L, 4064. päev: laat, Spider, suur kontsert

Peaks kirjutama kursusele lõppsõna, aga ei viitsi.

Kuum.

Koos eile saabunud külalistega Paunvere väljanäitus. Mul ilmnevad minnes (asendusbuss + rong) mõningad pahaduse tundemärgid, aga kohapeal manustan pudeli külma vett ja ostan mütsi, pärast mida olemine leebub. Teistest varem linna tagasi, E soovitusel 50 min enne rongi, ise oleksin hakanud tulema 30 min enne, jaamani läheb platsilt 35 min. Asendusbussi ei mahu, ootan 15 min järgmist. Linnas raamatupoes, siis astronautide üritus. 10 minutiga on elu viies* autogramm käes ja sõidan koju. Koerad, pood.

1. Erki Nool juhuslikult mingil laadal, autogramm on raamatus „Naised Vabadussõjas” (ärge naerge midagi, teised kaks selt ürituselt ostetud raamatud olid Kiviräha naljalugude väike kogumik „Kalevipoeg” ja Alfred „Voldemari venna” Waga „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”).
2. Arvo Pärt juhuslikult mingi suvalise kontserdi publikus (märkasin esimese poole peal ridade vahelt, vaheajal läksin kärmesti juurde, autogrammiga kavaleht on kadunud).
3. Rein Zobel vanalinna päevade Müürivahe tänava ekskursioonil. Kolm tundi, tassisin kaasas tema raamatut „Tallinna keskaegsed kindlustused” (mida koer siis ei olnud veel nurgast närinud). Rääkimise hetk tuli alles pärast ekskursiooni lõppu, Zobelil oli hea meel.
4. Tudengiaegne sõber tema mälestustesse, mille oma eksemplari kirjutasin pliiatsiga perekonnanimed juurde.
5. Rusty Schweikart raamatusse Moon Lander (Thomas S. Kelly mälestused). Seekord oligi üritus korraldatud autogrammide andmise üritusena, astronaudid istusid kõik kenasti reas laudade taga. Olin kohal kohe alguses, kui astronaudid alles kõndisid ringi. Sattusin õigel ajal õigesse kohta, olin R. Schw. sabas kolmas. Mina: Could I get your autograph related to your previous capacity, please. R. Schw. (näeb raamatu pealkirja): But I didn’t land! Mina: But you were the pilot of the Spider! (R. Schw. itsitab, küsib järele, kuidas mu nime kirjutatakse, ja kirjutab.) Nüüd on peaasi, et ma raamatuid segi ei ajaks, mul on neid raamatuid kaks, teine on tööl kapis, kunagi oli plaan kinkida see itiosakonnale seoses ühe suure süsteemi valmimisega, et vaadake, on lahendatud veel keerukamaid asju, aga on üle andmata senini. Julgen väita, et Apollo Kuu-moodul oli oma ajal keerukaim kunagi ehitatud masin ja esimene mehitatud kosmoses lennanud eksemplar (Apollo 9, LM-3) oli pärisnimega (raadiokutsung) Spider (ämblik) ning Schweikart oli formaalselt selle piloot (Kuu-mooduli piloot oli küll rohkem pardainsener, juhtis neid komandör, ainult Al Bean (Apollo 12 LMP) olla mõneks minutiks saanud Kuult stardi järel Kuu taga komandörilt proovida, mis tunne on (Kuu taga sellepärast, et Maal saadaks asjast teada alles tagantjärele). Peale selle oli Schweikart esimene, kes seisis uues Apollo skafandris lahtise luugi vahel avakosmoses.

Õhtupoolikul jalutus vallakeskuse pargis; näitame silda, mille alt meid vaatasid nädal tagasi väga suured kalad.  Mõtlen vist välja, mis korrusel elab naabermaja poolakas: kui pargi poole kõnnime, kostab aknast pahinat, nagu keegi praeks või dušitaks; ainus aken on lahti 2. korrusel; pool tundi hiljem tuleb ta meie peatusest bussi peale ja suundub samuti suure vabaõhukontserdi poole. Olin varem arvanud, et ta elab 3. korrusel: ilusamad kardinad, orhidee aknal.

Linnapargis on kohaliku sümfooniaorkestri ja Läti ooperidiiva E.G. suur, kahe poolega vabaõhukontsert. Binoklit kaasas ei ole (kui selle peale tulen, järgneb muidugi kohe vana nali, kuidas võinuks kaasa võtta astronoomilise binokli, 3 kg, 40 cm pikk, klaasid nagu alustassid); tooli, sööki-jooki ka mitte. Toole ja sööke-jooke inimestel on, binokleid mitte.

Istutakse murul või seistakse kuluaarides, nagu n-ö kurt vanamees, kes filharmoonia parimatel kontsertidel istub alati esimese rea keskel. Siin-seal on eemal tuttavaid nägusid – üks töökaaslane, üks matkakaaslane aastast 2009, mil eesti selts korraldas veel matku, ja üks, kes, kui viimati hambaarsti juurde sõitsin, istus bussis minu ees.

I poole järel on raske murult püsti saada, lohutan, et ei ole viga midagi, vanadekodu on kohe üle tänava. Kaks ratastel kemmergut on, stiilis, et selga näeb igaüks, kes juhtub sealt linnaosast läbi minema.

Kontserdil on veidi mürtsutav võimendus, ekraan ja algeline režii, pärast pimedas ka mõningane valguskunst (mustrid pargipuudel).

R, 4063. päev: Celtic Frost

Mulle antud toimetus on staadiumis, et kõrvaklapine repertuaar on Celtic Frost. Järgmiseks toon tööle patareisid/alaldi, et kuulata kogutud Wagnerit (32 CD). (Aga nendest on vähe, sest CD-mängija näib olevat andnud otsad.)

N, 4062. päev: röntgen

Täna päikselisel hommikul on lõpuks kätte jõudnud see päev, kui mu lõugadest tehakse ruumiline röntgenipilt, et saaks panna implantaadid, mis asendaksid kadunud ja toetaksid muidu peagi ärakaduvaid purihambaid.

Olen kohal pool tundi enne. Antakse paber, kus kinnitan, et lepin sellega, et kindlustus seda ei hüvita. Nii kui ooteruumis raamatu lahti löön, kutsutakse ette.

Nii et 10 minutit enne kokkulepitud aega on pilt juba tehtud ja ootan plaati. Selle saan ka, enne kui jõuan kirjutada FB-s kommentaari lõpuni, nii et üldiselt on hommikuse käigu pikim ootamine tagasisõidu bussipeatuses. Sealt kirjutan hambaarstile (korraks plaanin ka helistada, aga kell on alles kaheksa, äkki magab), et plaadid käes, millal need talle toon.

Jaama apteegist eile kirjutatud maorohi, jaama vastas kohvikus sai ja kohv. Teenindaja ei oska lugeda raha. Siis tööle.

K, 4061. päev: gastroskoopia

Gastroskoopia, mis on elamusrohkem kui arvata.

Et juba 19. skp oli gastroenteroloog maininud, et protseduuri lihtsustamiseks võidakse mulle manustada rahustit, eriti kui mulle gastroskoopiat varem tehtud ei ole. Sama räägib ka ettevalmistav õde nr 1, kes paigaldab veeni kanüüli ja selgitas, et algul arst küsib, siis lastakse kanüülist rahusti sisse ja pärast lebate teises toas veel (näitab näppudega) 30 minutit. Särgi asemele antakse selga klassikaline eest-kinni-tagant-lahti-haiglakittel ning särk ja jope lastakse panna originaalsesse panipaika, voodi alla.

Ma üldiselt ei tea, kas pean jalutama teise tuppa ise või viiakse sinna, eriti kui uks on määratu lai, et sealt mahuks läbi ase, millel leban. Proovin tõusta, aga tuvastan, et soones olev nõel ei lase käsivart painutada.

Leban siis ja kuulan samme ja hääli kõrvaltoas, mida alguses on, siis ei ole, pärast jälle on. Vahepeal käib õde nr 1 koridoriuksest korraks piilumas. Aga keegi küsima ei tule.

Siis avaneb uks ja sisse jalutab õde nr 2, meesterahvas, käed õieli. Haarab otsustavalt voodi jalutsist ja keerab mind, mööbli vastu peaaegu põrgatamata, masinaga risti. Selle viiemeetrise sõidu ajal jõuame läbi käia neli keelt, milles võiksin suhelda, jääme saksa keele juurde. Tuleb gastroenteroloog, seekord ka tema räägib saksa keeles, mainib midagi, siis algab protseduur ise. Õde nr 2 laseb mulle kurku kohalikku tuimastit, paigaldab sõrme külge pulsi- ja hapnikuküllastuse anduri, parema käe külge vererõhumanseti; siis küsib, kas mul on vaja puudumistõendit („Krankenschein?”). Siis teatab gastroenteroloog midagi, mis kõlab nagu „kas te olete siin tööl esimest päeva või, mis te arvate, et ma vaatan patsienti või masinat üle õla? Ma tahan näha mõlemat korraga! Kärutage ta masina ette!” ja kaob vasakule ära. Pominaga „krdi naised, ma ütlen!” keerab õde nr 2 mind masina ette ja edasi on mälu äärmiselt lünklik, sest toimima hakkas soonde manustatud rahusti. Mäletan, et mansett mõõtis vererõhku ja et suhu pandi plasthuulik (et patsient endoskoopi kogemata ei hammustaks) ja see seoti ümber pea kinni ning mäletan mingit mustjat voolikut gastroenteroloogi käes (kes oli selleks ajaks siis vasakult tagasi) ja ta rääkis midagi ja korraks tekkis mul okserefleks. Siis oli veel vahepeal midagi, mida üldse ei mäleta, ja siis veeretati mind kaks korda ümber nurga ja siis võeti suust huulik ja selle rihm pea ümbert ära. Siis jäin magama, nägin unenägusid ja ärkasin äkki tundega, et mul puudub igasugune ettekujutus, kus olen ja kuidas sinna sattusin.

Seepeale tuleb õde nr 1 ja panen omad riided selga ning kuidagi on mulle kätte sattunud kaks paberit, üks on puudumistõend, teine on retsept. Midagi rääkis tulemuste kohta ka arst, aga ma ei mäleta, kus ja millal. Et mingeid erosioone ta leidis (ja enam ei arva, et mind vaevanud iiveldus ja isutus tuleks depressioonist, nagu ta pakkus lambist eelmine kord, ja ma siiralt ning valjusti imestasin). Retseptil on siis juba kolmas magu rahustav ravim, aga esimene, mida arst on määranud võtma regulaarselt, kolm kuud. [Septembris teine gastroenteroloog: „Kolm kuud? Olete te kindel, et see on 40 mg? – Kahest nädalast piisaks.”]

Pärastpoole on kergelt uimane tunne lõunani (olen kodus) ja neelamine on pisut valus, mis on selge märk, et toru mul kurgust ikka läbi käis, kuigi ise ma seda üldse ei mäleta. Võib-olla muidugi, et see otseselt ei olnud anesteetikum, aga olin sama stoiline nagu sarja Black Books esimeses jaos Manny, kui ta oli kogemata seedinud mediteerimisnõuannete raamatu The Little Book of Calm, ja pärast ma midagi ei mäletanud.

* * *

Skannin ema slaide ümbrikust lakoonilise kirjaga „Bulgaaria”; neid on rohkem kui arvata, tubli kaks filmitäit, üritan neid panna loogilisse järgnevusse, millest saab veidi aru filmi serval olevate n-ö kaadrinumbrite järgi. Salvo slaidiraamide augud olid kaadrist veidi väiksemad, seega lõigati kaadrit nii palju kui sai, kaadrite vahelt must riba ka ära, nii et ei saa võrrelda kõrvutiste slaidide lõikejooni nagu lineaarset puslet. Ma Bulgaaria ja Rumeenia 1970. aastate vaatamisväärsusi ei tunne, aga mul peaks Eestis olema vana, leukoplastiga parandatud atlas, kuhu ema ja isa maalisid pastakaga sisse oma reiside marsruudid. 1970. aastate ORWO slaidifilmil on värvid püsinud paremini kui 1990. aastate odaval Konica omal.

Siis skannin isa filmide karbist lustaka negatiivi, kus isa ja ema lõhuvad maal puid, ajaks oletan augusti 1969.

T, 4060. päev: ahaa

Arusaam, et sõna helikopter ei tule mitte osadest heli+kopter, vaid heliko+pter.

E, 4059. päev: esmaspäev

Töölt üsna vara ära; kasvõi kisa mööda koridori, et ärge vaadake midagi, olen täna toimetanud 102 lk!!

P, 4058. päev: jalutuskäik

Laulupidu poes.

Uni.

FB-nägelus kunagise tudengiga võlutoidu teemadel; ma kahjuks ei jõua oma argumendini, et mu arust ei ole samaks väljundiks rohkem ressursse kasutav tootmismeetod kuskilt otsast loodushoidlik, ja paraku ei jõua ka nimetuseni „usunditoit”.

Jalutuskäik naaberasumis, kus ükskord kadus madu ja teinekord hukkus terrassil istunu juhuslikust vintpüssikuulist. Kirik on Luuka ja selle hoovis on crude religious imagery. Jões on kalad mitu korda väiksemad kui eile.

L, 4057. päev: suured kalad

Jalutus vallakeskuses.

Me ei ole kunagi käinud loomaarsti asumi kiriku juures, see on Jaagupi (ja tuhandeaastane torn maantee ääres on väljapoole viltu). Muiste jaksas siinkandis iga küla pidada kirikut, juba X sajandil.

Vallakeskuse pargis vaatavad jõest inimesi väga suured kalad (karpkalad).

Siis söök ex-Balkanis, kus helitausta üks lugusid on Metallica Nothing Else Matters. Olen täheldanud juba aastaid, et Metallica on muutunud hevibändist tavaliseks bändiks, kelle plaate müüakse muu üldise poppmuusika seas.

R, 4056. päev: vanade slaidide skannimine jätkub

Tööl, lõuna aeg poes.

* * *

Skannitud saab slaidifilm nr 285 aastast 1993, mille skannimine kestis üle kahe aasta. Esimesed 10 kaadrit skannisin, nagu ülestähendused märgivad, aastal 2016; vahepeal oli skanner paksult muu kola, sh raamatute all; nüüd olen alates 6. skp vähehaaval jätkanud. Film (Agfachrome) on säilinud üllatavalt hästi (õhu käes olev slaidifilm pleegib, kehvem, nt Konicachrome R-100 on juba alla 20 aastaga monokromaatiline sinivalge – mõni ime, et Konica pani lõpuks pillid kotti). Seal lõpus oli ekskursioon värskelt renoveeritud Helsingi olümpiastaadionile ja kauneid pilte ridamisi (mida skannin tavalise 1200 dpi eraldusega ja suuremana, 2400 dpi).

Filmi alguse skannimisest (algus oli juba Lightroomi arhiivis, selgus) on möödas nii palju aega, et ma ei mäletanud, mismoodi vähendasin enne Lr-i importimist pildimüra (mida on värvislaidil rohkem kui värvilisel või must-valgel negatiivil). Otse skannerist – pildil on tarbetut tera ja kribu; silutud liiga palju – detailid kaovad. See meenus alles u 10. kaadri müraärastusel. Ja see selgus ka, et ei ole päris hea ärastada müra tagurpidi järjestuses, filmi lõpu kaadrid enne – sest siis läheb ka kaadrite salvestusaeg tagurpidi ja umbkaudne kellaaeg tuleb panna igale kaadrile eraldi, ka tunnid (muidu saaks muuta ainult minuteid-sekundeid, kui alguses valida kõik äsja imporditud fotod ja panna õigeks esimese kuupäev ja kellaaeg – Lr arvestab salvestusaja vahesid ja muudab kuupäevi-kellaaegu proportsionaalselt, näiteks kui kaader 36 on salvestatud täna kl 7.30 ja kaader 35 kl 7.32, valida mõlemad ja uueks kellaajaks panna 14.00, on 35. kaadri uus kellaaeg seesinatne 14.00, aga 36. kaadril 13.58).

Ja võttekohti kaardil märkides nägin, et Google’i satelliidifotol on staadion uuesti üles songitud (2016–2019, samuti on seda vahepeal renoveeritud veel kolm korda, seega keskmiselt iga kuue aasta tagant).

N, 4055. päev: Imperium, NDT1

Bussis: Chr. Kracht, Imperium, romaan, 2012, esimesed 24 lk. Räägib saksa veidrikust August Engelhardtist, kes leiutas kokovoorluse ehk toitumise ainult kookospähklist. Muidugi kukkus praktikas asi teistmoodi välja kui teoorias.

Õhtul teater (NDT1). Kõik on kena, aga mul on tegelikult väike palavik ning nina on umbes ning muusika on liiga vali. Kuigi tohutu suur kunst ning tehniliselt nõudlikum kui aasta tagasi nähtud NDT2, ei jäta see perfektsus samasugust muljet kui NDT2, mispeale tuleme pärast esimest vaatust ära.

K, 4054. päev: kursus lõppemas

Tööl, lõunal hambaarst.

* * *

Mõtled, et teed hästi, ja jätad kursuse lõpust asju ajapuudusel ära, aga ikka leidub keegi, kellele see ei meeldi.

T, 4053. päev: gastroenteroloog

Pime pilvine ilm.

Hommikul gastroenteroloogi juures. Tegutseb samas majas postkontori vastas pisut pargi poole, millest aastaid tagasi pool maha lammutati. Kohati tuleb koridoris liikuda käsikaudu. Arst ütleb, et minu nime tal kirjas ei olevat; mina vastu, et ta ise ütles, et tulgu ma täna kl 8.30 lihtsalt kohale, kui olin aja kinnipanekul jõudnud nime deklameerimisega poole peale.

Läbivaatus piirneb ainult suuliste selgitustega, midagi ei katsu, ei vaata, analüüse ka ei vaata, teatab, et tema arust need sapikivid ei ole ja kui need valu ei tee, siis välja ei lõika; ma ei jõua täpsustada, mis mu meelest on „normaalne seedimine”; oletab väga originaalse haiguspõhjuse (üldse mitte seoses gastroenteroloogiaga, me kõik oleme rabatud, mu arust selliseid mõtteid ei tohi patsiendi pähe panna, ta võib hakata sedasi mõtlemagi), aga annab järgmiseks nädalaks aja gastroskoopiasse, enda juurde. Kirjutab isegi suunamiskirja, mis peamiselt koosneb pildilisest õpetusest, kuidas õige koht suures haigemajas üles leida.

Siis tööl.

E, 4052. päev: esmaspäev

Tööl.

Läbi saab „Terwisſe katekismusſe ramat, se on niſuggune ramat, kus ſees küsſides ja kostes öppetakſe, kuida innimenne woib ja peab omma ihho terwiſt hoidma ja selle pärraſt hoolt kandma”. Autor on J. W. L. v. Luce, tlk A. H. v. Schmidt, 1816 ehk tiitellehe sõnutsi: „Selle ramato on esmalt Sakſa kele, Ma rahwa heaks, kirjutanud Johan Willem Luddi Ludſe, arſt ja kolide üllewaatja Kurreſare linnas. Pärraſt on selle ramato ma kele ümberkirjotanud Kusto Hinrik Schmidt, Waljalla koggodusſe õppetaja ning kirriko kohto wannem Sare=maal” (Digari link). Digari eksemplarist puudub lõpust 5 lk, sama lugu on 1812. a maarahva kalendris. Selle raamatu ajalooline tähtsus on, et see olevat esimene eestikeelne tervisenõuannete raamat. Varem oli tervisenõuandeid ilmunud kalendrisabas ja ajakirjas, aga eraldi raamatuna mitte. Kreutzwaldi „Kodutohtrini” („Kodutohter. Õpetus, kuda haigedega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama”, 1879) jäi veel 63 aastat.

P, 4051. päev: pühapäev

Käime jalutamas koertega üle silla.

L, 4050. päev: poed ja filmid

Linnas on sisustuskaupade pood, mille aknal on mõni aeg pilku püüdnud tuukan. Tõenäoliselt on see odavaim ese selles n-ö Edwina Monsooni poes.

Siis toidupood. Mul on poes vahepeal veidi imelik, ei saa aru, kas on palavik või ei ole (mul on muidu kerge palavik kas üle päeva või üle kahe päeva, mõneks tunniks, õhtuks läheb üle, põhjus tundmatu).

Sari Mord mit Aussicht saab läbi, vahepeal on filmiklassika „Viiuldaja katusel” (1971) – mida ma varem näinud ei ole (mäletamisi olen seda algusest lõpuni näinud ainult etenduses, kus Tevjet mängis Krjukov, üht Tevje tütardest Helgi Sallo ja külameeste seas tantsis laval ka Sulev Nõmmik), vägev on! – ja siis võtame ette sarja Black Books karbi. Olin varem näinud umbes poolt jagu ja arvasin, et see on igav, sest seal muud ei juhtu, kui istuvad inimesed raamatupoes ja räägivad. Valesti arvasin!

R, 4049. päev: reede

Tööl, õhtul bensuka post läbi.

N, 4048. päev: naksitrallid

Pealkiri homses ajalehes: „Naksitrallide vägitegu kordus!” — „Hawaii-maalt kirjutatakse, et 3. skp woolanud tuline laawa saare suurimasse mageveejärve ja aurustas selle vee täielikult … 1,5 tunniga. Vajalik energia oli u 1,5·10¹⁴ J ehk 40 mln kWh. („Naksitrallide” teises raamatus on peale loosungi „Tee vabaks kassidele!” ka lugu, kuidas naksitrallid aurutavad Muhvi autos oleva elektrispiraaliga tühjaks järve. Tudengiajal üritasin kirjelduse järgi arvutada, kui võimas oli Muhvi auto. Tulemus oli midagi gigavattides, umbes kolm keskmist tuumajaama.)

* * *

Täna on vahepeal, kaks korda nagu esmaspäeval, jälle väike palavik. Nöök, sest mõlemad päevad, kui olin ametlikult kodus haige, palavikku ei olnud.

Kui juba mitmesuguste arstide juures käimiseks on läinud, panen kinni ka silmaarsti aja. Ühe juurde, kelle kodukas on väga põhjalik, aga kelle kohta Google hoiatab, et sõimab ja ärge väikeste lastega minge. Teise sekretär ütleb, et tohter uusi patsiente vasdtu ei võta. Kolmandast ei ole selgust, kas aja kinnipanek õnnestus, sest kinnitust ei saa ja kui uuesti proovin, ütleb, et eelmine aeg ootab kinnitust. (Pärast selgub, et üleriigilise arstiaegade kinnipaneku portaaliga ei saagi korraga oanna aegu sama eriala mitmele arstile.)

K, 4047. päev: puaa ehk jor wiv

Kodus haige. Hommikul käin annan analüüsid. Verevõtuvend helistab pärast ja küsib, mis on minu „puaa” [pwɑ]. „Point? Poit? Peau?” mõtlen, midagi asjalikku pähe ei tule. Küsin, kas äkki saaks inglise keeles. „Jor wiv,” ütleb. Mina: „My wife?!” (ja mõtlen, et ahaa, asjad siis nii halvad). Pikapeale selgub, et hoopis kaalu küsib!!

* * *

Lõuna paiku kostab ebatavaline mootorivihin; kuigi jooksen akna juurde ja vaatan igale poole, ei näe (äkki kadus maja taha). Paari minuti pärast kostab sama uuesti: jooksen akna juurde ja näen seekord siugjal trajektooril lendamas 4 reaktiivmootoriga, kõrge sirge sabaga, ülatiivaga, suht peene kerega transpordilennukit, mis parameetritele ja üldilmele vastab ainult C-17A (Vene lennuk see ei ole: kes on kunagi kuulnud, mis häält teeb Il-76, seda enam ei unusta, ning vene lennukeil tuleb mootoreist musta suitsu). Eraldusmärke palja silmaga ei näe. Võrreldes startiva kaubalennukiga B747 on C-17A hämmastavalt vaikne.

Mõni minuti hiljem ilmub raske helikopter ja liigub samasse suunda. On näha nii kaua, et jõuan tuua kapisahtlist binokli, millega vaatan paar sekundit ja üritan meelde jätta profiili (riiklikke tunnusmärke vaadata ei jõua). See on NH90.

Jätan C-17A kadumiskoha suuna ja kõrguse liftišahti suhtes ning lennuki näiva suuruse meelde ning mõõdan sekstandiga, kui kõrgel, arvutades seega tiibade siruulatuse järgi, kui kaugel, ja saades teada, kus kohas. Saab teada, et kadumiskohas oli kaugus 1 km, lennukõrgus 200 m ja koht vallakeskuse staadioni kohal.

* * *

Politsei meenutab ühes fotoga esmaspäevasest kataklüsmist kiirteel, et kiirteel ümberpööramine ja vales suunas sõitmine on mõlemad keelatud, trahv 145 € + 2 auku talongi, ja et valvekaameratele on autonumbrid näha.

T, 4046. päev. teisipäev

Lõuna ajal perearsti juures. Räägin, mis on vahepeal juhtunud, annab haiguslehe (1½ päevaks), uus analüüside suunamiskiri.

Padjaraamatust saan teada, et Hermann Hessel oli 1917 kahevärvilise lindiga kirjutusmasin, ta lõi luuletused puhtalt ümber nii, et salmi esitäht oli punane. (Hesse on see kuulus kirjanik, kelle vanaisa – Carl Hermann Hesse – oli Paides maakonnaarst.)

Hommikul meenutan usutavasti* Jüri Rendi mõttetarkust, mis vahe on kutselisel ja professionaalsel viiuldajal (kutseline toetub istudes vastu tooli seljatuge; professionaalne istub tooli esiserval, selg sirgu, viiul korralikult käes), ning õhtul saan teada, et üle-üleeile ta suri.

(* Seda ütles üks tipi meeskoori kolmest dirigendist (peadirigent Jüri Rent, abidirigendid Raul Talmar ja Madis Kareda), täpselt ei mäleta, kes; aga kolmest tõenäolisim oli Jüri Rent, kes siis töötas põhikohaga Estonia ooperikoori juhina ja seega võis näha viiuldajaid tööl. Raul Talmar juhatas segakoori Noorus ja Madis Kareda töötas raadios helitehnikuna – näen praegu andmebaasist ESTER, et 1988 kirjutas ta konservatooriumis diplomitöö, mille juhendaja oli Heino Pedusaar ja teema helisalvestiste restaureerimine.)

E, 4045. päev: esmaspäev

Hambaarsti juures. Hoiatan, et mul on muu asja pärast palavik ja iiveldus, hambaarst sõnab, et see väike asi juureravi ei takista, ja on väga kaasatundlik. Mul on küll suht ebamugav lebada toolis sirgelt, mis küllap väljendub ka jalgade motoorses rahutuses, aga vähemalt mu iiveldus ei ole produktiivne, mis segaks juureravi kohe kindlasti.

Ja nagu ikka, läheb paremaks. Hambaarst on juureravis tõega osav, saab valmis poole tunniga (eespurihammas, 2 juurt) ja ütleb, et läks suurepäraselt.

Saan kätte ka mõlemad soovitatud gastroenteroloogid. Üks neljast, keda soovitas oma perearst, ja kes oskab inglise keelt ja kes ei ole läinud tööle USAsse. Ta küll ei saa mu nimest aru, aga annab aja järgmiseks teisipäevaks. Teisest (kelle vastuvõtt on turuplatsi servas, käisime laupäeval silti vaatamas) saan algul teada, mis kell on sekretär kohal, järgmine kord on telefon kinni, kolmas kord saan aja, septembriks („no vaadake, tohter võtab vastu ainult kord nädalas”).

* * *

Jube äikesevihm, varsti pärast lõunakt naasmist. Nii pime, et ütlen lambivakgel istuvale toanaabrile kogemata tere hommikust. Kiirtee üks haru on vee all, koletu ummik, bussid ei pääse kohale.

* * *

Maja all fuajees kooserdab hullnaaber, räägime (kohalikus keeles) pikad jutud. Ta on täna kas ravimeid võtnud või ei mäleta, et me üldiselt läbi ei käi.

P, 4044. päev: pühapäev

Teen päev läbi kursuse kirjatükka, nii et õhtuks on kaunis paha.

Panen arvuti kinni ja ennäe: läheb paremaks. Isegi söögiisu hakkab tulema tagasi (mitte küll täielikult; unustasin hommikul võtta isu tõstvaid kapsleid, millesse mul küll suurt usku ei ole, aga alati on hea asi ajada millegi kaela, eks ole).

Päeval äike, üks kord jube ragin jõeoru vastaspervel.

Leian, et seoses 29.5.2017 hävinud kõvakettaga ja sellega, et varasemal täielikul varundusel 31.12.2014 ei olnud sügise 2014 kursuse materjale, sest kursus siis veel kestis, ja uuemad asjad reisikettal algavad kevadest 2015, on sügise 2014 asjad kadunud (peale laekunud toore teksti, mis oli alles mujal).

* * *

Saan läbi aastaraamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2015”. Varem oli AVE kirjutet enam-vähem korralikus eesti keeles ja ainult resümeed olid halvas inglise keeles; nüüd on vastupidi, ainult eestikeelsed kokkuvõtted on enam-vähem korralikus keeles. Ei noh, ajaloolased võiksid teada, et mullatööd ei ole sõnasõnaline earthworks, mis tähendab hoopis pinnasest kaitsevalli.

* * *

Leian üles surnuaia, kuhu on maetud isapoolne vanaisa. Selle leidmislugu on taoline, et sugupuuhuvi tekkides 2000. a paiku kirjutasin Kotlase koduloolastele (ühingule Sovest, peaks tegutsema seniajani) ja küsisin, kuhu sealsetes sunnitöölaagrites surnud maeti. Sain vastuses koguni mälestusi vanadaamilt, kes oli töötanud sealses haiglas ja kes mäletas seal talvel 1941/42 olnud kõhutüüfuses eestlasi. Sain ka kaks skannitud fotot, millel ühel ühishaudadega surnuaia üldvaade ja teisel mälestuskivi (1998 avati memoriaal). No ja need fotod leidusid ükspäev suht juhuslikult vanast arhiivimaterjalist ja leidsin, et need võib kopida korrastatud fotoarhiivi vanaema fotode sekka. Importisin Lightroomi ja asukohta pannes uurisin järele, mida teab Kotlase sõjaaegsetest surnuaedadest Google. Sain teada, et linnas oli üksainus surnuaed, kuhu maeti sõjaajal ja kuni 1953 ka kõik ümbruskonna vangi-, sunnitöö- ja väljasaadetute laagrites surnud, ning et memoriaal on seal. Artikli kaardilink viitab valesti, aga jutus mainitud tänavanimedest ja Google’i tänavaatest saab teada, et õige koht on siin.

L, 4043. päev: laupäev

Linnas turul, siis peagi sulguvas juveelipoes (sugulase juubel), siis Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.

R, 4042. päev: reede

Õhtul poes.

N, 4041. päev: mäletamatu konn

Uues perearstikeskuses läbivaatusel. Takso saabub 5 minutit enne kokkulepitud aega (see on niigi ¾-tunnise varuga), aga täpselt samal hetkel situb Šp kööki ja kuigi mõtlen korra, kas jätta see põrandale või jõuda õigeks ajaks taksole, koristan siiski ära. Mulle vastu kõndiv taksojuht leidub kiiremini kui takso, mis on pargitud teetöödest eemale majade vahele. Väga lahe, et taipan sisse panna GPX-jälje, sest ka täna üritab sama firma taksojuht sõita ummikutest mööda. Ta on vanem ja kogenum, liiklusohtlikke olukordi ei tekita, tuututab ainult kaks korda (Saksamaa liiklusseadus pidavat muide keelama mis-sa-mökutad-hakka-juba-sõitma-tuututamise) ja tema trajektoor on palju loomingulisem kui ta nooremal kolleegil eelmisel kolmapäeval (trajektoori kõverus 98%, faktiline keskmine kiirus 19,4 km/h, otsejoones keskmine kiirus 9,8 km/h).

Leitakse sapikivid ja meel on kurb, sest noh olen nende leidmisel ligi kaks korda noorem kui oli vanaema.

Olen võtnud hommikupooliku vabaks, seega tööle tagasi eriti kiiret ei ole. Kohvik, võileib.

Päeval loen sapikivide kohta ja saan teada, et need on tavalised.

* * *

Mul on siia märkmetesse kirjutatud „konn”, aga enam ei mäleta, mis konn. — Palju hiljem: meelde tuli. E nägi koertega jalutama minnes konna – maja fuajees, liftide juures. Viis õue tagasi. Kuidas konn nii sügavale majja eksis, on teadmata.

* * *

Vapsik toas. E olla aknast näinud, kuidas metsa poolt tuli vapsik ja kadus veidi enne akent ära, tuli siis rõduuksest sisse ja elutoa aknale. Täheldan, et vapsik on huvitav ainult läbi aknaklaasi (kunagi tegin kauni makrofoto, makrovälkudega ja puha, aga läbi klaasi). Ei julge väljaheitmispurgile peale panna paberit, E käib toomas pappi. Pärast saab teada, et Saksamaal on vapsik range kaitse all, mahalöömise eest võib saada 50.000 € trahvi.

FBs pannakse tuvastada tundmatu kiriku sisevaade. Tuvastan, et see on kolmelöövine võlvitud kodakirik, neid oli A. Waga järgi mitu Põhja-Eestis, aga raamatuta ei tule meelde, mis täpselt (ma vist üheski käinud ei ole), ainult üht mäletan: Ambla. Pihtas-põhjas.

Siis tuttav füüsik paneb üles foto võrgendikoidest ja ka ussivõrkude juures olnud liblikast. Võrgendikoi valmiku pilt leidub kiiremini (Insects of Britain and Western Europe, kus on kõige harilikumad ja kõige silmatorkavamad, mida võrgendikoi kahtlemata on), aga see ei ole see. Mul on väikestest liblikatest põhjalikum raamat (Moths of Great Britain and Ireland), sealt tuleb lihtsalt järjest sirvida, ja liblik leidub juba lk 56: pargi-tähnikvaksik!

K, 4040. päev: kolmapäev

Tööl, jaama kaudu koju.

T, 4039. päev: Pope Ted

Tööl, jaama kaudu koju.

„Isa Tedi” fännirühma on löönud peaaegu sama kihama kui aasta tagasi Lego uudis raketirühma üks teine sama kaalukas uudis: sarja autoritel on valmimas muusikal, kuidas Ted on paavst. Et see olevat nagu sarja pidulik lõpp – muidu lõpp oli üsna kurb, sest peategelase näitleja suri päev pärast viimast võttepäeva (kodus tähistamisel) ja viimase jao lõpp tehti tema mälestuseks ümber.

E, 4038. päev: riiul, kraaninupp, foorum, soolapuhumine

Eile arutasime, mis kell on sünnis hakata müristama lööktrelliga, et kl 7 on liiga vara. Ma pakkusin kl 9. E pakkus, et ½ 9. (Sellest on just järgmises vallaajakirjas: argipäeviti tohib kl 7.30–22, laupäeviti kl 8–18, pühapäeviti ja riigipühiti ei tohi.) Alustan siis kl 8.40 ja augud on valmis kl 8.50. Üldiselt on tellis pehmem materjal kui betoon ja teiseks ei tea ma täpselt, kui paks on tubadevaheline sein. Laupäeval tuli vanade tüüblite väljakiskumisel august tellisetolmu, mispärast ma seda suure hurraaga puurima hakkasingi, aga kõige sügavamale läks puur 3 cm, peamiselt seinast olevast kipskrohvist läbi, aga telliseni eriti ei jõudnud. Ühes kohas algas kõvadus kohe värvi alt.

Seega siis nikerdasin hommikul vetsupaberirulli torust puurimistolmu kogumise trehtri (et tolm kukuks kilekotti ja mitte teleka taha), õigel ajal siis suuline selgitus ja ette vabanduse palumine loomadelt, kurdistavad kõrvaklapid pähe ja puur kätte. Esimesesse auku kukkus puur lõpuks padrunini sisse, vaatasin, ega valgust ei paista, ja käisin teiselt poolt vaatamas, ega puur ole läbi tulnud nagu vanematekodus naabri köögiseinal olnud maali kandnud kruvi. (Ah, see kruvi oli iga kord jutuks, kui naabrid liiga palju lärmasid. Et üksainus tugev hoop haamriga vastu seda kruviotsa ja naabrite maal on seinalt maas ning kisal kohe lõpp.) Ei olnud läbi tulnud ja meenus, et seina tellised on õõnestellised. Seega kahtlustan, et telliste peal on mingi paar cm jube kõva kiht (betoon?!), siis tuleb mõni cm tellist ja siis tuleb telliseõõs (aga ma ei tea, kas tellis on kitsaste õõntega nagu veneaegne õõnestellis või ühe suure õõnega nagu inglise tellis), nii et kui veel paari auku oli puur jälle jubakaga sisse kukkunud ja ühes kõmises vastu õõne vastaskülg, puurisin pehmemat osa (tellis) ettevaatlikumalt.

Siis vahetasin köögikraani soojaveekraani nupu: olin laupäeval ostnud mängimiseks ½” kraaniventiili koos nupuga (ma ei mäletanud, kuidas käib ventiil lahti ja nupp ära; parem on mängida sellega kuivalt – sõna otseses mõttes) ja eile õhtul selgus, et nupu saab ära ventiili ennast välja keeramata, st korteri vett ei pea kraaninupu vahetamiseks sulgema. Suured tellitavad tangid on olemas, ma ei mäleta, milleks need ostsin, hiljem oleme neid kasutanud pähklitangidena.

Seepeale kolasin kolakambris laua all hästi ärapandud asjade seas, otsides seal võib-olla olevat uut dušisegistit ja leidsin peale selle juhuslikult ka käristivõtmekomplekti, kus oli ka Torx-võtme ots. Seega kruvisin ka riiulikanduri seina. Nali muidugi selles, et uus ülemine riiul on ilusti loodis ja alumise riiuli all suur kuvar ka, aga vahepeal vana alumine riiul, mis pandud silma järgi, ei ole. Kolmandaks selgub, et kuigi uute veearvestitega pandi korterisse ka uued vee sulgemise ventiilid, on need tavalise käsirattaga, mitte kuulkraanid, mis tähendab, et nende keeramiseks peab pugema sügavale köögivalamu alla. Aga ma tahan kindlasti proovida, kui hästi saab nendega sulgeda korterist vee. Köögisegisti on ka na vanaaegne, kraaninupu vahetamisel nägin, kuidas sinna sisse oli sadestunud ligi poole sajandi jagu metallipuru.

Seda kirjutades tuleb mõte, et äkki õnnestub kergem variant, vahetada lihtsalt dušisegisti kuumaveeventiil, ei pea segistit seinast võtmagi. Aga selleks on vaja ventiilipesa freesi, mida mul ei ole. (Vana ventiil on katlakivi nii täis, et ei käi enam lahti.)

* * *

Õhtul siseneb minu ees sama peen vanadaam, kes paar nädalat tagasi oli hullnaabril külas just ajal, mil meil uks soditi. Jälgin hoolega, ega tal markerit käes ole.

* * *

Täna saab 30 aastat Esimesest Sõltumatust Noortefoorumist. Fotol on meie kooli esindus äratuntavasti kõik peal ja (istusime üsna ees, fotolt selgub, et suisa 3. reas).

* * *

Juhtun FB-s vihjama, et inimene, kelle reklaamüritust vana tuttav reklaamib, on inimese enda jutu järgi šarlatan. Sest ma ei tea, kustkohast on võetud romantiline käsitlus eesti rahvameditsiini imelisusest, kui seda kaks sajandit tagasi, mil see oli veel täiesti autentne, dokumenteerinud õpetlased tõdesid asja väga halba seisu (nt „Terwisse katekismuse ramat” aastast 1816 nendib sissejuhatuses, et ainus asi, mida ajakohane meditsiin saarlaste tervishoius ei parandaks, oli nakkushaigete kohtlemine, sest neid lihtsalt kardeti ja välditi kontakti). Aga noh, võib-olla on jutuks hoopis mingi uus ja hilisem rahvameditsiin, nagu ka paljud iidsete pähe pakutavad rahvakombed ja -pärimused ja -luule ja -toidud on ärkamis- või veel hilisemast ajast, rääkimata „traditsioonilisest Hiina meditsiinist”, mille mõtles välja Mao Tse Tung 1950. aastatel, joogast kui võimlemisest („aga see on ju tavaline võimlemine!” – joogatreenerist klassiõde kokkutulekul), mille mõtles välja üks Indias elanud ameerika proua 1940. aastate lõpus, ja tervendamisest käsi lehvitades, mille mõtles välja üks jaapanlane 1920. aastatel.

Ilmselt mõistad, kallis lugeja, ilma ettekujutust liigselt pingutamata, mis edasi juhtus.

P, 4037. päev: loomaaias

Kuidas käisime loomaaias, mõistes mõni minuti pärast sihtjaama jõudmist, et sealmaal on raudteelaste streik, ja viis minutit pärast pooletunnise matka algust, et eile õhtul ei oleksin pidanud harjunud liigutusega jooma kausipõhjast ära ananassitükkidest välja valgunud mahla, sest need tükid olid kergelt käärinud ja täna annab see kõhus vägagi tunda. Peale selle on päev väga palav ja meil ei ole mütse. Geniaalse avastusena käime seekord loomaaia ja pärast jaama poole kõndides tänava varjupoolel, kus majad ja hekid pakuvad küll vähe varju inimesele, aga vähemalt ei õhka sealpool kõnnitee mitmetunnises lõõsas kogunenud kuumust.

E teeb oma uue fotokaga* esimesi ülesvõtteid ja mul on vana truu Sigma 150 mm f/2,8, mille kotis, statiiviklambri küljes (mida ma kaasa ei võtnud) on nüüd kumminööri küljes sügavusteravuste tabel (kiletatud), millelt õppisin pähe, et kaugus alla 5 m – ava f/4,0; kaugus üle 5 m – ava f/2,8. Selle objektiivi fookus on usaldusväärne ja pildikvaliteet suurepärane, nii järeltöötlusega üldiselt muret ei ole.

* Ostetud Amazonist, sest naaberlinna elektroonikakaubamajas õiget ei olnud. Kaks nädalat hiljem muidugi oli, aga õnneks mitte drastiliselt teistsuguse hinnaga (Amazonil on maine, et see on universumi kalliduselt teine fotopood – esimene on suure Kodaki reklaamiga (mille logo kasutas Kodak 1987–2006) fotopood linnas postkontori kõrval, kust kunagi ostsin ühe 77 mm Hoya filtri ja müüja mulle viisakalt kummardas – 77 mm on profifiltrid ja Hoya filtreid elektroonikakaubamajad ei müü).

Et ma ei taha eriti kaugeneda loomaaia kemmergutest ja mõlemad tahame viibida võimalikult varjus, ei lähe me ühelegi etendusele (mis on alati, alati päikese käes), isegi kui E pakub, et papagoietenduse papagoid võivad meid mäletada. Vähe peale üht olen küllalt stabiilses seisundis, et varsti saab hakata jalutama kl 14.45 rongile. Õnneks olengi ja jõuame ilusti jaama, leides a) et tegelikult on matka kõige hirmsam osa, liikumatu õhuga ja lõõskava päikse suhtes põiki 11. novembri uulits, jaheda võsa vahel olevast Tiigri tänavast tuuleõhuga linnapargini, ainult 1 km pikk ja b) tervenisti veerand tundi enne rongi väljumist, et istume valel perroonil. Mul on mälestus, et millalgi „eelmine kord” avastasime sellesama alles siis, kui rong juba paistis ja paistis nii, et saabub kuhugi mujale kui meie ette, mispeale tuli joosta läbi jaamatunneli. Aga ma ei mäleta, kellega koos ma siis olin, vbl koos sugulastega 2014.

Uut karuaedikut üles ei leia. Kui kavatsen võtta üles helipildi hallpapagoidega, otsustab kraaksuma hakata nähtamatu vares eemal puu otsas ja papagoid on vait. Neli tukub aediku puuharudel, kaks istub maas ja kaks majas; mäletust mööda oli varem neid seitse. Mu esimese toibumise järel istusime pikalt keapuuri juures, mida just puhastati; kead [„näe, L. naise järgi papagoile nimi pandud!” — I., 2010] karglesid väga energiliselt ringi, üritasid napsata hooldajat jalast ja käest ning viisid tuppa siia-sinna pandud kuivikud otsekohe värskesse vette likku. Pingi kohal oli linnupesa, mille sees vapsikupesa; nägime, kuidas sinna läks vapsik sisse, aga kuigi ootasin hulga aega, fotokas valmis, ta sealt välja ei tulnud.

L, 4036. päev: linnas ja toas riiul

E juuksuris aega kinni panemas, ootan väljas, prillipoe akna taga. Näen, et eriti moekatena on väljas just sellised, mihukesi kandis mu vanaisa!! Olen kindel, et vanaisa ei osanuks kohe üldse arvata, et a) 40 a pärast on tema prillid üliväga moodsad ja b) neid kannavad inimesed, kes söövad maltsaseemneid, mida nad lasevad tuua teiselt poolt maakera vaestelt, kellel muud toitu ei ole kui maltsaseemned, ja c) Tallinnas elavad need peened maltsaseemneid söövad vanaisaprillikandjad Kalamajas!

Linnas turul, nännipoes, kiirkäik raamatupoodi. Nõudepoest värvilised veeklaasid, söömas.

Mul hakkab tekkima tunne, et tahan korrata 2010 võetud fotosarja Les parisiens ja 2014 etnograafilisi hõimujäädvustusi Riparian Vistas ja Return of the Riparians ülesvõtetega pealinna tänavailt, sõitsin selle suure ringsõidubussiga ainsa korra millalgi 2006 (ma ei suuda leida siit blogist isegi aastat; tuleb otsida videofaili kuupäeva järgi, sest tegin sealt võetud videost kunstilise filmikese). [Leitud: august 2006.]

* * *

Kuidas hakkasin toas panema vana riiulit samale kõrgusele, aga veidi paremale. Vanu puuriauke kasutada ei saa, need tuli tugevuse huvides kinni epokittida (uued augud on mõni cm eemal), üks kapi ja riiuli vahelt paistev auk ka üle värvida.

Just hetkel, kui tõstan riiulikanduri seina vastu, et märkida seinale augukohad, küsib E, kuidas sellega riiul püsib. Hakkan näitama ja pillan riiulikanduri maha. Nähes, et see langeb, ots ees, ja kibekiiresti taibates, et vaba langemisega tabab see kas lille ribastades lillepotti või raadiot või telekaaluse nähtavat osa (telekaaluse taga on juba suur täke, kui sinna kargas seinalt konnapilt), ja et mul on ühes käes vesilood ja teises pliiats, üritan peatada kandurit sedasi, et surun selle kõhuga vastu kappi. Kanduri langemissuund tõesti muutub, selle terav ots lõikub nüüd mulle pikka varvastesirutajasse ja tõesti, kukub sealt kohe põrandale nii, et põrandasse ei jäänud märki, / krammikesta kusagille.

Siis selgub, et mälestus, nagu olnuks sein pehmest tellisest, on vale (E: kuidas ma polevat saanud teiselt poolt kruvi seina). Lisan mälestuse, nagu puurinuks ma elutoa ühe riiuli 6 auku tavalise akutrelliga, kokku läks tund, aga teise augud lööktrelliga, kokku läks mõni minut. Kahju küll, tuleb riiul jätta ootama esmaspäeva, mil tohib puurida lööktrelliga, st lükata trelli peal olev nupp haamripildi poole.

* * *

P õhtul selgus degusteerides, et nännipoe käsitöö-meeliköör (24°) on toodetud lihtsalt: võta viin, pane juurde vett (?), pane sisse mett, loksuta natuke segamini  ja kork peale. Mis tekitab mõtte, et peaks hankima vahendi, millega saab kraadi kodus mõõta; areomeeter (tiheduse järgi) on keerukas (sõltub temperatuurist ja lisaainetest), refraktomeeter peaks olema lihtsam.

R, 4035. päev: reede

Suundmikrofoni patarei on lekkinud nii, et voolulüliti on paakunud seesasendisse, patareivahetuseks avatav keere on kinni korrodeerunud ja ilmselt ka osa mikrofoni sisu lahustunud.

Ükspäev jooksid sajakonna kilomeetri kauguselt loomapargist suure vihmaga ära lõvid; need saadakse täna kätte. Aga paduvihm tabab väikest mägiorgu, kus on mäetagune linnupark; linnud on elus ja terved, aga ojakaldal olev majandushoone (kuur / söökla / omaniku elamu) jäi tulvaveele ette ning keldri kirstsügavkülmikud on muda täis.

Õhtul hirmus ummik. Buss ütleb Suurpommi peatuses, et lõpp-peatus, minge edasi ise.