Üles kell kolm, taevas säravad tähed, akna taga on tähine Sõnni tähtkuju ning üleval rõduääre lähedal Sõel. Viimased asjad kokku, maha midagi muud ei jäägi kui Eesti peenraha. Kell 4.01 jõuan alla, takso on juba ees. Tänavad on õige tühjad.
Aga see-eest on lennujaam kella veerand viie paiku nii täis, et saba ulatub uksest välja. Puhkuseplaanide tegemisel jäi see mul kahe silma vahele, et reede on ju päev, mil sõidetakse puhkusereisidele. Ühesõnaga, selgub, et kella kuuest läheb neli lennukit lõunamaale – ja paistab, et suurt lennukit.
Mu lennuk tõuseb kell 6.20, napilt enne päikesetõusu (kõrgusevõtul, enne pilvedesse kadumist näen toredat vaatepilti, kuidas siinmaa idaosa jõeorud on udu triiki täis). Magan peaaegu kogu tee Kopenhaagenini. Teine lend on paraku Estonian Airiga, näib olevat uusim lennuk (mis eelmine kord tulemata jäi), sellel on värv tiibadelt veel lahti koorumata ja toolid närtsimata. Maandume üle Viimsi (kahjuks loen Tallinnast möödasõidu ajal lehte, jääb nägemata) ja Maardu.
Tallinnas on 21 kraadi sooja, päike sirab. Topin mantli kotti.
Lood jätkuvad septembris.
24.8.07
23.8.07
N, 474. päev: tänasida toimetusi
Viimane tööpäev enne puhkust. On paras sebimine, vahepeal tunnine balti ja soomeugri keelerühmade koosolek, millelt saab teada, mis on asutuses viimase paari kuuga juhtunud (mitmes osakonnas ei ole). Kuigi olen esialgu plaaninund lahkuda kell pool viis, leian töönimekirja ülekontrollimisel, et seal on veel üks töö, mis mul oli ennist kahe silma vahele jäänud, nii et lahkun kuue paiku. Natuke painab see, et homme hommikul on vaja ärgata kell kolm ja minu uni on, nagu teada, kõva.
Tellin homseks takso, kiikan taksofirma kodulehele, mis on inglise keeli või vähemalt sinnapoole (owne, vehiculs, wellcome).
Ja nagu võid arvata, kallis lugeja, ka täna ei saanud ma GLS-ilt pakki kätte.
Aga meeleolu poolest on päev rõõmus. Üle hulga aja ei saja, taevas särab päike.
Tellin homseks takso, kiikan taksofirma kodulehele, mis on inglise keeli või vähemalt sinnapoole (owne, vehiculs, wellcome).
Ja nagu võid arvata, kallis lugeja, ka täna ei saanud ma GLS-ilt pakki kätte.
Aga meeleolu poolest on päev rõõmus. Üle hulga aja ei saja, taevas särab päike.
22.8.07
K, 473. päev: ikka sajab
Täna on ümmargune sünnipäev kunagisel õpingukaaslasel, kes on ajalukku läinud peale selle, et ta oli tudengiühingu üliagar esimees (eriti sponsorite nõusserääkimisel), ka mitme unustamatu ütlusega, näiteks „hiinlasi on kõige rohkem, meid, eestlasi, natukene vähem”. Õnnitlused!
Kogu päeva on sadanud vihma, sealhulgas peent uduvihma. Kui ei oleks suhteliselt soe, võiks arvata, et on umbes oktoobri lõpp.
Saan töid tavalise puhkuse-eelse sagedusega. Tähtaegade järgi tundub, et plaaniosakond ei ole täpselt märganud, millal mu puhkus algab.
Kogu päeva on sadanud vihma, sealhulgas peent uduvihma. Kui ei oleks suhteliselt soe, võiks arvata, et on umbes oktoobri lõpp.
Saan töid tavalise puhkuse-eelse sagedusega. Tähtaegade järgi tundub, et plaaniosakond ei ole täpselt märganud, millal mu puhkus algab.
21.8.07
T, 472. päev: Ott kosmoses II
Enam kui kaks nädalat tagasi, 4. augustil tellitud fototarvetest (konverter ja selle adapter, PL-CIR-filter) ei ole ikka veel kippu ega kõppu. Adaptrit pidi paar päeva ootama, fotopood saatis asjad teele 14. augustil. Ka see firma ei tunnista posti olemasolu, tema otsustas seekord mind lõbustada logistikafirma GLS-iga. 14. augustil (nädal tagasi) sain fotopoelt meili, kus kirjas saadetise parameetrid, nagu paki number. No klõbistan täna hommikul need GLS-i pakijälitusse ja arvake ära, mida ma näen!
Et pakk on käinud minu ukse taga reedel kell 14.48, aga aadress oli vale. Taevane müristus, mis vale, täitsa õige, ja enamgi veel – reedel kell 14.48 oli isegi inimene kodus!!
Ja olgu TNT umbkeelne ja perekonnanimetu kuller mis ta oli, aga GLS ei vaevunud isegi helistama ega isegi jätma silti postkasti külge, rääkimata meili saatmisest, mis pidanuks samuti teada olema.
Ja tagatipuks on GLS-i kohalik kontor kuhugi kadunud, saksakeelne pakijälitus ei hinga poolt sõnakestki, kus riigis võiks paikneda see saladuslik ladu, kus mu fototarbed vedelevad. (Ma nagu mäletaks eelmise aasta juhtumist – kui see oli sama firma, vist oli –, et nende ladu oli kuskil metsade ja põldude vahel Kirikmäest mõne kilomeetri kaugusel, jõudsin bussiga hommikul enne tööd ära käia.)
Aga see ei ole veel kõik.
Nimelt kui ma saadan meili GLS-i lähimale esindusele (mille alla siinmaine GLS peaks kuuluma), saan mõne aja pärast automaatvastuse, et minu küsimusele vastab proua see-ja-too siis, kui ta puhkuselt naaseb. Ja ta naaseb sealt 27. augustil. Hahahhahaaaa...
Miks, oi miks küll ei võida postisaadetiste saatmiseks kasutada posti...
* * *
Ka täna kallab kogu päev vihma. Vahel sadu hõreneb, aga ei lakka.
Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis ja saan hakkama sellega, et tellin omale Mr Minitist kellanupu sildi eelmisel nädalal jäljetult ärakistu asemele (mille alt paljastus eelmise üürilise, hr Loosi nimi). Saavutus seisneb selles, et teen seda prantsuse keeli! Algul tehnikut ei ole, on aega putkat uudistada: seina peal on prantsuse- ja hollandikeelne piltreklaam, mida kõike Mr Minit teeb. Saan sealt teada, et kellanupu silt on prantsuse keeli umbes nagu plaque de porte. Nimi on mul ettenägelikult paberi peal kaasas; tehnik laseb enne graveerima asumist kuvarilt üle kontrollida.
Taskunoaga koukides tuleb vana silt seina küljest lahti (algselt on sildid olnud kinnitatud kahe kruviga, vanadel siltidel on roostes kruvid veel alles; need kruvid on ilmselt sama vanad kui maja, ajast, mil ristpeakruvisid veel ei tuntud; vanad sildid on väiksemad (60 × 20 mm) kui praegune Mr Miniti valiku väikseim silt (65 × 20 mm)). Keegi on kellanuppude paneeli kõvasti väänanud, see on kummis. Kleebin enda oma paika.
Teel üles korterisse turgatab, et äkki on kolm sündmust, reedene „vale aadress”, eelmisel nädalal kadunud nimesilt ja eelmise nädala keskel juhtunud kellahelistamine kell kaks öösel seotud: tuli joobes inimene all välimisest välisuksest sisse (lukus on all seesmine), tilistas kõik kellanupud läbi, neilt, kust midagi ei vastatud, kiskus sildid ära. Siis tuli reedel kuller, vaatab: kellanuppudel vajalikku nime ei ole, postkastidelt otsida ei viitsi (need on täiesti suvalises järjekorras, minu oma on uksest kaugel eemal), siis viib paki tagasi, et „vale aadress”.
* * *
Skannin Saaremaa-sugulaste jaoks vanadest negatiividest valikuliselt ammuste Saaremaa-reiside pilte (ikka terve filmi haaval, muidu ma ei saa pärast sotti, mis skannitud, mis mitte). 1993. a kolasime läbi enamiku Saaremaa vanadest kirikutest ja ma tegin neis palju pilte. On meeliülendav, et pildid tulevad elektroonilisel kujul välja paremini kui kaasaegsed paberpildid.
Et pakk on käinud minu ukse taga reedel kell 14.48, aga aadress oli vale. Taevane müristus, mis vale, täitsa õige, ja enamgi veel – reedel kell 14.48 oli isegi inimene kodus!!
Ja olgu TNT umbkeelne ja perekonnanimetu kuller mis ta oli, aga GLS ei vaevunud isegi helistama ega isegi jätma silti postkasti külge, rääkimata meili saatmisest, mis pidanuks samuti teada olema.
Ja tagatipuks on GLS-i kohalik kontor kuhugi kadunud, saksakeelne pakijälitus ei hinga poolt sõnakestki, kus riigis võiks paikneda see saladuslik ladu, kus mu fototarbed vedelevad. (Ma nagu mäletaks eelmise aasta juhtumist – kui see oli sama firma, vist oli –, et nende ladu oli kuskil metsade ja põldude vahel Kirikmäest mõne kilomeetri kaugusel, jõudsin bussiga hommikul enne tööd ära käia.)
Aga see ei ole veel kõik.
Nimelt kui ma saadan meili GLS-i lähimale esindusele (mille alla siinmaine GLS peaks kuuluma), saan mõne aja pärast automaatvastuse, et minu küsimusele vastab proua see-ja-too siis, kui ta puhkuselt naaseb. Ja ta naaseb sealt 27. augustil. Hahahhahaaaa...
Miks, oi miks küll ei võida postisaadetiste saatmiseks kasutada posti...
* * *
Ka täna kallab kogu päev vihma. Vahel sadu hõreneb, aga ei lakka.
Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis ja saan hakkama sellega, et tellin omale Mr Minitist kellanupu sildi eelmisel nädalal jäljetult ärakistu asemele (mille alt paljastus eelmise üürilise, hr Loosi nimi). Saavutus seisneb selles, et teen seda prantsuse keeli! Algul tehnikut ei ole, on aega putkat uudistada: seina peal on prantsuse- ja hollandikeelne piltreklaam, mida kõike Mr Minit teeb. Saan sealt teada, et kellanupu silt on prantsuse keeli umbes nagu plaque de porte. Nimi on mul ettenägelikult paberi peal kaasas; tehnik laseb enne graveerima asumist kuvarilt üle kontrollida.
Taskunoaga koukides tuleb vana silt seina küljest lahti (algselt on sildid olnud kinnitatud kahe kruviga, vanadel siltidel on roostes kruvid veel alles; need kruvid on ilmselt sama vanad kui maja, ajast, mil ristpeakruvisid veel ei tuntud; vanad sildid on väiksemad (60 × 20 mm) kui praegune Mr Miniti valiku väikseim silt (65 × 20 mm)). Keegi on kellanuppude paneeli kõvasti väänanud, see on kummis. Kleebin enda oma paika.
Teel üles korterisse turgatab, et äkki on kolm sündmust, reedene „vale aadress”, eelmisel nädalal kadunud nimesilt ja eelmise nädala keskel juhtunud kellahelistamine kell kaks öösel seotud: tuli joobes inimene all välimisest välisuksest sisse (lukus on all seesmine), tilistas kõik kellanupud läbi, neilt, kust midagi ei vastatud, kiskus sildid ära. Siis tuli reedel kuller, vaatab: kellanuppudel vajalikku nime ei ole, postkastidelt otsida ei viitsi (need on täiesti suvalises järjekorras, minu oma on uksest kaugel eemal), siis viib paki tagasi, et „vale aadress”.
* * *
Skannin Saaremaa-sugulaste jaoks vanadest negatiividest valikuliselt ammuste Saaremaa-reiside pilte (ikka terve filmi haaval, muidu ma ei saa pärast sotti, mis skannitud, mis mitte). 1993. a kolasime läbi enamiku Saaremaa vanadest kirikutest ja ma tegin neis palju pilte. On meeliülendav, et pildid tulevad elektroonilisel kujul välja paremini kui kaasaegsed paberpildid.
20.8.07
E, 471. päev: sügis
Jahe ja pilves. Päevaks lubab vihma ja sooja on umbes 15 kraadi. Eestis on kuuldavasti ikka ligi 30. Korteris ei köeta: kui radiaatorikraan lahti keerata, hakkab radiaatoris vesi mühisema küll, aga soojaks ei lähe.
Nädalavahetuse väljalülitumine on olnud nii täielik, et tööl on tunne nagu esimesel puhkusejärgsel päeval, mil puhkuselt naasnule peaks õigupoolest ainult näidatama, kus ta töölaud on – ei oska midagi, aeg lõunani venib, tool on ebamugav, kõik asjad on vale koha peal (viimasele aitavad kaasa koristajad, kes pühivad lauda nii, et nihutavad kuvarid paigast) ning hommikul läks kaelakaardi aas kah katki. Kolleeg saatis reede õhtul pika terminiloetelu, millest osa termineid oli puudu ja mida ma asun suure hurraaga täiendama, kuni täna õhtul saabub uus versioon, kus lünki enam ei ole (nii et mul tuleb oma kommenteeritud versiooni ajakohastada).
Otse korterisse, poes ei käi. Mingit söögipoolist korteris ikka on.
Õhtul korteris saabub õndsus: köetakse...
Nädalavahetuse väljalülitumine on olnud nii täielik, et tööl on tunne nagu esimesel puhkusejärgsel päeval, mil puhkuselt naasnule peaks õigupoolest ainult näidatama, kus ta töölaud on – ei oska midagi, aeg lõunani venib, tool on ebamugav, kõik asjad on vale koha peal (viimasele aitavad kaasa koristajad, kes pühivad lauda nii, et nihutavad kuvarid paigast) ning hommikul läks kaelakaardi aas kah katki. Kolleeg saatis reede õhtul pika terminiloetelu, millest osa termineid oli puudu ja mida ma asun suure hurraaga täiendama, kuni täna õhtul saabub uus versioon, kus lünki enam ei ole (nii et mul tuleb oma kommenteeritud versiooni ajakohastada).
Otse korterisse, poes ei käi. Mingit söögipoolist korteris ikka on.
Õhtul korteris saabub õndsus: köetakse...
19.8.07
Strasbourg, pühapäev
Kella kaheteistkümneks peab hotellist kadunud olema. Pakime asjad kotti ja peale pikka arutelu, kas on otstarbekam minna jaama ja otsida sealt pakkide hoiukappe, istuda viis tundi jaamas või jalutada, kotid seljas, linnas ringi, suundume linna.
Ilm on pilves, tibutab vihma. Rahvast on liikvel vähe. Gutenbergi platsil esineb kohalik rahvatantsurühm, rahvariietes. Kui vallalise neiu (peakatte järgi protestandi) kehastaja on suhteliselt noor, siis see, keda rahvariiete tutvustamisel nimetatakse sõnaga garçon, on umbes 50. eluaastates härrasmees. Ja kuigi tutvustus on prantsuse keeli, on muusika üsnagi saksa muusika moodi.
Gutenbergi platsi kõrval on restoran, mille menüüd uurime, aga see avatakse alles kell 12, milleni on veel pisut aega. Veedame selle meeneputkades ja uuesti kommipoes.
Oleme restoranis teised külastajad. Kelner on väga kõhn ja nõnda lahke, et hoiatab, et salatiports on nii suur, et sellest jätkub kahele. (Pärast arutame, et portsust oleks jätkunud kelnerile vähemalt neljaks söögikorraks.) Põhiroa nimetust ma ei mäleta, on lambapraad. Vein on hea.
Siis läheb ilm ilusaks, kolame veidi toomkiriku taga, kus on ka ilusaid nurgataguseid ja hoove.
Siis vaikselt jaama poole (kaua inimene ikka jaksab, kott seljas, ringi jalutada), kus veedame poolteist tundi. Seekord leiame piletitembeldid üles. Perroon teatatakse umbes veerand tundi enne rongi väljumist ja oh seda prantsuse loogikat! – pas logique! – kes oskaks arvata, et perroon nr 30 on seal, kus perroon nr 4 ja perroon nr 5 ära lõpevad? Jalavaeva vähendamise vahend binokkel osutub kasulikuks.
Tagasiteel saab rongiaknast näha päris tugevat vihmasadu. Mäe otsas sõidab rong ühte tee kõrvale jäävasse jaama sisse, millest väljub tagurpidi, nii et ka osa tagasiteest läbime, selg ees.
Ümberistumisel on reedel katki olnud tembeldid ikka katki, seekord kõnnime vastassuunas, kus on töökorras tembeldid. Rong jääb hiljaks.
Siinmaal on jaamas võimalus oodata bussi 50 minutit. Alates 1. juulist on kord, et normaalhinnaga kuukaardi omanikuga saab nädalavahetustel ja pühadel kaasa sõita teine inimene; ehk siis kuna mul on kuukaart, ei oleks E-le piletit vaja. 50 min on aga liiga pikk aeg oodata, kõnnime jala (saades märjaks, sest vahepeal hakkab sadama ja ega meil vihmavarje kaasas ei ole).
Märkan alla majaukse juurde jõudes, et keegi tolvan on kellanupu juurest ära kiskunud kleepsu mu nimega ja selle alt on paljandunud täielikult endise üürniku nimi. Postkasti peal on õige silt õnneks alles. Tuleb hankida kella juurde kapitaalsem silt (millest küll kasu ei ole, sest mu kogemuse järgi ei saa ülalt fonolukust alumist ust lahti teha; ainult rääkida saab, hea seegi).
Liftipõrandal olev „muld” osutub uste sulgumisel lõhna järgi üheks teiseks olluseks, tundub, et ma tean, kes on selle proditseerinud (kui majas on umbes kaks joodikut, siis ei ole raske arvata). Madame consierge'st on kahju.
Ilm on pilves, tibutab vihma. Rahvast on liikvel vähe. Gutenbergi platsil esineb kohalik rahvatantsurühm, rahvariietes. Kui vallalise neiu (peakatte järgi protestandi) kehastaja on suhteliselt noor, siis see, keda rahvariiete tutvustamisel nimetatakse sõnaga garçon, on umbes 50. eluaastates härrasmees. Ja kuigi tutvustus on prantsuse keeli, on muusika üsnagi saksa muusika moodi.
Gutenbergi platsi kõrval on restoran, mille menüüd uurime, aga see avatakse alles kell 12, milleni on veel pisut aega. Veedame selle meeneputkades ja uuesti kommipoes.Oleme restoranis teised külastajad. Kelner on väga kõhn ja nõnda lahke, et hoiatab, et salatiports on nii suur, et sellest jätkub kahele. (Pärast arutame, et portsust oleks jätkunud kelnerile vähemalt neljaks söögikorraks.) Põhiroa nimetust ma ei mäleta, on lambapraad. Vein on hea.
Siis läheb ilm ilusaks, kolame veidi toomkiriku taga, kus on ka ilusaid nurgataguseid ja hoove.
Siis vaikselt jaama poole (kaua inimene ikka jaksab, kott seljas, ringi jalutada), kus veedame poolteist tundi. Seekord leiame piletitembeldid üles. Perroon teatatakse umbes veerand tundi enne rongi väljumist ja oh seda prantsuse loogikat! – pas logique! – kes oskaks arvata, et perroon nr 30 on seal, kus perroon nr 4 ja perroon nr 5 ära lõpevad? Jalavaeva vähendamise vahend binokkel osutub kasulikuks.Tagasiteel saab rongiaknast näha päris tugevat vihmasadu. Mäe otsas sõidab rong ühte tee kõrvale jäävasse jaama sisse, millest väljub tagurpidi, nii et ka osa tagasiteest läbime, selg ees.
Ümberistumisel on reedel katki olnud tembeldid ikka katki, seekord kõnnime vastassuunas, kus on töökorras tembeldid. Rong jääb hiljaks.Siinmaal on jaamas võimalus oodata bussi 50 minutit. Alates 1. juulist on kord, et normaalhinnaga kuukaardi omanikuga saab nädalavahetustel ja pühadel kaasa sõita teine inimene; ehk siis kuna mul on kuukaart, ei oleks E-le piletit vaja. 50 min on aga liiga pikk aeg oodata, kõnnime jala (saades märjaks, sest vahepeal hakkab sadama ja ega meil vihmavarje kaasas ei ole).
Märkan alla majaukse juurde jõudes, et keegi tolvan on kellanupu juurest ära kiskunud kleepsu mu nimega ja selle alt on paljandunud täielikult endise üürniku nimi. Postkasti peal on õige silt õnneks alles. Tuleb hankida kella juurde kapitaalsem silt (millest küll kasu ei ole, sest mu kogemuse järgi ei saa ülalt fonolukust alumist ust lahti teha; ainult rääkida saab, hea seegi).
Liftipõrandal olev „muld” osutub uste sulgumisel lõhna järgi üheks teiseks olluseks, tundub, et ma tean, kes on selle proditseerinud (kui majas on umbes kaks joodikut, siis ei ole raske arvata). Madame consierge'st on kahju.
18.8.07
Strasbourg, laupäev
Hommikul aknakatte üles kerimisel tulvab aknast sisse hele päikesepaiste nagu vampiirifilmide kohustuslikus lõppstseenis. Eilne maotäis soolast oli nii hea kõhutäide, et hotelli söökla otsimise asemel kõnnime pigem linna poole, et einestada mõnes kohvikus.
Teel möödume galeriist, kus on suhteliselt paeluv väikese orangutani väike portree (maal), aga galerii on veel 24 minutit kinni. Märgin koha kaardile ja kõnnime edasi.
Teeme pisikese tiiru parkalite linnajaos Väikesel Prantsusmaal ja siis suundume edasi südalinna poole. Gutenbergi platsil on raamatutäika. Kõnnime mööda kitsast tänavat, äkki näen, et ees keset tänavat on maksuline pikksilm ja inimesed teevad vasakule üles pilti. Ja nurga tagant avaneb selline vaade:
Tundub, et Strasbourgi turismiteabekeskus ei ole eriti viitsinud süveneda segasesse maailma kõrgeimate ehitiste kronoloogiasse, sest väidab, et toomkirik oli oma 143 meetriga esimene ehitis, mis ületas Hufu (Cheopsi) püramiidi kõrguse (139 m), ja et nende toomkirik sai maailma kõrgeimaks ehitiseks kohe tornikiivri valmimisel 1439. Tegelikult oli katedraal valmides maailma kõrguselt teine ehitis – kõrgeim (ja esimene üle Hufu püramiidi kõrguse) oli Lincolni katedraali nelitistorn (160 m, u 1300), mille puhus torm ümber 1549, Oleviste neli jalga madalama (159 m) torni valmides 1519 jäi Strasbourgi (siis küll vabalinn Straßburgi) torn Stralsundi Maarja kiriku tornikiivri (151 m, u 1500) järel alles neljandaks, esikohale tõusis alles 1625, kui Oleviste tornikiiver sai piksega pihta ja põles maha (võimalik, et alles 1647, kui põles maha mainitud Stralsundi Maarja tornikiiver). Strasbourgi katedraal oli maailma kõrgeim ehitis kuni 1874. aastani, mil valmis Hamburgi Nikolai kiriku uusgooti tornikiiver (147 m); 1876 valmis Roueni katedraal (151 m), 1880 Kölni toomkirik (157 m), 1890 Ulmi toomkirik (162 m). Lincolni (ja Oleviste) rekordkõrguse ületas alles 1884 Washingtoni monument (169 m), edasi tuli 1889 Eiffeli torn (300 m).
Segane, kas pole?
Aga imetlemiseks lähivõte peaportaalist, mis sõna algselt tähendas kaunistatud ust, mille ees võis veeta tunde ja lugeda kujudelt palju lugusid.
Seest on toomkirik hämar, varagooti raskepäraste võlvidega ja rahvast suhteliselt täis. Torni ei lähe (saba on pikk ja, nagu ma täheldan, me ei näe kedagi alla tulemas...). Kantsel on nõnda peen leekestiilis kiviraidekunst, et näib koosnevat ämblikuvõrgust.
Käime sööme hommikusöögi (ja kohaliku hõrgutise kugelopfi), siis lähme sügavale ja põhjalikult sisse üle tänava kommipoodi. Edasi jäätis ning siis tuleb mõte, et mis me kommikottidega ikka ringi võimleme, parem läheme viime hotelli. Satume kitsukesse Seebi tänavasse, kus on tore seinamaal.
Kohe selle järel satume joonelt sama galerii juurde, kus nägime hommikul orangutani pilti; paraku pilt lähedalt sellist vaimustust esile ei kutsu kui talvel plekist marabu. Nii ta ostmata jääb.
Hotelli ees on trammitee, kus tramm, see tsivilisatsiooni tunnusmärk, lõbusasti kella tilistab.
Ja pilt hotelli juugendtrepikojast kah.
Siis naaseme linna, kõnnime veel pisut toomkiriku ees ja suundume siis laevareisile mööda Illi jõge. See teeb tiiru peale vanalinnasaarele ja käib ära kohas, kus ühel pool jõe ja kanali ristmikku on Euroopa Parlament ja teisel pool Euroopa Nõukogu, mida seletus väidab demokraatlike maade ühenduseks, ehkki on teada, et järgmisest aastast satub viimase eesistujaks Venemaa, mille demokraatlikkuses on viimasel ajal alust pisut kahelda. E kuulab seletust inglise, mina saksa keeles. Saba oli kole pikk, saba ääres käisid kaks päiksevarjumütsides lõunamaalast, aga keegi neilt midagi ei ostnud (hiljem näeme neid veel mitu korda, siis müütavad nad lisaks ka püksirihmu, mida samuti keegi ei osta). Piletitega vedas, saime viie minuti pärast väljuvale laevale. Laeval on klaasist lagi, mille kaudu paistab jõeäärne linn üsna kenasti. Laev on ilmselgelt dimensioonitud 1870. aastail ehitatud lüüside järgi, sest mahub neisse väga täpselt. Ilm on soe, jõe kaldal on rohkesti päevitajaid, pikutajaid ja üks šoti seelikus liputaja.
Alsace'i rahvuslind on toonekurg, kellekujulisi meeneid on igas suveniiriputkas vähemalt kolmes kihis. Pooltel toonekurgedel on jala otsas varbad, pooltel lestad.
Igasugu huvitavaid koeri on suhteliselt palju (võrreldes siinmaaga). Ühel on kaelarihma küljes pisike toonekurg.
Kõnnime Alsace'i muuseumi poole, selle ees on saba, muuseumitädi askeldab ringi, küsib, kas ma saksa keelt räägin, ja seletab, et inimesi on muuseumis liiga palju, peate 10 min ootama. Ei viitsi, läheme jalutame edasi. Jõuame hiiglasliku haiglakompleksi serva, kus, vanalinnasaarest üsna kaugel, on suur keskaegne väravatorn (langevõrešahtiga).
Tagasi veel kord Väikesele Prantsusmaale, kätte on jõudmas lõuna-/õhtusöögi aeg (kell on juba pool neli läbi), jalutame umbes samasse kohta kui eile õhtul, kus söömakoha nimi on Backoeffe nagu teisel tuntud Alsace'i roal. See on söödav, kuigi võtame kerguse huvides mitte kolme lihaga, vaid kahe kalaga versiooni. Pildi peal nägi hõrgutavam välja. Kahju, et korteris ei ole praeahju, prooviks teha. Vein on Sylvaner (ja alustuseks kir, mille kangemaks komponendiks on saladuslik mirabelle, mis osutub ploomiviinaks). Sel varasel tunnil on restoranis inimesi vähe, restoranipidajad mängivad sees oma bokseriga palli.
Siis postkaartide ja markide järele, siis suveniiripoodi, kus saab meie omaks kummaline kombinatsioon: toonekurepildiga kommikauss, Euroopa rahvaste portreedega T-särk ja kohalik vein Edelzwicker, mis on üks viimaseid siinkandi veinisorte, mis senini proovimata. Hotelli lähedal lisandub ostudele kohalikust juurikapoest veerand arbuusi, mille avan vannitoa valamus (taskunoaga) ja serveerin joogitopsides. Edelzwicker osutub soojana ja omaette/arbuusiga kahjuks joodamatuks.
Teel möödume galeriist, kus on suhteliselt paeluv väikese orangutani väike portree (maal), aga galerii on veel 24 minutit kinni. Märgin koha kaardile ja kõnnime edasi.
Teeme pisikese tiiru parkalite linnajaos Väikesel Prantsusmaal ja siis suundume edasi südalinna poole. Gutenbergi platsil on raamatutäika. Kõnnime mööda kitsast tänavat, äkki näen, et ees keset tänavat on maksuline pikksilm ja inimesed teevad vasakule üles pilti. Ja nurga tagant avaneb selline vaade: 
Tundub, et Strasbourgi turismiteabekeskus ei ole eriti viitsinud süveneda segasesse maailma kõrgeimate ehitiste kronoloogiasse, sest väidab, et toomkirik oli oma 143 meetriga esimene ehitis, mis ületas Hufu (Cheopsi) püramiidi kõrguse (139 m), ja et nende toomkirik sai maailma kõrgeimaks ehitiseks kohe tornikiivri valmimisel 1439. Tegelikult oli katedraal valmides maailma kõrguselt teine ehitis – kõrgeim (ja esimene üle Hufu püramiidi kõrguse) oli Lincolni katedraali nelitistorn (160 m, u 1300), mille puhus torm ümber 1549, Oleviste neli jalga madalama (159 m) torni valmides 1519 jäi Strasbourgi (siis küll vabalinn Straßburgi) torn Stralsundi Maarja kiriku tornikiivri (151 m, u 1500) järel alles neljandaks, esikohale tõusis alles 1625, kui Oleviste tornikiiver sai piksega pihta ja põles maha (võimalik, et alles 1647, kui põles maha mainitud Stralsundi Maarja tornikiiver). Strasbourgi katedraal oli maailma kõrgeim ehitis kuni 1874. aastani, mil valmis Hamburgi Nikolai kiriku uusgooti tornikiiver (147 m); 1876 valmis Roueni katedraal (151 m), 1880 Kölni toomkirik (157 m), 1890 Ulmi toomkirik (162 m). Lincolni (ja Oleviste) rekordkõrguse ületas alles 1884 Washingtoni monument (169 m), edasi tuli 1889 Eiffeli torn (300 m).Segane, kas pole?
Aga imetlemiseks lähivõte peaportaalist, mis sõna algselt tähendas kaunistatud ust, mille ees võis veeta tunde ja lugeda kujudelt palju lugusid.
Seest on toomkirik hämar, varagooti raskepäraste võlvidega ja rahvast suhteliselt täis. Torni ei lähe (saba on pikk ja, nagu ma täheldan, me ei näe kedagi alla tulemas...). Kantsel on nõnda peen leekestiilis kiviraidekunst, et näib koosnevat ämblikuvõrgust.
Käime sööme hommikusöögi (ja kohaliku hõrgutise kugelopfi), siis lähme sügavale ja põhjalikult sisse üle tänava kommipoodi. Edasi jäätis ning siis tuleb mõte, et mis me kommikottidega ikka ringi võimleme, parem läheme viime hotelli. Satume kitsukesse Seebi tänavasse, kus on tore seinamaal. Kohe selle järel satume joonelt sama galerii juurde, kus nägime hommikul orangutani pilti; paraku pilt lähedalt sellist vaimustust esile ei kutsu kui talvel plekist marabu. Nii ta ostmata jääb.
Hotelli ees on trammitee, kus tramm, see tsivilisatsiooni tunnusmärk, lõbusasti kella tilistab.
Ja pilt hotelli juugendtrepikojast kah.
Siis naaseme linna, kõnnime veel pisut toomkiriku ees ja suundume siis laevareisile mööda Illi jõge. See teeb tiiru peale vanalinnasaarele ja käib ära kohas, kus ühel pool jõe ja kanali ristmikku on Euroopa Parlament ja teisel pool Euroopa Nõukogu, mida seletus väidab demokraatlike maade ühenduseks, ehkki on teada, et järgmisest aastast satub viimase eesistujaks Venemaa, mille demokraatlikkuses on viimasel ajal alust pisut kahelda. E kuulab seletust inglise, mina saksa keeles. Saba oli kole pikk, saba ääres käisid kaks päiksevarjumütsides lõunamaalast, aga keegi neilt midagi ei ostnud (hiljem näeme neid veel mitu korda, siis müütavad nad lisaks ka püksirihmu, mida samuti keegi ei osta). Piletitega vedas, saime viie minuti pärast väljuvale laevale. Laeval on klaasist lagi, mille kaudu paistab jõeäärne linn üsna kenasti. Laev on ilmselgelt dimensioonitud 1870. aastail ehitatud lüüside järgi, sest mahub neisse väga täpselt. Ilm on soe, jõe kaldal on rohkesti päevitajaid, pikutajaid ja üks šoti seelikus liputaja.Alsace'i rahvuslind on toonekurg, kellekujulisi meeneid on igas suveniiriputkas vähemalt kolmes kihis. Pooltel toonekurgedel on jala otsas varbad, pooltel lestad.
Igasugu huvitavaid koeri on suhteliselt palju (võrreldes siinmaaga). Ühel on kaelarihma küljes pisike toonekurg.
Kõnnime Alsace'i muuseumi poole, selle ees on saba, muuseumitädi askeldab ringi, küsib, kas ma saksa keelt räägin, ja seletab, et inimesi on muuseumis liiga palju, peate 10 min ootama. Ei viitsi, läheme jalutame edasi. Jõuame hiiglasliku haiglakompleksi serva, kus, vanalinnasaarest üsna kaugel, on suur keskaegne väravatorn (langevõrešahtiga).
Tagasi veel kord Väikesele Prantsusmaale, kätte on jõudmas lõuna-/õhtusöögi aeg (kell on juba pool neli läbi), jalutame umbes samasse kohta kui eile õhtul, kus söömakoha nimi on Backoeffe nagu teisel tuntud Alsace'i roal. See on söödav, kuigi võtame kerguse huvides mitte kolme lihaga, vaid kahe kalaga versiooni. Pildi peal nägi hõrgutavam välja. Kahju, et korteris ei ole praeahju, prooviks teha. Vein on Sylvaner (ja alustuseks kir, mille kangemaks komponendiks on saladuslik mirabelle, mis osutub ploomiviinaks). Sel varasel tunnil on restoranis inimesi vähe, restoranipidajad mängivad sees oma bokseriga palli.
Siis postkaartide ja markide järele, siis suveniiripoodi, kus saab meie omaks kummaline kombinatsioon: toonekurepildiga kommikauss, Euroopa rahvaste portreedega T-särk ja kohalik vein Edelzwicker, mis on üks viimaseid siinkandi veinisorte, mis senini proovimata. Hotelli lähedal lisandub ostudele kohalikust juurikapoest veerand arbuusi, mille avan vannitoa valamus (taskunoaga) ja serveerin joogitopsides. Edelzwicker osutub soojana ja omaette/arbuusiga kahjuks joodamatuks.
17.8.07
Strasbourg, reede õhtu
Kohtume punkt kell 16.00 jaama ees. (Ja ma ei jäägi hiljaks! Reedeõhtune tipptund algab alles neljast.) Ostame jaamast tee peale singisaia. Müüjaga suheldes selgub, et ka tema pursib prantsuse keelt suure vaevaga, hinna ütleb vägagi vene aktsendiga.
Rong tuleb ette viimasel minutil, kahekordne Prantsuse rong. Siinmaal sõidab seega kokku kolmesuguseid kahekordseid ronge, väliskuju on peaaegu samasugune, sisearhitektuur erinev. Piletikontrolliks on Sinimütsike.
Varem ma Prantsusmaal käinud ei ole sügavamal kui sada meetrit piirist (üks kord sada meetrit ja kolm korda kuni umbes kakskümmend meetrit). Me ei jõua ära imestada Prantsusmaa korda, et rongipilet on kehtetu, kui see ei ole enne rongi istumist tembeldatud – isegi kui pilet on ostetud konkreetsele rongile, mis sõidab konkreetsel kuupäeval ja kellaajal. Õnneks on ümberistumise kohas üks piletitembeldi katki (silt on peal, et on katki), teine on rikkis (silti ei ole, aga näidikul on kiri hors service ning rohkemaid otsima minna ei ole aega). Teise rongi (kahe vaguniga külavaherong) Sinimütsike on väga vana vanamees (võib-olla veel vanem kui tema rong). Oleme valmis seletama juhuks, kui ta puuduvat templit pahaks paneb, et me oleme sel hunnitul maal, kus pilet tuleb tembeldada, esimest korda, aga ta ei liiguta kulmugi.
Sõidu teine osa toimub seljaga sõidusuunas ja maastik sarnaneb alguses Tallinn–Tartu maantee äärsele Paide ja Põltsamaa vahel. Hiljem läheb pisut lainjaks, rong jõuab ülikiirrongi trassile ja kihutab nii, kuis rattad võtavad. Oleks mul GPS, saaksin teada, mitmenda kosmilise kiiruse me saavutame, aga arvestades seda, et umbes nelja vaguniga ülikiirrongi möödasõit kestab umbes poolteist sekundit, on kiirus tugevasti kolmekohaline.
Strasbourg võtab vastu ümberehitatava jaamahoonega – vana hoone suletakse klaasmunasse (nagu Springfield Simpsonite filmis). Jaama ees istub turd mees, kõrval silt, et tal ei ole midagi, andke raha. Kunagi olevat Helsingis istunud kurb lõunamaine kerjus, silt kõrval, et aidake, aga keegi ei andnud, kuni tuli keegi lahke soomlane ja kirjutas mõne sõna juurde, siis inimesed andsid helde käega ja naerusui, pärast lasi kerjus soome teksti ära tõlkida: seal seisnud, et aidake, Rootsi-laev läheb kell kuus ja mul ei ole üheotsapileti raha. — Põhjus, miks ma seda siin mainin, on see, et pühapäeval näeme samas kohas teist samasugust kerjust, kellel on sama silt. Äri on äri.
Kõnnime jaamast hotelli. Tuba on hämar ja trapetsikujulise põhiplaaniga (eest kitsas ja tagant lai nagu Rubljovi maalide perspektiiv), aga hinda väärt. Aknast avaneb vaade üle tänava kebabibaarile ja jõeharule ning üle jõe ühele vanale kirikule. Vastasmaja katusel on palju potitaimi (sh päevalilli) ja linnumaju.
Kõnnime mööda jõeäärt vanalinna poole, kell on pool kaheksa, päike on madalal, on ilus valgus. Suunaks on ühes mitmest kaasasolevast reisiraamatust soovitatud kohalike hõrgutiste restoran teispool Väikest Prantsusmaad, näeme ära mitu kohustuslikku vaatamisväärsust. Aga oh häda! On august, mil terve Prantsusmaa puhkab, nii ka see restoran. Kõnnime tagasi vanalinna* poole, leiame püha Martini – hanekasvatajate, joodikute ja Vantaa linna kaitsepühaku – silla juurest sobiliku söömakoha.
* Strasbourgi vanalinn on suhteline mõiste, sest see näib olevat olnud üüratu, ulatudes vanalinna saarelt välja. Hoolimata ühe Ameerika 8. õhujõu juhtlennuki pommisihturi suutmatusest saada 10.8.1944 rünnakul sihikule kaubajaam ja argusest mitte julgeda öelda tavalised sõnad let's go around again, mille tagajärjel pühiti maa pealt hoopis suur osa kesklinna (allik: J. W. Granholm, The Day We Bombed Switzerland), on vanu maju alles väga suures ulatuses. Kohti, kus võinuks olla linnamüür või bastionivöö, ma linnaplaanilt ei tuvasta.
Teenindus on hea, ettekandja üritab mitu korda lülituda saksa keelele, aga jätkame ikka oma prantsuse keele algmetega. Seekord on kavas kohalik hapukapsahõrgutis, menüü järgi lausa „kuninglik hapukapsas”,mille kogus (kahele inimesele!) on vähemalt sama suur kui suure pere jõuluroog: mägi kapsaid, seajalg, nuga sees püsti, mitmesuguseid vorste ja singiviile. Paraku on inimvõimeil piirid. Joogiks kir ja kohalik Riesling.
Tagasi läbi Väikese Prantsusmaa. Õhtul on süüdatud jõe peale ilutuled, leian fotokast ööfoto programmi. Vaubani sillakindlustuse otsas vehib kuus helgiheitjat. Vaevalt, et valguskunstnik teab, et sellise atraktsiooni (Lichtdom, 130 võimsa, stratosfäärini küündiva helgiheitjaga) mõtles välja Saksamaa arhitekt Albert Speer 1934. aasta Nürnbergi parteipäevaks, mis tõi paar aastat hiljem sipelgad selga mööda jooksma isegi skeptilisele soome ajakirjanikule Olavi Paavolaisele ning mis jäädvustati filmi Olympia lõppstseeni. [Viidatud klipi alguskaadrid peaksid olema, muide, filmitud tsepeliinilt Hindenburg. Kuigi olümpiakellal oli riigikotkas, oli selle all üpris apoliitiline sõnum Ich rufe die Jugend der Welt, ma kutsun maailma noori. Ja pange tähele, et võidupärja saab iga lipp.] Tornisillal prääksub posti otsa seotud krapist midagi, mis parema helikvaliteedi korral oleks Vangelise ja/või Jarre'i stiilis muusika koos haleda paatosetaotlusliku jutuga, mis toob kohemaid meelde Cirque du Soleil'i. [Märkus: sekundaarkirjanduses on seda tsirkust nimetatud „Cirque de Cheville”, ent osas The List näeme Wendy toas seinal selle tsirkuse klouniga plakatit, kus seisab selgelt „Cirque du Soleil”.}
Eriti siiber saab mul hetkel, kui sillakindlustuses lülitatakse tubades tulesid nõnda sisse-välja, et valgustatud aken näib sõitvat mööda ehitist edasi-tagasi. Ja mitu korda. Aga inimesed vahivad vilkuvaid tulesid, suu ammuli.
Teel hotelli möödume kõrtsist, millel on mingi akadeemiline nimi. Mul oli kunagi juhendaja, kes heameelega asuks selles doktoritöid juhendama (alla magistri mitte mingil juhul). Kui hakati koostama õppetooli strateegiat ja peeti SWOT-analüüsi, leidis ühe magistrandi suu läbi äramärkimist koguni tema tugev maks kui õppetooli üks oluline tugevus. Aga muidu oli juhendaja korralik, tema käes oli piiritusekapi võti ja kuigi kits kärneriks, ei läinud sealt vasakule ükski piisk.
Rong tuleb ette viimasel minutil, kahekordne Prantsuse rong. Siinmaal sõidab seega kokku kolmesuguseid kahekordseid ronge, väliskuju on peaaegu samasugune, sisearhitektuur erinev. Piletikontrolliks on Sinimütsike.
Varem ma Prantsusmaal käinud ei ole sügavamal kui sada meetrit piirist (üks kord sada meetrit ja kolm korda kuni umbes kakskümmend meetrit). Me ei jõua ära imestada Prantsusmaa korda, et rongipilet on kehtetu, kui see ei ole enne rongi istumist tembeldatud – isegi kui pilet on ostetud konkreetsele rongile, mis sõidab konkreetsel kuupäeval ja kellaajal. Õnneks on ümberistumise kohas üks piletitembeldi katki (silt on peal, et on katki), teine on rikkis (silti ei ole, aga näidikul on kiri hors service ning rohkemaid otsima minna ei ole aega). Teise rongi (kahe vaguniga külavaherong) Sinimütsike on väga vana vanamees (võib-olla veel vanem kui tema rong). Oleme valmis seletama juhuks, kui ta puuduvat templit pahaks paneb, et me oleme sel hunnitul maal, kus pilet tuleb tembeldada, esimest korda, aga ta ei liiguta kulmugi.
Sõidu teine osa toimub seljaga sõidusuunas ja maastik sarnaneb alguses Tallinn–Tartu maantee äärsele Paide ja Põltsamaa vahel. Hiljem läheb pisut lainjaks, rong jõuab ülikiirrongi trassile ja kihutab nii, kuis rattad võtavad. Oleks mul GPS, saaksin teada, mitmenda kosmilise kiiruse me saavutame, aga arvestades seda, et umbes nelja vaguniga ülikiirrongi möödasõit kestab umbes poolteist sekundit, on kiirus tugevasti kolmekohaline.
Strasbourg võtab vastu ümberehitatava jaamahoonega – vana hoone suletakse klaasmunasse (nagu Springfield Simpsonite filmis). Jaama ees istub turd mees, kõrval silt, et tal ei ole midagi, andke raha. Kunagi olevat Helsingis istunud kurb lõunamaine kerjus, silt kõrval, et aidake, aga keegi ei andnud, kuni tuli keegi lahke soomlane ja kirjutas mõne sõna juurde, siis inimesed andsid helde käega ja naerusui, pärast lasi kerjus soome teksti ära tõlkida: seal seisnud, et aidake, Rootsi-laev läheb kell kuus ja mul ei ole üheotsapileti raha. — Põhjus, miks ma seda siin mainin, on see, et pühapäeval näeme samas kohas teist samasugust kerjust, kellel on sama silt. Äri on äri.
Kõnnime jaamast hotelli. Tuba on hämar ja trapetsikujulise põhiplaaniga (eest kitsas ja tagant lai nagu Rubljovi maalide perspektiiv), aga hinda väärt. Aknast avaneb vaade üle tänava kebabibaarile ja jõeharule ning üle jõe ühele vanale kirikule. Vastasmaja katusel on palju potitaimi (sh päevalilli) ja linnumaju.
Kõnnime mööda jõeäärt vanalinna poole, kell on pool kaheksa, päike on madalal, on ilus valgus. Suunaks on ühes mitmest kaasasolevast reisiraamatust soovitatud kohalike hõrgutiste restoran teispool Väikest Prantsusmaad, näeme ära mitu kohustuslikku vaatamisväärsust. Aga oh häda! On august, mil terve Prantsusmaa puhkab, nii ka see restoran. Kõnnime tagasi vanalinna* poole, leiame püha Martini – hanekasvatajate, joodikute ja Vantaa linna kaitsepühaku – silla juurest sobiliku söömakoha.
* Strasbourgi vanalinn on suhteline mõiste, sest see näib olevat olnud üüratu, ulatudes vanalinna saarelt välja. Hoolimata ühe Ameerika 8. õhujõu juhtlennuki pommisihturi suutmatusest saada 10.8.1944 rünnakul sihikule kaubajaam ja argusest mitte julgeda öelda tavalised sõnad let's go around again, mille tagajärjel pühiti maa pealt hoopis suur osa kesklinna (allik: J. W. Granholm, The Day We Bombed Switzerland), on vanu maju alles väga suures ulatuses. Kohti, kus võinuks olla linnamüür või bastionivöö, ma linnaplaanilt ei tuvasta.Teenindus on hea, ettekandja üritab mitu korda lülituda saksa keelele, aga jätkame ikka oma prantsuse keele algmetega. Seekord on kavas kohalik hapukapsahõrgutis, menüü järgi lausa „kuninglik hapukapsas”,mille kogus (kahele inimesele!) on vähemalt sama suur kui suure pere jõuluroog: mägi kapsaid, seajalg, nuga sees püsti, mitmesuguseid vorste ja singiviile. Paraku on inimvõimeil piirid. Joogiks kir ja kohalik Riesling.
Tagasi läbi Väikese Prantsusmaa. Õhtul on süüdatud jõe peale ilutuled, leian fotokast ööfoto programmi. Vaubani sillakindlustuse otsas vehib kuus helgiheitjat. Vaevalt, et valguskunstnik teab, et sellise atraktsiooni (Lichtdom, 130 võimsa, stratosfäärini küündiva helgiheitjaga) mõtles välja Saksamaa arhitekt Albert Speer 1934. aasta Nürnbergi parteipäevaks, mis tõi paar aastat hiljem sipelgad selga mööda jooksma isegi skeptilisele soome ajakirjanikule Olavi Paavolaisele ning mis jäädvustati filmi Olympia lõppstseeni. [Viidatud klipi alguskaadrid peaksid olema, muide, filmitud tsepeliinilt Hindenburg. Kuigi olümpiakellal oli riigikotkas, oli selle all üpris apoliitiline sõnum Ich rufe die Jugend der Welt, ma kutsun maailma noori. Ja pange tähele, et võidupärja saab iga lipp.] Tornisillal prääksub posti otsa seotud krapist midagi, mis parema helikvaliteedi korral oleks Vangelise ja/või Jarre'i stiilis muusika koos haleda paatosetaotlusliku jutuga, mis toob kohemaid meelde Cirque du Soleil'i. [Märkus: sekundaarkirjanduses on seda tsirkust nimetatud „Cirque de Cheville”, ent osas The List näeme Wendy toas seinal selle tsirkuse klouniga plakatit, kus seisab selgelt „Cirque du Soleil”.}
Eriti siiber saab mul hetkel, kui sillakindlustuses lülitatakse tubades tulesid nõnda sisse-välja, et valgustatud aken näib sõitvat mööda ehitist edasi-tagasi. Ja mitu korda. Aga inimesed vahivad vilkuvaid tulesid, suu ammuli.
Teel hotelli möödume kõrtsist, millel on mingi akadeemiline nimi. Mul oli kunagi juhendaja, kes heameelega asuks selles doktoritöid juhendama (alla magistri mitte mingil juhul). Kui hakati koostama õppetooli strateegiat ja peeti SWOT-analüüsi, leidis ühe magistrandi suu läbi äramärkimist koguni tema tugev maks kui õppetooli üks oluline tugevus. Aga muidu oli juhendaja korralik, tema käes oli piiritusekapi võti ja kuigi kits kärneriks, ei läinud sealt vasakule ükski piisk.
R, 470. päev: nimetus ja väiksega
Hommikul väike maadlus kelladega. Ilm on selge, päike särab (sooja on aga ainult 15,8 °C), baromeeter lubab päikesepaistet. E leiab nagi taha pistetud TNT sildi, mille kuller JP mulle teisipäeval postkasti toppis. Väga tore, sest selle peal on paki number. Kontrollin järele ja saan üllatuseks teada, et TNT andmeil jõudis pakk eile kell 11 adressaadile kohale. Ohoh.
Tööl helistan valvelauda, kas mu pakk on seal. Valveneiu ei saa inglise keelest täiesti aru, mispeale lähen ise kohale, näitan silti ja küsin, kas see pakk on valvelauas. Ta lubab helistada kirjakandjale. Toa poole naastes märkan, et postisahtlid on ringi tõstetud ja minu omas on suur punane TNT ümbrik. Kiirustan valvelauda tagasi (parasjagu vestleb valveneiu kirjakandjaga), teatan, et kõik on korras, kiri on käes. Ja selle sees tõesti ka on rongipiletid. Kõigega kokku tellimisest saati ainult 8 päeva (5 tööpäeva). Kiire ja mugav, kahtlemata.
Just siis, kui kavatsen minna lõunale, tuleb tugev sahmakas hoovihma. Vihmavarju mul täna ei ole. „Mudugi, mudugi,” lisanuks siia juurde ammune soome perekonnatuttav. Pärast on ilusad rünkpilved.
Keelenõu eilne vastus on jäänud kripeldama ka teise kolleegi südamele (tal ilmselt ei ole blogi, kuhu saaks südamelt ära kirjutada) ja ta on küsimuse saatnud keelenõusse uuesti, seekord koos kontekstiga ning lingiga juba tõlgitud ja avaldatud dokumendile. Täna on keelenõu valves tuntud nimeuurija, kes soovitab kahtluse korral, kas miski on üldnimetus või pärisnimi, pooldada nimetust. Teine kolleeg saadab selle peale meili, kus tõdeb, et ega see midagi muud näita, kui seda, et ka EKI keelenõus valitseb mitu arvamust, mida siis veel meist tahta*, ning taas kord sisaldub seal ka väikene solvang minu aadressil. Aga ma ei vasta sellele ega pane üldse pahaks, sest kuigi mul ei või osa hariduse poolest olla keeletunnetust, nagu ma eile teada sain, on mul ikkagi hea meel, et minu sisetunne (kas sellel auhinnal on nimi või nimetus) ühtis tuntud nimeuurija arvamusega.
* Selline mõtlemisviis on inimloogikale väga omane. Väga sageli juhtub, et inimese lemmikmõtteviisi osutumisel muuks kui ainuõigeks hakkab inimene mitte oma mõtteviisi muutma, vaid otsima viise, miks vastupidise tõestajad eksisid. Näiteid võib tuua palju: et USA valitsus peab maa all tulnukaid [vt viidatud kirjutise 2. punkt], et jumal lõi maa ja taeva, et kapten Piht, Elvis, Hitler ja veel väga palju teisi on "tegelikult" elus, et Pentagoni sisse ei sõitnud "tegelikult" lennuk, et Apollo-kuundumised filmiti "tegelikult" stuudios, et maailma juhivad "tegelikult" juudid ja vabamüürlased ning paljud muud teooriad, pseudoteadused (nt astroloogia), õpetused (nt feng shui), luulud ja rahvajutud, millest elatub kollane ajakirjandus. Uurige loodusteadusi, sh psühholoogiat.
Poole neljast minema, algab Strasbourgi-reis, millest tuleb pikapeale eraldi jutt, usutavasti paljude piltidega.
Tööl helistan valvelauda, kas mu pakk on seal. Valveneiu ei saa inglise keelest täiesti aru, mispeale lähen ise kohale, näitan silti ja küsin, kas see pakk on valvelauas. Ta lubab helistada kirjakandjale. Toa poole naastes märkan, et postisahtlid on ringi tõstetud ja minu omas on suur punane TNT ümbrik. Kiirustan valvelauda tagasi (parasjagu vestleb valveneiu kirjakandjaga), teatan, et kõik on korras, kiri on käes. Ja selle sees tõesti ka on rongipiletid. Kõigega kokku tellimisest saati ainult 8 päeva (5 tööpäeva). Kiire ja mugav, kahtlemata.
Just siis, kui kavatsen minna lõunale, tuleb tugev sahmakas hoovihma. Vihmavarju mul täna ei ole. „Mudugi, mudugi,” lisanuks siia juurde ammune soome perekonnatuttav. Pärast on ilusad rünkpilved.
Keelenõu eilne vastus on jäänud kripeldama ka teise kolleegi südamele (tal ilmselt ei ole blogi, kuhu saaks südamelt ära kirjutada) ja ta on küsimuse saatnud keelenõusse uuesti, seekord koos kontekstiga ning lingiga juba tõlgitud ja avaldatud dokumendile. Täna on keelenõu valves tuntud nimeuurija, kes soovitab kahtluse korral, kas miski on üldnimetus või pärisnimi, pooldada nimetust. Teine kolleeg saadab selle peale meili, kus tõdeb, et ega see midagi muud näita, kui seda, et ka EKI keelenõus valitseb mitu arvamust, mida siis veel meist tahta*, ning taas kord sisaldub seal ka väikene solvang minu aadressil. Aga ma ei vasta sellele ega pane üldse pahaks, sest kuigi mul ei või osa hariduse poolest olla keeletunnetust, nagu ma eile teada sain, on mul ikkagi hea meel, et minu sisetunne (kas sellel auhinnal on nimi või nimetus) ühtis tuntud nimeuurija arvamusega.
* Selline mõtlemisviis on inimloogikale väga omane. Väga sageli juhtub, et inimese lemmikmõtteviisi osutumisel muuks kui ainuõigeks hakkab inimene mitte oma mõtteviisi muutma, vaid otsima viise, miks vastupidise tõestajad eksisid. Näiteid võib tuua palju: et USA valitsus peab maa all tulnukaid [vt viidatud kirjutise 2. punkt], et jumal lõi maa ja taeva, et kapten Piht, Elvis, Hitler ja veel väga palju teisi on "tegelikult" elus, et Pentagoni sisse ei sõitnud "tegelikult" lennuk, et Apollo-kuundumised filmiti "tegelikult" stuudios, et maailma juhivad "tegelikult" juudid ja vabamüürlased ning paljud muud teooriad, pseudoteadused (nt astroloogia), õpetused (nt feng shui), luulud ja rahvajutud, millest elatub kollane ajakirjandus. Uurige loodusteadusi, sh psühholoogiat.
Poole neljast minema, algab Strasbourgi-reis, millest tuleb pikapeale eraldi jutt, usutavasti paljude piltidega.
16.8.07
N, 469. päev: nimi ja suurega
Eestis valitseb põrgupalavus ja kõik sulab. Kontorites on veel palavam ja mõttetegevus on lakanud.
Nimelt ei ole kolleeg jätnudjonni keelehuvi ja on esmaspäevase küsimuse, kas kampaanianädala lõpuks antav auhind kirjutatakse suure või väikese tähega, saatnud keelenõusse. Ilma kontekstita (et see on kampaanianädala lõpuks antav auhind). Ja saanud sealt muidugi vastuse, et muidugi suure algustähega, sest eks ju vist ka lugupeetud EKI keelenõustaja ole suure palavaga vaadanud vaid kiiresti eesti keele käsiraamatusse, kus seisab, et auhindade nimed kirjutatakse muidugi suure tähega.
Kui meilis küsin, kuhu jäi keelenõusse saadetavast küsimusest esmaspäevasel koosolekul lubatud kontekst, vastab kolleeg arvamusega, millest võib aru saada, et mulle kui insenerile ei ole keeletunnetus üldse lubatud. — Küll on hea, et meil ei istu sama keelerühma inimesed samas toas, vaid suisa eri korrustel!
(Äkki peaksin sellisest seisukohavõtust kuhugi kaebama? Vabanduse palumist ootan igatahes. Erinevalt varasematest samalaadsetest ütlustest, nagu et ärgu ma tulgu õpetama inglise filoloogile, mida inglise tekst tähendab, on seekordne mitte suuline, vaid meilis, prindin välja ja panen kindlasse kohta tallele.)
Aga ma ei lasku nii madalale, et vastata samaga, isegi kui kolleegi arvates on see, kui mul on oma arvamus, „arvamuse pealesurumine”, aga see, kui tal on enda oma, „puhas keelehuvi”. Ja rõhutab, et teiste arvamusi tuleb ikka kuulda võtta, millele vastan, et ma olen sellega väga, väga, väga nõus.
Karta on, et lähitulevikus tekib masintõlge ka eesti keelde, mis suudab lähteteksti eesti keelde ümber panna sama hästi-halvasti kui mõtlematu tõlkija. See tähendab, et kaob vajadus selliste tõlkijate järele, kes tõlgivad nagu masinad, sest masinat on odavam ülal pidada kui inimest, masin töötab kiiremini ja ei väsi.
* * *
Toanaaber C helistab kuhugi ja räägib hästi kurva häälega. Saan teada, et ta helistas oma korteriomanikule, et selle küülik, keda nad nädalavahetusel söötma pidid, murti maha. Et algul polnud küülik tahtnud eriti süüa, siis leidsid nad, et küülikul on hammustusjälgi, siis viisid nad ta loomaarsti juurde, aga seal leiti, et vigastused on väga suured ja küülik pandi magama. Nii et toanaaber C pidi siis korteriomanikule teatama, et selle küülik.... – „Is no more?” pakun. Ent näib, et Rumeenias ei teata surnud papagoi sketšist midagi, nii et ma ei saagi edasi öelda, et so this was an ex-rabbit või midagi sarnast. Uurin parem, mis loom hammustas, kas rebane. Saan teada, et loomaarst öelnud midagi, mis kõlas prantsuse keeli midagi nagu marte, et rebasest poleks küülik üldse ellu jäänud. Ütlen, et see on äkki sama loom, kes on saksa keeli Marder ja inglise keeli marten. Järele vaadates selgub, et ongi, maakeeli nugis – mis taas, taas kord toob meelde filmid „Tapja õllejogurt” ja „Malev” — ning kas teate, et Õ-Fraktsioon, nende mõlema tegija, on Tallinna loomaaia nugiste vader?
Ja nüüd tuleb hispaania keele huviliste eri: metsnugise 32 hispaania nimetust! — marta (ametlik), colleralba, fagina de pit groc, fuina de papo amarillo, fuina de pit groc, fuina, fuyina de papo amarillo, furamarta, gat marte, gorjagroc, juina, lepahori, lepahoria, lepaori, leparoi, mart, marta de pit groc, marta europea, marta gallega, marta, martaleña, mertu, martaraña, marte, martes, martucho, martuju, martuxa, mierle, pitotxa, resmila ja rozmilla.
* * *
Viin soome kolleegile ära tema laenatud kaks raamatut, Mannerheimi 75. sünnipäeva pidustustest pajatava „Kesäkuun 4. päivä 1942” ja mingi raamatu Teise maailmasõja aegsest kolmest Soome sõjast. Kolleeg on sillas, et ma annan talle Mannerheimi raamatu ka elektroonilisel kujul (skannisin ära), et raamatu seisundit arvestades on seda nõnda kergem sirvida. Mannerheimi 75. sünnipäeva tippsündmus oli Hitleri äkkvisiit, kellega piltidest enamikul on kõrgel külalisel sõjaaegses ikonograafias tavatu ilme: suu naerust kõrvuni. Saksamaal hoiti pildid, kus Hitleril on ees prillid või jalas nahkpüksid või seljas ülikond või pea kammimata, kõvasti vaka all. Mannerheimi juubel oli sakslaste jaoks ilmselt väga lõbus; soomlased aga olid veel tõsisemad kui muidu ning rindesõdurid saatsid marssalile aupaklikke tervituskirju ja puhkeajal voolitud nikerdisi, lapsed hardaid õnnitluskaarte ning kirjakunstnikel oli auaadresside maalimisega juba mitu kuud enne kibe töö käsil.
* * *
Homseid rongipileteid, mis pidid tulema täna, ei tule. Suurpuhastusel viskasin kogemata ära paberitüki, millele toanaaber kirjutas üles kuller Jean-Pierre'i öeldud pakinumbri. Jama. Ilma numbrita ise TNT pakijälituses midagi ei tee.
Õhtul kiiresti Kõrgmetsa maksimarketis ja siis pangaautomaadi kaudu lennujaama. Õhtuti ärkab raudteejaam uuele elule, peatus enne on narkomaanide tugikeskus, sealt näib sõitvat inimesi jaama justnagu „tööle”.
Lennujaamas peatub liinibuss kohas, kust näeb platsile: D-AQUI juba seisab valmis (vt pilt allpool). E tuleb kümne paiku ja siis taksoga korterisse. Lifti on keegi kusnud, teist lifti ei tule, läheme jala. (Üksööse käis keegi, arvatavasti joodiknaaber, kell kaks öösel uksekella laskmas. Tegin näo, et ma ei kuule.)
Teeme tutvust Sylvaneri ja Gewürtztramineriga.
Nimelt ei ole kolleeg jätnud
Kui meilis küsin, kuhu jäi keelenõusse saadetavast küsimusest esmaspäevasel koosolekul lubatud kontekst, vastab kolleeg arvamusega, millest võib aru saada, et mulle kui insenerile ei ole keeletunnetus üldse lubatud. — Küll on hea, et meil ei istu sama keelerühma inimesed samas toas, vaid suisa eri korrustel!
(Äkki peaksin sellisest seisukohavõtust kuhugi kaebama? Vabanduse palumist ootan igatahes. Erinevalt varasematest samalaadsetest ütlustest, nagu et ärgu ma tulgu õpetama inglise filoloogile, mida inglise tekst tähendab, on seekordne mitte suuline, vaid meilis, prindin välja ja panen kindlasse kohta tallele.)
Aga ma ei lasku nii madalale, et vastata samaga, isegi kui kolleegi arvates on see, kui mul on oma arvamus, „arvamuse pealesurumine”, aga see, kui tal on enda oma, „puhas keelehuvi”. Ja rõhutab, et teiste arvamusi tuleb ikka kuulda võtta, millele vastan, et ma olen sellega väga, väga, väga nõus.
Karta on, et lähitulevikus tekib masintõlge ka eesti keelde, mis suudab lähteteksti eesti keelde ümber panna sama hästi-halvasti kui mõtlematu tõlkija. See tähendab, et kaob vajadus selliste tõlkijate järele, kes tõlgivad nagu masinad, sest masinat on odavam ülal pidada kui inimest, masin töötab kiiremini ja ei väsi.
* * *
Toanaaber C helistab kuhugi ja räägib hästi kurva häälega. Saan teada, et ta helistas oma korteriomanikule, et selle küülik, keda nad nädalavahetusel söötma pidid, murti maha. Et algul polnud küülik tahtnud eriti süüa, siis leidsid nad, et küülikul on hammustusjälgi, siis viisid nad ta loomaarsti juurde, aga seal leiti, et vigastused on väga suured ja küülik pandi magama. Nii et toanaaber C pidi siis korteriomanikule teatama, et selle küülik.... – „Is no more?” pakun. Ent näib, et Rumeenias ei teata surnud papagoi sketšist midagi, nii et ma ei saagi edasi öelda, et so this was an ex-rabbit või midagi sarnast. Uurin parem, mis loom hammustas, kas rebane. Saan teada, et loomaarst öelnud midagi, mis kõlas prantsuse keeli midagi nagu marte, et rebasest poleks küülik üldse ellu jäänud. Ütlen, et see on äkki sama loom, kes on saksa keeli Marder ja inglise keeli marten. Järele vaadates selgub, et ongi, maakeeli nugis – mis taas, taas kord toob meelde filmid „Tapja õllejogurt” ja „Malev” — ning kas teate, et Õ-Fraktsioon, nende mõlema tegija, on Tallinna loomaaia nugiste vader?
Ja nüüd tuleb hispaania keele huviliste eri: metsnugise 32 hispaania nimetust! — marta (ametlik), colleralba, fagina de pit groc, fuina de papo amarillo, fuina de pit groc, fuina, fuyina de papo amarillo, furamarta, gat marte, gorjagroc, juina, lepahori, lepahoria, lepaori, leparoi, mart, marta de pit groc, marta europea, marta gallega, marta, martaleña, mertu, martaraña, marte, martes, martucho, martuju, martuxa, mierle, pitotxa, resmila ja rozmilla.
* * *
Viin soome kolleegile ära tema laenatud kaks raamatut, Mannerheimi 75. sünnipäeva pidustustest pajatava „Kesäkuun 4. päivä 1942” ja mingi raamatu Teise maailmasõja aegsest kolmest Soome sõjast. Kolleeg on sillas, et ma annan talle Mannerheimi raamatu ka elektroonilisel kujul (skannisin ära), et raamatu seisundit arvestades on seda nõnda kergem sirvida. Mannerheimi 75. sünnipäeva tippsündmus oli Hitleri äkkvisiit, kellega piltidest enamikul on kõrgel külalisel sõjaaegses ikonograafias tavatu ilme: suu naerust kõrvuni. Saksamaal hoiti pildid, kus Hitleril on ees prillid või jalas nahkpüksid või seljas ülikond või pea kammimata, kõvasti vaka all. Mannerheimi juubel oli sakslaste jaoks ilmselt väga lõbus; soomlased aga olid veel tõsisemad kui muidu ning rindesõdurid saatsid marssalile aupaklikke tervituskirju ja puhkeajal voolitud nikerdisi, lapsed hardaid õnnitluskaarte ning kirjakunstnikel oli auaadresside maalimisega juba mitu kuud enne kibe töö käsil.
* * *
Homseid rongipileteid, mis pidid tulema täna, ei tule. Suurpuhastusel viskasin kogemata ära paberitüki, millele toanaaber kirjutas üles kuller Jean-Pierre'i öeldud pakinumbri. Jama. Ilma numbrita ise TNT pakijälituses midagi ei tee.
Õhtul kiiresti Kõrgmetsa maksimarketis ja siis pangaautomaadi kaudu lennujaama. Õhtuti ärkab raudteejaam uuele elule, peatus enne on narkomaanide tugikeskus, sealt näib sõitvat inimesi jaama justnagu „tööle”.
Lennujaamas peatub liinibuss kohas, kust näeb platsile: D-AQUI juba seisab valmis (vt pilt allpool). E tuleb kümne paiku ja siis taksoga korterisse. Lifti on keegi kusnud, teist lifti ei tule, läheme jala. (Üksööse käis keegi, arvatavasti joodiknaaber, kell kaks öösel uksekella laskmas. Tegin näo, et ma ei kuule.)
Teeme tutvust Sylvaneri ja Gewürtztramineriga.
15.8.07
14.8.07
T, 467. päev: the postman never rings twice
Kell 9.35 heliseb mu taskutelefon ja sellest kostvast prantsuskeelsest sõnavalangust saan pikapeale aru, et helistab kuller, kelle käes on minu reedesed rongipiletid ja kes tahab teada, miks ma kodus ei ole. Vastan oma prantsuse keele rudimentidega, et ma olen tööl. Küsib, millal ma tagasi tulen. Küsin vastu, et äkki räägib ta veel muidki keeli kui ainult prantsust. Ei räägi. Küsib vastu, et äkki on mul tööl mõni inimene, kes räägib temaga sama keelt. No annan üle laua toanaabrile, kellega ta räägib päris pika aja. Saan lõpuks teada, et selmet kasutada posti, on lugupeetud Prantsuse raudtee otsustanud saata piletid naaberriigi pealinna kaudu kulleriga – kelle nimi on Jean-Pierre (meenutagem konnakatku kohta filmist „Malev”) – ja et ma saan oma piletid kätte alles reedel, mil TNT toob need tööle (ja ei saa niisama, vaid tuleb helistada teatud numbril ja küsida Nadiat ning talle ära rääkida, et pakk on Jean-Pierre'i käes jne). How nice! Oleks siis piletitellimise veebilehel olnud poolt sõnakestki selle kohta, et tavalise tarnimise (4 tööpäeva, tasuta) jaoks kirjutage koduaadress ja kiirtarnimise (2 tööpäeva, 16 €) jaoks tööaadress. Või et kui te ei ole siis, kui kuller suvatseb saabuda, juhuslikult kodus, tuleb kiire tarnimisega pileteid oodata kauem kui normaalse tarnimisega. Merde..
Aga edasi olen targem ja enam ei kipu Prantsusmaale, mille rahvuspüha on selle päeva aastapäev, mil vallutati üks kindlus eesmärgiga kätte saada sellest kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning ühtlasi vabastati kõik kindluse vangid – ja edasine ei ole teps mitte pärit Ivan Orava ega isegi mitte Endel Puusepa mälestustest (*) – neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noor ülekäte läinud aadlik, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.
Lõuna paiku uurin siiski välja, et antud number on TNT kohalik klienditeenindus. Pakijälitus näitab, et Jean-Pierre'i öeldud pakinumber oli õige. Helistan ja saan oma jutud ära räägitud (muidugi saab väga palju nalja tänavanime ütlemisega, sest see meenutab siin olnud muldkindlustust, mis nimetati omaaegse Austria vabahärrast kindlusekomandandi järgi; aga klienditeendidaja leebub, kui saab teada, et nimetatud maja asub Kirikmäe otsas). Ja kuigi ma ei ütle parooli, et Jean-Pierre käskis otsida Nadiat, lepin kokku, et pakk tuuakse ära neljapäeval. (Muidu toodaks homme, aga homme on usupüha.) Võib-olla see just ongi lihtsameelsete püüdmise parool, et parooliga tuuakse päev hiljem kui ilma.
Saksa veebipood astroshop.de tarnib kah kullerteenusega ja et nende aadressimuudatuse menetlus käis aeglasemini, kui nende kuller jõudis mu koteriukse taga tilistamas käia, pidin lõpuks ise nende laos pakil järel käima, metsade ja põldude vahel.
Päeva sõnad on academic papers →akadeemilised paberid (pigem teaduspublikatsioonid) ja Brausetassen → kastmistassid (pigem dušialused).
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.
(*) Minge raamatukokku ja otsige üles Endel Puusepa 1973. aasta mälestused „Kaugetel lennuteedel” ja sealt kaheleheküljene kirjeldus, kuidas Puusepp nägi esimest korda elusat fašisti, – ning siis meenutage endale, et a) Puusepp ei olnud migi naljamees, vaid auväärt sõjaveteran, Nõukogude Liidu kangelane (selle eest, et lennutas 1942 Molotovi USAsse läbirääkimistele ja tagasi, otse üle Saksamaa – Puusepa sõjaaegne amet oli juhtida üht kahest viiemootoriste Pe-8 koljatlennukite polgust) ja ENSV rahukaitsekomitee esimees; ning b) et selle raamatu ilmumisel oli Ivan Oravani aega veel kakskümmend aastat...
Aga edasi olen targem ja enam ei kipu Prantsusmaale, mille rahvuspüha on selle päeva aastapäev, mil vallutati üks kindlus eesmärgiga kätte saada sellest kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning ühtlasi vabastati kõik kindluse vangid – ja edasine ei ole teps mitte pärit Ivan Orava ega isegi mitte Endel Puusepa mälestustest (*) – neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noor ülekäte läinud aadlik, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.
Lõuna paiku uurin siiski välja, et antud number on TNT kohalik klienditeenindus. Pakijälitus näitab, et Jean-Pierre'i öeldud pakinumber oli õige. Helistan ja saan oma jutud ära räägitud (muidugi saab väga palju nalja tänavanime ütlemisega, sest see meenutab siin olnud muldkindlustust, mis nimetati omaaegse Austria vabahärrast kindlusekomandandi järgi; aga klienditeendidaja leebub, kui saab teada, et nimetatud maja asub Kirikmäe otsas). Ja kuigi ma ei ütle parooli, et Jean-Pierre käskis otsida Nadiat, lepin kokku, et pakk tuuakse ära neljapäeval. (Muidu toodaks homme, aga homme on usupüha.) Võib-olla see just ongi lihtsameelsete püüdmise parool, et parooliga tuuakse päev hiljem kui ilma.
Saksa veebipood astroshop.de tarnib kah kullerteenusega ja et nende aadressimuudatuse menetlus käis aeglasemini, kui nende kuller jõudis mu koteriukse taga tilistamas käia, pidin lõpuks ise nende laos pakil järel käima, metsade ja põldude vahel.
Päeva sõnad on academic papers →
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.
(*) Minge raamatukokku ja otsige üles Endel Puusepa 1973. aasta mälestused „Kaugetel lennuteedel” ja sealt kaheleheküljene kirjeldus, kuidas Puusepp nägi esimest korda elusat fašisti, – ning siis meenutage endale, et a) Puusepp ei olnud migi naljamees, vaid auväärt sõjaveteran, Nõukogude Liidu kangelane (selle eest, et lennutas 1942 Molotovi USAsse läbirääkimistele ja tagasi, otse üle Saksamaa – Puusepa sõjaaegne amet oli juhtida üht kahest viiemootoriste Pe-8 koljatlennukite polgust) ja ENSV rahukaitsekomitee esimees; ning b) et selle raamatu ilmumisel oli Ivan Oravani aega veel kakskümmend aastat...
13.8.07
E, 466. päev: suur või väike
Käin lõunavaheajal korteris seina puurimas. Riiul saab otse, aga selle all olev teine riiul on viltu. Varem oli viimatinimetatu kõige ülemine ja optilisil põhjusil ei paistnud varem välja, et on viltu.
Pärastlõunal jõuab nädala võrra hilistatud terminiprojekt lõpuks aruteluni – this calls for immediate discussion!. Kõik läheb libedalt, 69 terminit saab läbi arutatud ainult pooleteist tunniga (kõik on teinud eeltööd). Ainus vaidlusteema on see, kas teemakampaania lõpuks antav auhind (terminiloetelus inglise keeli läbiva suurtähega) on nimi (kirjutatakse eesti keeli suurtähega nagu Sukapaela orden või Vabadusrist või Meie Matsi auhind) või nimetus (nagu kuu viisakaima autojuhi auhind või parima filmi auhind, olgugi et viimane on inglise keeli läbiva suurtähega, Best Picture). Hääled jagunevad 2:1 nimetuse kasuks. Kuulda saab kõikvõimalikke näiteid, kuidas inglise keeles on üht-, aga eesti keeles teistmoodi. Vähemusse jäänud kolleeg ajab eesti keele käsiraamatust näpuga järge – ülejäänud väidavad, et nad teavad, mis seal on; siis ähvardab taas kord EKI keelenõuga – ülejäänud pakuvad, et a) mis mõte sellel on; ja b) seekord võiks pakkuda ka ammendavat konteksti, mitte esitada küsimus nõnda, et sellele on lihtsaim vastata ühe sõnaga, „jah”. Aga kolleeg raiub, et ega teda huvitavatki, kellel on õigus, vaid puhas keelehuvi.
Põnev, eks ole.
Kahjuks ei ole mul enam meeles, mis oli selle Ungari auraha nimi, mille eesti ametlikku tõlget ma kunagi otsisin, mille sain teada lõpuks Ungari Eesti või Eesti Ungari suursaatkonnast. Oli mingi pühaku nimi; inglise tekstis oli pühakule pandud inglise nimi, eesti tõlkes ei teadnud, kas jätta ungari oma või mitte.
Tõlkes on keegi mõtlematu tõlkemasin pannud 36 (kolmkümmend kuus!) korda järjest inglise infectious agent eesti keelde ümber kuinakkuslik toimeaine (ja mälus oli nakkav toimeaine, võta üks ja viska teist). See on isegi ESTERMis olemas, kus seisab nakkusetekitaja.
Õhtul Kirikmäe prismas. Vaja on paberrätte ja konkse ja tooli alla libisemispatju. Tuleb homme minna Kõrgmetsa maksimarketisse, sest ega Kirikmäe prismas ju normaalset nõudepesuainet ei ole (on ainult selline, millest tean, et selle ainus toime on seebimullide tekitamine – peaasi, et selle toimeaine ei nakka... ☺).
Pärastlõunal jõuab nädala võrra hilistatud terminiprojekt lõpuks aruteluni – this calls for immediate discussion!. Kõik läheb libedalt, 69 terminit saab läbi arutatud ainult pooleteist tunniga (kõik on teinud eeltööd). Ainus vaidlusteema on see, kas teemakampaania lõpuks antav auhind (terminiloetelus inglise keeli läbiva suurtähega) on nimi (kirjutatakse eesti keeli suurtähega nagu Sukapaela orden või Vabadusrist või Meie Matsi auhind) või nimetus (nagu kuu viisakaima autojuhi auhind või parima filmi auhind, olgugi et viimane on inglise keeli läbiva suurtähega, Best Picture). Hääled jagunevad 2:1 nimetuse kasuks. Kuulda saab kõikvõimalikke näiteid, kuidas inglise keeles on üht-, aga eesti keeles teistmoodi. Vähemusse jäänud kolleeg ajab eesti keele käsiraamatust näpuga järge – ülejäänud väidavad, et nad teavad, mis seal on; siis ähvardab taas kord EKI keelenõuga – ülejäänud pakuvad, et a) mis mõte sellel on; ja b) seekord võiks pakkuda ka ammendavat konteksti, mitte esitada küsimus nõnda, et sellele on lihtsaim vastata ühe sõnaga, „jah”. Aga kolleeg raiub, et ega teda huvitavatki, kellel on õigus, vaid puhas keelehuvi.
Põnev, eks ole.
Kahjuks ei ole mul enam meeles, mis oli selle Ungari auraha nimi, mille eesti ametlikku tõlget ma kunagi otsisin, mille sain teada lõpuks Ungari Eesti või Eesti Ungari suursaatkonnast. Oli mingi pühaku nimi; inglise tekstis oli pühakule pandud inglise nimi, eesti tõlkes ei teadnud, kas jätta ungari oma või mitte.
Tõlkes on keegi mõtlematu tõlkemasin pannud 36 (kolmkümmend kuus!) korda järjest inglise infectious agent eesti keelde ümber kui
Õhtul Kirikmäe prismas. Vaja on paberrätte ja konkse ja tooli alla libisemispatju. Tuleb homme minna Kõrgmetsa maksimarketisse, sest ega Kirikmäe prismas ju normaalset nõudepesuainet ei ole (on ainult selline, millest tean, et selle ainus toime on seebimullide tekitamine – peaasi, et selle toimeaine ei nakka... ☺).
12.8.07
P, 465. päev: kraamin
Ilm on päikseline, näib olevat palav. Vahetan uiskudel rattad ära (reedel arvutatud skeemi järgi), aga uisutama ei taha hästi minna, sest hommikul on küllap metsa vahel kaste, siis päeval on liiga palav (vaatan YouTube'ist ära – järjest – kogu Blackadderi esimese hooaja, 1983); ja õhtul tuleb kraamimise hoog peale ning siis läheb hämaraks ja hakkab sadama.
(Blackadderi I hooaja IV osas (1983) mainitakse teatavasti Eestit: Blackadderi venna Harry üks mitmest diplomaatia nimel kihlatust on Jeremy of Estonia.)
Ja kui huvi pärast täidan BBC komöödiasarjade lehel oleva küsitluse, milline sarja Absolutely Fabulous tegelastest ma olen, saan teada, et ikka Bubble. (Eelmine kord, umbes poolteist aastat tagasi, olin kah kõige rohkem Bubble; nüüd arvasin, et äkki olen vahepeal muutunud. Ju siis ei ole.) Aga ega midagi salata, Bubble (mängib Jane Horrocks) on selles sarjas mu lemmiktegelane küll.
Pühendun kraamimisel vannitoale ja köögile. Mõõdan välja ja märgin magamistoa seinale uute riiulite asukohad.
(Blackadderi I hooaja IV osas (1983) mainitakse teatavasti Eestit: Blackadderi venna Harry üks mitmest diplomaatia nimel kihlatust on Jeremy of Estonia.)
Ja kui huvi pärast täidan BBC komöödiasarjade lehel oleva küsitluse, milline sarja Absolutely Fabulous tegelastest ma olen, saan teada, et ikka Bubble. (Eelmine kord, umbes poolteist aastat tagasi, olin kah kõige rohkem Bubble; nüüd arvasin, et äkki olen vahepeal muutunud. Ju siis ei ole.) Aga ega midagi salata, Bubble (mängib Jane Horrocks) on selles sarjas mu lemmiktegelane küll.
Pühendun kraamimisel vannitoale ja köögile. Mõõdan välja ja märgin magamistoa seinale uute riiulite asukohad.
11.8.07
L, 464. päev: riiul
Alustan korteri suurpuhastust. Käin ostan Kõrgmetsa tööstuskaupade poest juurde uue riiuli, sulatan ja pesen külmiku.
10.8.07
R, 463. päev: piletid
Hommikul leian maja välisukse juurest peegli äärelt ümbriku minu nimele, sees lennukipiletid. Ausad inimesed, eks ole.
Aga ega selline asi Eestiski võimatu oleks. Kunagi saatis pank postiga uue VISA kaardi koos juhisega, et lõigake vana kaart ise pooleks jne, aga ma olin tolleks ajaks juba tagasi Eestis ning hoolimata ümbriku peal olnud korraldusest, et välismaale ei tohi edasi saata, kleepis postkontor ümbriku peale kleepsu mu uue (st Eesti) aadressiga ja ümbrik tuli kogu täiega (ja kaardiga) Eestisse.
(Mis VISA kaarti puutub, siis kümmekond aastat tagasi läks üks Eesti zooloog Moskvasse zooloogiakonverentsile, rongiga, ja kui ta Balti jaamast küsis, kas ta VISAga maksta saab, ei saanud kassiir päris täpselt aru ja teatas, et tal tuleb minna Venemaa konsulaati.)
Teha on antud originaali uuenduste sisseviimine paari varasemasse tõlkesse, millest üks oli minu tõlge, kuhu oli jäänud sisse paar näpukat; nüüd on soodne võimalus need ära parandada.
Meiliga on mingi jama. Toanaaber saab plaaniosakonnalt meili viis tundi ja minu kolm meili plaaniosakonnale (et kella 10-ks valmiva pidava terminiloeteluga tuleb viivitada, sest tingimata on vaja seda veel arutada esmaspäeval, mil kolleeg M naaseb) ei jõua kuhugi, nii et pärastlõunal helistatakse plaaniosakonnast ja küsitakse, kus töö on. Mina, et olen saatnud kolm meili ja soomeugri-balti-keelerühma juhataja teab ning lubab. Siis plaaniosakond leebub ning õhtuks nihutatakse tähtaega nädal edasi. Tore.
Täna on ilm peaaegu suvine. Sooja on üle 20 kraadi, vihma ei saja. Käin Kirikmäe prismas ja sealt naastes ostan uue kuukaardi. Ostan ära tulevase pisireisi rongipileti. Mõõdan ära rulluisurataste veeremisaja ning arvutan välja rataste optimaalse paigutuse; homme näeb, kas sellest teadusest ka mingit tolku on.
Aga ega selline asi Eestiski võimatu oleks. Kunagi saatis pank postiga uue VISA kaardi koos juhisega, et lõigake vana kaart ise pooleks jne, aga ma olin tolleks ajaks juba tagasi Eestis ning hoolimata ümbriku peal olnud korraldusest, et välismaale ei tohi edasi saata, kleepis postkontor ümbriku peale kleepsu mu uue (st Eesti) aadressiga ja ümbrik tuli kogu täiega (ja kaardiga) Eestisse.
(Mis VISA kaarti puutub, siis kümmekond aastat tagasi läks üks Eesti zooloog Moskvasse zooloogiakonverentsile, rongiga, ja kui ta Balti jaamast küsis, kas ta VISAga maksta saab, ei saanud kassiir päris täpselt aru ja teatas, et tal tuleb minna Venemaa konsulaati.)
Teha on antud originaali uuenduste sisseviimine paari varasemasse tõlkesse, millest üks oli minu tõlge, kuhu oli jäänud sisse paar näpukat; nüüd on soodne võimalus need ära parandada.
Meiliga on mingi jama. Toanaaber saab plaaniosakonnalt meili viis tundi ja minu kolm meili plaaniosakonnale (et kella 10-ks valmiva pidava terminiloeteluga tuleb viivitada, sest tingimata on vaja seda veel arutada esmaspäeval, mil kolleeg M naaseb) ei jõua kuhugi, nii et pärastlõunal helistatakse plaaniosakonnast ja küsitakse, kus töö on. Mina, et olen saatnud kolm meili ja soomeugri-balti-keelerühma juhataja teab ning lubab. Siis plaaniosakond leebub ning õhtuks nihutatakse tähtaega nädal edasi. Tore.
Täna on ilm peaaegu suvine. Sooja on üle 20 kraadi, vihma ei saja. Käin Kirikmäe prismas ja sealt naastes ostan uue kuukaardi. Ostan ära tulevase pisireisi rongipileti. Mõõdan ära rulluisurataste veeremisaja ning arvutan välja rataste optimaalse paigutuse; homme näeb, kas sellest teadusest ka mingit tolku on.
9.8.07
N, 462. päev: keha
Hommikul jõuan vanade negatiivide skannimisel üle 7000 piiri. Üle kolmandiku piltidest on seega skannitud.
Tööl kontrollin kolleegi meditsiinitõlget, kus on kolmes kohas spinal fluid saanudseljaajuks (p.o seljaajuvedelik), mis on raske viga. Samuti osutan, et inglise body ei tähenda füsioloogia ja ravimi toimemehhanismi kontekstis päris sama kui eesti keha, mis on kitsam mõiste, tähendades rohkem torsot, ja õigem oleks öelda organism. (Kas näiteks reide süstitud ravim, mis „imendub kehas” liigub alguses jäsemest kehasse ja hakkab alles seal imenduma? Või kui ravim „ahendab kehas veresooni”, mis siis juhtub organismi muude veresoontega? Kas „jässaka kehaga” (ÕSi näide) tähendab „jässaka organismiga”? And last but not least – kas pea või jalad on ikka „keha”?) Kolleeg ei tee kuulmagi, hakkab hoopis naerma ja kinnitab, et ta teab küll, mida eesti keeles „keha” tähendab. Tulen tulema; eks ole ju tore, kui inimestel on väljakujunenud arvamus.
Leian ühe teise raske teksti tõlkimisel originaalist vea, teatan sellest muudele sama teksti tõlkijatele ja selle kliendi koordineerijale. Kaks arvu olid vahetusse läinud.
Silmarõõmuks lisan siia ühe täna skannitud pildi. Pärit on see reisilaevalt Georg Ots, 1992. aastast (Georg Ots ehitati ümber parvlaevaks alles 1995), kaptenisilla ukse tagant, kus oli meeskonna auhindade stend.
Nautige!
Et nauding oleks täielikum, lisan ma siia valgesärgilise tegelase näopildi kogu hiilguses (suurendus üldpildist):
Tööl kontrollin kolleegi meditsiinitõlget, kus on kolmes kohas spinal fluid saanud
Leian ühe teise raske teksti tõlkimisel originaalist vea, teatan sellest muudele sama teksti tõlkijatele ja selle kliendi koordineerijale. Kaks arvu olid vahetusse läinud.
Silmarõõmuks lisan siia ühe täna skannitud pildi. Pärit on see reisilaevalt Georg Ots, 1992. aastast (Georg Ots ehitati ümber parvlaevaks alles 1995), kaptenisilla ukse tagant, kus oli meeskonna auhindade stend.
Nautige!
Et nauding oleks täielikum, lisan ma siia valgesärgilise tegelase näopildi kogu hiilguses (suurendus üldpildist):
8.8.07
K, 461. päev: mapp
Tööl ei midagi erilist. Toanaaber toob tagasi Tubina „Krati” plaadi. (Mis tuletab meelde, et soome kolleegi J kaks raamatut on ikka veel (kevadest saati) minu käes, ehkki minu Edgar V. Saksa „Esto-Europa” on tema käes olnud veel kauem. – Mis omakorda meenutab kuidas Eduskunna raamatukogu Erich Hampe 1961. aasta tsiviilkaitseoopus „Der zivile Luftschutz im Zweiten Weltkrieg” oli minu käes poolteist aastat, sest neil on tore kord, et raamat võib olla laenus pool aastat ja kui seejärel keegi teine seda lugeda ei taha, siis ükskõik kui kaua. Ja ei tahtnudki.)
Õhtul käin kirjatarvete poes, vaja on kaitseümbrisega kiirköitemappi (ei ole) ja lemmikpastakas on ka tühjaks saanud (siinmaal ei ole peeni geelpliiatseid üldse olemas). Siis Kõrgmetsa maksimarketist sööki ja majapidamistarbeid.
Õhtul käin kirjatarvete poes, vaja on kaitseümbrisega kiirköitemappi (ei ole) ja lemmikpastakas on ka tühjaks saanud (siinmaal ei ole peeni geelpliiatseid üldse olemas). Siis Kõrgmetsa maksimarketist sööki ja majapidamistarbeid.
7.8.07
T, 460. päev: Koh-i-Noor ja ta sõbrad
Hommikul liftis ütleb iiri kolleeg G, et ilma poolest on täitsa talv. Täiesti õige, mul on korteris küte sees. Õhutemperatuur on umbes 12–18 kraadi, peaaegu kogu aeg sajab vihma.
Teenuseloeteluid toimetades saab siiber müstilisest, aga klassifikatsioonis ilutsevast teenusest „tehnilised projektiuuringud”, nagu keegi tundmatu silmaringitu tõlkija on maakeelde ümber pannud inglise technical project studies. Mis „tehnilised projektiuuringud”, see on eesti keeli hoopis „tehniline projekteerimine”! Parandan, kus võin.
Ühes pudinas on samasse lausesse eksinud näpukaskohikeetjad ja tõlkeveidrus soengupliidid (tegelikult espressomasinad ja juuksekoolutid). Hiljem saab veel näha väljendit närtsinud rohelist värvi, mis ilmselt tähendab kahvaturohelist.
Teenuseloeteluid toimetades saab siiber müstilisest, aga klassifikatsioonis ilutsevast teenusest „tehnilised projektiuuringud”, nagu keegi tundmatu silmaringitu tõlkija on maakeelde ümber pannud inglise technical project studies. Mis „
Ühes pudinas on samasse lausesse eksinud näpukas
6.8.07
5.8.07
P, 458. päev: Ankh-Morpork
Teen teoks mõni aeg mõlkunud plaani käia hansalinnas Brugges.
Esimene rong sinnakanti läheb pühapäeviti kell 6.24. Astun veidi pärast poolt kuut välja ja jalutan jaama. Pileti ostan prantsuse keeli küsides, näitan sihtkohta paberi pealt ning kontrollin üle, et oleks ikka edasi-tagasi pilet. Rong lahkub täpselt päikesetõusul.
Kui see inimene, kellele ma pühapäeva hommikul kell kuus kogemata helistasin (kaks korda), seda siin loeb, siis teadku, et mul oli klahvilukk maas ja telefon valis numbrid juhuslikult, telefoniraamatust või kust iganes. Mitte nagu see soomlane, kes mulle kunagi kell 3.45 helistas, kolm korda, nõudis järjekindlalt üht teist soomlast ja kelle vaigistas alles nii mahlakas soome sõim, kui unesegase peaga vähegi suutsin. (Moraal: sisestage teiegi mobiili telefoniraamatusse joomakaaslaste numbrid kohalikus, mitte rahvusvahelises vormis, ja minge välisriiki jooma, saate hommikupoole ööd kohalikega kiiresti jutu peale.)
Reisi esimene ots on kolmetunnine rongisõit Euroopa pealinna tagumisse jaama, kust läheb edasi teine rong, veel tunni. Korra mõtlen, et näe mis tore, ajal, mil ma pühapäeval tavaliselt alles teist külge keeran, olen juba jõudnud juba nõnda kaugele.
Ümberistumisel hakkab saama nalja. Esiteks jääb rong „7 minutit” hiljaks, nagu ütleb perrooni tabloo. Minu kella järgi on rohkem nagu 10 minutit. Ja rong on nii täis, et selles ei mahu õieti seismagi. Õnneks ei pääse ma muude pealesoovijatega koos uksest sisse kandudes eriti sügavale, mis tekitab mõtteid rongist lahkuda, enne kui täitsa paha hakkab (aga välja ma enam ei mahu, sest uusi trügib peale kogu selle ligi veerandi tunni jooksul, mida rong jaamas veel seisab). Nimelt unustasin ära asjaolu, et on ju august, mil kogu Lääne-Euroopa on kollektiivpuhkusel, pealegi pühapäev ja päike särab taevas nagu tõllaratas, ning rongi sihtkoht on seal, kus Põhjamere kohiseb ja kuhu loksub Rotterdami sadamast väljunud laevadelt heidetud pilsivesi. (Ja kui nad ka enam ei heida, siis on vana sodi merepõhjas edasi.) Üks kahest sihtjaamast (Brugges jagatakse rong kaheks) on Ostende, mida tähelepanelik televaataja mäletab sarjast Absolutely Fabulous kohana, mille poole sõitsid prügipargasega Patsy ja Edina, kui nad olid eelmisel õhtul svipsis peaga uinunud Londonis prügihunnikusse.
Ja kes kõik siis olid seal, selle tuugalt täistuubitud rongi peal?
Seal olid... Aga mis ma ikka kirjeldan, vastik meenutadagi. Üldiselt jääb tunne, et inimesed ei ole ennast umbes pool aastat pesta saanud ja on kiirustanud vannitoa või sauna asemel rongi peale (sh saunarõivais ja saunajalatseis), mis neid mere äärde kümblema viib. And preferrably into it, lisaks Basil Fawlty juurde. Unustamata seejuures kaasa haarata kirjud kotid, mida igas maailma nurgas kõlbab kasutada ainult rannakottidena. Eufoorias rahvamassi heliefektid: minu ees näiteks lööb laps vanemat, vanem lööb last vastu, laps pistab röökima, röögib kolm minutit, jääb siis vait, on natuke vait, siis kordub protseduur teisega. Et vagunis on kisa taevani, karjuvad inimesed sellest lärmist üle ja lõpptulemus on väljakannatamatu lärm.
Ühesõnaga, kui Gentis rong pidama jääb, et veel üks perroonitäis patisaksu peale võtta, trügin ma ainsa mahakiirustava reisija kiiluvees rongist välja, et äkki sõidab järgmisse jaama Bruggesse mõni kohalik rong, mis mereni ei lähe. Vahepeal käin Genti jaamapeldikus, mis jätab vägeva mulje, sest Belgia peldikuarhitektuuri seaduste järele peab kassamutil olema vaba vaade pissuaarideni. Seda ei näe isegi Tallinna bussijaama ega Balti jaama peldikus. Lisatagu juurde, et pärast Teise maailmasõja purustuste likvideerimist ei ole ühegi Belgia jaama maapealne osa mu kogemuse järgi pintslit, kellut ega harja näinud.
Seejärel tagasi perroonile, kust läheb järgmine rong, kus vabu istekohti ei ole, aga see-eest on rong kahekordne ja selle suured tamburid on peaaegu tühjad.
* * *
Brugges on tore ja hiiglaslik vanalinn. Linna hiilgeajal, XV sajandil elas seal 45 000 inimest – Tallinnas elas samal ajal 6000 ja Tartus 5000. Vanalinn on mitu kilomeetrit pikk ja lai; turuhoone kellatorn, mis on kaugeim koht, kuhu jõuan, ei ole isegi mitte veel vanalinna keskel (aga selle otsast on võrratu vaade, igas ilmakaares vähemalt kilomeeter punaseid kivikatuseid).
Esimene vaatamisväärsus, kuhu sisse keeran, on Jaani seek, milles on praegu Hans Memlingi muuseum (nagu Tallinna Jaani seekki, rajati see alguses linna juurde, aga Brugge kasvas kiiresti seegini ja seek jäi hiljem linna sisse). Alles on seegi haigemaja, kolme maja laiune sammassaal, kus iga elaniku jaoks oli väikene pealt ja küljelt avatud toakene, kus ta lebas ja kus tehti tal kõikvõimalikud protseduurid. Piletihinna sisse käib ümber nurga seeki kuulunud pisikloostris paiknenud vana apteek, kus on toatäis vanu apteegiriistu ja rohupurke.
Piletikassas antakse kaasa seletustega kuuldetoru. Piletimüüja küsib, kust maalt ma olen. Vastan, et from Estonia. – From the US? küsib müüja üle. Selgitan, saab aru.
Muuseumis ei ole ühtegi (mitte ühtegi!) selgitavat silti, kõik tuleb kuulata kuuldetorust, mis on eelmiste muuseumikülaliste põse vastas olles sulnilt lõhnastunud. Kuuldetorust võib kuulda kabinetirahus koostatud tekste, mis jutustavad kas täiesti tüütut juttu või katkevad just siis, kui läheb huvitavaks.
Üldkokkuvõttes on hea, et enam ei ravita kurguvalu meetodil, et vaata surnukskägistatud pühaku pilti ja mõtiskle. Vanaemal oli pakk isa noorusajal ostetud Horisonte, seal oli rubriik „Inimrumaluse ajaloost”. Tänagem farmaatsiat, et on olemas valuvaigisteid, et hambaarst võiks toimetada valu tekitamata ega kannataja peaks imetlema teist pühakupilti, kus pühakut surmatakse hammaste välja kiskumise teel (see maal ripub praegugi seina peal, 2 m lai, 3 m kõrge). Inimesed, olge valvsad!
Memlingi kuus teost on esil alles seegi tagasopis, mille ma jagan ära umbes poole muuseumi pealt, saan minna otse ja säästuda vahepealsete puuslike ja reliikviate (loe: kulda-karda mähitud konditükkide) imetlemisest. Ja need on toredad ning neid saab uurida üsna lähedalt kartmata, et kellad hüüdma hakkavad (maalid on küll paksu klaasi taga ja lagi on täis videokaameraid).
Kogu Brugge on ehitatud tellisest, taevas on pilvitu, praegused päikeseprillid on polaroidid, sama värvimängu jäädvustamiseks olekski vaja polaroidfiltrit, mida aga ei ole. Vanal, filmifotokal oli, kasutasin üsna palju. Ainus teadaolev viis saada filmi-värvifotol värvid kirkamaks ja sinises taevas pilved esile. Mustvalgel filmil saab koos punase filtriga allapäikest täiesti musta taeva.
Seejärel teine kunstimuuseum, Groenigemuseum. Olin ostnud seegis nelja muuseumi pileti, kuigi kavatsesin külastada ainult kaht. Seegis löödi auk siinse muuseumi lahtrisse, selgitan, olukord näib olevat väga tuttav, nüüd lüüakse auk seegi lahtrisse.
Siin vähemalt on piltide kõrval sildid. Muuseum ei ole kuigi suur, kümmekond saali ainult, aga neli on täis keskaja meistrite maale (Jan van Eyck, Hans Memling, Petrus Christus, Hieronymus Bosch jt), sh van Eycki Joris van der Paele mälestusaltar (1436, millel võib muuhulgas näha prille ja Indiast pärit kaeluspapagoid) ja Boschi (või tema töökoja) üks mitmest viimsepäevapildist. Uhke.
Ühel teisel keskaegsel pildil, mille autorit ja nimetust ma enam ei mäleta, on muu kribukrabu seas aafrika hallpapagoi, varbad õigesti. (Nimelt on papagoidel nagu rähnidelgi kaks varvast ette ja kaks taha, mitte kolm ette ja üks taha nagu muudel lindudel; enamasti kujutatakse piltidel valesti, isegi nukufilmis „38 papagoid” oli valesti). Keskaja osa lõpus on erinäitus eksootikast flaami vanas kunstis – välismaa, muulaste (mustlaste, juutide, muhameedlaste ja tumeda nahavärviga inimeste) ning eksootiliste loomade kujutamine. Saab teada, et esimesed mustlased jõudsid Brüsselisse 1420 ja neid võeti vastu väga suurejooneliselt; ahistama hakati alles umbes sugupõlv hiljem. Ja et keegi Pärsia valitseja kinkis Karl Suurele elevandi (vaene elevant!). Ja kuigi ei ole teada, et XV sajandil olnuks Brugges aafriklasi, on nad maalidel ometi selgelt natuurist maha joonistatud (oletatav selgitus on, et kuna Brugge oli tihedas läbikäimises Vahemeremaadega, siis küllap käis sadamas sealtkandist pärit galeere, kus sõudjad olid Aafrikast ostetud orjad). Ja et muhameedlust peeti ketserluse teatud vormiks: meenutagem ka samast ajastust pärit Niguliste peaaltari maale, kus kurjal kohtunikul, kes püha Viktori surma mõistab, on peas turban.
Muuseumipoest raamat The Flemish Primitives in Bruges.
* * *
Brügges on palju jalgrattaid, turistide jaoks ka hobuseid. Kanalitel sõidavad siuh-säuh! edasi-tagasi paadid, sees neljas viirus turistid ja vööris paadijuht, kes peale vastutuleva paadiga kokkupõrgete vältimise ka mikrofoni selgitusi jagab. Enamik hoiab mikrofoni suu juures, teise käega roolib; ainult üks on tarindanud hoidiku, mis hoiab mikrofoni suu juures ja jätab mõlemad käed rooliratta peale. Mingit päästevarustust silm ei näe. Sõidustiil näib olevat vana tuntud ei-ole-meil-aega-kurve-võtta-stiil.
Turuplatsi ääres on turuhoone, mille laius on 40 m, aga mille otsas on üle 80 m kõrge kellatorn. Keskajal olnud tornil ka kõrge tornikiiver, mis aga kaks korda maha põles ja praegune torn on tömp. Vaateplatvorm on ülemisel kellakorrusel ehk täitsa ülemisel korrusel, mitte nagu näiteks Tallinna raekoja tornis, kus vaateplatvorm on umbes poolel kõrgusel.
Looduse sunnil käin taas peldikus: kassamutt on kadunud, panen vajaliku raha lauanurga peale. Kui väljun, on kassamutt tagasi, vaatab pisut küsivalt. Ütlen, et ma panin raha ennist laua peale. Tema naeratab vastu, et jah, ta nägi, sest we have a mirror, you know (näitab naiste peldiku poole, mille lahtisest uksest paistab peegel) – we see everything!
Tornis on tore ja paljuaastased kogemused väikese seljakoti kandmisel kuluvad ära: seljakott ei takista kitsastes kohtades liikumist. Trepp läheb järjest ahtamaks (all üle meetri lai, täitsa ülal umbes 40 cm). Ülemised kaks kolmandikku on puust. Allatulekul näen, kuidas laia trepi lõppemisel (112 astme järel) üks paar arvab, et ongi kõik (teine trepp on vastasnurgas), ja asuvad järgmise 254 astme ronimise asemel innukalt uurima luugipiludest avanevat vaadet. Korrus allpool, varakambris ehk üldse torni kolmandal korrusel (55 astet) satub vastu seltskond itaallasi, kes otsustavad, et neile treppidest aitab, juba sealsamas. Esimest korda näen keerdtreppi, mis poole marsi pealt vahetab pöörlemissuunda. Oleviste tornis (kus on järjest kolm treppi) pöördub keskmine trepp teistpidi kui ülemine ja alumine, aga see ei ole päris sama, sest nende osade vahel on sirged käigud.
Pärast pilte vaadates leian, et tornist jääb Põhjameri üldse nägemata. Ju siis ma ei vaata õiges suunas. Vine on ka. Kellamäng mängib, üle-eelviimasel korrusel on kellamehhanism (ja automaatne kellamäng, 9-tonnise vasktrumli peal sajad nukid, mis õigel hetkel õige kella löömismehhanismi liigutavad), eelviimasel istub kellamänguonkel (täna trummel ei käi, esitus on elavettekandes) ja ülemisel on kellad. Helivaljus ja kellakõla tekitavad eufooria, mida ei suuda rikkuda kellade mitte päris perfektne kooskõla. (No kuidas häälestatakse kellamängu? – Eks ikka valukojas!) See ongi vast põhjus, miks ma ei tee tornist täielikku panoraami.
Tornist on ilmekalt näha, miks on hea ehitada maja igavesena, sest ajast, mil linna õitseng möödus, on möödunud pool tuhat aastat, aga vajadust keskaegseid maju asendada ei ole tulnud. Selle peale võiksid mõelda eelkõige tänapäevased kinnisvaraarendajad, kelle arust on mõistlik, kui maja ehitaja garantiiaeg on kaks aastat. Isegi vanas Babüloonias oli viiskümmend, et te teaksite, nagu järeldas Hammurapi seadustest (kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku, surmatagu ehitaja; kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku poja, surmatagu ehitaja poeg) ehitusteoreetik hr Siinmaa noorem oma väljaandes „Eesti ehitusturg”, mille sabas ta ilmutas oma ehitusfilosoofiamõtteid.
Siis tagasi alla maa peale, tornis kulus kokku tund, tekkinud on plaan jõuda kella 16.35 rongi peale, vahepeal peaks sööma ja käima jumalaema kirikus, mis oli hommikul kinni. Aga söömakohtadest peletab eemale teadaanne, mis siinmaal on tekstiga les moules sont arrivées, ehk täna ja homme ja üle-üle-ülehomme sööme ainult sinikarpe. Meenub novembrikuine õudus.
Turuhoone poole minnes tegin põhiliselt fotosid, tagasi jaama poole rühkides teen põhiliselt videoülesvõtteid. Musta videomaterjali saan umbes 16 minutit, sellest saab pärast monteerimist vast 7–8 minutit valmistulemust (viimati Eltzi linnuse juures käimisest sai 25 minutist 11 minutit). Mitu minutit sellest võiks saada pealkirjaks „Musträsta toimetused”, nimelt lind askeldab ringi, on kogu aeg vaateväljas ning peaaegu rütmis pisut eemalt, Bonifatiuse jalakäijasilla juurest kostva viiulimänguga. Mõistlik, et viiuliharrastaja mõtleb naabrite peale ja peale selle teenib taskuraha. Algul pole vigagi, aga siis, kui just üle silla kõnnin, läheb üks noot nii valesti, et hea, et ma kõnnin silla keskel, sest muidu võinuks ma võpatusest üleskarganuna üle ääre kukkuda. (Äkki on mul absoluutne kuulmine, ainult ma ei oska seda väljendada?) Lugu on kohati kahtlaselt tuttav, lõpuks otsustan, et vast see on Stingi Moon in the Bourbon Street kas klassikakuube riietatuna, vabasti improviseerituna või lihtsalt väga valesti mängituna.
Ühe maailma kõrgeima tellistorniga jumalaema kirik on ängistav. Kui Otto Borsti teatel (Alltagsleben im Mittelalter) olnud keskajal kirikud ainsad siseruumid, mis olid valgusküllased, siis see hoone ei ole aknapesijat näinud mitu aastasada, rääkimata korstnapühkijast, kes seintelt aastasadade küünlanõe ära pühiks, nii et see mõjub pigem viielöövise pimedusetemplina. Õhk on väga tolmune, aknast langeb põrandale päiksekiiri. Torman välja Michelangelo nikerdatud kuju juurde sattumata ja peatun alles (pilditegemiseks) ühe šokolaadipoe ees, mille lahtisest uksest tulvab magusat lõhna. Sabas minu ees seisvate itaallastega räägitakse inglise, minuga prantsuse keeli. Which is nice.
Kanalilõpu lähedal mängib üks noorsand lõõtsmoonikul lugu, mille eesti tekst on „joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga”. Ühe restorani ees on koerajootmiskraan. On tore ilm ja naudin viimaseid toredaid hetki vanalinnas, sest karta on, et tagasisõidu esimene ots on taas elamusrohke (kehvas mõttes).
Olen jaamas veerand tundi enne, et saada müügiautomaatidest midagi hamba alla ja midagi juua. Hulk aega kulub, enne kui ma saan selgeks liigutuse, mis nõksuga tuleb raha masinasse visata, et see sinna sisse jääks.
* * *
Tagasisõit.
Mu kaval plaan tulla tagasi enne seda, kui toimub patisakste õhtune dessant rannast sisemaale, läheb peaaegu õnneks. Osaliselt ka see, et rongi ees on tühjem kui keskel või taga. Eest teise vaguni tagaotsas on vahekäigus natuke ruumi, kus ma tunnikese seisan. Ma saan aru, et rannas lebamine on linnas ringikiirustamisega (millal ma viimati maha istusingi... vist hommikuses rongis) ning 366 torniastmest üles ja seejärel alla ronimisega võrreldes sedavõrd kurnav tegevus, et ilmtingimata on vaja reisida uneseisundis, aga väikelapsed, kes hõlmavad isegi kõigest väest laiutades ainult pool istet, võiksid endid ometi koondada. Kasvatamata, noorus on hukas!
Patisakste arvates on rong rannaelu loomulik jätk, näiteks kisamise (mida nad suudavad teha ka magades), igas mõeldavas punetustoonis inetu nahapinna eksponeerimise ulatuse, õlle- või limonaadikaanimise osas. Mõni on osaliselt isegi päevitusriided selga jätnud; ime et mõni apollo ei ole supelpükstes, karvane õllekõht üle värvli eendumas. Võib-olla on mõnel jäänud rannast ümber kõhu ka täispuhutav kilpkonn, ma ei näe, seljatoed varjavad. Jalats on rannaplätu, pakiriiulitel lebab liivalabidaid, ujumis- ja peesitamisaluseid, päevavarje ning mustmiljon rannakotti. Aga kes teab, vahest on rannakotid tundmatu tulnukate hõim, kes ajab oma omanikud paar korda aastas rongikaupa vee äärde. Kes teab, kes teab.
Rongi vahetamiseks on aega 12 minutit, rong saabub 14-minutise hilinemisega ja ega see pole Šveits, kus ühe rongi hilinemise tõttu hilistatakse ka muid ronge. Mistõttu mul on äkki 58 minutit aega, käin ostan jaamapoes süüa-juua. Jaamapoes ei ole plastkahvleid, mistõttu tuleb osta ka teine salat, millel on kahvel kaasas.
Söön ja siis tuleb rong. Kaks jaamavahet on mõnus, rongis on rahvast vähe, jahutus toimib.
Siis tuleb peale jalgpallisärkides seltskond, kellest ühel on telefonis mitu laululugu, näiteks kellegi reggae-mehe määgimine (mida vagun saab kuulda kolm korda) ja erakordselt halb kaver ühele Céline Dioni loole. Aga keegi ei julge kapitaolistele noorukitele öelda kah, näiteks nende kõrval istuvad vanainimesed, kes vihaselt ringi vahivad. Hommikul oli rongis samalaadne olukord, aga telefoniga rõkatajaks seekord üks tumedanahaline noormees, mistõttu keegi midagi ei öelnud, terve vagun niheles ja sai teada, milline muusika võib inimestele meeldida. (Näiteks mu kõmulisele klassivennale meeldis Toivo Nikopensius, kes umbes 20 a tagasi eksis lauluga „Hang nagu härg oli akna taga... õõõhh... talv oli täie võimu sees” mingisse noorte muusikasaatesse – muidugi mõista eelkõige see hingetõmbamise koht.) Minu arust võiks seaduselooja liigitada telefonis leiduvate muusikapalade täies pikkuses avaliku esitamise kas avaliku korra raskeks rikkumiseks või siis piraatluseks (teiste muusika esitamiseks on vaja luba!), mille sooritamise vahend tuleb konfiskeerida. Rääkimata sellest, et see on kuritegu muusika vastu – mõelgem pisut selle üle, kui suur on hea kõrvaklapi membraan, ja siis selle peale, kui suur on see telefonikuularis, ning siis järeldagem, kas selle heli saab üldse lugeda kvaliteetseks. (Kui kunagi juhtub kätte Ellerheina Kammerkoori „Raua needmise” plaat (1981 või 1982) ja mõni ostsilloskoobitaoline asi, vaadake, mis juhtub loo fortekohtades: nõiatrumm ei ole LP-plaadi dünaamikavahemikku 45 dB [no ma ei tea, mis see teoreetiliselt on, kodus grammofonil oli signaali-kohina suhe selline] ära mahtunud, sakkide tipud on lihtsalt maha lõigatud, st distortsioon peaks olema hirmus.)
Ja siis juhtub ime, vast saab telefoniaku tühjaks, sest viimased poolteist tundi on telefon vait. Seltskond jaguneb, osa läheb maha kaks peatust ja osa üks peatus enne mind.
Päike läheb looja.
Jala korterisse. Päevane läbikõnd on 16 km.
Esimene rong sinnakanti läheb pühapäeviti kell 6.24. Astun veidi pärast poolt kuut välja ja jalutan jaama. Pileti ostan prantsuse keeli küsides, näitan sihtkohta paberi pealt ning kontrollin üle, et oleks ikka edasi-tagasi pilet. Rong lahkub täpselt päikesetõusul.
Kui see inimene, kellele ma pühapäeva hommikul kell kuus kogemata helistasin (kaks korda), seda siin loeb, siis teadku, et mul oli klahvilukk maas ja telefon valis numbrid juhuslikult, telefoniraamatust või kust iganes. Mitte nagu see soomlane, kes mulle kunagi kell 3.45 helistas, kolm korda, nõudis järjekindlalt üht teist soomlast ja kelle vaigistas alles nii mahlakas soome sõim, kui unesegase peaga vähegi suutsin. (Moraal: sisestage teiegi mobiili telefoniraamatusse joomakaaslaste numbrid kohalikus, mitte rahvusvahelises vormis, ja minge välisriiki jooma, saate hommikupoole ööd kohalikega kiiresti jutu peale.)Reisi esimene ots on kolmetunnine rongisõit Euroopa pealinna tagumisse jaama, kust läheb edasi teine rong, veel tunni. Korra mõtlen, et näe mis tore, ajal, mil ma pühapäeval tavaliselt alles teist külge keeran, olen juba jõudnud juba nõnda kaugele.
Ümberistumisel hakkab saama nalja. Esiteks jääb rong „7 minutit” hiljaks, nagu ütleb perrooni tabloo. Minu kella järgi on rohkem nagu 10 minutit. Ja rong on nii täis, et selles ei mahu õieti seismagi. Õnneks ei pääse ma muude pealesoovijatega koos uksest sisse kandudes eriti sügavale, mis tekitab mõtteid rongist lahkuda, enne kui täitsa paha hakkab (aga välja ma enam ei mahu, sest uusi trügib peale kogu selle ligi veerandi tunni jooksul, mida rong jaamas veel seisab). Nimelt unustasin ära asjaolu, et on ju august, mil kogu Lääne-Euroopa on kollektiivpuhkusel, pealegi pühapäev ja päike särab taevas nagu tõllaratas, ning rongi sihtkoht on seal, kus Põhjamere kohiseb ja kuhu loksub Rotterdami sadamast väljunud laevadelt heidetud pilsivesi. (Ja kui nad ka enam ei heida, siis on vana sodi merepõhjas edasi.) Üks kahest sihtjaamast (Brugges jagatakse rong kaheks) on Ostende, mida tähelepanelik televaataja mäletab sarjast Absolutely Fabulous kohana, mille poole sõitsid prügipargasega Patsy ja Edina, kui nad olid eelmisel õhtul svipsis peaga uinunud Londonis prügihunnikusse.
Ja kes kõik siis olid seal, selle tuugalt täistuubitud rongi peal?
Seal olid... Aga mis ma ikka kirjeldan, vastik meenutadagi. Üldiselt jääb tunne, et inimesed ei ole ennast umbes pool aastat pesta saanud ja on kiirustanud vannitoa või sauna asemel rongi peale (sh saunarõivais ja saunajalatseis), mis neid mere äärde kümblema viib. And preferrably into it, lisaks Basil Fawlty juurde. Unustamata seejuures kaasa haarata kirjud kotid, mida igas maailma nurgas kõlbab kasutada ainult rannakottidena. Eufoorias rahvamassi heliefektid: minu ees näiteks lööb laps vanemat, vanem lööb last vastu, laps pistab röökima, röögib kolm minutit, jääb siis vait, on natuke vait, siis kordub protseduur teisega. Et vagunis on kisa taevani, karjuvad inimesed sellest lärmist üle ja lõpptulemus on väljakannatamatu lärm.
Ühesõnaga, kui Gentis rong pidama jääb, et veel üks perroonitäis patisaksu peale võtta, trügin ma ainsa mahakiirustava reisija kiiluvees rongist välja, et äkki sõidab järgmisse jaama Bruggesse mõni kohalik rong, mis mereni ei lähe. Vahepeal käin Genti jaamapeldikus, mis jätab vägeva mulje, sest Belgia peldikuarhitektuuri seaduste järele peab kassamutil olema vaba vaade pissuaarideni. Seda ei näe isegi Tallinna bussijaama ega Balti jaama peldikus. Lisatagu juurde, et pärast Teise maailmasõja purustuste likvideerimist ei ole ühegi Belgia jaama maapealne osa mu kogemuse järgi pintslit, kellut ega harja näinud.
Seejärel tagasi perroonile, kust läheb järgmine rong, kus vabu istekohti ei ole, aga see-eest on rong kahekordne ja selle suured tamburid on peaaegu tühjad.
* * *
Brugges on tore ja hiiglaslik vanalinn. Linna hiilgeajal, XV sajandil elas seal 45 000 inimest – Tallinnas elas samal ajal 6000 ja Tartus 5000. Vanalinn on mitu kilomeetrit pikk ja lai; turuhoone kellatorn, mis on kaugeim koht, kuhu jõuan, ei ole isegi mitte veel vanalinna keskel (aga selle otsast on võrratu vaade, igas ilmakaares vähemalt kilomeeter punaseid kivikatuseid).
Esimene vaatamisväärsus, kuhu sisse keeran, on Jaani seek, milles on praegu Hans Memlingi muuseum (nagu Tallinna Jaani seekki, rajati see alguses linna juurde, aga Brugge kasvas kiiresti seegini ja seek jäi hiljem linna sisse). Alles on seegi haigemaja, kolme maja laiune sammassaal, kus iga elaniku jaoks oli väikene pealt ja küljelt avatud toakene, kus ta lebas ja kus tehti tal kõikvõimalikud protseduurid. Piletihinna sisse käib ümber nurga seeki kuulunud pisikloostris paiknenud vana apteek, kus on toatäis vanu apteegiriistu ja rohupurke.
Piletikassas antakse kaasa seletustega kuuldetoru. Piletimüüja küsib, kust maalt ma olen. Vastan, et from Estonia. – From the US? küsib müüja üle. Selgitan, saab aru.
Muuseumis ei ole ühtegi (mitte ühtegi!) selgitavat silti, kõik tuleb kuulata kuuldetorust, mis on eelmiste muuseumikülaliste põse vastas olles sulnilt lõhnastunud. Kuuldetorust võib kuulda kabinetirahus koostatud tekste, mis jutustavad kas täiesti tüütut juttu või katkevad just siis, kui läheb huvitavaks.
Üldkokkuvõttes on hea, et enam ei ravita kurguvalu meetodil, et vaata surnukskägistatud pühaku pilti ja mõtiskle. Vanaemal oli pakk isa noorusajal ostetud Horisonte, seal oli rubriik „Inimrumaluse ajaloost”. Tänagem farmaatsiat, et on olemas valuvaigisteid, et hambaarst võiks toimetada valu tekitamata ega kannataja peaks imetlema teist pühakupilti, kus pühakut surmatakse hammaste välja kiskumise teel (see maal ripub praegugi seina peal, 2 m lai, 3 m kõrge). Inimesed, olge valvsad!
Memlingi kuus teost on esil alles seegi tagasopis, mille ma jagan ära umbes poole muuseumi pealt, saan minna otse ja säästuda vahepealsete puuslike ja reliikviate (loe: kulda-karda mähitud konditükkide) imetlemisest. Ja need on toredad ning neid saab uurida üsna lähedalt kartmata, et kellad hüüdma hakkavad (maalid on küll paksu klaasi taga ja lagi on täis videokaameraid).
Kogu Brugge on ehitatud tellisest, taevas on pilvitu, praegused päikeseprillid on polaroidid, sama värvimängu jäädvustamiseks olekski vaja polaroidfiltrit, mida aga ei ole. Vanal, filmifotokal oli, kasutasin üsna palju. Ainus teadaolev viis saada filmi-värvifotol värvid kirkamaks ja sinises taevas pilved esile. Mustvalgel filmil saab koos punase filtriga allapäikest täiesti musta taeva.
Seejärel teine kunstimuuseum, Groenigemuseum. Olin ostnud seegis nelja muuseumi pileti, kuigi kavatsesin külastada ainult kaht. Seegis löödi auk siinse muuseumi lahtrisse, selgitan, olukord näib olevat väga tuttav, nüüd lüüakse auk seegi lahtrisse.
Siin vähemalt on piltide kõrval sildid. Muuseum ei ole kuigi suur, kümmekond saali ainult, aga neli on täis keskaja meistrite maale (Jan van Eyck, Hans Memling, Petrus Christus, Hieronymus Bosch jt), sh van Eycki Joris van der Paele mälestusaltar (1436, millel võib muuhulgas näha prille ja Indiast pärit kaeluspapagoid) ja Boschi (või tema töökoja) üks mitmest viimsepäevapildist. Uhke.
Ühel teisel keskaegsel pildil, mille autorit ja nimetust ma enam ei mäleta, on muu kribukrabu seas aafrika hallpapagoi, varbad õigesti. (Nimelt on papagoidel nagu rähnidelgi kaks varvast ette ja kaks taha, mitte kolm ette ja üks taha nagu muudel lindudel; enamasti kujutatakse piltidel valesti, isegi nukufilmis „38 papagoid” oli valesti). Keskaja osa lõpus on erinäitus eksootikast flaami vanas kunstis – välismaa, muulaste (mustlaste, juutide, muhameedlaste ja tumeda nahavärviga inimeste) ning eksootiliste loomade kujutamine. Saab teada, et esimesed mustlased jõudsid Brüsselisse 1420 ja neid võeti vastu väga suurejooneliselt; ahistama hakati alles umbes sugupõlv hiljem. Ja et keegi Pärsia valitseja kinkis Karl Suurele elevandi (vaene elevant!). Ja kuigi ei ole teada, et XV sajandil olnuks Brugges aafriklasi, on nad maalidel ometi selgelt natuurist maha joonistatud (oletatav selgitus on, et kuna Brugge oli tihedas läbikäimises Vahemeremaadega, siis küllap käis sadamas sealtkandist pärit galeere, kus sõudjad olid Aafrikast ostetud orjad). Ja et muhameedlust peeti ketserluse teatud vormiks: meenutagem ka samast ajastust pärit Niguliste peaaltari maale, kus kurjal kohtunikul, kes püha Viktori surma mõistab, on peas turban.
Muuseumipoest raamat The Flemish Primitives in Bruges.
* * *
Brügges on palju jalgrattaid, turistide jaoks ka hobuseid. Kanalitel sõidavad siuh-säuh! edasi-tagasi paadid, sees neljas viirus turistid ja vööris paadijuht, kes peale vastutuleva paadiga kokkupõrgete vältimise ka mikrofoni selgitusi jagab. Enamik hoiab mikrofoni suu juures, teise käega roolib; ainult üks on tarindanud hoidiku, mis hoiab mikrofoni suu juures ja jätab mõlemad käed rooliratta peale. Mingit päästevarustust silm ei näe. Sõidustiil näib olevat vana tuntud ei-ole-meil-aega-kurve-võtta-stiil.
Turuplatsi ääres on turuhoone, mille laius on 40 m, aga mille otsas on üle 80 m kõrge kellatorn. Keskajal olnud tornil ka kõrge tornikiiver, mis aga kaks korda maha põles ja praegune torn on tömp. Vaateplatvorm on ülemisel kellakorrusel ehk täitsa ülemisel korrusel, mitte nagu näiteks Tallinna raekoja tornis, kus vaateplatvorm on umbes poolel kõrgusel.Looduse sunnil käin taas peldikus: kassamutt on kadunud, panen vajaliku raha lauanurga peale. Kui väljun, on kassamutt tagasi, vaatab pisut küsivalt. Ütlen, et ma panin raha ennist laua peale. Tema naeratab vastu, et jah, ta nägi, sest we have a mirror, you know (näitab naiste peldiku poole, mille lahtisest uksest paistab peegel) – we see everything!
Tornis on tore ja paljuaastased kogemused väikese seljakoti kandmisel kuluvad ära: seljakott ei takista kitsastes kohtades liikumist. Trepp läheb järjest ahtamaks (all üle meetri lai, täitsa ülal umbes 40 cm). Ülemised kaks kolmandikku on puust. Allatulekul näen, kuidas laia trepi lõppemisel (112 astme järel) üks paar arvab, et ongi kõik (teine trepp on vastasnurgas), ja asuvad järgmise 254 astme ronimise asemel innukalt uurima luugipiludest avanevat vaadet. Korrus allpool, varakambris ehk üldse torni kolmandal korrusel (55 astet) satub vastu seltskond itaallasi, kes otsustavad, et neile treppidest aitab, juba sealsamas. Esimest korda näen keerdtreppi, mis poole marsi pealt vahetab pöörlemissuunda. Oleviste tornis (kus on järjest kolm treppi) pöördub keskmine trepp teistpidi kui ülemine ja alumine, aga see ei ole päris sama, sest nende osade vahel on sirged käigud.Pärast pilte vaadates leian, et tornist jääb Põhjameri üldse nägemata. Ju siis ma ei vaata õiges suunas. Vine on ka. Kellamäng mängib, üle-eelviimasel korrusel on kellamehhanism (ja automaatne kellamäng, 9-tonnise vasktrumli peal sajad nukid, mis õigel hetkel õige kella löömismehhanismi liigutavad), eelviimasel istub kellamänguonkel (täna trummel ei käi, esitus on elavettekandes) ja ülemisel on kellad. Helivaljus ja kellakõla tekitavad eufooria, mida ei suuda rikkuda kellade mitte päris perfektne kooskõla. (No kuidas häälestatakse kellamängu? – Eks ikka valukojas!) See ongi vast põhjus, miks ma ei tee tornist täielikku panoraami.
Tornist on ilmekalt näha, miks on hea ehitada maja igavesena, sest ajast, mil linna õitseng möödus, on möödunud pool tuhat aastat, aga vajadust keskaegseid maju asendada ei ole tulnud. Selle peale võiksid mõelda eelkõige tänapäevased kinnisvaraarendajad, kelle arust on mõistlik, kui maja ehitaja garantiiaeg on kaks aastat. Isegi vanas Babüloonias oli viiskümmend, et te teaksite, nagu järeldas Hammurapi seadustest (kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku, surmatagu ehitaja; kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku poja, surmatagu ehitaja poeg) ehitusteoreetik hr Siinmaa noorem oma väljaandes „Eesti ehitusturg”, mille sabas ta ilmutas oma ehitusfilosoofiamõtteid.Siis tagasi alla maa peale, tornis kulus kokku tund, tekkinud on plaan jõuda kella 16.35 rongi peale, vahepeal peaks sööma ja käima jumalaema kirikus, mis oli hommikul kinni. Aga söömakohtadest peletab eemale teadaanne, mis siinmaal on tekstiga les moules sont arrivées, ehk täna ja homme ja üle-üle-ülehomme sööme ainult sinikarpe. Meenub novembrikuine õudus.
Turuhoone poole minnes tegin põhiliselt fotosid, tagasi jaama poole rühkides teen põhiliselt videoülesvõtteid. Musta videomaterjali saan umbes 16 minutit, sellest saab pärast monteerimist vast 7–8 minutit valmistulemust (viimati Eltzi linnuse juures käimisest sai 25 minutist 11 minutit). Mitu minutit sellest võiks saada pealkirjaks „Musträsta toimetused”, nimelt lind askeldab ringi, on kogu aeg vaateväljas ning peaaegu rütmis pisut eemalt, Bonifatiuse jalakäijasilla juurest kostva viiulimänguga. Mõistlik, et viiuliharrastaja mõtleb naabrite peale ja peale selle teenib taskuraha. Algul pole vigagi, aga siis, kui just üle silla kõnnin, läheb üks noot nii valesti, et hea, et ma kõnnin silla keskel, sest muidu võinuks ma võpatusest üleskarganuna üle ääre kukkuda. (Äkki on mul absoluutne kuulmine, ainult ma ei oska seda väljendada?) Lugu on kohati kahtlaselt tuttav, lõpuks otsustan, et vast see on Stingi Moon in the Bourbon Street kas klassikakuube riietatuna, vabasti improviseerituna või lihtsalt väga valesti mängituna.
Ühe maailma kõrgeima tellistorniga jumalaema kirik on ängistav. Kui Otto Borsti teatel (Alltagsleben im Mittelalter) olnud keskajal kirikud ainsad siseruumid, mis olid valgusküllased, siis see hoone ei ole aknapesijat näinud mitu aastasada, rääkimata korstnapühkijast, kes seintelt aastasadade küünlanõe ära pühiks, nii et see mõjub pigem viielöövise pimedusetemplina. Õhk on väga tolmune, aknast langeb põrandale päiksekiiri. Torman välja Michelangelo nikerdatud kuju juurde sattumata ja peatun alles (pilditegemiseks) ühe šokolaadipoe ees, mille lahtisest uksest tulvab magusat lõhna. Sabas minu ees seisvate itaallastega räägitakse inglise, minuga prantsuse keeli. Which is nice.Kanalilõpu lähedal mängib üks noorsand lõõtsmoonikul lugu, mille eesti tekst on „joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga”. Ühe restorani ees on koerajootmiskraan. On tore ilm ja naudin viimaseid toredaid hetki vanalinnas, sest karta on, et tagasisõidu esimene ots on taas elamusrohke (kehvas mõttes).
Olen jaamas veerand tundi enne, et saada müügiautomaatidest midagi hamba alla ja midagi juua. Hulk aega kulub, enne kui ma saan selgeks liigutuse, mis nõksuga tuleb raha masinasse visata, et see sinna sisse jääks.
* * *
Tagasisõit.
Mu kaval plaan tulla tagasi enne seda, kui toimub patisakste õhtune dessant rannast sisemaale, läheb peaaegu õnneks. Osaliselt ka see, et rongi ees on tühjem kui keskel või taga. Eest teise vaguni tagaotsas on vahekäigus natuke ruumi, kus ma tunnikese seisan. Ma saan aru, et rannas lebamine on linnas ringikiirustamisega (millal ma viimati maha istusingi... vist hommikuses rongis) ning 366 torniastmest üles ja seejärel alla ronimisega võrreldes sedavõrd kurnav tegevus, et ilmtingimata on vaja reisida uneseisundis, aga väikelapsed, kes hõlmavad isegi kõigest väest laiutades ainult pool istet, võiksid endid ometi koondada. Kasvatamata, noorus on hukas!
Patisakste arvates on rong rannaelu loomulik jätk, näiteks kisamise (mida nad suudavad teha ka magades), igas mõeldavas punetustoonis inetu nahapinna eksponeerimise ulatuse, õlle- või limonaadikaanimise osas. Mõni on osaliselt isegi päevitusriided selga jätnud; ime et mõni apollo ei ole supelpükstes, karvane õllekõht üle värvli eendumas. Võib-olla on mõnel jäänud rannast ümber kõhu ka täispuhutav kilpkonn, ma ei näe, seljatoed varjavad. Jalats on rannaplätu, pakiriiulitel lebab liivalabidaid, ujumis- ja peesitamisaluseid, päevavarje ning mustmiljon rannakotti. Aga kes teab, vahest on rannakotid tundmatu tulnukate hõim, kes ajab oma omanikud paar korda aastas rongikaupa vee äärde. Kes teab, kes teab.
Rongi vahetamiseks on aega 12 minutit, rong saabub 14-minutise hilinemisega ja ega see pole Šveits, kus ühe rongi hilinemise tõttu hilistatakse ka muid ronge. Mistõttu mul on äkki 58 minutit aega, käin ostan jaamapoes süüa-juua. Jaamapoes ei ole plastkahvleid, mistõttu tuleb osta ka teine salat, millel on kahvel kaasas.
Söön ja siis tuleb rong. Kaks jaamavahet on mõnus, rongis on rahvast vähe, jahutus toimib.
Siis tuleb peale jalgpallisärkides seltskond, kellest ühel on telefonis mitu laululugu, näiteks kellegi reggae-mehe määgimine (mida vagun saab kuulda kolm korda) ja erakordselt halb kaver ühele Céline Dioni loole. Aga keegi ei julge kapitaolistele noorukitele öelda kah, näiteks nende kõrval istuvad vanainimesed, kes vihaselt ringi vahivad. Hommikul oli rongis samalaadne olukord, aga telefoniga rõkatajaks seekord üks tumedanahaline noormees, mistõttu keegi midagi ei öelnud, terve vagun niheles ja sai teada, milline muusika võib inimestele meeldida. (Näiteks mu kõmulisele klassivennale meeldis Toivo Nikopensius, kes umbes 20 a tagasi eksis lauluga „Hang nagu härg oli akna taga... õõõhh... talv oli täie võimu sees” mingisse noorte muusikasaatesse – muidugi mõista eelkõige see hingetõmbamise koht.) Minu arust võiks seaduselooja liigitada telefonis leiduvate muusikapalade täies pikkuses avaliku esitamise kas avaliku korra raskeks rikkumiseks või siis piraatluseks (teiste muusika esitamiseks on vaja luba!), mille sooritamise vahend tuleb konfiskeerida. Rääkimata sellest, et see on kuritegu muusika vastu – mõelgem pisut selle üle, kui suur on hea kõrvaklapi membraan, ja siis selle peale, kui suur on see telefonikuularis, ning siis järeldagem, kas selle heli saab üldse lugeda kvaliteetseks. (Kui kunagi juhtub kätte Ellerheina Kammerkoori „Raua needmise” plaat (1981 või 1982) ja mõni ostsilloskoobitaoline asi, vaadake, mis juhtub loo fortekohtades: nõiatrumm ei ole LP-plaadi dünaamikavahemikku 45 dB [no ma ei tea, mis see teoreetiliselt on, kodus grammofonil oli signaali-kohina suhe selline] ära mahtunud, sakkide tipud on lihtsalt maha lõigatud, st distortsioon peaks olema hirmus.)
Ja siis juhtub ime, vast saab telefoniaku tühjaks, sest viimased poolteist tundi on telefon vait. Seltskond jaguneb, osa läheb maha kaks peatust ja osa üks peatus enne mind.
Päike läheb looja.
Jala korterisse. Päevane läbikõnd on 16 km.
4.8.07
L, 457. päev: filter ja laagrid
Hommikul skannin pilte, pärastlõunal käin linnas lootuses leida vajalik 30,5 mm filter. Saan teada uut ja huvitavat, mida miskis elektroonikapoes on ja mida ei ole. Digiajastu on mõjunud laastavalt fotopoodide tarvikuvalikule, sest poe kõik sopid täidavad digiaparaatide, akude ja mälukaartide eri mudelid. Ontlikemas poes lausa küsin, müüja seab filtri olemasolu mu arust pisut kahtluse alla, kinnitan, et Hoyal on, mille peale müüja lisab, et aga neil ei ole.
Tagasi korterisse, õhtul käin uisutamas. Rattad tuleb tingimata ringi paigutada, praegu on kõige kergemini lippav ratas täpselt vasaku kanna all, kergemini pöörlevad rattad peaksid ohutuse nimel olema ees ja raskemini taga. Igatahes on minek imelik ja ma rohkem ei sõidagi kui vesiveskini ja tagasi (7,4 km).
Homsele rulluisuüritusele ma ei lähe, sest seal on vaja keskmiseks kiiruseks sellist, mis mul on suurim.
Leian Saksamaalt veebipoe, kus soovitud filtrit on (ja paari muud fotokavidinat, mida vaja, samuti). Saksamaa veebipoodidel on see suur eelis, et nendele saab maksta krediitkaardi asemel pangaülekandega ja tarnimisaeg on üsna lühike.
Tagasi korterisse, õhtul käin uisutamas. Rattad tuleb tingimata ringi paigutada, praegu on kõige kergemini lippav ratas täpselt vasaku kanna all, kergemini pöörlevad rattad peaksid ohutuse nimel olema ees ja raskemini taga. Igatahes on minek imelik ja ma rohkem ei sõidagi kui vesiveskini ja tagasi (7,4 km).
Homsele rulluisuüritusele ma ei lähe, sest seal on vaja keskmiseks kiiruseks sellist, mis mul on suurim.
Leian Saksamaalt veebipoe, kus soovitud filtrit on (ja paari muud fotokavidinat, mida vaja, samuti). Saksamaa veebipoodidel on see suur eelis, et nendele saab maksta krediitkaardi asemel pangaülekandega ja tarnimisaeg on üsna lühike.
Kolmat korda otsisõnad!
Uuemad enne. (Varasemad otsisõnade loetelud on siin ja siin.)
Seekord on käesolev veebipäevik avastatud muu hulgas otsisõnade Ingvar Luhaäär ja Kadri Adamson peale. Muidugi mõista on otsitud, nagu alati, ka Edgar V. Saksa traktaate, „’Allo ’Allo” ja „Borati” subtiitreid, luuletust päkapikust, tšehhi musta ja valget koera, kitarripoodi ning ovulatsiooni.
Seekord on käesolev veebipäevik avastatud muu hulgas otsisõnade Ingvar Luhaäär ja Kadri Adamson peale. Muidugi mõista on otsitud, nagu alati, ka Edgar V. Saksa traktaate, „’Allo ’Allo” ja „Borati” subtiitreid, luuletust päkapikust, tšehhi musta ja valget koera, kitarripoodi ning ovulatsiooni.
- silm sügeleb
- restoran in cochem (otsiti Lätist)
- harri egipti
- naljakad trükivead
- edgars saks atom
- trimmer RIBI
- auto platvormkaal
- viljandi kaubajaam
- kurjad loomad
- lennusaatja
- PUSSI MANGUD
- Messerschmitt Me 264 Amerikabomber (otsiti Saksamaalt)
- radiaatori parandus
- cielyn gizmo (otsiti Soomest)
- pööningukorruse hind 2007
- ketoon
- hiiurand
- muusikaõpetaja jaan silvet
- saaremaa valss chord
- kitarripood
- ketoon
- lapsporno keelenõu (otsiti Prantsusmaalt)
- pariisi kiilu
- ville vulkan
- krediitkaardi laadimine
- jalgrattateede kaart
- lucia legendi meister
- käsipagas
- gps za koleto (otsiti Kanadast)
- allo,allo subtiitrid
- tehnikamuuseum saksamaal (otsitav koht on ilmselt Münchenis kahes kompleksis asuv Deutsches Museum, varuge selle läbiuurimiseks umbes nädal)
- ekskavaator arm
- borat subtiitrid
- kylli täti tädi külli
- ostan plast-topse
- peegli pood
- video monteerimine
- raudrüü raskus
- must ja valge koer tšehhi 1990
- allo,allo subtiitrid
- munajuha
- pappkast
- hõbevalge
- graafiliste lehtede hinnad
- saare õllest vinti jää
- siemens pesumasina kasutusjuhend
- meeste sukkpüksid (aitäh, tõesti)
- kohustuslik kirjandus hollandis (selgitage, palun, mispärast peaks Internet kirjutama sellest eesti keeles?)
- sammuloenduri müük
- bf 110 jumo (otsiti Saksamaalt)
- luuletus päkapikust
- ingvar luhaäär
- aerofoto start
- albumi pildid
- sünnipäevalaps üks naps (otsiti Saksamaalt)
- blogspot mälumäng
- vabadussammas
- bahn maketi (otsiti Bulgaariast)
- Ehitustarvete pood
- kivinõia sõimusõna
- sex god
- mõisted smart casual
- viljandi matkad
- zündapp k400 (otsiti Saksamaalt)
- parim kivivill
- tamagotchi tiir (otsiti UK-st)
- miki inglise keel
- jaan tätte kirjutatud laulud ja pealkirjad (otsiti Soomest)
- lapsporno keelenõu (otsiti Prantsusmaalt)
- ovulatsioon
- vene multikas päkapikust
- pidulik märss mp3
- k-19 allveelaev
- pidulik eesti marss mp3
- maletus tk (otsiti Peruust)
- pony emp pääki (??, otsingukeel oli poola)
- kitarripood
- oma condom (otsiti Saksamaalt, Oma tähendab sks k vanaema… öäkk)
- laen internetist
- himmler 178 cm (otsiti Itaaliast)
- tamagotchi+bees (otsiti UK-st)
- Esto-Europa saks
- taustapilt sandra
- õhkmadratsi kasutusjuhend
- soovin osta lipuvarrast
- kuidas puhastada rulluiske
- etanoolisisaldus
- raksu (otsiti Soomest pilti; sõna tähendab näiteks ehitusteaduskonda)
- viljandis üürile anda
- korter viljandis suvi
- kadri adamson
- linnamüüri väravad (otsiti Pärnust; Pärnu väravaid ma peast ei tea, vaadake näiteks neljaköitelisest „Eesti arhitektuurist”, seal on Pärnu linnamüüri plaan)
- huja donald (otsiti Saksamaalt)
- ma näen et seal vitriini peal on uksed
- pagasi kaal sas
- THOR signalisatsioon
- Milarepa hulk (otsiti Hispaaniast)
- totrus
- suur töö
- vesilennuk tehnilised
- 7 kohalise auto katted
- Aavik uued sõnad
- Dr taha schifferstadt (otsiti Saksamaalt)
- mida tähendab destillaat?
Ja seekord ei olnud ükski (kordan, mitte ükski!) mitmesõnaline otsing pandud jutumärkidesse...
3.8.07
R, 456. päev: keel ja kirjandus
Täna hommikul lubab kraadiklaas päikest, kuigi hommikul on taevas piimjas pilves. Ja päevapikku tulebki päike välja.
Meilis puhkeb eesti keelerühmas (mitte minu algatusel, täpsustan) taas kord arutelu selle üle, kuidas kirjutada ravimi kõrvaltoime esinemissageduse arve, kas sõnade või numbritega, mida ma siin lahkasin pikalt paar nädalat tagasi, kui kolleeg M oli puhkusel ning küsimus tuli lahendada kahekesi minul ja kolleeg M2-l, appi võttes eesti keele käsiraamatut, selle eri tõlgendusi ja EKI keelenõud. Seekord on jutuks väiksemad sagedused ehk arvud üle kümne. Lisan varasemas arutelus käsitlemata jäänud teabekillu, et ühe juhendi järgi on kõigil neil sagedusil kinnitatud vasted olemas ja võiks kaaluda nende kasutamist. Keegi sellele vastu ei väida.
Siis puhkeb väikene arutelu ka selle üle, kas eesti keeles tuleb kirjutada väärtus ja selle ühik samale reale või võib ühik minna üle reavahetuse (ehk kas on vaja nende vahele panna püsitühikut). Mina kui põlvepikkusest peale tehnikast ümbritsetu – ja tehnika on ju ala, kus väärtusi ja ühikuid on rohkem kui arvata jaksab – (vanaisa oli elupõline autojuht, samuti onu, isa oli insener, ise olen kah, vend samuti), et mu teada ei ole see tingimata vajalik (isegi ühes väga ranges kunagises töökohas ei nõutud), kuigi ilusam ju oleks. Aga kolleeg M2, kes on pärast puhkust kolmandat päeva tööl, leiab eesti keele käsiraamatust, et tuleks ikka kirjutada – arv ja temale järgnev mõõtühiku lühend või tähis tuleks paigutada samale reale, allikaks vana hea tuttav ptk O51 –, millele ma vastan, et just-just, „tuleks”, ning saan siis vastu teada, et ka tingivas kõneviisis esitatu on reegel. Ja kui ongi, siis las on, sest kuidas ma saan vaielda inimestega, kes teavad kõike...
[Praegu seda kirjutades ja sobilikku viidet otsides leian EKK-st väite, et „erialalühendite tarvitus ei kuulu eesti keele üldortograafia alla” (ptk O49, „Tähtlühendid”). Vahest on erialakeeltes veel asju, mida üldortograafia ei reguleeri? M.o.t.t.]
Edasi saan teada, et see, kui Mati Erelt lubab 2006. aastal ilmunud „Lause õigekeelsuse” eessõnas, et peatselt ilmub eesti keele käsiraamatu järgmine trükk, tähendab seda, et ta kirjutas eessõna enne 2003. aastat, kui ilmus EKK III trükk, aga unustas hiljem eessõna ajakohastada. Konstruktiivne tulemus on see, et otsustan tellida EKK-d neile, kellel seda laual ei ole (mul näiteks ei ole ja teada on, et Internetis on I trükk, 1997).
Eriti tore oleks, kui eesti keele käsiraamatust oleks olemas kommenteeritud versioon, kus oleks täpselt ära seletatud, mida miski tähendab ja kuidas peab tõlgendama.
Muide, eesti keele käsiraamatus leksikoloogia osas väidetu, et Koidula kirjutas lehkavast isamaast põhjusel, et tollal räägitigi nõnda, ei ole päris õige. Kui lugeda Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetust, saab teada, et papa Kreutzwald võttis ka selle teema üles, et eesti keeles nii ei öelda, ja võib aimata, et Koidula lihtsalt ei teadnud, kuidas on eesti keeles õige, sest tema kodune keel oli saksa keel. Ning veel. Suguvõsauurija Einar Loidi avastuse järgi olla Vändra kirikuraamatus Jannseni ristinimi Johann Voldemari asemel lihtlabane Juhan; vaja üle kontrollida ja siia pilt panna.
Aga mu mälu on alt vedanud: Vändra kirikuraamatus (EAA f 1284 n 2 s 7 lk 28) seisab hoopis, et vkj 4.5.1819 sündis ja 8.5.1819 ristiti Terwaugo Körtso[?] Ado ja Malle poeg Jaan:
Perekonnanimed pandi alles kümmekond aastat hiljem; rohkem lapsi 4. mail 1819 Vändra kihelkonnas ei sündinud, ka mitte 16. mail, mis on Jannseni sünnikuupäev ukj. Miks nimi on maha tõmmatud – pakun, et näitamaks, et isik on kogudusest lahkunud, või muul arvepidamise eesmärgil.
Õhtul Kirikmäe prismas. Praegune bussiraamat on Wilhelm Buschi valitud teosed, täpsemini tema autobiograafia osa, mis näib olevat tunduvalt muhedamas stiilis kui tema kuulsusrikas luule Maxi ja Moritza kurbloost alates, mida võiks liigitada sadistlikuks vemmalvärsiks.
Meilis puhkeb eesti keelerühmas (mitte minu algatusel, täpsustan) taas kord arutelu selle üle, kuidas kirjutada ravimi kõrvaltoime esinemissageduse arve, kas sõnade või numbritega, mida ma siin lahkasin pikalt paar nädalat tagasi, kui kolleeg M oli puhkusel ning küsimus tuli lahendada kahekesi minul ja kolleeg M2-l, appi võttes eesti keele käsiraamatut, selle eri tõlgendusi ja EKI keelenõud. Seekord on jutuks väiksemad sagedused ehk arvud üle kümne. Lisan varasemas arutelus käsitlemata jäänud teabekillu, et ühe juhendi järgi on kõigil neil sagedusil kinnitatud vasted olemas ja võiks kaaluda nende kasutamist. Keegi sellele vastu ei väida.
Siis puhkeb väikene arutelu ka selle üle, kas eesti keeles tuleb kirjutada väärtus ja selle ühik samale reale või võib ühik minna üle reavahetuse (ehk kas on vaja nende vahele panna püsitühikut). Mina kui põlvepikkusest peale tehnikast ümbritsetu – ja tehnika on ju ala, kus väärtusi ja ühikuid on rohkem kui arvata jaksab – (vanaisa oli elupõline autojuht, samuti onu, isa oli insener, ise olen kah, vend samuti), et mu teada ei ole see tingimata vajalik (isegi ühes väga ranges kunagises töökohas ei nõutud), kuigi ilusam ju oleks. Aga kolleeg M2, kes on pärast puhkust kolmandat päeva tööl, leiab eesti keele käsiraamatust, et tuleks ikka kirjutada – arv ja temale järgnev mõõtühiku lühend või tähis tuleks paigutada samale reale, allikaks vana hea tuttav ptk O51 –, millele ma vastan, et just-just, „tuleks”, ning saan siis vastu teada, et ka tingivas kõneviisis esitatu on reegel. Ja kui ongi, siis las on, sest kuidas ma saan vaielda inimestega, kes teavad kõike...
[Praegu seda kirjutades ja sobilikku viidet otsides leian EKK-st väite, et „erialalühendite tarvitus ei kuulu eesti keele üldortograafia alla” (ptk O49, „Tähtlühendid”). Vahest on erialakeeltes veel asju, mida üldortograafia ei reguleeri? M.o.t.t.]
Edasi saan teada, et see, kui Mati Erelt lubab 2006. aastal ilmunud „Lause õigekeelsuse” eessõnas, et peatselt ilmub eesti keele käsiraamatu järgmine trükk, tähendab seda, et ta kirjutas eessõna enne 2003. aastat, kui ilmus EKK III trükk, aga unustas hiljem eessõna ajakohastada. Konstruktiivne tulemus on see, et otsustan tellida EKK-d neile, kellel seda laual ei ole (mul näiteks ei ole ja teada on, et Internetis on I trükk, 1997).
Eriti tore oleks, kui eesti keele käsiraamatust oleks olemas kommenteeritud versioon, kus oleks täpselt ära seletatud, mida miski tähendab ja kuidas peab tõlgendama.
Muide, eesti keele käsiraamatus leksikoloogia osas väidetu, et Koidula kirjutas lehkavast isamaast põhjusel, et tollal räägitigi nõnda, ei ole päris õige. Kui lugeda Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetust, saab teada, et papa Kreutzwald võttis ka selle teema üles, et eesti keeles nii ei öelda, ja võib aimata, et Koidula lihtsalt ei teadnud, kuidas on eesti keeles õige, sest tema kodune keel oli saksa keel. Ning veel. Suguvõsauurija Einar Loidi avastuse järgi olla Vändra kirikuraamatus Jannseni ristinimi Johann Voldemari asemel lihtlabane Juhan; vaja üle kontrollida ja siia pilt panna.
Aga mu mälu on alt vedanud: Vändra kirikuraamatus (EAA f 1284 n 2 s 7 lk 28) seisab hoopis, et vkj 4.5.1819 sündis ja 8.5.1819 ristiti Terwaugo Körtso[?] Ado ja Malle poeg Jaan:
Perekonnanimed pandi alles kümmekond aastat hiljem; rohkem lapsi 4. mail 1819 Vändra kihelkonnas ei sündinud, ka mitte 16. mail, mis on Jannseni sünnikuupäev ukj. Miks nimi on maha tõmmatud – pakun, et näitamaks, et isik on kogudusest lahkunud, või muul arvepidamise eesmärgil.
Õhtul Kirikmäe prismas. Praegune bussiraamat on Wilhelm Buschi valitud teosed, täpsemini tema autobiograafia osa, mis näib olevat tunduvalt muhedamas stiilis kui tema kuulsusrikas luule Maxi ja Moritza kurbloost alates, mida võiks liigitada sadistlikuks vemmalvärsiks.
2.8.07
N, 455. päev: uus kellarihm
Eilsed suusakujulised kiudpilved ei eksinud. Kohe üldse mitte. Välimise aknalaua pealt ei jõua vesi nii kiiresti maha voolata, kui juurde sajab.
Õhtul käin T. linnakeses (seekord müüakse jaamas õige pilet, edasi-tagasi) ostlemas. Mul on akuutselt vaja kellarihma, sest ma kannan kella praktiliselt kogu aeg (ainult vannis mitte) ja kuigi kellarihm on nahast (mis ei ole uute eluvormide tekke suhtes sama rõve materjal kui plast), on see omandanud vastiku leha, nii et lõuga käe peale toetada ei saa. Kui veel mõni nädal tagasi oli kellarihmal, ütleme, märja koera lõhn, siis viimane nädal on olnud juba umbes selline lõhn nagu Tallinna 17. liini bussis.
Teisiti kui siinmaal, kus muidu sobivale rihmale on peale trükitud nilbe kuldtähtedega kiri OCEAN FORCE või külge riputatud nii suur pannal, et seda peaks kandma kahe käega, leian ma kellarihmade stendi kaubamajja sisenedes umbes 20 sekundiga, mis kulub välisuksest otse kellarihmadeni kõndimiseks. Sellelt leian sobiliku kellarihma ja juba rongis panen kella külge. Uus ja puhtam tunne!
Kes mu kella vastu huvi tunneb, siis see on marki Casio F-77W iidkell (väidetavalt sama mudeli pilt on selle lehe lõpus, aga mu kella sihverplaadil on kirjad teistes kohtades ja värvused on teised), kasutusel alates aastast 1991, mil mõni selle blogi lugeja oli vast veel varases nooruses, aga on vee- ja töökindel, tagasihoidliku välimusega ning käib väga täpselt (läheb nädalas kolmveerand sekundit ette – kella käimise täpsus tähendab seda, et etteminek või tahajäämine on samas ajavahemikus sama). Klaasil on paar sügavat kriimu, mis joonduvad käeseljal olevate armidega 1994. aasta varasuvest, kui ma tervisejooksul juhtusin graniitkillustikul tossupaela peale astuma. Hankimise liigi poolest kuulub kell kategooriasse „surnud sugulase kell”, kellele selle kinkisid vast lapselapsed, aga kes jõudis seda kasutada väga vähe, sest oli sel ajal juba üsna voodihaige. Nagu ma ei ole teinud paljusid muidki asju, ei ole ma endale kunagi käekella ostnud: need on kas kingitud või saadud pärandusena või saadud tellitud ajakirjadega pealekauba.
Muidugi mõista toimub Even better than that! ehk satun ka muudesse poodidesse, sest neljapäeviti on T. linnakeses kaubamajad ja mitu muud poodi kah lahti üheksani. Nimelt raamatu- ja elektroonikapoodidesse (paar raamatut ja DVD-d). Pealelõuna on olnud ilus, päikseline ja soe (ning mina olen mantliga; ainult õlgkübar ja spatsiirtokk on puudu, aga küll ma need ka ükskord muretsen – mis meenutab seda, et aeg-ajalt tuleb Kirikmäelt bussi peale keski pleedi mähitud tegelane, siis ta ei oleks ainus).
Kaheksase rongiga tagasi, korteris pool kümme.
Õhtul käin T. linnakeses (seekord müüakse jaamas õige pilet, edasi-tagasi) ostlemas. Mul on akuutselt vaja kellarihma, sest ma kannan kella praktiliselt kogu aeg (ainult vannis mitte) ja kuigi kellarihm on nahast (mis ei ole uute eluvormide tekke suhtes sama rõve materjal kui plast), on see omandanud vastiku leha, nii et lõuga käe peale toetada ei saa. Kui veel mõni nädal tagasi oli kellarihmal, ütleme, märja koera lõhn, siis viimane nädal on olnud juba umbes selline lõhn nagu Tallinna 17. liini bussis.
Teisiti kui siinmaal, kus muidu sobivale rihmale on peale trükitud nilbe kuldtähtedega kiri OCEAN FORCE või külge riputatud nii suur pannal, et seda peaks kandma kahe käega, leian ma kellarihmade stendi kaubamajja sisenedes umbes 20 sekundiga, mis kulub välisuksest otse kellarihmadeni kõndimiseks. Sellelt leian sobiliku kellarihma ja juba rongis panen kella külge. Uus ja puhtam tunne!
Kes mu kella vastu huvi tunneb, siis see on marki Casio F-77W iidkell (väidetavalt sama mudeli pilt on selle lehe lõpus, aga mu kella sihverplaadil on kirjad teistes kohtades ja värvused on teised), kasutusel alates aastast 1991, mil mõni selle blogi lugeja oli vast veel varases nooruses, aga on vee- ja töökindel, tagasihoidliku välimusega ning käib väga täpselt (läheb nädalas kolmveerand sekundit ette – kella käimise täpsus tähendab seda, et etteminek või tahajäämine on samas ajavahemikus sama). Klaasil on paar sügavat kriimu, mis joonduvad käeseljal olevate armidega 1994. aasta varasuvest, kui ma tervisejooksul juhtusin graniitkillustikul tossupaela peale astuma. Hankimise liigi poolest kuulub kell kategooriasse „surnud sugulase kell”, kellele selle kinkisid vast lapselapsed, aga kes jõudis seda kasutada väga vähe, sest oli sel ajal juba üsna voodihaige. Nagu ma ei ole teinud paljusid muidki asju, ei ole ma endale kunagi käekella ostnud: need on kas kingitud või saadud pärandusena või saadud tellitud ajakirjadega pealekauba.
Muidugi mõista toimub Even better than that! ehk satun ka muudesse poodidesse, sest neljapäeviti on T. linnakeses kaubamajad ja mitu muud poodi kah lahti üheksani. Nimelt raamatu- ja elektroonikapoodidesse (paar raamatut ja DVD-d). Pealelõuna on olnud ilus, päikseline ja soe (ning mina olen mantliga; ainult õlgkübar ja spatsiirtokk on puudu, aga küll ma need ka ükskord muretsen – mis meenutab seda, et aeg-ajalt tuleb Kirikmäelt bussi peale keski pleedi mähitud tegelane, siis ta ei oleks ainus).
Kaheksase rongiga tagasi, korteris pool kümme.
1.8.07
K, 454. päev: mõelge!
Hommikul tööl satun samasse lifti inglise kolleegi H-ga, kes küsib, kas ma tean, mis ilma täna lubatakse, et ta on vihmavarju maha unustanud. (Igati inglaslik sõnavõtt, ikka ilmast!) Ütlen, et kraadiklaas näitas vihma, st 12 tunni jooksul peaks keerama vihmale. Aga taevas on kogu päeva sini-sinine ning kiudpilvedega. Samas on osa kiudpilvi nn suusakujulised, mis ennustavad järgmiseks päevaks vihma. Elame-näeme.
* * *
Ka selleks nädalaks on üles antud ligi kolmveerandtuhat väikest pudinat läbi vaadata, mille lõppu ma siis täna hommikul vihun, sest kell 12.00 on absoluutselt viimane tähtaeg, mil need peavad valmis olema. Valmis saavad tähtajaks, koguni kaks minutit enne.
Ja millega siis seekord tundmatud tõlkijad võimalikke lugejaid lõbustasid?
(Lahtiütlus: üldiselt on kvaliteet läinud paremaks, heade tõlgete osakaal on suurem; aga pirakaid leidub ikka.)
Nagu ikka, olen kuri selle peale, kui inimene ei vaevu tõlkimisel mõtlema ja tõlgib sõnu, mitte mõtet:
Keskkooli inglise keele õpetaja soovitas – ammu-ammu, Interneti-eelsel ajal –, et kes soovib inglise keelt õppima minna, hankigu endale Inglismaal välja antud inglise keele seletav sõnaraamat, tõlkesõnastikuga inglise keelt õppida ei ole mõtet. Kahjuks ei ole sama tarkus jõudnud nende tõlkijateni, kes on kasvanud kättpidi sajandivanuse Silveti vahele. (Silveti esmatrükk ilmus 1939 ja arvestades, et sõnaraamatusse jõuab keel umbes 25-aastase hilinemisega, saamegi teada, et see dokumenteerib aega, mil kohvreid ei olnud veel leiutatud ja inimesed reisisid reisikirstudega. Ning hiljem ei ole keegi julgenud guru õpetuses kahelda ehk raamatus vanu häid vasteid välja vahetada. Mõelge ometi.)
* * *
Üleeile mainitud rakenduses tõlketöö peale kulub tõlkimiseks umbes pool tundi ning vormindamiseks umbes kaks ja pool. Möödunudaastased oskused meenuvad visalt (aga kuhu nad pääsevad). Rakendus on tavatu ülesehitusega ja kahtlemata on kõik omadused väga suurepärased, aga pealevaatamisega ja omal käel proovimisega läheb vajalike funktsioonide otsimiseks palju aega. Näiteks olen ma kogemata ühe lahtri juurde tekitanud ja pusin kaua selle ärapeitmisega. Aga valmis saab.
Ära umbes kuuest. Käin Ilusa Tähekese ostukeskuses, vajalikke asju on peale kellarihma veel (nagu pliiatsiterad: ükspäev oli harilikku pliiatsit vaja, aga terad olid otsas!! Seda pole aastaid juhtunud, kui üldse), aga isegi seal, riigi suurimas ostukeskuses, on ainsad kellarihmad sellised, et rihmal endal pole viga, aga pannal on nii suur, et ei tea, kas ma seda kätt üldse üleval jaksan hoidagi. Tuleb homme minna T. linnakesse, seal on neljapäeviti poed kaua lahti.
Õhtu on soe ja päiksene, aga hilisõhtul läheb pilve. Kraadiklaas näitab ikka, et hakkab sadama (eks kunagi ükskord hakkabki).
* * *
Ka selleks nädalaks on üles antud ligi kolmveerandtuhat väikest pudinat läbi vaadata, mille lõppu ma siis täna hommikul vihun, sest kell 12.00 on absoluutselt viimane tähtaeg, mil need peavad valmis olema. Valmis saavad tähtajaks, koguni kaks minutit enne.
Ja millega siis seekord tundmatud tõlkijad võimalikke lugejaid lõbustasid?
(Lahtiütlus: üldiselt on kvaliteet läinud paremaks, heade tõlgete osakaal on suurem; aga pirakaid leidub ikka.)
Nagu ikka, olen kuri selle peale, kui inimene ei vaevu tõlkimisel mõtlema ja tõlgib sõnu, mitte mõtet:
- Besohlung von Reifen –
rehvide tallutamine(pigem rehvide taastamine) - interpupillometers –
pupillisisesed mõõdikud(pigem pupillivahe mõõdikud) - puppets –
hüpiknukud(pigem teatrinukud; ma üldse ei imesta, kui sedasi ütleb Silveti-nimeline pühakiri) - breadcrumbs (toiduaine) –
leivapuru(pigem riivsai) - hollandi draaibanken on saanud treipinkide asemel
ketradeks - sites for hosting clinical trials –
kliiniliste katsete võõrustamise kohad(pigem kliiniliste katsete tegemise kohad) - oil containing carotenoids (toiduainetööstuse tooraine) –
karotenoide sisaldav nafta(pigem ikka karotenoide sisaldav õli – karotenoidid on ained, mis teevad porgandi oranžiks, ja mainitud õli on ilmselt palmiõli, millest neid inglise Vikipeedia järgi enim toodetakse. Kunagi tõlkis Ekspressi saatekava imelisest vedelikust pajatava pisarafilmi pealkirja kujule Lorenzo nafta, nii et siin on vanad traditsioonid.) - Siis jälle kord on saksa tõvenimetus Dekubitus saanud lamatiste asemel laisa tõlkija kätetööna
dekubiidiks. - Ja nädala nael on see, et ühe logokirjelduse pisut düsgraafiline abstract orange fisshape on saanud tõlkes kujuks
abstraktne oranž Fiskarsi vormilõikur. Üldse ei kahtle selles, et tõlkija oli hästi usin ja hoolas ning leidnud Google'ist sõna fisshape kenasti üles, aga paraku ei mõelnud, mida teeb see konkreetne, tõenäoliselt kaitstud kujundusega toode teise ettevõtte logol; kuidas on see seotud kontekstiga (eespool olid mainitud teenustena reklaam, ärijuhtimine, ärihaldus, kontoriteenused); ning, last, but not least, mida üldse tähendab abstraktne Fiskarsi vormilõikur? I rest my case.
Keskkooli inglise keele õpetaja soovitas – ammu-ammu, Interneti-eelsel ajal –, et kes soovib inglise keelt õppima minna, hankigu endale Inglismaal välja antud inglise keele seletav sõnaraamat, tõlkesõnastikuga inglise keelt õppida ei ole mõtet. Kahjuks ei ole sama tarkus jõudnud nende tõlkijateni, kes on kasvanud kättpidi sajandivanuse Silveti vahele. (Silveti esmatrükk ilmus 1939 ja arvestades, et sõnaraamatusse jõuab keel umbes 25-aastase hilinemisega, saamegi teada, et see dokumenteerib aega, mil kohvreid ei olnud veel leiutatud ja inimesed reisisid reisikirstudega. Ning hiljem ei ole keegi julgenud guru õpetuses kahelda ehk raamatus vanu häid vasteid välja vahetada. Mõelge ometi.)
* * *
Üleeile mainitud rakenduses tõlketöö peale kulub tõlkimiseks umbes pool tundi ning vormindamiseks umbes kaks ja pool. Möödunudaastased oskused meenuvad visalt (aga kuhu nad pääsevad). Rakendus on tavatu ülesehitusega ja kahtlemata on kõik omadused väga suurepärased, aga pealevaatamisega ja omal käel proovimisega läheb vajalike funktsioonide otsimiseks palju aega. Näiteks olen ma kogemata ühe lahtri juurde tekitanud ja pusin kaua selle ärapeitmisega. Aga valmis saab.
Ära umbes kuuest. Käin Ilusa Tähekese ostukeskuses, vajalikke asju on peale kellarihma veel (nagu pliiatsiterad: ükspäev oli harilikku pliiatsit vaja, aga terad olid otsas!! Seda pole aastaid juhtunud, kui üldse), aga isegi seal, riigi suurimas ostukeskuses, on ainsad kellarihmad sellised, et rihmal endal pole viga, aga pannal on nii suur, et ei tea, kas ma seda kätt üldse üleval jaksan hoidagi. Tuleb homme minna T. linnakesse, seal on neljapäeviti poed kaua lahti.
Õhtu on soe ja päiksene, aga hilisõhtul läheb pilve. Kraadiklaas näitab ikka, et hakkab sadama (eks kunagi ükskord hakkabki).
Subscribe to:
Posts (Atom)
