31.8.13
L, 2336. päev: algul väänan ja vannun, pärast keeran, tirin ja kleebin
Kõrgmetsa maksimarketist sanitaartehnikat ja elektroonikaosakonnast (kus selgub, et konnapildiga printeritinti netu) mobiilidele ekraanikaitsekiled. Kui te arvate, et poe arvates on olemas ka muud telefonid kui labidasuruused iPhone’id või nende sarnased, siis arvake uuesti. Pärast panen kaitsekiled peale (ka helisalvestile) ja et see katab õhutihedalt kinni moblaekraani kolme aastaga tunduvalt matistunud klaasi, läheb pilt palju kontrastsemaks. Siinmaise mobla ekraanile saab kile ilma allajäänud tolmuta.
30.8.13
R, 2335. päev: loodusteaduste vaevalisest seisust
Päeval postkontor, kus pole käinud ammu. Teenindaja oleks nagu rõõmuski, hõikab mu nime kui vana tuttava tahapoole, pakk tuuakse kuulmise järgi.
Piltide ilmutamine läheb, tänan küsimast, väga edukalt. Viimase ööpäevaga sai läbi tervelt 164 pilti ja ilmutamise-albumivaliku järg on jõudnud üle poole. Tahaks valmis saada järgmisel nädalal. Eraviisilises albumis on praegu 245 pilti; avaliku albumi koostan tunduvalt lihtsama ja kiirema meetodiga: algul kopin sellesse kogu eraalbumi sisu ja siis eemaldan pildid, mida seal olema ei pea. Lihtne.
* * *
Šp tõu FB-lehelt läbi käinud teema juurde, kas koerale on nõelravi hea, millele juhmide inimeste hordid takka kiitsid, lugu alligaatori nõelravist, millest Doubtful News teeb lihtsa järelduse: kavatsus oli hea, aga see on loomapiinamine. Pange tähele ka DN loo lõpus olevat linki, kus on asi kirjutatud selgelt ja lihtsalt. Ja kui keegi tahab hakata neid loodusteaduslikke järeldusi hurjutama, küsiks talt Ben Goldacre’i küsimusega: aga kas te kunagi elus olete oma kätega teinud ühegi loodusteadusliku katse? (Kooli füüsika, keemia ja bioloogia tund arvesse ei lähe.) Mu empiirilise vaatluse järgi võtavad teaduse pahaduse teemal sõna ikka need, kes sellest ise midagi ei tea. Isegi mitte seda, mis on teaduslik meetod, mis rakendub ka mujal kui üksnes loodusteadustes.
(Eelmine bussiraamat sai läbi, uus on aastaid riiulis seisnud Bad Science, mis on tõlgitud ka eesti keelde („Pahateadus”, 2009), aga, nagu ütles kolleeg, „tõlkeid loen ainult siis, kui selle eest makstakse”. Pealkiri võib olla eksitav – esiteks on jutt mitte päris teaduse pahadusest, vaid unnumunnu müümise pseodoteadusest, ja teiseks tähendab inglise science rohkem loodusteadusi kui eesti üldisem „teadus”. Raamat on üldiselt tore (räägin ikka inglise originaalist, ma eesti tõlget lugenud ei ole; mu arvamus eesti raamatutõlgete kvaliteedi teemal praegu siia ei sobi, sest ma tõlget lugenud ei ole, eks ju), haarav, läheb kiiresti edasi ja kuigi on kirjutatud koolinoortele, on täitsa loetav – mida näiteks ei saa öelda alati nt rahvavalgustaja Richard Dawkinsi kohta, kelle kirjutamisanne ei voola alati päris nii tulise ojana kui teema vajaks.)
* * *
Smithsonian kirjutab, kuidas kured rännuteed leiavad – lendavad vana ja kogenud kure lähedal. Lihtne. (Jutt on liigist Grus americana; eesti linnunimetuste andmebaasi järgi on ta eesti keeli trompetkurg, kuigi eesti Vikipeedia paneb talle nimetuseks hoopis kisakurg. Nagu ka 1999 ilmunud tõlkeraamatus „Kui kodus on lemmiklind” pani tõlkija papagoi Aratinga mitrata seniolematuks eesti nimetuseks piiskoparatinga, vaevumata järele uurima või mõtlema – siis veel Wikipediat ei olnud, aga eluslooduse nimetusi sai järele küsida Tartust zooloogia ja botaanika instituudist. Selle papagoi nimetuse osa mitrata viitab punasekirjule peale, mitte mitrale – täpne eesti liiginimetus on hoopis mägiarantinga, kuigi see võib olla hilisem, sest veel 2003 oli enamik papagoiliike eesti nimetusteta.)
Piltide ilmutamine läheb, tänan küsimast, väga edukalt. Viimase ööpäevaga sai läbi tervelt 164 pilti ja ilmutamise-albumivaliku järg on jõudnud üle poole. Tahaks valmis saada järgmisel nädalal. Eraviisilises albumis on praegu 245 pilti; avaliku albumi koostan tunduvalt lihtsama ja kiirema meetodiga: algul kopin sellesse kogu eraalbumi sisu ja siis eemaldan pildid, mida seal olema ei pea. Lihtne.
* * *
Šp tõu FB-lehelt läbi käinud teema juurde, kas koerale on nõelravi hea, millele juhmide inimeste hordid takka kiitsid, lugu alligaatori nõelravist, millest Doubtful News teeb lihtsa järelduse: kavatsus oli hea, aga see on loomapiinamine. Pange tähele ka DN loo lõpus olevat linki, kus on asi kirjutatud selgelt ja lihtsalt. Ja kui keegi tahab hakata neid loodusteaduslikke järeldusi hurjutama, küsiks talt Ben Goldacre’i küsimusega: aga kas te kunagi elus olete oma kätega teinud ühegi loodusteadusliku katse? (Kooli füüsika, keemia ja bioloogia tund arvesse ei lähe.) Mu empiirilise vaatluse järgi võtavad teaduse pahaduse teemal sõna ikka need, kes sellest ise midagi ei tea. Isegi mitte seda, mis on teaduslik meetod, mis rakendub ka mujal kui üksnes loodusteadustes.
(Eelmine bussiraamat sai läbi, uus on aastaid riiulis seisnud Bad Science, mis on tõlgitud ka eesti keelde („Pahateadus”, 2009), aga, nagu ütles kolleeg, „tõlkeid loen ainult siis, kui selle eest makstakse”. Pealkiri võib olla eksitav – esiteks on jutt mitte päris teaduse pahadusest, vaid unnumunnu müümise pseodoteadusest, ja teiseks tähendab inglise science rohkem loodusteadusi kui eesti üldisem „teadus”. Raamat on üldiselt tore (räägin ikka inglise originaalist, ma eesti tõlget lugenud ei ole; mu arvamus eesti raamatutõlgete kvaliteedi teemal praegu siia ei sobi, sest ma tõlget lugenud ei ole, eks ju), haarav, läheb kiiresti edasi ja kuigi on kirjutatud koolinoortele, on täitsa loetav – mida näiteks ei saa öelda alati nt rahvavalgustaja Richard Dawkinsi kohta, kelle kirjutamisanne ei voola alati päris nii tulise ojana kui teema vajaks.)
* * *
Smithsonian kirjutab, kuidas kured rännuteed leiavad – lendavad vana ja kogenud kure lähedal. Lihtne. (Jutt on liigist Grus americana; eesti linnunimetuste andmebaasi järgi on ta eesti keeli trompetkurg, kuigi eesti Vikipeedia paneb talle nimetuseks hoopis kisakurg. Nagu ka 1999 ilmunud tõlkeraamatus „Kui kodus on lemmiklind” pani tõlkija papagoi Aratinga mitrata seniolematuks eesti nimetuseks piiskoparatinga, vaevumata järele uurima või mõtlema – siis veel Wikipediat ei olnud, aga eluslooduse nimetusi sai järele küsida Tartust zooloogia ja botaanika instituudist. Selle papagoi nimetuse osa mitrata viitab punasekirjule peale, mitte mitrale – täpne eesti liiginimetus on hoopis mägiarantinga, kuigi see võib olla hilisem, sest veel 2003 oli enamik papagoiliike eesti nimetusteta.)
29.8.13
N, 2334. päev: kuusk saab alguse (vol. 2)
Koosolek, kuhu hilinejad lastakse ilusti sisse, sest põhijõud tulevad nendest veel hiljem. Õpime, kuidas kirjutada jätti.
* * *
Tänase keeleina teema on mõne viimase aastaga levinud pseudorahvalik keelend „algust saama”. Et „algama” on kuidagi puine, ütleme „ilusas eesti keeles” (öäkk*) „rahvalikult”.
* Öäkk seepärast, et sageli on see keeleveiderduse ainus põhjus. Et nagu sisu olgu kui jamps tahes, peaasi, et oleks aga „ilusas eesti keeles”. Sellist agressiivset ignorantsi viljeleb ka üks kaubanduslik keelehooldeblogi, nii et iga kord, kui sinna satun (neid kordi on olnud kolm või neli, kusjuures nende uuendused tulevad mul bloggeri blogilisti), vihastun lapiliseks. Näiteid:
Jõudu tööle, aga mina nii teha ei taha.
* * *
Pikk tiir koertega metsas. Et Šp sunnik saab aru, kui hakatakse tagasi kodu poole minema, on marsruut tavaliselt lineaarne, mis tähendab, et iga sammuga, mille edasi astume, pean astuma tagasi, Šp õlal raske nagu MG 42, kaks sammu, sest täpselt tagasikeeramise hetkel Šp „väsib”. Ütlen talle küll iga kord, et ta on olnud meil juba nii kaua, et kõik tema trikid on meile ammu selged, ärgu enam üritagu, me niikuinii teame, et tegelikult jaksab ta küll, aga ta vaatab näoga, et te kindlasti ei tea*, ja proovib iga kord uuesti. Oleks Šp teha, jalutaks ta ka minekul rohkem õlal kotis.
* Ma nüüd ei mäleta, mitut nn empaatiaetappi koerad suudavad, aga see arv on – ähmase lugemismeenutuse ajel (Evolutionary Psychology aastal 2010) lambist pakun – kuni kaks. Üks empaatiaetapp on nt „ma tean” ja kaks on „ma tean, et sa tead”.
Seekord katsun olla hästi kaval ja lähme algul linna poole, siis lätlase maja tagant pargist üles päris Kõrgmetsa, siis sealt läbi Kõrgmetsa „metsa” (romantilise puugivõpsiku; muide, pihlakad on valmis) ja sealt tiiruga tagasi D. maanteele. Et siis tegelikult läheme mööda pikka lopergust ovaali, mille keskkoht on umbes kodu kohal, aga maja ei paista. Ja teate, mis? Šp saab aru, kui teekond hakkab viima kodu suunas ehk kui alles pargist vasakule keerame. Seega ligi kolmveerand jalutuskäigust kulub Šp veenmisele, et kõnnime veel natuke.
Nagu varemgi nenditud, on siinmaal tänaval koeri vähe, aga koerasitta (tõenäoliselt ka tervisejooksjatelt pärit inimsitta, mida koeraomanik oskab leha järgi koerasitast eristada) on tänava ääres keskmiselt iga kahe meetri tagant. Kusjuures tänapäeval on koerasita enda järelt üleskorjamine kohustuslik. T-s seevastu on koeri tänaval palju, aga sitta tänaval ei ole üldse. Isegi Pariisis ei ole tänapäeval maas koerasitta sama palju kui siinkandis. Vt ka „Der Reibert”, Saksa sõdurite hügieenireeglid välitingimustes. Vt ka „Urbaani sanakirja”, märksõna pandapaska.
* * *
Tänase keeleina teema on mõne viimase aastaga levinud pseudorahvalik keelend „algust saama”. Et „algama” on kuidagi puine, ütleme „ilusas eesti keeles” (öäkk*) „rahvalikult”.
* Öäkk seepärast, et sageli on see keeleveiderduse ainus põhjus. Et nagu sisu olgu kui jamps tahes, peaasi, et oleks aga „ilusas eesti keeles”. Sellist agressiivset ignorantsi viljeleb ka üks kaubanduslik keelehooldeblogi, nii et iga kord, kui sinna satun (neid kordi on olnud kolm või neli, kusjuures nende uuendused tulevad mul bloggeri blogilisti), vihastun lapiliseks. Näiteid:
- „Kui panete firmanime, pange kas eesti või äärmisel juhul inglise keeles, aga mitte nende vahelises keeles. Mis keeles on näiteks firmanimi [mõtle siia mingi saksa sõna] OÜ?”
- „Ärge kasutage tarbetuid uudissõnu, öelge vanade heade ja kõigile arusaadavate sõnadega.” — Minu kommentaar: .... [mõtle ise] (Mu kutsetegevuse tähelepanekute järgi on argikeelne väljendus ebaoptimaalne – liiga sõnaohter, keerukas, ebaselge. Asja pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on vana, on loogikaviga samamoodi nagu pidamine heaks üksnes seetõttu, et see on uus. Keeleinimesed, kas on uuritud näiteks eesti ajakirjanduskeele lauseehitust läbi aegade? [Oh juudas, ma ükspäev (kirjutan seda septembri lõpus) just nägin kuskil mingit kirjandusviidet 2004. a väljaandele, vist Oma Keeles, vist seoses selge keele konverentsiga. — Leitud: Reet Kasik, „Muutuv meedia, muutuv keel”, Oma Keel 2/2004, lk 5–14 (pdf), eriti lk 10jj.] Kõhutunne ütles HCL Jungi tõlke (1881–1884) lugemisel mõni aasta tagasi, et selle lauseehitus on moodsam kui praeguses pseodorahvalikus keeles. Lühike mitmus täitsa olemas.) — Mida vastati, pole viitsind vaadata, aga midagi konstruktiivset loota ei ole. (Vaatasin, ei olnudki. Olid ainult seletanud, mida nad mõtlevad „vana” all, aga põhjendamata. Kui peaksin meeltesegaduses sinna veel sattuma, luban kommenteerida ainult oliwad-vormidega või vanas kirjaviisis. Vana, järelikult hea!)
- Selle põhikirjutaja pidas kunagi koolituse tõlgete toimetamise teemal, kuhu lollist peast läksin ja veetsin elu igavaimad kaks tundi. Ühes näites oli sisuviga ja kui seda märkisin, teatas ettekandja, et seda tõlkija parandada ei saa, sest siis pidavat teadma sisu. No tere talv!! Vat sihuke tase.
Jõudu tööle, aga mina nii teha ei taha.
* * *
Pikk tiir koertega metsas. Et Šp sunnik saab aru, kui hakatakse tagasi kodu poole minema, on marsruut tavaliselt lineaarne, mis tähendab, et iga sammuga, mille edasi astume, pean astuma tagasi, Šp õlal raske nagu MG 42, kaks sammu, sest täpselt tagasikeeramise hetkel Šp „väsib”. Ütlen talle küll iga kord, et ta on olnud meil juba nii kaua, et kõik tema trikid on meile ammu selged, ärgu enam üritagu, me niikuinii teame, et tegelikult jaksab ta küll, aga ta vaatab näoga, et te kindlasti ei tea*, ja proovib iga kord uuesti. Oleks Šp teha, jalutaks ta ka minekul rohkem õlal kotis.
* Ma nüüd ei mäleta, mitut nn empaatiaetappi koerad suudavad, aga see arv on – ähmase lugemismeenutuse ajel (Evolutionary Psychology aastal 2010) lambist pakun – kuni kaks. Üks empaatiaetapp on nt „ma tean” ja kaks on „ma tean, et sa tead”.
Seekord katsun olla hästi kaval ja lähme algul linna poole, siis lätlase maja tagant pargist üles päris Kõrgmetsa, siis sealt läbi Kõrgmetsa „metsa” (romantilise puugivõpsiku; muide, pihlakad on valmis) ja sealt tiiruga tagasi D. maanteele. Et siis tegelikult läheme mööda pikka lopergust ovaali, mille keskkoht on umbes kodu kohal, aga maja ei paista. Ja teate, mis? Šp saab aru, kui teekond hakkab viima kodu suunas ehk kui alles pargist vasakule keerame. Seega ligi kolmveerand jalutuskäigust kulub Šp veenmisele, et kõnnime veel natuke.
Nagu varemgi nenditud, on siinmaal tänaval koeri vähe, aga koerasitta (tõenäoliselt ka tervisejooksjatelt pärit inimsitta, mida koeraomanik oskab leha järgi koerasitast eristada) on tänava ääres keskmiselt iga kahe meetri tagant. Kusjuures tänapäeval on koerasita enda järelt üleskorjamine kohustuslik. T-s seevastu on koeri tänaval palju, aga sitta tänaval ei ole üldse. Isegi Pariisis ei ole tänapäeval maas koerasitta sama palju kui siinkandis. Vt ka „Der Reibert”, Saksa sõdurite hügieenireeglid välitingimustes. Vt ka „Urbaani sanakirja”, märksõna pandapaska.
28.8.13
K, 2333. päev: I have a dream 50
Tõlgin teksti, mis peab meelitama tööle noori meelelahutustöötajaid, ja seal on lause, mis teatab, et meelelahutus on pigem nagu eluviis. Tõlkemälu manitseb aga mõistlikkusele ja pakub lähimaks (34%) vasteks hoopis „Ärge kasutage redeleid, kui tööd on võimalik teha ohutumal viisil.” Aamen.
Mõni kuu tagasi kirjutasin, kuidas tundmatul tõlkijal on e-klahv katki ja talt tuleb ohtrasti huvitavaid näpukaid. Nüüd on tal lagunenud (peale e-klahvi) ka k-klahv ning elu läheb järjest lõbusamaks.
CH valmispiltidele uus nummerdus. Kahe kaameraga segi võtmise tõttu ei saa kasutada algseid failinimesid, tuleb kasutada järjest numbreid, aga kui hiljem mingi pilt vahele lisandub või vahelt kaob, tuleks eksportida kogu album uuesti, kuhu praeguse tempoga ähvardab tulla sadu pilte ja mis parimal juhl ekspordib kiirusega nii 4 pilti minutis. Uues nummerduses on igal päeval eri algusnumber. Lihtne. Teine viis on otsida üles lisanduv pilt, muuta sellest alates failinimesid ja eksportida ainult uus pilt. Kah lihtne, aga veidi vähem kui eelmine.
Mõni kuu tagasi kirjutasin, kuidas tundmatul tõlkijal on e-klahv katki ja talt tuleb ohtrasti huvitavaid näpukaid. Nüüd on tal lagunenud (peale e-klahvi) ka k-klahv ning elu läheb järjest lõbusamaks.
CH valmispiltidele uus nummerdus. Kahe kaameraga segi võtmise tõttu ei saa kasutada algseid failinimesid, tuleb kasutada järjest numbreid, aga kui hiljem mingi pilt vahele lisandub või vahelt kaob, tuleks eksportida kogu album uuesti, kuhu praeguse tempoga ähvardab tulla sadu pilte ja mis parimal juhl ekspordib kiirusega nii 4 pilti minutis. Uues nummerduses on igal päeval eri algusnumber. Lihtne. Teine viis on otsida üles lisanduv pilt, muuta sellest alates failinimesid ja eksportida ainult uus pilt. Kah lihtne, aga veidi vähem kui eelmine.
27.8.13
T, 2332. päev: ikka pildid
Šveitsi piltide järeltöötlemine venib nagu härja ila. Rõõmustasin pärast märksõnastamist, et nüüd ainult üks-kaks-kolm noppida välja näidatavad pildid – sest järeltöötlust enamikel vaja ju ei ole, aga ei miskit. Valgetasakaalu jah enamikel muuta vaja ei ole, aga väikest värvide surkimist ometi (vaated ühtmoodi, teise kaameraga teistmoodi, läbi klaasi kolmandat moodi), mille parameetreid saab küll kergesti kopipeistida (st sõna otseses mõttes: valin, mis parameetreid pildilt kopida tahan, ja kirjutan teiste piltide parameetrid nendega üle); aga siis see pgnm perspektiiv. Peaksin kirjutama Lr-le ja pakkuma, et nad teeksid nihutatavate punnide aemel sellise perspektiivi parandamise vahendi nagu Google SketchUpis, et märgid otse pildi peale, mis kaks joont peavad olema paralleelsed, ja pilt väänatakse nende järgi. Praegu peab tinistama liugurite vedamisega (või arvväärtuste sisestamisega) ja jälgima, et pildil oleksid oletatavad paralleeljooned pildile ilmunud ruudustiku suhtes sama nurga all, ja mida aeglasemaks jääb arvuti, seda rohkem kõik see kestab. Seda nii püst- kui ka põikperspektiivi suhtes (põikperspektiivi on vaja korrigeerida harva, peamiselt ähvardavad piltidel kukkuda majad kaela, misjaoks on vaja vedada liugurit tsiba vasakule ehk asendisse umbes –12). Pöörata saab kergemini kaadrilõike seadmisest; nii perspektiivi kui ka kaadrilõike seadmisel tuleb jälgida, et raam ei satuks kaadrist välja (seda saab osaliselt automatiseerida) – käsiraamatu järgi nimetavat Lr pildi väänamisel või pööramisel tekkivaid tühje alasid täitsa ametlikult kui that gray junk.
Ja kaadrilõikest me parem ei räägigi. (Te muidugi mõtlete, et paha pärast, aga vastupidi – te hoopis ei kujuta ette, misukese efekti omandab bussiaknast võetud õnnestunud vaade, kui selle värvid kõbida paika ja panna kuvasuhteks 16 : 9, nii et see paistab pärast üle kogu kuvari ajalehesuurusena.)
Ilmutatud on praegusest 1678 allesolevast pildist ainult 371, aga et ma pilte enam ühtki korda läbi töötada ei jaksa – samal põhjusel, miks ma ei viitsi teha videot, sest valmis videoni tuleb materjal läbi vaadata kokku kuus korda (nimim. Kokemusta on) ja see on tüütu, ma ütlen! – ühtlasi valin ilmutamisel albumites näidatavad pildid. Koduses seltskonnas suurem, avalikult näitamiseks väiksem ning rongi-, bussi- ja trammiakna vaadete jaoks kolmas.
Täna saan ka pildilt traatide ära võtmise kogemuse. Traadid nimelt lähevad üle pilve ja Lr-s on ainus kloonimis-parandamisvahend ümmargune, millega muidu eemaldatakse sensorisodi. Kloonitav pilvetükk peab kujult ja asendilt sobima ning parandamismaterjal võib heita taevale lillaka varju. Loodame, et keegi ei pane tähele, et ühe kauni vaate nurgas on üht pilvetükki nüüd kaks korda.
* * *
Saan bussiraamatu läbi. Selles mainitakse 19. sajandil USA väidetavasti tabanud muumiabuumi, kus kõigepealt oli leiutatud paberimasin ja siis kasvanud paberitarbimine nii, et seda ei olnud enam millestki toota – varem oli USAsse paberitootmiseks imporditud kaltsu Euroopast, aga isegi Euroopa kaltsumaardlad olid ammendatavad. Samuti oli Napoleoni sõjalises mõttes läbikukkunud, aga teaduslikus mõttes edukas Egiptuse-ekspeditsioon tekitanud suure Egiptuse-buumi, mis omakorda külvas Euroopa üle muumiatega, kes teatavasti on keritud linast lintide sisse. Ettevõtlik ameeriklane Isaiah Deck arvutas, mitukümmend naela linast riiet on iga muumia ümber ja mitu muumiat peaks Egiptuses kokku olema maetud (Vana-Egipti riik 3000 a, elanikke 8 mln, keskmine eluiga 32 a), ning järeldas, et kui kõik need 500 miljonit muumiat importida USAsse, saab nendest paberit toota tervelt 15 aastat. Kas pole uhke?
„Väidetavasti” seepärast, et muumiapaberi olemasolus ei olda päris kindad. Internet ei leia ka teist sama ajastu legendi: et XIX saj keskel olnud USAs Egiptuse muumiaid nii laialt saada, et neid kasutatud vedurikütusena, nt kui mõnel raskel tõusul oli vaja saada katla alla valusamat tuld – asjakohane ütlus oli Give me a king! (Kontrollisin, isegi snopes.com ei tea – kuigi leidsin selle loo („emme ei tantsi postitantsu, vaid müüb labidaid”), mida Snopes tunnistab võltsinguks (joonistaja oli 17 ja joonistas selle nalja pärast.)
Uh, on siiski, Wikipedia sama loo lõpus (tegevuspaigaks siiski Egiptuse raudtee). Allikas on sedavõrd usaldusväärne nagu Mark Twaini „Võhikud võõrsil”. Hehe.
Ja kaadrilõikest me parem ei räägigi. (Te muidugi mõtlete, et paha pärast, aga vastupidi – te hoopis ei kujuta ette, misukese efekti omandab bussiaknast võetud õnnestunud vaade, kui selle värvid kõbida paika ja panna kuvasuhteks 16 : 9, nii et see paistab pärast üle kogu kuvari ajalehesuurusena.)
Ilmutatud on praegusest 1678 allesolevast pildist ainult 371, aga et ma pilte enam ühtki korda läbi töötada ei jaksa – samal põhjusel, miks ma ei viitsi teha videot, sest valmis videoni tuleb materjal läbi vaadata kokku kuus korda (nimim. Kokemusta on) ja see on tüütu, ma ütlen! – ühtlasi valin ilmutamisel albumites näidatavad pildid. Koduses seltskonnas suurem, avalikult näitamiseks väiksem ning rongi-, bussi- ja trammiakna vaadete jaoks kolmas.
Täna saan ka pildilt traatide ära võtmise kogemuse. Traadid nimelt lähevad üle pilve ja Lr-s on ainus kloonimis-parandamisvahend ümmargune, millega muidu eemaldatakse sensorisodi. Kloonitav pilvetükk peab kujult ja asendilt sobima ning parandamismaterjal võib heita taevale lillaka varju. Loodame, et keegi ei pane tähele, et ühe kauni vaate nurgas on üht pilvetükki nüüd kaks korda.
* * *
Saan bussiraamatu läbi. Selles mainitakse 19. sajandil USA väidetavasti tabanud muumiabuumi, kus kõigepealt oli leiutatud paberimasin ja siis kasvanud paberitarbimine nii, et seda ei olnud enam millestki toota – varem oli USAsse paberitootmiseks imporditud kaltsu Euroopast, aga isegi Euroopa kaltsumaardlad olid ammendatavad. Samuti oli Napoleoni sõjalises mõttes läbikukkunud, aga teaduslikus mõttes edukas Egiptuse-ekspeditsioon tekitanud suure Egiptuse-buumi, mis omakorda külvas Euroopa üle muumiatega, kes teatavasti on keritud linast lintide sisse. Ettevõtlik ameeriklane Isaiah Deck arvutas, mitukümmend naela linast riiet on iga muumia ümber ja mitu muumiat peaks Egiptuses kokku olema maetud (Vana-Egipti riik 3000 a, elanikke 8 mln, keskmine eluiga 32 a), ning järeldas, et kui kõik need 500 miljonit muumiat importida USAsse, saab nendest paberit toota tervelt 15 aastat. Kas pole uhke?
„Väidetavasti” seepärast, et muumiapaberi olemasolus ei olda päris kindad. Internet ei leia ka teist sama ajastu legendi: et XIX saj keskel olnud USAs Egiptuse muumiaid nii laialt saada, et neid kasutatud vedurikütusena, nt kui mõnel raskel tõusul oli vaja saada katla alla valusamat tuld – asjakohane ütlus oli Give me a king! (Kontrollisin, isegi snopes.com ei tea – kuigi leidsin selle loo („emme ei tantsi postitantsu, vaid müüb labidaid”), mida Snopes tunnistab võltsinguks (joonistaja oli 17 ja joonistas selle nalja pärast.)
Uh, on siiski, Wikipedia sama loo lõpus (tegevuspaigaks siiski Egiptuse raudtee). Allikas on sedavõrd usaldusväärne nagu Mark Twaini „Võhikud võõrsil”. Hehe.
26.8.13
E, 2331. päev: vaiki, kui võid
Sind, kallis lugeja, on jutt CH piltide ümber kindlasti ära tüüdanud, mistõttu olen täna hoopis vait.
25.8.13
P, 2330. päev: huvi
Arukas vestlus keskaja ehituse ja veeteede teemadel. Juhatan huvilisele kätte Krigsarkiveti rootsiaegsete plaanide kogu (mille ekraanisuurused eelvaated on internetis).
Teen vahelduseks valmis Pariisi pildid, millest enamik on riikliku keskajamuuseumi MOBA-väärilistest elevandiluunikerdistest.
Nädalavahetuse suurim avastus on, et plaadimängija küljes jupsinud väikese välise kõvaketta – näitan sellelt suurel kuvaril (st TV-võrku ühendamata telekal) pilte – probleem on mitte kõvaketas ise, vaid ebanormaalse lühiduse pärast muljutud kaabel. Pistan taha teise, pikema kaabli ja proovin ühendada otse kuvari USB-pesasse. Ketas töötab, aga kuvar ise näitab pilte koleda kontrastiga. Proovin siis ühendada pika kaabli kaudu plaadimängija külge ja ka seal töötab, aga normaalse pildikvaliteediga. Tore. Eelmised külalised jäid tehnilistel põhjustel pooltest piltidest ilma.
Teen vahelduseks valmis Pariisi pildid, millest enamik on riikliku keskajamuuseumi MOBA-väärilistest elevandiluunikerdistest.
Nädalavahetuse suurim avastus on, et plaadimängija küljes jupsinud väikese välise kõvaketta – näitan sellelt suurel kuvaril (st TV-võrku ühendamata telekal) pilte – probleem on mitte kõvaketas ise, vaid ebanormaalse lühiduse pärast muljutud kaabel. Pistan taha teise, pikema kaabli ja proovin ühendada otse kuvari USB-pesasse. Ketas töötab, aga kuvar ise näitab pilte koleda kontrastiga. Proovin siis ühendada pika kaabli kaudu plaadimängija külge ja ka seal töötab, aga normaalse pildikvaliteediga. Tore. Eelmised külalised jäid tehnilistel põhjustel pooltest piltidest ilma.
24.8.13
L, 2329. päev: linnud tagasi
Loomapoes ostab vanatädi tohutu paki linnuseemneid ja teatab kassiirile, et „nad on kõik tagasi”. Paistab, et veel nüüd augustis on tihastel (rasva- ja sini-) teised pojad, harakatel võib-olla ka.
23.8.13
R, 2328. päev: hea, et ma ei ole lendur
Kõhuvalu: algul arvan olevat tänased grillitud krevetid sööklas, aga tõenäoliselt on hoopis eilse eine homaar.
Õhtune kojuminek on päris hirmus ja bussis iiveldab (aga mitte liikumisest). No vat, õnnelikumalt läks kui (nagu jutustas Paul Crickmore Osprey sarja Combat Aircraft raamatus Lockheed SR-71 Operations in Europe and the Middle East) 1978 Jeemenit pildistama lennanud SR-71 piloodil, kes eelistas läänemaailma varustamist luurefotodega isiklikele kõhumugavustele ning, noh, tal oli tihedalt ümber kõrglennuskafander, mis muidugi ei vähenda kangelaslikkust 8 tunni järjest istumisel. Pärast sai spetsiaalse pruuni auraha.
Õhtune kojuminek on päris hirmus ja bussis iiveldab (aga mitte liikumisest). No vat, õnnelikumalt läks kui (nagu jutustas Paul Crickmore Osprey sarja Combat Aircraft raamatus Lockheed SR-71 Operations in Europe and the Middle East) 1978 Jeemenit pildistama lennanud SR-71 piloodil, kes eelistas läänemaailma varustamist luurefotodega isiklikele kõhumugavustele ning, noh, tal oli tihedalt ümber kõrglennuskafander, mis muidugi ei vähenda kangelaslikkust 8 tunni järjest istumisel. Pärast sai spetsiaalse pruuni auraha.
22.8.13
N, 2327. päev: eemalseisja tähelepanekud
Üha enam hakkab Eestis toimuva arengu raames näima, et Eesti vastus vaenulike välisriikide väidetele, et Eesti olevat natsiriik, meenutab rassismisüüdistusi tõrjuva isa Tedi seletust, kuidas natsid ja preestrid erinevad (osa Are you right there, Ted?; Ted on korraldanud kultuuririkkuse festivali ja pidanud seal ettekande, kuidas ta austab eri kultuure, ja lugu on jõudnud järelpeoni): Nazis dress up all in black and tell other people what to do, while priests... MORE DRINK!!
Pisut samas valguses on ka nn Eesti teaduse küsimus, kus ma ei ole päris päri arvamusega, et see on nagurevolutsiooni sotsialismi võimalikkusest ühes riigis, vaid rohkem politiseeritud teadus, nagu sõjaeelne Saksa teadus ja Nõukogude teadus – kus ühes vaikiti juudi päritolu teadlastest ning teises olid kogu teaduse avastanud ja tehnika leiutanud vene teadlased ja pärisorjad.
* * *
Õhtul käime Baieri restoranis, mööda ülespandavast kirmaskist, mille ülespanemisest on vägagi näha, et keegi terve mõistusega inimene sinna minna ei taha. Ülespanijatele (kes autonumbrite järgi on valdavalt prantslased) on pandud tänava äärde puu alla ka pissuaar, mille kasutamist me selja tagant ja õnneks eemalt ka näeme. Kirmaski ümbruses on jalakäijate kulgemine juba ette kanaldatud autodest eraldi.
Baieri restoranist öeldakse kombekohase küsimuse peale, et tahaksime süüa, juhatage meid lauda, et minge minema, süüa ei saa. Lähmegi. Käime hoopis korteri lähedal portugali restoranis, kus on kõik väga tore, kuigi mereandide juurde antakse mingid tangid, mida me igaks juhuks jätame kasutamata.
Pisut samas valguses on ka nn Eesti teaduse küsimus, kus ma ei ole päris päri arvamusega, et see on nagu
* * *
Õhtul käime Baieri restoranis, mööda ülespandavast kirmaskist, mille ülespanemisest on vägagi näha, et keegi terve mõistusega inimene sinna minna ei taha. Ülespanijatele (kes autonumbrite järgi on valdavalt prantslased) on pandud tänava äärde puu alla ka pissuaar, mille kasutamist me selja tagant ja õnneks eemalt ka näeme. Kirmaski ümbruses on jalakäijate kulgemine juba ette kanaldatud autodest eraldi.
Baieri restoranist öeldakse kombekohase küsimuse peale, et tahaksime süüa, juhatage meid lauda, et minge minema, süüa ei saa. Lähmegi. Käime hoopis korteri lähedal portugali restoranis, kus on kõik väga tore, kuigi mereandide juurde antakse mingid tangid, mida me igaks juhuks jätame kasutamata.
21.8.13
K, 2326. päev: silmaring
Silmaring: täna juhtun pealt nägema arutlust, kus voolab Golfi hoovus. Et Islandil on, aga Hebriididel vist ei ole.
* * *
Bussiraamatus (Mumienharz und Schädelmoos: Der Mensch als Arzneimittel) on lk 53 katke Baseli apteekide 1701. a hinnakirjast, mis on näitena, et inimrasv oli müügil kui täiesti tavaline apteegikaup – ning pealegi rubriigi „Loomsed ained” (ex animalibus) muude kaupade seas. Täpsemini saab sealt teada ka, et inimrasv (5 killingit lood) oli võrdlemisi tavaline (5 killingit lood maksis ka kärnkonnapulber), mõni rasv oli tunduvalt kallim: näiteks koprarasv oli 3 korda kallim (15 killingit lood) ning kopramunandi- ja rästikurasv 4 korda kallim (1 kulden lood; Baseli ajaloolised vääringud: link; Baseli kuldnas (fl) oli 20 killingit (ß) ja killingis 12 penni (Pf.); lood oli ½ untsi, Baseli apteeginaelas (357,6 g) oli 12 untsi, järelikult oli üks lood 14,9 g). Seega inimrasv ja kärnkonnapulber maksid 1/3 ß/g, koprarasv 1 ß/g, kopramunandi- ja rästikurasv 1 1/3 ß/g. Loetelukatke kõige kallim aine oli hommikumaine besoaar (maokivi, st kivistunud pulstik), 2 killingit graan (0,062 g) ehk 32 ß/g.
Ainsa praegugi müügiloleva kauba – searasva – hind 4 penni lood annab võimaluse arvutada Baseli killingi tingliku kursi euro suhtes. toidud24.ee andmeil on praegu [selle loo kirjutamise ajal, hehe, avaldamise ajal on juba pisut kallim] searasva jaehind Eestis 0,84 € / 200 g ja seega Baseli killingi kurss euro suhtes 1 ß = 0,19 €. Tollaste palkade kohta puuduvad mul kahjuks andmed. (Aga vt see: link.)
Ah, olgu siis juba kogu loetelukatke, searasva pariteedi alusel eurodesse ja kilodesse ümber arvutatuna (rasvade loeteluosa on täielikuna). Saab hea ülevaate ka toorainete pakkumise ja nõudluse suhtest:
1663. aasta apteegikunsti raamatu Parnassus medicinalis illustratus järgi (kust pärineb ka raamatu motoks olev retsept, mis algab sõnadega „võta üks äsja hukatu, lõika väikesteks tükkideks, tõuka suures uhmris ühtlaselt peeneks”) kasutatud apteegis tervelt 24 inimpäritolu ainet (tollal oli kombeks segada rohtudesse kokku väga palju aineid, ühe toimeainega ravimid ilmusid alles hiljem): liha ja rasv, nahk, juuksed ja karvad, kusi, aju, süda ja veri (hukatute verd peetud paremaks kui aadrilaskmise verd: esimene pärines äsja patusest hingest pääsenud kehast, teine aga haigest inimesest), luu, luuüdi, kolju ja koljusammal, sapp, piim, sitt, higi, kivid, kõrvavaik, küüned, sülg, platsenta, kõõlustanu, sperma ja menstruatsiooniveri (viimast kasutatud mürkides). Mis ühtlasi tähendas, et timuka sissetulek nn töötamisjäätmete müügist võis olla suurem kui nn põhiteenuse osutamisest. Veel saab teada, et timukaid hakati muust ühiskonnast kõrvale tõrjuma alles 1400. a paiku ning inimanatoomia suurepäraste asjatundjatena pakkusid ravitsejatena arvestatavat konkurentsi haavaarstidele, kupupanijatele ja saunameestele (sest tollaste arstide haridus oli puhtteoreetiline ja rohkem autoriteetide päheõppimine ning ka veel uusajal viibis avalikel teaduslikel ja meditsiinilistel lahkamistel juures timukas, sest mõnikord oli lahkamine määratud karistuse postuumse osana). Hm, ma ei tea, kas rahvakirjanik seda timuka tütrest kirjutades teadis, sest tema esimene raamat peletas mind ka ülejäänutest kaugele.
* * *
Bussiraamatus (Mumienharz und Schädelmoos: Der Mensch als Arzneimittel) on lk 53 katke Baseli apteekide 1701. a hinnakirjast, mis on näitena, et inimrasv oli müügil kui täiesti tavaline apteegikaup – ning pealegi rubriigi „Loomsed ained” (ex animalibus) muude kaupade seas. Täpsemini saab sealt teada ka, et inimrasv (5 killingit lood) oli võrdlemisi tavaline (5 killingit lood maksis ka kärnkonnapulber), mõni rasv oli tunduvalt kallim: näiteks koprarasv oli 3 korda kallim (15 killingit lood) ning kopramunandi- ja rästikurasv 4 korda kallim (1 kulden lood; Baseli ajaloolised vääringud: link; Baseli kuldnas (fl) oli 20 killingit (ß) ja killingis 12 penni (Pf.); lood oli ½ untsi, Baseli apteeginaelas (357,6 g) oli 12 untsi, järelikult oli üks lood 14,9 g). Seega inimrasv ja kärnkonnapulber maksid 1/3 ß/g, koprarasv 1 ß/g, kopramunandi- ja rästikurasv 1 1/3 ß/g. Loetelukatke kõige kallim aine oli hommikumaine besoaar (maokivi, st kivistunud pulstik), 2 killingit graan (0,062 g) ehk 32 ß/g.
Ainsa praegugi müügiloleva kauba – searasva – hind 4 penni lood annab võimaluse arvutada Baseli killingi tingliku kursi euro suhtes. toidud24.ee andmeil on praegu [selle loo kirjutamise ajal, hehe, avaldamise ajal on juba pisut kallim] searasva jaehind Eestis 0,84 € / 200 g ja seega Baseli killingi kurss euro suhtes 1 ß = 0,19 €. Tollaste palkade kohta puuduvad mul kahjuks andmed. (Aga vt see: link.)
Ah, olgu siis juba kogu loetelukatke, searasva pariteedi alusel eurodesse ja kilodesse ümber arvutatuna (rasvade loeteluosa on täielikuna). Saab hea ülevaate ka toorainete pakkumise ja nõudluse suhtest:
- haigrurasv 105 €/kg
- värske koerarasv 21 €/kg
- kohikuke rasv 13 €/kg
- koprarasv 190 €/kg
- kopramunandirasv 250 €/kg
- metskassi rasv 21 €/kg
- küülikurasv 38 €/kg
- hobuserasv 21 €/kg
- kanarasv 13 €/kg
- inimrasv 63 €/kg
- jäneserasv 25 €/kg
- haugirasv 42 €/kg
- hundirasv 25 €/kg
- ümisejarasv 32 €/kg
- searasv 4,20 €/kg
- maorasv 250 €/kg
- mägrarasv 13 €/kg
- harjuserasv 50 €/kg
- rästikurasv 250 €/kg
- veisesõrarasv 21 €/kg
- karurasv 42 €/kg
- rebaserasv 21 €/kg
- suured põdrasõrad 280 €/kg
- väiksed põdrasõrad 150 €/kg
- valge koerasitt 6,30 €/kg
- kuldihambad (?) 25 €/kg
- metsseahambad 42 €/kg
- hommikumaine besoaar 6000 €/kg
- õhtumaine besoaar 3000 €/kg
- teokarbikaaned (Blatta Byzantina) 38 €/kg
- kärnkonnapulber 63 €/kg
- vähisilmad 50 €/kg
- hispaania kärbsed 50 €/kg
1663. aasta apteegikunsti raamatu Parnassus medicinalis illustratus järgi (kust pärineb ka raamatu motoks olev retsept, mis algab sõnadega „võta üks äsja hukatu, lõika väikesteks tükkideks, tõuka suures uhmris ühtlaselt peeneks”) kasutatud apteegis tervelt 24 inimpäritolu ainet (tollal oli kombeks segada rohtudesse kokku väga palju aineid, ühe toimeainega ravimid ilmusid alles hiljem): liha ja rasv, nahk, juuksed ja karvad, kusi, aju, süda ja veri (hukatute verd peetud paremaks kui aadrilaskmise verd: esimene pärines äsja patusest hingest pääsenud kehast, teine aga haigest inimesest), luu, luuüdi, kolju ja koljusammal, sapp, piim, sitt, higi, kivid, kõrvavaik, küüned, sülg, platsenta, kõõlustanu, sperma ja menstruatsiooniveri (viimast kasutatud mürkides). Mis ühtlasi tähendas, et timuka sissetulek nn töötamisjäätmete müügist võis olla suurem kui nn põhiteenuse osutamisest. Veel saab teada, et timukaid hakati muust ühiskonnast kõrvale tõrjuma alles 1400. a paiku ning inimanatoomia suurepäraste asjatundjatena pakkusid ravitsejatena arvestatavat konkurentsi haavaarstidele, kupupanijatele ja saunameestele (sest tollaste arstide haridus oli puhtteoreetiline ja rohkem autoriteetide päheõppimine ning ka veel uusajal viibis avalikel teaduslikel ja meditsiinilistel lahkamistel juures timukas, sest mõnikord oli lahkamine määratud karistuse postuumse osana). Hm, ma ei tea, kas rahvakirjanik seda timuka tütrest kirjutades teadis, sest tema esimene raamat peletas mind ka ülejäänutest kaugele.
20.8.13
19.8.13
E, 2324. päev: loen
Pika nädalavahetusega märksõnastasin 955 CH fotot (alles on praegu 1763 ja meenutagem ka, et pärast umbes 100 pildi kuvamist Lr hangub). Peaks tegema statistika. Eri arvutusmeetodite järgi on pildid valmis 46% ja 63% (vahepealne 66% oli arvutusviga). Järgmised toimingud pärast märksõnastamist on kiiremad, sest kõiki pilte ei ole enam puutuda vaja (nt ilmutamist vajab vast veerand pilte, näitamisele läheb mitmes albumis kokku vast 200).
* * *
Õhtul saan läbi Speeri mälestused, mis lõpevad Nürnbergi kohtuotsusega (vanglapäevikud on eraldi raamat). Mitmeid asju, mida ma kas ei teadnud või mäletanud:
* * *
Õhtul saan läbi Speeri mälestused, mis lõpevad Nürnbergi kohtuotsusega (vanglapäevikud on eraldi raamat). Mitmeid asju, mida ma kas ei teadnud või mäletanud:
- Nürnbergi peamiste sõjakurjategijate protsessiga kanti süü ja vastutus kogu Saksa rahvalt üle 21 süüalusele poliitikule ja sõjaväelasele, keda süüdistati mitte just isiklikult, vaid ameti kaudu. Neist Speer oli ainus, kes võttis vastutuse endale ka isiklikult.
- Üsna protsessi algul sai kohtualustele selgeks, et nad jagavad süüd kõik ühtmoodi, mistõttu tekkis ka arvamus, et nad kõik lähevad võlla, ja Speer jättis maailmaga juba ette hüvasti (eriti kui N. Liidu prokurör oli talle nõudnud surmanuhtlust).
- Kohtualuste esimene suurem kinnipidamis- ja kogumiskoht enne Nürnbergi oli ühes väikelinnas, kust olen juhtunud läbi sõitma ning kus Göring sai sellist tõhusat võõrutusravi, et oli protsessi ajal kui uus, endisest tarmukam mees ja Speer mõtles, et mis oleks sõjaga juhtunud, kui Göring oleks kogu sõja aja olnud selline ja mitte pidevas morfiininäljas/-uimas. Mul on umbkaudu sellest ajast olemas sealkandi reisijuht, aga krt, selle üldosas selle hotelli aadressi ei ole ning reklaamide osas on 14. poognat köidetud kaks korda ja 15. poogen just selle väikelinna hotellidega puudub.
- Speer pidas enda suurimaks saavutuseks, et ta ei läinud protsessi 9 kuu jooksul hulluks. Wohlfrommi ja Wohlfrommi mainitud kohtualuste IQ-teste mainib ta ka, samuti selle tulemuste üllatavust.
- Vahetult sõja lõpu järel, mai keskel 1945 kuulas Speeri üle strateegilise pommitamise hindamiskomisjon, kus tehtud Speerile tema karjääri austusväärseim kompliment: kui ameeriklased oleksid teadnud Speeri organiseerimisvõimet, oleksid nad suunanud kogu 8. lennuväe (kaks tuhat rasket pommilennukit) ainult tema vastu.
- Kohtuotsuse ettelugemise ajal (mis kestis poolteist päeva) kohtusaalis ei filmitud ja prožektorid ei põlenud. Kui jõuti lahenduste osani (ma ei tea, mismoodi kohtuotsuse seda osa nimetatakse), läksid Speeri kõrvad kikki, kui rahandusministril Hjalmar Schachtil ei leitud olevat süüd, mis näitas, et päris kõiki ühtmoodi ei hukata, kuigi Speer ise ei saanud üle ega ümber sunnitööliste küsimusest. Karistused loeti järgmisel päeval süüdistatavatele ükshaaval ja Speer sai seal, nagu teada, 20 aastat, mille ta ka kõik Spandau erivanglas ära istus.
18.8.13
P, 2323. päev: toas
Vihm. Rassin fotode märksõnastamisega, sest Lr stabiilsuse huvides ei saa samal ajal avada brauserit. Te ei kujuta küllap ette, aga ühelgi käepärast kaardil (kaks reisijuhti, Google Maps, MapQuest) ei ole, kus Zürichis Münstergasse lõpeb ja Niederdorfstrasse algab (mõne järgi on nende vahel veel üks tänav); Limmati paremkalda paljude maaliliste pisikeste põiktänavate tuvastamine on takkajärele üldse ilmvõimatu.*
* Hilisem parandus: saab küll. MapQuesti kaarti tuleb suumida suuremaks.
* Hilisem parandus: saab küll. MapQuesti kaarti tuleb suumida suuremaks.
17.8.13
L, 2322. päev: purskkaev tekib ja kaob
Pesumasin tuuakse hommikul, mil just olen hakanud sõitma T. suunas juuksurisse. Kohaletoomisel vägede liigutamine läks kergesti (helistasid mulle, mina olen rongis, E laseb kodus masinatoojad uksest sisse), sest toojad juhtusid olema sakslased.
Üksi T-s olles on T. palju väiksem ja kõndimisele kulub vähem aega. Nii jõuan rongist juuksurini käia aega parajaks tegemas elektroonikakaubamajas (jätmas muljet, et uurin kõrvaklappe) ja vaatamas vanalinnast väljaspool olevat keskaegset kirikut, mis tutvustab mitmesugust äärelinna laupäeva lõunal.
Pärast käin toimeka tiiru T. turuplatsil ja tagasiteel põikan Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kust saan vajaliku vidina, millega ühendada pesumasin kraani külge. Pärast käin uuesti, sest kõik oli tore, aga tühjendusvoolik, saadanas, lõppes 15 cm enne vanni. No nüüd on kokku nii pikk, et pane ots või rõdule ja kasta alumise naabri kalagrilli.
Kraani otsa kinnitamise jublakat otsides selgus, et kraaniotsa 22 × 1 mm meeterkeere on hulga peenem kui voolikuotsa ½” tollkeere (½” = 12,7 mm). Uh, ma ei mäleta, miskaudu tollkeeret mõõdeti. Jublakas on müügil just sellisena, nagu see treipingist on tulnud, keermed üle lihvimata, mistõttu lõikan seda kohale keerates igatpidi kätte, paar päeva peab olema isegi peopesas plaaster.
Algul keeran niisama, ilma tihendita, mis tekitab lõbusa ligi meetri kõrguse purskkaevu. Kui, selles värskelt pestud näoga, kraani kinni ja jublaka ära keeran (nüüd juba taskurätiga), selgub ka, et ega äsja ostetud mingi peen 22 mm tihend sinna sisse mahu (no vat, 22 mm on 22 × 1 mm meeterkeerme välisläbimõõt nagu see on kraani otsas; jublaka sees on see aga sisekeere ja selle siseläbimõõt on väiksem). Algul üritan väiksemaks viilida, aga siis võtan kapist välja santsukasti ja sellest leidub mingi vana kraanisõela tihend, just täpselt 22 mm sisekeermele.
Üksi T-s olles on T. palju väiksem ja kõndimisele kulub vähem aega. Nii jõuan rongist juuksurini käia aega parajaks tegemas elektroonikakaubamajas (jätmas muljet, et uurin kõrvaklappe) ja vaatamas vanalinnast väljaspool olevat keskaegset kirikut, mis tutvustab mitmesugust äärelinna laupäeva lõunal.
Pärast käin toimeka tiiru T. turuplatsil ja tagasiteel põikan Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kust saan vajaliku vidina, millega ühendada pesumasin kraani külge. Pärast käin uuesti, sest kõik oli tore, aga tühjendusvoolik, saadanas, lõppes 15 cm enne vanni. No nüüd on kokku nii pikk, et pane ots või rõdule ja kasta alumise naabri kalagrilli.
Kraani otsa kinnitamise jublakat otsides selgus, et kraaniotsa 22 × 1 mm meeterkeere on hulga peenem kui voolikuotsa ½” tollkeere (½” = 12,7 mm). Uh, ma ei mäleta, miskaudu tollkeeret mõõdeti. Jublakas on müügil just sellisena, nagu see treipingist on tulnud, keermed üle lihvimata, mistõttu lõikan seda kohale keerates igatpidi kätte, paar päeva peab olema isegi peopesas plaaster.
Algul keeran niisama, ilma tihendita, mis tekitab lõbusa ligi meetri kõrguse purskkaevu. Kui, selles värskelt pestud näoga, kraani kinni ja jublaka ära keeran (nüüd juba taskurätiga), selgub ka, et ega äsja ostetud mingi peen 22 mm tihend sinna sisse mahu (no vat, 22 mm on 22 × 1 mm meeterkeerme välisläbimõõt nagu see on kraani otsas; jublaka sees on see aga sisekeere ja selle siseläbimõõt on väiksem). Algul üritan väiksemaks viilida, aga siis võtan kapist välja santsukasti ja sellest leidub mingi vana kraanisõela tihend, just täpselt 22 mm sisekeermele.
16.8.13
R, 2321. päev: vaba päev ehk viisk, põis ja õlekõrs
Vaba päev. Linnas elektroonikapoest pesumasin. Meil oli nimelt see probleem, et pesumasinat on vältimatult vaja, aga vannitoas on ruumi kole vähe, kevadel ehitasin koguni vannitoa osalise 1 : 10 pappmaketi, et uurida, kas pesumasina saaks paigaldada ka kuidagi mujale kui kraanikausi kõrvale nii, et uks käiks lahti, ja kui palju jääks siis liikumiseks ruumi. Vahepeal uurisin isegi võimalust paigaldada pesumasin ratastele ja veeretada igaks pesukorraks vannituppa kohale. Pesemise ajaks tulnuks masin kinnitada kummist uksekiiludega kohale, muidu isegi sobiva alusplaadi ja 2 cm kõrgused alusrullid (kandevõime à 200 kg) leidsin.
Siis ilmus elektroonikapoodi kitsas pealttäidetav pesumasin, aga kadus jälle. Nüüd siis ilmus uuesti. Mul vannitoa vaba nurga skeem igaks juhuks märkmikus kogu aeg kaasas.
Vahepeal korteris fotoka järel, siis nn Läti veinikeldri linna veinikirmaskile. Saabume maalilise bussisõidu järel piirilinna ja hakkame kirmaski poole jalutama, aga arvake, mis juhtub? — Sild, raisk, on üles katkutud ja isegi jalakäijad ei saa üle ning autodele-bussidele on silt, et sõitke 20 km ringi. Jala siinkandis muidugi keegi ei käi. Jalgratturitele silti ei ole, aga nad saavad üle 5 km allavoolu praamiga.
Seevastu istume bussi peale tagasi, sõidame E-chi ja maabume samas sakslaste restoranis, mis oli mind kulinaarselt päästnud mai algul. Pärast kondame mööda linna ja saan paraja seikluse osaliseks, sest keskväljaku servas on vetsu silt, aga puudub lähem teave, et see asub tegelikult kolm kvartalit eemal.
Siis ilmus elektroonikapoodi kitsas pealttäidetav pesumasin, aga kadus jälle. Nüüd siis ilmus uuesti. Mul vannitoa vaba nurga skeem igaks juhuks märkmikus kogu aeg kaasas.
Vahepeal korteris fotoka järel, siis nn Läti veinikeldri linna veinikirmaskile. Saabume maalilise bussisõidu järel piirilinna ja hakkame kirmaski poole jalutama, aga arvake, mis juhtub? — Sild, raisk, on üles katkutud ja isegi jalakäijad ei saa üle ning autodele-bussidele on silt, et sõitke 20 km ringi. Jala siinkandis muidugi keegi ei käi. Jalgratturitele silti ei ole, aga nad saavad üle 5 km allavoolu praamiga.
Seevastu istume bussi peale tagasi, sõidame E-chi ja maabume samas sakslaste restoranis, mis oli mind kulinaarselt päästnud mai algul. Pärast kondame mööda linna ja saan paraja seikluse osaliseks, sest keskväljaku servas on vetsu silt, aga puudub lähem teave, et see asub tegelikult kolm kvartalit eemal.
15.8.13
N, 2320. päev: elevantsid
E on juuksuris ja mina käin mänguasjamuuseumis, mis on küll ses suhtes huvitav, et millega saksa lapsed mängisid või, nagu kinnitab silt, sõja ajal „pidid mängima” (kogu silt on stiilis, et nende sõduri- ja relvakujudega ei ülista me natse ega Kolmandat riiki, vaid ainult näitame, millega sõjaaegsed saksa lapsed pidid mängima). Samas on samastumisvõimalusi vähe, sest minu lapsepõlves olid loomad peamiselt vahtkummist ja Saksa mänguasju kaubandusvõrgus ei olnud ning iidseid (ilmselt sõjaeelseid, vanaema mingi sõbranna kingitud) Saksa lauamänge, mida meil mõni oli, muuseumis üldse ei ole. Rööbastega mudelronge meil ei olnud peale ühe N. Liidu üleskeeratava, mis pidas vastu väga vähe (muuseumis on ronge kaks ja pool tuba, muidugi marki Märklin – N. Liidu kaubandusvõrgus defkana liikunud rongid olid muidugi hoopis Ida-Saksamaalt – neidki oli mu klassivendadest ainult kahel), ning üleüldse on ainus lähemalt tuttav ese kogu muuseumis kosmosetehnika mudelite kapis Airfixi Apollo Kuu-mooduli 1 : 72 mudel, mille ehitamist ma muiste alustasin ja mis ajendas avastama alma mater’i raamatukogu sissekõnnitavast keldrist NASA sariväljaannete riiuli, aga selle ehitamine sumbus kokkupanekujuhendist suurema tõepära taotlemise poole, mis enamasti tähendab, et mudel jääb pooleli. Eriti jube oli hankida õige ilme andmiseks vajalikku siledat läikega kuldfooliumi, sest seda leidus ainult mõne haruldase kuldpaberis kommi ümbert, ja see kohale kleepida nii, et jätaks ka kuldfooliumi mulje. Mudelialuse Kuu-pinna värvimiseni mu mudel vist ei jõudnudki, aga kardetavasti olnuks õige värvuse leidmine suurem jampsimine.
Seejärel käin teen kauneid kunstvõtteid jumalaema kirikus, kus ma suure fotokaga pärast ennistustööde valmimist käinud ei ole ning mille uksel on karm silt, et muude kui litsentsgiidide ja kiriku loaga giidide tegevus on keelatud. Siis pildistan veel elevantse ja saabun kokkulepitud kohtumiskellaajal raamatupoodi, mille ees on 9.99 € plaadikomplektide kast. Esimesena vaatab sealt vastu Carl Orffi kogumik. Mõtlen, et oo, Orff! ja panen hetkeks kõrvale, et äkki on kastis veel midagi (mul on parema käe küljes fotokas, muidu hoiaksin karpi käes). Sekund hiljem ilmuvad vasakult kaks vanurturisti, hüüavad samuti, et oo, Orff! ja krabavad karbi endale. Nad hoiavad seda mitu minutit käes, mil algul üritan kasti teisest servast uurida, kas teist karpi tõesti ei ole (ei ole), ja nähes, et nad on karbi matnud veel mitme muu karbi virna alla, mille kohta häälitsevad, et need me võtame, lahkun poe sisemusse, lubades mõttes, et panen nad laulu sisse. Kui aga veerand tunni pärast väljun, on nad lahkunud ilma kokkukaabitud virnata, mistõttu Orff (ehk 10 CDd XX saj keskpaiga vibratot) saab mulle. Jee.
Raamatupoest siinkandi eluslooduse välimääraja, kus on ka huvitava mustriga „põrnikas”, keda esimest korda märkasin kivil peesitamas Viini lähedase Tullni jaamahoone (Egon Schiele sünnikoht) juures kivil ja teist korda umbes sel kevadel poest tulles. Maakeelne nimetus on punalutikas. Tullni foto leian mõne sekundiga ja arvake, kui kaua läheb teise foto leidmiseks? (Märtsist maini on arhiivis kokku 2158 fotot.) – Tänu märksõnasüsteemile kümmekond sekundit („Kõrgmets, D. maantee”, kerin selle kevade piltideni). Tehke järele!
Seejärel käin teen kauneid kunstvõtteid jumalaema kirikus, kus ma suure fotokaga pärast ennistustööde valmimist käinud ei ole ning mille uksel on karm silt, et muude kui litsentsgiidide ja kiriku loaga giidide tegevus on keelatud. Siis pildistan veel elevantse ja saabun kokkulepitud kohtumiskellaajal raamatupoodi, mille ees on 9.99 € plaadikomplektide kast. Esimesena vaatab sealt vastu Carl Orffi kogumik. Mõtlen, et oo, Orff! ja panen hetkeks kõrvale, et äkki on kastis veel midagi (mul on parema käe küljes fotokas, muidu hoiaksin karpi käes). Sekund hiljem ilmuvad vasakult kaks vanurturisti, hüüavad samuti, et oo, Orff! ja krabavad karbi endale. Nad hoiavad seda mitu minutit käes, mil algul üritan kasti teisest servast uurida, kas teist karpi tõesti ei ole (ei ole), ja nähes, et nad on karbi matnud veel mitme muu karbi virna alla, mille kohta häälitsevad, et need me võtame, lahkun poe sisemusse, lubades mõttes, et panen nad laulu sisse. Kui aga veerand tunni pärast väljun, on nad lahkunud ilma kokkukaabitud virnata, mistõttu Orff (ehk 10 CDd XX saj keskpaiga vibratot) saab mulle. Jee.
Raamatupoest siinkandi eluslooduse välimääraja, kus on ka huvitava mustriga „põrnikas”, keda esimest korda märkasin kivil peesitamas Viini lähedase Tullni jaamahoone (Egon Schiele sünnikoht) juures kivil ja teist korda umbes sel kevadel poest tulles. Maakeelne nimetus on punalutikas. Tullni foto leian mõne sekundiga ja arvake, kui kaua läheb teise foto leidmiseks? (Märtsist maini on arhiivis kokku 2158 fotot.) – Tänu märksõnasüsteemile kümmekond sekundit („Kõrgmets, D. maantee”, kerin selle kevade piltideni). Tehke järele!
14.8.13
K, 2319. päev: fotode seis
Ühe rehnungi järgi (töötlemisetapid) on Šveitsi pildid 54% valmis ja teise rehnungi järgi (töödeldud pilte %, piltide arvu järgi iga töötlemisetapi kaupa) on valmis 40%. Praegu on käsil üsna lõplik valik enne ilmutamist (mis jääb, mis kaob) ja märksõnade panemine. Järg on Berni juures ehk kolmanda päeva keskhommikus. „Pilte” on praeguse seisuga alles 1947, mis arv tulevikus väheneb (sest liitsäripildi 3 võttest ja 1 valmis pildist jääb pärast kokkupakkimist alles 1 „pilt” – ülejäänud failid (kujutised + xmp-andmefailid) on näidatava pildi all ka alles, aga Lr neid ei loenda –, samuti panoraamide üksikvõtted, aga need saab kokku klappida alles siis, kui märksõnad kõik pandud ja midagi rohkem üksikvõtetega enam tegema ei pea). Järgmine etapp on ilmutamine, mida õnneks ei vaja päris kõik pildid; siis edasi saab eksportida panoraamivõtted (esimese kahe päeva kokku 11 oletatavast panoraamist ma ükspäev 7 ka eksportisin, aga selgus, et Baseli Pfalzist võetud panoraam vajab silmapiiri õgvendamist enne eksportimist, sest tulemuse kõverat silmapiiri Lr-ga parandada ei saa – Autostitch üldiselt küll keerab iga pildi sama pidi, aga silmapiir ei pruugi olla tingimata sirge). Panoraamidega on see kepp ja jokk, et nende metaandmed (märksõnad, asukoht, võtteaeg) tuleb pärast käsitsi korrigeerida (Photomatix teeb liitsäripiltidega selle kõik automaatselt, kuigi hierarhilisi märksõnu pisut sogades).
„Märksõnastiku” korrastamise nimel talitsen ka selle homonüüme. Hierarhilistes märksõnades võib sama märksõna olla mitmes kohas (kuigi tähendada eri asju), nt võite mürki võtta, et kui prantsuskeelses linnas on raudteejaam, on Jaama tänava nimi Avenue de la Gare, või kui saksakeelse protestantliku toomkiriku nimetus on Münster, siis mitme Münsteri juurde olen fotokaga juhtunud? Lr esitab homonüümid viitega selle järgmisele tasandile, mis suurlinnade puhul võib olla mitte linnanimi, vaid linnaosa nimi või üksikhoonete korral hoopis tänavanimi. Ei ole eriti ülevaatlik! Niisiis, lisan igale ettejuhtuvale homonüümile sulgudesse seletuseks asulanime, mis muudab märksõnad unikaalseks ja probleem kaob. Märksõnanduse väga suur eelis (võrreldes siltidega, mida saab panna nt failihaldurist) on, et märksõna saab parandada loetelust, st tsentraalselt ja mitte iga foto juurest (nii et kui FR hotelliakna vaadetel olin arvanud, et lumine mäetipp eemal silmapiiril on Vanil Noir, osutus see lähemalt võetud fotode ja kaardi järgi olevat hoopis Vanil Carré; ei midagi muud kui muutsin lihtsalt märksõna).
„Märksõnastiku” korrastamise nimel talitsen ka selle homonüüme. Hierarhilistes märksõnades võib sama märksõna olla mitmes kohas (kuigi tähendada eri asju), nt võite mürki võtta, et kui prantsuskeelses linnas on raudteejaam, on Jaama tänava nimi Avenue de la Gare, või kui saksakeelse protestantliku toomkiriku nimetus on Münster, siis mitme Münsteri juurde olen fotokaga juhtunud? Lr esitab homonüümid viitega selle järgmisele tasandile, mis suurlinnade puhul võib olla mitte linnanimi, vaid linnaosa nimi või üksikhoonete korral hoopis tänavanimi. Ei ole eriti ülevaatlik! Niisiis, lisan igale ettejuhtuvale homonüümile sulgudesse seletuseks asulanime, mis muudab märksõnad unikaalseks ja probleem kaob. Märksõnanduse väga suur eelis (võrreldes siltidega, mida saab panna nt failihaldurist) on, et märksõna saab parandada loetelust, st tsentraalselt ja mitte iga foto juurest (nii et kui FR hotelliakna vaadetel olin arvanud, et lumine mäetipp eemal silmapiiril on Vanil Noir, osutus see lähemalt võetud fotode ja kaardi järgi olevat hoopis Vanil Carré; ei midagi muud kui muutsin lihtsalt märksõna).
13.8.13
T, 2318. päev: nädal on lühem kui arvata
Äkiline äratundmine, et 15. skp on usupüha ja reede olen võtnud vabaks. Mis tähendab, et 19. skp ei ole enam üldse mägede taga ja aeg on liigutada, et saada selleks üles antud ports valmis.
12.8.13
E, 2317. päev: esmaspäev
Kaks tundi tänasest hommikust kirjutan, miks tuleb tõlkimisel mõelda oma peaga. Brrr... Arvaks, et pool tuhat aastat viljeldud mõte, et tõlgitakse mõtet, mitte sõnu, võiks hakata elukutselistele tõlkijatele juba pärale jõudma, aga ei, aga ei...
Panin ketsidele uued paelad. Normaalsete kingadega kadus mõlema kanna servas olnud suur vill ühe päevaga.
Panin ketsidele uued paelad. Normaalsete kingadega kadus mõlema kanna servas olnud suur vill ühe päevaga.
11.8.13
P, 2316. päev: Schleif und Pingu
Lõuna paiku elamusrohke laevasõit kohtades, kus kunagi käisin tegemas erakordseid udupilte ja sõitmas jalgrattaga. Praegu vajavad jalgrattad hooldust (ma ei julge enda omaga üldse sõita) ning tuleb päästev mõte: kuni enda rattad korras ei ole, saaks ju uuesti üürida!
Looduskaunites kohtades arutelu Eesti loodusturismi teemal, st miks peaks sakslane tahtma tulla metsa vaatama kuhugi kaugesse Eestisse.
Pärast restoranis ja portselanipoes, mis on seest viisteist korda suurem kui väljast. Restoranis on maapind mu poole kaldu, seega istun nagu augus. Kelner vahepeal ei tea, mida teha, ja jätab mulje, et järgmiseks pillab ta lauatäie taldrikuid lihtsalt maha.
Nagu nõiutud, on just täna, kui olen maha unustanud helisalvesti, mitmes rongis sellist tubateatrit või keeleõppenäidiseid, et hoia piip ja prillid. Kolmandal rongisõidul näiteks teeb üle vahekäigu istuja pideva reportaaži, kus on ja mida näeb (koos väga koomiliste hüüetega, kui mõnes kitsas kohas levi kaob). Jutust kuuleb, nagu ta räägiks emaga, aga pikapeale hakkan arvama, et ema on kujuteldav ja telefonikõne niisamuti, sest mis telefoniga saab rääkida üle 40 min järjest?! Esimesel rongisõidul istub üle vahekäigu keskealine ameerika noorpaar, kes jagab üksteisele õpetusi eluks, ja laevasõidul vastas üle laua saksa pere hipisugemetega sugulane (ei saa aru, kas vanaema, ema või õde) ja kaks mõneaastast kaksikut, kelle peamine saavutus on, et nad ei kuku üle parda. (Hetkil, mil nad pingi peal seisavad ja reeling on napilt üle põlve, panen silmad õudusest kinni, nagu ka siis, kui järgmise pingi algkoolitüdrukud hoiavad fotokat jõe kohal nii, et fotoka pael tilpneb vabalt ega ole ümber käe. „Vette kukkunud mutrivõti on kadunud mutrivõti,” teadsid juba kolm inimpõlve tagasi vesilennukite tehnikud ja paigaldasid hooldatava mootori alla vette ujukitele suure püüdeplatvormi.)
Uute sandaalide tõttu olen omandanud plastiliinist pingviini taolise kõnnaku ja luban, et mulle tohib kutsuda kiirabi, kui ka silmad lähevad punni, hakkan rääkima artikuleerimata kõnes, vehkima loibadega ja nokk muutub pasunataoliseks.
Looduskaunites kohtades arutelu Eesti loodusturismi teemal, st miks peaks sakslane tahtma tulla metsa vaatama kuhugi kaugesse Eestisse.
Pärast restoranis ja portselanipoes, mis on seest viisteist korda suurem kui väljast. Restoranis on maapind mu poole kaldu, seega istun nagu augus. Kelner vahepeal ei tea, mida teha, ja jätab mulje, et järgmiseks pillab ta lauatäie taldrikuid lihtsalt maha.
Nagu nõiutud, on just täna, kui olen maha unustanud helisalvesti, mitmes rongis sellist tubateatrit või keeleõppenäidiseid, et hoia piip ja prillid. Kolmandal rongisõidul näiteks teeb üle vahekäigu istuja pideva reportaaži, kus on ja mida näeb (koos väga koomiliste hüüetega, kui mõnes kitsas kohas levi kaob). Jutust kuuleb, nagu ta räägiks emaga, aga pikapeale hakkan arvama, et ema on kujuteldav ja telefonikõne niisamuti, sest mis telefoniga saab rääkida üle 40 min järjest?! Esimesel rongisõidul istub üle vahekäigu keskealine ameerika noorpaar, kes jagab üksteisele õpetusi eluks, ja laevasõidul vastas üle laua saksa pere hipisugemetega sugulane (ei saa aru, kas vanaema, ema või õde) ja kaks mõneaastast kaksikut, kelle peamine saavutus on, et nad ei kuku üle parda. (Hetkil, mil nad pingi peal seisavad ja reeling on napilt üle põlve, panen silmad õudusest kinni, nagu ka siis, kui järgmise pingi algkoolitüdrukud hoiavad fotokat jõe kohal nii, et fotoka pael tilpneb vabalt ega ole ümber käe. „Vette kukkunud mutrivõti on kadunud mutrivõti,” teadsid juba kolm inimpõlve tagasi vesilennukite tehnikud ja paigaldasid hooldatava mootori alla vette ujukitele suure püüdeplatvormi.)
Uute sandaalide tõttu olen omandanud plastiliinist pingviini taolise kõnnaku ja luban, et mulle tohib kutsuda kiirabi, kui ka silmad lähevad punni, hakkan rääkima artikuleerimata kõnes, vehkima loibadega ja nokk muutub pasunataoliseks.
10.8.13
L, 2315. päev: laupäev
Rongiga söömas.
Saan uued, vanadest parajamad sandaalid ja muid vajalikke kaupu. Turuväljaku teepoes kaevame pikalt ja põhjalikult. Tagasisõidul harjutatakse üle vahekäigu kohta „Jõudu, külamees!”.
Saan uued, vanadest parajamad sandaalid ja muid vajalikke kaupu. Turuväljaku teepoes kaevame pikalt ja põhjalikult. Tagasisõidul harjutatakse üle vahekäigu kohta „Jõudu, külamees!”.
9.8.13
R, 2314. päev: loen
Bussiraamat kirjutab, et kui märtsi lõpus 1945 oli Hitler andnud käsu vaenlasele jäetav maa täielikult laastada, mida Speer igati takistada püüdis (sest tööstuse olemasolu tähendab ka inimestele elatist), leiutas Speer geniaalselt lihtsa meetodi, kuidas takistada: käsk tuleb anda kirjalikult ja saata postiga, aga panna kirjad postkasti linnas, mis kohe-kohe langeb ameeriklaste kätte.
8.8.13
N, 2313. päev: kuumus läbi
Rehkenduste järgi on CH piltidest valmis juba 40%. Väga palju aega nõudnud toiming, asukohtade kontrollimine, sai täna hommiku peaaegu valmis (Lr hangus, kui lõpust oli asukohata veel 13 tagasisõidu pilti, millele gpx-jälge ei ole ja mis pealegi olid võetud juba väljaspool CHi). Ühtlasi kirjutasin võttekohtade märkmiku vanade võtete pisipiltidele (jah, otse pildi heleda koha peale) sobiva uue foto numbri; neid paare on tulemas umbes 120.
Hommikul on ainult 16 kraadi; pane või kuub peale. (Eile, kui oli mõni kraad soojem, aga ähvardas sadada, oligi minu ees töömaja poole tõtanud saksa kolleegil seljas jope.)
Hommikul on ainult 16 kraadi; pane või kuub peale. (Eile, kui oli mõni kraad soojem, aga ähvardas sadada, oligi minu ees töömaja poole tõtanud saksa kolleegil seljas jope.)
7.8.13
K, 2312. päev: tõuk ja vanamuusika
 |
| Kes see kõnnib kõrta mööda, astub aiaäärta mööda? |
Leian, et nürivõitu toimetamist on väga ilmekas helindada vanamuusikaga: Metallica, Thorn Within.
6.8.13
T, 2311. päev: teisipäev
Öösel äge mürts ja kõmm. Kuumus annab järele.
Hommikul pärast hommikusööki leian põlve kõrvalt puugi, kes on just „hambad” minusse vajutanud, ja tuvastamiseks, mis see kübe on, peab silma kõvasti pingutama nagu Gary Larsoni karikatuuril „Eelajaloolised mikrobioloogid”. Kuidas see minuni jõudis, ei tea – viimati metsas ja rohu sees käisid Št ja Šp pühapäeval.
Midagi täitsa muud otsides leian internetist kooli kodulehelt väga pika kirjutise kooli ajaloost umbes minu ajal. Korralikult arhiiviviidetega ja puha. Mõni klassikaaslane ja koguni kaks kooliaegset silmarõõmu on nimepidi mainitud, aga mind mitte – kuigi ma olin ju nii tubli!
Näpuka tulemusel leiutan uue sõna: puhjaka. Võib hääldada venepäraselt, „puhjaaka”. Tähendust alles otsitakse.
Hommikul pärast hommikusööki leian põlve kõrvalt puugi, kes on just „hambad” minusse vajutanud, ja tuvastamiseks, mis see kübe on, peab silma kõvasti pingutama nagu Gary Larsoni karikatuuril „Eelajaloolised mikrobioloogid”. Kuidas see minuni jõudis, ei tea – viimati metsas ja rohu sees käisid Št ja Šp pühapäeval.
Midagi täitsa muud otsides leian internetist kooli kodulehelt väga pika kirjutise kooli ajaloost umbes minu ajal. Korralikult arhiiviviidetega ja puha. Mõni klassikaaslane ja koguni kaks kooliaegset silmarõõmu on nimepidi mainitud, aga mind mitte – kuigi ma olin ju nii tubli!
Näpuka tulemusel leiutan uue sõna: puhjaka. Võib hääldada venepäraselt, „puhjaaka”. Tähendust alles otsitakse.
5.8.13
E, 2310. päev: uhke pilv
Õhtul kohe päikeseloojangu järel kerkib muidu selgesse taevasse pulbitsev äikesepilv, mille õlad on hämaras ja pealagi kuldses päikeses. Teisipäeval olevat pildid kohalikus leheski. Seitsme minutiga saan paarkümmend ägedat fotot. Otsin välja ka ajasti ja pisistatiivi (pilv pulbitseb nii, et silmaga näha; saaks pildisarja pärast animeerida), aga selgub, et rõdult jääks lehis ette ja elutoast läbi klaasi hästi ei paista.
4.8.13
P, 2309. päev: mees on rahu ja ma ei taha probleeme
Hommikul metsas. Sillal vaatame hoolikalt jõkke, sest mõni nädal tagasi nägi E sealt säga.
Kui tagasi tuleme, kaagutab Hundiveskil kana ja mul tuleb mõte, et kui kanadel oleks ajakirjandus, siis kirjutataks-kaagutataks selles põhiliselt, kuidas keegi missuguse muna munes. Pealkiri võiks ajakirjal olla muidugi Kana24.
Päeval loen („Eesti ajalugu II. Keskaeg”). Kui „rahvakirjanik” end parandanud ei ole, peaks ta seda lugema sunniviisil. Eriti räige kontrast on näiteks tagurliku poliitiku M. üllitatud Lembitu-raamatuga, mille nimetamine ajaloo-, isegi harrastusajalooraamatuks on lihtsalt piinlik. Seevastu Villem Kapi ooperi „Lembitu” (Juhan Sütiste näidendi järgi) headus ei kannata, selle kunstiline teostus on nõnda palju sõjajärgne Eesti rahvusromantika, et lõhnab nagu vanaema kapp kerge kopituse ja parknaha järele. Sellest, et keskajal voolanuks Tännassilma oja ülesmäge, nagu praegu usuvad laiad rahvahulgad (ja kes hakkab selgitama tektoonikat ja hüdrostaatikat, saab kohe sõimata), seal ka ei räägita. Erinevalt levinud arvamusest on seal Jüriöö ülestõusuks nimetatavast feodaaltülist mitte kaks rida, vaid mitu lehekülge, kuigi mitte rahvusromantilises võtmes „eestlased vs. sakslased” ega poliitilises võtmes „eesti talupoeg vs. saksa mõisnik”. Huvitav, kuidas lihtsustatakse 800 a pärast praegust ühiskonnakorraldust?
Töötlen Šveitsi pilte, õhtul püsib Lr imelikult kaua ärkvel. Valmidusprotsent on nüüd varasema 39% asemel tervelt 40% (varasem 39% oli rehkendusviga, p.o 38%). Esimese kahe päeva piltide asukohad on nüüd käsitsi üle kontrollitud. Lahe, kuidas võtteaja, sõiduplaani, raudtee kaugusteskeemi ja täpse aerofoto järgi saab võttekoha määrata mõne meetri täpsusega (kuigi ma reisi alguses sünkroonisin mõlemad fotokad ja mõlemad mobiilid isetäpsuva käekellaga, läks teiseks päevaks üks mobla sekundi ette ja teine jäi sekundi taha, mis tähendab rongiaknast võetud piltide gpx-asukoha väikest nihet).
* * *
Viimasel ajal vaatan meili nii korra nädalas ning sedasi jäi muu spämmi seas tähelepanuta taolise paljulubava algusega pärl. Minu rõhutus:
Kui tagasi tuleme, kaagutab Hundiveskil kana ja mul tuleb mõte, et kui kanadel oleks ajakirjandus, siis kirjutataks-kaagutataks selles põhiliselt, kuidas keegi missuguse muna munes. Pealkiri võiks ajakirjal olla muidugi Kana24.
Päeval loen („Eesti ajalugu II. Keskaeg”). Kui „rahvakirjanik” end parandanud ei ole, peaks ta seda lugema sunniviisil. Eriti räige kontrast on näiteks tagurliku poliitiku M. üllitatud Lembitu-raamatuga, mille nimetamine ajaloo-, isegi harrastusajalooraamatuks on lihtsalt piinlik. Seevastu Villem Kapi ooperi „Lembitu” (Juhan Sütiste näidendi järgi) headus ei kannata, selle kunstiline teostus on nõnda palju sõjajärgne Eesti rahvusromantika, et lõhnab nagu vanaema kapp kerge kopituse ja parknaha järele. Sellest, et keskajal voolanuks Tännassilma oja ülesmäge, nagu praegu usuvad laiad rahvahulgad (ja kes hakkab selgitama tektoonikat ja hüdrostaatikat, saab kohe sõimata), seal ka ei räägita. Erinevalt levinud arvamusest on seal Jüriöö ülestõusuks nimetatavast feodaaltülist mitte kaks rida, vaid mitu lehekülge, kuigi mitte rahvusromantilises võtmes „eestlased vs. sakslased” ega poliitilises võtmes „eesti talupoeg vs. saksa mõisnik”. Huvitav, kuidas lihtsustatakse 800 a pärast praegust ühiskonnakorraldust?
Töötlen Šveitsi pilte, õhtul püsib Lr imelikult kaua ärkvel. Valmidusprotsent on nüüd varasema 39% asemel tervelt 40% (varasem 39% oli rehkendusviga, p.o 38%). Esimese kahe päeva piltide asukohad on nüüd käsitsi üle kontrollitud. Lahe, kuidas võtteaja, sõiduplaani, raudtee kaugusteskeemi ja täpse aerofoto järgi saab võttekoha määrata mõne meetri täpsusega (kuigi ma reisi alguses sünkroonisin mõlemad fotokad ja mõlemad mobiilid isetäpsuva käekellaga, läks teiseks päevaks üks mobla sekundi ette ja teine jäi sekundi taha, mis tähendab rongiaknast võetud piltide gpx-asukoha väikest nihet).
* * *
Viimasel ajal vaatan meili nii korra nädalas ning sedasi jäi muu spämmi seas tähelepanuta taolise paljulubava algusega pärl. Minu rõhutus:
From: SAATMINE AMETLIK:
Global Trust Turvafirma.
London, Suurbritannia.
[...]
Lugupeetud / proua,
Minu nimi on John Barmani Olen LÄHETAMISE ametnik Global Trust Security Company London UK. Ma sain oma info ajal minu otsing Interneti kaudu. See võib teile huvi kuulda, et mees on rahu ja ma ei taha probleeme, kuid ma ei tea, kuidas te sellesse suhtute, sest teil võib olla topelt meelt. Aga ma ütlen teile, et see on tõeline tegeleda ja sa ei kahetse pärast seda teed tehingu minuga. Loodan vaid, et saame aidata teineteist. Aga kui sa ei taha seda äri pakutakse lahkelt unusta seda ja ma ei teiega uuesti.
3.8.13
L, 2308. päev: uus öökull
Rongiga üle mäe röövlinnuparki. Rong on pikamaarong (neid käib hommikul üle tunni, aga tavaliselt me selle peale ei juhtu). Aknast paistab fotograafile poseeriv noortekollektiiv; kui fotograaf paneb pilli (EOS 1) kotti, panevad hüvastijätuks vanemaid kaelustavad noored enne rongi veel kiiresti ette suitsud.
Röövlinnupargis on lennuplats kerkinud kaks korda kõrgemale mäe otsa kui vanasti (kahtlustan koguni, et see peab küll olema uus plats uues kohas), aga selgub, et ikka on vana. Inimlised ja linnulised esinejad on pooled tuttavad, pooled uued, nagu kolmekuune noor pistrik ja kalkuni või dodo näoga must lind (kelle linnujuht väidab olevat mitte röövlinnu, vaid toonekure sugulase – mispeale arutame, et Soome mingis linnuraamatus olnud liigitatud kured röövlindudeks (söövad ju loomi, järelikult on röövlinnud) ja kas saksa Greifvogel on üldnimetus või taksonoomiarühma nimetus).
Uus esineja on ka kivikakk, keda lastele antakse kinda peal hoida ja viiest lapsest teine leiab, et kui ta kätt pisut liigutab, püüab kivikakk hoida pead paigal, mis tekitab huvitava liikumise. Kivikakk on looduses täpselt sama nunnu kui pildil. Pärast fotodele märksõnu lisades leian, et ega ma kivikakku kunagi varem pildistanud ei olegi.
Lennuplatsi taga metsas kronksuvad rongad, keda algul märkab E ja siis mina ja siis linnujuht, kes märgib, kui vabalt elavad ja Saksamaal siinkandis üsna haruldased rongad eemale lendavad.
Linnuetenduse juurde hoovihm, määrin pingil püksid ära. Imelisel kombel ei saja ei linnuparki ega sealt ära jalutamise ajal. Pärast linnas on tugev hoovihm, mis lõpetab ühe tänavarestorani tegevuse; kui ümber nurga vihmavarjust restoranini jõuame, on tänav tühi ja sees istub mõni mammi, kes seletab, et restoran praegu enam ei tööta, hakkab uuesti alles kella kuuest. E arvab, et äkki on restoranis matus.
Söögikohta otsides käime kõik Väikeseks Veneetsiaks nimetatava ojakalda läbi. Eine leiame pisut sööklataolises söögikohas, kus meie laud on suisa oja kohal ja mille välisukse kõrval seespool on linnavaade, MOBA mis MOBA – mu arust alustas kunstnik lõuendi täitmist jõest (nagu kui modell hoiab käes triikrauda, alustatakse joonistamist tavaliselt ikka just triikrauast ning mõelge ise, mis edasi saab), siis napilt mahtusid ka jõeäärsed majad, aga jõeperve kirikust mahtus ainult pool, isegi kui ta oli üritanud kirikut igatpidi väänata. Kemmerguuksel kaks silti: esiteks et kui külastaja ei ole restorani klient, maksku ta 0.50 € letti, ja teiseks on linnas komme, et kus kustakse, seal ka juuakse (wo man pinkelt, da man trinkt); iseoma tarkusest oleksin arvanud, et joomise füsioloogia toimib vastupidi.
Siis minirongiga ringsõit. Saarejõel on ristluslaevatäis ameeriklasi, need väheke kurvastavad, et jutt on ainult saksa keeles (vedurijuhil on näo ees mikrofon, esitus on puhtalt elavettekandes), aga siis vaatavad asju nii, nagu ise tahavad – näiteks vedurijuht: „Paremal näete köisraudteed mäe otsa, kust on imetabane vaade!” – Ameerika vanaprouad vaatavad vasakule ja näevad Lidlit: „Näe, siin on pood!”.
Pärast pooleldi eksitava nimega „Bonsai ja Vein” vinoteek, kus eelmised kunded kergelt juba kõiguvad (soomlane ütleks, et neil on kerge kannapõletik). Aja säästmiseks lähtume ostuvalikul siltidest, maitsmata. Nagu pärast veinikirjandusest loeme, on ühel veinitootjal koguni kolm tärni kolmest.
Tagasiteel väikene ekstsess rongidega, sest teada on, et rong T-st tagasi on üle tunni selline, mis peatub pärast T-d igas peatuses, ja ülejäänud ei peatu, ning kui sõita T-sse välja, ei jõua ümber istuda, aga marsruudi poolest sobivaimas peatuses võib jääda nii kuivale, et kõnni või jala (nimim. „Kokemusta on”). No jõuame ja selgub, et järgmine rong jäetakse lihtsalt käigust ära (oletan, et see lebab kuskil kraavis). Asendusbusse ei ole. Bussiettevõtjal EW on 118. liin, mis läheb T. musta värava juurde, aga kuhu täpselt, jääb teadmata, ehkki me intensiivselt uurime ja EW beeže busse mitut silmame. Nõnda et käime linnas ringi ja ootame jaamas.
Rongis (mis on kohalik kiirrong, mis peatub alguses igas jaamas ja siis paneb pooleks maaks uksed kõvasti kinni) näeme see-eest teist ekstsessi, kuidas kolm noort lõugab ja häirib kogu vagunit ning piletit ka ei ole. Vagunisaatja pakub valida, kas anname teid sihtjaamas politseile üle või tõstame lähimas jaamas maha. Rong peatubki suht ei kuskil (kohas, kust algas see matk) ja seltskond tõstetaksegi maha. Nii et, rongis lõugajad, teadke!
Röövlinnupargis on lennuplats kerkinud kaks korda kõrgemale mäe otsa kui vanasti (kahtlustan koguni, et see peab küll olema uus plats uues kohas), aga selgub, et ikka on vana. Inimlised ja linnulised esinejad on pooled tuttavad, pooled uued, nagu kolmekuune noor pistrik ja kalkuni või dodo näoga must lind (kelle linnujuht väidab olevat mitte röövlinnu, vaid toonekure sugulase – mispeale arutame, et Soome mingis linnuraamatus olnud liigitatud kured röövlindudeks (söövad ju loomi, järelikult on röövlinnud) ja kas saksa Greifvogel on üldnimetus või taksonoomiarühma nimetus).
Uus esineja on ka kivikakk, keda lastele antakse kinda peal hoida ja viiest lapsest teine leiab, et kui ta kätt pisut liigutab, püüab kivikakk hoida pead paigal, mis tekitab huvitava liikumise. Kivikakk on looduses täpselt sama nunnu kui pildil. Pärast fotodele märksõnu lisades leian, et ega ma kivikakku kunagi varem pildistanud ei olegi.
Lennuplatsi taga metsas kronksuvad rongad, keda algul märkab E ja siis mina ja siis linnujuht, kes märgib, kui vabalt elavad ja Saksamaal siinkandis üsna haruldased rongad eemale lendavad.
Linnuetenduse juurde hoovihm, määrin pingil püksid ära. Imelisel kombel ei saja ei linnuparki ega sealt ära jalutamise ajal. Pärast linnas on tugev hoovihm, mis lõpetab ühe tänavarestorani tegevuse; kui ümber nurga vihmavarjust restoranini jõuame, on tänav tühi ja sees istub mõni mammi, kes seletab, et restoran praegu enam ei tööta, hakkab uuesti alles kella kuuest. E arvab, et äkki on restoranis matus.
Söögikohta otsides käime kõik Väikeseks Veneetsiaks nimetatava ojakalda läbi. Eine leiame pisut sööklataolises söögikohas, kus meie laud on suisa oja kohal ja mille välisukse kõrval seespool on linnavaade, MOBA mis MOBA – mu arust alustas kunstnik lõuendi täitmist jõest (nagu kui modell hoiab käes triikrauda, alustatakse joonistamist tavaliselt ikka just triikrauast ning mõelge ise, mis edasi saab), siis napilt mahtusid ka jõeäärsed majad, aga jõeperve kirikust mahtus ainult pool, isegi kui ta oli üritanud kirikut igatpidi väänata. Kemmerguuksel kaks silti: esiteks et kui külastaja ei ole restorani klient, maksku ta 0.50 € letti, ja teiseks on linnas komme, et kus kustakse, seal ka juuakse (wo man pinkelt, da man trinkt); iseoma tarkusest oleksin arvanud, et joomise füsioloogia toimib vastupidi.
Siis minirongiga ringsõit. Saarejõel on ristluslaevatäis ameeriklasi, need väheke kurvastavad, et jutt on ainult saksa keeles (vedurijuhil on näo ees mikrofon, esitus on puhtalt elavettekandes), aga siis vaatavad asju nii, nagu ise tahavad – näiteks vedurijuht: „Paremal näete köisraudteed mäe otsa, kust on imetabane vaade!” – Ameerika vanaprouad vaatavad vasakule ja näevad Lidlit: „Näe, siin on pood!”.
Pärast pooleldi eksitava nimega „Bonsai ja Vein” vinoteek, kus eelmised kunded kergelt juba kõiguvad (soomlane ütleks, et neil on kerge kannapõletik). Aja säästmiseks lähtume ostuvalikul siltidest, maitsmata. Nagu pärast veinikirjandusest loeme, on ühel veinitootjal koguni kolm tärni kolmest.
Tagasiteel väikene ekstsess rongidega, sest teada on, et rong T-st tagasi on üle tunni selline, mis peatub pärast T-d igas peatuses, ja ülejäänud ei peatu, ning kui sõita T-sse välja, ei jõua ümber istuda, aga marsruudi poolest sobivaimas peatuses võib jääda nii kuivale, et kõnni või jala (nimim. „Kokemusta on”). No jõuame ja selgub, et järgmine rong jäetakse lihtsalt käigust ära (oletan, et see lebab kuskil kraavis). Asendusbusse ei ole. Bussiettevõtjal EW on 118. liin, mis läheb T. musta värava juurde, aga kuhu täpselt, jääb teadmata, ehkki me intensiivselt uurime ja EW beeže busse mitut silmame. Nõnda et käime linnas ringi ja ootame jaamas.
Rongis (mis on kohalik kiirrong, mis peatub alguses igas jaamas ja siis paneb pooleks maaks uksed kõvasti kinni) näeme see-eest teist ekstsessi, kuidas kolm noort lõugab ja häirib kogu vagunit ning piletit ka ei ole. Vagunisaatja pakub valida, kas anname teid sihtjaamas politseile üle või tõstame lähimas jaamas maha. Rong peatubki suht ei kuskil (kohas, kust algas see matk) ja seltskond tõstetaksegi maha. Nii et, rongis lõugajad, teadke!
2.8.13
R, 2307. päev: ikka kuum
Tõotab tulla väga kuum päev ja hommikul tööle saabudes näen, et toanaaber on kerinud väliskardinad asendisse, et kuum õhk tuleks tuppa. Vat nii juhtub, kui inime koolis füüsikat ei õpi. Mina enam seda selgitada ei jaksa, et teistpidi piilub päike pleki vahelt jah pisut sisse, aga samas plekk ei ole päiksega lapiti ega kuumene ega ole niipidi, et juhiks kuumenenud õhu tuppa. Pigem kannatan nagu Kilpkonna-Tädi, kelle Rebase-Onu oli kogemata heitnud koldesse.
1.8.13
N, 2306. päev: kuum
Omakseid vaevanud küsimusele, kas mul tööjuures toas jahutus on, vastan nüüd, et vist on, sest kuigi täna oli olnud tööl nüristavalt kuum, oli, nagu õhtul lahkudes märkasin, õues veel kuumem.
Subscribe to:
Posts (Atom)
