditsioonipäeva – käima kolmveerand kaheksa hommikueinestamas kohvikus.

Pärastpoole oli rahulik taastumine, muljete läbiseedimine ja muud käigud, siis ühel varahommikul jälle siiakanti tagasi.

P, 3743. päev: äriklassis

Üles varahommikul, astun elutoas pimedas koeraokse sisse (Št) ja üritan seda siis, lapp käes, käsikaudu otsida, aga ei leia. Tuleb tuli ikka panna põlema.

Arvake, kui kaua veedan piletikontrollis enne turvat, kui selgub, et mobiili ekraani suurim pildiheledus ja mobiili äkiline liigutamine lööb mäluprobleemiga mobiilil alati pildi eest? (Lahendus: teisele, alles eelmisel nädalal tehaseresetitud mobiilile andmesiderändlus sisse ja näitan pardakaarti sealt.)

Lennujaamas on palju rahvast, minemas õuduste lendudele seismiliselt aktiivseisse piirkonnisse.

Mul on sedapuhku minek äriklassis (hinnavahe oli väga väike, aga äriklassi lennu eest saab kliendikaardi punkte viis korda rohkem). Veerandtunnise lennu ajal antakse korralik hommikusöök (umbes sama tõhus kui hiljem teisel lennul lõuna), lusikas, nuga ja kahvel on metallist, kohvitass ikka päris tass, mitte tops.

Vahepeatuse lennujaamas on aega kole palju, ostan E nõuandel sugulasele ehte, müüja küsib, kas ma kilekotti tahan, ja lööb koguhinnaks kogemata ainult kilekoti hinna. Ütlen, et vähevõitu nagu; mõlemad müüjad kummardavad seepeale mitu minutit vaheldumisi nagu kaks liigendnuga ja tänavad kooris ning vana müüja teeb mu vastuväidetest hoolimata 10% soodust. No mõelge: vana müüja oleks kindlasti tehtud ametist lahti ja ehe olnuks siis sama hästi kui varastatud. Ei mina sedasi teha või.

Teisel lennul on lõbus hetk, et just täpselt hetkel, kui maandunud lennukis tõusevad reisijad püsti ja tõusen ka mina, astub turistiklassist sisse hirmkõrges ametis koolivend, ülikonnas, tervitame.

Kodumail on mul ülesanne käia osta kotitäis potte-panne ja viia need homme Eesti teise serva. Ma käisin seal poes viimati u 2005, aga palju muutunud see ei ole.

L, 3742. päev: konnad

Eelmine töö-toanaaber, kellega käime perekondlikult läbi seniajani, on tahtnud näha siinkandi märgalal konni, kuhu pidime minema juba ükskord varem, aga esiteks oli siis pühapäev, mil sõidab sinna busse vähem, ja teiseks oli kuskil vahepeal mingi külaüritus, mis liiklust takistas ja ei olnud kindel, kas ümberistumine klapib. Täna klapib.

 

Kõigepealt vana kabel mäe otsas. Bussipeatuse maantee servas on igas külas mõni jalgrattateemaline kaunistus – sealt tuulas läbi üks suur velotuur ja eks jalgratturid ikka rõõmusta, kui näevad, kuidas külarahvas on kaunistanud teeäärt.

Siis tagasi bussile ja ainult pooletunnise vahega järgmisele, mis viib konnatiikide lähedale. Väikeses lombisuuruses tiigis, kus on alati konni ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud silla üle poolpõiki, on konnad ka täna kodus; endine toanaaber imestab, et tõesti on konnad, ta arvanud, et ma räägin niisama kujundlikult. Näitan, kuidas valmis kontoris olev konnapilt (ma tegin selle maas kõhuli, et te teaksite; hiljem hankisin nurkotsiku, millega saab võtta samasuguse pildi põlvelt).

Siis uuesti bussi peale (sama bussijuht kui enne teises suunas), jõeäärses linnas vein ja söök. Kõrvallauas on elav meelelahutus; mõtlen, et võiks teha FB-ülekande, aga ei tee.

Kodus Hasselbladti „Eesti kirjanduse ajalugu” Underini.

Mul oli AW&ST aastaid tellitud töö juurde, eks ole; aga selle saabumine on läinud nii lünklikuks, et hakkasin kahtlustama, et osa numbreid läheb kuskil kaduma (eriti kui kaks korda olen ajakirja avastanud mitte kilepakendis minu postkastist, vaid paljana ajakirjariiulist). Seega muutsin tellimisaadressi, edasi tuleb koju; täna on ajakiri vastanud, et muudab aadressi. Tuleb teha puuduvate numbrite loetelu. (Kirjutan seda siin kolm kuud hiljem ja ega numbreid eriti sagedamini tulnud ka ei ole. Peaks tulema kaks korda kuus, seni on koju tulnud nii kolm numbrit.)
 

Muidu on üldiselt kuum, kui akent lahti ei hoia, tuleb käsivarrile peale higikord. Altnaabri tõttu (suitsuhais, grill, mõlemad) on aknad enamasti kinni, sest ta võib tulla haisutama millal tahes, ka öösel (üksööse nägin unes, kuidas sõitsin bussis, mille põrand oli kõver nagu floidi tekk ja mis haises rõvedalt – lõhnu ma nagu varem unes näinud ei ole).

R, 3741. päev: elektrik

Täna käib elektrik. Kõigi kergenduseks on ta sakslane. Ühendab pliidi seinast lahti, aga köögi pistikupesadesse voolu sisse ei saa – läbi põlenud on ka kaabel. Lubab tulla koos kolleegiga kaablit vahetama. See toimub mu Eestis-oleku ajal – nad lükkavad kaabli seina sees kanalis kilbist pliidi harukarbini – uhke! Vahetavad ka ühe kaitsme.

N, 3740. päev: puhkus

Ah, mõnus.

Korrastan 2016. a II poole fotokaustu: mis on olemas ainult ekspordi või eelvaatena. (Peale selle leian rohkesti faile, mida ei ole kunagi imporditudki, ja XII 2016 väikese fotoka pildid olen unustanud kopida.) Eile õhtul salvestasin arhiivi kuude kaupa üle, mis tekitas iga olemasoleva cr2-faili juurde uue metaandmetega xmp-faili, ning eksportisin sinna ka eelvaated ja kopisin olemasolevad ekspordid, siis kustutasin kaustast topeltfaile, millega sain täna lõunaks sinnamaale, et võib kogu kraami kopida reisikettale (kuid digifotod ainult viimasest 5 aastast, 377 GB – eriti lahe, et digifotode maht on olnud aastas nii 100 GB, aga 2016 on hävingust hoolimata 89 GB ja 2015, millest algseid faile alles vähe, ka ikka 30 GB). Varem olen olnud kopimisel kärsitu ja kopinud väikeste kaustade haaval ja mitu asja samal ajal; kiiremini saab, kui valida mitu kausta ja kopida need üheskoos, siis läheb see kõik ühe jutiga ja kiirus püsib.

K, 3739. päev: homme algab puhkus

Eksisin: siinmaise krediitkaardi vaba limiiti on tervelt 0,92 €. Selle eest saab reedel mainitud asju palju rohkem: ooperit mitte 9 sekundit, vaid 2 minutit 20 sekundit; maailma-ooperitähte kontserdil mitte 1½, vaid 24 sekundit; taksoga mitte 18, vaid 270 m; lennukiga mitte 500 m, vaid 8,3 km; bussiga mitte 800 m, vaid 13 km.

Päeval E-ga kodus koeri jalutamas. Hommikul selgus, et olin õhtuse segase koertejalutuse järel unustanud välisukse lukustamata – lapsepõlves juhtus lugu, kuidas korteriuks lukustati alles ööseks, aga ükskord unustati ja isa leidis öösel vetsu minnes esikuvaibal magamas kontvõõra, kes väljatõstmise peale kurvalt teatas: „Kas te mind siis ei tunne? Ma olen ju Viktor!” Pärast saime teada, et Viktor olnud naabrite juures külas, hakanud öösel ära minema, aga tulnud tagasi ja eksis uksega.

Õhtul kontrollin enne töölt lahkumist, kas puhkus on ikka kirjas, ja leian, et mu tänane arvutuslik töökoormus (tänu pikkadele töödele, mis anti enne puhkuse taotlemist) oli 1166,67%, mis pärast pikima valmimist langeb 103%-le.

T, 3738. päev: enne puhkust

Hommikul Šp arsti juurde, päeval söömas, õhtul Šp-l järel, kellel on peas suur plasttorbik, mis talle üldse ei meeldi, aga ilma milleta lakuks ta õmbluse lahti. Õmblus ja Šp nina on nii pikad, et viimast otsa lakkuma ulatub. „Torba” on Št peas ligi kaks nädalat.

E, 3737. päev: varsti algab suvi

Saan tööl valmis puhkuse-eelse vaimusuretuse ja teen kaks korda sama asja, mis vahepeal kaob ja süsteem üleüldse ei mäleta, et kord seda juba tegin.

Siinmaine telefon on kole aeglane.

Maja ees on vaatamisväärsus, kuidas teemeistrid on osaliselt kinni asfalteerinud nende ajutisest paraskist kukkunud WC-paberi rulli. (See jääb mul enne puhkust pildistamata, pärast on sodi tekkinud juurde, enam ei paista.)

P, 3736. päev: pühapäev

Olen fotoarhiivi taastamisega jõudnud sinnamaani, et olemasolevad eelvaated on eksporditud kuni X 2015 (XI 2015 – II 2016 on valmis ja III 2016 on täielikult alles). Käin failihalduriga kaust-kaustalt läbi ja kustutan liigseid eelvaateid (failinime ja -suuruse järgi: ekstraktitud eelvaate failinimes on failinimi + pildisuurus, algupärase ekspordi fail on suurem). Mõlema kaameraga võetud valmis pildisarjades on tavaliselt pandud failinimeks pealkiri ja järjenumber; nende kellaajad on algsed, aga õige failinime teadasaamiseks tuleb leida sama pildiga eelvaade, kopida sealt algne failinimi ja liigne eelvaade kustutada. (Tulevikus olen targem, jätan algse failinime lõppu alles.) Algsete eksportidega on peale täissuuruse ja lõppkvaliteedi ka see toredus, et nende võtteaeg, -koht ja märksõnad on paigas (liigsed märksõnad peab kustutama, Lr-i märksõnahierarhia tõttu tekib ekspordil vahel märksõnu liiga palju, ning kui olen vahepeal märksõnu muutnud, on piltidel muidugi alles vanad); vaja on ainult lisada foto samasse albumisse kui kadunud algne fail (kui see on albumis) ja tähisvärvus samaks (kui on).

Tahan eelvaated eksportida tingimata enne puhkust, sest mul on tunne, et Lr eelvaateid lõpmatult ka ei säilita: I ja II 2015 näiteks on eelvaateid olemas ainult üksikutest fotodest. Käin läbi koguni blogi ja FB-albumid – nt kooli kokkutulekust X 2015 ma korralikku albumit ei eksportinudki, ainult FB jaoks, aga see, mis ma FB-st kätte saan (720 px pikem külg), on väiksem kui eelvaade (heal juhul 1440 px pikem külg, aga võib olla ka 360). I 2015 oli varem fotosid u 623, nüüd on 56, ja II 2015 oli fotosid 827, nüüd on 25. See vähenemine (94% ja 97%) võib tunduda drastiline, aga esimeses oli ligi ja teises üle 600 foto tegelikult üksikvõtted animatsiooni „lumi sajab” jaoks, mida alles ja millest kahju ei ole.

* * *

Kuidas hakkasime päeval minema koertega parki, aga ei läinud, kuid läksime õhtul uuesti.

L, 3735. päev: aku, pliit katki

Suurem segadus apteegis, kui tahan osta puugivaktsiini. Öeldakse, et seda, mille jaoks arst kirjutas retsepti, enam ei toodeta, arst peab kirjutama uue. Pärast lähen sama retseptiga igaks juhuks ka teise, suuremasse apteeki, kus lubatakse tellida ja helistada, kui on kohal.

Poes (lilled), juuksur, elektroonikapoes (uus 5 TB ketas, 4000 mAh varuaku, 32 GB SD-mälukaart). (Varuakudega juhtub sedasi, et siinkandis otsi neid kui tikutulega, see 4000 mAh on suurim, mida leian; sellest saab laadida telefoni (2600 mAh) peaaegu kaks korda ehk käitada ekraani ja andmesidet terve päeva. Aga juuli lõpus kodumail käies selgus, et lennujaamapoodides on varuakusid uduumbe, suuremaid ka, isegi 20 Ah aku on.)

Köögipliit läheb katki (lühisesse), käin tülitamas majahoidjat, kes laseb mind majakilpi sisse, seal on kaitsmed väljas. Ta tõstab need sisse, viimasega käib uuesti pauk ja kõik lähevad jälle välja. Viimane jääb seega sisse lülitamata. Teibin korteri kilbis pliidi kolme faasi kaitsmed lahti olekusse ja kirjutan korteriomanikule, et elektrikku vaja, kes a) kruviks pliidi juhtme seina küljest lahti; b) kontrolliks köögi pistikupesi (mis on sama faasi taga, mis välja kargas); c) kontrolliks korteri kaitsmeid, mis on pisut ebanormaalses olukorras, et kui midagi välja lööb, siis maja-, mitte korteri kilbist. Majahoidja näitas, et uue välisukse võtmega saab lahti ka majakilbi.

Tassime mikrolaineahju elutuppa, pärast ostan väikese kahe platega elektripliidi, millel on see häda, et sellel ei näita mitte ükski tuluke, et pliit on sees, nii et pärast kasutamist tuleb igaks juhuks välja lülitada pikendusjuhtme nupust.

R, 3734. päev: Mustjalast

Padjaraamat – Martin Körberi raamatu „Ösel einst und jetzt” II köide, ilmus postuumselt 1899, faksiimiletrükk 1975 – algab Mustjala kihelkonnast. Saab teada, et Mustjala mustad rahvarõivad olnud Rootsi päritolu ning veel Körberi ajalgi juhtunud lugu, kuidas üks Kihelkonna mees näinud Stockholmis naaberkihelkonna neide, astunud ligi ja võtnud jutu üles, aga need polevat midagi aru saanud. Möödunud üks sakslane, kes tundnud rõivaste järgi ära, et mees on kihelkondlane (!), ja selgitanud talle, et ei ole need neiud Mustjalast midagi, vaid hoopis Kesk-Rootsist.

Körberile jätsid tema kaasaegsed mustjalalased hea mulje: väga viisakad, viksid ja puhtad, käisid saunas lausa iga nädal.

* * *

Selgub, et mul on krediitkaardi limiiti hetkel alles 0,06 €. Mida selle eest saab? — Ooperit 9 sekundit, maailma-ooperitähte kontserdil (kus ta laulab ainult mõne numbri) 1½ sekundit, taksoga 18 m, lennukiga 500 m, bussiga 800 m.

* * *

Fotoarhiivi taastamisel selgub, et 31.12.2014 varukoopias ei ole pilte, mida tegin sel ajal, kui arvuti arhiivi varundas. Ja et hävinud osa algusest on eelvaateid alles suht vähe (vbl seoses kataloogi lagunemisega augustis 2015).

Leian, et kasulik oleks need ekstraktida kõik eelvaated võimalikult kiiresti, küll neid kohale sättida jõuab (nt taastada failinimesid: kui algupärase suurusega algupäraseid eksporte oli mõlemast, suurest ja väiksest kaamerast, kus failinimed jooksevad erimoodi, olen pannud eksportidele kuupäeva, teema ja järjenumbri). Huvitav, et kaustades, kus on eelvaateid alles vähe, on alles peamiselt need, millest on tehtud ka ekspordid.

N, 3733. päev: avastused, telefoni tehaseresett

Hommikul hääled sisse esimesele suurele kõvakettale (2007–2011; Fujitsu Siemens 750 GB), mis senini tolmab lauanurgal (põhiliselt öökullialusena, nagu on ruuteri peal viltrebane ja -konn, mille müümisel ütles müüja sõnad „Paras paar!”). Viimaseid kasutusmärke on aastast 2012, plõgiseb veidi, aga samamoodi plõgises see kogu see neli aastat. Seal istub valdav osa mu elektroonilist muusikakogu (pärast 2011. aastat on see täienenud vähe) ja tohutu pundar eelmisest läpakast kopitud väikesi dokumendifaile (mis tuleb uues kohas sortida). Järgmiseks võtan kasutusele uue suure ketta (LfÞ), siis kopin esimeselt suurelt kettalt (Lf) kõik uuele, esimene varjule, teine kasutusele; sellelt vajalikud väiksemad asjad 1 TB reisiketastele (Hg ja Mn), kuhu digipilte tuleb ainult viimasest viiest aastast, ning kogu fotoarhiiv väiksele 3 TB kettale, et äkki on eeloleval puhkusel aega tikkida fotoarhiivi taastamisega. Selle 3 TB väikese kettaga on see traagiline lugu, et see on ostetud eelmisel aastal ja vahepeal vedeles mitu kuud laual läpaka kõrval, et kohe-kohe varundan kõik eelmiselt kõvakettalt (Toshiba, 2011–†2017) sellele, aga näe ei olnud aega. Peale selle olin otsustanud, et kriitiline hetk hankida uus suur kõvaketas on, kui vaba ruumi jääb alla 300 GB, aga see töllerdas aasta algusest saati 315 GB kandis, vahepeal oli lausa 302 GB, aga siis rookisin vähe ja nii see kõik jätkus.

Mõtted on kaks nädalat tulevikus, uurin läbi kavandatava jalgrattamatka marsruuti (nagu elu on näidanud, on Google teinekord teede läbitavuse osas ülioptimistlik).

* * *

Päeval söömas (see nädal juba kolmandat korda).

Toimetan erakordselt uinutavat ja ülipikka dokumenti teemal, mille kohta kolleeg just ütles, et iga muu teema on huvitavam kui see (jutuks oli ühe teise teema halvasti tõlgitud veebikoht), üks suur väikestest juppidest koosnev segapudruline osa (kõik tugineb kolmele seadusetähele, eelmine tõlge kasutas kõiki, uus tõlge on kasutanud ainult üht, iga jumala asja kui kontrolli üle) saab läbi, rõõmustan enneargu, et tore, aga siis näen, et minu ettekujutus, et veel on ainult 20 lk, on vale, sest veel on 50 lk.

* * *

Õhtul küsib Eesti telefon, et sisemälu on peaaegu täis, kas ekspordime asju mälukaardile. Ütlen, et jah, ja peagi ütleb telefon, et 10 rakendusest üks ei teisaldunud. Varsti peale seda ütleb, et kasutusliides on lõpetanud töötamise. Väike rakendus, kas pole, aga mida teeb telefon ilma kasutusliideseta? – Paljugi (nt suhtleb tugijaamaga ja WiFiga), aga kasutaja ei näe. Aga nagu ütles üks anonüümseks jäetav arvutiinimene, et mida ta teeks, kui ei saaks guugeldada, ja nüüdisaegne vanasõna ütleks, et „kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem”, leian teise telefoni kaudu peagi, et ühelt poolt sarnaneb seisund Z3 vigurile sudden death, ja võin järeldada, et olen õnnelik, et see Z3 tuntud häda tabas minu eksemplari alles kahe aasta ja mitte juba kahe nädala pärast. Google soovitab järjest läbi proovida kuus või seitse lahendust, millest viimane ja kõige kindlam on viia telefon Sony keskusse, mis selgub olevat töölt veerand tunni kaugusel, kohe aiapoe taga.

Proovin igasugu resette (täpselt enam ei mäleta, mis järjekorras, aga mitut mitu korda): voolulülitist, täielikku väljalülitamist ja veerandtunnist ootamist, resetinupust (ega ma mäleta, kus see on), kõvemaks-nuppu koos voolunupuga, aga ei midagi peale selle, et nähtavasti tühjendab mingi vigur aku ja aku hakkab laadima. Nippide peale telefon küll käivitub normaalselt, aga ajal, mil oleks vaja avada ekraan, hakkab kasutusliides jälle mittetööle ja pilt kaob või hakkab kergelt hüplema veateade.

Lõpuks õnnestub umbes viienda nipi proovimisel (voolunupp all, käivitumisel sõtkuda vaiksemaks-nuppu) saada telefon käivituma turvarežiimi, kus pääseb juurde seadete menüüle, kust teen siis sellise drastilise asja nagu tehasereseti. Enne küsib telefon, kas varundame kõik asjad (rakendused ja meedia), vastan jah (ma alles ükspäe kopisin kõik fotod ära). Siis käivitub telefon uuesti, nagu täiesti uus telefon, isegi ekraani ülaserv töötab jälle normaalselt. Teisest telefonist ja Google’i kontolt saab varundatud asjad kätte (isegi pildid saab). Sedapuhku olen igasugu rakendustega muidugi ettevaatlikum.

(Hilisem täiendus: ekraani ülaserv lõpetas peagi töötamise taas ning augustis läks rikki ka ekraani alaserv. Viimases on – kes ei tea – kolm nuppu, millega pääseb avatud rakendusest välja või millega saab vahetada avatud rakenduste vahel. Ekraani ülaserva mittetöötamisest eriti kahju ei ole, sest telefoni keeramisel külili kolib kuva ülaserv ekraani muidu külgserva, aga alaserva nupud jäävad edasi vanasse kohta. Mõneti parandab asja kindarežiim, tagasinuppu vaikselt toksides võib nii 50. korraga see töötadagi. Üldiselt saab rakendustest välja telefoni välja lülitades; uuesti käivitub ilma avatud rakendusteta. Leian, et Z3 Compacti ekraani saab vahetada, aga enne hooldusse viimist tuleb aktiveerida panga koodirakendus ka siinmaises telefonis. Praegu pääsen Eesti pangakontole juurde ainult koodirakendusega, mis on Eesti telefonis. Nagu saad peagi teada, kallis lugeja, jukerdas juuli keskel siinmaine telefon (selle mälu sai alatihti täis ja telefon hangus, mil tark kasutaja lihtsalt ootab kannatlikult, sest see vähemalt ei tee asja hullemaks), aga Eestis-käiguga, mil peamist vatti sai teine telefon, olukord taltus. Põhjus selgus olevat mustmiljon avatud rakendust: nii lihtne on ju uus avada, jättes lahti ka eelmise. Nüüd ikka sulgen ka mõnikord.)

K, 3732. päev: tänapäeva side

Vanim aktiivne FB-tuttav saab 83.

T, 3731. päev: taastan fotoarhiivi

Fotoarhiivi taastamisel on selgunud, et päris kõiki uuemaid faile ka ikka alles ei ole. X 2016 Hamburgist puuduvad näiteks algupärased failid, mis olid 4 GB SD-kaardil nr IV. Need katsid küll ainult neli päeva (4.–7. X 2016), aga teisalt oli neid üle 400 ning teemadeks tagumine pool südalinna esmamuljest (Speicherstadt), mudelraudtee, sadamaekskursioon, meremuuseum, pool linnamuuseumi, millest küll on alles rohkesti algupäraseid eksporte ja loodetavasti enamikust ka eelvaated. Et pärast 8 GB kaardi nr III (V – 4. X 2016) hooletut heitmist kotti lebas see seal rahus kuni eelmise esmaspäevani, ei olnud ma leidnud seda üles, seega eelmisel Eestis-käigul aprillis, pärast 8 GB kaardi nr V täitumist vormindasin eelmise vanema kaardi, sellesinatse nr IV ja olen võtnud sellele uuemaid fotosid. Teisalt tore, et see ei olnud nr III, kus on fotosid esiteks kaks korda rohkem ja teiseks V 2016 E võetud sugulase laenatud fotode ümberpildistused, mille järeltöötlus oli alles pooleli, osalt seetõttu, et osa fotosid hiljem skannisin ja puudus täpne järg, mis fotod on olemas ka skannina (skann on kvaliteetsem).

E, 3730. päev: Idioticon

Et täna paljust muust kirjutada ei ole, meenutan mai lõpus läbi saadud iidsõnastikku „Idioticon Hamburgense” (2. tr, 1755; Saksa Wikipedia artikli link; raamatu enda link: Google Books). (Loe: olen lõpuks välja nuputanud, kuidas saab märkmed telefonist siia blogisse ilma neid ümber tippimata. Sõnaseletus: idioticon ‘murdesõnastik’ < grc ἴδιος ‘omapära’.)

Märkmed algavad sõnastiku 100. leheküljest, alles siis hakkasin leide ära kopima.

Leiud jagunevad kolmeks rühmaks:

• Tõlkeväljendid
• Oletatavad laensõnad – sõnastikus on alamsaksa keele Hamburgi ja Ditmarscheni (Ditmarsche) murre XVIII saj keskelt, varasemast ajast kui vanim sõnastik, mida kasutati möödunud aastal ilmunud sõnastikus „Alamsaksa laensõnad eesti keeles” (link).
• Muu: loomanimetused, huvitavad väljendid, kõnekäänud ja vanasõnad.

IH tekst on kopitud tuvastatud tekstist, kus on tuvastusvigu, mida olen üritanud parandada(nt silbi alguses kasutati fraktuurkirjas s-tähe asemel tähte ſ, mida sageli on tuvastatud f-täheks; u-tähe kohal oli kriips, mida sageli on tuvastatud ü-ks; ligatuuri „⁊c.” (et cetera, krõnks ⁊ tähendas ladina keeli et) on tuvastatud kuidas kunagi; poolitused on muutunud kord sõnavaheks, kord sidekriipsuks, kord üldse kadunud; fraktuurkirja suurtähtedega on tuvastamisel üks suur susserpusser). „z.E.” tähendab ‘zum Exemplis’ (‘näiteks’, tänapäevase z.B. asemel, ‘zum Beispiel’), lühend M. tähendab II trükki täiendanud kaasautorit, lühend it. juhatab sisse väljendi.

Lühendid mu kommentaarides: ASL – „Alamsaksa laensõnad eesti keeles”; EES – „Eesti etümoloogiasõnaraamat”; en – inglise keel; fi – soome keel; gml – keskalamsaksa keel; grc – vanakreeka keel; la – ladina keel; sv – rootsi keel.

Ja nüüd siis märkmed ise.

• S. 36: Holt updohn ‘metsa üles töötama’ (Holt (de: Holz) ‘teatud mets’, up/op (de: auf, en: up) ’üles’, dohn (de: tun, en: to do) ’tegema, töötama’ > metsa üles töötama
• S. 49: Dutten, Düttjen ‘tatt’ (IH: Dutten, Düttjen, it. Budden: Mucus e naribus infantum prominens ac pendulus. (väikelapse ninast pendeldav lima)) > tatt (ASL-is ei ole. EES: ƒƒ„läänemeresoome tüvi”, algne tähendus olevat [limane] seen, sest soome keeli on tatti puravik. Aga puravik nüüd mõni limane seen! Ei usu.)
• S. 100: under de Hülle kamen ‘tanu alla saama’ (sama saksa keeles)
• S. 111–112: kasten ‘ristima’ (vrd fi: kastaa ‘ristima’) > kastma? (ASL-is ei ole. EES: „Soome-ugri tüvi.”)
• S. 112: Kate (IH: Bauer-Häuslein (talupojamajake).) > kate, katus? (ASL-is, EES-is ei ole.)
• S. 112(?): Katt ‘kass’. Kõnekäänd he hett eenen Kopp als eene Kloster-Katt ‘tal on pea nagu kloostrikassil’ (ta on puupea).
• S. 112: keddeln ‘kõdistama’ (ASL-is ei ole. EES: „läänemeresoome tüvi”.)
• S. 114: kyken (IH: gucken, ſehen (vaatama, nägema), Holl. kyken. […] Kyk in de Kök: ein Mann, der immer Acht giebt, was beym Heerde und in der Küche vorgehet (mees, kes alati jälgib, mis toimub kolde ääres ja köögis – seega ei tähenda Tallinna suure suurtükitorni nimi käsku „Vaata kööki!”, vaid hoopis nimetust „Köökivaataja”!). (ASL-is on, kiikama < kiken, aga Kiek in de Köki seletuseta.)
• S. 116: Kinjees (< Kind Jesus) ‘jõulukink’. (Äkki tuleb sõna kink siit? ASL-i arvates tuleb sõnast Schenke ‘kink’, aga siis toimunuks häälikumuutus e > i – kas see on võimalik, peab vaatama muudest laensõnadest, ma eesti häälikumuutuse teooriat ei tea.)
• S. 118: Kladde 1. ‘sodi’, 2. ‘mustand’, 3. ‘sodivihik’ > klade. (ASL-is, EES-is ei ole.)
• S. 130: vanasõna Wor de Klokke van Ledder is, un de Knepel een Voß-Swantz dar hört man de Släge nich wyt ‘kui kell on nahast ja tilaks on rebasesaba, ei kosta löögid kaugele’ (meelitajate kohta, kelle kiidujutt ei tee midagi paremaks).
• S. 138: kõnekäänd He weet dar ſo veel af as de Krey vam Sünndage ‘ta teab sellest sama palju kui vares pühapäevast’.
• S. 140: de Krölle (< Krökel) (IH seletab: Falte, Bruch (volt, rebend): plica, ruga, wird nur vom unförmlichen gebraucht. Krökeln vorn Kopp (kortsud otsaees): Runzeln auf der Stirne. Krökel im Booke: gebrochene Blätter, oder eingeſchlagene Ecken (raamatus katkised lehed või sissevolditud nurgad).) > krõll (teatud väike kuljus). (ASL-is ei ole. EES: < baltisaksa Krelle.)
• S. 140: Kroos (IH seletab: Krug, Krus, irdenes Trinck-Geſchirr mit einem Schlag-Deckel (liigendkaanega savist jooginõu): cantharus argillaceus cum operculo: Belg. Kroer. Gall. Cruche. (Dan. et Kruus. G.) Die Griechen haben faſt daſſelbe Wort hrosos, welches Euſtachius dolmetſchet: keramegon kratera ‘fictilem craterem’.) > kruus (ASL: kruus < krûs)
• S. 141: Kröſe (IH seletab: die inwendige Kerbe im Faſſe, wo der Boden eingekröſet oder eingefaſſet wird (soon, mille sisse käib tünnipõhi)) > kröös? (ASL-is, EES-is ei ole.)
• S. 144: seletus, kuidas Hamburgis on kolme sorti püttseppi: Küper (või Kuper; teevad kaupmeestele hulgi), Böttcher (teevad igasugu väikesi asju) ja Kymer (teevad ainult suuri tünne, mille otsad ei ahene). IH: NB. In Hamburg unterſcheiden ſich Küper, die für Kauffleute ins groſſe arbeiten; Böttcher, die allerhand kleines Geräthe verfertigen; und Kymer, welche oben lit. K. beſchrieben worden. [S. 115: Kymer: ein Böttcher oder Faß-Binder, der nur groſſe Kübel und Gefäſſe machet, deren dicke Böden nicht abgeſchärffet und in die Stäbe eingekröſet, ſondern nur dicht angeſtoſſen werden.]
• S. 145: lihtrahvalik ähvardus Jck will dy pedden, dat dy de Küte ſchall tom Halſe herutgahn ‘peksan sind nii, et sul tulevad soolikad kaelast välja’.
• S. 146: Lake 1. ‘halvaks läinud liha- või heeringasoolvesi’ (IH: zergangenes Salz, Pekel, Brühe auf eingeſalzenem Fleiſche oder Fiſche, inſonderheit auf Heringen) > lake. (ASL-is ei ole. EES: < lakkuma (läänemeresoome tüvi).)
• S. 147: vanasõna Deet lang hett de lett et lang hangen ‘kellel pikk on, laseb pikalt rippuda’ (IH: wer groſſe Mittel hat, der pflegt auch gern großzuthun (kellel on palju vahendeid, teeb meelsasti suuri asju)).
• S. 147: Lakeband (IH: (Hr. M ſchreibt es Lagebank) groſſer Tölpel, langer und fauler Schlüngel (suur lollakas, pikk laiskvorst).) > lakekauss? (ASL-is, EES-is ei ole.)
• S. 150: Lehe ‘vikatilüsi’ (IH: Senſe: falx mesſoria maior). Kahtlaselt sarnane sõna „lüsi” omastava käände vormile „löe”. (ASL-is, EES-is lütt ei ole.)
• S. 157: Lurre […] 2. ‘vale’ (IH: falſches Vorgeben: figmentum malignum. Lahme Lurren: elende Lügen, da man nicht mit fortkommen kann, weil ſie gleichſam lahme Lenden, oder, wie man ſonſt zu ſagen pflegt, kurze Beine haben.) („Lurre” põhitähendus oli ‘reis’, „Lahme Lurren” tähendas kokku, et valel on lühikesed jalad.) > lurr? (ASL-is ei ole. EES: < lurisema (läänemeresoome tüvi).)
• S. 158: Lüſeken-Knicker ‘täitapja’ (IH: der Daumen (pöial).) > täitapja (tõlkelaen)
• S. 159: sõna „mädarõigas” päritolust – selle eeskujuks olnud saksa sõna (mille tänapäevane vorm saksa kirjakeeles on Meerrettich) esimene osa ei tähendanud algselt merd, vaid hobust (mära), sest sellega ravitud hobuseid, see on alles inglise nimetuses „horseraddish” (aga küllap muitsed rahvaetümoloogid eelistasid „mädarõigast” „märarõikale”): Mahr-Reddick; die Einfalt ſaget Mar-Etick(n) und vermeinetes Hoch-Teutſch gar fein zu nennen Meer Eſſig. Selbſt die Ober-Sachſen ſchreiben unrecht Meer-Rettich, als wüchſe er am Meere. Eigentlich heiſſt der Nahme ſo viel als Pferde-Rettich (von der Mähre, wie Marſchall, Marſtall ⁊c. alſo Marrettich, und nicht vom Meere. Angl. Horſeradiſh, weil dieſe Wurzel den Pferden heilſam iſt. M.) Belg. Maer-Radys: Raphanus ruſticanus, finapi Perſicum. Kilian. (ASL-is on rõigas ja märge, et „Medda Reijckas” oli eesti kirjakeeles olemas juba 1660.)
• S. 164: vanasõna Dat kann nich miſſen, de veel drinckt, mutt veel p . . . ‘kes palju joob, see palju k…’
• S. 164: Mödderſche ‘tädi’ (IH: Muhme. Vater- oder Mutter-Schweſter. In unſerer Nachbarſchaft ſagt man Medder, und ſelbiges bedeutet auch Cousine.) Vrd vanim säilinud eestikeelne kiri (XVI saj I p), mis algab tervitusega „Mu armes moder” (vana kirjakeele korpus: link).
• S. 165: Moor ‘ema’ (IH: Mutter. Zuſammen gezogen aus Moder, wie Vaar aus Vader. Zwar höret man dieſes Wort faſt einzig unter den Bauren (tulnud samamoodi sõnast Moder nagu sõna Vaar sõnast Vader (isa); seda kasutavad peaaegu ainult talupojad).) > moor. (ASL-is ei ole. EES: < sv: mor ‘ema’. Aga sellest, et sama oli kunagi ka alamsaksa keeles, võib oletada, et see võis eesti keelde tulla ka varem, alamsaksa keelest, mitte alles Rootsi ajal rootsi keelest.)
• S. 166: Moos ‘moos’ (IH: Muus, Gemüſe: pulpa. Brodt-Moos, Appel-Moos ⁊c). (ASL-is on, moos < gml: môs.)
• S. 167: Mudde ‘muda, paks pori’ (IH: Made, Schlamm, dicker Koth. Jn de Mudde pedden: ins ſumpfige treten. muddig: wird gebraucht z.B. von einem Wege, der kothig iſt; von Waſſern und Geträncken, die unrein, dick und trübe ſind; vom Geſchmack der Fiſche, die aus ſchlammichten Waſſern kommen.(Esimene väljend on ‘porri astuma’, teine ‘mudane’ – öeldakse porise tee, sogase joogi või vee ning mudasest veest püütud kala maitse kohta.)) > muda (ASL-is ei ole, EES-is on, üks variant on seesama Mudde.)
• S. 173: nehrig ‘kokkuhoidlik, kes ei jäta ühtki eelist kasutamata’ (IH: ſparſam, der nicht gern ein Vortheilchen fahren läſſet). > niru? (ASL-is ei ole. EES: „häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi”.)
• S. 173: een Neſe-wys ‘ninatark’ (IH: ein Klügling)) > ninatark (tõlkelaen)
• S. 174: Nibbe (IH: Schnabel (nokk)). > nibu (ASL-s on, nipp, nibu < gml: (s)nibbe.)
• S. 175: nüſſeln (IH: (ss moll) zauderhaſtig arbeiten. Dar nüſſelt he all 2 Dage by; da hat er ſchon zweene Tage aufzugeacht (ta on juba kaks päeva ringi vahtinud). Nüſſeler: dem ſein Werck nicht von der Hand gehet (kobakäpp). Nüſſeley: Arbeit, womit nichts geſchaffet wird. (töö, millega ei tehta midagi) Conf. nöhlen.) — Tähenduselt ja häälduselt (pehme pikk s) sarnane sõnaga nussima tähenduses ‘ära rikkuma’.
• S. 177: Een Ooge im Nakken hebben ‘silm kuklas’
• S. 181: pattjen ‘paterdama’ (IH: treten, patſchen im naſſen oder kothigten (astuma, märjal või porisel teel plätsutama). > paterdama (ASL-is ei ole. EES: „häälikuliselt ajendatud tüvi”.)
• S. 186: Piß-Lappen (IH: Wickel-Tuch für Kinder, die noch nicht trocken liegen können. (mähe lastele, kes teevad veel alla) > pissilapp (ASL-is ei ole. EES märgib sõna piss saksa päritolu.)
• S. 187: Pläter-Taſche (IH: Plapper-Mühle: Plauder-Taſche) > jutupaunik (tõlkelaen)
• S. 187: kõnekäänd Et regnet, dat et plattert ‘sajab nii, et plädiseb’
• S. 202: Raa ‘raa’ (IH: Segel-Stange: Antenna. Raa-Segel: groſſes viereckigtes Haupt-Segel an der Quer-Stange des Maſtes. (raapuri, suur nelinurkne peapuri masti põikpuul) Holländ. Raa-Zeyl: wo von die groſſen See-Schiffe ſelbſt den Nahmen Raa-Segel führen, weil ſie ſich dadurch von andern Fahrzeugen, die etwa nur Gaffel-Maſten (malos furcatos) haben, unterſcheiden.) (ASL-is ja EES-is on, raa < gml: rā. Mereleksikon arvab sõna raa päritoluks hollandi ra; teisalt on hollandi keel arenenud alamsaksa keelest ja kokkupuude alamsaksa keelega oli eesti meremeestel varem – nt Tallinna keskaegsed mündrikud (paadimehed) olid traditsiooniliselt mittesakslased.)
• S. 202: raden ‘raadama’ (IH: Uthraden: ausrotten, mit ſammt der Wurzel ausgraben, wie man den Bäumen und Büſchen thut, wo ein Land zu Acker oder Wieſen gemacht werden ſoll: exſcindere, eradicare. (koos juurtega eemaldama, nagu tehakse puude ja põõsastega, kui rajatakse uut põldu või heinamaad) > raadama (ASL-is ei ole. EES: vene päritolu, kirjakeelses tähenduses ka saksa sõna roden mõju.)
• S. 205: Ramm 1. ‘jäär’ (IH: Bock: aries. Ramm-Block, womit man Pfäle einſtoſſet oder rammet: ab arierando. (millega taotakse või rammitakse sisse vaiu) > ramm (ramm : rammi). (ASL-is on, ramm < gml: ramme.)
• S. 215: Rönne ‘renn’ (IH: Rinne, Dach-Rinne (katuserenn). > renn (ASL-is on, renn < gml: Renne.)
• S. 216: Kluncker-Rave ‘ronk’ (usutavasti häälikulist päritolu)
• S. 217: Rötte ‘rott’ (IH: Ratze. Rötten ſchilt man die Kinder und kleine Leute, die ſich mauſig machen. (ka laste ja väikeste vilgaste inimeste kohta) Z.E. Een lüttje Rött van’t Deeren: ein kleines Mädgen (väike rott tüdrukute hulgast, väike tüdruk). (Sprw. Man kann ſick up em ſo veel verlaten, als up eene doden Rött: er iſt eben ſo zuverläſſig, als eine todte Ratze. M.) (tema peale saab sama palju loota kui surnud roti peale, ta on sama vähe usaldatav kui surnud rott) Rötten-Kruut: Ratzen-Pulver (rotimürk). Von einem ſchlauen und verſchlagenen Menſchen heiſſet es: He is ſo ſchlimm as Rötten-Kruut. (kavala ja halva inimese kohta öeldakse: ta on sama kuri kui rotimürk).) (ASL-is on, rott < gml: Rotte.)
• S. 217: Rulle ‘rull’(IH: it. Rull-Holt: bedeutet bey uns auch eine Walze, dergleichen man zum plätten, wie auch Laſten darauf fortzuſchieben, gebrauchet (rull, millel veeretakse plaate ja koormaid).) (ASL-is on, rull < gml: Rulle.)
• S. 219: Ruten ‘aknaklaasid’ (IH: Fenſter-Scheiben: Carreaux. Dieſe waren in vorigen Zeiten geſchobene Vierecke. Unſere Glaſer nennen es Stuten-Ruten, von der Geſtalt eines bekannten ſo geformten Brodtes. Daher auch noch die Figur der Ruten oder Carreaux auf den Karten-Blättern(aknaklaasid, mis vanasti olid rombikujulised; Hamburgi klaasijad nimetavad aknaklaase teatud leiva kuju järgi ka täkurombideks, vrd ka kaardimast ruutu).) > ruut. (ASL-is on, ruut < gml: rute, viitega tänapäevasle saksa sõnale Raute ‘romb’ (aga IH-st nähtub, et XVIII saj on Rute tähendanud otseselt aknaruutu, mitte selle kujundit). EES: < sv: ruta; päritolu < gml: rute kohta arvab, et tüvevokaal u (ruut : ruudu) viitab, et laenatud on rootsi vana mitmusevorm ruter.)
• S. 220: Ruum ‘ruum’ (IH: Raum) > ruum. (ASL-is on, ruum < gml: rûm.)
• S. 223: Salm ‘psalm’ (IH: für Pſalm. Salm-Book: Pſalter (lauluraamat). He weet keenen Salm to ſingen: er weiß kein Lied zu ſingen. (ta ei oska ühtki laulu).) (ASL-is on, salm < gml: psalm < la: psalmus. IH-st nähtub, et p-häälik kadus XVIII sajandiks ka alamsaksa keeles endas. EES: < gml: salm, psalm < grc: psalmós.)
• S. 225: Sauſt ‘puljong’ (IH: Brühe: ſauce) > soust. (ASL-is ei ole. EES: „vene murdest” – ei usu.)
• S. 229: scheren ‘käärima (kerima, kangast)’. (ASL-is on.)
• S. 231–232: schyren ‘küürima’ (ASL-is on, küürima < gml: schü̂ren.)
• S. 237-238: Schorſteen ‘tulemüür, korsten’ (IH: Feuer-Mauer, Rauch-Fang. Ich bringe dieſes in unſerer Sprache unter das Stamm-Wort ſchoren, weil eine Feuer-Stäte nothwendig von Steinen, und von dem Haus-Gebäude, inſonderheit vom Holße, der Gefahr halber geſchoret oder abgeſondert ſeyn muß. (IH seletab, kuidas sõna tuleb sõnast schoren ‘eraldama’, sest tulekolle tuli muust hoonest eraldada kividega, eriti puitmajas.) (ASL-is on, korsten < gml: schor-stên.)
• S. 238-239: Schörte 1. ‘vihmakeep’ 2. ‘pikk seelik’ (IH: Weiblicher Rock, der üm den halben Leib ge ſchürtzet wird, und bis auf die Füſſe hinab gehet. Was aber in Ober-Sachſen eine Schürze heiſſet, wird nur vor den Leibgebunden, und bey uns Plate oder Vörſchoot genennet. (pikk naisteseelik, Obersachsenis nimetatakse sedasi põlle, mis Hamburgis on Plate või Vörschoot) […] Dieſe Tracht iſt nicht für Kinder. Deswegen heiſſet es von einem Mädgen, wann man ſagen will, daß ſie ſchon 15 oder 16 Jahre alt geworden: ſe geit all mit Schört (lapsed seda ei kanna, 15–16-aastase neiu kohta öeldakse, et ta käib juba kördiga).) > kört. (ASL-is on, kört < gml: schorte, viitega tähendusele ‘põll’. Aga IH-st nähtub, et seeliku tähendus oli sellel olemas ka vähemalt Hamburgis. EES: < gml: schorte ‘põll; alusseelik’.)
• S. 241: schrapen ‘kraapima’ (ASL-is on.)
• S. 242: Schruve ‘kruvi’ (ASL-is on.)
• S. 243: schulen ‘salaja kuulama’. Sarnane sõnaga kuulama, mis ometigi peaks olema vana soomeugri tüvi.
• S. 246: Schur (Skuur) ‘kuur’. IH räägib seosest alamsaksi sõnaga Schüne ‘küün’. (ASL-is on, kuur < gml: schûr, mille tähenduseks ütleb ka küüni. Ka sõna küün on alamsaksa päritolu, ASL-i järgi küün < gml: schü̂ne.)
• S. 247: ſchüren ‘küürima, hõõruma’ (IH: ſcheuren, reiben. Sick woran ſchüren: ſich an etwas reiben (ennast millegi vastu hõõruma). In unſern Haushaltungen aber heiſſet ſchüren eigentlich ein naſſes bürſten oder reinigen, z. E. de Finſter ſchüren, de Dehle ſchüren ⁊c (Hamburgis öeldakse schüren niiske harjamise või puhastamise kohta, nt akende, põranda kohta). kort up ſchüren, d.i. ohne viel Waſſer anzugieſſen (vähese veega küürima). Schür-Wyver: Weiber, die zum ſcheuren gebraucht werden (naised, kes küürivad). > küürima. (ASL-is on.)
• S. 249: Schuvuth ‘öökull’ (IH: Nacht-Eule. Daß die Franzoſen aus Kautz - chouette, und hinwiederüm die Teutſchen aus chouette Schuwuth gemacht haben ſollten, überlaſſe ich dem Hn. Wachtero zu gläuben. Wir haben inzwiſchen die Redens-Art: Je geit as een Schuvuth: er gehet armſälig und lumpichtgekleidet. Vielleicht, weil die Eule ein häßlicher Vogel iſt, und wir auch ſonſt eine Perſon, die mit verworrenen Haaren gehet, zu nennen pflegen eene ruge Uhle.) IH koostaja päris ei usu, et sõna tuleks prantsuse sõnast chouette, mis omakorda tuleb saksa sõnast Kauz, aga mainib kõnekäändu „nagu öökull” (vaene ja kaltsudes), mis ilmselt tuleb sellest, et öökull on kole, ja kui inimesel on juuksed sassis, öeldakse tema kohta „sassis öökull”.
• S. 261: Slengels ‘kaevurakked, luugi-, trepipiirded; kandepalk’. (IH: Rand oder Rahme, womit man an der Erden die Oeffnungen der Brunnen, Luken, Keller- und Waſſer-Treppen einfaſſet. Auch nennet man alſo die groſſen dicken Bohlen, die unter der Grund-Mauer auf die einge rammeten Pfäle geleget werden.) > leng (ASL-is on.)
• S. 268: ſmoren, it.verſmoren ‘lämmatama; aurutama’ (IH: (einige ſagen auch ſmurten und verſmurten): erſticken, dämpfen, die Luft benehmen. Wird ſo wol neutraliter als actiue gebraucht. Z. E. een Kind verſmoren: ein Kind erſticken; und: hyr ſchull man verſmoren: hier mögte man erſticken (lämbe). Smoren heiſſet auch in bedecktem Tiegel braten, da nehmlich keine Luft hinein kommen, und die Krafft der Speiſe nicht verdünſten kann (kinnises nõus praadima). (Anglo-Sax. ſmoran: ſuffocare. G.) Smor-Putt: Brat-Tiegel.) > moorima (ASL-is on.)
• S. 275: vanasõna Wor de Hund den Putt apen findt dar ſleit he de Snut in ‘kus koer lahtise nõu leiab, sinna koonu sisse pistab’ (mis ripakil, see ära).
• S. 277: Söge ‘emis’ (IH: Sau, Mutter Schwein: ſcrofa true. Daher die weiblichen Schelt Worte: fuule Söge: faule Sau. Schöl-Söge: Plauder-Metze ⁊c. Sprw. He kummt daran, as de Söge int Juden-Huus: er iſt da ſchlecht willkommen.)
• S. 295: Stryk-Eiſern ‘triikraud’ (IH: Biegel-Eiſen) > triikraud (tõlkelaen)
• S. 305: Tarrel ‘kuubik’ (IH: Würffel). > tare? (ASL-is ei ole; EES viitab saksa päritolu võimalusele, arvates allikaks sõna darre ‘viljakuivati’.)
• S. 305: Tarve ‘nisu’ (IH: Weizen). Sarnane eesti sõna tarve on küll nähtavasti laenatud 1900. a paiku soome keelest, aga noh.
• S. 305: Tegen ‘kümnis’ > tegema? (EES: indoeuroopa päritolu.)
• S. 306: Telge ‘oks’ (IH: Zweig) > telg (EES: pakub päritoluks mitu oksa tähendavat germaani sõna, alamsaksa sõna Telge mitte.)
• S. 308: Tonna, dim. Tünneke ‘tünn’ > tünn. (EES: < gml: tunne, tonn.)
• S. 314: Tripp, trapp, trull > trips-traps-trull. IH seletuse järgi oli mänguväljal üheksa nulli, mida mõlemad mängijad ühendasid kriipsudega, ja kaotas see, kellel enam joone jaoks ruumi ei olnud: ein Spiel der Kinder, welches ſie auch nennen Van den to den; wann ſie nehmlich neun Nullen ſolcher geſtalt hinſchreiben, wie die Kegel pflegen geſetzt zu werden. Da denn der eine allemahl zwo Nullen, die ihm der andere anweiſet, mit einem Strich zuſammen fügen muß, bis alle aneinander hangen. Wenn nun die ſes nicht geſchehen kann, ohne einen andern Strich durch zuſchneiden, ſo hat der Strichmacher verlohren.
• S. 315: Trumm ‘trumm’ (ASL-is ja EES-is on, trumm < gml: trumme. IH-st nähtub, et XVIII sajandiks oli vorm Trumm olemas ka alamsaksa keeles endas.)
• S. 329: Wabbeln ‘vabisemine’ (IH: bedeutet die Bewegung eines Cörpers, der fett oder weich und ſchlotterig iſt. Alſo wabbelt ein dicker feiſter Menſch, wann er gehet: item es wabbelt eine zähe Feuchtigkeit im bewegten Gefäſſe) > vabisema. (EES: „läänemeresoome tüvi”.)
• S. 329: Wacht ‘vaht (vaht : vahi)’ > vaht. (EES-is on.)
• S. 330: wachten 1. ‘vahtima (ootama)’
• S. 330: Waddike it. Wattke ‘vadak’ (IH: Molcken: ſerum lactis. it. das wäſſerichte in der Butter, wenn ſie nicht gnug ausgearbeitet worden). > vadak. (EES: „tundmatu päritoluga tüvi”. Aga IH seletus viitab, et see tuleb alamsaksa keelest ja samast vanasaksi tüvest kui inglise water ‘vesi’ – meenutagem, et inglise keel põlvneb keeltest, mida räägiti Põhjamere rannikul umbes Taani ja Hollandi vahel ning mis toodi Inglismaale rahvasterändamise ajal varakeskajal.)
• S. 332: wahren 1. ‘kestma’ (IH: währen, dauren. Sprw. Et wahret nich lange, dat arme Lüde wat heft: armer Leute Mittel halten nicht lange vor (vaesel saab kiiresti otsa). Wat lange wahret, ward god (‘mis kaua kestab, on hea’): gut Ding will Weile haben (häid asju peab ootama)). > väärima? (EES-is ei ole.)
• S. 342: Wyſe: 1. ‘viis (teguviis)’ (IH: Weiſe: mos, conſuetudo. As een Wyſe is: gut, rechtſchaffen. Een Kerel as een Wyſe is: ein braver Kerl. Jnde Wyſe kamen: gewohnt werden. Se kummt mit em in de Wyſe: ſie lernet ſich in ihn ſchicken.) 2. ‘viis (meloodia)’ (IH: Melodey, Sang-Weiſe. Na de Wyſe: im Thon. Metaphor. Dar geit ene hoge Wyſe up: das läſſt ſich ſo leicht nicht thun; it. das iſt ein ſtolzes Anmuthen.) > viis (viis : viisi). (EES-is on.)
• S. 352: Zippel ‘sibul’ (IH: Zwiebel, Zipolle: cepe). (EES: < gml: sipolla, zipolle.)
• S. 360: Duumkrafft ‘tungraud’ (IH: Hand-Winde: pancratium. Iſt ein bekanntes Hebe-Zeug, vermittelſt einer Schraube ohne Ende. Man nennet es auch eine Wagen-Winde, weil es beym ſchweren Fuhr-Wercke unentbehr lich, üm damit den Wagen wieder zu heben, wenn er etwa zu tieff eingeſuncken, oder gar ümgeſchlagen. > tungraud. (ASL-is on.)
• S. 360: Eekerken ‘orav’ (IH: Eichhörnlein. (Sprw. He hett et im Munde, as dat Eekerken im Schwantze (‘suu nagu oravasaba’): groſſe Worte und weiter nichts (tühjad sõnad) M.)
• S. 384: Stohl ‘tool’ > tool. (ASL-is on.)

Siinkohal saab raamat Hamburgi murde läbi ja jõuab Ditmarscheni murdeni (Ditmarschen on Hamburgi külje all Elbest põhja pool), mille üldosas on kohe kaks huvitavat asja: kust on tulnud eesti lik- ja ke-liide:

• S. 398: Inſonderheit thut dieſes das lich, am Ende der Bey- und Neben-Wörter, daes lick ausgeſprochen wird. Z.E. ärgerlich, argerlick; bürgerlich, börgerlick; gröblich, grövlick; ſterblich, ſtarflick ⁊c. (Omadus- ja määrsõnade liide, mis saksa keeles on -lich, hääldus alamsaksa murretes -lick.) > lik-liide
• S. 398: Am gemeineſten aber machen wir die Verkleinerung durch ke und ken, wie die Hoch-Teutſchen durch chen. (Deminitiivi liide, mis saksa keeles on -chen, oli alamsaksa murretes -ke ja -ken.) > ke-liide

Ja edasi ditmarscheni murde sõnastiku juurde:

• S. 418: Neſtkuk ‘pesatibu’ (IH: das letzte Küchlein, das aus dem Ey kömmt, und aus dem Neſte hervorkuckt. Das zuletzt gebohrne Kind heiſſet auch Neſtkuk; und wer des Morgens am ſpäteſten aufſtehet, wird ebenfalls Neſtkuk genannt. (Neſtküken ſind bey uns die kleinen Küchlein, die noch bey der Henne unterkriechen. Metaphorice iſt ein Neſtküfen ein Zärtling, der noch nicht hinterm Ofen hervor geweſen, und ſich noch keinen ſauren Wind üm die Ohren wehen laſſen.) (Viimane kooruv tibu, ka noorim laps, samuti hommikul viimasena ärkaja. Piltlikult ka hellik.)
• S. 420: Penn ‘ritv’ (IH: Döhr-Penn: ein hölzerner Riegel.) > penn ‘õrs’ (ASL-is on, penn < gml: bent)
• S. 421: Rabbeln ‘vaevaliselt edasi liikuma’ (IH: ſich bemühen fortzukommen. Wenn z. E. ein Pferd auf einem kothigten Wege tieff hineinfällt, und ſich heraushelffen will, ſo rabbelt dat Peerd (näiteks nagu hobune sügavas poris).) > rabelema? (ASL-is ei ole, ES: < rabama (läänemeresoome tüvi) või muu laen.)
• S. 421: Regel heiſſet die Stelle, wo der Kuh-Hirte des Mittags die Kühe zuſammen treibet, wann ſie ſollen gemolcken werden. (Sõna Regel ‘reegel’ päritolust: nii nimetati aedikut, kuhu aeti lehmad lõunaks lüpsile.)
• S. 433: Schüffel ‘kühvel’ > kühvel (ASL-is on. ES: kühvel < alamsaksa schuffel)
• S. 434: Sluffen ‘suss’ > tuhvel? (ASL: tuhvel < gml: tuffele; ES: tuhvel < alamsaksa tuffel)

Ja kõige lõpuks on räägitud iidsõnastikust Vocabularius Theutonista (1475–1477), kus on selline sõnaseletus:

• S. 444: Blyd, Blide: Kriegeriſch Werffzeug: balliſta.

Nagu teada, on Henriku Liivimaa kroonika üks mõistatusi, et Henrik eristab kahesuguseid heitemasinaid, mida ta nimetab masinateks ja paterellideks (nt taanlaste 1222. a linnuse piiramisel Saaremaal, HCL XXVI:3), mida süvendab, et paterelle eriti kuskil mujal allikates nagu ei mainita ja mille olemus on seega täpsemalt teadmata. Arvatud on kopaga heitemasinaid, sest paterellid heitsid 1224 Tartus tulepotte ja hõõguvat rauda, mida blide heitekotist on raske uskuda, aga seda, kuidas neid sai heita ka blidega, seletatavat ühes hiljutises HCL-teemalises oopuses; see raamat on olemas Google’i raamatutes, mul on riiulis ka paberil, aga ei ole lugenud. Mul on arusaam, et Henrik nimetas masinaks kooguga heitemasinat, võib-olla üht suurt, mis ilmus HCL XXI:5 ja mida veeti piiramiselt piiramisele ja mida edukalt kasutati näiteks Viljandi teisel piiramisel. Võimatu ei ole, et see oli juba vastukaaluga heitemasin, võib-olla isegi liikuva vastukaaluga, mida siis Euroopas juba oli. Henrik nimetab ballistadeks ambe. Heitemasinaid oli Rooma ajal ja keskajal Euroopas kolme põhiliiki: kooguga (nööridest tõmmatav, liikumatu ja liikuva vastukaaluga, saksa Blide), kopaga (Rooma onager, saksa Mangonel) ja suure ammu taoline ballista, millega roomlased heitsid teibataolisi suuri nooli. Eri keeltes on neil eri nimetused ja asjavärk on üldiselt nii segane, et HCL-i soome tõlkijad eri heitemasinaid ei eristanud ja nimetasid ka ambe ballistadeks.

Nii et mu arust on blide blide ja ballista ballista ning nagu imelik nagu, et vana sõnastik seletab üht teisega!

P, 3729. päev: tirts

Kui õhtul koertega jalutama lähen, jalutab majaukse ees kaldtee käsipuul igavesti pirakas rohutirts (Tettigonia viridissima). Õngitsen ta taskurätile ja viin (hoolikalt jälgides, et ta lõuad oleksid mu sõrmist võimalikult kaugel) ehitusplatsi äärde, et keegi talle peale ei astuks.

L, 3728. päev: while you were shopping

Naaberlinnas, mul on 2 h aega, mille otsustan veeta kesklinna lääneosas konnates (muidugi osaliselt ka päikese suuna ja õhutemperatuuri tõttu: praegu on igas suunas veel varjupoolseid tänavakülgi, aga varsti enam mitte). Näen imelisi asju:

• nool, et vasakul on valged isad
• Pauluse kirik, mis on väljast väga peen romaani, aga tegelikult ehitatud 1907
• ühe endise (kuni Prantsuse revolutsioonini) kloostri, praeguse vanadekodu ees üle tänava on meeldetuletus, et jooma peab ikka ka, pildil õlleklaas

Koleda asja nimega Transport Offensive ja sõjajärgse taastamise sporaadilisuse tõttu – majandusime ajal hävis arheoloogilist ollust rohkem kui sõja ajal, mil hävis kolmandik linna ja hoonetest 41% – on stiilide üleminek üsna järsk, näiteks on plekist maja, siis barokkmaja, siis kostab tahmunud nurgakõrtsist Peter Gabrieli ja Kate Bushi duett Don’t Give Up, siis näeb hiinlaste meeliskohas rohkesti tänaval pildstavaid hiinlasi.

Kuumuse tõttu ei hakka pikemalt rändlema, hindan jõu- ja ajavarusid ning käin südalinna lõunaservas, kus on fotogeenilised sünagoog ja XVI saj rondeel (eelmisest üle tänava), kuhu ma kunagi sattunud ei ole.

Siis pliiatsipood, aga joonestuspliiatseid neil ei ole (mul tuli ükspäe meelde, et mul oli muiste mudeleid ehitades järjestikku kaks lihtsamat ja üks keskmiselt keerukas Rotringi tušipliiats, viimase leidsin juhuslikult nüüd juulis Eestist, aga paraku on see oma 16 a kuivanud ja kardetavasti enam ei tööta; enam selliseid lihtsaid ei tehta ja poodides ei müüda tuši-joonestuspliiatseid üldse).
 

Siis 7 minutiga kiirmarss tagasi ja Kella kõrts, kus on kohal parimad, laupäevased teenindajad, kes meid hästi tunnevad.

R, 3727. päev: arsti juures

Tööl; päeval arsti juures, tahan saada enne puhkust nii lihtsat asja nagu puukentsefaliidi vastast vaktsineerimist. Siinkandis, mis ei ole endeemiline piirkond, ei ole asi üldse lihtne: saan retsepti, et mingu ma apteeki (apteegis peab võib-olla selle tellima), tulgu siis annusega tema juurde, tema süstib. Vana vaktsineerimine tehti 2009, kaks korda; järgmiseks korraks uurib ta järele, kas tuleb alustada uut kuuri või saab manustada kolmanda eelmistele lisaks (neljandast pidavat saama eluaegse immuunsuse). (Ette rutates öeldagu, et apteegis selgus hiljem, et retsepti vaktsiini enam ei toodeta, ja et enne jõudis puhkus endeemilises piirkonnas kohale, viibisin seal siis vältides pikka rohtu kui tuld, paiguti püksisääred sokkis, sokid troopilisest tõrjeainest lehkamas, igal õhtul oli puugikontroll ja iga sääsehammustustki jälgisin suurima kahtlusega.)

N, 3726. päev: raamat tarviline vara

Loen bussiraamatuna kaheköitelist muusikaajalugu (kumbki köide on eri väljaandest, formaat on veidi erinev, midagi vahelt nagu puudu või üle ei ole), järg on kaugel teises köites. Varem ma muusikaajaloost süstemaatiliselt lugenud ei ole, ega. Alguses üldosa, kust saab teada, kuidas ükski pill häält teeb, kuidas seda häälestatakse, mis seal sees on ja kuidas see tekkis; edasi aegade algusest peale üksipulgi järgemööda. Väga põnev: saan näiteks teada, miks on harfil pööraselt palju pedaale (iga tooni kõrguse tõstmiseks-langetamiseks pooltooni võrra), et Leonardo da Vinci isa oli sajandi kuulsaim Itaalia lautomängija, et Vana-Egiptuse muusika oli umbes nagu heksatoonika (sest keelpillide piltidel on alati kuuega jaguv arv keeli) ja keelpillimuusika mitmehäälne (sest seda mängitakse pildil alati kahe käega), et vanad kreeklased tundsid omalaadset noodikirja, millega nad ka õpetasid muusikat, et suur trumm tuli türklaste kaudu Euroopasse alles XVIII saj, bassisaade tuli üldiselt barokis ja keskaja muusika oli võrlemisi hele tilulilu, et kuni elektroonika tulekuni ei leiutatud mitu tuhat aastat kardinaalselt uusi pillitüüpe, ja et kui Rootsi kuninganna Kristiina elas elu lõpupoole Roomas, oli tal üksvahe kapellmeistriks noor Alessandro Scarlatti.

Täna saan näiteks teada, et Mozartil oli „Võluflöödist” I vaatus juba valmis, kui Viinis esietendus peaaegu sama sisuga laulumäng Kaspar der Fagottist oder die Zauberzither, ainult et võluflöödi (Zauberflöte) asemel oli võlukannel (Zauberzither) – mis omakorda tuli sellest, et mõlemad teosed põhinesid samal lool, kaks aastat varem ilmunud Chr. M. Wielandi muinasjuturaamatu Dschinnistan jutustusel Lulu oder die Zauberflöte. I vaatust enam muutma ei hakatud, aga II vaatuse keskel pidavat tegelaste hoiak äkki muutuma: Öökuninganna muutub lahkest kurjaks, Sarastro kurjamist tarkusekehastuseks, kolm poissi teenivad algul pimedust, hiljem mõistust, Monostatos on algul nagu heade pool, pärast nagu pahade ning peategelased jalutavad rahulikult ühelt poolt teisele nagu ei oleks midagi juhtunud. Sedasi rääkivat teooria Bruchtheorie, mille vastu aga rääkivat teine teooria, et muinasloos ei olegi asjad alati loogilised.

K, 3725. päev: kole uni

Näen unes, kuidas kursuse täiesti ametlikust lõpust hoolimata pean kodutöid muudkui edasi parandama ja parandama.

T, 3724. päev: kool läbi

Kopin hommikul kummastki telefonist ära pildid ja muusika. Pilte, selgub, on sedavõrd vähe, et ma neid kustutanud suurt ei olegi, mis tähendab, et need on olemas kummagi telefoni algusaegadest peale (VII 2015 ja XII 2015). Novembrist 2016 teadsin olevat muidu 7 fotot, millest 2 olin võtnud fotokaga, aga nüüd on faile u 15.

Õhtul on kohvikus kirjandustunni lõpuüritus. Saame teada, et kursus enam ei jätku, aga see ei takista sotsiaalset läbikäimist ka edaspidi.

E, 3723. päev: kes ei otsi, leiab ka

Semestri viimane keeletund. Hakkan otsima kotist pliiatsit (mille heitsin sinna üsna hooletult nädal tagasi kirjalikul eksamil) ja mulle jääb kätte mälukaart. SD, 8 GB, peal number III. Ja ma mõistan kohe, mis see on: see on seal olnud oktoobrist saati ja seal peal on väikese fotoka fotod mõne kuu ajast kuni oktoobri keskpaigani, mida olin pidanud kadunuiks. Kodus selgub, et fotosid on kaardil 627, sh juuni ja juuli fotod, mis muidu on alles, aga ka maist E vanemate juures võetud vanade fotode ümberpildistused, millest mõni on hiljem skannitud, aga võib-olla mõni ei ole ja olnuks sedasi alles ainult eelvaatena.

Keelekool tunnistust enam ei anna, pidavat saama ise välja printida. Aga see ei ole enam see, nagu oleks teinud tunnistuse ise.

P, 3722. päev: laadal

Käime Paunvere põllumajanduslisel väljanäitusel, aga seekord õnneks ei ole sama ropp kuum kui kaks aastat tagasi (meie arvamused lahknevad, kui kuum siis oli, kas 34° või 37°). Seekord parte ei ole. Silitatavad koduloomad on kohe esimeses hoones, teeme mammutisarnaste eeslitega pilti. Pärast lehest näeme, et eile olid täpselt samadega teinud pilti ka kroonitud pead; tunneme kuninglikku hiilgust.

Seekordne plats ulatub kaugemale kui kaks aastat tagasi, üle jõe on pandud pontoonsild (asfalditaolised plaadid trossidega kinnitatud plekkplaatidel). Näeme lendavat hobust (ärakaranud õhupallina) ja puna-harksaba (55 mm on ikka kole lühike) ning kahtlustan, et kui taamal kõrguvas hoones on tõesti hullumaja kinnine osakond, võib nendes viibida ka meie endine joodiknaaber. (Joodiknaaberluse suhtes on tekkinud kahtlus, et see on umbes nagu allotroopne seisund, sest kui eelmine kadus, on tekkimas järgmine: nimelt on sinnapoole jõudsasti teel ka meie hullnaaber. Õnneks mitte suisa hüdraline seisund, et raiud ühe pea maha, tekib kolm asemele.)

Piltidele jääb mõni toredatest vestlevatest vanameestest, keda laadal on palju, ja ühtede kaunite kohalike hobuste taustal ka kohalikud lapsed, kellest üks väänab just samasugust kõnnakut kui BBC Seouli korrespondendi videokõnele sissemarssinud laps. Viimase koha lähedal näen ka oma keeleõpetajat ja ütlen ilusti tere; viimane tund ikkagi veel olemata ja hinne võib-olla panemata.

L, 3721. päev: kosmos!

Asteroidipäeva puhul korraldab naaberlinn raekojas ürituse, kus võib näha kuut astro- ja kosmonauti, sh seda, kes orbiidil esimest korda oksendas. Olen kohal 40 minutit varem, uks avatakse 1 minut varem, algus on mitu minutit hiljem. Et mainitud astronaudist on raamatus väga vähe ja peamiselt sellest, kuidas ta oli väikest viisi hipi, jääb raamat autogrammi tarvis kaasa võtmata (ega ma tea ka, kas Apollo-taadid neid enam annavadki).

Enne käime söömas, siis läheb E poodi, ma teen mööda vanalinna matkates aega parajaks. Sajab.

Õnneks ei ole mina ainus täiskasvanu, kes üritusele tahab minna, nii et teistel kõheldes tagaukse turvameestelt küsima minejate lähedal viibides võib kuulda, kuidas juhatatakse, et sisse saab peauksest ja küll see ka lahti tehakse. Inimesi koguneb saalitäis (saalist nii veerand on toole, ehk sadakond istet, pärast tuleb inimesi veel, praaegu kõik kohad on täis ja taga ukse juures seisab veel inimesi). Selgub, et asi on rohkem nagu lasteüritus, et algul räägib iga kohaletoodu, mida ta asteroidipäevast arvab ja kuidas lapsed tulevikus asteroididel kaevandavad, siis jaguneb töö sektsioonidesse ehk esinejad jagunevad saali otstesse, seisma siltide taha, kus on suures kirjas näiteks TEADLANE või ASTRONAUT. Ed Lu on tulnud mitte astronauditunkedes, vaid ülikonnas, ja ükski laps tema juurde ei lähe. Õigemini ei lähe lapsed üldse nende juurde, kes tunkedes ei ole, nii et ka Apollo-taat on rohkem nagu nende suurte inimeste piiramisrõngas, kellele nimi Apollo ka ütleb midagi. Taadi terasest sõnavõtust meenub muidugi asjaolu, et tema rühma keskmine IQ olnud 132.