Täna toimub lõbus vahejuhtum, kui praegu kohalolevale kahele eesti tõlkijale (kolmas on puhkusel, aga unustas süsteemi sisestamata, et läheb puhkusele, nii et ta sai nädala alguses töid edasi) on tulnud mõlemale kiire dokument, mida teine tõlkija peab üle vaatama; alguses käin mina omi pabereid viimas ja kolleeg vastab mu küsimusele, kas miski tugineb millele? või millel? (p.o millele?; mul oli eelmises töökohas selle kohta sahtlis spikker, vajaduse korral vaatasin, praegu vaatan alati ÕSist, kumba pidi see täpselt käib), pantomiimi abiks võttes ja tema uus lätlasest toanaaber vahib, silmad jõllis. Pidanuks seletama, et eesti keeles saab teatud grammatikaseiku seletada ainult tantsunumbritega. Ja kui lõunalt tagasi tulen parandustega paberite järele, leian näo eest alla rippumas õues pealelennanud ämblikupoja, kes tuleb aknast välja aidata. Eesti kolleegide majatiivas on endiselt saun ja nad hoiavad endiselt akent pidevalt lahti ning ventilaatoreid ei kasuta ja kliimaseade seal vist üldse ei tööta.
Sätin end õhtul minekule nii vara kui töömahu tõttu võimalik (muidu kolme inimese vahel jagunevad asjad on nüüd jagatud kahe vahel, st neid on poolteist korda rohkem). Kavas on käia Saksa linnakeses T-s spetsiaalselt kahe asja järel: korralikud kõrvaklapid (siinmaal neid EI OLE ja vanu ma Eestist vedama ei hakka) ja veebikaamera (eriti ka ei ole). Üks kaubamaja suure elektroonikapoega on just jaama kõrval, kokku kestab käik (2 rongisõitu + poes) 2 h 10 min. Ja Saksamaa on kui välja surnud ehk siis seda on tabanud otsekui jalgpalli neutronpomm: käib Saksamaa-Argentiina mäng. Poes (pindala paar tuhat ruutmeetrit) olen ainus klient, müüjad vahivad peale kahe kassapiiga jalgpalli. Rongis öeldakse tagasisõidul vahepeal seisu. Otsustav löök satub just sellele hetkele, kui naasnuna siinmaal rongist välja astun ja jaamas midagi teadustatakse, valjuhääldeist paiskub selle vahele, mis ja kus, äkki kole rõõmukisa.
Minek oli ka huvitav, sest esiteks oli kole palav ja kole ummik: sain uksest välja kell 16.28 (reedeti tohib lahkuda alates 15.15), buss jõudis jaama juurde alles viiest, kell 17.03 olin kassasabas. Jaama ehitatakse ringi, piletikassad on konteineritaolistes putkades. Putkade ees on hirmsad sabad, on reede õhtu, minu ees seisab seitse inimest, kiirrong läheb kell 17.15. Kümne minutiga edeneb saba viis inimest, siis jõuab järg minust 2 inimest eespool (kaugele näha) vene tädile, kes soovib — efektipaus — lihtsalt konsulteerida, kuidas sõidavad rongid — teine efektipaus — Moskvasse!! Hoia ja keela!!! Jään kiirrongist sedasi maha ja ka piimaringirongile (17.26) pääsen ainult väga kiiresti joostes, sest minu järg jõuab kätte kell 17.25 ja rong läheb kaugeima perrooni äärest.
Rongis märkan, et kotist on kuidagi (vist sõiduplaaniga) väljunud ja ihu külge kleepunud rohelist teepuru (u 2×2 mm liistakaid). Leian, et kotipõhjas on teepuru järel veel küll ja küll. Kühveldan seda prügikasti, loodetavasti ei tekita imelik puru väga suurt kahtlust. Eesoleva tooli seljatoele (see oli jälle nn saunatüüpi rong ehk pigem topelt-mootorvagun) on hoolikad neiukäed maalinud järgmised teadaanded: I ♥ Max Rosenbaum 4-ever!, I ♥ Daniel M. (by R.) ja siis lõpuks ühisavaldus We love Bill.
T-s saan ühele poole kella 18.53-ks, vaatan sõiduplaani ja näen kurvastuseks, et rong läks kell 18.52 ja järgmine läheb kell 19.52. Lähen igaks juhuks kiiresti jaamaperroonile (hea, et kohe sealsamas), kohe esimese perrooni äärde saabub parajasti rong, sihtkoht küljel kirjas. Tore, jäi paar minutit hiljaks! See oli mugav, jahutusega ja vaikne kiirrong, olen vagunis pea ainuke reisija. Huvitavaid pilvi ajab üles.
Õhtul tutvun kõrvaklappidega (Sony MDR-CD580). Need on umbes sama laadi kui kodus Tallinnas (MDR-CD380), aga neil käib juhe tagant ära ja ma alguses paar tundi imestan, miks midagi ei kosta ja miks see vähene, mis kostab, kõlab nagu vihmaveetorust. Siis aga selgub, et juhe ei ole piisavalt sees. Tuleb suruda kõvemini ja heldimuspisar tuleb silma.... enam ei ole vaja klappe vastu kõrvu suruda ja istuvad peas mugavamini. Björk ütleb laulus Headphones (1995. a plaadi Post lõpulugu): my headphones, they saved my life – mu puhul asi nii drastiline ei ole, aga konservmuusika nautimist ilma klappideta ei kujuta ma üldse ette.
Kirjutan õhtul meile, teiste hulgas ammusele saksa kirjatuttavale (kes joonistab poliitilisi pilapilte) ja imestan, kuidas saksa keel tuleb mis voolab (kui grammatilised sood ka meeles oleks, oleks tore, aga sõnade sugu on alati üks kahtlane asi). Ilmselt on ohter saksa-eesti tõlgete toimetamine ja see, et praegu on enamik lugemisvarast saksa keeles, oma soodsa jälje jätnud.
29.6.06
N, 131. päev: vaibal
Näen und, kuidas ema käib külas ja tal on lennukisse kaasavõtmiseks kolm kuupmeetrit kotte, ehkki pagasi kaal näib olevat lubatu raames.
Hommikupoolikul kohtumine direktoriga, kellega ma varem kohtunud ei ole ja kelle ees tunnen suurt aukartust, sest ta on hierarhias minust seitse astet ülalpool. Alguses meenus vägagi ammune multikas päkapikust ja majast, sest alguses pidin sekretäride toas 25 minutit ootama, kuni eelmine koosolek läbi sai (mis läks üle). Saan vähemalt teada, miks olen kutsutud: mul hakkab kuu aja pärast katseaeg täis saama ja vaja on, et selle aruanne (st mida minust arvatakse) oleks minuga läbi arutatud ja kinnitatud kuu aega enne. Saan ka teada, et sees on teine minusugune, mis mõistagi tekitab pisut kõhedust. Kui see läbi saab, öeldakse, et tulgu ma kella 12-st uuesti. Laskun kella 12-ks alla (liftiga), öeldakse, et oodaku. Tagasi üles oma kotkapesasse (liftiga). Umbes kümne minuti pärast helistatakse, tulgu ma alla; lähen (liftiga, mille liikumist takistab fuajees koristaja, tundub, et ta hoiab näppu pidevalt liftinupul). Saan teada, et minuga ollakse rahul ja eriti saan kiita vastutustunde eest. Et mul vastuväiteid ei ole, kinnitatakse see ära ja see tähendab, et olen katseaja edukalt läbinud (kuigi ega ma arvanudki, et teistmoodi läheb).
See koosolek, mis üle läks, oli sama asja arutamine ühe kolleegiga, kes oli enne "vaipa" nii närvis, et (juhuslikult nägin) käis nägu pesemas, ja direktori kabinetist väljudes oli näost lapiline (väga "julgustav", kas pole).
Nii direktor kui praegune tõlkeosakonna juhataja imestasid mu nime üle, et eestlane, aga nimes täpitähti polegi! Targad vanemad, et mulle täpitähtedeta ja vabalt translitereeritava nime panid (meenutatagu, et Vene ajal oli ametlikes dokumentides nimi eesti JA vene keeli). Mis meenutab juhtumit, kus siiakanti tööle asunud inimesel tuli eesnimi ära muuta, sest ilus eesti nimi tähendab prantsuse keeli üht kodulindu.
Hommikupoolikul kohtumine direktoriga, kellega ma varem kohtunud ei ole ja kelle ees tunnen suurt aukartust, sest ta on hierarhias minust seitse astet ülalpool. Alguses meenus vägagi ammune multikas päkapikust ja majast, sest alguses pidin sekretäride toas 25 minutit ootama, kuni eelmine koosolek läbi sai (mis läks üle). Saan vähemalt teada, miks olen kutsutud: mul hakkab kuu aja pärast katseaeg täis saama ja vaja on, et selle aruanne (st mida minust arvatakse) oleks minuga läbi arutatud ja kinnitatud kuu aega enne. Saan ka teada, et sees on teine minusugune, mis mõistagi tekitab pisut kõhedust. Kui see läbi saab, öeldakse, et tulgu ma kella 12-st uuesti. Laskun kella 12-ks alla (liftiga), öeldakse, et oodaku. Tagasi üles oma kotkapesasse (liftiga). Umbes kümne minuti pärast helistatakse, tulgu ma alla; lähen (liftiga, mille liikumist takistab fuajees koristaja, tundub, et ta hoiab näppu pidevalt liftinupul). Saan teada, et minuga ollakse rahul ja eriti saan kiita vastutustunde eest. Et mul vastuväiteid ei ole, kinnitatakse see ära ja see tähendab, et olen katseaja edukalt läbinud (kuigi ega ma arvanudki, et teistmoodi läheb).
See koosolek, mis üle läks, oli sama asja arutamine ühe kolleegiga, kes oli enne "vaipa" nii närvis, et (juhuslikult nägin) käis nägu pesemas, ja direktori kabinetist väljudes oli näost lapiline (väga "julgustav", kas pole).
Nii direktor kui praegune tõlkeosakonna juhataja imestasid mu nime üle, et eestlane, aga nimes täpitähti polegi! Targad vanemad, et mulle täpitähtedeta ja vabalt translitereeritava nime panid (meenutatagu, et Vene ajal oli ametlikes dokumentides nimi eesti JA vene keeli). Mis meenutab juhtumit, kus siiakanti tööle asunud inimesel tuli eesnimi ära muuta, sest ilus eesti nimi tähendab prantsuse keeli üht kodulindu.
28.6.06
K, 130. päev: Internet
Hommikul meenub, et täna lubati telefoniliin Internetiga ühendada. Paigaldan ruuteri ja selgub ka, et kuigi elutoas on kõrvuti kolm telefonipesa, töötab neist ainult see, mida telefonimontöör kaks nädalat tagasi surkis. Ühenduse- ja ruuterikomplektist jääb palju kaableid ja pistikuid üle. Olen kindel, et õhtuks ühendus siiski ei tööta, nagu alguses ei töötanud telefon; kohalik eripära.
Kaheksast postkontor (paar raamatut, kast osutub Riefenstahli biograafia Fünf Leben tõttu oodatust tublisti suuremaks ja raskemaks). Bussiga korterisse, kast sinna, nagist pääsekaart kaasa ja tööle. (Aga mobiili unustan laadima.)
Töö juures rohke treppidest rändamine, sest mitu asja on vaja ajada kuus korrust allpool.
Lõunal käies leian, et tegelikult kõige lühem tee SHU-maja sööklasse on tänava äärest läbi, ainult 620 m, kuigi see tundub kõige pikemana.
Korterisse naastes näen, et ruuteril põleb tuluke. Kontrollin võtmehoidjaga, kuidas leviga lood on. Magamis- ja elutoas on selline levi, et kasvõi kõnni selle peal; kontoris on nõrgem, just arvutilaua peal näib olevat leviauk. Panen arvutile hääled sisse ning sisestan postiga tulnud kasutajanime ja parooli. Ja Internet töötabki!!
Töötab isegi meil (st meiliprogrammi kaudu). Starmani kiirusemõõturi järgi on kiirus tõepoolest 1,8 Mbit/s. Vuhh ja vuhh!
Kaheksast postkontor (paar raamatut, kast osutub Riefenstahli biograafia Fünf Leben tõttu oodatust tublisti suuremaks ja raskemaks). Bussiga korterisse, kast sinna, nagist pääsekaart kaasa ja tööle. (Aga mobiili unustan laadima.)
Töö juures rohke treppidest rändamine, sest mitu asja on vaja ajada kuus korrust allpool.
Lõunal käies leian, et tegelikult kõige lühem tee SHU-maja sööklasse on tänava äärest läbi, ainult 620 m, kuigi see tundub kõige pikemana.
Korterisse naastes näen, et ruuteril põleb tuluke. Kontrollin võtmehoidjaga, kuidas leviga lood on. Magamis- ja elutoas on selline levi, et kasvõi kõnni selle peal; kontoris on nõrgem, just arvutilaua peal näib olevat leviauk. Panen arvutile hääled sisse ning sisestan postiga tulnud kasutajanime ja parooli. Ja Internet töötabki!!
Töötab isegi meil (st meiliprogrammi kaudu). Starmani kiirusemõõturi järgi on kiirus tõepoolest 1,8 Mbit/s. Vuhh ja vuhh!
27.6.06
T, 129. päev: kapsas
Hommikul palju sebimist. Käin mitu korda kuus korrust allpool (kokku üle poole tuhande trepiastme). Üks mulle teha antud töö on otsapidi seotud jalgpalliga; huvitav, kas see sattus mulle juhuslikult või arvati, et meesterahvas, küllap teab jalgpallist kõike? No võistluste põhiseisu ma üldjoontes tean (et näiteks ette teada, millal on oodata portugalikeelset kisa tänaval), aga palju rohkem mitte.
Lõunale minnes ja lõunalt tulles mõõdan vahemaa NHE-majast SHU-sööklani ära (st märgin sammuloenduri näidud üles). Lähen läbi parkla ja naasen kontserdisaali juurest. Tulemus on minnes 668 ja tulles 660 meetrit (arvestades iga trepiastme üheks sammuks). Loenduri tundmatut täpsusklassi arvesse võttes tegelikult vahet ei ole ja teekonna valik on maitse asi (võsa, ehitusplats ja heitgaas või kiviarhitektuur, väljak ja tuul).
Õhtul tavaline teisipäevaõhtune vihtumine, et saaks tähtajaks valmis. Huvitav on see, et kohalik eesti selts koguneb just teisipäevaõhtuti, mil mul on nii palju tööd, et pärast soovin vaikselt puhata. Nõnda ei ole ma seni nende üritustele sattunudki.
Õhtul läbi kohalikust maksimarketist. Linna pool on taamal huvitavaid pilvi, mis peaksid pilvekooli järgi olema "lillkapsasarnased pilved Cumulonimbus calvus".
Lõunale minnes ja lõunalt tulles mõõdan vahemaa NHE-majast SHU-sööklani ära (st märgin sammuloenduri näidud üles). Lähen läbi parkla ja naasen kontserdisaali juurest. Tulemus on minnes 668 ja tulles 660 meetrit (arvestades iga trepiastme üheks sammuks). Loenduri tundmatut täpsusklassi arvesse võttes tegelikult vahet ei ole ja teekonna valik on maitse asi (võsa, ehitusplats ja heitgaas või kiviarhitektuur, väljak ja tuul).
Õhtul tavaline teisipäevaõhtune vihtumine, et saaks tähtajaks valmis. Huvitav on see, et kohalik eesti selts koguneb just teisipäevaõhtuti, mil mul on nii palju tööd, et pärast soovin vaikselt puhata. Nõnda ei ole ma seni nende üritustele sattunudki.
Õhtul läbi kohalikust maksimarketist. Linna pool on taamal huvitavaid pilvi, mis peaksid pilvekooli järgi olema "lillkapsasarnased pilved Cumulonimbus calvus".
26.6.06
E, 128. päev: pidu läbi
Hommikul Kirikmäele minnes tuleb ema kaasa, läheb edasi lennuväljale. Esimeses bussis ei ole piletitembeldusautomaati, tuleb järgmine, trügime peale, seal ka ei ole. Bussis tundub, et ma saan aru umbes poolest prantsuskeelsest jutust, mida mu kõrval seisvad noored räägivad (nädalavahetuse – le week-end – muljed).
Täna on siis prantsuse keele eksam. Tunne on tegevusrohke nädalavahetuse tõttu üpris kõhe (kuigi mitte nii kõhe nagu muiste ühes saksa keele tasemetöös, kus oskasin 75 lüngast kõhklemata täita esimese hooga täpselt 4).
Grammatika osas keerleb tegusõnade pööramise harjutus mitmuse kolmanda isiku ümber ehk mida kõike "nemad" on teinud. Esiteks esineb mitmus palju harvemini kui ainsus ja teiseks võib mitmuse kolmas isik käia prantsuse keeles sama ettearvamatuid radu kui ainsuse kolmas isik. Olen surmkindel, et seda, kuidas on prantsuse keeles "nemad teevad", ma oma ajukeerdude vahelt välja ei meelita, ning nõnda pole mõtet hakata närveldama ja mälu punnitama (ning seda ei esine ka kirjaliku arusaamise ülesandes, kust ometi leidub vastus kahtlusele, kas "nemad omavad" on "ils sont" [ei ole] või "ils ont"). Omaloomingulise kirjatüki ülesandes (on valida, kas jutustame oma maa pealinnast või jälle kord kellegi päevast: mis kell tõuseb, millal hambaid peseb jne) tohib kasutada sõnastikku, aga olen aus ega hakka sealt muid asju järgi vaatama.
Eks nädala pärast näe, kuidas läks. Eksamitöö esilehel seisab, et kontrolltöö andis kogupunktidest 40% ja eksam annab 60%; loodame parimat.
Üsna jahe ilm. Söömas SHU-sööklas. Riputan mantli söökla ukse ees nagisse, märkan sabasse minnes aknast, et söökla rõdul einestab eesti kolleeg R koos läti kolleegi J-ga ja ühe tundmatuga ning neljas koht on vaba. Nõnda et maandun sinna lauda, ehkki see on õues ja seal on jahe. Selgub, et tegu on uue läti kolleegi I-ga, kes vahetab välja R-i eelmise toanaabri, samuti lätlase S-i. Kui tagasi oma majja tuleme, soovib R näidata otseteed läbi parkimiskeldri, väites, et see on palju lühem kui tänavat mööda. Kahtlen, sest pärast seda, kui kontserdisaali ümbert võeti ehitusplatsi plank ära, pääseb sellest mööda paremalt poolt ja see tee on lühem kui päris tänava äärest.
Käin kontrollimas, ega äkki ole mulle hommikul antud töid, mille tähtajaks on 15.00 (nagu seda mõnikord esmaspäeviti juhtub). Ei ole (on alles homseks) ja saan minna kohvile, kus taani kolleegi B, eesti kolleegi R ning läti kolleegidega I ja J on jutuks lemmikloomad ja see, kui kõvasti nad häält teevad (mis tuletab meelde, et ülemiste naabrite koer on hakanud hommikuti uluma). B räägib, et ta vanematekodus oli 8 kassi ja 3 koera (maal), ning kirjeldab, kuidas töötas kunagi kuskil firmas teeserveerijana, ainsaks ametikohustuseks serveerida kõigile töötajatele teed kolm korda päevas, aga igaühe erisoovid ja tass tuli meeles pidada. Jutustan, kuidas laupäeval omandas mu seljakoti sisu värskendava aroomi, ja saan teada ka siinmaa teepoe asukoha.
Täna on siis prantsuse keele eksam. Tunne on tegevusrohke nädalavahetuse tõttu üpris kõhe (kuigi mitte nii kõhe nagu muiste ühes saksa keele tasemetöös, kus oskasin 75 lüngast kõhklemata täita esimese hooga täpselt 4).
Grammatika osas keerleb tegusõnade pööramise harjutus mitmuse kolmanda isiku ümber ehk mida kõike "nemad" on teinud. Esiteks esineb mitmus palju harvemini kui ainsus ja teiseks võib mitmuse kolmas isik käia prantsuse keeles sama ettearvamatuid radu kui ainsuse kolmas isik. Olen surmkindel, et seda, kuidas on prantsuse keeles "nemad teevad", ma oma ajukeerdude vahelt välja ei meelita, ning nõnda pole mõtet hakata närveldama ja mälu punnitama (ning seda ei esine ka kirjaliku arusaamise ülesandes, kust ometi leidub vastus kahtlusele, kas "nemad omavad" on "ils sont" [ei ole] või "ils ont"). Omaloomingulise kirjatüki ülesandes (on valida, kas jutustame oma maa pealinnast või jälle kord kellegi päevast: mis kell tõuseb, millal hambaid peseb jne) tohib kasutada sõnastikku, aga olen aus ega hakka sealt muid asju järgi vaatama.
Eks nädala pärast näe, kuidas läks. Eksamitöö esilehel seisab, et kontrolltöö andis kogupunktidest 40% ja eksam annab 60%; loodame parimat.
Üsna jahe ilm. Söömas SHU-sööklas. Riputan mantli söökla ukse ees nagisse, märkan sabasse minnes aknast, et söökla rõdul einestab eesti kolleeg R koos läti kolleegi J-ga ja ühe tundmatuga ning neljas koht on vaba. Nõnda et maandun sinna lauda, ehkki see on õues ja seal on jahe. Selgub, et tegu on uue läti kolleegi I-ga, kes vahetab välja R-i eelmise toanaabri, samuti lätlase S-i. Kui tagasi oma majja tuleme, soovib R näidata otseteed läbi parkimiskeldri, väites, et see on palju lühem kui tänavat mööda. Kahtlen, sest pärast seda, kui kontserdisaali ümbert võeti ehitusplatsi plank ära, pääseb sellest mööda paremalt poolt ja see tee on lühem kui päris tänava äärest.
Käin kontrollimas, ega äkki ole mulle hommikul antud töid, mille tähtajaks on 15.00 (nagu seda mõnikord esmaspäeviti juhtub). Ei ole (on alles homseks) ja saan minna kohvile, kus taani kolleegi B, eesti kolleegi R ning läti kolleegidega I ja J on jutuks lemmikloomad ja see, kui kõvasti nad häält teevad (mis tuletab meelde, et ülemiste naabrite koer on hakanud hommikuti uluma). B räägib, et ta vanematekodus oli 8 kassi ja 3 koera (maal), ning kirjeldab, kuidas töötas kunagi kuskil firmas teeserveerijana, ainsaks ametikohustuseks serveerida kõigile töötajatele teed kolm korda päevas, aga igaühe erisoovid ja tass tuli meeles pidada. Jutustan, kuidas laupäeval omandas mu seljakoti sisu värskendava aroomi, ja saan teada ka siinmaa teepoe asukoha.
25.6.06
P, 127. päev: piirialade kollid
Ema külaskäigu viimane täispäev. Baromeeter lubab vihma.
Poole kaheksast jala jaama (kilomeetri pärast möödub meist 3. buss ja mul turgatab, et oleks võinud ju vaadata sellegi plaani, kuigi ma ei ole kunagi 3. bussiga sõitnud, toob see ikkagi korterist ühe peatuse kaugusele). Jaamast päevapilet Saksamaa piiriäärsesse linnakesse. Bussiga Mäekülla.
Mäekülas on põld muutunud kuu-pooleteise tagusega võrreldes juba kollakaks (ja vili on üpris lamandunud). Näeme karjamaad ületavat rebast. Metsas näeme rebast uuesti. Hiljem näen ojakaldal siinmaa konna. Orus on aastaaja kohta üsna vali linnulaul.
Koopad avaldavad emale muljet ja kaljud niisamuti. Kõnnime ära terve raja (olen seda siin põhjalikult kirjeldanud umbes kuu aega tagasi), ka mäkke tõusva osa, jätame käimata ainult Hundikuristikku piiravate kaljude otsas. (Võrreldes eelmise ja tänase käigu pilte, on mul täna käsi tunduvalt rohkem värisenud – no õigemini oli kell varasem ja valgust vähem.) Algselt oli mõte läbida raja kerge variant (ainult ülaosa kuristik), kohapeal selgub, et emale kõlbab ka teine osa (labürint), ja kui seegi seljataga, siis nõustub ta ronima ka Hundikuristikuni (sellel tõusul sadas veidi vihma, aga siis läks uuesti selgeks). – Hundikuristiku vihmast libedatel treppidel turnivad maastikujalgratturid ja tahavad rängalt viga saada. On ikka tahe vedada rattad mäkke, et selle otsas siis treppidest sõita! Nagu majades treppe vähe oleks.
Metsast umbes poole kaheteist paiku väljudes ja alla E. linnakesse laskudes (ema sõnutsi matka raskeim osa) on tunda, et vahepeal on päike kõvasti kütnud ja E-s on üsna palav. Ostame külma joogi ja manustame jõe ääres Saksamaa kallast silmitsedes võileivad. Siis aia tagant üks kaunis majake (Orangerie), endine klooster, kirik (seekord krüptiga ja põhjaseinal igivana puitkujuga, mis küljelt vaadatuna on ülikõhn, jalgadeta ja kõrval on kiri caput et frater martyrum ehk kaputt), raekoja plats, peatänav. Ebameeldivaks üllatuseks on seekord poed kinni. On palav ja tahame osta jäätist, aga näeme, kuidas müüja sellel kätega sees sobrab, ja eelistame bussijaama putkat. Ent see on paraku kaheteistkümnest kinni pandud (on ikka kombed). Ootame ootesaalis, kus on seinas kahhelkivid ja õhk suhteliselt jahe.
Sõidame 485. bussiga piki piirijõge, täpsemalt keerutab mööda kunagist raudteetammi sadamalinna (kaunis maastik, lai päikesepaiste). Hea, et ema oli taibanud uurida E-s sõiduplaani, sest kust ma muidu oskaksin aimata, et sadamalinnas on neli peatust ja jaamapeatus on kolmas (ehkki buss keerab jaama ette). Nimelt on kogu reisi kahtlasim ümberistumine just bussilt rongile, sest vahe on ainult 5 minutit ja siinmaal kipuvad maaliinibussid hiljaks jääma, aga rongid mitte (sestap ka pileti ostmine pealinna jaama kassast juba hommikul, sest piletit osta ei oleks kindlasti jõudnud). Aga jõuame. Rong on kahevaguniline, saunatüüpi; õnneks käivad aknad lahti.
Rongis avaldab ema mõtet, et teeme T-s hästi väikese tiiru, sest mäest allatulek oli mõjunud oodatust tugevamini. Teemegi, jätame Rooma amfiteatri ja keiserlikud termid ning Marxu maja vaatamata (õigemini näeb terme rongiaknast). T-s on kole palav, toomkirikus jahe ja jumalaema kirikus selle kõrval ka vaikne (kirikute ees käib suur klimmpimm, kuumast langenuid turgutab neli-viis kiirabiautot). Jahedas toomkirikus vaatame ära kõik ligipääsetavad sopid ja puhkame veidi jalgu (tool on sama ebamugav kui kooli matemaatika klassis), kus tuleb mõte, et vaataks õige sõiduplaani, äkki läheb mõni rong varem, et ei peaks passima veel ligi kaht tundi. Ja leidubki.
Toomkiriku krüpti taganurkades on kaks võretatud konkut, kus on pime, aga õnneks on mul võtmeripatsi küljes taskulamp. Veel avastan võretatud hoidiku, kus nii paremal kui vasakul on kolm püha õli nõu, kust papid saavad endi varusid täiendada: paremal ristimise, viimse võidmise ja leeritamise õli, vasakul on järjekord teine. Olen veenudnud, et sisu on neil sama, aga et järjekord on teine, siis võib ju juhtuda, et kedagi ristitakse viimse võidmise õliga, ja kus siis selle häda ots!
Teeme kiire tiiru üle turuplatsi (sealgi on mitu lava, muusika mürtsub, õlu ja vein voolab – on vanalinna päevad), manustame jäätise, kiikame käigu pealt Rooma-aegset Musta väravat ja ning kõnnime jaama tagasi. Tagasisõidu rong on samasugune kui minneski. Meie ette istub lõbus seltskond: umbes kümme lõunamaa noort, kes rongisõitu lõbusasti jutustades ja lõbusasti lauldes veedavad.
Silmapiirile ajab pilvi ning ema kordab, et ega äiksevihm kaugel ole, ja ei olegi. Kui rong on mõne kilomeetri siinmaale sõitnud, läheb nii pimedaks, et tänavatuled süttivad, tõuseb tugev tuul ja siis avanevad taevaluugid, nii et vahepeal on nähtavus umbes 20 meetrit ja rong peaks õigupoolest kiirust vähendama. See valing kestab umbes kümme minutit, vahepeal on vett nii palju, et klaasipuhasti ei jõua seda tuuleklaasilt lükata (oleme esimeses vagunis ja juhikabiini uks on lahti). Siis täheldan, et rong sõidab tavatut teed pidi, saabudes pealinna jaama mitte põhjast, vaid lõunast (see annab aga toreda võimaluse näidata kohalikku maksimarketit). Vahest oli äikesevihm midagi tavalisele teele uhtunud.
Jaamas on Kõrgmetsani tuleva bussini aega 4 minutit, mis tähendab parajat kiirustamist. Jõuame, kuigi buss jääb ainult minuti hiljaks (kui poleks jõudnud, tulnuks järgmist oodata umbes 50 minutit või siis teisest peatusest uurida, mida teeb pühapäevaõhtul 3. buss).
Kokku on päevane läbikäik 17 km (arvestamata seda, et matkal olid tõusudel ja treppidel sammud lühemad), mis on rohkem kui eile (u 12 km) või üleeile (u 14 km).
Õhtul tee ja Auxerrois. Seega on ühel pool ka tutvumine kohalike veinidega.
(PS Tänasest pealkirjast: nõnda oli kunagi saatekavas tõlgitud saade, mis jutustas koeratõust Border Collie.)
Poole kaheksast jala jaama (kilomeetri pärast möödub meist 3. buss ja mul turgatab, et oleks võinud ju vaadata sellegi plaani, kuigi ma ei ole kunagi 3. bussiga sõitnud, toob see ikkagi korterist ühe peatuse kaugusele). Jaamast päevapilet Saksamaa piiriäärsesse linnakesse. Bussiga Mäekülla.
Mäekülas on põld muutunud kuu-pooleteise tagusega võrreldes juba kollakaks (ja vili on üpris lamandunud). Näeme karjamaad ületavat rebast. Metsas näeme rebast uuesti. Hiljem näen ojakaldal siinmaa konna. Orus on aastaaja kohta üsna vali linnulaul.
Koopad avaldavad emale muljet ja kaljud niisamuti. Kõnnime ära terve raja (olen seda siin põhjalikult kirjeldanud umbes kuu aega tagasi), ka mäkke tõusva osa, jätame käimata ainult Hundikuristikku piiravate kaljude otsas. (Võrreldes eelmise ja tänase käigu pilte, on mul täna käsi tunduvalt rohkem värisenud – no õigemini oli kell varasem ja valgust vähem.) Algselt oli mõte läbida raja kerge variant (ainult ülaosa kuristik), kohapeal selgub, et emale kõlbab ka teine osa (labürint), ja kui seegi seljataga, siis nõustub ta ronima ka Hundikuristikuni (sellel tõusul sadas veidi vihma, aga siis läks uuesti selgeks). – Hundikuristiku vihmast libedatel treppidel turnivad maastikujalgratturid ja tahavad rängalt viga saada. On ikka tahe vedada rattad mäkke, et selle otsas siis treppidest sõita! Nagu majades treppe vähe oleks.
Metsast umbes poole kaheteist paiku väljudes ja alla E. linnakesse laskudes (ema sõnutsi matka raskeim osa) on tunda, et vahepeal on päike kõvasti kütnud ja E-s on üsna palav. Ostame külma joogi ja manustame jõe ääres Saksamaa kallast silmitsedes võileivad. Siis aia tagant üks kaunis majake (Orangerie), endine klooster, kirik (seekord krüptiga ja põhjaseinal igivana puitkujuga, mis küljelt vaadatuna on ülikõhn, jalgadeta ja kõrval on kiri caput et frater martyrum ehk kaputt), raekoja plats, peatänav. Ebameeldivaks üllatuseks on seekord poed kinni. On palav ja tahame osta jäätist, aga näeme, kuidas müüja sellel kätega sees sobrab, ja eelistame bussijaama putkat. Ent see on paraku kaheteistkümnest kinni pandud (on ikka kombed). Ootame ootesaalis, kus on seinas kahhelkivid ja õhk suhteliselt jahe.
Sõidame 485. bussiga piki piirijõge, täpsemalt keerutab mööda kunagist raudteetammi sadamalinna (kaunis maastik, lai päikesepaiste). Hea, et ema oli taibanud uurida E-s sõiduplaani, sest kust ma muidu oskaksin aimata, et sadamalinnas on neli peatust ja jaamapeatus on kolmas (ehkki buss keerab jaama ette). Nimelt on kogu reisi kahtlasim ümberistumine just bussilt rongile, sest vahe on ainult 5 minutit ja siinmaal kipuvad maaliinibussid hiljaks jääma, aga rongid mitte (sestap ka pileti ostmine pealinna jaama kassast juba hommikul, sest piletit osta ei oleks kindlasti jõudnud). Aga jõuame. Rong on kahevaguniline, saunatüüpi; õnneks käivad aknad lahti.
Rongis avaldab ema mõtet, et teeme T-s hästi väikese tiiru, sest mäest allatulek oli mõjunud oodatust tugevamini. Teemegi, jätame Rooma amfiteatri ja keiserlikud termid ning Marxu maja vaatamata (õigemini näeb terme rongiaknast). T-s on kole palav, toomkirikus jahe ja jumalaema kirikus selle kõrval ka vaikne (kirikute ees käib suur klimmpimm, kuumast langenuid turgutab neli-viis kiirabiautot). Jahedas toomkirikus vaatame ära kõik ligipääsetavad sopid ja puhkame veidi jalgu (tool on sama ebamugav kui kooli matemaatika klassis), kus tuleb mõte, et vaataks õige sõiduplaani, äkki läheb mõni rong varem, et ei peaks passima veel ligi kaht tundi. Ja leidubki.
Toomkiriku krüpti taganurkades on kaks võretatud konkut, kus on pime, aga õnneks on mul võtmeripatsi küljes taskulamp. Veel avastan võretatud hoidiku, kus nii paremal kui vasakul on kolm püha õli nõu, kust papid saavad endi varusid täiendada: paremal ristimise, viimse võidmise ja leeritamise õli, vasakul on järjekord teine. Olen veenudnud, et sisu on neil sama, aga et järjekord on teine, siis võib ju juhtuda, et kedagi ristitakse viimse võidmise õliga, ja kus siis selle häda ots!
Teeme kiire tiiru üle turuplatsi (sealgi on mitu lava, muusika mürtsub, õlu ja vein voolab – on vanalinna päevad), manustame jäätise, kiikame käigu pealt Rooma-aegset Musta väravat ja ning kõnnime jaama tagasi. Tagasisõidu rong on samasugune kui minneski. Meie ette istub lõbus seltskond: umbes kümme lõunamaa noort, kes rongisõitu lõbusasti jutustades ja lõbusasti lauldes veedavad.
Silmapiirile ajab pilvi ning ema kordab, et ega äiksevihm kaugel ole, ja ei olegi. Kui rong on mõne kilomeetri siinmaale sõitnud, läheb nii pimedaks, et tänavatuled süttivad, tõuseb tugev tuul ja siis avanevad taevaluugid, nii et vahepeal on nähtavus umbes 20 meetrit ja rong peaks õigupoolest kiirust vähendama. See valing kestab umbes kümme minutit, vahepeal on vett nii palju, et klaasipuhasti ei jõua seda tuuleklaasilt lükata (oleme esimeses vagunis ja juhikabiini uks on lahti). Siis täheldan, et rong sõidab tavatut teed pidi, saabudes pealinna jaama mitte põhjast, vaid lõunast (see annab aga toreda võimaluse näidata kohalikku maksimarketit). Vahest oli äikesevihm midagi tavalisele teele uhtunud.
Jaamas on Kõrgmetsani tuleva bussini aega 4 minutit, mis tähendab parajat kiirustamist. Jõuame, kuigi buss jääb ainult minuti hiljaks (kui poleks jõudnud, tulnuks järgmist oodata umbes 50 minutit või siis teisest peatusest uurida, mida teeb pühapäevaõhtul 3. buss).
Kokku on päevane läbikäik 17 km (arvestamata seda, et matkal olid tõusudel ja treppidel sammud lühemad), mis on rohkem kui eile (u 12 km) või üleeile (u 14 km).
Õhtul tee ja Auxerrois. Seega on ühel pool ka tutvumine kohalike veinidega.
(PS Tänasest pealkirjast: nõnda oli kunagi saatekavas tõlgitud saade, mis jutustas koeratõust Border Collie.)
24.6.06
L, 126. päev: jaan
Bussid käivad täna õnneks laupäevase plaani järgi. Kohtame bussipeatusse minnes värisevat viinalemba majanaabrit, keda nähes (nopib rentslist üles koni) tekib oletus, et vahest oli öine kisaja tema deliiriumis, ja mulle meenub, et ma olen seda röökimist kuulnud ka korra varem, kohe pärast seda, kui mul oli käinud ukse taga veider koputaja, kes äkki võiski olla sama naaber viinajahil. Kole haigus.
Rongiga Euroopa pealinna. Ilus hommik. Saadan jaanitervitusi; suhteliselt loid vastamine (veerand inimestest).
Pealinnas läheb raudtee osa teest süvendis; ema märkab selle pervedel kasvamas kahtlaselt sosnovski karuputke taolisi taimi.
Ruheseljal esimeseks katedraali, kus toimub vististi konveierlaulatus (sisse- ja väljakellade vahe on umbes veerand tundi); alguses mängib vägagi leinamuusika. Näeme, et pruutpaar istub pingikese peal, peigmehe asemel toob pruudi altari ette üks vanem mees, "oletan", et äkki on see mitte isa, vaid endine abikaasa. Turistid on piiratud aiakese abil ühte soppi; äkki trügib sellest läbi üks tumedas ülikonnas mees ja kiirustab altari poole. Ema arvab, et äkki on tal kotis pomm ja ta tahab pruutpaari õhku lasta; mina, et äkki tuli ta selleks, et kui papp küsib, kas kogudusel on midagi laulatuse vastu, siis tema hakkab kisama ja rikub püha toimingu ära. Vaatame pisut selles sopis ringi ja tuleme siis laulatuse tulemust ootamata ära. Katedraali seinal on pildikesi pühakoja tipphetkist: paavsti külaskäik, kuninglikud matused ja laulatused.
Edasi Ruheselja tavalised vaatamisväärsused: poegaleriid, tänavarestoranid, raekoja plats, raekoda (nagu katedraalilgi, paeluvad mind enim arvukad lihtrahvast kujutavad konsoolid, mis on igaüks isesugune, ja fantaasiaolendeid kujutavad veesülitid, mis on samuti), suveniiripood ja muidugi kusev pronkspoisike.
Teele jääb teepood, kuhu astun sisse (siinmaal on parim saadaolev tee Twinings ja ega Eestist saa lahtist teed tuua, kes jaksaks tollis seletada). Müüja kepsab ligi ja pärib, kas musjööl on erisoovi? Vastan, et sooviksin mõnd Jaapani teed. Jajah, vastab müüja, kas degusteerime ka? Aga maitsmise asemel pakub suurest pütist nuusutada. Esimene on sencha. No taevas, ma tean senchat ja selle imelist mõju väga hästi. Pakub nuusutada veel paari, ema arvates näevad kõik neli välja nagu umbrohi. Leian ühe, mille nimi kõlab umbes nagu "tamagotchi". Ostan selle ja siis paki mate "teed", mille kofeiinisisaldus on veel suurem kui senchal ja umbes kaks korda suurem kui kohvil. Poes on veel neli eestlast.
Kunstimuuseumis keskaja osakond. Vaatame alguses hoolsalt kõik läbi (ema võrdleb ühe esimese saali püha kolmainsuse pilti "Maleva" filmiga, nii et järelikult film meeldis). Ja seal osakonnas on päris mitu pilti, mis tuttavad kunstiajalooraamatutest, autoreiks Cranach vanem! Püha Lucia legendi meister! Hans Memling!! Hieronymus Bosch!!
Cranachi ja muude Saksa meistrite saalis on kaks-kolm pilti, kus naisterahval on üll õhkõrn loor – ikkagi riie, mitte päris porgandpaljas. Tekib mõte, et Cranachi noorikuakte ei ole tänapäeval enam sünnis eksponeerida (nimetatud loorist hoolimata), sest keskajal abiellusid naisterahvad nooremas teismeeas. – Samuti tekib õige mitut püha Antoniuse kiusatuse fantaasiaküllast pilti (sh Boschi oma autorikoopia) nähes mõte, et keskajal pidi ergotismi ehk teatud veresoonekahjustusest tingitud nähte (sh hallutsinatsioone) tekitav tungaltera ikka õige levinud olema, sest püha Antonius oli sigade kaitsepühak ja sealiha usuti aitavat nende nähtude vastu. Ja muidu uurin hoolega piltide taustal olevaid linnuseid, linnamüüre ja muud gooti arhitektuuri (ehkki idealiseeritud, on need ikkagi kaasaegsed kujutised). – Ühe ebaproportsionaalselt suurte peadega maali kohta pakun, et vast tellija oli kehva silmanägemisega ja teatas kunstnikule, et pildilt ei ole kedagi ära tunda, tema ei maksa, siis kunstnik tegi hädaga pead suuremaks.
Siis avastame, et need viis-kuus esimest saali moodustavad kogu XV–XVI saj väljapanekust ainult umbes kolmandiku, aga inimvõimel on piirid. Loobume ülejäänust ja suundume otsejoones järgmise epohhi saalide poole, täpsemini Rubensi saali poole, ja märkan siis keskaja osakonna tagauksel noolt "Brueghel". Hea, et nägin, sest just muuseumi toatäit Brueghel vanemat ma eelkõige näha tahtsingi. Ja see on õige tore, mitu tuntud pilti, ehk worth a visit, nagu reisijuht kirjutab.
Siis Rubensi hiiglaslikud usumaalid, seejärel on võimalus ilmutada kaardilugemisoskust ja väljuda muuseumist lühimat teed pidi. Seljakoti kapist väljavõtmisel pillan selle maha; ema suveniirid jäävad terveks, aga mate pakk kargab lahti ja külvab kogu koti sisu lõhnava rohelise puruga üle (hea, et avanes mate ja mitte neli korda kallima tamaryokucha-tee pakk).
Kohvikus kerge eine. Mul on tunne, et ettekandjad söövad järelejäetud toidu ära, vaevu mahuvad laudade vahele liikuma.
Kuningalossi eest läbi (selle ees on vabaõhulava harjutava bändi ja kahe esimese fänniga) ning Kaubanduse, Tööstuse ja Teaduse tänavast mööda eurolinnaku poole (südalinna teises servas olin aprillis näinud Kapsa ja Peterselli tänavat). Leiame parlamendi ja nõukogu; eemalt näeme ka "onu Siimu maja" ehk komisjoni. Siis samast rongi peale (omajagu põnev on see, et aega on vähe, aga hulk aega ei paista kuskil jaama sissekäiku; aga siis leiame).
Rongis on vähe vabu kohti. Kuni Pelgumaa lõpuni oleme samas vahes ühe juudi vanaonuga, kes alguses loeb raamatut sellest, kui paha oli Hitler, ja pärast paneb raamatu käest ja kuulab hoolega, mis keeles me räägime. Ta õnneks ei küsi ja õnneks ei juhtu me mainima Eestit, sest Eesti on maailma silmis teatavasti kole juudivaenulik koht, sest Wannsee protokollis seisis 1942. a Eesti lahtris judenfrei ja kui Eesti Ajaloomuuseum oli kinkinud kümmekond aastat tagasi kogu Klooga koonduslaagri fondi Iisraeli riigile, pandud see sealmaal muuseumisse üles koos selgitusega, et see oli Eestis, aga mainimata, et Eesti ei olnud tollal iseseisev, vaid Saksamaast okupeeritud. Varasemat kultuurautonoomiat ajal, mil teistes riikides tehti igasugu jälkusi, ei mäleta enam keegi.
Tagasi siinmaal (palav) teeme kiire tiiru kesklinna sildadel, kus jäi eile käimata. Näeme juubeldavaid sakslasi ja ülimorne rootslasi – jalgpall! Siis bussi peale (mööda Vabaduse puiesteed kihutab motikamees, kaks vilkuritega politseimotikat järel; on olnud palav päev ja liikluspolitseil on nahkpüksid, saavad ometi tuulutada).
Korterisse. Soe õhtu, Pinot blanc ja Riesling, nahkhiired.
Rongiga Euroopa pealinna. Ilus hommik. Saadan jaanitervitusi; suhteliselt loid vastamine (veerand inimestest).
Pealinnas läheb raudtee osa teest süvendis; ema märkab selle pervedel kasvamas kahtlaselt sosnovski karuputke taolisi taimi.
Ruheseljal esimeseks katedraali, kus toimub vististi konveierlaulatus (sisse- ja väljakellade vahe on umbes veerand tundi); alguses mängib vägagi leinamuusika. Näeme, et pruutpaar istub pingikese peal, peigmehe asemel toob pruudi altari ette üks vanem mees, "oletan", et äkki on see mitte isa, vaid endine abikaasa. Turistid on piiratud aiakese abil ühte soppi; äkki trügib sellest läbi üks tumedas ülikonnas mees ja kiirustab altari poole. Ema arvab, et äkki on tal kotis pomm ja ta tahab pruutpaari õhku lasta; mina, et äkki tuli ta selleks, et kui papp küsib, kas kogudusel on midagi laulatuse vastu, siis tema hakkab kisama ja rikub püha toimingu ära. Vaatame pisut selles sopis ringi ja tuleme siis laulatuse tulemust ootamata ära. Katedraali seinal on pildikesi pühakoja tipphetkist: paavsti külaskäik, kuninglikud matused ja laulatused.
Edasi Ruheselja tavalised vaatamisväärsused: poegaleriid, tänavarestoranid, raekoja plats, raekoda (nagu katedraalilgi, paeluvad mind enim arvukad lihtrahvast kujutavad konsoolid, mis on igaüks isesugune, ja fantaasiaolendeid kujutavad veesülitid, mis on samuti), suveniiripood ja muidugi kusev pronkspoisike.
Teele jääb teepood, kuhu astun sisse (siinmaal on parim saadaolev tee Twinings ja ega Eestist saa lahtist teed tuua, kes jaksaks tollis seletada). Müüja kepsab ligi ja pärib, kas musjööl on erisoovi? Vastan, et sooviksin mõnd Jaapani teed. Jajah, vastab müüja, kas degusteerime ka? Aga maitsmise asemel pakub suurest pütist nuusutada. Esimene on sencha. No taevas, ma tean senchat ja selle imelist mõju väga hästi. Pakub nuusutada veel paari, ema arvates näevad kõik neli välja nagu umbrohi. Leian ühe, mille nimi kõlab umbes nagu "tamagotchi". Ostan selle ja siis paki mate "teed", mille kofeiinisisaldus on veel suurem kui senchal ja umbes kaks korda suurem kui kohvil. Poes on veel neli eestlast.
Kunstimuuseumis keskaja osakond. Vaatame alguses hoolsalt kõik läbi (ema võrdleb ühe esimese saali püha kolmainsuse pilti "Maleva" filmiga, nii et järelikult film meeldis). Ja seal osakonnas on päris mitu pilti, mis tuttavad kunstiajalooraamatutest, autoreiks Cranach vanem! Püha Lucia legendi meister! Hans Memling!! Hieronymus Bosch!!
Cranachi ja muude Saksa meistrite saalis on kaks-kolm pilti, kus naisterahval on üll õhkõrn loor – ikkagi riie, mitte päris porgandpaljas. Tekib mõte, et Cranachi noorikuakte ei ole tänapäeval enam sünnis eksponeerida (nimetatud loorist hoolimata), sest keskajal abiellusid naisterahvad nooremas teismeeas. – Samuti tekib õige mitut püha Antoniuse kiusatuse fantaasiaküllast pilti (sh Boschi oma autorikoopia) nähes mõte, et keskajal pidi ergotismi ehk teatud veresoonekahjustusest tingitud nähte (sh hallutsinatsioone) tekitav tungaltera ikka õige levinud olema, sest püha Antonius oli sigade kaitsepühak ja sealiha usuti aitavat nende nähtude vastu. Ja muidu uurin hoolega piltide taustal olevaid linnuseid, linnamüüre ja muud gooti arhitektuuri (ehkki idealiseeritud, on need ikkagi kaasaegsed kujutised). – Ühe ebaproportsionaalselt suurte peadega maali kohta pakun, et vast tellija oli kehva silmanägemisega ja teatas kunstnikule, et pildilt ei ole kedagi ära tunda, tema ei maksa, siis kunstnik tegi hädaga pead suuremaks.
Siis avastame, et need viis-kuus esimest saali moodustavad kogu XV–XVI saj väljapanekust ainult umbes kolmandiku, aga inimvõimel on piirid. Loobume ülejäänust ja suundume otsejoones järgmise epohhi saalide poole, täpsemini Rubensi saali poole, ja märkan siis keskaja osakonna tagauksel noolt "Brueghel". Hea, et nägin, sest just muuseumi toatäit Brueghel vanemat ma eelkõige näha tahtsingi. Ja see on õige tore, mitu tuntud pilti, ehk worth a visit, nagu reisijuht kirjutab.
Siis Rubensi hiiglaslikud usumaalid, seejärel on võimalus ilmutada kaardilugemisoskust ja väljuda muuseumist lühimat teed pidi. Seljakoti kapist väljavõtmisel pillan selle maha; ema suveniirid jäävad terveks, aga mate pakk kargab lahti ja külvab kogu koti sisu lõhnava rohelise puruga üle (hea, et avanes mate ja mitte neli korda kallima tamaryokucha-tee pakk).
Kohvikus kerge eine. Mul on tunne, et ettekandjad söövad järelejäetud toidu ära, vaevu mahuvad laudade vahele liikuma.
Kuningalossi eest läbi (selle ees on vabaõhulava harjutava bändi ja kahe esimese fänniga) ning Kaubanduse, Tööstuse ja Teaduse tänavast mööda eurolinnaku poole (südalinna teises servas olin aprillis näinud Kapsa ja Peterselli tänavat). Leiame parlamendi ja nõukogu; eemalt näeme ka "onu Siimu maja" ehk komisjoni. Siis samast rongi peale (omajagu põnev on see, et aega on vähe, aga hulk aega ei paista kuskil jaama sissekäiku; aga siis leiame).
Rongis on vähe vabu kohti. Kuni Pelgumaa lõpuni oleme samas vahes ühe juudi vanaonuga, kes alguses loeb raamatut sellest, kui paha oli Hitler, ja pärast paneb raamatu käest ja kuulab hoolega, mis keeles me räägime. Ta õnneks ei küsi ja õnneks ei juhtu me mainima Eestit, sest Eesti on maailma silmis teatavasti kole juudivaenulik koht, sest Wannsee protokollis seisis 1942. a Eesti lahtris judenfrei ja kui Eesti Ajaloomuuseum oli kinkinud kümmekond aastat tagasi kogu Klooga koonduslaagri fondi Iisraeli riigile, pandud see sealmaal muuseumisse üles koos selgitusega, et see oli Eestis, aga mainimata, et Eesti ei olnud tollal iseseisev, vaid Saksamaast okupeeritud. Varasemat kultuurautonoomiat ajal, mil teistes riikides tehti igasugu jälkusi, ei mäleta enam keegi.
Tagasi siinmaal (palav) teeme kiire tiiru kesklinna sildadel, kus jäi eile käimata. Näeme juubeldavaid sakslasi ja ülimorne rootslasi – jalgpall! Siis bussi peale (mööda Vabaduse puiesteed kihutab motikamees, kaks vilkuritega politseimotikat järel; on olnud palav päev ja liikluspolitseil on nahkpüksid, saavad ometi tuulutada).
Korterisse. Soe õhtu, Pinot blanc ja Riesling, nahkhiired.
23.6.06
R, 125. päev: pingviinide marss
Tuleb nentida, et õhkmadrats on oma paksusest hoolimata hommikupoole seisundis, kus enamikes asendites puutub külg läbi madratsi põrandale. Öösel äratavad veidrad valgusnähud: midagi nagu välgataks, nii kontoris ööbiv mina kui magamistoas ööbiv ema arvame, et teine lülitab korteri teises otsas tuld sisse ja välja. Vahest oli põuavälk.
Bussis ei ole tembeldusautomaati, bussijuhil pole peenraha, ütleb, et kui päevapilet on olemas, pole vaja tavalisi osta. Loodan, et ka kontrollidel on riigipüha.
Täna on kavas tutvuda siinmaa pealinnaga. Suundume all-linna, kus üsna varsti kohtame eilse rahvapeo tagajärgi nagu haljasaladel magajaid või tohutut hulka sodi. All-linna sillal on öösel olnud suurem pralle, seal oli jões koguni lava, sild ja silla ümbruses on olnud ilmselt umbes 10 cm paksuselt plasttopse (ma ei liialda, ausõna, sest näeme võimsaid juba kokkupühitud hunnikuid). Jões pole midagi (ehk on sodi lihtsalt läinud allavoolu). Sillal askeldab prügiauto, mille võimas sodiimur tõmbab sisse ka üksikud terveks jäänud klaaspudelid. Selle järel venib üle silla Saksamaa saadiku auto, lipp küljes, saadikul lips ees, uhke kübaraga naine kõrval ja mingi kiri näpus; pakun, et kuulutab selles sodiajamise pärast sõja.
Edasi linnamüür. Vallikraavis part ja üsna suured pardipojad. Seejärel uurime jõe ja kaljuseina vahelist aeda, kus kasvab kõike, kartulist ja peedist maisi ja viinamarjadeni.
Raudteesilla tagant hakkab tõusma paksu valget tossu. Et midagi on korrast ära, näitab see, et umbes viie minuti pärast näeme seda kustutavaid veejugasid. Siis hakkavad kostma aupaugud, iga 10 sekundi takka. Esimese korra järel mõtlen, et vast läks tulekahjus mõni tünn lõhki, aga paugutamine kestab umbes 20 minutit. Kaja tõttu ei saa aru, kust paugud tulevad, kuskil kahureid ei paista, suitsu ei tule. Seda umbes sadat pauku ei oska ma millegagi seletada ka, mingi aastaarv see ei ole (hea, et ei hakatud kõmmutama näiteks linna vanuse järgi, et aasta ja pauk, see oleks kestnud mitu tundi). Ema nendib, et tema tuleku auks on korraldatud nii tulekahi kui aupaugud.
Seejärel tiir endisel linnusel. Näeme ja kuuleme, kuidas jaapanlasel digikaamera maha kivi peale kukub (õnneks mitte üle ääre, ehkki erilist vahet ju ei ole), jääb ühte tükki, jaapanlane vaatab stoilise rahuga. Kiirvisiit kaljukoobastesse, sealt mööda järsakuäärt linna poole.
Kui linna sisse keerame, hakkavad kirikukellad koledasti lööma. Meenub, et umbes tund tagasi pidi algama ju rahvuspüha jumalateenistus, kus suurhertsog tänab jumalat, et ta teda järjekordse aasta on lasknud suurhertsogitada, ja vast Saksamaa suursaadik sinna sõitiski, et ka tema võiks tänada, et on saanud siin suursaadikutada. Siis märkame, et ühes kohas seisavad inimesed ja vahivad mööda tänavat kiriku poole, samas seisavad pidumundris politseinikud, näod rahva poole, ja nende selja tagant hakkab püssimeeste vahel tulema ülipidulikes riietes inimesi, kes astuvad pühalikul sammul mu esimese mulje järgi kõrvaloleva platsi õlletelgi poole, aga siiski mööduvad sellest. Iga püssimeestenelikut juhib medalitega ehitud ohvitser ja mitmes nelikus on paremalt teine sõjamees pruun. Samas ei suuda nelikud sammus käia, mõnes loeb üks rütmi. Osa rahvast läheb teises suunas, osa läheb kiriku teise ukse poole tagasi (arvan, et ju seal jäi veini üle), aga sealtki hakkab püssimeeste (ja ka -naiste) saatel tulema inimesi. Salkkond püssimehi koguneb ühe kohviku ette ja jääb sinna passima (arvan, et kui keegi kirikulistest soovib minna lossini otseteed, panevad neile täägid ette). Siis tuleb värvikirev seltskond, ilmselt Euroopa-välistel saadikutel on kästud tulla rahvarõivais (hiinlasel on pidulik kreemjas frentš). Tuleb ka üks roosa murumütsiga papp ja tema kõrval muldvana mutike, käterätitaoline nunnaloor peas; esiti mõtlen, et see on äkki ema Teresa, aga siis meenub, et ema Teresa on ju surnud. Ühel mehel on seljas dressipluus; imestan endamisi, et ohhoo! Eestis 61,4. kilomeetril oleva aleviku rahvarõivas ka esindatud! Korraks (kaks takti) mängib orkester, jääb siis vait (arvan, et läks kogemata vales helistikus ja nad hakkavad uuesti pihta, aga ei hakka).
Seejärel edasi linna poole ja näeme, et lossi ees on kõrgetest külalistest tekkinud saba, ilmselt kontrollitakse sisselaskmise eel pabereid. Lossi ees patseerib kaks püssimeest, täägid õieli, ja meiepoolne vahib kõiki inimesi jube kahtlustava pilguga. Küllap ta on aasta aega seda päeva oodanud ja peegli ees pilku harjutanud. Sabas võib vaadelda moodsaimat moodi paigalseisvana, üks daam näib olevat eeskuju võtnud Absolutely Fabulous'i sekretäri Bubble'i rõivastusest. Korra tuleb kohale üliuhkes mundris härrasmees, kõrge müts peas, mütsi ees R-täht, vaatab ka ise rahvast kauge, aga kahtlustava pilguga, ja läheb siis minema. Mitu kõrget tegelast räägib mobiiliga (vast midagi nagu "Arvake ära, kus ma olen!").
Linnas on kõik söömakohad peale hamburgeri"restoranide" kinni (nii erakordselt tühja Suurt uulitsat ei ole ma veel näinud), aga igal aknal on vürstiperekonna pilt. Oleks veel ühesugune, aga neid on mitu erinevat, laste arv ulatub nullist umbes viieni, koerte arv kuni kaheni (King Charles Cavalier spanjel ja West Highlandi terjer). Ema arvab, et see on ehe isikukultus. Mulle meenub Uncyclopedia tähelepanek, et siinmaal elavad maailma koledaimad inimesed, ja riigi esiperekond on üpris ilmekas näide.
Seejärel satume osava ajastuse tulemusel bussiga Kirikmäe otsa, euromajade vahele, kus valitseb veel suurem inimtühjus kui linnas nendel tänavatel, kus kõrged külalised ei kõndinud. Esimene inimene, kes vastu tuleb, on umbes kilomeetri pärast uue kunstimuuseumi ehitusplatsi ületav jooksja. Meie ees läheb üks vanahärra, aga talle tuleb ehitusplatsi tagumises otsas vastu keegi nagu töödejuhataja moodi inimene, kes autoaknast talle midagi kergelt sõimab (võimalik, et itaalia keeli) ja kätega vehib, mispeale vanamees pöörab ringi ja ka meie tuleme tuldud teed tagasi (mis tähendab parajat kiirustamist, et suure ringiga vajaliku bussi peale jõuda). Huvitav, mida ta arvates oleksime võinud ehitsplatsil teha? Kive lõhkuma hakata või? Ema on jube skeptiline, kui näib, et ka järgmine lühim tee bussipeatuseni viib üle ehitusplatsi; pean mitu korda kinnitama, et ma käin siit läbi kaks korda päevas ja siit tõesti tohib käia. (Uue kunstimuuseumi juures olin esimest korda ja linnaplaani järgi pidanuks pääsema selle tagant läbi ning vast oleksime ilusti pääsenudki, kui see paganama itaallane poleks sõimama tulnud. Platsil oli küll aed ümber, aga teede kohalt oli sõiduava ehk ühtlasi jalutusava lahti jäetud. Läbi parklahoonete ei tihka minna, need on püha tõttu ametlikult suletud.)
Aadu sild ja Vabaduse puiestee on jälle kinni, buss sõidab raudteejaamani veidi väiksema kaarega kui eelmistel nädalatel. Jaamast rongiga Arumägede südamesse W. linnakesse. Tee ja linnake on muljetavaldav, ehkki fotokast lõpevad kõik akud ja ka varupatareid on otsakorral. Ka selles linnakeses on rahu ja vaikus (arvatavasti on siinsedki elanikud naaberriikides ostlemas). Lossi torni tuulelipul istub, nokk laiali, musträstas ja trillerdab üle ümbruskonna. Lossis on ainus lahtiolev koht turismiteabepunkt, veel on seal hoovis kiltkivisillutis, vähemalt kaks muuseumi (kinni), vabaõhulava (kinni) ja pealetuult vanadekodu (uks tuulutamiseks lahti, vanainimesed hoovi peal laiali). Linnas on tore park, Eisenhoweri tänav ja vähemalt neli vabastajate/sõjakannatuste/rahvaühtsuse monumenti. Mäest vuristab motoriseeritud tooli taolise asjapuuga alla üks auväärses eas vanahärra. Jaama juures on mööbli- ja sisustuspood, kus kunstiesemete hinnaskaala alumine ots on 9,41 € (Buddha pronkspea) ja ülemine 3651 € (pronkskala). Muud põnevaimad sisustusesemed, mis tänavale paistavad, on lehmanahk, kipsist baleriinijalad (50% alla hinnatud ehk teine jalg tasuta) ja jalgpalliteemaline tugitool. Siis rongi peale ja tagasi (rongis mäluhäirega vagunisaatja, kes ei suuda meenutada, kes vaguni kümnest reisijast olid need kolm, kes tulid esimesest peatusest peale ja kelle pileteid ta on juba kontrollinud, ja et ta kontrollib meid teist korda täpselt siis, kui tahan pilti teha raudteeäärsest linnusest, mille avastasin kaardilt alles täna, olen ma ta peale suhteliselt tige). Linnas õnnestub Kõrgmetsa bussi peale sattuda ainult veerandtunnise ootamisega, ehkki on riigipüha.
Jaaniõhtuks vorst läätsekastmega (selle roa soojendamine tekitab rohkem sodi kui võiks arvata) ja juurikatega, üks kohalik vein (Elbing?) ja "Malev" algusest lõpuni.
Öösel kostab läbi lae ja seina võikaid karjeid.
Bussis ei ole tembeldusautomaati, bussijuhil pole peenraha, ütleb, et kui päevapilet on olemas, pole vaja tavalisi osta. Loodan, et ka kontrollidel on riigipüha.
Täna on kavas tutvuda siinmaa pealinnaga. Suundume all-linna, kus üsna varsti kohtame eilse rahvapeo tagajärgi nagu haljasaladel magajaid või tohutut hulka sodi. All-linna sillal on öösel olnud suurem pralle, seal oli jões koguni lava, sild ja silla ümbruses on olnud ilmselt umbes 10 cm paksuselt plasttopse (ma ei liialda, ausõna, sest näeme võimsaid juba kokkupühitud hunnikuid). Jões pole midagi (ehk on sodi lihtsalt läinud allavoolu). Sillal askeldab prügiauto, mille võimas sodiimur tõmbab sisse ka üksikud terveks jäänud klaaspudelid. Selle järel venib üle silla Saksamaa saadiku auto, lipp küljes, saadikul lips ees, uhke kübaraga naine kõrval ja mingi kiri näpus; pakun, et kuulutab selles sodiajamise pärast sõja.
Edasi linnamüür. Vallikraavis part ja üsna suured pardipojad. Seejärel uurime jõe ja kaljuseina vahelist aeda, kus kasvab kõike, kartulist ja peedist maisi ja viinamarjadeni.
Raudteesilla tagant hakkab tõusma paksu valget tossu. Et midagi on korrast ära, näitab see, et umbes viie minuti pärast näeme seda kustutavaid veejugasid. Siis hakkavad kostma aupaugud, iga 10 sekundi takka. Esimese korra järel mõtlen, et vast läks tulekahjus mõni tünn lõhki, aga paugutamine kestab umbes 20 minutit. Kaja tõttu ei saa aru, kust paugud tulevad, kuskil kahureid ei paista, suitsu ei tule. Seda umbes sadat pauku ei oska ma millegagi seletada ka, mingi aastaarv see ei ole (hea, et ei hakatud kõmmutama näiteks linna vanuse järgi, et aasta ja pauk, see oleks kestnud mitu tundi). Ema nendib, et tema tuleku auks on korraldatud nii tulekahi kui aupaugud.
Seejärel tiir endisel linnusel. Näeme ja kuuleme, kuidas jaapanlasel digikaamera maha kivi peale kukub (õnneks mitte üle ääre, ehkki erilist vahet ju ei ole), jääb ühte tükki, jaapanlane vaatab stoilise rahuga. Kiirvisiit kaljukoobastesse, sealt mööda järsakuäärt linna poole.
Kui linna sisse keerame, hakkavad kirikukellad koledasti lööma. Meenub, et umbes tund tagasi pidi algama ju rahvuspüha jumalateenistus, kus suurhertsog tänab jumalat, et ta teda järjekordse aasta on lasknud suurhertsogitada, ja vast Saksamaa suursaadik sinna sõitiski, et ka tema võiks tänada, et on saanud siin suursaadikutada. Siis märkame, et ühes kohas seisavad inimesed ja vahivad mööda tänavat kiriku poole, samas seisavad pidumundris politseinikud, näod rahva poole, ja nende selja tagant hakkab püssimeeste vahel tulema ülipidulikes riietes inimesi, kes astuvad pühalikul sammul mu esimese mulje järgi kõrvaloleva platsi õlletelgi poole, aga siiski mööduvad sellest. Iga püssimeestenelikut juhib medalitega ehitud ohvitser ja mitmes nelikus on paremalt teine sõjamees pruun. Samas ei suuda nelikud sammus käia, mõnes loeb üks rütmi. Osa rahvast läheb teises suunas, osa läheb kiriku teise ukse poole tagasi (arvan, et ju seal jäi veini üle), aga sealtki hakkab püssimeeste (ja ka -naiste) saatel tulema inimesi. Salkkond püssimehi koguneb ühe kohviku ette ja jääb sinna passima (arvan, et kui keegi kirikulistest soovib minna lossini otseteed, panevad neile täägid ette). Siis tuleb värvikirev seltskond, ilmselt Euroopa-välistel saadikutel on kästud tulla rahvarõivais (hiinlasel on pidulik kreemjas frentš). Tuleb ka üks roosa murumütsiga papp ja tema kõrval muldvana mutike, käterätitaoline nunnaloor peas; esiti mõtlen, et see on äkki ema Teresa, aga siis meenub, et ema Teresa on ju surnud. Ühel mehel on seljas dressipluus; imestan endamisi, et ohhoo! Eestis 61,4. kilomeetril oleva aleviku rahvarõivas ka esindatud! Korraks (kaks takti) mängib orkester, jääb siis vait (arvan, et läks kogemata vales helistikus ja nad hakkavad uuesti pihta, aga ei hakka).
Seejärel edasi linna poole ja näeme, et lossi ees on kõrgetest külalistest tekkinud saba, ilmselt kontrollitakse sisselaskmise eel pabereid. Lossi ees patseerib kaks püssimeest, täägid õieli, ja meiepoolne vahib kõiki inimesi jube kahtlustava pilguga. Küllap ta on aasta aega seda päeva oodanud ja peegli ees pilku harjutanud. Sabas võib vaadelda moodsaimat moodi paigalseisvana, üks daam näib olevat eeskuju võtnud Absolutely Fabulous'i sekretäri Bubble'i rõivastusest. Korra tuleb kohale üliuhkes mundris härrasmees, kõrge müts peas, mütsi ees R-täht, vaatab ka ise rahvast kauge, aga kahtlustava pilguga, ja läheb siis minema. Mitu kõrget tegelast räägib mobiiliga (vast midagi nagu "Arvake ära, kus ma olen!").
Linnas on kõik söömakohad peale hamburgeri"restoranide" kinni (nii erakordselt tühja Suurt uulitsat ei ole ma veel näinud), aga igal aknal on vürstiperekonna pilt. Oleks veel ühesugune, aga neid on mitu erinevat, laste arv ulatub nullist umbes viieni, koerte arv kuni kaheni (King Charles Cavalier spanjel ja West Highlandi terjer). Ema arvab, et see on ehe isikukultus. Mulle meenub Uncyclopedia tähelepanek, et siinmaal elavad maailma koledaimad inimesed, ja riigi esiperekond on üpris ilmekas näide.
Seejärel satume osava ajastuse tulemusel bussiga Kirikmäe otsa, euromajade vahele, kus valitseb veel suurem inimtühjus kui linnas nendel tänavatel, kus kõrged külalised ei kõndinud. Esimene inimene, kes vastu tuleb, on umbes kilomeetri pärast uue kunstimuuseumi ehitusplatsi ületav jooksja. Meie ees läheb üks vanahärra, aga talle tuleb ehitusplatsi tagumises otsas vastu keegi nagu töödejuhataja moodi inimene, kes autoaknast talle midagi kergelt sõimab (võimalik, et itaalia keeli) ja kätega vehib, mispeale vanamees pöörab ringi ja ka meie tuleme tuldud teed tagasi (mis tähendab parajat kiirustamist, et suure ringiga vajaliku bussi peale jõuda). Huvitav, mida ta arvates oleksime võinud ehitsplatsil teha? Kive lõhkuma hakata või? Ema on jube skeptiline, kui näib, et ka järgmine lühim tee bussipeatuseni viib üle ehitusplatsi; pean mitu korda kinnitama, et ma käin siit läbi kaks korda päevas ja siit tõesti tohib käia. (Uue kunstimuuseumi juures olin esimest korda ja linnaplaani järgi pidanuks pääsema selle tagant läbi ning vast oleksime ilusti pääsenudki, kui see paganama itaallane poleks sõimama tulnud. Platsil oli küll aed ümber, aga teede kohalt oli sõiduava ehk ühtlasi jalutusava lahti jäetud. Läbi parklahoonete ei tihka minna, need on püha tõttu ametlikult suletud.)
Aadu sild ja Vabaduse puiestee on jälle kinni, buss sõidab raudteejaamani veidi väiksema kaarega kui eelmistel nädalatel. Jaamast rongiga Arumägede südamesse W. linnakesse. Tee ja linnake on muljetavaldav, ehkki fotokast lõpevad kõik akud ja ka varupatareid on otsakorral. Ka selles linnakeses on rahu ja vaikus (arvatavasti on siinsedki elanikud naaberriikides ostlemas). Lossi torni tuulelipul istub, nokk laiali, musträstas ja trillerdab üle ümbruskonna. Lossis on ainus lahtiolev koht turismiteabepunkt, veel on seal hoovis kiltkivisillutis, vähemalt kaks muuseumi (kinni), vabaõhulava (kinni) ja pealetuult vanadekodu (uks tuulutamiseks lahti, vanainimesed hoovi peal laiali). Linnas on tore park, Eisenhoweri tänav ja vähemalt neli vabastajate/sõjakannatuste/rahvaühtsuse monumenti. Mäest vuristab motoriseeritud tooli taolise asjapuuga alla üks auväärses eas vanahärra. Jaama juures on mööbli- ja sisustuspood, kus kunstiesemete hinnaskaala alumine ots on 9,41 € (Buddha pronkspea) ja ülemine 3651 € (pronkskala). Muud põnevaimad sisustusesemed, mis tänavale paistavad, on lehmanahk, kipsist baleriinijalad (50% alla hinnatud ehk teine jalg tasuta) ja jalgpalliteemaline tugitool. Siis rongi peale ja tagasi (rongis mäluhäirega vagunisaatja, kes ei suuda meenutada, kes vaguni kümnest reisijast olid need kolm, kes tulid esimesest peatusest peale ja kelle pileteid ta on juba kontrollinud, ja et ta kontrollib meid teist korda täpselt siis, kui tahan pilti teha raudteeäärsest linnusest, mille avastasin kaardilt alles täna, olen ma ta peale suhteliselt tige). Linnas õnnestub Kõrgmetsa bussi peale sattuda ainult veerandtunnise ootamisega, ehkki on riigipüha.
Jaaniõhtuks vorst läätsekastmega (selle roa soojendamine tekitab rohkem sodi kui võiks arvata) ja juurikatega, üks kohalik vein (Elbing?) ja "Malev" algusest lõpuni.
Öösel kostab läbi lae ja seina võikaid karjeid.
22.6.06
N, 124. päev: paraad tuleb
Põhjalik koristamine jõuab hommikul edukalt lõpule. Pesu pesemisel teeb soe vesi õnneks sõrme terveks.
Kesklinna liiklus seisab juba teist päeva, see on vist rahvuslik eripära, kellelegi ei lähe korda, et inimesed raiskavad igaüks tööle- või kojusõidul liigse tunnikese. Pisiriigi mania grandiosa. Jõuan tööle kavandatust ligi pool tundi hiljem, sest kes oskas ette arvata, et sõjaväeparaadi tarvis (umbes neli soomusautot, nagu ma aru saan) pannakse kesklinn kinni kaks päeva varem (õigemini kahel kitsal sillal, millest kogu kesklinna liiklus üle käib, on kummalgi kahest sõidurajast üks kinni) ja buss teeb kesklinnas pika ekskursiooni, st seisab ummikutes mujal ja põhjalikumalt kui tavaliselt. Kirjutan äraolemise selgituseks really strange traffic arrangements. Mõistlikkus ja tõhusus on siinmaa liikluskorralduses ilmselt tundmatud mõisted. Isakeste seinasuurused pildid on veel puudu.
Tööl põhjalik tagasiside, kus otsapidi mainin ka Inglise XIX saj alguse tippkeemikute veidraid isiklikke suhteid. Pärastlõunaks on tõlkida 4 lk tekst, kus peaaegu iga sõna tuleb järgi uurida. See on vormi poolest pressiteade, iga lõigu lõpus lause "..., says X." Suudan leida sedavõrd sünonüüme, et kordamist vaja ei ole.
Poole viiest lennujaama (ema tuleb külla), sealt bussiaknast avanevaid vaateid seletades korterisse. Õhtul jalutuskäik korteri ümbruskonnas (4 km), Kõrgmetsa mäe otsas olevate eramute heakord jätab emale tugeva mulje.
Keskööst ilutulestik. Proovin seda pildistada (fotokal on olemas ilutulestiku pildistamise eriseadistus), aga et aparaat säritab ilutulestikku 4 sekundiga ja kellegi käed ei suuda nii kaua absoluutselt paigal püsida, isegi mitte aparaati seina vastu toetades, otsin välja binokli ja vaatan parem sellega. Ilmselt kantakse telekast üle, ühel naabril on aken lahti ja sealt rõkkab muusika (5 km kaugusele nii hästi ei kostaks – või, noh, kes teab). Ülespoole vaadates näen, et poolest kerest saati on veel aknast või rõdult väljas kahe ülemise korruse elanikud.
Ema mainib, et uhke värk, tema saabumise auks on ilutulestik. "Ja liiklus oli kaks päeva kinni," lisan.
Kesklinna liiklus seisab juba teist päeva, see on vist rahvuslik eripära, kellelegi ei lähe korda, et inimesed raiskavad igaüks tööle- või kojusõidul liigse tunnikese. Pisiriigi mania grandiosa. Jõuan tööle kavandatust ligi pool tundi hiljem, sest kes oskas ette arvata, et sõjaväeparaadi tarvis (umbes neli soomusautot, nagu ma aru saan) pannakse kesklinn kinni kaks päeva varem (õigemini kahel kitsal sillal, millest kogu kesklinna liiklus üle käib, on kummalgi kahest sõidurajast üks kinni) ja buss teeb kesklinnas pika ekskursiooni, st seisab ummikutes mujal ja põhjalikumalt kui tavaliselt. Kirjutan äraolemise selgituseks really strange traffic arrangements. Mõistlikkus ja tõhusus on siinmaa liikluskorralduses ilmselt tundmatud mõisted. Isakeste seinasuurused pildid on veel puudu.
Tööl põhjalik tagasiside, kus otsapidi mainin ka Inglise XIX saj alguse tippkeemikute veidraid isiklikke suhteid. Pärastlõunaks on tõlkida 4 lk tekst, kus peaaegu iga sõna tuleb järgi uurida. See on vormi poolest pressiteade, iga lõigu lõpus lause "..., says X." Suudan leida sedavõrd sünonüüme, et kordamist vaja ei ole.
Poole viiest lennujaama (ema tuleb külla), sealt bussiaknast avanevaid vaateid seletades korterisse. Õhtul jalutuskäik korteri ümbruskonnas (4 km), Kõrgmetsa mäe otsas olevate eramute heakord jätab emale tugeva mulje.
Keskööst ilutulestik. Proovin seda pildistada (fotokal on olemas ilutulestiku pildistamise eriseadistus), aga et aparaat säritab ilutulestikku 4 sekundiga ja kellegi käed ei suuda nii kaua absoluutselt paigal püsida, isegi mitte aparaati seina vastu toetades, otsin välja binokli ja vaatan parem sellega. Ilmselt kantakse telekast üle, ühel naabril on aken lahti ja sealt rõkkab muusika (5 km kaugusele nii hästi ei kostaks – või, noh, kes teab). Ülespoole vaadates näen, et poolest kerest saati on veel aknast või rõdult väljas kahe ülemise korruse elanikud.
Ema mainib, et uhke värk, tema saabumise auks on ilutulestik. "Ja liiklus oli kaks päeva kinni," lisan.
21.6.06
K, 123. päev: mina kaevasin ja tassisin
Pärast tööd käin postkontoris, mille saalis on piletimüügiaparaat. Nimelt sigineb münte kiiremini, kui neid kulutada jõuab. Tahan osta kaks viiest päevapileti komplekti, à 20 €. Selgub, et automaat ei võta 20-euroseid, käin poes ja saan sealt peenemat raha tagasi.
Teine katse. Seekord saan paberraha (viiese ja kümnese) masinasse, aga siis ilmneb, et automaadil on nn rahapajafunktsioon, sest kui hakkan ülejäänut müntides sisestama, kustuvad automaadil kirjad ja tagastuskolusse hakkab kolksuma peenraha nagu peavõit. Proovin mitu korda, aga ei midagi – kui sisestada automaati vähem kui kaks münti sekundis, siis ta lõpetab raha vastuvõtmise ja tagastab juba sisestatud raha (paberraha müntidena). Niisiis, kui teil on siinmaal akuutne mündipuudus, minge H. platsile postkontorisse ja toppige paberraha automaati ning paar münti pealekauba, saate oma raha müntides tagasi! Mul muutis müügiautomaat ligi 20 € 50-sendisteks, tasku oli nii raske, et püksid tahtsid jalast kukkuda; hea, et oli rihm peal.
Meenub, et ka jaamas on piletiautomaat, aga ükspäev see ei töötanud (õigemini on see tema põhiseisund, sest ma olen ainult üks kord näinud, kuidas see töötab). Kui igaks juhuks hakkan sinna siiski astuma (jala, sest liiklus on umbes), meenub, et samas maa all on ju bussipiletite putka. Saan vajalikud piletid sealt.
Aadu sillal on üks rada kinni, seal toimuvad ettevalmistused ilutulestikuks. Kohal on autotäis lõhkekraami, muid jubinaid on terve silla pikkus täis (loodetavasti ei taba neid oodata jäänud aja jooksul välk – nagu juhtus 1944. aasta suvel pommidega mineeritud Jõhvi lennuväljal, mille tagajärjel muutusid maandumisrajad songermaaks, vt Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules"); kiirendan sammu, ehkki mu selja taga jutustavad kaks eesti noort oma huvitavatest seiklustest siinmaal, hästi valjusti, nagu linnas, kus töötab mitusada eestlast, ei olekski kedagi, kes aru võiks saada.
Seejärel algab portugaallaste rõõmupidu. Nad on vist võitnud täpselt selle mängu, mida kuulutati ette kunagi ammu Simpsonites: which is the greatest soccer nation in the world, Mexico or Portugal? Simpsonites asi lahenduseni ei jõudnud, enne puhkesid Springfieldis rahutused, Homer hankis püstoli ja astus NRA liikmeks jne. Portugaallased tuututavad mööda tänavaid ringi (küll homme võib autoakude äri hästi minna, sest vast mõni aku ikka tühjaks tuututatakse), lehvitavad lippe, karjuvad ning segavad muul viisil liiklust ja inimesi. – Tegelikult on ju õudne, et Euroopa ühe riigi olevikku teatakse 21. sajandil peamiselt selle järgi, et seal mängitakse jalgpalli (mäng, kus 22 täiskasvanud meest ajab platsil taga 1 palli) ja süüakse kivikõvaks kuivatatud turska ning veel mõnikümmend aastat tagasi oli kirjaoskamatus sellisel tasemel, et tegutsesid elukutselised lehelugejad, kelle ametiks oli uudiste deklameerimine...
Õhtul põhjalik koristamine; telefonile kiirustades komistan kontorilävel ja piidast kinni kahmates löön sõrmenuki tugevasti vastu piidakanti ära, läheb paiste ja selle sõrmega on valus haarata.
Teine katse. Seekord saan paberraha (viiese ja kümnese) masinasse, aga siis ilmneb, et automaadil on nn rahapajafunktsioon, sest kui hakkan ülejäänut müntides sisestama, kustuvad automaadil kirjad ja tagastuskolusse hakkab kolksuma peenraha nagu peavõit. Proovin mitu korda, aga ei midagi – kui sisestada automaati vähem kui kaks münti sekundis, siis ta lõpetab raha vastuvõtmise ja tagastab juba sisestatud raha (paberraha müntidena). Niisiis, kui teil on siinmaal akuutne mündipuudus, minge H. platsile postkontorisse ja toppige paberraha automaati ning paar münti pealekauba, saate oma raha müntides tagasi! Mul muutis müügiautomaat ligi 20 € 50-sendisteks, tasku oli nii raske, et püksid tahtsid jalast kukkuda; hea, et oli rihm peal.
Meenub, et ka jaamas on piletiautomaat, aga ükspäev see ei töötanud (õigemini on see tema põhiseisund, sest ma olen ainult üks kord näinud, kuidas see töötab). Kui igaks juhuks hakkan sinna siiski astuma (jala, sest liiklus on umbes), meenub, et samas maa all on ju bussipiletite putka. Saan vajalikud piletid sealt.
Aadu sillal on üks rada kinni, seal toimuvad ettevalmistused ilutulestikuks. Kohal on autotäis lõhkekraami, muid jubinaid on terve silla pikkus täis (loodetavasti ei taba neid oodata jäänud aja jooksul välk – nagu juhtus 1944. aasta suvel pommidega mineeritud Jõhvi lennuväljal, mille tagajärjel muutusid maandumisrajad songermaaks, vt Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules"); kiirendan sammu, ehkki mu selja taga jutustavad kaks eesti noort oma huvitavatest seiklustest siinmaal, hästi valjusti, nagu linnas, kus töötab mitusada eestlast, ei olekski kedagi, kes aru võiks saada.
Seejärel algab portugaallaste rõõmupidu. Nad on vist võitnud täpselt selle mängu, mida kuulutati ette kunagi ammu Simpsonites: which is the greatest soccer nation in the world, Mexico or Portugal? Simpsonites asi lahenduseni ei jõudnud, enne puhkesid Springfieldis rahutused, Homer hankis püstoli ja astus NRA liikmeks jne. Portugaallased tuututavad mööda tänavaid ringi (küll homme võib autoakude äri hästi minna, sest vast mõni aku ikka tühjaks tuututatakse), lehvitavad lippe, karjuvad ning segavad muul viisil liiklust ja inimesi. – Tegelikult on ju õudne, et Euroopa ühe riigi olevikku teatakse 21. sajandil peamiselt selle järgi, et seal mängitakse jalgpalli (mäng, kus 22 täiskasvanud meest ajab platsil taga 1 palli) ja süüakse kivikõvaks kuivatatud turska ning veel mõnikümmend aastat tagasi oli kirjaoskamatus sellisel tasemel, et tegutsesid elukutselised lehelugejad, kelle ametiks oli uudiste deklameerimine...
Õhtul põhjalik koristamine; telefonile kiirustades komistan kontorilävel ja piidast kinni kahmates löön sõrmenuki tugevasti vastu piidakanti ära, läheb paiste ja selle sõrmega on valus haarata.
20.6.06
T, 122. päev: udu
Pean hommikul enne prantsuse keelt ilmtingimata korraks kontorist läbi minema, mistõttu pean minema hakkama pisut varem. Sissemagamise hirmuga ärkan esimest korda kell 4.45, ilmselt rõkkava linnulaulu peale (rõduuks on lahti). Päike ei ole veel tõusnud ja linnud, kes nüüd on päeval enamasti juba vait, laulavad nagu kopsud [ja õhukotid] võtavad.
Hommikul uhke udu, linna pool lahtub ära. Peatse paraadi puhuks on Vabaduse puiesteel iga posti otsas riigilipp.
Prantsuse keele õpetaja loeb üles, mis teemad esmaspäeval eksamile tulevad. Minevikku ei tule, aga iga poe kohta peab teadma nelja asja, mida seal müüakse. Märkan, et õpikupildil, mis kogu seda poekeserohkust kujutab, on kaks läbipääsu nii kitsad, et pildil olevad autod sealt läbi ei mahuks. Soomlane arvab, et küllap kunstnik oli suitsuputka ära unustanud ja ainus vaba koht pildil oli keset ristmikku. Veel arvab ta, et pisipoodide läbikammimiseks kulub kindlasti mitu tundi; lisan juurde, et pärast on taskus tagasisaadud münte küllap mitu kilo. Katsun meenutada, millal käisin viimati spetsiaalses leivapoes; kohta mäletan, aastat mitte. – Tunnis endas peame jälle kord jutustama, mida pildil kujutatud tegelased päeva jooksul teevad; hollandlane jutustab torulukksepast (plombier) ja leiab, et kuna tänapäeval veetorud enam pliist (plombe) ei ole, siis peaks ametinimetus olema õigupoolest näiteks PVC-ier. Veel arvab hollandlane, et kui Moulin Rouge on lõbustusasutus, oleks jahuveski moulin blanc.
Saan töödega teisipäeva õhtu kohta tavatult vara valmis, viieks. Postkontorisse Interneti püsiühendust hankima, üllatusena antakse ruuter ja kaablid kohe kaasa, lubatakse, et internetiühendus on valmis "tomorrow week", 28. juunil. Onu kirjutab karbi peale 28.06.06 ja turn on ning räägib juurde, et 28. skp pean ma kaablid ära ühendama ja ruuteri sisse lülitama ja then after work, you go home, it work.
Kott korterissse ja jalutuskäik poodi. Poolel poeteel kuulen, kuidas ühest punase tule taga seisvast uuest VW põrnikast kostab Saksa hümn – selge, jalgpall! Päeval märkasin, et Kirikmäel kohtumaja ehitusel oli ühe kraana otsas siinmaa lipp ja teise otsas, niipalju kui silm seletas, Saksamaa oma. Samas ei ole õhtul kuulda mööda tänavaid rõõmustavaid sakslasi nagu mõni päev tagasi.
Kaablikarbis on juhendid prantsuse, inglise, saksa ja portugali keeles. Inglise juhend oli naljaka keelega, mulle meeldib väga koht, et teenusepakkuja ei saa soovitada ühtki konkreetset modemimudelit, because of the waste collection available. — Ja kes veel ei tea, siis meenutatagu, et waste collection on täiesti olemas oskussõna ja tähendab prügi äravedu, muide...
Hommikul uhke udu, linna pool lahtub ära. Peatse paraadi puhuks on Vabaduse puiesteel iga posti otsas riigilipp.
Prantsuse keele õpetaja loeb üles, mis teemad esmaspäeval eksamile tulevad. Minevikku ei tule, aga iga poe kohta peab teadma nelja asja, mida seal müüakse. Märkan, et õpikupildil, mis kogu seda poekeserohkust kujutab, on kaks läbipääsu nii kitsad, et pildil olevad autod sealt läbi ei mahuks. Soomlane arvab, et küllap kunstnik oli suitsuputka ära unustanud ja ainus vaba koht pildil oli keset ristmikku. Veel arvab ta, et pisipoodide läbikammimiseks kulub kindlasti mitu tundi; lisan juurde, et pärast on taskus tagasisaadud münte küllap mitu kilo. Katsun meenutada, millal käisin viimati spetsiaalses leivapoes; kohta mäletan, aastat mitte. – Tunnis endas peame jälle kord jutustama, mida pildil kujutatud tegelased päeva jooksul teevad; hollandlane jutustab torulukksepast (plombier) ja leiab, et kuna tänapäeval veetorud enam pliist (plombe) ei ole, siis peaks ametinimetus olema õigupoolest näiteks PVC-ier. Veel arvab hollandlane, et kui Moulin Rouge on lõbustusasutus, oleks jahuveski moulin blanc.
Saan töödega teisipäeva õhtu kohta tavatult vara valmis, viieks. Postkontorisse Interneti püsiühendust hankima, üllatusena antakse ruuter ja kaablid kohe kaasa, lubatakse, et internetiühendus on valmis "tomorrow week", 28. juunil. Onu kirjutab karbi peale 28.06.06 ja turn on ning räägib juurde, et 28. skp pean ma kaablid ära ühendama ja ruuteri sisse lülitama ja then after work, you go home, it work.
Kott korterissse ja jalutuskäik poodi. Poolel poeteel kuulen, kuidas ühest punase tule taga seisvast uuest VW põrnikast kostab Saksa hümn – selge, jalgpall! Päeval märkasin, et Kirikmäel kohtumaja ehitusel oli ühe kraana otsas siinmaa lipp ja teise otsas, niipalju kui silm seletas, Saksamaa oma. Samas ei ole õhtul kuulda mööda tänavaid rõõmustavaid sakslasi nagu mõni päev tagasi.
Kaablikarbis on juhendid prantsuse, inglise, saksa ja portugali keeles. Inglise juhend oli naljaka keelega, mulle meeldib väga koht, et teenusepakkuja ei saa soovitada ühtki konkreetset modemimudelit, because of the waste collection available. — Ja kes veel ei tea, siis meenutatagu, et waste collection on täiesti olemas oskussõna ja tähendab prügi äravedu, muide...
19.6.06
E, 121. päev: neli vihma
Prantsuse keeles õpime, mida kõike prantsuse pisipoodidest osta saab (mitu tahvlitäit). Soomlane arvab, et neid kõiki kindlasti küsitakse eksamil. Õpetaja näitab karnist rääkides raietükkide asukohta enda peal.
Päeva jooksul 4 korda tugev vihm, vähemalt 3 korda äiksega, ühe korra näen silmanurgast, kuidas viltune sirge välgunool lööb metsa taha kuhugi Kõrgmetsa kanti. Hommikul päike (baromeeter oli lubanud vihma, aga mõtlesin, et teda ma juba tean), üheksast algab "polaaröö", läheb väga pimedaks, tuleb paras valing, pärastlõunal taas päike.
Proovin täita posti kodulehelt Interneti püsiühenduse taotlust, aga mitu korda annab veateate (aga milles viga on, seda ei ütle).
Õhtul poole kaheksa paiku Kirikmäe Prismast (sealt päikesepõletuse vastane kreem; jalad on kogu päeva koledasti kipitanud) Kõrgmäe poole sõites on Aadu sild jälle kinni, seekord on näha ka soomusautosid – selge, ongi paraadiproov! Nahkpükstega liikluspolitseinikke jätkub liiklust ümber suunama, aga tänava läbilaskevõimel on piir.
Õhtul tegelen prantsuse keele sõnade ülestähendamisega. Kuulan sinna juurde oma muusikasalvest igasugu lugusid ja jõuan lõpuks arusaamale, mis on lahti Jaan Tätte loominguga (täpsemalt sellest mu esimeses blogis, kus see on üheks läbivaks teemaks).
Päeva jooksul 4 korda tugev vihm, vähemalt 3 korda äiksega, ühe korra näen silmanurgast, kuidas viltune sirge välgunool lööb metsa taha kuhugi Kõrgmetsa kanti. Hommikul päike (baromeeter oli lubanud vihma, aga mõtlesin, et teda ma juba tean), üheksast algab "polaaröö", läheb väga pimedaks, tuleb paras valing, pärastlõunal taas päike.
Proovin täita posti kodulehelt Interneti püsiühenduse taotlust, aga mitu korda annab veateate (aga milles viga on, seda ei ütle).
Õhtul poole kaheksa paiku Kirikmäe Prismast (sealt päikesepõletuse vastane kreem; jalad on kogu päeva koledasti kipitanud) Kõrgmäe poole sõites on Aadu sild jälle kinni, seekord on näha ka soomusautosid – selge, ongi paraadiproov! Nahkpükstega liikluspolitseinikke jätkub liiklust ümber suunama, aga tänava läbilaskevõimel on piir.
Õhtul tegelen prantsuse keele sõnade ülestähendamisega. Kuulan sinna juurde oma muusikasalvest igasugu lugusid ja jõuan lõpuks arusaamale, mis on lahti Jaan Tätte loominguga (täpsemalt sellest mu esimeses blogis, kus see on üheks läbivaks teemaks).
18.6.06
P, 120. päev: lõõsk
Triigin hommiku läbi. Päeval kõnnin linna (algne plaan oli minna bussiga, aga ilmselt olin sõiduplaani vaadanud valesti, sest kogu selle pooletunnise marssimise jooksul ei läinud minust mööda ühtki bussi). Õues on rõdul 27 kraadi, raudteejaama juures 30, päike lõõskab, kõnnin varjupoolel ja täheldan, et D. maantee seitsmest autopoest on varjupoolel tervelt kuus, nendest viis margipoed; kaks ülejäänut on kasutatud autode poed. — Portugaallased on oma lipud akendest kohe eriti välja riputanud. Mu teada oli eilne mäng kõigest kuueteistkümnendikfinaal; kui selle võidust selline halleluuja tuli, siis mis saab edasi, vast nad võidavad veel mõne korra? Või rõõmustavad nad igaks juhuks juba ette ära, kui edaspidi peaks kehvasti minema?
Linnas uurin, millal väljuvad linnas keerutavad ekskursioonibussid (need sõidavad Kirikmäelt töömajast mööda, hea näidata), ja astun korraks sisse turistiteabepunkti, kus jällegi imestan, mida ma sealt otsin, sest seal jõllitab mind kaks klienditeenindajat (olen hetkel ainus klient), aga mingeid asju väljas ei ole, mida saaks ise uurida. Neid nähes ununeb ära, mida ma sinna otsima tulin; lahkun.
Linna vanimate jäänustega koobastes. Koobastes on pime, kaart on segane, meeste kemps ei tööta. Koobaste kaitseotstarbeline osa on ebatasase põrandaga, mis on kaetud libeda betooniga. Õnneks on koopad nii kõrged, et kogu aeg ei pea ette vaatama, et pead lakke ära ei lööks (vast kanti ehitamise ajajärgul kõrgeid sõdurimütse või püssi otsas pikki tääke, sest ega siis inimesed vanasti ise sama pikad olnud kui praegu). Suurte (aga hoolsasti võretatud) laskeavade tõttu on eesmises osas ka üsna soe. Tagapool, kuhu viib kitsas käik, millele liginedes kostab sealt jälle, kuidas läheneb vast kuulmispuudega itaallaste vägi, on jahe ja niiske ja hämar ja kitsas. Mõtlen, mida ma sinna ikka otsin, ei lähe. Siis käigustiku teisest otsast välja, vältides kitsaid keerdtreppe, mida koobastikus on rohkesti ja pikalt. Kokku jääb paras segane mulje.
Siis teen linna alamast osast pilti, polegi sinna päikselise ilmaga sattunud. Plaanis oli minna alla linnamüüri peale, aga sealt ära tulekuks peab ju jälle mitukümmend meetrit üles mäkke ronima, mis praeguse ilma puhul ei ole üldse tore.
Astun jaamani ja jaama bussipeatuses näen, kuidas sealt kaugeneb buss; sõiduplaanist näen, et järgmine läheb umbes 40 minuti pärast. Ega's midagi, viimased pool tunnikest astumist ja olengi korteris tagasi. Kokku kõndisin selle palavaga maha umbes 11½ km: jaamani 3, jaamast linna 2, poolteist linnas. Teen omale värskendava vanni, kasutades eile hangitud värskendavat vannivahtu, mis pudelist väljunult meenutab pigem sinist tinti. Õnneks ei määri (nagu juhtus ühe praeguse tuntud heliloojaga VI klassis, kui tal läks taskus pastakas katki).
Õhtul kerge äiksevihm, vikerkaar. Maja ette peatusesse on seisma jäänud 175. buss (mis siin peatub ainult pühapäeviti), mis paari tunni pärast slepis ära viiakse (lõõtsbuss, esiots tõstetakse äravedamisel üles nagu valesti pargitud autol).
Pärast vaatan dokumentaalfilmi Macht der Bilder algust. 1992. aastal, kui see üles võeti, oli Riefenstahl 90 aastat vana, aga imestamisväärselt kõbus ja elava mõtlemisega, eriti kaamera ees (filmis on ka muid, kõrvalt võetud võtteid ja nendel on ta pahuram kui vahetul küsitlemisel) ning kasutas vähem meiki kui 100-aastasena. Filmi päris alguses on juttu tema tantsukarjäärist, aga paraku ei suuda ma seda "plastikat" nähes naeru ohjeldada. Tänud Oskar Lutsule moderntantsu tõlgendamisel! Ja seejuures oli nooruke Riefenstahl oma ala tippude seas, mitte asjaarmastaja, kellest kirjutasid Luts ja Kitzberg.
Linnas uurin, millal väljuvad linnas keerutavad ekskursioonibussid (need sõidavad Kirikmäelt töömajast mööda, hea näidata), ja astun korraks sisse turistiteabepunkti, kus jällegi imestan, mida ma sealt otsin, sest seal jõllitab mind kaks klienditeenindajat (olen hetkel ainus klient), aga mingeid asju väljas ei ole, mida saaks ise uurida. Neid nähes ununeb ära, mida ma sinna otsima tulin; lahkun.
Linna vanimate jäänustega koobastes. Koobastes on pime, kaart on segane, meeste kemps ei tööta. Koobaste kaitseotstarbeline osa on ebatasase põrandaga, mis on kaetud libeda betooniga. Õnneks on koopad nii kõrged, et kogu aeg ei pea ette vaatama, et pead lakke ära ei lööks (vast kanti ehitamise ajajärgul kõrgeid sõdurimütse või püssi otsas pikki tääke, sest ega siis inimesed vanasti ise sama pikad olnud kui praegu). Suurte (aga hoolsasti võretatud) laskeavade tõttu on eesmises osas ka üsna soe. Tagapool, kuhu viib kitsas käik, millele liginedes kostab sealt jälle, kuidas läheneb vast kuulmispuudega itaallaste vägi, on jahe ja niiske ja hämar ja kitsas. Mõtlen, mida ma sinna ikka otsin, ei lähe. Siis käigustiku teisest otsast välja, vältides kitsaid keerdtreppe, mida koobastikus on rohkesti ja pikalt. Kokku jääb paras segane mulje.
Siis teen linna alamast osast pilti, polegi sinna päikselise ilmaga sattunud. Plaanis oli minna alla linnamüüri peale, aga sealt ära tulekuks peab ju jälle mitukümmend meetrit üles mäkke ronima, mis praeguse ilma puhul ei ole üldse tore.
Astun jaamani ja jaama bussipeatuses näen, kuidas sealt kaugeneb buss; sõiduplaanist näen, et järgmine läheb umbes 40 minuti pärast. Ega's midagi, viimased pool tunnikest astumist ja olengi korteris tagasi. Kokku kõndisin selle palavaga maha umbes 11½ km: jaamani 3, jaamast linna 2, poolteist linnas. Teen omale värskendava vanni, kasutades eile hangitud värskendavat vannivahtu, mis pudelist väljunult meenutab pigem sinist tinti. Õnneks ei määri (nagu juhtus ühe praeguse tuntud heliloojaga VI klassis, kui tal läks taskus pastakas katki).
Õhtul kerge äiksevihm, vikerkaar. Maja ette peatusesse on seisma jäänud 175. buss (mis siin peatub ainult pühapäeviti), mis paari tunni pärast slepis ära viiakse (lõõtsbuss, esiots tõstetakse äravedamisel üles nagu valesti pargitud autol).
Pärast vaatan dokumentaalfilmi Macht der Bilder algust. 1992. aastal, kui see üles võeti, oli Riefenstahl 90 aastat vana, aga imestamisväärselt kõbus ja elava mõtlemisega, eriti kaamera ees (filmis on ka muid, kõrvalt võetud võtteid ja nendel on ta pahuram kui vahetul küsitlemisel) ning kasutas vähem meiki kui 100-aastasena. Filmi päris alguses on juttu tema tantsukarjäärist, aga paraku ei suuda ma seda "plastikat" nähes naeru ohjeldada. Tänud Oskar Lutsule moderntantsu tõlgendamisel! Ja seejuures oli nooruke Riefenstahl oma ala tippude seas, mitte asjaarmastaja, kellest kirjutasid Luts ja Kitzberg.
17.6.06
L, 119. päev: suvi
Hommikul nagide kokku- ja seinapanek (püsivad seinas iminappadega; loodetavasti mind ei ole kohal, kui alla kukuvad, aga peamine, et ma ei ole puurinud kahhelkividesse auke, mis üürilepingus on eraldi karmilt ärakeeldud). Eemaldan WC-poti kohalt kunagise riiuli kandurlatid, see on kinnitatud sinna nii muistsel ajal, mil veel ei tuntud ristpeakruvisid; need on roostetanud ja nende väljakeeramine on omaette akrobaatika, sest ülemised kruvid on päris lae all. Mu arusaamise järgi on kandurlattidega riiulisüsteemi mõte hea (eile kohalikus ehitustarvete poes nägin, et seal oli selliste riiulite tarvikuid igat sorti, lati- ja riiulihaaval jaksaks kohale kanda ka), aga see konkreetne riiul on väga inetu ja ei sobi. Tuleb viia panipaika hoiule; ära visata ei saa, sest see riiul on üürilepingus paraku kirjas.
Edasi pisut tegelemist prantsuse keelega, siis bussi peale ja ostlema Kirikmäe "Prismasse" (sinna nii kaugele sellepärast, et sealt ukse alt tuleb buss mulle ukse alla). Sealsest reisibüroost piletid pika kaarega puhkusereisile (olin eile lennud ise välja otsinud). Poest endast igasugu tarvilikke asju nagu triikraud, põrandapesuhari, voodipesu, kaks patja, pahtlit (millega täita endisest riiulist jäänud augud) jne ning süüa.
Asjad korterisse ja uuesti poodi, seekord kohalikku ehitustarvete poodi, triiklauda ostma. Seal aga otsustan, miks ma peaks selle sealt ostma ning seda kohale tuues ja pärast kohalikku maksimarketisse minnes (olin unustanud ennist tekikoti jaoks teki suuruse mõõta) neli liigset kilomeetrit maha trampima, pigem ostan triiklaua maksimarketist. Ja tagatipuks ehitustarvete poes (mis nüüd on meeldivalt laienenud) triiklauda ei olnudki.
Minnes juhtus maja ees väikene ime: saan aru, kui mult prantsuse keeli teed küsitakse (kas majanumber on see, mis ta on).
Siis kahe raadiopoe kaudu maksimarketisse. Raadiopoes silmitsen telekaid, eks see aeg hakka tulema, et vaja see ka hankida, ja veendun, et siinmaal ei eksisteeri korralikke kõrvaklappe, vähemalt mitte pealinna raadiopoodides. (Kuulan muusikat kvaliteedi nimel kõrvaklappidega ja tahaks selliseid, mida ei pea parema heli kuulmiseks kätega vastu kõrvu suruma ja mida saaks mitu tundi niimoodi peas kanda, et kõrvad tulitama ei hakkaks. Kodus Tallinnas on ühed toredad nn mikihiireklapid (silueti järgi), mis on mind truisti teeninud viis aastat, aga nende polster on sodi täis läinud ja neid siia kohale vedada ei ole mõtet.)
Maksimarketist siis triiklaud ja muud nipet-näpet; kõnnin, laud kaenla all, korteri poole nagu vana surfar. Korteris märkan, et mu köögiaken on väljastpoolt must, ja pesen selle ära, samuti elutoa akna. Samuti saavad pestud kivipõrandad (pesuvesi ei olegi eriti must).
Õhtupoole möödub alt maanteed pidi mitu tuututavat autot. Ennist telekapoes tuli kõigist telekaist Portugali-Iraani jalgpall; tulemuste üsna värskeks teada saamiseks ei ole vaja muud, kui vaadata, mis lipud lehvivad tuututavatel autodel.
On tore suvepäev, pilvitu, sooja toredasti umbes 24 kraadi, ei ole liiga palav. Tunnen, kuidas poodide vahet kõndides päike peale hakkab. Õhtul tegelen kirjatööga (siinsed heietused ja prantsuse keele sõnad) rõdul, kuhu päike ei paista, aga tore on ikkagi (eriti kui naabrid hetkel ei suitseta). Liftišahti katusenurkadel käivad istumas varesed ja harakad, viimaseid isegi paarikaupa. Hoian fotokat käeulatuses. Pärast tuleb lehise otsa metstuvi, vahib sealt mind, teen ettevaatlikult pilti.
Edasi pisut tegelemist prantsuse keelega, siis bussi peale ja ostlema Kirikmäe "Prismasse" (sinna nii kaugele sellepärast, et sealt ukse alt tuleb buss mulle ukse alla). Sealsest reisibüroost piletid pika kaarega puhkusereisile (olin eile lennud ise välja otsinud). Poest endast igasugu tarvilikke asju nagu triikraud, põrandapesuhari, voodipesu, kaks patja, pahtlit (millega täita endisest riiulist jäänud augud) jne ning süüa.
Asjad korterisse ja uuesti poodi, seekord kohalikku ehitustarvete poodi, triiklauda ostma. Seal aga otsustan, miks ma peaks selle sealt ostma ning seda kohale tuues ja pärast kohalikku maksimarketisse minnes (olin unustanud ennist tekikoti jaoks teki suuruse mõõta) neli liigset kilomeetrit maha trampima, pigem ostan triiklaua maksimarketist. Ja tagatipuks ehitustarvete poes (mis nüüd on meeldivalt laienenud) triiklauda ei olnudki.
Minnes juhtus maja ees väikene ime: saan aru, kui mult prantsuse keeli teed küsitakse (kas majanumber on see, mis ta on).
Siis kahe raadiopoe kaudu maksimarketisse. Raadiopoes silmitsen telekaid, eks see aeg hakka tulema, et vaja see ka hankida, ja veendun, et siinmaal ei eksisteeri korralikke kõrvaklappe, vähemalt mitte pealinna raadiopoodides. (Kuulan muusikat kvaliteedi nimel kõrvaklappidega ja tahaks selliseid, mida ei pea parema heli kuulmiseks kätega vastu kõrvu suruma ja mida saaks mitu tundi niimoodi peas kanda, et kõrvad tulitama ei hakkaks. Kodus Tallinnas on ühed toredad nn mikihiireklapid (silueti järgi), mis on mind truisti teeninud viis aastat, aga nende polster on sodi täis läinud ja neid siia kohale vedada ei ole mõtet.)
Maksimarketist siis triiklaud ja muud nipet-näpet; kõnnin, laud kaenla all, korteri poole nagu vana surfar. Korteris märkan, et mu köögiaken on väljastpoolt must, ja pesen selle ära, samuti elutoa akna. Samuti saavad pestud kivipõrandad (pesuvesi ei olegi eriti must).
Õhtupoole möödub alt maanteed pidi mitu tuututavat autot. Ennist telekapoes tuli kõigist telekaist Portugali-Iraani jalgpall; tulemuste üsna värskeks teada saamiseks ei ole vaja muud, kui vaadata, mis lipud lehvivad tuututavatel autodel.
On tore suvepäev, pilvitu, sooja toredasti umbes 24 kraadi, ei ole liiga palav. Tunnen, kuidas poodide vahet kõndides päike peale hakkab. Õhtul tegelen kirjatööga (siinsed heietused ja prantsuse keele sõnad) rõdul, kuhu päike ei paista, aga tore on ikkagi (eriti kui naabrid hetkel ei suitseta). Liftišahti katusenurkadel käivad istumas varesed ja harakad, viimaseid isegi paarikaupa. Hoian fotokat käeulatuses. Pärast tuleb lehise otsa metstuvi, vahib sealt mind, teen ettevaatlikult pilti.
16.6.06
R, 118. päev: majatarbed
Alustan täna puhkusereisi piletite uurimist (lähen järgmine kord Eestisse paraja kaarega).
Õhtul Kõrgmetsa ehitustarvete poodi, vannituppa kaks seinalekleebitavat nagi, peale selle laualamp ja IrDA/USB-pulk (töötab mõlemat pidi, tõmbasin mobiilist sinna kogunenud pildid ära). Nimelt hakkab mu ema mulle külla tulema ja korter on paiguti väga lage (eriti lage on elutuba, kus praegu on täpselt kaks eset: telefon, mis nüüd juba töötab, ja nurgas tolmuimeja, mis seisab seal sellepärast, et juhe ulatab sealt igale poole, pole vaja teise stepslisse tõstmas käia).
Õhtul Kõrgmetsa ehitustarvete poodi, vannituppa kaks seinalekleebitavat nagi, peale selle laualamp ja IrDA/USB-pulk (töötab mõlemat pidi, tõmbasin mobiilist sinna kogunenud pildid ära). Nimelt hakkab mu ema mulle külla tulema ja korter on paiguti väga lage (eriti lage on elutuba, kus praegu on täpselt kaks eset: telefon, mis nüüd juba töötab, ja nurgas tolmuimeja, mis seisab seal sellepärast, et juhe ulatab sealt igale poole, pole vaja teise stepslisse tõstmas käia).
15.6.06
N, 117. päev: telefon
Jäme äiksevihm, akna taga saare oksal istub metstuvi ja kannatab. Pärast tõuseb jõest auru, akna taga lehise otsas käib sulgi puhastamas väga märg harakas (ja nühib pead vastu tüve).
Käib telefonimontöör, pusib telefonistepslis midagi, käib pool tundi kuskil "all" midagi tegemas, pärast telefon töötab. Seega on kadunud kõik takistused Interneti teelt... see on plaanis järgmiseks.
Buss sõidab Kirikmäel õigest peatusest mööda; kõmbin umbes kolmveerandi kilomeetri kauguselt tagasi. Möödun mäe servas olevatest vanaldastest majadest ja näen imestuseks, et nende vahel on rohumaalapid, kus ühel söövad haned ja teisel lambad. Kaugus töökoha majani on täpselt 300 meetrit ja teist umbes samapalju on üle JFK avenüü Euroopa Parlamendi majani. Täielik linna ja maa ühtesulandumine!
Jõuan tööle kell 10.12, mis on suhteliselt hästi, sest montöör pidi tulema ajavahemikus 8.30–11.30 ja hea, et ta tuli kohe hommikul, isegi kui mind oli kenasti ära lubatud. Päeval tegelen muu töö kõrvalt üsna orwelliliku tegevusega ehk vanade dokumentide ümbertegemisega (on edaspidi näidisdokumentideks, sellepärast) ning seal võib seega tähte närida ja keeleilu taga nõuda.
Sööklas jube kogus midagi köögiviljahautisega hirsipudru moodi asja. Vahepeal on tunne, et see käib isegi üle minu söömisvõimete, tuleb tempot maha võtta.
Kooli uulitsa mõrv näib olevat ajalehes kuum teema, mis parata, kui siinmaal satutakse rahvaarvu ja turvalise elukorralduse tõttu taolisel ebaloomulikul kombel teise ilma üpris harva.
Majas on "minu" panga aktsionäride koosolek. +1-korruse koridoris passib kaks turvameest, kes minu poole lausa hüppavad, kui töölt lahkudes kemmergu poole suundun, ehkki nad ei küsi, kuhu lähen või mis mul kotis on. Pärast väljudes näen, et õues maja ees on üks väga läikiv must limusiin ja seda valvavad kaks sandarmimütsidega politseinikku, kahjuks numbrit ei näe. Ju selle tähtis peremees oli samal ajal saalis.
Kirikmäe "Prismast" õhkmadrats ja öölamp (komplektis kaks klaasi, küllap selleks, et karp oleks veel raskem). Tagasiteel on sõidurada kinni ja buss sõidab Kirikmäe põhjaservalt ringi; seal on põllud!
Käib telefonimontöör, pusib telefonistepslis midagi, käib pool tundi kuskil "all" midagi tegemas, pärast telefon töötab. Seega on kadunud kõik takistused Interneti teelt... see on plaanis järgmiseks.
Buss sõidab Kirikmäel õigest peatusest mööda; kõmbin umbes kolmveerandi kilomeetri kauguselt tagasi. Möödun mäe servas olevatest vanaldastest majadest ja näen imestuseks, et nende vahel on rohumaalapid, kus ühel söövad haned ja teisel lambad. Kaugus töökoha majani on täpselt 300 meetrit ja teist umbes samapalju on üle JFK avenüü Euroopa Parlamendi majani. Täielik linna ja maa ühtesulandumine!
Jõuan tööle kell 10.12, mis on suhteliselt hästi, sest montöör pidi tulema ajavahemikus 8.30–11.30 ja hea, et ta tuli kohe hommikul, isegi kui mind oli kenasti ära lubatud. Päeval tegelen muu töö kõrvalt üsna orwelliliku tegevusega ehk vanade dokumentide ümbertegemisega (on edaspidi näidisdokumentideks, sellepärast) ning seal võib seega tähte närida ja keeleilu taga nõuda.
Sööklas jube kogus midagi köögiviljahautisega hirsipudru moodi asja. Vahepeal on tunne, et see käib isegi üle minu söömisvõimete, tuleb tempot maha võtta.
Kooli uulitsa mõrv näib olevat ajalehes kuum teema, mis parata, kui siinmaal satutakse rahvaarvu ja turvalise elukorralduse tõttu taolisel ebaloomulikul kombel teise ilma üpris harva.
Majas on "minu" panga aktsionäride koosolek. +1-korruse koridoris passib kaks turvameest, kes minu poole lausa hüppavad, kui töölt lahkudes kemmergu poole suundun, ehkki nad ei küsi, kuhu lähen või mis mul kotis on. Pärast väljudes näen, et õues maja ees on üks väga läikiv must limusiin ja seda valvavad kaks sandarmimütsidega politseinikku, kahjuks numbrit ei näe. Ju selle tähtis peremees oli samal ajal saalis.
Kirikmäe "Prismast" õhkmadrats ja öölamp (komplektis kaks klaasi, küllap selleks, et karp oleks veel raskem). Tagasiteel on sõidurada kinni ja buss sõidab Kirikmäe põhjaservalt ringi; seal on põllud!
14.6.06
K, 116. päev: leitsak
Postkontor (Saksa iidsete filmilööklaulude kogumik ning Leni Riefenstahli Olympia koos portreefilmiga Macht der Bilder).
Jube leitsak, juba hommikul kaheksast 26 kraadi. Tööl on sees tunduvalt jahedam kui õues, ka minu kambris. Proovin toa teises otsas olevat ventilaatorit: kui see töötab, on kõik tore ja jahe, aga kui seisma jääb, on uuesti hetkega palav.
Otsin üle kohaliku päevalehe koduka ja uurin, mis siis eile silla peal või all juhtus. Ei saa teada midagi peale selle, et Kõrgmetsas Kooli uulitsas pussitas naine sõbra surnuks ja et ööl vastu eilset ajas politsei kesklinnas kihutavat autovarast taga, nii et kaks politseinikku sai viga.
Tõlgin kuulutust, kus otsitakse üliinimest. Nõuded kõlavad nagu hiina keel ja neid on neli tihedat lehekülge.
Küsin tõlkeosakonna juhatajalt, mismoodi peab talitama, kui jään homme telefonimontööri pärast kuni kolm ja pool tundi hiljaks. Seletab ja lubab.
Täna töökoosolek toimub. Teemaks on pataka ühe asutuse alusdokumentide sõnastuse ühtlustamine ja lihvimine. Esile kerkib selliseid lahkarvamusi nagu kas arutelu saab lugeda (minuarust miks mitte, kui see on kirjas, aga ülejäänud nii ei arva ja jääb nii, et mainitakse arutelu kokkuvõtte lugemist), mis vahe on ohutusel ja turvalisusel (ohutus on passiivne, turvalisus aktiivne, tean öelda, sest töötasin kunagi kohas, kus neil mõistetel tehti ranget vahet) ning miks öeldakse meetmeid võtma (sest tehissõna meede 1941. a leiutanud Johannes Aavik tahtis nii, tean öelda, sest olen lugenud Henn Saari "Keeleminutite" kogumikku "Keelehääling", kus on sellest kaks lehekülge). Varasemast on teada, et ainult 2/3 meist arvab, et infoleht on koht, millel on teave peal (infolehel), mitte sees (infolehes), aga see küsimus lahendub ootamatult kähku ehk siis vähemus annab järele.
Tundub, et vaidlusi kiirendab asjaolu, et ülejäänud eesti kolleegide majatiib on nagu saun, see on kindlalt kogu maja kuumim koht, kliimaseade siin ilmselt ei tööta ja aknaid hoitakse ka lahti, et soe saaks ikka tuppa tulla, ning ventilaatorid seisavad nurgas puutumata. Kui järgi mõelda, eks siis sinnakanti olegi pandud rohkesti saunarahvaste esindajaid. Hea, et olen seekord koosolekuks ette valmistunud, sest sellise temperatuuri juures minu mõte lihtsalt enam ei tööta; veel natuke, ning ajud sulavad üles ja voolavad nina kaudu välja.
Linnast uus kuukaart; kohalikus maksimarketis.
Plaate kuulates selgub, et seal on mitu lugu sama kui Mart Sandri hiljutisel plaadil, aga kui hakkan võrdlema, siis viimatimainitu siiski alla ei jää (saksa häälduse vajakajäämisi korvab parem orkester ja stereo). Oli ikka muusika vanasti! Ja olid ikka filmid, kui tegelaste jaoks oli täiesti loomulik ühtäkki laulma puhkeda! Ja igas filmis mitu korda!
Õhtu lõpuks valitud katkendeid Olympia-st.
Jube leitsak, juba hommikul kaheksast 26 kraadi. Tööl on sees tunduvalt jahedam kui õues, ka minu kambris. Proovin toa teises otsas olevat ventilaatorit: kui see töötab, on kõik tore ja jahe, aga kui seisma jääb, on uuesti hetkega palav.
Otsin üle kohaliku päevalehe koduka ja uurin, mis siis eile silla peal või all juhtus. Ei saa teada midagi peale selle, et Kõrgmetsas Kooli uulitsas pussitas naine sõbra surnuks ja et ööl vastu eilset ajas politsei kesklinnas kihutavat autovarast taga, nii et kaks politseinikku sai viga.
Tõlgin kuulutust, kus otsitakse üliinimest. Nõuded kõlavad nagu hiina keel ja neid on neli tihedat lehekülge.
Küsin tõlkeosakonna juhatajalt, mismoodi peab talitama, kui jään homme telefonimontööri pärast kuni kolm ja pool tundi hiljaks. Seletab ja lubab.
Täna töökoosolek toimub. Teemaks on pataka ühe asutuse alusdokumentide sõnastuse ühtlustamine ja lihvimine. Esile kerkib selliseid lahkarvamusi nagu kas arutelu saab lugeda (minuarust miks mitte, kui see on kirjas, aga ülejäänud nii ei arva ja jääb nii, et mainitakse arutelu kokkuvõtte lugemist), mis vahe on ohutusel ja turvalisusel (ohutus on passiivne, turvalisus aktiivne, tean öelda, sest töötasin kunagi kohas, kus neil mõistetel tehti ranget vahet) ning miks öeldakse meetmeid võtma (sest tehissõna meede 1941. a leiutanud Johannes Aavik tahtis nii, tean öelda, sest olen lugenud Henn Saari "Keeleminutite" kogumikku "Keelehääling", kus on sellest kaks lehekülge). Varasemast on teada, et ainult 2/3 meist arvab, et infoleht on koht, millel on teave peal (infolehel), mitte sees (infolehes), aga see küsimus lahendub ootamatult kähku ehk siis vähemus annab järele.
Tundub, et vaidlusi kiirendab asjaolu, et ülejäänud eesti kolleegide majatiib on nagu saun, see on kindlalt kogu maja kuumim koht, kliimaseade siin ilmselt ei tööta ja aknaid hoitakse ka lahti, et soe saaks ikka tuppa tulla, ning ventilaatorid seisavad nurgas puutumata. Kui järgi mõelda, eks siis sinnakanti olegi pandud rohkesti saunarahvaste esindajaid. Hea, et olen seekord koosolekuks ette valmistunud, sest sellise temperatuuri juures minu mõte lihtsalt enam ei tööta; veel natuke, ning ajud sulavad üles ja voolavad nina kaudu välja.
Linnast uus kuukaart; kohalikus maksimarketis.
Plaate kuulates selgub, et seal on mitu lugu sama kui Mart Sandri hiljutisel plaadil, aga kui hakkan võrdlema, siis viimatimainitu siiski alla ei jää (saksa häälduse vajakajäämisi korvab parem orkester ja stereo). Oli ikka muusika vanasti! Ja olid ikka filmid, kui tegelaste jaoks oli täiesti loomulik ühtäkki laulma puhkeda! Ja igas filmis mitu korda!
Õhtu lõpuks valitud katkendeid Olympia-st.
13.6.06
T, 115. päev: koosolekud
Hommikul üritan käia postkontoris. Selle vastas olevale bussipeatusele liginedes näen, et eemalt tuleb minu buss, millega täpselt õigeks ajaks tööle jõuab, seega kui käiksin postkontoris, siis peaksin ootama järgmist bussi ja jääksin hiljaks. Seega spurdin bussi peale ja postkontoris käimise asemel on seljataga värskendav ligi 2 km pikkune hommikune jalutuskäik.
Tõlkijate koosolek, teemaks asutuse tulevik (isegi protokollitakse). Ei saa aru, miks just mina 13 kohalekutsutud tõlkija seas olen. Möödaminnes mainitakse, et tulevikus võib-olla kolitakse osa ametikaaslasi teise majja paar kilomeetrit eemal (ja tervislikuks kulgemiseks pidavat antama tööjalgrattad); äkki siis see seltskond kolitaksegi? Aga elame-näeme. Satun istuma rea otsa peale ja kui keegi ei taha pärast juhataja ettekande lõppu küsimusi esitada, ütleb juhataja, et hakkame inimesi järjest läbi küsima, ning alustab minust. Kuigi mul küsimusi ei ole (kibelen minema, sest tunni aja pärast on ühe veel lõpetamata töö tähtaeg), pakun, et oleksin huvitatud, kui kvaliteedijuht teeks ettekande uuest kvaliteedisüsteemist (mis võimalust koosolekul välja pakuti). Kostab heakskiitvat mõminat ja veel mitu ütleb, et nad tahaksid seda ka kuulata. Ja sellega saabki koosolek läbi.
Pärastlõunal on eesti rühma töökoosolek, kus kõik osalised tõdevad, et neil on koosolek ette valmistamata, ja lükkame koosoleku edasi homsele.
Õhtul on kesklinnas suur Aadu sild kinni, sellel ja selle juures on mitukümmend tuletõrje- ja politseiautot, liiklus suunatakse mitu kilomeetrit ringi, buss jätab hulga peatusi vahele. Ei tea, mis on juhtunud. Ei tahaks hästi uskuda, et õhtuse tipptunni ajal oleks peagi toimuva paraadi proov.
Õhtul õues kümnest veel 25 kraadi. Rõduuks on lahti ja kuulen, kuidas all jõe ääres laulab ööbik.
Tõlkijate koosolek, teemaks asutuse tulevik (isegi protokollitakse). Ei saa aru, miks just mina 13 kohalekutsutud tõlkija seas olen. Möödaminnes mainitakse, et tulevikus võib-olla kolitakse osa ametikaaslasi teise majja paar kilomeetrit eemal (ja tervislikuks kulgemiseks pidavat antama tööjalgrattad); äkki siis see seltskond kolitaksegi? Aga elame-näeme. Satun istuma rea otsa peale ja kui keegi ei taha pärast juhataja ettekande lõppu küsimusi esitada, ütleb juhataja, et hakkame inimesi järjest läbi küsima, ning alustab minust. Kuigi mul küsimusi ei ole (kibelen minema, sest tunni aja pärast on ühe veel lõpetamata töö tähtaeg), pakun, et oleksin huvitatud, kui kvaliteedijuht teeks ettekande uuest kvaliteedisüsteemist (mis võimalust koosolekul välja pakuti). Kostab heakskiitvat mõminat ja veel mitu ütleb, et nad tahaksid seda ka kuulata. Ja sellega saabki koosolek läbi.
Pärastlõunal on eesti rühma töökoosolek, kus kõik osalised tõdevad, et neil on koosolek ette valmistamata, ja lükkame koosoleku edasi homsele.
Õhtul on kesklinnas suur Aadu sild kinni, sellel ja selle juures on mitukümmend tuletõrje- ja politseiautot, liiklus suunatakse mitu kilomeetrit ringi, buss jätab hulga peatusi vahele. Ei tea, mis on juhtunud. Ei tahaks hästi uskuda, et õhtuse tipptunni ajal oleks peagi toimuva paraadi proov.
Õhtul õues kümnest veel 25 kraadi. Rõduuks on lahti ja kuulen, kuidas all jõe ääres laulab ööbik.
12.6.06
E, 114. päev: kirjutajad
Hommikul on tegu ärkamisega, nagu ikka esimesel tööpäeval pärast puhkust.
Prantsuse keeles õpime minevikku. See on raske. Ning ka see kursus jõuab Jacques Prévert'i luuletuseni.
Nädalaga on tulnud tohutu ports töömeile. Ilmselt et suvi hakkab tulema, on muud tööd natuke vähem kui muidu ja inimestel on aega koostada pikki sisedokumente. Näiteks ühes küsitakse, et kirjutage neli asutust, kellele eriti soovite tõlkida, eelistuse järjekorras; tore lugu, kui neid asutusi on umbes kakskümmend viis, kellest mu silma alt on läbi käinud ainult kümmekond. Üks asi on, mis meeldib; teine asi, mis on huvitav; ja kolmas asi, kus oleks minu teadmistest rohkem kasu kui kellegi teise (näiteks tehnika). Teen põhjaliku tabeli ja vaen kõik läbi. No ja tulemus on just see, mida arvata: need, mida seni olen teinud kõige rohkem, ongi nimestiku tipus.
On tulnud ka kaks numbrit direktori ringkirja, mis meenutab personaalajakirja. Meenub enda samalaadne ettevõtmine ligi kaks aastakümmet tagasi, kui üllitasin nelja aastaga 16 numbrit trükiarvuga kuni 10 ja mahuga kuni 24 lk. Nii et võiksin jagada kogemusi...
Postiga tuleb kiri siinmaa rahvastikuregistrist, kus kirjas siinmaa isikukood. Samuti tuleb teade, et 15.6. hommikul tuleb telefonimontöör uurima, miks mu telefon ei tööta (ma saatsin enne puhkust millalgi meiliga teate, et telefon ei tööta, mida teha; ja näe, meili siinmaal vahel ikka loetakse).
Prantsuse keeles õpime minevikku. See on raske. Ning ka see kursus jõuab Jacques Prévert'i luuletuseni.
Nädalaga on tulnud tohutu ports töömeile. Ilmselt et suvi hakkab tulema, on muud tööd natuke vähem kui muidu ja inimestel on aega koostada pikki sisedokumente. Näiteks ühes küsitakse, et kirjutage neli asutust, kellele eriti soovite tõlkida, eelistuse järjekorras; tore lugu, kui neid asutusi on umbes kakskümmend viis, kellest mu silma alt on läbi käinud ainult kümmekond. Üks asi on, mis meeldib; teine asi, mis on huvitav; ja kolmas asi, kus oleks minu teadmistest rohkem kasu kui kellegi teise (näiteks tehnika). Teen põhjaliku tabeli ja vaen kõik läbi. No ja tulemus on just see, mida arvata: need, mida seni olen teinud kõige rohkem, ongi nimestiku tipus.
On tulnud ka kaks numbrit direktori ringkirja, mis meenutab personaalajakirja. Meenub enda samalaadne ettevõtmine ligi kaks aastakümmet tagasi, kui üllitasin nelja aastaga 16 numbrit trükiarvuga kuni 10 ja mahuga kuni 24 lk. Nii et võiksin jagada kogemusi...
Postiga tuleb kiri siinmaa rahvastikuregistrist, kus kirjas siinmaa isikukood. Samuti tuleb teade, et 15.6. hommikul tuleb telefonimontöör uurima, miks mu telefon ei tööta (ma saatsin enne puhkust millalgi meiliga teate, et telefon ei tööta, mida teha; ja näe, meili siinmaal vahel ikka loetakse).
11.6.06
P: rännuteed
Üles Eesti kella järgi veerand viis, 4.50 taksosse, 5.00 lennujaamas, lennuk 6.55.
Turvakontrollis (kus seekord minu seekordsete pükste nööp ei pane magnetit kisama) tuleb minu järel mees, kelle kotist leitakse kolm metallist 40 cm pikka teravatipulist lipuvarrast koos lippudega. Mees selgitab turvaonule, et tal on need alati kaasas olnud ja alati on lubatud. Ma kahtlen selles väga, meenutades, kuidas jaanuaris võttis Tallinna lennujaama turvatädi ära mu hambaarstipintsetid, väites, et neid ei tohi lennukisse võtta. Kui juba pintsetid on keelatud, siis peaks keelama ka kõik pastakad ja pliiatsid, sest ka pliiatsiga saaks inimese ära tappa (vt filmi Natural Born Killers DVD-l filmist välja jäetud kohtusaali stseen).
Lennukis istub minu selja taga ameerika-eesti segapere, kahe lapsega, nendest tugevamate jäsemetega jõnglane minu selja taga. Tema aktiivset tegevust enda ees oleva istme kolkimisel on iga keharakuga tunda kõik see kaks ja pool tundi järjest. Õnnis vaikusehetk saabub ainult umbes pooleks minutiks, kui oma tooli seljatoe äkki alla lasen, aga ainult viivuks. Algul nad kisavad ka, aga siis väsib noorem ja mahedahäälsem ära. Ega vanemad neid keela, eriti ameeriklasest isa, kes räägib sellise häälega, mida võiks kuuldavale tuua Clinton surivoodil.
Aga ilm on selge, nähtavus on umbes 150 km, nii et ma kougin fotoka välja kohe, kui turvavööde tuluke ära kustub (lennuk on siis umbes Risti kohal). Nõnda saab pildile kogu Muhumaa ja mitu vaadet Saaremaast (mida peab vine leevendamiseks küll väheke töötlema).
Mere kagusopis on tihe pilvekate, aga mujal mitte. Lennuk jõuab Saksamaa kohale üle Poola nuka. Näen kunagist Stettinit (nagu nüüd tean: mul oli Saksamaa kaart kaasas, aga olin selle paraku jätnud valesse kotti, mis oli lennuki kõhus), Berliinist läheb lennuk vasakult mööda. Kiirteed on 10–11 km kõrguselt palju paremini näha kui raudteed, st kaardi abil oleks orienteerumine lihtne. Kui lennuk juba vähe madalamale tuleb, on kenasti näha lauged Rhöni mäed (kunagine suur purilennukeskus). Enne FRA-d tiirutab lennuk natuke (täistiir mööda nelinurka) ja siis teeb umbes 1 km kõrgusel haagi üle Mainzi (näen, kuidas Main Reini suubub) ja maandub lääne poolt (aga sellest pilte ei ole, sest elektroonikaseadmete kasutamist keelav turvavöötuluke juba põleb).
FRA-lennujaamas viib terminali buss, mis sõidab hea hulga maad. Minu kõrval seisab üks noorpaar, kes ilmselt peab Lufthansa lennukiga kuhugi edasi lendama, ja nad kilkavad iga LH lennuki peale: "Näe, Lufthansa lennuk!" – justnagu neid oleks Saksamaa suurimal lennuväljal korraga ainult üks või kaks; õnneks nad vaatavad välja sellelt poolt, kus on LH lennukeid vähem.
Põnev on see, et FRA-lennujaama pahempidise ehituse tõttu pean tolli läbima kaks korda (kotita ja kotiga) ning põhimõtteliselt on seal võimalik kottide järele minna suvalisel inimesel tänavalt.
Rongijaama jõuan lennukilt umbes kolmveerand tunniga (seal hulgas on aeg, mis veetsin lennukiraamatute poes, kus paraku tuli tõdeda, et mul puuduvad täielikult kandevõimalused, sest kott on viimase võimaluseni suveriideid täis kiilutud) ja on tore, et ma olin broneerinud rongikoha poolteist, mitte pool tundi hiljem väljuvale rongile. Jaamas on olemas wifi (samuti 8 €/tund... Tln lennujaamas on 10 kr/ööpäev... ehk umbes 300 korda vähem).
Rongis veab, sest koht on akna all, näoga sõidusuunas ja paremal pool (raudtee läheb Reini vasakul kaldal), näen jõge ja jõemaastikku, seekord on kaart näpus; Lorelei kalju näen ära. – Kuuldavasti nimetatud Saksa sõjaväes üht arusaamatu mögina taolist rooga "Loreleiks" – eks Heine luuletus algas sõnadega "Ich weiß nicht, was soll es bedeuten..."
Koblenzist edasi viib suure trammi taoline väikerong, nn piirkondlik ekspress, kus on õnneks kliimaseade. Istun vasakule poole, pool teed on ilusad jõevaated. Ühel vahekäigu istub kitarriga ja lilleliste pükstega härrasmees, kes pooleteisttunnisest rongisõidust umbes tunni ajab habet (masinaga) ja teeb maniküüri.
Saksamaal lehvib jalgpalli pärast igal pool rohkesti lippe, inimesed vist ei ole õige mitme aastakümne jooksul akendest lippe välja riputanud (Mainzis elab lipu järgi üks türklane ka). Täheldan jalutuskäigul sihtjaamast elamiseni, et vahepeal elab suhteliselt palju portugaallasi.
Õhtul kuulan "Maleva" DVD-lt tegijate kommentaare. Arvutit käima pannes leian, et magamistoas on akna all kaks wifi-võrku, ilmselt naabrite omad, millele kahtlemata ei ole viisakas end jänesena külge haakida.
Turvakontrollis (kus seekord minu seekordsete pükste nööp ei pane magnetit kisama) tuleb minu järel mees, kelle kotist leitakse kolm metallist 40 cm pikka teravatipulist lipuvarrast koos lippudega. Mees selgitab turvaonule, et tal on need alati kaasas olnud ja alati on lubatud. Ma kahtlen selles väga, meenutades, kuidas jaanuaris võttis Tallinna lennujaama turvatädi ära mu hambaarstipintsetid, väites, et neid ei tohi lennukisse võtta. Kui juba pintsetid on keelatud, siis peaks keelama ka kõik pastakad ja pliiatsid, sest ka pliiatsiga saaks inimese ära tappa (vt filmi Natural Born Killers DVD-l filmist välja jäetud kohtusaali stseen).
Lennukis istub minu selja taga ameerika-eesti segapere, kahe lapsega, nendest tugevamate jäsemetega jõnglane minu selja taga. Tema aktiivset tegevust enda ees oleva istme kolkimisel on iga keharakuga tunda kõik see kaks ja pool tundi järjest. Õnnis vaikusehetk saabub ainult umbes pooleks minutiks, kui oma tooli seljatoe äkki alla lasen, aga ainult viivuks. Algul nad kisavad ka, aga siis väsib noorem ja mahedahäälsem ära. Ega vanemad neid keela, eriti ameeriklasest isa, kes räägib sellise häälega, mida võiks kuuldavale tuua Clinton surivoodil.
Aga ilm on selge, nähtavus on umbes 150 km, nii et ma kougin fotoka välja kohe, kui turvavööde tuluke ära kustub (lennuk on siis umbes Risti kohal). Nõnda saab pildile kogu Muhumaa ja mitu vaadet Saaremaast (mida peab vine leevendamiseks küll väheke töötlema).
Mere kagusopis on tihe pilvekate, aga mujal mitte. Lennuk jõuab Saksamaa kohale üle Poola nuka. Näen kunagist Stettinit (nagu nüüd tean: mul oli Saksamaa kaart kaasas, aga olin selle paraku jätnud valesse kotti, mis oli lennuki kõhus), Berliinist läheb lennuk vasakult mööda. Kiirteed on 10–11 km kõrguselt palju paremini näha kui raudteed, st kaardi abil oleks orienteerumine lihtne. Kui lennuk juba vähe madalamale tuleb, on kenasti näha lauged Rhöni mäed (kunagine suur purilennukeskus). Enne FRA-d tiirutab lennuk natuke (täistiir mööda nelinurka) ja siis teeb umbes 1 km kõrgusel haagi üle Mainzi (näen, kuidas Main Reini suubub) ja maandub lääne poolt (aga sellest pilte ei ole, sest elektroonikaseadmete kasutamist keelav turvavöötuluke juba põleb).
FRA-lennujaamas viib terminali buss, mis sõidab hea hulga maad. Minu kõrval seisab üks noorpaar, kes ilmselt peab Lufthansa lennukiga kuhugi edasi lendama, ja nad kilkavad iga LH lennuki peale: "Näe, Lufthansa lennuk!" – justnagu neid oleks Saksamaa suurimal lennuväljal korraga ainult üks või kaks; õnneks nad vaatavad välja sellelt poolt, kus on LH lennukeid vähem.
Põnev on see, et FRA-lennujaama pahempidise ehituse tõttu pean tolli läbima kaks korda (kotita ja kotiga) ning põhimõtteliselt on seal võimalik kottide järele minna suvalisel inimesel tänavalt.
Rongijaama jõuan lennukilt umbes kolmveerand tunniga (seal hulgas on aeg, mis veetsin lennukiraamatute poes, kus paraku tuli tõdeda, et mul puuduvad täielikult kandevõimalused, sest kott on viimase võimaluseni suveriideid täis kiilutud) ja on tore, et ma olin broneerinud rongikoha poolteist, mitte pool tundi hiljem väljuvale rongile. Jaamas on olemas wifi (samuti 8 €/tund... Tln lennujaamas on 10 kr/ööpäev... ehk umbes 300 korda vähem).
Rongis veab, sest koht on akna all, näoga sõidusuunas ja paremal pool (raudtee läheb Reini vasakul kaldal), näen jõge ja jõemaastikku, seekord on kaart näpus; Lorelei kalju näen ära. – Kuuldavasti nimetatud Saksa sõjaväes üht arusaamatu mögina taolist rooga "Loreleiks" – eks Heine luuletus algas sõnadega "Ich weiß nicht, was soll es bedeuten..."
Koblenzist edasi viib suure trammi taoline väikerong, nn piirkondlik ekspress, kus on õnneks kliimaseade. Istun vasakule poole, pool teed on ilusad jõevaated. Ühel vahekäigu istub kitarriga ja lilleliste pükstega härrasmees, kes pooleteisttunnisest rongisõidust umbes tunni ajab habet (masinaga) ja teeb maniküüri.
Saksamaal lehvib jalgpalli pärast igal pool rohkesti lippe, inimesed vist ei ole õige mitme aastakümne jooksul akendest lippe välja riputanud (Mainzis elab lipu järgi üks türklane ka). Täheldan jalutuskäigul sihtjaamast elamiseni, et vahepeal elab suhteliselt palju portugaallasi.
Õhtul kuulan "Maleva" DVD-lt tegijate kommentaare. Arvutit käima pannes leian, et magamistoas on akna all kaks wifi-võrku, ilmselt naabrite omad, millele kahtlemata ei ole viisakas end jänesena külge haakida.
3.6.06
L, 113. päev: rännuteed
Hirmust sisse magada ärkan juba siis, kui on veel pime, kella viie paiku. Magan edasi. Kell kuus hakkavad kellad järgemööda hüüdma (äratuskell, mobiil, käekell). Jõuan ettevalmistustega liiga vara valmis, lähen uksest välja peaaegu tund liiga vara. Ajaviiteks pesen aknaid.
Meeliülendav rongireis läbi riislingimaa, kuigi kõik kolm ja kolmveerand tundi selg ees. Loen kolekirjanduslikku raamatut Der Brand ja püsin järjega täpselt nende asulate kohal, millest rong läbi sõidab (Koblenz, Bingen, Mainz). Nii et võin raudteemaastikku vaadeldes vaimusilmas näha, kuidas seal kunagi tuli lõõmas. (Bingen on jah sama koht, kus XII saj elas naismüstik Bingeni Hildegard.) Selgub, et Mainz on omajagu väiksem, kui ma seda ette kujutasin.
Olen väikese valearvestuse tõttu lennujaamas mitte 2,5 tundi, vaid üle 3,5 tunni varem. Lennujaam on Euroopas suuruselt kolmas, iga päev käib kaks laulupeotäit rahvast läbi, kõndimine kaugraudteejaamast lennuterminali kestab veerand tundi. Jama on see, et lendudele registreerimise kassasid näidatakse ainult kaks tundi ette, seega pean üle pooleteist tunni ringi kõndima (sest ega ootesaalis istekohti üle 10 ei ole) ja kuivama; õnneks on kotil rattad all.
FRA-lennujaam on kuidagi "pahempidi": kui mujal on põhiosa ruumist transiiditsoon, siis siin on transiiditsoon väga väike, üksikute soppidena. Poed ja söögikohad on kõik enne turvakontrolli ja piiri. – Juba välisuksel oli silt, et tere tulemast suitsuvabasse lennujaama, ja ukse avanedes lõi vastu suitsuving. Nimelt on iga vähese maa tagant suitsetamiskohad, mida usinalt ka kasutatakse, sest mujal ei tohi, aga nendel puudub eraldi ventilatsioon! Kogu suitsuvine lihtsalt hajub ootesaali õhku laiali (sest ka sellel puudub tehislik ventilatsioon).
Jõuan ligi kahe tunniga lennujaamale mitu põhjalikku tiiru peale teha (seisma ei tihka jääda, tekitab kahtlust, mul on juba loomu poolest selline nägu peas, nagu oleks mul kotis pomm). Siis õnneks ilmub iidsele tabloole, alla paremasse nurka teade, et Tallinna lendu saab registreerida kassast 661. Võtan kotist välja läpaka ja kõnnin kassasse. Klienditeendindaja on umbkeelne sakslane, minu järel on hiinlane, kellele ta selgitab, et mingu järgmisse kassasse, aga see ei saa tast aru. Kui mu pileti registreerimine sinnamaale jõuab, et peab selgitama, kust värvast lennuk läheb (seda on reisijale vist kohustuslik öelda), küsib onu häbelikult ja vaikselt, kas ma saksa keelt mõistan. Ütlen, et mõistan: ja siis ta selgitab.
Enne piiri on turvakontroll, kus mu püksinööp paneb magnetvärava helisema ja läpakalt mitte ainult ei kästa lahti teha, vaid sellelt kogutakse ka tolmu, mis teise tuppa analüsaatorisse viiakse ja mul kästakse oodata. Tore lugu, mõtlen, kui eelmisest üürnikust oleks korterisse jäänud mingit kahtlast tolmu. Aga ei ole. Piirikontroll näeb Eesti ID-kaarti esimest korda ja küll keerutab seda!
Transiiditsoon, selgub, on väga uberik. Võtmehoidja näitab, et siin on wifi, niisiis panen läpakale hääled sisse, ostan omale tunnikese surfamisaega (kaheksa eurot) ja tühjendan oma erameili postkasti, mis mitme kuuga hakkas juba veidi üle ajama. Ühendus on üsna kiire. Siis kähku poest kommikarp külakostiks ja lennukisabasse. Nenditagu, et transiiditsoonis ma kempsu silti ei näe (kuskil kindlasti on, aga mitte nägemisulatuses).
Lennukis midagi erilist ei juhtu, magan ja loen (lennundusajalooajakirja "Jet & Prop" uus number) ning akna all (olen kohal 17A) laiub katkematu helevalge pilveväli. Lennuki tagaosa on täis saksa tudengeid, ilmselt põllumajandustudengeid, sest minu kõrval istuvad noorsandid tudeerivad vahepeal üht traktoripildiga raamatut. Kui laskumisel vilksatab aknast tundmatu maantee sellel sõitva valge autoga, teatab keegi neist: "Näe, Eesti auto!" Siis on veel veidi pilvi ning enne maandumist ületab lennuk madalalt lennuväljataguse putkasuvilapiirkonna (õhust on hästi näha, kelle õu on korras ja kelle õues on prügimägi). Saksa tudengid on vait, siis ütleb neist üks: "Näe, daatšad..."
Lennujaama automaadist taksoraha võttes jääb viimane rahatäht kinni ja sellelt tuleb sikutades nurk ära. Õnneks on see 25-kroonine, mitte sajane. – Kui vaikides taksosse istun ja alles ukse sulgudes juhile eesti keeles ütlen, kuhu sõita soovin, ilmub juhi näole taas kord pettumuse ilme ja ta on nii pahane, et märkab taksomeetri sisse lülitada alles kilomeetri pärast. Vahemaa lennujaamast koduni on eelmise korraga võrreldes paar kilomeetrit lühenenud.
Meeliülendav rongireis läbi riislingimaa, kuigi kõik kolm ja kolmveerand tundi selg ees. Loen kolekirjanduslikku raamatut Der Brand ja püsin järjega täpselt nende asulate kohal, millest rong läbi sõidab (Koblenz, Bingen, Mainz). Nii et võin raudteemaastikku vaadeldes vaimusilmas näha, kuidas seal kunagi tuli lõõmas. (Bingen on jah sama koht, kus XII saj elas naismüstik Bingeni Hildegard.) Selgub, et Mainz on omajagu väiksem, kui ma seda ette kujutasin.
Olen väikese valearvestuse tõttu lennujaamas mitte 2,5 tundi, vaid üle 3,5 tunni varem. Lennujaam on Euroopas suuruselt kolmas, iga päev käib kaks laulupeotäit rahvast läbi, kõndimine kaugraudteejaamast lennuterminali kestab veerand tundi. Jama on see, et lendudele registreerimise kassasid näidatakse ainult kaks tundi ette, seega pean üle pooleteist tunni ringi kõndima (sest ega ootesaalis istekohti üle 10 ei ole) ja kuivama; õnneks on kotil rattad all.
FRA-lennujaam on kuidagi "pahempidi": kui mujal on põhiosa ruumist transiiditsoon, siis siin on transiiditsoon väga väike, üksikute soppidena. Poed ja söögikohad on kõik enne turvakontrolli ja piiri. – Juba välisuksel oli silt, et tere tulemast suitsuvabasse lennujaama, ja ukse avanedes lõi vastu suitsuving. Nimelt on iga vähese maa tagant suitsetamiskohad, mida usinalt ka kasutatakse, sest mujal ei tohi, aga nendel puudub eraldi ventilatsioon! Kogu suitsuvine lihtsalt hajub ootesaali õhku laiali (sest ka sellel puudub tehislik ventilatsioon).
Jõuan ligi kahe tunniga lennujaamale mitu põhjalikku tiiru peale teha (seisma ei tihka jääda, tekitab kahtlust, mul on juba loomu poolest selline nägu peas, nagu oleks mul kotis pomm). Siis õnneks ilmub iidsele tabloole, alla paremasse nurka teade, et Tallinna lendu saab registreerida kassast 661. Võtan kotist välja läpaka ja kõnnin kassasse. Klienditeendindaja on umbkeelne sakslane, minu järel on hiinlane, kellele ta selgitab, et mingu järgmisse kassasse, aga see ei saa tast aru. Kui mu pileti registreerimine sinnamaale jõuab, et peab selgitama, kust värvast lennuk läheb (seda on reisijale vist kohustuslik öelda), küsib onu häbelikult ja vaikselt, kas ma saksa keelt mõistan. Ütlen, et mõistan: ja siis ta selgitab.
Enne piiri on turvakontroll, kus mu püksinööp paneb magnetvärava helisema ja läpakalt mitte ainult ei kästa lahti teha, vaid sellelt kogutakse ka tolmu, mis teise tuppa analüsaatorisse viiakse ja mul kästakse oodata. Tore lugu, mõtlen, kui eelmisest üürnikust oleks korterisse jäänud mingit kahtlast tolmu. Aga ei ole. Piirikontroll näeb Eesti ID-kaarti esimest korda ja küll keerutab seda!
Transiiditsoon, selgub, on väga uberik. Võtmehoidja näitab, et siin on wifi, niisiis panen läpakale hääled sisse, ostan omale tunnikese surfamisaega (kaheksa eurot) ja tühjendan oma erameili postkasti, mis mitme kuuga hakkas juba veidi üle ajama. Ühendus on üsna kiire. Siis kähku poest kommikarp külakostiks ja lennukisabasse. Nenditagu, et transiiditsoonis ma kempsu silti ei näe (kuskil kindlasti on, aga mitte nägemisulatuses).
Lennukis midagi erilist ei juhtu, magan ja loen (lennundusajalooajakirja "Jet & Prop" uus number) ning akna all (olen kohal 17A) laiub katkematu helevalge pilveväli. Lennuki tagaosa on täis saksa tudengeid, ilmselt põllumajandustudengeid, sest minu kõrval istuvad noorsandid tudeerivad vahepeal üht traktoripildiga raamatut. Kui laskumisel vilksatab aknast tundmatu maantee sellel sõitva valge autoga, teatab keegi neist: "Näe, Eesti auto!" Siis on veel veidi pilvi ning enne maandumist ületab lennuk madalalt lennuväljataguse putkasuvilapiirkonna (õhust on hästi näha, kelle õu on korras ja kelle õues on prügimägi). Saksa tudengid on vait, siis ütleb neist üks: "Näe, daatšad..."
Lennujaama automaadist taksoraha võttes jääb viimane rahatäht kinni ja sellelt tuleb sikutades nurk ära. Õnneks on see 25-kroonine, mitte sajane. – Kui vaikides taksosse istun ja alles ukse sulgudes juhile eesti keeles ütlen, kuhu sõita soovin, ilmub juhi näole taas kord pettumuse ilme ja ta on nii pahane, et märkab taksomeetri sisse lülitada alles kilomeetri pärast. Vahemaa lennujaamast koduni on eelmise korraga võrreldes paar kilomeetrit lühenenud.
2.6.06
R, 112. päev: IT
Hommikul uue kahekeelse terminiotsisüsteemi koolitus. Vägev, asun seda tööl usinalt kasutama. Teen kaks parendusettepanekut, meiepoolne arendaja küsib, kas ma tahan tulla meiepoolsete katsetajate hulka. Nõustun.
Rahvavalgustusliku töö poolelt selgitan kolleegidele, mis vahe on ajamil ja mootoril (mootor on kitsam mõiste jne). Ühes kaugküttetorude loetelus on pildi kohta absurdihoomorit meenutav ütlus "vasakul on soojustatud toru, paremal on sinine."
Kell pool seitse lähevad IT-süsteemid ootamatult maha. Töö tuleb katki jätta, saadan viimases hädas meili tööjagajale, et jagagu mu viimased pudinad ülejäänud eesti kolleegide vahel ära, loodetavasti nad väga ei pahanda.
Pärast käin Kirikmäe suures poes, üritan homse kodusõidu jaoks otsida kohalikke maiustusi, mis on raske, sest see on prantsuse poekett.
Õhtul teen läpakas olevatest väärtuslikematest asjadest igaks juhuks varukoopia.
Rahvavalgustusliku töö poolelt selgitan kolleegidele, mis vahe on ajamil ja mootoril (mootor on kitsam mõiste jne). Ühes kaugküttetorude loetelus on pildi kohta absurdihoomorit meenutav ütlus "vasakul on soojustatud toru, paremal on sinine."
Kell pool seitse lähevad IT-süsteemid ootamatult maha. Töö tuleb katki jätta, saadan viimases hädas meili tööjagajale, et jagagu mu viimased pudinad ülejäänud eesti kolleegide vahel ära, loodetavasti nad väga ei pahanda.
Pärast käin Kirikmäe suures poes, üritan homse kodusõidu jaoks otsida kohalikke maiustusi, mis on raske, sest see on prantsuse poekett.
Õhtul teen läpakas olevatest väärtuslikematest asjadest igaks juhuks varukoopia.
1.6.06
N, 111. päev: uni
Näen unes, kuidas olen kõrgemastilise purjelaeva mastide juures õhus, istun nööri otsas rippuval plasttoolil. Laev on kuuldavasti Itaalia Amerigo Vespucci.
Kui ärkan, on imelikult vaikne ja valge. Vaatan kella, see näitab 10.11. Esti mõtlen, et vahest on kuidagi stopper peale läinud, siis hüüatan: "Raisk!!" ja kargan voodist välja. Tööjuures olen kohal kell 11.02. Kirjutan äraolemise meldimise kohta põhjuseks ausalt "overslept". Õhtu saabub ebatavaliselt kiiresti, olen terve päeva unine.
Kui ärkan, on imelikult vaikne ja valge. Vaatan kella, see näitab 10.11. Esti mõtlen, et vahest on kuidagi stopper peale läinud, siis hüüatan: "Raisk!!" ja kargan voodist välja. Tööjuures olen kohal kell 11.02. Kirjutan äraolemise meldimise kohta põhjuseks ausalt "overslept". Õhtu saabub ebatavaliselt kiiresti, olen terve päeva unine.
Subscribe to:
Posts (Atom)
