Kirikmäelastele: ettevaatust, rulapägalikud!!

Tähtis hoiatus neile, kes töötavad Kirikmäel kontserdisaali naabruses: tegutsema on asunud rulapägalikud, kellele teie luud armsad ei ole!

Nõnda et seisan ma rahulikult bussipeatuses, klõbistan telefoni ja ootan bussi, kui äkki lajatab mulle selja tagant parema pahkluu vastu tugev löök, nõnda valusasti, et ila suust välja. Röögatan valust ja pööran ümber, kust tormab oma rula haarama kaks rulapägalikku. Vaatan järele, kas on veri väljas – tugevasti marraskil on, aga verd ei ole; karjun neile midagi eesti keeles ja nad kobisevad midagi omas arusaamatus keeles vastu ja arvavad, et asi nõnda jääbki. Aga nad seda ei tea, et ma keeran telefoni fotoasendisse ja hakkan tegema pilte. Tõsi, ma ei saa kirjutamise pealt telefonifotokat kohe käima (pean harjutama), ning rulaomanikud näitavad üles oma tõelist palet – oma „mehetegude” eest nad vastutada ei julge ja minu labajalga amputeerida tahtnud rulapägalik põgeneb lähima nurgataguse suunas:



Aga oma koolikotid jätavad nad maha:



See ootamatu tegevus kummastab neid ja nad tulevad nurga tagant välja pildi peale:



Nõnda et ma soovin saada tööl käimiseks vat selliseid jalatseid!!
←

Ja kuhu peaks kirjutama, et Euroopa platsil rulatamine ära keelataks?

[Hilisem lisandus: linnavalitsusse. Kirjutatud.]

E, 1081. päev: viimane suvepäev

Leian mingi vana aruande tõlkest, et inimesi küsitleti Lissaboni, Helsingi, Pariisi, Dublini ja Londoni „metroo piirkonnas” (metro area). Nali naljaks, aga Dublini metrood alles kavandatakse! Küsitleti ikka linnastus (metro[politan] area)! Iirlasest toanaaber ka imestab ja siis puhkeb seletama Dublini metroo kavandamise raskusi. (Ja eks Helsingi ühe liiniga metroo „piirkond” ole ka üle pingutatud mõiste.)

Ilmaennustus lubab, et täna on viimane suvepäev, homme õhtul algab sügis. Arvamused selle kohta, kas nädalavahetus enam suvi oli, lahknevad. Minu arust enam mitte, päike küll paistis, aga oli vastik külm. Täna hommikulgi oli ainult 11 °C (kuue paiku oli ilus koit, Veenus säras hommikutaevas nagu pöörane (−4^m)).

Kinnitatakse päev, mil lähen kolleegiga koolitust pidama. Pidavat olema lausa lähetus.

Mu kõrvaklapid ei leki ei sisse ega välja, aga huvitav, iga kord, kui ma Rammsteini kuulan, hakkab toanaaber nihelema (ja seda teeb just Rammsteini varasem looming, nagu Herzeleid ja Sehnsucht). Slipknoti peale ei hakka ja eelmine toanaaber lõi kord Celtic Frosti peale suisa jalaga takti, ehkki ilmselt tema enda kuulatav muusika oli lihtsalt samas rütmis. (Oli kord toalind, kellele väga meeldis Jaak Joala, ning alati talle kaasa rõkkas.)

Eesti speller ei tunne sõna haiglatekkene, pakub paranduseks haiglatekikene.

P, 1080. päev: propaganda ja teletõlked

Eestis on telekast tulnud Vene aja maiguline uus propagandafilm Tartu Ülikoolist, kus on hakkama saadud sellega, et on kõik kunagi Tartu Ülikooliga seotud olnud nobelistide auhinnad seostatud Tartu Ülikooliga. Tegelikult on aga kurb tõde ju see, et nad said oma Nobelid mujal, mitte Tartu Ülikoolis; ja seda juba nii kaua, kui Nobeleid on antud ehk sada aastat. Arutame teemal, a) kuidas see on võimalik; ja b) kuidas pealkirjastada Tartu Ülikooli tegelikku ajalugu (st ajalugu, kus ei ole mujal tehtud töö eest saadud Nobelite glamuuri). Variandiks a) pakun, et kui tuli teadlane uudsete ideedega, millega muuta maailma teadust, siis vaatasid vanad professorid talle viltu ja ütlesid, et kirjuta mida kirjutad, aga me ei avalda seda, üks-null Tartu Ülikooli kasuks (nagu päris elus juhtus 1990. aastate lõpus tudengiga, kes õppis aasta Cambridge'is ja Tartu Ülikool jättis ta sealsed õpingud arvestamata ja ametlik kommentaar oli: „Väike Tartu Ülikool on Cambridge'ile lõpuks ära teinud, üks-null Tartu Ülikooli kasuks!”). Paljude variandiks b) pakutute hulgas on näiteks An Eternal Wannabe. Ikka päris piinlik, miks siis ei ole Eesti auväärseim ülikool maailma kuuesaja parima hulgas... (ega muidugi ükski teine Eesti ülikool seal ka ei ole, kui see lohutab, aga näe Helsingi Ülikool on nüüd koguni esimeses sajas).

Õues on päike, aga on külm. Prindin pilte, töötlen vanu skanne Lightroomiga, kirjutan koolimälestusi.

* * *

Tõlkeleide pakub Animal Planet, mis esitab Eesti vaataja jaoks saatepealkirju suisa „eesti keeles”:

• „Haitoidu suvi”
• „Valge hai, punane kolmnurk”
• „Taltsutamata ja lihvimata”
• and last but not least: „Pull hai” (ka sama kohutav „Pullhai”).

Kes ajukääbik Animal Planetit tõlgib? Bullshark (Carcharhinus leucas) on päriseesti keeles ikka tömpnina-hallhai. Oleks selline tõlge mul tööl, saadaksin otsemaid tõlkijale tagasi ja oleksin väga kuri.

L, 1079. päev: les moules sont arrivées

T. linnakeses ostlemas: prinditavad sildid, paar filmi, filter (millele on hinnasilt kleebitud nii ametliku liimiga, et see ei lahustu ega lagune ühegi ollusega; tavaline liimisilt läheb õliga või seebiga määrides lahti, aga näe see mitte). Poes on plaadiriiulite vahel 40 cm kõrgune Scrat (hinnaga 17 €), ostaks küll külakostiks või endale, aga suurevõitu.

Raamatupoest praeguse Saksa sõjaväe käsiraamat (Der Reibert).

Jaama poole kõndides näen, et tänavarestoranis söövad inimesed kättpidi kausist. Kohe märkan ka pahaendelist musta kuhilat kõrvaltaldrikul.

Jaamast pikkpoisivõileib. Pikkpoiss on saksa keeli Frikadelle, mitte langer Knabe. (Vanaema poes oli venelasest laadija, kes teadis küll, mida eesti keeles pikkpoiss tähendab, ta oli seda sööklamenüüs näinud, ja hirmsasti solvus, kui keegi poenaistest teda pikaks poisiks nimetas.)

Mõista, mõista, mis see on? – Tantsib ja laulab. Läheb kogu aeg valgemaks. Teda tunnevad paljud.
Lastesaates esinenud lapse väljamõeldud mõistatus 1990. aastate keskelt

Tagasisõidu rongis istub mu ees järjekordne nooruk, kes kuulab lekkivaist kuulareist Michael Jacksonit. Mõistan, et ajal, mil MJ veel laulmisega tegeles, olid praegused noorukid veel sündimata ja vaja ju tagantjärele lauliku lapsepõli teada saada. Teisalt huvitav, millal tulevad paranoiaga inimesed lagedale teooriatega, et a) „MJ tapeti, et raamatu- ja plaadikirjastused saaksid tema asjade müügi pealt rohkem pappi”; ning siis b) „MJ tegelikult elab ja kühveldab puhkenud raamatu- ja plaadimüügist saadud papi endale taskusse”?

Google Earth – keeruka kaugjuhtimise abil selgub, kus täpselt asub perekond N-i suvila.

Õhtu lõpuks filmiklassika, Fritz Langi „Metropolis” (1927). DVD saatematerjal on 28 lk raamat, kus üksipulgi kirjas, kuidas film taastati ja mis osad on puudu (muidugi hiljem leitud osi ei ole). — Eesti vaatajale on see film väga raske, sest kuri leiutaja on täpselt Gustav Ernesaksa nägu; samuti on meeskangelane justkui segu sama vana filmi „Noored kotkad” Tammekännust ja noorest Benny Hillist (ning kõigil on tollase kombe kohaselt silmad värvitud – ning Aksella Lutsu mälestuste järgi oli tollane filmigrimm lillat värvi).

R, 1078. päev: reede

Dornbergeri mälestustes olen jõudnud kohani, kuidas nad näitasid 1939. a Kummersdorfis raketikatsetusi Hitlerile ja Hitler oli ainus tema kohatud inimene, kellele ei avaldanud ülivalju mürinaga [ülerõhu järgi võib arvutada, et 140 dB] tulejuga välja paiskav raketimootor muljet ning tema, kes ta muidu oli relvatehnika osas vaheda mõistusega, olevat olnud üldse kogu aeg vait ning pomisenud üksnes, et vägev vaatepilt oli, aga ju talle siis meeldisid rohkem tavalised tankid, suurtükid, laevad ja lennukid (ning ükski tank ei olnud tema jaoks liiga raske ega suurtükk liiga suur), mitte suured raketid, mis maksid kolmkümmend korda vähem kui meeskonnaga pommituslennuk ja millel ei näinud ta üldse mingit mõtet. Seevastu Göring olla vaatepildist erutunud „nagu kõik surelikud” (Dornbergeri väljend), et hakanud elavalt fantaseerima, kuidas peagi sõidavad ka autod, lennukid, laevad ja isegi rongid raketijõul ja ülehelikiirusega, ning raketiteadlastel kulunud hulk aega tema rahustamiseks, selgitades kütusekulu ja õhutakistust. Näis, et rahastusraskuste võitmise taktika oligi selline, et toodi „rahakasti otsas istuv” tähtis nina raketikatsetust vaatama ja mitte ükski peale Hitleri ei jäänud vaimustumata ning uuringud said taas jätkuda. Tõsi, Hitleri loiduse ehk arvamuse tõttu, et raketiasjandus on ajaraiskamine, oli kogu A4-projekti jätkumine sõja keskpaiku väga suure küsimärgi all (kuni juulini 1943, mil Hitler meelt muutis, pannes Peenemünde jaama kogu relvaarenduse ressursijagamise nimekirja etteotsa, isegi natuke enne seda, kui talle lõpuks näidati A4 esimese eduka stardi filmi, mis oli alati efektne).

Tööl on üheteist paiku soome-salahuviliste juustulõuna. (Soomes peetaksegi lõunat kella 11 paiku.) Toanaaber on toonud Soomest Oltermanni juustu ja rukkileiba ning paar tuba edasi töötav belglane S on tulnud neid nautima, kaasas Lõuna-Prantsusmaa juustu. Veel on kohal endine toanaaber rootslane S. Mul on kaasas Saaremaa suitsujuustu, sama, mille üle ema vaidles Tallinna lennujaama turvatöötajaga, kas see on vedelik või ei ole (muidugi kui see oleks juustu kauem mudinud, siis oleks lõpuks olnudki).

Töö-vastasmaja lammutamisega on jõutud sedamaale, et täna on lõugutada liftišaht, mis mu arusaama järgi hoiab enamikku maja üleval, st takistab seda kui kaardimajakest orgu langemast. Hea vähemalt, et org jääb töömajast eemale.

Õhtul ei tule ma Kõrgmetsa maksimarketisse, vaid käin Kirikmäe prismas prinditavate kleepsiltide otsingul (mida ma nädala sees Kõrgmetsa maksimarketist ei leidnud). Kirjatarvete osakond on paisunud koolilaadaks, mille käin neli korda läbi, aga ainsad kleepsildid on CD-sildid, mida ma ei taha. Laadameeleolu tekitab poes ringikõndiv pasunakoor. Nende repertuaaris on ka lugu, mille eesti tekst on „joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga / oma viimased kopikad kõrtsmikul' vii ja ütle, mis elul on viga!” See on vist Lääne-Euroopas samuti tuntud laul (kuulsin kaks aastat tagasi Brügges), aga ma ei tea sõnu.

Linnas on muidu päris laat ehk lõbustuspark kah, keda huvitab.

Õhtul film Little Voice (1998) ehk film imelisest häälest. Film tehti näidendi järgi ja mõlemas mängis peaosa sama inimene, kelle jaoks näidend kirjutati, ning peaosaline laulab kõik laulud ise, nii et ses suhtes on film nagu dokument, mis Jane Horrocksi erakordset lauluannet ajalukku salvestab. Peaosaline teeb muide suu lahti alles filmi 26. minutil.

Olen olnud sellest filmist huvitatud päris mitu aastat, aga tellimiseni varem jõudnud ei ole. Ette oli teada, et film on psühholoogiliselt raske, kuigi karbi järgi komöödia. No jaa, enamik kartusi oli asjata, kuigi mitu korda järjest vaadata ei jaksa (mu rekord ühtsama filmi järjest vaadata on olnud kolm korda, algul ilma kommentaarideta ja siis mitme kommentaariga). Möönan, et test „Kes AbFabi tegelasist sa oled?” on andnud mõlemal, mitmekuise vahega tehtud korral sama tulemuse, et Bubble, Jane Horrocksi teine tähtroll. Selline side siis.

Aga kust see tuleb, et Inglismaal mängivad näitlejad isegi sellises tegevustiku koha pealt vähenõudlikus filmis nõnda, et judinad tulevad peale?

N, 1077. päev: mang bu mang

Pildid plaatidele: kaheksale inimesele igaühele oma. Pean ümbrikutagusel järge, kellele mis.

Toanaaber on pikalt Soome-nädalavahetuselt tagasi. Ütleb, et unustas kella Kesk-Euroopa aja peale keerata ja tuli sedasi kohale juba hommikul kella kaheksast ning imestas, miks on maja täitsa tühi.

Lõuna ajal postkontor (Amazonist filme).

Dornbergeri mälestused on tõesti lust lugeda. Hoogne, huvitavaid detaile (mida muudes raketiraamatutes ei ole olnud ja täitsa arusaadav, sest ega nende autoreist ole ju keegi algusest saati ise ninapidi juures olnud), kohati päris lõbus. Näiteks kui raketiehituse alguses tegutsesid nad maaväe teiste uurimisasutuste alluvuses, oli rahaga nii kitsas, et nad ei tohtinud osta tööpinke, kirjatarbeid ega kontorimasinaid, ainult uurimisseadmeid. Aga millegagi oli ju vaja katsetulemusi üles kirjutada, siis õppisid nad ära kulutuste võimalikult segase kirjeldamise. Rahandusosakonnas ei saadud näiteks aru, et „katsetulemuste pöörleva võlliga kirjutusseade vastavalt mudelile” on kirjutusmasin ja „kuni 10 mm jämeduste puitvarraste freesimise seade vastavalt mudelile” on pliiatsiteriti. Ning kui seegi seletus ei aidanud, tuli öelda, et kasutati salajasel eesmärgil, näiteks oli suvel vaja osta raketimootori läitmiseks kaks karpi säraküünlaid. Läks terve aasta, kuni rahandusosakond küsis, milleks läks neil keset suve vaja säraküünlaid. „Katsete jaoks,” vastasid raketiteadlased. Rahandusosakond ei jäänud vastusega rahule ja küsis kahe kuu pärast uuesti. „Salajaste katsete jaoks,” vastati uuesti ja sellega lugu lõppes.

Saan kolleegilt viie minuti jooksul 28 tühja sõnumit (sõnumimeloodia on mul „South Parki” inglise poisikese Pip'i lauluke, meenutagem). Helistan ja selgub, et ta oli telefonile autos peale istunud, nii et klahvilukk läks maha ja sõnumid teele ilma kellegi teadmata. Hea, et jaole sai, muidu oleks teinud telefoniarve peale suured silmad. Numbri järgi arvates on tal sama mobiilifirma kui minul, kelle arve saabub tavaliselt nii paar päeva enne maksetähtaja lõppu, just nagu oleks teel olnud mitu nädalat. Küllap neid kannavad laiali teod.

Ükspäev oli bussis minu taga kõva kuulmisega hiinlane, pikk sõit Kirikmäe prismast Kõrgmetsa ehk n−1 peatusevahet kriiskas ta hiina keeles oma telefoni (Prantsusmaal on rongides sildid, et moblade kasutamine keelatud, siin võiks bussides ka olla). Tema mees seisis eemal ja vaikis, nagu ilmselt vaikis ka inimene, kellega ta rääkis, sest ega ta talle vastu ütlemise võimalust andnud.

K, 1076. päev: no alarm call, no wake up, no wake up now

Eilne vihmakohina peale ärkamine leiab täna selgituse. Ma olin üleeile unesegaduses viimase, kolmveerandkaheksase kella üldse välja lülitanud.

Selgub mu kursuse kevadsemestri viimane hinne. Nüüd võib alata sügissemester.

Tööl teatatakse, et kaks töökaaslast hakkavad pulmi pidama. Seda (et pruut ja peigmees suisa samast majast) juhtub minu siinoleku ajal esimest korda. Mõlemad on olnud ainult paar kuud, aga kui ma ei eksi, siis nad tundsid teineteist varemgi, sest mõlema ühisel esimesel tööpäeval olevat nad üksteist nähes karjatanud: „Sina siin!” – „Ja sina ka!” Maailm oli nende jaoks väike.

Leian lõpuks üles taskunoa. Mälu järelikult ei peta, lennujaamas kotist asju ei varastatud, koristamisel on ka varjukülgi (noa peale oli sattunud üks uus rätik ja natuke vanapaberit) ning saan nüüd avada tomatikonservi purgi.

Saan läbi „Väikse nõia” saksakeelse originaali. Vladimir Beekmani eesti tõlge on ikka väga hea; aiman lugedes palju kohti, kus saanuks puusse panna, aga eesti tõlkest nagu neid ei mäleta. Kütid, tuleb välja, olid originaalis sõjaväelased ja küttide pealik aukraadilt kapten (Hauptmann). Tudengiajal oli majanaabriks korealasest saksa filoloog, kes oli kõvasti üllatunud, et meil oli koolis kohustuslikuks kirjanduseks „Väike nõid”, tema arvates vähetuntud kirjaniku vähetuntud raamat (nagu ka ameerika kirjasõber imestas, kui hästi Eestis teatakse „Onu Remuse lugusid”).

Dornbergeri mälestustest loen, kuidas 1933. a käinud Kummersdorfi raketikatsetusplatsil külas Wernher von Brauni isa, vangutanud pead ja kurtnud, et ei tema tea, kust küll vana aadlisuguvõsa poega selline tehnikapisik tulnud.

Pariisi teise käigu pildid on peaaegu valmis. Vast saab nüüd lõpuks ka pildid plaadi peale, nagu mitmele inimesele lubatud. Puhkusepildid ka.

Poest juba kolmas patarei, mis seekord vanasse taskuarvutisse isegi passib (SR927), ja etskae, pilt tuleb taas ette, kuigi mitte täielikult, sest kolmandat komakohta ei tule, ekraani kaheksaid täis vajutades on kolmas märk hoopis E ja viies 3. Nende ridade kirjutamise aegu (järgmisel hommikul) on aga muud krõnksud tagasi, nii et tuleb ilmselt vana taskuarvutiga kas hüvasti jätta või hakata tegema sellega tehteid täisarvudega ja ainult saja piires nagu teises klassis.

* * *

Leht kirjutab, et ka täna on Eesti Nokia järjekordselt leitud, sedapuhku on see kaerajaan, mida tuleb kepslema panna kogu Euroopa. Aga miks ainult kogu Euroopa, kogu India peaks panema, ja kui see juba kord Bollywoodis sees on – soovitatavalt vähemalt kaks korda kiiremas tempos –, siis läheb kogu ülejäänud Aasia ja muu maailm takkajärele ning mets ja maa saavad meitele. Rääkimata Lätist ja Leedust, kus kaerajaan on nõnda kodunenud, et seda suisa omaks tantsuks peetakse.

T, 1075. päev: vihm kohiseb ja kägu kukub ra'al

Ärkan hirmsa vihmakohina peale. Ja tore on, sest muidu vast magaksin lõunani. Küll on mõnus, et meil on ikka veel suvine graafik!

Täna hommikul on joodiknaaber väljunud majast enne mind, aga ainult veidi varem, sest lift on veel täis suitsetatud nagu kolhoosisauna riietusruum või kooli õpetajate tuba enne seda, kui seal suitsetamine keelati ja õpetajad pidid hakkama suitsetama kohas, kuhu õpilased niisama naljalt ei sattunud – kooli puidutöökoja esikus.

Võtan Dornbergeri mälestused bussiraamatuks (põnevam lugeda kui sõnastik, pälvib ka kaassõitjatelt vähem veidraid pilke, sest eufemismide sõnastikus on niikuinii iga teise või kolmanda sõna seletus defecation, copulation või homosexual). Dornberger – kes inglise Wikipedia andmeil olevat olnud üks kahest inimesest, kellelt Hitler vabandust palus (teine oli feldmarssal von Brauchitsch, kes talle Dornbergeri tööd selgitas), sest ei uskunud kuni nii 1943. aastani, et raketiasjandusest võiks asja saada – nimetas 3.10.1942 õnnestunud raketistardi puhul peetud tänukõnes seda päeva ajalooliseks päevaks, mil algas uus ajastu – kosmoselennu ajastu. Nõnda et asjaolu, et raketist sai hoopis relv, oli suurema üldpildi ebameeldiv detail. Kes aga arvab, et seetõttu tuleks kogu teemat põlata, mõelgu selle peale, mis juhtunuks, kui sõjaaegne Saksamaa oleks ballistilise raketi arendamissse seotud ülisuured summad (sadu miljoneid riigimarku) kasutanud hoopis tavarelvade või lennukilaadse odava tiibraketi V-1 tootmiseks.

Õhtul Kirikmäe prismast teine katse osta vanale taskuarvutile uus patarei (seal on mälu hoidmiseks tilluke liitiumpatarei, mis on ammu tühi). No ja selgub, et ma olen patarei koodi valesti mäletanud ja saab vale suurusega. Nõnda et on soodsalt ära anda kasutamata nööppatareid SR59 ja CR1220.

E, 1074. päev: liftoff

Ka täna satun majast väljuma samal ajal, kui joodiknaaber sõidab jaama. Täna ta sama reibas kui eile ei ole. Üksööse keegi juua täis inimene karjus majas, aga deliiriume (mida olen kuulnud selles majas kaks korda) ei ole kostnud enam ammu.

Töömaja vastas lammutusplatsil on puhkus läbi ja kogu puhkuse vihma käes ligunenud roomikekskavaator saavutanud just paraja krigivaljuse, mida siis täna terve päev rõkatatakse. Kui lähen ühe paiku bussipeatusse, et sõita postkontorisse Amazoni paki järele, on vastasmajal alustatud umbes viie korruse jagu tellisseina mulgustamist; kui tunni aja pärast naasen, on seina asemel suur auk ja rusud, mille otsas roomab edasi-tagasi sama ekskavaator, kõrvulukustava krigina saatel. Võib-olla on lammutajad kurdid.

Saksa Amazoni pakis on järjekordne raamat keskaja olmeajaloost (olmeajalugu ehk kuidas muiste elati on ju nii põnev!), Walter Dornbergeri mälestused ja „Väikse nõia” saksa originaal. Eesti keelde tõlkis selle Vladimir Beekman, eelmisel nädalal kuulatuna tekkis paaris kohas huvi, kuidas need on olnud originaalis. Raamatus on just samad pildid mis muiste eesti tõlkes ja tiitli pöördel kõigi keelte loetelu, kuhu raamat on tõlgitud. – Walter Dornberger oli Peenemünde katsejaama ülem ning nõnda sealsete raketikatsetuste juht. Mälestused algavad A4 (mis hiljem sai nimeks V-2) esimese eduka katsetuse (3.10.1942) elava kirjeldusega: see oli ajaloos tähtis päev, sest just siis ületas suur tehisese helikiiruse ning just siis saadeti esimest korda tehislik ese atmosfäärist välja ning sisenes atmosfääri – edukalt.

Uus taskuarvuti. 1990. aastast saati töötanud vana on hakanud numbrite asemel näitama selliseid krõnkse, millel numbritega seost üldse enam ei ole; ja ärge arvake midagi, nagu oleks telefoni taskuarvuti midagi mugavat. Ühtlasi ei suuda ma üles leida taskunuga; äkki jätsin Eestisse? Samas ma nagu võib-olla seda pärast puhkust siin ikka kasutasin, nõnda et see äkki on viimase põhjaliku koristamise käigus kuhugi hästi ära pandud.

Saan teada, et eesti spaade jaoks sõna hoolitsus loendub („meie hoolitsused”). Mõistagi on mu esimene reaktsioon: „Mida see tähendab?”

P, 1073. päev: pilvitu suvepäev

Tähistan tänast tähtpäeva sellega, et käin üle hulga aja matkal.

Kordan jaamakõnni rekordit: maja eest jaama 24 minutit, korterist piletikassa kaudu (päevapilet) rongi 32 minutit. Saan aru, miks on mõnikord jaama kiirustamine õudne piin: matkasaapaga ei saa võtta pikka sammu, sest tald ei paindu ja jalg läheb maha suhteliselt piraki! Saapa raskus koormab jala sirutajalihaseid, mis tavalisel kõnnil eriti koormust ei saa. Pühapäevane jaama kiirustamine tähendab, et järgmised kolm päeva on tunda selliseid jalalihaseid, mille olemasolu ma ei teadnudki (nt pikk pindluulihas).

Maja ees bussipeatuses istub joodiknaaber ja suitsetab. Ta on kaine ja tervitab. Õhtul satun jaamast temaga sama bussi peale. Siis ta enam kaine ei ole.

Rongis leiavad teineteist kaks India subkontinendi reisiselli, kes räägivad tundmatut keelt, mis võib olla kas hindi, bengali või inglise keel. Inglise võib-olla siiski mitte, sest seda, mida ma aru ei saa, on nende jutus rohkem kui seda, mida saan. Nende keeles näikse olevat kogu oskuskeel inglise keeles (nagu mingis soome-ugri keeles olevat kõik oskussõnad vene keeles, hästi mugav, kas pole), et mõistan, et esialgu arutlevad nad selle üle, mitu tundi sõidab ülikiirrong Breemenisse, ja siis selle üle, kus asuvad nende kummagi töökohad (üks töötab terasetööstuses).

Ümberistumiseks aega viis minutit, tuleb osta uus pilet. Järgmises jaamas on veerand tundi bussile ümberistumiseks. No rong jääb „5 minutit” (loe: 12 minutit) hiljaks, nii et veerand tunnist on järel rohkem nagu kolm minutit. Wittlich Hbf ja jaamaümbruse asula on tuttav ajast, kui seal käisin kaks aastat tagasi rulluiskudel (ja asulast kuidagi jaama üles ei leidnud).

Maapind on kaunis kortsus: Mosel on sadade aastatuhandete vältel lõiganud kiltkivvi suuri looke ning läinud mõnest eriti käänulisest kohast vahepeal ka otse, jättes kuiva soodi kaldad viinamägedele – Mosel-Saar-Ruwer, kas see ütleb lugejale midagi?

Buss viib lõpmatute riislingiväljade vahelt karuteemalisesse Bernkasteli linnakesse, kus on palju vahvärkmaju ja tudisevaid turiste – alanud on veinihooaeg, mis on mobiliseerinud lugematute vanurite massi, keda liigutab ühest veinilinnast teise jõeristluslaevastik. Poed on lahti (restoranid muidugi ka, aga pühapäeval avatud poode näeb siinkandis ainult turistilõksudes). Ühe putka ees on väljas 1:25 000 topograafilise matkakaardi siinkandi leht, millelt loodan leida täpsemat juhatust, kuidas saab linnakesest selle kohale kõrguvasse linnusesse. Mul on kaasas 1:50 000 matkakaart, aga sellelt seda eriti teada ei saa. Selgub, et see ei olegi putka, vaid tavaline toidupood (mis on seega ka pühapäeval lahti peale turistisättumuslike nänni- ja kingapoodide).

Hakkan astuma sihis, mida näitab linnuseviit. Kui olen majade vahelt väljas, selgub, et tee kaardub hoopis vastassuunda, st teeb ilmatu kaare. Tagasi linna, uurin majaseinal olevat linnaplaani ja jätan õige tänava meelde. Teine katse on edukam, kuigi kõrguste vahe on päris suur ja päike lõõskab.

Landshuti linnusest, mis 1692. a varemeiks põles, on järel pealinnuse 17 m kõrgune ringmüür ja 30 m kõrgune valdustorn [ei mina tea, kust neid mõõdetakse, vahest sügavaimast keldrist, mitte hoovist, sein üle 10 meetri küll ei ole]; praegu tegutseb varemete vahel kohvik. Raamat ütleb, et linnusest linna poole oli ulatuslik eeslinnus, mis tänapäevaks on täiesti kadunud. Torn maksab 1 €; mul seljas keskmine fotokott, teistpidi üle selja fotokas ja käes kõnnikepid, millega on ikka ja alati huvitav viibida kitsas ruumis nagu tornitrepil, mis on esiteks maja sees, siis valdustorni sees (pikk kipakas puittrepp), siis kahe tornikorruse jagu poole meetri laiust müüritreppi. Fotoka objektiivivarjuk kriibib mitu korda vastu seina, kuulen, keppidest rääkimata. Fotoka otsa põrutas enne tornitõusu ka üks minust napilt möödunud ettekandja, kes ehmatas palju rohkem kui mina.

Torni otsast vaated igasse ilmakaarde: kuskil kaugel allpool on viinamäed ja nende vahel jõeloogad.

Alla tagasi, linnast läbi, teisele poole üles.

Järgneb väga raske tõus piki suurt lagedat viinamäge, pilvitus taevas sirab kuum päike, on siranud viinamäele mitu tundi, küttes iga kivikillu kuumaks. Varju ei ole ja kui olekski, siis oleks see kasutu, sest maast õhkub kuuma.

Ilmatu aja pärast saabub metsaserv, puudevilu ja selles kõrts „Raudne Veinituba”, mis on täpselt õiges kohas. Jahedas tuleb eluvaim tagasi.

Õlu on kärbsega ja praad kartulita. Kogu garneering on vast 20 cm² lehtsalatit ja kaks teelusikasuurust tükki paprikat ning ürdivõi medaljon. Samas on lihakäntsakas aus, pehme ja mahlane ning ka hind ei ole õnneks gurmee.

Edasi läheb tee veel üle 100 m mäkke, aga suhtelises vilus. Kuumal metsaalusel rõkkavad rohutirtsud. Tee ääres on koopa moodi allikas, kus mu arust (tunnen seeni väga halvasti) kasvab roheline kärbseseen, mida just nädal tagasi Eestis üks pere „sirmiku” pähe sõi ja intensiivravisse sattus. (Mu vanavanemad olid sõjapaos kohas, kus seeni ei korjatud. Käisid nädalavahetusel seenel ja esmaspäeval rääkis vanaema tööjuures, kuidas nad seenel käisid ja kui maitsvaid seeni nad leidsid. „Meil on maja taga ka neid ...seeni,” meenutas üks töökaaslane ja läks ka tema varsti seenele. No ka nemad sattusid seenemürgistusega haiglasse; siiski jäid ellu.)



Jõekäänude vahelise suure poolsaare harjal on 1795. a kants, kus võib näha nn muinsuskaitset saksa moodi – kantsivalli ots on küllap tulevate elumajade eest tasandatud. Kõnnin kogu allesoleva kilomeetrise osa kahe tee vahel läbi; sildid on väljas, et kantsi-matkateed alles tehakse ja sildid pannakse kunagi ka. Praegu on olemus nagu Kuressaare linnuse vallidel ja vallikraavis enne puhastamist, paras džungel, aga sissetallatud rada sees. Keegi on tsemendi ja labida abil tekitanud mõnda kohta algelised astmed.

Teisele poole orgu taas alla. Laskumist on ainult 300 m, aga see tundub lõputu. Vastu tuleb ükshaaval kolm tülpinud jalgratturit, kellest viimane (umbes poolel tõusul) küsib, kas see on Bernkasteli minekuks ikka õige tee (oleksin mina jalgrattur, sõidaksin viistteist kilomeetrit mööda tasat jõeäärt, selmet 300 m mäkke ronida) ja kas on veel rattureid vastu tulnud. On ja on.

Matka lõpp-punkt on samuti kaksik-veinilinnake Traben-Trarbach (Bernkastel on sümbioosis ülejõe küla Kuesiga, kus näiteks on endises raudteejaamas bussijaam ja parklad, seega on kokku Bernkastel-Kues) ja selle juures kaks linnust. Üht (Starkenburg) tean olevat haleda vareme, nõnda et jätan selle plaanist välja; teine (Grevenburg) ostutub ka rohkem varemeiks, kui varem arvasin, nii et jätan ära ka selleni ronimise (orust üle 100 m kõrgusel). Teisel pool jõge ülal platool on ka hiiglaslik (50 ha) uusaegne kindlus (Mont Royal), aga see on kaugelt üle mu praeguste võimete. Siin on turiste hoopis vähem kui Bernkastelis (või on siis juba kell nii palju, et vanainimestel on uneaeg või tuleb just mõni paeluv telesari).

Siit läheb väike raudteeharu Bullaysse, mis on nii väike, et mu arust ähvardab seda kinnipanek, nagu pandi kinni suur osa Moseli paremkalda raudteest ning Wittlich-Bernkasteli haru. Kümne minuti jooksul tuleb üles leida jaam ja osta pilet. Jaamahoone leian, aga see on kinni (seal on turismiinfopunkt) ja selle taga on rööbaste asemel sootuks parkla. Kaardi peal ent rööpad on ja bahn.de ütles veel täna hommikul, et rong siia käib. No rööpad ja peatuse varjualune on pisut eemal. Piletiautomaadil on kiri, et ei tööta. Küsin rongi sisenedes vagunisaatjalt, ta juhatab, et rongi keskel on automaat.

Kogu tänast matka ilmestavad mitu ümberistumist, kus aega on napilt, aga tuleb osta järgmise reisi pilet. Rongis piletit ostes mõtlen, et teeks õige ennetava liigutuse ja ostaks pileti mitte Bullayni, vaid teise ümberistumise jaamani. Mõeldud-tehtud. Kui siis aga ümber olen istunud (mis on kaugrong, tuleb otse siia linna) ja vagunisaatja küsib pealetulnute pileteid näha, ütleb ta minu pileti peale, et see siin rongis kahjuks ei kehti, et see on kohaliku kiirrongi, mitte kaugrongi oma. Küsin, kas saan osta uue. Saan. Sõidan.

Teises ümberistumise jaamas tuleb teha juriidiselt korrektne käik ja rongist hetkeks väljuda: nimelt mu edasi-tagasi päevapiletit mu teada ei tohi kasutada muu reisi osa eest. Nõnda siis väljun vagunist nr 3 (millega lõpeb mu reis eelmise piletiga) ja kõnnin vagunini nr 5 (kus algab järgmine reis päevapiletiga).

Siinlinna jaamast saan õnnekombel korterisse bussiga.



Kogu januse matka (veepudelit ei olnud kuhugi panna) unistasin, kuidas külmikus on ananass. No kui külmiku avan, selgub esiteks, et ananass on läinud käärima ja ajanud välja nõnda palju mahla, et voolab külmikust põrandalegi, ja teiseks, kui paki lahti teen, et kõige peal on, sussid püsti, surnud roheline porikärbes. Kuidas ta kinnisesse pakki sai, ma ei tea; küllap enne paki sulgemist. Et samas Kõrgmetsa maksimarketis on elanud korraga kuni neli varblast, siis vast elab seal porikärbseid kah ja ei pea mõistatama nagu siis, kui kellelgi oli muiste uues Nikkori objektiivis läätsede vahel sipelgas ja Nikoni mehed mõtlesid end halliks, kuidas üldse sai nende objektiivitehasesse sipelgas!

Siis on külmikus ka tomatikonserv, hästi külm ja mõnus, aga ma ei leia üles taskunuga, mille küljes on korteri ainus konserviavaja.

Sammuarvesti järgi läbikõnd 18,66 km, altimeetri järgi tõuse 523 m ja laskumisi 499 m – õhurõhk peab olema vahepeal muutunud, sest lõpp-punkt olid kaardi järgi täpselt samal kõrgusel.

* * *

Õhtul film „Jääaeg II”. Ikka täitsa põnev, kuidas nüüdisaegset nõuet, et filmis peab olema üks tumedanahaline, lahendatakse looma-animafilmis: üks peategelastest on pandud rääkima stereotüüpilise afroameeriklase moodi. 3. filmi eesti tõlkes teeb naismammuti häält vist Gerli Padar ja noh alates 1990. aastate alguses ilmunud „Onu Remuse juttude” tõlkest on teada, et ega kõikvõimalikke inglise keele allkeeli ei olegi võimalik eestindada, sest palju ikka eesti tõlkija (ja lugeja) murdeid oskab, et eristada näiteks võru ja mulgi murret. Nõnda et siis eesti tõlkes ei ole poliitilisest korrektsusest järel suurt midagi.

L, 1072. päev: suve nukker lõpp on käes

Parandan oma kursuse kevadsemestri viimaseid kodutöid, mis on tehniliselt tülikas, sest parandamisprogammi parooli ma ei mäleta, teine kasutaja ka ei mäleta ja see, kes mäletab, ei ole meilile vastanud. Ilma paroolita aga lubab programm parandada kuni nii 800 märki pikki tekste, mida on natuke vähe (mul on tekstid nii 1000 tm kanti).

Installin läpakasse Google SketchUpi ja tegelen terve päeva ühe ammuse lemmikteemaga, Kuressaare linnuse arvutimaketiga. Praegune katse on palju edukam kui eelmine, sest vahepeal olen hankinud Kalvi Aluve „suure Kuressaare linnuse raamatu” teise eksemplari (enda oma on Eestis) ja Maa-Ametist saab Google Earthi täitsa selge aerofoto. Avastan, et Aluve raamatus olevad joonised on rohkem nagu visandid (mõõtmed eri jooniste vahel hästi ei klapi) ja siis leian saladusliku seose, et linnuse ringmüüri Kagutorn on täpselt Roomassaare tee joonel!

Viimases ei oleks midagi iseäralikku, sest sageli on vanad teed suunatud mõnele tornile (hea siht minna, hiljem tekkis rajale tee), aga ajal, mil Roomassaare tee tekkis, torni enam ei paistnud: XV saj ehitatud torn jäi XVII saj muldkindlustuste sisse ja tee tekkis alles millalgi XIX sajandil.

Film The Naked Gun, mille päris algust ma ei ole kunagi näinud (nagu ikka). Isegi kaks korda, teine kord tegijate kommentaaridega. Saan teada, et koht, kus Frank Drebin unustab pressikonverentsilt lahkudes mikrofoni sisse ja kogu saal kuuleb, kuidas ta WC-s kuseb (ning füsioloogilised toimingud teevad filmipublikule nalja ajast, kohast ja ühiskonnakorraldusest hoolimata), olla maha kirjutatud elust enesest: sama juhtunud filmi ühe stsenaristi tuttava rabiga laulatusel.

R, 1071. päev: f this and f that

Jõuan inglise eufemismide sõnastiku lugemisel F-täheni. Esimene sõna ongi f, mis on sageli tegusõna.

Ubisoft on saatnud spämmi, et varsti tuleb neil välja Silent Hunter V. Eks aegade vältel ole selle sarja mängitavad pooled pidevalt vahetunud, nüüd on siis taas järgi Kriegsmarine käes (ehkki see, et treileris räägib meeskond inglise keelt, on kummastav).

Põhjustan tööl segaduse, kui originaalis seisab, et vastu võetakse ainult JPEG-faile, mille värvimudel peab olema RGB, mitte CMYK ega JPEG. It does not make any sense. Lasen kliendilt üle küsida, mida see tähendab. Selgub, et paar sõna läinud sassi, peaks olema „mitte CMYK-ga JPEG”.

Saan teada, et Saaremaalt leitud järjekordne Eesti Nokia. Eks ta üks umbluu ole, arvan: äkki on lugupeetud muinashuviline ära unustanud tektoonika ja väidab, et kiviajal ehitati asi merepõhja, nagu ka olevat paigaldatud kiviajal ohvrikive kohtads, kuhu hiljem kerkisid merest madalad väikesaared. Kuigi Karl Kello arvab ammu, et Henriku teatel uputatud Saaremaa vaarao olnud muinasaegse Saaremaa valitseja (leides koguni tema kujutise Karja kirikust jne), võib päri olla pigem Uku Masingu selgitusega, et HCL-i vaarao on viide ülestõusmispühade liturgiale, kus vaarao uputamine sümboliseeris vana usu kadumist. XXX ptk, kus vaaraod mainitakse, on kroonika lõppu lisatud hiljem (vaarao on üldse kroonika viimases lauses, mis lõpeb hõiskega „pöörduge tagasi, riialased!”), ja ei seal ega varem ole ühtki kohalikku valitsejat nimetatud ei vaaraoks, sultaniks ega maharadžaks, ning Henriku tava kohalikke olusid (eelkõige kohanimesid) kas mugandada või tõlkida järgib huvitavat süsteemi, mille jätan esialgu enda teada.

Et leht kohta ei ilmuta, ei tea ka, äkki on tegu sama loodusliku rannamoodustisega, mida vanasti arvati olevat taanlaste rajatud ja saarlaste hävitatud esimene kivilinnus (mida Kalvi Aluve paigutab hoopis Kuressaare ringmüürkastelliks, mis tähendab, et Henriku kirjeldus, et kivi ei jäänud kivi peale, on kujundlik).

Aga üldiselt: tõde tõuseb, vale vaob.

N, 1070. päev: put yourself in my place

Installin uude läpakasse iidse (2003) videomonteerimisprogrammi (mis Vistaga tõesti pisut jupsib, näiteks ei taha kaamerat ära tunda, kuigi tunneb ära kaamerast läpakasse imporditud AVI; vähemalt ei hangu nagu sageli vanas arvutis) ja lapin 20.6.2009 Le Bourget's filmitust kokku veerand tundi vaatamiskõlblikku videot, sh E esimese katsetuse videokaameraga. Lõppude lõpuks õnnestub see nii, et programm tunneb ära õige kuvasuhte ega litsu kaadrisse jäänud inimesi Eric Cartmani sarnaseiks (nagu teeb Windows Movie Maker, tehtud-nähtud).

Loen kohalikust lehest, et homseks ennustatakse 35 kraadi sooja, tugevat äikest ja sellele järgnevat jahenemist üle 10 kraadi. No vat RSS-uudisevoos päeva ei näe, äkki oli eilne uudis ja taevaluugid avanevad juba täna. (Lõunale minnes vaatan järele: jah, neljapäevast ehk siiski tänasest on jutt.)

Et eile sain valmis posu järgmise teisipäeva asju, on tööd vähe. Augustis on siinkandis puhkused. Nagu teada, peab suvel tööl olema poolteist tundi hiljem kui talvel, mis tähendab, et sõidan tööle alles kolmveerand üheteist paiku ja näen bussis unes, et sõidan juba kodu poole ja et ma vahepealset tööpäeva ei mäleta, siis ehmatan, et ma olen kogu tööpäeva kogemata vahele jätnud.

Abitegu ja imestus, miks tõlgivad inimesed asju, mida nad ei oska.

Äike tõesti tuleb, aga läheb mööda. Isegi pilti ei saa.

Film 1½ Ritter – Auf der Suche nach der hinreißenden Herzelinde (2008), karbi järgi keskajateemaline komöödia. Tõesti, seal on paar naerukohta. Algul tekib võrdlus filmiga „Malev”, aga see võrdlus on tegelikult kohane ainult pikkuse poolest. Sisu on väga-väga palju lahjem, kuigi jah väga-väga palju suurema rahaga tehtud. Sihtauditoorium on keskmine kooliiga. Kolm põnevaimat momenti: esineb vanamuusikaansambel New Kids on the Block täiesti kohasel viisil justnagu keskajas, armeenlane mängib türklast ja võib näha kohta, kus tõenäoliselt mängib vanim filminäitleja ajaloos – vana teadlast mängib Johannes Heesters, kes oli võtetel 104½ aastat vana. See oli filmi suurim üllatus; inimese kohta, kes oli kuulus 1930. aastate (filmi)näitleja ja laulja, võinuks arvata, et ta on ammu lahkunud parematele lavalaudadele.

K, 1069. päev: näitemäng merel

Kui juhenditaolises tekstis (mis ei ole õigusakt) on kaks lauset, mis kõlaksid eesti keeles paremini ühe lausena, kas on sünnis liita need kokku? Minu arust on, aga kolleegi arust mitte, sest siis ei saa ju tõlkemälu kasutades aru, mis seal peaks olema, ja pooldab kirjapilti, kus esimese lause lõpus ja teise lause algul on kaks korda järjest keelt murdev väljend. Soovitan seda öelda häälega, et siis näeb, miks ma laused kokku tahan liita ja asendada keeruka väljendi teise korra asesõnaga mis. Esialgu ma ei lasku arutellu, et lausehaaval tõlkimine ei ole palju parem sõnahaaval tõlkimisest, ega maini nn tõlkemälu-pimedust, kui tõlkija näeb ainult seda lauset (või lauseosa), mis parasjagu tõlkemälus lahti.

Aga ma ei tea, kas see aitab. Isegi toredatel inimestel on mõnikord kangekaelseid seisukohti, et räägi või seinaga, aga asi ei muutu, nagu mul see, miks ma võtan mõnikord heaks kirjutada alla 10 täisarve numbritega.

Õhtul töömajast bussipeatusse koos kolleegiga, kelle jutt on stiilis, et „üks on laisk ja teine on loll ning mina pean üksinda rabama”. Siis saan teada, et praegu olevat õhus palju spoore ja ta veetnud nädalavahetuse suletud akende taga toas lebades.

Kõrgmetsa maksimarketis. Tinti ja aiaosakonnas uurimas, mis lilli neil on (ei ole, silitan pisut potikadakat, pean uurima, äkki on mõni kääbussort, kui ma just ei taha avada puulusikate ja kuumaaluste valmistamise kodutööndust). Sirvin veidi ka tarbetarkvara riiulit, et äkki on neil mõni uuem videomonteerimisprogramm, millega saaksin lindil vedeleva Le Bourget' video lõpuks valmis monteerida, aga ainus, millest aru saan, on aastast 2005 (mul on kahtlusi, kas mu iidne vana, mille plaat on kuskil alles, Vistas ikka jookseb). Aga aastal 2005 ei olnud Vistast veel kõssugi, nii et tulen tulema ainult virna konnapildiliste tintidega.

Palav on; varesed istuvad, nokad lahti (=linnul on palav). Näiteks istub akna ees oksa peal ligi pool tundi noor vares ja puhastab sulgi.

* * *

Ja et mida ma arvan päevakajalisest MV Arctic Sea loost? — Ruhnu karu mäletate? Ehk siis mu arust on selles sama palju tõtt kui selles, et tõesti ujus Lätist Ruhnu karu, müttas väikesel saarel mitu kuud ringi nii, et keegi ei näinud, ja siis ujus Lätti tagasi. Usu kasvõi, et tegelikult ronis Rootsi vetes laevale Ruhnu karu, mis asjaolu tuleb raske hämamisega igati varjata.

T, 1068. päev: Are you embarrassed easily?

Väga põhjalik tagasiside välistõlkele, mille on usutavasti tõlkinud puhkusel olnud päristõlkijat asendanud suvetõlkija ja toimetanud sarnane suvetoimetaja. Raske ei oleks tõlge kuulutada kõlbmatuks (praegu loen peamiseks veaks ainult asjakohatu stiili), ühes järgnevate sanktsioonidega tõlkefirmale, aga kujutan ette, kuidas saab teksti tõlkija siis mööda pükse; äkki peletab see noore tõlkijalootuse üldse teise ameti peale. Nõnda et loen 17 lk teksti kohta 21 lk pikas tabelis üksipulgi kõik vead ette, et mis seal oli valesti, miks ja kuidas peaks olema õigesti. Ehk võtab õppust.

Põhimõtteliselt me ei tea, kes meile tõlgivad, aga Eestis on tõsiseid tõlkefirmasid üpris vähe ja paar neist on suisa oma kodulehel kuulutanud, et tõlgivad meile. Pluss muidugi küla pealt kuuldud kokkulangevused.

See tõsiste tõlkefirmade lugu meenutab, kuidas sain hiljuti meili uuelt tõlkefirmalt, mille asukoht on mu arusaamist mööda ühikatoas. Esialgu selgitamata, et ajalise ressursi puuduse ja võimaliku huvide konflikti pärast ei ole koostöö võimalik, märkisin, et nende uhkel kodulehel seisab, et nad tõlgete sisu üldse ei toimeta, mis ometi peaks olema standardse tõlkeprotsessi osa.

Sööklas toit, mis esmapilgul meenutab salati- ning kartuli- ja saiakuubikute kuhila alla peidetud praetud lihatükke, aga maitsmisel selgub, et see on hoopis maks. Ja mitte seesugune tugevasti läbipraetud maks, nagu eesti maksakastmes, vaid maitse järgi toorevõitu maks. No way. Sain hiljuti Urmas Väljaotsa raamatust „Minu Pariis” teada, et prantslased söövadki toorest hakkliha, mida ma kunagi sööklas kohates arvasin olevat kulinaariaõnnetuse ja ise poest ostes olen alati arvanud praadimist vajavaks kotletimaterjaliks.

Saabub maikuus tellitud fotokaupade paki viimane jubin; taas vale, aga ma ei viitsi rohkem jamada. Kronoloogia oli kokku selline:

• Maikuus Eestis olles tellin hallkaardi, neutraalhalli gradatsioonfiltri, filtrihoidiku ja kaks adapterrõngast (72 ja 77 mm) lootuses, et pakk jõuab kohale umbes samal ajal kui mina.
• Läheb mööda õige mitu nädalat, saan kord nädalas või harvem meile, et kõik on koos peale fitrihoidiku.
• Lõpuks juuli alguses saadan meili, et saatke filtrihoidikuta. Saan teada, et nad võivad saata teise samasuguse (vahe on selles, et mu tellitud versioonil on kaasas Cokini filtrisüsteemi brošüür, uuel ei ole).
• Paari päeva pärast pakk saabubki. Hallkaart on, filtrihoidik on, 72 mm rõngas on, filter on, aga 77 mm rõnga asemel on teine samasugune filter (mis on kallim kui rõngas muidugi).
• Teatan eksitusest ja saadan liigse filtri tagasi.
• Juuli lõpupoole, vahetult enne mu suvepuhkust, saabub uus saadetis, aga korterisse. Muidugi mõista ei ole ma kohal. Saadan GLSile meili, et tooge tööle.
• GLS meilile ei reageeri, GLSi mees käib veel paar korda mul ukse taga, lõpuks satub pakk viieks tööpäevaks GLSi lattu, kust ma seda puhkusel oleku tõttu muidugi kätte ei saa, ja saadetakse Saksamaale tagasi.
• Pood saab paki tagasi ja meilib, et pakk tuli tagasi, kas ma ikka tahan. Vastan, et tahan ja palun saatke tööle.
• Kahe päeva pärast, st täna, saan paki kätte. Kougin lahti (sees on rõngas ja A4 suurune saateleht) ja õhtul korteris näen, et ka see on 72 mm rõngas. Nõnda on mul praegu kaks 72 mm rõngast ja 77 mm rõngast ikka ei ole.

Ja nüüd tuleb kogu loo puänt.

Vahepeal olen astunud Lightroomi leeri, kus gradatsioonfiltrit saab teha elektrooniliselt!!

* * *

Mu praegune bussiraamat on inglise eufemismide sõnastik. Sõnastikku on eriti hea lugeda reisil: läheb aeglaselt edasi, ei pea paksu raamatut vedama. Nüüd siis tean näiteks, miks inglane võib laulu- ja tantsupeo mainimise peale (song and dance!) muiata või õigemini hämmelduda. Are you embarrassed easily? I am. But it's nothing to worry about; it's all part of growing up and being British.

E, 1067. päev: nõiad ja raamatud

Lähen tööle väga vara, sest kella 10-ks on toimetada tekst, mille sain neljapäeva õhtul ja mida ma reedese vaba päeva tõttu üldse vaadanud ei ole. Kui liftist poole kaheksa paiku väljun, näen, et prügikastiruumi trepil istub nukker neiu, kes mind nähes küsib, kas mul on jalgrattakuuri võtit. Ütlen, et ei ole. Tema, et välisukse võti on sama. Näitan, et minu oma seda ei keera (sama hästi võiksin näidata, et mu võti ei keera ka välisust, peaaegu alati on sellega väikene muukimine). Ta läheb kurvalt trepi peale tagasi konutama.

Kohtan tõlkijat, kes ei tea, mis vahe on alalis-/vahelduvvoolul ja kõrgepingel. Viis minutit hiljem avastab ta Wikipedia abil tööstusvoolu ehk kolmefaasilise elektri.

Tööl on meeste peldiku katkine seebijaotur üldse seinalt eemaldatud, teises on seep.

Järgmise koduskäigu lennukipiletid. Ootasin nimme tänaseni, et äkki läheb tänaseks krediitkaardilt maha laupäevane hotellimakse. No ja alles täna (kui veebipank ütleb, et veel ei ole läinud) meenub, et mul on ju ka teine ja koguni kuldne krediitkaart.

Õhtu sisustavad kaks raamatuelamust: Vikerraadio arhiivi ja Evelin Pange hääle vahendusel taaskohtumine lapsepõlve ühe lemmikraamatuga „Väike nõid”, mida ma pärast algklasse lugenud ei ole (ja sestap ei mäleta ka ma tolleaegseid kujutluspilte, mis raamatut lugedes silme ette kerkisid), ja laupäeval ostetud CD-ROMilt XV sajandi käsikirjalise raamatu Les très riches heures piltide imetlemine.

P, 1066. päev: siruli

Olen külmetunud ja köhin öösel. Kellaosutid helendavad poolt kahte. Hommikuni on veel kaua aega.

Ema läheb hommikul lennuki peale. Kui teda saatmast tagasi tulen, teen omale muudkui kuumi jooke ja leban, loen Väljaotsa „Minu Pariisi” ja muid raamatuid. Arvutit peaaegu lahti ei teegi.

L, Pariis, II käik, 2. päev

Hotelli hommikusöögilaual on universaalkausid – ei mõista, kas nendest juuakse kohvi või süüakse suppi. Siis pühalikult ka croissant. Pariisi-programmis on kindlasti ka vein, aga lõuna paiku.

Notre-Dame'i jääme turistimassi ennetamisega natuke hiljaks, sest hommikusööki hakati andma juba 6.45, mitte 7.45. Samas on tore, sest Ste-Chapelle tehakse lahti juba 9.30 ja vahepeal seega ootamist ei ole. Kui üheksa paiku kohale jõuame, siis „juba laulavad” ehk missa käib. Turistide voog kulgeb vastupäeva ümber katedraali, ühest külglöövist sisse, kooriümbriskäigus ümber koori ja teisest külglöövist välja. Vaatame ja uudistame ning märkan ühel seinal äkki Gruusia lippu (no see on tegelikult silt, et kabel kuulub Jeruusalemma Püha Haua Ordule). Leian, et peale üpris uue vineermaketi on esil ka vana puitmakett.

Kahe päeva jooksul nähtud parim pildistamispoos.

Turiste on juba päris palju. Mitme jaapanlase pilk on segane. Jutuga tuleb üldse olla ettevaatlik, näiteks vast jaapanlased saavad aru, mida eesti sõna „Jaapan” tähendab; parem on igaks juhuks ütelda „tõusva päikese maa”.

Sainte-Chapelle'i ees on pikk saba; turvakontroll ja asjade tagasitoppimine enda külge on sama põhjalik kui lennujaamas. Teisiti kui eelmine kord, paistab täna päike ja üritan saada eelmise korra piltidest veel imelisemaid pilte. S****gi. Peaaegu kõik pildid oli lootusetu tehniline praak ja tuli kustutada. Ega ikka fotoka sensor sellise dünaamilise ulatusega ole, et saaks korraga hästi pildile kabeli sisemuse ja päikeses säravad vitraažid.

Selge on ja sooja lubati olevat 32 kraadi.

Siis suveniirid (kus seisan ootan poe ees ja näen, kuidas hindu on ostnud omale Pariisi nokatsi, aga unustanud ära võtta selle poes ülesriputamise konksu, mis nüüd ehib ta pealage), siis metrooga ja kaarega Trocadéro platsile, mida täidab kuum suvepäike ja mille tagumises otsas kõrgub Eiffeli torn. Kui platsile saabume, on tornitipu vari täpselt Jena silla keskel. (Muide hiljem leidsin Wikipedia abiga lõpuks üles ka koha, kus täpselt Diana otsa sai. See oli kaks silda ülesvoolu Alma silla põhjaotsa juures.)

Platsi põhjaserva kõrgendikku kaunistavad suured pronkskujud. Näen, kuidas kujuril hakkas piinlik ja figuur tuli välja nagu mõningase meditsiinilise puudulikkusega.

Eiffeli torni all on rahvast väga palju, kuigi pisut vähem kui eelmine kord õhtul kell kuus. Samas siiski seisaks siin – palavaga! – oma poolteist tundi.

Marsi väljaku sõjakoolipoolses otsas suplevad purskkaevus ema ja tütar. Ma jään natuke hiljaks, õigemini ma algust ehk esimest vettemineku hetke ei näe; igatages on ema juba vees, kui tütar järele tuleb.

Sõjakooli ees alustab just sõitu hobuvanker, mis on kohale toodud furgooniga, hobused hobuseveokiga. Meenub asjade peaaegu analoogne korraldus sarjast Knight Rider.

Jalutuskäigul Invaliidide palee juurde tekib kogemata video „Pariisi tänavad” (õigemini küll mitte kõik 6000 km Pariisi tänavaid, vaid mõnikümmend meetrit Av. de Tourville'i). Kui videole võetud purkisittumine on kunst, siis see on lausa über-kunst.

Invaliidide palees Napoleoni haud. Käin sõjamuuseumi kemmergus (mida ma eelmine kord ei leidnud); no ärgu lugeja pangu pahaks elamuslikke vetsukirjeldusi, elu on elu, aga see on ilmselt ainus kemmerg maailmas, mille sissepääsu ees seisab rakett V-2, isegi kui see on 1:2 makett ja tegelikult ripub.

Siis Invaliidide palee teisest otsast välja ning läbi pargi metroosse, millega ooperi juurde. Sealt ringsõidubussi ja sellega Montmatre'i bussitiir. On huvitav veel näha tuntud kohti. On väga palav ja olen vist pisut külmetunud (küllap eile hotellitoas, mille termostaadi märkidest ei saanud aru), nõnda et olen üpris loid. Samas silmad valgust ei karda, päiksega on huvitav kasutada polaroidfiltrit, mis aga polaroidprillidega tekitab selle, et pildiotsijast kipub pilt üldse kaduma (sest jõuab silmani läbi kahe polaroidfiltri, samamoodi nagu polaroidprillidega saab vaadata küll mobiiltelefoni ekraani, mille polaroid on sama pidi (LCD-ekraan tegelikult polariseerib valgust, tume kujutis tekib polaroidfiltriga, nagu selgitas 1980. aastate algul pinginaabri leiutajast isa, kellele oli toodud parandada elektronmäng ja kes lõpuks diagnoosis, et selle ekraani eest on polaroid lihtsalt kadunud), aga kui mobiiliga pildistada (mobiil on siis külili), siis peab pea viltu keerama, muidu ei näe ekraanilt midagi, sest ekraani ja päikseprillide polarisatsioonisuunad on risti).

Ooperi lähedal Kaputsiinide bulvari ääres kohvikus vein, jäätis ja kohvi/kakao; on väga palav, oleme väljas varjus, sees on konditsioneeriga tekitatud hundilaut. Huvitav, kas Prantuse kliimaseadmeid reguleerida ka saab või on ainult kaks olekut, väljas ja põhjas?

Metroos hoiatab silt, et kulinaarse õuduse hooaeg on algamas.

Siis jaama, putkast võileib; jaamas seebipood (ma eelmine kord ostsin sealt suveniiriks asju ja kodus oli rõõm suur, sest see olla mingi väga eksklusiivne mark, mida Eestis küll müüakse, aga väga piiratud valikus).

Ootamine pinkidel ja möödujate vaatamine: näiteks „Näe, Ivo Eensalu!„ ja „Vaata, jälle Ivo Eensalu!” – „Ei, see on rohkem nagu Mart Laar!” (mis meenutab lugu, kuidas kunagi 2005. a aprillis nägime laupäeva hommikul Paide bussijaamas keset platsi tuikuvat seltsimeest, kes oli „Arvo Pärt” mis Arvo Pärt, ning naljatasime, et ta on oma Porsche parkinud nurga taha ja tuli siin kohalike joodikutega vennastuma). Eile näiteks nägime „Tõnu Kaljustet” (kuigi ta võis olla ka Saddam Hussein) ja „Erich Kriegerit” ning metroos oli plakati peal „Heidy Purga”.

Rongiga tagasi. Jaamast korterisse taksoga; arve on umbes kolm korda väiksem, kui mäletasin (no ainus kord, mil varem olen jaamast taksoga sõitnud, olin väga unine ja ei mäleta, mis arve tollal oli).

R, 1065. päev: jälle tahaks Pariisi

Viimase kahe ja poole kuu jooksul neljas kord minna Pariisi kanti.

Oleme maja ees bussipeatuses aegsasti ja saame liinibussiga jaama. On tööpäev ning inimesi sõidab enne kukke ja koitu ikka päris palju.

Jaama leheputkast prantsuse lennundusajakiri, millel on selline kaanepilt, et no ei saa kuidagi mööda minna: He 219 laseb parasjagu Lancasterit pooleks. Isegi mudelikarpidele tänapäeval selliseid pilte enam ei trükita, olevat liiga vägivaldsed (nagu ka Teise maailmasõja uutes sõjafilmides soldanid enam ei suitseta ja eri inimrassid võitlevad sõbralikult käsikäes), mudelikarpidel lendavad tänapäeval lennukid niisama lusti. Ajakirja ei saa ostmata ka jätta, sest riiulis on ainult kaks numbrit järel ja kes teab, kas tagasi tulles enam on. (Tagasi tulles on putka ka kinni, aga see mul meelde ei tulnud.) Muidugi ei hakka ma reisil ajakirja lugema, märkan ainult, et pildil on He 219 lendur jätnud üles tõstmata tuuleklaasi taguse soomusplaadi, seega eraldab teda eespoolsusest ainult pleksiklaas. Aga no muidu ju lugeja lendurit ei näeks.

Pariisi turistiinfost kaks kahepäevapiletit. Seekord on juba saba.

Siis ooperi juurde, ringsõidubusside kassast kaks kahepäevapiletit (mõnus hinnamehhanism: ühepäevapilet on 29, kahepäevapilet mitte 2 × 29 = 58, vaid ainult 32 (sest kui palju neid ikka on, kes kaks päeva sõidavad, eksju)), siis ringsõit, samal marsruudil kui kuu aega tagasi. Kõrvaklapid ei tööta: inglise keelt üldse ei ole ja teistes sosistatakse, nii et midagi ei kuule. Räägin, mida eelmisest korrast mäletan.

Eiffeli torni juures pikas peatuses näeme, kuidas alguses tuleb RERi ehk päris­pariislaste* õuduse lähirongi pealt arvukalt võtmehoidja­müüjaid, kes näivad olevat kõik vennad või vähemasti sugulased; ja siis seda, kuidas politsei saabumise peale nad kõik võtavad jalad selga ja torni juurest põgenevad.

* Meenutagem, et Pariis on ainult see osa Pariisi linnastust, mida piirab sisemine ringtee ja mille departemangunumber on 75. Kuigi aeg-ajalt pannakse Pariisi silt külge ka eeslinnadele, eriti kui seal jälle autosid põletatakse, siis need siiski Pariis ei ole ning pariislased tegevat oma kallil Pariisil ja eeslinnadel oi millist vahet.

Pärast ringsõidu lõppu jalutuskäik 13. metrooliini peatuse poole. Teises kolesuures St-Lazare'i jaamas kempsus; voh see on alles elamus (välismaalastega arvestavas TGV-jaamas on ikka lausa hoopis teine pilt). Tekib mõte, kas peaks äkki kirjutama reisiraamatu „Maailma kempsud”.

Seejärel ikka sama marsruut nagu kuu tagasi: Prantsusmaa ligikaudu 70 kuninga kalm ja esimene gooti katedraal St-Denis's, kus ma suure fotokaga pilti üldse ei tee, eelmisest korrast on pilte küll. Et on reede ja seega äripäev, on St-Denis' keskväljakul värvikas basaar. Tundub, et valgel inimesel on sinna minek ohtlik ja vast äkki kõik seal toimuvad kuriteod üldse politseini ei jõuagi (aga juba niigi on St-Denis suurima kuritegevusega koht Prantsusmaal, mida ma mõistagi räägin emale alles siis, kui sealt tagasi oleme).

Tagasi linna, läheme hotelli. Number on koos esiku ja vannitoaga umbes sama suur kui mul korteri elutuba. Vaade akendest (tuleb piiluda kardina vahelt) on hunnitu, eriti hoovi poole vannitoa aknast, kust paistab seina peal jäme must korsten. Toaaknast paistab üle tänava kontorihoone ülemine korrus koos rohkete šampusepudelitega selle aknal.

Lõunaks nurgapealses kohvikus itaalia salat, mis osutub väga suureks salatikuhilaks; meenutan, kuidas kaks aastat tagasi Strasbourgis väga kõhn kelner soovitas, et ärge eelroaks kahe peale kaht võtke, võtke üks (ja meie arust oleks kelner saanud ise söönuks nii umbes veerandist).

Seejärel mööda Av. de la Grande Armée'd, mööda rohketest motikapoodidest, triumfikaare poole. Teatavasti on Concorde'i väljaku obelisk, triumfikaar ja Défence'i kaar kõik samal kaheksa kilomeetri pikkusel joonel (enne Louvre'i harude otsi sulgenud Tuileries' palee varemete mahalammutamist arvati, et samal teljel on ka Louvre, aga tegelikult ei ole, nõnda et Louvre'i hoovi klaaspüramiid hästi ei paista). Samas ei teadnud ma, et maapind on sedavõrd laineline, et kuigi triumfikaare juurest paistavad ära obelisk (2,1 km) ja Louvre'i juures olev väike Carrouseli triumfikaar (3,2 km), siis linnast teisele ehk Défence'i poole vaadatuna jääb küngas ette ja Défence'i kaare (4,8 km) alaosa ei paista.

Triumfikaar on ringristmiku keskel, aga ühtki ülekäigurada ei ole. Pakun, et sinna minnakse nõnda, et silmad kõvasti kinni ja hästi kiire jooks. No tegelikult saab tunneli kaudu. Tunnelis on ka ülesronimise piletisaba. Piletikassa eesruum on ehitatud hermeetiline, piletiautomaate ei ole, kassamüüjad on tülpinud, aga ikka soovivad alustada sabasseisjatega vestlust.

Kaare all on Prantsusmaa igavene tuli (mis seisab seal igaveses rahus, nagu nimi graniiditahus, või kuidas salm käiski) ja tundmatu sõduri haud.

Pisut mõtiskelles, kas oleme trepikõlbulikud (lifti peal on silt, et ainult põduraile), astume siiski trepile, kus on korstnaefekti tõttu leevendav tuuletõmbus. Trepp on avar ja õige pikk, ent üles me jõuame ja seega on Pariisi katused ilma suurema sabas seismiseta nähtud.

Pildid ja siis uudistamine kaare sees. Seal on näiteks linnapoolse parema kuju pea originaal (kellest ei suuda otsustada, kas see on mees või naine, aga üldiselt saab see pea uueks nimeks „Hamba­arsti juures”) ja kaare figuurikompositsioonide selgitused. Kas teadsite, et alasti meesterahvas sümboliseerib ratsaväge?

Siis teist treppi pidi alla (eeskujulik logistikakorraldus, erisuunalised inimvood on ilusti eraldatud!) ja looduses näen, et kujul „Hambaarsti juures” on peast allpool näha suur (1 × 2 meetrit) naastsoomustega rinnapartii, nõnda et siiski naine.

Seejärel pisut kõndimist mööda Champs-Elysées'd Louvre'i poole, kuni mõistan, et mis siis, et paistab, aga tegelikult on sinna kolm kilomeetrit, lähme parem metrooga.

Louvre'isse sattumise ajastus kella viie paiku on täiuslik: hommikused hordid on juba tüdinud ja lahkunud, õhtused (reedel on Louvre lahti kümneni) ei ole veel saabunud. Turvasabas on meie ees vast viis inimest, piletid ostan automaadist, kus ei ole saba üldse (küsimusele, kas Prantsusmaal automaat ikka töötab, vastan, et viiest neli täitsa töötavad). Piletikontrolli eel on teine turvapunkt, kus kontrollitakse, et kaasas ei oleks veepudelit (mis siis saaks, kui selle vesi satuks mõnele akvarellile, eksju). Seda nad ei tea, et mul on kaasas võimas desinfitseerimisaine Cutasept. Kunagi Baseli kunstimuuseumis võttis valvur korterinaaber Jimilt ära pastaka, et too äkki sodib piltide peale, ja andis asemele pliiatsi, teadmata, et mul on taskus Victorinox Swisschamp, millega sel ajal tohtis viibida isegi lennukis. Mõistagi me mõistlike inimestena vandaalitsema ei hakanud ega ka praegu ei ole mul kavas uurida, mida teeb taiestega Cutasepti kange isopropanool.

Kotis olev kompaktstatiiv Gorillapod neid ka ei huvita (statiiviga pildistamine on muuseumis keelatud, aga no Gorillapod tuleks keerata millegi külge).

Louvre'is on üpris palav, mille peale arvan, et imelik, miks on välklambiga pildistamine keelatud, sest see energiahulk, mis tuleb välklambist taiesesse, on väga väike võrreldes sellega, mis tuleb õhusoojusest. Vahest ehk kerge pleegitav mõju (muuseumides on tavaliselt hõõglambivalgustus just seepärast, et hõõglambi valguses ei ole ultravioletti; kuigi kuskil hiljuti just nägin muuseumis luminofoorvalgustust, kus seda on põhimõtteliselt palju – iseasi, kui palju seda läbi tavalise klaasi lambist välja pääseb).

Kavatseme järgida reisiraamatute soovitust, et ärge üritage läbi vaadata korraga kogu Louvre'i. Kooliagsed kaks viietunnist Ermitaaži-kogemust on seni meeles ja tean ka, et ega üle kolme tunni järjest vastu pidada ei suuda. Ema pakub, et teeks pigem nagu kaks tundi. Mõeldud-tehtud. Küsin, mida ta tingimata näha tahab, ja räägin, mida tahan näha mina, ja siis muudkui orienteerun hoolsasti, plaan näpus.

On meeldiv taaskohtuda paljude taiestega, mis tuttavad ainult piltide pealt. Esimene käik on itaalia skulptuuride osakonda (Michelangelo orjad), siis varsti „Mona Lisa” juurde, kus on rahvamasside mahutamiseks avar ja ikka rahvarohke nagu raudteejaamas.

Milose Veenuse ees teevad endast pilti nii piigad kui ka kõhukas seltsimees (kes selleks puhuks kõhu sisse tõmbab ja hoiab seda sees mitu minutit, kuni tema naine fotokaga jupsib).

Külastuse põhilise aja veedame Vana-Egiptuse osakonnas (mille läbime koguni õiges ajalises järjekorras). Taipan aukartusega, mihuke töö oli vanema kuningriigi ajal viis tuhat aastat tagasi raiuda kujusid välja graniidist; kunagi maade tagastamise ajal (ajal enne lööktrelle) raiusin kärniga graniitkamakasse uut ristikivi risti ja noh kämblasuuruse risti sisselöömine kestis kaheksa tundi. Ema ütleb paavianide neliku kohta, et see on nagu RAMi kvartett. Mina taas leian, et hauakambritest leitud muusikariistade seas on ka hiiu kandled mis hiiu kandled. Näen ära ka maailma vanimad majamaketid ja vanimad laevamudelid.

Siis tahan näha Düreri, Bruegheli ja Cranachi osakonda, milleni viib keerukas orienteerumine (koos seinasiseste liftidega) põiki läbi kogu muuseumi, läbi kreeka kujude osakonna ja paari väga uhke saali, aga see on kinni. Samas on inimtühjades saalides prantsuse maalid, kus arstidel oleks palju huvitavat, sest terveid inimesi kujutatud peaaegu ei ole.

Uue pealkirja saavad meilt mitu taiest, eelkõige „Seisis vibuvõistlusel märklaua ees ja rääkis mobiiltelefoniga”, „Oksendajad, ämber ja part” (tegelikult mingi püha kolmainsus, aga mida tegi seal peal ämber, seda ma ei tea), „Neli hädalist”, „Savisaare langemine” ning „Jaan Tätte portree”. Veel köidab tähelepanu iseenesest kohta vahetav „Tukkuv koristaja” (kõik koristajad, keda näeme, on tardunud kujude jaoks täiesti sobivasse kohta).

Veel siit ja sealt ning tiir saab peale ehk vastuvõtlikkuse piir saabub 1 tunni ja 45 minutiga. Ikka parem kui kõmpida tundide kaupa muuseumis ringi, üha rohkem tüdides. Ei saa aru vanemaist, kes on tundidepikkuseks külastuseks vedanud kaasa väikelapsi; nõnda ju võib mõju olla sootuks vastupidine.

Pärast einelauast võileivad ja jook ning siis, väljumise eel, kui mul on need kõik käes (ja kaelas fotokas, särgitaskus hallkaart, kaenla all plaan ja reisijuht, seljas seljakott, vööl väike fotokas, binokkel ja sammuloendur), teeb ema must pildi, millele pakun pealkirjaks „Gunstizaalis-gunstizaalis ehk kuidas V-d Louvre'is käisid”. Nimelt olla kunagi keegi meie pere kohta öelnud, et V-d söövad üks kord päevas: alustavad hommikul ja lõpetavad õhtul.

Seejärel on kell seitse ja läheme istume varjus võileibu sööma, vaatega purskkaevude ja nende serval lebavate inimeste juurde. Muidugi tekib hasart, kui paksu ameeriklast näeme. Hämmastav, mida tänapäeva lennukid kanda suudavad.

Siis on kell veel rohkem ja jalutame mööda Seine'i kaldapealset Cité saare poole. Kunstide sillal on reas rohkesti piknikupidajaid, päikese kiired kuldavad vastaskalda maju ja südalinna panoraami.

Notre-Dame'i juures on liiklus kinni ja ülal kõlarid, millest tuleb katedraalist laulu; hirmus rahvamass voorib kirikust jõe kaldale ja sealt St-Louis' saarele. Usun, et see on seotud homse usupühaga. Rahvamass Notre-Dame'i ees on meeletu (st tavaline). Hiinlased loobivad Prantsusmaa keskme plaadile münte, mida järgmisel hommikul enam ei ole. Maailmakuulsat hoonet vaatama toodud pisipõnn mängib maas koniga (palju huvitavam kui mingi suur maja, eks ju). Jalutame tiiru ümber katedraali, meie ees lähevad soomlased, kes arutavad, kas peaks ostma peegelkaamera, kõigil teistel ju on; pomisen möödumisel „ihan varmaasti!”; soomlased ei reageeri.

Katedraali taga pargis puhkame jalga ja see on viga, sest kui sealt püsti tõuseme, oleme mõlemad täitsa läbi ja ära jääb metroosõit vaatama öist Eiffeli torni, lähme otse hotelli. Kõnnime raekoja juurde metroopeatusesse, näeme ära kuulsa Pariisi liivaranna (see rand on suplemisvõimaluseta, täpsustan, või õigemini veest välja tuleku võimaluseta) koos selle potipalmidega; hilisest kellaajast hoolimata (päike just loojub) tuleb veel lastega peresid peesitama.

Raekoja ees on algamas vabaõhukontsert (kus astub esile vast kohalik Tanel Padar), plats on inimesi tulvil, ühel on õlal suur kakaduu. Selle paarikümne minuti sees, kui oleme metroos, läheb täitsa pimedaks.

Hotellis olen omadega läbi ja uinumine selles katusealuses toauberikus mingit probleemi ei tekita.

N, 1064. päev: vasakule ära

Hommikul ärgates näen, et äädikakärbsed ongi ette võtnud suure eksooduse, sest nad on rännanud köögist korteri vastasnurka ja istuvad nüüd pilukil olnud magamistoaakna siseküljel. Head teed neil minna.

Korteri koristamise õnnelik lõpp (täna saabub külla ema ja kuigi ma teda hoiatasin, et ma ei ole jõudnud korterit koristada, on teadupärast meil üsna erinevad arusaamad sellest, mis on korras ja mis ei ole, nõnda et vastuvõetav „segaduse” tase oleks näiteks rõivad toolidel, aga mitte tolmutamata põrand); nagu tavaliselt, saan allergiaköha, nii et bussis riputa kasvõi rinnale silt, et see on allergia, mitte seagripp, ja läheb tunni ajaga üle.

Uue tekikoti panekul juhtub lausa ime: ei mina mäletanud eile poes, mis mõõtu on mu tekk, nõnda et ostsin kogemata liiga väikese tekikoti. Seega mõlgutan mõtteid, kuidas marsime emaga esimese asjana poodi õiget tekikotti ostma, sest – hmh – tekk peaks olema ikka kotis ja puhtaid tekikotte mul hetkel ei ole. Kui selles veendun, leian aga kapist täiesti unustatud teise teki, millega selgub teine unustatud asjaolu, et see on mu tavalisest tekist väiksem ja mahub uude tekikotti täpselt! Halleluuja!

* * *

August on siinmaal nii suur puhkuste aeg, et linnas liigub autosid vähe – osakonnajuhataja rääkis eile koosolekul, et sõitis kolme kilomeetrit jaama juurde autoga alla veerand tunni, mõtelge! –, ehitustel töö seisab ja – mis kõige koledam – võileivaautomaadi küljes on silt, et selle täitjaettevõte on 7.–21. augustil puhkusel. Tänaseks on nende puhkus kestnud neli või viis päeva ja ainsad toidud, mis masinas järel, on kõhuvalu-puuviljakompotid!

Pärastlõunal sajab tugevasti, käin emal lennujaamas vastas. Sõidame bussiga väga pika sõidu ühest lõpp-peatusest teiselt poolt lugedes eelviimasesse peatusesse poodi.

* * *

Amazon on hakanud viimasel ajal mulle soovitama raamatuid, mida ma olen neilt juba ostnud ja koguni läbi lugenud. Ja huvitav, kuidas neile öelda, et palun ärge soovitage mulle Family Guy'd, ma ei vaata seda niikuinii, ammugi mitte ei osta. Mis nali see on, et arvatakse, et kui inimene on ostnud South Park'i, siis peaks ta olema samuti Family Guy fänn! Need on ju nagu öö ja päev!

Ja siia juurde ongi sobilik lisada Sinsheimi muuseumi viimane, mu lemmikpilt. Nautige! ☺

K, 1063. päev: sõda kärbestega

Ka täna ei jõua ma korralikult poodi. Pool kaheksa alles saan bussi peale ja piltlikult öeldes närin küüsi, kas siis, kui see Kõrgmetsa Maksimarketi juurde jõuab, lastakse mind sinna veel sisse või enam mitte. Saan, teen väga kiire tiiru (puuviljaosakonna tädi näiteks on juba kõik puhastatud ananassid letilt ära ladunud), ja just siis, kui ma linanagide juures meenutan, kui suur on mu voodi, teatatakse, et chères clients, hakake liigutama, paneme kohe poe kinni.

Mendel ristas kärbseid. Tekkis täiesti uus moodustis.
— I. Luhaääre korjatud õpilaspärl

Puhkusele minnes unustasin köögi„lauale” 2 kg võrgutäie kartuleid, millest oli saanud minu äraolekul äädikakärbeste kasvandus. Võib-olla juhtus austria munga Mendeliga midagi samasugust, mis päädis Mendeli seaduste sõnastamisega ja pani pärilikkusele sellise tugeva aluse, et Mendelist rääkimine keelati hiljem N. Liidus ära (kui oli populaarne looduselt armuandide vägisi võtmine ja usuti, kui Lõssenko teeb taimega midagi, siis taim õpetab seda edasi ka oma järglastele, umbes nagu kui Kiplingi loos olid vanasti elevandid ilma londita, aga üks elevandipoeg pistis nina Limpopo jõkke ning krokodill hakkas sellest tirima, mis ajast ongi elevantidel lont). Kuidas saaksin meelitada kööki veerand tunniks usina nahkhiire? Äädikakärbseid (kellest lohakad isehakanud „tõlkijad” on leiutanud senitundmata eesti nimetuse „puuviljakärbsed”) on köögis kõik kohad täis, nad istuvad näiteks nõudepesuresti all ja köögiseintel ning lähevad lendu, kui neile läheneda. Häiriv. Vana õpetus olla selline, et pane aga pudelisse pisut vana õlu, määri pudelikael seest rasvaga kokku ja küll sa siis näed – mille peale kunagine koorikaaslane kurtis: „Aga palun ütle, kust ma võtan vana õlu?” – aga mul ootab külmiku sügavustes paremaid päevi üksainus õllepudel (Guinness, mida loomaaednik Gerald Durrell kasutas aastaid „ravimina” sedavõrd, et katsus koguni maksuametist selle osturaha tagasi saada*) ja kärbeste püüdmiseks ma seda ära jooma ka ei hakka. Vahest vehiks sõelaga? Teeks tillukese kärbsepiitsa? Ostaks rõveduse nimetusega kärbsepaber?

Köögipinnad (sh nõudepesuresti alune) saavad varasemast põhjalikuma puhastuse osaliseks ning loodetavasti korteris äädikakärbestele lahtist sööki enam ei ole.

(* Gerald Durreli ametliku elulooraamatu järgi oli joomine kui füsioloogiline tegevus (st mitte ainult alkoholi joomine, kuigi see ka, vaid joomine üldse, nt tee joomine suures koguses) Durrellidel perekonnaviga. Põhjus, miks nad 1930. aastail Korfule läksid, oli peamiselt ema alkoholiprobleem ja eks aastaid kestnud „Guinnessi-ravi” koos paljude kangemategi jookidega pani Gerald Durrelli maksale sellise põõna, et see tuli vahetada [kuigi alkohoolikute maksa reeglina ei vahetata] ja siis juhtus väikese tõenäosusega lugu, et ta suri selle tüsistustesse.)

T, 1062. päev: heinategu jätkub

Rõdu-heinategu jätkub, muld on juurtest läbi kasvanud ja kokku paakunud, saab ühest kastist välja võtta suure kamakana, teisest (kus on kasti peal ees põiktõmb) suurte tükkidena. Järgmise botaanikaprojekti jaoks tuleb aga mulda juurde osta, mis tähendab poe hoolikat läbiotsimist, kuni leian 10 l kompostmullapaki (kõik muud mullad peale hobusesõnniku, mis on 25 l pakis, on 50 l pakkides). Pudistan lavendli lõhnavad osad puuvillasesse padjapüüri, hea panna kappi.

Täna on originaalis osa teksti Engrishis: frash memory.

Sugupuu-uuringud: leian veel paar senitundmata esivanemat. Avastan, et üks kaugeimatest emapoolsetest esivanematest, kes sai 1834. a paiku perekonnanimeks Saag, oli enne liignimega Tisler – põnev seos perekonnanimega, kas pole! – ja tema surmateates sünnikoha veerus olnud saladuslik krõnks, mida varem arvasin olevat Reval, oli abiellumisteate valguses hoopis Seidla – ja teisalt on teada, et 1834 pandi perekonnanime Saag Järvamaal ainult Seidla mõisas. Nõnda et hakkab tekkima oletus, et äkki on kõikide Järva ja Viru Saagide esiisa üksainus isik ja kõik sealkandi XIX saj Saed seega lihased sugulased.

Eelviimasel Sinsheimi pildil on vanaaegse saeveski töötaja, kes näeb välja aga täpselt nagu mu rühmavend, kellest mäletan ainult tema siivutut hüüdnime, mida ma siinkohal ei korda, sest mina teda sellega ei nimetanud. (Ning ausalt öelda ma ei tea, millega ta selle üldse ära teenis.)

E, 1061. päev: lõikuskuu

Eile õhtul nauditud tee mõjus viis tundi; kahe ja kolme vahel oli väga veidrate unenägudega pooluni (nagu värviline ja ruumiline panoraamuni veealusest elust).

Käin lõuna ajal ostmas eeloleva nädalavahetuse kiirrongipileteid. Mul on välja prinditud rongide ajad ja mismoodi ma neis istuda tahan. Ulatan paberi kassaluugi vahelt sisse ja piletimüüja võngutab sõrmi umbes kolmkümmend korda ja saangi piletid. Meenutagem, et naaberlinna T-sse sõitva tavalise susla päevapilet väärib piletimüüjalt umbes viitkümmet sõrmevõnget.

Tööl on uste peal seagripi tõrje plakatid, kus kutsutakse üles muudkui käsi pesema. Peseks jah, kui allkorruse meeste WC-s oleks seepi, mida seal ei ole olnud juba mitu kuud.

Uue tarkvara koolitus. Kui see on kestnud 25 minutit, selgub, et ega kõik osalejad tea, mis vahe on rakendusel ja operatsioonisüsteemil.

Saabunud ongi Lightroom. Poest aiakäärid ja õhtul rõdul heinategu ehk lavendlikasvanduse likvideerimine.

Algavad uue mobiili otsingud (vana Siemens C65, mida kasutan Eesti-mobiilina, on üle viie aasta vana, tolmu täis ja kaamera tekitab piinliku kvaliteediga pilte, mida õnneks ei saa muud moodi väljutada, kui hägusalt ekraanilt näidata), kuigi täpselt selline (isegi sama värvi) oli sarjas The Office Timil ja pühapäeval kellelgi minuga samas lennukis Kopenhaagenisse reisinul (no neid muud värvi vist ei olnudki). Objektiivne põhjus on see, et telefon on hakanud end ootamatult välja lülitama, nagu oleks aku tühi (ja mitte valjude kelladega, et this king flies away from you, ye mortals – mida ma kunagi panin tööarvutil Windows 95 sulgemishääleks –, vaid haleda piuksuga). Nüüd siis algab otsingute teine faas, et leia soodsaim müügikoht.

Sugupuu-uuringud: saan teada, et üks oletatav vana-vana-jne-isa oli kakssada aastat tagasi sepp.

Juuni keskel võetud Sinsheimi pildid hakkavad otsa saama. Täna on pildile jäänud NY politseinik, kelle kohta kõlbaks laul zoo-oo-oombie, zoo-oo-oombie...

Tagasisõit

Kahenädalasel puhkusel sain uuesti vaadatud kogu sarja The Office, South Park'i XI hooaja, Reality pealt rohkesti haisaateid ning Jaapani avangardfilmist 日本の夜と霧 esimene veerandtund, mis oli mu arust mitte just nauditav, aga sürr elamus igatahes (nt see, et massirahutusi kujutati kahe üliõpilasega pimedas toas, oli pigem kunstitaotluslik kui metsikroosilik koonerlus). Lootetavasti saan siinmail vaatamist jätkata, sest võtsin plaadi kaasa ja ehk jäi plaat terveks, kui siin lennuväljal (nägin) mu kott lennuki kõhust kärule heideti just plaatidega välistasku peale [hilisem lisandus: terveks ta jäi, aga karbist välja kargas]. Käisin kahe nädala jooksul kinos kahe korra võrra rohkem kui kokku aastail 1999–2007 (jah, ja hommikuse seansi kõik kaheksa vaatajat väänlesid Brüno linastusel naerust). Ja parooliks oli meil „Otetaanko huurteinen?” ning vastuseks „Ensi puraisu!”.

Puhkuse ajal taasavastasin võtteid, kuidas pesta katuseakende välimist külge (läksin aknapesus hoogu ja pälvisin majaelanike kiiduavaldusi), ja nautisin ajalooliselt tähtsas kandis kruusateid, millel edenemine on küll vaevarohkem kui asfaldil, aga kogemus on vahetu. Kohalike koduloouurijate arvamuse peale, et muistse vabadusvõitluse lahingud nende linnamäeni ei ulatunud, sest Henrik neist ei kirjuta, arvan vastu, et miks mitte, Henrik sellel sõjakäigul ise kaasas ei olnud ja ta võis linnamäe lihtsalt segi ajada, nagu ajas ta segi Lohu ja Keava linnamäe teisel sõjakäigul, kus teda samuti kaasas ei olnud.

Kust võisin N. kreisilinna suurimasse kaubanduskeskusse astudes teada, et selle uks suvatseb peatuda pool meetrit enne avanemist, nagu pauguks väljas pakane ja kütet tuleks kokku hoida (ja ehitusmaterjali, jättes ehitamata tuulekoja). N. kreisilinna kolmest uuest kaubanduskeskusest glamuurituimas nägin oma silmaga riiuli kohal silti „Imikutoidud / Mähkmed / Viin”. Veel nägin puhkuse ajal pilti, kuidas hooldustehnik lamas kõhuli 30 cm kõrguses pilus külmiku ja lae vahel (aga külmikutagusesse pistikupesasse pidin lõpuks pistiku panema ikkagi mina, sest mu käsi oli pikem ja käeline osavus suurem), ning kogesin maanteed, kus kaasasolnud tehnikavidinate järgi oli auk iga 23 meetri järel. Mõnesajast pildist (enamasti päike, mõnel ka lilled ja heinamaa) kindlasti omapäraseim on koera portree, mis kaadrilõiketa kasvataks mu populaarsust kutsu.ee kooskonnas. Muid saavutusi oli juhuslik kohtumine stammlugejaga ja teine juhuslik kohtumine klassiõega, keda algul arvasin olevat lihtsalt sarnase inimese, ning ühe vanavanavanaisa „saksa päritolu” legendi purustamine sugulaste seas. (Nagu ikka, purunevad kõik eksootilise päritolu legendid dokumentide valguses. Ei olnud ta ühti tulnud Saksamaalt, vaid hoopis kõrvalkihelkonnast, ja sealse kirikuraamatu järgi oli ta vanaisa nimi Siimu Mihkel.)

Veel sain teada koha, kus käib soengut tegemas tuntud koerasõber Aivar Otsalt, ja sain perekondlikult hakkama täiesti I kl lugemiku klassikalise pala „Heino nuga” stiilis heateoga.

* * *

Esimest lendu lendab sama pudikeelne toredast inimesest lendur, kelle eesti keelest saab aru vaevaga ja inglise keelest ainult seda, et see peab olema inglise keeles. Ta aerobaatikasättumus jätkub ka täna, sest Kastrupi laskumist alustab ta nõnda äkki, et reisijad kerkivad hetkeks istmetelt lahti (vat selliseks puhuks olidki sakslastel lennuki-reasmootorid tagurpidi, väntvõll ülespoole, sest vastasel juhul suri mootor negatiivse g ehk äkilisele laskumisele pöördudes ülespoole suunatud inertsi tõttu välja).

Mõlemal lennul tuleb mul lahti kangutada mu kohale istunu. TLL-CPH lennul on selleks võõramaine daame, kes väidab, et paremas pardas lähevad istmed D-E-F akna poolt lugedes (jube põnev, seega siis on rea järjestus kokku ju A-B-C-F-E-D; no inimestel ikka ei ole loogilist mõtlemist üldse). Vastan sellele viisakalt, aga resoluutselt No. ja osutan, et sildi järgi on F ikka akna juures.

Teisel lennul on mu kohale paigutanud oma umbes aastase jõnglase oragutanilaadsete käsivartega taani noor isa, kes ta sealt sülle korjab, kui tungivalt näitan, et mu piletikontsul ilutseb koht 11F. (E kunagi ütles sarnases olukorras noorele lapsevanemale, et vaadake, kui lennuk alla kukub, siis on teada, et sellel kohal on just minu jäänused.) See lend kestab õnneks ainult poolteist tundi, mille vältel on tsirkust rohkem kui rubla eest, kusjuures nii mõnigi kord on mängueksavaatori kopa ja noore isa küünarnuki ohutsoonis minu vasak silm. Mõtlematu lapsevanem annab käte oheldamiseks mängida papptopsi, millesse mõtlematu lennusaatja valab vett, mis minuti pärast muidugi mõista on põrandal ja noore isa jalasäärtel. Temast vallandub vabandusepalumise valing, aga ma pean omaette peenikest naeru, sest vesi ei ole minu ega mu koti peale läinudki. Miks arvavad noored lapsevanemad, et pika autosõidu asemel on parem piinata kisakooriga tervet lennukitäit rahvast? Noore taani isa ees on istumisraskustega põdura vanamehe koht, mille seljatuge taani tulevik togib ja nüpeldab.

Korterisse bussiga, kus kuulen, et Tallinna Lennu-jaama kaal olevat mõõtnud veel fantastilisema kaalu kui ennist mul (kui 19,8 kg kott kaalus lennujaamas 18,7 kg): nimelt olla kodus 20,8 kg kaalunud kott olnud lennujaamas vaid 18,4 kg.