T, 2447. päev: 2013 lõpeb

Saan padjaraamatust enneolematu viktoriiniküsimuse: Petersborough’ katedraali kesklöövi puitlagi, suurim säilinud keskaegne (1230–1250) kiriku-puitlagi Euroopas. Kust oli toodud selle puit? Vastuses palun mõlemad päritolukohad ürikus mainitud kujul. (Ärge Wikipediast otsige, seda seal ei ole.)

Õige vastus järgmise aasta numbris!


* * *

Aasta kokkuvõte tuleb eraldi kirjutises, seniks ainult aasta vältel loetud raamatute üleüldine ülevaade:

• läbi saadud 57 raamatut (12 957 lk), nendest
• saksa keeli 35 (5791 lk)
• inglise keeli 12 (3931 lk)
• eesti keeli 9 (3032 lk)
• soome keeli 1 (203 lk)

E, 2446. päev: esmaspäev

Tänavu on jõulud ja aastavahetus mõlemad nädala sees ja kuulunekse, et Eestis olevat kalendrikorraldus sedasi, et jõulude ja aastavahetuse vahel on täpselt poolteist tööpäeva. Esimesel muljetatavat, kuidas keegi veetis jõulupühad, ja teisel arutatakse, mis šampus on kõige parem.

Siin on aga elu pisut teistmoodi, pühade aeg on poed kinni, mistõttu käin poes täna.

P, 2445. päev: kinupilt

Plaadilt Prantsuse pisarakiskumisfilm Intouchables, mis enneolematu sünkroonsuse tulemusel tuleb samal ajal ka Eestis TV3-st.

Uäääh.

Saab IMDb-s 6/10 p, aga taolise stereotüüpide ekspluateerimise eest võiks anda veel vähem.

L, 2444. päev: pikad juhtmed

Aastavahetuseks valmistudes hangin läpaka ja kuvari vahele uue VGA-juhtme. Vanasti ühendus kuvariga E läpakas, kui vaja, aga nüüd on kuvar teises kohas ja juhe enam ei ulatu.

Uus juhe on 10 m pikk (ega 5-meetrist juhet olemas ole) ja nõnda saab selle paigaldada kenasti mööbli tagant. Aga häält sedakaudu ei tule, hääl kostab laualt läpakast (miskipärast teeb mu läpakas kõlaritest palju kõvemat häält kui E oma). Št, kes innukalt kõike vaatab, mida „telekast” tuleb, ei saa aru, kas tuleb istuda kuvari ees ja vaadata pilti või seista mu laua ees, kust tuleb hääl ja paistab teine, palju väiksem pilt.

* * *

Jõulu ja aastavahetuse vahe oli täidetud hoolsa näputööga: nimelt viimati kodumail käies ja vanu dokustaate jäädvustades võtsin ümber ka road-fantaasiajutustuse „Kuidas kaunis reis olemata jäi” vahepeal kadunud olnud ainueksemplari (rõhutan: ainueksemplari – sellest ei ole olnud isegi mustandit mitte), mille – mõtlesin – elektroonilise versiooni saaks saata kenaks uusaastakingiks kunagisele ühingukaaslasele, kellega koos tegin ajakirja ja kirjutasime sinna hulga lugusid, kusjuures tol muistsel ajal tähendas koos kirjutamine failide edasi-tagasi tassimist flopil.

„Kadunud” tähendab, et ma ei teadnud umbes 15 aastat, kus see on, aga E väitis, et teab; ma ei olnud seda näinud ka paberite radikaalsel harvendamisel 2005. Nõnda on tudengiaegsetest kirjatükkidest praegu kaotsis ainult ajakirja 3. number, mida nägin aga niivõrd hiljuti kui umbes aasta tagasi (see oli teistest kuskil hoopis eraldi).

Üldiselt oli OCR mõistnud kirjutusmasina m-tähte umbes viiekümnel eri moel ning süsteem puudus ka kõverdunud ja sestap nõrgavõitu g- ja ä-tähega, nii et speller ütles, et ta ei mängi, kohe alguses. Lint oli väga kulunud ja kiri seega helehall valgel taustal; paaris kohas oli pikki lõike, mille asemel oli tuvastatud tekstis suvaline märgisoga.

Ma ei olnud kunagi teadnud ka kirjatüki tegelikku pikkust; tavalise 10 cpi tähetihedusega teksti mahub (koos äärtega) püstasendis A4-le umbes 77 märki, reavahega 1 mahub ligi 70 rida (minimaalse ülemise ja alumise serva määrab nende rullide asukoht, mis suruvad paberi vastu kirjutusmasina võlli). Sedasi oli tekstiga täidetud üle 10 lehe; mul oli jäänud mulje, et 20 lk, aga tegelikult oli jutus umbes 12 kummaltki poolt täidetud lehte. Tähemärkide järgi (1500 märki/lk) on maht aga üllatav 56 lk.

Vanaaegse ilme matkimisel selgub, et ega kirjutusmasina täpitähtedega fonti arvutis ei ole (mis meenutab, kuidas tänavu oli mu kursusel keegi, kelle kirjatööd olid vormistatud märgistikuprobleemi tagajärjel nõnda, et täpitähed olid teises fondis, ja mu manitsused, kuidas ta sedasi mõtleb kutsetegevuses head muljet jätta, ei parandanud olukorda kuidagi).

R, 2443. päev: pühad läbi

Pikad pühad läbi, käin poes ja postkontoris. Alguses pidin käima postkontoris ja poes, aga minek jäi hilja peale ja postkontoris algas lõuna.

N, 2442. päev: kingad

Jõuluaeg veeretan vaikselt läbi läti ooperidiiva autobiograafilise elulooraamatu, kus päris alguses on põnevaid meenutusi vene- ja toitlusprogrammi aegsest Lätist, algusepoole on palju huvitavat ooperilauljate füüsiliselt kurnavast tööst ja lõpupoole läheb lugemine kiireks, sest muu jutt on nagu otsa saanud ja siis jutustab autor lehekülgede kaupa ümber oopereid, mida tahaks laulda, ning muid kogutud elutarkusi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et raamatut oli väärt see keskmine osa.

K, 2441. päev: Lone Ranger

Vaatame Johnny Deppi uut filmi Lone Ranger, mis suve paiku igasugu kriitikutelt kõvasti pähe sai.

Pooole paaaha, aga aeglasevõitu. Ent kui publikum on kaks tundi kannatanud – nagu „Valküüride” ooperis kuulsa kohani kolmanda vaatuse alguses –, tuleb uhke tagaajamine rongidel.

T, 2440. päev: lõululaupäev

Mu kursusel oli mitu tähtaega 23. skp ja nõnda on tubaste jõulude tegevus teada.

E, 2439. päev: Van Goghi kõrv 125, latimeeria 75

Suvine jõulureede, õues on 11 kraadi sooja, saab talvel hõlmad lahti käivat soomlast mängida täiesti ilma külmetamata (ma seda toredat gradatsiooni enam kahjuks ei mäleta ja Google kah ei leia, kuidas soomlased panevat hõlmad kinni alles –10 °C juures ning mütsi pähe alles –25 °C juures – mille kohta lisatagu täiesti ajalooline seik, et kriteerium, mil oli nii külm, et Saksa ordu ei saanud teha leedukate juurde sõjakäike, oli, et ei saanud õues kusta – aga ma praegu peast ei mäleta, kus raamatus see oli – Osprey? Urban? Christensen?)

Ja ma ei pane tähele, kui direktor kuulutab tänase päeva reedeks, kuigi kuulen reedesel lahkumisajal koridorist paljusid samme.

P, 2438. päev: jõuluneljapäev

Hommikul kahes poes, kus on üsna rahulik. Kõrgmetsa maksimarketi toidukaubad on muidu lahti ka pühapäeva hommikul, aga täna on jõulu eel lahti õhtuni ja õhtuni on lahti ka tööstuskaubad. Olen esimeseks tööstuskaupades ja selgub, et ega jõulupaberit kummaski ei ole. Tööstuskaupades on see-eest lihavõttepaberit: algul vaatan, et kaks rulli lausa, ühel aga on peal kahtlased täpilised munad, aga teisel on saksa kirjad, esimene sõna „FROHE...”, mõtlen rõõmuga, et küllap „WEIHNACHTEN” ja topin korvigi, kus aga silman, et ei, hoopis „OSTERN”. Rege rauta suvel jne.

* * *

Päeva poole koostan paar tundi XX saj sõdu kujutavate Eesti sõjafilmide loetelu (E poola tuttav tahab uurida). Loetelu tuleb täitsa pikk (kui sisse arvata ka dokumentaalid, metsavennad ja küüditamise), isegi kui mitme lahingustseeniga Eesti filme saab üles lugeda ühe käe sõrmedel:

• mängufilm „Noored kotkad” (1927; selles on päratu lahing, kus jooksevad sajad ehtsad sõdurid, keeb ja kohab mullasüli ning täristab autentne Vabadussõja aegne soomusrong, mis on eriti haruldane, sest mõni aasta hiljem ajaloolised soomusrongid lammutati)
• õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” (1931; selles on mu teada Eesti filmi ainus lavastatud õhulahing, päris lennukitega!)
• mängufilm „Inimesed sõdurisinelis” (1968; militaar.net on kiitnud seda Eesti parimaks sõjafilmiks läbi aegade)
• mängufilm „Reekviem” (1984; selles sõidavad kaks tanki ja peavad taluhoovis lahingu)

....ning see on siis ka umbes nagu kõik. Lahingustseene on päris rohkesti „Malevas” (2005), aga see jutustab ristisõja ajast, ning mõni ka „Viimses reliikvias”, aga selle tegevus toimub tinglikult XVI saj keskel – Pirita klooster hävis 1577, aga ega VR räägi midagi samal ajal olnud Liivi sõjast.

Üksikuid meeldejäävaid kohti mujal on näiteks tankilahing taluhoovis filmis „Reekviem” (1984; eriti kuidas sellesse sekkub peategelane Üksküla) ja pidulik ümberlõikus pommivarjendis filmis „Perekondlik sündmus” (1997). Põhiliselt on jutuks tagalapained, päris mitmes filmis on läbivaks teemaks, et mundrites jalutavad tegelased tülitavad naisterahvaid; vähemalt neli täispikka mängufilmi on kommunistidest 1920. aastatel, igasugu võtmes, koguni Pärdi varajase tintinnabuli-muusikaga; Eesti näitlejad on paljudes N. Liidu ja sotsriikide filmides mänginud natse, nagu ka leedukad (aga lätlased mitte, nemad mängisid kütipolkudest saati kommuniste).

Kogu loetelu, kenasti periooditi:

Vabadussõda ja 1924. a mäss

• Tšeka komissar Miroštšenko (1925) – mängufilm, 6 rulli, digiti 2012 (treiler)
• Noored kotkad (1927) – mängufilm, 78’, taastati 2008, DVD olemas – Vabadussõda
• Lindpriid (1971) – 4-osaline telemängufilm, 46’ + 74(?)’ + 46’ + 59’ – Eesti kommunistid pärast mässu
• Surma hinda küsi surnutelt (1977) – mängufilm, 77’ – Eesti kommunistid pärast mässu
• Nimed marmortahvlil (2002) – mängufilm, DVD olemas – Vabadussõda
• Detsembrikuumus (2008) – mängufilm, DVD olemas – 1924. a mäss
• Tuulepealne maa (2008) – TV-minisari, DVD olemas – üks jagu on Vabadussõjast 

1930. aastad

• Gaas! Gaas! Gaas! (1931) – õppefilm, 4 rulli, 38’ – gaasi- ja tsiviilkaitse nüüdsaegses sõjas, mitu maa- ja õhulahingu stseeni
• Rahu tänav (1991) – mängufilm, 98’

1940

• Me olime kaheksateistkümneaastased (1965) – mängufilm, 89’, vaadatav veebis

1941–1944

• Elu tsitadellis (1947) – mängufilm, 86’ – kogu tegevus toimub toas
• Mis juhtus Andres Lapeteusega? (1966) – mängufilm, 96’ – mõni lahingustseen
• Olen valmis, ma lähen (1967) – dokumentaalfilm, 9’ – eesti soost Prantsuse vastupanuliikujast Boris Wildest
• Hullumeelsus (1968) – mängufilm, 81’ – tegevuskoht on hullumaja iks Lääne-Euroopa riigis, kus SS-i ohvitser otsib Inglise spiooni
• Inimesed sõdurisinelis (1968) – mängufilm, 85’ – Eesti laskurkorpuse sõjatee
• Pimedad aknad (1968/2008) – 3-osaline telemängufilm, kokku 95’, taastati 2008 – Saksa okupatsioon, lahingusteeene ei ole
• Võidu hind (1970) – dokumentaalfilm, 4 rulli – kokku miksitud saatest „Täna 25 aastat tagasi”
• Tuli öös (1973) – mängufilm, 68’, 7 rulli – koolilaste vastupanu Saksa okupatsioonile, lahingustseene ei ole, aga Velirand on sakslaste sabarakk
• Reekviem (1984) – mängufilm, 72’ – 1944. aasta kuskil iks Eesti metsakülas, kaks tanki sõidab ja tulistab, igasugu muud jampsi kah
• Inimene, keda polnud (1989) – mängufilm, 93' – sündmustik haarab aastaid 1939–1949 ja lõpeb küüditamisega, sõda markeeritakse ühes kohas suitsusambaga
• Eesti mees sõdades (1991) – dokumentaalfilm, 70’
• Põgenemine (1991) – dokumentaalfilm, 53’ – Eesti sõjapõgenikud 1943 ja 1944
• Need vanad armastuskirjad (1992) – mängufilm, 120’ – mitu tööpataljoni- ja laskurkorpuse kohta
• Perekondlik sündmus (1997) – lühikomöödia, 20’ – pidulik ümberlõikus Helsingis Vene pommirünnaku all 1941
• Võitlused Leegionis (2010) – amatöör-mängufilm, 40’ – väidetavasti on YouTube’is

1944–1956 (küüditamine, metsavennad jt)

• Jäljed (1963) – mängufilm, 95’ – üks stseen on filmitud puutumatul mahajäetud 1944. a lahinguväljal Suur-Tütarsaarel (peale selle oli see esimene mängufilm, kus mainiti küüditamist)
• Tuulte pesa (1979) – mängufilm, 95’ – metsavennad
• Metskannikesed (1980) – mängufilm, 87’ – metsavennad
• Äratus (1989) – mängufilm, 103’, 11 rulli – küüditamine
• Elasime Eestile (1996) – dokumentaalfilm, 40’
• Mehed unustatud armeest (2006) – dokumentaalfilm, 56’ – Nürnbergi kohtus valvanud Eesti üksusest

Tuvastan, et Eesti filmide andmebaasis on filmitutvustustes kole tuttavat teksti, kuni meenub, et ah jah, ma ju kunagi lubasin ühe selle tegijal kasutada mu tudengiaegseid ülevaateid.

* * *

Õhtapoole mitmeid tunde väldanud mässamine papi, jõupaberi ja mitut sorti teibiga (jõupaberteip + uuelaadne eriti tugev ja elastne plastteip), pakkides jõulukinke. Mõni saab õige suur, aga et jõulude eel oli postkasti pandud just postiameti kalender ja selle tagaküljel olid postitariifid, saime teha ette rehnungi, kui palju saatmine umbkaudu massap. Selle taustal minu arvutist (mis kõik selle üle elas) ETV2 4½-tunnisest teemaõhtust ligi 4 viimast tundi. Vanadest saadetest võis täheldada, et 1987 olid sanitaarolud – isegi telesaates esinejatel – palju kehvemad kui 1997, mida praegused ENSV-ihalejad enam ei mäleta või ei tea või ei taha mäletada või teada. Veebiülekanne tunnistab ainsa kuvasuhtena 16:9-t, olles venitanud laiaks ka vana 4:3 pildi, nii et vanalt pildilt oli inimesi ära tunda võrdlemisi raske, sest mina mäletan neid ikka normaalsetena, aga veebiülekandes nägid nad välja nagu Eric Cartmani sugulased.

Muidu oli lõppeva nädala megauudis vana tuntud lugu, et ega vitamiinide ja toidulisandite söömine tervist juurde anna, isegi kui 12·10⁹-dollarilise käibega tööstus kavalasti muheledes kinnitab, et sööge aga.

L, 2437. päev: jõululaadal

Traditsioonilisel T. jõululaadal, millel tänavu täitub juba ... 35. aastapäev (also sprach Wikipedia). Saapakujulistest kannudest valge hõõgvein; putkas on umbes kohviku-kohvimasina suurune hõõgveinimasin, mis (törtsude arvu järgi) väljutab märjukest 50 ml kaupa.

Kella kõrts, nagu ikka.

Pärast proovime kohalikke hõrgutisi kartuliplärakaid; ma söön enda omad kõik ära, pärast hilja õhtuni tuleb üles praadimisrasva krookse.

R, 2436. päev: uus ja vana, restoranis ja kõrtsis, loomad ja linnud, juttud ja loud

Kui saksa keelde jõuan, on aruteluteemaks, kes läheb aastavahetuseks kodumaile ja kuidas. Et kuidas Rumeeniasse minnakse nii, et esimene päev sõidetakse enamik teed, Ungarisse, seal ööbitakse ja kogu järgmine päev sõidetakse mööda Rumeenia väikesi maanteid, sest seal kiirteid ei ole ja keset teed sõidavad hobuveokid ning pisut purjakil jalgratturid.

Veel küsitakse, mis on meie siinkandi lemmikrestoran, mida teistelegi soovitada julgeme. Üks sööb ainult kodus, teised kiidavad takka siinkandi [väidetavasti] prantsuse köögiga restoranidele. Minu Kella kõrtsi peale noogutab õpetaja innukalt kaasa, teab isegi, kus see on ja et praegu on seal remont ja kõrts on üle tänava, aga ei tea üle tänava olnud kõrtsi nime, mille ruumides Kella kõrts ajutiselt on.

Nagu oli arvanud E ja mina mitte, ongi aasta viimase tunni puhul laual lõpuks vahuvein. Räägime Saksamaa uuest/vanast ... uuest, aga ka vanast ... vanast, aga ka uuest ... ühtaegu uuest ja vanast ... kantslerist ning kahekordse läbikriipsutuse toel selgitatakse meile profülaktiliselt, et Saksamaa sõjaväe nimetus on tänapäeval Bundeswehr.

Kui postkontori kaudu kontorisse jõuan, lendleb just sel hetkel akna taga tuuletallaja ja vaatab ridamööda akendest sisse.

Pöörane kultuuriürituse plaan tundub ootamatult olevat teostatav nagu Speeri mälestuste järgi selgus kõigi üllatuseks, et teostatav on Germania 120 m laiune peatänav (nipp: tekita maine ja müü krunte, esindushooned ehitavad ostjad ise). Vaatame, kas pileteid ka veel on.

N, 2435. päev: tavaline neljapäev

Täna saaga megajampsdokumendiga jätkub. Kaks minutit enne lõpetamist juhtun silmama vähe sügavamalt selle lähteteksti ja näen, et selles on lõike, kus iga jumala kui täht on ise vormingus. Välja nagu ei paistakski, aga rtf on märgenditest paks. Nii et heldin tõlkija kangelastegude pärast (kes kõikse selle supi pidi ära sööma, mis talle ette anti).

Bussiraamatus on uskumatu apsakas: Messerschmitt on kirjutatud valesti! Kui optimistlikult arvan, et äkki oli ühekordne näpukas, siis ülejärgmine lendur lendas sõja lõpupoole samuti Bf 109-dega ning ka seal on Messerschmitt kirjutatud täpselt samamoodi valesti! Hakka või kahtlema, et äkki on raamatut siiski keegi nagu keeletoimetanud, kes küll teab, kuidas saksa keeli kirjutatakse sõna, mis meie keeli tähendab seppa, aga mitte seda, kuidas kirjutatatakse Messerschmitt.

Saab teada, et pühapäeval on viimatine maailmalõpukuulutaja, USA Pereraadio rajaja ära surnud, kelle ennustuste järele pidi maailmalõpp tulema 21.5.2011 ja siis – kui eelmine ära jäi – kindlasti 21.10.2011, mis jäi samuti ära, nagu see oli kolm korda ära jäänud ka 1994. aastal, kui ta seda konkreetsete kuupäevadega ennustas, ja üks kord 1995. aastal. Aga muretseda põhjust ei ole, sest ülal viidatud lehe järgi ennustavat Põhjala mütoloogia, et 22.2.2014 – see on kahe kuu pärast – toimub Ragnarök, mis on kindlasti palju huvitavam kui niisama lihtlabane maailmalõpp.

K, 2434. päev: jõulud tulevad

Päev läbi jälgin sündmuste arengut, kuidas trobikond kooliaegseid sõpru üritab korraldada üllatuskäiku juubilari juurde, kusjuures juubilar on selge sõnaga keelanud üllatamise. Elukohta korteri täpsusega teada ei saada, juubilari muu trajektoor aga küll. Lahendatakse isegi orbitaalmehaanika ülesanne, kuidas korraldada põkkumine. See on keerukam kui arvata, sest kiirust suurendades vahekaugus hoopis suureneb ja vastupidi; ühele esimesele, kes seda teoorias taipas, andis MIT selle eest doktorikraadi.

Vahepeal kostab läbi õhukeste kontoriseinte tubateatrit, kuid mitte nii selgesti, et saaks aru, millest tükk räägib.

Toanaaber läheb kodumaile jõulupuhkusele, küsin ettevaatlikult, kuhu täpsemalt, ega hakka seekord veeretama juttu teemale „mina ja X” (mul on sellest linnast koguni kolm-neli fotot: reklaamidega põrkepiiretest, hommikusest putkaturust, hämusest jõevaatest; peast ei mäleta, kas ka poesildist „Alkohol ja kirikuvein” (ei ole); ning sellest ka ei räägi, kuidas minu ainsad sammud nimetet asulas toimusid linnaäärses bensukas, kus üritasin maksta eurodes, mida müüja ei tahtnud vastu võtta).

Bussiraamat on edenenud poole peale, muidu on seal igavavõitu lühielulood, aga keeran lehte ja äkki on poole lehekülje suurune kunstfoto eestiaegsete lendursõdurite lumeskulptuuridest, „Eeva ja Aadama väljaajamine lennuväljalt”, ning bussitäie rahva ontlikkust arvestades tuleb kiiresti keerata järgmine lehekülg. Eeva on umbes kaks meetrit pikk, rinnaümbermõõduga ligi sama palju, Aadam on ligi kolm ja ka tema intiimpiirkonna kujutamisel ei ole realismiga koonerdatud, ainsaks piiravaks teguriks on olnud lume kui materjali tõmbetugevus. Skaalaks on juurde pandud kujude autor, kust ma muidu tean, et kaks ja kolm.

Keeletund: õps on saatnud eile teate, et teises klassis on. Jõuan kohale enne algust (!!!!!!!), mitte nagu tavaliselt, et besser spät als nie!. Meid pannakse kokku teise klassiga, kellest on kohal algul kolm, kellest üks laob lauale hakatuseks kuus vahuveinipudelit, siis tuleb ka lauatäis kooke ja muid suupisteid. Siis tuleb veel kolm-neli, nii et meid on umbes pooleks. Neil kaasas söögid-joogid, meil raamatud ja vihik. Maailmas peab valitsema tasakaal, ütlesid juba naksitrallid. Ja siis hakatakse kostitama ning sedasi meie siis muudkui sööme ja joome ja koostame tahvlile näidatavatest märksõnadest küsimusi ning kui meie tund läbi, läheme viisakalt ära ja jätame nad edasi pidutsema.

Uus „Tujurikkuja” tuleb. Te kindlasti ei tea, aga maailmas on vähemalt üks inimene, kes usub, et see on olnud just Tujurikkuja, kes on kõigis maailma hädades süüdi: link. Aitäh, Google, et selle mu silme ette tõid.

T, 2433. päev: war is peace, freedom is slavery, ignorance is strength

Linnas ligi kaks tundi varem kui muidu: linn on sellisel kellaajal täis sombisid! Kontaktituid ringituikuvaid olevusi on täis buss, jaamaümbruse linna poole minevad peatused ja tänav. Tööl olen tund enne toakaaslast ja selgub, et ka täna ei lase süsteem seda pgnma dokumenti normaalselt salvestada. Tuleb salvestada ebanormaalselt. Tähtaega antakse vääriliselt juurde, hea seegi.

Mida edasi, seda jubedamaks aga tõlge muutub: vaatan peale, miskit aru ei saa; selles oleksid nagu samad sõnad kui lähtetekstis, aga kokku kõlab veel suurema jampsina kui lähtetekst, mis on juba ise paras jamps. Vaata, kallis lugeja, inimese mõistmisvõimel on piirid ja lühimälu dikteerib, mitut täiendit näiteks suudetakse korraga meeles pidada, nii et väga pikka täienditega lihtlauset on mõnikord raskem mõista kui sama lauset, mis on hakitud kõrvallausetega juppideks. Kas tõlkija on imeinimene, et suudab mõista lohelauset „xxx xxx -mine hõlmab xxx xxx -se saavutamisel tehtud edusammude -mist ning xxx xxx -mise xxx -miseks ja xxx xxx -miseks ja xxx xxx -miseks astutavate sammude -mist” ja teist samasugust, „-mine toetab xxx xxx xxx -se xxx tööd koostöö tugevdamisel xxx xxx -mise -mise xxx ning xxx xxx -mise poliitikameetmeid ja tavasid väljatöötavate ja rakendavate sidusrühmadega ning xxx xxx -misel”? Grammatiliselt on kõik korras (gr.o.k.k.), need on lihtlaused (kummaski on üks öeldis), aga kust otsast on need lihtsad?!

Nõnda et vaatan peale, miskit aru ei saa; teen inimkeelele sarnasemaks ja jälgin, et see ei läheks lähtetekstis aimatavast mõttest väga kaugele. Jube.

Vahepeal on pikk igav kinotaoline koosolek, kus ühekorra näidatakse näpuga minu poole ja öeldakse, et küsige temalt. See on seotud nõiaringiga, et on vaja uurida, kuidas saab töökoormust leevendada, aga selleks ei ole töökoormuse tõttu aega. Ootamatute sõnavõttude peale selgub ka, et paar kolleegi elavad täitsa omaette maailmas.

* * *

Varem arutatud pikkade, mitmelauseliste punktidega loetelude napakast kirjavahemärgistusest (nt siin): sellesama ametkonna, mille varasemast pruugist arvasin selle tekkinuvat, praeguses stiilijuhendis seisab must valgel, et kui punktis on lauseid mitu, pannakse loetelupunkti lõppu punkt, m.o.t.t.

E, 2432. päev: sündmusterohke esmaspäev

Terve päev jubedaid seiklusi.

Esiteks on tööl toas jube hais. See pärineb ventilatsioonikanalist, kuhu on keegi ilmselt ära surnud, varem on see juhtunud muudesse tubadesse, nüüd siis meile.

Teiseks on reedel segi läinud kahest dokumendist üks lausa nii sassis, et seda ei haruta lahti enam mitte keegi. Ma ei saa täpsemalt kirjeldada, kuidas selle lõpuks ette võtan, aga märgin, et taolise meetodiga raspiraitasin sihukeses vormingus dokumenti viimati kümme aastat tagasi.

Kolmandaks on vaja toimetada homseks dokument, mis on lohakalt koostatud, keeletoimetamata, žargooni, kantseliiti ja tühje poliitikasõnu paksult täis ning pealegi ilmvõimatus vormingus lähteteksti (pdf-i räpakas moondus tekstidokumendiks) võrdlemisi kehv tõlge. Dokument ise on ühe asutuse tutuvustus; ilmselt puudub neil ettekujutus, mihukese karuteene nad endale teevad. Imetegijad, kes tekstile mingigi väärikuse peavad andma, olgu jälle tõlketoimetajad! No ja kui olen sellega poole peal ja näib, et ülejäänu jõuan homme hommikul, teatab tekstitoimeti, et ta pani nüüd pillid kappi, ja kui avaneb uuesti, on kõik minu mitmetunnine vaev läind! Nutta tahaks või taguda pead vastu lauda, aga miski ei aita. Võib-olla suudaksin mälu järgi üht-teist taastada (teine toimetus läheks niikuinii kiiremini, sest lahendustest üht-teist on meeles), aga keeletund ootab.

Neljandaks, kui siis lõpuks keeletundi jõuan – hilinedes ainult 14 minutit; on veel pisut valge ja linnapargis laulavad kaks musträstast – on klassiuks kõvasti kinni, ukse kõrval silt, et tund ära jäetud. Kool saadab muidu teateid sõnumiga mobiilile, täna midagi piuksus, aga eks ma arvasin jälle, et telefon tervitab levisse taasjõudmise puhul, nagu seda sageli juhtub elumaja fuajees, mille koopataoline osa sügaval kalju sees on täiesti ilma mingisuguse levita. Muidu ma koridoriaknast ikka vaatan, kas klassitoas tuli põleb – aga täna mõtisklesin minnes kogu tee täna osaks saadud IT-ülekohtu üle ja ei vaadanud. Tööle tagasi enam ei lähe, nii saan varem õhtule. Homme seevastu enne kukke ja koitu kohale.

* * *

Saabumas on noorepõlve koorijuhi väärikas nulliga lõppev sünnipäev; feisspukkis on algatatud üritus „lähme tervitame X-i” (kus X on sünnipäevalapse eesnimi). Üks esimesi kutsutuid ei saa asjale üldse pihta ja küsib, kes on X. Hehe. Vastan, et tänan kutsumast, aga khülla thulla ma khüll ei saa. Aga kui aga kokkutulek plaanis on ja sellest mitu kuud ette teab, siis tuleksin hea meelega.

P, 2431. päev: pühapäev

Vaikne pühapäev.

L, 2430. päev: jõulu eel ostlemas

1. raamatupoes on kassa taga seinal Suure turu suur kunstfoto, milles vilunud silm märkab, et ainus kunstiline aspekt on selle formaat. Pilditöötlusega peale sodiplärakate eemaldamise ja perspektiivi korrigeerimise vaeva nähtud ei ole, sest värvid on tehtud Photomatixi vaikesättega „Grunge” (ja suvandi „ghosting correction” seade on olnud „off” – või noh see võib olla tehtud PM eelmise versiooniga, kus viimast veel ei olnud).

Kalendreid, kunstpostkaarte; kahetseme, et puuduvad saksa musta huumori huvilised, kellele saaks saata sarja Alle Kinder: ein ABC der Schadenfreude postkaarte (stiilis, et kõik lapsed hüppavad basseini – pildil on lapsed basseinis ja hüppetornis –, aga Berta mitte, tal jõuab kõva maa ette – üks tütarlaps on hüpanud üle basseini ja maandumas peatvaatajate tribüünile).

2. raamatupood: tagurdan jõulukaunistustesse (selja tagant kostab äkki vaikne kolin: astun ettevaatlikult poolsammu edasi, kolin lakkab; alles siis vaatan üle õla: noh, selja taga oli kuusk, mille okstel suured, umbes 20 cm läbimõõduga klaasmunad, ohh-juehh). Otsime täiskasvanute mänge – saksa keele kursustel on näidatud n.ö Saksamaa mängu, mis on umbes nagu „Eesti mäng”, millest meil on mingi lõbusasti aegunud väljaanne, Mõisakülla käib veel rong ja; leiame Saksamaa mängu ainult lasteversioonina, kus on küsimusi mitte 2400, vaid 150, ja mängu juhib Max Robot. Sestap siis otsime täiskasvanute mänge. Põhjalikuma otsimise tulemusel leiame aga eraldi laua, millel „täiskasvanute mängud” ühes pildiraamatu vormis mängureeglitega, mille kaanel meeliskleb punapäine daam klaasdildoga. Mainitagu, et sellest letist ainult kahe meetri kaugusel on kutsekooli õpikute riiul, kus sellised tõsised raamatud nagu „Puitmaterjalide omadused. Käsiraamat” ja „Ekskavaatorijuhi õpik” kahes köites. Äsjamainitud „Alle Kinder” raamatuna, enda lõbuks.

Jõululaadast manööverdame mööda piki kõrvaltänavaid, läbi kohast, kus kõrvalt pargist kukkus paar aastat tagasi puuoks inimese surnuks, millega seotud aednik on tänaseks pandud vangi, sest aednik pidi ammu selle puuga tegelema, aga ei tegelend.

Kella kõrtsis söömas. Tagasopis hakkab tulema kellegi tähtpäev – n.ö juhlakalu on ilmselt noor daam punases; kella kaheks hakkab tulema ka muid kõiksuguses vanuses kostüümides ja ülikondades ning lilledega külalisi.

3. raamatupood: ostan Nadia Budde „Großstadttiere”, kust saab teada, et Zürich HB-s elab üks Lääne-Euroopa suurimaid sisalikukolooniaid, üle 2000 looma. Samuti inglise keelest tõlgitud lasteraamatu „Wo ist mein Hut?”, kus karul on müts kadunud ning mille stoorit võib mõista vähemalt kolmel moel. Tore.

4. raamatupood: kalendreid ei ole. Kunstiraamatute riiulis on lapiti raamat pealkirjaga umbes nagu „Neues erotisches Foto”, millele liimub minu ees kõndiva kaabuga härra pilk, ta peatub, lähen mööda, kuulen selja tagant tema rõõmsaid huvitatud köhatusi.

Ka üle tänava kaubamajas sobivaid kalendreid hästi ei ole.

Suure turu teepood on rahvamassi sees ja osa rahvamassi on ka poes sees. Rahvavähene möödakäik on jälle suure kaarega mööda kõrvaltänavaid (samu kui enne).

Jaamas saabub kõrvalperrooni äärde vanaaegse veduriga (marki DR-Baureihe 03, et te teaksite; ega ma muidugi muud moodi seda ära tundnud, kui pildistasin numbri ja pärast guugeldasin, aga kuivõrd iga sakslane on lapsest saati unistanud vedurijuhi ametist, jätaks neile põrutava mulje, kui öelda, et ah, teate, nägin täna DR-Baureihe 03 vedurit). Reisijad valguvad vanaaegsest rongist välja, tunglevad enamikus ette veduri juurde, mida nad siis pilguga silitavad oma kümme minutit, kuni see aurupilve sees ära sõidab.

R, 2429. päev: onu Heino 75

Saksa keeles jäetakse kõigi sakslaste üleüldine pidupäev – täna saab „Saksamaa Orumets” Heino 75 – mingitki pidi mainimata, räägitakse kolmel igaval poliitikateemal ning ainsa koomikahetkena näidatakse Ukraina-teema lõpuks uudislõiku, mille lõpus võtab kantslist sõna Kremli päkapikk, aga enne seda näidatakse pööraselt naljakat tema sisenemise militaar-koreograafianumbrit – naeru pälvivad Kremli viiemeetrised kulduksed ja neid avavad soldanid, kelle samm oleks võetud nagu otse Monty Pythoni lõbusa kõnnaku ministrilt. Täheldan, et kui muidu filmitakse uudistes inimesi normaalselt vaatekõrguselt (u 1,2 m + kaamera kõrgus), siis päkapikku seiranud Kremli ametlik kaamera on kõige rohkem 0,5 m kõrgusel, sest teda näidatakse alumisest rakursist. Mulle kui ainsale kunagisest NSV-st pärit osalisele antakse pikemalt sõna teemal, kui palju aitas Eesti sattumisele Euroopa Liitu kaudselt kaasa Venemaa; kinnitan, et vägagi, tõukav mõju oli väga kange, ja mainin ka muudele kursuslastele tundmatuid asjaolusid, nt kuidas Venemaa diktaatoril on kole raske harjuda mõttega, et N. Liitu enam ei ole, kuidas Venemaal kui riigil puudub arusaam, et austada saab ka ilma kartmata (vrd vene ähvardus a tšo li, tõ mne ne uvažaješ, j-t-m?!), ja kuidas 2008. a Gruusia sõja päästnud väidetavasti valla üksainus sõna (mis küll olevat Vene ajakirjanduse väljamõeldis).

Keelekursusel saan aga aru, et pliiats, millega kirjutan, on kahest-kolmest osalejast vanem.

N, 2428. päev: neljapäev

Tavaline, sündmustevaene neljapäev.

K, 2427. päev: 60-aastased lapsed

Täna on korraldanud naaberriigist pärit töökaaslased sööklas suure lõuna; kui toanaaber poole tunni pärast naaseb ja hakkab muljetama, pistan vahele, et ah juba kõik otsas vä. Saan teada, et ongi! Arvan põhjuseks, et korraldajatel jäi arvestamata, et varem töötas vähemalt kolmandik inimesi teises majas ja jättis taolistele üritustele minemata. Räägin tudengipõlve mäletustest tähendamissõna, kuidas peotäis inimesi toideti ühe kapsapeaga – sest valem, millega arvutati, kui palju on vaja teha peo jaoks võileibu, ei arvestanud näljaste tudengite võimeid, ning korraldajad nähtavasti ei olnud kunagi kuulnud mõistet „varutegur”. Kapsapea oli olnud laual ilu pärast, aga see söödi viimase kui libleni ära.

Varutegurist... Feynman seletab asju lühidamalt ja selgemalt kui McDonald & Hansen, kes on liidete rotatsioonist rääkides unustanud üldse selgitamata, mis see täpselt oli. Feynmanil on isegi rotatsiooni skeem ja uurimiskomisjonis kasutatud liitemaketi foto. (Challengeri tahkekütuskiirendite liidete rotatsioon tähendas, et töötavas kiirendis olev väga suur rõhk paisutas kiirendi lagedat seina liidete vahel väljapoole ja liited (mis hoidsid koos jupikaupa toodetud ja kohale veetud kiirendit) olid esialgu taolised, mis suurema survega ei läinud mitte rohkem kinni, nagu kombeks, vaid hoopis rohkem lahti. (Pärast Challengeri projekteeriti liited ümber, siis läksid need suurema survega rohkem kinni ning lisatud oli rohkesti varuelemente.) Liidetes olid rõngastihendid, mis pidid käituma hoopis teistmoodi kui tavaliselt: tavalised rõngastihendid istuvad kenasti pilus ja tihendavad suuremat liikumata, aga SRM esialgsete liidete tihendid pidid liikuma ja kusjuures oli hästi teada, et kuigi kahest tihendist esimene liigub rotatsiooni korral rõhu tõukel tihedamasse asendisse, võib juhtuda, et ei liigu (nagu Challengeri stardil juhtuski) ja siis jõuab rõhk ja kuumus teiseni, aga selle hädaohtliku võimalusega ei tahtnud NASA midagi ette võtta. Seda hoolimata olukorrast, et NASA püüdles parima võimaliku kvaliteedi ja suurima ohutuse poole (kui aga N. Liidu kosmoseprogrammis oli suhtumine „käib kah”), kuigi oli kosmosesüstiku programmi ohutust paisutanud paremaks Kongressile müümiseks umbes tuhat korda. NASA väitis täieliku purunemise tõenäosuseks 1 : 100 000, tehnikud ise 1 : 300 ja Feynmani hinnangul oli see suurusjärgus 1 : 100. STS-programmi lõppedes oli tegelik tõenäosus – 2 täielikku purunemist 134 stardi kohta – 1 : 67, mis on tunduvalt lähemal Feynmani kui NASA hinnangule.)

T, 2426. päev: teotusteenused

Eile oli soe kevadpäev, öösel huikas metsas kodukakk, täna on talv tagasi, inversioon, hall maas, päike paistab, aga lennujaam hoiatab, et nähtavus on ainult 5 km.

Usun, et täna kontrollitud tõlke saatmisel pühkis tõlkija higi ja ohkas kergendusega nagu Allan McDonald 28.1.1986 Challengeri stardil Challengeri õhkutõusmisel, sest oli kartnud, et äkki annavad liiga külmas tundmatult käituvad tihendid tahkekütuskiirendi kõige kriitilisemal hetkel, 0,6 s pärast süütamist, järele*. Kui ta oli suu kinni saanud, läks see aga – piltlikult öeldes kohe, tegelikult aga pisut üle minuti pärast – teatavasti uuesti lahti ja jäi ammuli päris kauaks ajaks.

(* Allan J. McDonald, James R. Hansen, Truth, Lies and O-Rings: Inside the Space Shuttle Challenger Disaster. Gainesville: University Press of Florida, 2012. ISBN 0813041937. – Lk 121.)

Saan teada, et see, mis vanasti oli operatiivsõiduk, on nüüd alarmsõiduk (vt liiklusseaduse § 84) ja et pakendiseaduses on öeldud ilusti „korduskasutuspakend” ja „ühekorrapakend”. Viimase muu omaloominguga palun mind enam mitte tülitada.

Bussis saan kohalikust keelest aru, sest räägitakse teemadel, mida oleme õppinud (kalender, kestused): keegi hakkab veebruaris õppima kuskil ja õpib viis nädalat ning puha. Eks see algajate keelekursuste keel ole taoline, et tavaelus ei ole sellega suurt midagi teha – vrd Loriot, Deutsch für Ausländer:

E, 2425. päev: uus bussiraamat, uued mõistatused

Eile said läbi Feynmani mälestused (mille huvitavaim ja paremini kirjutatud osa oli osalemisest Challengeri katastroofi presidentlikus uurimiskomisjonis – kuigi ka see avaldas muljet, kuidas konverentsilt Ateenast koju naisele saadetud kirja neljast leheküljest tervelt kahel rääkis ta Antikythera mehhanismist). Uueks bussiraamatuks võtan sõjaeelse Eesti sõjaväelennunduse (või Eesti sõjaeelse sõjaväelennunduse, täpselt ei saa aru) ajaloo „Põhjakotkad” (Tallinn: Külim OÜ 2011), millel on keeletoimetamatu raamatu maine. Esmamulje on, et ei ole väga vigagi, tagakaane tutvustustekstis on vigu ainult kuus. Pisut kummastab, et tänude leheküljel ei ole üles loetud spetsialisti KL-i, keda tean inimesena, kellel on alati midagi huvitavat öelda Eesti lennunduse ajaloo kohta kuni aastani 1945 (ning ta oli kõvasti kaasatud kümmekond aastat tagasi ilmunud Eesti sõjaeelse tsiviillennunduse ajaloo koostamisse).

Kaunis kevadine päev, karjamaa on täis künnivareseid, kes aga veel pesadega ei asjata. Eile öösel oli aknal ööliblikas.

Kui keeletundi jõuan, märkan tahvlilt, et täna oleme jõudnud pööramisel lahtikäivate tegusõnadeni. Prantslastel üks mure jälle juures.

P, 2424. päev: kodanlasest aadlimees

Üks kaugem tuttav – kes, jäägu aga diskreetse saladusloori peitu – oli varem äriinimene, siis sai suht äkki teadlaseks ja täna teatab FB, et ta on asutanud posila. Raha ei haise, ega; ilmselt ei veennud vanemad teda lapsepõlves, et teeni palk ausa tööga.

Eile hangitud läpakaventilaator teeb imesid: kui muidu hangus läpakas Lr-is umbes saja pildi kuvamise peale ja 60 pildi eksport võis kesta mitu tundi, siis nüüd juhtub enneolematu: jõud raugeb minul! Teen valmis ja ekspordin kahed pildid (eksport kestab veerand tundi) ning kolmandiku kolmandatki. Pärast Lr-i sulgemist on arvutikoormuse seier mitte 100% peal nagu tavaliselt, vaid kuskil 20% ja 30% vahel. Siin all paremal servas olev fototööde loetelu lüheneb radikaalselt. Ka E läpakas ei hangu ega hakka tegema fööni häält päeva jooksul kordagi. E ventilaator on marki Targus, mul marki Belkin.

L, 2423. päev: näitus, kahvlid ja lusikad

Hommikul linnapargi kunstimuuseumis näitus (loomad kunstis), siis piki lahtikaevatud Vallikraavi tänavat (mille kohta kohalik leht teatanud, et tänava keskelt leitud mingeid vanu müüre – no leht ei tea, et ega siis vanasti olnud tänav tervelt seitse meetrit lai nagu praegu) portselanipoodi, kus vaatame üht ja teist, eriti ühtesid keni nuge ja kahvleid, aga sööma läheme ilma (et kuhu see kõlbaks, kui me lähme restorani oma nugade-kahvlitega – kuigi vahel oleks see kasulik). Pärast söömist siis samasse uuesti, siis kogu kolaga kohalikule jõululaadale.

R, 2422. päev: kapid, kombed, rahvad ja koiduvalgus

Eile õhtul, ooperist tulles, nägin sihukest vaatepilti. Käin koertega jalutamas ja märkan, et kui me läheneme majauksele, kõnnib teiselt poolt ukse poole kaks kappi. Kui ise ukse juurde jõuame, on nad serviti tuulekojas ja jutukõma kostab meieni. Mõtlen, et küllap on jälle mingid Kagu-Euroopa kapid, kelle lärmakat seltskonda kunagi samal kellaajal garaaži ees nägin ja kes seekord loodavad koertega jalutaja järel majja sisse lipsata. Seega teeme väikese tiiru teisel pool – kuni märkan, et auto, millest „kapid” väljusid, on politseiauto. Seega lähme majaukse juurde tagasi ja mida näeme: politseinikud on keeranud end tuulekojas lapiti, näoga ukse poole, ja räägivad selle vahelt inimesega, kes nad kutsunud (mida täpselt, ei jää kuulama, aga midagi teemal, et politseid ilmaasjata kutsuda vaja ei ole) ja see inimene, kes ukse vahelt nende juttu kuulab, on joodiknaaber! Ta on üsna kaine, laseb meid mööda ja märkan, et tal on jalas sinised sussid, millel on Snoopy pilt. Kokkuvõttes jäi mulje, et joodiknaaber on kutsunud endale ise politsei.

Keelekursuse vaheajal kuuleb ka täna erakordseid lugusid. Need võinuks juhtuda kellega tahes, eks ju. Kõigepealt võrreldakse pikalt inglise ja prantsuse jõulukombeid. Et kuidas Prantsusmaal tuleb jõuluvana 24. detsembri õhtul, annab pakid kätte, teeb vehkat, pere kühveldab jõulutoidu keresse ja mõne tunniga on kõik läbi. Aga seevastu Inglismaal... Pakid saab kätte alles 25. detsembri hommikul ning sööming kestab aegamööda terve päeva. Mul kibeleb keelel mainida eesti kommet, et uusaastaööl peab sööma 12 korda, aga enne hakkab rääkima keegi ühe teise maa kommetest, mainides sissejuhatuseks, et tema X-Y-maa meessõber..., mispeale lõikab vahele eelmine kõneleja ja märgib tabavalt, et kle Z, alati, kui me hakkame rääkima kultuuride erinevusest, hakkad sina rääkima oma just sealt kultuurist pärit eks-poissõbrast. Z vaikib hetke ja märgib: „...Ega neid nüüd nii palju ka ei ole olnud. Vabalt võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.” (Mida kõike teada ei saa! Kuigi tänane repertuaar on parem kui kunagi ühe teise kursuse vaheajal sööklalauas ühelt kaugemaiselt töökaaslaselt kuuldu, mis juhtus temaga sünnitusel. Kõrvad on paraku elundid, mida sulgeda ei saa.)

Keelekursuse rumeenlane läheb jälle kole leili, kui telekas näidatakse Rumeenia sisserändajaid, ja kuulutab, et romad ei olevat „päris rumeenlased”, mille peale õpetaja vaikselt märgib, et olgu ta taoliste rassismimaiguliste seisukohavõttudega vähe tagasihoidlikum.

Tööle jalutades näen, et oja ääres on väga palju linnupesi.

Õhtul teisel kursusel on teemaks kellaajad. Teisendus 12 ja 24 h süsteemi vahel on prantslastele väga raske. Meid jagatakse „kelladoomino” mängimiseks rühmadesse (hunnik silte, mille ühes otsas on kellaaeg sõnadega, nt „viis minutit pool kolm läbi” ja teises kellaaeg numbritega; sildid tuleb panna sobivaid kohti pidi ritta). Võidab meeskond, kus rakendatakse insenerimõtlemist ehk alustatakse selleset, et reastatakse sildid numbrite järgi, pärast kergem otsida.

* * *

Ei, ma ei saa laikida põlve otsas tehtut, mis püüab jätta muljet, et see seda ei ole.

(Jutt on feisspukki Soome iseseisvuspäeva auks pandud blogilingist, mis loo all ripub seniajani minu kunagine täpsustus, aga ega teksti faktivigu parandatud ei ole. Nii et tuletage meelde, kui unustan nimetatud tuntud „ajaloolase” nimetuse eest epiteedi „harrastus-” (kuigi ka see teeb liiga harrastusajaloo korüfeedele Voldemar Pinnile, Eugen v. Nottbeckile, Carl Geustile, Eddie Creekile ja paljudele teistele).

* * *

Õhtu lõpuks, Soome iseseisvuspäeva auks seegi, Saksa iidfilm „Morgenrot” (1933), mis seadnuvat žanrireeglid allveelaevafilmidele, mille merevõtted filmiti Soome lahel ja milles päris allveelaeva etendab Soome Vetehinen-klassi allveelaev Iku-Turso. Algustiitritest saab teada, et muusika kirjutas Herbert Windt (tema esimene film), keda filmivaataja mäletab paremini Leni Riefenstahli filmide heliloojana. Film on täitsa hea, sõnum on olemas (film filmiti veel Weimari vabariigi ajal, mõni kuu hiljem poleks nii patsifistlikku filmi Saksamaal enam ekraanile lastud – filmi algus- ja lõppstseen kujutab, kuidas 1915 sõidavad vasakult paremale juubeldavate sõduritega rongid rindele ja paremalt vasakule tulevad vaikides tagasi punaseristirongid, ning allveelaevakomandöri eakas proua manitseb noori, et tema ei näe selles, et allveelaevnikud täitsid kohust ja uputasid vaenlase laeva, mille meeskond täitis samuti kohust, mingit põhjust juubeldamiseks). YouTube’is on filmist üleval mingi nügitud versioon, umbes 67 minutit; plaadil on selgema pildiga, originaalnegatiivist võetud versioon, umbes 75 minutit.

N, 2421. päev: barokkooper!!

Ooperiteemadel jätkame ka täna, mil käime vaatamas barokkooperit!

Üks teine helilooja ütles enda ooperite kohta (mis ühendasid mitut kunstiliiki: draamat, muusikat, kujutavat kunsti) Gesamtkunstwerk, aga seda annab täitsa vabalt nihutada ka ajas kaks sajandit ettepoole. Nimelt on külla tulnud teater otsustanud lavastada barokkooperi mitte nii, nagu tänapäeval kombeks (et tühjal laval on aluspesus poisikesed/vanadaamid või tänapäevases ülikonnas härrad), vaid nii, nagu oli kombeks lavastuse esmaettekande ajal. Ja see hõlmab peale muusika kõike: laulmisstiili, koreograafiat (kui sellesse ei ole just lisatud buto elemente), kostüüme, parukaid, minki, lavakujundust ja – mis kõige põrutavam – lavavalgustust. Viimane on nimelt küünaldega. Mitte n-ö vanadekoduküünaldega, mida tuleb vaadata ilma prillita ja hästi kaugelt, vaid enamasti lahtise leegiga, elava tulega. Paiguti on ka väiksemaid pürotehnikaefekte. Alguse lootus, et lava on hämar ainult ööstseenides ning koidu- ja päevastseenides läheb ehk valgemaks, ei täitu.

E naabril on kaelas väike binokkel, millega see uurib mõnda lauljatari hoolikalt. Binokkel on väike ja ilmselt eriti ei suurenda (ehk nii 7× ainult); heietan taas kord habemega nalja astronoomilisest binoklist ja leian, et 6. reas peaks optikavahenditest kaasas olema hoopis sekstant: sellega saaks korraga jälgida laval toimuvat ja lava kohal olevat tõlget. Ega ma kogu aeg ka ei jaksanud pead kuklas hoida, homme muidu kaelavalu, ja hääldus oli selge ning märksõnadest saab ju aru: amore, destino, fatale, ti amo, tragedissima.

Muusika meenutab kõvasti Hortus Musicuse muistset plaati „Saksa varabaroki tantsumuusika” (1988), isegi nii, et otsin ESTERist üles plaadi andmed ja vaatan, ega seal olnud Cavalli tükke. Ei olnud, aga ajastu on täpne (selgub, et varabarokk oligi enne 1650. aastat).

Mõte rändab muidugi sellele, mihuke oli maailm aastal 1643, kui oli Veneetsias, Euroopa esimeses ooperiteatris ooperi esmaettekanne. Majad ehitati kõverad ja linnamüürid sirged. Sõideti suurte laevadega suurt merd, ka siis, kui nendega ei saanud normaalselt keerata (sest rooliratas oli veel leiutamata) või need läksid iseenesest ümber või ilmkärakaga lõhki; suveks olid avastatud kõik suuremad lõunamere saared. Ilmuma hakkasid esimesed kohvikud, mõni aasta varem oli leiutatud pendelkell, aasta varem leiutas Pascal liitmismasina, Toricelli leiutas elavhõbebaromeetri. Hakati üles joonistama linnu ja muid vaateid, taga kiusama nõidu ning V. maakonnas toimus Norra esimene postirööv.

Seejärel muidugi sellele, kas ka Dorpati ülikooli tudengid ja professorid kandsid samal ajal samasuguseid rõivaid, parukaid ja tugevat minki ning kas nad pidudel kastraadiregistris ikka laulsid.

Ooperis on vähemalt üks mees naiserollis, paar naist on meherollis (ja pärast näen, et ka Apollo roll on kirjutatud aldile, kuigi ooperis laulis seda umbes kahemeetrine tenor).

Algul arvan peategelaseks (proloogi hämaruses) kellegi teise, aga siis mõistan viga, sest järgmise laulja hääletugevus on dramaatiline. II vaatuse keskel läheb peategelane hulluks, mida kenasti markeerib sellega, et avab särgi eest nööbid ja omandab senisest veel tugevama visuaalse (aga õnneks mitte akustilise) sarnasuse kadund Gunnar Grapsiga või senini ringitatsuva Alice Cooperiga, ning seni graatsiliste käeviibetega piirdunud koreograafiale lisanduvad palju keerukama lavaliikumise elemendid. Eks väitis omal ajal ju kirjanduse õpikki, et Shakespeare lasi Hamletil teeselda hullu, et ta saaks öelda asju, mida ta normaalsena ei saanuks. Nõnda sai autor lasta laval vabalt ringi tuuseldada ajutises hulluses peategelasel ja Amoril, keda pisut takistas asjaolu, et tema tiivad ei olnud kere küljes väga tugevasti kinni ja näitleja pidi meeles pidama, mis sammaste vahelt ja mispidi ta läbi mahub ja kust mitte.

Lavakujundus on pöördlaval kahekordne varemetes sammashoone, kus all on allmaailm, üleval sebivad jumalad ning kummalgi pool on muud tegevuskohad. Paiguti on ülal näha allakukkumisvastased traadid. Näen ainult üht libisemist; E näinud neid rohkem. Laval oli üsna pime, ühe vaikiva noormehe ja ühe neiu kogu roll oligi käia vaikselt ringi ja keerata laternate peegleid või kustutada küünlaid.

Lõpuks ka teatri ametlik video, kus näeme peaosalist terve mõistuse juures ja mitte ning Amorit koos Volupia ja Bellezaga.

K, 2420. päev: ooperiteemadel

Märkan õhtul kodus feisspukki sirvides, et see pakub servas peakirja Music pages you may like all kohe esimeseks Diana Damrau ametlikku lehekülge. Meil elutoa püsiekspositsioonis plaadikarp, mille kaanel tema kehastatud Öökuninganna! Leht on küll kogunud ainult 36 000 laiki, mida üldse ei saa võrrelda ühe teise lehega, mida FB mulle ka sageli topib, nimelt India naljaka nimega filmidiiva pr Padukone lehega, mida laikivat juba üle 7 mln kasutaja.

T, 2419. päev: orienteerun

Kempsu ja kohviautomaadi juurde minnes näen, et saabunud on lennundusajakiri – esimene uuele aadressile. Aga selle kolme punkti ühendamine pikkades koridorides on ootamatult raske, kohviautomaat leidub alles kolmandast kohast (ühes kasvab potis taim ja teises on hoopis raamaturiiul). Tagasi jõuan peaaegu nagu õigesse kohta, aga paraku ei ole seal minu tuba. Tuleb taas kord võtta eeskuju muistsetest kosmoseprogrammidest ning paberil välja töötada ja pähe õppida iga vajaliku olukorra tegevus: ühe teekonnajupiga teekonnad, kus üks punkt on tuba (nt välisuks–tuba, tuba–kemps, tuba–postkast) on juba selged, aga mitme jupi kõik kombinatsioonid alles ootavad optimeerimist.

Õhtupooliku ergastus-muusikataust on sel nädalal „Nürnbergi meisterlauljad”. Kogu plaadikogumik selgub olevat Bayreuthi festivali iidsalvestised, see on umbes 1971. aastast, aga BD-lt nähtud Glyndebourne’i festivali etendus (ja Hans Sachsina Gerald Finley) oli tunduvalt parem (kus see kostüümide ja lavakujunduse mõttes oli paigutatud Wagneri lapsepõlve, XIX saj algusse).

E, 2418. päev: esmaspäev

Tööl juhtub veidi pärast lõunat, et oleme sügavas tööhoos, kui äkki lüüakse uks lahti ja sisse tormab üks lõunamaine kolleeg. Ehmatus on kõigiti kolmepoolne. Saame teada, et eksis uksega. Juhtub, juhtub, miks ma muidu hoian sissekeeramisjärge toanumbrite järgi.

Tuleb paber, mis kinnitab, et meil on ametlikult nüüd aastaks ajaks kaks hoolealust, kellest ühest on olemas kena portree ja teisest võib-olla ka, kui hästi otsida. Kasulik ühendatud meeldivaga: lahedad sulissõbrad olemas (check), aga mitte korteris (check). Võrdleme olukorda nüüdisaegse hobusekasvatusega. Peaks panema portreed rahakoti vahele või telefoni, hea näidata.

Saksamaa antikvariaat ja kirjastus, kellelt ostsin aasta tagasi von Nottbecki ja Neumanni „Tallinna ajaloo ja kunstimälestiste” uustrüki, on saatnud jõulukataloogi, kus kohe algul lubatakse läti ooperidiiva Elīna Garanča autobiograafiat. Amazon näitab raamatust vähe rohkem, isegi mõningaid kohti laseb sirvida, niisiis saame teada ooperitähe raskest lapsepõlvest Riia ühiskorteris, millest nende pere kasutuses oli pool, tilluke 100 m² (võib-olla on raamatus trükiviga – hilisem täpsustus: see oli kogu korteri pindala, kahe pere peale), ja kuidas rasketel 1980. aastatel elas nende muusikupere (isa koorijuht, ema Riia muusikaakadeemia õppejõud ja Riia ooperi koormeister) tänu emapoolse vanaisa-vanaema toele, kellel oli kahesaja kilomeetri kaugusel talu. Google Maps tunneb kohta hästi ja osutab otse taluhoovi. Selle ümbruskonna kohanimed ei ütle esialgu midagi ja asukoha aimamiseks peab kerima päris palju väljapoole. Elīna Garanča etendas 2010 elavalt Meti Carmenit, mida olen plaadi järgi siin kirjeldanud.

Veel saab teada, et E prantsuse keele õpetaja arvates on tipp-prillifirma Gucci ja E meelest Zeiss, mispeale pakun, et see on umbes samamoodi, et Gucci võiks teha ka fotokaid, nt kirjutada suvalise karbi peale Gucci ja panna hinnaks 100 000, kõik muidugi ostaksid, et Gucci fotokas ju!

P, 2417. päev: see sünnib toas, teateris

Loputuskasti toru parandamine: kui enne takistas vett tilkumast ainult mõranenud kummitihend, siis nüüd takistab

• spetsiaalne sanitaartehniline plastiliin,
• seda paigal hoidev klaaskiudtugevdusega teip (tuli kaasa seinariiulitega, jäi väga palju üle)
• ning eelmist tugevamini kinnitav ja kosmeetilist ilmet andev valge kangasteip

Konstruktsioon on mõnevõrra elastne ja lahtivõetav. Osaliselt selle kõige peal on vana tihend edasi, aga nüüd ainult kosmeetilisena. Topoloogilistel asjaoludel ei saanud uut tihendit panna ilma toruotsa poti pesast eemaldamata, mis aga kõigutanuks loputuskasti stabiilsust. Ühenduspesas endas muidu survet ei ole, ainult kui pärast vee tõmbamist võib mööda toru välispinda valguda väljapoole vett, sest pesa on tublisti jämedam kui toru (see on OK) ja toru loputuskasti poolne ots on umbes 1 cm liiga pikk ja sedasi läheb käänu järel alumine osa veidi ülesmäge, mis ühtlasi tähendab, et vesi tilkus sedasi mitte kohe poti taha, vaid kenasti alles seina äärde. Paigaldan igaks juhuks ka väikese teibist tila, mis peatab mööda toru valguva vee.

Eilseid pilte kõbides leian, et suur fotokas on ikka veel suveajas.

* * *

Padjaraamatus on artikkel keskaegsest fekaalindusest, mainitakse ka Nürnbergi Pappenheimer’eid (küll mainimata, et neil olid koguni tsunft ja meistrid), et kuivõrd nad haisu pärast tegutsesid öösel, mil aga tegutsesid ka vargad, pidid neid turvama raesulased ning nende pärast avati linnavärav erandkorras öösel, et kole laadung saaks linnast võimalikult kiiresti välja. Mitmes Saksamaa linnas üritati varem lahendada fekaaliprobleem sellega, et rajati kuni 12 m sügavusi ja müüritud šahtiga avalikke käimlaid, aga need said ükskord täis. Nürnbergi dominikaani kloostris leiti 1469 geniaalne lahendus: tuleb hakata kaevama jõe poolt tunnelit, et šaht valguks tühjaks. Munk ja kiviraidur paraku ei järginud töökaitse-eeskirju ja hukkusid kaevetöödel haisu tõttu, mispeale kutsuti kohale professionaalid (Scheißhausfeger), kes teadsid, mida tohib ja mida mitte. Braunschweigis (kus aastas tekkis fekaale 6000–7000 tonni) rajati avalikud kempsud (Pisskammern) põhjendusega, et nii tehakse mustust vähem „kirikutesse, tänavatele, platsidele ja majadesse”.

Ah, mis põnev teema; huvilistele juhatan, et teemat on põhjalikumalt käsitletud kogumikus Mensch und Umwelt im Mittelalter ja Otto Borsti teoses Alltagsleben im Mittelalter (mitte segi ajada Arno Borsti raamatutega Welt des Mittelalters ja Lebensformen im Mittelalter); Eesti olude kohta on üht-teist mainitud vist Heino Gustavsoni raamatus „Meditsiin vanas Tallinnas”, kui õigesti mäletan, näiteks peaks seal olema öeldud Jaani seegi tsentraalkemmergu lampkasti mõõtmed, mis Nürnbergi rajatisele palju alla ei jäänudki.

* * *

Õhtul alustame uue ooperiplaadiga, mis on eelmisena vaadatud „Reini kulla” järg „Valküürid” ja sama lavakujundusega Meti lavastus. Mõni ooperilaulja on sama kui „Reini kullas”, mõni isegi samas rollis, mõni ei ole: nt üht „kinganumbriga 58 ehitusalltöövõtjat” ehk linnusehitajast hiiglast Fafnerit kehastanu (kogukas vanem härrasmees, suu läheb laulmisel rõngasse) on nüüd hoopis Hunding, Sieglinde mees, ja eelmise tüki Freya on valküür Ortlinde. Ülekaalu on kõvasti peaaegu kõigil osalistel; Fricka osatäitja, kes on sama kui eelmises ooperis, oleks nagu veelgi kosunud; ega Bryn Terfel teab mis kõhn ka ei ole, aga tal on seljas raudrüü, mida on stiliseeritud nii, et jätab kandjast kõhnema mulje. Sama on tehtud ka Sieglinde kostüümiga, kes enamikest suundadest nii väga silma ei paistagi, v.a kui ta Siegmundile kaela hüppab ja see (Jonas Kaufmann, ooperi üks väheseid normaalkaalus soliste) mitu sammu tahapoole vaarub. Teine normaalses kehakaalus osaline on Brünnhilde, aga kuigi Wagner kirjutanud lausa partituuri (nagu mainib plaadi sisututvustus), et Brünnhilde on teismeline neiu, on Met leidnud küpses eas osatäitja, nii et Brünnhilde näib olevat enda isast vanem – nagu seda teatris, eriti ooperis sageli juhtub.