Saan hommikul läbi Saksa Ordu sõjaajaloo, oli üle hulga aja hea ja asjalik raamat. Läbilugemisel sai raamat tuulutada, kopituselõhn kadus ära. (Ilmselt hoidis Amazoni kaudu müünud antikvariaat seda 2003 ilmunud raamatut niiskes.)
Praegune bussiraamat on Soome keelemehe Kalevi Wiigi Eurooppalaisten juuret. Kuni selleni, kuidas Euroopa asustamislugu loetakse välja praeguste rahvaste geenidest (umbes lk 28), eeldusel, et nad on 40 000 aastat elanud täpselt samas kohas (mh-pup-pup-pup), arvan olevat väärt raamatu. Edasi loen diagonaalis. Selline põhjalikkus ei ole normaalne. Kui raamat esitataks ülikoolis magistritööna, siis see kaitsmisele ei pääseks, isegi kui oleks väiksemas mahus.
Päikeseline kevadpäev, akna tagant lendab läbi lapsuliblikas.
Viiakse ära üleliigseks jäänud laud, saan omale sahtlid! (Koos eelmise omaniku küpsisepuruga.)
Inglise kolleeg tuleb ja räägib mulle mingist dokumendist, mida ma olla talt küsinud. Mulle ei meenu midagi. Tükk aega üritan meenutada ja mõtlen, et nii totaalselt olen siis ära unustanud, kuni talle selgub, et hoopis keegi teine sarnase nimega kolleeg oli. Kinnitab, et ta ei ole joonud ega midagi. (Õhtul on tulemas Guinnessi õllele viitava nimega iiri kõrtsis patrikupäeva pidu; meenutagem, et mu praegune toanaaber on iirlane. Juhtumisi olen mina ainus, kes teab, kus peo kõrts asub (sest sõitsin sealt viimati lennujaamast tulles mööda ja veel mõtlesin, et näe, iiri kõrts, jätan meelde). Aga mul endal on tööd kolmveerand kaheksani ja ma minna ei saa.)
Parim töine toredus on see, kui dokumendis, milles peab rangelt jälgima etteantud sõnastust (mis pehmelt öeldes äärmiselt vajab toimetamist, aga seda puutuda ei tohi, Maul halten und weiter dienen), on sama lause kahes kohas. Ühes kohas kuulub lause etteantud sõnastuse alla, st seda muuta ei tohi, aga teises mitte ja küll mul on hea meel!
Saabub uus objektiiv, mis kasvatab ka vasaku käe lihaseid.
Üritan teha prantsuse keele kodutööd. Ei viitsi ja aru ei saa: raamatus on hoopis muud asjad kui need, mida tunnis võtsime. Muidugi arvan, et mul on uuest raamatust vale väljaanne, küllap 4. III esimeses tunnis (kus ma ei olnud, sest mul oli teatel kirjas, et algab 11. III) öeldi, mis väljaanne on õige. Ei ole ju võimalik, et nii segast asja kui prantsuse keele eituste marusegadik peaks inimene ise omal käel omandama!
Maailma uudiseid: tooli sisse ilmub Jeesus Kristuse pilt. Meenutagen, et Réunion kuulub Prantsusmaale...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mina jälle sain tudengiajal hakkama sihukse saavutusega, et lugesin kodulugemist ette nähtud leheküljed, aga valest Forsyte saaga osast. Kuidagi imelik oli küll, aga...
Õppejõud ei olnud vaimustatud.
Kuigi ma olen seda varem palju kordi meenutanud, meenutan veel kord: koolis juhtus, et klassivend E luges Vilde „Külmale maale” asemel läbi Smuuli „Jäise raamatu” ning siis tunnis imestas, et mis Väljaotsa Jaan ja hingepiinad, kui tema raamatus olid polaaruurijad ja lõbusad pingviinid.
Post a Comment