L, 2416. päev: uuelaadne rongipilet ja lendav teisik

Raudteejaamas antakse pileti asemel silt, et piletimüügisüsteem ei tööta, saate vagunisaatjalt pileti tavalise hinnaga. Vagunisaatja näole ei anna (pakun, et tal on täna kaasas ainult augutangid, et mis ta piletimüügimasinat laupäeval ikka kaasa veab, ja seega häbeneb ja on tänase sissekukkumise peale hästi kuss). Sihtjaamas seisab ta rongi kõrval ja tõrjub paljude sõitjate pahameelt ähmase seletusega, et ta ei saanud täna piletit müüa. Enne kui kassast küsima lähme, mida me sildiga tegema peame, uurin, mis massap automaadist pilet jaama, kust edasi kehtib meie kuukaart. Koos mu 25% sooduskaardiga vähem kui edasi-tagasi pilet, nii et me oleme ühtkokku plussis ja teinud pileti hankimisel kõikvõimaliku.

T-s on jõululaat ja s.... kanti rahvast. Kella kõrts on nii täis, et meid pannakse tagumise saali taha nurka, millest pelgan, et sinna meid unustataksegi. Aga ei, täitsa asiselt teenindatakse. Nüüd tervitab meid juba mitu ettekandjat.

* * *

Õhtul lõbufilm Executive Decision (1996), mille põhiline tõmbenael on muidugi, et kogu filmis mitmesuguste tulirelvadega vehkiv ja lõpuks ka automaadiga täristav terroristibande päälik on David Suchet, keda televaataja tunneb rohkem tippivkõnnakulise ja peenevuntsilise Hercule Poirot’na. Kardetavasti vaatasid nain-ileveni eel päriselulised elukutselised rahvamasside hirmutajad seda õppefilmina. Ka Steven Seagali fännid ei pea pettuma: nende iidol lahkub ekraanilt lennates (mitte plahvatuse toimel, vaid täitsa ilma plahvatuseta, läbi õhu), kuigi Eesti vaatajale pakuks kindlasti palju rohkem lõbu, kui Seagal puhkeks äkki esitama midagi laiast ja vaheldusrikkast Georg Otsa repertuaarist. (Kes naljast aru ei saand, vaadaku, mismoodi Seagal välja näeb.) Täiesti arusaamatu on, kuidas B747-täis reisijaid istub söömata ligi kaheksa tundi (sealkandi rahvas on nagu karihiired, et kui kolm tundi süüa ei saa, siis sureb ära või langeb kannibalismi).

R, 2415. päev: lood ja asjad

Keelekursuse vaheajal kuulen taolisi lugusid:

• kuidas ka X-lasest kursusekaaslane ei loe kodumaiseid ajalehti, sest nende arvates muud maailma ei ole, ja kui saksa keele õpetaja meilt järgemööda küsib, mida meie ajalehed ka teemast kirjutavad, mõtleb ta midagi suvalist välja
• kuidas sama X-lane olla arvanud, et Y-lased on kole laisad ja tööd üldse ei tee, mis stereotüüp on X-s täiesti tavaline, aga siin näinud, kuidas Y-lastest kolleegid kõik usinasti tööd rabavad
• kuidas muiste olnud riigipiirid teises kohas ja ärkamisaegsed isamaalised luuletused ülistasid sedasi hoopis naaberriiki, kus tänapäeval hoopis vimma kantakse
• kuidas üks teine kursuslane ei mõista, misjaoks tema Ida-Euroopa kodumaal arvatakse, et uudisesaade peab kestma terve tunni, ja vaatab hoopis Saksamaa uudiseid, kus kõik on öeldud selgesti ja kenasti 15 minutiga (ja, lisan juurde, Bühnendeutsch’i erakordselt selge hääldusega)
• kuidas üks saksa huumorit ikka ei mõista, aga teine vähemalt teab, et sketši Das Frühstücksei autor on Loriot 

Töömeeleolu on sel nädalal loonud taas Wagneri kogutud ooperite järjest läbikuulamine (33 CDd, kõik alates „Lendavast hollandlasest”): „Lendav hollandlane” (ainult kahel CD-l), „Tannhäuser” (see on juba parem), „Lohengrin” (sellest sai inspiratsiooni Neuschwansteini lossi sisekujundaja, rääkis ja näitas ükspäev Fry), „Tristan ja Isolde”, kus eriti hea on III vaatus; selgub ka, et Fry dokumentaali enamik muusikat oli viimasest.

Keelekursusel oleme puhkuseteemade juures ja sugudesisese koostöö tulemusel valmib kaks loetelu (järjekord muutmata).

Viis asja, mis on reisil alati kaasas naistel

1. hambahari
2. rõivad
3. kingad
4. telefonilaadur
5. palju raha

Viis asja, mis on reisil alati kaasas meestel

1. fotokas
2. raamat
3. mobiil
4. aluspesu
5. ujukad

N, 2414. päev: kui vokk ei veerend vurinaga

E täheldab, et kohalikus raamatupoes ei olnud kunagi Wodehouse’i, aga tarvitses mul Amazonist üks tellida (prooviks või nagu nii), nõnda ilmus otsemaid poodi kogu sama sari.

Padjaraamat kirjeldab, kuidas pärast voki Euroopasse jõudmist olid kangrud algul kole pahased, et lõng ja niit olnud palju halvem kui kedervarrega kedratuna. 1268 keelati Pariisis vokid üldse ära (ja mitmel pool mujalgi: vt link), Saksamaal lubati 13. saj vokil kedratud niiti kasutada ainult koe (Schussgarn; aga mitte lõime) jaoks, kusjuures tollane vokk oli veel pedaali ja hoorattata ning ringi ajama pidi käega, pidevalt. Kuigi jõudlus suurenes, ei saanud vokiga kedrates teha samal ajal muid asju nagu kedervarrega kedrates – nt imetada, loomi talitada, ratsutada.

Film on The Day After Tomorrow, millest omal ajal tegi South Park võrratu paroodia Two Days Before the Day After Tomorrow.

K, 2413. päev: eesti uusaastaöösööming UNESCO maailmapärandisse!

Hommikul eilse plaadi lisadest esimesed. Mõtleme, miks neid põhifilmi ei pandud.

Täna nägiwad minu silmad ilusaid wanu eesti nimetusi kolmest golfikepisordist (putters, irons, drivers) kahele viimasele: „triikrauad” ja „ajamid”. Eriline nali on muidugi selles, et ilme järgi peaks „triikraud” olema hoopis viimane! ☺

(Golfisõnastik on internetist kadunud, aga praegu lebab veel Google’i hiiglaslikes serverites. Kiirustage, seltsimehed unetud! Samas seda seal aga ei ole, tõlge – raudkepid ja puukepid – on hoopis nt siin.)

* * *

Õhtu film on Wilde (1997), mille peamine lõbupõhjus on, et grimmis Jude Law on Arno Tali mis Arno Tali. Muidugi ärgitab see mõtteid, mis liinid peaksid olema Wilde-„Kevades” – Arno Tali ja õpetaja Laur? Arno ja Lible? Arno ja Tõnisson?? Toots ja köster, sadomasosugemetega? Ja seega muidugi ka, kuidas filmi sündmustikku üle kanda Palamusele. Rääkimata sellest, et kui kunagi hakatakse filmima „Talve” (mille üksvahe levinud arvamuse järgi olevat kirjutanud 1950. aastatel mitte Oskar Luts, vaid tundmatu autor, tsiteerides vahepeal lehekülgede kaupa ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus) ja kõik esialgsed näitlejad enam osaleda ei saa, on Arno näitlejale maailmatasemega asendaja teada.

Kohe filmi alguses on ka Orlando Bloomi ühelauseline filmidebüüt. Tal ei ole veel vuntse. Ta ei saa ka hangu rindu nagu mõni aasta hiljem „Midsomeri mõrvades”.

* * *

Padjaraamatuks olevas keskaja leksikonis (kust viimati sai artiklist Folter teada, et umbes poolel keskajal (635 – 12. sajandil) oli piinamine üldse keelatud) keeran ette põhaliku ja väga lõbusa peatüki Freizeit:

• kuidas kuigi keskajal oli keelatud pühapäeviti ja pühadel töötada, ei saanud talupojad keeldu täita, sest loomad tahtsid talitada ja saak koristada, muidu oodanuks talvel nälg, ning talupoegi oli elanikkonnast oma 80%
• kuidas põhjus, miks kirik suhtus õnnemängudesse väga halvasti, oli see, et muidu nagu maailm olla loodud jumaliku korra järgi, kus kõik oli kindlalt paigas, aga mänguõnn käis juhuslikult, ei teinud vahet rikkal ega vaesel ja võis tabada igaüht nagu surm, mis ka ei teinud kellelgi vahet
• kuidas üpris tänapäevased mängukaardid (4 pilti, 10 numbrit, 4 masti) jõudsid Euroopasse alles 14. sajandil ja Saksamaal läks 15. saj moodi lisa-trumpkaartidega mäng Karnöffel, kus üks trump nr 2 oli keiser, aga temast üle oli trump nr 7, surm, aga kõige kangem trump, nr 8, oli Karnöffel ise, kes võis virutada kõigile munadesse
• kuidas keskaegse spordiga oli olukord palju parem, näiteks juba 1265 oli Xantenis ühing fratres kegelorum, kelle keeglirada olnud kohe toomkiriku kõrval
• kuidas aga keeglimäng kogus nõndapalju populaarsust, et ükskord keelati Braunschweigis ametlikult viibida „röövlitel ja keeglimängijatel”
• kuidas Inglismaal ja Prantsusmaal keelati profülaktika mõttes keeglimäng üldse ära 
• kuidas keskaegne populaarne tennisetaoline mäng läks lahti kloostritest
• kuidas paaristants tekkis alles 14. sajandil, enne tantsiti rühmas
• kuidas talupojad, kelle argielu oli üksluine ja hall, pidutsesid ikka nii, et laud lookas, maa must ja pidulised pärast lääbakil või söögist peaaegu lõhki [mistaoline traditsioon elab edasi eesti uusaastakommetes, lisan täpsustades juurde]

T, 2412. päev: film, mis lõpeb sellega, et peategelane võtab teatrisse kaasa padja

Ega üks umbes kaks nädalat tagasi kohal olema pidanud Amazoni pakk tulnud ei ole, mis paneb mõtlema, et äkki oli pakk otsapidi postkastist väljas ja enne jõudis jaole joodiknaaber ja loopis selle prügikasti. (Kuigi sellise ausõnaga kinnitamise kohta on mul Amazonist häid kogemusi.) (Mõni päev hiljem (reedel) Amazonist kontrollitud: pakk pandi 7. nov teele, aga ei ole veel siiamaile jõudnud.) ((Veel hiljem, jõulu eel, kirjutasin ja õiendasin; Amazon nentis, et jah, kaduma läinud, ja kenasti saatis kähku uue, mille eest ma neid lahkesti tänasin, mis valmistas neile suurt rõõmu.))

Õhtul Stephen Fry dokumentaal Wagner & Me (2012, näeb katkeid 2009. a Bayreuthi festivali lavastustest ja proovid on ilmselt filmitud 2010 või 2011). Fry lausa nutab liigutusest, kui saab moodsale muusikale alguse pannud Tristani akordi mängida Wagneri enda klaveril — ja siis mängib viimase noodi valesti, mispeale intervjueeritav muusikaajaloolane märgib, et ega klaverimäng lihtne ei ole.

E, 2411. päev: õppige võõrkeeli!

Olen kinnitanud varem ja kinnitan praegugi: ühissõidukites kuuleb ainulaadset meelelahutust! Täna näiteks, kui sõitsin keelekursuselt tagasi ja istusin bussi keskmise ukse juures, kuulsin, kuidas umbes tagumises reas (ma igaks juhuks ei vaadanud) rääkis vene noormees pikalt telefonis isale, kuidas erineb siinkandi ja Venemaa töökultuur. (!!) Kuulasin hoolega ja sain teada kõik peale selle, kus ta töötab praegu. Varem töötas Peterburis ja praegu elab järgmises külas. Sai teada, et siin ei jää keegi õhtul tööle kaheksa-üheksani nagu Venemaal. Kell viis või kuus tõustakse püsti ja minnakse koju; tema käis tund aega trennis ja sõidab kodu poole alles nüüd. Kõik teevad agarasti tööd ja keegi ei lobise telefonis sõbrannadega!! Kõik teavad, mida firma teeb!!!

Vaatame sombifilmi lõpuni: jamamuinasloo kummutamiseks tehtud jamafilm. Tekib ka mõte, et äkki see, mida oleme seni arvanud ühe majanaabri kunsthammasteta öeldud, artikuleerimata ja arusaamatuks prantsuse keeleks, on tegelikult artikuleerimata sombihäälitsused.

P, 2410. päev: raamat, hai, kakk

Jalutuskäik metsaservas ja uue silla alt läbi.

Valmib enne-ja-nüüd-fotoraamat „CH einst und jetzt” – samal teemal pidi tulema lausa saksakeelne blogi, aga praegu ma seda teha hästi enam ei viitsi (töötlesin pilte viis nädalat, ära tüütas). Igal leheküljel pealkiri, iga foto juures võttekuupäev. 322 = 161 × 2 fotot, paksus 162 lk (161 fotopaariga lehekülge + Blurbi logoga lehekülg).

Inglise Wikipedia päeva artikkel räägib tonthaist.

Öösel huikab metsas karvasjalg-kodukakk. Alles hiljuti leidsin, et karvasjalg-kakk on sama väike kui kivikakk (aga hääl kostab sadade meetrite kaugusele ja läbi akna). E leiab, et eriti lahe oleks, kui öökull ei huikaks mitte metsas, vaid tuleks meile rõdule.

L, 2409. päev: kuulen

Nagu ikka, nagu ikka, satun imetabaste ütluste sekka, kui mul ei ole helisalvestit kaasas. (Mis ei tähenda, et kui on, teeksin muudkui savisaart, sest salvesti on käsitsemismüra ja tuule suhtes väga tundlik – kvaliteetseks salvestuseks peab olema õieli käes ja mikrofonidega ots pikakarvalise tuulekatte sees.)

Algul käime lõunatamas ja see on vaikne kena kohakene, kuni naaberlauda tuleb esmamulje järgi isa, vanaema ja laps (hiljem selgub, et naisterahvas vist ikka on rohkem nagu ema). Nende saabumise peale meie ja naaberlaud vakatab. Tekst, mis naaberlauast tulvab (laudaservade lauaservade vahekaugus on umbes 25 cm, nii et kujutage ise), on näiteks selline:

Looook, this is a little ceeeeuuuuwwww....

Where are the feet of the bunnneeeeee?

jne. See lasteaed kestab kogu ülejäänud aeg, kui me seal oleme. E täheldab, et isa peab ära sööma nii enda, abikaasa ja lapse toidu.

Seejärel kirjatarvete poest sügavalt läbi. Läbi ka turu äärest, E tahab näidata seenevana, aga naaberletist kostab märkimisväärne sentents: „I'm afraid, I have married the right man!”

Hiire-Kati näitusel ja põhjalikult Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas, loomatoidupoes ja maksimarketi toidukaupade osakonnas. Äratulekul näeme, kuidas vanadaam, keda olen paar korda näinud bussis ja kes meenutab täna soengu ja õlgadel oleva musta suurräti poolest samasuguse ilmega õp H-d, kes sedasi meenutas tugevasti varest (nagu meenutas tume-heleroheliste pikitriipudega kampsunis ümar õp S kangesti arbuusi), astub poe ees õitsva roosipõõsa juurde, murrab sellelt eelviimase õie ja topib kotti.

Õhtul uus film World War Z (2013). Ütleksin selle kohta kokkuvõtlikult: „Ohhohhoijajaaa...”. Kui see on tase, milleni lääneranniku filmitööstus on laskunud, siis on jama ikka küll. Täheldan, et täpselt on järgitud moodsa koguperefilmi kolme vaatuse kaanonit – algul 20 min madinat, siis kaks tundi unnumunnut, pärast veel pisut madinat – ning turuedu loodetakse ka araabiamaadest, sest ühes kohas pannakse kolme naisterahvast valvama väike poisike (mitte niisama, vaid lausa öeldakse, et ole nüüd mees ja valva). IMDb-s saab film mult 4 punkti 10st; vähem panna ei saa, sest see on ikkagi parem kui muiste 3 p standardi püstitanud kuulus film, mida ma pealkirja pidi enam ei maini.

R, 2408. päev: reede

Saksa keeles saame teada, et prantsuse keeli öeldakse purjus inimese kohta, et ta räägib poola keelt.

Siin on jäänud rääkimata, mihukest silti nägin oktoobris. No eks prantslased kõneta tundmatu soolise koostisega kuulajaskonda sõnadega mesdames, messieurs... isegi siis, kui silt ripub meeste kemmergus. Keegi tarkpea oli sekkunud ja sealt daamid maha kriipsutanud.

Prantsuse keeli on täiesti välistatud mitme inimese kõnetamine teistmoodi kui sõnadega mesdames, messieurs isegi meeste kemmergus. Mahakriipsutus ei ole minult. Foto 20. XII 2013

Keelekursusel on juba esimesed langenud: kui olen kohaloleku lehele teinud enda nime reale reede lahtrisse risti ja lehe edasi ulatan, märkan, et ülal on kaks-kolm nime punase pliiatsiga maha tõmmatud. Näen aga seda liiga hilja, kui nimekiri on minust juba üle meetri kaugemal, nii jääb nägemata, kes täpselt ja kas ma teda ka tean. Kohal käiv seltskond on stabiilselt sama, kedagi nagu kadunud ei ole. Keeltekooli kord on karm: kes üle poolte tundidest puudub (jooksva arvestuse järgi), see koha vabastab. Mina olen seni käinud kohal 100%.

Õpime omandatud sõnavara külge kuuluvaid adjektiive ja kursuse kaks noorimat õppurit (kahtlustan, et vähemalt üks käib neist alles koolis) tegelevad sellega, et sõnastiku abil sõimavad üksteist.

Meieni jõuab kole uudis Riia poevaringust, mul tuleb esimeseks pähe klassikaline Hyatt Regency rõduvaring (1981), kus projekteerimine oli OK, aga ehitaja leidis, et mis me pika poldi ikka paneme, paneme parem kaks lühikest (mis tulemusel toetus mutrile kaks korda suurem koormus ja kiskus mutri talast läbi).

N, 2407. päev: ajaleht nagu pidusöök vene muinasjutus

Venemaal ükspäe allakukkunud lennukiga seoses tekib küsimus, et kui see lennuk oli 25 a vana (mu lünklikel andmetel oli Eesti Õhu leiba söönutest sama marki lennukitest vanim ES-ABO, mis mahamunsterdamisel oli ainult pisut üle 20 aasta noor) ja tüüp on pool sajandit vana (projekteerimine algas 1964), siis mis on üldse vanim 737, mis veel lendab. 2012 oli vanim Boeing 737-247 nr 19605/57, mille esmalend oli 1968 ja üleandmine ainult pool aastat pärast tüübi kaubanduslikku kasutuselevõttu.

Eestimaa ajakirjanduse kirbutsirkusse mahub üksainus teema (mida ma huvi puudumise tõttu ei kommenteeri), nii et paljud muud teemad on jäänud üldse teadmata, näiteks väga kurb lugu, kuidas Indias kihutas rong kaitsealal kaks korda lubatust kiiremini ja sõitis sisse elevandikarja.

K, 2406. päev: kõik ümberringi naeravad, prantslased niimoodi – uhuhuhuhuhuu!

Saksa Wikipedia esilehe aastapäevade seas on täna saksa röövli Schinnerhannese surmamõistmise 210. aastapäev, mis artiklist saab teada veel paljut:

• et Schinder (Abdecker, Wasenmeister) oli raipevedaja,
• ...kes loomakorjused ära vedas, nülgis, tükeldas ja materjalid teistele käsitöölistele müüs: nahk parkalitele, kondid seebi- ja liimikeetjatele, mädanenud liha salpeetrikeetjatele, ning ülejäänu maha mattis,
• ...ja kes ametiga kaasneva haisu tõttu elas linna või küla muudest majadest pisut eemal,
• ...mis omakorda oli väga meeltmööda igasugu karvastele ja sulelistele ning valguskartlikele tegudele,
• ...ning üleüldse oli raipevedamine häbiväärne amet, mistõttu kõik selle ameti pidajad pidid võtma naise endasuguste seast, mis ühtlasi tagas, et kogu riigis olid kõik raipevedajad sugulased või vähemalt tuttavad,
• ...ning häbiväärseid ameteid olnud üldse kolme sorti:
  • põlastusväärsetel käsitööaladel töötajad: lambakasvatajad (!), veskimehed (!), tornivahid (!) ja habemeajajad
  • ringirändamisega seotud ametid: kaltsukaupmehed, moosekandid, katlaparandajad, rändkaupmehed
  • mustuse, karistamise ja surmaga seotud ametid: sibid, kohtuteenrid, raipevedajad, surnumatjad, timukad;
• ...ning et 18./19. sajandi vahetuseks oli timukatel tööd nii vähe, et ka nemad vedasid raipeid,
• ...ning eriti oli selles ametis käed-jalad tööd täis veisekatkude ajal,
• ...nii et loomakorjuste jääkide matmiskohad on teinekord nakkusohtlikud tänapäevani.

Õhtul jätkan praegust padjaraamatut (järjekordne keskaja olme leksikon) ja saan sealtki teada palju põnevat:

• kuidas ka keskajal kõrgete külaliste saabumise eel linnu vuntsiti, näiteks kaevasid Dresdenis 1451 jutlustaja Johannes Kapistrani saabumise eel 12 linnasulast ja mitu „sõnnikunaist” (Mistdirne) kolm päeva ära turuplatsile kogunenud prahti, mille kohta autor rõhutab, et see toimus turuplatsil, linna niigi esinduslikemas kohas
• kuidas kuigi linnustes tavaliselt saun oli, seda küttekulude pärast väga sageli ei köetud, näiteks Tannhäuser olla kurtnud, et kulutab terve varanduse sellele, et peseb end nädalas kaks korda
• kuidas linnasaunade arv olenes elanike arvust: näiteks 15 000 elanikuga Regensburgis oli kaheksa linnasauna (Tallinnas oli vähemalt kaks: Sauna ja Rüütli tänavas), aga neid köeti ainult mõni päev nädalas, pealegi pühapäeviti ja pühadel sauna teha ei tohtinud
• kuidas saunamees osutas ka paljusid muid teenusi, näiteks ajas habet, pani kuppu, lasi aadrit, ravis haavu, masseeris, tõmbas hambaid, aga viimast teistele saunalistele mõteldes ainult siis, kui sauna ei tehtud
• kuidas mõnikord siiski nõuti, et avalikus linnasaunas oleks meeste ja naiste pool eraldatud, mida tehti siis puust piirde abil, mis aga oli nii madal, et ei takistanud sotsiaalset läbikäimist, nt söömist, mis tollal oli pesuruumis, ka vannis istudes täiesti normaalne tegevus
• kuidas 1417 märkis Konstanzi kirikukogu humanistist saadik Poggio Bracciolini Aargau saunakultuuri kohta, kuidas saunas ei ole vahet, kas oled abt, munk, usuvend või preester, usuasjad unustad ühtmoodi; veel märkis ta, et sauna minnes pandud selga ikka parimad riided ja külge parimad ehted, et ei saanud aru, kas minnakse sauna või pulma, ning ka seda, et mehed üldiselt ei pannud pahaks, kui saunas nende naisi käpiti, sest nad ise käppisid teisi naisi ka;
• autor kinnitab, et mitmest linnast on dokumentaalseid teateid, kuidas selleks, et mitte sauna eesruumis lahtiriietumisega jännata, jätsid saunalised riided üldse koju ja läksid linnasauna poole – läbi linna – alasti (ma olin varem mõelnud, et ainus selline teade on 16. sajandi alguse Nürnbergist)
• kuidas keskaegsele saunatamisele pani lõpliku põõna 16. sajandil süüfilis
• kuidas keskajal puudusid riiklikud maksusüsteemid ja maksuametid ning iga linnakodanik pidi maksma makse enda ütluste järgi, kuigi vahetevahel läksid maksud üle 50% tulust
• kuidas hiliskeskajal olid Lääne-Euroopas ja Itaalias pangad täiesti olemas ja enamik äritehinguid tehti sularahata (krediiditehingute või pangaülekannetega)
• ja (olen jõudnud artiklini Bier) kuidas keskaja õlu (mida keskmiselt joodi umbes 400 l inimese kohta aastas) oli üldiselt lahja [mujalt on teada, et umbes 2%], v.a paastuaegne kange ja toitev kloostriõlu

T, 2405. päev: auh-auh

Duden kirjutab, et vanasõna „koerad hauguvad, karavan läheb edasi” oli algses sõnastuses it ürür, kervan yürür.

Avastamisretk uude sööklasse. Kõik läheb kenasti kuni väljatulekuni, kui selles äraspidise kavatisega ruumis (toidujagamine ja nõude ärapanek on söökla sügavuses) kõnnin lõpuks ukse poole, aga pisut enne kõnnib vastu keegi, kandikul umbes 20 cm kuhi musti teokarpe. No järgmised kümmekond sekundit võitlen tugeva iiveldusega.

Nädalavahetuse üks põhilisi teemasid oli 3D-printeri otstarbekohatud kasutusalad. Täna loen AW&ST-st, et Saksamaal tahab Fraunhoferi Instituut hakata 3D-printeriga printima tehislikke veresooni, mis peaks kõvasti edendama tehiskudede arendamist, sest nendesse veresoonte tekitamine on alati olnud suur rist ja viletsus.

E, 2404. päev: naabril uus sõber

Joodiknaaber on täitsa elus, kui hommikul vara käin koertega jalutamas, kooserdab ta maja ees, suitsetab ja loobib postkastide peal olevaid ja pilust väljapaistvaid esemeid prügikonteinerisse. (Prügikastide kaevamine on siinkandis seadusega keelatud.) Pärast kükitab fuajees garaažitrepil ja suitsetab. Laupäeval nägime joodiknaabri uut meessõpra, kes sedapuhku oli täitsa viisaka välimusega, ei haisenud üldse ja eriti räige kontrastina kandis Jack Wolfskini jopet.

Laguneva klaviatuuriga tõlkijal on nüüd katki ka b-, j- ja g-klahv ning tühik.

Õhtul täpne ajastus keeletundi jõudmisega. Mängime sõnamängu, kus peame kleepima nimetustega sõnad õige asja külge. Kui jaole jõuan, on alles ainult vähene eriti raske sõnavara, näiteks „pistikupesa”.

P, 2403. päev: Karoliine suitsulõng

Kella kümnest õhtul käib ukse taga kolistamas joodiknaaber; me ei ava ja kisame, et kui ta ära ei lähe, helistame politseisse. Nagu tellimise peale möödub kaks minutit hiljem teiselt poolt maja sireeniga politseiauto.

L, 2402. päev: ilmselt

Päris täpselt ei mäleta, mis mitu nädalat tagasi juhtus, aga kõik märgid näitavad, et käisime ilmselt rongiga söömas. Tagasiteel rõkatas keegi üle vaguni telefoni muusikarikkusi, millest üks erilise ininaga esitatud laul (mida ta lasi kaks korda) oli kuidagi tuttav, aga puudub minu muusikavaras täiesti, ja pärast lasi rahulikumat repertuaari, mis oli umbes nagu hevi. Keegi käis talle ütlemas, mispeale kerkis häirik püstasendisse ja terve vagun nägi, et oli nii umbes ebamäärastes 30. eluaastates härrasmees.

R, 2401. päev: mulks ja mull

Saksa keeles kuuleme huvitavaid kõnekäände:

• prantsuse: „kas sind kiigutati imikuna seina lähedal?” (kas oled peast põrunud), „tal on nukk sahtlis” (ootab last)
• ungari: „ta on kärbse alla neelanud” (jäänud kogemata rasedaks), „kas sul on täna tabletid võetud?” (kas oled peast põrunud)
• malta: „nagu poolitatud uba” (nagu isa suust kukkunud: selle kohta ütlevad tšehhid, et nagu isa silmast kukkunud)
• hollandi: „inglased on liiga viisakad, et olla ausad, ja hollandlased liiga ausad, et olla viisakad”

Uues töömajas on kõrvulukustav vaikus, peab lustikummuti tööle tooma.

Karjamaal täna lehmi ei ole, aga on kaks hobust. Lennukeid näeb, esimene on uus kaubalennuk B747-8F – millel, selgub, puudub B747 iseloomulik teise korruse mügar eesotsas, nii et algul arvan olevat A340, aga siis firma logo järgi leian, et neil seda marki ei ole. Mõne minuti pärast tuleb järgmine kauba-B747, aga muu kui 8F, mügaraga (B747-400F).

Kastid on kõik kenasti kohal, lahtipakkimine kestab mõne minuti, aga selgub, et kirjutuslaua sahtlid on lukus mis lukus. Kangutan ja raputan; ei midagi. Kirjutan ja tuleb abi, tõstab sahtlid umbes 20 cm kõrgusele ja laseb kukkuda; muidugi nüüd töötab. Mis sahtlitega kolimisel juhtus, ei tea, aga igatahes on neilt 4 rattast 2 kadunud ja ülemisse sahtlisse pandud vanad Eesti sendid on kolm sahtlit allpool, samuti ka 2. sahtli kirjaklambrid. Kaunis lennukitega tass on terve.

Pärast äraminekul selgub, et kesklinna tulek kestab üle poole tunni ja 2 km kaugusele Kõrgmetsa maksimarketisse ligi kolmveerand (ei tahtnud pimedas jalutama hakata; kaart näitab, et otse üle põllu viib peale kõnniteeta maantee ka väike põllutee, koerte varjupaigast mööda ja ühest hoovist läbi). Tähtsa kohviku leidsin saksa keelest kohale jalutades juba üles.

Maksimarketis on mul aega umbes viis minutit leida kraanikausi parandamiseks sobilikud vahendid. Selgub, et torude avamise kodukeemiat selles üldse ei ole, niisiis ostan uued torukomplektid kausist seina küljes toruni, et kui peaks vaja olema kasutada n-ö laparaskoopilise meetodi asemel suurt lõikust, saaks kraanikausi pärast jälle tööle.

Vesi on kraanikausis vajunud üsna madalale, uurin laseriga, mis pilt torus paistab (laseriga sellepärast, et selle kiir läheks otse aukudega plaadi aukudest läbi ega peegeldaks tagasi pimestama nagu taskulamp). Keeran paberist pika toru, mille kaudu langevad puhastusvahendi terad toru kinnitussõrestikust mööda, aga suurt ei midagi. Märkan ainult, et täna saab eile logisema hakanud poldi kinni keerata ja kraanikausialune suur tihend seega enam ei leki. Seega pumpan tavapärase kummipumbaga (ülevool ikka kinni teibitud, muidu ei ole pumbast kasu) ja juhuslikult avastan tähtsa tõe: kui ummistus ei kao pumbaga surudes, proovige pumbaga tõmmata. Lihtne füüsika on, et toru sees ummistuse taga on kokkusurumatu vedelik, ummistusel ei ole kuhugi minna, aga ummistusest väljaspoole on õhk ja ruumi tulla on küll. Kostabki mulks ja ummistus lõpeb.

N, 2400. päev: J

Kui tavalisel kellaajal saabun, on tööl kogu korrus pime. Avastan koridorist prügikäru ja viskan sellesse kapis olnud pappkastid (aastate tagant, kui tööl sai veel vastu võtta eraposti; mul seisid alumisel aastaid slaidiraamide kast ja slaidikarpide kast, mida algul pidin viima vähehaaval ära, aga mille unustasin või noh seoses skanneri ümberpaigutamisega laua tahanurka on slaidide skannimine jäänud unarusse). Samasse heidan ka teistest kappidest leitud kraami (ükspäev tuli spetsiaalne käsk kolimisel vaadata, et kappi midagi ei jääks), nagu kaheksa iidset (minueelset) mappi (nende selgadel on ilmekad pealkirjad, peaaegu teen pilti, nt „xxx-i [tuntud andmebaas] teostatavusuuring”), 2006. aasta seinakalender koos hajali töökaaslasenimedega, mis ilmselt on sünnipäevad, mitu lagunenud lauasahtlit, mitmekeelsuse plakat ja tundmatu isiku veekannukarp koos saatelehega aastast 2005. Viimaselt saab teada, et peale veekannu ostis ta ka hiirtega prill-laua; no mõelge ka, mis pabereid te tööle kappi jätate!

Kell 13.42 (ehk kaks minutit pärast seda, kui otsustasin sööma siiski mitte minna) saabuvad transpordimehed, kiidavad, et mul kast ja sahtlid ilusti kõik hakkamas, võtavad kaasa ka nagi (minu kogu suhtlus tulevase toanaabriga ongi olnud teemal „nagi”) ja võtavad kaasa ka prügikasti, millele kleebin ruttu veel nimesildi. Tahavad viia koos prügiga (mille paigutamisega on olnud raskusi, sest korruse prügikastid enam ei tööta ja eile õhtul viidi ära ka paberihunt).

* * *

Ükspäe mainiti feispukkis ihnete ja tõlkijate peale muidu peeretavate tõlkebüroode musta nimekirja (link), mida sirvides märkasin, et ühe Moskva büroo pakkumisele maksta tõlkijale leheküljest* $6.25 (4,65 €) omistatakse epiteet insulting ja nõndasamuti nimetatakse ka muid pakkumisi vahemikus 1,12...14,29 €; normaalseks professionaalse tõlkija hinnaks öeldakse $36 (26,77 €). Nimekirjas ei ole üht bürood, kellel oli paar aastat tagasi see va „noortõlkijate” programm, kus maksetud tõlkijale lehekülje eest rahanumbri poolest kaks korda vähem kui sai vabakutseline tõlkija leheküljest issanda aastal 2000, mis ajast on raha läinud umbes kaks korda odavamaks.

* Rehkendatud sõna hinnast eeldusel, et inglise sõnas on keskmiselt 5 tähte ja leheküljel on 1500 märki.

* * *

Korteris läheb kraanikauss umbe. Suure pumpamise peale hakkab kruvi, mis kannab esimest toru kraanikausi all, logisema ja suur tihend lekkima.

K, 2399. päev: mind on seia üksi jäetud, sink sale proo II

Mõtiskleme Dunningi-Krugeri efekti üle ja jõuan Shakespeare’i samateemalise tõdemuseni (As You Like It):

The Foole doth thinke he is wise, but the wiseman knowes himselfe to be a Foole.

Akna tagant kostab aga ragin ja metsast kukub tänavale kuusk.

Mööda eksleb töökaaslane ja õnnitleb mind korruse arjergardiks olemise puhul. Üritan vastu väita, et ei ole tõsi, sest ma alles täna vaatasin kolimisgraafikust, et kaks-kolm inimest korruse teises otsas kolib minuga samal päeval. Aga pärast seda, jah, ei kedagi enam peale mõlema transpordimehe, kes jäävad täitsa viimasteks. Siis võetakse uue maja liftiseintelt maha ka kaitsepapid, mis mu arust võidaks anda uue kunsti muuseumile, sest sinna on peale klassikaliste falloste ilmunud ka palju muud primitiivset kunsti koos autorite autogrammidega.

* * *

Bussiraamat sai eelmine nädal läbi, käsil on pakk vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Keeran 23.9. ajakirjas paha aimamata lehekülge ja mis ma näen: Siim K on kirjutanud kogu lehekülje! Sama Siim K, kes üksvahe tahtis laiali lammutada töökohakõrvase muuseumi, et saada selle lennukiangaari kongressikeskuseks! Kongressiteema päris puutumata ei ole jäänud, sest ilujutt on esitatud ICAO kongressi eel (24.9.–4.10.2013, Montreal). Sulle, kallis lugeja, aimduse andmiseks, millest jutt ja kus rõhuasetus, loetlen kõik Siim K sõnad (sama sõna eri vorme koondamata):

• Sõnu kokku: 858
• Sõnavorme: 380
• 37: and
• 36: to
• 35: the
• 21: in
• 19: a
• 17: aviation, of
• 15: for
• 12: as, is, this, we
• 11: global, on
• 10: that
• 8: be, ICAO, will
• 6: an, can, Europe, industry, it, our, security, world
• 5: air, are, assembly, growth, has, I, ’s, see
• 4: all, challenges, competition, international, its, Montreal, not, such, sustainable, would
• 3: agreement, ATM, deal, emissions, environment, fair, from, means, more, need, passengers, safety, vital, working, worldwide
• 2: access, action, after, already, ambitious, at, because, been, businesses, but, by, cannot, citizens, continue, difficult, environmental, future, grow, happen, have, how, important, improve, issues, just, level, like, many, market, multilateral, needed, needs, no, now, open, opportunities, place, play, possible, progress, reach, sector, service, should, some, standards, stronger, systems, tackle, tackling, take, terrorism, there, these, they, together, trade, traffic, travel, underestimated, well, when, where
• 1: about, accidents, achieve, achieving, addressing, adherence, advanced, afterward, agenda, ahead, airline, airlines, alone, along, also, always, am, amounts, anachronism, area, areas, attacks, averted, avoiding, balance, barriers, basis, before, benefits, best, between, big, both, business, capital, cargo, carriers, catch, charges, citizen, civil, clock, common, competitive, compromise, conditions, conference, confidence, conflicting, confused, connect, control, costs, country, course, curb, danger, decision, definite, demands, determination, develop, development, different, discriminatory, discuss, doing, dominated, down, economic, efficient, elsewhere, encouraged, enormous, ensure, especially, EU, event, everyone, exaggeration, expects, explosives, eyes, faces, find, finding, fixed, flexibility, focus, followed, footprint, foreign, forthcoming, forward, front, further, gaps, generate, get, give, good, great, guarantee, hard, heart, helped, helping, high, highly, hopefully, huge, if, impediment, importance, infrastructure, insider, internationalized, interoperability, justifiably, keep, keeping, largest, last, lengthy, life, likely, limitations, limits, liquid, long, made, major, make, making, manageable, management, mapping, matter, matters, maturity, meet, meeting, modern, modernize, moment, month, most, must, namely, national, navigation, negotiations, new, non, notably, obvious, offer, onboard, only, opportunity, organization, others, otherwise, outcomes, overdue, own, ownership, part, partners, passed, people, pivotal, plan, planet, practices, prefer, pretend, principles, probable, prosper, provide, provides, public, punctuality, push, pushing, reached, ready, reaped, recommendations, recommended, reduce, regulations, regulatory, reinforcing, remarkable, requirements, responsibilities, responsibility, responsible, right, risk, role, royalties, rules, safe, same, save, say, seamless, secure, set, shown, shows, slow, so, solutions, sometimes, sources, specter, stabilize, stage, state, still, stop, strengthening, strong, structural, subsidies, support, system, their, then, threat, threats, time, toward, trading, transport, truly, united, up, us, user, value, varied, vast, vision, want, war, way, which, while, why, wider, with, year, years

* * *

Keeletunnis jõuab järg taas õpetaja pereliikmeteni. Saame teada, et tal on ka mees, kellele väga meeldib mängida arvutimänge. Kui küsitakse, mida, saab teada, et eriti mängu World of Tanks. Õpetaja küsib, kas keegi teab; saabub pikk vaikus. Üritan endamisi meenutada, mis oli see mäng, kus väidetavasti sai olla Arumägede lahingus tankist, jalaväelane või snaiper – ei meenu. Üks oli Call of Duty mingi varajane väljaanne (Call of Duty 2?), aga enne seda oli mingi veel. WoT-st (ja muust kahest World of ... mängust) on mind pelutanud asjaolu, et selle taga on Valgevene firma. Kas te teate, mis toimub Valgevenes? Kui ei, siis lugege.

* * *

Valmib elevantsipiltide märksõnastamine, millega täheldasin, et üles said võetud kõik elevantsid peale kahe. Naaberlinna lõpuparaadist teen paberile skeemi, mis on kus (siinkandi omast ei teinud, seal oli vantse rohkem, algul oli küll kohutav kataloogi lappamine, aga pärast jäid asukohad ja järjekord meelde).

Märkan fotohaldusprogrammis, et seal on hulk fotosid (u 60), millel ei ole üldse märksõnu (Lr-i vaike-nutiloetelu Without keywords). Panen need ja siis vaatan, mis loogikat see kasutab (lihtne: [Keywords] [is] [nothing]), ning teen nutikollektsiooni Without GPS ([GPS] [is] [no coordinates]). Algul ekslikult loogikaga [GPS] [is not] [no coordinates], mis manab ette peaaegu kõik fotod. Õige loogikaga näitab arvuks olevat üle kaheksa tuhande, need on mitmesuguste liitfotode (panoraamid, pilvede ja tähistaeva liikumise animatsioonid või liitpildid, HDR/liitsäri jne) üksikvõtted ajast enne Lr-i kaardimoodulit, kui koordinaadid said pandud ainult valmis fotodele (üksikvõtted olid valmis foto all peidus). Käin need kergelt läbi (sagedaimad võttekohad on kaardimooduli kiirmenüüs) ja arv väheneb veerandi võrra.

Viimasel ajal olen kasutanud nutiloetelusid tööjärje märkimiseks: sellega saab tõhusalt otsida vajalikke võtteid, teha nendega kõike peale kustutamise (kuigi saab märkida kustutatavaks) ja kui tavalisse loetellu kogutud album valmis ja eksporditud, saab nutiloetelu kustutada (mis jätab fotod endid puutumata). Lihtne! 3. augusti linnupargi pilte ootab ees radikaalne rookimine, sest enamiku kvaliteet jääb 26. oktoobri omadele hirmsasti alla.

* * *

Ja kõige lõpuks selgub täna, et neli aastat tagasi inimestesse kahe kamaluga frankofoobiat külvanud keeleõpetaja – vt minu elamused tema viimasest tunnist peaaegu päevapealt neli aastat tagasi (link), kontrolltööst (link), kontrolltööks õppimisest (link), ühe (link) ja teise suvalise tunni kirjeldus (link) – on arvatavasti maandunud riiklikku keeleinstituuti. Penny drops kohas, et ta väitnud kangesti, et Prantsusmaal või üldse Euroopas pidavat motivatsioonikiri olema kirjutatud tingimata käsitsi, siis grafoloog vaatab, kas on ka väärt kandidaat. Mina seepeale, et mis ajast see lugu on, sest uhiuues selleteemalises üllitises on selgesti kirjas, et kui ei ole märgitud teisiti, tuleb Prantsusmaal saata trükitud kaaskiri ja valimine üksnes grafoloogi suva järgi on seadusega keelatud. Selgub, et 2003. Õpetaja kaitsnud seda grafoloogijampsi pikalt ja märkinud, et käekiri on väga tähtis, ta muidu isegi ei loe. Mispeale hüüatasin, et krrdi raisk, sama moor, kes mulle kirjutas kirjandi alla, et arusaamatu! Veel saab teada, et õpetaja ei pea tehasetöölisi üldse inimesteks jne jne jne jne (kaude kuuldud sonimine on ümberkirjutamiseks liiga ahistav ja arutu). Loodetavasti saab ta ka uuest töökohast kiiresti sule sappa. Soovitan, et tulgu E kursuselt minema ja põhjendagu, et võimatu õpetaja.

T, 2398. päev: J–2

Viimase paari nädala hektilise töögraafiku lisaks kraamisin kappi. Vaadake, esimesel kahel siinsel aastal (2006 ja 2007) tundsin vajadust tekitada enda oskustegevusest käegakatsutavaid märke (loe: printisin vähehaaval välja oma töiseid kogutud teoseid ja mapitasin teemade kaupa). Kolmandal (2008) hakkas see ind raugema ja printisin välja ainult tähtsaimad juttud ja loud, aga enam ei mapitanud, vaid heitsin lihtsalt kapiriiulile (no 2008 veel kenasti virnastades, aga edasi oli küll ühtlane lasu). Seejärel printisin välja ainult kõige vajalikuma, mille samuti ladestasin sinnasamasse.

Vaatasin selle kõik, muide, läbi ja virnastasin äravisatavaks, alleshoitavaks ja eriti alleshoitavaks.

Töötasin lõpuks välja väga jõudsa töövoo, kuidas vabastada pabereid klambritest:

1. Mapp lahti, mapiklambrid lahti.
2. Umbes 2 cm paksune pakk pabereid välja.
3. Paberid lauale näoli, klambriga nurk enda poole.
4. Klambrikrokodilliga krauh! klambrite sabad püsti (ülemine, laiem lõug liigub enda poole, siis näeb seda paremini ja see läheb täpselt klambri alla) ja nõka-nõka (küljelt küljele) klambrisabad püsti.
5. Kontrollin, kas ülemine paber on säilitamisväärt tagasiside. Kui on, võtan ära ja panen eraldi.
6. Püsti klambriga paberid endast eemale.
7. goto 3 repeat until n<1
8. Pakk selili, klambrikrokodilliga krauh!! klamber välja. Ühe sujuva liigutusega tõuseb kogu pakk laualt, võtan sellest vasaku käega ja heidan vasakule äravisatavate paberite pappkasti (juhtumisi umbes 22 cm lai (A4 on 21 cm lai), virna siivsana hoidmiseks, külili). Klambrikrokodill jääb koos ärarebitud klambriga paremasse kätte. Avan krokodilli ja püüan klambri vasakusse kätte.
9. goto 8 repeat until n<1
10. goto 2 repeat until n<1

Täis 7 cm mapile kulus nõnda umbes 15 minutit.

Eelmisel nädalal viskasin ära kokku umbes 70 cm virna paberit, massiga ligikaudu 30 kg. Kast (vt ülal punkt 8) sai ükskord peaaegu ja teinekord päris täis (ning enne oli kapis lahtiselt lebotanud paberitest kogunenud äraviskamiseks u 20 cm pakk). Kui olin tuvastanud, et kuskil koridoris viibib vanapaberi turvakonteiner (need paigutusid ringi ega olnud kunagi seal, kus oodanuksin), tassisin kasti sinna kohale:

Vanapaber ja mina

Aga noh, see ei olnud kuld, vaid vanapaber.

Täna ladusin raamatud ja säilitatavast korrastatud materjalist kogutud uued, palju õhemad mapid kasti (mis seisis laua all valmis üle kuu aja) ning vastuseks kõigile, kes imestasid, ütlen, et ruumi jäi ülegi!! (Igaühele oli ette nähtud neli kasti, aga ma ei tea, kui radikaalselt inimesed kraamimise ette võtsid – kontorites on paber kerge kogunema, mida vanemad televaatajad mäletavad nain-ilevenist, kui kokkuvarisevatest kontoritornidest paiskus pärast suitsu, tahma, betoonisodi ja klaasikildude suur valge kirjapaberi poognate pilv, ja suvel 1943 olla mitmekümne kilomeetri raadiuses Hamburgist kaks nädalat sadanud põlenud paberitükke.)

Täna ma kedagi teist töömaja minu korrusel ei näinud, kempsus isegi pisut imestasin, et see siiski töötab. Täna oli järg kapi ülemisel riiulil olnud asutusesiseste dokumentide juures, millest omajagu oli aegunud, ja suur paberihunt oli kõik minu päralt. Mitmesuguste huvitavate kapileidudega* kotis kottu ära minnes näen, et maja on üldiselt pime, aga mõnes toas siiski põleb veel tuli.

* Portugali tulevase ülikiirraudtee ametlik prospekt ja võtmehoidja, valged puuvillakindad (kulumisjälgedega, aga ma ei mäleta, misjaoks ma neid kasutasin – mingi vana raamatu skannimiseks küll, aga miks nad olid mul tööl??**), hunnik plaate, sh vist peaaegu kõik Rammsteini stuudioplaadid ja kolm Miles Davisi plaati jne.

** Raamisime 2009 Balti peo fotonäituse jaoks fotosid.

Bussis vaatab mitu inimest pingeliselt mu käes olevat väikest alumiiniumkohvrit, mis ei mahtunud kotti ja kus sees on kunagine fotoarhiiv DVD-del. Pidasin seda 2009. aasta lõpuni, kuni selgus, et seoses tõsise fotohaldusprogrammiga muutuvad vanad failid (täpsemini mitte pildifailid ise, vaid nende abifailid) nii sageli, et keegi ei jõua pidevalt tekitada uusi arhiiviplaate. Edasi on arhiiv olnud varundatud kõvaketastele, korrapäraselt uuendatuna.

E, 2397. päev: Contact

Raamatust teadsin (seda mainis üks 1988 ilmunud muistne lemmikraamat), filmi ei olnud näinud ega isegi sellest lugenud

Kohe oli aru saada, kus oli autoritekst, kus filmitegijate fantaasia – sest autor oli ise teadlane, astronoom ja kosmoloog ning loodusteaduste eestkõneleja, aga teine stsenarist lihtne filmiinimene. Arvake ise, kumb kirjutas sisse kirikuteema.

Kuigi sisu poolest põnev ja näitlejate seas tuntud nägusid nagu muda, jättis film kerge B-filmi maigu, mida vahest tekitas 1997. aasta eriefektide seis – 1997. a A-filmi eriefektid näevad välja nagu kümnend hilisema B-filmi omad.

P, 2396. päev: kodukino

Veel oleme viimasel ajal vaadanud taolisi kinoteoseid:

• Fry’s Planet Word (2011)
• Stephen Fry: The Secret Life of the Manic Depressive (2006), mis olnud üldse Fry esimene dokumentaal
• Prantsuse kinokunstist oleme vaadanud uuemat filmitükki Le placard (2001) ajast, mil Gérard Depardieu tegutses veel Prantsusmaal. Filmi tegevuspaik on kondoomitehas, mille le président on seesama näitleja, kes mõni aasta hiljem teises mr Beani filmis on Lyoni jaama restorani kelner, kes söödab Beanile sisse austreid, mille Bean valab suu asemel maha ja naaberlaua daami käekotti. Olin arvanud, et pealkiri tähendab mingit silti (tgl on kapp), ning lisadest saab teada, et kõik sisevõtted tehti samas stuudios, sama suure dekoratsiooni eri nurkades – tehase tootmisliin nõndasamuti – seda ma imestasin, et on aga arhitekt, on pannud korteri elutuppa neli ust järjest nagu rongis.
• Teine prantsuse film on vähe vanem, Les Aventures de Rabbi Jacob (1973), mis on tore südamlik film ja kellelegi tekstiga tegelasele püsivalt liiga ei tehta. Politseinikud on juhmivõitu ja araablased räägivad „araabia keelt” ainult kohtades, kus vaatajatel on ükskõik, muidu ikka prantsuse keelt. Mulle meeldib eriti koht, kuidas nad bensiinijaamast põgenedes karjuvad midagi, mis kõlab täpselt nagu „Appi, appi!” siinkandi keeles. Paha ja seetõttu väga usutav peategelane (Louis de Funès) kasvab täielikult ringi ning film trumpab tavalise hollywoodiliku happy endi üle sellega, et peale õnnelike pulmade kõik andestavad ja toimub isegi leppiv käepigistus kahe iidse vaenupoole vahel (ja et see vaatajal märkamata ei jääks, näidatakse seda suisa suures plaanis). Rääkimata muidugi tänapäeva filmides lausa mõeldamatutest kohtadest: põhjalik makkimine nätsutehases ja kuidas salapolitseinikud saavad põhjalikult kitli peale, sünagoogis.

L, 2395. päev: käblik ja meisterlauljad

Kui sööma lähme, lebab bussipeatuses sõiduteel maas selili väike lind, kes osutub käblikuks ja on algul rohkem surnud kui elus ja pärast täitsa surnud. Sängitame ta kalju äärde puulehtede alla. Koertest jääb surnud lind mu käes täitsa märkamata, mis protseduuri oluliselt kergendab.

Saan läbi Allan J. McDonaldi mälestused ja saan kirjandusliku abimehe (lennundus-kosmonautikaajaloolane James R. Hansen) järelsõnast teada, et autor kirjutas selle paksu raamatu põhiosas ise ja ainult kolme kuuga. Ma ikka mõtlesin lugemise ajal, et McDonald jutustas ja Hansen kirjutas, sest stiil on sihuke raskevõitu ja (eriti tagapool) mitte kuigi hästi loetav. Hirmuäratavalt põnev olnuks, kui McDonald oleks 2005 jõuluostlemisel New Yorgis leidnud raamatupoest mitte Hanseni kirjutatud Neil Armstrongi volitatud eluloo, vaid Andrew Chaikini raamatu A Man on the Moon ja tema kirjanduslikuks abimeheks saanuks seega hoopis Chaikin, kes suudab palju vähemate pintslitõmmetega joonistada palju selgema pildi...

(Praegu seda kirjutades ja McDonaldi eksimisaldist nime järele kontrollides leian, et raamatu aineil on tehtud telefilm The Challenger (2013), peategelaseks füüsikageenius Richard Feynman. Teine raamat, millel film põhineb, on Feynmani What Do You Care What Other People Think?, mis praegu nende ridade kirjutamise aegu on mul just hommikul postkontorist Amazoni pakiga toodud. Lühidalt öeldes: tahkekütuskiirendite tootja esindaja stardil McDonald avastas ja õnnetuse uurimiskomisjoni nobelistist liige Feynman kinnitas lihtsa katsega hüpoteesi, et tehniliselt tekitas õnnetuse kiirendi rõngastihend, mis liiga külma temperatuuri tõttu ei olnud nii elastne kui vaja.)

Järgmiseks võtan ette Saaremaa Muuseumi uue kaheaastaraamatu ja saan sealt teada, et veel Rootsi ajalgi öeldud Kuressaare linna kohta mitte Stadt, vaid Weichbild, sest kuigi Kuressaarel olid 1550. aastast linnaõigused, ei olnud sellel päris kõiki tolleagseid linnatunnuseid, näiteks linnamüüri. Ma ei tea, kuidas nimetati keskajal Rakveret, mis oli linn ja millel ka ei olnud.

Muidu oleme sel nädalal jaokaupa vaadanud plaadilt „Nürnbergi meisterlauljaid”, esitajaks Glyndebourne’i ooperifestival (2011), Hans Sachsi osas Gerald Finley. Väga tore. Saame plaadi kaasmaterjalist teada, et „Nürnbergi meisterlauljad” on komöödia – mida ma kergelt kahtlustanud olingi, igatahes on see kokkuvõttes rõõmus, tegevus põhineb reaalsetel ajaloolistel isikutel, ei juhtu midagi üleloomulikku, kiidetakse kunsti ja noorust ning – uuemate muusikaajaloovaadete järgi – ei pilanud Wagner Beckmesseri rolliga mitte juute, vaid kivinenud reegleid rangelt järgivaid pedante (ning taoliste reeglite järgi käinud prantsuse ja itaalia ooperit). „Alles das nur in 4½ Opernstunden.” (Loriot)

Ja koorikohtade rahvamassis aeg-ajalt vilksatavad naissoost õpipoisid kirjutas ooperisse juba Wagner ise.

R, 2394. päev: reede

Laguneva klaviatuuriga tõlkijal on rikki läinud ka j-klahv.

Keeletunni vaheajal saab teada, misjaoks üks rühmakaaslane tuleb alati vähemalt tund aega hiljem: ta olla nimelt märganud, et õpetaja hilinemisest numbrit ei tee, ja sedasi saab ta reedel tunni kauem magada. Jutustan juhtumitest naabri Kivinõiaga prantsuse keele 8. kursusel (või veel parem, kirjutage paremale otsingulahtrisse „Kivinõid” ja lugege neid lugusid ise). Õnnetute turismiprospektide teemat üles ei võeta ja kena keik.

Teises keeletunnis jõuame kesksooni. Prantslaste seas tekib mõtlik vaikus. Ka seletatakse pikalt, mis vahe on tütrel ja tüdrukul ning miks saab sugu nimetamata öelda lihtsalt „lapselaps”; üks prantslane lihtsalt ei saa aru.

N, 2393. päev: siin ja seal

Hommikul teises majas koosolek, mille tekkepõhjuseks oletan kunagi tarkvarakatsetuse aruandes poetatud mõnerealist mõtet (või tuli samale mõttele ka teisi inimesi). Koosolekul vahib kaheksa inimest mulle suhu, sest toasolijaist olen mina ainus, kes on iseoma kätega aruteluteemaks olevat asja torkinud, ja mina vahin üheksandale, kes lubas eelmine nädal, et parandab asja ära, aga ei ole ja ma pidin algul (kui see üheksas ei olnud veel kohale jõudnud, õnneks) muudkui selgitama, et tehnilistel põhjustel edasised andmed pisut viibivad.

Esmakohtumine tulevase uue toanaabriga. Võtan ülesandeks hankida tuppa nagi.

Töömaja kohvik on lõplikult sulgenud uksed ja lõplikult on seinast tõmmatud ka võileivaautomaadi juhe, mistõttu olen nüüd kolm päeva käinud söömas ülejärgmises majas. Üleeile jõudsin tavalisel ajal pisut peale kaht, eile aga 14.11, mil toiduajagaja pühkis letti ja hõikas midagi, et võtku ma aga soojakapist, kus peal näitas termomeeter 80 °C ja sees oli järel kaks leiget taldrikut mingit ilmetut valkjate klompidega ollust ja mingi kolmas taldrik, mis kutsus sööma veel vähem. Võtsin siis selle klompidega asja; mis asjad olid need klombid, ma aru ei saanudki, nii et jäi üle süüa vesiseid keedetuid köögivilju. Kõhtu see ei täitnud. Pärast uurisin hoolikalt söökla ukselt lahtioleku kellaaegu ja sain teada, et tänapäeval lõpetatakse sooja söögi serveerimine kell 14.10. Väga täpselt, nagu täna selgus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et üleeile ja eile kostis, kui ülejärgmisse majja sisenesin, üle selle fuajee (mis on umbes pool hektarit suur või, noh, tegelikult natuke väiksem, aga mitte palju) kange eestikeelne kisa, mida tagantjärele mõeldes kostab seal alati. Täna aga ei kostnud. Kui söönuks sain ja tagasi läksin, oli fuajees kisa kohal. No täna olin kohal veerand tundi varem, on lihtne selgitus.

K, 2392. päev: lendab

Inglise Wikipedia esilehe rubriigist „Kas teadsite, et...” ühest tänasest loost saab teada, et sada aastat tagasi toodeti USAs mootorratast Flying Merkel. Midagi sakslastele ... ja kreeklastele.

Uuendan lennundusjakirja saatmisaadressi ja täheldan kontoandmetest, et tellimus kehtib 2018. aastani, kuigi korraga saab seda tellida 3 aastaks. Umbes möödunud aastal – kui lõppes 2009. aasta 3-aastane tellimus – juhtus, et pidin tellima kaks korda, sest ühel korral ei saanud mingit tagasisidet, ja olin endamisi kuri ka veel, et kolme aasta tellimus läks korstnasse. Ei läinud, selgus; rõõm missugune.

T, 2391. päev: kuidas saada kirikus ka peksa

Selgub umbes neljapäeval toimunud hokus pokus verschwindibus. Olin nimelt umbes nädal varem märganud, et paljundi kõrval laual, kus muidu on paar pakki paberit ja suur klammerdi, on mitu virna ühe riigi turismimaterjale (ja võib-olla on need olnud seal juba kaua). Teadmata, mis need täpselt on, kirjutasin asjaomasele keelerühmale, kas nad teavad nendest virnadest midagi ja kas need on sealt vabalt võtmiseks. Sain mitu vastust, et palun aga! Ja kui ma siis järgmine kord sinnapoole liikudes läksingi, vaatas vastu puhas laud (peale paberi ja klammerdi, muidugi). No täna kirjutas veel üks selle keelerühma inimene, et ta oli võtnud teate teamiseks ja asja koristaja kaasabil ära lahendanud. Küsisin üle, kas nagu lõplikult, ja sain teada, et jah. Seda ta siis neljapäeval mul ukselt murelikult küsimas käis, kus need virnad seisavad, ja ma olin arvanud, et ta muretseb seepärast, et tal endal ka neid kiiresti vaja. No nüüd üritan asja pehmendada, sest inime on ligi nädala arvanud, et mind need seal nurga taga häirisid, ja nüüd kurvastab, et jäin trükistest ilma.

E, 2390. päev: kaks korda klassika!

Termininõuga läheb täiesti klassikaliselt:

Edmund: Who is the bravest swordsman in the land?

Percy: Oh, don't tell me! It's that [?] from Norfolk...

Edmund: PRINCE...

Baldrick and Percy: Edmund, Duke of Edinburgh!

Edmund: Precisely. [dramatically] Or, as I shall be known from now on: The Black... Vegetable!

Baldrick: My Lord, wouldn't something like ‘The Black Adder’ sound better?

Edmund: No, wait -- I think I have a better idea... What about: The Black... Adder!

Teisalt täiesti tore, et pädeva asutuse ekspert mõtleb sama kui mina.

Keeletunnis on täna „Kuldvillak”: sõnavara, laused, tegusõnad, maateadus. Aega vastata üks minut, vastaja võistkond saab kas täispunktid või üldse mitte midagi, raamatust ja vihikust vaadata ei tohi, teised võistkonnad õige vastuse eest punkte ei saa, iga teema ja raskusastme kohta on ainult üks küsimus. Küsimused eri raskusega, 100, 200, 300 ja 400 punkti. Jagatakse võistkondadeks ja meil on juhtumisi üks noor neiu, kellel kõik pöördevormid peas. Nii et meil läheb tegusõnade rindel suurepäraselt. Esialgu ei võta keegi maateadust, aga kui eelmine võistkond on ettevaatlikult võtnud maateaduse 200 p küsimuse ja peab vastama, millal on rahvuspüha, võtame meie maateaduse 300 p, millega läheb suurepäraselt, sest see küsib kolme nimetuse erinevust (riik, rahvus, keel). Seepeale võtab järgmine võistkond – mauhh! – maateaduse 400 p, ning satub plindrisse, sest selles on vaja öelda 8 kohanime kohalik versioon (vähemalt 6 õigesti). Nad saavad suure punnimise peale õigesti 4. Etlemisjärjekorras teine võistkond jääbki punktita, sest viimase sõnavaraküsimusega (elukutsete mees- ja naisvormid) põruvad eriti säravalt, kui väidavad, et meestohter on naistohter ja naistohter on tohtorinna.

P, 2389. päev: tubane pühapäev

Eile sain teada, et täna on osaline päikesevarjutus; E arvab, et Murphy seaduse järgi niikuinii selle ajal sajab. Sajab enne ja pärast, varjutuse ajal päike tegelikult paistab – aga nagu selgitas pisut enne planetaariumiprogramm –, ega Kuu vari siia tegelikult ulatu. Kuu läheb Päikesest napilt mööda ega varjuta kuskilt otsast.

Õhtul sai kuulda, et ega ETV ajakirjanikele selge ole, mis vahe on hübriid- ja osalisel varjutusel. Silmaring, silmaring...

Harvendan möödunud laupäeva linnufotosid, saan alguse pruuni kulli ja pistrikega ühele poole, valgepea-merikotka pilte saab harvendada veel jõudsasti (sest tema lennust tuli välja ainult mõni ja umbes 50st tehniliselt õnnestunud või kõlblikust käel istumise fotost on mõttekas säilitada ainult mõni parim). FB-albumisse panen üles ainult ühe, esimese kivikakufoto. Korraldaja, kes oli nädala sees aidanud tundmatute kullide määramisega, märkas, et ma pole liiki märkinud, ja kuulutab, et kivikakk. No ma tean ise ka, et kivikakk on kivikakk. Aga seekord tean ka, mis on selle konkreetse linnu nimi.

L, 2388. päev: söömas

Rongiga söömas, uued püksid, raamatupoest meeneid ja „Dudeni” 11. köide (kõnekäänud). Liha tänaval põrkan peaaegu kokku saksa keele õpetajaga, kes kuhugi otsustava sammuga rühib, pilk taevas, mind ei näe. Muidu saaks muudkui kiita, kuidas vabal ajal käime saksa keelt harjutamas.

R, 2387. päev: früher war mehr Lametta!

Märgilise tähendusega FB-vaidlus: nimelt märgib The Artist Formerly Known As P., et mingi muusikavideo taustal oli saalis märkimisväärselt palju köhimist ja äkki saaks köhimist kasutada muusikateoses. Seepeale – kui vestlust esimest korda vaatasin, oli see kestnud juba kaua – järgnes kümmekond täpset soovitust, kus, mis ja kes. Seda, et selline teos võiks juba olemas olla, ei olnud teadnud keegi! Panin siis YouTube’i lingi, kuidas 1982 ei keskid muud kui Berliini filharmoonikud esitavad autori dirigeerimisel Loriot’ „Köhasümfooniat” (Hustensymphonie):



Kes ütles, et muusika arendab silmaringi!

Seepeale – nagu võite arvata – tuli järgmine kommentaar stiilis, kas Grieg ise ka teab, mida tema geniaalse teosega tehakse.

Tegin siit loogilise järelduse: aga kumb üldse oli geniaalsem, kas Grieg või Loriot? Veikene guugeldamine ja vikipeedistamine teatab, et Edvard Grieg tegi väga hästi ainult kaht asja: mängis klaverit ja kirjutas muusikat. Seevastu Loriot... – pange võileib valmis, loetelu tuleb pikk – joonistas karikatuure ... kirjutas raamatuid ... tegi animafilme ... kirjutas, lavastas ja juhtis telesaateid ning näitles nendes ... kirjutas ja lavastas filme ning näitles nendes ... juhatas orkestrit ... ning ... lavastas ja jutustas ümber oopereid. (Peale selle oli ta varajases nooruses ka 3. tankidiviisi EK/II ja EK/I vääriline ohvitser, aga ise on ta sellest ajast näidanud ainult fotot, kuidas ta vabal hetkel rohus külitab, märkides, et noorespõlves viibis ta palju õues. Vahetult pärast sõda ka puuraidur, mõni aasta hiljem maalikunstnik ja graafik.)

Siis ka see, et ega see orkester olnud mingi külakapell, vaid Berliini filharmoonia sümfooniaorkester, mille esimene peadirigent oli olnud Loriot’ kauge sugulane – kes ka ei olnud suu peale kukkunud, öeldes näiteks, et tenor olevat haigus, ning loorberipärja saamise peale, et ta ei ole taimetoitlane. (Hans von Bülow oli peale selle ka „Tristani ja Isolde” ning „Nürnbergi meisterlauljate” esmaettekande dirigent, samuti Wagneri sõber, isegi kui tema naisest sai pärastpoole Wagneri naine.)

Ja lõpuks, kes ikka ei usu, tehku katse. Minge Norrasse ja öelge norralasele „Piano, piano!”. Kui norralane vastab „Edvard Grieg!”, olete võitnud teie. Nüüd minge Saksamaale ja öelge sakslasele „Klavier, Klavier!”.