Valestilugemised VI: jaanuar–veebruar

...ehk „seksimine on inimlik”

Pealkirju ja muidu lugemisi, mida päriselt ei olnud

I would really like to thank you all for this great experience, which has been enriching both professionally and sexually.
[I would really like to thank you all for this great experience, which has been enriching both professionally and personally. (Aasta lõpus lahkunud töökaaslase üldisest hüvastijätumeilist)]

Rahaorjamine heategevuslikel eesmärkidel
[Rahakorjamine heategevuslikel eesmärkidel]

Niinemäe
[Niineve (Babüloonia kaardilt)]

Hiina tiigreid ähvardab kukk
[Hiina tiigreid ähvardab hukk (ERR)]

Uisuliit loodab EMi korraldamisega pussi saada
[Uisuliit loodab EMi korraldamisega plussi jääda (ERR)]

Somaalia piraadid vabastasid Kreeka
[Somaalia piraadid vabastasid Kreeka naftatankeri (ERR)]

jälgida, mis erektsiooni see neil tekitab
[jälgida, mis reaktsiooni see neil tekitab (mingis töödokumendis)]

Kahed vaikimised ühele päevale
[Kahed valimised ühele päevale (OS)]

Ilm läheb aina lollimaks
[Ilm läheb aina külmemaks.
Lauristin: lollusi ei saa seadusesse kirjutada (ERR)]

Keskerakond ei too telesse hüppavaid ministreid
[Keskerakond: ERRi eelnõu ei too telesse hüppavaid ministreid (ERR)]

Ametiühingud pöördusid hitlerliku lepitaja asjus kohtusse
[10:22 - Ametiühingud pöördusid riikliku lepitaja asjus kohtusse
10:18 - Eesti elanikud on annetanud Haiti heaks üle 527 000 krooni (ERR)]

ÜRO palkab haritlasi tööle
[ÜRO palkab haitilasi tööle (ERR)]

Selliste pokude loetelu leiate ravimi infolehelt
[Selliste ravimite loetelu leiate ravimi infolehelt]

...aga vastasperse vaated...
[...aga vastasperve vaated... (selle blogi 25.1.10 sissekanne)]

Soomlased jõid mullu välismaal õlut kolmandiku võrra rohkem
[Soomlased tõid mullu välismaalt õlut kolmandiku võrra rohkem (ERR)]

27,5 km kotleteid saab tolmuvabaks
[27,5 km koleteid saab tolmuvabaks (OS; mõtlesin: „„Kotleteid”? Kas see on uus viis käänata sõna „kotlet”?”)]

Salme kool lööb otsivat tunnuslauset
[Salme kool otsib löövat tunnuslauset (OS)]

Elion nimetas inimesi öösiti hulluks
[Elioni müra ajas inimesi öösiti hulluks (OS)]

Veetše võib langeda erakordselt madalale
[Veetase võib langeda erakordselt madalale (ERR)]

Lukas joobub kooliastmete lahutamisest
[Lukas loobub kooliastmete lahutamisest (EPL)]

Arvamuse avaldamine Päevaleht Online'is keelustus
[Arvamuse avaldamine Päevaleht Online´is lihtsustus (EPL); veel näeme siit, et ka EPL-i ajakirjanikud ei tea, mis on ülakoma õige tüpograafiline märk. See, mida nad ülakoma pähe on kasutanud (´), on acute-aktsendi märk. Õige ülakoma (') on see märk, mis on eesti klaviatuuril tärniga samal klahvil, enteri kõrval. Häbi-häbi.]

Pangakaardispets ei pääse USA-le väljaandmisest
[Pangakaardipetis ei pääse USA-le väljaandmisest (ERR)]

Ministeerium ei kavatse tšehhidelt täismahus ahvi välja nõuda
Teine katse:
Ministeerium ei kavatse tšehhidelt täismahus mahvi välja nõuda
[Ministeerium ei kavatse tšehhidelt täismahus trahvi välja nõuda (EPL)]

Kuressaares tegutseb rahuniruja
[Kuressaares tegutseb rahanuruja (OS)]

Best Ordeals
[Best Deals (reklaamsildilt)]

Savisaar: keegi ei kavatse Firenzet kohalt kangutada
[Savisaar: keegi ei kavatse Fritzet kohalt kangutada (ERR)]

Häälestaja osutus tabamatuks targaks
[Hääletaja osutus tänamatuks vargaks (Tartu PM)]

Treener ja sponsorid lõpetasid koostöö kanepiga
[Treener ja sponsorid lõpetasid koostöö Kanepiga (ERR)]

Tallinnas on taas üle üheksa meetri lund
[Tallinnas on taas üle poole meetri lund (ERR)]

Ministeerium lükkas ümber väited kütuseseksi tõusust
[Ministeerium lükkas ümber väited kütuseaktsiisi tõusust (ERR)]

Konnad ei toeta laenuintresside maksuvabastuse kaotamist
[Erakonnad ei toeta laenuintresside maksuvabastuse kaotamist (ERR)]

tualettviin
[tualettvaseliin (töötõlkes)]

Berliinis valmib Arvo Pärdist muusikal
[Berliinis valmib uus plaat Arvo Pärdi muusikast (ERR)]

Hääletaja pidi purjus juhist sõidukiga üle sõitma
[Hääletaja pidi purjus juhi tõttu sõiduki juhtimise üle võtma (ERR)]

Hanno Pevkur: ma ei taha avada Pakosta laegast
[Hanno Pevkur: ma ei taha avada Pandora laegast (EPL)]

Share a Room and Shave
[Share a Room and Save (hotellireklaamist)]

Maimets: tänu Elle'ile on Eesti teadus rahvusvahelises teadusruumis
[Maimets: tänu ELile on Eesti teadus rahvusvahelises teadusruumis (PM)]

Vabaduse väljakule paigaldati uued vabariiklased
[Vabaduse väljakule paigaldati uued galeriiklaasid (PM)]

TTÜ teadlased loodavad saada Parkinsoni tõve ravi
[TTÜ teadlased loodavad tõhustada Parkinsoni tõve ravi (ERR)]

Baaris Basilio võõrustati ihuhädasid
[Baaris Basilio võõrustati chihuahuasid (ERR)]

Läänemerre ihualasti kukkunud konteiner.................
[Läänemerre kukkunud konteiner sisaldas lahusti toorainet (ERR)]

Kohus karistas chihuahuaga äritsejaid
Teine katse:
Kohus karistas autokraanaga äritsejaid
[Kohus karistas marihuaanaga äritsejaid (ERR)]

Toobal: pidasin Putinit võimalikuks annetajaks
[Toobal: pidasin Palusaart võimalikuks annetajaks (ERR)]

Tagaotsitav superstaar redutab Hispaanias
[Tagaotsitav Palusaar redutab Hispaanias (EPL)]

Venemaa tapperpaar loobus skandaalsete aborigeenide riietusest
[Venemaa tantsupaar loobus skandaalsest aborigeenide riietusest (EPL)]

Iraan kavatseb ehitada kümme uut uraani
[Iraan kavatseb ehitada kümme uut uraani rikastamise tehast (ERR)]

Elisa vahetab Kuressaare asukohta
[Elisa vahetab Kuressaares asukohta (OS)]

Lasnamäel ründas purjus buss meesjuhti
[Lasnamäel ründas purjus mees bussijuhti (ERR; mõtlesin, et Lasnamäel on kõik võimalik)]

Hiiumaa ja mandri vaheline raudtee saab valmis
[Hiiumaa ja mandri vaheline jäätee saab valmis (ERR)]

Kivastiku uue filmi võtted on jõudnud kliimaksini
[Kivastiku uue filmi võtted on jõudnud kliinikumi (Tartu PM)]

Tartu nõuab kassi keskmiseks vanuseks seitse aastat
[Tartu nõuab bussi keskmiseks vanuseks seitse aastat (Tartu PM)]

Abhaaslastest männiüraskite mõrvatud puudest......................
[Ablaste männiüraskite mõrvatud puudest ehitati kaunis olümpiaareen (EPL)]

Kõige kiiremini kasvab laste küberkuritegevus
[Kõige kiiremini kasvab lastele suunatud küberkuritegevus (ERR)]

Eilart: Ärileht on suunatud ebatavalisele lugejale
[Eilart: Ärileht on suunatud tavalisele lugejale (ERR)]

Ekspress Grupp müüb raamatu
[Ekspress Grupp müüb Rahva Raamatu (ERR)]

Piimafarmi juht peab lüpsikarja kõrval mära
[Piimafarmi juht peab lüpsikarja kõrval märkama ka inimest (OS)]

Soomes bussijuhti röövinud eestlane saab 4-aastaseks
[Soomes bussijuhti röövinud eestlane läheb 4 aastaks vangi (ERR)]

Pidutsevat tuneeslast provotseeris ründama purjus naise rõve sõrm
[Pidutsevat tuneeslast provotseeris ründama purjus naise rõve sõim (OS)]

Tartu hilistalvine sisustusmees kolib sügisesse
[Tartu hilistalvine sisustusmess kolib sügisesse (Tartu PM)]

Kliinikumi kadunud lööming pani meedikud nördima
[Kliinikumi kandunud lööming pani meedikud nördima (Tatru PM)]

Kohus saatis pussutaja vangi
[Kohus saatis pussitaja vangi (PM)]

Lumetõrjel appiläinuid ähvardab ahv
[Lumetõrjel appiläinuid ähvardab trahv (MM)]

mälestusnähtus
[mälestusnäitus]

Tartlaste lugemiseelistuste tipus troonivad „Doktor Meyer” ja Oksanen
[Tartlaste lugemiseelistuste tipus troonivad Meyer ja Oksanen (Tartu PM; „Doktor Meyer” oli sõjaeelne eepiline lori.. rahvalik laul)]

Prokurör nõudis eaka mehe vangistajale surma
[Prokurör nõudis eaka mehe surmajale vangistust (ERR)]

Tartu eakad saavad interneti teel sooja toitu
[Tartu eakad saavad interneti teel sooja toitu koju tellida (Tartu PM)]

Skandaalseste busside remondist sai Eesti firmale suur äri
[Skandinaavlaste busside remondist sai Eesti firmale suur äri (ERR)]

Arhiiv hõlmab [...] faile, fotosid, filme ja lesbilisi
[Arhiiv hõlmab [...] faile, fotosid, filme ja salvestisi]

Langenud alkohoolik sunnib tootjaid osalisele tööajale
[Langenud alkoholimüük sunnib tootjaid osalisele tööajale (ERR)]

VIDEO: eestlaetav vabaõhumuuseumis
[VIDEO: vastlapäev vabaõhumuuseumis (ERR)]

EL saatis Kreeka kuu peale.............
[EL andis Kreekale kuu aega riigi rahanduse parandamiseks (ERR)]

Tartus toimib teist aastat säästukirurg
[Tartus toimub teist aastat Säästuaja suusaturg (ERR)]

Eesti pikendab tervishoiumuuseumi missiooni Afganistanis
[Eesti pikendab tervishoiueksperdi missiooni Afganistanis (ERR)]

Alused said kokkupõrke tagajärjel kergeid kahjustusi ning õlleleket ei ole täheldatud.
[Alused said kokkupõrke tagajärjel kergeid kahjustusi ning õlileket ei ole täheldatud. (ERR, „Soome lahel põrkas kokku kaks kaubalaeva”)]

Pärnumaa suupistekohtades on hapnikusisaldus kriitiline
[Pärnumaa suurimates järvedes on hapnikusisaldus kriitiline (ERR)]

Kosmosesüstiku-sarnane ajurong viib kiirrännakule bastionikäikudes
Märtsi keskpaigas avaneb põhjaliku uuenduskuuri läbinud Kiek in de Köki maa-alune ekspositsioon, kus kohtab nii munkasid [II v] kui ka punkasid [II v]. Fuajeest sisse astuvat külalist tervitab teiste seas häbetunud.............
[Kosmosesüstiku-sarnane ajarong viib kiirrännakule bastionikäikudes
Märtsi keskpaigas avaneb põhjaliku uuenduskuuri läbinud Kiek in de Köki maa-alune ekspositsioon, kus kohtab nii munkasid kui ka punkareid. Fuajeest sisse astuvat külalist tervitab teiste seas habetunud, kotiriidesse rõivastatud ja viiskudega mees. (EPL)]

Lauristin: Eesti erameedia tuleb ära reguleerida
[Lauristin: Eesti erameedia vajab reguleerimist (EPL)]

Kommunaalamet plaanib annetusi saada ühe aasta jooksul.
[Kommunaalamet planeerib katsetusi teha ühe aasta jooksul. (EPL, „Linn plaanib tänavat LED-valgustitele”)]

Salastajate triumf oli saarmas
[Salastajate tahte triumf teoks saamas (EPL)]

Haiglamajad astusid võitlusse
[Haiglamajad ajasid võitlusse (Tartu PM)]

Piirivalvurid tõid Peipsist kaldale tervisehädaga kalad
[Piirivalvurid tõid Peipsilt kaldale tervisehädaga kalastaja (Tartu PM)]

Mina ei tea, kust ma võimu võtan. Mälestused
[Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused (Lagle Pareki mälestusteraamatu pealkiri)]

Kanada skelett ei tea oma Eesti juurtest midagi
[Kanada skeletonisõitja ei tea oma Eesti juurtest midagi (PM)]

Lumeuputus muudab miilitsad ühesuunaliseks
[Lumeuputus muudab uulitsad ühesuunaliseks (OS)]

Masu süüdlasteks on loodusteadlased
[Masu süüdlasteks on loodusseadused (MM)]

TTÜ tooks igasse ainesse islami
[TTÜ tooks igasse ainesse koolieksami (PM)]

Tartu Ülikool tahab kaht uut riigikogu
[Tartu Ülikool tahab kaht uut riigieksamit (PM)]

Goa on hädas Venemaa usklike jõhkrutsemisega
[Goa on hädas Venemaa turistide jõhkrutsemisega (PM)]

Kuressaare piloodid on algusega rahul
Teine katse:
Kuressaare prillipood on algusega rahul
[Kuressaare pillipood on algusega rahul (OS)]

Me püüame läheneda asjale teise nurga alt, suunates juba varakult tegema lapsi..............
[Me püüame läheneda asjale teise nurga alt, suunates lapsi juba varakult tegema valikuid tööturu vajadustest lähtuvalt]

Raad tunnustas lumetippe kodusel peol
[Raad tunnustas loometippe kodusel peol (Tartu PM)]

N, redite cum gaudio Rigenses päev: aga eemal kõnnib kurg, kõht on tühi, meel on kurb

Voh kui sobiv number, arvestades tänaseid rännuteid: pöörduge rõõmuga tagasi, riialased! – ja mul täna kavas Riias jalg maha panna. Isegi kui esmaspäeval ei olnud päris selge, mis lennufirma Riiga lendab ehk kas kurg ikka lubab.

Reisi alguses on neljast osast koosnev rongireis. Esimesed kaks on piirkondlikus ekspressis (RE) ja lähevad seiklusteta. Kolmas rong hakkab tulema kuskilt Põhjamere äärest ja, kui magama jääda, võib lõpuks leida end Šveitsi mägede vahelt Churist, see viib mind piki Reini ilusat kallast Mainzi, ja neljas peab olema ülikiirrong (ICE), mis viib veel 23 km Opeli hiidtehasest mööda otse Frankfurdi lennuväljale. Aga Churi rong hilineb 14 minutit ja nõnda sõidab minema ka ICE, millele ümberistumiseks oli aega 9 minutit. Mõtlen, kas oodata järgmist kiirrongi, mis läheb otse Frankfurdi lennuväljale, sõita sinna järgmise kohaliku rongiga (läbi kohtadest, millest ma isegi ei tea, kus need on) või sõita Churi rongiga ikkagi Mainzi ja proovida saada sealt edasi. Otsustan viimase kasuks ja toredasti teen, sest Šveitsi rongis (see tõesti on SBB rong) on vaade ilus ja vagunisaatja joviaalne šveitslane (vat sildi pealt unustasin vaadata, äkki oligi nimi nt Huber). Mainzist läheb koguni sama perrooni äärest ja viie minuti pärast RE otse lennujaama. Teeb küll väikese kaare, aga olen kohal 40 minutit enne seda, kui jõudnuks otse Koblenzist tuleva piimapukirongiga.

Lennud on suhteliselt seiklusteta, kui selleks mitte lugeda Balti Õhu soovi toimetada pileti registreerimine raha eest ja kavatsust mitte tunnistada ka mu makstud pagasimakse kviitungit. Et kui nende kliendikaarti ei ole, maksa! Vastan, et ei ole, aga olen taotlenud. „Kas numbrit teate?” kurjustab tädi letis; olin poolteist tundi varem näinud sama tädi terminalidevahelises rongis, kus ta jättis petlikult nunnu mulje. „Ei,” vastan (ei viitsi meilist järele vaadata). „Siis maksate,” kuulutab. Mis mul üle jääb!

See rahanõudmine registreerimisel tähendab ka, et saba edeneb hirmus aeglaselt. Olin kohal ligi kolm tundi varem (neljapäevalõunane lennujaam oli meeldivalt tühi) ja alguses toimus samast august registreerimine hoopis Baghdadi lennule. Nii et kui olla hooletu, võib leida ennast hoopis idamailt või satub sinna kott.

Vahetult enne lendu (lätlased kasutavad iga viimset võimalust suitsetamiseks, nagu ka Riia lennujaamas) ketrab ootesaalis ikka sama BG reklaam, mis jõulu eel. Kui see oleks videolindil, siis oleks linti kulunud selle ajaga juba auk.

Aga lend ise on põnev (esimene lennuk on YL-BBJ, marki B737), ilm on alguses tund aega selge, teen aknast pilte. Oletan, et sõidame üle Lõuna-Saksamaa (Berliini ei paistnud, seega möödume sellest paremalt), aga piltidele jäänu tuvastamisel selgus, et sõitis üle Tšehhi ja Poola.

Riiast edasi läheb pisem YL-BAC (Fokker 50). Läti lennusaatja on nagu Gareth Keenan. Tartusse maandumine on ka selge, algul sõidab Tartust mööda (ja ma mõtlen, et kui see ei olnud Tartu, siis mis asula see oli – ega ometi mitte Elva, see ju nii suur ikka ei ole), siis keerab maandumiseks ringi (ju vast, et mõlemalt poolt aknast linna tuled paistaksid). Läti lennukisse sisenemisel tegi mulle pisut muret, et mulle öeldi „Labvakar!”, nagu näeks ma välja nagu lätlane, aga siis panin tähele, et lennusaatja lihtsalt ütles „Labvakar!” ja „Good evening!” täpselt vaheldumisi.

Kas Märt Avandi elab tänapäeval Tartus? See noormees, kes lennukilt tuleva daami saatel ainsa platsi peal ootava takso suunas hüppab ja vist isegi käsi lehvitab, kui ma juba seal sees istun, on pisut tema moodi. Juba ammu enne Põlva maanteele jõudmist kostab takso raadiost, et tellitakse takso lennujaama (nime ei öelda). Pärast arvab E, et kui oli Märt Avandi, võinuks ikka takso peale võtta, mille peale aga arvan: „Ja mis siis, kui taksos oleks selgunud, et ei ole? Ja kuidas ma oleks kontrollinud, et on just Märt Avandi? Et „Märt, tee nalja!”?” (vrd filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse” koht, kuidas Uuspõld on autos, mida juhib Ott Sepp).

---

Lõpuks ka Baieri, Sudeedi ja Poola maastikuvaadete ning minu pildituvastusponnistuste galerii. Pildituvastus ehk pildile jäänud kohtade otsimine andis põnevaid kogemusi.

Esimeste lumiste kohtade tuvastamine oli kõige raskem (st need leidusid viimastena), kammisin Google Earthi päris põhjalikult. Lõpuks printisin pildid välja ja märkisin piirkonna, kus need pidid järgmiste piltide võtteaja ning lennusuuna järgi olema, ja keskendusin metsamustrite otsimisele sealt. Pildile jäänud ala küljed peaksid osutama otse lennuki poole.

Walsdorf. Vasakul kaadriserva taga on Bamberg.

Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on lõunasse).


Ahorntal. Vasakul kaadriserva taga on Bayeruth.

Obernsees: sellest Frangi Šveitsi külast tegin koguni kolm pilti.

Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on lõunasse)


Kemnath ja Ülem-Frangimaa maastik

Mehlmeisel ja veider lagendik, mis kaardilt osutuski olevat mäesuusarada (see ongi mäestik, Fichtelgebirge).

Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on lõunasse)


Mähring, viimane Saksamaa nurk: piir läheb metsas ümber küla.

Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse). Kollane joon on riigipiir.


Veehoidla, kergesti tuvastatav koht.

Veider muster, kahtlemata polügoon. Lähima asula nimi on Podbořanský Rohozec (endine Deutsch Rust), polügoon on omaette haldusjaotis, Vojenský újezd Hradiště. — Mõelge, mida arvaksid asjast marslased, kes ei tea, et see on lihtsalt suur lasketiir; vast oletaksid nad asjal olevat kultuslik otstarve. (Natl. Geographicus oli just kirjutis Nazca kõrbejoonistest; Google Earthist nägin, et kuulsaimad pildid on paaril ruutkilomeetril lähestikku. GE pilt on jooniste nägemiseks liiga hägune, ei paista – vt nn kondori pilt.)

Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).


Linn, mida algul arvasin vanalinna sarnase kujuga Saksa linnaks Rothenburg ob der Tauber (nüüd tean, et see on hoopis Lääne-Baieris): Žatec, endine saksa Saaz. Ajaloost on eri arusaam seniajani, võrrelge tšehhi ja saksa vikipeediakirjutist, kus üks jätab segased aastad 1945–1948 lihtsalt vahele.

Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).


Pilt, millest tuvastamine alguse sai: eeldasin, et nii suurest ja hästi säilinud kindluslinnast peab kindlasti olema Saksa Wikipedias artikkel (ning kindlused olid kõik ainulaadse mustriga); siis muud pildid leidsin lennusuuna ja võtteaja järgi. Saan teada, et see on Terezín ehk saksa keeli Theresienstadt ehk koht, kus 1944. a võeti üles kuulus propagandafilm, kuidas füürer kinkis juutidele linna, ehk õnnest pakatavast elust koonduslaagris, millel on kummastav sarnasus 1953. a propagandafilmiga „Kolhoosis „Uus Elu”” (sh pildikeel, muusika).

Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).


Alam-Sileesia: Lubin (Lüben) ja selle kunagine vasekarjäär

Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).


Rogowo

Wisła ja Bydgoszcz (Bromberg). Siin ma juba aimasin, et oleme ammu Poola kohal ja jõgi on seega Visla, sest mis muu suur jõgi see nii kaugel enam olla saab, ning pildistasin suurt jõekäändu just eesmärgil, et pärast vaatan kaardilt, kust läbi lendasime.

Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on kagusse).

K, 1226. päev: äike ehk tahan olla kevadtuul

Öösel 11 kraadi sooja. Ärkan kell 6.14 (kui on veel üpris pime) linnulaulu peale ja ühtlasi täheldan, et käekella osutid on imelikus asendis, mis rohkem meenutab kolmveerand kolme. Võib-olla pimedas kell lihtsalt seisab. Mis lind laulab, ma ei saa aru ja teda ka ei paista. Võib-olla must- või mõni muu rästas. Kuldnokk mitte. Võitlen äratuskelladega edasi; kui valgeneb, võtavad ka käekella osutid normaalse asendi.

Bussipeatuses ja tööl akna taga kostab linnulaulu, mis tundub, nagu tuletaks metsvint meelde, kuidas ta laululugu käiski, muudkui kordab ja proovib, aga kogu laul veel meelde ei tule. Lõuna ajal on sooja 13½ kraadi. Aga kaks aastat tagasi käisin 24. veebruaril juba rulluisutamas.

Poole viiest on äike! Koha blitzortung.org andmeil on see ainus äike põhja pool Alpe. (Lähimatele tuttavatele saadetud meilis ma küll hõiskasin, et see on kogu Euroopa ainus äike, aga ma alla Vahemere kanti pilti üldse ei kerinudki. Itaalias ja Kreeka saartel oli ka.)

Vahepeal on tööl aplaava, et meile pannakse tuppa inimene juurde. Toanaaber protestib, et meil niigi kitsas, aga vat endine toanaaber C laiutab oma hiidkabinetis üksi. Õhtul tullakse uuesti ja teatatakse, et ei tulegi meile, pannakse C juurde. Toanaaber nendib, et ei tea, millal C teada saab, et „meie” soovitasime, et pandagu tema juurde.

Kas teate, et Fucking Hell on registreeritud kaubamärk? Fucking on teatavasti Austria küla ning Hell on saksa keeli hele õlu. Lihtne. Olevat samad inimesed taotlenud nimetust Fuckinger Hell, mis lükati tagasi. Üldse näikse Euroopas olevat taotletud üheksat kaubamärki, milles sõna fucking, ja kuigi neist enamik on tagasi lükatud, on olemas Taani rõivakaubamärk C.r.a.f.t. Cannot remember a fucking thing ja Saksa rõivakaubamärk fucking freezing! by TÜRPITZ ning taotlemisel on Hispaania rõivakaubamärk fL fucking' Limited.

T, 1225. päev: Konstantin Päts 141

Saan bussis läbi seekordse bussiraamatu (Puhdistus). Küll oli halb! Veel täna viin raamatu raamatuvahetusriiulisse ootama järgmist ohvrit, või äkki peaks parem üldse hävitama?

Tööl tuli eile meil, et taotlege jälle keelekoolitust, mis menetlus on teatavasti äärmiselt segane ja seda tuleb teha kaks korda. Huvitav, mis prantsuse keele kursusele mind seekord lennutatakse? Teisalt olen ma senise 7½ kursuse vältel näinud, et neid asju, mis mind huvitavad, seal ei õpetata, nii et ees seisab järjekordne piin (iseasi, kui ma oleksin hästi vait ja pärast ütleksin, et oi jah, unustasin ära ja põhjamaiste aeglaste juhtmete järgi hakkasin aru saama, et kursusel ei käi, alles liiga hilja).

Lõuna ajal jälle korteris. Postkastis pakisilti ei ole. Käin panen ära raamatu, viin ükskord ometi tööle stressivastased pildialbumid: ühes on maailma tipp-maastikufotograafide parimad tööd ja intervjuud, teises sama loomapiltidega. Ameerika piltnik Catherine Ames leiab, et kuigi paljud pildistavad seltskonnas teisi inimesi, on tähendab tema jaoks pildistamine ebasotsiaalset üksindust, sest ainult nõnda pääseb temas valla loomingulisus. Saan temast aru! ☺

Sajab ja päeval oli +10°.

Amazonist saabuvas pakis peaks olema uus korpus iidsele kellale, mida kandsin suuremate vaheaegadeta 1991–2009, kuni murdus korpuse nurk. Sisu on alles ja töötab edasi. Proovin, kas vana sisu õnnestub mahutada uude korpusse: kellamudel on olnud nii edukas, et seda suurt muudetud ei ole. Kunagi 1990. aastate algul oli mul kronomeetri käigu täpsuse valem ja ma tegin märkmeid, kui täpselt kell raadiotunnipiiksude suhtes käib, katse vältas õige mitu kuud, mille vältel läks kell kokku 45 sekundit ette, aga etteminek oli äärmiselt ühtlane (eks kell oli ühtlastes tingimustes ka, kogu aeg käe peal). Ükspäev üritasin otsida valemit uuesti, ei leidnud, aga leidsin õpetuse, et kui inimene tahab teada täpset kellaaega sekundi täpsusega, siis on see ta enda ego küsimus, sest ega elus midagi suurema täpsusega kui minut ju ei juhtu ja asju, kus vajatakse suuremat täpsust, ei juhita käekella järgi. Sellega, et igapäevaelu käiks ainult minuti täpsusega, ma nõus ei ole; kirjutaja ei ole ilmselt käinud Šveitsis, kus raudteejaama kelladel on sekundiosuti.

Poes, poe järel raudteejaamas ostmas neljapäevaks piletit lennujaama. Igaks juhuks sihin rongile, mis on kohal siis, kui aega veel kolm ja pool tundi.

Katse vaadata jõuluks kingitud filmi Tales from the Earthsea, mille lavastaja kohta ütleb Jaapani animafilmide entsüklopeedia hoiatades (film ei olnud selle ilmumise ajaks veel linastunud), et tema varasem seos animafilmiga on olnud juhatada animafilmimuuseumi ja olla Hayao Miyazaki poeg. Karbil on hoiatus, et see on „dubleeritud” eesti keelde. Tegelikult on peale loetud! Kõige monotoonsema ühe häälega, mis võimalik. Esimesed viis sekundit mõtlesin, et tehakse nalja – mis Eesti filmis oligi taoline monotoonse häälega pealeloetud koht, nalja pärast? „Tapja õllejogurt”? „Tõprad”? –, aga siis mõistan, et ei olegi nali. Pean filmi vastu umbes pool minutit.

Facebooki-eri: kopipeist Eesti-blogist

Oma kirjandusmaitse selgituseks ehk miks pean kõrgesti pärjatud romaani saastaks.
See, et autoril Eesti juuri ja raamat pälvinud auhindu, ei tähenda, et raamat oleks hea (see võiks olla loogikaviga argumentum ad Estonum ☺).

Kirjutatud 23.2.2010.

---

Kole lugemiselamus: Puhdistus      :S

Umbes kuu aega tagasi otsutasin harida end kultuuraliselt ja tellisin raamatupoest (kust tellisin tegelikult muid asju; põhimõte seega „et ümbrik tühjaks ei jääks”) eesti raamatumüügiedetabeli teise koha saavutanud romaani Puhdistus. Muidugi originaalis, kuivõrd oskan soome keelt ja väldin tõlkekirjandust nendest keeltest, millest aru saan.

Ühesõnaga, läksin reklaami liimile!!

Aga olgem positiivsed, leidkem häid seiku.

Hea oli see, et raamatu lugemine läks kiiresti. Õige mitu peatükki sai loetud mõne sekundiga.

Mis veel... hmm... raamat on minu oma ja võin sellega nüüd teha, mida tahan. Kodus selle vastu huvi ilmutatud ei ole, nii et enda raamaturiiulit koormama ma seda ei jäta. Parimal juhul läheb tööl raamatuvahetusriiulisse, halvimal juhul, khm, ei lähe sinnagi – töökaaslased ju ka inimesed, ma ei soovi neile halba.

Siis muid asju.

Nüüd ma siis tean, mis „kirjanikuga” on tegu. Minust oli ta enne huvipuudusel lugemata ja edaspidi täiesti teadlikult jääb samuti.

Romaani kirjutamisel näikse olevat kasutatud kaht raamatut: „Seitsmes rahukevad”, mis problemaatikast ja koolikohustuslikkusest (?) hoolimata ei ole kuigi hea raamat (kuigi parem kui see siin), ja „Kompromiss on välistatud”, mis on klaar Vene propaganda aastast 1984. Soovin väga, et ma eksin.

Edasi muid ülesleidusi.

Kujutage ette, et kirjutate ajalooromaani. Kas te uuriksite põhjalikult kirjeldatavat ajajärku, nii üldisi ajaloosündmusi kui ka kõikvõimalikke olmedetaile, või mõtleksite omast peast välja midagi suvalist? Autor näib olevat läinud viimast teed, eelkõige Eesti sõjaaegsete ja vahetu sõjajärgse aja olude kujutamisel, mida ometi peaks ju olema lihtne järele uurida või kasvõi küsida, sest seda mäletavaid inimesi on veel palju elus. Seda ilmselt tähendab ka Soome Wikipedia viidatud lehe ettevaatlik maining, et ajaloolase Matti Turtola arvates ei ole raamatus kõik päris tõsi:

• Autori väitel ei tuntud 1940. aastatel talumajades kardinaid; kardinad ilmusid vähemalt põlvkond varem. 1930. aastatel oli olnud ikkagi kodukaunistamise kampaania!
• 1940 elas Eestis maal külas juute. Uskumatu: koguteose „Eesti” Saaremaa köites on tabel, kust saab teada, et 1929. a rahvaloenduse andmeil elas Saaremaal 29 või 32 juuti (ei mäleta), kellest 28 (või 31) elas Kuressaares ja 1 Kihelkonnal. Usutavasti oli ka mujal sama, st juudid elasid linnades ja alevites.
• Aastail 1943 või 1944 oli võimalik põgeneda Saksa sõjaväest Soome. Hmm... meenutagem, et 1943 olid Saksa sõjaväe Eesti üksused veel Eestist väljas (ja teekond Soome pikk) ning 1944. a talv oli pehme, suusatada Soome raske.
• NKVD tegevus aastal 1947 on autori haige fantaasia. Metsavendade vastane võitlus ägenes teatavasti alles 1949. a küüditamise järel. 1947 ei olnud ka metsavendade tegevus ainuüksi punkris istumine, vaid lasti õhku ronge, rööviti kauplusi ja löödi kommunistidele käbisid tagumikku.
• Autor väidab, kuidas 1991 asusid Eestis kommunistid oma minevikku varjama ja kommunistipabereid hävitama. Ei olnud sugugi nõnda – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eesotsas oli siis ju sm Arnold Rüütel, ärgem unustagem.
• Raamat väidab, et Tšernobõli katastroofist ei räägitud N. Liidus üldse; jamajutt, glasnost oli täiesti olemas, sellest teatati ametlikult juba kaks päeva hiljem, 28.4.1986 (esimeses teates küll stiilis, et oli väike tulekahi ja kaks tuletõrjujat sai surma [mille üle tekkis pärast anekdoot, et üks lämbus suitsu kätte ja teine sai talaga pähe ning Reagan otsustas seepeale loobuda tuumarelvadest, kui tuumaplahvatusel muud mõju ei olegi], aga 30.4.1986, st juba enne maipühi, ilmus lehtedes pikem ja realistlikum teade, ning maipühade ajal oli juhtunu juba üldteada. Ega siis inimesed, eriti Eestis, olnud täiesti infosulus: Põhja-Eestis paistis ju Soome TV ning inimesed kuulasid regulaarselt Ameerika Häält. Meiegi saime Tšernobõlist teada veel sama 26.4.1986 õhtul BBC uudistest.
• 1930. ja 1940. aastate maaelu kombestiku kujutamine raamatus sobiks parem kaugemast ajast jutustavasse romaani: metsaservas elab nõid, järgitakse vana kuud ja muid endeid (ja kohe nii, et muu elu jääb seisma).
• 1940. aasta sündmuste juures on naljakas mõte, et maarahvas hävitas või peitis kõik läänelikud asjad ära; hmm, kuidas nad siis elasid?
• Autori arvates oli liiklus Eesti põhimaanteedel 1992. aastal nii harv, et Ristilt pidi minema Koluvereni jala, ilma autosid kohtamata. Meenutagem, et mööda seda teed sõidab Tallinna poole kogu Saaremaa!
• Ning ehitusfüüsikast ei tea ta ka midagi – et kui peidiku lakke teha auk, siis ei lasku seda kaudu pööningult peidikusse külma värsket õhku, vaid hoopis seda kaudu tõuseb peidikust soe õhk pööningule. Peidikut ehitav talumees oleks seda teadnud ka ise ja jätnud lakke augu tegemata.

See oli sisu; vormist niipalju, et tegelased on kõik kahvatud karikatuurid. Kuskilt nagu meenuksid samasugused... Hans Leberecht, „Valgus Koordis”. Sama pinnapealsus. Samuti kõik need konveiermetodil vorbitud ENSV-aegsed maaelu kujutised. Autor on mõelnud olla moodne, jupitanud narratiivi lõikudeks ja seganud lõigud hästi ära. Hale trikk, isegi see raamatut paremaks ei tee. Üldmulje on, et raamat on nimme kirjutatud auhindade saamiseks, tuim pisarakatkumine, paneme problemaatilise teema ja auhind muudkui tuleb; kui auhind käes, küll siis inimesed ka ostavad, paah. Kokkuvõte: ei soovita!!! Käige raamatupoes või -kogus sellest riiulist suure kaarega mööda!

---

PS (19.5.2010). Tänan südamest inimesi, kes ära seletasid, mida autor „tegelikult” öelda tahtis. Nüüd siis tean, et eesmärk pühitseb abinõu ka kirjanduses ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltsimine ja lugejale näkku valetamine. Vastik.

E, 1224. päev: eile oli talv, täna on kevad

Hommikune esimene uudis on sookurepildilise lennukompanii lendurite streik, mis pidavat kestma neli päeva, seega ka neljapäeval, kui peaksin lendama sealtkaudu. Elame-näeme, kas Balti Õhk lendab Berliini ise või kasutab LH abi.

Kas agri.ee on põllumajandusministeerium? Sealt on täna kell 10.43 otsitud sõna „musimootor”.

Lõuna ajal on suur päike ja 12 kraadi sooja. Eile hommikul, meenutagem, oli puude peal paks lumi. Ent ilm ei saa kuidagi 1997. a kevade vastu, kui ööpäeva sees tõusis temperatuur 33 kraadi (öösel −20, järgmisel päeval +13), ega 1990. a kevade vastu, kui ilmaennustus pani puusse ligi 20 kraadiga (oli olnud soe kevad, mingi aprilli lõpp või mai algus juba, äkki lubas öökülma, potipõllumehed olid paanikas, aga hommikul selgus, et ei olnudki maa härmas, vaid ööselgi oli väga soe, mingi üle 15 kraadi).

Lõuna ajal korteris vaatamas, ega ole saabunud Amazoni pakiteade, käiks poole kahest postkontoris järel. Ei ole. Tegelen pisut oma kursusega ja panen kõvakettad varundama.

Õhtul Kirikmäel nii kõva tuul, et kraanatrossides undab. Korteri aknal priske ööliblikas. Nahkhiiri veel ei ole.

P, 1223. päev: kaheks tunniks naases talv

Arva, mis: keegi tolvan paneb äratuskella, mis ei tee nädalapäevadel vahet, helisema kella seitsmeks. Seega ärkab ta ka pühapäeval kell 7.00, et kella vaigistada. Ja kui siis aknast välja vaatab, näeb ta sellist pilti:


Siis mõistan, et kuna õues on mitu kraadi sooja, siis kogu see lumi sulab täna ka ära, mis tähendab, et talvematkale tuleb minna kohe. Väljungi juba täpselt kell 8.00 (Kõrgmetsa kiriku kell lööb just kaheksat, kui ust lukku keeran) ja saan tunniga jõeoru vastaspervelt mõne hilistalve lumise metsapildi. Lumi sulab kiiresti (langedes puude otsast latakatena ja plätsudes), sest üheksaks on vaatepilt juba palju haledam ning pärastlõunaks on lumi üldse kadunud.

Tegelen kirjatööga ja siis valin-töötlen ära tänased ning lõpetan ka eelmise pühapäeva metsapildid. Enne tänaste piltide mälukaardilt ümbersalvestamist saan peaaegu kreepsu, sest failihaldur näitab, et pildikaust 2010-02 on tühi. Samuti pildikaust 2010-01. Ja sellest eespool kõik kuni 2009-05-ni, kaasa arvatud. Kokku on kadunud umbes kaheksa tuhat pilti! Neid ei leia ka Lightroom, ütleb, et fail on either offline or missing. (Lightroomis saab mugaval viisil töödelda pildifaili ka siis, kui see ei ole arvutiga ühendatud andmekandjal, muudatused salvestatakse programmi ja hiljem andmed sünkroniseeritakse.) Mõtlen, kui vana on uusim varukoopia (mis on turvapõhjustel hoiul mujal) ja kui vanad pildid on alles mälukaartidel. Najah, nädal tagasi mälukaarti vahetades jõudsin rotatsiooni korras* kaardini nr 1, kust kustutasin ära peaaegu kõik detsembri ja aastavahetuse pildid peale nende, mille ajendil hankisin parema objektiivi. Memento mori. Seega peaks ülejäänud kaartidel jaanuari lõpu pildid alles olema, aga vahepeal on ilmselt auk. Tunnen, et kui lähema poole tunni jooksul asi ei lahene, saan kerge šoki ja tuleks ära manustada üks vein. Samas aga näitab failihaldur, et kõvakettal on sama palju vaba ruumi kui viimati, mil seal pildid veel alles olid, ega mitte sadakond gigabaiti rohkem. Nii et arvuti välja ja uuesti sisse. Failid ongi alles. Puuhh... ☺ (Ning puutumata jääb ka vein.)

* Mälukaartide süsteem on selline, et mul on kolm 8 GB kaarti, millele olen peale kirjutanud numbrid 1, 2 ja 3 ning mida kasutan järjekorras. Kaardi sissepanekul tavaliselt vormindan selle ära (mis käib kiiresti ja on failistruktuurile muidu hea). Pärast pildistamist kopin kõik võttepäeva pildid välisele kõvakettale, kus toimub valimine ja töötlemine. See tähendab, et kuni mälukaardi järgmise vormindamiseni on kõik algsed pildid (peale nende, mis kustutatud juba nn metsas, st erakordselt ebaõnnestunud võtete) kaartidel alles. Muide ajal, mil parasjagu käsil olev kaart on kaardilugeris, on fotokas igaks juhuks asemel tühi spetsiaalne iidne 512 MB kaart, mida väikese mahu tõttu (u 25 RAW-pilti) muidu kasutada ei saa, aga igaks juhuks kõlbab küll, et mõni tore ootamatu võte tegemata ei jääks. (8 GB kaardile mahub RAW-pilte umbes 400.)

* * *

Seinad on äkki hakanud läbi kostma. Võib-olla on pühapäev eriti vaikne või tulnud kuhugi lihtsalt uued naabrid, kelle elust ma saan osa nõnda, et ärkan ööselgi üles. Seejuures tuleb heli just mööda seina, sest kui akna lahti teen, ei kosta suurt midagi.

L, 1222. päev: pilti tegemas

Tänase päeva eesmärk on osta Balti Õhu pagasipilet ja rongipilet, ära saata allkirjaga paber, kus ma kinnitan, et soovin sel semestril kursust õpetada, ja teha passipilt raudtee sooduskaardi jaoks.

Neist lihtsaim ülesanne on pagasipileti ostmine, sest kuigi päris Herr Flicki firma on kooner ja näitab piletihinna ilma pagasita, ei ole see kuigi raske ja nende veebileht jookseb kinni ainult ühe korra. Tellin endale isegi nende kliendikaardi, ikkagi teine kord juba nendega lennata ning mu muud sooduskaardid neil ei käi, nagu selgus eelmine kord lennuakadeemia koridoris, kus ma kõik lennuliinide sooduskaardid ette ladusin ja küsisin, kas mõni neist kõlbab.

Rongipileti jaoks oleks tore, kui mul oleks sooduskaart, aga sooduskaardi jaoks on vaja passipilti, mida mul ei ole (kuskil peaks olema üks neli aastat vana, aga kuigi see olevat hästi kaunis, on see vana ja mulle ei meeldi, sest see on tehtud blogis kirjeldamatutel ebameeldivatel asjaoludel). Seega see ootab pisut. Leian hoopis, et bahn.de mäletab mu kliendiandmeid (st ma leian üles kasutajatunnuse ja salasõna).

Kirjaga saab nalja, sest see on olnud saatmisvalmis juba mitu päeva. Ükspäev rabasin hommikul kaasa ümbrikke, et viin lõuna ajal posti, aga siis nägin, et mulle on see tulnud suures ümbrikus, miks siis minagi selle kokku voldin. Seega ostsin eile C4-ümbrikke ja täna otsisin Wordist välja ümbrikele printimise koha ning kaevasin muistsetest meilidest välja ka saaja aadressi. Aga vat mis! printeri söötepilu on 1 cm kitsam kui ümbrik. Leian kleepsildid, aga mida ei leia, on Wordist vajalikku marki sildivorm! Tuleb mõõta ja määrata uus. Aga ikka ei prindi; pärast poolt tundi jamamist leian, et olen kogemata määranud söötesahtliks mitte paberi-, vaid CD-sahtli (mu printeriga saab printida CD-de peale). Määran õigesti ja saan prinditud. Kleebin sildid siis ümbrikule, muidugi pisut viltu.

Muidugi väljun toast alles pool tundi enne kontori sulgemist ja sobiv buss sõidab nina alt minema. Tuleb teine ja otsustan, et ma ei muretse, kui ukse taha jään. Ukse taha siiski ei jää ning isegi kassaluuki nina ees kinni ei lööda. Kaks minutit on sulgemiseni aega, näen kellalt.

Siis kõnnin läbi postkontori esise tunneli, mis on sobiv koht passipildiautomaadi jaoks. Ei ole. Kõnnin jaama, no jaamas ju ikka on (meenutagem filmi Amélie, mis selle ümber keerlebki). Ongi. Kõnnin jaamas pisut ringi, et ma pildile väga punapõskne ja -nina ei jääks. Siis kappi.

Elu on edasi läinud. Üle-eelmine kord käisin sellises aparaadis kooliajal Leningradis Soome vaksalis ja kui seda nägi vene keele õpetaja, sai ta naerukrambid ja ta ostis neljast pildist ühe ära. Eelmine kord käisin aastal 1995 (ka see oli raudteejaamas!) ning ka siis näitasin tulemust (raudtee sooduskaardil) igal peol, kus see alati palju nalja tegi. Seekord ei olegi enam, et plõnn! ja valmis, vaid nägematu saksa onkel loeb ette kõik paljud Saksa passipildi reeglid, millest pikk prillide osa on minu jaoks asjakohatu. Mäletamisi see, et pildil nägusid teha ega naeratada ei tohi, tuleb alles pärast prille, mis tähendab võitlust pealekippuva naeruga, nagu mitmel kodusel pilditegemisel, et hetk enne klõpsu keegi hüüab, et ärge siis nägusid tehke, ja pildil keegi naerab kõveras. No kui sõnad peale loetud, siis alles selgub, et enne mind on kapis käinud kääbikud ja kohta, kus peaks olema silmad, jääks mu lõug. „Kui pea ulatub kaadrist välja, siis kruvige tooli madalamaks,” õpetab nägematu onkel. Laskun aja säästmiseks hoopis poolseljakile ja tirin fliisi allapoole, et veider asend vähem näha oleks. Paberraha masinasse ei lähe, aga mul on münte. Teine katse õnnestub. Tulemus on otstarbekohane – selline läbitungiva pilguga („vaadake otse kaamerasse!”) karm („ärge naeratage!”) nägu kõlbab Saksamaa raudtee sooduskaardi peale nagu valatud! ☺

Jalutan korteri poole, et äkki on õhtu eel raudteejaama viaduktilt ilus vaade, teeks pilti. Ei ole. Linnas Aadu sillalt ka ei olnud.

Siis skannin passipildi ja tellin omale DB kaardi. Muidugi selgub alles pärast kinnitamist, et olen pannud selle alguskuupäevaks päeva, mis on järgmisel päeval pärast seda, kui järgmine kord reisin. Seega tuleb veel kannatada.

Aga tore on see, et uurin pika kaua plaanitud rongisõidu hinda ja leian, et ei ole midagi nii väga hirmus, ei aja ega hinna poolest. Teengi ehk teoks!

R, 1221. päev: kuningas on alasti

Bussiraamat ületab mu mõistuse. Kujutage ette, et kirjutate ajalooromaani. Kas te uuriksite põhjalikult kirjeldatavat ajajärku, nii üldisi ajaloosündmusi kui ka kõikvõimalikke olmedetaile, või mõtleksite omast peast välja midagi suvalist? Autor näib olevat läinud viimast teed, eelkõige Eesti sõjaaegsete ja vahetu sõjajärgse aja olude kujutamisel (mida ilmselt tähendab Soome Wikipedia viidatud lehe ettevaatlik maining, et ajaloolase Matti Turtola arvates ei ole raamatus kõik päris tõsi). Ning ehitusfüüsikast ei tea ta ka midagi – et kui peidiku lakke teha auk, siis ei lasku seda kaudu pööningult peidikusse külma värsket õhku, vaid hoopis seda kaudu tõuseb peidikust soe õhk pööningule. Peidikut ehitav talumees oleks seda teadnud ka ise ja jätnud lakke augu tegemata.

Selle mõne käki kiuste on üldmulje siiski, et raamat on nimme kirjutatud auhindade saamiseks, tuim pisarakatkumine, paneme problemaatilise teema ja auhind muudkui tuleb; kui auhind käes, küll siis inimesed ka ostavad, paah. Parimal juhul on ka selle raamatu saatus raamatuvahetusriiul.

* * *

Tööl oli toanaabrile antud hulganisti toimetada leedu-inglise tõlkeid ja ta täna just küsis, kas leedu keel on kuidagi suguluses vene keelega. Vastasin, et kui ta soovib saada leeduka või lätlase käest klobida, siis küsigu sama küsimus otse nendelt, see on kõige kindlam meetod, ning meenutasin sarnast olukorda 1995. a jõuludest, kui saksakeelses seltskonnas oli neli lätlast ja tekkis arutelu läti ning vene keele vahekorrast, mil meenutasin, et meil koolis küll õpetati, et läti ja leedu ning väljasurnud kursi ja preisi keel on baltislaavi keeled. Lätlased läksid selle peale leili ja hakkasid sisistama, et tegelikult on läti keel palju lähemal saksa keelele kui vene keelele. – Aga jutt oli leedu keelest. Skannin täna 1991 üpris halvale paberile trükitud HCLi leedu tõlget (lehe taha peab panema musta paberi, et järgmise lehekülje tekst läbi ei kumaks) ning arvake, kuidas on leedu keeles „kolmas raamat” (Liber III), kas on midagi sarnast kui „drittes Buch”, kui meenutada, et läti keel olevat sarnane saksa keelega ja leedu keel omakorda läti keelega? — On „trečioji knyga”.

N, 1220. päev: I have a vewy gweat fwiend in Wome called Biggus Dickus

Tööhommik algab sellega, et ma ei märka, et parem kuvar ei käivitu. Selleks ajaks, kui märkan, on seal pimeduse all avatud dokument. Enne itiabi tülitamist tuleb arvuti välja lülitada ja uuesti sisse, aga selleks tuleb sulgeda tõlkehaldusprogramm, mida omakorda ei saa sulgeda, enne kui on suletud dokument, millel omakorda ilutseb keset akent teade, kas salvestame, ei salvesta või mis üldse teeme. Hiirega seda kasti pimedas üles ei leia, ESC ei näi mõjuvat, seega vajutan lõpuks Ctrl-s (salvestame), siis Alt-F4 (sulgeme aktiivse akna) ja alles siis saab tõlkehaldusprogrammi sulgeda ja arvuti välja lülitada. Uuel käivitumisel tuleb elu sisse ka paremasse kuvarisse. (Üle kümne aasta tagasi oli mul tööl umbes kuu aega hiir katki ja õppisin elama ilma; isegi Exceli töölehtede vahel liikumise nipi leidsin üles.) [Sellest, kuidas hiir katki läks, me ei räägi. Ametlik seletus oli, et hiir kukkus maha ja ma astusin kogemata peale. Suurasutuse rattad jahvatasid aeglaselt ja otsekui karistuseks pidin töötama kuu aega hiireta.]

Aga täna piilub päike ka siin. Üleeilse päikesepaistega võtsin kella käelt ja panin päikse kätte laadima, muidu on olnud nii pime, et aku on olnud pooltühi – ja kui selle kella aku on pooltühi, siis see ei lähe ise ka õigeks, mispärast ükspäev bussis imestasin, et mis värk, kohaliku raadio tunnipiiksud on 8 sekundit ees.

Oma rikkumatuses olin senini arvanud, et Joomla on mingi naljanimi. Ei ole.

Iga algus on raske. Üleeile ilmus raamatupoe letile ja spämmi raamat, mille tõlke mõningaid kohti ma suvel nõustasin, ning siis ootab hoolikama lugemise järge tõlkekvaliteedi hindamise raamat. Mis ühtekokku tähendab, et saan innustust alustada selle raamatu tõlkimist, mida jutustava tõlkimisoskuse säilitamiseks tõlkida tahan. Ebalineaarse kirjutamise pooldajana alustan esipeatüki tõlkimist muidugi mitte algusest, vaid olulisimast lausest. Kuigi ma ei leia internetist tegevuskoha plaani (mida ma teema muus raamatutes mäletan olnud olevat), mis selgitaks, mis ja kus, valmib umbes kaks lehekülge; jutustus on kaasahaarav. Iga kirjastus peaks mu asjatundliku ja toimetamist vähe vajava tõlke peale kargama rõõmust lakke.

K, 1219. päev: Tanuki-san tutvub menukiga

Päike on kadunud ja ilmaennustuse järgi keerab veel täna vihmale. Eestis nähtavasti on päikseline talvepäev. Olen kade! Eks hea ole ikka seal, kus meid ei ole (ning eriti hea seal, kus üldse olla ei saa).

Väga töine päev. Otsin haruldase tehnikatermini eesti vastet ja satun terminibaasi, mis leiab võõrkeelse termini miskipärast ainult Aristotelese ja Ch. Dickensi teostest ning piiblist. Kahtlustan, kas see on seal ikka tehnikatähenduses. Näen ka tõlget, kus on segi aetud sellised kardinaalselt erinevad asjad nagu voolujoonelisus ja pindpinevus.

Praegune bussiraamat on kõrgesti pärjatud ilukirjandusteos Puhdistus. Lugemine edeneb kiiresti. Viisakalt öeldes ma saan aru, miks soomlastele see meeldis – kirjassahan käsitellään ainoastaan tilanteita, toimintaa ei ole olleenkaan. E meenutab halbu muljeid teatrist, kus ta selle lavastust näinud. „Lavastust?!” karjatan, kuni meenub, et oli jah vist algselt näidend ja hiljem kirjutati romaaniks. Eriti halva mulje jätnud naturalistlik stseen, kuidas mees käinud vannis. Ei olevat olnud kuigi ilus vaatepilt. Püünel olnud külm ka ja näitlejal selgesti ebamugav. Pakun, et vahest soovis näitleja end lihtsalt paljana näidata.

T, vastlapäev: liug jääb laskmata

Brežnevi-aegses ainsas koomiksis olnud Kupi leiutatud kaadervärk („Võrratu mootor”) ei olnud paljas fantaasia, selgub täna: taoline riistapuu tõesti kunagi ehitati, 1880 Prantsusmaal. Käitas seda aga ühe puuma asemel kaks koera, kes pandi jooksma samuti toidu abil, kiirkäik saadi kassi näidates ja pikemale sõidule oli vaja kaasa võtta vahetuskoeri!

Õues on sihuke ilus päikseline talveilm, et suurima heameelega tahaksin olla metsas või kasvõi pikka liugu laskmas. Aga ei, peab olema tööl. Ülehomme sulab lumi ära, ähvardab ilmaennustus, ja hakkab kallama vihma.

Saan teada tarvilise tarkuse, kuidas teha RTF-i kasutava programmi jaoks RTF söödavamaks (kui ei taha): ava fail WordPadis ja salvesta RTF-iks seal. WordPad eemaldab kõik kellad ja viled.

Muidu vana nali, ülipikas dokumendis on vaja kopipeistida olemasolev seadusetekst ja sinna väikesi pudinaid lisada, aga tõlkija on arvanud, et toimetaks õige vana teksti ära ka. Issand näeb, aga ei mürista.

Sööklast naastes näen, et WAG-maja, mida umbes aasta algusest on lõugutanud suur ekskavaator, on minetamas ka seda tiiba, kus mul toimus prantsuse keele I kursus. Ebaõiglus, eks ole, milles siis on süüdi maja, pealegi kui FR 1 oli veider, aga muidu eriti viga ei olnud (jälgiks hakkas minema alles FR 2 teises pooles).

Töömaja enda vastas oleval ehitusplatsil on taas vaikus ja puutumatu lumevaip. Vaikus oli päris pikalt ka aastavahetuse ajal; praegu on koolivaheaeg, äkki on ehitajad kooliõpilased?

Uurin huvitavat tõlget täna täpsemini. Eilne napp esmamulje oli, et ma ei saa äkki aru, kus lõpeb tõlge ja algab toimetus, ent adununa, et asjaomane kirjastus ei suuda sellist teksti ikka põhjalikult toimetada, saan vahest aru. Tõlge on muljetjätvalt hea; miks küll kõik töötõlked ei võiks olla samasugused!

Süvenemine eilsesse raamatupakki, loen ühe soojaga läbi Vabadussõja võidusamba raamatu.

E, 1217. päev: hulgakaupa kulgemine

Toimetatavas dokumendis on kasutatud levinud termini asemel kellegi oma leiutist, mida Google leiab ülimalt kahtlasel viisil ainsa korra sama dokumendi eelmisest versioonist. Teises toimetatavas tõlkes on pandud kaevandustesse toimetama põllumajandusmasinad...

Veel näen puhtas eesti keeles sõnaühendit „kolmanda riigi õhusõidukid”. Mul on umbes sellest raamatki, umbes A4-formaadis, 5 cm paks ja punaste kaantega.

Päeva otsetõlge on ERR-ilt:

Copterline alustas pärast õnnetust taas liinilende, kuid lõpetas need 2008. aasta detsembris. Seejärel operereeris firma meditsiini- ja päästeteenistuse helikoptereid Oulus ja Varkauses.

Meenutagem ka Dick Francise mingi põneviku lobatõlget, mis seisab mul riiulis ja mille pärlitest on olnud kavas koostada uudisjutt „Jää terveks, puuviljakärbes!” – seal oli „mündiga opereeritav kohvimasin”. (Flight operations on maakeeli – ja muide suisa ametlikult – „lennutegevus” ning operator on „käitaja”.)

Lennundusest veel niipalju, et praegune padjaraamat on lennukist He 162, kust saab teada, et 1944. a sügisel oli Willy Messerschmitt raskelt kade, et riiklik ülim toetus anti äkki mingile ühemootorilisele vineerlennukile ja tema kauni metallist kahemootorilise Me 262 tootmisvõimsusi taheti vähendada. Asi tegelikult nii ilus või kole siiski ei olnud, leidis sõltumatu ekspert – nimelt ega lendurid osanud Me 262-ga suurt midagi teha, selle tootmist ei olnud mitme aastaga korralikult käima saadud ja see oli metallist ning kahe mootoriga. He 162 ülikiire väljaarendamise – kolme kuuga eskiisist esmalennuni! – ja tootmise korraldamine sõjalõpu Saksamaa kaoses on kõigest koledusest hoolimata siiski jäänud ajalukku kui tootmiskorralduse ja logistika suursaavutus.

Belgias on lumi maas, raudtee jääs ja kaks rongi põrutavadki kokku. Juba sajand tagasi teadsid põhjarahvad, et vedurirataste alla tuleb pihustada liiva, siis on pidamine parem. Vanal raudteemaal Belgias seda vanarahvatarkust nähtavasti ei teata. Teadmatusel on alati hind, seekord umbes 20 inimelu. Kole.

Saabub Eestist raamatupakk.

Palju toredaid olevusi: Kirikmäe prisma kassasabas seistes langeb pilk tavalisele viinamarjakarbile. Varem ei ole ma märganud, et selle pildil on öökullineiu ja lõvipoiss, kes hoiavad käes viinamarju ning kuulutavad, et ilma kivideta! Vahest kavatsevad nad viia kobarad loomadele, kes neid tõesti ka söövad.

Kuigi kõigi eestlaste silmad on pöördunud Vancouveri poole, siis muid spordiuudiseid kah: nähtavasti ei ole enam maailma suurim purjetamisriik Šveits.

P, 1216. päev: oravad ja põderid, need on meie sõberid

Neid, keda ma sõbrapäeva puhul isiklikult ei tervitanud, õnnitlen siin blogis, kui seda loete, või kui ei loe, siis telepaatia ja muude rahvalike sõnumiviijate nagu koidutähe ja värvuliste abil!

* * *

Et eile jäi akadeemilisil põhjusil ära talvine metsamatk ja sinnakanti sõidab järgmine buss alles esmaspäeval, tuleb suunduda kanti, kus tean liiklust toimuvat ka pühapäeviti. Kõnd M-chist E-chi, põiki läbi maastiku, kus ma veel olnud ei ole, aga kuhu minna kavatsetud ammu, ikka topograafilise kaardi vanal kõvasti kulunud 6. lehel. Tagasisõit peaks olema esimese bussiga pärast loojangut ja reaalse jõudluse, st väga tagasihoidliku kõnnikiiruse järgi arvutan, mis kell peaksin olema kohal, st mis sõidukitega saan jaama. Pühapäeval on aknaalune bussiliiklus napp ja kui ma olen paaniliselt otsinud taskunuga (seda leidmata), isegi seda kõnetades („Swisschamp, vasta!”; vaikis, raisk) ja hakkan kinni nöörima saapaid, täheldan, et 10.52 rongile ei lähegi buss kell 10.38, vaid läks juba 10.11. Seega on mul ligi tund aega aega (taskunuga ikka ei leia) ja napi ümberistumisaja tõttu (kui buss hilineb, jään rongist maha, nagu on juhtunud, ja järgmise rongiga minnes läheb matkal kiireks) otsustan minna jaama jala.

Samas järgmises peatuses näen, et tuleb teine buss, lähen sellele peale ja jaamas on aega 2 minuti asemel 20. Ostan inglise- ja saksakeelse fotoajakirja ning prantsuskeelse lennundusajakirja, kus on pikk artikkel lennukist Fw 200 Condor, lootuses, et ehk tuttav huvitav teema innustab mind seda ka lugema.

On lauspilves ja sajab lund. Teekonna algus kerkib mäkke. Uus objektiiv ja objektiivikate ei taha omavahel hästi sobida. (Pärast leian, et lume eest kaitsev objektiivikate on olnud peal põiki!)

Suure lagendiku ääres kerkib teerada põõsaste vahel mäkke ja vastu jooksevad suurevõitu haukuvad koerad. Üks näib olevat berni karjakoer ja teine borderkolli, seega ma neid ei karda, räägin nendega, saame sõpradeks. Saadavad mind ligi kilomeetri, joostes kord ees, kord järel.
Vaated hakkavad minema huvitavamaks, jõuan mäelaele, kus on ümberringi lage silmapiir. Ees paremal märkan motiivi „valgel silmapiiril kolm puud, ühel vares ladvas”, mida püüda teen õige mitu katset. Algul on segamas võsariba; kui kõnnin edasi ja võsa lõpeb, siis paljastub vahepealsest orust inetu veisesöödarakis. Arvates, et ega vares enam kuigi kaua puu otsas istu ja pilt tuleb kähku ära teha, mõtlen teha pilt maast, nii et kaarduv nõlv jääks rakisele ette. Aga ossa pirakas! Pehme lume ja kulu all on just täpselt kohas, kuhu maandub mu vask põlv, peidus kivi. Aga pildi saan, ja saan ka mitu minutit hiljem veel soodsamast kohast (ilma akrobaatika ja valuta), sest vares istub ikka puuladvas.

Edasi ei juhtu hulk aega midagi. Näha ei ole midagi, sest lund sajab ja nähtavus on vahest paar kilomeetrit, silmapiirini on lumine põld; on täielik vaikus, kostab ainult lume sahinat vastu jopet; ja isegi mingit lõhna ei ole.

Jõuan orupervele, kus näen jänest.

Orus oleva küla vaade meenutab Saksamaa talvevaateid raamatus „Väike nõid” ja ka sellest teen päris mitu võtet. Laskun alla orgu autojäljes (muidu on tee peal lund nii 2 cm), seal on asfaldini paljas, lumi jääb kanna alla klompi, jäljest väljaspool on libe.

Mälukaart saab täis; kuigi fotoka saab kotist õngitseda nii, et kotti seljast ei võta, siis mälukaardi väljavõtmiseks peab koti parema rihma õlalt võtma. Kindad tuleb kah käest võtta, sest [kahtede] kinnastega kaarti taskust kätte ei saa ja sisekindad kipuvad kaarditasku takjariba külge takerduma.

Teel külani mõistan, et siinkandi inimestel on erakordne anne püstitada iga vaate peale kõrgepinge- või muidu elektriliin.

Külas on sild, eeslid ja kreeka pähkli puude otsas kuldnokaparv.

Maantee ääres on põhiasumis jahi- ja kalaõnne palumise tänavakabel, millest külla saabujat tervitab jahimehetervitus Waidmanns Heil; ootan huviga, millal kabeliseintele kirjutatakse ka tekst Engel, Asche zu Asche, Ich tu dir weh, Du hast, Mein Teil, Rein raus, Feuer frei! või veel mõne muu Rammsteini loo pealkiri.

Külatanumal on asfaldi peal konfetipuru; mõtlen, et on aga laisk külarahvas, ei ole uusaasta ilutulestikust saati viitsinud koristada; aga pärast õhtul bussi oodates mõistan, et see on värske, seotud paar päeva varem olnud vastlapäevanädala üritustega.

Küla järel algab suur mets, mille algus on elutu ja päris lumine. Peaks panema teise objektiivi ja teise aku, aga lükkan ebameeldivat askeldamist ikka edasi. Muidugi mööduvad lähedalt leevikesed (kolm isast ja paar emast) just umbes minut enne seda, kui saan lumesajus objektiivi vahetatud nii, et lund sisse ei saja.

Siis märkan, et mis mu küljes tolkneb: sammuloendur, näit on 716 sammu. Kisun selle enda küljest täitsa lahti ja panen tasku. Õigemini tuleks see valelik riistapuu üldse ära visata. Püksirihma külge ühtpidi kinnitades tuleb see lahti ja teistpidi kinnitades läheb muudkui nulli.

Siis tasub 150 mm objektiivi ettepanemine ära, sest saan mitu toredat pilti sootihasest.

Teel on rebase jäljed ja ekskrement ning siis jookseb paremal puude all rebane ise.

Pärast pooltteist kilomeetrit tuleb kuusik, milles toimetavad nähtamatud rähnid. Sealt saadangi sõbrapäevatervitusi.

Edasi põlluveerde, siis pikk-pikk metsasiht, mida astun, sõrm fotoka päästikul, nagu ülejäänud metsagi, kuid ei näe kedagi ega midagi põnevat peale nelja matkaja (üht paari kaks korda, tulevad tagasi), ühe auto, mis sõidab põiki üle sihi (!) – kaardilt selgub, et seal on läbi metsa külatee – ja kahe mürinal üle metsa startiva kaubalennuki.

Ega matkarada märgistatud ei ole ja kui ongi, siis mitte sinna, kus ütleb seda olevat kaart. Metsa alguses oli enne mind läinud mööda teed maastikujalgrattur ja rebane, hiljem oli kumbki teelt ära pööranud ja pärast jälle tagasi tulnud. Metsa teises pooles on jälgi rohkem. Lund on teeservas kohevana nii 10–20 cm. On väikesi arge linde ja ühest võserikust kostab hääli, mida võiks teha hirv. Pärastpoole on ühes kandis päris palju musträstaid.

E-chi laskumise eel tuleb vastu suisa neli eakat matkajat, näod punaselapilised, seega on ees laskumine äkiline. Hämardub. Laskumine ongi järsk, õnneks on lume all lahtised puulehed, mis ei ole libedad. Ega mitutsada meetrit ikka nii tule, et saapakanti muudkui teeraja lume sisse taoks. Paremal on siinkandi suurim vist looduslik järv, sellel pasundavad haned ja prääksuvad pardid. Musträstas kümbleb lumes, teda aitab metsvint.

Kõnnin uudistama E-chi linnamüüri, siis leian, et äkki läheb pool tundi varem teine buss otse linna, ruttan bussijaama, jõuan täpselt. Ei lähe, seega aega pool tundi. Istun mingi tala peal, bussijaama taga võtab tuure üles mingi mürtsuv peotelk, teisel pool on trobikond joobes koolinoori (alanud on koolivaheaeg, näen).

Bussis minu ees saksa tädid ja nende ees oma keeles rääkiv vanamees. Tädid üritavad vanamehega suhelda, aga ei saa sõnagi aru, mida ta vastab. Lõpuks hakkavad ütlema kohanimesid ja jälgivad, mida ta vastab. Teisel pool meesterahvas, kes Vene ajal töötanuks tingimata KGB-s, ja laulev tütarlaps. Linnas teise bussi peale varaseimas ühises peatuses; mitu inimest (kaageebeelane, laulev tütarlaps) tulevad jaamast samuti sinna peale, aga lähevad peatus enne mind maha.

Kopin mälukaartidelt pildid ära ja siis sordin koledaimad praakpildid ära, järele jääb u 190 pilti; rookimist on veel. Sensori peaks ikka ära puhastama.

Õhtul köögis süüa tehes leian taskunoa ka üles. See oli kodukontoris paberihundi kõrval. Olin eile peenestanud äravisatavaid pabereid ja noavidin, millega muidu päästetakse lahti õngekonksu ja eemaldatakse soomuseid, mahtus lõikerataste vahelt just täpselt läbi, lükkasin sellega lahti peenestisse kinnijäänud paberitroppe.

* * *

Hea meel selle üle, et sõbrad on olemas. Ükspäev mõtlesin just, et mida ma teeks või kus oleks, kui ei oleks; kole mõtegi.

L, 1215. päev: ropp on see, kes ropusti mõtleb

T-seltskonna listis on juba mitu nädalat olnud arutelu teemal, mis on ropp ja mis ei ole, nt veebikoht fak.ee on vägagi siivas. Sony on olnud kade, et inimesed saavad YouTube'is nautida India kolmepöidlase filmi- ja tantsumehe Hrithik Roshani tantsu- ja laululugu „Meeaifakjuu”, ning on lasknud selle ära koristada. Koos kommentaaridega, kus oli kirjas, mida see mingis India keeles tähendab (vist „kes ma olen?”). Kahju. Mul on alles kunagi allalaaditud Flash-fail (10 MB), aga mugavam oleks ju saata YouTube'i link.

Minuni jõuavad ka esimesed olümpiauudised; nagu paljudelegi, on need traagilised, kuidas grusiini kelgutaja sai surma.

Muidu uuendan terve päeva oma kursuse õppematerjale. Leian viisi, kuidas täiustada hindamissüsteemi süsteemi ennast muutmata: süsteemi kirjeldust tuleb lihtsalt lugeda tähelepanelikumalt, vajalik on seal olemas, kuigi seda aspekti ei olnud ma varem kasutanud.

Aga uuendamise nahka läheb kogu päev, mida oleksin eelistanud veeta metsas sinilinnukeste võimalikku asuala seirates.

R, 1214. päev: I walk a mile with a smile

Koosolek. Saan teada, et täiesti paindumatu tähtajaga toimetusprojektis olen üks eesrindlikemaid, sest mul on esiteks kõige rohkem tehtud, teiseks loota on, et mul ajast puudu ei tule (sest mul on palju juba valmis), ja kolmandaks mõistan ma valdkonda rohkem kui „tõlkija” (sama, kellele ma ükspäev soovisin, et talle sõnaraamat nina külge kasvaks).

Pärastlõunal saan suure portsu toimetamist valmis ja olen väga rõõmus, sest see võttis nädala sees rohkem aega, kui algul plaanisin. Esmaspäeva õhtuks mäletan olevat toimetada kaheosalise laraka, millest 1/3 tehtud. Ent siiski osutub olevat hoopis kaks korda rohkem, millest tehtud – hmm... – umbes kahekümendik. Seega rõõm lahtub ja otsustan mitte lahkuda, enne kui esimene osa valmis. Ära jõuan napilt nii, et jõuan veel Kirikmäe prismasse.

Maja välisuksele on kleebitud silt, et pakifirmast DPD on käidud mind otsimas. Käristan selle kaasa ja meenutan, kuidas DPD kusehaisune ladu on samas Kõrgmetsa maksimarketi juures, saaksin minna ise järele. Aadress aga on tundmatu, kuigi tuttavavõitu aleviku nimega, uurin siis kaardilt, kus on. Aga elu on läinud edasi, on neil nüüd isegi veebileht, mille kaudu saab suisa ööpäev ringi tellida pakitooja kohale kindlal ajal või teisele aadressile. Tellin esmaspäevaks tööle. Nähtavasti on selles Eesti raamatupoe pakk (mis eelmine kord tuli postkontorisse ja sildile kirjutati suisa Apollo Restaurants, nagu oleksin kodust saanud ahvi; kas tõesti oli see nii ammu...).

Õhtul film American Beauty. Tore film.

Vaiksed ettevalmistused homseks matkaks: nn lumi on jälle maas.

N, 1213. päev: lumi ja kaos

Proovin filtrit keerata mikrokiudlapiga, mis muidu ette nähtud kuvari puhastamiseks (küll suurt ei puhasta). Tulebki lahti. Laupäeval uusi fotopaberi pakke ära pannes leidsin, et eelmise korra kotis oli (umbes novembrist) peale paberite ka läpakakuvari puhastamise komplekt. Täna on läpakas sobivasti välja lülitatud (öösel täpselt kell kaks otsustas nimelt niisama tudile pandud läpakas käima minna, käivitades ka muud seadmed, mis juhetpidi küljes, ärkasin skannerikrõbina peale; selgus, et mingeid uuendusi vaja, aga üks programm ei taha kinni minna). Seega saab kuvari puhastada sinna kogunenud sõrmejälgedest, söögipritsmetest ja eriti eelmise „puhastamise” triipudest.

Täna on lumi maas (öösel oli umbes −7 °C), selline, mis hobuse nutma võtaks, aga nutma on võtnud ka kõik tänavasõidukid, sest kesklinnas liiklus lihtsalt seisab. Mida tegi tikuke millimeeter lund, väike, õige pikuke.

Nädala alguses oli Kirikmäe prisma kassas tüütu müüja, kes kommenteeris midagi mu marineeritud kurkide kohta. Et ma ei reageerinud, küsis ta üle: „Parlez-vous français?”, millele vastasin loomulikult: „Non.”, aga ta rääkis edasi. Teine kord jälle oli teises kassas väike lahke ilmega müüja, kes aga äkki virutas järgmise kunde pulga mööda soont kassalindi teise otsa nii, et plaksus. Kuidas muidu müüja frustratsiooni välja elada saab, eks ju, sõimad klienti ja jääd tööst ilma (ei ole sama lihtne kui Eestis, kus müüja mõnitab niisama, sõimamata, ja ei jää). Prismas on olemas ka iseteeninduskassad, aga teades, milline on tehnikaasjade kvaliteet selles poes, ma neid kasutanud ei ole. Algul oli tore kah, neli automaatkassat, igaühel eraldi ülevaataja ja siis nelja ülevaataja ülevaataja.

K, 1212. päev: päike ja lumi

Hommikul enne päikesetõusu −5 °C. Ei jõua hommikul postkontorisse, samas on peenraha nii vähe, et sellest ei jätku lõuna ajal bussipiletiks (väikseim paberraha on 20 €, mis bussis kasutamiseks suurevõitu), seega plaanin jalutada lõuna ajal kesklinna, osta uus kuukaart).

Lõuna ajal ilus päikseline jalutuskäik linna, uus kuukaart, siis postkontorisse, kus ootab objektiiv ja Amazonist plaat. Postkontori teel panen õigeks fotoka kella – selgub, et see on veel suveajas! Eestis seega hea hooleta, sama kellaaeg, aga kõigi siinmaiste piltide võttekellaaeg tuleks õigeks sättida (muidu saab nalja, kui on võetud kahe fotokaga vaheldumisi, nagu on Lightroomis pilte 2005. a kokkutulekust, millelt sõitsin ära enne ürituse lõppu, aga ühtäkki on minu ärasõidupiltide vahel teiste võetud üritusepilte, mis päriselt on teises kaustas, aga võtteaja järgi reastades satuvad minu piltide vahele).

Õhtupoole tibutab lund.

Tööl kohtun teksti kaudu tõlkijaga, kes ei tea, et tisler on puussepp ja nukk nagu nukkvõllil käändub nukk:nuki ning kuidas on sõna „betoon” sisseütlevas käändes, ning kes kirjutab hoonefassaadide (building front) asemel mingitest „ehitusrinnetest” ja kanapuuride (breeding batteries) asemel tuumareaktoritest. Ei ole pikalt vaja mõistatada, mis ma arvan taolisest tõlkijast, kes on kasvanud ninapidi vanasse sõnaraamatusse ja tõlgib sellega sõnu – talle võiks sõnaraamat nina külge kasvadagi, las käib ilma häbiks sellega ringi!!

Õhtul kruvin uue objektiivi kaasasolevale fotokakerele ette ja teen bussi oodates paar pilti. Tulemus on paljulubav. Korteris tabab mõningane ebaõnn, sest selgub, et ma olen UV-filtri keeranud nii tugevasti kinni, et seda ei saa enam lahti (sest selgub, et muidugi-muidugi on filtri alla jäänud sodi). Isegi kummirõnga kinnitamine ümber filtri ei aita, sest filter on madala raamiga ja sakkideta. Veel saan teada, et uus objektiiv on keskmise fotokoti jaoks 1 cm liiga pikk.

Ja mitmesaja pildi kellaaja keeramine käib mõne liigutusega (valin pildid, valin menüüst Metadata > Edit capture time..., sealt ajavööndi muutmine −1 tundi, siis klõpsan Change all).

T, 1211. päev: „wir sind stets bemüht schnell zu liefern”

November jätkub. Külm tuul. Tööl on keegi meeste kemmergus laamendanud tulbilõhnalise õhuvärskendiga (mis meenutab, et Austraaliast saabunud kalendris on tulbid igati lõunapoolkera subtroopika kevade kohal – septembris). Lõuna ajal postkontoris.

Bussiraamat on läinud tüütuks, võib lugeda diagonaalis: lubatud olmeajaloo asemel on seal vaetud tüüpilisel igaval viisil valitsejate tegemisi ja tegemata jätmisi, vahele pisifaktide puru, millest võib kahtlustada, et usud poolt, saad veerandiga ikka petta. Raudrüütlite kraanaga tõstmist sadulasse on väidetud universaalseks faktiks (paah!!) ja mu arust on autoril läinud segi, kummal poolel olid heitemasinad Jeruusalemma piiramisel 1099. Nähtavasti on sihtrühm keskmine kooliiga või siis keskmise kooliea huvidega vanainimesed, kellel on jaksu sellest sõnapudrust läbi kaevata. (Autor on ajakirjanik, meenutagem, eks saksa ajalooajakirjades kipu jutt veerema.) See, et sihtrühm on kooliõpilased, nähtub iga paari peatüki järel olevatest monoloogidest, milles esineb justkui keski ajalooline tegelane minavormis. Paar korda ei oleks ju paha, aga iga natukese aja tagant läheb tüütuks, justnagu käiks ringi muuseumis ja satuks alatasa kokku tüütu lapilistes rõivastes ja õlal täispuhutava papagoiga „mereröövliga”, kes vatrab lastele udujutustusi kodumaa ajaloost. Monoloogides mõõdetakse maailma meetrites ja liitrites, mis olustikuga ei klapi.

Objektiivi tellimisest samast poest, kus kaks aastat tagasi ostsin fotokakere, möödub täna 14 päeva, maksmisest 13, eelmisest järeleuurimisest (mil nad lubasid, et pakk on saatmisvalmis) 5 päeva. Isegi kui oleksin ise järele läinud, piki lookleva jõe kallast jala, oleksin koos objektiiviga juba tagasi. Saadan asjade surkimiseks meili, et tahan teada pakijälitusnumbrit.

Aga enne kui saan sellele vastuse, on postkastis silt, et mind ootab postkontoris suisa kaks pakki. Üks on Amazonilt (täpselt ei mäleta, mis) ja teine fotopoest.

E, ümeras päev: Rheingold, Rheingold, reines Gold

Mu paljunäinud tõlketoimetajasilmad näevad täna esimest korda, kuidas – küllap tähemärkide väljapressimise nimel, sest muud mõistlikku selgitust ei ole, – on ära tõlgitud ka veebiaadress. Ühele inglise firmale on pandud nimeks veaga eestikeelne liitsõna ja riigi domeenilühendist tehtud mõistetamatu .ük.

Usutavasti sama sõnasepp või tema võitluskaaslane jätkab väljendiga „suupistetealased jaemüügiteenused” (pärast kirurgiaprotseduuri kantseliidi eemaldamist – kantselitektoomiat – „suupistete jaemüük”) ning siis on ilmutatud erakordset internetivaenulikkust, kui on sõnadele vastet otsitud sajandivanusest sõnastikust, vaevumata kontrollima, millest üldse on jutt. Õõh.

Kinnitatakse ära pika nädalavahetuse vabad päevad, mida taotlesin nii poolteist nädalat tagasi. Vahetu ülemus oli haige ja kinnitamine seisis nähtavasti tema haiguse taga. Aga aega ei ole enam minutitki kaotada (sest mida edasi, seda imelikumaks lähevad lennukipiletite hinnad). 5 minutit pärast kinnitusmeili saamist on mul juba lennukipilet broneeritud.

Levitan üle-eelmise nädalavahetuse pilte. Ilmateade lubab ikka veel, et tuleval nädalavahetusel on lumi jälle maas. Mõte on minna jälle lund pildistama, võib-olla maast makroobjektiiviga, mis ühtlasi tähendab, et võib-olla ei peagi minema elamisest kole kaugele.

Uus 12 päeva tagasi tellitud objektiiv ei ole ikka veel tulnud. Umbes neljapäeval oli postkastis teisipäeval tellitud Henriku Liivimaa kroonika [kergelt kopitanud] I trükk aastast 1961. Vahepeal olen isegi tagasi saanud raha sellest algelisest veebipoest, kust alguses tellisin, aga kust objektiiv enne maksmist ära müüdi.

P, 1209. päev: jälle tervisi pimikust

Õues on peletav november tagasi. Eile veel mõtlesin, et läheks äkki matkama, aga täna mõtlen ringi. Saapad ka nii puhtad, nii puhtad, ei raatsi määrida.

Tegelen pildiarhiiviga – impordin digipiltide algusaegade pildid Lightroomi, märksõnastan need, korrastan uuemaid märksõnu. Tulemus on see, et esiteks leian mitu kadunuks arvatud pilti, ja teiseks see, et nüüd saab neid esile manada paari klõpsuga.

Toimeka T-seltskonna pildid (mida, nagu selgub, on 176) saavad pildilolijate nimede järgi personaalsed märksõnad, mis peaks lahendama lõputu vaidluse, kes kus millal oli. Mõne sõrmeliigutusega saab nüüd ka leida samale pildile jäänute kombinatsioone. Muidu on statistika ikka nii, et rohkem on nendest, kes on olnud sagedamini kohal ja istunud laua keskel, nii et on jäänud nii ühe kui ka teise lauaääre piltidele. Kunagi peaks tegema kõigist korralikud üksikportreed ikka ka.

L, et occiderunt quos invenerunt päev: ei midagi erilist

Kasutan ära soodsa juhuse, et matkasaapad on täiesti puhtad (pühapäeval neli tundi lumes) ja kuivad (seisnud pühapäevast saati radiaatori juures), ja immutan kaitseainega.

T. linnakese seapildiga elektronikakaubamajas luurel. Otsitavat vidinat seal ei ole (olen tõesti luurel, sest mul on raha kaasas napilt – seal poes kaarte ei tunnistata: kui kassas seisan, maksab minu ees ostja umbes 2500 € 50-euroste pakiga, mida müüja loeb üle kolm korda, sest ega seapildiga elektroonikakaubamajas ole siis kassas rahalugemismasinaid, nagu on kesklinnas konkurendi juures, kus samuti tunnistatakse ainult sularaha). Pinu fotopaberit ja piltide püsivarundamiseks paarkümmend kahekihist DVD-d.

Saksa ajakirjas NaturFoto on pikk kirjutis loodusfotograafilt, kes reisib tööasjus ringi jalgratta ja rongiga. Kuigi ta tegutseb üpris tasases Mecklenburg-Vorpommernis, ajendab see õhtul uurima, kas Saksamaa raudtee 25% sooduskaarti saab omada ka välismaal. Nähtavasti saab (re: Frankfurdist lendab lennuk otse Eestisse).

Valmivad eelmise nädalavahetuse pildid. Failinumbrite järgi umbes 640 võttest saab pildigaleriisse pilte 49. Ühtlasi valmib jaanuari piltide kromaatilise aberratsiooni parandamine ja statistika koostamine (nii et ka aastavahetuse lumistest jõulukaardivaadetest saab nüüd paremaid pilte kui enne näha oli). Pärast paari päevaga umbes viiesaja pildi korrigeerimist on tunne, et ma näen kergeid vikerkaarevärve iga kujutise ümber, kuhu vaatan. Huvitav, kas seda saaks automatiseerida, kui seos fookuskauguse ja vajaliku parandi vahel on hea (r² = 0,74)?

R, 1207. päev: Some moments that I've had

Hommikul sajakonna laupäevase pildi kromaatilise aberratsiooni parandamine. Teen huvi mõttes ka statistikat, pilt tuleb homme.

Lugejad võivad küll arvata, miks see mulle sellist muret teeb, aga talvistel metsapiltidel on rohkesti raagus oksi vastu taevast või lumelaike tumedal taustal ja kromaatilise aberratsiooni tulemusel paistab iga oksa või lumetüki üks serv rohekas ja teine punakas. Which is not nice. Täheldan, et mure on eriti suur lainurkasendis. Püsiva fookuskaugusega (st mittesuum-)objektiividel on seda muret vähem.

Talveuudiseid kirjutavad nii Soome kui ka Eesti ajalehed.

Leian lustikummutist juhuslikult Thomas Newmani lummava loo Any Other Name, kirjutatud filmile American Beauty. See on olnud mingis kogumikus, mida ma õieti kunagi kuulanud ei ole. Nüüd siis tean, et on olemas.

Õhtul reede õhtu puhul Kõrgmetsa maksimarketis, viimasel hetkel matkapoest saapaimmutusainet. Pood on tühi, olen nähtavasti viimane ostja, kuigi mu kella järgi on sulgemiseni aega veel 8 minutit.

N, 1206. päev: kevade

Selgub, et pooled töökaaslased ei oska arvutit sättida nii, et hüperlingid paistaksid muude kui väljakoodidena, ja nõuavad, et üks malldokument tuleks ära muuta, sest „viimasel ajal” on saabunud dokumendid olnud „teistsugused”. Imestan kõvasti, sest ma ei ole mingit muutust täheldanud (kontrollin näiteks nimetatud dokumendiga üle); mis viga malldokumenti muuta, eks ju, kirjuta ainult üks rida uuesti, ega selle muutjad ju pea muutma tõlkemäludes sadu ja sadu vanu vasteid, nagu ma alles tegin eelmisel nädalal. Olen töökaaslaste arvutioskamatusest rabatud.

Olekuriba näitab, et toimetatavas dokumendis on täpselt 666 sõna. Meenub kunagise töökoha nii usklik töökaaslane, et ta keeldus minemast firmaga restorani Carramba, sest eks sarnase hüüdsõna eesti vaste ole ju „kurat!”. Kunagi arvutanud keegi teine, et Coca-Cola pudelivesi maksab 666 korda rohkem kui Tallinna kraanivesi, ning järeldas, et ka Coca-Cola on saatanast.

Tõlgitavas dokumendis on juttu toetustest, aga mälust tuleb välja eelmise aasta versioon, kus on täitsa selgelt „teotus”, millega meenub episood kunagisest suurest tõlkeasutusest, mille mällu sattunud tuntud terminibaasiõnnetust on isikliku leiuna maininud lausa kaks inimest (mis mõistagi ei kahanda kummagi allika usaldusväärsust, vaid näitab, et selline apsakas keskses mälus tõesti oli ja sealt ka mitu korda välja tuli). Loost kolleegile pajatades saame kuulda mälestuse, kuidas mujal asutuses tulnud tõlkemälust välja rõve sõim. Ju oli tõlkijal juhe lõplikult kinni jooksnud.

Muidu ilma poolest ei ole täna lund enam peaaegu üldse. Päike paistab. Majatagune nõlv oli hommikul löönud kergelt rohetama. Päeval hõljub akna taga kiletiivalisi.

10 päeva ilmaennustus aga lubab, et nädala pärast tuleb jälle lumi maha. Jee.

Fotopood kirjutab, et mu objektiiv olla neil juba pakitud. No ja on ka aeg. Kui hästi läheb, saan nädalavahetusel eelmise nädalavahetuse pildid töödeldud. Eile õhtul sai valmis laupäeva piltide värvustasakaal ja sensorisodi eemaldamine, kromaatiline aberratsioon on valmis pooltel. Pühapäevast on pilte vähem.