N, 983. päev: volber tuleb

Hommikul tõuseb päike läbi udu.

Mobiili- ja elektriarve tahavad maksmist, aga veebipank ei taha korterist normaalselt avaneda.

Toanaabril on mure: kuidas saada tekstist ära reavahetuse märke. Ta on igati üritanud, nõnda et märk on menüüst kadunud, aga tekstis on alles. Näitan ja pälvin kiitust.

Kus on õiglus: target group on eesti keeli ametlikult sihtauditoorium ja target audience on sihtrühm!!

Kui hakkan sisekaemuslikku aruannet ära saatma, leian, et terve lehekülg eriti sisekaemuslikku osa on eelmise aasta omast lihtsalt kopipeistitud ja kollaseks värvitud, st uuendamata. Eile jah pisut imestasin, et kus tuha pähe raputamise koht on. Kahju, et 2008. a aasta aruandesse ei ole kirjutada sama uhket asja nagu 2007. a esinemine meditsiinikonverentsil.

Käin Pariisi platsist automaadist raha võtmas ja näen – peale selle, et bussile tungib peale mu joodiknaaber, – et Vabaduse puiesteele tõesti ongi üleöö asfalt peale saadud!! Uskumatu operatiivsus! Ja seda suurem on kummastus, miks peab riigipühase paraadi tarvis olema puiestee kinni neli päeva...

Kõrgmetsa maksimarketist printeritinti ja kiusatusele järele andes ka selline mäng, mis äratab igas meesterahvas katsetava ja pauku tegeva poisikese, isegi kui ma selle toimivuses praegusel läpakal sügavasti kahtlen. (Umbes 12 aasta vanusena leidsin maalt metsast pisikese plahvatusvalliga kraatri, pommiauguks liiga madala, puujuurikaauguks liiga korrapärase. Mõte sellest, et see on äkki meteoriidi tekitatud, köitis mu meeli päris mitu päeva, kuni juhtus tulema hetk, mil teisi pereliikmeid ei olnud kuuldekaugusel, siis isa ütles, et tead, me vist tegime selles kohas pärast sõda pauku, aga pisut liiga suur pauk sai, tegi kraatri.)

Maksimarketi toiduosakonnas on tulemas nagu viimnepäev: leivalett on mõlemalt poolt nii tühi, et paistab läbi! Homme ju kõik poed kinni. Kassasabas läheb terve igavik, kuigi kell näitab, et ainult veerand tundi.

Järjest põnevamaks läheb: ütleme, et dr Mengele ei saa Keila haigla tulevikku arutama tulla.

K, 982. päev: wiggy wiggy scratch yo yo bang bang

Hommikuks jäetud prantsuse keele harjutused sisaldavad paha üllatuse, nimelt et raamatust tuleb teha harjutus, mis algul seletab, et ega prantslased oska asju selgesti rääkida, jahuvad maa ja ilma kokku, ning siis on ülesanne, et kirjuta neid õpetussõnu järgides kirjand. Teemadeks vanad tuttavad „Televisioon ja vägivald” (mis teema kangastab mu vaimusilma ette kodumaise teleseebi „Kodu keset linna”), „Geenmuundatud taimed”, „Tuumajäätmed”, „Väeteenistus või palgaarmee” ning nõrganärvilistele „Kodustöötamine”, „Sotsiaalne Euroopa” ja „Kuidas kaunistada kontorit”. No sure või ära! Esimene mõte on kirjutada nii geenmuundatud taimedest kui ka tuumajäätmetest, nimelt seda, et inimesed, kes usuvad feng shuid, helendavaid kive ja kõiksugu muud pahna, peaksid hoidma selle koha pealt suumulgu kinni. Kui aga lähen arvutisse, et kasutada loovalt masintõlke abi, juhtub, et annan hoopis akuutset terminiabi, mis on mõistagi palju toredam kui prantsuse keele kirjand.

Prantsuse keeles räägime täna muu hulgas raamatulugeja õigustest – et mida igaüks meist kasutab ja mida ei kasuta. Kellegi prantsuse kirjaniku koostatud õigusi on kümme ja ütlen, et mina ei kasuta lehekülgede vahelejätmise õigust (vaid libistan silmad diagonaalis üle, kui ikka tõesti on väga igav), aga see-eest kasutan hoopis raamatu lugemata jätmise õigust, näiteks kõik need Dan Brownid, Harry Potterid ja Paulo Coelhod. Seepeale hüüatab üks lätlastest, et Harry Potter, see on ju nii põnev, et tema küll huviga loeb, kuigi ta tütrele ei meeldi. „Tütrel on sul aru peas,” mõtlen endamisi (ja selles ei ole ka midagi imestada, sest eks tal ole ju pooled geenid isalt, arvab hiljem E, kui ma talle seda lugu räägin). Meenub ka kurb lugu, kuidas hea sõber mitme aasta eest soovitas, et vat ta on avastanud toreda raamatu, mida ma peaksin ilmtingimata lugema, pealkirjaks „Da Vinci kood”. Mu kommentaar sellele oli napp „jaa-jaa...”

Tööl on tänase päeva jooksul vaja valmis saada sisekaemuslik aruanne. Olen selleks puhuks kohal poole üheksani ja muudkui kirjutan. Linnas on Vabaduse pst kinni, sinna pannakse asfalti, liiklus käib uskumatult kitsaid kõrvaltänavaid mööda. Viimased poolteist kilomeetrit tulen jala.

Uued tilinad on toredad, mul hakkab bussirahva rõõmuks tulema korraga taskust Cartmani räppi (tekst vt siin).

T, 981. päev: sügis

Täiesti uskumatu, mis ikka sündima hakkab: link.

Tööl toimetan pikka ja ülimalt uinutavat dokumenti, mis on nii igav ja ajab une nii kõvasti peale, et ei taha kuidagi edeneda. Seda teemat võiksid toimetada selliste teemade toimetamisega paremini kohastunud inimesed.

Üles virgutab aga hädas telefonikõne plaaniosakonnast, et mul olevat tegemata reedeseid asju, millest ma ei tea midagi ja tõrgun välja selgitamast, miks, sest mu arust ei ole see minu asi, kui ma ei teadnud, et need mul teha on. Aga käiakse peale ning siis kirjutan ja helistangi tehnilisele toele, et aidake. No läheb mööda tunnike (kahju mõelda, et plaaniosakonnas vast istutakse ja näritakse kõik see aeg küüsi) ja saan teada, et põhjus, miks ma neid enam ei näe, on selles, et mul on selle rakenduse katseline uus versioon, mis kustutab tähtaja möödudes vanad asjad ära. (See ent ei seleta, miks ma varem asjast teada ei saanud.) Tuleb minna kellegi teise arvutisse ja teha sealt vana versiooniga. No toanaabri arvutist proovin, ta logib algul end Windowsist välja, siis mina tema arvutis sisse, aga s....gi, asi ei avane, ütleb, et ei saa faili kätte. Kui olen seejärel kirjutamas meili, et ei tööta, tuleb mõte, et prooviks äkki nii, et ta ei logi end Windowsist välja, aga mina lihtsalt login tema arvutist jama tekitanud rakendusse oma tunnustega sisse. No ja see kummaline kombinatsioon töötab ja töö saab tehtud. Saan teada, et toanaabril on hiir vasakul ja nupud on omavahel vahetatud.

Eesti seltsi laupäevase matka 314 pildist on valik vähenenud 78-ni. Töö jätkub, siht on 50 pilti. Mida rohkem pilte teha, seda rohkem saab neist häid pilte valida. Loodetavasti on uus läpakas selline, mida Lightroom umbe ei aja nagu senist (mida suudab umbe ajada isegi Autostitch ja tähtede halva seisu korral koguni IrfanView).

E, 980. päev: and always remember...

Suvi on selleks korraks läbi.

Käin laupäevastest piltidest esimese tõsise tiiru üle. Kui palju ma üritusel pilte tegin, ei tea keegi (pildinumbrite järgi näeks), aga neid oli väga palju, umbes nii, et hommikul oli mälukaardil paarsada pilti ruumi ja pärast matka laua ääres vaatan, et ohoh, ruumi on veel ainult 1 pildile, tuleb võtta teine kaart. [314 oli, ütlen tagantjärele.] Esimese tiiru käisin üle juba rongis, näiteks kustutades ära liigsed sama stseeni pildid, kui näpp juhtus päästikut liiga kaua vajutama ja pilte tuli mitu.

And always remember to paint your trees looking like happy trees.

Või siis sama stseeni eri võtteajaga piltidest valida need, kus inimesed oleksid rõõmsad või vaataksid sobivas suunas või oleks kompositsioon meeliülendav. Esimese rookimise tulemusena jäi umbes 210 pildist järele 80. Lõplik siht on näidata vahest nii ainult 30–40 pilti. [63 tuli, mis parata. Kõik tahavad ju pildi peal olla.]

Õhtul jälle maipõrnikajaht rõdul. Seekord oli aktiivsem põrnik kui ööl vastu laupäeva, põristab nii et kohe. Huvitav on, et maipõrnika (ja küllap ka muude põrnikate) kiletiivad on palju pikemad kui kattetiivad, puhkeasendis on nad kattetiibade all volditud tagasi, ja enne lenduminekut putuk justkui pumpaks kiletiibu täis.

P, 979. päev: a cross-dressing pike named Trish

South Park. Muu hulgas leian nende heliklippide varamu ja telefoni saab uusi äratustilinaid, näiteks erakordselt ärritav „inglise” lastelaul Pip'i esituses osast Two Guys Naked in a Hot Tub. Teatavasti on mul ka seni olnud väga ärritavaid äratustilinaid, nagu verd tarretama panev Stuka-huile (täiesti autentne muide, võetud 1940. aasta laulu Die Stukas algusest). See on nii jälk, et kohe hüppan telefoni vaigistama ja uni on pühitud. (Aga sobimatute tilinate klassika on see, kuidas „Aktuaalne Kaamera” usutles 2000. aastal Eesti juhtivat kalandustegelast ja siis korraga intervjuu ajal hakkas ta mobiil tilisema South Parki filmist (1999) pärit helinal Uncle Fucka.)

Ja rääkimata vanast lemmikust osast Cat Orgy, kus Cartman mängib filmi Wild Wild West ja esitab samanimelise hiphopiloo.

Uurin kahe võimaliku pikema uisumatka profiili. Üks on tunnise rongi- ja tunnise bussisõidu kaugusel ja 36 km peal 350 m ainult allamäge, teine on umbes kolme tunni rongi- ja tunnise bussisõidu kaugusel ja 35 km peal kokkuvõttes 150 m ülesmäge, aga vaated peaksid olema uhkemad.

Muidu loen ja hindan lugematuid õppurikirjutisi. Õues kallab õhtupoolikul kohinal vihma.

L, 978. päev: mis imelik kast see on?

Öösel rõdul maipõrnika pildistamine, siis hindan õppurikirjutist, mille teemaks ajukepp. Üritan end talitseda ja olla õiglane, nõndap saab see hindeks C ja peamiseks kommentaariks, et ei ole objektiivne. Järgmisel aastal võtan ma ajukeppimise teemavalikust välja.

* * *

Päeval eesti seltsi matk. Alla mäest, üles mäest ja uuesti alla mäest. Tõusul peetakse kaarditundjate seltsis sõjanõu ning valitakse lühem järsk tee, eriti kui keegi niikuinii vahest aru ei saa, kuivõrd laugema ja pikema tee äärest on märgised ümber kantud järsema ja lühema tee äärde ning kellelgi muul kaarti ei ole. Maastik on aga sihukene, et kui peetakse 20-minutine söögipaus, siis ollakse eelmisest suuremast (veerandtunnisest) peatuskohast, kus oldi ligi poolteist tundi tagasi, linnulennul juba pisut üle kilomeetri kaugusel.

Seekord taipan lõpuks, et kui keppe käes ei hoia, võib need vöötada seljakoti rihmade ja kere vahele. Ei sega pilti tegemast ega midagi, ainult äikesega tuleb olla ettevaatlik.

Jutuks tuleb Google'i masintõlge eesti keelde ja eesti keelest, muidugi mõista Estonia is not afraid of boobs ning ka see huvitav ja kohati lausa riimis tõlge: link.

Esimesel laskumisel on mäeharjal rada nii kitsas, et ATV-ga tuleks sõita kahel rattal. Kaks peidetud karpi saavad leitud ja üks karp saab ka peidetud. Võrepõrandaline ülalt-palju-kõrgem-ja-kipakam-kui-alt-vaatetorn on. Söögipaus on ja kohvik on. Lõpuks saab teada tarvilise tarkuse: kui raudtee ääres nalja teete ja rongile järele lehvitate, et vaadake, „meie” rong läheb, siis enne naljategemist kontrollige sõiduplaani. Võib nimelt juhtuda, et kes pärast naerab, naerabki paremini!

R, 977. päev: do not try this at home

On selgunud Antwerpeni piltidelt kuu aega tagasi avastatud laigu olemus: see on tolm fotoka sensoril. Teades kunagise filmifotokaga saadud kogemust, et mattklaasi puhtana hoidmiseks ei ole seda vaja puhastada (sest iga puhastamiskatsega tuli sinna tolmu juurde), ja teades, kui lihtne on puhastamisel sensorit kahjustada, samuti seda, kui tolmurohke on kohatise vaipkattega korter, olen mõneti kurb (tarkvaraga saab tolmu küll ära, aga iga pilt tuleb töödelda eraldi). Uurin, mida ütleb fotoka käsiraamat. Seal on soovitatud puhuda kummipuhuriga ja kategooriliselt keelatud puhuda suruõhuga. Proovin kummipuhuriga (näen kübet silmagagi) ja muidugi mõista tekib sensorile sodi juurde! Uus sodi õnneks eemaldub järgmise sensoriväristamisega, aga muret tekitanud plekk püsib piltidel edasi. Kui teha näiteks kirikutorniga püstipilt, jääb tolmulaik paremale taevasse kogu maailmale näha (kuigi pärast tänast aktsiooni on laik läinud justkui pisut hägusemaks). Samas olen leidnud DPP-lt tolmu eemaldamise funktsiooni, nõnda et vaatan viimase kuu aja pildid üle.

Hommikul seiklused 175. liini bussiga (numbrimärk RR 6417), mis raisk peatub postkontori peatuse asemel alles seitse minutit hiljem põldude keskel, kus võin kuulata lõokeste lõõrimist ja kahetseda päikeseprillide eilset unustamist tööle laua peale. Ah et miks ma bussijuhiga õiendama ei hakanud, loen ma praegu su mõtteid, kallis lugeja. Vat sa ilmselt ei tea, mis juhtub siinmaiste bussijuhtidega, kui nõuda peatumist peatuses, millest nad peaksid tegelikult mööda sõitma. Kätega vehkimine ja sõim arusaamatus keeles on mu kogemuse järgi reegel. Seda, mis peatuses buss sõiduplaani järgi peatub ja milles mitte, seda bussist ega peatusest teada ei saa, ainult sõiduplaanist endast.

Nõnda siis pärast seda, kui olin veerand tundi üritanud taskutelefoni abil selgitada oma asukohta ja parajasti mõtisklesin, mis võiks olla bussipeatuse nimi, et otsida, mis kell peaksid sealt mööduma bussid või siis hädakorral tellima peatusesse takso, saabub kõrvalteelt 192. buss ja kuigi tema peatusest on ristmikuni sadakond meetrit, on juht nõnda lahke, et võtab mind nurga pealt peale. Au ja kiitus!

Kontorisse jõudnuna mõistagi uurin järele, kas 175. buss pidi postkontori peatuses peatuma. Pidi küll, selgub, mistõttu kirjutan bussifirmale ametliku kaebuse, küsides, kas see, et klient sõidutatakse soovitud peatusest neli kilomeetrit ja viis peatusevahet edasi, on nende arust normaalne. (Seda ma siiski ei küsi, kas nad on ikka kindlad, et pimedate bussijuhtide palkamine on hea mõte.) Seda liini peab siinmaine riiklik raudteefirma, kelle napil kodulehel on olemas koguni kaebuste veebivorm, nii et neil peaks olema kaebustega kokkupuudet küll.

Ainus positiivne asi on asja juures see, et bussipeatus, kus juhi meelest sobis mind lõpuks maha panna, oli endise kitsarööpmelise raudteejaama juures ja nõnda sain ma teada, kust keeras omaaegne raudtee ära praeguse maantee trassilt.

192. buss sõidab jaama juures läbi parkla, sest bussiraja on blokeerinud kaks bussi, kus esimeses ei ole üldse juhti sees.

Lõuna paiku käin korteris uiske toomas. Tagasisõidul tulvavad bussi kohalikud noored, kes bussis lärmavad ja filmivad. Filmimine toimub inimestele hääletult selja taha hiilides. Nõusolekut nad ei küsi.

Pärastlõunal, kui terve nädal aega on maad praadinud pilvitus taevas päike, saab lõuks teoks ammune soov katsetada, kas uisutamine Kirikmäelt Kõrgmetsa on võimalik. Jah, see on võimalik, nagu on võimalik uisutada siinmaal teedel, mille juures on silt, et uisutamine lubatud (loe: võimalik), aga rohkem ma seda ei tee. Umbes 7½ km-st on head asfalti vahest nii kilomeeter. Linnapargis on asfaldist lehmarada (ja vahepeal kaks reguleerimata ülekäiku üle elava liiklusega tänavate), kesklinnas on ohjeldamatu klompkivifetiš, Kõrgmetsa poole on kõnniteed plaaditud (mis isenesest on parem kui lehmarada), aga kruntide vahel on plaatide kohal turritav pigivuuk (ainus kord, kus mäletamatutest aegadest käpad ja põlved ka kaitsmete peale maha panen, nullkiirusel). Kirikmäelt punase sillani on allamäge, punasest sillast vanadekoduni kerge ülesmägi, sealt jaamani allamägi, jaamast poole Kõrgmetsani ülesmägi. Aega võtab sõit liikluseeskirja järgides 56 minutit. Kui saaks kesklinnas ja Kõrgmetsas sõita mööda sõiduteed, siis kõige rohkem võtaks 30 minutit, aga tipptunnil on see sootuks võimatu.

Rahvasuu räägib, kuidas küsinud tõlkija keelekorraldajalt, kas Saksamaa Liidupäev kirjutatakse suure või väikese tähega, ning keelekorraldaja arvanud, et kõik tähtpäevad kirjutatakse väiksega.

N, 976. päev: jüripäev

Lähen hommikul kättpidi hooga vastu üle riiuli ääre ulatuvat raamatut, millel on järjehiodjaks vahel mall. Malli nurk läheb katki, sõrmenukk kah.

Hommikupoolikul äkiline koolitus (ette teatati pool päeva), kus kohtun kolleegidega, kes viis aastat tagasi üks oli õpingukaaslane ja teine õppejõud. Nime kirjapaneku sabas kohtun soomlase L-ga, kes korraldab ise matku ja lubab tulla laupäeval eesti seltsi matkale.

Koolitus on udutamisvastase võitluse aastapäeva ettekanne. Huvitav ajaloolisest vaatenurgast ja sellest, kuidas veebitekst erineb paberitekstist: ei ole vaja hakata alguses heietama asutuse ajaloost ja ülesandest (mille peale meenub näiteks üks Eesti haigla, kelle arvates satuvad ta kodulehele välismaalastest eelkõige investorid, mitte patsiendid).

Üks töökaaslane magab tagareas, nägu lae poole, lõuad laiali.

Tuleb vahetult ülemuselt meil käsuga kirjutada enesekaemuslik aruanne. See on siis käes, algab kalendrite ja märkmete läbikaevamine.

Jätsin kodutööde parandamisel arvatava kehvima töö viimaseks ja nõnda see oligi: tekstis mainitud temperatuuri −140 °F teisenduseks oli saadud −310 °C. Selle eest tuli mõistagi kriitiline viga ja märkus, et uurigu ise järele, miks päriselus sellise mõtte avaldaja pipramaale saadetaks. Jätan selle ka sulle, kallis lugeja, mõistatada!

K, 975. päev: Jüriöö 666 a

Postimees võtab sõna tehnikateemadel. Väljend hääle leviku kiirus näitab kenasti, mis asjatundlikkus PM-l on. ☺

Maipõrnikaid on täna hommikul rõdul selili kaks. Eile olid elutoa aknakatted all ja selle tagant prõmmimist ei kuulnud. Ei kuulnud ka rõdult, seega lükkub mõte pildistada lendavat maipõrnikat tulevikku (nagu on lükkunud edasi ka mõte pildistada lendavat nahkhiirt). Pean rõdu ära pesema, see on õietolmust roheline ja ajab aevastama.

Hommikul piinarikas pooltund prantsuse keele harjutuste seltsis. Oleme avastanud, et teistmoodi kui muude keelte õppimisel on prantsuse keel ainus, mille õppimine ei lähe aastate jooksul kergemaks. Meenub, kuidas kord hiljuti oli tunnis teemaks prantsuse keele eitav jaatus ja kahjuks küsis õpetaja ainult kahelt esimeselt, kas nende keeles on ka midagi sellist. Ma olin neljas ja oleksin kindlasti öelnud, et on, aga seda peetakse väga halvaks stiiliks.

Tunniks kohale kiirustades kuulen, kuidas maja ees arutavad viis eesti daami, kust siinmaal saada naistejalgrattaid. Algul panen blogi jaoks kõrva taha rauasae mõtte, aga siis meenub, et vaadaku parem ringi, kas siinmaal naisterahvad jalgrattaga sõidavad! Ei sõidagi, lihtne!

Prantsuse keel on piinarikas, iga kord, kui õpetaja pöörab klassi poole selja ja midagi tahvlile kirjutab, vaatan kella ja rõõmustan, kui seierid on jälle paar minutit edasi nihkunud. Kahe nädala pärast on kontrolltöö ja, nagu teada, õpime sellel kursusel nõnda, et kordame vana materjali, näiteks terve konditsionaal koos lugematute eranditega, iseseisvalt kodus, tunnis ainult kontrollitakse harjutusi.

Sedapuhku kuulame-vaatame telekast salveststud imelugu, kuidas kellelgi on jälle piss pähe löönud ja valmis sehkendanud utoopia, kus inimesed elavad linnade ja külade asemel looduse rüpes tornelamutes. Et linnad lammutatakse aastaks 2022 ära ja inimesed kolivad valglinnastutest ühtekokku tornelamutesse, kus on nii tore ja lõbus ja mõelge, maja alumisel korrusel on restoran ja edasi on kool ja kontorid ning siis kõige otsas korterid. Mõtlemata selle peale, mis juhtub, kui restoranis läheb köök põlema ja kogu 50 000 inimesega kõrghoone takkajärele, ütlen oma arvamusena, et see on jama ja demokraatlikus ühiskonnas võimatu: see meenutab kolhoosikeskusi, kus samuti kõik asjad käe-jala juures ja kolhoosnikul ei ole vaja metsaonnis elada. Küll on tore, et mul telekat ei ole ja selliseid lollusi rohkem ei pea nägema. Ka ülejäänud rühmakaaslased on umbusklikud, peale ühe, kellel näikse looduse vingerpussina ajukolju üldse puuduvat ja kes alati igasugu napakatele asjadele takka kiidab.

Siia rühma on sattunud 5. kursuse türklane. Maailm, eriti prantsuse keelt oskamatute maailm prantsuskeelses keskkonnas, on väike.

Et tunni lõppu sisustama kavandatud lauserodu Le président de la République a dissout le Parlement. On doit mettre en place un nouveau gouvernement. Tout est complètement désorganisé. Tout le monde s'affole. ümbertegemisel lauseks complète désorganisation suite la dissolution le parlement par le président qui réussite la mise en place d'un noveau gouvernment (vms) on meie koostöö õpetajaga nigelamast nigel, lõpeb tund 7 minutit enne ettenähtut ära. Mihuke kergendus! Sõidan tukkudes otse korterisse ja magan poolteist tundi. Seejärel parandan oma kursuse kodutöid.

Päeva- või õigemini öökohane pilt on leedu Vikipedijast: päris-„Malev”!

T, 974. päev: mineviku varjud

Eileõhtusest maipõrnikate vastu akent plõnnimisest on täna hommikul rõdul selili jalgu siputamas kolm. Tee või maipõrnikasuppi. Eile ellu ärganud põrnik on kadunud.

Bussipeatuses keerutan kuukaarti näpu vahel, aga siis peatub hollandi kolleegi auto ja võtab mind peale.

Päeval on olnud 20,0 kraadi sooja (nullisin eile kraadiklaasi, nii et tean täpselt).

Ka tänane päev ei toonud selgust küsimusse, kui kõrgeid kontsi kannab Medvedev. Ta peaks olema 168 cm pikk ja Halonen 172 cm, aga pildil näib vahe olevat väiksem kui 4 cm. Halonen naisterahvana ilmselt kannab mõninga kontsaga kingi, mis tekitabki mõtte Medvedevi kontsadest või paksudest kingataldadest. – Aga ärge naerge midagi, Medvedev on hulk maad (3 cm) pikem kui Putin ja peaaegu nii pikk, kui oli Vene ajal inimese arvestuslik pikkus (170 cm), mille järgi dimensiooniti kõikvõimalikke ehitisi ja masinaid (nii et las pikemad rahvad nagu eestlased löövad pea ära; imelik, et eestlaste N. Liidu keskmisest suuremat pikkust ei käsitatud fašismina või vähemalt kodanlike natsionalistide tagurliku eugeenikaprogrammi tulemusena).

E, 973. päev: ilusa ilma puhul liiklus suletud

Ilm on jälle päikseline, taevas on pilvitu. Tööl loen esimeseks asjaks, et veerand tundi tagasi algas koosolek. Seejärel kohe teine.

Mu raamatukogu täieneb taas kord raamatuga keeles, mida ma ei oska (HCL ja Wartberge kroonika leedu tõlge).

Postkontori platsi alt uus kuukaart, jaamapoes. Peatus enne korterit algab ilusa ilma puhul suur ummik, kõnnin viimase peatusevahe jala, kui maja ette jõuan, bussi veel ei paista (st buss ei ole jõudnud ümber nurga, mis on poolel teel).

Liftis on joodiknaaber, kes sõidab niisama üles-alla ja suitsetab. Nähes hetkelist kõhklust mu sisenemisel, sõimab ta mind terve tee üles, millest ma saan aru õnneks ainult sõnad mon dieu, edasine on arvatavasti rõve sõim prantsuse keeles. Kilulinna karastusega ent suudan terve tee hinge kinni pidada.

Eile õhtul vastu rõduust pekselnud põrnikas lebab täna oimetuna rõdul selili. Välimääraja teatab, et see on maipõrnikas ja talle meeldibki pimedas vastu valgustatud aknaid pekselda. Algul arvan ta surnuks, aga pikapeale hakkab koiba liigutama. Välimäärajas on suurte tundlatega isase pilt ja see on kas emane või vastu akent prõmmimisel nudistunud tundlatega isane.

Vaatlus näitab, et akna taga laulev „kuldnokk” on tegelikult musträstas:

P, 972. päev: sumer ist icumen in

Puhkan. Jätkan XVIII sajandi kirikuraamatu puurimist. Kahtlasel viisil ühes mind huvitavas talus (taludes elas enamasti mitu peret ja sündivus oli muiste suur, sest praegusaegseid muid ajaviitevõimalusi ei olnud) raamatu 30 aasta ehk inimpõlve jooksul kedagi ei sündinud. Leian teisest XVIII saj raamatust vajaliku sünniteate umbes viie minutiga ning pärast mõningast mõtlemist kaugeneb sugupuu üks haru kaks põlvkonda (hakates kaheldavasti kokku ulatuma kahe muu haruga, mida loodetavasti selgitab selle teise raamatu läbikaevamine).

Ilm on selge, puud on helerohelised, päike paistab, kuigi on suhteliselt jahe. Tore, et õietolmuhooaeg on siin juba läbi ja Eestis ei olnud veel alanud.

Käin õhtul uisutamas. Puhastusjaamas on lõhna rohkem kui rubla eest (inimese nina on evolutsioonilistel põhjustel selle lõhnastiku suhtes eriti tundlik), ümbersõitu on veelgi kitsendatud, rattureid ja uisutajaid on liikvel rohkesti. Tõkkepuu on ära võetud, aga edasine lõik vesiveskini on märg. Tagasi, postkontori juurde, sealt suur rühkimine ülesmäge maksimarketi juurde (keskmiselt 6% tõus, meetrilaiusel kõnniteel on valdavalt kiviparkett või krobeline asfalt; üleval on kohati silte, et rulluisutamine lubatud, ning sellest hoolimata meeldivalt sile asfalt) ja siis allamäge korteri suunas. Kõrgmetsa kiriku ees tuleb suunduda plaaditud kõnniteelt sõiduteele, mis on auklik. Teen tiiru kiriku tagant läbi, sattudes valele teeotsale, jõuan üks kvartal liiga vara kesktänavale tagasi. Majas uiskudel korteriukseni: ja õige vigur algab alles korteris sees, sest kuidas saada uisud jalast nii, et kuskilt ei ole kinni hoida, esikus suurt kuhugi istuda ei ole ja maha ei prantsata?

Saabunud on telefoniarve. Neljast nädalast kolm skaipimist on vähendanud arvet üle kahe korra.

Tagasilend ja mis puhkusel juhtus

Tagasi maalt, mille elanike enamiku meelest on õige ja hää lõhkuda pesitsevate lindude pesi, rüüstata muistiseid ja varastada intellektuaal­omandit ning mille pealinna linapea on avalik riigi­vastane ja issand näeb, aga ei mürista. Viimati­mainitu on külinud linna täis enda pildiga propaganda­pilte, millel hoiab käes silti „VAHETUS”, mida alguses väär­lugesin kui „VALETUS” ja mis elavalt meenutab algkooli­venna fabulatsiooni, et tegelikult ta ei olegi tema, vaid enda­moeline robot, õige tema seisab kodus kapis ja ta saab ennast robotiga igal ajal vahetada, lüües vastu külge ja hüüdes „Vahetus!”. Vohh.

Nagu teada, on mul elustiili iseärasusest terav haistmine – päevasel bussisõidul N. kreisilinnast Kilulinna ärkan kaks korda selle peale, kui ees istuvast dementsest vanurist eraldub vaikne pahvak vanaduse lõhnu. Ka esimesel lennukisõidul pannakse mu haistmismeel proovile, nimelt määrab kuri saatus mu kõrvale istuma suure juuksepahmakaga saksa noormehe (umbes taolise, nagu kellel on filmis „Malev” Muhu lahingu järel reha seljas), kes on pead pesnud viimati umbes veebruaris.

Mõlemas lennukis antakse süüa. Mõlema lennu väljalend hilineb, aga soodsa tuule tõttu jõuab esimene lend vahepeatusesse (= maandub) peaaegu õigeks ajaks. Tore, et ümberistumiseks (= maandumisest järgmise õhkutõusuni) on aega poolteist tundi ja ühest lennukist mahatulek ja terminali sõit, teise väravasse jalutamine, pikk bussisõit teisele lennukile ja veerandtunnine ruleerimine kaugeimale rajale mahuvad sinna sisse ning veerand tundi jääb ülegi (mitte ei anna võrrelda kuivamisega Tallinna lennujaamas, kui pidin tunnikese ootama isegi seda, millal saan koti ära anda). Mõlemad lennud on ka täitsa täis. Täitsa täis tuleb ka eelviimane buss, millega lennujaamast ainsa inimesena linna poole sõidan, nimelt täitub buss linna serval lõunamaise nooruse ja elurõõmuga.

Puhkusenädala jooksul toimunust. Esiteks sai palju nalja käekellaga ja kui ei oleks ukseluku tegemisi jälginud ja kapitaalset luku taha jäämist ennetanud, siis oleks ka vast luku taha jäänud. Nõndap siis sai ette uus lukk veel enne seda, kui vana täitsa katki läks.

Kellalood on sellised, et isetäpsuv käekell püsis Eesti ajavööndis peaaegu terve nädala, aga siis eelviimasel ööl otsustas Saksamaa saatja signaali kätte saada ja ma arvasin pool järgmist päeva, et kell on tund aega vähem kui tegelikult. Alles see, et käekell näitas üht ja arvuti teist aega, lahendas saladuse. Teisalt jäi seega ära kella õigekskeeramine lennukis, mis kestnuks hulk aega, sest minuti- ja tunniosutite keeramine 1 tund tagasi tähendab nende keeramist 11 tundi edasi, mis toimub iseenesest ja piinava aeglusega.

Sel kellal on päikesepatarei, aga Eestis oli toas nii hämar ja õues vaja nii paksu käist, et kella aku sai kolm korda tühjaks. Kaks korda laadisin lambivalgel ja kui lõpuks päike välja tuli, siis sättisin kella aknalauale peesitama, nii et kell sai sealt vast mitmekuise käimise jagu paargu juurde.

Kui lehes kirjutatakse kraanaga katusepanekust, siis tegelikult toimub sarikate kraanaga mahasaagimine. Teame-teame kraanameeste toimetusi. Märgid näitavad, et ajaloolisele hoonele tuleb lamekatus. Miks mitte, aja märk. Peaasi, et suisa maha ei lammutataks. (Ja lugege ka kommentaare: kes arvab, et lugejate enamik kiidab heaks, et toredasti tehti, kui lammutati, sellel on muidugi mõista taas õigus... Welcome to Estonia!!)

Lugesin läbi kaks raamatut ja tüki kolmandatki. Läbi said Piret Eno [Raua] ja Aino [Perviku] tütre, Reinu ja Mihkli õe Raua „Printsess Luluu ja härra Kere” ning Eda Kalmre rahvaluuleuurimus „Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus: pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest” (II trükk). Esimene oli vahva, hoogne ja toredate piltidega nüüdisaegne muinasjutt, teine ärgitas mõtlema, et mida aeg edasi, seda rohkem ähmastub piir mälestuste ja muistendite vahel (isegi kui inimesed sündmusi tõeks kinnitavad), ning et rahvaluule teke ei peatunud Jakob Hurda aegu, vaid kestab üha edasi.

Isegi kinus käisin. Seansi esimene film oli Hoshi no Koe ja sellele järgnes tunnine programm Jaapani lühikesi animafilme, üks toredam kui teine. Põhifilmi eestikeelsed subtiitrid olid kaunis virtuaalsed ja vene subtiitritest nõnda sünkroonist väljas, et kaheldavasti ei olnud kumbki sünkroonis filmi endaga. Nõnda siis lasin filmil ilma teksti suuremat süvenemata voolata ja peab ütlema, et istusin tooli naelutatuna, silmad pärani, visuaalne ilu oli võimas.

N, 971. päev: pühad ja puhkusepäevad algavad

Tulema hakkab ainus aeg aastas, mil jänesed munevad. Reede on kõikjal vaba päev, neljapäev on siinkandi asutustes ka vaba, et töötajad saaksid koju juba enne suure tunglemise algust. Mul jõuab lennuk kohale alles õhtul, mil viimane jupp mööda maismaad vaja läbida koos pühadeks linnast ära sõitjatega, mistõttu veedan öö linnas ja lähen edasi alles homme hommikul.

Bussiga lennujaama. Esimesel lennul olen kohal nõnda vara, et olen algul ootesaalis ainus inimene. Lennuk pakitakse täis, on sama Dash 8/400Q, millel teatavasti käivad rattad alt ära omatahtsi ja kui neid üksvahe soodsalt saada oli (sest muud lennufirmad müüsid enda omad maha), siis siinmaine lennufirma kasutas juhust ja ostis juurde. Istekoht on tagareas ja peale ning ka maha pääseb tagauksest. Õhus on lennuk (turvavöötulukese kustumisest süttimiseni) 16 minutit, mille vältel antakse eine.

Vahe­maandumise lennu­jaamas on aega mitu tundi. Kuivan, eksin peaaegu ära (terminal on mõlemas küljes sama­sugune, suuna­taju kaob, vaata või kompassi), pildistan lennukeid (kõheldes, ega see tegu­viis kahtlane näi, ehk siis hoides fotokat kotist väljas võima­likult vähe).

Teisel lennul on lennuki tagaosas kahel real suisa siinmaine fraktsioon.

Lufthansa eesti hoiatustekstil on parem sõnastus (elektroonikaseadmed) kui Estonian Airi omas (mäletamisi elektroonilised seadmed). Kahtlustan, et selle on tõlkinud lausa tõlkebüroo.

Lennuterminali uksel võetakse minu ees rajalt maha tumedatverd habemik ja kontrollitakse dokumente. Kotikarusselli ääres nuusib narkokoer ja siis jalutab nuuskides kotilindil. Mis õnn, et ma alles lähen külla kahele koerale, mitte ei tule nende juurest koos nende lõhnaga ja karvadega asjade küljes. [Pühade ajal õpetab telekas, et kui narkokoer teie asjade juures elevile läheb, tuleb seletada, et need on vanaema rohud. Loodame, et asi nõnda tõesti ka oli – sest ega siis telekas valeta – ning meenutagem seda, kuidas kunagi olnud paljudel sportlastel astma, ning mainigem (sest seda teie meenutada ei saa, sest te seda ei tea), et ühe mu klassivenna väitel olnud ta rahakotis saladuslik „isa raha”, mida ta mingil juhul ei tohtinud sõprade heaks kulutada.]

K, 970. päev: pühade eel

Tulutu käik laevapiletite järele, raisates edasi-tagasisõiduks poolteist tundi. Metallkardinad on all ja äravõetud sildi all on seinas pleekimata ristkülik. Njah, eks siinmaal juhtu, et firmadel on koduleht ilu pärast ja seal on andmed umbes viis aastat vanad.

Tagasi töhe. Võileivaautomaat on söödud tühjaks, nii et täna jään lõunast kohe eriti ilma. Kuuldavasti viiakse nädalavahetusel automaat üldse minema, sest inimesed sõid sellest liiga vähe. No ma ei tea: umbes kolmel korral sõin mina, aga vähemalt kahel korral oli masin tühjaks söödud.

Õhtu on väga vaikne ja teen asju, mis üles antud pühadejärgseks nädalaks. Nädala töövõit on see, et Eesti pädev asutus on nõustunud väljapakutud uudisterminiga, mida ma enda peitmiseks ei saa kahjuks avaldada. Selle rõõm ületab isegi vana mure, et sama pädeva asutusega on praegune kord juba neljas kord, kui taas kord meie kirjutame ühe teise termini õigesti ja oskuskeelsena, nemad parandavad valeks ja argikeelseks sõnaks. Hea on, et ei pea kogu tõestust uuesti ümber tippima, vaid saab ainult nentida, et me vaidlesime sel teemal juba mais 2007 ja Eesti asutus oli nõus meie terminiga, ning lihtsalt viidata kunagisele kogu arutelu dokumenteerinud üleskirjutisele (sama teema oli päevakorral 2008. a kaks korda, mil samuti sai viidata kahe aasta tagusele ülevaatele).

Õhtul šokolaadikorilusel Kirikmäe prismas. Kui bussist tulnuna üle tänava lähen, kostab selja tagant hirmus kolin: peatub Škoda, juht tuleb välja, jalutab paarkümmend meetrit tagasi, tõstab maast lamedaks sõidetud torujupi, keerutab seda käes, teeb nägusid, paneb tee veerde, sõidab edasi. Kõigil pealtvaatajatel hirmus nali: vast mitte sellepärast, et auto lagunes, vaid sellepärast, et Škoda juhile tundus nii loomulik, et just tema autolt midagi alt kukkus...

Muidu on käes kevade just see ebamugav nädal, kui miski asi õitseb ja mu taskurätikute varu kahaneb kiiresti pudideks, mis taskust iseenesest välja pudisevad. Apteegisahtli revideerimisel leian, et vajalikku hädaabirohtu siiski on. Aga homme algab nädalane kodumaine puhkus, mis on ülihästi ajastatud, sest Eestis õietolmuhooaega veel ei ole ja kui naasen, on see siinmaal juba läbi. Aasta tagasi oli küll vastupidi, et Eestis oli suur kevad ja siinmaal oli lumi maas ja vares lumise puu otsas.

Praegu aga laulaks akna taga just nagu ööbik.

Vastuseks eilsele kommenteerijale

Ma ei avaldanud kommentaari, kuivõrd selles oli liiga täpseid kohanimesid! ☺

Lindude tuvastamiseks ma paremat meetodit ei tea kui välimääraja: seal on selgelt kirjas, mis on iga liigi konkreetsed tunnused ja mis teised liigid on sarnased.

T, 969. päev: argipäev

Kohtan tõlke kaudu inimest, kes ei tee vahet kuubil ja nelinurgal. Teine samasugune (või isegi sama) tõlgib tööpingikontekstis kõikvõimalike höövliterade ja puuride seas Schleifbänder lihvlintide asemel „teritamisrihmadeks” ehk esmeteks, mille üks ots oli naela otsas ja teine tüseda, René Artois' taolise habemeajaja käes, kes sellel teritas hamebenuga, mida ta hetk varem oli vastu määrdundud põlle seebivahust puhtaks pühkinud ja mida ta hetk hiljem vajutas mõni minut varem „Ainult habe!” tellinud kliendi kõrile (kui mina olin veel väikene mees, siis olid sellised asjad veel olemas, juuksuris ise nägin, ja kadund isa ikka kinnitas, et ega kodus ise ajamine kuidagi habemeajaja vastu saa). Ja siis kirjutab kolmas (kui mitte seesama) dušiseadmete „drenaažiarmatuuridest”. — Kas tõesti on Silvetist olemas ka saksa-eesti väljaanne??

Otsingud, kus on siinmaal suviseid jõelaevasõite korraldav reisifirma. Saan teada, et seda internetist ega telefoniraamatust leida ei ole võimalik. Korteris otsin välja vana turismiteabe üllitise ja leian firmad ning nende pakutavad sõidud internetist. Homme lõunal siis kohale.

Õhtul loen Postimehest, et ÜRO võttis vastu resolutsiooni, kuidas vältida genotsiidi (algsel kujul on pealkiri alles Postimehe esilehel), ja olen väga rabatud. Kirjutan ajakirjanikule kurja kirja, et parandagu eksitav tõlkeviga ära, inglise keeli seisis seal ju prevent, mis teatavasti on ennetama (et vältima tähendaks ju, et las toimub, me paneme pea liiva alla, aga ennetama tähendaks, et me sekkuks ja genotsiidi ei toimukski, mida vast ÜRO peasekretär mõtles). No ja igaks juhuks löön lahti ÕSi ja jäin täitsa hingetuks, sest arvake ära, mis seal seisab? (Link.) No tere, talv. Samas eesti õiguskeeles ja meditsiinis on ennetamine väga juurdunud just selles tähenduses, mida ÕS taunib, ning asjatundjalt ülepärimine kinnitab, et sellel on vähemalt meditsiinis selge vahe. Nõndap siis, kuidas teada anda, et senine seletus, mis vast EKI kabinetivaikuses võetud mõnest tolmunud iidsest sõnastikust, väärib ajakohastamist?

E, 968. päev: võta välja unenägude seletaja

Unes peab asutus osalema olümpiamängudel ning eri rahvastele jagatakse nendele sobivad spordialad. Eestlastele saab peaaegu osaks laskmine (aga püsside hankimiseks raha ei ole), purjetamine jääb ära põhjendusega „te purjetada niikuinii ei oska” ja meie osaks jääb siis suusatamine. Mure peale, et mida teeb algaja harrastaja proffide vastu, arvatakse, et ju vast on mõni harrastaja veel, jääte küll teistest maha, aga teiste harrastajatega kokku. Suusatatakse staadionil. Muidugi mõista jään kõige viimaseks, teisi minusuguseid harrastajaid ei paista kuskil. Edasi tuleb võistluskohas hoiustada kuu pärast toimuva balti peo toidukraam, külmunud pinnase ja lume sisse, aga head kohta ei leia. Siis pakub keegi, et pange parkiva Pontiaci bensiinipaaki. Võetakse puur ja puuritakse poritiba kaks auku, mille kaudu paistab, et kogu poritiib on täis piima. Ja sellega selle imeliku une mäletatav osa lõpeb.

Uksest väljudes märkan, et järsaku serval on põõsale tulnud pühapäevaga külge lehed.

Kange himu on lahkuda töölt niipea kui võimalik, et võimalikult pea sukelduda ligi kolmesaja aasta vanusesse Juuru kirikuraamatusse (EAA 1211:2:1), kus parasjagu käsil 1730. aastate sünnid.

Selle sündide register on erakordne ses mõttes, et vallaslaste kohta märgiti üksikasjalikud isa andmed, aga emast tavalisel kombel ainult eesnimi, ja et seda peeti juba 1730. aastatel eesti keeles ning märgata on uue kirjaviisi sugemeid: noor Jürri. Käändelõpud on huvitavad: ainsuse omastavas Marte ja Matse. Muudest huvitavatest ülesleidustest: sealkandis oli tollal olemas Noku (Nokko) talu (ent keegi ei tea, mida see võis kolm sajandit tagasi tähendada, talunimed muutusid pisut pidevalt) ja kellegi ristiemaks oli märgitud „naise” asemel „moor” (à la Körtsi Ado moor An). Et perekonnanimede panekuni oli aega veel sada aastat (peale ühe kangru, kes kasutas perekonnanimena talunime, muude antvärkide ja mõisnike), oli näiteks naiste tuvastamiseks vaja tarindit [küla] [talu] [peremees] [poeg] [pojapoeg] naine [naise eesnimi], kusjuures kõik enne konkreetse abielupaari eesnimesid võis muutuda, kirjaviisi muutlikkus peale selle (Bernd/Perent/Pern/Peärn jne). Eesnimede valik oli väga väike ja tihtilugu pandi sama nime peres uuesti, kui eelmine sama nimega laps oli juhtunud ära surema. Kohati on eesnimedes märgata naaberkihelkonnas varem olnud rootsi asustuse mõju.

P, 967. päev: pühapäev

Uni: Siim Kallas kurdab, et õppinud majandusteadlased teevad samu otsuseid kui õppimata tibid.

Peale rohke „Dibley vikaari” pisteline süvenemine ühe esivanemate kihelkonna vanimasse kirikuraamatusse, kust saan teada, et 1656. a sündinud esivanem sündis pigem 1663 (sest suri 1738 75-aastasena – ja tõenäoliselt leidsid sugupuu-uurijad, kellelt andmed tema kohta pärit, sama surmateate, aga ei pannud tähele, et vanuse lahtris oli 75 ja mitte 82). Ühe teise kauge esivanema seni oletuslik sünniaeg selgub ligikaudu aasta täpsusega, sest leidub ta leeriteade (leeris käidi reeglina 17-aastasena); varasem oletus oli ainult 5 aastat mööda.

Arutelu selle üle, miks öeldakse pärsia kass, angoora kass ja siiami kass, aga mitte iraani kass, türgi kass ja tai kass.

Ja selle üle, et eks ole maailm väike, nagu ükspäev lugesin leheuudist sellest, kuidas #### #####s ######t, ja et ####t mainiti alles nupu keskel, mõtlesin algul, et vaat kui huvitav, äkki on just sama ###, mida üleeile juhuslikult jutu sees mainisin (seoses ## ja #ga, mis kumbki lehenupu teemasse ei puutu). Nagu ka see uudisnupp, kuidas ####s #####s ######, ja ma mõtlesin, et vaat kui huvitav, ainus ####lane, keda ma tean, on #######, ja etskae! nupu viimases lõigus oligi tema. Või siis väike nagu see, et mõistev inimene ######## osutus helge inimese ########## lapseks.

Et tänasest midagi rohkem kirjutada ei ole, siis, „et ümbrik tühjaks ei jääks” (RL), 'Allo 'Allo! fännidele Crabtree laul:

Granuda!
I'm filling under your spill!
And if you could spook
What a fossinating tool you would till!
Of an urge the world has ling forgitten,
Of an urge that woves a silent migic,
In Granuda todee!

L, 966. päev: kruusaaugus

Vara hommikul käin siin­maa ainsal märgalal vaatamas, kas konnad on juba väljas. Ei ole. Väljas ei ole ka loodus­huvilised, olen ruut­kilomeetril ainus inimene. Loodus­kaitse­alal veedetud kahest ja poolest tunnist olen ligi poolteist linnuvaatlus­majas, raske objektiiv statiivi otsas. Linnuelu on, nagu varemgi, tagasi­hoidlik (laugud, tutt­pütt, sinikael­pardid, kühmnokkluik, tuttvardid), uute tulnukatena kormoranid ja kaks kanada lagle. Pärast saan välimäärajast teada, et viimased nii sügavale sisemaale ei peaks sattumagi, lähim talvitumiskoht on Põhjamere rannik (E arvab, et äkki on loomaaiast plehku pannud).

Vaatlusmaja ümbruses on karjääri­vesi väga selge (näeb vähe­malt meetri süga­vusele, nt mida luik põhjast nämmu­tab). Midagi eris­kumma­list ei juhtu peale järve tagumises servas toimu­vate paljude laugu­tülide.

Saan teada, et kuigi õues on umbes 12 kraadi sooja, peaksid kuuris olema käes kindad, sest kätel hakkab külm. Objektiivi moondekate oleks ka päris tore (teeb vaiksemaks ja aknaaugust on otsa vahest näha).

Lauk peaks kindlasti olema aukohal usuelus, sest et ta mööda vett joosta suudab, või siis Okinawal, The Karate Kid'i vanamehe kodumaal.


Kui majakesest väljun, et tiiruga tagasi bussi peale jõuda, jõuan esmalt kraaviga eraldatud saarekesele, millel on hulk istepinke ja silt, et see on loodushäälte kuulamise saareke (põnev, sest paarisaja meetri kaugusel on maantee). Maantee äärde kaitseala värava juurde on pargitud auto, mis näitab, et kaitsealal on veel keegi. Linnutornist kostabki jutukõma ning üles roninuna kohtan kaht piltnikku: vanemal on üksjala otsas toru Canon EF 300 mm f/4L ja nooremal käes Canon EF 300 mm f/2,8 IS. Mis minul oma Sigma objektiiviga sinna asja ja ega kolme inimese jaoks tornis ruumi ei ole. Imelik on see, et nad on kruusaaugu poole seljaga ja sihivad hoopis võsa. Õige põnev on aga see, et nooremal on seljas moondelaiguline kuub ja selle peal ruumiline moondesärk. Viimane on eriti kohatu, sest esiteks nad on tornis, mis inimese suhteliselt hästi varjab, mitte lagedal, ja teiseks on neil käes fotoka küljes suur valge objektiiv, ja valge on värvus, mida suvisel ajal metsa alt kohe kuidagi ei leia. Teel bussipeatuseni kohtan neid kaks korda veel ja siis on noorem oma ruumilise moondesärgi ära võtnud ja on moondekuue väel. Mainigem, et see on kõige tavalisema rohelise-pruuni-beeži mustriga, millest praegu on looduses ainult pruuni.

Päeva ülejäänud osas „Dibley vikaari” I hooaeg.

R, 965. päev: reede!

Hommikul postkontor (inglise Amazonis on DVD-de allahindlus).

Õhtul on kavas minna uisutama, aga lubab vihma.

Tööl ripub seina peal Remo Savisaare piltidega looduskalender, aprilli pilt on seal veest välja paistev konnapea („nii et ainult silmad välja jäid”). See on saanud tuppasattunutelt palju kiitust, räägib toanaaber.

Arutelu teemal, miks oleks eesti keeli õigem hüdroklorotiasiid kui -kloor-. Soovitan, et kloro- näitab siin radikaali, mitte iooni, ja sarnasus hüdrokloorhappega on pelgalt keeleline – nende molekulstruktuuri erinevus on väga suur (IUPACi süstemaatilised nimetused on vastavalt vesinikkloriid ja 6-kloro-1,1-diokso-3,4-dihüdro-2H-1,2,4-bensotiadiasiin-7-sulfoonamiid). Arvamuse peale, et vahest on pakutud ka vesinikkloortiasiid, arvan õige ruttu, et see ei lähe mitte (vaadake, see on üldse üks imelik nimi) – sest eks ka vesinik on seal molekulis hoopis teistmoodi kui vesinikkloriidi molekulis.

Ja eriline nöök on see, et avastan, et kloro-ga kirjutab selle toimeaine ka ravimiamet – oleks pidanud sinna kohe vaatama.

Õhtul on kahetunnine ummik, olen uisutamiseks liiga väsinud. Kui Kõrgmetsa maksimarketist tulen, on D. maantee peal selline ummik, et näiteks hulk maad minust eespool olevast punasest Fiat 500st, maanteemuhu itaalia onust(*), sees pruutpaar (pruudiloori ots uksest väljas) ja tagaistmel põiki kas äi või isamees, kõnnin pikalt mööda

(*) Maanteemuhk põlvneb väidetavasti Fiat 600st, see omakorda Fiat Topolinost, millest põlvneb ka Fiat 500. Ja sapikahuvilistele veel äratundmisrõõmu: Lääne-Saksamaa NSU Prinz.

Lugege siit, kuidas Rowan Atkinson 1980. aastatel Prantsusmaal apteegis keelt oskamata pantomiimi tegi ja mis sest sai.

Mõnel inimesel, näiteks minul, on väga pikad juhtmed. Olen kasutanud seda läpakat kolm aastat ning kaks ja pool kuud. Läpakal on ENG-intl. sõrmistik. Algul nägin vaeva eesti täpitähtede kirjutamisega (muud moodi ei osanud kui Alt-koodidega), siis jagasin, kuidas saab täpitähte kirjutada ainult kahe klahvivajutusega. Ja vat alles täna, kui seletamatul põhjusel viimane meetod enam ei töötanud (täppe ja katuseid tuli liiga palju), jagasin, et miks ma ei võiks sõrmistikuks määrata eesti sõrmistikku!! Täpitähed tulevad kui iseenesest.

Akna taga puu otsas on sabatihane:

N, 964. päev: kolmas kevadpäev

Tööl on üles antud ajakohastada 26 ülisarnast dokumenti. Kakskümmend kuus! Vana tõlge on ka olemas, nii et tuleb olla hoolikas, et samad muudatused oleksid kõigis ja et õiged asjad satuksid õigetesse kohtadesse.

Ilma poolest on praegu see tore aeg, kui muutmishimuline osa inimesi on välja otsinud kevadrõivad (lühikesi pükse ja paljaid õlgu näeb), aga konservatiivid vaaruvad edasi paksude talverõivaste all. (Nojah, ega maailma lõpp / sügis / november ei ole enam kaugel! Häda tuleb!! ☺)

Kohalik ülikool peab sisseastumiseksameid töömaja saalis, töömaja esine on piibutavaid tudengeid paksult täis. (Samuti on majas korraldatavatest ülikooliloengute ajast teada, et tudengid mõnikord ei tõmba kempsus vett ja suudavad käsi pestes rebida seebijaoturi seinast.) Kui lõunale lähen, on päiksepaisteline nõlv tudengeid sama täis nagu redelid linde Hitchcocki filmis (või töömehi selle „Big Traini” paroodias).

Buss ummikus: mõtlen, et kui jõuab enne seitset, lähen uisutama; buss aga sõidab 20 min asemel 40, magan bussis. Ei lähe, sest enne tiirult tagasijõudmist läheks pimedaks. Täna oli sooja 19 kraadi (õhtul on 18, aga just eile õhtul nullisin kraadiklaasi äärmusnäidud).

K, 963. päev: teine kevadpäev

Hommikul vara koristamise viimane lihv (järeldan, et akent tuleb ikka pesta valges, kuigi külaline tuleb õhtul, mil päike aknasse ei paista ja triibud ei ole näha) ehk siis ülevaatus, et piinlikke asju ei oleks ununenud ripakile.

Prantsuse keeles on üles antud seljatäis harjutusi subjunktiivi mustmiljoni reegli ja mustmiljardi erandi kohta. Mul on aega neid teha pool tundi.

Bussipeatuses sirvin telefonist uudiseid ja päevakohase teate juures, kus USA 2-dollarilisele rahatähele on antud poliitiliselt korrektne kuju, teeb mulle aprilli hoopis bussijuht. Märkan peatunud bussi silmanurgast alles siis, kui see liikuma hakkab. Mu väga pahase näo peale teeb bussijuht nägusid, vehib kätega ja peab viie meetri pärast siiski kinni. Huvitav, see ei olnud 125. liini buss, millel – eriti bussidel numbriga EW 1270 (laupäev) ja EW 1269 (esmaspäev) – on komme ülbelt eest sõita.

Töömaja ees on eeskopplaadur ja kavas on ilmselt parkla laiendamine, sest killustik on pandud kuhu? Otse muru peale, nagu oleks õppust võetud au(k)likust Kilulinnast!

Balti peo koosolek. Tänavu on kavas näidata ka pilte ja algab kõik, algab uuesti – eesti rühmal on tormikas piltide valimine juba läbi elatud, aga teistel ilmselt mitte, sest arutelu käigus on märke, et võib minna samamoodi. Eriti skeptiliselt suhtun ma arvamusse, et kõik üheskoos otsustavad, mis pildid on kunstilisemad kui teised – no minu arust pilt, mille silmapiir on täpselt keskel või millel on esiplaanil suur vari, kunstilised ei ole. Käiakse üheskoos vaatamas, mis pilte on lätlastel pakkuda, ja siis loendatakse seina suuruse järgi, kui palju pilte mahuks. Selle mõõtmise ajal möödub osakonnajuhataja ning küsib, et ahah, tahate seinu kaunistada, kas grafitiga.

Prantsuse keeles meenutame, kuidas leidsime korteri siinmaal. Saab teada, et kivipõrand elutoas on väga tavaline, puit- ja parkettpõrandaid on nii 5% juhtudest. Mu jaoks õnneks puitpõrand otsene vajadus ei olnud, aga nagu hoolsaimad lugejad mäletavad, oli korteri otsimisel huvitavaim probleem see, et üürileping oli prantsuse keeles, millest ma midagi aru ei saanud ja see tuli enne allakirjutamist tõlkida, mis võttis ligi nädala aega. Samas aga mul ikka kõvasti vedas, sest leidsin sobiliku korteri juba umbes kahe nädalaga.

Kuulame itkulaulu, mille teemaks poissmehekorteri muutumine naisemehe korteriks. Stiil on samasugune kitarriplõnnimine, lõõtspillihuilatused ja korisev riimitu traagiline lauluhääl nagu neid alatihti mängitas meie harimiseks kooli fakultatiivses prantsuse keele tunnis [nüüdseks eesti kirjanduslukku raiutud] õp S-i sõber õp S. Praegune õpetaja küsib, kellele selline stiil meeldib, ja kui ma kaalun, kas vastata, et mulle ei meeldi, ja hakata seejärel seletama, mis mulle siis meeldib (hulk aega ei olnud kuulanud lustikummutit, kuulasin alles ükspäev Herzeleid'i ja Sehnsucht'i ning Björki ja Isaac Hayesi), või olla lihtsalt vait, kuulutab üks lätlastest, et see on täpselt nagu saksa šlaagrid, need on ju nii toredad. Mulle kangastub, kuidas tudengipõlves naasis ühikanaaber suvetöölt Saksamaal ja kuidas selle järel täitsid maja mitu nädalat õõvastavad šlaagriviisid, järjest. Õpetaja teeb kokkuvõtte, et järelikult meeldib kõigile, ja kuulutab rõõmusõnumi, et järgmine tund on alles 22. skp. Tore pikk vahe, aga mul muide on praegu prantsuskeelne bussiraamat.

Kevad on täie hooga tulnud, vanadekodu vastas pargis on vaatepilt umbes selline nagu Helsingi Kaivopuistos 1. mai hommikul, isegi kiirabi on. Peaks kunagi varahommikul seal pargis proovima, mis tunne on uisutada murul, mida uiskudega Skorpion Multi Terrain pidavat teha saama (kuivõrd seal pargis on lubatud nii rulluisutada kui ka murul viibida).

Kohtumine viimatiste õpingute juhendajaga, mis näeb minu poolest välja ligikaudu nagu Mr Beani pidu, aga ilma pürotehnikata ja sööki-jooki on mul rohkem kui Mr Beanil, st ma ei pea serveerima pärmimöginasse kastetud puuoksi. Toolid keset tuba on! Sööki ja jooki on mul varutud nii rohkesti, et külmikutäitest jätkub veel vast mitmeks kuuks. Muidugi, et korter on praegu suurepärases korras, saaks ma kohe praegu eriti hästi veel külalisi kutsuda.

Pärast külalise lahkumist (kolm minutit hiljem hakkavad lendama nahkhiired) pildistan kogu korras korteri üles, pärast ilus vaadata.