See siin peaks olema käesoleva blogi 1000. postitus.
Kraamimine jätkub. Ruumi on äkki väga palju.
Soe kevadpäev, talvemantel jääb varna, suvemantel saab selga.
Tööl juhtub ime: tavalise poole kaheksa asemel saab igateisipäevane kraam valmis juba pool viis. Kui kraamimine ei jätkuks, läheksin kindla peale uisutama.
Käin Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas (sanitaartehnilisi vidinaid), siis poes (sööki). Paigaldan vidina ja kraamin (ma ei hakka igaks juhuks ütlema, mitu kotitäit prügi ma ära viin; vanapaberi kotte on kaks) ja siis pean pisut vahet ja siis pesen elutoa akna, mille ajal on juba hämar ja akna taha tuleb lendlema nahkhiir.
30.3.09
E, 961. päev: so uferlos die kalte See
Kole uni, kuidas räägin prantsuse keelt: töötan suures ja õõvastavas asutuses, mis on kontorihoones, kus 6. korrusel on Prantsusmaa saatkond, ning tuntud vene viiulikunstnik tahab poliitilise varjupaiga otsimiseks teada, kus on saatkond. Ümberringi saalivad ametnikud, kes juba ainuüksi oma ennasttäis olemusega suudavad külvata paanikat, nagu neid eriti Eesti ametiasutustes rohkesti leida on. Painajale lisab rõhku see, et hoonega on liidetud lapsepõline suvekodu, kus pereliige teatab, et ta jääb õhtul pimedaks.
Muidu on ärkamine väga vaevaline. Arvan, et kellakeeramise mõtles välja kas sadist või vanur, kellel läheb uni niigi ära viiest. Need, kes tahavad tööle minna pimedas ja õhtul koju tulla valges, võiksid üles tõusta kasvõi juba kella kolmest aasta läbi ja jätta muud inimesed rahule. Tipptunnid leevenduksid pealekauba.
Hakkab kohale jõudma, et kolmapäevani, mil on külalist oodata, on väga vähe aega ja korter tuleks enne ikka ära kraamida. Nagu arvata, teen kultuurkihist arheoloogilisi leide (nt leian külmikust muude asjade taha unustatud pudeli veini).
Eelmine madame consierge on tagasi. Vahepeal oli õige mitu kuud keegi teine, kelle telefoni ma ei teadnud, ja ma pisut muretsesin, et mis saab, kui peaks olema asja maja elektrikilpi.
Muidu on ärkamine väga vaevaline. Arvan, et kellakeeramise mõtles välja kas sadist või vanur, kellel läheb uni niigi ära viiest. Need, kes tahavad tööle minna pimedas ja õhtul koju tulla valges, võiksid üles tõusta kasvõi juba kella kolmest aasta läbi ja jätta muud inimesed rahule. Tipptunnid leevenduksid pealekauba.
Hakkab kohale jõudma, et kolmapäevani, mil on külalist oodata, on väga vähe aega ja korter tuleks enne ikka ära kraamida. Nagu arvata, teen kultuurkihist arheoloogilisi leide (nt leian külmikust muude asjade taha unustatud pudeli veini).
Eelmine madame consierge on tagasi. Vahepeal oli õige mitu kuud keegi teine, kelle telefoni ma ei teadnud, ja ma pisut muretsesin, et mis saab, kui peaks olema asja maja elektrikilpi.
29.3.09
P, 960. päev: du riechst so gut
Magan põhjalikult, ärkan alles keskpäeva paiku. Osa kelli ongi läinud suveajale ise: kahju, et ei näinud, kuidas läks käekell, sest selle seierid peaksid olema teinud kellakeeramise hetkel lisatiiru.
Lilled on kastis sirgemad kui eile. Ilm on aga külm, rõdul üheksa kraadi, all umbes kuus. Sajab mitu korda.
Lilled on kastis sirgemad kui eile. Ilm on aga külm, rõdul üheksa kraadi, all umbes kuus. Sajab mitu korda.
28.3.09
L, 959. päev: koerad ja lilled
Tänasel ilusal kevadpäeval jõuan mõne tunni jooksul õige palju.
Esiteks käin koertenäitusel, mis toimub kaks päeva, aga mind huvitavad kaks tõugu on laupäeval. Muidugi juhtun ärkama 10.22, kusjuures näitus algab kell 10.00 ja ühe mind huvitava tõu ring on kohe hommikul. Jõuan sõiduplaani järgi kell 10.59 mineva bussi peale, kohal Kirikmäe prisma ees olen umbes 11.20. Messikeskus peaks olema kuskil selle taga, kus ma ei ole kunagi käinud; eile vaadatud messikeskuse kodulehele ei oldud raatsitud linnast üksikasjalikumat kaarti panna. No jõuan esmalt tagaukseni, see on hämmastavalt vaikne. Pikk matk viib mind piki aiaäärt läbi vihmatibina õige ukse juurde (mis on mitte linna, vaid maa poole), seal ees on mustmiljon autot ja paljulubava tähenduslikkusega asfaldil iga meetri tagant koerasitta. Näitus toimub neljas hallis ja no kui keegi arvab, et siinmaa koeraselts on viitsinud kataloogi ringide kaardi trükkida või ringid mingis loogilises järjestuses paigutada, see arvab nendest väga hästi. Mind huvitavad kaks ringi on kõrvuti tagant teises hallis, kuhu jõuan kell 11.45, mil üks mind huvitav tõug on juba ammu läbi. Aga et koeraomanikud ega koerad veel ära läinud ei ole, siis näen, et sabaga tips M suudaks konkurentsi pakkuda küll. Isegi üks ta kaugeid tuntud kenneli sugulasi võistles (aga kuidas tal läks, ma ei tea, sest tulemuste tabelis on eelmise ringi tulemused eest keeratud).
Hallides, märkigem, heljub peale koerakrõbuskite ja -ekskrementide leha ka suitsuving, sest suur osa koeraomanikke maandab pinget suitsetades. Koerte jaoks on olemas küll ka käimlad, mis – nagu hiljem näen – tähendavad territooriumil olevat asfaltparklat.
Teises ringis võistluselevus alles käib. Seda tõugu koertele tehakse enne ringi soeng ning eriti põnev on, et ka mitmel omanikul on samasugune. Kroonitud pea koera ei paista. C konkurentsi pakkuda ei suudaks (ka mitte seepärast, et konkurente on väga palju).
Et hakkan poole tunni pärast aevastama (osa koeratõuge on allergilisemad kui need, millega rohkem kokku puutun) ja taskurätte mul kaasas eriti ei ole, hakkan ukse poole sõudma, nähes ära ka muu näituse. Koerad on toredad, nende omanikud samasugused nagu igal pool, müüdav träni samuti. Ainus asi, mida ma varem koertenäitustel näinud ei ole, on teisaldatav fotostuudio – tule tee koerast pilt! Stuudioid on koguni kaks: ühel paistab kaasas olevat koguni A3+-printer, millega pildi kohe kätte saab. Tema äri õitseb paremini kui teisel piltnikul, kellel printerit kaasas ei ole. (Mu kogemuse järgi on koerte pildistamisel suurim raskus see, et nad tahavad tingimata objektiiviklaasi lakkuda, mille järel tuleb see süljest puhastada.)
Siis sajutibinas linna tagasi, 16. bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse. Algne plaan oli vaadata, kas seal on mõnd kergesti teisaldatavat lauda rõdu jaoks selle asemele, mis on saanud teiseks arvutilauaks, aga ei ole, ja väljun hoopis kahe kotiga, millest ühes on kaheksa pisikest potti priimulaid ja teises lillekasti rõduääre külge kinnitamise klambrid, muld ja pakk kaablisidemeid. Korteris lillekasti täites selgub, et kahtlaselt palju ruumi jääb üle, mispeale võtan jalad selga ja käin poes teisegi korra, nüüd juba teades, mis värvi ja kui palju lilli vaja läheb.
Seega kui kast lõpuks saab täis istutatud ja rõdu ääre külge riputatud (ja kaablisidemetega kindlustatud), näeb nüüd mu rõdu natuke rohkem kohaliku kombe moodi välja.
Esiteks käin koertenäitusel, mis toimub kaks päeva, aga mind huvitavad kaks tõugu on laupäeval. Muidugi juhtun ärkama 10.22, kusjuures näitus algab kell 10.00 ja ühe mind huvitava tõu ring on kohe hommikul. Jõuan sõiduplaani järgi kell 10.59 mineva bussi peale, kohal Kirikmäe prisma ees olen umbes 11.20. Messikeskus peaks olema kuskil selle taga, kus ma ei ole kunagi käinud; eile vaadatud messikeskuse kodulehele ei oldud raatsitud linnast üksikasjalikumat kaarti panna. No jõuan esmalt tagaukseni, see on hämmastavalt vaikne. Pikk matk viib mind piki aiaäärt läbi vihmatibina õige ukse juurde (mis on mitte linna, vaid maa poole), seal ees on mustmiljon autot ja paljulubava tähenduslikkusega asfaldil iga meetri tagant koerasitta. Näitus toimub neljas hallis ja no kui keegi arvab, et siinmaa koeraselts on viitsinud kataloogi ringide kaardi trükkida või ringid mingis loogilises järjestuses paigutada, see arvab nendest väga hästi. Mind huvitavad kaks ringi on kõrvuti tagant teises hallis, kuhu jõuan kell 11.45, mil üks mind huvitav tõug on juba ammu läbi. Aga et koeraomanikud ega koerad veel ära läinud ei ole, siis näen, et sabaga tips M suudaks konkurentsi pakkuda küll. Isegi üks ta kaugeid tuntud kenneli sugulasi võistles (aga kuidas tal läks, ma ei tea, sest tulemuste tabelis on eelmise ringi tulemused eest keeratud).
Hallides, märkigem, heljub peale koerakrõbuskite ja -ekskrementide leha ka suitsuving, sest suur osa koeraomanikke maandab pinget suitsetades. Koerte jaoks on olemas küll ka käimlad, mis – nagu hiljem näen – tähendavad territooriumil olevat asfaltparklat.
Teises ringis võistluselevus alles käib. Seda tõugu koertele tehakse enne ringi soeng ning eriti põnev on, et ka mitmel omanikul on samasugune. Kroonitud pea koera ei paista. C konkurentsi pakkuda ei suudaks (ka mitte seepärast, et konkurente on väga palju).
Et hakkan poole tunni pärast aevastama (osa koeratõuge on allergilisemad kui need, millega rohkem kokku puutun) ja taskurätte mul kaasas eriti ei ole, hakkan ukse poole sõudma, nähes ära ka muu näituse. Koerad on toredad, nende omanikud samasugused nagu igal pool, müüdav träni samuti. Ainus asi, mida ma varem koertenäitustel näinud ei ole, on teisaldatav fotostuudio – tule tee koerast pilt! Stuudioid on koguni kaks: ühel paistab kaasas olevat koguni A3+-printer, millega pildi kohe kätte saab. Tema äri õitseb paremini kui teisel piltnikul, kellel printerit kaasas ei ole. (Mu kogemuse järgi on koerte pildistamisel suurim raskus see, et nad tahavad tingimata objektiiviklaasi lakkuda, mille järel tuleb see süljest puhastada.)
Siis sajutibinas linna tagasi, 16. bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse. Algne plaan oli vaadata, kas seal on mõnd kergesti teisaldatavat lauda rõdu jaoks selle asemele, mis on saanud teiseks arvutilauaks, aga ei ole, ja väljun hoopis kahe kotiga, millest ühes on kaheksa pisikest potti priimulaid ja teises lillekasti rõduääre külge kinnitamise klambrid, muld ja pakk kaablisidemeid. Korteris lillekasti täites selgub, et kahtlaselt palju ruumi jääb üle, mispeale võtan jalad selga ja käin poes teisegi korra, nüüd juba teades, mis värvi ja kui palju lilli vaja läheb.
Seega kui kast lõpuks saab täis istutatud ja rõdu ääre külge riputatud (ja kaablisidemetega kindlustatud), näeb nüüd mu rõdu natuke rohkem kohaliku kombe moodi välja.
27.3.09
R, 958. päev: halleluuja!
Võtan hommikul julguse kokku ja helistan veebiühenduse abitelefonil. Saan teada, et mitteühendumine olevat IE7-ga normaalne. (Aasta läbi ühendas nagu miska, aga siis äkki poole päeva pealt mõtles ümber!) Saan teada imetrikke, kuidas ruuterit taaskonfigureerida.
Need muidugi ei mõju: teenusepakkuja ei tunne mind ikka. Helistan uuesti, satun teise inimese otsa, kellele peab kogu jutu ära rääkima. Saan teada, et mind heidutanud reageerimatu kast olevat tavaline, tuleb kõik aknad sulgeda ja siis töötab jälle. Sulgen, ei midagi. Rohkemaks hommikul aega ei ole, panen arvuti kinni.
Õhtul proovin uuesti (ajades kolme aasta vanusest piltidega juhendist järge; see klapib tegelikkusega umbes pooles ulatuses ja kujutab pealegi prantsuskeelset IE-d). Esiteks hakkab ruuteril internetituluke vilkuma (hea märk!!) ja pärast esimest katset leian, et Skype'i ikoon on muutunud hallist roheliseks. Proovin Postimehe veebilehega ja selle depressiivsed uudised avanevadki.
Nädal aega ilma eraviisilise veebiühenduseta oli ikka täitsa piin: proovige teiegi telefoni kaudu vaadata saabuva koertenäituse kava (mis tõud on mis päeval), kui see kava on üleval PDF-ina!
Need muidugi ei mõju: teenusepakkuja ei tunne mind ikka. Helistan uuesti, satun teise inimese otsa, kellele peab kogu jutu ära rääkima. Saan teada, et mind heidutanud reageerimatu kast olevat tavaline, tuleb kõik aknad sulgeda ja siis töötab jälle. Sulgen, ei midagi. Rohkemaks hommikul aega ei ole, panen arvuti kinni.
Õhtul proovin uuesti (ajades kolme aasta vanusest piltidega juhendist järge; see klapib tegelikkusega umbes pooles ulatuses ja kujutab pealegi prantsuskeelset IE-d). Esiteks hakkab ruuteril internetituluke vilkuma (hea märk!!) ja pärast esimest katset leian, et Skype'i ikoon on muutunud hallist roheliseks. Proovin Postimehe veebilehega ja selle depressiivsed uudised avanevadki.
Nädal aega ilma eraviisilise veebiühenduseta oli ikka täitsa piin: proovige teiegi telefoni kaudu vaadata saabuva koertenäituse kava (mis tõud on mis päeval), kui see kava on üleval PDF-ina!
26.3.09
N, 957. päev: varsti peaks tulema kevad (teoreetiliselt)
Uusi trende eesti kirjakeeles: viiendik õppuritest on pannud jutumärgid stiilis „...". Loodan, et kuskil lausa ei õpetata, nagu oleks nii õige ja hea... See, et esimesed jutumärgid on kõverad, näitab, et tehniliste võimaluste poolest saab kõveraid jutumärke kasutada: aga seda mõistmatum on tagumiste jutumärkide sirgsus.
Mul on mõni lemmikkodutöö, mis käinud aastast aastasse ja nende tüüpvigadest võib teha statistikat aastate lõikes, näiteks kuidas on muutunud nende osakaal, kes inglise lausealguse As a result, blablabla panevad ka eesti keelde truisti ümber kui Seega, blablabla – unustades varasema pruugi, kuidas seega või seetõttu pandi ikka rohkem lause keskele. Tänavu on neid ligikaudu 2/3, aga on ka vanamoodsa pruugi järgijaid, kes panevad lause keskele. (Eelmises kodutöös aga kirjutasid kõik in the vicinity vasteks läheduses ja mitte keegi lähedal.)
Viin soome kolleegile tagasi laenatud raamatud. Minu Esto-Europa on olnud tema käes nüüd kaks aastat ja ühe kuu.
* * *
Sajab. Kirikmäe prisma. Bussis on malta kolleeg K, kes sõidab ostma välist kõvaketast, sest täna tuli meil, et korrastage oma kõvakettaid ja kustutage sealt töövälised asjad ära. Räägin skepsisest selle poe tehnikaasjade suhtes, et kui aega on, on sobivaim lahendus rongisõit T-sse, ja kui ei ole, siis mine Jaama tänava elektroonikapoodi, mis siis, et seal on hinnad kõvasti suuremad kui T-s.
Bussiraamatust saan teada, mida tähendab impotentsus Lõuna-Aafrika mõttes: kui 65-aastane härrasmees pärast sõbranna juurest tulemist jaksab kodus ainult ühe korra. Ja kui HIV-positiivsel paaril puhkeb aids ainult ühel, siis sugulased hurjutavad, miks teisel ei puhkenud, küllap on mängus nõidus. Ja kui vanasti hooajatöölised kogusid raha, siis nüüd joovad selle kohe maha, sest aidsi tõttu pikka elu enam ees ei ole. Ning et Venemaa argipäev on peale viinakuradi rohke lõikuse ka rohke koduvägivald (mis tekitavat probleeme välismaalastega abiellumisel: vene osapool peab välismaalast tuimaks, et ei peksa, järelikult ei armasta). Ning et Jaapanis ongi elu sama keeruline kui Murakami raamatutes. Ning Ameerikas pulbitseb perekonnanõustamise äri, mis tekitab mujal maailmas suurt imestust. Ning et prantslased – oo imestust, mida ameerika ajakirjanik ei jõua ära imestada – ei käi mitte kunagi sisseoste tegemas dressipükstes ega meigita.
Teen metallkellarihma ühe lüli võrra veel lühemaks, torgates tihvtiga kätte ainult korra (nagu ükspäev mängisin pintsettidega (mis negatiivide skannimise ajast vedelevad skanneri juures – ma praegu nigela kuvari tõttu ei ole hulk aega negatiive ega slaide skanninud), pillasin käest, krabasin õhust kinni ja et parasjagu kukkusid nad asendis, et harud olid ülespoole ja pintsetid ise jala kohal, lõin nad ühesõnaga nii kätte, et harud tungisid läbi naha ja pintsetid jäid randme väliskülge tolknema; pärast olid kaks täppi, nagu oleks mind hammustanud pisike madu).
Mul on mõni lemmikkodutöö, mis käinud aastast aastasse ja nende tüüpvigadest võib teha statistikat aastate lõikes, näiteks kuidas on muutunud nende osakaal, kes inglise lausealguse As a result, blablabla panevad ka eesti keelde truisti ümber kui Seega, blablabla – unustades varasema pruugi, kuidas seega või seetõttu pandi ikka rohkem lause keskele. Tänavu on neid ligikaudu 2/3, aga on ka vanamoodsa pruugi järgijaid, kes panevad lause keskele. (Eelmises kodutöös aga kirjutasid kõik in the vicinity vasteks läheduses ja mitte keegi lähedal.)
Viin soome kolleegile tagasi laenatud raamatud. Minu Esto-Europa on olnud tema käes nüüd kaks aastat ja ühe kuu.
* * *
Sajab. Kirikmäe prisma. Bussis on malta kolleeg K, kes sõidab ostma välist kõvaketast, sest täna tuli meil, et korrastage oma kõvakettaid ja kustutage sealt töövälised asjad ära. Räägin skepsisest selle poe tehnikaasjade suhtes, et kui aega on, on sobivaim lahendus rongisõit T-sse, ja kui ei ole, siis mine Jaama tänava elektroonikapoodi, mis siis, et seal on hinnad kõvasti suuremad kui T-s.
Bussiraamatust saan teada, mida tähendab impotentsus Lõuna-Aafrika mõttes: kui 65-aastane härrasmees pärast sõbranna juurest tulemist jaksab kodus ainult ühe korra. Ja kui HIV-positiivsel paaril puhkeb aids ainult ühel, siis sugulased hurjutavad, miks teisel ei puhkenud, küllap on mängus nõidus. Ja kui vanasti hooajatöölised kogusid raha, siis nüüd joovad selle kohe maha, sest aidsi tõttu pikka elu enam ees ei ole. Ning et Venemaa argipäev on peale viinakuradi rohke lõikuse ka rohke koduvägivald (mis tekitavat probleeme välismaalastega abiellumisel: vene osapool peab välismaalast tuimaks, et ei peksa, järelikult ei armasta). Ning et Jaapanis ongi elu sama keeruline kui Murakami raamatutes. Ning Ameerikas pulbitseb perekonnanõustamise äri, mis tekitab mujal maailmas suurt imestust. Ning et prantslased – oo imestust, mida ameerika ajakirjanik ei jõua ära imestada – ei käi mitte kunagi sisseoste tegemas dressipükstes ega meigita.
Teen metallkellarihma ühe lüli võrra veel lühemaks, torgates tihvtiga kätte ainult korra (nagu ükspäev mängisin pintsettidega (mis negatiivide skannimise ajast vedelevad skanneri juures – ma praegu nigela kuvari tõttu ei ole hulk aega negatiive ega slaide skanninud), pillasin käest, krabasin õhust kinni ja et parasjagu kukkusid nad asendis, et harud olid ülespoole ja pintsetid ise jala kohal, lõin nad ühesõnaga nii kätte, et harud tungisid läbi naha ja pintsetid jäid randme väliskülge tolknema; pärast olid kaks täppi, nagu oleks mind hammustanud pisike madu).
25.3.09
K, 956. päev: ...ohne gute Propaganda kann ebensowenig bestehen...
Üles vara ning üritan läbi lugeda prantsuse keeles üles antud 14 lk grammatikat (kõik pr k kindla kõneviisi ajad ning nende segane kasutamine). Selle õpimeetodi efektiivsus on praktiliselt null. Õpetaja selgitusi tahaks! Tõlkeharjutusi tahaks!
Teen ära isegi ülesantud harjutused; õpetaja on olnud kaval, üles andnud peamiselt sellised, kus lahtrite täitmise asemel peab kirjutama jutu (mida vastuste vihikus ei ole). Olgu, möönan, et kasutan vastuste kirjutamiseks avatud vihiku meetodit, sest mis mõte on enda valede vastustega frustreerimisel? Elu on näidanud, et ise tehes on vahest viiendik õige, ja ma rahuldun sellega, et püüan aru saada põhimõttest, miks on õige nii ja mitte naa (alati see ei õnnestu). Koolis kirjutati minu pealt maha nii palju, et bilanss on igal juhul positiivne. Ka selle kursuse õpik, pealkirja järgi töökoha prantsuse keel, keerleb peamiselt selle ümber, kuidas endid töökaaslaste seltsis lõbustada. Asi, mida ma vajan, oleks aga prantsuse tehnika- või teaduskeel, kasvõi populaarteaduse keel (viimast kaht ei maksa segi ajada!) või mõni asine teema, aga karta on, et lõpmatu mullitamine eimillestki jätkub ka sel semestril.
Toimub balti peo koosolek. Pidu ikka tuleb. Paistab, et sel aastal näitavad kolm riiki eri asju ning mu algselt prantsuse keeles etendatud eesti isikunimede ülevaade leiab taaskasutust.
Prantsuse keeles on aga küll hea, et mul on kodune töö tehtud, sest näen, kuidas tegemata tööga inimesed tunnis punnitavad. Vaheajal leian, et joogiautomaadini viib otse trepp, säästab jalavaeva mitusada meetrit. Ka klassitoa uksed on kolme meetri kõrgused, vast isegi rohkem, sest õpetaja näib ulatuvat ainult poole ukseni.
Teises pooles on arutluse all turvakaamerad ja peame väitlema; seda teeb meie poolel prantsuse keeli lobisemise suutlik rumeenlane. Sihukeste väitluste korral jääb ülekaal alati sellele poolele, kus on sõnaosavamaid inimesi, ehk võidab see, kellel on parem propaganda. Umbes et nagu teeb linnavalitsus otsuse kustutada tänavatuled ära, siis natukese aja pärast aga kuulutab, et töörahva soovidele vastu tulles las põlevad edasi! Tehtud! Punkt jälle kirjas! — Ja et mitte nõnda kohutavates ja masendavates toonides lõpetada, siis paralleel kooliajast, kus pidime inglise keele tunnis väitlema teemal, kumb on parem, telekas või raadio, ja võitis samadel osavama propaganda põhjusel raadioleer.
Ära tulles (bussipeatuses 17.34) satun poolekuuesesse ummikusse (jaamas 17.55). Suuremate vaheaegadeta kogu mu iseseisva elu kantud kell läheb lõplikult katki, rihmakinnituse tihvti kannast tuleb tükk ära. Muidugi, kui leiaksin uue korpuse, võiksin vana sisu ümber istutada ja reprodutseerida kellaklaasi kriimu, mis joondub käeselja armiga.
24.3.09
T, 955. päev: aga Juku, miks sa silmi pilgutad?
Poole üheteist paiku sajab korraks lund. Päeval paistab taas päike. Käin postkontoris kurtmas, et veebiühendus kadus ära, antakse abitelefoni number. Ega ma ausalt lootnudki, et rohkem toimub. Tüüpiline.
Vanade kroonikate uurimisest on ometi kasu: tööl on inglise sõnapaar crossbow bolts tõlgitud kuivibupüssi lukud. Ei ole, ammunooled hoopis.
Blokki on jäänud märkimata, et millalgi sel aastal juhtus, et ma ei tahtnud sõita joodiknaabriga samas liftis üles, ja läksin pikast trepist jala (korrusevahesid on tegelikult kaks rohkem, sest alumine on nullkorrus ja vahepeal on numbrita tehniline korrus).
* * *
Mäletate vana veneaegset nalja, kuidas õpetaja seletab klassis, et iga silmapilguga sureb maailmas mitu tuhat inimest, ja Juku hakkab äkki silmi pilgutama? – Vat sama saab nüüd jälgida reaalajas.
Vanade kroonikate uurimisest on ometi kasu: tööl on inglise sõnapaar crossbow bolts tõlgitud kui
Blokki on jäänud märkimata, et millalgi sel aastal juhtus, et ma ei tahtnud sõita joodiknaabriga samas liftis üles, ja läksin pikast trepist jala (korrusevahesid on tegelikult kaks rohkem, sest alumine on nullkorrus ja vahepeal on numbrita tehniline korrus).
* * *
Mäletate vana veneaegset nalja, kuidas õpetaja seletab klassis, et iga silmapilguga sureb maailmas mitu tuhat inimest, ja Juku hakkab äkki silmi pilgutama? – Vat sama saab nüüd jälgida reaalajas.
23.3.09
E, 954. päev: esmaspäev
Veebiühendus – eestlaste jaoks üks põhilisi inimõigusi – taastunud ei ole, aga päeval postkontoris asja uurimas käia ei jõua. Käin õhtul vaatamas, mis kell see on lahti.
Tööl saan kontrollida tõlke, kus on „ainult üks lause muudetud”. Tõlge ise on 25 lk pikk ja seal on muud parandamist küll ja küll.
Tööl saan kontrollida tõlke, kus on „ainult üks lause muudetud”. Tõlge ise on 25 lk pikk ja seal on muud parandamist küll ja küll.
22.3.09
P, 953. päev: internetiühenduseta pühapäev
Ärkan ebainimlikul kellaajal pool kuus. Arvan, et äkki sel nädalavahetusel keeratakse kelli. Osa kelli peaks õigeks minema ise, osa ei lähe. Võrdlen eri kelli. Näit on sama. Magan edasi.
Ilm on pilves ja külm, plaanitud rulluisutamine jääb ära.
Eilne raske objektiivi kandmine annab tunda õlas.
Saan läbi veidra raamatu Eurooppalaisten juuret, mille lugemine sujus sama nobedasti kui Valter Heueri raamatu „Meie Keres” lugemine VI klassis, kui malepartiid vahele jätsin. Nimelt kuulutab prof Wiik alguses küll, et ta raamat jutustab eurooplaste päritolust kolme valdkonna – arheoloogia, keele ja geneetika – kaudu, aga keel on neist esindatud vähemalt 90% ulatuses ning on selline surimuri, et ühel hommikul edenes lugemine 20-minutise bussisõidu jooksul koguni 80 lk. Ühelt poolt on keskendumine keeleasjadele hea (iga kingsepp jäägu... jne), sest ma kujutan ette, kui piinlik oleks lugeda arheoloogil või geneetikul keelemehe kirjutatud arheoloogia- või geneetikaraamatut. Teisalt aga on raamatu üüratu maht ebanormaalne, sest sama saaks öelda kokkuvõttes ainult mõttega, et rahvad võivad olla keeli vahetanud. Ühesõnaga, raamat on astunud alternatiivajaloo raamatute tüüpilisse ämbrisse, et ehitatakse suur ja detailne teooria kahtlasele oletusele. Siin on see see, et Euroopa rahvad on valdava osa 40 000 Euroopas veedetud aastast elanud samas kohas, rääkinud muutumatut keelt ja omavahel mitte segunenud, ning siis kogu tegevus puhkes alles viimastel aastatuhandetel... imelik.
Siis nagu ikka vanad kroonikad ja 'Allo 'Allo!.
Sorgin köögis kraanikaussi ja õnnestub tross sukeldada pikalt sellesse toruosasse, kus kahtlustan ummistuse olevat: haisuluku järel on järsu käänu järel pikk peaaegu rõhtne toru, kuhu tahkem kraam settib/kasvab. Vaakumpumba esimene katsetus (seekord kummikinnastega) tekitab lõbusaid veepritsmeid valamu ülevoolust; teibin selle kinni ja proovin uuesti: voolab ära lõbusamini, nüüd saab nõusid koguni jooksva (mitte vaid niriseva) vee all loputada. Mõistlik inimene muidugi ei hakka proovima, kas vaakumpump jääb põranda külge kinni (nagu viis aastat tagasi arvasin, et ma olen juba nii vana, et rõdu värvides pintslit alla ei pilla); hea, et ma tugevasti ei vajutanud.
Kinnitan veel kord: parim nõudepesuvahend on Mr Proper! Puhastab nii, et kohe on puhas ja roostevabad esemed läigivad.
Ilm on pilves ja külm, plaanitud rulluisutamine jääb ära.
Eilne raske objektiivi kandmine annab tunda õlas.
Saan läbi veidra raamatu Eurooppalaisten juuret, mille lugemine sujus sama nobedasti kui Valter Heueri raamatu „Meie Keres” lugemine VI klassis, kui malepartiid vahele jätsin. Nimelt kuulutab prof Wiik alguses küll, et ta raamat jutustab eurooplaste päritolust kolme valdkonna – arheoloogia, keele ja geneetika – kaudu, aga keel on neist esindatud vähemalt 90% ulatuses ning on selline surimuri, et ühel hommikul edenes lugemine 20-minutise bussisõidu jooksul koguni 80 lk. Ühelt poolt on keskendumine keeleasjadele hea (iga kingsepp jäägu... jne), sest ma kujutan ette, kui piinlik oleks lugeda arheoloogil või geneetikul keelemehe kirjutatud arheoloogia- või geneetikaraamatut. Teisalt aga on raamatu üüratu maht ebanormaalne, sest sama saaks öelda kokkuvõttes ainult mõttega, et rahvad võivad olla keeli vahetanud. Ühesõnaga, raamat on astunud alternatiivajaloo raamatute tüüpilisse ämbrisse, et ehitatakse suur ja detailne teooria kahtlasele oletusele. Siin on see see, et Euroopa rahvad on valdava osa 40 000 Euroopas veedetud aastast elanud samas kohas, rääkinud muutumatut keelt ja omavahel mitte segunenud, ning siis kogu tegevus puhkes alles viimastel aastatuhandetel... imelik.
Siis nagu ikka vanad kroonikad ja 'Allo 'Allo!.
Sorgin köögis kraanikaussi ja õnnestub tross sukeldada pikalt sellesse toruosasse, kus kahtlustan ummistuse olevat: haisuluku järel on järsu käänu järel pikk peaaegu rõhtne toru, kuhu tahkem kraam settib/kasvab. Vaakumpumba esimene katsetus (seekord kummikinnastega) tekitab lõbusaid veepritsmeid valamu ülevoolust; teibin selle kinni ja proovin uuesti: voolab ära lõbusamini, nüüd saab nõusid koguni jooksva (mitte vaid niriseva) vee all loputada. Mõistlik inimene muidugi ei hakka proovima, kas vaakumpump jääb põranda külge kinni (nagu viis aastat tagasi arvasin, et ma olen juba nii vana, et rõdu värvides pintslit alla ei pilla); hea, et ma tugevasti ei vajutanud.
Kinnitan veel kord: parim nõudepesuvahend on Mr Proper! Puhastab nii, et kohe on puhas ja roostevabad esemed läigivad.
21.3.09
L, 952. päev: eeskujulikus loomaaias
Käin Antwerpeni loomaaias; tänud M-le ammuse vihje eest.
Loomaaed on vana ja uhkesti kujundatud: erinevalt Tallinna loomaaiast, kus ühe aediku juurest teiseni matkamiseks kulub tunde, ja linna sees olevatest väikestest loomaaedadest (nt Basel ja Frankfurt), kus ümbritsevate majade kõrgus ja loomaaia lagedus näitab ala väiksust, on siin kavatis nii huvitav, et jääb mulje, nagu oleks loomaaed seest palju suurem kui väljast. Viietunnisest ringisaalimisest hoolimata on nurki, kuhu mul jääbki sattumata. Teerajad on kõverad (ei näe otsast teise!) ja kitsad (traktoritega rallima ei mahu!) ning vahel on kõrged jämedad vanad puud, veesilmi on ohtrasti. Mitu hoonet on koguni muinsuskaitse all. Teen mitmeid üldvaatepilte ka nn „kodumaisele tööstusele mõtete andmiseks” (uutele lugejatele: see tore lause oli Werner Hirte asjaliku käsitöö- ja remondiraamatu „Teeme ise tuhat asja” (1948, kui Saksamaa ehitas end tuhast üles ja oli muidu kitsas) eesti tõlke (1978, kui Eesti NSVs oli Brežnevi-aegne arenenud sotsialism ehk umbes samasugune kitsikus) mudelraudteede peatüki tõlkija märkuses).Ühelt poolt on pilet kõige kallim loomaaiapilet, mida mäletan, aga teisalt on hind ainult kolm korda suurem kui Tallinna loomaaial.
Antwerpeni loomaaias toimusid 1920. a olümpiamängude poksi- ja maadlusvõistlused.
Minekuga saab seda nalja, et ärkan plaanitust umbes kolmveerand tundi hiljem. See-eest käivad sel kellaajal juba bussid ja saan jaama õigeks ajaks.
Pärast loomaaeda kiire tuur läbi süda- ja vanalinna Schelde äärde, siis jaama tagasi. Ootamatu netipimenduse tõttu ma ei mäleta rongiaegadest rohkem, kui et 17.03 minev rong peaks kohale jõudma veel ajal, kui äkki veel käivad bussid. Jõuan jaama (Antwerpen-Centraal on muide neljakordne, st neli korrust perroone ja raudteed, −2. korrus on umbes 30 m allpool merepinda) täpselt koos 16.03 rongiga. Peatus kestab kümmekond minutit, jõuan ilusti peale, vaatan esimesel lühidal sõidul pildid läbi.
Igal linnal on oma tegelane, kellega seotud hoonetega turiste peibutatakse. Amsterdamil on Anne Frank, Brüsselil kusev poisike ja Antwerpenil Rubens. (Kes võiks olla selline maailmakuulus tegelane Tallinnas? Kirjuta kommentaaridesse!) Rubensi maja on ja hiljem loen raamatust, et kesklinna suundudes mööda kõnnitud Jakobi kirikus on koguni Rubensi haud.
Rahvast on sellises koguses, et vist kõik Belgia 10 mln elanikku (miks küll Eestis arvatakse, et Belgia on väikeriik, kui pooles riigis elab rohkem inimesi kui Rootsis ja teine pool riiki on inimtühi põld ning mets?) on otsustanud päikselise laupäeva just Antwerpenis veeta, ilmtingimata jalakäijatänaval patseerides (kõrvaltänavatel, kus sõidavad trammid ja jalgrattad, loivavaid jalakäijaid peaaegu üldse ei ole). Hoian fotokat kämbla külge rihmutatuna käes rippu, kus saan märkamata päästikut vajutada. Toredaid pilte saan:
Kui teil on kurjad naabrid, aga klaverit mängida ikka väga tahate ning raha kõrvaklapilise elektriklaveri ostmiseks ei ole, aga tugeva käru jaoks on, pange siis klaver käru peale ja mängige tänaval, Inno-nimelise kaubamaja ees! Saate ka puukottadega juurde klobistada nii palju, kui süda lustib.Ilm on soe ja päev läbi on paistnud päike. Euroopa pealinnas on ilmselt veel kütteperiood ja toas on palav, sest jaamale lähenevast rongist näeb, kuidas kvartalite kaupa askeldavad elanikud akende ees suisa pesuväel.
Teine rong on rahvast tulvil, vabu kohti napib. Loen raamatut Lust in Translation (ei ole tõlkimisest), nagu ikka loevad naabrid üle õla ja saavad siis teada kommetest maailma eri riikides. Las saavad.
20.3.09
R, 951. päev: tere, kevad!
Tööl juhtub, et ei pane tähele, et raske sisuga mõneleheküljene dokument on muuta, mitte tõlkida. No varasemat tõlget mälus ka ei ole. (Leidub ka praegu veel tõlkijaid, kes tõlgivad tõlkemäluta!) Alles kui valmis saan, avastan, et vanem tõlge on ka olemas. Võrdlen ja leian, et minu tõlge on parem, ega hakka oma vaeva tuulde laskma.
Eile õhtul magama minnes pimedas arvasin, et vasak labakäsi on näiteks pesupulbriga koos. Selgus hoopis, et oli ootamatult hakanud ägedasti ketendama – ilmselt torukemikaali või roostevaba terase puhastuskemikaali äge kaudne mõju. Ketendab umbes lõunani, kevade saabudes kell 12.44 kohaliku aja järgi igatahes veel ketendab nii, et tolmab.
Nõnda et õhtune poenimekiri on vaakumpump, torupuhastustross, kummikindad.
Tross on marki Shimano ja teadagi jalgrattariiulist.
Netiühendus on maas ja seega jääb ära ka mudelinäitusele minek, sest eile õhtul oli selle internetist tellimine olukorras, et tuleb esitada otse firmale päring, ja ma sain täna hommikupoolikul vastuse, et pean saatma pakkumisele nõusoleku tänase päeva jooksul (prindi välja, allkirjasta, faksi või saada meiliga skann). Et mul faksi eraviisiliseks kasutamiseks kasutada ei ole, lootsin saata skanni, aga kui netiühendust ei ole, siis jääb see tegemata ehk see rong sõidab minema.
Eile õhtul magama minnes pimedas arvasin, et vasak labakäsi on näiteks pesupulbriga koos. Selgus hoopis, et oli ootamatult hakanud ägedasti ketendama – ilmselt torukemikaali või roostevaba terase puhastuskemikaali äge kaudne mõju. Ketendab umbes lõunani, kevade saabudes kell 12.44 kohaliku aja järgi igatahes veel ketendab nii, et tolmab.
Nõnda et õhtune poenimekiri on vaakumpump, torupuhastustross, kummikindad.
Tross on marki Shimano ja teadagi jalgrattariiulist.
Netiühendus on maas ja seega jääb ära ka mudelinäitusele minek, sest eile õhtul oli selle internetist tellimine olukorras, et tuleb esitada otse firmale päring, ja ma sain täna hommikupoolikul vastuse, et pean saatma pakkumisele nõusoleku tänase päeva jooksul (prindi välja, allkirjasta, faksi või saada meiliga skann). Et mul faksi eraviisiliseks kasutamiseks kasutada ei ole, lootsin saata skanni, aga kui netiühendust ei ole, siis jääb see tegemata ehk see rong sõidab minema.
19.3.09
N, 950. päev: kodukeemia
Broneerin reisifirmas lennundusnäituse reisi. Klienditeenindaja teeb ennastsalgavaid ponnistusi kasutusliidesega (mu arust on põhjus lihtsalt selles, et kasutusliides on saksa keeles, mida ta sõnagi ei oska). Suhtleme lõbusas inglise-prantsuse segakeeles. Et ta on pika tööpäeva lõpuks meeleolus, et iga kord, kui ekraanile tuleb teade, et miskine Anzahl on panemata, ja ta kõik nupud uuesti läbi vajutab, aga teade ilmub uuesti, taob ta kätega vastu lauda. Lõpuks ilmub printerist broneering, aga hind on 0,00 €, millega ta rahul ei ole. Soovitab, et ma mingi käigu poes ja tulgu pärast tagasi.
Vaakumpumpa ja äravoolutoru puhastamistrossi Kirikmäe prismas ei ole, see-eest on igasugu vedelaid (ja ka tahkeid) torujürisid vähemalt kaheksat liiki. Keemiahuvilisena loen igaühe koostist ja võtan lõpuks kaks tükki.
Ja selleks ajaks on mu õige reisibroneering lõpuks ka printerist välja saadud. Ma parem rohkem teda ei tülita, meeles mõlkus paar päevareisi veel.
Korteris valan tahke puhastusvahendi graanulid kraanikausi auku ja kuulen, kuidas torusügavusest hakkab kostma pahaendeline üha valjenev kahin. Kahin läheb ka üha kõrgemaks, mis tähendab, et resoneeriva vaba toruosa pikkus väheneb, aga siiski ei värise, mis ennustaks lausa purset. Torust tuleb terav hais, et võtab või pildi eest. Nähes torust välja tungimas pulbitsevat mustjasrohelist ollust, tirin akna pärani ja lahkun ruttu köögist, sulgedes enda järel ukse. Mõne minuti pärast tõmban kopsud õhku täis ja lähen torusse juhendikohast vett valama (raputage pulber torusse ja siis valage 250 ml vett järele ning siis veerand tunni pärast loputage külma veega, õpetab pakend). Ootan veerand tundi ja lähen siis vaatama. No jaa, vesi läheb nüüd natuke paremini alla kui enne.
Vaakumpumpa ja äravoolutoru puhastamistrossi Kirikmäe prismas ei ole, see-eest on igasugu vedelaid (ja ka tahkeid) torujürisid vähemalt kaheksat liiki. Keemiahuvilisena loen igaühe koostist ja võtan lõpuks kaks tükki.
Ja selleks ajaks on mu õige reisibroneering lõpuks ka printerist välja saadud. Ma parem rohkem teda ei tülita, meeles mõlkus paar päevareisi veel.
Korteris valan tahke puhastusvahendi graanulid kraanikausi auku ja kuulen, kuidas torusügavusest hakkab kostma pahaendeline üha valjenev kahin. Kahin läheb ka üha kõrgemaks, mis tähendab, et resoneeriva vaba toruosa pikkus väheneb, aga siiski ei värise, mis ennustaks lausa purset. Torust tuleb terav hais, et võtab või pildi eest. Nähes torust välja tungimas pulbitsevat mustjasrohelist ollust, tirin akna pärani ja lahkun ruttu köögist, sulgedes enda järel ukse. Mõne minuti pärast tõmban kopsud õhku täis ja lähen torusse juhendikohast vett valama (raputage pulber torusse ja siis valage 250 ml vett järele ning siis veerand tunni pärast loputage külma veega, õpetab pakend). Ootan veerand tundi ja lähen siis vaatama. No jaa, vesi läheb nüüd natuke paremini alla kui enne.
18.3.09
K, 949. päev: WYSIWYG ...NOT
Lehes on märkimisväärne uudis kõigile „sünergia rakendajatele”. (Algupärane, – hmm –, poolteist kuud vana uudis on tõenäoliselt siin.)
Prantsuse keel möödub täielikus piinas. Esiteks lahkame terve tunni (st neli tundi) üliväga huvitaval teemal „Ebaseaduslik sisseränne”. Mis võiks olla veel huvitavam?? Appi.
Teise poole alguses kontrollime harjutusi ja saan teada, et midagi, me siiski pidime uut materjali edasi võtma iseseisvalt – teemaks on prantsuse keele sellised eitused, mis tegelikult ei ole eitused ja mis erinevalt eesti keelest ei ole isegi halb stiil. (Ja et neljast harjutusest kolme leheküljenumbri kirjutasin valesti ära.) Üritan saada raamatu nigelatest seletustest sotti ja rõõmustan umbes kaheks minutiks, et aiman süsteemi. Paraku see illusioon puruneb õige pea, nagu ikka.
Teise poole lõpus antake ette pildisari ja kästakse kirjeldada, mis piltidel toimub:
Pildid on paberil umbes tikutoosi suurused ja näevad välja palju jubedamad kui siin skannil, umbes nagu ajalehe Kommunismiehitaja pildid enne 1984. aastat, kui trükikotta hangiti uus press (enne seda olid lehes pildid stiilis „kaks halli kolmnurka tumehallil taustal” = tööeesrindlase portree, „post ja poodu” = elektrik Elmar K. kõrvaldamas tormikahjustusi jne).
Muidugi mõista meenutab pildisari mu arust hoopis midagi muud, kui õpetaja arvab (nagu see on täiesti ootuspärane). Esimesel pildil on stseen sellest filmist, mida vaadates andsin 1994. aastal pühaliku tõotuse, et enam mitte kunagi töökaaslasega kinno ei lähe, ja kui ei ole, siis see kummimantli ja püstoliga pikk tegelane, kes getos inimesi rongi peale ajab, on John Cleese.
Teisel pildil on täiesti selgelt surnud inimesed, võib-olla gaasimürgistusse. Et ka teised neilt sada korda paljundist läbi käinud piltidelt midagi aru ei saa, tekib õpetajaga (kes on näinud neid pilte pisut värskemal kujul ja teab, mis seal peal on) vaidlus, kas pildil on vanaisa, isa ja pojapoeg või vanaisa, ema ja pojapoeg. Õpetaja väidab, et taga vasakul on naine; võib-olla ongi, habet ajav naine.
Teisalt võib see pilt kujutada ka pedofiile in action.
Kolmanda pildi kohta pean ütlema mina ja kõik, mida ma suudan arvata, on „sellel pildil... inimesed... ootavad midagi”. Teise maailmasõja koledusi kujutava filmi kaanoni järgi peaks see olema saunastseen, aga inimestel on riided seljas ja mundrimeestel ei ole saksa lambakoeri.
Neljandal pildil on mu arust noore luuletaja esinemine, võimalik, et ilma püksata. Orelil Adolf Hitler.
Muidugi ma ei julge sellist mõtet avaldada ja kuulan vaikselt, mida teised arvavad. Õpetaja arvab, et pildil on ülekuulamine ja paremal on fotokaga politseinik. Tunni lõpus virgun, et ei ole võimalik: sellist aega, mil oleksid üheskoos eksisteerinud poolemeetrise võlliga elektriline kirjutusmasin ja digifotokas, ei ole olnud (st mujal kui Prantsusmaal).
Viiendal pildil on noorluuletaja luule ja saatemuusika tekitanud kuulajatele selgelt peavalu. Nad unistavad lõbusast külakapellist, mis esineb kuuendal pildil: ees kaks viiulit, taga neli torupilli.
Seitsmendal pildil on stseen sarjast „Ingli puudutus”: ingel kuulutab pattude andeksandmist ja tähesõjaliku soenguga daam paremal on heldinud ja rõõmus. Ainus selle tädi emotsioon, millega õpetaja nõus on, on aga pisarsilmil palumine. No ma ei tea. Pildi kompositsioon räägib selgesti, et blond vasakul räägib ja brünett paremal kuulab. Muide ainus, mida rääkima pidanu selle pildi kohta ütleb, on, et „naine paremal istub ja naine vasakul... ei istu”. Seitsmes kursus! ☺
Kaheksandal pildil on koopiamasin teinud pildi keskele ühtlase paljujalgse musta tombu. Kui see on film, siis ei ole see Hollywoodi film, sest see on õnnetu lõpp – vasakul olev mundrimees ajab inimesi kuhugi, ilmselt ahju või siis hoonesse, millele pannakse kohe tuli otsa. Kole lugu. Õpetaja aga väidab nägevat pildi keskel ukselõhkumisrammi.
Siis saan teada ka selle, et 4. III tunnist puudumise eest (sest mul oli teatesse kirjutatud, et esimene tund on 11. III) on mind märgitud põhjuseta puudujaks. Seda ma nii ei jäta!
Ilusa ja päikselise kevadpäeva õhtul läbi tipptunnise linna Kõrgmetsa maksimarketisse.
Prantsuse keel möödub täielikus piinas. Esiteks lahkame terve tunni (st neli tundi) üliväga huvitaval teemal „Ebaseaduslik sisseränne”. Mis võiks olla veel huvitavam?? Appi.
Teise poole alguses kontrollime harjutusi ja saan teada, et midagi, me siiski pidime uut materjali edasi võtma iseseisvalt – teemaks on prantsuse keele sellised eitused, mis tegelikult ei ole eitused ja mis erinevalt eesti keelest ei ole isegi halb stiil. (Ja et neljast harjutusest kolme leheküljenumbri kirjutasin valesti ära.) Üritan saada raamatu nigelatest seletustest sotti ja rõõmustan umbes kaheks minutiks, et aiman süsteemi. Paraku see illusioon puruneb õige pea, nagu ikka.
Teise poole lõpus antake ette pildisari ja kästakse kirjeldada, mis piltidel toimub:
Pildid on paberil umbes tikutoosi suurused ja näevad välja palju jubedamad kui siin skannil, umbes nagu ajalehe Kommunismiehitaja pildid enne 1984. aastat, kui trükikotta hangiti uus press (enne seda olid lehes pildid stiilis „kaks halli kolmnurka tumehallil taustal” = tööeesrindlase portree, „post ja poodu” = elektrik Elmar K. kõrvaldamas tormikahjustusi jne).
Muidugi mõista meenutab pildisari mu arust hoopis midagi muud, kui õpetaja arvab (nagu see on täiesti ootuspärane). Esimesel pildil on stseen sellest filmist, mida vaadates andsin 1994. aastal pühaliku tõotuse, et enam mitte kunagi töökaaslasega kinno ei lähe, ja kui ei ole, siis see kummimantli ja püstoliga pikk tegelane, kes getos inimesi rongi peale ajab, on John Cleese.
Teisel pildil on täiesti selgelt surnud inimesed, võib-olla gaasimürgistusse. Et ka teised neilt sada korda paljundist läbi käinud piltidelt midagi aru ei saa, tekib õpetajaga (kes on näinud neid pilte pisut värskemal kujul ja teab, mis seal peal on) vaidlus, kas pildil on vanaisa, isa ja pojapoeg või vanaisa, ema ja pojapoeg. Õpetaja väidab, et taga vasakul on naine; võib-olla ongi, habet ajav naine.
Teisalt võib see pilt kujutada ka pedofiile in action.
Kolmanda pildi kohta pean ütlema mina ja kõik, mida ma suudan arvata, on „sellel pildil... inimesed... ootavad midagi”. Teise maailmasõja koledusi kujutava filmi kaanoni järgi peaks see olema saunastseen, aga inimestel on riided seljas ja mundrimeestel ei ole saksa lambakoeri.
Neljandal pildil on mu arust noore luuletaja esinemine, võimalik, et ilma püksata. Orelil Adolf Hitler.
Muidugi ma ei julge sellist mõtet avaldada ja kuulan vaikselt, mida teised arvavad. Õpetaja arvab, et pildil on ülekuulamine ja paremal on fotokaga politseinik. Tunni lõpus virgun, et ei ole võimalik: sellist aega, mil oleksid üheskoos eksisteerinud poolemeetrise võlliga elektriline kirjutusmasin ja digifotokas, ei ole olnud (st mujal kui Prantsusmaal).
Viiendal pildil on noorluuletaja luule ja saatemuusika tekitanud kuulajatele selgelt peavalu. Nad unistavad lõbusast külakapellist, mis esineb kuuendal pildil: ees kaks viiulit, taga neli torupilli.
Seitsmendal pildil on stseen sarjast „Ingli puudutus”: ingel kuulutab pattude andeksandmist ja tähesõjaliku soenguga daam paremal on heldinud ja rõõmus. Ainus selle tädi emotsioon, millega õpetaja nõus on, on aga pisarsilmil palumine. No ma ei tea. Pildi kompositsioon räägib selgesti, et blond vasakul räägib ja brünett paremal kuulab. Muide ainus, mida rääkima pidanu selle pildi kohta ütleb, on, et „naine paremal istub ja naine vasakul... ei istu”. Seitsmes kursus! ☺
Kaheksandal pildil on koopiamasin teinud pildi keskele ühtlase paljujalgse musta tombu. Kui see on film, siis ei ole see Hollywoodi film, sest see on õnnetu lõpp – vasakul olev mundrimees ajab inimesi kuhugi, ilmselt ahju või siis hoonesse, millele pannakse kohe tuli otsa. Kole lugu. Õpetaja aga väidab nägevat pildi keskel ukselõhkumisrammi.
Siis saan teada ka selle, et 4. III tunnist puudumise eest (sest mul oli teatesse kirjutatud, et esimene tund on 11. III) on mind märgitud põhjuseta puudujaks. Seda ma nii ei jäta!
Ilusa ja päikselise kevadpäeva õhtul läbi tipptunnise linna Kõrgmetsa maksimarketisse.
17.3.09
T, 948. päev: ma arvasin, et seal on midagi tähtsat
Saan hommikul läbi Saksa Ordu sõjaajaloo, oli üle hulga aja hea ja asjalik raamat. Läbilugemisel sai raamat tuulutada, kopituselõhn kadus ära. (Ilmselt hoidis Amazoni kaudu müünud antikvariaat seda 2003 ilmunud raamatut niiskes.)
Praegune bussiraamat on Soome keelemehe Kalevi Wiigi Eurooppalaisten juuret. Kuni selleni, kuidas Euroopa asustamislugu loetakse välja praeguste rahvaste geenidest (umbes lk 28), eeldusel, et nad on 40 000 aastat elanud täpselt samas kohas (mh-pup-pup-pup), arvan olevat väärt raamatu. Edasi loen diagonaalis. Selline põhjalikkus ei ole normaalne. Kui raamat esitataks ülikoolis magistritööna, siis see kaitsmisele ei pääseks, isegi kui oleks väiksemas mahus.
Päikeseline kevadpäev, akna tagant lendab läbi lapsuliblikas.
Viiakse ära üleliigseks jäänud laud, saan omale sahtlid! (Koos eelmise omaniku küpsisepuruga.)
Inglise kolleeg tuleb ja räägib mulle mingist dokumendist, mida ma olla talt küsinud. Mulle ei meenu midagi. Tükk aega üritan meenutada ja mõtlen, et nii totaalselt olen siis ära unustanud, kuni talle selgub, et hoopis keegi teine sarnase nimega kolleeg oli. Kinnitab, et ta ei ole joonud ega midagi. (Õhtul on tulemas Guinnessi õllele viitava nimega iiri kõrtsis patrikupäeva pidu; meenutagem, et mu praegune toanaaber on iirlane. Juhtumisi olen mina ainus, kes teab, kus peo kõrts asub (sest sõitsin sealt viimati lennujaamast tulles mööda ja veel mõtlesin, et näe, iiri kõrts, jätan meelde). Aga mul endal on tööd kolmveerand kaheksani ja ma minna ei saa.)
Parim töine toredus on see, kui dokumendis, milles peab rangelt jälgima etteantud sõnastust (mis pehmelt öeldes äärmiselt vajab toimetamist, aga seda puutuda ei tohi, Maul halten und weiter dienen), on sama lause kahes kohas. Ühes kohas kuulub lause etteantud sõnastuse alla, st seda muuta ei tohi, aga teises mitte ja küll mul on hea meel!
Saabub uus objektiiv, mis kasvatab ka vasaku käe lihaseid.
Üritan teha prantsuse keele kodutööd. Ei viitsi ja aru ei saa: raamatus on hoopis muud asjad kui need, mida tunnis võtsime. Muidugi arvan, et mul on uuest raamatust vale väljaanne, küllap 4. III esimeses tunnis (kus ma ei olnud, sest mul oli teatel kirjas, et algab 11. III) öeldi, mis väljaanne on õige. Ei ole ju võimalik, et nii segast asja kui prantsuse keele eituste marusegadik peaks inimene ise omal käel omandama!
Maailma uudiseid: tooli sisse ilmub Jeesus Kristuse pilt. Meenutagen, et Réunion kuulub Prantsusmaale...
Praegune bussiraamat on Soome keelemehe Kalevi Wiigi Eurooppalaisten juuret. Kuni selleni, kuidas Euroopa asustamislugu loetakse välja praeguste rahvaste geenidest (umbes lk 28), eeldusel, et nad on 40 000 aastat elanud täpselt samas kohas (mh-pup-pup-pup), arvan olevat väärt raamatu. Edasi loen diagonaalis. Selline põhjalikkus ei ole normaalne. Kui raamat esitataks ülikoolis magistritööna, siis see kaitsmisele ei pääseks, isegi kui oleks väiksemas mahus.
Päikeseline kevadpäev, akna tagant lendab läbi lapsuliblikas.
Viiakse ära üleliigseks jäänud laud, saan omale sahtlid! (Koos eelmise omaniku küpsisepuruga.)
Inglise kolleeg tuleb ja räägib mulle mingist dokumendist, mida ma olla talt küsinud. Mulle ei meenu midagi. Tükk aega üritan meenutada ja mõtlen, et nii totaalselt olen siis ära unustanud, kuni talle selgub, et hoopis keegi teine sarnase nimega kolleeg oli. Kinnitab, et ta ei ole joonud ega midagi. (Õhtul on tulemas Guinnessi õllele viitava nimega iiri kõrtsis patrikupäeva pidu; meenutagem, et mu praegune toanaaber on iirlane. Juhtumisi olen mina ainus, kes teab, kus peo kõrts asub (sest sõitsin sealt viimati lennujaamast tulles mööda ja veel mõtlesin, et näe, iiri kõrts, jätan meelde). Aga mul endal on tööd kolmveerand kaheksani ja ma minna ei saa.)
Parim töine toredus on see, kui dokumendis, milles peab rangelt jälgima etteantud sõnastust (mis pehmelt öeldes äärmiselt vajab toimetamist, aga seda puutuda ei tohi, Maul halten und weiter dienen), on sama lause kahes kohas. Ühes kohas kuulub lause etteantud sõnastuse alla, st seda muuta ei tohi, aga teises mitte ja küll mul on hea meel!
Saabub uus objektiiv, mis kasvatab ka vasaku käe lihaseid.
Üritan teha prantsuse keele kodutööd. Ei viitsi ja aru ei saa: raamatus on hoopis muud asjad kui need, mida tunnis võtsime. Muidugi arvan, et mul on uuest raamatust vale väljaanne, küllap 4. III esimeses tunnis (kus ma ei olnud, sest mul oli teatel kirjas, et algab 11. III) öeldi, mis väljaanne on õige. Ei ole ju võimalik, et nii segast asja kui prantsuse keele eituste marusegadik peaks inimene ise omal käel omandama!
Maailma uudiseid: tooli sisse ilmub Jeesus Kristuse pilt. Meenutagen, et Réunion kuulub Prantsusmaale...
16.3.09
E, 947. päev: tal kaela ümber sametpael
Eile hakkas päike natuke peale ja silmad pisut kipitavad.
KAD-majas on uue nädala puhul kehtestatud kord, et tunniskaart peab tingimata olema kaelas. Kellel kaelapaela ei ole, neid sisse ei lasta! Hädakorral lubatakse, et võib kaardi kinnitada särgitasku külge, kus on oht, et satub sööklas makaronide sisse (vanasti oli kaart kaelas, jäi mitu korda tooli käetoe ja laua vahele, aas läks katki).
Pärastlõunal ootamatult larakas tööd homme hommikuks, tahan teha täna valmis, ära alles poole kaheksast. Kirikmäe prismas.
Jõeoru öökulli hüüded kostavad liikuvat piki jõge edasi; pimedas muidugi midagi ei paista. Alguses on nii „vali” (6 huiget), et kostab läbi kinnise akna. Hiljem kostab rohkem nagu 4 huiget.
KAD-majas on uue nädala puhul kehtestatud kord, et tunniskaart peab tingimata olema kaelas. Kellel kaelapaela ei ole, neid sisse ei lasta! Hädakorral lubatakse, et võib kaardi kinnitada särgitasku külge, kus on oht, et satub sööklas makaronide sisse (vanasti oli kaart kaelas, jäi mitu korda tooli käetoe ja laua vahele, aas läks katki).
Pärastlõunal ootamatult larakas tööd homme hommikuks, tahan teha täna valmis, ära alles poole kaheksast. Kirikmäe prismas.
Jõeoru öökulli hüüded kostavad liikuvat piki jõge edasi; pimedas muidugi midagi ei paista. Alguses on nii „vali” (6 huiget), et kostab läbi kinnise akna. Hiljem kostab rohkem nagu 4 huiget.
15.3.09
P, 946. päev: üks kotkas lendas taeva all
Hommikul vaatan lõpuni eile alustatud filmi Asterix aux jeux olympiques (2008), mis on kahtlemata üks halvimaid filme, mida ma kunagi näinud, kui just Tulnukas (2006) välja arvata. Subtiitrid on. Veendun, et prantslased oskavadki teha nalja ainult teiste rahvaste üle. Kui juba võeti filmi mitmesuguseid näitlejaoskuseta kuulsusi oma esimest filmirolli tegema (nt germaani kaarikuässa Schumixit kehastab Michael Schumacher), siis Brutuse-nimelise ühe peategelase rolli oleks hästi sobinud küllap Vladimir Putin.
* * *
Pärastlõunal käin pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel röövlinnupargis. Ma täpselt ei tea, millal see on lahti, eri allikate teave on vastuoluoline; pargi kodulehelt võib aru saada, nagu oleks talvel lahti ainult pühapäeviti kella 15.00 lennuetenduse ajal. Lähen rongiga, mis kohal 14.05; T. linnakeses vaja kolmveerand tundi oodata; aga see-eest saan korterist jaama ühe harva pühapäevase bussiga. Enne linde on kavas käia vaatamas linnusevaremeid, siis läbi linna ja maanteed mööda jala kohale.
Jaamast fotoajakiri, T jaamast veel paar ajakirja ning enneolematult „vajalik” 1927. aasta Saksa raudteede taskuatlase uustrükk (seal on peale paljude nüüdseks kadunud liinide peal ka naaberriikide raudteed, muistsed kohanimed ja asulate lühitutvustused).
Sihtjaamas on mul peaaegu võimalik rongi jääda ja edasi jänest sõita. See on kohalik kiirrong ja ma ei tea, kui kaugel on järgmine peatus. Nimelt kui peatuses uksenuppu vajutan, siis uks ei avane. Vajutan uuesti, ikka ei avane. Vajutan siis vahetult ukse peal olevat nuppu, aga see vilgub punasega; siis märkan uksel silti, et nupp ei tööta. Kiiresti teise vagunisse! Vahepeal on vaguniuksed, mis avanevad nupuvajutusega, st teatud viivitusega. Lõpuks kalpsan sulguvate välisuste vahelt välja ja tõmban hinge. Eks ma nüüd siis mõni aeg uuri hoolikalt ustel olevaid silte.
Silla linnapoolses otsas tunneli ees on armas märk Altstadt 52 m. Sakslased ikka kohe oskavad kaugusi täpselt mõõta! Ei ole nagu Eestis, et pandimaja 20 m, mis tähendab, et pandimaja on umbkaudu noole suunas tundmatul kaugusel, aga tugevasti rohkem kui 20 m.
Tuhandeaastase linnuse jäänused on kiltkivist. Olevat ainus Saksa linnus, kuhu on nelinurkse elutorni sisse ehitatud ümmargune valdustorn. Mulle jääb siiski mulje, et elutorni müürid on valdustornist uuemad – äkki nende ümarkaared ei olegi romaani, vaid hoopis renessanss? Avapiidad on kahtlaselt uued ja kulumata. – Ja kuidas sai ehitada olemasoleva hoone sisse torni, mille sissekäik oli maast 4 m kõrgusel? See oleks ju lihtsalt nagu ümbritseva hoone II korrusel.
Teine linna suur vaatamisväärsus on keset linna 18 m kõrgune kosk ja selle käitatud vesirattad. Ilulen linnas seda vaadates ja äkki on kell 14.40 ning kell 15.00 algab linnupargis lindude lennutamine. Sinna on paar kilomeetrit maad ja minek on mäkke. No jaa... astun erakordselt väleda kõnnaku ja tavalisest pikemate sammudega (maantee servas oli millegi mõõtmiseks iga 20 m tagant märgis, eks ma lugesin minnes ja tulles sammud ära, minnes 20 m peal 21 sammu, tulles 22,5). Algul astun paar minutit vales suunas, kui linnus uuesti ees paistma hakkab, võtan välja orienteerumise abivahendi (Google'i aerofoto) ja tuleb minna uuesti. Kohal olen umbes 15.01, aga kassaputka on tühi. Mõne minuti pärast tuleb noorsand, mugib võileiba (singiga, osa on veel käes) ja laseb sisse. Saan teada, et lennutamisplats on „siinsamas, mäe otsas”. Kõrguste vahe on tubli mitukümmend meetrit. Olen kohal 15.06 ning täpselt samal ajal kõnnib teiselt poolt pistrikumees, pistrik kindal. Leian vaba koha (mõlemale poole on ruumi, sest kellele siis vaja fotokaga vastu pead anda) ja pakin kola lahti.
Õige ruttu saan teada, et linnu hoidmine 300 mm objektiivi (150 mm + 2× konverter) kitsas vaateväljas ja seejuures veel käsitsi teravustamine ei lähe mitte; võtan konverteri vahelt ja saan pisut hiljem teada, et lind on ikkagi kiirem kui autofookus. Teen pilte etenduse jooksul valgetasakaalu, üle-alavalgustuse ja valgustuse mõõtmise mitmesuguste seadetega (kiiret sarivõtet saab JPEG+RAW-vormingus teha 6 pilti järjest, aga ainult JPEG-iga 60 pilti järjest, nii et sees on ainult JPEG, mille puudus on see, et pilte ei saa hiljem eriti muuta) kokku üle neljasaja pildi, lootuses, et ehk mõni ikka välja tuleb (enamikul on peal teravana taust, mõnel suures plaanis kuklad, mõnel lendaks kull nagu vastu puud, nii et rookimine tuleb põhjalik – kolmapäevaks olen piltidest käinud üle viis korda ja ikka leiab pilte, mida võib rahus kustutada). Umbes 10 pilti on täitsa toredad.
Lennuetendusel osalesid:
Inglise sarjas Smack the Pony on koht, kuidas lennutatakse pistrikku (Alice... like Bomber Alice), kes jäädavalt ära lendab ja jätab pistrikuneiu õnnetult kutsuma: „Alice! Alice!!” — Kullietendusel juhtub „Alice-Alice” ainult ühe korra ja kestab kuus minutit, kui arglik valgepea-merikotkas Phoenix peab lendama madalalt piki inimeste rida ja kui ma lootsin, et saan unustamatuid lähivõtteid, aga kahe meetri kaugusel lind näeb objektiivi (suur rohekas klaas, eks), ehmatab ja teeb järsu vasakpöörde (vt pildisari). Järgmiseks näeb, kuidas kotkas lendab puude taha ja hakkab seal tiirutama. Pistrikumees räägib, et vaadake, otsib tõusvaid õhuvoole, ja et ükskord oli ära kümme päeva, aga tuli ikka tagasi, ja et vaadake, kui laiad on kotka tiivad, Hollandis elab Euroopa merikotkas, kelle tiivad on nii laiad, et vaatad, et näe kapiuks lendab.
Pistrikumehe selgitused on ehtne saksa huumor: „Järgmist lindu tohib silitada ainult nende sõrmedega, mida teil enam vaja ei ole.” Kui pistrikuneiu (õigemini kotka- ja öökullineiu) läheb kotkale järele, hoiatab pistrikumees, et pange väiksed fotokad ja mütsid ära, samuti plüüsloomad, et kotkas on mõnikord arvanud hõbedasi fotokaid kaladeks ja neid käest haaranud, samuti viinud ära mütse ja nokkinud kingi. Väikesed plüüsloomad meenutavad („mõnikord ka lõhna poolest”) pisiloomakorjuseid, need viib ta kohe kindlasti minema. Aga 90% juhtudest maandub ikka pistrikukinda peale, nii et ärge kartke.
Et lennutatavad linnud lähevad üha suuremaks, siis pärast kotkaid hoiatab pistrikumees, et nüüd pange lapsed ära, et lind neid ära ei viiks, ja läheb toob pisikese tuuletallaja, kes istub vaikselt ja lastele antakse lindu kinda peal hoida. Pistrikuneiu käib ringi kassikakuga, keda saab silitada; kakule asi suurt ei meeldi, paar korda ajab oma meetrised tiivad laiali ja vehib ägedasti. Aga nagu jahikullidel ikka, on ka temal jala küljes paelad, nii et vabalt ära lennata ikka ei saa. Saan teada, et kassikakk pesitseb maas, mitte puu otsas.
Veel saab teada, et Saksamaal peab kulliga jahipidamiseks olema ilmselt relvaluba (täpselt ei kuulnud), sest kulliga jahi õppimine toimub jahirelvakoolituse raames; ja et jahimehed ei ole viimasel ajal kotkaid maha lasknud, aga viimased kaks kohtuliku karistuse toonud juhtu olid need, kui oma hoolealuseid rünnanud kaljukotka olla maha löönud kanakasvataja ning taksiomanik.
Muu, mittelennanud väljapanek: teine kassikakk, lumekakk (Bubo scandiacus); veel üks valgepea-merikotkas; teine tuuletallaja; neli kitse; kaks siga; määramatu arv küülikuid; paarkümmend pesukaru; tuhkur; veel kaks kõrbepistrikku; metsseapõrsas; veel kaks tuuletallajat.
Äkki avastan, et kell on 16.28 ja teine neist kahest rongist, mille minekuaja järele vaatasin, läheb kell 17-midagi. Võtan sildi taskust: 17.33, rahunen. Tagasi linna, vanalinnas koske pildistamas, tagasi jaama. Jaamas + rongisõidu I otsas käin esimese tiiru piltidest (627 tk) üle.
Rong saabub linna lõunapolset teed mööda (sealt tulles on kalduvus hilineda), sõiduplaani järgi kohal kell 18.46, jõuab 18.48, buss läheb 18.51 (aga nädalavahetusel sõidab sageli plaanist ees), jooksen bussi peale: tulebki 18.50. Kohal juba seitsmest.
Pildid mälukaardilt ära, teine tiir üle. Nädalavahetusel kokku 1032 pilti.
Allo Allo. Kui vaatama hakkan, meenub, et seda karpi ma olen juba näinud, aga et see on see tore osa, kus Herr Flick õpib plaadilt inglise keelt, siis vaatan edasi. Nimelt on Herr Flickil Gestapo kõikehõlmav heliplaatide kogu („Tibetan in Three Months”, „We Shall Fly Over the White Cliffs of Dover ...sung by Göring”, „How to Fool French Peasants That You Speak English, In One Easy Lesson”). Viimane õpetab, et vaja on lihtsalt öelda „fafafa faafa faafafaa” jne.
* * *
Pärastlõunal käin pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel röövlinnupargis. Ma täpselt ei tea, millal see on lahti, eri allikate teave on vastuoluoline; pargi kodulehelt võib aru saada, nagu oleks talvel lahti ainult pühapäeviti kella 15.00 lennuetenduse ajal. Lähen rongiga, mis kohal 14.05; T. linnakeses vaja kolmveerand tundi oodata; aga see-eest saan korterist jaama ühe harva pühapäevase bussiga. Enne linde on kavas käia vaatamas linnusevaremeid, siis läbi linna ja maanteed mööda jala kohale.
Jaamast fotoajakiri, T jaamast veel paar ajakirja ning enneolematult „vajalik” 1927. aasta Saksa raudteede taskuatlase uustrükk (seal on peale paljude nüüdseks kadunud liinide peal ka naaberriikide raudteed, muistsed kohanimed ja asulate lühitutvustused).
Sihtjaamas on mul peaaegu võimalik rongi jääda ja edasi jänest sõita. See on kohalik kiirrong ja ma ei tea, kui kaugel on järgmine peatus. Nimelt kui peatuses uksenuppu vajutan, siis uks ei avane. Vajutan uuesti, ikka ei avane. Vajutan siis vahetult ukse peal olevat nuppu, aga see vilgub punasega; siis märkan uksel silti, et nupp ei tööta. Kiiresti teise vagunisse! Vahepeal on vaguniuksed, mis avanevad nupuvajutusega, st teatud viivitusega. Lõpuks kalpsan sulguvate välisuste vahelt välja ja tõmban hinge. Eks ma nüüd siis mõni aeg uuri hoolikalt ustel olevaid silte.
Silla linnapoolses otsas tunneli ees on armas märk Altstadt 52 m. Sakslased ikka kohe oskavad kaugusi täpselt mõõta! Ei ole nagu Eestis, et pandimaja 20 m, mis tähendab, et pandimaja on umbkaudu noole suunas tundmatul kaugusel, aga tugevasti rohkem kui 20 m.
Tuhandeaastase linnuse jäänused on kiltkivist. Olevat ainus Saksa linnus, kuhu on nelinurkse elutorni sisse ehitatud ümmargune valdustorn. Mulle jääb siiski mulje, et elutorni müürid on valdustornist uuemad – äkki nende ümarkaared ei olegi romaani, vaid hoopis renessanss? Avapiidad on kahtlaselt uued ja kulumata. – Ja kuidas sai ehitada olemasoleva hoone sisse torni, mille sissekäik oli maast 4 m kõrgusel? See oleks ju lihtsalt nagu ümbritseva hoone II korrusel.
Teine linna suur vaatamisväärsus on keset linna 18 m kõrgune kosk ja selle käitatud vesirattad. Ilulen linnas seda vaadates ja äkki on kell 14.40 ning kell 15.00 algab linnupargis lindude lennutamine. Sinna on paar kilomeetrit maad ja minek on mäkke. No jaa... astun erakordselt väleda kõnnaku ja tavalisest pikemate sammudega (maantee servas oli millegi mõõtmiseks iga 20 m tagant märgis, eks ma lugesin minnes ja tulles sammud ära, minnes 20 m peal 21 sammu, tulles 22,5). Algul astun paar minutit vales suunas, kui linnus uuesti ees paistma hakkab, võtan välja orienteerumise abivahendi (Google'i aerofoto) ja tuleb minna uuesti. Kohal olen umbes 15.01, aga kassaputka on tühi. Mõne minuti pärast tuleb noorsand, mugib võileiba (singiga, osa on veel käes) ja laseb sisse. Saan teada, et lennutamisplats on „siinsamas, mäe otsas”. Kõrguste vahe on tubli mitukümmend meetrit. Olen kohal 15.06 ning täpselt samal ajal kõnnib teiselt poolt pistrikumees, pistrik kindal. Leian vaba koha (mõlemale poole on ruumi, sest kellele siis vaja fotokaga vastu pead anda) ja pakin kola lahti.
Õige ruttu saan teada, et linnu hoidmine 300 mm objektiivi (150 mm + 2× konverter) kitsas vaateväljas ja seejuures veel käsitsi teravustamine ei lähe mitte; võtan konverteri vahelt ja saan pisut hiljem teada, et lind on ikkagi kiirem kui autofookus. Teen pilte etenduse jooksul valgetasakaalu, üle-alavalgustuse ja valgustuse mõõtmise mitmesuguste seadetega (kiiret sarivõtet saab JPEG+RAW-vormingus teha 6 pilti järjest, aga ainult JPEG-iga 60 pilti järjest, nii et sees on ainult JPEG, mille puudus on see, et pilte ei saa hiljem eriti muuta) kokku üle neljasaja pildi, lootuses, et ehk mõni ikka välja tuleb (enamikul on peal teravana taust, mõnel suures plaanis kuklad, mõnel lendaks kull nagu vastu puud, nii et rookimine tuleb põhjalik – kolmapäevaks olen piltidest käinud üle viis korda ja ikka leiab pilte, mida võib rahus kustutada). Umbes 10 pilti on täitsa toredad.
Lennuetendusel osalesid:
- kõrbepistrik (Falco pelegrinoides)
- stepiviu (Buteo rufinus)
- USA vapilt ja prillipoe reklaamist tuntud valgepea-merikotkas (Haliaeetus leucocephalus, 2 lindu)
- kassikakk (Bubo bubo) (silitada, ei lennanud)
- tuuletallaja (Falco tinnunculus)
Inglise sarjas Smack the Pony on koht, kuidas lennutatakse pistrikku (Alice... like Bomber Alice), kes jäädavalt ära lendab ja jätab pistrikuneiu õnnetult kutsuma: „Alice! Alice!!” — Kullietendusel juhtub „Alice-Alice” ainult ühe korra ja kestab kuus minutit, kui arglik valgepea-merikotkas Phoenix peab lendama madalalt piki inimeste rida ja kui ma lootsin, et saan unustamatuid lähivõtteid, aga kahe meetri kaugusel lind näeb objektiivi (suur rohekas klaas, eks), ehmatab ja teeb järsu vasakpöörde (vt pildisari). Järgmiseks näeb, kuidas kotkas lendab puude taha ja hakkab seal tiirutama. Pistrikumees räägib, et vaadake, otsib tõusvaid õhuvoole, ja et ükskord oli ära kümme päeva, aga tuli ikka tagasi, ja et vaadake, kui laiad on kotka tiivad, Hollandis elab Euroopa merikotkas, kelle tiivad on nii laiad, et vaatad, et näe kapiuks lendab.
Pistrikumehe selgitused on ehtne saksa huumor: „Järgmist lindu tohib silitada ainult nende sõrmedega, mida teil enam vaja ei ole.” Kui pistrikuneiu (õigemini kotka- ja öökullineiu) läheb kotkale järele, hoiatab pistrikumees, et pange väiksed fotokad ja mütsid ära, samuti plüüsloomad, et kotkas on mõnikord arvanud hõbedasi fotokaid kaladeks ja neid käest haaranud, samuti viinud ära mütse ja nokkinud kingi. Väikesed plüüsloomad meenutavad („mõnikord ka lõhna poolest”) pisiloomakorjuseid, need viib ta kohe kindlasti minema. Aga 90% juhtudest maandub ikka pistrikukinda peale, nii et ärge kartke.
Et lennutatavad linnud lähevad üha suuremaks, siis pärast kotkaid hoiatab pistrikumees, et nüüd pange lapsed ära, et lind neid ära ei viiks, ja läheb toob pisikese tuuletallaja, kes istub vaikselt ja lastele antakse lindu kinda peal hoida. Pistrikuneiu käib ringi kassikakuga, keda saab silitada; kakule asi suurt ei meeldi, paar korda ajab oma meetrised tiivad laiali ja vehib ägedasti. Aga nagu jahikullidel ikka, on ka temal jala küljes paelad, nii et vabalt ära lennata ikka ei saa. Saan teada, et kassikakk pesitseb maas, mitte puu otsas.Veel saab teada, et Saksamaal peab kulliga jahipidamiseks olema ilmselt relvaluba (täpselt ei kuulnud), sest kulliga jahi õppimine toimub jahirelvakoolituse raames; ja et jahimehed ei ole viimasel ajal kotkaid maha lasknud, aga viimased kaks kohtuliku karistuse toonud juhtu olid need, kui oma hoolealuseid rünnanud kaljukotka olla maha löönud kanakasvataja ning taksiomanik.
Muu, mittelennanud väljapanek: teine kassikakk, lumekakk (Bubo scandiacus); veel üks valgepea-merikotkas; teine tuuletallaja; neli kitse; kaks siga; määramatu arv küülikuid; paarkümmend pesukaru; tuhkur; veel kaks kõrbepistrikku; metsseapõrsas; veel kaks tuuletallajat.
Äkki avastan, et kell on 16.28 ja teine neist kahest rongist, mille minekuaja järele vaatasin, läheb kell 17-midagi. Võtan sildi taskust: 17.33, rahunen. Tagasi linna, vanalinnas koske pildistamas, tagasi jaama. Jaamas + rongisõidu I otsas käin esimese tiiru piltidest (627 tk) üle.
Rong saabub linna lõunapolset teed mööda (sealt tulles on kalduvus hilineda), sõiduplaani järgi kohal kell 18.46, jõuab 18.48, buss läheb 18.51 (aga nädalavahetusel sõidab sageli plaanist ees), jooksen bussi peale: tulebki 18.50. Kohal juba seitsmest.
Pildid mälukaardilt ära, teine tiir üle. Nädalavahetusel kokku 1032 pilti.
Allo Allo. Kui vaatama hakkan, meenub, et seda karpi ma olen juba näinud, aga et see on see tore osa, kus Herr Flick õpib plaadilt inglise keelt, siis vaatan edasi. Nimelt on Herr Flickil Gestapo kõikehõlmav heliplaatide kogu („Tibetan in Three Months”, „We Shall Fly Over the White Cliffs of Dover ...sung by Göring”, „How to Fool French Peasants That You Speak English, In One Easy Lesson”). Viimane õpetab, et vaja on lihtsalt öelda „fafafa faafa faafafaa” jne.
14.3.09
L, 945. päev: metsas
Käin pildistamismatkal, et uurida kahte siinkandi mõistes suurt metsa, suuresti väljaspool matkaradadu.
Keda ja mida nägin:
Mida sain teada:
Kui bussiooteputkas esialgset jaksu kogun ja pilte üle vaatan, märkan käisel 10-täpptriinut ning et silma ja küünarnuki vahele ei mahu objektiiv, mille lähim teravustamiskaugus on 38 cm, siis kasutan fotoka LiveView'd, keeran objektiivi 38 cm peale ja ootan, kuni triinu kõnnib end teravaks. Putuk aga ajab tiivad laiali ja tõuseb lendu, mille pealt ma tema tabangi. Mõtlen, et miks üldse ma hommikust saati metsas kondasin, oleksin pidanud tulema kohe siia bussipeatusesse, sest olen täitsa rahul sellegi tabatud hetkega.
Bussi aknast avanevad õllelinna ja E-silla vahel sellised laupäevaõhtused pildikesed:
(Lisan veel, et hommikul vara majast väljudes nägin, et ühel maja ees – maja on kerge väliskurvi ääres – pargitud autol oli peaaegu kogu esiotsa juhipoolne osa mööda teed laiali pillutud. Õnnetu ja ähmis omanik parasjagu rääkis telefoniga, ilmselt politsei ja kindlustusega. Küllap ka tal oli vaja kuhugi vara hommikul minna, aga jäi minemata.)
Keda ja mida nägin:
- kirjurähne, sh rähnide peretüli ja umbes sadat laialipuistatud kändu
- territoriaalset rasvatihast, kellele rasvatihase „sitsikleiti” vastu vilistasin ja kes mulle lähenes ilmselge kavatsusega mind oma võsalapilt minema ajada
- kaht hirve, aga nemad nägid mind enne
- öökulli pesa koos räppetompudega selle ees (need olid tee peal ja näitasid, et selle männi otsas peab elama öökull; umbes 5 m kõrgusel oligi ümmargune ava; öökulli ennast ei olnud kas kodus või ta magas)
- väga palju loomaradu, isegi rohkem kui jahimeeste varitsustorne
- palju metssigade tegevuse jälgi.
metsakuklaste üldkoosolekut, kus küllap arutati, kuidas alustada talvel pesasse tekkinud augu sulgemistöid
nelja lapsuliblikat- peale ühe koerajalutaja ei ühtki jalakäijat, aga see-eest nelja mägijalgratturit, paari kaks korda
- eriskummalisemaid kaljusid kui suurte matkaradade ääres
- Keda kuulsin:
- trummeldavaid rähne (ühe trummelduspuu koguni leidsin üles ja ronisin 30 meetrist oma 20 ära, enne kui rähn mind kuulis ja minema lendas – mõte läks jälle loodusesse sulamise vahendite peale)
- kahte laulurästast
- kahte peoleod
- kas ehmatavat hirve või allakukkuvat kivirahnu
Mida sain teada:
- 150 mm (× 1,6) f/2,8 objektiiv on üliväga tore ja taevas halleluujatavad selle kiituseks inglikoorid, aga vaade on ikka nii kitsas, et enne kui otsitava eseme pildiotsikus üles leiab ja pildi teravaks saab, on lind-loom paigaletardunud ja tema poole sihtivat piltnikku märganud ja teeb igaks juhuks vehkat
- umbes kaks kilo kaaluvat kere-objektiivi kooslust saab seitse tundi käes hoida küll, ilma et juurde tekiks uusi käelihaseid
- statiiv on kasulik, isegi kui sellega pilti ei tee. Eriti kasulik on kolmekangilise peaga (nagu 804RC2) statiiv, mis võib äkilisel laskumisel toimida ankruna.
- soovitust kõndida teedel ja matkaradadel tuleb võtta tõsiselt: teedevälist maastikku ei pruugi olla võimalik läbida. See on näiteks nii läbipõimunud noor kuusik, et seda raiutakse kunagi küllap nagu niidetaks lambavilla, et tuleb maast lahti kogu kuusik ühtse vaibana; vööni võserik; metssigade ja hirvede peidupaik; 40° kaldu, libe ja all on maantee; ootamatute püstloodis järsakutega; järsakutelt allamurenenud kamakatega, mille peale on sadanud lehti ja kasvanud rohi, aga keegi ei tea, kas see täide kannab või kaob jalg tühemikku või on kulu all lihtsalt libe roigas; oksad, mis kutsuvad end laskumisel haarama, võivad olla kaetud irduvate ja murduvate okastega, mille näpust eemaldamine nõuab tillukest operatsiooni nõela ja pintsettide abil (asjakohane, kui sooja on 14 kraadi, kus kindad kleepuvad käe külge).
Kui bussiooteputkas esialgset jaksu kogun ja pilte üle vaatan, märkan käisel 10-täpptriinut ning et silma ja küünarnuki vahele ei mahu objektiiv, mille lähim teravustamiskaugus on 38 cm, siis kasutan fotoka LiveView'd, keeran objektiivi 38 cm peale ja ootan, kuni triinu kõnnib end teravaks. Putuk aga ajab tiivad laiali ja tõuseb lendu, mille pealt ma tema tabangi. Mõtlen, et miks üldse ma hommikust saati metsas kondasin, oleksin pidanud tulema kohe siia bussipeatusesse, sest olen täitsa rahul sellegi tabatud hetkega.Bussi aknast avanevad õllelinna ja E-silla vahel sellised laupäevaõhtused pildikesed:
- tumedanahalised kaevavad pikka aiamaad, pühivad higi, aga viiendik on veel
- Lusitaania algkoolitüdrukud harjutavad kiriku ees kankaani
- naeratavad noorikud avavad ust rõõmsatele noortele meestele, kes astuvad tubaje, jalgupidi näpus kolm suurt pruuni kana, tiivad röötsakil; spitsilaadne koer tahab olla väga sõber, aga on eemale paela otsa pandud
- künnivares kümbleb jões
- kormoranid on puu otsas korrapäraselt nagu jaapani puulõikel
- ringristmiku muruklumbil kõnnib julgelt kull ja nokib maast asju
(Lisan veel, et hommikul vara majast väljudes nägin, et ühel maja ees – maja on kerge väliskurvi ääres – pargitud autol oli peaaegu kogu esiotsa juhipoolne osa mööda teed laiali pillutud. Õnnetu ja ähmis omanik parasjagu rääkis telefoniga, ilmselt politsei ja kindlustusega. Küllap ka tal oli vaja kuhugi vara hommikul minna, aga jäi minemata.)
13.3.09
R, 944. päev: Madalmaid ja -soid
Unes oli meie toimeka kollektiiviga liitunud Anu Saagim.
Hommikul postkontoris: kotti mahtumatu Amazoni paks ümbrik ja LP-plaadi suurune paks karp USA antikvariaadist, milles väärtteos, Greeni Warplanes of the Third Reich. Lõikan selle ettevaatlikult lahti juba bussis ja saan sirvides teada näiteks selle, mispärast PzKfw IV siis ikkagi läbi Ju 322 põranda kukkus.
Sel nädalal nägi minu silm ka seda, kuidas i-mitmuse põlglik tõlkija oli täiesti ametlikus dokumendis suutnud käänata Madalmaad osastavasse kui Madalmaasid. Võeh! Lugesin seda algul Madalmaasik ja mõtlesin, et näe, lühijalgse lehma nimi.
Õhtul tahan teha pilti nahkhiirest. Umbes 90 pildist jääb loom kolmele.
Mingil õhtul müristab ühe korra, aga ma ei mäleta, mis päeval täpselt. (Kirjutan neid ridu teisipäeval ja mürin meenus meteoriidiuudiste peale.)
Lõbusa leheuudise pealkirja peale (uudist ennast lugemata) arvan, et ju vast on Ukraina õpetlane leidnud, et Buddha õige nimi oli näiteks Bondarenko.
Film „Sandarm ja tulnukad”, mis keele arendamiseks on nii väga prantsuse keeles, et isegi subtiitreid ei ole. Õnneks olen filmi mitu korda eesti tõlkega näinud, nii et saan aru.
Hommikul postkontoris: kotti mahtumatu Amazoni paks ümbrik ja LP-plaadi suurune paks karp USA antikvariaadist, milles väärtteos, Greeni Warplanes of the Third Reich. Lõikan selle ettevaatlikult lahti juba bussis ja saan sirvides teada näiteks selle, mispärast PzKfw IV siis ikkagi läbi Ju 322 põranda kukkus.
Sel nädalal nägi minu silm ka seda, kuidas i-mitmuse põlglik tõlkija oli täiesti ametlikus dokumendis suutnud käänata Madalmaad osastavasse kui Madalmaasid. Võeh! Lugesin seda algul Madalmaasik ja mõtlesin, et näe, lühijalgse lehma nimi.
Õhtul tahan teha pilti nahkhiirest. Umbes 90 pildist jääb loom kolmele.
Mingil õhtul müristab ühe korra, aga ma ei mäleta, mis päeval täpselt. (Kirjutan neid ridu teisipäeval ja mürin meenus meteoriidiuudiste peale.)
Lõbusa leheuudise pealkirja peale (uudist ennast lugemata) arvan, et ju vast on Ukraina õpetlane leidnud, et Buddha õige nimi oli näiteks Bondarenko.
Film „Sandarm ja tulnukad”, mis keele arendamiseks on nii väga prantsuse keeles, et isegi subtiitreid ei ole. Õnneks olen filmi mitu korda eesti tõlkega näinud, nii et saan aru.
12.3.09
N, 943. päev: uhhuu!
Poole kahe paiku kuulen akna tagant metsast uhhuutamist, üpris heleda häälega ja tõusev „hu-hu-hu-hu”. Teen akna lahti ja kuulan selgemini: kuulen mitu korda ja alati on neli silpi. Kui välimääraja nappi teavet ja unesegast pead uskuda, siis võib sellist häält teha karvasjalg-kakk, kelle nunnutegur on üpris suur (vt LoFo 1/2009, lk 46–49). (Hilisem lisandus: interneti häälenäidetega võrrdeles oli see pigem hoopis kodukakk.)
Hommikul näen, et välimääraja on sattunud tavalisest kohast voodi kõrvale, nii et küllap see oli siiski ilmsi.
Koosolek, kabinet on täis mereteemat: kaarte ja laevapilte ning -mudeleid (üks neist on Titanic).
Teine koosolek, kus lahendatakse küsimus, kuidas mahutada neli inimest koolitustele, kuhu saab minna kaks kuni kolm inimest. Lahendus toimub kurbmänguga ehk loositõmbamisega.
Saan laraka tööd valmis ja kui mõtlen, et võiks hakata vaikselt kella ja ukse poole vaatama, saan äkilise töö homme hommikuks. Kui olen sellest pool läbi saanud, saan teise samasuguse portsu samaks ajaks veel, kellaajal, mil ma võinuks täitsa vabalt olla juba ära läinud. Vat kui olekski, siis oleks homme hommikul aga tore üllatus!
Sitemeter ütleb, et eile leiti mu blogi otsisõnade, osundus, suur kolma päev, perekond sõnajalg ja tartu elanike av peale. Üleeile otsiti asju soome eesti ehitus sõnastikk ja b tähega loom (mis meenutab neid kuldseid aegu, kui kodus vedeles diivanilaua riiulil ristsõna, kus keegi oli arvanud lugulauluks pallaad ja sellega ristuvaks lõunamaiseks puuviljaks panaan).
Hommikul näen, et välimääraja on sattunud tavalisest kohast voodi kõrvale, nii et küllap see oli siiski ilmsi.
Koosolek, kabinet on täis mereteemat: kaarte ja laevapilte ning -mudeleid (üks neist on Titanic).
Teine koosolek, kus lahendatakse küsimus, kuidas mahutada neli inimest koolitustele, kuhu saab minna kaks kuni kolm inimest. Lahendus toimub kurbmänguga ehk loositõmbamisega.
Saan laraka tööd valmis ja kui mõtlen, et võiks hakata vaikselt kella ja ukse poole vaatama, saan äkilise töö homme hommikuks. Kui olen sellest pool läbi saanud, saan teise samasuguse portsu samaks ajaks veel, kellaajal, mil ma võinuks täitsa vabalt olla juba ära läinud. Vat kui olekski, siis oleks homme hommikul aga tore üllatus!
Sitemeter ütleb, et eile leiti mu blogi otsisõnade, osundus, suur kolma päev, perekond sõnajalg ja tartu elanike av peale. Üleeile otsiti asju soome eesti ehitus sõnastikk ja b tähega loom (mis meenutab neid kuldseid aegu, kui kodus vedeles diivanilaua riiulil ristsõna, kus keegi oli arvanud lugulauluks pallaad ja sellega ristuvaks lõunamaiseks puuviljaks panaan).
11.3.09
K, 942. päev: an architect's dream
Päikseline hommik.
Tööl meenutatakse, et maja koridorides olevad puud ei ole päris ja neid ei ole vaja kasta, tühjendage oma veepudelid kraanikaussi, mitte puujuurtele. (Pudelivee joomine on siinkandis üldse populaarne tegevus, arvestades seda, et esiteks ei ole siinkandi kraanivesi nakkusohtlik (välja arvatud mõni legionelloosijuhtum, aga see tuleb kuuma veega ja veeudu sisse hingates), ja teiseks seda, mis juhtub tühjade pudelitega. Parimal juhul jahvatatakse need tükkideks ja viiakse Hiinasse, kus neist tehakse sukkpükse.)
Akna taga puu otsas on vares, kes tahab kätte saada puuokstesse takerdunud umbes meetri pikkust plastlinti.
Täna algab siis uuesti prantsuse keel, sedapuhku juba 7. kursus. Kronoloogia:
Tunnis istun mõistagi vaikselt, sest esiteks mul ei ole vajalikku raamatut (sest mul on ju paber, et esimene tund on 11. III ja seal öeldakse, mis raamatut on vaja; no õige raamat on öeldud juba 4. III tunnis ja vanadest raamatutest, mis mul on igaks juhuks kaasas, kõlbab ainult üks). Nagu ikka, on rohkesti uute liikmesriikide rahvast ja nagu ikka olen mina meie asutusest üksi. Eelmisest rühmast ei ole nagu ikka siia sattunud kedagi peale minu ja õpetaja.
Peale seni täiesti tundmatute sõnade „kordamise” räägime prantsuse ja eri riikide huumorist ja kuni hollandlaselt üleküsimiseni, mis naaberrahvaste arvel nemad nalja teevad, arvab õpetaja, et rahvad teevad nalja alati oma põhjanaabri üle: poolakad leedukate üle, leedukad lätlaste üle, lätlased eestlaste üle, eestlased soomlaste üle ning prantslased belglaste üle. Hollandlane ütleb, et ka nemad teevad nalja belglaste üle. Saab teada, et ainus rahvas, kelle üle prantslased nalja ei tee, on prantslased ise. Kuulame prantsuse „Meelejahutaja” pala, mis kubiseb rongiaegadest. Ette on antud paberid, et täida lüngad, aga õnneks ei saa ettevuristatud kellaaegadest aru mitte keegi ning pakutakse järgemööda kõiki numbreid, kuni mõni läheb täkkesse.
Aga minu kell muudkui läheneb poole kuueni ja ükskord saabki pool kuus.
Olen kohtumaja uues osas esimest korda ja paar sõna ka kohtumaja arhitektuurist. Keeleklasside tiiva koridor meenutab haiglapalati ja kontserdisaali fuajee ristsugutist. Klassist on kohvi-/näksi-/mahlaautomaatideni umbes pool kilomeetrit kõndimist (algul 100 m mööda üht koridori, siis 100 m laugest trepist alla, siis 300 m mööda grandioosset fuajeed). Uksed on 3 m kõrgused ja laed on ka ebaloomulikult kõrged. Sissekäigust avaneb tilluke uks mastaapsesse fuajeesse, nii et pärast on raskusi selle ukse ülesleidmisega. Fuajees on ka arhitektuurilisi detaile, kus arhitekt ei ole (insenerimõtlemise puudumise tõttu) seda arvestanud, et rõhtsatele pindadele sadeneb tolm ja neid oleks vaja kuidagi saada ka puhastada, eriti kui selle kohal on aknaid, kust avaneb vaade sellele tolmule.
Arvan, et kuigi on võimalik, et kohtumaja peab näitama inimesele, kui väike ja tähtsusetu on ta võrreldes kohtuga, siis äkki tegid projekti inglased mõõtkavas 1:32 (1/32 tolli = 1 toll), aga ehitajad arvasid, et on 1:50. Veel mõtlen, kas tuttav arhitekt (märksõnad Samuel Clemens, Helen Zweifel ja prillipood) sellist maja teeks. Usun, et mitte.
Õhtul läbi raamatupoest; prantsuse keele uus grammatikaraamat (roheline, edasijõudnutele – ohh...) ja keeleturgutuseks prantsuskeelne raamat „Kuidas pildistada loomi?”, mille juhusliku sissevaadatud lehekülje pealkirjad on „Siili pildistamine” ja „Kuidas leida siili?”. Jaamapoes.
Ilus kevadpäev, 10 °C. Panen päikeseloojangu aegu akna vahelt välja nahkhiireanduri, aga ei kosta midagi. Kui siis poole tunni pärast arvuti taga olen, näen hämarikus naabriakna taga lendlevat nahkhiirt. (Mida teeb nahkhiir akna taga? – Eks jahib valguse peale kohalelennanud putukaid!) Nii et kevad ametlikult siiski tuleb.
Tööl meenutatakse, et maja koridorides olevad puud ei ole päris ja neid ei ole vaja kasta, tühjendage oma veepudelid kraanikaussi, mitte puujuurtele. (Pudelivee joomine on siinkandis üldse populaarne tegevus, arvestades seda, et esiteks ei ole siinkandi kraanivesi nakkusohtlik (välja arvatud mõni legionelloosijuhtum, aga see tuleb kuuma veega ja veeudu sisse hingates), ja teiseks seda, mis juhtub tühjade pudelitega. Parimal juhul jahvatatakse need tükkideks ja viiakse Hiinasse, kus neist tehakse sukkpükse.)
Akna taga puu otsas on vares, kes tahab kätte saada puuokstesse takerdunud umbes meetri pikkust plastlinti.
Täna algab siis uuesti prantsuse keel, sedapuhku juba 7. kursus. Kronoloogia:
- 20. II: saan meili, et pr k algab 2. III
- 25. II: annan sisse paberi, et puudun 2. III tunnist põhjusega
- 3. III: saan meili, et mind on ümber tõstetud teise rühma ja et esimene tund on 11. III
- 10. III: saan meili, kus kirjas õpetaja nimi
- 11. III: kui ükskord klassi jõuan, saan teada, et on juba teine tund (isegi kohalolemise tabelis on seekord mu nimi ametlikult prinditud ja 4. III tunni koht on tühi).
Tunnis istun mõistagi vaikselt, sest esiteks mul ei ole vajalikku raamatut (sest mul on ju paber, et esimene tund on 11. III ja seal öeldakse, mis raamatut on vaja; no õige raamat on öeldud juba 4. III tunnis ja vanadest raamatutest, mis mul on igaks juhuks kaasas, kõlbab ainult üks). Nagu ikka, on rohkesti uute liikmesriikide rahvast ja nagu ikka olen mina meie asutusest üksi. Eelmisest rühmast ei ole nagu ikka siia sattunud kedagi peale minu ja õpetaja.
Peale seni täiesti tundmatute sõnade „kordamise” räägime prantsuse ja eri riikide huumorist ja kuni hollandlaselt üleküsimiseni, mis naaberrahvaste arvel nemad nalja teevad, arvab õpetaja, et rahvad teevad nalja alati oma põhjanaabri üle: poolakad leedukate üle, leedukad lätlaste üle, lätlased eestlaste üle, eestlased soomlaste üle ning prantslased belglaste üle. Hollandlane ütleb, et ka nemad teevad nalja belglaste üle. Saab teada, et ainus rahvas, kelle üle prantslased nalja ei tee, on prantslased ise. Kuulame prantsuse „Meelejahutaja” pala, mis kubiseb rongiaegadest. Ette on antud paberid, et täida lüngad, aga õnneks ei saa ettevuristatud kellaaegadest aru mitte keegi ning pakutakse järgemööda kõiki numbreid, kuni mõni läheb täkkesse.
Aga minu kell muudkui läheneb poole kuueni ja ükskord saabki pool kuus.
Olen kohtumaja uues osas esimest korda ja paar sõna ka kohtumaja arhitektuurist. Keeleklasside tiiva koridor meenutab haiglapalati ja kontserdisaali fuajee ristsugutist. Klassist on kohvi-/näksi-/mahlaautomaatideni umbes pool kilomeetrit kõndimist (algul 100 m mööda üht koridori, siis 100 m laugest trepist alla, siis 300 m mööda grandioosset fuajeed). Uksed on 3 m kõrgused ja laed on ka ebaloomulikult kõrged. Sissekäigust avaneb tilluke uks mastaapsesse fuajeesse, nii et pärast on raskusi selle ukse ülesleidmisega. Fuajees on ka arhitektuurilisi detaile, kus arhitekt ei ole (insenerimõtlemise puudumise tõttu) seda arvestanud, et rõhtsatele pindadele sadeneb tolm ja neid oleks vaja kuidagi saada ka puhastada, eriti kui selle kohal on aknaid, kust avaneb vaade sellele tolmule.
Arvan, et kuigi on võimalik, et kohtumaja peab näitama inimesele, kui väike ja tähtsusetu on ta võrreldes kohtuga, siis äkki tegid projekti inglased mõõtkavas 1:32 (1/32 tolli = 1 toll), aga ehitajad arvasid, et on 1:50. Veel mõtlen, kas tuttav arhitekt (märksõnad Samuel Clemens, Helen Zweifel ja prillipood) sellist maja teeks. Usun, et mitte.
Õhtul läbi raamatupoest; prantsuse keele uus grammatikaraamat (roheline, edasijõudnutele – ohh...) ja keeleturgutuseks prantsuskeelne raamat „Kuidas pildistada loomi?”, mille juhusliku sissevaadatud lehekülje pealkirjad on „Siili pildistamine” ja „Kuidas leida siili?”. Jaamapoes.
Ilus kevadpäev, 10 °C. Panen päikeseloojangu aegu akna vahelt välja nahkhiireanduri, aga ei kosta midagi. Kui siis poole tunni pärast arvuti taga olen, näen hämarikus naabriakna taga lendlevat nahkhiirt. (Mida teeb nahkhiir akna taga? – Eks jahib valguse peale kohalelennanud putukaid!) Nii et kevad ametlikult siiski tuleb.
10.3.09
T, 941. päev: unine teisipäev
Uni on magus. Magan edasi isegi viimase ärkveleraputamise loo ajal, nähes unes, et selle esitaja tuli mulle külla.
Sajab.
Tuleb teade, et prantsuse keele õpetaja on sama kui eelmisel kursusel. See muidugi natuke leevendab.
Sajab.
Tuleb teade, et prantsuse keele õpetaja on sama kui eelmisel kursusel. See muidugi natuke leevendab.
9.3.09
E, 940. päev: Tallinna Märtsipommitamine 65 a
Koledatest sündmustest on möödunud peaaegu inimiga, mis tähendab, et elus on ainult mäletajaid, kes olid toimunu ajal lapsed.
Ja üha lapsikumaks muutuvad ka lood juhtunu ümber, sest muidugi mõista on taas kord platsis ajalugu kaunist kunstist või täppisteadusest mütoloogia poole(*) nihutav hr Liim oma illuminaatilise inglaste-jutuga. Selle erilist muistendiväärtust näitab arvamine, et Tallinnas taheti 9.3.1944 korrata seda, mis toimus Dresdenis 13.–15.2.1945. (Viis aastat tagasi pommitamiste mälestuskonverentsi eel ütlesin talle, mida ma tema inglaste-jutust arvan (koos selgitustega), ja arvake ära, millega Liim oma väidet toetas? – Väljaprinditud pildiga, millel Mosquito lendamas suvalises kohas! (Maastiku rahumeelsuse järgi arvates Inglismaa kohal, võib-olla koguni pärast sõda.) Küsis: „Mis lennuk see on?” – Mina: „Mosquito,” ja seepeale vaatas Liim mulle võidukalt otsa ning jutul oli lõpp, nii et ma ei saanudki küsida, mida tehti väidetavalt allalastud Mosquito jäänustega, kas sakslased sulatasid needki vanametalliks nagu kõik Saksamaal allalastud Inglise pommitajad.)
(*) Hannes Walter Vabadussõja alguse mälestusüritusel 28.11.1988: „Mujal maailmas on ajalugu kas täppisteadus või kaunis kunst, aga Nõukogude Liidus on mütoloogia.”
Särab päike ja linnud laulavad, aga tulevik on tume, sest kolmapäeval algab jälle prantsuse keel. See on pärastlõunal, mil on mu loomulik siestaaeg. Tänane ilmailu on selline, et kondaksin kontoris istumise asemel heameelega metsas, aga nädalavahetuseni on veel nii palju aega. Laupäevaks lubab 15 kraadi sooja, aga noh eks me tea, et ilmaennustus pidevalt muutub. Tänagi on selline päikesepaiste, et arvatavasti roomavad riigi ainsal märgalal kummuli supikausi taolised sookilpkonnad mudast välja kivi peale peesitama.
Hommikul oli akna taga lehise otsas ilus harakas, justnagu teades, et mul on küll teleobjektiiv käepärast, aga mälukaardi olen jätnud mugavuse pärast läpakapesasse. (Muidugi on mul ka muid mälukaarte, aga nendel on muidki pilte ja elu on õpetanud, et ega fotokas kaardil olevast failinumbrist väiksemat ei kirjuta; nii edenesid jaanuari jooksul fotoka failinumbrid ligikaudu 9000 võrra. Tuleb süsteemi korrastada.)
Tööl saab teada, et koolitus lükkub taas edasi määramatusse tulevikku.
Õhtul, muidugi just sellest ajast alates, mil saaks ära minna, sajab vihma.
Arutleme paar aastat vana teadusuudise üle ja muidugi jõuame tõdemuseni, kuidas jälle kord on Eestis leiutatud imevidin ja leiutaja arvab silmaringi piiratuse tõttu, et on maailmas esimene, kes selle peale tuleb (vrd ka „seniolematud” dr Helluse bakterid, rääkimata äraleierdatud näidetest, kuidas pehme jalakäijahelkuri olevat leiutanud 2000. aastal Rapla koolitüdruk, autode kurvituled 1970. aastatel Tallinna lennuvälja autojuht ja ülehelikiirusega lennuki deltatiiva 1960. aastatel mustamäelane Leida [veel uuematel andmetel saadi Tu-144 nii, et samal ajal välja töötatud Concorde'i plaanid lihtsalt varastati]), ja jättes seekord insenerimõtlemise puudumise tõttu läbi kaalumata leiutise praktilise rakendatavuse. Arvan ärapanijalikul viisil, et äkki on selliste asjade väljamõtlemine ravi osa, las parem vaikselt nokitsevad ja kirjutavad, kui et märatsevad.
Uurin pikalt kaarti, tulemas on nädalavahetus. Laupäevasel matkal leidsin restoranis siinkandi huviväärsusi tutvustavaid sildikesi ja sain teada, et ainult pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel on röövlinnupark, kus linde ka lennutatakse. Kole häbi, et see on senini mu tähelepanu alt kõrvale jäänud. Talvel tegutseb pühapäeviti; laupäeval sõidan avastama paksu kuusikut Iluslinna lähedal.
Ja üha lapsikumaks muutuvad ka lood juhtunu ümber, sest muidugi mõista on taas kord platsis ajalugu kaunist kunstist või täppisteadusest mütoloogia poole(*) nihutav hr Liim oma illuminaatilise inglaste-jutuga. Selle erilist muistendiväärtust näitab arvamine, et Tallinnas taheti 9.3.1944 korrata seda, mis toimus Dresdenis 13.–15.2.1945. (Viis aastat tagasi pommitamiste mälestuskonverentsi eel ütlesin talle, mida ma tema inglaste-jutust arvan (koos selgitustega), ja arvake ära, millega Liim oma väidet toetas? – Väljaprinditud pildiga, millel Mosquito lendamas suvalises kohas! (Maastiku rahumeelsuse järgi arvates Inglismaa kohal, võib-olla koguni pärast sõda.) Küsis: „Mis lennuk see on?” – Mina: „Mosquito,” ja seepeale vaatas Liim mulle võidukalt otsa ning jutul oli lõpp, nii et ma ei saanudki küsida, mida tehti väidetavalt allalastud Mosquito jäänustega, kas sakslased sulatasid needki vanametalliks nagu kõik Saksamaal allalastud Inglise pommitajad.)
(*) Hannes Walter Vabadussõja alguse mälestusüritusel 28.11.1988: „Mujal maailmas on ajalugu kas täppisteadus või kaunis kunst, aga Nõukogude Liidus on mütoloogia.”
Särab päike ja linnud laulavad, aga tulevik on tume, sest kolmapäeval algab jälle prantsuse keel. See on pärastlõunal, mil on mu loomulik siestaaeg. Tänane ilmailu on selline, et kondaksin kontoris istumise asemel heameelega metsas, aga nädalavahetuseni on veel nii palju aega. Laupäevaks lubab 15 kraadi sooja, aga noh eks me tea, et ilmaennustus pidevalt muutub. Tänagi on selline päikesepaiste, et arvatavasti roomavad riigi ainsal märgalal kummuli supikausi taolised sookilpkonnad mudast välja kivi peale peesitama.
Hommikul oli akna taga lehise otsas ilus harakas, justnagu teades, et mul on küll teleobjektiiv käepärast, aga mälukaardi olen jätnud mugavuse pärast läpakapesasse. (Muidugi on mul ka muid mälukaarte, aga nendel on muidki pilte ja elu on õpetanud, et ega fotokas kaardil olevast failinumbrist väiksemat ei kirjuta; nii edenesid jaanuari jooksul fotoka failinumbrid ligikaudu 9000 võrra. Tuleb süsteemi korrastada.)
Tööl saab teada, et koolitus lükkub taas edasi määramatusse tulevikku.
Õhtul, muidugi just sellest ajast alates, mil saaks ära minna, sajab vihma.
Arutleme paar aastat vana teadusuudise üle ja muidugi jõuame tõdemuseni, kuidas jälle kord on Eestis leiutatud imevidin ja leiutaja arvab silmaringi piiratuse tõttu, et on maailmas esimene, kes selle peale tuleb (vrd ka „seniolematud” dr Helluse bakterid, rääkimata äraleierdatud näidetest, kuidas pehme jalakäijahelkuri olevat leiutanud 2000. aastal Rapla koolitüdruk, autode kurvituled 1970. aastatel Tallinna lennuvälja autojuht ja ülehelikiirusega lennuki deltatiiva 1960. aastatel mustamäelane Leida [veel uuematel andmetel saadi Tu-144 nii, et samal ajal välja töötatud Concorde'i plaanid lihtsalt varastati]), ja jättes seekord insenerimõtlemise puudumise tõttu läbi kaalumata leiutise praktilise rakendatavuse. Arvan ärapanijalikul viisil, et äkki on selliste asjade väljamõtlemine ravi osa, las parem vaikselt nokitsevad ja kirjutavad, kui et märatsevad.
Uurin pikalt kaarti, tulemas on nädalavahetus. Laupäevasel matkal leidsin restoranis siinkandi huviväärsusi tutvustavaid sildikesi ja sain teada, et ainult pooleteisttunnise rongisõidu kaugusel on röövlinnupark, kus linde ka lennutatakse. Kole häbi, et see on senini mu tähelepanu alt kõrvale jäänud. Talvel tegutseb pühapäeviti; laupäeval sõidan avastama paksu kuusikut Iluslinna lähedal.
8.3.09
P, 939. päev: lähedal
Parandan kodutöid. Huvitav, mis jõud on senisest 69 inimesest pannud 58 unustama ilusa eesti sõna lähedal ja kirjutama selle asemel läheduses (ja koguni nii, et need 11 inimest, kes siiski on kirjutanud lähedal, on olnud peamiselt need, kelle emakeel ei ole eesti keel!) ning samast 69 inimesest pannud 57 arvama, et õige on vastutab õnnetuse eest ja mitte vastutab õnnetuse korral? Uhhuu?
(See, et venelased on kirjutanud õigesti, aga eestlased valesti, tuleb E arvates sellest, et nad on koolis kirjakeelse vormi ära õppinud, aga näiteks kodus kõnekeelset vormi ei kuule.)
Skaipijad võivad nüüd näha ka minu liikuvat pilti, kui ma suvatsen kaamera enda poole keerata. Kui ei suvatse, siis võib sealt näha akna taga puuoksi või riiulil lammast Shauni.
Võtan eilsete piltide äralaadimiseks fotoka fotokotist ja pillan käest; et kott on esikus, kus on kivipõrand, teen äkilise haarde; saan fotoka küll õhust kinni, aga lajatan kere (mis on raske ja metallist, meenutagem) tagumist serva pidi vastu sääreluud. Terveks jäävad mõlemad ja isegi sinikat ei tule (vast seepärast, et eelmisel nädalal libedal Laial tänaval küünarnukile saadud hiidsinikas – 10 cm pikk ja 9 cm lai – on kogu aastase sinikalimiidi ära kasutanud). Hämust meenub, et oli kunagi Eestis levimuusik, kelle ainus jälg muusikalukku, isegi eesti popmuusikalukku, oli see, et ta ahvis järele Lääne suurmuusikuid ja virutas üle lava ääre pildistanud fotograafile jalaga, nii et sellel jäi fotokas terveks, aga nina läks puruks. Isegi Edasis või Nooruses oli pilt.
(See, et venelased on kirjutanud õigesti, aga eestlased valesti, tuleb E arvates sellest, et nad on koolis kirjakeelse vormi ära õppinud, aga näiteks kodus kõnekeelset vormi ei kuule.)
Skaipijad võivad nüüd näha ka minu liikuvat pilti, kui ma suvatsen kaamera enda poole keerata. Kui ei suvatse, siis võib sealt näha akna taga puuoksi või riiulil lammast Shauni.
Võtan eilsete piltide äralaadimiseks fotoka fotokotist ja pillan käest; et kott on esikus, kus on kivipõrand, teen äkilise haarde; saan fotoka küll õhust kinni, aga lajatan kere (mis on raske ja metallist, meenutagem) tagumist serva pidi vastu sääreluud. Terveks jäävad mõlemad ja isegi sinikat ei tule (vast seepärast, et eelmisel nädalal libedal Laial tänaval küünarnukile saadud hiidsinikas – 10 cm pikk ja 9 cm lai – on kogu aastase sinikalimiidi ära kasutanud). Hämust meenub, et oli kunagi Eestis levimuusik, kelle ainus jälg muusikalukku, isegi eesti popmuusikalukku, oli see, et ta ahvis järele Lääne suurmuusikuid ja virutas üle lava ääre pildistanud fotograafile jalaga, nii et sellel jäi fotokas terveks, aga nina läks puruks. Isegi Edasis või Nooruses oli pilt.
7.3.09
L, 938. päev: peitus
Eesti seltsiga geopeitusel. Imelik ajaveede, jaluta punktist A punkti B ja otsi, kus viib peidikuni sissetallatud rada. Vähemalt 3 kaasasolnud GPS-ist hoolimata ei suudeta õhtul leida üksmeelt, mitu kilomeetrit siis ikkagi maha käidi, vähim hinnang on 12 km ja suurim 16 km (ja ma ei usu, et 16 km hinnangu ütleja käidud kaks haaki oleksid olnud kokku 4 km). Teekond punktist A punkti C on midagi 6 km, aga vahepeal kõnnime täiesti valele poole. Seekord ma aktiivses orienteerumises ei osale, aga kaardilugemisoskus on inimestel ikka üpris nigel.Buss sõidab mu akna alt läbi, näitan seda linnaosa kõige koledamat, aga kõige ilusama vaatega maja. Hädakorral saanuks ma jätta linna minemata ja tulla samast maja eest peale.
Viinamarjakasvatust võetakse siinkandis ikka väga tõsiselt, ehkki siit pisipannoolt võib aru saada, nagu veinimaias mekiks algul ühest vaadist (algul joome sinu omast...) ja siis teisest (...ja siis kumbki enda omast).
Selle vaate ja selle pilvevarju juures läheb jutt filmile „Malev” (vrd koht, natuke enne nn Rakvere lihatööstuse tamme, kuidas foogt ajab Urut taga ja ühes temaga liigub üle niidu ka pilvevari) ja sellele, kas see oli ajaloofilm.
Pildi peale on lõpuks jäänud siinmaine tüüpiline jalgrattur, kes mäkke sõitmisega nii ametis, et ei märka pardon, pardon'gi kisendada. Vaadake tema vormiriideid! ja tundke kadedust, muumaised jalgrattarõivaste kaupmehed.Esimesed kaks peidikut on viinamäel, vahel on linnulennult 3,1 km, aga tegelikult kõnnime ikka väga pikalt. Metsas räägib nimekaim lustakaid kombainikogemusi. Enne teist peidikut uhke vaatega kohas einepaus. Vaate peal kasvab veiniviinamarja kindlasti rohkem kui kogu India subkontinendil.
Usinad viinamarjakasvatajad lõikavad vääte tagasi.
Igasse teise vahesse pannakse komposti, ülejäänud vahedes on äralõigatud oksad.
Prahi loopimata jätmine ei pea tingimata panema kurvastama, meenutab see tundmatu lõbusa matkaselli näputöö.
Mis juhtub, kui jätta väädid tagasi lõikamata. Oletan, et parempoolsel väljal kasvavad maheviinamarjad (kättesaamine on muidugi ise asi).Suurel viinamäel läheb arjergard otse ning viimased saavad esimesteks. Muidugi mõista tehakse nägu, et me olime siin juba ammu. Teine peidik leitakse ja arutatakse kohaliku kanalisatsiooni üle.
R-chi asulat läbides tekib küsimus, mis amet on Schreiner, mille lahendab taskutelefoni internet. Tisler.
Pärast asulat on teine einepeatus, mida lõbustavad kohalikud indiaanlased, keda üldse kohe ei ole läbi hõredate põõsaste taeva taustal näha. Seejärel metsas segase sildiga puuslik.
Siis mäest alla, teekonna lõpukülas on kohaliku Eduard Vilde maja ja Juudi tänav.
Kolmaski peidik on viinamäe servas. Meid jälitatakse (autoga) ja saadakse kätte („Hello, are you from Estonia?”). Selgub, et on kohalikud. Sõlmitakse rahvaste sõprus.
Igal viinamäel on väätide traadi külge sidumiseks eri stiil: kus on spetsiaalsed klambrid, kus on traat. Rohelise traadi kohas arvan, et see on eriti roheline viljelemine.
Kaevuri maja küljes olev joonis (eriti kaevurilambi asukoht) tuletab meelde muiste nähtud saadet India teleseepidest, kus näidati katkendeid nende eepose-seepidest, et kangelane lendas ringi, tõrvik tagumikus.Seejärel restoranis värskendavad joogid. Unustan kõnnikepid seina najale ja vist ka nagist korjatud huviväärsuste tutvustussildid laua peale.
Tagasiteel on ühes kohas eriti kapitaalne bussipeatus.Linnas astun bussilt ümber teisele öövaateid pildistades (lilla värv tuleb võttekoha all säranud punasest ja sinisest tulikirjast, et siinmaa on olnud elektrifitseeritud juba 100 aastat):
* * *
Aga kevad tuleb ja pean kaarti kulunud augud kinni teipima.
Sitemeter ütleb, et poole kaheksa aegu leidis Google mu blogi, kui Tallinnast otsiti sõnu ise leiutatud kalastus masinad. Ma ei korda, mida ütles kalameeste kohta mu äi, õigemini tema jahiseltskond. Päeval otsiti veel sõnu jaan tätte loomingu retsensioonid, millest esimesed kolm panevad mind küll muigama, eriti kolmas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
