N, 259. päev: udu

Öösel selline udu, et 8. korruselt tänav hästi ei paista. Jõeoru vastaskallas (200 m) ei paista üldse.

Ärkan kuuest, et jõuda tööle enne kaheksat. Võtan termosega kaasa turgutavat teed (mille valmistamine on suurem solgutamine, sest mul puudub sobiva suurusega tõmbenõu ja et selle tegemisel peab vesi olema mitte keev, vaid 70°, siis on oht, et jahtub täitsa ära). Buss on nii täis, et ma seisan terve tee. Poole kaheksa paiku on ühes kohas eriti tugev vool (suunatud liikumine, nagu mäletame koolifüüsikast) koolilapsi, ilmselt algab kool siinmail kell pool kaheksa. Mõtlen heldimusega sellele, et minu koolpäev algas kõige varem 8.15, aga venna koolis algas 7.45 ning neil oli teenekas keemiaõpetaja M., kelle järelevastamised algasid enne tunde, kell 7.00, nii et lapsevanemad võisid imestada, miks see vana ka neid karistab.

Tööl laua taga olen kolmveerand kaheksa ning neli tundi usinat tööd jutti ja veidi pärast poolt kahtteist saan 440 lühema pudinaga ühele poole. Mure oli selles, et neid on tehnilistel põhjustel võimalik kõige kiiremini käsitleda tunnis 100–120 tk, kui tõlge on ideaalne. Kui ei ole, läheb aega rohkem. Täna õnneks oli tõlge enamasti väga hea.

Selgub, et üks selleaastasi tudengeid kursusel, mida e-õppes õpetan, on mu esimese õpetaja lapselaps. Tervitan ta vanaema ja esimene õpetaja tervitab vastu.

Kell 14.41 saan tõlkida 4 lk tähtajaga 30.11.2006 kell 12.00. Kirjutan viisaka meili, et vabandust, sain selle 2 tundi 41 minutit pärast tähtaega (st hilinemine pole minu süü). Pärast kirja ärasaatmist näen, et kell 14.46 on tulnud teine sõnum, kus tähtaeg muudetakse 1. novembriks kell 12.00, ja minut hiljem kolmas, et ikka 1. detsembriks, st homseks. Tegelikult on seda võib-olla üks lehekülg, aga see-eest ühe asutuse lisaeelarve, kus peab üles otsima sama asutuse eelmise lisaeelarve ja sealt järge ajama.

Kolmveerand viieks saan valmis ja kiirustan jaama, mõttega käia teisel katsel T-linnakese juuksuris. Kui punane kapsauss, nõnda määrdunud toolidega, et igale poole ei tihka istudagi, jõuab ükskord T-sse, hakatakse juuksurit jälle kinni panema. Kolan pisut linnas ringi, siis tagasi.

Kui ükskord korterisse jõuan, valdab mind loomepuhang ja kirjutan päris kaua oma kolmapäevast ettekannet.

K, 258. päev: see number on... neli

Päeval on inglise, hispaania, eesti ja soome rühma kvaliteedikoosolek, kus iga rühm esitab ülevaate talle antud jubetõlkest. Tekib elav arutelu teemal "Mida tähendab välistõlgete hindamine?" Pärast öeldakse ka, mis nendest arutluse all olnud tõlgetest (ja tõlkijatest) omal ajal päriselt sai.

Ka täna sisustavad terve päeva toimetamisel jubedused, mis jätkuvad ja on nõnda rohked, et ma kirjutan asjast selle tõlkeliigi korraldajale (you might be possibly interested that...). Vahepeal teen oma järgmise nädala ettekannet (sama toimetusliigi vea­tüüpidest), kirjutan märkmeid ümber ja järjestan. See tuleb ilmselt rohkem teoreetiline, näidete jaoks jääb aega vähe, aga "teemandid klaasi­puhujale" tulevad kindlasti.

Vahepeal pestakse aknalaudu, väljast. Väljas ronib käpuli mööda aknalauda käsna ja ämbriga onkel, jämeda turvarihmaga aknalauale betoonitud jämedas aasas kinni. (Need aasad müüriti kohale alles suvel; huvitav, kuidas varem aknaid väljast pesti? Võimalik, et aeti töötajad kontorist välja ja tehti keskmised aknad lahti.) On soe päikseline päev ja lahtised aknad külma poolest ei häiri; aga et katted peavad olema üleval, sirab päike silma ja kuvaril olevat teksti ei näe.

Onkel valab kasutatud pesuvee alla. Loodetavasti ei lähe keegi alt tänavalt mööda. Siin ei käi praegusel aastaajal eriti inimesi, aga suvel sõitis NHE-maja eenduva osa alt mitu korda tunnis läbi lahtine kahekordne linnaekskursioonibuss.

Tuuakse uue töötaja tööle sisseelamise juhendamise kontroll-loend, mille esimene punkt on näidata, kus asuvad tähtsaimad ruumid, sh kohviautomaadid.

Kella poole seitsmest lähevad arvutisüsteemid hooldusele, sain homme 12-ni ajapikendust. Lahkudes näen NHE-maja ees seismas autot, mille number on lakooniline 5 — [Kreisiraadios oli kunagi õpetus, kuidas Hansapank on avanud iseteeninduse, et tuled öösel kohale, vajutad turvakoodi ja võtad, palju vaja. "Ja võtke pliiats, kirjutage pikk turvakood hoolikalt üles," ütles pangajuhataja Oja. "See kood on... neli."] — Seda valvab politsei, pilti kahjuks teha ei saa.

Kirikmäe Prisma kaudu korterisse, seal kirjutan valmis oma retsensiooni.

T, 257. päev: osad sõidukitele

Hommikul postkontor (Amazonilt tuleb paar linnuseraamatut ja posti panen plaadi juulikuise kreeka pulma piltidega).

Bussis loen artiklit, mida pean erialaühingu aastaraamatu jaoks retsenseerima. Leian, et seal on mitut puhku viidatud dokumendile, mille üks tõlkijatest on hea sõber ja kolleeg ning on hea võimalus asju üle küsida.

Päeval peab iirlasest itimees D. loengu iiri keelest, mis saab 1. jaanuarist Euroopa Liidu üheks ametlikuks keeleks. Teine iirlane, inglise tõlkerühmas töötav G. on hädas, sest inimesi, kes valdavad iiri keelt tasemel, et nad suudaksid iiri keelde tõlkida eurotekste, on väga vähe ja ükski keelekursus siin ei aita. Saame teada, et ega tavaiirlasi iiri keel suurt ei huvitagi ja kui G. olevat Iirimaal kuulutanud, et mõelge, iiri keel saab Euroopa Liidu ametlikuks keeleks, olla talt küsitud, mida Euroopa Liidu ametlik keel tähendab. Ja seda, kui Dublin on ostutanud palju kohanimesid muuta iiri kujule, käsitatakse kui keskvalitsuse omavoli, sest isegi kui hargnematu tee ääres on pidevalt kakskeelsed viidad, näiteks Tipperary – Tiobraid Árann (minu näide; Iirimaa teeviidad on kakskeelsed), aga linnapiiril on sildil ainult Tiobraid Árann, suudab osa turiste täiesti vabalt ära eksida ja kulutavad oma raha mujal.

Edasi eesti rühma kvaliteedikoosolek. On antud üks kunagine jõle välistõlge hinnata (kvaliteedivanemale) ning siis on tema seda põhjalikult lahanud ja meie peame tulemust hindama ja leidma, kas kõlbab või mitte.

Lustlik väga pikk masinaehituskaupade loetelu, kus kõik Teile für Fahrzeuge tüüpi väljendid on erandita tõlgitud kujule osad sõidukitele (vrd "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1978) – kes on seda kolmetunnist igavikku näinud, see teab sellist tarindit vältida), selmet öelda eesti keelele omasel viisil sõidukiosad. Selle paranda­mine ja paranduste kommenteerimine võtab terve päeva.

Õhtul loen linnuseraamatuid, millest üks on puhtalt kindlustest (XVI–XX saj) ja avastan, et peale Rootsi ajal Eestiski populaarse Dahlbergi ja Beneluxi maades kasutatud Vaubani bastionisüsteemi oli veel umbes kümme muud süsteemi. Ning et muldkindlustusigi vallutati sama­moodi kui linnuse- ja linnamüüre: tuli müür purustada, muld valgus vallikraavi, sai sealt sisse jalutada.

E, 256. päev: mis kell on?

Hommikul rebib mind kaunist unenäomaailmast karmi tegelikkusse telefonihelin. Tänu ajavahele juba kell pool seitse. Pean tuhande kilomeetri tagant kaugjuhtimise teel tegema sanitaartehnikatöid. Ei ole just meeliülendav nädala algus. Tuju tõstmiseks vaatan viimase Ärapanija, mis tv.ee-s on. Siis tööle.

Tööl tullakse küsima, kas ma nõustun olema reedel saabuva uue eesti kolleegi juhendaja. Nõustun.

Prantsuse keeles alustame loogikavaba ülesandega musjöö Gérardi seiklusrikkast päevast. Vanasti öeldi, et seal, kus lõpeb loogika, algab raudteevalitsus, aga ma kardan, et selle ütlejad ei olnud tuttavad prantsuse keele õpikutega välismaalastele. Mis te arvate, mida kujutab järgmine pilt:



See, kes arvab, et söökla, see eksib rängalt. Õige vastus on kellatehas.

Edasi kulutamegi hulk aega kellaülesannete peale. Et öelge häguste ühepikkade osutitega kellade näidatavad kellaajad. Ja et kirjutage üles, mis kellaaegu öeldakse. Viimases saan kümnest tervelt kaks täkkesse ega taipa, kus on siin õpetuslik iva. Ja sellest ka ei saa aru, miks prantslased ühtepuhku peavad kella küsima, kas neil siis endal kellelgi kella ei ole. Võib-olla lihtsalt suhtlemis­vajadusest, sellest siis ka see, et tundmatusse kohta minnakse teele ilma kaardita ja edenetakse igal teeristil teed küsides. [Meenub viie aasta tagune ekspeditsioon esivanemate maile, kus oli olukord, kas usaldada pimesi kaarti ja minna 300 m läbi tuulemurruga metsa (jalgratastega!), või teha 15 km ring. Kaart ei eksinud.]

Esimeses pooles teeb üks vanema rühma kreeklane oma kontrolltööd järele ja satub pärast "meie" kreeklasega juttu ajama, ajades tal paberid laualt maha ja kohvitopsi sinna otsa.

Aga teises pooles on veidi lõbusam, sest siin teeme loogikaülesannet. Et viis noort otsustab minna prantsuskeelseisse maisse reisima ning Amanda ei lähe Malisse ja ta ööbib puitmajakeses. Ning veel üheksa samalaadset väidet. Omaaegsest üürikesest keskastme matemaatika­ringist ja "Lihtsast keeruliseni" läbitöötamisest on kasu, sest saan enda oma valmis esimesena (nipp: tuleb lahendada graafiliselt tabelis ja ära märkida ka tingimused, mis ei ole täidetud, nagu siin see, et Amanda ei lähe Malisse). Järgmiseks saab valmis lähim bulgaarlane (eks sealkandis olla tugevaid matemaatika­olümpiaadlasi ja maletajaid) ja siis läheb veel umbes viis minutit ja siis saab valmis õpetaja ja siis umbes viie minuti pärast hakkab järjest ka õpilasi valmis saama, aga umbes kolmandik pusib nohisedes tunni lõpuni.

Kirikmäe Prismas. Granaatõunad on valmis saanud.

Seitsme paiku korterisse jõudes tahan käsi pesta, vajutan vannitoa lülitit, käib mürts! ja kõik läheb pimedaks. Selge, majakilbi kaitse läbi. Lähen kohale, aga uks on lukus, helistan majahoidjale. Õnneks on ta kodus, aga tuleb temaga vestelda prantsuse keeles. Ilmselt saab ta mu võtmesõnast panne electrifique aru ning sellest ka, et ma tahan majakilpi sisse pääseda, sest ta tuleb rõõmsasti, võti peos, ja teeb ukse lahti. Nagu näha, on üks mu korteri kaitsmetest tõesti väljas, ta lülitab selle sisse ja kinnitab, et nüüd on korras, mida tean ka omast käest pärast 9. mai seiklusi, kui käis kohal koguni elektrik sedasama tegemas.

P, 255. päev: mölder

Ka täna magan kaua ja ka täna ajab mind üles telefon. Sedapuhku on ekraanil mõistatuslik meeldetuletus Art rets!, mille üle murran hulk aega pead. Siis meenub, et 30. novembriks on ju vaja üks artikkel retsenseerida, mis kohustus oli mul vahepeal meelest läinud.

Sugupuunduses saan teada, et üks XIX saj alguse esiisa oli ametilt mölder ja et üks elas 91-aastaseks. Selgub mitu nime ja ristimisteadete abil õnnestub loetletud ristivanemate järgi selgitada ühe kauge esiisa vennad-õed. — Ometi kord on kasu halvast käekirjast, ma suudan praktiliselt igasugu krõnkse lugeda.

Siis sirvin eile hangitud Saksa linnuste põhiplaanide teatmikku (4600 põhiplaani); selles on peale omaaegse Saksa riigi (õigemini saksa keeleala) linnuste ka Saksa ordu linnused (kuigi muidugi võib kohati kahelda, kui usaldusväärsed on Löwis of Menari 1922. aasta leksikoni andmed). — Kunagi tekkis küsimus, kui levinud olid kaheksakandilised linnusetornid, sest Tuulse ütleb Paide linnusetorni kohta, et sellised levisid (verbreitet haben) hiljem ordualal. Siit saab kinnituse oletusele, et jutt on maateaduslisest, mitte arvulisest levikust. Loendan, et kaheksakandilise valdustorniga ordulinnuseid oli sajakonnast seitse-kaheksa, mis oli siiski rohkem kui Saksamaa linnustel keskmiselt (valdustornid 1,6%, muud tornid 1,8%), aga mingil juhul ei saa rääkida, nagu olnuks see valdav tornikuju.

L, 254. päev: Brian

Keeran kellad kinni ja magan üheteistkümneni, ärgates alles telefonihelina peale. Algul tubased toimetused, seejärel kolistan jaama ja sealt T-linnakesse. Õigupoolest oli mul esialgu plaan käia juuksuris, aga, ütleme, et puudulike luureandmete tõttu jääb see teostumata, sest ajal, kui ma lähima juuksuriärini jõuan, pannakse seda just kinni. No see-eest täiustan oma raamatu- ja köögiriiulit. Siis tagasi.

Päeval on sooja 17 kraadi.

Sugupuurindel saan teada, et üks esiisa oli umbes kakssada aastat tagasi arvatavasti kõrtsmik.

Õhtu lõpetab vana hea Briani elu. Ehkki ma olen seda näinud vähemalt kümme korda, sh kaks korda kinos asjatundlikus seltskonnas, kus kõik teadsid, millal naljakohad tulevad, ja naersid juba ette, ja mul on seda videol kolmes eksemplaris (originaallint + soome subtiitrid + eesti subtiitrid) ja mul on olemas isegi filmiraamat, leian ma filmist paar kohta, millele pole varem tähelepanu sattunud. Võrreldes eileõhtuse Jääajaga (2002), mis oli tehnilist külge ja Scrati arvestamata väga pingutav katsumus, on Briani elu ajatu. Siin võiks meenutada, kuidas ma seda esimest korda nägin, aga see ei puutu asjasse, aga teine kord oli nõnda, et tähistasime tudengiühinguga Jaan Krossi 75. sünnipäeva ja pidime vaatama algul mingi Krossi-saate, siis Pöördtoolitunni ja lõpuks filmi Kolme katku vahel Georg Otsaga peaosas, mis, nagu ma nüüd tean, on jube klaustrofoobne jubedik ja Georg Otsa näitlejaoskuses paneb see film ka omajagu kahtlema. Tuleb tunnistada, et elutervete tudengitena suutsime me seda igavust taluda umbes veerand tundi, siis läksime lähimasse videolaenutusse ning laenasime sealt Briani elu ja Mehed sukkpükstes. Ning pärast ei saanud keegi aru, miks pildi peal on kõigil suure kirjamehe juubeli tähistamisel suu kõrvuni.

R, 253. päev: klaasid ja lehed

Hommikul tööle saabudes näen, et bussipeatuse ja NHE-maja vahel olevas teetammis olevat kahte sälkorgu on eilne vihm uhtunud veel sügavamaks ning silma järgi kokku umbes kuupmeeter on kandunud lõbusasti allavoolu; suurem osa sellest lasub ilmselt Tour-maja rentslis ja sadeveekanalisatsioonis. Eile pandi uhteliivikult üle pääsemiseks koguni väike sillake.

Kümnest loeng eesti keelekorraldusest. On hariv ja ka seekord läheb kaks tundi märkamatult, kuigi vahepeal näen, et kuulajaskonnast (keda on napimalt kui esmaspäeval või kolmapäeval) on aktiivselt kuulamas paar-kolm inimest, kui nüüd kehakeelt uskuda (mingi veidi kahtlane kehakeele raamat kunagi õpetas: kui inimene on huvitatud, naaldub ta ettepoole; kui on käsipõsakil, on jutt igav; kui naaldub, käed vaheliti, tahapoole, siis pole räägitavaga nõus).

Veel nädala sõnu: clinical specimens ~ kliinilised eksemplarid (pigem kliinilised proovid, siin on alt mindud sõna specimen mitmetähenduslikkusega), vasos de impacto ~ löögiklaasid (pigem löökvõtmed, õigemini teatud liiki padrunvõtmed – tõlkija oleks võinud mäletada, et klaas on habras materjal ja lööki ei talu, ning tundmatu väljendi Google'i pildiotsinguga üle vaadata), metros rígidos de madera ~ puidust mõõturid (need on paraku mõõdupulgad) ja põnev lugemisviga exfoilants ~ eksfoliandid (kontekstiks kosmeetikatooted; ilmselt on meenunud sõna defoliandid ehk lehelangetuskemikaalid; tegelikult tähendab "eksfoilant" koorivat vahendit...).

Õhtu poole kostab kuskilt tümpsu, ilmselt on NHE-majas toimuv konverents jõudmas lõpusirgele.

Pika tööpäeva lõppedes Kõrgmetsa maksimarketisse, sinna on tulnud uusi DVD-sid (meenutagem, et mul ei ole telekat).

N, 252. päev: vihm

Otto Borst kirjutab oma keskaja olmeajaloo raamatus viis lehekülge sellest, mismoodi keskaegne linn lõhnas, ning jõuab järeldusele, et see ei olnud hullem lõhn kui taluhoovis ning eks tänapäeva linnas ole omi haise, mida vanasti ei tuntud – autode heitgaasid, spetsiifiliselt haisev metroo väljapuhkeõhk [viimane sõna on ventilatsioonitermin, ärge naerge midagi], keemiatööstus, klooritatud vesi.

NHE-majas on Eur-Lexi konverents, tõlkekabiinides on jälle elu; kui käin printeri juures, kontrollib turvamees parasjagu tõlkekabiine läbi. Pärastpoole kanduvad konverentsi osalised(?) kabiinide juurde koridori ning üks saksa härra küsib, kas ta tohib mu aknast avanevat vaadet näidata oma kaaslannale.

Päeva sõna: roolirattaga vagunid (Lenkradwaagen, p.o roolidünamomeetrid).

Õhtul Kirimäe Prismas, sajab vihma, bussipeatuses teeb üks ootaja putkas suitsu. Ilm on soe ja vihm samuti, ootamine nii pikk ei ole, et seda ära ei kannataks (loe: et peaksin trügima suitsuhaisu ja puupüsti inimesi täis putkasse). Keegi kaastundlik välismaalane pakub, et ta võib hoida vihmavarju minu kohal; loobun. Aga buss tuleb peagi.

Hilisõhtu veedan taas vanade kirikuraamatute seltsis, lugedes läbi veerand sajandit ühe kihelkonna abiellumisteateid – kaks korda, aga ikkagi leidmata otsitavaid esivanemaid Tönnot ja Otto tütart Marrit.

Hiljem leian teisest kirikuraamatust, mis üllatuslikul kombel ulatub küllalt sügavale XX sajandisse (delikaatseid isikuandmeid tohib avalikustada 110 a pärast inimese sündi ja tõlgendus, et inimeste eluloolised andmed on delikaatseid isikuandmeid, pärineb Saaga-eelsest ajast, kui vanemaid kirikuraamatuid nägi ainult Tartus arhiivis ja uuematega tegeles siseministeerium, kuuldavasti mitte päris vabana teatud omakasuhimust), ühe vaarisa surmateate, mis on poolteist aastat hiljem ajast, mida mitme sugulase suuline pärimus oli alati teadnud. Et ei olnudki Vabadussõja algul, vaid 1920. a kevadel. Mis ühtlasi tähendab, et see vaarisa suri gripipandeemiasse mitte 33-, vaid tervenisti 35-aastaselt.

K, 251. päev: arhiiv

Hommikul saabuvad koos minuga sama bussi peale joodiknaabrid, kes sõidavad jaama. Üksõhtu nägin, kuidas emand joodiknaaber kakerdas postkastide juures ning neid süstemaatiliselt läbi otsis, nii sügavalt, kui pilust sõrmed mahtusid.

Kümnest tuntud nimeuurija teine loeng, sedapuhku nimekorralduse uutest suundumustest. Kuigi loeng on huvitav ja kaks tundi läheb kui lennates, ei ole seal midagi põrutavalt uut, isegi väliskohanimede andmebaas on juba vana tuttav.

Poole kolmest kirjandikomisjoni koosolek, kus teen olulise ettepaneku teksti kvaliteedi hindamise osas. Muidu on praktiliselt kogu jutt prantsuse keeles, millest üllataval kombel saan sedavõrd aru, kus arutluse järg on.

Et eilsest saati sugupuuprogramm töötab, jätkan õhtul Saagast kirikuraamatute sirvimise aegaviitvat, aga ülimalt huvitavat tööd. Algul üritan leida isaemaisaema Ewa W (s 1848) vanemaid, aga ei leia (ei Vändra kihelkonnast, kus see perekonnanimi põlvkond varem pandi, ega kolmest naaberkihelkonnast), millest võib järeldada, et mulle teadaolev sünniaeg on vale või et ta sündis kuskil hoopis mujal. Tuleb üles leida personaalraamatust. – Vändra 1848. aasta sünnimeetrikas on ka praegusel ajal tuntud inimesi: lk 3 on Kadri Adamson ja lk 4 on Mart Sander!



Siis uurin teist liini, mida uuritud ei ole, emaemaisa Joosep K (s 1878) vanemaid, kellest varem olid teada ainult nimed ja sünniajad. Mõningase süstemaatilise otsimise peale leian nende kihlumis- ja laulatusteate, kus on kirjas ka elukohad ja ametid, ega saa aru, mida tähendab saksakeelne krõnks Ma.... vaarvanaisa nime ees. Aga personaalraamatus on nad sees ja seal on amet veidi selgemas käekirjas: Matroß; sünnimeetrikas on ühe lapse sünnikandes isa ametiks Soldat. Ehk see, et vaarvanaisa abiellus 41 a vanuses, seletub sellega, et ta oli enne madrus! Ju vast mereväkke võeti kah aastakümneteks nekrutiks. Ja tagasi tulles oli küllap naistes suur minek, ikkagi maailma näinud ja puha.

T, 250. päev: tavaline

Tööl päeval ei midagi erilist.

Korteris uuendan tarkvara, nüüd on Internet Explorer 7 ja Messenger Live.

Ja õhtul turgatab äkki pähe, kuidas saan sugupuuprogrammil keele ära vahetada. Lihtsalt olin kopinud eesti keele faili teisest arvutist võtmisel (see on jaosvara, aga mul on, muide, see korralikult registreeritud ja olemas isegi autorilt saadud omakäeline kirjake) andmete, mitte programmi kausta. Seni, kui keel oli vale, ei saanud sugupuuga midagi teha, sest kogu aeg tuli veateateid stiilis üritate naiseks lisada mittenaist, kui kõigi üle 13 000 inimese sugu on märgitud eesti keele järgi kas M või N, aga programm tahtis inglise keele järgi M või F. Üle 13 000 isiku andmete muutmine ei tule kõne alla – umbes viis aastat tagasi, kui sugupuus oli veel ainult umbes 4000 inimest, olid mul seal naised abielunimedega, aga kombeks on sugupuudes neiupõlvenimedega, siis tuli ligi poolte inimeste andmed ära muuta. Hoogtööna, aga seegi võttis vähemalt nädala. (Suurim andmete sisestuskiirus on olnud 8 tunniga 400 inimest, õnneks saab programmis paljusid asju automatiseerida.)

Samas programmis on teine andmestik ka koera sugupuu jaoks, lühikarvalised standardtaksid (nimelt kuna koeri paari ei panda, on koerte sugulussuhted keerukamad kui inimestel ja seda, kes on kellega sugulane, on hea lasta välja arvutada masinal). Muidu on kõik andmed samad, lahtrite Ristitud ja Leer koha pealt võib silma kinni pigistada, sest koertel on need tühjad, aga lahtriga Amet tekib probleem. Nimelt on koertel seal värvus. Iga kord koertelt inimestele ümber vahetades tuleb ka selle lahtri nimetus muuta, sest näiteks Värvus: insener on veider. Aga palju suurem jama on vastupidi, sest taks võib olla ka punane; kujutage ette sugupuu andmebaasis kirjet Amet: punane!

E, 249. päev: tulemus

Sebimisrohke päev, tööd jõuab teha napilt.

Unustan hommikul kindad maha, on jahe.

Töölt kümneks ÕS 2006 teemalisele loengule. Saalis on vähemalt kolmandik kohti tühjad, mis veidi kummastab, sest eesti tõlkijaid peaks siin olema nii palju, et kõnealune saal täis tuleks. Meil õnnestus selgitada ülemustele nende loengute erakordset tähtsust ja nõnda lubati kogu eesti rühm sinna korraga. — Erinevalt omaaegsest Polaarkaru tähelepanekust ei ole "tuntud nimeuurija P" seekord kampsunis.

Kaheteistkümnest tagasi, napp tunnike saab tööd teha, siis KAD-maja söökla kaudu prantsuse keelde. Saame teada, mis sai kontrolltöödest. No olen saanud 72/100 p. Positiivne hinne igatahes. Suurimad komistuskivid olid tegusõnade pööramine (oh jah, ega siis kordamine eelmise kursuse asju hõlmanud ja ega kõiki vajalikke vorme kontrolltöö arusaamisülesannetes kah kirjas polnud). Muidugi suuline väljendus, mille punktidest tuleb imestada, et niigi hästi läks. Osastava käände eitusel kasutamise ülesanne, mille lahendamisel (valida oli kahe vormi vahel) järgisin põhimõtet, kui kirjutan kõik vastused ühes vormis, saan vähemalt pooled punktid, sest see reegel oli mulle jäänud arusaamatuks. Ja saingi. Ning siis õnnestus mul teejuhatamise ülesandest aru saada nõnda, et tuleb valida kahest üks (sest ruumi oli jäetud vähe), aga, nagu selgub, tuli kirjutada mõlemad. Selle ülesande eest sai ebaõiglaselt vähe punkte (isegi mõlema teekonna juhatamisel neli korda vähem kui napaka puhkuse­postkaardi ülesande eest), sest selles on parandusi väga vähe (panin igasse mõeldavasse ja mõeldamatusse kohta artikleid). — Aga täismineviku ülesanne on mul kogu rühmas vist ainuke, milles ei olnud õpetaja pidanud punast tinti kulutama. Mu poolest oleks kogu kontrolltöö võinudki olla ainult täismineviku peale.

Saan teada, et enamik rühmakaaslasi, kes läbisid I kursuse intensiivkursusena, ei õppinudki seal tegusõnade pööramist (või pole see neile märkimisväärset mälupilti jätnud). Üks slovakkidest küsib õpetajalt, mida ta peab tegema, et eksamil läbi kukkuda. Et ta tahtis juba I kursust korrata, aga sai eksamil kogemata läbi ja ta liigutati automaatselt II kursusele. — Nagu märgitud, üritas üks bulgaarlastest mu pealt maha kirjutada. Ta sai kah 72 punkti.

Aga üldiselt olen ma seisukohal, et võõrkeele õppimisel on grammatikareeglid tähtsad ja et nendest tuleks aru saada, mis tähendab, kui neid õpikus piisavalt selgitatud ei ole, peaks seda selgitama õpetaja – ja nii, et õppurid aru saavad. Keelekümbluslik võõrkeelne selgitus kahjuks ei aita.

Kui see neli tundi piina lõpuks läbi saab (viimane tund on eriti kole, kõik on väsinud), sõidan linna, sest mul on isiklik pastakas tühi. Siinmaal on kirjatarvetega kuidagi hale lugu. Suundun bussiaknast nähtud suurde kirjatarvete poodi, aga see on juba 17.30-st kinni pandud. Kõnnin vanalinna südamesse viiekordsesse raamatupoodi (millel on 3 korrust maa peal ja 2 maa all), aga seal pole üldse kirjatarbeid. [Praegu seda kirjutades meenub, et kõrval on vist eraldi pood, läks eile meelest.] Sõnastike hulgas on ainult Saksa ja Prantsuse kirjastuste omi, tahan osta Collinsi prantsuse grammatikat algajatele, kus olevat toredaid sarkastilisi vaheletorkeid, näiteks however in French.

Edasi Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt süüa.

Õhtu veedan filmi seltsis, milleks on kümnenditagune Executive Decision. Tujutõstvalt halb ja etteaimatav: filmi võiks käsitada paroodiana, mida see aga kahjuks ei ole. Ainus meelelahutuslik seik on David Suchet põhilise kurjamina, võib ette kujutada, et see on Hercule Poirot' paheline külg või vuntsideta ja kõhnem õel kaksikvend. Ajalukku on läinud see film nõnda, et see näitas reisilennuki kaaperdamist ja kasutamist Ameerika sihtmärkide vastu viis aastat enne 11. septembrit 2001. Filmis muidugi hoiti suur pauk enneolematu ennastsalgavuse ja surematute kangelaste ja absurdse tehnikaga ära.

P, 248. päev: vaikelu

Magan üheteistkümneni, edasi tubased toimetused, muu hulgas mu e-kursuse kodutööde hindamine.

L, 247. päev: Eltz ja Pyrmont

Teen teoks kavandatud matka.

Enne kuut üles, asjad kokku, tee termosesse, pudel vett täis, igavene laadung muud sööki kaasa, bussi peale. Jaamast päevapilet T-sse, kahevagunilise pisirongiga T-sse. Seal perroonilt automaadist edasi-tagasi pilet Treis-Kardenisse ja leheputkast sealse piirkonna 1:50 000 vabaajakaart. Raamat Wandern am Mosel soovitab Eltzi ja Pyrmonti matkarajal kasutada Treis-Kardeni kohalikku 1:25 000 matkakaarti, loodan selle saada kohapealt.

Tunnikese pärast, kell 9.36 olengi Treis-Kardenis, õigemini Kardenis (Treis on teisel pool jõge veidi ülesvoolu). Kõnnin matkaraja alguse poole, aga teele ei jää ühtki leheputkat. Õigupoolest on ainus sellisel kellaajal avatud müügikoht apteek, aga sinna ma ei sisene. Külas on mitu vahvärkmaja, varagooti sugemetega romaani kirik (nn Moseli toomkirik; ka see on kinni) ja mitu ekstravagantsete siltidega veini­keldrit (ei tasu mainidagi, et ka need on sel varajasel hommiku­tunnil kinni). Esimesel kilo­meetril jaamast orunõlvani näen kokku kolme inimest ja nelja autot.

Rada kerkib üsna järsult viinamägede vahel oru­nõlvale, pakkudes ülevalt, ligi 200 meetrit jõest kõrgemalt hunnituid vaateid.

Üleval möödun talust, mis sildi järgi pakub hooajal jalgsi-, auto- ning mootor- ja jalgrattamatkajatele heinakuhjamajutust. Aga praegu ei ole seal kippu ega kõppu, ainult lehmad kolistavad oma jooginõuga.

Edasi umbes 1,5 km täiesti sirge tee üle põllu, siis hakkab tee vaikselt Eltzi oja oru poole laskuma. Läbin lehtmetsa, kus maas on paks kiht lehti ja kus on täiesti vaikne (isegi vareseid ega tihaseid pole). Lagendikul on metsavahi maja, mis välimuselt meenutab keset metsa eksinud jaamahoonet. Kuulen lähedal rähni ja leian kuulmise järgi ka puud, mille otsas ta toksib, aga kuigi uurin neid umbes viis minutit binokliga, ma teda ei näe. Puudelt langeb lehti ja nõnda ei näe ka puu otsast kukkuva sodi järgi, kus rähn tegutseb.

Et puud on suhteliselt raagus, uurin kaardi ja kompassiga suuna, kust poolt peaks paistma hakkama Eltzi linnus, ja hoian sel suunal hoolikalt silma peal. Siis hakkabki paistma, aga linnuseni jõudmiseks tuleb läbi käia alt orupõhjast. Seal on üsna mudane.

Ülimalt fotogeeniline Eltzi linnus on talveks suletud, eks pea aprillis naasma. Kuuldavasti ei ole seda kunagi vallutatud (ilmselt tulirelvade ajastul ei ole lihtsalt kunagi eriti proovitudki). Linnus on eravalduses, aga avalikkusele avatud (suviti), sees on kodulehe järgi palju põnevat. Praeguse, 34. põlve lossihärral on selline huvitav nimi, mille eesotsas on tiitliks ja eesnimeks tagasihoidlik Dr. Karl, aga see-eest perekonna­nimi on uhke Graf und Edler Herr von und zu Eltz-Kempenich genannt Faust von Stromberg. (Huvitav, kui ta ülikoolis käis, kuidas ta nimi doktoriandikaardile ära mahtus? Kas nimi jätkus äkki lisalehel?)

Näen veel kokku kuut matkajat, kes lähenesid linnusele piki ojakallast alt Moseli poolt, sellel teel näib olevat üpris hea kate. Ronin mööda teed vaatepunktini Trutz Eltzi linnuse varemete juures ja pärast alla tagasi.

Eltzi linnusel on läinud ülimalt õnnelikult, sest esiteks jäi see XVIII-XIX saj vahetusel toimunud linnuste hävitamisel puutumata ja teiseks restau­reeriti linnus XIX sajandi II poolel tolleaegsest seisukohast täiesti erandlikult – teaduslikult, nii et isegi praegusaja ennistajad pidavat tulemusse üsna hästi suhtuma. (Meenutatagu, et restaureerimise ja ennistamise vahe on selles, et ennistamisel üritatakse vana ollust alles hoida, aga restau­reerimisel kunagine nii taastada, et vahet aru ei saa, seega on restau­reerimisel alati fantaasia­komponent juures.)

Astun orupõhja ning asun hoolega jälgima raamatu lubatud liigirikast elustikku. Juba esimesel meetrikümnendil näen vesipappi (ja üritan teda pildistada) ja veidi edasi teelt ära sibavat hiirt, siis vesipappi uuesti (võib-olla oli sama lind kui enne). Ja see ongi kõik! Tihased, musträstad ja mõni vares ei loe.

Ja siis läheb rada poriseks. Ilm on niigi pilves, pilves novembriilmaga võsa vahtida pole teab mis huvitav.

Ühe järjekordse käänaku taga peaks rada nii raamatu kui selle kaardist veidi lahkneva vabaajakaardi järgi ületama oja. Tore, aga looduses hargneb rada neljaks. Parempoolseim viib ilmselgelt vales suunas, aga ülejäänud kolm võiksid Pyrmonti linnuse poole viivate matka­radadena arvesse tulla. Viidad on ainult Eltzi linnuse ja orupervel oleva küla poole. Asun teid süstemaatiliselt läbi käima. Vasakpoolseim hargneb paarikümne meetri pärast, üks haru lõpeb heinamaal, teine koolme ääres. Mõtlen, et keskmise raskusega matkarajalt ei saa eeldada, et jalad tuleks märjaks teha, seega pöördun tagasi. Paremalt teine rada keerab põõsaste taga samuti oruperve küla poole. Seega jääb vasakult teine rada, mis viib põõsasate vahele peituva jalgsillani. Ent teisel pool silda hargneb ka see rada. Piki ojakallast viib paremale uskumatult porine rada, otse ja siis paremale viib veidi kuivem.

Oletan, et vähemalt 10 cm sügavuse poriga rada ei saa olla matka­rada, ja tõusen seega otse paremale metsa sisse. Rada tõuseb ja muutub järjest kuivemaks, kuni saan aru, et olen tõusnud ojast juba päris kõrgele. Et oruperv on lähemal kui oja, loobun alla laskumisest, sest raamatu järgi tuleb niikuinii orust vahepeal välja ronida. Seega uurin kaarti ja leian, et edasise 3 km pori asemel võiksin kõndida 4 km mööda põllu- ja maanteed. Olen raamatus näidatud graafikust üle tunni maas, olin oma sõiduplaani teinud vägagi optimistlikult. Raamat nimelt ütleb, et 23 km peale kulub 6 tundi (tegelikult läks see rada Eltzi linnusest mööda), ma olin lootnud, et ega üle 5 tunni ikka ei lähe, olin arvestanud, et sobivad rongid naasevad kell 14.49, 15.11, 16.49 ja 18.49. Eltzi linnuse juurest lahkudes lootsin, et 7–8 km Pyrmonti linnuseni õnnestub läbida raamatu 2 tunni 15 minuti asemel umbes pooleteist tunniga, aga tegelikult olekski sellele poris pätserdades kulunud vähemalt kaks tundi. Haak maantee kaudu aitab aega kokku hoida ja olen uuesti Eltzi oja juures, 3 km Pyrmontist allavoolu, kella 1 paiku, kui matk on kestnud kolm ja pool tundi, raamatu järgi pidanuks selleks vahemaaks kuluma kaks ja pool (ehk olin raamatu graafikust ainult tunni maas). See tähendab, et Pyrmontini kestaks matk veel ligi tunni ja siis teine samapalju tagasiteele ning hakkab tunduma kahtlane, kas ma jõuan isegi viimasele rongile. Ja matka lõpposa tuleks läbida pimedas. Otsustan, et kuna ka Pyrmonti linnus on talveks kinni, siis ma selle juurde ronima ei hakka ja pöördun Pyrmonti veski juurest tagasi (aga veskis einestan, seal on restoran).

Kuskil käib jaht, juba pikemat aega.

Selle viimase otsa alguses varsti pärast maanteelt ärakeeramist (kui läbitud on 12 km), on matka kriitiline hetk. Puhkan hulga aega ja kinnitan keha. Tee tegemisel juhtus tee liiga kauaks tõmbama jääma ja on termoses mitte soe, vaid leige.

Kuulen kaks korda kulli ning näen ühe teele jääva veski juures jões umbes 25 cm pikkust kõhna kala ja põõsas pöialpoissi (Regulus regulus, mitte päkkapikku). Veski juures tuleb vististi peremees teel vastu, ütlen talle viisakalt "Guten Tag!", tema vastu midagi, mis kõlab nagu "Võõh!".

Ja siis hakkab puude vahelt paistma Pyrmonti linnuse torn ning pärast viimast pori­kilomeetrit, mööda jõulukuuskede istandusest, jõuangi Pyrmonti veskini. Käin uudistamas silda, kus on kabel ja seletamatu 1930. aastatest pärit riigikotka kuju (sobivasti tsenseeritud; isegi Internet ei tea selle kuju lugu).

Seejärel veedan meeldiva tunnikese restoranis einestades ja teen tagasi­mineku plaane. Leian, et kuigi raamat õpetab, et tagasi tuleks minna mööda teist ojakallast, on ilmselt ka seal porine, nii et pigem võiksin astuda mööda maanteed. (Vahepeal oli olnud ka mõte, et võiksin Kardenisse laskuda sama rada pidi, kui hommikul tõusin, aga siis adusin, et võib juhtuda, et peaksin sealt laskuma hämaras, võib-olla võtmehoidja taskulambi valgel, st see ei ole mõistlik; nõnda otsustasin maantee kasuks, kuigi see tee on veidi pikem.)

Leian, et raamatu mitmekilomeetrise haagi lõikamiseks saab minna otse veski juurest mäkke mööda metsateed, kui suunda kompassiga hoida. Nõnda teengi. Sajab uduvihma, siis hakkab taevarannal selginema. Kaarti uurides taipan, et mõõdaks õige ära, kui palju ma maanteed mööda astuma pean; veel umbes 9 km. Kell on umbes veerand neli; 16.49 rongini on aega seega poolteist tundi. Ehk ühesõnaga võib juhtuda, et jõuan sellele rongile, kui tempot tõsta ja hoida. 6 km/h on täiesti paras kiirus, järgmine päev ei ole lihased valusad ega midagi.

Ja nõnda ma siis astusingi mööda maanteeserva, ühtlase tempoga, puhkamata, vastutulevate autode eest peenrale tõmbudes ja kurvides parema nähtavuse nimel tee välisserval kõndides. Keeran pärast­poole (kui hakkab hämarduma) kapuutsi oranži voodri väljapoole.

Jaamas olen kümme minutit enne rongi. Jalad löövad selle 25 km järel tuld välja. Rongis loen, et mitte magama jääda, sest see rong sõidab T-st edasi.

T-st teise rongi peale koos lugematute ostureisilt naasjatega. Siin jään magama, nii et piletikontroll peab mu üles ajama. Rong jääb hiljaks, kui aknast välja vaatan, on täiesti tundmatu maastik ja rong keerab imelikult pikalt vasakule; siis saan aru, et läheneb jaamale mitte põhjast, vaid lõunast.

Ja siis bussile ning matk saabki läbi.

R, 246. päev: selgus

Töine päev. Tegemisi on palju.

Söömas taas KAD-majas. Jälle kuuleb nõnda palju eesti keelt, et kahtlen, kas JMO-maja söökla on äkki kinni.

Täna on fotokas kaasas, ilm selgineb päeval, klõpsin aknast õhtupoole pilte.

Päeva ja nädala nael on inglise väljendi process evaluation of viral clearance (kontekst: meditsiinitehnika, mingi rakuliini tootmine) "tõlge" viirusliku selguse protsessi hindamine (p.o umbes nagu viirustest vaba oleku hindamine). – I rest my case...

Siis soovitud kommentaar kriitikale, katsun olla äärmiselt viisakas, professionaalne ja napisõnaline. Mul on siiralt kahju ajast, mida inimesed kulutasid tõestamaks, et see, kui tekstis näiteks oli 40 kohas "näitaja" asemel "indikaator", olevat muutnud selle kõlbmatuks. Mul on neist tõesti kahju... selle aja jooksul oleks võidud koostada hoopis stiilijuhend, et edaspidi koostöö sujuks.

Pärast kiirkäigul Kirikmäe Prismasse, sealt nädalavahetuseks sööki.

N, 245. päev: sajajalgne

Täna hommikul saan hakkama sellega, et keeran kõik kolm äratuskella kinni ja heidan veel "natukeseks" pikutama. Õnneks on esimene äratus seatud suure varuga ning teiseks õnneks on selge ilm ja umbes kolmveerand kaheksa hakkab päike aknasse paistma. Võtan täna läpakast fotoka mälukaardi välja ja panen fotokasse, aga alles all postkastide juures tuleb meelde, et fotokas ise jäi maha. Ei lähe tagasi ja õigesti teen, sest vines seletab silm käänaku tagant lähenevat bussi ning ennetav lippamine bussipeatusse aitab.

Päeval taas söömas KAD-majas, kus ka sedapuhku kuuleb eesti keelt. Teine positiivne seik on seal ka see, et saab söögi oma tahtmise, mitte teenindajate suva järele (mispidi nad numbreid ja käemärke suvatsevad mõista, et kumba einet inimene tahab).

Kuuldavasti on täna päeval sooja 17 kraadi. Eile õhtul oli 14 ja kesköö paiku 13. Kontoris on palav, aknakatteid tuleb hoolikalt all hoida, muidu ei näe kuvaril midagi. Samas on karta, et hiljemalt homme keerab vihmale. Olen eilsest saadik mõlgutanud laupäevaks matka Elzi orus ehk Eifelis selle kuulsa Saksa linnuse kandis, mis on märgitud Saksamaa liikluseeskirja (StVO) paragrahvis 42 vaatamisväärsuse osutusmärgile (Zeichen 386 – Touristischer Hinweis).

Soome kolleeg J peab ettekande soome keele eripärast, huvi on elav. Mõistagi tekitavad koletu pikad, aga täiesti loogiliselt üles ehitatud sõnad nagu ympäristö­ystävällinen ja käsittä­mättö­myydes­sään­kään ja kolmessa­tuhannessa­sadassa­kolmessa­kymmenessä­neljässä ühtpidi ning indoeuroopa kultuuris tundmatuid mõisteid esitavaid sõnad nagu talkoot teistpidi hämmingut. Küsimuste ajal alustavad eesti keeleinimestest kolleegid soome kolleegidega pikka arutelu tüvevahelduse üle, mida aga lõpuni ei lasta kesta. Nõnda ei saa ma ka lisada täheldust, et omasõnad ei ole soome oskuskeeles sugugi ainuvaldavad, näiteks tekitas prof L naeru loengusaalis, kui teatas, et SEM-i ehk skaneeriva elektronmikroskoobi (Scanning Electron Microscope) soome omaaegne pakutud vaste on umbes nagu pyyhkäisy­sähkö­osais­kuva­suurennin. Kui naer oli vaibunud, märkis prof L: "Ja sellepärast me ütlemegi lihtsalt sem."

Vahepeal saan telefonikõne, kus keegi tõre saksakeelne onu imestab, miks ma ei ole end oma aadressile registreerinud. Minu reaktsioon sellele on kokkuvõtlikult mäh?? – aga ma ju korra juba käisin vallamajas (kevadel), et pange mind kirja, et elan seal-ja-seal, tahan maksta vee eest; öeldi, et pole vaja, vesi läheb käituskuludest (mis siinmaal üürile juurde makstakse ja mis on ligikaudu sama suured kui Eestis umbes sama suure korteri käituskulud kütteperioodil). Ja elamis- ja tööluba on ka korras ning kui ma spetsiaalselt üle küsisin, kas ma pean veel midagi tegema või kuhugi registreerima, öeldi, et ei pea. Et olevat imelihtne, toogu ma talle vaid hommikul 9–10 passi koopia ja personaliosakonnast paber, et elan seal-ja-seal. Tore, aga ega see nii lihtne ole. Avalik koopiamasin on kuus korrust allpool ja personaliosakond on linna teises otsas ning tagatipuks homseks ei jõua (sest mul pole passi kaasas), esmaspäevaks ka mitte, sest esmaspäeva hommikul olen koolitusel; teisipäev on kahtlane, sest esmaspäeval ma paberit personaliosakonnast ilmselt ei saa, sest pärastlõuna sisustab prantsuse keele tund; ja kolmapäeva hommikul on uuesti koolitus. Aga no seisis Veenus kolm tuhat aastat heeringata, seisab nüüd kümme minutit heeringaga ka! ehk oli asjaga enne mitu kuud aega, siis kannatab nüüd veel natuke. Ja siis hakkab põnev otsing, sest ega ma tähele pannud, mis oli helistaja nimi, kui ta seda üldse ütles. Number on olemas, eks ma siis proovi, kus ukse taga heliseb.

Siis veidi tõlkida, siis uuesti alla, kus prantsuse kolleegide kogukond tähistab noore Beaujolai' (sp?) saabumist. Algul tundub see küll hapuka viinamarjamahla maiku olevat, kuid õnneks kogenumad hoiatavad. No ja tõesti, poolteist klaasi, mitte rohkem. Parafraseerides "Malevat": aga vorst on teil hea!

Õhtul kavatsen minna vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga 16. buss, sindrinahk, venitab ja kella vaadates mõistan, et jõuaksin kohale paariks minutiks. Sestap lähen otse korterisse, mingit söögipoolist mul veel on.

K, 244. päev: sügis jätkub

Läksin eile suhteliset varakult magama ja magan täna üsna viimase võimaluseni. Näen rohkesti värvikaid ja tegevusrohkeid unenägusid.

Bussis tuleb jaamani kannatada vastasistuva noorsandi mäletsemist, kes vist ei ole veel aru saanud, mis otstarve on põskedel või et isegi nätsu närimisel võib huuled kinni panna. Kui jaamas buss hetkeks veidi tühjeneb, ei ole mina ainus, kes nende akustiliste eriefektide eest põgeneb.

Baromeeter lubab, et läheb selgeks. On ilus värviline sügis, peaks töö juurde fotoka kaasa võtma, saaks ilusaid pilte, õhtuti on olnud ka vaade stiilis tuhat tuld süütab linn. Aga hommikul on hallis vines (mispärast jätsin fotoka kaasa võtmata) ja alles keskpäevast läheb selgeks, nii et aknavarjud tuleb langetada ja vajalikku pidi keerata.

Söömas KAD-majas, kus täna kuuleb eesti keelt. On huvitav üleüldises melus ülejärgmisest lauast koosnevate lausekatkete najal oletada, mis keelega võib tegu olla.

Tulemas on kirjandivõistlus ja ma olen kuidagi sattunud selle korralduskomiteesse. Ilmselt nõnda, et suvel, kui juhtus mõttevahetus "täpse" tõlke teemal, tuli just meil, et pakkuge teemasid. Ja ma siis pakkusin ja vist ka lubasin end korralduskomiteesse. Komitees on kuus inimest, juhataja on prantslane ja mina olen ainus, kes prantsuse keelt ei mõista! Kompromiss oli siis selline, et umbes 1/3 ajast räägitakse inglise keeles ja ma üritan ülejäänud ajal paberitest järge pidada.

Muidu tavaline töö-töö-töö.

Õhtul korterisse sõites õnnestub mul bussis mitu korda magama jääda, mööda siiski ei sõida.

T, 243. päev: kukk ja koit

Et 51 lk on 51 lk ja eile õhtul läks kõigepealt prantsuse keeles umbes kaks tundi raisku (kui me istusime, lõug lõunas) ja siis töölaua taha naasnuna veel kaks (kuri tagasiside), olin ma väga närvis, kas ikka jõuan. Sestap astusin uksest välja juba veerand kaheksa, maja tehakse lahti kell 7.30.

Sain erakordseid elamusi. Nimelt selgus, et hommikuti sõidab selliseid busse, millest ma ei tea üldse, kuhu nad suunduvad. Ja et ka 194. buss sõidab Kõrgmetsast Kirikmäeni (8 km) mitte 20 minutit, vaid 40, sest poole kaheksa paiku tahab kogu siinmaa ning naaberriikide ulatuslike piirkondade [she's rich, she's beautiful, she's got huge ... tracts of land] elanikkond proovida, kui suure külakuhja nad ühekaupa autos kohale saabudes suudavad tekitada kaherealisele, aga ühesuunalisele Jaama tänavale. (Kes veel ei tea, siis Jaama tänav on ainus viis saada kesklinna lõhestavast kuristikust põhja poole üle. Ilustamiseks kasvavad selle ääres puud ja põnevuse lisamiseks pargivad autod, nii et kahe auto kõrvuti saamine on kah juba tubli saavutus.) Buss, tõsi, sõidab Vabaduse puiesteelt, aga täna on üks auto otsutanud ühest bussist põikipidi läbi sõita (kui oleks kaugemalt hoogu hakanud võtma ja bussi veermikust kõrgemale sihtinud, siis oleks vast õnnestunudki) ja ka minu buss ukerdab Jaama tänavale. Kui ta esimesest vasakpöördekohast tagasi Vabaduse puiesteele saab, vuravad seal juba teised bussid, keda siis juba õnnetuspaigast edasi lastakse.

Ikkagi olen kohal poolteist tundi varem kui tavaliselt. 51 lk, millest uut teksti on väidetavalt 6 lk, valmib poole kaheteistkümneks. (Õigupoolest oli varasem eesti tõlge 52 lk pikk, aga ma toimetasin sealt ülirohked "alased" ära, jäi 51.)

Ja ka lõunale pääsemist tuleb tavalisest poolteist tundi kauem oodata.

Õhtul Kirikmäe Prismas, kalalett laiutab oma molluskilehka poole poeni, JFK avenüül jube ummik (laupäeval oli kah).

E, 242. päev: lasteaed

Hommikul jube uni, näen bussis värvikaid unenägusid, jõudes mitu korda hämmastavate arusaamadeni. Alles paarsada meetrit enne vajalikku peatust ärkan ehmatusega üles, et äkki olen mööda sõitnud. Õnneks ei ole.

Hommikul on vaja valmis saada tõlge, mille tähtaeg on kell neli (aga mul hakkab prantsuse keel kell 13.30, seda ei arvestata, kuigi hea, et keeletund ei ole samal õhtul kui teatud töö tähtaeg).

Käin enne tundi KAD-majas söömas. Prantsuse keeles on kontrolltöö. Tunne on väga kõhe, sest kui ma eile sedamail olin, et vaataks õige grammatikareeglid ilusti raamatust üle, selgus, et ega õpikus grammatikareegleid ei olegi. Avasin siis töövihiku ja nägin, et ega seal oldud suvatsetud kah mingis võõrkeeles seletada ning et ega algtaseme õppurid prantsuse keeles kah niikuinii ei mõistaks, olid seletused hoopis ära jäetud.

Kontrolltöö ise on nagu lasteaed. Õpetaja käib meiega ühekaupa ukse taga suulisi oskusi hindamas. Nii kui ta klassitoast lahkub, algab tihe lõunaslaavi jutuvada, lähim bulgaarlane naaldub minu lehe kohale ja üks sloveenlane koguni tahab, et teised talle õige vastuse kirjakesega saadaks. Meenutatagu, et mõningatest Põhjamaade ülikoolidest võidakse spikerdamise pärast välja visata (mis hoiatus võttis sinna sattunud eesti tudengitelt hoobilt igasuguse edasise mahakirjutamissoovi). Et õpetaja on enamiku aja neljast tunnist hõivatud meie ükshaaval ülekuulamisega ning siis peab ka ise vaheaega, istume üle tunni aja niisama üksi koridoris ja/või klassis (õnneks on mul raamat kaasas). — Rühmavend S jutustab kogu selle aja, mil ma juhtun kuulma, autosõidu probleemidest ning üritab veenda soomlast, et ka tema võiks Soomest autoga tulles mööda Via Balticat põristada (soomlane kinnitab mitu korda, et ta eelistab tulla laevaga Stockholmi ning alustada pikka sõitu alles sealt, vältides sedasi nii kiirteedeta Lätit kui ülekoormatud Poolat). S jutustab veel, et siinmaa liikluspolitseinikega ei tasu vaielda, võivad maalt välja saata, et ta teab kolme poolakat, kes hakkasid politseinikuga vaidlema ja saadeti. Teemat arendades selgitab ta, et ega need poolakad midagi muud teinudki kui ületasid kiirust, katsusid süü teise juhi kaela ajada ning lõpuks pakkusid politseinikule altkäemaksu.

Pikk (51 lk) dokument homme 12-ks muuta, tulen poole kuuest tööle tagasi. Aga seal ootab mind ees üle poole aasta tagasi minu üle vaadatud tekst, mille on Eesti vastav ministeerium leidnud olvat täiesti kõlbmatu. Et olevat termini-, sõnastus-, grammatika- ja stiilivigu täis. Kõnealune kirjutis, märgitagu, oli umbes 200 lk paks ja kasutasin selle ülevaatamisel tõlkija usaldamise põhimõtet, sest sisu näis olevat korras ja vorm talutav. Teen parandused lahti ja mida ma esimeseks näen: esimene "keeleviga" on see, et meetmeid võtma on loetud veaks ja on ära "parandatud" kujule meetmeid kasutusele võtma. No püha müristus! Joh. Aavik 1941. aastal meetme seepärast tegigi, et ei peaks enam abinõude tarvitusele võtmisega ringi lohistama ja saaks tarvituse vahelt minema heita. — Ja siis on leitud, et hindamine korraldatakse kogu maailmas on vale, tuleb öelda hindamine viiakse läbi ülemaailmsel tasemel. — [Mulle meenub siinkohal üks venelasest hõimlane, kelle kodune keel oli varem ainult vene keel, aga kelle lapselapsed olid eestlased, ja kui siis tema kakskeelne mammi oli otsustanud, et tarvis vanuigi veel eesti keelt õpetama hakata, ning talle alustuseks "Lähme poodi!" ütlemisega väga piinliku hetke valmistas, õpetas papi pahasel häälel: "Nado skazat' "kauplusse"!"] — Ja siis selle paranduseportsjoni, mida on aega vaadata, lõpus ilutseb Madalmaad Holland, kusjuures mõni rida allpool on Ühendkuningriik täiesti puutumata jäetud. Oh jah. Aga ma sellest veel kirjutan. Ma lähen sellist tagasidet nähes okkaliseks nagu siil ja tervislik on vastusega oodata paar päeva.

Olen üsna kindel, et kui dokument satub pädevate tõlkijate käest Eesti ministeeriumisse, ei pea lugupeetud ministeeriumiametnikud oma kallist aega kulutama grammatikavigade kahtlasele parandamisele. Nad võiksid parem pakkuda lahendusi, kuidas edaspidi koostööd parendada (nõu, terminoloogia, stiilijuhend, kontaktisikud). Aega on nädala lõpuni, vahepeal katsun üles leida, kes oli see tuntud tõlketeoreetik, kes arvas, et kõige halvemad kliendid on need, kes suhtuvad tõlkijasse lausega ma oleks ju muidu ise ära tõlkinud, aga mul polnud aega, sest neil pole ka muud arusaamist tõlkimisest, isegi mitte sellest, et tõlkija ei ole mõtetelugeja.

P, 241. päev: mida iganes

Toas. Hommikupoole on lihased valusad ja pea valutab. Haigeks ei tahaks küll jääda. Pärastpoole läheb üle.

Veedan terve päeva kontoriks nimetatavas konkus, mille eelised on järgmised: seal saab laua taga peaaegu normaalses asendis istuda, seal on põrandal vaipkate ja seal on soe. Köök ja kemps on ka lähedal. Miinuspool on allveelaeva ukse taoline ukseava (lävepakk on 32 cm kõrge), mida ületades ma olen korra peaaegu kukkunud, korra peaaegu libisenud ja õige sageli teinud veidrat akrobaatikat, kui käepärane lävi on asju täis saanud ja neist tuleb üle astuda. (Siin meenub tuhandetest soome linnuvaatlejate veebilehtedest see, kus sookurg on röövlind.)

Vahelduva eduga prantsuse keel. Saan uued sõnad kõik kirja (neid on kursuse I pooles olnud nüüd umbes 520) ja teen sõnastikuks. Avastan, et õpikus on asju väga vähe, tuleb hankida grammatika raamat (Collinsil pidada olema üks toredalt sarkastiline).

Alma mater teeb järje­kordset uurimust, kuidas lõpetajad on tööle saanud. Eriti südame­lähedaseks teeb vormi viimane lehekülg, kuhu on lubatud kirju­tada kaks ja pool lehe­külge kõik südamelt ära.

Muid saavutusi: sõber on saatnud pildi teise sõbra kassist, kes on selle RAR-ga kokku pakkinud (no miks seda vaja on, JPEG on niigi pakitud vorming, seda palju väiksemaks ei saa; miks võiks teha sellist lihtsat asja kui pildisuurust vähendada, nt 640 × 480 on kena väike saata). Hakkan otsima, millega RAR-vormingu lahti saaksin, läpakas ei ole, Windows otsib veebist, hakkan salvestama, aga vajutan kuhugi valesti ja kustutan kogemata ära kogu kausta My Downloads koos kõigega, mis sinna on kogunenud. Tõsi, väärtuslikemad asjad on arhiiviplaatidel olemas. Installimisel hakkab valvur kisama, et Windows ei ole seda programmi heaks kiitnud ja mõtelgu ma veel kord üle. Mõtlengi; meenub, kuidas eelmisest samalaadsest programmist (mille ma olin saanud koos digi-TV-antenniga Kirikmäe Prismast, kus ma olen saanud veel selliseid kaubanduslikke elamusi nagu ärakäivate juppideta lööktrelli ja kahe samasuguse plaadiga duubelplaadi) leidis viirusetõrje lõpuks ussi. Nõnda et ma ei installigi ja pilt jääb lahti pakkimata.

L, 240. päev: jäälind

Elamusrohke matkapäev. Viibin terve hommiku ja lõuna Väikeseks Šveitsiks nimetatavas piirkonnas, täpsemini Möldriorus, millele Michelini reisijuhis on pandud kolm tärni. Möönan, et sellele vaatamata, et suudan kaardi järgi maastikku mingil määral ette kujutada ja et olen uurinud maastikku ka Google Earthiga, on Möldriorg kujult väga pikk ja kitsas soolikas. Üleval pervedel on maastik täiesti tavaline põllumaastik, kolm tärni on orunõlvadel.

Algul kavatsen minna jaamast poole kaheksase bussi peale, aga selgub, et sellele jõudmiseks peaks ma olema all bussipeatuses juba 6.59 ja laupäeval nii vara autoliiklust ei ole, bussid käivad peaaegu graafikus. Pool tundi hiljem läheb järgmine.

Antennialevis J-s olen umbes pool üheksa, on madalas pilves ja sajab vaikselt. Esimene kilomeeter (Möldrioru alguseni on umbes 6 km astuda, sama oja lähedal) pole vigagi, siis hakkab palav (eks ma olen põhjalikult riides). Umbes 2,5 km algusest läheb rada metsa ja metsas üle mäe, mis on tegelikult suurem, kui mul kaardilt oli mulje jäänud, ja veendumaks, et ma pole õigest kohast mööda läinud (ja naasmas kohta, kus rada alguses mäkke läks), on soodus juhus kasutada kompassi.

Siis läheb tee läbi Lilleoru küla, kus on isegi kõnnitee, aga see lõpeb järsku. Edasi maanteeservas kilomeeter, liiklus on üsna tihe, astun sõidukite eest teepeenrale, teepeenral on umbes 20 cm sügavuses kohevaid puulehti. Üldine värvustik on pöögitüvede rohekashall, sambla ereroheline (orgu päike ei paista ja samblal on hea elada), langenud puulehtede oranž ja kerge helehall udu.

Seejärel tõuseb suur maantee vasakule orust välja, edasi jätkub väike tee. Ja paremat kätt algavad veevoolus vormunud kaljuseinad, algul madalad, aga edasi üha kõrgemad. Ja siis muudkui astun ja astun ning imetlen ja imetlen. Pildi­tegemis­võimalusi on vähe, sest sajab vihma ja fotokas ei tohi märjaks saada.

Ühe eenduva kaljunuka all on matkajate jalapuhke- ja einestuslaud, mille äärde ma hästi ei söanda istuda, sest selle kohal nokana eenduva kaljunuka alakülg on sellise näoga, nagu võiks sealt kamakaid pähe pudeneda. Nõnda olen püstijalu, söön paar võileiba ja joon termosest teed peale. Kahest tunnist vihmast hoolimata olen ise suhteliselt kuiv, jope on vihma pidanud, kindad on märjad, aga peavad siiski sooja, jalad on kuivad, seljakott on seest märg. Olen selleks ajaks läbi kõndinud umbes 9 km (nagu ma hiljem Google Earthist mõõtsin, sammuloendur kadus 15.7. matkal ära). Märgitagu, et kogu ülejäänud matka tuleb seljakotist selle liigutamisel pahvak vorstilõhna, sest seal on lahtine pakk.

Edasi läheb veidi lõbusamaks, vihm hakkab järele jääma (sellest on raske aru saada, sest puude otsast tilgub pidevalt edasi, aga igatahes ei ole enam kapuutsi vaja).

Tuleb ristmik ja tee läheb sirgemaks ja laiemaks, org ise kitsamaks ja pimedamaks. Ilmuvad teabetahvlid, parkla ja kõnnitee. Vihm jätkub. Parklast edasi on kärestik. Oja on tee kõrval ning kõndides näen, et umbes meeter ojast lendab piki oja mulle vastu väike lind, tiibade värvust ei ole oja taustal näha, aga selg on eredalt metalne sinine. Näen lindu umbes 10 m kauguselt umbes sekundi. No Euroopas on selliseid linnuliike täpselt üksainus, jäälind, keda ma varem elusast peast pole vist üldse näinud. Elamus missugune!

Siis tuleb kärestik ja kohe paraku ka suubub sellesse oja pervel oleva küla juurest, kus on vist kuivkäimlate pesemistalgud. Suuremas orus on hästi näha, kus lõpeb puhas vesi (ehkki ka sellest osa läbib antennialevi J elanike organismi) ja kust jätkub hallikas, sogane ja haisev vesi. Viimane lisab vürsika alatooni ka kärestikele, millest viib üle sillake ja kus saaks alla efektsesse pilditegemiskohta ronida (sinna viib trepp), aga on sügis ja maas on paksult niiskeid puulehti. Veidi allavoolu on teine allaronimisvõimalus, veidi kuivem ja laugem, aga paraku ei saa sealt sama efektseid pilte. Näen madalal vee kohal väikest kerajat halli lindu, kelle hiljem määran raamatu abil nooreks vesipapiks.

Siis jõuab tee suurde kämpingusse, kus ei ole hingelistki, on ainult talvekorda seatud plekksuvilad. Hämmastav, kuidas inimesed oma suve veedavad (mitte niivõrd elamistingimused kui asustustihedus). Samas on noobel hotell ja paar restorani ning siis kerkib varsti jalgrada maanteelt ära.

Tõusu jätkub üle pooleteistsaja meetri, õnneks on üpris lauge. Siin on sammaldunud kaljurahne suuremas valikus ja koguses kui paar kilomeetrit kagu pool, mais-juunis nähtud kuristikus. Sõnul kirjeldada ma ei oska ja pilte ei ole. Mets on avaram ja valgem ka. Kohtan mitut matkaseltskonda (kummastab vastutulnud vanapaar, kes veab enda järel üsna tugevat parfüümipilve – metsa matkale??). Kuskil ees vasakul käib jaht, aeg-ajalt kostab kõmakaid, vahepeal puhutakse sarve.

Kaardile on matkarada märgitud ainult umbmääraselt ja mul puudub ettekujutus, kui kaugel ma olen, kuni märkan, et jahipüssipaugud ei kosta enam eest vasakult, vaid lihsatlt vasakult või isegi veidi tagant vasakult. Võimalikku jahipiirkonda kaardilt võrreldes saan ligikaudu aimu, kuhu olen jõudnud. Nimelt tahan ühes teatud kohas teelt keerata, et laskuda piki maanteed läände tõusvasse orgu. Tee ületab oja, mis on kaardile märgitud ja mille juures märkan kaardile märgitud teerada (kus keegi pole hulk aega käinud ja mis on puulehti niisama täis kui metsaalune raja kõrval).

Vihm on järele jäänud ja sügisevärvid ilusad. Kõnnin maantee servas mäest alla, kuni korraga kuulen tagant paremalt lähenevat rüsinat: maantee taga müdistavad sokk ja kits, ilmselt jahi eest pakku. Umbes 50 meetri kaugusel märkavad mind ja jäävad seisma, piiludes minu poole põõsaste vahelt paarkümmend sekundit. Sokk peitub osavalt põõsaste taha, nii et ainult on tunne, et põõsas vaatab, aga kits läheb puu taha nii, et valge sabatutt jääb välja. Siis hiilivad minema. Kui kaarega sinna jõuan, näen maas lehtede sees jälgi, kuhu poole nad olid läinud. Ikka jahist eemale.

Seepeale ületan Möldrioru põhja ja rada suundub teise kuristikku, kus algab imede maailm, mille sissejuhatuseks näen oja kohal kivilt kivile lendamas täiskasvanud vesipappi.

Ja see kestab umbes kaks ja pool kilomeetrit. On pisut hämar ja vihma udutab, muidu teeksin pilte ei tea kui palju.

Siis hakkab kell olema sealmaal, et teele jäänud Iluslinna linnuse peale on aega 10 minutit. Piltide järgi oli jäänud mulje, et vanim näha olev ollus on XVI sajandist ja seegi on hiljem lossiks ümberehitades ära rikutud (nagu portaal nurgatorni välisseina esimesel korrusel või suured aknad kaitsemüüril või rõdu suurtükitornil. Sisse ei saa, uksel on silt, et märtsist saab. Maanteelt üldvaadet tehes jääb silm pidama suurtükitorni laskeavadel ja sealt siis alles põnevus lahti lähebki. Esimene, mis pilku püüdis, oli ovaalne nagu üks ava Tallinna Suure Rannavärava zwingeris. Ja oli rida ovaalseid ning sekka paar ümmargust, ehk siis rikkumata vana ollust on ikka küll. Märtsis tuleb tingimata tagasi tulla.

Siis üles Iluslinna külla ja alustan bussipeatuse otsimist. Nüüd tean, et peatus on pigem kooli kui külavanema maja ees. Mul veab, olen peatuses 3 minutit enne sõiduplaanikohast väljumist, buss jääb ainult 2 minutit hiljaks. Pilved on laskunud madalamale, antennialevi antennid on peaaegu jalamini kadunud.

Pikk sõit Kirikmäele, komberdan maha (tänane läbikäik oli umbes 22 km) ja käin Prismas. Seal on tohutu rahvamurd, aga mina mõtlen endamisi, et tungelge mis te tunglete, aga mina nägin täna jäälindu!

Õhtul aitan pikalt kolleeg Y-t, silun tema tõlgitud ehituskunstiteksti inseneri vaatenurgast (tõin reedel selleks puhuks töölt ära enda isikliku RIL 199 sõnastiku). Saan pilte otsides kõnealuse arhitekti kohta teada palju huvitavat. Tema insener (kellest kirjutis oli) olevat nentinud, et arhitekti ja inseneri vahe on selles, et kui insener võib ilma arhitektita läbi saada, siis arhitekt ilma insenerita ei või.

R, 239. päev: jalgadele

Hommikul neli kraadi. Öösel oli asfalt korraks valge, nii vähe kui seda aknast paistab. Udu kah. Kõnnin postkontorisse, seal on Amazonist tulnud Routledge Encyclopedia of Translation Studies ehk sama raamat, mille kohta tõlketeooria õppejõud kiitis, et "Mona Baker on meil täiesti olemas, ta on meil õppetoolis riiuli peal". Sirvin seda bussis ja tõotab olla väga hariv lugemisvara.

Viin tagasi Photoshopi-raamatu, mille kolleeg M mulle juulis laenas. Küsib, kas huvitas; vastan, et see oli quite interesting. Õnneks näib, et ta ei saa varjundist aru. Ma isegi pisut sirvisin seda raamatut, aga mul ei ole plaanis hakata digipiltidel esemete värve vahetama, mida see raamat üksikasjalikult õpetab. Minu vajadused rahuldab ka palju lihtsam pilditöötlustarkvara kui seda on Photoshop.

Päeva nael: kingad jalgadele. Tore, et just jalgadele, mitte kätele ega peale. Tõlkija on olnud väga hoolikas, aga kahjuks pole üldse tulnud selle peale, et eesti keeles võiksid vaste osised olla teises koguses ja järjestuses kui võõrkeeles. Ta laseb oma viiskümmend rida muudkui järjest, et kingad tantsimiseks (tantsukingad) ja kingad puhkuse ajal kandmiseks (vabaajajalatsid) ja riideesemed aluspesu tarbeks (aluspesu) ja spordiülikonnad rõivastuse tarbeks (dressid) ja riideesemed supelkostüümide tarbeks (ujumisrõivad). Uhh!

Ja siis on ka õhtu hilisemas osas meelelahutus tagatud: loogilised programmid (programas lógicos; tarkvara), kontrollitud kaloritega dieet (vähekalorne dieet), raamatužetoonid (book tokens; raamatukinkekaardid), pöörlevate osade ühendused (sidurid), masindamine (machining; freesimine), pööramine (turning; treimine), vilkurid hoiatamise otstarbeks (hoiatusvilkurid), ohupoid (hazard beacons; ohuvilkurid; jutt oli kaitseseadistest, tõlkija oli vast leidnud sõnastikust beacon'i vasteks poi ja ei küsinud endalt: kust sai see siia?). Aga päeva teine sõnapaar oli ambientne liha (ambient meat; jahutamata liha). — Suurem osa neist näidetest, nagu näha võib, johtuvad sõnastiku väärkasutamisest. Selle kohta tehti kolmandik sajandit tagasi kuulus šketš, mis algas sõnadega my hovercraft is full of eels.

N, 238. päev: märgid

Töörohke päev, päeval KAD-majas söömas, õhtul Kirikmäe Prismas.

Vaatan Internetist paari nädala eest peetud kooli kokkutuleku pilte. Õpetajaid on ajahammas purenud eri ägedusega, enamikke tunnen siiski ära, aga õpilastega on lugu pahasti, sest mitmekümnelt pildilt tunnen ära ainult 2 (kaks) koolikaaslast, kelle praegusaja välimust juhtun teadma. Võib-olla on minuaegseid koolikaaslasi piltidel veel, aga ma neid ära ei tunne. Teisalt tore, koolimälestused (mil koolikaaslased olid umbes kaks korda nooremad kui praegu) jäävad rikkumata.

Et tänasest rohkem midagi põnevat kirjutada ei ole, kirjutan eilsest. Nimelt loen bussilektüürina vahelduseks taas ajalooraamatut, seekord Otto Borsti olmeajalooülevaadet Alltagsleben im Mittelalter. Esimene peatükk oli mõnetine vaevlemine, teisest läks põnevaks.

Sain linnuseelu ja rüütlite peatükist teada kaks eriti olulist asja. Esiteks selle, et kraanaga tõsteti sadulasse hiliskeskaegses üliraskes turniiriturvises rüütleid, sest sellel oli liikumatuid osi (nt kiiver võis olla needitud rinnaturvise külge) ja rüütel ise sadulasse ei saanud. Varem on seda üldistatud nii, et raudrüüs rüütel ei saanud üldse ise sadulasse, mida History Channel mõni aasta tagasi kummutas, väites ja näidates, et raudrüüs sai teha kõike, mida sõjaväljal vaja, sealhulgas käsitseda mõõka ja muid relvi, joosta, hüpata, maadelda jne. Ja et hiliskeskajal muutusid turniirid vaatemänguks ning seal kasutati sellist relvastust, millega lahinguväljal polnud suurt midagi teha (nagu kirjutab kevadel hangitud raudrüüraamat). Seega võiks järeldada, et hiliskeskajal oli turniiridel sõjapidamisega tegemist umbes sama vähe kui vormelitel tänavaliiklusega.

Teine Borsti äärmiselt huvitav leid on, et rüütlid olid väga moeteadlikud inimesed ning kandsid peale moekate rõivaste ja varustuse ka moekaid soenguid. Näiteks Reinimaal olnud 12. sajandil hirmsasti moes voogavad lokid. Aga oh häda! Kohalikel rüütlitel olid valdavalt sirged juuksed. Nõnda ei jäänud muud üle kui see, et moeka rüütli varustusse kuulusid ka lokitangid, mida pidi tulel kuumutama, sest elektritangide leiutamiseni oli veel õige mitu aastasada....

K, 237. päev: pimedus

Hommikul tavalisest varem tööle, et jõuaks keeruka dokumendi (mille tähtaeg on 12.00) valmis enne 10.30 algavat seminari. Buss läheb linna jõudes väga täis. Iga ukse juures istub sisenejate ja väljujate loendaja, minu istme taga paks onkel, kes bussi täitudes püsti tõuseb, et paremini näha. Sellest, et ta oma paksu kõhuga niigi vähesest ruumist suure osa endale võtab, jääb talle väheseks, sest ta vehib oma kirjutusalusega ja Vabaduse puiesteel käratab ühele sisenevale prouale, et buss on täis, kuhu see trügib. Vast jõudis ta oma arvutuste najal selleks hetkeks tõdemuseni, et bussis on täpselt vajalik arv inimesi. Istunuks ta maha, võinuks tema kõhu arvelt umbes kolm kõhna inimest vabalt seista, ja isegi kui ta lihtsalt suu kinni pannuks, oleks mahtunud bussi vabalt veel umbes viis inimest peale.

Et tagasisidesse tuleb kirjutada asju, milles ollakse täiesti kindel, kulub palju väärtuslikku aega leidmiseks, miks on molekulaarbioloogia analüüsimeetod "komeeditest" comet assay vastena vale. Ei saa ju kirjutada, et nõnda ütleb minu kõhutunne. Selgitan välja, et komeetideks nimetatakse ühe raku geelelektroforeesil teatud kujuga blotte, aga on kahtlane, kas "komeeditest" tekitab ikka vajaliku tugevusega seose molekulaarbioloogiaga ja mitte astronoomiaga. Soomlased näiteks tõlgendavad seda nii, et käsitavad sõna Comet nimena. — Ja siis on teine samalaadne asi ka, milles, mulle tundub, on vaste võetud tõlkest, kus on rahvusvaheline lühend äärmiselt kahtlasel viisil ära tõlgitud. Minu ülesanne on serveerida see kõik tagasisides viisil, et hundid söönud, lambad terved.

Seminaril selgitatakse tõlgete hindamist ja vealiikide tähendust. Teen märkmeid, ehkki mitu olulist asja jääb vastuseta (näiteks tõlgete kvantitatiivse hindamise kohta, mis peaks väga hoolikalt valitud meetodite ja kriteeriumide korral olema võimalik).

Päeva sõna on tislerivokid (st puidutreipingid).

Õhtul 16.35 ära (on juba üsna hämar) ja pimeduses 17.15 rongiga osturetkele T-sse. T-s nimelt on olemas kaubamajad, mida siinriigis üldse ei ole, ja need on äripäeviti lahti 19.30-ni või 20.00-ni. Laupäeval on mõni neist – siinse kaubamajatu riigi inimestele rohkemat ostlemisaega pakkudes – lahti kohati üheksani, aga et ma tean üsna konkreetselt, mida ma tahan, siis ei ole mõtet tervet laupäeva hakkama panna (kavatsen minna matkama). Nõnda siis uurin selles kaubamajas, kust ostsin neljapäeval kindad, tookord nähtud vabaajajopesid ning proovin kolme koguni selga (mina! üksi riidepoes!! proovin asju selga!!! – enneolematu...). Paraku on tulemus ülihoolikast uurimisest hoolimata selline, et ma kas näen jopes välja nagu karu või on see ümber kere imelikult trimmis, ehk õiget suurust pole. Kõnnin üle tänava teise kaubamajja, kus on suurem valik ja kust leian sobiva (õhtul korteris selga proovides jääb mulje, et see on sobiva alusrõivastusega vast koguni tuisukindel). Sama kaubamaja kingaosakonnas on ka seda marki kingi, millest on kogemuse najal teada, et nad ei hõõru isegi uuest peast (meenutatagu, et on tuuline sügis ja mul on töölkäimiseks suvekingad, millest puhub tuul läbi).

19.52 rongiga tagasi, ootan jaama bussipeatuses 20 minutit bussi (sest jälle on bussid ja rongid sünkroonis) ja näen pealt värvikat jaamaümbruse elu.

T, 236. päev: tali tuleb

Ööl vastu tänast umbes viis kraadi sooja, jube udu ja korraks lumi maas. Hommikul udu jätkub, selline, mis ämblikuvõrgud kenasti veetilgakestega kaunistab. Kirikmäel ummik, nii et isegi viimasele bussile kenasti jõudmine paneb muretsema, kas ikka jõuan. Aga jõuan, väga täpselt.

No ja kui siis kell 9.34 jõuan oma laua taha ja arvuti käivitumine on sealmaal, et meilid avanevad (uute keskkonnasoovituste järgi tuleb õhtuti arvutid välja lülitada, see on, jah, tõesti ülioluline energiasääst linnajaos, kus 6000 inimese jaoks on 5000 parkimiskohta), saan üllatusega teada, et ajal, kui ma eile vaevlesin prantsuse keelega, saabus mulle kaks läbivaatamistööd tähtajaga täna kell 10.00 ja kokku mahuga 15 lk. Ei no, tere, talv. Teen, mis suudan. Ühe (lühema, 3 füüsilist lehekülge) saan läbi vaadatud kell 9.52; pikema kohta saadan plaaniosakonnale meili, et jääb hiljaks, see valmib koos tõlke hinnangu lehe täitmisega kell 10.20. Õnneks on tõlked üpris head, ainult väheseid asju on vaja parandada.

Ja kui lähen hiljem printerist tooma väljatrükke, selgub, et lühema tõlke hindeleht on kenasti olemas, aga pikema oma mitte. Ja seda hindelehte ei saa miskipärast teist korda välja printida. Isegi plaaniosakond ja arvutitugi ei saa mind aidata. Soovitavad küsida, kelle paberite hulka on mu paber sattunud. Võtangi ette telefoniloendi ja saadan kõigile +1B korruse inimestele meili, et kes on näinud täna hommikul seda-ja-toda paberit. Kohe tuleb ungari kolleeg G ja hõikab, et see on eile kasutusele võetud uus süsteem, hindelehte ei prindigi (mõtlen, aga miks teise tõlke oma siis printis). Rõõmustan, asun korrusekaaslastele uut meili kirjutama, siis tuleb G tagasi ja möönab, et eksis, prindib ikka. Ehk tagasi ruudus null.

Siis tuleb taani kolleeg N ja õpetab, kuidas lehte saab uuesti printida. Jah, tavaliselt, aga mitte konkreetselt seda. Samuti annab ta vihje, kellel kolleegidest on kombeks printerilt kõik paberid kaasa haarata, ja et mul on lootust umbes kahe nädalaga talt see paber ka kätte saada. Elame-näeme.

Päeva lõpuks satub mu töölauale väga keeruka dokumendi tõlge, kus üks asjadest, mis ma kindla peale aru saan, on see, et tõlkija on kasutanud ühe elundi kohta, mis ladina keeli on kõigil loomadel ühesugune, aga eesti keeles ei ole, vale vastet ja nõnda on ta pannud kassi ja koera sisse lülijalgse või kala elundi. Põnev.



Õhtul jube udu. Ja mul on jalas suvekingad, kust puhub tuul läbi.

E, 235. päev: segane päev

Hommikul läheme koos välja, E lennuväljale ning mina tööle. Tööl on kiire, kella 13.30-st algab prantsuse keel, on üles antud kaks tööd tähtajaga kell 15.00, vaja need valmis jõuda. Üks on lisaeelarve, mille juhendis kirjas, et tõlgi ainult muutuste jälitamise failis punasega esitatud muutused, muud teksti ära puutu. Reedel olid teised sama teksti tõlkijad seda arutanud (sest et tekstis oli ka muid muudatusi) ja plaaniosakond oli kinnitanud, et tõepoolest, ainult muudatused ning muud teksti pole vaja torkida. No ja nõnda ma teengi.

Saan selle valmis ja siis pusin ühe pressiteatega, millega on kiire ja tunnen, et täna on minu sõnaseadmisoskuse paha päev. Prindin mustandi välja ja üritan selle pealt sõnastust parandada.

Ja siis tuleb küljendusest (kus kontrollitakse tõlgete kujundust ja seda, kas lähte- ja sihtteksti lõigud on sama pikad) meil, et eelarvest rida tõlkimata. No tõlgin. Ja siis tuleb uuesti, et mitu rida tõlkimata. Tõlgin needki (õigemini kopipeist vajalikust kohast). Ja siis tuleb kolmas meil ja neljas ja siis tekib mul kahtlus, kas jutt on ikka samast dokumendist, mida ma tõlkisin, sest ühe rea kahe silma vahele jätmisest saab veel aru, aga kakskümmend on suisa võimatu. Kui küljendus mingi pikema lõigu mugandamiseks mind kohale kutsub, tekib kole kahtlus. Lähen ja nendin prantsuse sõrmistikult [kus on kõik tähed "valesti"] eesti keelt sisestada üritades mornilt, et ma tegin täpselt nii, nagu juhendis kirjas: ainult punased kohad, muud teksti ei ole puutunud. Küljendus teeb suured silmad ja imestab, et tema ei tea sellest midagi. Saan valmis ja üles tulles mõtlen, et ehhee, minu tõlge on neil ilmselt esimene, sest tähtajani on veel kaks tundi aega, aga pea hakkavad tulema teisedki tõlked ja ei tea, kas ka muude tõlgetega sama tsirkus toimuma hakkab. Ei tea, ei tea.

Nõnda jään järjekordselt ilma esmaspäevasest lõunast ja tegemata jääb ka prantsuse keele kirjatükk Minu unistuste kodu, mida olin avastanud eile õhtul kell 0.20, kui sõnade sisestamisega sõnastikku viimase tunnini jõudsin, ja mida olin lootnud teha täna lõuna ajal enne tundi. Õnneks õpetaja lobiseb koridoris teise õpetajaga ja nõnda jõuan ma oma kohale enne teda.

Prantsuse keeles teeme pakkide viisi täismineviku harjutusi (vähemalt 10 lk), neljast tunnist umbes kolm. Ja siis ilmselt leiab õpetaja oma märkmikust veel midagi tähtsat, sest viimase kolmveerandtunni sisustab see, et peame ära tundma kohisevalt lindilt klaveriklimberduse alla maetud pudistavate prantslaste kõnest grammatilisi vorme, mida me pole õppinud (lihtminevikku). Meenub taas Schopenhauer ja tema väidetav ütlus ühe amfibofaagiat harrastava Euroopa rahva kohta. Olen üsna lähedal seisundile, et lausun mõne F-tähega sõna ning virutan pliiatsi lauale, ning luban endamisi, et vähemalt lähema aasta jooksul ma Prantsusmaale sattuda ei kavatse. Selgitus, mis on lihtminevik, on ülimalt pikk ja nõnda segane, et ma ei saa sellest muudmoodi aru, kui raamatu näiteid hoolikalt uurides. Ma ei tea, kuidas sellest saavad aru ülejäänud õppurid, või kas üldse, sest ma jagan õnneks ära, et näiteks c'était on sama kui c'est minevikus, ja teemakohases harjutuses vigu ei tee, aga teised küll. Ega õpikus ka suurt selgitatud pole peale näidete loetlemise.

Aga kell saab ükskord siiski 17.30 ning saab tulema. Kirikmäe Prismas, kus, kuigi see on umbprantsuskeelne pood, ei pea seda rohkem kasutama kui kassas paar sõna.

Korteris viin arvuti kontorisse, sest vahepeal oli mul arvuti magamistoas, kus seda oli voodi serval istudes kasutada ebamugav, ning eelmise nädala elutoas, kus hakkasid kivipõrandal jalad külmetama; samas kontoris on soe ja õdus ning Wifi õnneks paarikordse peegeldusega kuidagi sinna ka levib.

P, 234. päev: sügis

Taastume eilsest kulinaarsest elamusest. Käime päeval jalutamas (vallakeskusse ja tagasi). On ilus vaikne ja värviline sügispäev, Internet kirjutab, et Põhja-Saksamaal oli hirmus torm (sama, mille algust me reedel servapidi tundsime). Samuti, et Eestis on lumetorm ühes ohvriterohke liiklusõnnetusega.

Õhtul pühendun kirjatööle, kommenteerin juhendatavat magistritööd ja ajan prantsuse keele uusi sõnu sõnastikku. Järg jõuab kahe kursuse peale kokku 947-ni (esimesel kursusel oli umbes 500 sõna). Järgmisel esmaspäeval tuleb vaheeksam.

L, 233. päev: never again

Täna on plaanis reisida põhjaosa "mägedesse" (tegelikult need mäed ei ole, on lavamaa u 300 m sügavate orgudega, nagu on ilmekalt näha Google Earthi ruumiliselt mudelilt), täpsemalt Veokülla. Uurin järele sõiduplaanid: 9.59 bussiga jaama, jaamast 10.15 rongiga E-cki, E-ckist 10.45 väljuva 570. bussiga Veokülla.

Raudteejaamas aga selgub, et kõik E-cki poole suunduvad rongid on kuni D. jaamani asendatud bussidega, mis väljuvad jaama bussiperrooni nr 2 äärest ja samal kellaajal kui rongid. No et on kenasti 10 minutit aega, kõnnime perroonile nr 2, kus ootame mõne minuti. Täheldan, et oleme peatuses üksi, siis E oletab, et äkki see on linnabusside jaam, teisel pool on kaugbussid, äkki läheb sealt. Kõnnime sinna ja eks seal olegi 2. perroonil silt, et siit lähevad asendusbussid. Samuti on seal nende sõiduplaan, kus kirjas, et vajalik buss väljub mitte 10.15, vaid väljus juba 10.05. Ja järgmine läheb alles 10.35, millega on võimalus oodata ka E-ckis järgmist 570. bussi umbes kolmveerand tundi.

Ütlen mitu vänget sõna, sest

1. asendusbusside sõiduplaan on olemas ainult peatuse posti küljes; ja
2. ühiskondliku transpordi portaal ei kõssanudki sellest, et rongid ei käi.

Samas siinmaa kohta väga tüüpiline p....ism – kedagi ei koti, kas inimene jõuab kuhugi või mitte.

Nõnda tuleb reisiplaane muuta. Et õiget peatust otsides märkasin ühes teises peatuses seisvat vana tuttavat 110. bussi, läheme selle peale ja sõidame läbi Väikese Šveitsi E-chi, kus olen varem käinud mitu korda, sh kaks korda uiskudel, mis liikumisviisi tuleb E-chis igati vältida.

E-ch on väike linnake ja selles palju muud vaatamisväärt asju pole kui vanalinn (munakivi­sillutisega, nagu ma hästi tean). Korraks põikame sisse ka toom­kirikusse ja kõnnime selles isegi läbi krüptist, kus tegelikult midagi erilist pole. Värava vahelt talveaed (murul jalutab suur noor vares – noor künnivares või noor ronk).

Taas kord Musta Kotkasse, E soovis maitsta siinkandi riikide hõrgutist sinikarpe, mida ka mina proovinud ei olnud ja seepärast nõus olin. Kulinaarne elamus on äge ning alljärgnevalt soovitused, kuidas Sa, kallis lugeja, peaksid oma heaolu säilitamiseks samas olukorras käituma:

1. telli võimalikult suur pudel head veini (meil oli kahe peale ainult pool liitrit riislingut, mida oli veidi vähe);
2. söö karbid ära enne nende jahtumist (sest jahtunud karpide lõhnabuketis valdab karpide, mitte sousti lõhn);
3. ära mingil juhul söö karpidest taldrikule jäänud sousti;
4. ära mingil juhul joo karpide vahele veini – milleks veini maitset rikkuda;
5. ära mingil juhul söö karpide vahele kartuleid (nii jääb neid pärastiseks alles rohkem);
6. ära mingil juhul puutu karpe kahe käega (nii jääb lehk külge ainult ühele käele);
7. kui oled karpide söömisega ühel pool, raputa kartulitele peale kõiki maitseaineid, mida laual on, ja söö need korraga ära;
8. ning lõpuks joo korraga ära kogu vein ning, enne kui see mõjuma hakkab, küsi arve ja maksa see ära, seejärel (kui vein pähe hakkab) tõuse lauast ja võta oma mantel, nii et restoranist lahkudes on tuju hea.

Esimene hoiatus, et kõik ei ole päris nii, kui võiks arvata, oli see, et ettekandja viis ära noad (E arvas pärast, et tema enda ohutuse huvides) ja tõi niisked salvrätid, millel osutus olevat üsna tugev lõhn. Siis toodi kartulid ja toekas malmpütt, millest tõsteti kulbiga klobinal taldrikusse hunnik karpe. E karpidest paljastus ka kaks tillukest krabi, üks punane, teine hall. Algul mõtlesin optimistlikult, et mis siis need karbid ka süüa pole (sünnikoha poolest peaks ma ju mereande pruukima kohe eriti meelsasti, ehkki sinna juurde tuleb tavaliselt pikk jutustus sellest, kuidas mu ema vanemad 1944. aastal mere taha sõjapakku läksid ja et mu isa oli mandri-inimene, siis mul Saare juuri tegelikult üldse ei ole), ent see optimism lahtus umbes samas tempos kui sousti lõhn, mis omakorda lahtus seetõttu, et taldrikutäis lihtsalt jahtus ära ning endine sousti ja karpide talutav ühine lõhn asendus lihtsalt üksnes karpide lehaga.

Ühesõnaga, juurde me ei tõstnud ning E sõnutsi oli kogu lõuna selline, et suurim maitseelamus olid friikartulid. Ja kui me lauast hakkasime lahkuma, tellis üks kõrvallaua vanadaam endalegi potitäie karpe ning asus neid krõbistama. Maitse üle ei vaielda, ent õigupoolest oleksime pidanud suhtuma väljendisse acquired taste kui hoiatusse.

Tulemus oli see, et me pärast ei pannud kumbki vasakusse kätte kinnast, et mitte kinda sisemust ära määrida, sest vasak käsi (milles karpi tuli hoida, kui sellest tuli karbi elanikku kahvliga välja koukida) oli omandanud püsiva leha, mida ei lahutanud ka ülalmainitud salvrätt. Alles õhtul vannivahus leotamine aitas.

Jäätisekohvik, siis tagasi linna 111. bussiga, ebamugavad istmed, vajun magades peaaegu vahekäiku.

E lubab, kui tulevikus ta mingi imeliku plaaniga lagedale peaks tulema, siis ma võin meelde tuletada tänast gurmeelõunat. Tee Euroopasse on pikk, aga igat euroopa veidrust ei pea tingimata omal nahal proovima. Katsun meenutada, kas soomeugri aladelt on teada, et isegi näljahädas oleks söödud molluskeid; ei meenu...

R, 232. päev: tööpäev

Täna on veider tööpäev kahe puhkepäeva ja nädalavahetuse vahel. Elu Kirikmäel on kui välja surnud. Kui poole kahe paiku lähen SCH-majja lõunale, hüüavad umbes viis turvameest kooris, et kuhu musjöö suundub (ma alguses arvan, et tahavad, et ma kindad röntgeni paneksin), ja seletavad midagi, millest saan nende pika kätevehkimise peale aru, et SCH-maja on täna kinni ja kui mul sinna siseneda vaja on, pangu ma oma nimi kirja. Nõnda jääb siis täna lõunatamata, sest ma ei viitsi vaatama kõndida, kas KAD-maja ja selle söökla on lahti.

Pärast välistõlke hindamise lehte miinus neljandale viies tahan kommiautomaadist kaht pähklišokolaadi, aga aparaadi söötekruvi (mis valitud paki riiulilt alla lükkab) on umbes kuuendik pööret faasist väljas ja teine pakk jääb riiuli servale toppama.

Õhtul läheme kauni tähekese nimelisse kaubanduskeskusse, mis asub ligikaudu poolel teel pealinnast kõrvalriiki. Minu köögitarvete hulka siginevad vee- ja munakeetel (ehk "munasoojendaja", nagu sageli arvavad võhiktõlkijad). Sealt pikk tee tagasi. DVD-kogu läbivaatamine jõuab seekord "Simpsonite" 7. hooajani.

N: tagasitee

Hotelli hommikusöök: söögiisu vähendamiseks passib turske saksa tädi sööjaid. Seintele on tänulikud kliendid kirjutatud oma tänusõnu; taas tekib nende autentsuses mõningane kahtlus, näiteks kuidas kõik on kirjutatud sama pliiatsiga või kuidas 2003. aasta kirjutise alla on jäetud sobivalt palju ruumi, mis on püsinud tühjana kaks aastat, kuni 2005. aastal on sinna kirjutatud teine sama suur jutt.

Jaamas aknapesijad (jääb mulje, et nad ronivad mööda jaamahalli suurt otsaakent nagu kärbsed).

Rong Koblenzi, jääb hiljaks. Ilm on selge ja üsna vaikne. Pileti­kontrolli ei ole.

Koblenzis jalutus­käik linna. Kesk­platsil nooblis ja soodus­pakkumise­rohkes kaubamajas (mul on vaja pükse; et äkki on poed lahti laupäeva moodi ja äkki pannakse pärast kinni). E satub riiete soodsast hinnast vaimustusse. Viibin proovi­kabiinis kokku ligi pool tundi, proovides jalga umbes kaheksat paari ja vahepeal imetledes kabiini huvitavat sise­kujundust (vaheseinte ülaservast alarippuvaid tolmutorte).

Seejärel (kotiga) mööda linna, Saksa nurk, vanalinnast põiki läbi, E käib üle ukse Jumalaema kiriku võlve imetlemas, siis jaama tagasi. Meeldib.

Jaamas on söögikohti vähem kui arvata, peaaegu satume McDonaldsisse, aga seal selgub, et muidu suitsuvabas jaamas on McDonalds ainus koht, kus tohib suitsetada, ja seal seda siis põhjalikult ka tehakse. Nõnda einestame siis püstijalu Viini pagari putkas, kus on maitsev kotletiga võileib ning kust ostame küpsetisi kaasagi.

Perroonil selgub, et rong laupäevase sõiduplaani järgi ikka ei käi, ja oodatava kohaliku rongi eel saabub kiirrong. Et meil on kiirrongipilet (kuigi broneeringut ei ole), läheme selle peale (sest kiirrongis sõitmiseks peab olema ainult kiirrongipilet, mis meil on, kohtade broneering pole kohustuslik). Lõpuks ometi saame aknaaluse koha vasakut kätt (enne on meie kohad olnud akende vahel), seega vaatega Maaseljale ja selle ümbruse mägedele. Meeldib.

T-s maha ja kiire tiir linnas. E käib vaatab üle ukse ka toom- ja jumalaema kirikut (kuna mina hoian kilekotti, sest ei ole viisakas kilekotiga siseneda), siis kiire vihmane tiir vanalinnas ning käik ka kohalikku kaubamajja, kus saan mitu vihjet järgmiseks sisseostureisiks. Siis mööda suurimast vaatamisväärsusest, Rooma-aegsest Porte Nigrast ehk mustast väravast (mille puhul mul tuleb ette, et Montenegro peaks olema poliitiliselt korrektsel moel ju Monteafricanoamericano), jaama juurde kaubamajja, kust soetan uue mobiliaku, sest vana on hakanud tühjenema umbes päevaga (isegi kui ei kasuta). [Aga et see suurt ei aita, ka see kestab umbes päeva, nii et mobiiliga on midagi lahti.]

Arutleme veidi selle üle, kuidas kohalikud eestlased, kellel on kaks mobiilikaarti, pole tulnud sedavõrd lihtsa lahenduse peale, et kasutada kaht mobiili, selmet pidevalt vahetada kaarti. (Ja teine soovitus kah: Eesti SIM-kaardiga telefon on mul Eesti ajas, ei pea kodureisil mobiili kella keerama ega midagi.)

Et rongini on veel aega, teeme samas kaubamajas itaalia jäätisekohvikus ühed jäätised. Ka siin suitsetatakse, sh kõrvallauda maabunud vähemalt üheksakümneaastane, Leni Riefenstahli meigiga daam, kes lauale lähenes kõndimisraami toel.

Rong uuesti mugavate istmetega kiirrong, jaamast buss. Õhtul Green Wing'i 7. ja 8. osa ning Libaküüliku needus.

K, 231. päev: Köln

Riigipüha tõttu on bussiliiklus sama vilets kui pühapäeval, mistõttu läheme jaama jala. Õnneks on rong mugav ja ümber ei pea istuma (sõit kestab ligi kolm ja pool tundi). Koblenzis keerab rong otsa ringi, nõnda et sisenesime Kölni, selg ees.

Kölnis oleme kolmveerand kaheteist paiku. Kölni jaamas on paarkümmend söögikohta. Einestame ühes seapildiga šnitslikohas. Mõnus suur ja kosutav ports.

Et hotellini on tunnike aega, läheme kolame linna peal. Kölni peamine vaatamisväärsus, toomkirik, on kohe jaama kõrval.

Kölnis on vanast ajast järel umbes-täpselt üks vaatamisväärsus, toomkirik, mille torni ronimist (platvormini 97 meetrit) pärsib väga tugev tuul (näiteks teen toomkiriku kõrval korraks lahti seljakoti, sealt vupsab välja vihmavarju kate ja lendab oma teed; aeg-ajalt lendab ka mütse). Eks mõni teine kord. Kiriku ees ja eriti sees on rahvast kui murdu ja sees toimub iga paarikümne minuti tagant pisiteenistusi, nii et aeg-ajalt pannakse läbikäikude ette tõkkeid ja aeg-ajalt läbistavad rahvahulga punakuuelised papid, korjanduskarbid kaelas. Aga muidu on uhke ja kõnnin selles kuulsas ehituskunsti templis ringi, õnnis nägu peas.

Kölnis oli omal ajal üüratu vanalinn (u 3 km pikk, 2 km lai), aga 1940–1945 tehtud 262 (kahesaja kuuekümne kahe) pommirünnaku ning mõnenädalase rindelinna-oleku tõttu kevadel 1945 on suurem osa sellest praegu kas järeleaimatud vana või lagunevad betoonist uusehitised.

Toomkiriku juurest kõnnime mööda kaubandustänavat, kus jalutab üsnagi palju inimesi, kuigi enamik ärisid on kinni. Saksamaale omaselt on seintel silte, et plakatite kleepimine või jalgrataste toetamine keelatud. Ja ikka konkreetselt verboten, mitte mõne muu, malbe sõnaga.

Selgub, et 1. november on ka Saksamaal puhkepäev ja Kölni vee muuseum on kinni.

Sealt vaikselt Reini kalda äärest läbi ning mööda kunstimuuseumi kõrval seisvast järgiaimatud Michelangelo Taaveti kujust (roosa, karvastik erekollane). Otsime üles hotelli. Vastuvõtja jätab algul masinasse nullid löömata ehk võtab sada korda vähem raha (ning maksab selle müntides tagasi). Selgub, et hotell on nelja tärni hotell, millega võrreldes on makstud hind kuidagi väga väike (aga see ei olnud siiski ka odavaim südalinna hotell, mida bookings.com pakkus). Trepikoja seintel on elanike tänukirju, mille kohta tekib kahtlus, kas nad on ikka kõik päris autentsed.

"Suitsuvabas" toas on neli tuhatoosi, vannitoas on viies, ja üsna tuntav suitsulõhn. Eriline atraktsioon on voodi otsas olev kardinapuu, millel on ka kardinad; toa vastasotsas on selle vastas diivan. Pakun, et see on tubateatri esitamiseks. Laseme sõnalisel mõttelennul voolata. Hinnakirjast leidub põnevaid teenusi nagu sekretär ja lapsehoidja.

Uuesti linna peale. Vihm, selle eest varjule turismiinfosse. Teine tiir vanalinnas. Nn "mõõgaga Rembrandt" (üks vanaaegne kuju seisab postamendi otsas, E oletab, et äkki on Rembrandt, aga lähenedes näeme, et sellel on mõõk käes).

Reisijuhis soovitatud "juustupalee" on ooperi kõrvalt kuhugi iks kohta ära kolinud. Üldiselt ongi sügisesed linnaskolamised külmad ja tuulised ning läheb vara pimedaks. Mingis ostukeskuses jäätis, juustupalee endise asukoha lähedalt kohvikust kaasa kaks õunastruudlilt. Selle vastas kõõrutab kiledahäälne tädi kitarri saatel laulda (repertuaariks Amazing Grace ja midagi aegade hämarusest, Joan Baezi lauluvalimikust, mida tean tänu õp Tiku lauluvalikule inglise keele tunnis).

Minoriidikiriku ees on väga veider kuju, eriti hämaras vaatamiseks. Sellest saja meetri kaugusel oli üks kitarripood, mille vaateaknal oli plakat dr Vassiljeviga mis dr Vassiljeviga.

Tagasi hotellis pool kuus, õudne uni. Vaatan peaaegu üheksani telekat (MTV pealt tuleb juppe Borati filmist), siis kustun minagi.