T, 2955. päev: buss

Täna on mu hunnitu üleriigise ühissõiduki-aastakaardi viimane kehtivuspäev. Eile uurisin läbi kõik kunagi selle saamisega seoses tulnud meilid, aga kuskil ei oldud öeldud, mis toimub pärast kehtivusaja lõppu: kas uueneb automaatselt, peab taotlema uue ise või taotleb asutus jne. See, kes meil kaarte korraldab, helistas kevadel ja küsis, kui kaua mu kaart kehtib, aga rohkem midagi kuulda olnud ei ole.

Kirjutasin eile siis tsentraalsele meiliaadressile, mis aastakaarte korraldab – kõik inimese heaks, kõik keskkonna õnne nimel – ja saan vastuse, et ei, ei uuene automaatselt, peab taotlema ise ja pidi juba aprillis. Tore, saan teada juunis, kui nunnu.

E, 2954. päev: tööl

Vaatan õhtu hakul päeva jooksul esimest korda aknast välja ja mida näen: üle karjamaa kõnnib päise päeva ajal rebane.

P, 2953. päev: rattamatk

Rattamatk 40,8 km. Välja juba kaheksast, bussiga jõe äärde, turuplatsil jalutame täikalt läbi, aga kuidas me matkale ostetud tränaga läheksime. Liigume kohalt veerand kümme, et lõpetada enne pärastlõuna palavust, mis enamasti ka õnnestub.

Igasugu möla ajame muidugi ja ühes kohas imestan, et siinmaa poolne kallas on korrapäraselt palistatud kalameestega – selgub olevat kalameeste võistlus, nagu näitas pärast ajaleht.

Muu hulgas mainisin muu möla sees, et Wagneri seltsi astumisel peaks mainima, et olen ise teinud – sest sobivas suuruses ja tegumoega kaubandusvõrgus puudusid – Wagneri kuju.

Saksa ordu küla kiriku kõrval on bussipeatus ja mänguväljak, nende vahel küla tutvustav silt, kuidas kohalik veinisort on 2000 a vana. Mänguväljakul on konkreetne silt, et üle 14-aastastel on väljaku mänguvahenditega mängimine keelatud.

Mõni kilomeeter enne šnitslit põikame sisse ainsasse naaberlinna kandi külla, mis oli sees naaberlinna arhitektuurijuhis, seal on varajane juugendlik betoonkirik – ja selle kõrval n-ö kolhoosistiilis kõlakoda, laudadest ja musta värvi, mistaolisi Eestis oli igas alevikus, rajoonikeskustes lausa mitu tükki.

Sõidu tagumine osa on pisut pingutav, sest muidu sõida rongiga muudkui tsiuh-tsäuh, mõni kilomeeter nüüd siia-sinna. No vat ei ole. Liblikate juurest sadamani on kaks kilomeetrit, sealt järgmise jõesuuni kolm, sealt veel järgmise jõesuuni oma kuus, mis kokku kuidagi ei tee seitset nagu alguses oletasin ja isegi väitsin.

L, 2952. päev: liblikad ja soome vanemad

Käime vaatame liblikad, mille suhtes on mul olnud mõningaid reservatsioone. Ei ole nii niiske, kui arvasin (70% RH ainult, saanuks pildistada ka suure kaameraga, aga mul ei ole vajalikku objektiivi kaasas).

Pärast jalutame samas linnas. Vanalinna servas on raamatupood Ronk. Selle vastas on muusikakool, millest kostab väga kurb laul filmist „Titanic”, küllap James Horneri mälestuseks.

Keset vanalinna peatänavat on joogilett, siis Pime-Mati kuju (koera ja viiuliga, aga poognata), edasi tänavaremont ja maja sildiga, et siin peatus Goethe, ja selle all teise sildiga, et siin peatus [peaaegu samal ajal] ka Napoleon Bonaparte. Vanalinn on suurem kui teadsin või võis arvata, selles on mitmed maalilised ja mitte-nii-maalilised nurgatagused.

Aga siis saab 50 minutit bussi ootamist täis ja buss sõidab piki jõge edasi. Aknast kauneid vaateid. Lõuna piirilinnas, kus kella 12–14 reeglit tänu naaberriigile, kus seda kommet ei tunta, ei järgita. Lõunaks on šnitsel, söögikoht on sama kui augustis. Panen söögikoahle nimeks Two Guys from Kabul, nagu oli söögikoht „Simpsonites”, kus igavlevad restoranipidajad sõimasid üksteist lausega „Sometimes I think you want to fail!”.

Paar lauda edasi (mu selja taga) on soomlaste laud. E-le jätab eriti sügava mulje, kuidas juba eos summutatakse väiksema lapse jonn käratusega „ole hiljaa nyt!! Et enää ole vauva!”. (Kontrastiks näeme pühapäeval linnas peret, kelle rõivastuses on midagi imelikku, selguvad olevat eestlased, mida kinnitavad kisavad ja mittekäituvad lapsed.) Veel soomlasi näeme laevakai juures. Üldiselt on rahvast vähevõitu, eriti võrreldes mõne nädala eest olnud laulupeoga.

R, 2951. päev: lill ja vulkaan

Päästan toanaabri lille (mida ta on tugevasti üle kastnud); üritan [E õpetusel] lillepotist liigniiskust ära imada (tahina kasutan paberrätte: kapillaarjõud imevad vee mullast rätti, sellel on suurem pind kui mullapinnal, aurustub sealt).

* * *

„Pompeii” (2014). Parim vulkaanifilm, mida näinud. IMDb selgitab, et tegijad tahtsid teha kõige täpsema vulkaaniga ja kõige täpsema Pompei plaaniga vulkaanifilmi, mis neil vulkanoloogide ja Pompei-spetsialistide kiituseks ka õnnestus. Pidavat olema ehtne tuhk, ehtsad hobused, Vesuuvi purske kohal lööb välku (mida filmitegijate sõnul üheski vulkaanifilmis näidatud ei ole).

Muu (nt õõnes stoori, valed rõivad, tollal kolmese keiser Hadrianuse büst, üleüldine Titanic meets Gladiator-olemus) ei häiri, põnevust jätkub filmi lõpuni, ekraanil jalutab aeg-ajalt daam, keda Matrixi-filmide fännid mäletavad rohkem hüppavat ja kuulidele järgi lendavat.

N, 2950. päev: eksami II pool

Lustikummutist barokkooper. Täheldan, et ka mitu kõrvaltegelaste lauljat väärivad meelespidamist, nt Amanda Forsythe, José Lemos.

Suuline eksam. Olin aja kirja pannud selle järgi, kuidas kindlasti kohale jõuaksin; ükspäev õpetaja saatis meiliga, mis kell keegi täpselt peab tulema, ja nägin sealt, et minuga koos peavad rääkima kaks kursusekaaslast, kes istuvad tavaliselt akna all ja vaikivad. Aga ka nagu varem, oli see mulje ekslik. Nad mõlemad suudavad peaaegu soravat kõnet.

* * *

Iga vihakõneleja satub FB-s mu esilehelt tuttavate kilda. Eile olid näiteks kaks pealtnäha toredat inimest jaganud natsipartei nutulaulu, kus – muide-muide (lasin silmad üle) – kiideti tagashilju Venemaad (mida oligi tarvis tõestada!), aga mis ka muidu oli väga jälk ses suhtes, et elavad inimesed normaalset elu, aga mõtlevad värdsusi. (See ei ole minu mõte.) Või elavad maailmakultuuri keskel, aga sulgevad selle ees silmad ja meeled.

Pakun targurlastele välja, et kõrvaldage eesti keelest ka kõik võõr- ja laensõnad. Kust piiri tõmbate, on teie enda asi, aga mida kaugemale lähete, seda sügavamale sohu satute, hehe.

K, 2949. päev: tibud ja tulnukad

Hommikul näeme puukoristajatibu.

Lennukipiletid; seekord siis mitte EÕ, vaid LH. Kuuldused LH astronoomilistest piletihindadest kolm nädalat enne lendu ei vasta tõele.

Tulevad jõulueelse ooperikontserdi piletid. Kavatseme teha sellest ooperirohke väljasõidu: päeval uues ooperis etendus, kus on korraga Bryn Terfel ja Jonas Kaufmann, ning õhtul vanas ooperis kontsert, kus on Elīna Garanča (aga etenduse piletid tulevad müüki alles septembris).

Film on Battle: Los Angeles (2011). Üldiselt jamps, aga pärast lisadest saab teada, et peaosalise arvates oli see naljakaim film, kus ta kunagi mänginud, ning ta mängiks heameelega ka järjes, mis võiks toimuda Pariisis.

T, 2948. päev: rehaga, tagumise jalaga, vastu uksepiita

Vaba päev.

Naaberlinnas ligi kaks tundi vaba aega, fotokata. Algul väga põhjalikult raamatupoes (midagi ostmata), siis plaadipoes (South Park 17, kaks kerglast katastroofifilmi + nirgi foto suurendus), siis neid pakkides leian kotist fotoka. Must värav (kunstfotod), nurgatagused (sh koht, kus üksaasta lõi pargis kukkunud puuoks inimese surnuks, nii et aednik, kes oli pidanud selle ohtliku oksa ammu maha saagima, ei saagind aga, pandi vangi), Gandalfi kirik (kust seest mul nende külastajavaenulikkuse tõttu pilte ei ole; aga ei miskit, et äripäev, ka täna on ukse juures silt, et meil käib parasjagu riitus, kebige minema), kunstvõtted Peetruse kuju tegelastest (kusjuures seal surgib üks ahvi moodi elukas teist tokiga tagumikku, mine vaadake ise), siis toomkirik. Seal tabab mind selline ahvatlev asi nagu külastajate küsitlus, millest algul kõhklen, kas mul on aega seda täita, aga leian, et teaduse heaks olen ikka valmis mõne minuti andma.

Ja ma ei kahetse. Küsitlus on paljundatud koopiamasinaga, A5-suuruseks brošüüriks, klambriga keskelt kinni nagu raamat, kirjasuurus on umbes 14 või 16, font on TNR. Kohe algul, juba küsitluse kolmandal leheküljel, pealkirja ja kohaliku ülikooli teoloogia teaduskonna dekaani pöördumise järel, on küsitud, miks te toomkiriku saabusite. Variandid on: palvetama, reliikviat kummardama, palveküünalt süütama, jumalateenistusele, kontserdile, reliikviat vaatama, pihile, ekskursiooniga, kunstivarasid imetlema, muu. Märgin „kunstivarad” ja „muu” ning kooloni järel täpsustan als Bauwerk betrachten. Seejärel küsitakse, mis teid enim kõnetas (buääh!; „miks nad aina vaikivad, / miks ei räägi minuga”); variandid on altar, püha hame, kelder, (palju tilulilu, millest lasin silmad üle), muu. Märgin „muu” ja punktiirile kirjutan Kreuzgang. „Märkige plaanile kulgetud trajektoor ja teid enim kõnetanud [buääh!!] kohad,” õpetab järgmine lehekülg, kus on toomkiriku plaan, külgnev ristikäik ja kõrvale ehitatud teine kirik halliga. Sirgeldan sinna eeldatava trajektoori, mis ulatub toomkiriku välisuksest otse ristikäiku ja tagasi; märgin kaks kohta, kust loodan saada toredaid pilte (mille saangi).

Hariduse loetelus on esimene „lõpetamata algharidus”, mille omistan küsimustiku sihtrühmale, võib-olla ka koostajatele. Perekonnaseisu loetelus on punkt „preester/kloostrielanik”. Märgin, et saabusin linna ostlema ja viibin toomkirikus 10–20 minutit (muud variandid on „kuni 5 min” (I’ll pop in out for a quick prayer – Fr. Ted), „5–10 min”, „kauem” ja siis veel midagi, ilmselt vast et „hakkan erakuks” ja „lasen end sisse müürida”). Et pühategudesse ja imedesse ei usu (teoloogid ei ole suvatsenud küsimustikus kasutatud mõisteid määratleda, see on selge metodoloogiline puudus, aga ega see neid sega, sest ega teoloogia ole teadus) ning siis veel kaks lehekülge küsimusi, millest märgin kiiresti variandid gar nichts ja habe keine Meinung dazu. Usulise kuuluvuse lahtris ei olnud kahjuks täiendamisruumi, muidu oleks lisanud veel tühje kaste, nt „minu paleus on … Wotan, … Zeus, … Amon-Re, … Marduk, … Tse’sketco”. Märgin üldmuljeks suht hapu näo, aga ei ole aega selgitada, et teil on liiga pime ja liiga suur ja liiga palju rahvast ja liiga palju karda ja liiga kõverad seinad ning ukselt palju toredama kavatisega kõrvalkirikusse olete lingi ära võtnud ja inimene peab nüüd minema õuest läbi.

E, 2947. päev: eksam

Eksam. Küll oli hea, et vähemalt kõik materjalid ikka läbi lugesin, sest arusaamisharjutuses on mitu asja, mida meile viimane kord just seletati.

Olen töölt veerand tundi varem ära küsinud, et muidu 40 minutiga ei jõua; aga seekord olen kesklinnas 15 minutiga ja kohal 25 minutiga.

Ning ülejäänud aja veedan kemmergus, sest kes käskis juua enne tulemahakkamist pudeli vett (kuigi veest on hästi teada, et see läbib mu organismi umbes tund).

* * *

E avastab ERR-i arvamusloos väljendid „mugavuspüsilased” ja „veebikommentaatorid, kellest lõviosa kipub nagunii olema igas pulmas peig, igal matusel kadunuke ja igal teemal universumi akadeemik”. Aga vihakõneleja satub mu FB-sõprade seast klõpsti! tuttavate sekka, kellest ma oma esilehele midagi enam teada ei taha. Nii et teadke.

* * *

Bussiraamatus on mõte, et kui vareslased tekkisid vähemalt 8 mln aastat enne inimesi ja inimeste ajumaht oli algul umbes sama kui muudel primaatidel, pidi olema pikalt aega, mil nutikad vareslased suutsid juhmid inimesed üle kavaldada, ning äkki see kajastub pärimustes.

P, 2946. päev: ooper plaadilt

Plaadilt ooper: Don Giovanni, Covent Garden 2002.

Selles on Don Giovanni väga ilmekas elumees (ja lõppstseen, Don Giovanni põrgus, on visuaalselt nii põrutav, et järgmine kord, kui te Simon Keenlyside’i näete, kargab see kohe teie vaimusilma ette, nagu mu kargas tema kontserdil pardimüts tema kehastatud Papageno peas).

Kunagi viisteist aastat tagasi nägime ooperit Don Giovanni rahvusooper Estonia ettekandes. Sellest ei suuda mitte kuidagi meenutada, kes oli Don Giovanni, oli selline tagasihoidlik ja üldse mitte elumehelik (Rauno Elp?). Nooruke tütarlaps Zerlina oli Janne Ševtšenko, aga Zerlina peigmeest Masettot kehastas teenekas estoonlane Väino P., paraku kostüümis ja grimmis, millega ta meenutas tugevasti Benny Hilli. Ning eks muiste olnudki abiellumisel vanusevahe tihti väga suur, nagu ma just olin lugenud Soome ajaloolase Kaari Utrio raamatust „Perhekirja. Eurooppalausen perheen historia”.

Sõnastikust jääb homse eksami eel 3 lk puudu, ei jõua.

L, 2945. päev: njaa II

Üleeilne Die Zeit mainib kohtuasja Delfi vs. Eesti Vabariik lahendit Euroopa Inimõiguste kohtus, aga detailiga, millest Eesti ajakirjandus vaikis: vaidlus oli kahjutasu ümber, mille summa oli – „– njaa –” (…, nun ja, …) ütleb Die Zeit – 320 € (vt pressiteade, lk 2). Vanas rahas 5000 krooni, mille ostujõud praegu on 436 €. Tasus käia kõik kohtuinstantsid Euroopa Inimõiguste kohtuni välja, tõesti. Aga Die Zeit lisab, et kohtuotsus ütles kaks väga olulist asja: kommentaare ei pea tingimata eeltsenseerima ja kommida tohib anonüümselt.

R, 2944. päev: njaa...

Mida kõike töökaaslastest teada saab...

Alles kõigile saadetud hüvastijätukirjast saan teada, et mu kogu koos töötamise aja arvamus, et ta on itaallane, on vale. Tegelikult on ta hoopis rootslane. (Mis muidugi selgitab ta rahulikumat iseloomu kui „teistel” itaalia töökaaslastel.)

* * *

Midagi hoopis muud otsides leian, et aasta alguses plaadil ostetud barokkooperist („Niobe, regina di Tebe”, 1688) on YouTube’is mitu numbrit ning lavastuse saamislugu. Bostoni varamuusikafestival, 2011, stuudiosalvestusega plaat ilmus 2015. Aga plaadiraamatu fotod on kõik lavastusest, uhked kostüümid ja võimas grimm. Baritoni Colin Balzerit olen näinud laval, no ei tunne äragi. Saab teada, kuidas lavastus tekkis: et sõitnud lavastaja peaosasse tahetu juurde, neli Agostino Steffani haruldast ooperit portfellis, küsima, mida ta nendest tahab laulda, ja see olevat vastanud juba esimesse („Niobe”) nooti vaadates, et seda, just seda ta laulda tahab, ülejäänud noote vaatama ei hakkagi. YouTube’is on vähemalt neli aariat ooperi koomiliselt tegelaselt, kes muidugi oli amm, kes manitses, halises ja tegelasi õpetas ning keda muidugi laulab mees, kes muidugi laulab rolli superhästi, ning superhästi laulavad ka mitu muud (tuleb nimed kõrva taha panna). Lavastaja märgib, et ooper on tehniliselt raske, Steffanil pidi 1688 olema Münchenis võtta suurepärased lauljad, kes selle ära laulaksid, kuigi nende nimed teada ei ole.

Järgmisel aastal on siinkandis ooperi peaosalise kammerkontsert, võtan plaadiraamatu kaasa, äkki saab autogrammi (kui talle see ooper juba nii väga meeldis).

N, 2943. päev: ooperiplaanid

Hommikul kontserdipiletid detsembriks. Tööl räägin toanaabrile, et vohh. Tema vastu, et ta nii kaugele planeerida ei oska. Mina, et näe, tahtsin ka märtsiks ooperipileteid, aga neid hakatakse müüma alles novembris ja detsembri omi septembris. Kusjuures päevase etenduse päeval laulab tükis peale Terfeli ka Kaufmann (teine tenor tuleb pärastpoole). Päevasi etendusi on kolmel pühapäeval, üks on just sama kontserdi päev, nii et samal päeval võiks kuulda Terfelit ja Kaufmanni ja Garančat.

K, 2942. päev: kolmapäev

Kolmapäev.

T, 2941. päev: vaatan telekat

Õhtul on karjamaal u 50 kuldnokka.

* * *

„Isa Tedi” lemmikjaod paremusjärjestuses (jagusid on üldse 25).

• 10. And God Created Woman – Craggy saarele saabub kuulus ja võluv romaanikirjanik Polly Clarke. Isa Ted on hädas.
• 9. A Christmassy Ted – Ted päästab Iirimaa suurimasse naistepesu osakonda eksinud kaheksa preestrit ja pälvib selle eest kõrge autasu, Kuldse Kirikumehe. Tänukõnes õiendab ta arved kõigi vaenlastega. Külla saabub kontvõõras preester, kes tahab auhinna varastada.
• 8. Hell – Ted, Dougal ja Jack sõidavad kaheks nädalaks kämpingusse suvitama. Seal näevad nad mõlemat kohalikku vaatamisväärsust, Dougal üritab mõista, miks lehmad paistavad kaugelt väikesed, külla tuleb püstihull preester Noel koos kirikunoortega ning Ted ja Dougal satuvad kolm korda piinlikku olukorda samas suvitava paariga. Jackil läheb palju paremini.
• 7. The Passion of Saint Tibulus – Craggy saare kino linastab nilbe linateose pühak Tibulusest ning kuri ja silmakirjalik piiskop Brennan käsib Tedil ja Dougalil seda takistada. Kõik läheb teisiti kui plaanitud, ehkki Ted ja Dougal hüüavad ajalukku läinud loosungeid Down with this sort of thing! ja Careful now!.
• 6. Night of the Nearly Dead – preestrimaja majapidajanna, vanaproua Mrs Doyle võidab vanaprouade lemmiku Eoin McLove’i luulevõistluse ja auhinnaks tuleb Eoin McLove talle külla. Paraku meelitab iidol kohale ka massiliselt teisi kohalikke vanaprouasid, kelle piiramisrõngas veedab preestrimaja rahvas koos külalistega õudsa öö.
• 4.–5. Kicking Bishop Brennan up the Arse – kaheosalise loo teine ja viimane osa. Eelmises jaos tegi isa Ted üle 75-aastaste preestrite saalijalgpalli meeskonna treenerina sohki ja peab kandma vihatud rivaali Dick Byrne’i pandud karistuse, milleks peab nädala jooksul virutama piiskop Brennanile jalaga tagumikku ning seda fotoga tõendama.
• 4.–5. Are You Right There, Father Ted? – täiesti juhuslikult saab Isa Ted külge rassisti maine, mispeale teeb Craggy saare hiinlaskonnale suure lepituspeo. Muidugi lõpeb kõik väga halvasti.
• 2.–3. A Song for Europe – Ted ja Dougal kirjutavad Eurovisioni lauluvõistluse Iirimaa eelvooru jaoks laulu „Minu armas hobune”, millele varastavad viisi obskuurselt Norra 1970. aastate bändilt (video). Võistlusel selgub paraku, et viis on väga tuntud, mistõttu esitavad Ted ja Dougal loo omal viisil. Nad saadetakse sellega Eurovisionile, sest Iirimaa on võitnud võistluse mitu aastat järjest ja seda on korraldada kole kulukas. „Ireland – no points. Irlandia – nada puente. Irlanski – puš kardova.”
• 2.–3. Tentacles of Doom – Craggy saarele tulevad kolm piiskoppi tõstma kohaliku reliikvia, püha kivi staatust. Pärast kohtumist kohaliku preestri-hullumaja seltskonnaga (this would be an ecumenical matter!) on üks piiskoppidest surnud, teine hakkab hipiks ning kolmas on edasi elus ja isegi ametis, aga lahkub kiirabiga ning on kahtlane, kas püha kivi on veel ikka püha. 
• 1. Speed 3 – Craggy saarel on hakanud sündima väga karvaseid lapsi. Isa Ted seostab nende ilmumise karvase piimamehe Pat Mustardiga, kes tehakse ametist lahti. Uueks piimameheks saab Dougal. Piimaauto alla on Pat pannud pommi, Dougal ei taha enam piimamees olla, Ted üritab olukorda lahendada koos teiste preestrite nõu ja jõuga.

 

 

 

E, 2940. päev: varesed

Akna taga heinamaal on u 65 künnivarest.

Üritan lehest leida, mis eile raudteesillal juhtus, ja ajaleht ütleb nädalavahetuse lausa mustaks: kahe päevaga sai liikluses vigastada 3 inimest 100 000 elaniku kohta. Eesti mastaabis oleks vigastatuid 43.

Ja neile lillelastele, kes arvavad, et Eestis särab mingi universumi heldusepäike: täna lajatab reaalsus teile kolme raske kirvehoobiga: nätaki ja nätaki ja … [olen kolmanda lingi sinu õnneks kaotanud, kallis lugeja, aga see oli vahest horoskoobiusust ja vt lingitud pdf-is lk 13, või usupimeduse jubeduste pime pooldamine, vt pdf lk 14].

Kõik kolm uudist on küll välja imetud samast töö-tellija-materjalist-uuringust (pdf), mis tehti juba aprillis, aga kõik kolm tulid täna. Paistab, et mu feisspukikontol toimub jälle suurpuhastus (pagulaste teemal võbeleb mõni juba sõbrast tuttavaks degradeerimise piiril).

Aga seda tasakaalustab leid operabase.com-ist, sest üleval on Pariisi ooperi järgmise hooaja mängukava ning selle esinejaist silmi üle lastes märkan, et detsembris etendub Berliozi La damnation de Faust, kus on Sophie Koch ja Bryn Terfel ja – kui hästi läheb (kaks lauljat vahelduvad eri etendustes) – ka Jonas Kaufmann, ning märtsis Die Meistersinger von Nürnberg, kus Hans Sachs on Gerald Finley ja Eva on Julia Kleiter. Nagu siin alles neljapäeval kirjutasin, on Gerald Finley ja Julia Kleiter lemmikeimast ooperilauljaist need kaks vähest, keda ma laval oma ihukõrvaga kuulnud ei ole, – ja nüüd siis saab neid kuulda laval samas tükis ja koguni korraga. (Sophie Kochi nimi tundus kuidagi väga tuttav, aga järeleuurimine selgitab, et ta siiski ei olnud see daam, keda nägime tükis Der Rosenkavalier ja Richard Straussi soololaulude kammerkontserdil; ta vist oli veebruaris 2014 Pariisis nähtud ooperis Werther.) Terfel laulab Berliozi teoses ilmselt Méphistophélèst, nagu ta tegi juba (plaadilt nähtuna) Gunoud’ „Faustis” (vat ei teagi, kas samasuguse ootamatu kostüümipöördega). Finley Hans Sachs on nähtud Glyndebourne’i festivali plaadilt.

Kuidagi juhuslikult leian, et eelmise nädala lauluõhtu bariton ei olnudki linnateatri näitleja, vaid Hollandi päritolu Austria kogenud ooperilaulja, dirigent ja saksofonist. Sopran siiski oli.

P, 2939. päev: konnad II

Hommikul on surnud lind tänavalt kadunud. Ja suureks kergenduseks saabub ka proua Rähn (punane müts on suur-kirjurähni pojal; isasel on punane ainult kukal, emasel punast üldse peas ei ole).

Keskhommikul valmib „tee-ise-helikopter”, mis koosneb kiviheitemasina töötavast mudelist üle jäänud 12 mm × 12 mm × 2,5 m männilatist, mille kaugmise otsa alla on kaablisidemetega seotud taskukaamera, ja et see lati võimalikul murdumisel ei kaoks, on selle käepael seotud piki latti kulgeva pika juhtme külge (ma ei leidnud nööri üles), ja et latt taluks painet pisut paremini, on see pikk juhe seotud pingul ja kõvasti lati peale kinni. Siis autoknips 10 s viibega ja 10 pilti, tokk aknast välja, umbkaudu rõdu poole, siis ootan kümmekond sekundit, siis tõmban tagasi, kontrollin tulemust. Nali selles, et autoknips võtab fookuskauguse ja säri päästikule vajutamise hetkest, mis muidugi ei ole toas kumbki päris sama kui võttekohas.

Aga siis ükskord konnade juurde.

Olin unustanud, et kui nädalavahetusel on üle 25 °C, koguneb kogu siinkandi pt-keelne kogukond Maaselja äärde masspiknikule. Seda on algul mööduva bussi aknast lõbus vaadata, aga vt allpool.

Kuumal suvepäeval on konni väljas küll, mõnikord isegi kostab, aga üldiselt mitte siis, kui kougin välja helisalvesti.

Konnatiigis ei ole näha kedagi. Keegi korraks küll hüppab, aga ma teda ennast ei näe.

Põikitee ääres on üks uus lomp, selles kiilid ja konn. Leian, et lendavat suurt kiili (tondihobu) on pildistada üsna lihtne (lihtsam kui lendavat kimalast!):

• päikse käes, vastu tumedat tausta
• ISO 200, alavalgustus –1 EV
• programm Av, ava f/7,1 või f/8
• käsitsifookus (tean, et see kõlab jubedalt, aga tulemus on palju parem kui autofookusega)
• kaamera suurim võttesagedus

Ehk siis kiil lendab ringi vägagi kindlat rada mööda ning panen tähele, millest üle. Teravustan siis selle koha järele ning passin, millal kiil satub sinnakanti. Siis hoian päästikut all ja toru kiili pool. Ja, teate, pärast umbes pooltel piltidel on kiil mõistlikult terav! (Autofookusega ei ühelgi.)

Suure tiigi ääres varjemajas istub tõsiseid inimesi, kes vaatlevad linde binokliga. Tiigiparvel on kormoranid, suured lestad siivsalt parveserval. Vaatepilt oleks hariv kalameestele, kes ajavad ülepüügi kormoranide kaela (sõjajärgsetel kolossaalsetel kalasaakidel oli lihtne põhjus: sõja ajal oli kala püüda ohtlik ning varud kosusid mitu aastat ilma püügita). Veerand tundi valitseb täielik rahu ja õnnis tunne.

Siis tagasi bussi peale, nähes tee ääres ja peal veel suuremaid rohelisemaid ja väiksemaid pruunimaid konni.

Esimene buss keerutab läbi kaunite maastike, teine buss laseb end mõne minuti oodata, aga siis läheb lahti.

See on nimelt tuugalt täis. Muidugi mis mul viga – bussi peale üritavad saada ka kaks jalgratastega onklit. Nihverdan end kuidagi juhi kõrvale, pärastpoole nihkun mõne millimeetri tahapoole.

Bussi tagaosas lõugavad õhtuks linna sõitvad rannavurled nii, et üks veel kaugema maa proua ähvardab kutsuda politsei.

Eesistmel nihelevad kaks korpulentset pt-daami (ka nemad tulevad ilmselt piknikult), plaanin väljuda nende kiiluvees, aga nad väljuvad alles Ilustee servas, mispeale mõtlen, et siit on jaamani kaks korda vähem kui korterini, mis omaette on loll mõte, sest tegelikult pean kõndima ju jaamast tagasi.

Jaamasillal on raske avarii, Mini on paisatud kolm sõidurada vasakule ja nina on lapiti pooleks. Kui kohakuti jõuan, on omanik (kellel ei ole viga midagist) kõhuli kõnniteel ja vahib auto alla, just nagu kontrollides, ega kiirabi kedagi kahe silma vahele jätnud. Aga, nagu pärast näen, saabub tehnoabi ja viib vraki minema – katkise nina vahelt paistab ka, et mootor on paigast.

L, 2938. päev: perekond Rähnud

E läheb hommikul lennuki peale. Hommiku sisustavad rähnid ja minu fotod nendest. Aknatagustel puudel on korraga neli rähni: isa, ema, kaks last.

Aga õhtul on teisel pool maja ees tänava bussireal maas lame surnud lind, kellest ei saa aru, mis liiki. Oleks nagu mustad harali tiivasuled ja kaela pool pisut heledat – aga punast ei paista üldse. Väiksem kui vares, aga nokk on tume. Lähemale minna ei saa, isegi öösel.

Juuksur, kella kõrts, see ainumas kord, kui lahkun Kella kõrtsi kemmergu kaudu ja kirssideta 16 minutit enne rongi, on ka seesinatne ainumas kord, kui muidu alati hilinev rong saabub täpselt. Rongivigureid juba teades sammun – juba turult ostetud kirssidega – jaamahoone keskkohast haagitamata otse vagunisse ja üks minut jääb ülegi.

R, 2937. päev: vanas poes

Täna kordub täpselt nagu eelmisel nädalal. Lahmimisele vastuseks leiduvad põrutavad argumendid.

* * *

Õhtul Kirikmäe prismas fotosid printimas. Kremli palat* on saanud asjad niikaugele, et me ei julge vene tuttavalt saadud piltidega mälupulka oma arvutitesse pista. Kui kuulete, et Kirikmäe prisma fotokeskuse masinad hakkavad äkki laulma Vene hümni, siis teadke ja ärge ehmatage.

* Ükspäev oli just uudis, kuidas Punasel platsil tabatud meesterahvas, kes kippunud Kremlisse väitega, et ta elab Putiniga samas toas. Kommentaarid pakkusid kiiresti, et pigem on nad elanud samas palatis.

Ega ma keelekursuse rahvaga väga palju samades kohtades viibi, nagu eelmistest rühmakaaslastest kohtusin esimesega (hispaania-ameeriklasega) tänaval juhuslikult jaama ees just siis, kui olin kindlaks nõuks võtnud hakata täitma veinikappi ja just saabusin rongilt, vankuvil sammel, käes veinipudelite kandekott, millest lõbusasti välja vaatamas seitse või kaheksa pudelikaela. Täna kohtan praegustest rühmakaaslastest esimest (inglannat) linnas juhuslikult Kirikmäe prisma naistepesu osakonnas, kui E uurib sokke. Ma esti ei saa aru, et kahesekundine särav naeratus tähendab „palun astu riiuli eest kõrvale”. Sellist sõnavara me kursusel õppinud ei ole, ega. Puhkuseteemadega ei seostu ka.

Prismas on pooleteist aastaga palju muutunud: uued letid, uus, elusate inimestega täidetud sušiosakond. Kassas ütlen täna lõpuks võlusõnad je voudrais payer avec ma carte (nagu soovitas viis aastat tagasi anonüümne kommenteerija selle loo kommentaaris) ja suure korvitäie asjade eest maksan kahe 2-eurosega ning saan sente tagasi ka veel.

* * *

Saan läbi „Muumitrolli”, sama raamatu uusväljaande, mille esmaväljaanne kingiti 7. sünnipäevaks ja mille siis mõne kuuga ka läbi lugesin, suuremat midagi mõistmata ning Vladimir Beekmani tõlkijageeniust vääriliselt hindamata. Raamatu viimane osa, romaan „Muumipapa ja meri” ei ole miskist otsast lastekirjandus.

N, 2936. päev: kui palju udu on udu?

Terve päeva seminar, kolm esinejat, neli ettekannet. 2. ja 4. ettekande pidaja meenutab sugulast Viktorit, aga kuldhammasteta, aga särk ja kuub on kontrastvärvides. 3. ettekande pidajal on üsna lühike mini, aga värvid on talitsetud.

Teen märkmeid ja ühes kohas, kui räägitakse õhinal teadusuuringust, kus oli 6 katsealust ja muid metodoloogilisi puudusi, kirjutan konspekti some bad science as of statistics and exp. design (jah, ma konspekteerin alati ettekande keeles, mis kunsti kõik inimesed ei valda). Saab ka teada, et üks küsiv kuulaja ei tea, mida tähendavad lineaarregressiooni joone tõus ja vabaliige, ning teine ei tea, mis on tarkvara arhitektuur ja moodul.

* * *

Keeletunnis peame küsima üksteiselt konditsionaalis, mida teeksime või kuhu sõidaksime, ning seal on küsimus, kas sõidaksid Kuule, mille peale vastan väga kiiresti, et kindlasti. Viimane, lisaküsimus juhtub olema, mis muusikuga sooviksid kohtuda. Vastatakse, et Anna Netrebkoga, ja küsitakse vastu, kellega sina; vastan, et ka minul oleks see tõenäoliselt mõni ooperilaulja. Enne kui jõuan peast läbi lasta, keda lemmikutest ma looduses kuulnud ei ole – Gerald Finley, Julia Kleiter näiteks – pakub ta, et äkki Elīna Garanča, mispeale vastan, et oo jaa, tal tuleb detsembris Pariisis kontsert, kolmapäeval tulevad piletid müüki.

* * *

Eilse teema jätkuks: kantseliidikorpus. Klopsisin mõningatest jubedikest kokku korpuse, lasin AntConcil loendada sõnavormide sageduse, eemaldasin 250 sagedaima sõnavormi seast sisust sõltuvad sõnad ning arvutasin 98 järelejäänud muu sõna (vormi) suhtelise sageduse võrreldes tasakaalus korpusega. Sellest saaks kirjutada teadusartikli!! On sõnu, mis esinesid keskmiselt kümneid kordi sagedamini kui keeles keskmiselt (rekordiomanik on meetmete, 36,8×). Keskmisega võrreldes üle 8 korra sagedamatest sõnadest saab moodustada sellise lause:

[Asjapulgad] peaksid kindlaks määratud valdkonnas sätestatud muude meetmete raames [tegema] järgmist, sealhulgas arvesse võttes [mida] tahes.

Kes oskab, topib siia veel väga sagedad udusõnad kooskõlas (30,9× normaalsest sagedam) ja hõlmab (16,1× normaalsest sagedam). Mina ei oska!

K, 2935. päev: üks 28 000st

Ilmunud on Snapshot Serengeti artikkel. Tore ja kasulik ajaveede, näeb aeg-ajalt hunnituid vaatepilte, nagu ka omal ajal kogu taolisele rahvateadusele aluse pannud Galaxyzoo andis võimaluse näha esimese inimesena senitundmatut galaktikat, sest selles klassifitseeriti galaktikaid automaatpiltide järgi, mida keegi varem vaadanud ei olnud. Üleüldse on sellise rahvateaduse põhimõte geniaalne: üsna kiiresti hakkab huviline määrama pildil olevaid liike (ja Galaxyzoo galaktikatüüpe, ja Moonzoo kraatritüüpe, ja Planet Hunters eksoplaneete, ja Whale FM mõõkvaalahäälitsusi, ja Bat Detective nahkhiirehüüde, ja Plankton Portal planktoniliike, ja Sunspotter päikeselaike, ja Asteroid Zoo võimalikke uusi asteroide – jpm, vt zooniverse.org) ja määrang ühtib spetsialisti omaga umbes 90%. Mitme inimese ühtiv määrang välistab kahtlusi veelgi, nii et massilised lihtsad juhud leitakse materjalist üles ilma teadlast tülitamata.

* * *

Rõdul on korraga 6 rasvatihasetibu, pärast 1 pooleldi udusulis tibu, nagu vildist.

* * *

Kindlasti tuleb kirjutada teos „Udusõnastik” ehk „Bürokraadi-eesti sõnastik”. Eheda kantseliidi korpust kahjuks veel ei ole, aga mul on mõtteid, kuidas seda koguda; seda saab siis korpusetarkvaraga analüüsida, leida korduvaid mustreid ja sõnaklompe. Esialgu ainult mõningaid märksõnu, mis sõnastikku kindlasti tulevad:

• aru andma
• arvesse võtma
• asjaomane – eesti õigekeel teeb peent vahet asjaomasel ja asjakohasel – nagu ka kaasaegsel ja nüüdisaegsel –, aga toimetaja võib mürki võtta, et „asjaomase” agar kasutaja seda vahet ei tea
• edasine – inglise further ei tähenda tavaliselt suurt midagi ja eesti sõnaga tõlkesse põlistamist ei vääri
• edusamm – kui olete kihla vedanud, et tekstis mainitakse verstaposte (kas olete ehtsat verstaposti näinud?), võite „edusammu” nähes rõõmustada, sest tõenäoliselt võidate teie. (Meil koolis oli pioneerivärgi stend „Tõusval Teel”, kuni ükskord siivutult ja püsivalt soditi ning siis kadus.)
• eeskätt – olen siin kuskil kirjutanud eeskäte sagedusest tasakaalus korpuses
• enamjaolt
• end tõestama
• endale eesmärgiks seadma
• erilist tähelepanu pöörama – Erilist tähelepanu pöörati töötajate ametialase koolituse jaoks asjakohaste raamistike väljatöötamisele ning täielikule rakendamisele kogu asutuses, tuginedes asjaomasele rakenduseeskirjale, mille asutuse nõukogu võttis vastu 41. aprillil 2151 = mõtlesime välja, kuidas töötajaid koolitada, mida nõudis üks eeskiri
• esile kerkima – seda teeb õngekork, kui kala konksu otsast lahkub
• hoolimata
• hõlpsasti – mu silmad on näinud kuskil täitsa asjaliku juhendi toortõlkes ka väljendit „siit saate hõlpu ja tuge”; Wiedemanni sõnastikus on kindlasti muudki toredat (millega meenub, kuidas Tõnismäe rahvusraamatukogu humanitaarsaalis oli Wiedemanni sõnastikus keegi anti-mallepärn iga vähegi kui rõvedapoolse märksõna lilla pliiatsiga alla jooninud – vbl Malle P. seda nägigi ja läks joonelt ostma korrektuurlinti)
• hõlmama – see udusõna tähendab tavaliselt ’ma ei viitsi mõelda, mida see tähendab’
• iga-aastane, igakuine – inglise keeli annual ja monthly, eesti keeles on see aasta- ja kuu-: aastaaruanne, kuuaruanne.
• jõupingutus – kontorilaua taga aega veetes on kirjutajale ununenud, mida see tähendab
• kindlaks määrama – seda kasutatakse vähemalt viies tähenduses: ’määrama’, ’määratlema’, ’sedastama’, ’sätestama’, ’tuvastama’ – Teadlased määrasid proovis kindlaks aineid, mis olid kindlaks määratud katsesuunises, ja määrasid tulemused kindlaks katsearuandes. Siis võtsid nad teise proovi, määrasid sealt kindlaks tundmatuid aineid ja määrasid tulemustest kindlaks nende esinemissageduse.
• kohta
• kui ..., siis ...
• käigus
• lõpule viima – rikkumata inimene võib kohkuda, arvates, et jutt on millestki fataalsest, näiteks rahvarohkest keskaegsest protsessioonist võllamäele, aga tegelikult tähendab see, et midagi valmib. Inglise keeles valmimise kohta ühesõnalist väljendit ei kasutata ja jubetõlgete mõjul on hakatud arvama, et siis ei saa lühidalt öelda ka eesti keeles. Vale puha.
• menetluses olema
• mõeldud
• märkimisväärne – kui te seda väidetavat subjektiivsust tõlkes näete, vaadake ruttu, mida ütleb originaal. Kliinilises ja statistilises kontekstis on see tavaliselt hoopis objektiivne „oluline”.
• puudujääk
• puudutama – nõnda öeldakse vene keeles, kus keerutamine on palju tavalisem kui otsekohese ütlemisega eesti keeles
• rakendama – seda kasutatakse näiteks tähendustes ’kasutama’, ’kasutusele võtma’, ’tegema’, ’täitma’, ’oma eksistentsi mingil tundmatul, aga müstilisel viisil õigustama’. Mul oli ükskord toimetada tekst, kus rakendati sagedusega 7590 ppm (vrd tasakaalus korpuse 283 ppm); kui siis olin just ette võtnud kõik tõlke „rakendamised” ja neid ükshaaval läbi puurisin, üritades mõista, mida neist igaüks tegelikult tähendab, helistas E ja mu aeglase reaktsiooni peale küsis, kas ma olen kurb. — Kes veel näinud ei ole, neil soovitan vaadata, kuidas hobust vankri ette rakendatakse. Muusikahuvilistel võib sõna „rakend” peale vaimukõrvas kosta see Tubina ühe suurteose pingelisest kohast, kus sõna esitatakse haruldase asja duooliga.
• rolli mängima – rolli mängitakse teatris
• teada andma
• teavitama – mingil ajal tähendas teavitamine nuhitegevust. Üksvahe arvasin, et sedasi ütleb Saagpaku sõnastik, aga ei ütle. Ei tea, ei mäleta. Kasutatakse tähenduses ’teatama’, aga rektsioon on teistsugune (teavitama keda millest, teatama mida kellele) – aga kesse viitsib rektsiooni või rõhuasetust muuta, eks ju.
• tegemist
• toime panema
• vajakajäämine
• ära märkima
• ülemäärane

  

T, 2934. päev: Hugo Wolf, Italienisches Liederbuch

Hommikul on männiokstel rähnipere (m, f, juv). See juv (kes mütsivärvi järgi on noorem kui laupäeval hukkunud juv) ei saa veel maailma asjadest korralikult aru, näiteks on ta nõuks võtnud trummeldada rõduääre plekki.

Ämma juubelile kast kohalikku vahuveini. Oleme selle veinikooperatiivi toodangut saatnud mööda maailma laiali omajagu ja nad hakkavad kutsuma meid juba üritustele.

Haruldasematest lennukitest näen täna lennuväljale lähenemas Türgi lennuväe C-160 Transalli (numbrit ei näe, sabal lippu näeb).

* * *

Õhtul teater. Oleme kohal tund aega varem. Tükk kestab 1 h 5 min, vaheajata.

Mõningase paha üllatusena on puhvetis laotud lauad seina äärde ja toolid (14 tk) pandud nelja ritta, vaatega kõnepuldi poole. Esineb naaberlinna Wagneri-seltsi tegelane. Algul oleme meie ainsad kaks kuulajat. Ettekande pidaja käib kaks minutit enne poolt ära, pakun radikaalset lahendust, et ka meie võiksime vahepeal haihtuda, et tuleb tagasi ja kuulajaid ei ole üldse!

Vahepeal lausa visatakse eelmise rea otsa kaks kohanäitajat (vrd Immanuel Kant ja luukere*).

Saab teada Hugo Wolfi raskest elukäigust ja meenutatakse XIX saj tähelepanekut, et Schumannil, Schubertil ja Wolfil oli kõigil süüfilis ja nad olid kõik edukad soololaulu-heliloojad, mida E pärast vaikselt täiendab, et miljonitel teistel oli ka, aga nad ei olnud.

Lavakujundus koosneb kahest lammutatud kabinetklaverist. Mõtlen, et palju teatril ikka näitlejaid on, kes suudavad laulda tund aega järjest. Varem ei ole ma teatris 1. reas nagu uinunudki.

Meespeaosalisel on n-ö spanjelisoeng, teine esineja on suht kole ja suht väheses rõivis naisterahvas. Klaverimängija on viks ja kõik oleks kena, kui tal oleks muu soeng kui Beavise soeng. (Pärast selgus, et bariton oli Hollandist, võrdlemisi edukas ooperi- ja kantaadilaulja ning dirigent.)

Tükk erineb kontserdist, kus lihtsalt seistaks ja lauldaks, selle poolest, et laval on olemas valgustus, kujundus ja liikumine. Viimane koosneb peamiselt kunstilisest jalutamisest. Bariton ronib kaks korda kõhuli klaveriraami peale, mis jätab mulje, nagu ta üritaks .......

Sopran jalutab esimest korda lavale, üll noodilehtedest kleit, mille bariton kohe kiiresti ära rebib (all on teine kleit), aga jõuab siiski meenutada modernballetti Rootsi kultusfilmist Picassos äventyr (vaadake, see on tervikuna YouTube’is, ja kui te olete selle balletikoha ära näinud, siis teate, millest räägin).

* Immanuel Kant pidanud lugema tudengitele loengut, aga kohal olnud ainult üks tudeng. Kant teatanud, et ühele tudengile ta loengut ei loe, ja läks tõi teiseks kuulajaks kõrvalt toast luukere.

E, 2933. päev: bussiseiklused

Näe, alles eile rõõmustasin, et märatses spagetikoletis bussiliinidega mis märatses, aga sellel on olnud ka toredaid tulemusi. Täna istun keeletunnist tulles 144. bussi peale ja rõõmustan varsti uuesti, et näe, seoses Kuninga tänava suure ehitusplatsiga (ekskavaatorid on tõesti platsis, sõna otseses mõttes keset platsi, kopad asfaldis) ja bussipeatuste ümberkorraldamisega on meie busside peatus tõstetud tagasi sinna, kus see oli vanasti. Aga siis keerab buss lääneosariikide maanteele ja peatub pargis endises kitsarööpmelise raudtee jaamas, bussijuht poeb pesast välja, vehib minu poole käsi ja kisab, et lõpp-peatus ja et kas tahan sõita päris raudteejaama. Vastan, et tahan, mispeale ta vehib uuesti, et lõpp-peatus, ega ütle, kust läheb saladuslik ühendusbuss, mis pidi hakkama jaama vahet sõeluma kord minutis. Mitme bussiliini ühistöös, erakordne saavutus, linnavalitsus tegi sellest koguni 45-slaidise PowerPoint-esitluse.

Ületan tänava, kus on – arvata – jaama suunduvate busside peatused, aga kuigi silt ütleb, et peatusi on neli ja et olen esimeses, ei ütle silt, et ühestki neist läheks ühtki meie bussi. Mispeale otsustan kõndida samasse Usukannatajate peatusse kui eile, see on vanalinnale lähim peatus, kust kindlasti lähevad kõikmõeldavad bussid, nii jaama kui ka* meie juurde.

* Ükskord sain tagasiside, kus klient oli „parandanud” õigekirja, umbes viiskümmend korda. Umbes viiskümmend korda osundasin siis ÕSi (küll on tore, et see on internetis ja saab panna lingi) ja loodetavasti on sellisel „parandajal” siis vähemalt viiskümmend korda ka piinlik. Ma üldiselt tean, mida ma teen, ja kirjutan tööasjadesse ainult seda, mida tean kindlasti olevat õige, tihti üle kontrollides. Soovitan teistelegi. (nii … kui ka … ÕSis: vt nii ja kui.)

Näen, et pargi veeres on vägagi lahedaid poode ja kortermaju ja vaateid.

Ja kõik see aeg, bussis ja matkal järgmisse peatusse, on näpus uus bussiraamat, kus järg parajasti kohas, mida homme räägitakse uudisena. Koos kirjandusviidetega.

* * *

Poirot sureb.

* * *

Saksamaa ehtetootja, kes tarnib siiakanti asju DPD-ga, kes omakorda on kulleriteks võtnud kirjaoskamatud käpardid, soovitab, et me ehitagu maja fonolukk ringi. „Kirjutage oma kellanupule oma nimi,” pakub ta lahkesti. Kindlasti ostan kellanupu, kirjutan nime peale ja saadan Saksamaale.

P, 2932. päev: päikseline pühapäev

Uus busside sõiduplaan on pisut parandanud pühapäevast liiklust. Kui varem oli pühapäeviti üks buss, mis käis iga tund, ja paar kahe tunni takka, sõitsid need kaks alati paaris ja umbes samal ajal kui see kord tunnis buss, siis nüüd käib see kord tunnis buss tunni esimeses pooles ja kaks kahetunnise vahega bussi vaheldumisi tunni teises pooles, mis tähendab, et isegi pühapäeval ei ole vaja oodata üle poole tunni, mis omakorda tähendab, et bussiga saab isegi pühapäeval kiiremini kui jala.

Uus bussiskeem on pälvinud bussiskeemihuviliste hävitava hukkamõistu ja sõimunime Spagetikoletis. Et kus oli disaineri mõistus, kes pani 27 (kakskümmend seitse) bussiliini jooksma kõrvuti ühe 27-värvise paelana ning jättis plaanilt ära iga ainuma kui geograafilise pidepunkti, isegi raudteejaama ei raatsinud panna.

* * *

Reedese peo pildid saavad erakordse kiirusega valitud. Uus meetod: esimese läbivaatamiskorraga kustutan pildid, mis mitte mingil juhul näitamisele ei tule, isegi mitte radikaalse kaadrilõikega või suurplaanis, kus kerge ebateravus eriti ei häiri (kaovad nt tugevasti rappunud või väga ebateravad pildid).

Siis vaatan läbi kõik võttesarjad (sest igast võttest teen ju ikka mitu pilti, pärast hea valida) ja panen neile headuse järgi punkte (1–5). Tegin kuus albumit: valmis pildid ja ajutised automaatsed albumid punktidega 1–5. Siiakohani jõudsin eile. Võetud 303, alles 235, albumis 3.

Täna hakkan pilte noppima automaatalbumeist valmispiltide albumisse, alates 5 punktiga piltidest, Valmis piltide albumis on pildid valmis peale värvi peene timmimise (kaadrilõige, valgetasakaal, säri on paigas). Albumisse noppimisel kustutan punktid ära, mispeale pildid automaatalbumist kaovad, ja kustutan ka duublid. Kui pilt kohe ei meeldi, panen väiksema punkti (nii et see tuleb uuesti ette hiljem).

Mõne tunniga on pilte alles 75 ja albumis 63.

L, 2931. päev: kurb

Kurb lugu juhtub kohe hommikul, kui rähn sööstab vastu akent surnuks. Olen sel hetkel toas akna juures ja esiteks arvan, et keegi on visanud – jõuga – vastu akent tennispalli. Algul ei saa aru, kas noor rähn on elus või mitte, aga ta ei ilmuta mingeid elumärke ja läheb kangeks. Sängitame ta metsa.

Naaberlinnas söömas. Üle rongi vahekäigu käib Hispaania kaardimäng, kus on uued kaardimastid – näen üle vahekäigu maste kurk ja arbuus.

Elektroonikakaubamajast uus „Poirot” (viimane).

Alustan eilsete peopiltide valimist.

R, 2930. päev: pidu

Õhtul on töökoha pere- ja suvepidu. (Peol on ka konkreetne pealkiri, mida ma ei mäleta.)

E saabub kohale 1 h 20 min enne bussi. Õues on palav. Reede õhtul on ummik.

Buss saabub lubatust 10 min hiljem ja mitte päris sinna, kuhu näitas kaart (aga kuhu näitavad vehkivad koraldajad). Sõidab 30 min asemel üle 1 h 20 min, enamiku aja istudes reedeõhtuses kiirteeummikus.

Kuivõrd samas kohas toimus pidu 2008 ja 2009, on mul üsna selge ettekujutus, kuhu peab buss jõudma (kuigi konkreetselt kaardile märkimata) ja võin nentida, ei bussijuht on väga leidlik.

Mitte õige tee, vaid alternatiivteekondade leidmise osas. gpx-jälg läheb vahepeal mööda mitte tänavat, vaid majadevahelist läbikäiku, mis MapQuesti kaardil on punktiirjoonega.

Tee ääres vahivad väikesed lapsed ja metskits.

Vahepeal toimub navigeerimine süsteemis Navi v.0.0 ehk teeäärsest majast küsimise meetodil. Läbirääkimised lähevad edukalt, maja pööramiseks eest ei lammutata, reisijad bussi tõstma ei pea.

(Aga ma olen bussi tõstnud küll, kui ükskord muiste juhtus, kuidas lõõtsaga buss, mis oli täpselt sama pikk kui lai oli parkla, kus pidi meid ootama, otsustas sellessinatses täpselt sama laias parklas – Estonia kontserdisaali kõrval – ringi pöörata. Tulemus – peale uskumatult paljusid edasi-tagasi nõkerdamisi – oli sihuke, et buss oli parklas trepi ja lumehange vahel täpselt põiki ega oleks pääsenud enam kuhugi enne kevadet. Siis tuli reisiseltskond ja nägi, et ega buss enne kohalt võta, kui kitsikusest pääseb, ja tõstis bussi ringi – Ikaruse lõõtsaga bussil oli mootor esimeses pooles ja tagumise poole rattad pöördusid hoovastiku kaudu samale poole ja umbes sama palju kui esirattad, mis tähendas, et bussi kerget tagapoolt tõsteti vajaliku pöörde poole küljele ja juht keeras samal ajal rooli samale poole, nii et buss sai lõpuks pöörata, kuhu vaja.)

Palju ei puudu, et teejuhiks tuleb kaasa proua Sussanina isiklikult.

Ja teate, bussijuht sõidab soovitatud suunda ainult 330 meetrit, siis keerab ringi ja sõidab mitmekilomeetrise kaarega, nagu näitab pärast gpx-jälg (otse 1,6 km, sõidab 5,1 km). Puänt muidugi see, et a) jõuame kohale, aga valele poole põldu, ning b) otseteel bussiga ringi keerata ei saa ja ta peab tagumisest otsast sõitma kohale 350 m tagurpidi. Seejuures trügib meile järele suur traktor, heinarullide tõstuk ees bussi tuuleklaasi kohal, ja, nagu teatavad tagaaknal vahtijad, taganeb taga eest mitu autot.

Ärakeeramiskohas on taksikennel, koerad puurides. Pärast Google seletab, et seda peavad poolakad ja kenneli nimes (ja veebiaadressis) on sõna mafia, nii et keegi kõrralik inime sinna ei lähe, ega.

Pidu on kaaslase ja/või lastega, mis tähendab, et kõik saavad selge ülevaate, kas, kes ja mitu.

Peagi algab äike (mille tulekut keegi muidugi ei uskunud, aga nüüd saab E külge peaaegu et ilmatarga maine, kui pärast lämbet suvepäeva märgib, et nüüd tuleb äike). Traditsiooniliselt läheb ära elekter ja kargamiskeskus tühjeneb. Lämbuse tõttu on peokohas valitsev aroom higilebra.

E täheldab, et prantsuse keel on õpingutest hoolimata seisundis, et aeg-ajalt kõlavad prantsuskeelsest jutust nagu sõnad comte de Malfète [kɔ̃ də mɑl·fətᵊ]. Mispeale tagasiteel, kui hämaras möödume mingist langenud sõjameeste ausambast, hüüatan samas vaimus: „Cousin Hub!” [kʊ·zɛ̃ː yːbᵊ]

Ärasõit on ka sama pikk kui tulek, sest kõigepealt on tee ääres üritus „Narkareid otsitakse” ja vähe edasi on teetööd. Teetööd öösel on muidu hea mõte, aga kujutage ette, mihuke hirmus äratundmine võib tulla päeva hakul, kui selgub, et tööd tehti vales kohas.

Saab teada, et kuigi kiirtee läheb töömajast otse mööda (34 m seinast asfaldini), on mahakeeramiseks vaja läbida riigi keerukaim ristmik ja sõita veel 5,1 km.

Teekond oleks veelgi keerukam, kui me ei teataks, et naabruses elav kolleeg saab jaamast tulla meie taksosse ja buss ei pea hakkama ekslema pisitänavate rägastikus – kuhu kuluks kindlasti mitu tundi, sest on juba pime öö.

N, 2929. päev: erakordsest näitusest veel

Kolmekümneaastase sõja raamatu viimane peatükk on näitusest endast. Üks teema on eetika: kas on eetiline eksponeerida muuseumis inimjäänuseid? Et ühelt poolt Euroopa kultuur selle vastu ei ole, aga teisalt on seda ilus teha väärikalt ning korraldajad leiavad, et inimjäänuste näitamine meelelahutusena (vrd muumiate ja plastifitseeritud laipade rändnäitused) päris eetiline ei ole. Sellel rändnäitusel ei eksponeerita seepärast tervikskelette ning vähemaidki jäänuseidki eksponeeritakse nii väärikalt kui võimalik – andes anonüümsetele sõjameestele tagasi selle inimväärikuse, mille nad kaotasid metsikus lahingus, selle järel tandril rüüstajate meelevallas lebades ja ladumisel ühishauda.

K, 2928. päev: tavaline mõistujutt

Lahmivale ja sihitule paugutamisele sutspüssi ja peente haavlitega vastab raske tulelöök. Kuidas üleüldse püss kätte saadi, on arusaamatu, samuti arvamus, et asi ebaõiglaseks jääbki ega vastuseks rasket tulelööki tule ja maapind kergelt lainetava kuumaastiku taoliseks muutu.

T, 2927. päev: tavaline poliitika

Loen fotoanalüüsi aruannet, millest võib järeldada, et ei ole fotomanipulatsioon nii lihte midagi, et lõikad aga JPEG-pildist tükke ja kleebid need teisele JPEG-pildile. On üsna üle mõistuse, et ühe suurustava riigi piiramatu eelarvega kaitseministeerium on palganud pilte sodima võhiku, kes ei tea, et JPEG-pilt koosneb väikestest samavärvilistest ristkülikutest – aga teisalt, nagu üks hull ees, nii teised järel, ja kus lõpeb mõistus, võib alata ka muu kui ENSV raudteevalitsus.

[Hilisem lisandus: paar päeva hiljem teeb seda aruannet maha üks Saksa pildianalüüsija, aga ta kritiseerib metodoloogilisi puudusi – et kasutatud uuringumeetodi tõlgendamine on subjektiivne.]

E, 2926. päev: tavaline tööpäev

Tunniskaart on jäänud koju, saan küll sisse ja valvelauast ajutise kaardi, aga sellega ei saa teha muid asju, mida saab teha õige kaardiga, nt enda asju printerist kätte.

Saab teada, et endine toanaaber on jälle siinkandis tööl; meil on üks küllakutse soolas, vahepealse geograafiliste takistuste tõttu oli see lükkunud määramatusse tulevikku.

Arenguvestlus. Ülemus on just tuba tuulutanud, on väga külm, mul hambad plagisevad.

Keeletundi ei jõua.