K, 2305. päev: keeleminut

Eile oli CH piltidest valmis 15%, täna hommikul on aga juba 19%! (Valmis on reede FE-piltide eksport ja laupäeva FE-pildid.)

Loen bussiraamatust (taas on käsil Speeri mälestused, sedapuhku on narratiiv juba 1944. aasta sügises), et kuigi Saksamaa sõjatööstus töötas 1944. aasta sügiseks lõpuks täistuuridel, jõudis uus tehnika rindele mitte kogenud rindeväeosadesse, vaid äsjaloodud väeosadega, kes uue tehnika kohe kogemata ära lõhkusid. Speer mainib näiteks Bitburgi lähedal külastatud väeosa, kus 32 uuest Pantherist läks raudteelt sõjaväljale sõidul katki 10 ja sõjaväljal liiga lagedal sõitnutest kõmmutasid ameeriklased auklikuks veel 15, nii et lahingut pidama jäi järele ainult 7 ning väeosa ülem ahastas, et oleksid need 32 uut tanki antud kogenud tankiväelastele, oleksid nad suutnud nendega teha ei tea mida. Ja kes oli selle totaka mõtte autor? – Muidugi Hitler isiklikult, sest Esimesest maailmasõjast oli talle kui jalaväelasele jäänud kuidagi mulje, et kurnatud väeosale ei tohi uut varustust anda.

E mainib, et joodiknaaber oli talle bussipeatuses kurtnud, et on jälle üksik, et ta poiss-sõber polla teinud muud, kui vahtinud kogu aeg telekat ja hirmsasti joonud. Mina (ehmatades): no see pidi olema alles joomine, et ka joodiknaabri jaoks oli liiast!

Keelerindel avastan, et praegune ülipopulaarne parasiitväljend „aset leidma” (vrd de: stattfinden, en: to take place) saavutas praeguse sageduse alles 2009. aastal. Varem mitte. Sagedust öelda ma ei oska, sest mul olemasolevas materjalis (pisut üle 1 mln sõne viimasest kümnest aastast) on seda kaugelt harvem kui ajakirjanduses (tüve toimu- ja terviksõna aset sageduse suhe on mu materjalis viimastel aastatel üle 15, aga viidatud ajalehes on umbes 5, st mu materjalis „toimuvad” asjad 15 korda sagedamini kui „leiavad aset”, aga ajalehes „toimuvad” ainult 5 korda sagedamini kui „leiavad aset”). Peaks koostama kollakirjanduse stiili uurimiseks IKH-korpuse (IKH = iseäranis kehv hõigekiri). Kui te eesti ajakirjanduskeele pärast veel ei muretse, lugege, kuidas on lehes igasugu tegemist nägudel: link.

T, 2304. päev: pildid?

Kus on reisupildid, küsite muidugi. Tabel näitab, et praeguseks on valmis 15%:

• Viie päeva pilte käsitlen mugavuse mõttes eraldi (Lr-is metaandmete filter, kuupäeva järgi).
• Piltidega toimub järgmine:
1. importimine (mälukaartidelt kõvakettale ja Lr-i);
2. sortimine (mis jääb ja mis kaob);
3. gpx-jälje importimine;
4. asukohtade panemine (gpx-jälje abil automaatne + käsitsi parandamine);
5. liitsäripiltide (FE) toorvõtete eksportimine (tiff),
6. ...kokkupanemine (Photomatix Pro, st Lr-st väljaspool – see toimub palju kiiremini),
7. ...importimine tagasi Lr-i ja vahepealsete tiffide kustutamine;
8. panoraamivõtete eksportimine,
9. ...kokkupanemine (Autostich),
10. ...importimine tagasi Lr-i ja võtteaegade-märksõnade parandamine;
11. märksõnad;
12. ilmutamine (valgetasakaal, perspektiiv, sensorisodi, silmapiir otseks jne);
13. näidatavate piltide valimine (vähemalt kaks albumit: maastikud ja linnavaated; rongi- ja bussiakna vaated);
14. eksportimine feisspukki;
15. eksportimine Flash-galeriiks (internetti) ja jpg-piltideks.
• Need 15 toimingut on mitmesuguse kestusega, mõni kestab mõne minuti, mõni päevi (arvestades Lr-i halba kommet hanguda umbes 100 pildi järel, aga pilte on umbes 2000).
• Valmis on: kõik on imporditud (1); kõik gpx-träkid on imporditud (3). Laupäeva piltide asukohad on pandud (4). Laupäeva liitsäripildid on kõik peale ühe valmis (6), aga tagasi importimata. Nõnda et 5 × 15 = 75 toimingust on valmis 5 × 2 + 1 + 1 = 12 ehk 15%. 
• Enne-ja-nüüd-piltide eksportimine arvestuse sisse ei käi.

Õhtul teen hommikul eksporditud FE-pilte, mis toimub ludinal, kuni E arvuti jookseb ETV veebiülekande peale kinni ning avan sama paha aimamata ka enda arvutis. Teate, mis juhtub? – Mu arvuti läheb nii põhjalikult puntrasse, et ei aita ka tavaline ootamine, kuni saab kinnijooksnud programmid peatada. Kui olen arvutit põrnitsenud pool tundi, toon juurde raamatu (ligi aasta tagasi lugesin sedasi paari nädalaga läbi Goethe mälestused ühes köites, just hanguva arvuti kõrval) ja siis, kui lõpuks avaneb Task Manager – te kindlasti ei tea, aga see on maakeeli Tegumihaldur –, näen selle protsesside loetelust, et Photomatixi töötlemisprotsess on ETV kuvamise peale läinud püsti lolliks, ja kui selle (ja muud tarbetud protsessid, nagu Skype, mis võtab tegelikult jube palju mälu ainult sellega, et istub ekraaninurgas) peatan, hakkab olukord normaliseeruma (st arvuti hakkab mõnevõrra tegutsema) ja ainult poole tunni pärast saab arvuti välja lülitada. (Möödunudaastane kogemus õpetas, et mitte mingil juhul ei tohi kinnijooksnud arvutil vajutada voolulülitit, sest see läheb siis nii kinni, nagu oleks kinni löödud. Nur geduld!)

Nõndap et leian, et eks see ETV veebiülekanne ole saatanast ja küllap on tehtud inimeste arvutite lõhkumiseks.

Nädalavahetuseks plaane tehes selgub, et ees ootab troopiline palavus, 38 °C.

E, 2303. päev: esmaspäev

Üritan hommikul bussis lugeda, kuidas 20. juuli 1944 mäss ebaõnnestus ning kuidas seda nägi Goebbelsi kõrvalt Speer (Goebbels oli ta kutsunud enda juurde), aga keskenduda ei saa, sest bussi tagaotsas on masohhistlik lõngus, kes üritab muusikakrapi abil külvata rahvastevahelist vaenu. Ta ei tea, et isa Fintan Stacki õigeks emuleerimiseks on vaja mitte nutitelefoni, vaid ikka suurt getoblasterit, nii et jungle raputaks seinu.

P, 2302. päev: La Rive Gauche

Pariisis. Minek I klassis, odavam kui tagasitulek II klassis.

Esimene vaatamisväärsus on St-Germain-des-Prés, mis on kohe metroopeatuse kõrval (ja veel rohkem „kõrval” kui Kölni toomkirik on Kölni pearaudteejaama kõrval). Raamatu järgi Pariisi vanim kirik, mida tahmakihi paksuse ja välisseinte viltususe järgi on ka väga näha. (Kiriku nimipühak püha Germanus oli juhtumisi sama Pariisi piiskop Germanus (u 496–576), kes selles esimesena tegutses.)

Selgitavaid kirju ei ole, ainsad kirjad üldse on propaganda, kus Jean-Paul II jagab õpetussõnu lihaliku armastuse teemal (millest paavstil on kahtlemata kõigutamatu autoriteet) ning midagi on öelnud ka John F. Kennedy (aga nähtavasti mitte seda, et kui ta kolm päeva seksida ei saa, hakkab tal pea valutama, nagu ta teatas Briti peaministrile). Nõnda saame alles õhtul teada, et kirikusse on maetud René Descartes, ja alles järgmine päev, et ka hunnik merovingide kuningaid ehk Prantsusmaa kuningakoja esiisasid.

Siis ringsõidubuss, mille piletihind on taas tõusnud. Juht teatab, et tal „ei ole peenraha”, laiutab pisut käsi ja saab sedasi 3 € jootraha. Mõelge, kui palju inimesi talt päevas läbi käib! Usutavasti tahavad paljud materiaalselt vähekindlustatud Pariisi bussijuhid tööle just sellesse firmasse nagu muiste Eestis politseikadetid liikluspolitseinikuks.

Hôtel de Cluny. Vasakul on torn, mille otsast tegi oma kataloogi (1771) jaoks vaatlused maja tollane elanik, astronoom Charles Messier

Seejärel keskaja muuseum, kus kästakse fotokott panna kotihoidu, enne üle küsides, ega seal ole „väärtesemeid, näiteks objektiive”. Asjatundlik kotihoidja! Ei ole, aga pärast meenub, et kotis on pisike tasku umbes viie mälukaardiga. See on siiski hiljem täitsa alles.

Muuseum on põnev ning esindab seda muuseumitüüpi, kuhu on kokku kantud ka suuremaid hooneosi (nt mingi portaal, hauaplaate, Notre-Dame’i fassaadikujude Prantsuse revolutsiooni aegu maha raiutud ja alles 1977 leitud pead). Väga palju plastikat, pildistada tohib.

Mitme kunstiliselt vähenõudliku kujutise juures pomisen „MOBA”. No ei ole võimalik, et ka vanasti oli kõik kunst ainult tipptasemel; ka muiste pidi olema rohkesti halba kunsti, ka sellist, mis küündis halvast kunstist kõrgemale halvaks kunstiks.

Muuseumi põhieksponaat, kuus gobelääni „Daam ükssarvega” on ennistamisel.

Põhjalik tuulamine muuseumipoes (2 raamatut, ehe, pilt). Kemps on täitsa OK, peale selle, et ukse liigutamiseks on vaja toorest jõudu.

Jalutuskäik väidetava papagoipargi äärest mööda, saksa raamatu soovitatud kondiitri Christian Constant’i teetuppa (37 rue d’Assas), mida eile hulk aega otsisin (sattudes alguses tema samuti kondiitrist ja tippkokast nimekaimu hoopis mujal asuva ühe restorani peale) ja mille majanumbrit Maverick ei tundnud (teetuba ei tunne üldse ka tripadvisor.com). Rue d’Assas’l on elanud ja tegutsenud August Strindberg, Joe Dessin ja Léon Foucault, jutustab prantsuse Wikipédia, ning seal avastati Branly efekt (oluline episood raadio esiajaloos), nagu jutustab IEEE pandud silt majaseinal. Inglise Wikipedia mainib, nagu oleks tänavale nime andnud Louis d’Assas’ ainus saavutus jõuda karjuda pimedas enda rinnal vaenlase tääke tundes hädakarjeks nõnda pikk tekst kui „A moi, Auvergne; voici l’ennemi!”, millest võib järeldada, et muiste olid inglise sõdurid õige uimase taibuga, aga prantsuse lehel on juttu pikemalt, koguni noorusest ja lapsepõlvest nagu kangelasele kohane.

Teetoas on võrratud koogid ja mul vaade vaiksele pühapäevasele tänavaelule. Meie söömise ajal käib salatit ja saia ostmas  mitu vana värvikat kundet. Harimise mõttes soovitan eriti käia tutvumas neil, kelle arvates teevad parimaid kooke kohvik Tallinn, Olümpia ja Werner.

Jalutuskäik tagasi St-Germain-des-Prés’ni, uus bussisõit. Mul on omad kõrvaklapid, selguse mõttes pärast punn ainult ühes kõrvas. Fotokas on üle ääre, pildistan vaateid. Pariislaste loomulikus keskkonnas jäädvustamise projekt jätkub järgmisel korral, mul ei olnud sobivat objektiivi kaasas.

Lõpetuseks Rodini muuseum. Mul oli arusaam, et „Mõtleja” (ehk Pikri omaaegse seletuse järgi „alasti mees, kes mõtleb, kuhu ta riided unustas”) on mitu korda pisem. Kujude anatoomia tekitab arutelu. Rahvast kui murdu, suur aed, aga kemmerg rohkem tüüpi „kus s**a ära määrib”. Ennustan, et muuseumipoes müüakse ka mõne tuntud kuju pildiga vannilinu (nagu toimub Beani esimeses filmis; vrd ka Towelie); nii ka on.

Raudteejaamas vokk ja vein (mingi eriti jube valge lake) + mineraalvesi. Pärast rongis uni; muidu olnuks ka raamatulugemine, aga ma ei saa ilma kõiki asju välja võtmata või raamatute vahele pakitud pilti muljumata kotist raamatuid kätte.

Nädalavahetusel tegin kokku ainult tagasihoidlikud 120 pilti, mida Lr nõustub töötlema koguni ühekorraga, vahepeal kinni jooksmata. Ööl vastu laupäeva, kui filmi vaatasime, lasin teha ka varukoopia, mis muidu kestab ligi tunni ja mis eeldab, et Lr peab enne töötama normaalselt, st seda ei saa tegema panna pärast tavalist kasutamist (sest enamasti jookseb Lr kinni) ja spetsiaalselt varukoopia tegemiseks arvutiaega kasutada ka muidu ei ole.

L, 2301. päev: kirjad Atlandilt

Tänast päeva iseloomustas kolm seika:

• Viietunnine ootamine lennujaamas, millal läheb esimene buss tagasi. Kahju, et bussil ei ole vahepeal peatusi, muidu oleksin kõndinud paarkümmend kilomeetrit järgmisse.
• Unevõla tasumine ehk lipsamine tagasisõidubussi esimesel võimalusel, bussijuhist võimalikult kaugele, tool alla, pea nurka, et saaks rahus võimalikult pikalt magada.
• Tore portugali restoran D. maantee ääres. Söök maitsev ja rohke, teenindus sõbralik.

R, 2300. päev: she was a sorry girl

Haruldane ekskursioon kuninglikus palees (neid tehakse aastas ainult mõni nädal), mida vürtsitab giidi selline „inglise” keel, et paneb rühma sageli kulme kergitama (here you can see 43 cards on the wall) ja itsitama (she was his first woman). E, kes käis seal teise giidiga eelmisel nädalal, teab rääkida, et pool juttu jäi rääkimata, nagu et see valitseja, kelle järgi on nimetet punane sild, kohandas Napoleoni kingitud gobelääne teise seina jaoks sobivaks kääride abil. Endiste ja praeguste valitsejate nimedes ei või olla päris kindel, nii omistatakse praegusele kroonitud peale sama eesnimi kui ta isal ning suurel pildil olevast Katariina II-st saab kolmandal mainimisel hoopis Katariina III (some say she killed her husband, heh heh – you can believe what you like). Teine sage retoorikavõte on stiilis this was given to him by X who... who was the one who gave it to him – mis kas on mingi mõtlemistakistuse sümptom või siis näitab halba ettevalmistust või halba keeleoskust. Nagu mainitud, oli giidindus meil koolis kutseõpetus ja kuskil esimese kolmandiku järel, kui giid on näidanud arsenalis metssea- ja elevandipüssi ning nentinud ambude kohta, et tema küll ei tea, kes nendega lasi, märgin E-le, et ma ei tea, mis hinne oleks meil pandud, kui oleksime sedasi puterdanud kodulootunnis.

On jube kuum ilm, turuväljakul on skautide kokkutulek koos välikemmergu lukus ukse taga lõhkuvate ja ihuhädasid kanalisatsioonikaevu tegevate lastega ning Vabaduse puiesteel on täna sipelgate lennupäev (kes tahab imestada, et sipelgas lendab, mõelgu enne pisut sipelgate bioloogia üle järele).

Õhtu lõpetuseks järjest Skyfall (kogu film) ja Johnny English Reborn (alguskolmandik). Kuivõrd teine tehti enne ja esimene järel, võiks arvata, et esimene on teise antiparoodia.

N, 2299. päev: kõigi maade koonrid, ühinege

Toimetan parajat pusserdist ja viis sekundit enne selle valmimist see kaob... koos minu toimetustega. Tekstitoimeti elustub ja pakub väidetavasti uusimat varukoopiat, mis aga on ajast, kui olin jutus teinud ainult kaks esimest muudatust. Küsin itiabilt, äkki nad leiavad uuema varukoopia, ja seni asun aja säästmiseks isikliku mälu abil kordama juba tehtut. Itiabi mässab pool tundi, aga ei leia. Selleks on mul pusserdisest valmis kolmveerand ja ütlen, et ärge rohkem suskige, muidu kaob ka mu uus ponnistus.

Tekstitoimeti teatas, et oli parandanud varukoopias stiile, mis viitab tuntud odavtõlketarkvarale, musjöö Ch. kuritahtlikule loomingule, millega saab tõlkida lihtteksti ja äärmisel juhul RTF-teksti, aga mis teeb keerukama vorminguga failidega sada imet, solkides ära selle stiilid. Mul on musjöö Ch. irvitav nägu püsivalt silme ees. Peaasi, et hästi odavalt saab, eks ju...

K, 2298. päev: tagasi

Reisult tagasi, järgmine päev kohe tööle (salasõnad meeles ei ole). Küll see reisikirigi tilkuma hakkab.

Nagu varem mainitud, olin printides-lõigates-kleepides valmistanud taskuraamatu Observe the Protuberances, mida kandsin üldiselt taskus või käes ja üritasin teha uusi pilte täpselt samadest kohtadest kui mituteist aastat tagasi. Nende valmimiseks läheb ports aega ja kuidas neid pildipaare avaldada, ma veel ei tea. Võib-olla siin natuke ja ülejäänud spetsiaalses blogis (neid on vast sadakond).

Üldisi tähelepanekuid:

• ligi kahe aastakümnega on puud kasvanud kõvasti, ehitatud on uusi maju, ehitatud on suisa uus 50 km kiirraudteelõik, raudteede äärde on ehitatud müratõkkeaiad (esimeses kahekordses rongis istusime allkorrusel, mis viga me enam ei korranud), raudteejaamadesse on põrandale joonitud nn pimedarööpad, jaamades on rongilt bussile astumine asendatud jaamaaluse tunneliga
• FR jaamas on maaliinide bussijaam viidud jaama eest jaama taha maa alla ning senine piletikassaga tunnel on asendunud maa-aluse ostukeskusega
• BE karud ei ela enam augus, vaid nüüdisaegses suures karukoplis, kus nad saavad ronida, ujuda või lihtsalt varjuda ning inimesed ei saa enam neile pähe tatistada ega kõik inimesed ülalt alla vaadata
• ZH trammid on viiejaolised, kliimaseadmega, madala põrandaga, isegi 6. liinil, kus muiste sõitsid eriti vanad kahe vaguniga parsad (mida oli lausa valus vaadata, sest 6. liin läheb alt jõe äärest mäe otsa loomaaia juurde, kõrguste vahe 200 meetrit)
• Uetlibergi otsast on mets maha võetud, et vaadet saaksid nautida ka kartlikud inimesed ilma raudtorni ronimata (torn on stabiilsem kui, ütleme, Viidumäe torn ja ei kõigu, trepiastmeid on 189)
• mitmes kirikus (BE Münster, ZH Fraumünster, Grossmünster) on pildistamine ärakeeldud
• Victorinox (ja ilmselt ka Wenger) on üle riigi ühtlustanud nugade hinnad. Muiste maksis mu Swisschamp kõige vähem 67 (GE kellapoes) ja kõige rohkem 116 sFr (ZH Limmatquai suveniiripoes) ehk erinevus oli 73%, aga nüüd on ühe margi kõige suurem hinnakõikumine, mida näeme (huvi pärast vaatame kõikjal, mis see massap), ainult 12%
• see-eest on postkaartide hinnad karanud lakke: vanasti oli tavaline hind 0.30...0.60 sFr, aga nüüd on 1.20...1.50 sFr ja mõnel pool ka 2 sFr (kõige odavamad postkaardid on muidugi kohas, kus seda aimata ei oskaks: Pilatuse otsas, 1 sFr)
• rahvusmuuseumi hoiuruumi põrandale pillatud PL-CIR-filter jäi terveks
• 17 mm (27 mm efl) asendis objektiiv on oluliselt kitsama vaateväljaga kui vanade piltide 24 mm
• põhjalik ettevalmistus (sh koos möödunud aastal puudunud liikumisaegadga ühest kohast teise) tasus ära, graafikust olime taga kõige rohkem 8 minutit ja ees kuni kaks tundi, jõudes näiteks BS–FR sõiduks tund varasemale rongile ja lisades ZH-s ringikolamisele ka laevasõidu Limmatil
• ZH kunagine elumaja on minu ajast korrastamata (v.a köögirõdu avamine, mida näitas nägemisteravuse piirilt binokkel Uetlibergi otsast 5,3 km kauguselt), aga et palju aastaid mööda läind on sellest a’ast, on vaatepilt üsna troostitu
• ZH on vallutanud jalgrattad; kuidas jalgratturid saavad hakkama üsna vahelduva reljeefiga, nad ei ütle
• turistide üleüldine päritoluline koostis on muutunud
• eesti keelt ei kuulnud kuskil, soome keelt ühe korra, vene keelt peaaegu iga päev (v.a vist laupäeval maal)
• ZH jaama all kaubanduslinnakus enam plaadipoodi ei ole
• FR kunagise ühika tänavanimi on muudetud, selle ette on ehitatud klaasraamatukogu ning – kogu reisi parim nael – selle söökla on nüüd restoran!!

T: ZH

Vast eilse äikese tõttu on täna tiba jahedam kui eile.

Hotelli õpetlikud sildid jätkuvad allruumis, mille ühes nurgas on fuajee ja teises söökla: „Hommikusöögilaua toit on ette nähtud ainult söömiseks kohapeal”, „Iseenesest mõista on hotelli raamatud ette nähtud lugemiseks ainult hotellis”. Hommikusöök on kesine, soovitud teed ei saagi.

Telekast ilmateadet otsides saame teada, et Inglise kuninglik maimuke sündinud.

Kui kaheksast linna peale läheme ja võtme ära anname, kargab onkel peaaegu tänavale järele ja küsib, kas me olime ainult ühe öö või mitu. Hotelli kumbki teenindaja saksa keelt eriti rääkida ei taha.

Trammi ja bussiga sõit kunagisse õpingukohta. Õppehoonetele on peale kirjutatud lühendid, püstitatud on seletav metallmakett ja sõjakangelaste monumendi mõõtu seletus, kus on mis. Minu omaaegne tegutsemiskoht on seniajani olemas. Kuigi õppetöö on alanud ja õppehoonetesse sisenemine oleks seetõttu ilmselt võimalik (olin Šveitsi suvesemestri olemasolu reisi plaanides unustanud), ei usu ma, et keegi mind veel mäletaks, sest mu tollased juhendajad on parimal juhul pinsil ja lambist pakuksin, et praegust professorit mäletan ma rohkem võtmes, et käis ringi mootorrattarõivis ja rääkis täiesti arusaamatut saksa keelt, sest soomlasena ei pannud ta rõhku kunagi mujale kui sõnade esisilbile. (Kontrollisin nüüd. Mu vahetu juhendaja, kes tollal oli dotsent, on nüüd professor. Mainitud soomlane oli kunagi vahepeal, pärast tollase professori pinsile minekut, abiprofessor, aga praegu enam ei ole, ja mis tast saanud on, ei oska ma otsida, sest ei mäleta ta nime. Vana professor peaks ka veel olema elus, sest tema nimi on emeriitprofessorite loetelus.)

Mitut hoonet minu ajal ei olnud. Tean tollast konfiguratsiooni hästi, sest teadmata, kas 27. detsembril on tööpäev või mitte, ronisin kogu meie kaksikhoone perimeetri poole sääreni lumes läbi ja kontrollisin, kas mulle igaks juhuks antud välisukse võti midagi ka avab, nagu see oli olnud mu alma mater’is, kuni ülikool varuväljapääsust käimise ära keelas ja kõikvõimalikke trikke tegi, et sundida meid käima õppehoone peauksest, kuni algas elektroonikaajastu ja õppetooli uksele pandi elektrooniline lukk, et viipa kaarti ja käi sisse-välja, nii palju kui tahad.

Jala eelmisse bussipeatusse, kus on tegutsev lehmalaut ja asfaldil sõnnik. Tagasiteel saame kuulda, kuidas kuskil on olnud trammiavarii ja 10. tramm poolteist tundi enam lennuväljani ei sõida (minu ajal ei sõitnud ta sinna üldse) ja kuidas lennuväljale soovijad peavad minema lähirongiga. Seda teadet kuuleme päeva jooksul veel, kus me ka ei liiguks, nii et paari tunni pärast kuuleme ka, mis asjast sai. Nii et Šveitsi ühissõidukisüsteemi operatiivteadete süsteem kah ära näidatud.

Trammist väljume peatus enne hotelli, sest seal on pood, kus ma põhiliselt käisin. (Nagu selgus palju hiljem, elas poest üle tänava, kvartali sügavuses, 50 m kaugusel omal ajal Schrödinger, võib-olla ka tema kass või siis mitte.) Marki Coop. Teine lemmikpood oli (kui tulin linna poolt, nt kevade poole Zürichi murde kursuselt) suur Coop jaama juures jões, ning kaubamajataolise hoonena sai käidud Löwenplatzi Migroses (mille fassaadil toretses maailma lippude igavene väljapanek, N. Liidu lipp nende seas) ja Bellevue mingis väikekaubamajas. Nagu muiste ETKVLi poed, oli Coopi kaup vähe parem kui Migroses. Jõe äärest oli vaja kaup kohale käristada lihasjõul (kõrguste vahe oli oma 40 m ja miskipärast peaaegu kunagi ei sõitnud ma seda trammiga – allapoole minnes kindlasti mitte, sest jala sai kiiremini, nt jaama tavaliselt 6–8 minutiga ja ükskord suisa 4 minutiga, olles trepil jooksmisega väga-väga ettevaatlik). Mehhiko korterinaabrile sünnipäevaks ostetud kast Coca-Colat oli pärit just samast jõepealsest Coopist (sest Migros müüs ainult Pepsit).

Muistne kodupood on kõvasti laienenud. Tollast lemmikšokolaadi enam ei ole, lemmikkrõpse on, aga kole suures pakis, mida ei ole kuhugi panna. Veiniriiul on, koos siltidega, leian sealt muistse lemmiku Aigle’i veini ja ühe Zürichi kantoni veini, aga mitte Vully veini. Seega on kõik minu ostud kaks veini. Järgmine klient on tudengineiu, kes ostab kaks õuna (kummalgi vöötkoodiga silt küljes). Kell on kümme hommikul.

Poe ja korteri vahel oli vanasti mitu raamatuantikvariaati, millel oli komme jätta nädalavahetuseks kõnniteele kast „Gratis”. Ühest on pärit muljetavaldav raamat „Swahili für die Reise”, mis osales tudengiühingust jutustanud filmi käsikirja kirjutamisel (film paraku tegemiseni ei jõudnud, sest kellelgi ei olnud endal ega võimalust laenata videokaamerat). Vahepeal on nn Leen Kullmanni tänav (kus hiinakas oli muistse töökaaslase kaitsmise järgne pidu ning mille hinnad olid huvitaval kombel täpselt samade numbritega kui hiinakas ühel teisel maal ühes teises, aga neli korda lahjemas vääringus). Selle järel väike tänavajupp, kus minu ajal ei olnud tänava poole midagi (linnapoolse maja uksekellade juures oli küll silt, et maja sees kuskil (korteris) on üks kolmest Zürichi vene õigeusu kirikust – Jumalaema Kaitsmise e Pokrovski kirik) ja talve 2 + 4 + 2 lumepäeval olid hanged, aga kus nüüd on neljakümne meetri peal neli söögikohta.

Hotellist üle tänava psühhiaatriakliinikus on täna trummipäev.

Asjad kokku (nüüd enam me mõlemad lifti ei mahu, lähen alla jala), trammiga jaama, kotid kappi. Aega kaheteistkümneni (mil plaan näeb ette minna rahvusmuuseumi) on nagu muda, mis on kavas sisustada linna vaatamisega, st sõites ringi trammiga. Nõndap kõnnime esialgu pisut peenel äritänaval Bahnhofstrassel (endine linnamüüri vallikraav, mis seletab, miks algab vasakul suht äkki vanalinn). Selle lõpus on järve ääres Bürkliplatz, mille äärest läheb mõistliku aja pärast liinilaev otse rahvusmuuseumi juurde.

Järves laevad, pardid, suplevad mustvaresed.

Laev on hästi madal, et mahuks madalate sildade alt läbi. Teekonnal on kaks vahepeatust, mida kuulutab naisjunga, nii et mets ja maa väriseb. Lõpp-peatuses tahan seda püüda videole, aga ta ilmselt näeb, et ma filmin, ja teatab peatuse peaaegu normaalse helivaljusega.

Rahvusmuuseum, mis Zürich Cardi kehtivusajal tasuta. Kotid (sh käekott) kästakse panna kappi. Minu fotokotti mitte, aga panen vabatahtlikult, pillates muide PL-CIR-filtri maha, mis muide jääb täitsa terveks, kuigi mul lõid muide põlved vedelaks.

Endine Šveitsi rahvusmuuseum (Schweizerisches Landesmuseum) kannab nüüd pärast mõne muuseumi ühinemist nime umbes nagu Zürichi Šveitsi Muuseum (Landesmuseum Zürich). Ümberehitamine käib, osa ekspositsiooni on kinni, osasse ei jaksa minna.

Ajaloo väljapanekus nimetatakse CH põliselanikeks kelte ja kõiki hiljem saabunud rahvaid sisserändajateks. Uuema aja sisserändajaist saab teada, et Tina Turner on nüüd Šveitsi kodanik ja elab Küsnachtis*, mis on Zürichi eeslinn muuseumist 8 km kaugusel – ega me lehti ei lugenud, nii ka ei teadnud, et alles väga hiljuti olid Zürichi järve ääres olnud ta pulmad ja kogu järv oli pandud kinni. [Selle uudise allikas ei olnud teadnud, et Tina Turneri maja ongi järve ääres.]

* Selle loo kirjutamise ajal oli algul Google Mapsi link otse majale. Aga samas noh, eraelu puutumatus. Võite guugeldada kümme sekundit ja leida konkreetse maja ka ise. Siis vähemalt olete selle leidnud ise ja mina teid kaasa aidanud ei ole (nagu mitukümmend aastat tagasi kasutati potentsiaalselt solvavate netiütluste peitmiseks primitiivset krüptimisviisi ROT13, mille avamine oli kerge, aga mis veeretas vastutuse kirjutajalt lugejale: ise avasid, järelikult tahtsid teada, järelikult oled solvumises ka ise süüdi).

Muuseumis on kõik lahtine kraam ringi seatud, kirikusuurusest kesksaalist on tehtud Šveitsi müütide saal. Akendel on paksud varjekiled, õues oleks nagu äike või päikesevarjutus.

Siis jaama alt Migrosest mineraalvesi. Veine ei ole, millega seoses meenub, et voh, vein oligi peale Coca-Cola see teine asi, mida seal ei müüdud. Vanasti oli kogu ZH kandis ainult kolm tillukest toidupoodi, mis olid pühapäeviti lahti (+ jaamatunneli toiduautomaadid), aga võib-olla on nüüd olukord leevenenud.

Võileib ZH jaamapingil kemmergute vastas. Kemmergutega on mõistlik korraldus, et kabiinid on uniseks, aga samas on pissuaaridele eraldi välississekäik, kohe koridori otsas, mis tähendab, et üsna mitu naisolevust sammub sealt peaaegu sisse, aga peatub siis kõheldes. Pärast veel jäätis. On väga palav, isegi varblastel on.

Pikk viietunnine rongisõit tagasi, millest veedame pool tundi BS jaamas. Olin tagasisõitu plaanides imestanud, et eks see kahtlane ole, et BS-st sõidavad Prantsuse rongid jaama Prantsuse osast (Bâle SNCF), mis on muu jaama (Basel SBB) osa, aga eraldi perroon. Selgub, et ZH poolt tulles peatub rong algul Basel SBB-s, laseb väljujad maha, minibaarikäru pannakse ka maha, CH vedur haagitakse küljest, käivad isegi koristajad, siis pannakse uksed kinni ja nihutatakse rong kaksssada meetrit edasi Bâle SNCF-i, kus haagitakse külge teine vedur ja tulevad peale uued reisijad. (Veduri vahetamises ma väga kindel ei ole, aga seisvast rongist käis läbi veduri haakimise jõnkse.) Maad mööda minnes on vahel riigipiir ja tollikontroll. (Tegelt hästi läks, sest BS jaam ehitati veel linnamüüri ajal ja Elsassi raudtee läks läbi raudteevärava, mis avati ainult rongi läbisõidu ajaks ja pidi olema eriti suletud sõja, ülestõusu või katkuohu korral.)

GPSi kätte ei saa, kirjutan piltide pärastiseks lokaliseerimiseks üles jaamanimesid ja kellaaegu. Prantsusmaa jaamades on sildid ainult raudteega rööbiti, kohe raudtee kõrval ja väga väikesed; kesse neid mööda tuiskavast rongist näeb!

Tänane läbisõit: CH-s rongiga 88,5 km, trammiga 6,0 km, bussiga 8,2 km, laevaga 2,2 km. Jala 4,8 km. CH-st tagasi rongiga 368 km.

Kogu reis kokku: rongiga 1411 km (sellest CH-s 622 km), trammiga 21 km, bussiga 84 km, laevaga 22 km, jala 45 km. Fotosid 2213 võtet, heliülesvõtteid 39’ 12”.

E: LU–ZH

Hommikul enne kukke, koitu ja hommikusööki jaama. Kotid kappi, kerge eine ja automaadist lähirongi piletid. Rong on rahvast kahtlaselt täis, mu pildiraamatus on sõidust kaks vaadet, millest ühe õiget kohta ei leia üles (alles augustis reisipilte märksõnastades meenub, et see ei olegi võetud rongist, mis on selles kohas tunnelis, vaid jalgrattalt) ja teine on teisel pool (aga kinnitan, et muistsest tühjusest ei ole seal alles midagi).

Kahe rongi vahel on aega 13 minutit, millest piisab, et kõndida mägiraudtee jaama, vahepeal seista kahe inimese pikkune piletisaba ja osta piletid.

Pilatuse otsa viib Pilatusbahn, mis on nn hammaslattraudtee (Zahnradbahn, rack railway; ärge uskuge „Tehnikasõnaraamatut”, mis luuletab vasteks „teatud köisraudtee” – köit ei pruugi olla üldse), täpsemalt Locheri süsteemi hammaslattraudtee, kus rööbaste vahel on selgapidi koos kaks lapiti hammaslatti ning rongi all nende kummalgi küljel äärikuga hammasrattad: hammaslattide alused äärikud hoiavad rongi rööbastel ka järsul kaldel, kus muidu kargaks hammasratas hammaslatilt minema). Suurim kalle on 48% ehk 25,6° (samas kupees istuvad väga laheda jutukõlaga šveitsi vanamehed, kes ka ei tea, mida tähendab kalle protsentides). Et asi oleks selgem, on iga lõigu kalle märgitud raudtee kõrvale postidele. Rööpmelaius on 800 mm, maas (mitte ballastil, vaid klambritega kohe kalju küljes) olevat sajandivanused algsed rööpad (pärast remonti pöörati tagurpidi, käivad veel sajandi).

Pilatusbahni rongid on ühe vaguniga, istume rongi alumises otsas, kust on parim võimalik vaade alla orgu (noh, koos alumise juhiruumi sisemusega). Aken on lahti ning poolel teel saab telefon GPS-signaali kätte, nii et enamik fotosid saab pärast asukoha automaatselt (vähemalt raudtee pikisuunas; põiksuunas on signaal kohati peegeldunud nõlvadelt). Sõidu mõnel kilomeetril näeb, kuidas lehtmets muutub segametsaks, siis okasmetsaks (kuusikuks) ja siis puudeta tundraks.

Esimese rongi peale pingutamine tasub igati ära. Rahvast on võrdlemisi vähe (st rongis on vabu kohti ja üles läheb vist ainult üks rong). On noori matkajaid, matkavarustuses sõdureid ning pensionäre kiivrite ja köitega. Matkajad lähevad vahepeatuses maha. Oodatakse teist, laskuvat rongi ja saab näha Pilatusbahni märkimisväärseid pöörmeid (kus pöörang on jupp raudteed, mis pöörleb ümber pikitelje: ühel pool kaardub raudtee paremale ja teisel pool vasakule).

Pilatusbahn, Ämsigen

Täpsemini on Pilatus kogu mäe ehk massiivi nimi; selle tippudel on eri nimed: kõrgeim on Tomlishorn (kus otsas on radar), jämedaim on Esel, ilmajaamaga on Oberhaupt, sadul Eseli ja Oberhaupti vahel on Pilatus-Kulm, sellest lõuna pool teisel pool raudteed olev nüri tipp on Matthorn jpm. Luzerni järv (Vierwaldstättersee) on 433 m ümp ja Tomlishorni tipp on 2128 m, mis teeb suhteliseks kõrguseks jalalt mõõdetuna 1695 m. (Tänapäeval arvutatakse mägede suhtelist kõrgust (prominence) kuidagi teistmoodi, vist kõrgeima kuru suhtes ja see olevat Pilatusel 585 m, aga mille suhtes, ma ei tea; ütlen ausalt, et ma ei saa meetodist aru, sest Alaskas asuva McKinley suhteline kõrgus arvutatakse miskipärast mingi Nicaragua kuru järgi.) Põhja poole on maastik võrdlemisi madal ja Pilatus paistab seetõttu eriti kõrgena. (Nimi tuleb keskaegsest ladina nimest Mons pileatus, pragunenud mägi, mille enamasti ekslik rahvaetümoloogia seostas pärast ladina keele taandumist, kui napakas see ka ei tunduks, mõistagi hoopis Pontius Pilatusega.)

Mäe otsas on nähtavus napivõitu, Titlis (27 km) hästi ei paista ja ei paista ka Gr-Mythen (33 km), rääkimata Jungfrau massiivist u 50 km kaugusel. Põhiline vaateplatvorm on saanud toeka klaasserva ja, nagu näib, ka lisakorruse, kus alguses võib vaadet imetleda tuuleta ja klaasseina tagant. Muiste oli serv vaba ja selle peal sai istuda (ka jalad väljapoole – võimalik vaba langemine ei ole lõuna poole eriti suur, alla kümne meetri).

Takkajärele võin kahetseda, et ei võtnud kaasa dosimeetrit, nagu algul plaan oli, et näha, kui palju on mäe otsas looduslik foon suurem kui all orus (õhk hõredam, kosmiline kiirgus lähemal). Või baromeetrit. Pilatus ei ole nii kõrge (raudteejaam 2073 m, Oberhaupti tipu ilmajaam 2106 m – reisilennukites on lennukõrgusel kuni 2400 m kõrgusele vastav õhurõhk), et tekiks hapnikuvaegus (üle 3000 m), aga äkiline ülesminek (rongiga 40 minutit) võib tagada, et organism kohe ei aklimatiseeru (hapniku osarõhk on u 80% sellest, mis merepinna kõrgusel, aga kopsudesse jõuab ainult pool) ja füüsiline pingutus on raskem kui all.

Pilatus

Kolan mäe otsas ringi ja eriti naudin Oberhaupti otsas veedetud veerandtundi teist maailma, kus on avarus, alpiniidu lilled (nurmenukud, meelespead, mingid kollased lilled), nendel palju huvitavaid putukaid. Ei ole küll alpihakke, kelle muiste sai meelitada isegi käe peale, aga kostab suht tundmatuid linnuhääli, mille algul arvan kuuluvat suurpiiritajale; pärast allatulekul näen alpihakke lennul.

Allasõit on loogika vastaselt aeglasem kui ülessõit. All jaamas näeme hirmsaid rahvamasse (bussid, laev). Wikipedia kirjutab, et Pilatusbahn suudab mäe otsa tirida ainult 340 inimest tunnis. Laeva andmeplaat kirjutab, et laev võtab peale 700 reisijat (kuigi ei käi iga tund). Bussid ja rongid ka. Nii et tipphooajal on garanteeritud mitmetunnine saba.

Vahepaluke: Hiina turistid

Tundmatu turundusgeenius on viimase paarikümne aastaga kohale meelitanud Hiina turistid. Tänu läänemaailma soovile toota odavalt on kakskümmend aastat kantud Hiinasse väga palju raha, hiinlased reisivad nüüd mööda maailma ringi ja toovad seda raha tagasi. Ja hiinlasi, nagu teadis juba RL, on kõige rohkem („...ja meid, eestlasi, natuke vähem,” jätkus tema kuulus sentents). Selleks ei ole tarvis olnud teha muud, kui lisada Pilatuse logole ja vaateplatvormi põrandale lohe. Kus on lohe, sinna tuleb ka Hiina turist – lihtne! Seda saaks edukalt rakendada ka näiteks Saaremaa turundamisel, kui soomlaste huvi on hakanud põlvkonnavahetuse tõttu lahtuma. Koht lohe mõtteliseks paigutamiseks on? – On. (Tänu Lennart Mere raamatutele on see koht Kaali.) – Hiina keele õpetus kohalikus koolis on? – On. – Hiinlased pika bussisõiduga harjunud? – On. Nii et arendajad ja turundajad, miljard turisti ootab!!

Pärast 50-minutist ootamist laev tagasi Luzerni. See 50 minutit oli jäetud puhvriks, kui esimese rongi peale ei oleks jõudnud; varuvariandina saanuks Luzerni tagasi muidugi ka rongiga, aga noh vaated, vaated.

Laev on tagasisõidul Luzerni poole täitsa tühi (ülakorrusel on nii umbes viis inimest + kaks teenindajat + kapten, allkorruselt paistab kokku umbes kümme). Sõidame nimelt ülakorrusel I klassis, sest on ju imelik, et sõida mägede vahel, aga laevalaele ülespoole vaatama ei pääse.

Luzernis asjad kapist ja Zürichi rongile; peaaegu unustan osta piletid.

LU ja ZH vahel on teatavasti asula nimega Zug, kust käivad läbi nii ZHst lõuna ehk Gotthardi poole minevad kaugrongid kui ka ZH–LU rongid, kus 1435 vajus tollasest kolmest* tänavast üks koos majadega järve ning millest muiste teadustati rongis sulnilt meine Damen und Herren, der Zug fährt Zug ein. Mul on kaasas helisalvesti, olen märkinud Zugi jõudmise aja ning täheldan, kui vara öeldakse peatust ette (2 minutit), ning hoian siis salvestinupul sõrme peal. Aga võta näpust: nüüd öeldakse ainult tõsine nächste Station: Zug.

* Zähringeni vürstid asutasid XII saj mitu samalaadse kavatisega linna, kus tüüpiliselt oli linnamüüri sees kolm rööbiti tänavat (sh Murten ja Bern), turuplatsi asemel oli üks tänav laiem, aga samas asutati Zug alles XIII saj algul.

Zürichisse saabumine meenutab kõvasti esimest Zürichisse saabumist. Esimeseks jaama turistiinfost Zürich Card 24 (saba on üle veerand tunni). Siis trammipeatusse ja trammiga mäe otsa.

Esimese asjana teen omaaegsest kodutänavast mõne ülesvõtte, ning siis hotelli, mille ainus valikukriteerium oli jah see, et omaaegne kodumaja oli sellest viis maja edasi. Kui booking.com arvustust küsib, siis ütlen, et ei soovita. LU hotell oli selle kõrval täitsa kompu ja FR hotell kah OK. Toavõtme peab andma hotellist lahkumisel vastuvõttu, mida soodustab ka umbes veerandkilone metallkänkar võtme küljes. (Kas olen siin rääkinud, kuidas mu alma mater’is käis loengus tsingist rääkimas tsingitööstur, kaasas raske tsinkmuna, mida me pidime käes kaaluma ja massi koos nimega kirjutama paberile, ning kõige õigemini arvanule lubas ta nahkkindad ning ma kirjutasin pulli mõttes ka sajandikgrammid ning järgmine tudeng vaatas seda paberilt nähes imestades mu poole selja taha, aga mu hinnang oli muidugi täitsa viltu ja nahkkindad sai üks neiu, kellel oli nii väike käsi, et töösturi pakutud kindad olid liiga suured ja ta pidi saatma väiksemad postiga? No nüüd siis olen!)

Hotelli lift on üldiselt sihuke, et kaks inimest mahuvad küll sisse, aga ilma kottideta ja viimane peab väljuma tagurpidi ning mitte samast seinast, kus allkorrusel oli uks. Mis tähendab ka, et lifti neljast seinast kaks on avatud ja sõitja vaadaku ise, et vastu seina ei puutu. Silt hoiatab, et liftil olevat mingid andurid, aga mu insenerisilm ei märka midagi rohkemat kui seesama silt ja mustkollane hoiatusteip liftipiitadel. Isegi vanas „Galactica”-s läksid vähemalt uksepiidal tuled põlema, et siis ei saanud sealt inimene nagu läbi.

Silt hotellitoas manitseb külalisi olema hotellis sama keskkonnahoidlik nagu kodus – ärge jätke telekat ootele, ärge jätke laadureid pistikupesadesse, ärge kütke tuba soojemaks kui kodus, ärge peske rohkem kui kodus. Toa ja vannitoa põrand on algselt olnud samal kõrgusel ja lävepakuta, aga vannitoa plaatimisel on selle põrand saanud toapõrandast 2 cm kõrgemaks.

Nagu tänapäeval ikka, algab pärast hotellituppa saabumist roomamine mööda mööblitaguseid ja seinaääri, otsides vabu pistikupesi, kuhu pista laadima telefonid (mul 2, emal 1), varuaku (mul 1), AA-akude laadur (emal 1), 40D akude laadur (mul 1) ja S95 akude laadur (mul 1). Mõlema fotoka akude korraga laadimist piirab, et olin ettenägematus säästutuhinas kaasa võtnud kahe laaduri peale ainult ühe toitejuhtme (lühema). Leian toast ja vannitoast kokku umbes kaheksa vaba pistikupesa (need on ennenägematul kombel kolmikutena) ja need on õnneks sihukesed, kuhu läheb sisse ka normaalne pistik (kuskil eelmises hotellis oli kaks eritüübilist pesa koos).

Hotellist ZH palavusse naasmisel juhtub kogu reisil ainus kord, kui oleme graafikust maas, tervelt 8 minutit.

Kunagise kodumaja poole astudes tunnen kõrvaltänavast ära maja, kus elanud umbkeelse 97-aastase* tädi juurde soovis kolida korterikaaslane Abdul, sest seal olnud üür väiksem, ja kutsus mind kaasa tõlgiks, aga tädi kinnitas Abduli nähes, et ta „ei saa aru”, ning ka mina laitsin mõtte maha, et mida umbkeelne Abdul teeb, kui ükshommik on tädi surnud, mis 97 a vanuses on vägagi tõenäone, kuidas ta mõtleb suhelda omakste ja ametivõimudega? Abdul ainult naeris.

* Võib-olla oli ta vanus 96, ei mäleta, vaatan tolleaegsest kirjavarast järele. Igatahes ainult mõni aasta puudus sajast.

Maja on lagunenud. All korrusel oli mingi tudengiabi kontor, kus eestoas töötas Zürichi stipendiaate hooldanud tädi Elisabeth Schn. ja tagatoas istus raudukse taga kontori teine töötaja Miličev, kelle ülesanne oli pidada sõjaväekohuslike tudengite registrit (mis arhiiv kaheldavasti paiknes meie köögirõdu all) ja kanda hoolt, et keegi teenistusest ega kordusõppustest kõrvale ei jääks. Aga postkasti peal on nimed ning ei Schn.-i ega Miličevi seal enam ei ole. Praegu on häbenemata, lausa akna peale kirjutatud, et kontor vahendab tudengitele majutust (vanasti oli selleks rohkem nagu ainult sees seina peal tahvel). Maja postkastil on samuti nimed ning oletatavasti elab mu toas nüüd lätlane. Šveitsi mõttes kolmandal korrusel elas muiste majaomanikust vanamees koos koera Cindyga; postkasti nimesiltide järgi enam mitte.

Muistset igahommikust ülikooliteed imiteerides jala mäkke lähimasse trammipeatusse. Räägin pärimusloo, kuidas tramm vabajooksuga mäest alla sõitis (kõigepealt aga vaadake kaarti).


Suurenda
See 1960. või 1970. aastatel juhtunud lugu on jõudnud kirjasõnasse õpikus „Zürityytsch” (esmatrükk 1977). Juhtunud, et depoost (nähtavasti Ircheli depoost Winterthurerstrasse ja Irchelstrasse nurgal, sobivasti mäe otsas) varastas purjus seltskond öösel trammi ja sõitis sellega linna poole. Esimene kilomeeter (Winterthurstrasse) kena keik, aga siis tuli kõvasti kaldu Universitätsstrasse kilomeetrine sirge. Seltskond polevat teadnud, kuidas trammi pidurdada, niisiis hakkas tramm koguma hirmsat kiirust ning nõnda jõudis kätte väike kurv Sonneggstrasse nurgal, kus Universitätsstrasse muutub Rämistrasseks. Kurv ei ole eriti suur (mingi 30° ainult), nõndaviisi ei paiskunud tramm ümber, vaid sõitis sada meetrit rööbaste kõrval mööda asfalti suhtelises sirgjoones edasi, üle Tannenstrasse ristmiku ja selle trammitee, ning sai pidama alles ETH peahoone sammastes sealt vähe edasi. Trammivargad ei mõistnud sõidu lõpus juhiruumist pageda ning nõnda üks neist kokkupõrkes ka hukkus.

Märgitagu, et olen ka näinud, kuidas Universitätsstrasse sirgest sõitsid õhtul vabajooksuga alla tulukestega rulluisutajad (oli kunagi selline harrastus), neljakesi, üksteise järel, üksteisest kinni hoides, huilates.

Paar nädalat mu ZH-elu lõpus elas endises mehhiklase toas ameerklane Jim (kes on kogu tollasest CH-õpinguseltskonnast ainus, kellega praegu veel kontaktis olen; Jim on praegast keemiaprofessor). Jim läks kohe ZH-sse saabumise päeva õhtul ümbruskonda jalutama, aga eksis ära. Kui ta mitme tunni pärast tagasi jõudis, kurtis ta: tänavad on risti-rästi ja kõik tänavanimed kõlavad ühtmoodi – muudkui -strasse ja -strasse!

Kõnnime trammipeatusest mööda Universitätsstrasset alla ja ETH hoone juures selgub, et see on lahti. Kõnnime peahoonest läbi, mida saadavad meenutused kursusest „Mõlema maailmasõja ajalugu”, mis toimus ebainimlikul kellaajal 8.00 ja mille kõik ülejäänud kuulajad olid sõjaväelased. Üritan meenutada, kus oli kassa, kust stippi maksti (sularahas, millega sõitsin esimese asjana kohe trammiga pangakontorisse ja panin arvele).

Zürich, Polyterrasse 2.3.1996

Zürich, Polyterrasse, 22.7.2013

Linna pool on Polyterrasse, kust teen paar linnavaadet (mida enam suurt ei ole, puud on kasvanud ette) ja kus kohtame esimest igavest tudengit, kes on läinud kuuma päikese käes hulluks (CHs on õppeaastas kolm semestrit, juuli keskel on just alanud suvesemester, õppehoonete ümbrus on tudengeid paksult täis).

Alla linna aparaadiga Polybahn. See on köisraudtee (Standseilbahn, funiculaire) ehk selline mägiraudtee, kus keritakse edasi-tagasi pikka trossi, mille kummaski otsas on rööbastel vagun. Poolel teel mööduvad vagunid üksteisest. Polybahni möödumisteel on Abti pöörangud, kus kummalgi vagunil on kohtamise väliskülje pool ratastel rööbastel hoidev äärik (mis tavalisel raudteel on ratastel seespool) mõlemal pool rööbast ja teisel poolel on rattad üldse äärikuta ning nõnda ei ole pöörangul liikuvaid osi üldse vaja.

Linnas on kavas umbes kilomeetrine jalutuskäik mööda jõekallast (vasakut, mis sel kellaajal on varjus ja vaated avanevad alla päikest (ehk siis ei ole vastuvalgust, nagu on sellel tuntud pildil, mis pannud maailma fotograafid peaaegu minestama). Marsruut on Central (seal kaks vaadet samadest kohtadest kui muiste), paremkaldal järgmise sillani (Mühlensteg), sealt keskelt vaated, edasi Limmati varjulisel läänekaldal. Rudolf-Brün-Brückelt vaated ülesvoolu (vanu vaateid on kahest kohast, mille täpselt üles leian), siis Schipfe ja selles värskendus restoranis Schipfe 16 (kus mina näen linnamelu ja ema näeb väga pakse kelnereid). Siis Lindenhof, vanalinna vanima osa pisitänavate sasipuntrast läbi Peetri kirikuni (see oli muiste remondis, kaheksameetrised kellasihverplaadid olid joonistatud tellingukatetele; ma ei olnud seal sees käinudki). Tagasi õuepalavusse, uuesti läbi pisitänavate (ei leia Thermengasset, aga see-eest näib olevat kõikjal pesupoode ning kunstigaleriisid, ühe akna peal on lausa koerakunst). Siis edasi käik piki jõeäärt (Wühre) järgmise sillani (sekka vahepeal Grossmünsteri ja gildimajade vaateid), siis Fraumünster (kus sees enam pildistada ei tohi, aga kus on alati paksult ameeriklasi). Selle ristikäigust leian üles nn „klorofüll-lapsed”, millest ometi kord pilt (olen blogi pildid mitu korda läbi otsinud, aga ei leidnud, et oleksin selle üles riputanud [hilisem lisandus: leitud!]).

Pese selga hoolega, muidu tuleb koolera selga vetikas

Piki Münsterbrücket üle jõe, seal korraks suveniiripood (kust ostan juurde marke!), siis Grossmünster (kus kah enam ei tohi pildistada). Selles näitan nn Guido mõõka (selle kohta oli mul ka mälestus, et olen selle vana foto siia üles pannud, aga ei leia; panen aga uuesti!), krüptis küsib jaapanlane, kas välja pandud monstrum on Karl Suure tornikuju originaal; kahtlane, sest silt ütleb, et on.



Guido mõõk, 21.10.1995. Pühendet kõigile, kellele on õpetanud füüsikat Guido V., sest füüsika on kõige alus 

Seejärel Niederdorfstrasse kogu pikkuses, mis – nagu selgus alles märksõnastamisel augusti keskel – koosneb tegelikult kahest või kolmest tänavast ja vähemalt ühest vahepealsest väljakust. Centralist jälle tramm hotelli.

Hotellist õhtupoole jala 9. trammi peatusse ETH ette. Näitan aknast ülikooli ja selle kunagist saksa keele maja (kus tutvusin asjaolusid rohkem teadmata kahe teise saksa klassikalise huumoripalaga, „Im Spielzeugladen” ja „Marzipankartoffeln”), samuti kunstihoonet. Bellevuest jala (ootamatult paljude inimeste vahel sagides) Stadelhofeni jaama, mille maa-aluses osas võtsin nüüdisarhitektuuri jäävustamise nimel kunagi koguni kümmekond pilti, aga mis jäävad nüüd uuesti jäädvustamata. Stadelhofeni all oli pisike pood, kus müüdi mingit saksa musta leiba. Muiste oli kogu Zürichi kandis ainult kolm toidupoodi pühapäeviti lahti: pearaudteejaamas, Stadelhofeni jaamas ja lennujaamas, kõik tillukesed. Peale selle oli pearaudteejaama all tunnelis mitu tavaliste toiduainete müügiautomaati.

Stadelhofenist mõneminutine maa-alune rongisõit pearaudteejaama. Uurimistöö oli enne reisi põhjalik, aga jäi tähele panemata, et Stadelhofenist tuleb raudtee Zürich HB ühte serva ja Uetlibergi raudtee läheb teiselt poolt, vahepeal on kakssada meetrit jaama-alust ostulinnakut (mis on muistsete aegadega võrreldes paisunud palju kordi).

Ühel siinmaisel kunstnikul on kunstiprojekt, kuhu saab saata üheksal teemal postkaarte kogu maailmast. Teemad on muidugi sihukesed, et tee või tina või otsi tikutulega. Jaamatunneli ühest raamatupoest ma ühe teemakohase postkaardi ka leian, aga kassasabas seistes meenub, et müntidest ei jätkuks ja rahakotis on ainus rahatäht 100-frangine, ent rahaümbrikus peaks olema veel mõni 20-frangine. Seega kougin taskust mõne päevaga põhjalikult räbaldunud ümbriku ja õngitsen sealt raha. Müüjad vaatavad hinge kinni pidades ja ettevaatusega (näe, hull tulnud poodi vms).

Õhtusöögi söömakoht on Viini kogemust arvestades kinni pandud. Kohaks on restoran Uetlibergi otsas, kuhu viib Uetlibergbahn, Euroopas järskuselt teine laiarööpmeline adhesioonraudtee (st raudtee, kus rong ronib mäkke hammaslatte või trosse kasutamata; suurim kalle 7,9% ehk 4,5° – tsaariaegsetel Eesti laiarööpmelistel raudteedel olnud suurim kalle 0,4...0,5% ehk 0,2...0,3°, muidu tavalistel raudteedel normaalselt kuni 3% ja Lissaboni trammil kuni 13,5%). Uetlibergi ülemine jaam on küll remondis, aga Zürichi ühissõidukite leht lubas, et „juuli keskel” saab valmis. No selgus (ainsa paha üllatusena kogu reisil), et jaam on remondis ikka veel ja jala tuleb ronida mäkke palju rohkem kui muidu (aga, nagu näen pärast Google Earthi profiililt, ka muidu tuleb ronida ligi sada meetrit).

Uetlibergi otsas seisab rauast torn, mis on, nagu mainitud värsketes reisimuljetes, palju toekam kui nt Viidumäe torn ega kõigu. Vanasti seisis torn metsa sees, aga nüüd on tornikartlike inimeste heaks mäelaelt mets maha võetud (tornitrepp on kohati väga lage, mis paistab eriti allatulekul, aga õnneks on inimese peopesad tehtud nõnda, et higistena hoiavad raudkäsipuust paremini).

Aknast lehvitab Tina Turner

Kiidan nähtavust, sest muiste ZHs veedetud üheksa kuu jooksul paistsid lumised Alpid (70 km) ainult kahel korral (nagu ka FRs oldud kolme kuu jooksul paistis Jungfrau massiiv (68 km) ainult korra). Algul arvan, et ei paista, et isegi nagu tänahommikune Pilatus ei paista (44 km), aga siis vaatan ja mõtlen, et mis suur üksik mägi see siinpool vinet ikka muud olla saab, nii et paistab vägagi hästi. Täna hommikul seevastu oli Pilatuse otsast nähtavus kaunis kesine; muiste ainsal korral oli sihuke, et vabalt paistis ära 87 km kauguselt Säntis; täna pidi pingutama, et näha Titlistki (27 km). Silmapiiril kagusuunas paistavad lumised mäetipud; eks mäed ole eri suundadest vaadates erineva ilmega ja võhikul neid pärast pildi järgi tuvastada võimatu.

Restoranis (kus on rahvast palju, aga mitte liiga palju) ütleme, et laud kinni pandud. Küsitakse, kas õues kõlbab. Kõlbab; kõrvallaudades eriti ei suitsetata ja tuul on meie laua poolt. Söök on OK, teenindus kiiduväärt, veinimenüü väidab veinikeldris olevat toodangut kogu viimasest poolsajandist ning mõne veini hind on koguni neljakohaline. Aga palava päeva tõttu rahuldume hoopis mineraalveega.

Löön kemmergu uksega kulmu katki. Rong läheb iga poole tunni tagant; jõuame alla jälle arvatust kiiremini (nagu üleeile Gruyères’is) ja ootame pingil, nähes esimest korda ka Šveitsi sääski (oleks pidanud kaasas olema ka nahkhiireandur). Tagasi linna, kus pulbitseb pearaudteejaama öine melu.

Seejärel, vähe aega pärast hotelli jõudmist, algab äike.

Tänane läbisõit: rongiga 139,3 km (sh mägiraudteedega – Pilatusbahn üles ja alla, Polybahn alla – 8,7 km), laevaga 20,2 km, trammiga 3,1 km. Jala 12,4 km.

P: FR–BE–LU

Hotellist ära, ajakavast ligi pool tundi varasema rongiga Berni. Saan raudteesillalt vajaliku pildi.

Esimene koer BE jaamas on Berni karjakoer. Seal asjad kappi ja kohe linna peale. Jaamaplats on kaetud tervenisti klaaskatusega.

Tohutu seljakotiga hiinatar tahab pilti. Pärast näeme teda purskkaevude juures palju kordi veel, aga siis enam ei näe. Vahest said tal imelikud poosid otsa ja ta läks häbenedes vasakule ära.

Kogu Berni vanalinn näib olevat üles kaevatud. Õigemini on üles kaevatud ainult üksteist jätkavad Spitalgasse, Marktgasse ja Kramgasse, aga et see juhtumisi on just vanalinna põhiline liiklussoon ja tee jaamast karude juurde, ei saa sellest üle ega ümber. Kaaristu all kõnniteed ja vaateaknad on puutumata. (Kaaristu alla GPS-signaal hästi ei tule.)

Bärenplatz ja ehitusplanguga varjatud Käfigturm, siis piki järgmist üleskaevatud tänavat edasi. Zytglogge juures saab meid kätte Vene ekskursioon, kes kulgeb juhtumisi samal marsruudil kui meie ja kelle eest ennist üritasime põgeneda. (Märkigem ka, et Zytglogge on just seesama kell, millest trammiga mööda sõites tekkis Albert Einsteinil relatiivsusteooria mõte.)

Zytglogge pilti oskab leida igaüks! Siin on see teistpidi.

Kaks tursket daami rikuvad kauni vaate, sest ühel on seljas läbipaistev võrkpluus ....uäääh.



Bern, Kramgasse

Edasi kõrvaltänavas raekoda, siis tagasi Kramgasse ehitustandrile ja peagi jõuame vanimasse linnaossa Nydeggi, millest 1191 (täpsemini Nydeggi linnusest, mille bernlased vähem kui sajand hiljem maatasa lõhkusid) hakkas välja kasvama Berni vanalinn (ja ikka piki jõevahelist neemikut edasi: Zytglogge ja Käfigturm on eri ehitusjärkude linnamüüri väravatornid (1220 ja 1260); viimane linnamüür (1346) oli raudteejaama kohal, jaamatunnelis on värava ja linnamüüri alusmüürid ja püha Kristoferi hiidpuusliku pea).

Üle vanalinna idaosa maanduvad Bern-Belpi poole mitu väikest lennukit. Jões ujuvad kaks hullu. Üks hakkab äkki tegema meeleheitlikke tõmbeid kaldast eemale – ja nii viib tugev vool ta Untertorbrücke sillasammaste vahelt ilusti läbi.

Jõekääru välispervelt kaunis vaade (selgub, et olen muistsed vaated võtnud kaugemalt, kui praegu jaksaks ronida; täpset kohta ei leiagi). Samas pargivad turistibussid, puude vilus pingil istuvad vene mehed (üks meist: näe, bussijuhid; teine: hoopis viina võtvad meesturistid, kes ei viitsinud linnaekskursioonile minna; esimene: sellises eas vene meesturiste ei ole).

Nyddeggbrücke kaugmises otsas on kuulsad Berni karud. Vanasti elasid nad, nagu loomaaiakarud ikka, karuaugus (isegi Mäekalda tänava loomaaias oli karuauk), aga nüüd on auk tühi. Inimesed vahivad ent hoopis teisele poole – selgub, et sinna on ehitatud nüüdisaegne suur karuaedik, kus karudel on ruumi, õhku ja voolavat vett.

Postkaardid, väike puhkus. Sillalt kaunist vaadet pildistades määrin vasaku peopesa varesesitaga.

Mööda Junkru tänavat toomkiriku poole (otsides kaht ammu pildistatud maja). Enne kirikut kisab mingis ainejoobes isik, võib-olla kujutledes, et räägib sugulastega, aga telefonita.

Bern, Münster. Rong sõidab jaama.

Seeba kuninganna ja kuningas Salomon

Vuntsidega ingel Ehitaja

Münsteris sees on tänapäeval pildistamine keelatud. Väidetavasti viimase kujuderohke gooti peaportaali kujude värvigamma meenutab kurba kinopilti „Altar ja Sadolin ehk Lase loovusel lennata” (2005), aga üksvahe see umbes nõnda oligi (nagu ka Rootsi tuntuima laeva sajad kujud olid uute andmete järgi kriiskavalt polükroomsed, mitte kullatud). Toomkiriku kõrval Münsterplattform, sellelt kaunis vaade alla jõele. Alla tänavale on 30 meetrit, vahepeal on vahepeale paigaldatud allakukkumis-/-hüppamisvastased võrgud. Pläfa on ehitatud ekskavaatori- ja buldooserieelsel ajal, sellest kaevati 1986 tugimüüri remontimisel välja reformatsiooni ajal toomkirikust auku heidetud keskaegsed kujud.

Platvormi nurgas kiriku kõrval on avalik kemmerg, mille sabas näeme seismas täna juba õige mitu korda nähtud vene ekskursiooni (ja neid näeme täna paar korda veel).

Edasi sild (Kirchenfeldbrücke), millelt kaunis vaade vanalinnale. Parlamendihoone ette platsile on sillutise sisse monteeritud nähtamatud purskkaevud, mis purskavad hoomamatus rütmis, aga nii, et peale jooksvate laste saavad märjaks ikka ka nende hooletud vanemad.

Siis jaama tagasi, eine, asjad kapist.

Edasine rong on tühjavõitu (lähirong), kiire, varsti peale lageda peale jõudmist hakkavad silmapiirile kerkima päris mäed. Thuni kole suur torn vilksatab ainult hetkeks.

Spiezis tuleb istuda ümber, vahe on 15 minutit. Postkaardi olen kirjutanud igaks juhuks valmis, aga putka kohalike postkaartidega on ka. Veedame veerandtunni jaama taga kaunist vaadet imetledes.

Thunersee, sõitva rongi aknast

Järgmisest rongist avaneb hunnitu vaade Thuni järvele (uputatud laskemoon pildile ei jää). Üldiselt oleme rongides vaatega arvestanud ja istume ikka õigel pool. Aken on pärani ja saan suure fotokaga väga ägedaid pilte. Rongi- ja bussiaknast tehtud piltidest peaks tegema omaette albumi.

1990. aastatel saabus Zürichist Tallinna ninasarvik ja ninasarviku liikudel olevat šveitslased pakkunud, et eestlased, teil on meri ja meil ei ole, andke natuke merd meile. Eesti loomaaednikud vastanud, et kaup saab tehtud, kui šveitslased annavad aga vastu ühe korraliku mäe. (Sama mure vaevab ka hollandlasi, kuigi ninasarvikuta – nad tahavad mäe ehitada. Mägi muidugi saaks kole raske ja vajuks maa sisse, mistõttu pakutakse, et mägi tuleks ehitada seest õõnes.)

Aga see mõniteist kilomeetrit saab otsa ja saabub suurevõitu jaam Interlaken Ost, kus lõpeb laiarööpane raudtee ja tuleb ümber istuda Luzerni ekspressile, mis tõotab pakkuda veel ägedaid vaateid nii mäe jalamilt kui ka kurult. Mis aga plaanides pisut nagu kahe silma vahele jäi, oli rahvarohkus – nimelt on peaaegu kõik kohad broneeritud. Leiame õigel pool ühe vaba pingi, esialgu seljaga sõidusuunas, aga teatan, et ei ole häda, Meiringenis vahetab rong sõidusuunda. Siis valgub rongi kaks Hiina ekskursiooni ning sõit võib alata. Seekord on vaadata kaunis Brienzi järv ja selle taga müürina päris Alpid (ühe otsas neist on Šveitsi lennuväe polügoon, mis on Euroopas üks väheseid kohti, kus lennukid saavad maapinda kõmmutada ning kus oktoobriti peetavat efektseid õppusi).

Brienzer See

Meiringenis keerab rong otsa ringi, laseb kõhu alt välja hammasrattad ja ronib üle Brünigi kuru, kaldudes algul taha- ja pärast ettepoole nii viltu, et mõlemal korral kukuvad Hiina kohvrid ümber. Muidu ega nii palju hiinlasi korraga ole ma hulk aega näinud. Interlakenis esimesena rongi karates (et saaks istuma õigele poole) nägin kõikjal silte, et vaguni n – 4 kohta on reserveeritud umbes nagu Jing Mingpao juhitavale rühmale kuni Brünigini, mis on just poolel teel. Lohutan, et pärast on lahedam. Jing Mingpao rühm sõidab aga edasi Luzernini ja jätkab huvitava vaatepildi pakkumist: näiteks mida teeb 0,25 l Löwenbräud rahvavabariigi poja sees ja põrandal, kuidas perroonile väljuvad metalliseeritud päevavarjudega hiina prouad, kuidas ilmselt on hiinlasi majutavad hotellid ilma kempsuta, sest nad kõik üritavad käia rongikempsus. Üks hiina poisike üritab kusta prügikasti (nähtavasti mõnel pool maailmas tavaline), aga ta lastakse sabas vahele. Sabas seisab ka pidžaamas tütarlaps. Rongis magamisvaguneid ei ole.

Brünig-Hasliwil, plekist varjudega hiina prouad

Luzerni eel tuleb peale ka kohalikku rahvast, aga neile enam vabu kohti ei ole.

Luzernis sedastame, et rong oli jahutusega. On palav, linn jalutavaid inimesi täis. Interlakenis leidmatu postkasti pärast postitamata kaart saab posti nüüd. (Pärast linna peale minnes näeme, kuidas seda tühjendatakse – pool tundi kastile märgitud kellaajast hiljem!)

Pisike nunnu hotell (zum Schlüssel) on vanalinna servas, väga vaikne ja ukse kõrval on muret tekitav silt, mis kell vastuvõtutöötaja hommikul tuleb ja mis telefonilt teda muul ajal kätte saab. Ema soovitab, et äkki on uks lahti. Ongi. Vastuvõtulaud on trepikojas Eesti mõistes teisel korrusel. Seal ootab meid hotellitöötaja, küsib, kas me ta e-kirja ei saanud (ei ole lugenud, mul ei ole arvutit kaasaski). Alles pärast kogu reisilt naasmist nägin, et ta oli selles kirjutanud, mis kell ta tahab lahkuda, et me saabuksime kohale enne seda; aga no juhtus, et ta ootas meid lahkesti poolteist tundi.

Praegune hoone on ehitatud 16. sajandil, selle põrand on viltu, pistikupesi vähevõitu ja vannitoakapp seina sees. Kohe hotelli vastas on klooster, mille kell paugutab iga veerand tunni takka kuni üheteistkümneni, algab jälle kella kuuest. Platsil kohe akna all plädiseb purskkaev.

Toavõti on peen, väikese kiibiga kohe võtme sees (mitte eraldi suure plönnina nagu Mustamäe majade välisustel). Enne linna peale minekuks väljumist ja kindlusevärava taolise ukse kinnilaskmist kontrollin, kas võti ikka avab. Võtme küljes on vanaaegne võti, ilu pärast.

Luzerni suht kompaktses vanalinnas on vaatamist väärt kaks puust silda (juba keskajal oli Luzernis mõnesaja meetri peal enneolematud neli silda; ega Reuss mingi väike jõgi ka ole, et sild sellest üle ehitada oleks lihtne – aga siinkandis on suurtel jõgedel sild mõnel pool mitmekümne kilomeetri peale). Ülemise, 1993 põlenud silla (Kapellbrücke) uued osad on juba tumenenud, vahet saab ainult koiaukude puudumise ja siledama töötluse järgi ning selle järgi, et sarikate vahel varem olnud 111 ajalooteemalise maali seas on suuri lünki. Põleva silla fotoga postkaarte enam ei ole. Silla tulekahju filmis keegi videole, mida kasutati tuletõrjes õppematerjalina.

Luzern oli muiste vähe lähemal kui Basel, nii et sattusin sinna mõne korra rohkem kui kolm korda (aga sama stipendiumiga Luzernis õppinu olevat sama ajaga käinud Zürichis 22 korda). Aga samas ikka õhtul või läbisõidul, nii et vanalinna olen näinud varem ainult pimedas ja fotosid ei ole (ühe tänavavaate märgitud asukoha leian olevat vale, sest sealt kohast on vaade teistsugune).

Luzern, Zunfthaus zu Pfistern

Luzerni vanalinnas on mitu „raskelt tätoveeritud” maja, mis oleksid nagu kandnud pikka vanglakaristust maooride juures. Vanalinna alumise silla (Spreuerbrücke) küljes on vesiveski, praegu mingi väga kavala turbiiniga (langus on väga väike) pisike elektrijaam. Silla sarikate vahel on surmatantsupildid.

Edasi Reussi vasakkallast pidi hotelli poole tagasi, Tripadvisori soovitatud söömakohtade poole. On restoran Taube, aga selle ees kummaline H₂S-hais; pärast selgub, et tänava all voolab kunagine Solgi-Neeva. Taube on katnud lauad kohe jõe äärde, kus mul avaneb vaade kauguses terendavale Rigile, selja taga on paisu ülevool ja vasakul käel teisel pool jõge suplejad (alguses koos uudishimuliku luigega). Käeulatuses jõepiirde küljes on päästehaak, ühes sildiga, et iga väärkasutust karistatakse.

Päev oli kole palav ja ketsid (Meindli A-klassi ketsid) on liiga tihedad (eriti tänu reede hommikul katkenud vasakule paelale). Kratsin vasaku jalalaba pealse katki, mille külge ülejäänud kahel päeval sokk hüübib ning edasi on nädalajagu päeviti peal plaaster. Peale selle tegin vastu karedat taskuserva katki ka sõrmepealse.

Tänane läbisõit rongiga 164,9 km, läbikõnd jala 9,7 km.

L: FR

 

Fribourg, hotelliaknast

Hommikul hotellis hommikusöök, siis jaama ja kantoni päevapilet (kassast). Vaja on 7+ tsooni piletit, aga massin küsib, kuhu sõidame. Algul on vaja sõita ühele ja pärast teisele poole ja ma ei tea, kas kaugeim sihtkoht prinditakse äkki pileti peale ja siis seleta, miks sõidan algul nagu valele poole. Kassaonu küsib ka ja noogutab mõistvalt, kui ütlen kantoni kõige kaugema sihtkoha nime. Pärast loen tsoonide kaardilt, et läbisime kokku 30 tsooni.

Ilm keerab 30 minutiga laiast päikesepaistest pilviseks.

Esimene sihtkoht on väikelinn Murten Murteni järve kaldal, mille vastaskaldal terendab Vully viinamägi. Kui Šveitsist veine eksporditaks, oleks see nimi tuntud ka kaugemal.

Jaamaputkast postkaart, kohe posti. (See tuleb kõige kauem, 9 päeva.) Vanalinnani jõudes olen ilmselt nii elevil, et keeran fotokanupu valesse asendisse ja teen mõne pildi mingi väga veidra programmiga, mida ma ei ole vist kasutanud kunagi (olen sellest east juba väljas).

Murteni vanalinn koosneb kolmest rööpsest tänavast säilinud linnamüüri sees ja meie õpperühmas D3 tegi omal ajal palju nalja, et Murteni prantsuse nimi on Morat, mis nimi oli ka ühel meie Türgi päritolu rühmakaaslasel (kirjutan Türgi suure tähega, sest viitab riigile – kui õigesti mäletan, oli Morat vist rohkem nagu kurd). Morat saabus meile alles poolest semestrist ja Murteni ekskursioon oli olnud kohe teisel nädalal, aga sellest hoolimata hakkas Morat omandama üha kindlamalt hüüdmine Murten.

Kauni kõrvaltänava pilt jääb tegemata, sest just sel hetkel seisab (profiilis, sirgelt, kõht üle värvli) seal minuvanune onkel ja kohendab pükse. Pildid kaunilt linnamüürilt jäävad ka tegemata, sest unustasin järele uurida, kust sinna saab. Mälupilt ütles, et umbes sealt, kus oli see pükstega onkel, aga kohapealne vaatlus näitas teisiti. Pärast saan teada, et hoopis saksa kiriku tagant. Kauni peatänava pildid see-eest tulevad nagu miskad.

Murten FR, Hauptgasse ja Berntor

Peatänaval on postkaardipood, mitu kohvikut ja apteeki ning püssipood, aknal mingi iidne gangsteristiilis püstolkuulipilduja, millest ei saa aru, kas see on makett või järeletehtud või taastatud vana. Šveitsis on taoliste asjavärkide peatänava poes müümine täitsa tavaline, püssipoe vaateakendel ei ole isegi trelle, igas külas on ka lasketiir, kus härrad käivad pühapäeviti kõmmutamas. Samas kuigi sõitsime nüüd ringi nädalavahetusel, me mõnd suurema pilliga härrat lasketiiru poole minemas ei näinud, nagu olin näinud paar korda muiste. Meenutatagu CH sõjaväe korraldust, kus seitsmekohalise elanikearvuga riigi kuuekohalise arvuga rahvaarmee tähendab sõjaväekohuslase kodukapis mundrit ja automaati (ning kuni 2007 ka laskemoona*), et need oleksid varnast võtta, kui ta läheb igal aastal 3–4 nädalaks kordusõppustele või peaks äkki puhkema sõda. (Die Schweiz hat keine Armee, die Schweiz ist eine Armee!)

* 2007–2010 korjati u 200 000 laskemoonakarpi sõjaväekohuslastelt tagasi. Operatsioon oli väga edukas, kaduma oli läinud ainult 1047 karpi (0,5%).

Suveniirnuga on püssipoes ainult aknal, mistõttu tuleme tulema, aga leiame kõrvaltänavast juhuslikult Victorinoxi poe.

Pääseb ka linnuse hoovi peale. Linnuses on seniajani kohaliku haldusvõimu keskus (perekonnaseisuamet jpt). Traditsioon jätkub.

Tund tillukeses Murtenis saab otsa ja rong sõidab tuldud teed tagasi. Istume nüüd teisel pool, vaatame teisi vaateid. GPS-signaal tuleb aknast läbi.

Kahe rongi vahel on pool tundi aega. Käime korraks hotellis millegi järel või midagi ära panemas, teen aknast veel pilte.

Edasi teise lähirongiga. Poolt teed (otsa Romont–Bulle) ei ole ma varem sõitnud (muiste sõitsime Bulle’i vahet bussiga). Esialgu istume vaadete suhtes valel pool, aga asume ümber, eriti kui kuskilt tuleb hirmsat haisu – selgub, et minu selja taga magab sõjaväelane ja pussutab.

Bulle’is on väikene nõutus, kus on bussiperroon (samas on kui muiste, aga nüüd viib sinna tunnel ja perroonide kohal on katus, mida muide Google’i aerofotol veel ei ole). Järgneb kaunis bussisõit mööda Jauntali, üha kõrgemaks ja kitsamaks org läheb. Jaunis lõppes mul muiste kolm matka ja küla sobib näidata üsna eheda mägiküla näitena.

Jaun FR, matkarajad

Jaunis on kahe bussi vahel aega tund ja kümme minutit. Märkmikus on mõni foto, peamiselt maanteelt (ühe asukoht on märgitud natuke ja ühe teise oma radikaalselt valesti); need vaated jäädvustan kümne minutiga, edasi on vaba aeg. Ajahammas on Jauni omajagu muutnud: hotellis laul vaikind on, aknal on silt, et üürida, puhvetiterrassil täielik vaikus; külaelektrijaama juurde on kerkinud kaks uut maja; ühe maja akendelt on kadunud ja teise akendele ilmunud lillekastid.

Külapood on mahukas ja letil on dateerimata ajaleheväljalõige, et juba loo ilmumise ajal oli poemüüja pidanud seda 42 aastat järjest. Ka meile müüb postkaardid, jäätised ja mineraalvee maestro ise.

Tagasi Bulle’i koos bussitäie mitu päeva mägedes matkanud algkoolilastega (telgid, kiivrid ja õpetajal rännukepi otsas kitsekolju). Pärast pool tundi Bulle’is. Linn on vähe kaugemal, kui mäletasin, ja rahvast on palju rohkem kui muiste udusel sügishommikul. Linnuse hoovi peale saab (vanasti ei saand). Ka see tegutseb edasi algses funktsioonis nagu Murteni linnus – siin on politsei.

Tuvastan õhtuks (mil rongist bussini on aega 4 minutit), kuhu tuleb rong ja kust läheb buss, et ei peaks jooksma vaatama jaamahoone tabloolt. Punktuaalselt sõitvate ühissõidukite korral (siinmaal kehtib see aga ainult rongide kohta, sedagi osaliselt) ei ole ümberistumiseks tõesti vaja rohkem aega, kui kulub ühelt perroonilt teisele kõndimiseks, aga kuivõrd viimase kahe aasta jooksul oleme olnud raudteejaamas sageli kolmveerand tundi enne rongi väljumist („igaks juhuks”), vajab selline äkiline tempo taasharjumist. Asjadest ette rutates öeldagu, et esmaspäeval on kahe rongi vahel 13 minutit, millest täielikult piisab 150 m läbimiseks ja mitme inimesega piletisabas seismiseks.

Gruyères’i rong on kitsarööpmeline, nupuga. Vaguniaknad on pärani, saan suure fotokaga efektseid pilte (mille lokaliseerimisega näen pärast palju vaeva, sest gpx-jälg oli teises kantonis). Tamburis on mingid usuvennad, kellel kukub ainsas vahepeatuses kitarr uksest välja, ning Gruyères’is hakkavad nad tegema jõu ja ilu numbreid ratastooliga.

Gruyères FR

Gruyères on tuntud peamiselt oma augutu, aga suht haisva juustu poolest. Juustutehas (La Maison du Gruyère) kohe jaama kõrval on muutunud suureks turismikeskuseks. Vana lehmapiltidega müüri asemel on nüüd klaassein, tohutu nännipood ja [juustu]restoran. Piletiga koos antakse kummalegi pakk juustu (sees kolm eri laagerdusajaga tükki) ja öeldakse, et täna tehas seisab. Pakk saab külmikusse alles õhtuks, mil juustutükkide alla on nõrgunud pisut rasva. Edasi aga on juust kuumaga kotis ning teisipäevaks on sellest välja valgunud vist kogu rasv. Süüa ei julge, viskame lõpuks ära.

Audiogiid on stiilis „mina olen lehm ja kas teadsid, et piima lüpsan mina!” (sõtkun pidevalt edasi-nuppu, arvates, et olen kogemata sisse lülitanud lastekanali nagu Pariisi ringsõidubussis, kus on peale kümnes keeles jutu ka muinasjuttudele keskenduv jutt kolmes keeles lastele).

Matk jaamast Gruyères’i on pisut pikem ja meie poole tunduvalt rohkem kaldu, kui mäletasin (pakkusin 30 m, arvasin nii 70 m, tegelt 82 m – jaam 746 m ümp, linnus 828 m). Palav on ka. Nii et kui kõrgeimasse tippu jõuame – linnusesse – ja algab just multimeediaetendus Gruyères’i ajaloost (mida mu ajal ei olnud, ka sisse sai vanasti ikka eeslinnuse väravast), kulub 20 minutist pool taastumisele. Tekst (kõrvaklappidest; muu heli tuleb kõlarist) on neljas keeles, isiklikke kõrvaklappe kasutada ei saa, teksti valjust reguleerida ei saa, minu oma sosistab (saan teada, et nimi tuli sookurest, ladina keeli Grus, kes on ka elukas Gruyères’i vapil), ema kõrvaklapid vaikivad üldse.

Linnuses on kehtestatud uus liikumisskeem, aga nooli on puudu ning kui oleme näinud küllalt (raskusjõul pöörlev keskaegne grillvarras, kunst, keskajal Burgundia hertsogilt sõjasaagiks saadud pidukuued), tuleme tagurpidi järjekorras alla tagasi.

Lossimüüri ees murul lebab puude varjus kuumusest närtsinud turiste ja vähemalt kolm imetab titte.

Välimise eeslinnuse hoones (château St-Germain) on HRG muuseum, mida minu ajal veel ei olnud (HRG elas tollal ZHs, nagu rääkis legend ja kinnitas ZH telefoniraamat, kus ta ametiks oli Innenarchitekt; praeguse muuseumihoone ostis 1998). Ka see on algul noolte järjekorras, aga peagi nooled kaovad ja välja saamiseks peab tulema tuldud teed; ma ka ei näe, et inimesi tuleks välja kuskilt mujalt (nagu ennist linnuses, sest vahepeal kostis laste kisa kohtadest, kus me ei olnud käinud). Maas on HRG motiividega kummimatid. Päris mitut pilti ja muud eksponaati (nt filmi Species kummitusrongi) olen näinud muiste eelmisel Šveitsis-oleku ajal, kui ZH kunstihoones oli suur kinoajaloo näitus ja noh, ikkagi Alieni eest Oscari saanud šveitslane, HRGd oli seal terve saal.

Saadan vanale sõbrale, kellega omal ajal arutasime, kas peaks HRG-le külla minema, postkaardi ja mõtlen, kuhu paigutada nimi Helen Zweifel, mis oli nimi tema antiikkohvri nimesildil. Tillukeses muuseumipoes (kus HRG taiestega postkaardid täiesti puuduvad, ilmselt puuduvad need üleüldse) on seina peal vägagi neljakohase hinnaga suur maal. Ema küsib naljatelles, kas ma seda osta ei taha. Nali naljaks, aga kui ostaks, siis oleks seina peal HRG autograafiga „Li II”, mõtelge!!

Gruyères’i ainsal tänaval (Rue de Bourg / Marktgasse) on paksult turiste, algul törtsutab ka alpipasunate ansambel (nad üritavad mängida ameerika rahvaviisi Amazing Grace, aga et alpipasunaga saab nagu fanfaari ja muude ventiilideta pasunaga mängida ainult teatud noote, kõlab see sama koledasti kui Valgre Tartu raekoja kellamängu esituses). Vanasti oli CH rahvusmuuseumis pilt, kuidas alpipasun ja selle puhuja arenesid välja pasundavast mammutist. Pärast, kui muuseumidest tuleme, on pasunameestega ühinenud ka lipuloopija.

Gruyères FR, Le Moléson

Kell 17 käib klõps! ja turistihordid kaovad nagu Fila kammerkoor Tõnu Kaljuste „Tähelaevast”. Mu broneering jookseb tühja. Restoran on nii tühi, et üks teenindaja teeb maja taga suitsu ja sööb plastkarbist. Meie söök on raklett ehk kahe peale käntsakas juustu, mida hoiab sulana spetsiaalne grill. Mu poolt on mäevaade ja eile hotellituppa paistnud lumised mäed on samas lähedal.

Veidi tibutab ka vihma ning rõduääre taga on lind, kelle ütlen mustpea-põõsalinnuks, aga kes tegelikult on vist mingi kärbsenäpp, kes elas kevade poole filharmoonia bussipeatuses ja kandadest nõtkutamisega toretses. Naaberhotelli hoovis on rõdu alla paigaldatud suured plaadid, mis – kõrvalt paistab – peavad varjama rõdu all valitsevat korralagedust.

Kord tunnis sõitva rongini on palju aega (noh, inimene läheb mäest alla kiiremini kui üles). Vaatame läbi akna juustutehases laagerdusladu, kus on juustukerade pööramise robotid ja silt, et nende tootja on maailma suurim juustukerade pööramise robotite tootja.



La Roche FR, 29.7.1995. Seda rahvakunstiteost A.D. 2013 kahjuks enam ei ole.



Rong tagasi, aknast veel vaateid (nüüd on esil väike fotokas, ma ei jaksa enam suurega võimelda). Neljaminutine bussile ümberistumine klapib. Tagasi teist teed pidi, kolmveerand teed on taas tuttavaid paiku – aga La Roche’i tootemisammast enam ei ole. Linna poole tuleb peale palju inimesi, kes sõidavad laupäeva õhtuks linna.

Näeme isegi midagi, mis võiks olla veoautojuhtide pulmarong (nagu ka Gruyères’i raudteejaamas oodates: „Vaata, seal läheb pulmarong!” (eemal sõidab katusega vanker, neli hobust kõrvuti ees, ja nende järel väga aeglaselt vähemalt viis autot) — „Ei, tegelikult ... autod ei saa vankrist mööda. Ja need kaks kõrvuti valges inimest vankris on ... mõlemad mehed. Ja nüüd läks vanker otse ja autod said mööda...” (mis kõik muidugi ei välista võimalust, et see siiski oli pulmarong)).

Jaamapoest veel vett ja kirsse. Kive aknast välja ei loobi. Aknast kostab, kuidas kuskil harjutab pasunakoor.

Tänane läbisõit: rongiga 97,4 km, bussiga 75,3 km. Jala 8,9 km.