R, 899. päev: eksam

Öösel kell 1 tuleb meelde, et kell 10.00, mis on eilse mitte päris valmis toimetuse tähtaeg, on ju samal ajal, kui ise istun prantsuse keele eksamil, ja mul on pärastlõunaks üks teine dokument veel teha, mida ma ei ole veel alustanudki. Keeran seega kella tirisema veel ebainimlikumale ajale kui enne.

Kolmapäeval saabunud matkatarbe baromeetris on võimalik panna peale õhurõhu äkilise muutuse (=ilmamuutuse) häire. See piiksus öösel mitu korda. Kui õhurõhk jätkab samamoodi langemist kui täna öösel, on paari nädala pärast vaakum.

Majast välja 7.00, tööl 7.35, dokument valmis ja ära (ning näen, et teise dokumendi tähtaeg ei ole mitte 16.00, vaid 14.00), 7.55 bussipeatuses, tagasi linna, Pariisi peatuses teisele bussile, kell 8.24 tulen maha, viimastest koridoriustest sisenemisel on kell 8.29, aga nurga taga joob õpetaja alles kohvi. Tore, jõudsin. Eksamil on kombeks kohe esimeseks pidada kuulmisülesanne ning hilinejad seda ei kuule.

Grammatika osa on ootuspäraselt jube, aga ma ei muretse. Kes ei tea, see ei tea.

Kirjandi valikuteemad on üleilmastumine (la mondalisation) ja ideaalne Euroopa ülikool. Valin mõistagi esimese ja teema lahtikirjutamine (plussid, miinused, ohud) võtab kenasti poolteist lehekülge.

Ajanappuse tõttu jätan pärast kirjandit lõpetamiseks viimaseks kaudse kõne ülesande, kuhu alla serva kirjutan, et rohkem ei jõudnud. Ma mäletan küll, et mingi aeg muutus millekski, isegi milleks, seda mäletan, aga mismoodi seda vormi moodustatakse, seda enam ei mäleta.

Ning arutelu õpetajaga on asi, mis mind segab keskendumast. Eelistan, kui ruumis oleks ainus hääl pliiatsikrigin.

Suulise väljenduse ülesande ajaks tõmban 10.40 ehk esimese aja. Eksam lõpeb kirjade järgi 10.30 ja võin alustada juba 10.35. (Kui kirjalik väljendumine on kirjand, siis mis on suuline väljendumine? „Suulind”?)

Tõmban teema „Schengeni leppe eelised ja puudused”, millest suudan ettevalmistuseta rääkida küll. Ainus, millega jään pisut jänni, on kirjeldus, kuidas Eestisse sissesõidukeelu saanud vene aktivistid avastasid, et pärast Eesti Schengeniga ühinemist ei saa nad sõita ka muudesse Schengeni riikidesse, mis väga ruttu nende aktivistitegevuse lõpetas.

Kell 10.45 olen vaba ning võin kiirustada tagasi töhe. Olen kohal juba 11.15, nii et kella kaheni on aega küll ja küll.

Tänane tõlkepärl on tõlkemälust: hepatitis B or C infection ~ B-hepatiit või C-infektsioon – tõlkija on seega ette kujutanud, et on olemas haigus lakoonilise nimetusega C! (Haigust nimetusega C ei tunne isegi muidu ootamatuid uudissõnu (vililane, sinimik, sügav veenitromboos) täis „Meditsiinisõnastik”.)

Eile õhtust alates kallab pidevalt vihma, öösel ja hommikul vihm lausa mühises. Toanaabri C sõnutsi olevat jõgi vett väga täis; pean aknast binokliga uurima. Õhtuks annab vihm järele ja ilm läheb paremaks. Käin Kõrgmetsa maksimarketis.

N, 898. päev: eksami eelõhtul

Finantssümpoosioni plakatilt on nool ümber tõstetud valvurilaua nurgale. Küllap keegi märkaski, kuhu see tegelikult osutas.

Vahetu ülemus helistab ja teatab, et prantsuse keele intensiivkursust pakutakse sel aastal teisele eesti kolleegile ning osakonnajuhataja arvates ei ole hea, kui korraga on ära mitu inimest. Vahest järgmisel aastal, ütleb. Ega mul selle vastu ka midagi ei ole.

Pärastlõunal sajab laia lund, õhtul hakkab sadama tihedat vihma.

Kirikmäe prismast plaadikogumik The Essential Guide to Bollywood. Küll on aga ilusad laulud! ☺

Päeva lõpetavad vaevalised ponnistused prantsuse keele varasalvede poole rühkimisel. Ainus, mida ise õppida saaks, on grammatika, mida aga ei viitsi ning eksamil saab selle eest ka häbemata vähe punkte.

K, 897. päev: salongimõtted

Töömajas on finantsspetsialistide sümpoosion alanud. [Ei tea, miks sõnaga sümpoosion tekivad alati mu vaimusilma ette lebasklevad antiiktegelased, valged toogad seljas, kuldsed loorberipärjad peas, kuulamas harfimängu ja mekkimas viina- ning viigimarju?] Kui tulen, on maja ees külalistega taksosid ning parasjagu lippab üks taksojuht teise käest raha lahti vahetama.

Kontrollin tõlkeuuendust, kus on jäetud kasutamata tõlkemälu ning aetud järge ainult muudatuste loetelus ja muudetavas dokumendis. Nõnda on tõlkes vanast tõlkest edasi (mida tõlkemälus enam ei ole) sihuke jubedus, mida ma siia Google'i hammaste vahele sattumiseks kirjutada ei saa. Eriti rabatud olen sellest, et silmaringita kolleegil ei tule isegi mitte pähe, et see seniolematu uudissõna võiks olla valesti – seal on kokku ühendatud põhimõtteliselt ühitamatud asjad – või kahtlustada, et midagi on viltu, kui kogu suur ja lai internet tunneb seda sõna täpselt ühe korra (seisab samas vanas dokumendis, millest jutt). Uuuuhhhhhh.... Ja karta on, et kui ma seda ütlen, siis olen jälle kuri ja õel inime ning laian oma teadmistega. [Aga nii siiski ei lähe.]

Saan teada, et sisekaemusliku aruande peab kirjutama siiski mitte kohe, vaid alles siis, kui selleks vahetu ülemus konkreetse käsu annab (ja vajalik fail koostatakse, kuhu vahele peab enda jutu kirjutama). Vahetu ülemus on lapsehoolduspuhkuselt täie tarmuga tööl tagasi; helistab ja uurib mu selle aasta koolitussoove, küsides, kas ma tahaksin minna Prantsusmaale prantsuse keele intensiivkursusele. Ega see paha mõte ole, olen nõus.

Saabub matkatarve (X10) ja Pariisi lennundusnäituse reisi kuulutus. Uurin õhtul järele, kus Le Bourget on, kus samas on teatavasti ka Prantsuse lennundusmuuseum. Uurin järele ja leian, et see on kohe lennuvälja kõrval ning seal olev mu lemmiklennuk on just ära restaureeritud ja pidavat maailmas allesolevast seitsmest seda tüüpi lennukist olema parimas seisus ja terviklikem, ja näituseplats on kohe muuseumi kõrval ja uksed on valla. Põnev, põnev!


Mu lemmiklennuk fantaasiaküllastes Eesti värvides.

T, 896. päev: Does my bum look big in this?

Töömaja saalis hakkab tulema järjekordne finantskongress. Nagu näha, on Eesti kahe paremerakonna tegevus ülemaailmse finantskriisi tekitamisel [tahtsin panna linki ka Eesti juhtivale huumoriväljaandele, aga samasisulise artikli otsimisel läks süda pahaks] olnud sedavõrd äge, et isegi nendel finantsspetsialistidel, kes Eestist vaevalt midagi teavad, ei ole enam raha isegi uute plakatite trükkimiseks, kui kuupäev on muutunud oktoobrist jaanuariks, iga plakati peale on kleebitud parandav silt. Samuti seisab maja ees furgoon, millele peale kirjutatud, et see on mustkunstifirma oma ning kui soovite trikke, tellige meid!

(Plakati peale on kleebitud nool, et kuspool on registreerimine. Plakati pildilises osas on kujutatud üleelusuurusi äriinimesi kõndimas vaatajast eemale lennujaama liikuval kõnniteel. Esimene asi, millele silmade kõrgusele kinnitatud nool paraku täpselt osutab, on pükskostüümis ärinaise taguots. Mida oligi oodata, kui disainer kujundab, aga korraldaja otsustab ise peale kleepida selgitavaid silte – measure with micrometer, mark with chalk, cut with axe.)

Avastan tõlkemälust väga raske vea, kus väärtus on muutunud kolmkümmend korda ohtlikumaks kohas, kus lugeja ei kahtleks, et võiks olla teisiti. Süda vajub saapasäärde, et äkki on olnud minu toimetatud tekst, aga märkmed õnneks kinnitavad, et ei ole.

Irdmõtetest veel, et usutavasti töötab siinmaine telefonivõrk veel mehaaniliste keskjaamadega (rekord, mitu korda on tulnud Eesti numbrit järjest valida, enne kui ühendab, on olnud üle 60), sest valeühendusi on kahtlaselt palju. Ükspäev E helistas, minu asemel vastanud väga unine prantslanna, muidugi sõnaga „Allo?”

See meenutab, et ükspäev tulnud Discoverylt rongiõnnetuse saade, kus tegevuskohaks oli Prantsusmaa. E kommentaar oli lühike: ärme kunagi Prantsusmaal rongiga sõida! Et prantslanna läinud kooli lapsele järele, aga unustanud ära, et on suvi ja rong vajalikus peatuses enam ei peatu. Tõmmanud hädapidurit. Tulemus oli see, et rong peatus küll, aga lõplikult. Vedurijuht ja konduktor käinud kogu rongi läbi ja vabastanud pidureid käsitsi. Aga oh häda! Liiga palju keerasid, pidurid jäidki lahti, ainult veduri pidurid töötasid. No et veduri omad töötasid, siis ükski märgutuli ei näidanud, et rongi pidurid oleksid rikkis. Vedurijuhil kiire, pidurite kruttimisel läks pool tundi kaotsi. Kihutas mis hirmus, mõnest peatusest suisa mööda, kuni lõpp-peatusele lähenedes äkki tajus: pidurid ei tööta. No selleks puhuks on olemas hädakutsungi süsteem, kuhu ta siis olevat ainult karjunud, et pidurid ei tööta! ja lõpetanud kõne, nii et jaamakorraldajad ei teadnud, mis ja kus. Süsteem nägi ette, et selles olukorras antakse kõigile rongidele punane tuli – ja no ka sellele rongile, mis pidi kohalelendava rongi eest ära sõitma. Pauk oli vägev ja põhjalik. Tulemusena pandud Prantsuse rongidesse selline hädapidur, mida ise enam tõmmata ei saa, vaid pead rongijuhiga vestlema, siis tema alles lülitab. Usun, et see vestlus sisaldab tingimata pöördumist „Bonjour, monsieur conducteur!” – ja tema vastab tingimata: „Allo, conducteur N. à l'appareil! Ça va?” – ning alles siis, kui resija on kinnitanud, et tal läheb hästi, ja pisut lobisenud, võib ta teatada, mis rongil häda. Palju kasutajasõbralikum kui näiteks saksa rongides hädapiduri kohal olev kuri kiri Missbrauch strafbar – All misuse will be punished.

* * *

Aastavahetusest jäi külmikusse saia, mis kahe äraoldud nädalaga muidugi kivistus. Aga kes siis saia ära viskab, nii et proovin, kas saab teha saiavormi ilma praeahjuta. Selgub, et saab – paksul pannil ja vaiksel soojusel. Lõhn juba on selline, et ohhoo!

E, 895. päev: cash, boom, bang

Läinud kolmapäeval, kui Tallinnas oli troll reisija surnuks sõitnud, kinnitas lehes Tallinna trammi- ja trollipargi juhatuse esimees sisuselt seda, et ikka juhtub – aastas sõidab Tallinnas trammide ja trollidega 4 mln reisijat ja nendest hukkub „paratamatult” 1–2.

See oli fakt, aga nüüd tuleb kommentaar.

Nimelt tähendavad need arvud, et Tallinnas on trollis või trammis tõenäosus hukkuda umbes neli korda suurem kui lennukis (suurim hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/2.000.000, lennukis 1/8.000.000).

Aga parem vaatame, kuidas on olukord mujal maailmas: näiteks UKs on rööbastranspordis hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/50.000.000 ja bussis 1/233.000.000, seega on Eestis trammisõit sellest vähemalt 25 korda ja trollibussisõit vähemalt 100 korda ohtlikum kui vanal heal Inglismaal... Mõelge, miks on see nii (aga mitte teisiti)!

Tee Euroopasse on veel oioioi kui pikk!!

* * *

Ilmajaam lubab täna, „Mürakarude” kalendri järgi jääkarupäeval, päevaks selget ilma. Võtan kaasa päikeseprillid. Hommikul kallab vihma, lõunale lähen seega ilma päikeseprillideta, aga nii kui tagasi hakkan tulema, särab ere päike. Õhtul on taas vihm.

Kohe hommikul juhtun koridoris kokku inglise kolleegi I-ga, kes küsib, kas ma olen ikka huvitatud Pariisi lennundusnäitusele minekust, nagu kunagi oli juttu. Vastan, et olen ja et ma alles ükspäev uurisin, mis firma sinna reise teeb (I oli kunagi maininud, et mingi firma teeb ja ta läheb). I ütleb, et saadab mulle prospekti koopia.

Kui lõunalt tulema hakkan, kandik mustade nõudega käes, on nõudelindi juures see sööklatöötaja, kellel kahtlustan rasket depressiooni (loobib) ja kellest on targem eemale hoida. Lauast tõustes vaatan veerand sekundit ringi, kuhu oma kandik panna, mispeale ta vehib ja karjub, et tulgu ma pangu mitte ratastega riiulisse, vaid otse lindile. Aga tegevuspaika ma ei jõua, sest kuigi ta ühe käega vehib, hoiab teine ühest sellisest kärust kinni ning muidugi see läheb vehkimise peale uppi ning selles kohas on kohe eriti kõva kivipõrand. Sodi kõik kohad täis. No söökla ikka vaadaku, millised töötajad ta laseb inimestega suhtlema. Või teisalt, eks võib-olla ole võrdsed võimalused. Seega topin oma kandiku esimesse riiulisse ja võimalikult suure kaarega temast möödudes kõnnin üleriiete nagi poole.

Õhtul muidugi poes, taastamas nädalavahetusel tühjenenud toiduvarusid. Raamatud kirjutavad, et Saksa Ordu linnuses pidi alati olema selline moonavaru, et peaks vastu kaks aastat kestva piiramise; mõnikord olen mõelnud, kui kaua peaksin vastu korteris olemasoleva söögiga (no kuivaineid on omajagu). Nädala kindlasti, kui mitte kaks.

P, 894. päev: antakse kaks vaba päeva ehk gunstizaalis, gunstizaalis

Magan, loen, kirjutan blogi. Õues kallab pahinal vihma.

* * *

Eelmise kolmapäeva leheartikkel uutest suundadest maalikunstis viib mõtted taas mõtlemapanevate taieste juurde.

Jätan täpsemalt kirjeldamata asjaolud, mis sundisid mind 15 a tagasi ostma nelja õlimaali ja veel sama kunstniku juurest, kelle pintsel oli maalinud mu noorepõlvekodu elutoa seinal rippunud taiese „Päike loojumas rannale sattunud kandilise hiidrändrahnu taha”, millest mul õnneks korralikku fotot ei ole, aga mis on kahtlemata tema üks tippteoseid. Keegi ei võtnud kuulda mu katseid seletada, et ainus põhjendus, miks on pildi keskel tohutu ja muu kompositsiooniga (rääkimata loodusest, nt vastu rändrahnu kasvanud rannamännist või pealtvaates praemuna meenutavast halost) haakumatu rändrahn, on see, et kunstnikuhärral läks päikeseloojangu sillerdus untsu ning ta otsustas kokkuhoiu mõttes pildile üle maalida rändrahnu, nagu Ivan Orava mälestustes tahab Tööliste Keldris maalida põrandaalune kunstnik Stalinile punase habeme, aga teeb sellest kampsuni.

Sama kunstnik oli naabrirahva põhjaliku suulise kirjelduse järgi maalinud naabrimemme juubeliks tema sünnitalu vaate, mida memm kahjuks ei suutnud ära tunda.

Püüdsin tookord päästa mis päästa annab ning valida olemasolevatest kümnetest „maalidest” parimad. Loodan, et lugejatega ei juhtu samasuguseid õnnetusi nagu nende inimestega, kes need neli „maali” said.

Ühesõnaga, pildid olid sellised:


Meretäis sulametalli. Õli lõuendil.

Võib-olla ma eksisin ja pildil ei olegi merevaade, vaid hoopis apokalüptiline pilt põrgu eeskojast.

Ka pildistamishuvilistel on siit midagi kõrva taha panna (eriti kes kasutavad reaalseid või virtuaalseid gradatsioonfiltreid): peegeldus ei saa olla heledam kui asi, mis peegeldub!!


Vaikus enne tormi ehk kolm minutit enne asteroidi paiskumist planeedi Maa pinnale. Õli lõuendil.

Õhus on peatse kataklüsmi painet. Isegi kivid on võtnud jalad alla või hõljuvad õhus. Minna ei ole siiski kuhugi, sest takistab paksust kullast sein paremal.

Võib olla on siin mingi ülisügav sümbolism, mida ma kahjuks ei mõista.


Meri ja roheline taevas. Õli lõuendil.

See maal on kogu neliku kohta hurmavalt realistlik. Usun, et oma osa on selles asjaolul, et siin ei ole kujutatud randa, kuigi silmapiiri kohal hõljub ähvardav rohekas tulekera ja valgus kumab kilomeetreid otse läbi lainete (võib-olla on pildil Bikini atolli ümbrus pool sajandit tagasi). Inimesed, olge valvsad!

Roheline värvus on täitsa autentne, see ei ole valgetasakaalu viga, sest valge raam on ka pildil valge (ülal sulametalli pildil on skannimisprogramm üritanud tooni korrigeerida ja tulemusena on valgest raamist tulnud õrnroheline).


Üksik mõrtsuklaine paiskumas puuslike, korrapäraste kividega ja kajakasita hunnikuga kaunistatud randa. Õli lõuendil.

Üksik mõrtsuk- ehk hiidlaine (mitte „üksik hiidlane”, kuigi kes teab) on salapärane nähtus ja kõiketeadva Wikipedia andmetel hävitab vähemalt ühe väga suure laeva aastas. Siin on tekkinud taoline vaikses abajas ning eeloleva hävitustöö suurust aimates jooksevad pakku kadakad. Kividki on omandanud malelauataolise paigutuse. Usun, et valge laik all servas sümboliseerib valgeid laike meie elus ja kunstnik oleks tahtnud teda kujutada rohkemgi, aga pildi serv jõudis kätte.

L, 893. päev: Arensburg!

Sooja on paar kraadi, all jõe ääres on kalda ääres näha pisut jääd. Selle abil märkan, et aknast paistab tegelikult jõgi läbi puude mitmesaja meetri pikkuselt; varem ei ole ma neid mudakarva vooge puude vahel tähele pannud. Mõlgutan, kas peaks äkki minema matkama ja pildistama jäiseid ojamaastikke; samas aga on teadaolevate potentsiaalselt fotogeeniliste ojavaadeteni maad palju ning vaja on kõmpida pikk maa ning mõnes kohas ületada ka poriseid kohti. Seega loobun mõttest. Poodi ka minna vaja ei ole, nii et ei lähegi. Ja õigesti teen, sest just keskpäeval, mil oleksin kohal, hakkab kõvasti sadama. Õhtuks on jäärant kadunud.

* * *

Loen mu keskmise kooliea lemmikraamatut, Kalvi Aluve raamatu „Kuressaare linnus” nn suurt versiooni (1979; samalt autorilt on sama pealkirjaga ka väike raamat, sarjast „Oma silmaga”, ilmus 1977). Tundub, et ma ei ole seda tähelepanuga hiljem suurt lugenudki, igatahes on seal avastusi küllaga. Näiteks leian, et ka Aluve on maininud seda, et kolm Kuressaare linnuse poole suunduvat tänavat (Tolli, Pikk ja Lossi) on sihitud mitte praeguse kirdekurtiinis oleva vallivärava, vaid põhjabastionis oleva vana vallivärava (ja selle taga oleva ringmüüri välisvärava) peale, mida ma kevadel kohapeal iseoma tarkusest avastasin. Maapinna kerget ehk mere taganemist arvestades on selge, miks ehitati Kuressaare linnuses tornid just sinna, kuhu ehitati: kivilinnus algas ringmüürkastellist (1222), 1260. aastatel ehitati vahitorn kastelli idanurga juurde – sest kastelli loode- ja edelakülg olid sadama ja mere poole. Kastelli läänenurka ehitati Wulffi torn, mis valitses sadamat. 1330. aastate lõpus hakati ehitama kastelli sisse konvendihoonet (mu arust lõppes sellega seoses ka Wulffi torni värava aktiivne kasutamine, sest ma ei usu, et kogu liiklus võis toimuda mööda kitsast käiku massiivse konvendihoone ja kastellimüüri äärse hoonestuse vahel, pealegi kui piiskopi kemmerg avanes põhimõtteliselt otse Wulffi väravast tulijale pähe; st konvendihoonest pidi pääsema üle vallikraavi otse). Konvendihoone kaitsetorn ehitati põhjanurka, valitsema sadamasse viinud maanteed ja selle linnusesse viinud haru. Siis mõni aeg hiljem ehitati eeslinnus ja ringmüür (3 ehitusjärgus), sadam nihkus ringmüüri (ja vallikraavi) taha loodeküljele, aga vana sadamasse viiv maantee jäi alles ning ringmüüri välisvärav tehti sellele. Ringmüüri põhja- ja lõunanurka tehti (III ehitusjärgus) usutavasti seniste väikeste tornide asemele suurtükitornid, läänenurk oli ümar – aga arvestades seda, et ringmüüril oli lõpuks kahekorruseline kaitsekäik (all olid suurtükkide laskekambrid), siis sai sealt anda otse tuld sadamale, kuhu sihtis ka taastatud suurtükitorni põhiline laskesektor. (Kui juhtute Kuressaares jalutama Kalda puiesteel supelranna poole, vaadake raveliini ja bastioni vahel tagasi torni poole: näete sellel igal rekonstrueeritud korrusel kaht laskeava, mitte üht nagu teistest suundadest vaadatuna.) Ringmüüri veider tagasiaste hilisema idabastioni kohal on vast samal põhjusel.

Üritan kastelli mõõtmete põhjal (pikkus 86,5 m, laius 66,8 m) leida selle proportsioonid ja (osalt eelmise abil) kasutatud mõõtühiku. Vanasti, kui inimeste matemaatikaoskus oli kehv, katsuti läbi ajada täisarv ühikut pikkade mõõtmetega ja suuremate mõõtmetega ikka nii, et oleks ilus ümmargune arv. Samas eks viimane ole maitseasi – näiteks arv 96 praegu ümmargune ei ole, aga vanasti, kui kõike rehkendati tosinates, oli küll (8 tosinat). Kõige täpsem külgede suhe oleks 17:22 (suhte erinevus raamatus öeldud mõõtmete suhtega 0,06%), aga nii peent matemaatikat on XIII sajandist raske uskuda. Seda enam 27:35 (täpsus −0,1%) ja 24:31 (täpsus 0,3%). Isegi 10:13 (täpsus −0,3%) on kahtlane, nii et see siiski oli ju vast 3:4 (täpsus −2,8%). See väike täpsus (kastell oli täpsest 3:4 suhtest tervenisti 1,6 m laiem) tähendab, et sama palju võis nihu minna ka muu maamõõtmisega, st ühiku pikkus võis vahelduda sama palju (nt jala kohta ligi sentimeeter siia-sinna; teisalt kes teab, mis oli kastelli tegelik pikkus, sest selle kirdekülge ei ole mu teada lahti kaevatud ja vanad plaanid on, noh, vanad plaanid). Vahitorni mõõtmete, algse kõrugse ja sissekäigu kõrguse ning aknaava mõõtmete järgi midagi tarka teada ei saa (vahitorn pärineb hilisemast ajast kui kastell), no algne kõrgus ei ole täpselt teada. Konvendihoone mõõtmeid ma esialgu ei puutu; näib, et küljepikkuste paari protsendi suurune varieerumine on suuresti tegijal-ikka-juhtub-stiilis.

Põnev on, et 1970. aastate väliuuringutel leiti konvendihoonest XVII saj tarindeist XI sajandi puitu. Seik, et ehituspuit oli säilinud pool tuhat aastat, tähendab, et see pidi olema kogu aeg katuse all, kirjutab Aluve, st seal pidi olema pidevalt ehitisi. Aluve oletab, et Kuressaare kastell oli sama linnus, mille 1222 rajasid taanlased ja mille saarlased alistasid ning Läti Henriku teatel nii ära lõhkusid, et kivi ei jäänud kivi peale (non reliquentes lapidem super lapidem). Selle piiramisele, mainib Henrik üksikasjalikult, saabusid saarlased kokku seitsmeteist paterelli ja muu heitemasinaga (cum decem et septem patherellis et machinas). Paterelli olemus vajab täpsemat uurimist – nimelt heitis see Tartu piiramisel 1224 põlevainega täidetud potte, st võis olla väändejõutoimeline kopaga heitemasin, aga teisalt oli selle ehitus nii lihtne, et saarlased õppisid nende ehitamise varbolastelt kiiresti ära, mis taas viitaks kaevukoogutaolisele raskusjõutoimelisele heitemasinale (vastukaaluga või pigem käsitisi tõmmatav; heidetav asi lingu otsas), aga seda taas välistab see, et neid on siin vastandatud machina'dele, mis muude viidete järgi tähendasid kooguga heitemasinaid. Ja vat siis teen sellise järelduse, et kui kastelli loodeküljes oli sadamasild ja edelas suisa meri, siis pidid maa poole olema ainult kaks külge, kirde- ja kagukülg, ning ühe heitemasina kohta tuli keskmiselt ainult 9 m kastelli ringmüüri. Pidi olema vägev vaatepilt.


Taanlased alistuvad 1222. Maal Kuressaare linnuses.

Eks vahepeal ole ma nii linnust ennast kui ka selle ümbrust õppinud paremini tundma ning ettekujutus on parem. Prindin välja Kuressaare linnaplaani, et orienteeruda paremini linna tekke peatükis. (Sest kus siis tohtis 1979. aastal raamatus avaldada täpset linnakaarti koos tänavanimedega! Skeem on, aga ilma.) Joonistan sellele peale raamatus olnud Kuressaare vanima, Paul Esseni 1681. a joonistatud linnaplaani järgi rootsiaegse tänavavõrgu ning teen sellise järelduse: Aluve oletab, et keskaegne turuplats ei olnud praegune Raekoja plats ega nn Sõrve turg Lasteaia tn otsas Tolli ja Aia tn vahel, vaid Esseni plaanil tühjaks märgitud ala Pika, Turu ja Lasteaia tn vahel. Kõik on tore, Esseni plaanil selleks tõesti muud kohta ei ole. Samas aga... Lossipargis on kõlakoja ja Tolli tn vahel mälestusmärk, et seal oli keskaegne kirik või kabel. Esseni plaanil on ainus pühakoda Laurentsiuse kirik selle praeguses asukohas, aga see on alles rootsiaene ehitis. Pargis oleva kirikumälestusmärgi ja keskaegseks turuplatsiks väidetud ruumi vahel on ligikaudu 300 m maad! See on liiga kaugel!! Seega tundub mulle, et Kuressaare keskaegne turg oli pigem üsna kiriku naabruses, praeguse Lossipargi kohal. Ei ole loogiline, et linn rajati linnusest väga kaugele; Esseni plaanil näidatud tühi ala tekkis alles muldkindlustuste rajamisel, varem küllap ulatus asustus ikka peaaegu ringmüüri ja veel varem kastelli vallikraavini. Ning veel: lossipark ehk endine esplanaad, st kindluse esine tühi ala ulatub Tolli ja Pika tänava pool kaugemale kui Allee tänava pool; hoonestuse piir on muutumatu kõigil plaanidel (vanim 1681; see piir ei muutunud pärast 1680. aastatel toimunud muldkindlustuste moderniseerimist ega pärast Põhjasõja-järgset taastamist ega hiljemgi) ning on sama ka praegu. Muud seletust ma sellele tagasiastele ei näe, kui et Tolli ja Pika tänava otsas oli juba enne esplanaadi, st muldkindlustuste rajamist tühi plats.

Ning kes neid avastusi siit kavatseb oma tarbeks noppida, palun lahkesti enne luba küsida.

Rootsi sõjaarhiivi Kuressaare kaardid on (värvilistena!) siin: link.



Eestis rajati Rootsi ajal muldkindlustusi valdavalt insener Erik Dahlberghi projektide järgi, mis Aluve hinnangul olid üpris originaalsed ning tegid silmad ette koguni fortifikatsiooniguru Vaubani omadele (teisalt oli XVII–XVIII sajandil muldkindlustuste süsteeme mitukümmend). Nimelt olla ohtralt eelkaitsesse panustanud Vaubani kõigis kolmes maneeris ühine nõrk koht, et kui vaenlane eelkaitse murdis, siis ei olnud kindluse põhiliinil muud teha kui alistuda (mida tegelikkuses ka juhtus). Dahlberghil oli aga kogu kaitse koondatud ühele liinile ning tema süsteemis oli põhirõhk bastionide ja raveliinide flankidel, millelt sai hoida tule all vallikraavi külgsuunas, mis oli muldkindlustuste üldine nõrk koht. Kuressaare kindlus oli ses suhtes ainulaadne, et siin jõuti projekt Rootsi aja lõpu hektilises ehitusbuumis peaaegu ka valmis – ehitamata jäi edelaraveliin (pildil alumine), moderniseerimata põhjabastion (sellel senini flanke ei ole) ja murdmata kurtiinide otsad idabastioni juures (seal on need senini sirged). Tallinnas, kus suur võhm kulus Tõnismäe mahakoorimise peale (viiendik mäge veeti minema, ehitatavatesse bastionidesse), saadi samal ajal valmis ainult kolm bastioni (Skåne bastion ehk Rannavärava mägi, Rootsi kants ehk Lindamägi, Ingeri bastion ehk Harjumägi) üheteistkümnest ja üks raveliin (Wismari) kuuest. Narvas saadi bastionivöö üpris valmis, aga see oli väiksem kui Tallinnas; Pärnus ka; Tartus oli olukord kehv.

[NB! Rootsi sõjaarhiivi veebileht on vahepeal muutunud, Kuressaare plaanid on nüüd siin: link]

Ilmselt see rootsiaegne joonis, mille järgi Kuressaare linnuse restaureerimise arhitekt Kalvi Aluve projekteeris 1970. aastate lõpus linnuse Pika Hermanni ehisfriisi (ümarkaartega), on see. Ümarkaar tuli Eestis gooti arhitektuuri alles renessansi mõjul XVI saj algusaastatel, nt Tallinna Niguliste tornis 1505 (või oli see 1515), Paksus Margareetas 1510–1529.

* * *

Vaatan enamiku sarja The Office, mida ma ammusel ajal, kui see telekast tuli, õnneks ei vaadanud, sest töötasin sel ajal kontoris, kus olid sarja mitme tegelase teisikud (jah, isegi kitarri mängiti ja filosoofilisi arutelusid esitati). Samastamine oleks olnud rohke.

Ainus, mida ma sellest omal ajal telekast nägin, oli õnneliku lõpu toov eriosa, mis omakorda plaadi pealt puudub. Selle esimene pool on YouTube'is, aga teisest poolest on ainult päris lõpp, toredasti siis koos õnneliku pöördega.

Sari tehti 2002. aastal ja see oli ikka väga ammu: faile kanti kaasas flopidel, mobiile ei olnud veel kõigil ja tulemüür oli tundmatu mõiste.

R, 892. päev: need nagu lastele või?

Prantsuse keele I pool möödub üleüldises letargias. Tulemas on eksam ja kordame grammatikavigureid. Ju seda võib siis käsitada unesõppimisena. Teisalt saab eksamil grammatika eest nii vähe punkte, et tuupida ei ole mõtet.

Kaalun, kas minna vaheajal sööma või mitte, sest täis kõht uinutab veelgi. Lähen, aga pillan unise peaga kandiku maha. Tore, et vähemalt selle asutuse sööklatarvete hankija on hulgilaos käitunud nagu Mr Bean jõuluehteid ostmas.

Arutame vaheajal isekeskis ja II pooles lausa tunnis eile Brüsselis avatud moodsat kunsti. Meie seas on arvamused seinast seina, aga õnneks on peale minu veel neid, kelle arvates on teos suurepärane. Ka selles seltskonnas (nagu ka eile Postimehes ega kirjutise kommentaarides) ei ole keegi aru saanud, et see on ju mudelikomplekt karbist välja võetuna, kui osad alles pulkade küljes kinni! Kas selle sõnumi arusaamiseks on tõesti vaja olla IPMSi liige ja kogenud mudeliehitaja?

Tagasi Kirikmäele. (5 km peale läheb bussiga 50 minutit! See on sama kaua kui jala! Taas mõtlen rulluiskudele.) Muidugi on vahepeal laekunud palju uusi töid, teisalt aga on tulekul nädalavahetus, hohhoo...

Sabaga tips M saab täna minuvanuseks.

N, 891. päev: der Wahnsinn ist nur eine schmale Brücke

Hommikul liftile lähenedes kuulen trepi poolt pahaendelist sahh-sahh! sahinat. Selge, et kaks korrust allpool eksleb joodiknaaber. Kuulen, kuidas all lähevad lifti uksed lahti, siis lähevad sahinasammud kuhugi, siis uksed sulguvad, sahinat enam ei ole. No ja kui lift siis hetke pärast minu korrusel peatub, seisabki seal sees joodiknaaber, toetab seina ja teeb suitsu. Mina joomahulluga koos samasse lifti vabatahtlikult ei lähe, nii et viipan, et mingu sõitku aga edasi. Kostab tekst, millest ma õnneks aru ei saa. Pagana liftiautomaatika! Kui inime tuleb korruselt X peale ja tahab sõita allapoole, aga korrusel X+2 on keegi samuti nuppu vajutanud, siis sõidab lift esti korrusele X+2 ja alles siis alla. Kui aga lift juba allapoole tagasi sõidab, siis enam ta üles ei hakka sõitma, kui nuppu uusesti vajutada, vaid kestab igavik, kuni tuleb alt teine lift. No bussi tuleb oodata veel kauem, sest välisuksest väljudes on maja eest mööduv õige buss kohas, et bussile jõudmiseks oleks vaja ületada sprindi maailmarekord.

Nii nagu Eestis peavad korteriühingud korraldama suve alguseks üldkoosoleku – mis parimal juhul on nagu harrastusooper, halvimal nagu tubateater, mida kunagi retsenseerisin oma Eesti-blogis (kui huvitab, kopipeistin näiteks kommentaaridesse) – nii on siin kord, et 15. jaanuaril tuleb käsk kirjutada 5 tööpäeva jooksul sisekaemuslik aruanne „Kui tubli olin eelmisel aastal?”

Toimetan uskumatult igavat protokolli, nii et tekib vajadus kuulata turgutavat muusikat juba hommikupoolikul. Ajan ooperi pealkirja segamini, aga kaks plaati kuulan ära, tüki kolmandatki, enne kui mõtlen, et veider, mul on sama ooper peale kogumiku ka eraldi, aga seal mahtus kahe plaadi peale.

Õhtupoolikul, kui enam ei jaksa ja tahan lõpetada hommikul, meenub, et homne tähtaeg on sel ajal, mil ise olen prantuse keele tunnis! Kirun ning teen lõpuni.

K, 890. päev: „Liebe, Liebe!” kisas vanaema ja jumalaganoorused muudkui libisesid

Ilm on läinud tavaliseks siinmaa talveks, et mõni kraad on sooja (rõdu teine kraadiklaas näitab jälle numbreid, aga eelmisel nädalal rõdule jahtuma unustatud veepudel on jääkamakas edasi), taevas on paksus pilves ning kõik on mattunud uttu. Täna hommikul on kõikjal kiilasjää ka veel. Teekond bussipeatusest töömajja on väga aeglane.



Õhtu film on kuulus sillafilm Die Brücke (1959). Peale mõne veidra sarnasuse (nt käis mul üks rühmavend täpselt samasuguse vestiga nagu see noorsand, kes läheb kasarmusse juba eelmisel õhtul) ja vanaaegse ilme (filmi alguspoole olustikuga sama pildikeel oli Eesti filmides veel 1970. aastate lõpuni) meenutab film mulle ammust äärmiselt koledat unenägu, mis oli umbkaudu samalaadse tegevustikuga, aga tegelasteks mu õpingukaaslased, tegevusajaks võib-olla Vabadussõda ja tegevuskohaks pangahoone Tartus kaarsilla kõrval. Unenäo moraal oli, et mis mõtet on olla kangelane, kui neid, kelle nimel saadi raske võit, enam ei ole.



(Mis oli kolmas sõjajärgne tuntud sõjafilm, mis tunneb kaasa sakslastele? Üks oli Die Brücke, teine Das Boot, aga mis oli kolmas? Kas kolefilm Das eiserne Kreuz?)

T, 889. päev: sipelgad ja tänud

Üles on antud vanas dokumendis 7 lk muuta, täna kella 12-ks. Eile seda teha ei saanud, aga täna olen 7.34 kohal. Leian ka selle, et vana tõlge on üsna kehv. Toimetan ära (u 24 lk toimetada ja siis see 7 lk uut teksti tõlkida). Saan valmis kell 12.51. Imestan pisut, et miks keegi teine seda ei tõlgi, aga eks põhjus oli see, et tähelepanelikud kolleegid leidsid, et jälitatud muudatustega failis on rohkem teksti kui originaalfailis, ja mitu päeva oodati tellija vastust, mis täna varahommikuks veel tulnud ei olnud. Igaks juhuks toimetasin kogu teksti ja jälgisin nii originaali kui ka muudatusi näitavat dokumenti ja tähistasin need kohad tõlkes ära, mida originaalis ei olnud. Kui taas päevavalgust nägin, oli tulnud vahepeal muidugi teade, et tellija on saatundu uue originaali, mis palju ei pidavat eelmisest erinema, ning et tähtaega on kolm päeva edasi lükatud. Aga mul peaks töö olema põhimõtteliselt valmis...

Sööklast tulles mantlit varnast võttes kuulen, kuidas mööduvad eestlased arutavad eetikateemal, et kumb on eetilisem, kas kanda kasukat, mis peab vastu terve inimpõlve, või käia loopida kasukakandjaid munadega, kandes seejuures kummitallaga kingi, ning kas loopijad kunagi ka on mõelnud, kui tohutu suur keskkonnamõju on tehismaterjalide tootmisel, mille kõrval on karusloomakasvandus loodussõbralik. Kahjuks keeravad nad söökla sissekäigu poole ja mina välisukse poole, nii et ma ei tea, kuhu see ülipõnev arutelu välja jõuab. Nagu surivoodil lebanud Buddha, keda jüngrid tülitasid tüütute küsimustega (et kas pärast surma on elu või kas pärast surma ei ole elu jne), aga kes iga asja peale vastas, et tal ei ole selles suhtes seisukohta, nii ütlen siin minagi ainult seda, et eks ole see igaühe enda asi, kas ta kannab seljas prügimäge või surnuaeda.

Õhtul saan teada, et emaga kohtunud juhuslikult mu kooliõpetaja, kes meile andis keskkoolis kutseõpet, ja uurinud, ega ma raamatut kirjuta. Selgus, et koolivenna mälestused pannud kooli õpetajaskonna kihama nagu sipelgapesa ning nad ei ole toibunud senini. Ema vastanud, et tema teada mitte. Ja selles osas oli tal ka õigus, kuigi ta vist ei tea, et põhjus, miks ma ei kirjuta, on see, et koolimälestuste õpetajate osa on mul suuremalt jaolt juba valmis, aga enne 2013. a klassikokkutulekut mul sellest midagi teistele näidata kavas ei ole. Mida edasi, seda rahulikumaks aeg läheb, looduslikel põhjustel, ehkki minu mälestused on koolivenna vulkaanipurske taoliste kõrval nagu vaikne ojamulin.

Ja ühes sellega on sobilik kirjutada ka hiljutisest telesaatest selle ainsa õpetajaga, kellega me senini regulaarselt terviseid vahetame; see telesaade jõudis nädala alguses keerukaid teid pidi minuni ja küll on tore! Kui koolis küsiti, kes on lemmikõpetaja, siis ma alguses ei tajunudki, et see õpetaja on ju ka õpetaja. Kui järele mõelda, siis selles, milline ma mõttemaailma poolest olen, on selle õpetaja osa päris suur. Aitäh!

E, 888. päev: fännid tervitavad

Hommikul, just kui olen selga saanud särgi, aga pükse veel ei ole, kõlab uksekell ja saabub soojusarvesti näidu lugeja. Mul köök mõistagi eilset söögitegemise kola täis. Tal on pea veel rohkem sassis kui mul. Loeb 2 minutit ja siis lahkub. Kui alla bussi peale lähen, on ta samas liftis.

Buss teeb Vabaduse puiesteel äkkpidurduse, sest kellelgi tõmmul noormehel on nii kiire, et läheb või läbi bussi või bussi alt. Paar sentimeetrit jääb puudu ning tore, et hetkel on vastassuunavöönd tühi. Bussi vasakul pool istunud, sh bussijuht jäävad kael õieli vaatama, kas noorsand langes või mitte. Kuniks see ise bussi esiukse juurde kõnnib ja oma täiesti korras olukorda näitab ning vabandust palub, küsib bussijuht üle bussi, ega keegi ei kukkunud ega muul kombel viga saanud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Aga selle, et ma olen tunniskaardi korterisse unustanud, leian alles bussist maha minema hakates. Kõik on tore, valvurid tunnevad nägupidi, aga kuidas sisse saada oma korruse elektroonilise lukuga uksest? Õnneks märkan, et mu ees kõnnib toanaaber C, nii et kiirustan järele ja saan temaga koos uksest sisse. Et on kiire, ma lõunal korterisse ei jõuaks, kaardi puudumise tõttu ei saa ma sööklasse sisse ning isegi ei saa muule korrusele, kus on võileivaautomaat; minu krrusel on ainult kohviautomaat ja limonaadiautomaat. Kaardita siiski majast õhtul välja saab.

Kirikmäe prisma, kus on taas põhjalikud seiklused tooteotsinguil, lõpuks ei aita muu, kui hakkan laest silte lugema. Näen, et selles paduprantslaslikus poes on sildid koguni prantsuse ja saksa keeles! Ning hiljuti on kassade juurde tekkinud lipukesed, mis keeles müüja suudab suhelda. Samas poes umbes suvest alates neli automaatkassat, mille juures alguses oli iga kassa juures ülevaataja ning siis veel ülevaatajate ülevaataja; nüüd on nelja kassa peale ainult üks-kaks ülevaatajat.

Õhtul juhtun uurima, mis põnevaid asju on juhtunud 12. jaanuaril. Leian, et täna on sünni[aasta]päev õige paljudel tuntud inimestel: Charles Perrault, J. H. Pestalozzi, Jack London, Mihhail Gurevitš, Hermann Göring, kõigi aegade kuulsaim tallinlane Alfred Rosenberg, Igor Kurtšatov, Sergei Koroljov ja Haruki Murakami. Viimane teade muidugi tingib selle, et uurin järele, et kui palju siis – puha juubel, 60 – mille peale helistan E-le, et voh kas tead, Murakamil on sünnipäev! E ärgitab, et võiksime saata kaardi, mida ma siis kirjastusele saadangi. Ega ma hästi usu, et kirjastus selle kunagi kirjanikule edastab, aga no liblika tiivalöök on tehtud.

P, 887. päev: lubas küll, ei tulnud aga

Nädal tagasi pühapäeval puhkuselt naastes nägin, et ukse alla oli pistetud silt, et 11.01 kell 10 tuleb onkel soojusarvestit lugema (soojusarvesti on köögis nõuderesti all, selleni jõudmiseks tuleb pugeda vööst saadik kappi ja kasutada peeglit). Tore-tore, mõtlen, et seekord on neil mõistus pähe tulnud ja saadetakse arvestimees kohe nädalavahetusel (varem on olnud nii, et kui ei ole nädala sees päeval kohal, siis panevad uue sildi, et tulevad nädalavahetusel uuesti).

Tõusen vara, kaheksa paiku, ja koristan köögi ja esiku korralikult ära. Esialgsed pärastlõunase talvematka plaanid on kahtlased, sest eile ei jõudnud ma paljusid oma kursuse kodutöid läbi vaadata ja täna teen siis neid.

Tutvun veebilehega http://www.museumofbadart.org/.

Onklit muidgi ei tule.

L, 886. päev: onu Tiktaki lood

Kõik algas sellest, et jõulu I pühal uisutama minnes kadus mu truu ja ligi 18 aastat järjest, suuremate vaheaegadeta kasutatud Casio F-77W küljest ära üks tihvt kahest, mis hoiab kella rihma küljes, ja sobivat uut tihvti ei ole läinud korda leida. Aeg on küps, mõtlesin, osta omale uus kell. Uurisin nädala sees, millist kella ma tahan ja kus seda ka müüakse, ning siis laupäeval asun kohe hommikul teele kõigepealt Kõrgmetsa ostukeskuse poole. Seal seda siiski ei ole. Jään bussist umbes minuti maha, järgmiseni on aega 19 minutit, käin vaatan elektroonikapoe pisemaid läpakaid (valik on veider: mis mõte on hiiglasliku ekraaniga läpakal, mis on väga raske ja mille aku peab vastu kaks tundi?) ja siis ootan bussipeatuses ning teen jäälilledest pilti. Ilm on selge jõulukaardiilm, madal päike paistab, on kohalikus mõistes lõikavalt külm.



Bussiga raudteejaama, kuhu jõuan hetkel, kui vajalik rong on just läinud ja tablool tema andmed kinni lapatakse.

Aja parajaks tegemiseks jalutan Jaama tn kahes elektroonikapoes: ühes aga on ainult prantsuse klaviatuuriga arvutid. Saksa omaga tuleksin toime, aga prantsuse omal on ju A-tähe asemel Q! Eks Q-klahv ole ju see, mida eesti inime ju üldse ei puutu ning see ei muutu ilusti läikivaks nagu A-, E-, T- ja K-klahv. Ja numbrid on ülaregistris!!

Siis rongi peale ja T. linnakesse.

[Stammlugejale teadmiseks: imposantne kuju Bingeni vastas mäe otsas ei ole siiski Bingeni Hildegard mõõtkavas 8:1, vaid Germania kuju, mille lasi püstitada keiser Wilhelm I Preisi-Prantsuse sõja võidu auks, nagu Koblenzi Saksa Nurga kompleks jt.]

Maaselja on üsna tihedalt kaetud jääpankadega.

Otsin üles T. linnakese matkapoe, sealt uued kindad. Üle tänava kaubamajja, uus tihvtidega kellarihm, siis pööningule rõngasplaneedi nimelisse elektroonikakaubamajja, uurin ka seal läpakaid. Valik on parem kui Kõrgmetsas. Uus mobiilipael enne pühi äratulnu asemele. Siis alla kellaosakonda tagasi, uurin kõik letid läbi.

Mul on käekellale palju tingimusi: et oleks selge ja et oleks näha korraga kuupäev ja nädalapäev ning et ei oleks väga rõve. Teatavasti jaotuvad käekellad kaheks põhirühmaks: need, mis näitavad õiget aega, ja need, mida põhiliselt ennast näidatakse. Esimesse rühma kuuluvad tagasihoidlikud tootjad nagu Casio, Citizen, Seiko ja Timex, teise kuulsad nagu Breitling, Omega, Rolex jpt. (No mõni teise rühma kell on spetsiaalne, nagu hädaraadiosaatjaga käekell lenduritele ja ülivastupidav kell, mida kasutasid Kuu-astronaudid, aga valdav osa nende kandjatest ei ole lendurid ega astronaudid ega isegi mitte James Bondid.)

Kõnnin läbi ka teise kaubamaja kellaletid, siis tagasi esimesse. Kui tänava poolt väljun, tõmbab lõõtsa lahti ukse taga taburetil istuv vene mees ja siis korraga pistab läbilõikaval häälel kõõrutama suure Zõkina häälelt suhteliselt väikeste õpilaste kolmik. Põgenen üle tänava raamatupoe tagumisse soppi, kus on peamiselt traktori- ja veduriraamatud nagu Saksamaa raamatupoodides ikka. Sakslased muidugi kannatavad vaikselt ega tee viisakalt teist nägugi (st nad ei tungle kuuldeulatusest välja, tänavalt poodi). Kui veerand tunni pärast jälle väljun, oli plats puhas. Saksa talv on nad ära ajanud!

Seejärel tagasi esimese kaubamaja kellalettide vahele. Rõõm on märgata, et Casio toodab mu senise kella edasiarendusi ehk u 200-krooniseid vastupidavaid ja ülimalt täpseid elektronkelli senini. Nädalas läheb mu kell u 1,5 s ette ja seda alati nii, käib ses suhtes väga täpselt (st etteminek ei muutu). Tõsi, viimased paar nädalat olen pidanud kandma kella püksitaskus, mis käekella jaoks ei ole logistika mõttes hea koht.

Kaubamaja suur ja uhke, sealt on muide pärit mu rulluisud, nii et tore kõik. Jaanuari algus, allahindlus allahindluse otsa. No ja selmet hankida mõni kindel ja alati õiget aega näitav kell, võtab kaubamaja mu üle võimust, lähen allahindluse liimile ja ostan tundmatu firma Rover & Lakes raadio teel isetäpsuva ja päikesepatareiga kella, mis on 35% alla hinnatud. Mõtlen, et kui aga signaali kätte saab, siis ei ole käigumehhanismi täpsusel ju tähtsust. Rongis uurin ja näen, et saab signaali kätte küll, ja on seni olnud sekundi pealt sama kui korteris raadiotäpsuv äratuskell.

Hiljem muidugi klõbistan Google'isse sisse, mida see kellafirmast räägib, ja saan teada, et muudki on imestanud, miks ei räägi. Ehk siis mis siis, et nn „Saksa” päritolu, see on sama kaubamaja isiklik mark, peamiselt „toodab” riideid ja siis ka kelli. Eks Hiinas panda peale mis tahes silt, kui aga tellida konteineritäite kaupa. Kasutusjuhend – mida kaks müüjat sahtleid pidi kümme minutit otsisid – on tegeliku päritolu kohta kõnekas! Kaubamaja oletatav kasum olevat tillukese tootmiskulu tõttu suurusjärgus tuhandeid protsente, aga no teisalt, mida siis tänapäeval Hiinas ei toodetaks? (See on retooriline küsimus, ma võin lugeda pika loetelu asjadest, mida veel toodetakse mujal.)

Ega uuel kellal ka midagi viga ole, kole raske ainult ja metallrihmaga, mida ma varem kasutanud ei ole. Vahest sobib enesekaitseks, kui fotokat (kere + obj 1,6 kg, kere + obj + välk 2,2 kg) ei ole käepärast!



(Nooremad lugejad vast ei tea, kes oli Zõkina. Seletan. Klassivend rääkis, et tema vanema õe õpilasmalevarühmas olnud väga toores karistamisviis: pahategija suleti ruumi, kus oli täiel häälel mängiv Zõkina plaat, ja enne välja ei lastud, kui plaat läbi.)

R, 885. päev: pani käe suu ette ja sosistas

Arvake ära, kes ärkab täna 6.30 asemel alles kell 8.10? Ja kas vähem kui tunni ajaga jõuab korterist prantsuse keele tundi, mis algab kell 8.30?

Kui kohale jõuan, on õpetaja silmanähtavalt kergendunud ja ütleb, et tore, vähemalt ettekanne tuleb. Nii see teises pooles juhtubki. Teemaks on mingi kultuuri- ehk pärandiasi ja väga tore on, et salvestasin kahele mälupulgale, sest üks on küll kotis, aga see, mille pistsin särgitaskusse, on edasi korteris, sest panin teise särgi. Täitsa professor, eks.

Aga enne on arutelu all muud teemad, nagu töökoha mugandamise soovitused ehk kas soovitus, et töökoha sahtlis peab olema ajakiri ja laual perepildid, on ainult naistele või kas see, et tuleb käia kohvimasina juures lobisemas ja sedasi meeskonnavaimu tugevdamas, on ainult prantslastele. Ning lahendame õpetajalt küsimise teel mõistatust, et 10. korrusel elab härrasmees, kes igal hommikul sõidab alla 0-korrusele ja läheb tööle, aga tagasi tuleb ta nii, et sõidab ilusa ilmaga 5. korrusele ja läheb edasi jala ning ainult vihmase ilmaga 10. korrusele. Arvamuse peale, et tal on kompulsiiv-obsessiivhäire ja ta peaks minema psühhiaatri juurde, vastab õpetaja, et ei ole ta midagi rohkem hull kui kõik ülejäänud prantslased. Aga lõpuks tõde siiski koidab, poolaka küsimuse peale.

Mu ettekande teemaks on eesti isikunimed. Esitamine on küll vormiliselt piinarikas (nt sõna être lihtmineviku III isiku mitmus mulle ei meenugi), aga aru saadakse, alates 4. slaidist tekib kuulajatel sära silmadesse ning umbes 20-minutise ettekande järel kestavad küsimused ja siis arutelu pärast väga kaua, nii kaua, et pabertahvlile kirjutatud tunni viimase teemani me üldse ei jõuagi. Algul räägin eesti nimede omapärast (nt väga suur kombinatsioonide arv ja sestap väga vähe nimekaime), siis eesnimedest ja moenimedest läbi aegade (hahah, juhuslikult näitab uusim leitud statistika (aprill 2008), et Eesti pandi poisslastele kõige sagedamini täpselt sama eesnime, mis on õpetajal). Siis nimede ajaloost, mis sujuvalt jõuab keskaegsetest ainunimedest üle talunimede välja perekonnanimedeni ja olukorda raputanud kahe muutuseni, perekonnanimede panekuni 1826/1834 ja 1934. aasta nimeseaduse järel Eestit tabanud nimemuutmistulvani. XIX saj alguses pandud nimede kohta on näidata mõni onomastika andmebaasist pärit levikukaart (nt kuidas nime Vares pandi metsastes kohtades ja nime Rand ranna ääres, nime Tamm aga kõikjal, kus vähegi eestlasi elas). Mainin ka seda, miks pandi ka palju võõrapäraseid nimesid, mida sajand hiljem oli vaja hakata eestistama. Näitan raamatust mu teada vanimat eesti isikunime mainimist (Lambito et Meme, seniores de Sackala, 1211) ning ühte paljudest kauaaegse kampaania „Eestlasele eesti nimi” uute nimede loenditest („Eesti nimi” (1935), mis oletatavasti on see raamat, kust mu vanaisa omale uue nime noppis). Nimede eestistamise kohta on näiteid võtta isiklikelt vanavanematelt, kes seda tegid kõik neli. Ettekande lõpuks selgitan piltide najal, mida tähendavad nimed Päts, Meri, Rüütel, Ilves ja Savisaar. Õpetaja arvab, et Päts oligi täitsa karu moodi. (Muide, internetist võib leida pilti, kuidas Rüütel seisab Karl Vaino kõrval punalippude all Võidu väljaku tribüünil, veel vähem kui eesti vöökirjade pilte, st ma ei leia ja kuvahõivet filmist „Lõpetamata lause” ei ole aega teha. Aga see-eest on mul varnast võtta enda tehtud pilt, kuidas Rüütel seisab taganttuules, suu kõrvuni ja punased gladioolid käes.)

Küsimustele vastamisel saan ära mainida ka legendaarse nimemuutuse Persekivi > Palm ning näitena sellest, et Eestis võib mees abielludes võtta ka naise perekonnanime, mainin, kuidas Tunne Singist sai Tunne Kelam.

Kuulajad on ungarlane, leedukas, poolakas ja tšehh ning prantslane, kus mail on kõigis oma nimekord: ungari nimedes on perekonnanimi enne, abielludes juhtub naisenimedega sada imet; leedu nimedest on näha, kas naisterahvas on abielus või mitte; poola nimedes on meestel ja naistel slaavi nimedena eri lõpud; ning tšehhi nimetraditsioon on teadupärast nii jäik, et nende teada oli Inglismaal kunagi peaminister Margaret Thatcherová. Õpetaja mainib nimede keelamise kohta, et ehkki Mégane on tavaline prantsuse eesnimi, ei lubatud seda panna maimukesele perekonnanimega Renault.

Siis linna kaudu korterisse, panen kola ära ja loodan käia tööle minnes läbi Kõrgmetsa matkapoest. Hea, kes plaanibki; see ei ole kahe tunniga logistiliselt siiski võimalik. Õhtul ka ei jõua.

Õhtul Kirikmäe prismas, kus üritan leida õmblusnõelu, et sobivast nikerdada kellale uus tihvt, mille külge saaks kinnitada kellarihma, aga pood on nagu kõnekäänu heinakuhi. Ainust isiklikku nõela selleks ohverdada ei taha.

Võtan julguse kokku ja vaatan reklaamfilmide DVD lõpuni. Õudus jätkub. Ainus koht, mis lõbu peale ajab, on DVD-raamatukeses inglise tõlked:

• Koduloomade kindlustus (kus koduloomad on siga, lehm ja hobune) = Pet Insurance
• Lõhnaõli Süžee (Парфюм «Сюжет») = Perfume Plot
• Kalevi nääripidu (kus ETV stuudiosse oli ehitatud näärivanale (vist Harry Kõrvits) maja, näärivana maigutas usinasti laulule kaasa (mitte päris sünkroonis, nagu kombeks), ja kepsutasid Palestra triibuliste sukkadega tantsutüdrukud, kes viibutasid ülisuurte nätsupakkidega, taustaks Ivo Linna ülihoogne laul, et „see on me uusaasta õnnesoov”) = New Year's Party at Kalev Factory

Ning Eesti kuulsusekeste nimed on inglise keeli loetud samasuguse endastmõistetavusega nagu eesti keeles, ilma selgitusteta, kes või mis. Peaasi, et hästi odavalt sai, usun.

Vaatan vaimukosutuseks filmi Fest der Schönheit algust. Nagu teada, on see film ajakirja Time 100 kõigi aegade parima filmi loetelus, millest – hmm – olen näinud ainult kuut ja nendestki enamik mulle ei meeldinud. Maitse üle ei vaielda...

N, 884. päev: ettekanne valmib

Eileõhtuse/tänahommikuse prantsuse keele ettekande koostamise tõttu (magama kell pool neli) magan nii kaua, kui tihkan. Ärkan alles 8.10.

Külma on ainult paar kraadi, päike paistab. Tänavate härmatis on asendunud soolalägaga. Päeval on jälle väga külm. Tööjuures käib akna taga hüppamas lind, kes kuulub „väikeste hallide lindude” rohkearvulisse perre.

Õhtul panen ettekandele kelli ja vilesid külge ning räägin paar korda läbi. Prindin ka välja ja kirjutan juurde sõnu, mis võivad ettekande ajal meelest minna. Salvestan kahele mälupulgale, millest ühe panen särgitaskusse valmis, teise näidatatavate raamatute peale.

K, 883. päev: metzas ellawad karrot, pötrat ninck ilvezzet

Päiksepaisteline ja „lõikavalt” külm inversiooniilm jätkub. Kraadiklaasi rõduanduri patarei jupsib, näit on vaheldumisi „– –” ja −6,8 °C, seega on all tänaval karge −8...−9 °C. Panen jalga villased sokid. Mütsi järele veel ma tarvidust ei tunne, aga bussiaknast näeb, kuidas kesklinnas on inimesed lausa läkiläkides ja vatijopedes! Kirikmäel bussit maha tulles paistab ees spordikeskuse juures katlamaja nelikkorstnast kerkiv uhke suitsu- ja aurusaba.

Päeval läheb aga pilve ja soojemaks. Miinuskraade on ainult mõni.

Tööl pajatab toanaaber C seiklustest aastavahetuse puhkusele minnes Saksa hotellis, kus lubatud internetti eriti ei olnud, ja kui ta öelnud, et tal on vaja internetti Skype'i jaoks, küsisid hotellitöötajad vastu: „Mis on Skype?” – Räägin C-le, et Eestis valitseb arvamus, nagu oleks Skype eestlaste leiutis. C naerab südamest.

Kirikmäe prismas, leheputkast mitu ajakirja, sh Newsweek, kus kirjutab Ilves. Tänase teise ilveseuudise kohta kuulen õhtul lugu, kuidas E isa olla rääkinud, et ta jahikaaslasel sattunud kokku ilves ja kolm laikat ning tulemus olnud 3:0 ilvese kasuks (või noh laikade jaoks mitte päris 0). E olla arvanud, et kas ta siis lehte ei loe, miks siis kolm laikat, üks taks peaks olema! Muidugi saab taks ilvesest jagu, sest kes on ilves? – Lihtsalt suur kass, ning kes teab, mida arvab taks kassidest, see teab.

Õhtul on vaja hakata lõpuks tegema prantsuse keele ettekannet. Materjaliga on asi väga kurb. Teema on „Eesti pärand” ehk siis mingi kultuuriasi, soovitatavalt UNESCO maailmapärandist. Muudel rahvastel on hea – tee aga lahti prantsuse Wikipédia ning õpi mõni artikkel pähe, aga arvake, mis on seal olemas Eesti kultuuripärandist? – Ainult Tallinn ja Struve kaar! Tallinnast ma rääkida ei taha, Struve kaarest rääkis juba leedukas oma kõikehõlmavas ettekandes. Tuleb minna raskemat teed ja teha ettekanne ise.

Aga lükkan algust muudkui edasi ja vaatan Eestist toodud DVD-d „Harry Egipt reklaamfilmid – World Famous TV Commercials by Harry Egipt”. Juba pealkiri paneb ahhetama. Esiteks, kuhu on kadunud nimisõnalise eestäiendi omastav kääne? See on ju sama kui kelle õun see on? – See on Ants õun. Teiseks meenub koolis inglise keeles õpitu, et kui keski või miski on Eestis kuulus, siis ta mingil juhul ei ole inglise keeli famous, vaid parimal juhul outstanding.

Jaksan vaadata umbes poole peale, siis valdab mind totaalne õudus ja rohkem vaadata ei saa. Plaadi õige pealkiri peaks olema „84 lühiõudusfilmi”. Saan aru, et need reklaamfilmid kujutavad Vene aega, mil möödusid nende filmide kiitjate parimad aastad, aga see ei vähenda kuidagi selle aja koledust ega asjaolu, et veneaegse reklaami eesmärk ei olnud tekitada vaatajas ostusoov, vaid kuulutada, mis kaup poodides seisab ja mida peaks kuidagi maha müüma (loe: filmid asjadest, mida keegi ei taha / õppeasutustest, kuhu keegi ei lähe / firmadest, kuhu tööle ei tulda). See, mis vormis seisvat kaupa reklaamida püüti, ja see, et kaup seisis ikka edasi, näitab, et päris kõike ikka ei saa müüa, kui juurde näidata kaasaegse arusaama kohaselt seksikaid naisterahvaid. Ja huvitav, kuidas aitab müüa seksikas naisterahvas majapidamistarbeid või muid kaupu, mida justkui peaksid ostma eelkõige naisterahvad ise? Hmm...

Kui Eestis oleks taasiseseisvumise järel toimunud dekommuniseerimine (nagu Saksamaal toimus sõja järel denatsifitseerimine), siis kuidas oleks liigitatud veneaegset „kaubandust” kiitvate propagandafilmide tegijat? Küllap vähemalt kaasajooksikuks, kes oma tegevusega aitas režiimile kaasa.

Ja plaadikaanel lubatud kommentaarid, need on veel koledamad! Mis on DVD kommentaar? – Helitaust, kus asjaosalised kommenteerivad pilti (või jutustavad muudest pildiga seoses pähetulevatest asjadest). Näiteks ootan, et kaadritagune hääl räägiks stiilis, et vaadake, see Marati särgis neiu, kes siin 1982. aasta reklaamis kiidab lastekindlustust, on Anu Saagim (see teabekild on klantspaberil raamatukeses plaadi juures). – Aga mis on selle DVD kommentaarid? – Veidra sisustusega saalis istub toolil kõnedefektiga beibe ja küsib lohakalt meeldejäänud napakaid küsimusi inimestelt, kes istuvad tema vastas teisel toolil. Igalt küsitakse üks küsimus, aga need kolm, kelle jaksan ära vaadata, panevad vastusega (mis on à 1 lause) küsija ja reklaamfilmid paika, nt Peeter Oja teatab küsimuse peale, kas need reklaamfilmid panid teda reklaamitud kaupu ostma, et kui ta oleks Vene ajal Soome saanud, siis oleksid Soome TV reklaamid pannud teda Soome kaupa ostma küll.

Meenutades pelutavat muljet, mis jäi plaadi tootjast kunagi tööasjus kokku puutudes, on kõik ootuspärane. Seda muljet ei suuda leevendada isegi see, et näen ekraanil oma algkooli laulmisõpetajat (1 kord), tudengiaegset koorikaaslast (kes hiljem nägi välja parem) ja (mitu korda) naabritüdrukut. „Kasahhi hümni” video Borati filmis on nendele filmidele siiski kõige õigem koht.

T, 882. päev: tropp

Hommikul paugub pakane: kraadiklaas näitab olevat rõdul −3,8 kraadi, seega on all tänaval vähemalt −6. Otsin kohvrist välja salli. Muidugi mõista tuleb mul bussi oodata umbes veerand tundi.

Esimene asi, mida tööjuures leian, on põrandal lebav kõrvaklapitropp, mille ma enne jõulu (19. XII) ära kaotasin ja koju minnes kurvastasin, et pidin kasutama lustikummutiga kaasa tulnud kõrvaklappe, millega lekib heli nii sisse kui välja: kostab nii see, kui lennukis teeb meetri kaugusel tulevane ooperilaulja hääleharjutusi, kui ka see, mida ma parajasti kuulan. Lustikummuti kõrvaklappidel on juhtme peal helivaljuse regulaator, mis on üldse üks kahtlane asi, sest peale helivaljuse muudab ka tämbrit (milles pole ka midagi imestada, kui mõelda selle peale, mis juhtub takistis suure sagedusvahemikuga vahelduvvooluga).

Selle kohta, et see on 18 päeva rahus põrandal lebanud, arvab toakaaslane C koristajate kohta, et so they clean, mille kohta omakorda arvan, et ju vast nad on selle leidnud ja pärast koristamist vanasse kohta tagasi pannud.

Terve päeva särab päike, aga on väga külm. Isegi tänavate soolatamine ei ole aidanud, sest asfalt on härmas. Huvitav on vaadata, kuidas külmakartlikud kolleegid on end sisse mässinud. Kuidas see nali oligi, kuidas soomlane külmaga riietub – umbes nagu et miinus kahekümne juures paneb hõlmad kinni?

Õhtul uuesti Kõrgmetsa maksimarketis, kust eile ostsin kogemata valet tinti. Täna siis leian õige; eilse vale panen aga tallele, eks kord tule ka selle tunnike. Veel ostan väikeste viilide komplekti, sest kella kõige optimaalsem parandusviis näib olevat see, et ma teen ise traadist uue pulga. Kirjaklambri traat on umbes 0,3 mm võrra liiga peen, samuti on see üpris pehme.

Õhtul näitab kraadiklaas olevat rõdul −6,8 °C. See tähendab, et all tänaval on umbes −8 °C või alla selle.

E, 881. päev: jälle on hall argipäev ehk „ligikorda kaks korda”

Kell venib. „Lumi” on maas. Arvutil tippida enam ei oska, sõrmed satuvad valedele klahvidele ja tekitavad napakaid vigu (ehk mis juhtub sõrmeosavusega, kui puhkusele arvutit kaasa ei võta ja arvuti kallale pääseb umbes üle päeva umbes veerand tunniks). Tõlkeabiprogrammi vahin kui ilmaimet. Ja kell muudkui venib ja venib...

Enne lõunaleminekut loen lehest minu õiglustunnet riivavat päevauudist (kuhu on jäänud kõik need 2007. a lubatud pikad vanglakaristused?), mis tõenäolisest kavalusest hoolimata tuletab mulle kangesti meelde inglise naljasarja The Fast Show [II hooaeg, 7. jagu] uskupöördunud politseinike sketši, kus naine tuleb politseijaoskonda varastatud koerast teatama, aga politseinikud räägivad ja laulavad pikalt muudkui Jeesusest ning lubavad aidata, st palvetada, kuni üht [Mark Williams] tabab usuline ekstaas ja ta tardub, õnnis nägu taeva poole pööratud:

Woman [Arabella Weir]: I don't wish to appear cynical, but somebody's stolen my dog! Will you do anything about it?

Officer [Paul Whitehouse]: Well, madam, apparently we arrested someone earlier today who answers your desription.

Woman: That's marvellous news!

Officer: Even better news. We forgave him and let him go.

i-le paneb täpi see, kui lähen lõunale ja vastu jalutab inglise kolleeg I, keda kuulen ütlevat midagi, mis kõlab umbes nagu „krooks-krooks!”; kui olen mõne meetri edasi läinud, saan aru, et see oli „head uut aastat!” vene keeli, mida see russofiilist kolleeg peab minuga suhtlemisel tarvilikuks ebatavaliselt sageli kuuldavale tuua. Huvitav, kas muude Baltimaade kolleegidega ta ka sama teeb?

Õhtul töölt kapist kaasa läpakas ja kõvaketas. Ostan uue kuukaardi. Viin koti korterisse, sõidan bussiga paar peatust linna poole, sealt 16. bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse, kust on vaja osta tsüaansinist printeritinti, mida mäletan otsas olevat. Even better than that muidugi, pärast on näpus veel paberipurusti ja paberilõikur. Siis kogu selle kolaga toidukaupade poodi, siis sealt [külma poolest] talvine jalutuskäik korterisse tagasi. Sammuloendur näitab uskumatut saavutust, nagu oleksin täna maha kõndinud üle 9 km; imelik see on, samas näitab selle kell, et ma olen seda teinud pooleteist tunni jooksul, mille vältel jõuan 9 km maha kõndida täitsa vabalt.

Siis ühendan arvuti ja kõvaketta laua peal olevate kaablitega ning asun puhkusepilte mälukaartidelt üles laadima; siis teen valmis ja laadin üles õpingukaaslastega kohtumise pildid, mille tegemisest möödas juba kolm päeva ja inimesed küllap imestavad, kuhu pildid jäävad, äkki polnudki filmi sees. Au ja kiitus veel kord välguhajutile, mis suutis tekitada kokkutulekukoha oranžide seinte ja laega ruumi üpris loomuliku valguse. (Eks fotohuvilised tea, mis on välk ainsa valgusallikana hämaras ruumis – it's asking for trouble.)

Tagasisõit

Ka tagasisõit venib kahepäevaseks, algul bussiga Kilulinna, seal sugulaste juures külas ja külas/öömajal, teisel päeval lennukiga Frankfurti ja sealt rongiga siia. Lennukis on siinmaa eestlasi päris palju. Samuti tulevasi ooperilauljaid – mul aga on kaasas kõrvatropid.

Tegin kahe puhkusenädala jooksul kokku praeguse seisuga (ebaõnnestunutest on kustutatud ainult osa) 589 pilti, aga ise olen suurplaanis peal ainult kahel venna tehtud pildil, jutustamas haaravat lugu, kuidas kümmekond aastat tagasi sain jõulupeol toidumürgistuse ja Eesti pikima bussiliini sõidul juba esimeses peatusevahes oksendasin ning eesistuja ei teadnud, et mul on kasutada kilekott.

Aga õpingukaaslastega kohtumisel on 2,2 kg kaalunud fotokola (kere + objektiiv + välk + välguhajuti) jäädvustanud inimesed palju tõetruumal viisil kui eelmisel kohtumisel üle aasta varem, kui 9,2 korda kergem ja praeguse fotokola koguhinnast viis ja pool korda odavam fotokas jäädvustas inimeste näonaha nii õudsel kombel, et see oli normaalse fotoka hankimiseks möödunud aastal oluline ajend. Kuigi kompaktfotokas on taandunud praegu üldiselt nn B-fotoka seisusesse (kasutan olukordades, kui normaalset fotokat ei saa kasutada või ei mahu kasutama), jäi see nüüd aastavahetusel suisa C-fotokaks, sest kõik kaasasolnud akud viskasid pärast pühi sussid püsti, isegi nii põhjalikult, et fotokas teatas, et patarei tühi, ja lülitus välja. Akulaaduri asukoht oli aga tundmatu ja B-fotoka aset täitis seekord siis telefon, mis on peaaegu alati taskus ning millega saab hädakorral suhteliselt kõlbulikke pilte teha (kuigi taskust väljatirimise rihm tuli kojusõidul rongis ära).

Mis fotokolasse veel puutub, siis viieaastane vennapoeg arvas hoobilt ära, mismoodi fotoka rihma küljes rippuv elektrooniline lood sisse lülitatakse ja et see kinnitatakse fotoka välgupesasse. Sugulastele sai näidatud ka siinse eesti seltsi jõulupeo toored pildid, mis on igaks juhuks veel mälukaardil; nad seega nägid ära ka nii vormilised kui ka sisulised praakpildid, mida keegi muu peale minu näinud ei ole. Mitmest vormilisest praakpildist sai järeltöötlusel teatavasti asja, aga sisulised praakpildid (kus näiteks on ebaõnnestunud kaadrilõige, esiplaan, teravustus või ilme, nagu oleks kaamera juhuslikult lahti läinud) on need laastud, mis metsa raiumisel lendavad, ehk sõklad, millest pilditerad välja nopitakse.

Kohvri küljes on valgeid koerakarvu, mis on seal püsinud sellest hoolimata, et kohver on pärast valge koeraga suhtlemist olnud takso pakiruumis, siis bussi pakiruumis, siis autos, siis sugulase esikus, siis uuesti takso pakiruumis, siis kahe lennuvälja katakombides ja lennuki kõhus ning pärast on seda kolmes raudteejaamas ja bussis ringi veeretatud ja tassitud. Samas eraldub kohvri ühe tõmbluku metallist tõmmits mitte lennujaamade pagasikäitluse katakombides, vaid alles teekonnal viimaselt rongilt korterisse.

Postkastis ootab ees ainult üks arve, mille maksetähtaeg lõpeb homme, nii et ajutine arvutipuudus ei sega. Samas tähendab arvutipuudus seda, et loen läbi kogu National Geographic'u ja lähen pärast seda kohe magama. Kell on siis vist alles umbes seitse, aga eks ma ole Eesti kella järgi tõusnud neljast, nii et arvake ise, kas olen unine või ei ole.