31.3.14
30.3.14
P: 2536. päev: barokk
Õhtul [hilis]barokkooper.
Ma tüki pealkirja turvapõhjustel ei ütle (etendus on Operabase’is sees, nuhite äkki välja, kus elan), mainin ainult, et kirjutas selle Händel ja ettekanne põhineb Telemanni kohendatud Hamburgi etendusel – Telemann kirjutas itaalia aariatele vahele saksa retsitatiivid ja asendas keisri altkastraadi baritoniga ning valekeisri metsokastraadi tenoriga, mis teguviis igati soodustab barokktükkide ettekandmist tänapäeval.
Ooper on kontsertettekanne, solistid ooperikostüümideta, aga lavaliikumise ja näitlemise sugemetega.
Mulle selgub, kes on kes, alles umbes kolm minutit enne lõppu.
5. rida on solistidega silmsidemeks paras, eriti kui orkestriauk on tõstetud lava tasemele, orkester on tavalisel kohal, aga lava kõrgusel ja solistid nende ees lava serval.
Esimene kord, kui näen, kuidas ooperilaval solistid itsitavad ja dirigent itsitab vastu. Et peategelastel on tundeline lembestseen ja meestegelane äkki kisub naispeategelase tantsima, tehes paar tantsukeerdu (X sajandil – tüki tegevus toimub 972 – oli paaristants täitsa tundmata). Noorikul lähevad silmad igatahes äkki väga suureks, ta paar korda surub itsituse maha, paar korda teeb, nagu rõkataks rõõmust tema lauldav tegelane.
Pärast otsime, mida kirjutab solistide kohta Wikipedia – miskit ei kirjuta! – ja Operabase. Viimase järgi on n-ö maailmalavadel laulnud ainult kõigi lükata-tõugata väike tenor (kugi Operabase’is enne 2009 lavastusi ei ole). Peaosaline on tegutsenud seevastu ooperidirigendina (mida jällegi kavalehe jutt ei ütle). Seitsmest solistist vähemalt kolm on Kanadast, vale-mereröövel pidavat elama suisa siinmaal. Jätame parimate häälte nimed meelde.
Ma tüki pealkirja turvapõhjustel ei ütle (etendus on Operabase’is sees, nuhite äkki välja, kus elan), mainin ainult, et kirjutas selle Händel ja ettekanne põhineb Telemanni kohendatud Hamburgi etendusel – Telemann kirjutas itaalia aariatele vahele saksa retsitatiivid ja asendas keisri altkastraadi baritoniga ning valekeisri metsokastraadi tenoriga, mis teguviis igati soodustab barokktükkide ettekandmist tänapäeval.
Ooper on kontsertettekanne, solistid ooperikostüümideta, aga lavaliikumise ja näitlemise sugemetega.
Mulle selgub, kes on kes, alles umbes kolm minutit enne lõppu.
5. rida on solistidega silmsidemeks paras, eriti kui orkestriauk on tõstetud lava tasemele, orkester on tavalisel kohal, aga lava kõrgusel ja solistid nende ees lava serval.
Esimene kord, kui näen, kuidas ooperilaval solistid itsitavad ja dirigent itsitab vastu. Et peategelastel on tundeline lembestseen ja meestegelane äkki kisub naispeategelase tantsima, tehes paar tantsukeerdu (X sajandil – tüki tegevus toimub 972 – oli paaristants täitsa tundmata). Noorikul lähevad silmad igatahes äkki väga suureks, ta paar korda surub itsituse maha, paar korda teeb, nagu rõkataks rõõmust tema lauldav tegelane.
Pärast otsime, mida kirjutab solistide kohta Wikipedia – miskit ei kirjuta! – ja Operabase. Viimase järgi on n-ö maailmalavadel laulnud ainult kõigi lükata-tõugata väike tenor (kugi Operabase’is enne 2009 lavastusi ei ole). Peaosaline on tegutsenud seevastu ooperidirigendina (mida jällegi kavalehe jutt ei ütle). Seitsmest solistist vähemalt kolm on Kanadast, vale-mereröövel pidavat elama suisa siinmaal. Jätame parimate häälte nimed meelde.
29.3.14
L, 2535. päev: hüvasti, Beethoven!
Hommikul juuksuris, kus saan lahti n-ö Beethoveni-soengust, mille tekitas paar kuud tagasi juuksur Sveni tööõnnetus meid endale samaks kellaajaks kirja pannes ning siis suutmata eksitust möönda ja siis kartes mulle kui 2½ tundi (kaks ja pool tundi) järge oodates pahura kõuepilve ilme omandanule kääridega läheneda lähemale kui kolm meetrit. Või midagi sinnapoole. Uus juuksur on lihtne, aga stiilne töökoda Kella kõrtsist üle tänava (me ükspäev olime akna all, jälgisime), maksmine toimub automaadiga, umbes nagu jaamas, et vajutad nuppu, topid raha ja tuleb pilet, kuhu sõita või kuhu juuksuri käe alla minna. Ükspäev helistasin ja sain teada, et neile aega kirja panna ei saa, lihtsalt tulge. Olen hommikul kohe esimene ja oodata vaja ei ole. Pärast olen nagu enda noorem vend.
Siis keiserlik saun, mis tegelikult – nagu õhtul teada saan – sellena kunagi tegutsenud ei ole. Muuseumi enda sõnul oli see keisririigi suuruselt teine saun (kus oli esimene, brošüür ei ütle), kuigi Wikipedia teatel oli mõnisada meetrit eemal olnud teine, tegutsenud linnasaun suurem. Brošüüri järgi olla sauna all kilomeeter käike, mida ma ei usu, ei mahu.
Brošüüris on selgitused üksikasjaliku teekonnakirjeldusena, mida üritan algul läbida tagurpidi, aga see on remondi tõttu läbimatu, mistõttu jätame katki, käime niisama ja pärast loeme. Ühes kohas on õpetlik silt: suurelt pikk prantsuskeelne kiri, et ära roni, all sama väikses kirjas saksa keeles.
Teen jubedast vinest hoolimata kunstvõtteid ja, nagu ikka, kui pilte tehakse minust, jään pildile kõike muud kui loomuliku minana, sest kui ma ise olen kaamera taga, siis ei paista pildilt ju välja, kuidas ma pilti lavastan, ega?
Jubedast vinest saab võitu Lr-i seni kasutamata nupp Auto Tone. Umbes nagu mingil algelisel Microsofti pildimoonduril oli nupp Auto Color, et vajutad ja „korrigeerib” värvid; aga see värve ei puutu, teeb sada imet ainult särituse, pimeda-heledaga.
28.3.14
R, 2534. päev: lagunev tool
Täna ei juhtunud midagi peale selle, et kui umbes poole pealt keeletundi jõudsin, tegid kõik juba usinasti mingit rühmatööd ja ma liitusin ühe rühmaga ka ning kui pärast tooli tagasi tõstsin, kukkus tool ise plaginaga põrandale ja seljatugi jäi mulle kätte.
Üksõhtu, kui just olin avanud Soma FM Lushi kanali, nägin selle laululoetelust, et just üle-eelmine esineja oli olnud üks muistne lemmiklaulja, kelle põhilooming plaatidena (jah, CD-dena) on mul olemas ning keda muiste kaunis palju kuulasin. No vat. Ja siis hiljem, maailma laienedes enam mitte. Ja panen siis n-ö pöörlema viisiketta ja kuulan neid läbi paljudest aegadest – jälle nagu vana sõbraga kohtuks.
Üksõhtu, kui just olin avanud Soma FM Lushi kanali, nägin selle laululoetelust, et just üle-eelmine esineja oli olnud üks muistne lemmiklaulja, kelle põhilooming plaatidena (jah, CD-dena) on mul olemas ning keda muiste kaunis palju kuulasin. No vat. Ja siis hiljem, maailma laienedes enam mitte. Ja panen siis n-ö pöörlema viisiketta ja kuulan neid läbi paljudest aegadest – jälle nagu vana sõbraga kohtuks.
27.3.14
N, 2533. päev: rattad hooldusest kätte
Hommikul on bussipeatuses maas selle kevade esimene tigu.
Päeval rattad kätte. Kohe edasi postkontor (raamat Winkeli tornvarjenditest, Saksa ajaloolase Goetzi klassikaline keskaja elu raamat – ennist kunagi mainitud Der Spegeli keskaja-erinumber, kus oli temaga pikk intervjuu, mille lõpuks ta kinnitas, et ta siiski ei tahaks keskajal elada, oli Der Spiegel Geschichte 4/2013).
Tagasiteel loen jalgrattakasutust edendavat brošüüri, mis kogu ülistusloo vahel jätab ütlemata, et linna tangentsiaalsed rattateed unustati üldse tegemata. Kitsal ägeda liiklusega maanteel autode seas ma sõita ei taha, kõnniteed seal ei ole ja teepeenart siinkandis ei tunta.
Ühtlasi saab teada, et elektrijalgratas on siinmaa seaduse järgi mopeed ja seega mootorratas, sellega sõitmisel on kohustuslik tahavaatepeegel ja kiiver ning teeliikluseks peab tavalisel jalgrattal olema esi- ja tagatuli, esi- ja tagahelkur, kummalgi rattal kodarate vahel vähemalt kaks helkurit (Eesti liiklusseadus lubavat ka helkurribaga rehve) ning, nota bene, tagumisel porilaual kollane triip. Viimast ma liikluses mitte kunagi näinud ei ole ja brošüüri paljudel fotodel ka ei paista.
Ja piduriklots on prantsuse keeli mitte see, mis oli Wikipédias (mâchoire), ega ka mitte see, mis veebisõnastikus (plaquette, sabot), vaid hoopis patin nagu uisk.
Päeval rattad kätte. Kohe edasi postkontor (raamat Winkeli tornvarjenditest, Saksa ajaloolase Goetzi klassikaline keskaja elu raamat – ennist kunagi mainitud Der Spegeli keskaja-erinumber, kus oli temaga pikk intervjuu, mille lõpuks ta kinnitas, et ta siiski ei tahaks keskajal elada, oli Der Spiegel Geschichte 4/2013).
Tagasiteel loen jalgrattakasutust edendavat brošüüri, mis kogu ülistusloo vahel jätab ütlemata, et linna tangentsiaalsed rattateed unustati üldse tegemata. Kitsal ägeda liiklusega maanteel autode seas ma sõita ei taha, kõnniteed seal ei ole ja teepeenart siinkandis ei tunta.
Ühtlasi saab teada, et elektrijalgratas on siinmaa seaduse järgi mopeed ja seega mootorratas, sellega sõitmisel on kohustuslik tahavaatepeegel ja kiiver ning teeliikluseks peab tavalisel jalgrattal olema esi- ja tagatuli, esi- ja tagahelkur, kummalgi rattal kodarate vahel vähemalt kaks helkurit (Eesti liiklusseadus lubavat ka helkurribaga rehve) ning, nota bene, tagumisel porilaual kollane triip. Viimast ma liikluses mitte kunagi näinud ei ole ja brošüüri paljudel fotodel ka ei paista.
Ja piduriklots on prantsuse keeli mitte see, mis oli Wikipédias (mâchoire), ega ka mitte see, mis veebisõnastikus (plaquette, sabot), vaid hoopis patin nagu uisk.
26.3.14
K, 2532. päev: rahvasuu
Saksa keele vaheajal on õpetaja maadelnud söögitoa võileivaautomaadiga, saanud sealt mingi käki ja, kui ise vaheajalt (mille veetsin oma töölaua taga) tagasi klassi jõuan, küsib seda pugides mult: „Ist die Maschine krank?” Selgitan masina peent hingeelu, näiteks et alt kolmas riiul pöörleb ülepäeviti ainult kahe võileiva jagu ning et kõigepealt tuleb valida võileib ja alles siis panna raha, kuigi silt masinal ütleb vastupidi.
Keeletunnis on kursuse mõlemad lapsesuud kenasti kokku saanud, kena kohe vaadata. Alles üksnädal küsis neist üks Sahara-taguselt maalt pärit kursusekaaslaselt, kas ta on päevitanud, ja täna vallandab kellaaeg, mille saksa ekvivalent on halb sechs, brasiilia noormehe itsituse, et seks, ihihhii.
Selgub, et meid on kohal tervelt kakskümmend, mille peale kolmas lahtise suuvärgiga kursuslane, kelle nimeks ütleme mängult Li Bai, teatab õpetaja kohta, et meie pr N on väga populaarne! Õps ei tea, kuhu silmi panna. Vähe hiljem arutame, mida teeb naaber mingil kellaajal. Minu silmad rebib raamatust Li Bai äkiline naerukilje; tema küsitletud naaber S, tagasihoidlik plaadipanija Maanteelinnast, on näost punaselapiline. Kolmapäeviti on E õhtune keeletund ülejärgmises klassitoas, nende oma lõpeb pisut varem, ta ootab koridoris ja kuuleb seda samuti.
Keeletunnis on kursuse mõlemad lapsesuud kenasti kokku saanud, kena kohe vaadata. Alles üksnädal küsis neist üks Sahara-taguselt maalt pärit kursusekaaslaselt, kas ta on päevitanud, ja täna vallandab kellaaeg, mille saksa ekvivalent on halb sechs, brasiilia noormehe itsituse, et seks, ihihhii.
Selgub, et meid on kohal tervelt kakskümmend, mille peale kolmas lahtise suuvärgiga kursuslane, kelle nimeks ütleme mängult Li Bai, teatab õpetaja kohta, et meie pr N on väga populaarne! Õps ei tea, kuhu silmi panna. Vähe hiljem arutame, mida teeb naaber mingil kellaajal. Minu silmad rebib raamatust Li Bai äkiline naerukilje; tema küsitletud naaber S, tagasihoidlik plaadipanija Maanteelinnast, on näost punaselapiline. Kolmapäeviti on E õhtune keeletund ülejärgmises klassitoas, nende oma lõpeb pisut varem, ta ootab koridoris ja kuuleb seda samuti.
25.3.14
T, 2531. päev: rattad hooldusse
Hommikul hirmus udu, päeval soe päike.
Rattahoolduses. E märkab nagis pikkade sõrmedega rattakindaid.
Selgub, et mu rõõm käte-jalgade mõjust prantsuskeelsel väljendumisel oli olnud ennatlik. 2011. aasta „Manuel” ei olnud teps mitte seesama, kellega ma paar nädalat tagasi pikad jutud rääkisin. Täna on „Manuel” ja „Lundi” korraga saalis ja näha on, et nad on eri isikud. Prantsuse Wikipédiast sõna „piduriklots” vaste otsimine (milleks kulus koos arvuti käivitamisega umbes veerand tundi) on läinud ka tühja, sest tehnik ei saa aru ja pean näitama. Letis on keegi vanahärra, kes näeb kõva vaeva, et nendega „prantsuse” keeli suhelda. „Suhtleme kuues keeles!” kuulutab poe koduleht – märkimata, et ainult siis, kui kõik kuus töötajat on kohal.
Rattahoolduses. E märkab nagis pikkade sõrmedega rattakindaid.
Selgub, et mu rõõm käte-jalgade mõjust prantsuskeelsel väljendumisel oli olnud ennatlik. 2011. aasta „Manuel” ei olnud teps mitte seesama, kellega ma paar nädalat tagasi pikad jutud rääkisin. Täna on „Manuel” ja „Lundi” korraga saalis ja näha on, et nad on eri isikud. Prantsuse Wikipédiast sõna „piduriklots” vaste otsimine (milleks kulus koos arvuti käivitamisega umbes veerand tundi) on läinud ka tühja, sest tehnik ei saa aru ja pean näitama. Letis on keegi vanahärra, kes näeb kõva vaeva, et nendega „prantsuse” keeli suhelda. „Suhtleme kuues keeles!” kuulutab poe koduleht – märkimata, et ainult siis, kui kõik kuus töötajat on kohal.
24.3.14
E, 2530. päev: enne kukke ja koitu
Tööl olen täna varavalges, sest hommikul on suur koosolek ja mul on pika töö valmimine planeeritud nii, nagu seda ei oleks. Ja mida ma kahest ja poolest koosolekutunnist teada saan? — Ühe kasuliku veebiaadressi, ja mõni minuti hiljem, et see ei töötavat. Olin õige viks ja kohal punktuaalselt, mil muidugi selgus, et esimene pool tundi on lihtsalt kogunemine ja kohvi. Esimese tunni rääkis direktor, siis läksid ülejäänud ära, jäi meie osakond ja läks väga igavaks. Mõnele kohe meeldib rääkida. Rehkendasin kokku, kui palju tööaega mõne edevus täna raiskas (nagu inimesed ei oskaks paari lehekülge ise lugeda) – peast rehkendasin, taskust telefoni ei sobinud võtta ja kella lükatiga ka ei saanud mässata, sest see küsimus tekkis üsna algul, lükati on ehituse omapära tõttu kulunud ja selle uurimine paistab eemalt nagu väga tähelepanelik kella uurimine ning inimesed hakkasid ilmutama lahkumise tundemärke alles lõpupoole. Saal oli sellise kavatisega, et uksed on esineja taga ning toolide vahel pikad-laiad vahed, nii et nägi eest taha, tagant ette, küljelt küljele ning mitut pidi viltu, kes kuidas aega veedab. Imiteerisin märkmete tegemist (loe: lugesin mõlemat juhuslikult kaasas olevat märkmikku). Oleks kaasas olnud raamat, saanuks läbi oma sada lehekülge!
Aga mis kella lükatisse puutub, siis vahepeal üritasin jälle meenutada, mis oli see kell, mis mind vahepeal huvitas. Selgus; ja selgus ka, et selle kella põhimõte on istutatud ühte veel vingemasse kella, mille lükatil on ka välimine ring kulumatuna kenasti klaasi all. Vahepeal olen teada saanud isegi selle, kuidas võetakse kella lükatiga juuri. Vohoh. Elame-näeme.
Propagandast ja meediast mõtiskelles meenub, et minu poole teel oleva psühhopatoloogia ja poliitika raamatu autor Harold Lasswell, kes nooruses oli uurinud propagandat, tegeles hiljem meediateooriaga ning on defineerinud mõlemad: algul propaganda ja hiljem meedia, m.o.t.t.
Aga mis kella lükatisse puutub, siis vahepeal üritasin jälle meenutada, mis oli see kell, mis mind vahepeal huvitas. Selgus; ja selgus ka, et selle kella põhimõte on istutatud ühte veel vingemasse kella, mille lükatil on ka välimine ring kulumatuna kenasti klaasi all. Vahepeal olen teada saanud isegi selle, kuidas võetakse kella lükatiga juuri. Vohoh. Elame-näeme.
Propagandast ja meediast mõtiskelles meenub, et minu poole teel oleva psühhopatoloogia ja poliitika raamatu autor Harold Lasswell, kes nooruses oli uurinud propagandat, tegeles hiljem meediateooriaga ning on defineerinud mõlemad: algul propaganda ja hiljem meedia, m.o.t.t.
23.3.14
P, 2529. päev: nimbindusest
FB-poliitikast.
Osa inimesi on parimate sõprade seas, „kellest tahan rohkem teada”. Seal eliidis on nad senini, kui nad saavad hakkama mingi suurema käkiga, siis langevad nad sealt välja ehk hakkan teada saama nende tegemistest vähem. Selliseid juhtumeid on olnud mu 4-aastase FB-kogemuse vältel kaks. Keegi peale minu sellisest liikumisest teada ei saa ja, noh, mu arvamus oleks muutunud käki peale niikuinii.
Tavalised sõbrad (friends except acquaitances) on põhiline seltskond, kellest saan teada olulisema (FB-s saab inimese kaupa seada, mida – nt mängurite jaoks on kasulik märkida, et mänguteateid ei taha, muidu on pool mu seina täis teateid, et anna mulle kaks pulka peedilao ehitamiseks) ja kellele lähevad ka minu teated. Kui nad seal mingi suurema prohmakaga hakkama saavad, satuvad nad tuttavate kilda, kellel on ainult n-ö sõbraks olemise rõõm. Nemad minust teada ei saa (vaikimisi lähevad mu teated muudele sõpradele kui tuttavatele) ja ka mina ei saa nende tegevusest teada enda esilehele (küll aga teemakohastel erilehtedel, kui igavus väga vaevab ja sinna vaatan).
Kui tuttavad üllitavad väga suuri lollusi (millest teada saamine on keerukas, eks ju, vt eelmine lõik), satuvad nad minu eksklusiivsest sõpruskonnast hoopis ukse taha. Kui nad samal teemal jätkavad kellegi postituse sabas, kasutan FB toredat seadet, et kasutajaid saab blokeerida ja blokeeritud kasutajate postitused ei paista. Blokeerida saab muidugi ka täitsa võõraid inimesi, kes tuttavate sabas iba ajavad. Kogu selle eesmärk on olemasolevaid tehnilisi vahendeid kasutades minu enda kaitsmine.
Otsekohese blokeerimise pälvib mitmesugusele umbluule agressiivne takkakiitmine, nt laisapalga mõte, mis luulule on nüüdseks juurde luuletatud epiteet „rahvaalgatus”, nagu see selle luululilsust kuidagi kahandaks, samuti vägivallale või vaenule takkakiitmine.
Miks seda kirjutan, küsite.
Täna, noh, juhtusin saama seinale üleskutse, et ühes suurlinnas on elanikke, kelle meelest võiks nende lennuvälja, eriti selle kaubalennukid, viia ühte väikelinna, et siis saavad suurlinna elanikud olla rahus ja vaikuses. Loen seda umbes kolmanda reani, kus on väide „kõigile on teada”, mislaadi avalduse kohta kasutab Wikipedia nimetust weasel words ja mis võib-olla on loogikaviga no true Scotsman ja kindlasti propagandavõte non sequitur. Kommenteerin, et mida see tähendab, ja kustutan üleskutse, nii et hiljem ei näe ma ka laekunud pikka vastust. Nii et ma ei saa sellele ka vastata muudmoodi, kui äkki juhtub kirjutaja lugema seda siit.
No vat, nii vähe kui märkasin jutust enne kustutamist (lugesin ainult kolmanda reani, eks ju), tasub kaubalennukite teisaldamise teemal süveneda ka järgmistesse teemadesse.
Osa inimesi on parimate sõprade seas, „kellest tahan rohkem teada”. Seal eliidis on nad senini, kui nad saavad hakkama mingi suurema käkiga, siis langevad nad sealt välja ehk hakkan teada saama nende tegemistest vähem. Selliseid juhtumeid on olnud mu 4-aastase FB-kogemuse vältel kaks. Keegi peale minu sellisest liikumisest teada ei saa ja, noh, mu arvamus oleks muutunud käki peale niikuinii.
Tavalised sõbrad (friends except acquaitances) on põhiline seltskond, kellest saan teada olulisema (FB-s saab inimese kaupa seada, mida – nt mängurite jaoks on kasulik märkida, et mänguteateid ei taha, muidu on pool mu seina täis teateid, et anna mulle kaks pulka peedilao ehitamiseks) ja kellele lähevad ka minu teated. Kui nad seal mingi suurema prohmakaga hakkama saavad, satuvad nad tuttavate kilda, kellel on ainult n-ö sõbraks olemise rõõm. Nemad minust teada ei saa (vaikimisi lähevad mu teated muudele sõpradele kui tuttavatele) ja ka mina ei saa nende tegevusest teada enda esilehele (küll aga teemakohastel erilehtedel, kui igavus väga vaevab ja sinna vaatan).
Kui tuttavad üllitavad väga suuri lollusi (millest teada saamine on keerukas, eks ju, vt eelmine lõik), satuvad nad minu eksklusiivsest sõpruskonnast hoopis ukse taha. Kui nad samal teemal jätkavad kellegi postituse sabas, kasutan FB toredat seadet, et kasutajaid saab blokeerida ja blokeeritud kasutajate postitused ei paista. Blokeerida saab muidugi ka täitsa võõraid inimesi, kes tuttavate sabas iba ajavad. Kogu selle eesmärk on olemasolevaid tehnilisi vahendeid kasutades minu enda kaitsmine.
Otsekohese blokeerimise pälvib mitmesugusele umbluule agressiivne takkakiitmine, nt laisapalga mõte, mis luulule on nüüdseks juurde luuletatud epiteet „rahvaalgatus”, nagu see selle luululilsust kuidagi kahandaks, samuti vägivallale või vaenule takkakiitmine.
Miks seda kirjutan, küsite.
Täna, noh, juhtusin saama seinale üleskutse, et ühes suurlinnas on elanikke, kelle meelest võiks nende lennuvälja, eriti selle kaubalennukid, viia ühte väikelinna, et siis saavad suurlinna elanikud olla rahus ja vaikuses. Loen seda umbes kolmanda reani, kus on väide „kõigile on teada”, mislaadi avalduse kohta kasutab Wikipedia nimetust weasel words ja mis võib-olla on loogikaviga no true Scotsman ja kindlasti propagandavõte non sequitur. Kommenteerin, et mida see tähendab, ja kustutan üleskutse, nii et hiljem ei näe ma ka laekunud pikka vastust. Nii et ma ei saa sellele ka vastata muudmoodi, kui äkki juhtub kirjutaja lugema seda siit.
No vat, nii vähe kui märkasin jutust enne kustutamist (lugesin ainult kolmanda reani, eks ju), tasub kaubalennukite teisaldamise teemal süveneda ka järgmistesse teemadesse.
- Ainult kaupa vedavad lennufirmad ei ole 2007.–2008. a majanduskriisist veel toibunud (allik: AW&ST erinumber Aerospace & Defence, Dec 30, 2013/Jan 6, 2014, p. 115).
- Suur osa kaubast veetakse reisilennukitega, reisijate pagasist vabas pagasiruumis.
- Suur osa kaubast veetakse lennukiga seepärast, et tellija saaks selle kiiresti kätte, ja suurlinnas on tellijaid rohkem ja lähemal kui väikelinnas.
- Kauba- ja ka reisiliikluse asendamine rongiga toimiks ainult juhul, kui kaupu ja inimesi veetaks lennukiga mõne rongisõidutunni kaugusele, kuhu ei kuulu teised mandrid. Suured lennukid on projekteeritud pikkade lendude jaoks ega ole lähedale lendamiseks optimaalsed (pikale lennule on vaja palju kütust, selle maast lahti kergitamiseks omakorda tugevat konstruktsiooni jne, mis tähendab, et lühikest maad pooltühjade paakidega lennates veetakse ikkagi kaasa palju tühimassi – nagu selgus Kagu-Aasia käitajatele, kes samade lendude arvuga rohkemate reisijate vedamiseks hakkasid kasutama väga suuri lennukeid).
- Inglise keeli tähendab air transport lennuvedusid üldse, nii reisi- kui ka kaubalennundust.
- Kaubalennunduse ühitamine reisilennundusega tähendab, et mõlemaga tegelevad lennufirmad saavad kasutada sama lennuvälja, kus neil on sama hooldustaristu. Kaubaliikluse teisaldamine mujale tähendaks, et a) kasutada tuleks eraldi kaubalennukeid ja b) kaubalennukite lennuväljale tuleks rajada eraldi hooldusrajatised või tulla nendega hooldusse samale lennuväljale, kus hooldatakse reisilennukeid, mis sageduse tõttu äraviimise efekti suuresti nullib.
- Lääne-Euroopa on jah täis endisi NATO pisilennuvälju, aga need on ehitatud muudeks vajadusteks ja muus olukorras. Need on sageli inimasustusest eemal põldude, metsade ja mägede keskel, nendeni ei vii suuri maanteid ega raudteid, nende lennurada on sageli ehitatud mitte rasketele reisi-/kaubalennukitele, vaid väikestele hävituslennukitele, nende kohandamine tsiviillennuliikluse nõuetele võib tähendada metsa langetamist lähenemiskoridorist ja hoonete lammutamist lennuvälja ümbruses. Neid on viimastel aastatel hakanud kasutama mitu odavlennufirmat inimeste hulgakaupa liigutamiseks (ühes ekstravagantsete päraleveoliinidega), aga inimeste liigutamine eeldab teistsugust logistikat kui kaupade liigutamine, sest inimene suudab ja oskab kõndida ise ega vaja ümberlaadimiseks kaubajaama. Lugu oleks teine, kui tekiksid odav-lennukaubafirmad (vt ülal viidatud artikkel), kes, nagu odavlennureisifirmad, mitte ei võtnud reisijaid ära tavalistelt lennufirmadelt, vaid panid lendama inimesi, kes muidu ei lennanud ja kellel oli ükskõik, kas lennujaam on uhke või rohkem nagu suur kuur.
- Jutuks oleva lennuvälja lennuradade asend välistab, et lennukid maanduksid üle kesklinna. Üle äärelinnade, teatud tuulesuunaga jah.
- Lennukid lähenevad raja rõhttasandi suhtes 3° nurga all ja selle järsemaks muutmiseks tuleks muuta ühelt poolt lennukite avioonikat, tarkvara, õppeseadmeid, lennuväljaseadmeid, teiselt poolt lendurite väljaõpet ja kolmandalt poolt maailma lennueeskirju (ICAO, IATA, FAA, EASA, TC, CAAC, ANAC, DGAC jne). Õhkutõusmine on järsem ja just nimelt lennuvälja ümbruse müra vähendamiseks.
- Õhtutõusmise müra tekib raskusjõu vastu võitlemisest. Mida järsemini, seda suurema müraga – lihtne. Uurige, mis häält tegid stardil 1960. aastatel palju uuritud, aga saritootmisse minemata jäänud suured püststardiga reaktiivlennukid.
- Lennukid tõusevad reeglina vastu tuult (see aitab vähendada hoojooksu ehk säästa kütust ja vähendada müra, eks ju). Põhjapoolkera parasvöötmes on valdav tuulesuund edelast, nii et kes ehitas lennuvälja linnast kirdesse, et lennukid ei tossutaks linna poole, see iseomale lennuki tõususuunaga karuteene tegi.
- Reaktiivlennuki mootor on maandumisel praktiliselt tühikäigul (seda hoitakse sees ainult igaks juhuks, et maandumise katkestamisel saaks selle jälle kiiresti käivitada, samuti lähenemiskõrguse ja -kiiruse reguleerimiseks, kiiruse hoidmiseks üle varisemiskiiruse ja pärast rataste mahapanekut mootoriga pidurdamiseks).
- Mida arvavad kahe naabruses oleva teise suurlinna elanikud, kelle lähedalt lennuväli ära viiakse?
- Mida mõtleksid selle väikelinna elanikud sellest suurlinnast, kui suurlinna elanikud ainuüksi enda rahu nimel õnnistavad neid oma suure lennuväljaga?
- NIMBY
22.3.14
L, 2528. päev: söömas, teises kohas, rongita
Hommikul poes ja siis E-chs söömas. Meie lemmik-šnitslikoht on remondis, lemmik-jäätisekoht on üleüldse müüa. Satume teise jäätisekohta, kus ettekandjaga suhtlemine kulgeb vaevaliselt.
Seltskond on peamiselt vanurid. Istume akna all, erksad riided seljas, ja toimime sisseheitjatena, sest möödujate silmad jäävad meil peatuma, nende samm muutub kõhklevaks ja mõni tuleb sisse.
Paar lauda edasi tulevad istuma kolm tüsedat daami, kahel käes kõnni- või õigemini matkakepid, mille asetavad vihmavarjuhoidlisse. Kepitamine, nagu ka rulluisutamine, on läinud moest ja sedasi on täitsa imelik, et päise päeva ajal ja linna keskel. Aga kui nad on endid ümber laua laotanud, paar lauda meist eemal, kostab sealt jutukõma ja selle sees selge väljend let me tell you. Selge, kepitamine on jõudnud ka ameeriklasteni.
Nagu ikka, jõuan E-chist tagasi sügavas unes. Et oli alles Antenniküla ja siis natuke metsa ning kohe seejärel on äkki kaheksakordne maja(?!).
* * *
R. V. Jonesi mälestustes (lk 377) oli õpetlik lugu mõõteandmete usaldusväärsusest. Nimelt vaevas inglasi sõja ajal küsimus, kuidas täpselt töötavad Saksa magnetmiinid, eriti kuidas on need polariseeritud (st mis suunaga magnetvälja on nende lõhkamiseks vaja). Ainus suhteliselt ohutu meetod (peale lõhkemisvalmis miini lahtivõtmise) seda uurida oli jälgida, mida ütlevad miinitraalerite meeskonnad.
Asjaga asus tegutsema kaks füüsikut. Üks oli Inglise matemaatikafüüsik (kelle nime Jones ei maini) ja teine Ameerika teooriafüüsik Charles Kittel. Inglise füüsik lähtus oletusest, et vaatlusandmed on usaldusväärsed, ja järeldas, et kui ta ise eluga riskib ja läheb miinitraalerile vaatlustulemusi kontrollima, saab ta sealt teada ainult mõne tulemuse ja seega on tulemuste kallutamise risk liiga suur. Ühesõnaga, see füüsik sattus ummikusse ja probleemi ei lahendanudki. Samas aga Ch. Kittel eeldas, et vaatlustulemuste täpsus ei ole teada, läks miinitraalerile kaasa ja täheldas, et meeskondade öeldud andmed lõhatavate miinide kauguse ja asimuudi kohta on täiesti ebakindlad ning ainus, mida usaldada võib, on, kas miin lõhati traaleri tüür- või bakpoordis. Selle teadmisega jättis ta vaatlustulemustest kõik muud andmed peale üldsuuna (paremal-vasakul) kõrvale ja tegi muude andmetega kõrvutades vägagi asjalikke järeldusi.
Seltskond on peamiselt vanurid. Istume akna all, erksad riided seljas, ja toimime sisseheitjatena, sest möödujate silmad jäävad meil peatuma, nende samm muutub kõhklevaks ja mõni tuleb sisse.
Paar lauda edasi tulevad istuma kolm tüsedat daami, kahel käes kõnni- või õigemini matkakepid, mille asetavad vihmavarjuhoidlisse. Kepitamine, nagu ka rulluisutamine, on läinud moest ja sedasi on täitsa imelik, et päise päeva ajal ja linna keskel. Aga kui nad on endid ümber laua laotanud, paar lauda meist eemal, kostab sealt jutukõma ja selle sees selge väljend let me tell you. Selge, kepitamine on jõudnud ka ameeriklasteni.
Nagu ikka, jõuan E-chist tagasi sügavas unes. Et oli alles Antenniküla ja siis natuke metsa ning kohe seejärel on äkki kaheksakordne maja(?!).
* * *
R. V. Jonesi mälestustes (lk 377) oli õpetlik lugu mõõteandmete usaldusväärsusest. Nimelt vaevas inglasi sõja ajal küsimus, kuidas täpselt töötavad Saksa magnetmiinid, eriti kuidas on need polariseeritud (st mis suunaga magnetvälja on nende lõhkamiseks vaja). Ainus suhteliselt ohutu meetod (peale lõhkemisvalmis miini lahtivõtmise) seda uurida oli jälgida, mida ütlevad miinitraalerite meeskonnad.
Asjaga asus tegutsema kaks füüsikut. Üks oli Inglise matemaatikafüüsik (kelle nime Jones ei maini) ja teine Ameerika teooriafüüsik Charles Kittel. Inglise füüsik lähtus oletusest, et vaatlusandmed on usaldusväärsed, ja järeldas, et kui ta ise eluga riskib ja läheb miinitraalerile vaatlustulemusi kontrollima, saab ta sealt teada ainult mõne tulemuse ja seega on tulemuste kallutamise risk liiga suur. Ühesõnaga, see füüsik sattus ummikusse ja probleemi ei lahendanudki. Samas aga Ch. Kittel eeldas, et vaatlustulemuste täpsus ei ole teada, läks miinitraalerile kaasa ja täheldas, et meeskondade öeldud andmed lõhatavate miinide kauguse ja asimuudi kohta on täiesti ebakindlad ning ainus, mida usaldada võib, on, kas miin lõhati traaleri tüür- või bakpoordis. Selle teadmisega jättis ta vaatlustulemustest kõik muud andmed peale üldsuuna (paremal-vasakul) kõrvale ja tegi muude andmetega kõrvutades vägagi asjalikke järeldusi.
21.3.14
R, 2527. päev: tihased ja laul
Akna taga männioksal on kaks sinitihast. Üks laulab, aga teisel on nokas pähkel, mida siin-seal varba vahelt nokib. Laulja ajab pähkliga tihase minema.
Kas ma seda olen ikka maininud, et ükskord Kella kõrtsis, kui istusin näoga tagatoa maali poole (mille teema on nähtavasti klassikaline bakhanaal, stiil mitte päris moba), märkasin, et sellel on selguse mõttes mehed üht ja naised pisut teist ihuvärvi, ning pakkusin, et pealkiri võiks olla lausa eesti meeskooriklassikast: „Mehed siis mütsita müravad”. Naised ega poisid pildil ei tantsi, nii ei saa pealkirja jätkata öeldule kohe järgnevate, laulu lõpuridadega „naised tantsivad tanuta, poisid pooli saapaita”. Google leiab, et laulusõnadele aluseks olnud rahvalaulu lõpuread olid aga hoopis „naised tantsivad tanuta, / poisid poolele püksata, / neitsid nelja-töllakile”.
Kas ma seda olen ikka maininud, et ükskord Kella kõrtsis, kui istusin näoga tagatoa maali poole (mille teema on nähtavasti klassikaline bakhanaal, stiil mitte päris moba), märkasin, et sellel on selguse mõttes mehed üht ja naised pisut teist ihuvärvi, ning pakkusin, et pealkiri võiks olla lausa eesti meeskooriklassikast: „Mehed siis mütsita müravad”. Naised ega poisid pildil ei tantsi, nii ei saa pealkirja jätkata öeldule kohe järgnevate, laulu lõpuridadega „naised tantsivad tanuta, poisid pooli saapaita”. Google leiab, et laulusõnadele aluseks olnud rahvalaulu lõpuread olid aga hoopis „naised tantsivad tanuta, / poisid poolele püksata, / neitsid nelja-töllakile”.
20.3.14
N, 2526. päev: little grey cells
Et koomalise töökoormuse tõttu millestki muust rääkida ei ole, meenutan meeldesööbinud tsitaati ühest Poirot’ filmist (veebruari lõpust oleme hakanud ostma plaadikogumikke). Lugu taoline, et Poirot’ hoole alla tuuakse mõneks päevaks amatsoonpapagoi.
Mis muidugi meenutab, kuidas 8. skp olime käinud mööblipoes ja kinnitanud, et ootame, millal pood helistab, ja lepime alles siis kokku, millal mööbel saabub. Ning kippu ega kõppu ei olnud eilseni, mil siis olla helistatud ja pakutud, kas 22. aprill sobib. Selle peale sobiks küsida vastu, mis aastal.
Delivery man: A parrot for ['poirot]!
Poirot: Non-non, monsieur, it’s [pwa'ʀo]!
Delivery man: A [pwa'ʀo] for ['poirot]!
Mis muidugi meenutab, kuidas 8. skp olime käinud mööblipoes ja kinnitanud, et ootame, millal pood helistab, ja lepime alles siis kokku, millal mööbel saabub. Ning kippu ega kõppu ei olnud eilseni, mil siis olla helistatud ja pakutud, kas 22. aprill sobib. Selle peale sobiks küsida vastu, mis aastal.
19.3.14
K, 2525. päev: silksolk
Hommikul kuulen maja taga väike-lehelindu.
Kole palju tööd ja saksa keel.
Teen keelekursusele jõudmisega täiesti Lennart Merd Tallinnfilmis, saabudes kohale ainult 9 minutit enne tunni lõppu. See vist ei lähe kohalolekuna kirja. (Pärimus räägib, et 1960.–1970. aastatel, kui Lennart Meri oli Tallinnfilmis toimetaja, oli tema tööpäev kell 14.00–17.00, aga tema, boheemlane, saabus sageli umbes kolmveerand viis, nii ei läinud kirja mitte ranget noomitust vajav tööluus, vaid palju leebem pahategu hilinemine.) Saabun nõnda hilja, et bussilt kooli poole minnes näen, kuidas pargis nahkhiir juba lendab (mis on päris põnev, sest täna on – lennuväljal – ainult 10 °C).
Tellin Harold Lasswelli klassikaraamatu Pathopsychology and Politics, mis on Euroopa rahuaja lõppemise valguses ülimalt asjakohane.
Kole palju tööd ja saksa keel.
Teen keelekursusele jõudmisega täiesti Lennart Merd Tallinnfilmis, saabudes kohale ainult 9 minutit enne tunni lõppu. See vist ei lähe kohalolekuna kirja. (Pärimus räägib, et 1960.–1970. aastatel, kui Lennart Meri oli Tallinnfilmis toimetaja, oli tema tööpäev kell 14.00–17.00, aga tema, boheemlane, saabus sageli umbes kolmveerand viis, nii ei läinud kirja mitte ranget noomitust vajav tööluus, vaid palju leebem pahategu hilinemine.) Saabun nõnda hilja, et bussilt kooli poole minnes näen, kuidas pargis nahkhiir juba lendab (mis on päris põnev, sest täna on – lennuväljal – ainult 10 °C).
Tellin Harold Lasswelli klassikaraamatu Pathopsychology and Politics, mis on Euroopa rahuaja lõppemise valguses ülimalt asjakohane.
18.3.14
T, 2524. päev: ooperitäht esimesest reast
Mis pagana sõna on „sõõr”? See on viimasel ajal ilmunud tõlgetesse. Küllap varsti ilmub ka tsirk, hunn, junu ja kuntsin. Ega muidugi unarsõnade kasutamine iseenesest ole halb – aga mitte palun üheses selgesti mõistetavas tekstis, mille alusel võidakse algatada kohtuasju. Olen täheldanud, et mõistusõna „sõõr” kasutatakse tegelikult tähenduses „ma ei viitsinud järele vaadata, kas see on ring, ringjoon või rõngas, las toimetaja vaatab”.
* * *
Ükspäev, kui üritasin sööklas maksta sendipealt ja mul ei olnud üht senti ning sendi rohkem maksin, ei olnud üht senti ka kassaonul ja ta pakkus, et maksab selle kirjaklambrites. Mis, mõistagi, meenutab veneaegset poolametlikku pärimust, kuidas tsaariaegne ½-kopkaline olevat kõigist hilisematest rahareformidest jäänud kogemata puutumata ning formaaselt kehtinud seega edasi kogu rublaaja, kuigi eks ega keegi seda oma silmaga kunagi näinud ei olnud.
* * *
Aga õhtul saame unustamatu elamuse kontserdisaali kammersaalis, kus laulab üks praegusi maailma tippbaritone ning kontserdisaali piletirobot on meie kohtadeks määranud 1. rea kohad 1 ja 2. Need kohad on nii huvitavad, et edaspidi võib need hankida lausa sihilikult: näeb esinejat profiilis, klaverisaatjast näeb detailselt, kuidas ta klahve vajutab, Metropolitani 3800-kohalist saali täis laulda suutva ooperitähe ff kostab küljelt seitsme ja mitte otse kolme meetri kauguselt. Esimeses pooles on 1. rea keskel üks kurt vanamees ja ta on täitsa rõõmus. Kontsert kestab koos 20-minutise vaheajaga kaks tundi, kallima hinnaklassi piletid on ainult viis eurot kallimad kui Eesti teatri külalisetendusel ning kokkuvõttes on nauditav nagu sügisel „Egisto” ooperit kuulates, et kuuldu võiks jätkuda ja jätkuda. E nägi esinejat esimest korda kinos Metropolitani ooperiülekandes Hamletina, mina Covent Gardeni plaadilt Papagenona, kus ta sõna otseses mõttes hüppas lavale, pardimüts peas ja pardipiltidega kampsun seljas, mis, kurb öelda, tuleb mul pidevalt meelde ning tuleb väga keskenduda, et mitte teha sobimatuid nägusid. Silmsideme momendi mõlemad saame. Lisalugude eel teadustab ooperitäht ise, aga miskipärast prantsuse keeles (kuigi enamik publikut näikse olevat saksa pensionärid ja ta peaks oskama saksa keelt küll); tore kuulda, et meie prantsuse hääldus on parem. (Mis ühtlasi meenutab, kuidas eelmisel nädalal arvas saksa keele õpetaja, kes õpitud ameti poolest on prantsuse keele õpetaja sakslastele, et sakslaste meelest on prantsuse keele kolm nasaali „öö”, „öö” ja „öö”. — Moodsa muusika huvilised kindlasti arvavad, et meesterahvas saab soolot laulda ainult pardihäälega – aga ei, selle eksitava mulje on teile jätnud muusikatööstuse tarkvara praegune tase, mis laulja helikõrguse tõstmisel sinna, nagu oleks igaühel absoluutne kuulmine, sedasi tämbriga teeb. Päris lauljatega, kes iseoma jõul hakkama saavad, seda muret ei ole.)
Ooperitähe kingi nähes meenub tema läti soost kolleegi tähelepanek, et kõige olulisemad asjad ooperilaval on mugavad ja sissekantud kingad, ning teine tähelepanek, et ooperilauljad peavad kontserte sellepärast, et ooperilavastustest endist ei ela ära, ning plaadistused annavad vanapõlves pensioni.
* * *
Ükspäev, kui üritasin sööklas maksta sendipealt ja mul ei olnud üht senti ning sendi rohkem maksin, ei olnud üht senti ka kassaonul ja ta pakkus, et maksab selle kirjaklambrites. Mis, mõistagi, meenutab veneaegset poolametlikku pärimust, kuidas tsaariaegne ½-kopkaline olevat kõigist hilisematest rahareformidest jäänud kogemata puutumata ning formaaselt kehtinud seega edasi kogu rublaaja, kuigi eks ega keegi seda oma silmaga kunagi näinud ei olnud.
* * *
Aga õhtul saame unustamatu elamuse kontserdisaali kammersaalis, kus laulab üks praegusi maailma tippbaritone ning kontserdisaali piletirobot on meie kohtadeks määranud 1. rea kohad 1 ja 2. Need kohad on nii huvitavad, et edaspidi võib need hankida lausa sihilikult: näeb esinejat profiilis, klaverisaatjast näeb detailselt, kuidas ta klahve vajutab, Metropolitani 3800-kohalist saali täis laulda suutva ooperitähe ff kostab küljelt seitsme ja mitte otse kolme meetri kauguselt. Esimeses pooles on 1. rea keskel üks kurt vanamees ja ta on täitsa rõõmus. Kontsert kestab koos 20-minutise vaheajaga kaks tundi, kallima hinnaklassi piletid on ainult viis eurot kallimad kui Eesti teatri külalisetendusel ning kokkuvõttes on nauditav nagu sügisel „Egisto” ooperit kuulates, et kuuldu võiks jätkuda ja jätkuda. E nägi esinejat esimest korda kinos Metropolitani ooperiülekandes Hamletina, mina Covent Gardeni plaadilt Papagenona, kus ta sõna otseses mõttes hüppas lavale, pardimüts peas ja pardipiltidega kampsun seljas, mis, kurb öelda, tuleb mul pidevalt meelde ning tuleb väga keskenduda, et mitte teha sobimatuid nägusid. Silmsideme momendi mõlemad saame. Lisalugude eel teadustab ooperitäht ise, aga miskipärast prantsuse keeles (kuigi enamik publikut näikse olevat saksa pensionärid ja ta peaks oskama saksa keelt küll); tore kuulda, et meie prantsuse hääldus on parem. (Mis ühtlasi meenutab, kuidas eelmisel nädalal arvas saksa keele õpetaja, kes õpitud ameti poolest on prantsuse keele õpetaja sakslastele, et sakslaste meelest on prantsuse keele kolm nasaali „öö”, „öö” ja „öö”. — Moodsa muusika huvilised kindlasti arvavad, et meesterahvas saab soolot laulda ainult pardihäälega – aga ei, selle eksitava mulje on teile jätnud muusikatööstuse tarkvara praegune tase, mis laulja helikõrguse tõstmisel sinna, nagu oleks igaühel absoluutne kuulmine, sedasi tämbriga teeb. Päris lauljatega, kes iseoma jõul hakkama saavad, seda muret ei ole.)
Ooperitähe kingi nähes meenub tema läti soost kolleegi tähelepanek, et kõige olulisemad asjad ooperilaval on mugavad ja sissekantud kingad, ning teine tähelepanek, et ooperilauljad peavad kontserte sellepärast, et ooperilavastustest endist ei ela ära, ning plaadistused annavad vanapõlves pensioni.
17.3.14
E, 2523. päev: Heim ins Reich vol. 2
Kui Venemaa propaganda olnuks osavam, ei oleks ta kergitanud Krimmi Anschluss’i „rahvahääletuse” jah-protsenti üle n-ö Milgrami künnise (37/40 = 92,5%). Viitan kaude muidugi Milgrami katsele nr 18, kus seda, mida kästi, tegid 40 katsealusest 37 (osades katsetes vähem, nii 60...70%). Nii et, psühholoogid, uurige, siit avaneb veel üks käik inimloomusega manipuleerimise salasoppidesse. (Ja, tänan küsimast, olen Harold Lasswelli klassikateost Propaganda Technique in the World War (1927) lugenud ja see mul ka on.)
16.3.14
P, 2522. päev: pildid ja sõnastik
Hommikul teen eilseid pilte, valmib mitu albumit – FB-sse ja internetti ja suurelt kuvarilt vaatamiseks. Pilves ilmaga ja muserdavate slummivaadetega sobiva ilme annab piltidele Lr-i vaikesäte Game Day.
Kui tahan jätkata uute sõnade lisamist sõnastikku, teatab sõnastikuprogramm (mitte päris järgmiste sõnadega, eks ju), et ma olen tasuta demoga mänginud juba küllalt, aeg on osta päris programm. Kaalutledes, kas Lõuna-Aafrikasse on ohutum maksta Eesti krediitkaardiga, mis aegub mõne kuu pärast, aga uue kaardi number on arvatavasti sama, või siinmaise krediitkaardiga, mis aegub järgmine aasta, aga uue kaardi number on arvatavasti uus [nagu tuttav tõlkija, kes iga kord, kui jutuks tulid krediitkaardimaksed, hakkas meenutama, kuidas ta ostis Saksamaalt Tradose – enne kui seda hakkas Eestisse vahendama üks Läti firma – krediitkaardiandmed varastati ja pärast tuli kaart sulgeda], juhtub nii, et krediitkaardiandmeid ei küsitagi ning lubatakse saata hoopis arve. Saadetaksegi; sellel olev registreerimiskoodi programm ei tunnista ning pisikest trükki uurides selgub, et kood saadetakse siis, kui ülekanne laekub. Nali selles, et turvanõuete tõttu tuleb pangas välismakse jaoks uue välisriigi lisamist eraldi küsida. Vanasti tuli selleks vändata kontorisse, nüüd saab küsida ka elektrooniliselt. Õnneks on firmal olemas konto ka ühes Euroopa naaberriigis, mille küsimine on lihtsam kui kahtlust tekitav palve, et palun lubage mul teha ülekandeid Lõuna-Aafrikasse.
Kui tahan jätkata uute sõnade lisamist sõnastikku, teatab sõnastikuprogramm (mitte päris järgmiste sõnadega, eks ju), et ma olen tasuta demoga mänginud juba küllalt, aeg on osta päris programm. Kaalutledes, kas Lõuna-Aafrikasse on ohutum maksta Eesti krediitkaardiga, mis aegub mõne kuu pärast, aga uue kaardi number on arvatavasti sama, või siinmaise krediitkaardiga, mis aegub järgmine aasta, aga uue kaardi number on arvatavasti uus [nagu tuttav tõlkija, kes iga kord, kui jutuks tulid krediitkaardimaksed, hakkas meenutama, kuidas ta ostis Saksamaalt Tradose – enne kui seda hakkas Eestisse vahendama üks Läti firma – krediitkaardiandmed varastati ja pärast tuli kaart sulgeda], juhtub nii, et krediitkaardiandmeid ei küsitagi ning lubatakse saata hoopis arve. Saadetaksegi; sellel olev registreerimiskoodi programm ei tunnista ning pisikest trükki uurides selgub, et kood saadetakse siis, kui ülekanne laekub. Nali selles, et turvanõuete tõttu tuleb pangas välismakse jaoks uue välisriigi lisamist eraldi küsida. Vanasti tuli selleks vändata kontorisse, nüüd saab küsida ka elektrooniliselt. Õnneks on firmal olemas konto ka ühes Euroopa naaberriigis, mille küsimine on lihtsam kui kahtlust tekitav palve, et palun lubage mul teha ülekandeid Lõuna-Aafrikasse.
15.3.14
L, 2521. päev: ekspeditsioon
Eelmisel laupäeval läks pika maa kõndimine nõnda kenasti ja sedasi seame täna sammud T-Ülejõe poole, kus asub suur loomatarvete pood. Sama keti oma kui Kõrgmetsas, aga T on suurlinn.
Hommikusöök Liha tänava puhvetis, sealt kurss Veiseturule. Sellele on joonitud Rooma-aegsete tänavate laius, oma 12 m. (Asjaolusid üle kontrollides leian eksituse. Olen varem väitnud, et Pariisi läbinud kahe Rooma-aegse magistraali laius olnud veel keskajalgi 2,4 m – allikas mäletamatu. Nii hull lugu siiski ei olnud: üks neist oli keskaegne Rue de la Juiverie (praegune Rue de la Cité), mis oli veel keskajal 5–6 m lai. See-eest olnud see esialgu ainus Cité saare tänav, kus mahtusid liikuma sõidukid. (Jean-Pierre Leguay, La rue au Moyen Age, Rennes: Ouest-France 1984, p. 16.) XII saj ehitati sellelt toomkiriku poole hargnema ilmatu lai, tervelt 7 m lai Rue Neuve-Notre-Dame, kust mööda hakati vedama materjali uue katedraali ehitusplatsile (op. cit., p. 44).)
Veiseturul piilume läbi akna termimuuseumi varemeid.
Tõniste kirik, millel olevat imelised hilisgooti võlvid, aga ehitusmeister on sõgedushoos pannud ukse mitte sinna, kus see on tavaliselt, vaid kuhugi mujale. Ehitamise ajal olla kirik olnud kaputsiinlaste kloostri aedikus, vahest takistati sellega munkade ärajooksmist või maantee poolt lõbusate külanaiste saabumist.
Kiriku taga, just seal, kus ust ei ole, elab, töötab ja müüb viiulimeister.
Selle taga algab värvikas linnajagu, kus esialgu on veiniaed, siis looduskaupade pood Sibul ja pitseeria, siis „spordi- ja rokibaar” koos õlleaiaga, selle järel (baari ja õlleaia maja teises otsas) teine õlleaed, siis kümme meetrit vahet, väga maaliline kangialune ja kolmas õlleaed.
See, mida esti arvame koolimajaks, on hoopis linnateater. Pärast leian pildilt kuulutustahvli kõrvalt põõsast koerakuudi ja FB küsib, kas plakati lõust (mis reklaamib hipimuusikali „Karvad”) kuulub minu sõbrale, kas märgime.
T. praegune raekoda on ehitatud endisse kloostrisse, 14. saj kloostrikirik olevat suur raesaal.
Esimest korda näen raekoja kõrval olevat tornvarjendit lähedalt. See on allakukkuvate kivikeste vastu kaitstud võrede ja piiretega, aga aupaklik silt seletab, mis see on. Mööda tornikatuse rinnatist kõnnib vaaraohani.
Edasi südalinn lõpeb ja nurgakõrtside linnajagu algab. Maailmale palju kurja tekitanud filosoofi nimega tänaval paiknevad ühel pool ärid väga saksapärases mõistlikus järjekorras: juuksurisalong, kasutatud kodumasinad, seksitarbed, sekskino, voodid, hotell. Teisel pool mootorrattabaar, minibaar, kakluskeskus (kus sildi järgi õpetatakse mitmesuguseid kolkimisviise ja joogat). Otse ees UNESCO maailmapärandi muistis. Tagasi linna poole on Sadamakõrts, mille pildil ilutseb peaaegu Edith Artois’ taoline diiva, Koopameeste kõrts, üle tee mäletamatu nimega kolmas kõrts, sellest edasi linna poole ootamatult viks Mercedes-Benzi keskus, omaniku nimi otsaees (sama nimi kui ühel põlevsilmsel Saksa poliitikul, kes harrastas mingeid idamaiseid vigureid ja tüütas sellega pärast sõda kaasvange), siis kõrts Mamba sissepääsuga kahelt tänavalt. Kõrvaltänavas asutus nimega Diskreet, paraku sildi alumine rida nähtamatult väikese kirjaga, nii et teadmata jäi, mis täpselt. Küllap naha- ja suguhaiguste dispanser.
Pärast silda algab uus maailm. Ilme määrab, et varem oli seal kaubajaam, aga enam ei ole. Huvi pärast lülitan sisse dosimeetri ja see kohe värahtabki – doosikiirus on lagunenud töökoja ees tänaval üle 30 µSv/h ehk nagu meil esikus, kus on maas n.ö „uraaniplaadid” ehk plaadid vaikselt tiksuvast looduskivist.
Loomapoe lipud paistavad kaugele. Kohe selle ees on asutus sildiga „džentelmenide klubi”, mille peale märgin, et see on koht, kus džentelmenid käivad joomas klaasi portveini, suitsetamas sigarit ja turnimas rööbaspuudel, nagu teab iga Poirot’ filme näinu. Kohe järgmises hoones olevat erootikakeskus, neljal plakatil kaks liibuvais napeis rõivis vene daami. See hoone on maa-alune garaaž.
Loomapood on kohe selle vastas raudteejaama vanas kapitaalses kaubakuuris. See on võrreldes meie omaga tõesti nagu kuur. Teeme ühe tiiru ja väljume. Kassiir kontrollib, kas 20-eurone on ehtne.
Tagasi tsivilisatsiooni poole kõndides märkan endisest raudteejaamast jäänud väikest tornvarjendit (mida samal teemal raamat „Luftschutztürme” ei tea; projekt on Bauart Winkel, mingi väiksem sort) ja silla lähedal on ühe võrdlemisi korraliku elumaja ees kõnnitee sees sõjaeelne pommivarjendi võreluuk. Kui möödume silla juures olevast kahest täitsa sobimatust historitsistlikust villast, aiman nendega juhtunud kurbmängu – eks need ehitati kohe, kui valmis T-Ülejõe raudteejaam, linna esimene. Kaks kannatamatut kodanikku hõiskasid, et ennäe, raudteejaam! Siia kerkib meie linna tulevik!! Ehitame siia peened villad!!! — Kümmekond aastat hiljem, kui villad valmis ja kindlalt paigas, leidsid aga ülejäänud linnakodanikud, et raudteejaam Ülejõel on kole kauge käia, ja ehitasid linna vastasserva uue raudteejaama... ning kuigi peensus kadus, villad jäid. Kurb, kas pole?
Matkal läheb jutt sellele, kuidas autotootjad mõtlevad välja automudelite pärisnimesid. Kahe suure jõe kokkuvoolukoha sõjamuuseumis oli viimati näha soomus-Tuareg, kus soomus oli seespool. Tuaregid olevat üks rändav kõrbehõim. Pakun, et tehases pannakse seina peale maailma rahvaste kaart ja teisest toaotsast hakatakse viskama nooli. Meie maja ette on tekkinud Läti numbriga Renault Twingo, mispeale muidugi arvan, et miks ei võiks olla ka autot Renault Mongo. Leiutame veel huvitavaid nimesid, aga need kahjuks ei jää meelde.
Uuesti Veiseturg. Tilgub vihma. Väike kunstraamatupood. „Kas te vaatate või ostate?” küsib müüja, kui, raamat käes, kassa juures enda järge ootan.
Kella kõrts, kus läheb väga kaua – või võib-olla ajan segi ja väga kaua läks eelmine kord.
Kindlasti ajan segi bändid Satyricon ja Triptykon ning nii saab minu omaks Šveitsist ostmata jäänud plaadi asemel nende Norra kolleegide oma, mis kõlab nii, nagu kodumaise kollektiivi Loits eesotsas väänaks laulda Onu Bella.
Hommikusöök Liha tänava puhvetis, sealt kurss Veiseturule. Sellele on joonitud Rooma-aegsete tänavate laius, oma 12 m. (Asjaolusid üle kontrollides leian eksituse. Olen varem väitnud, et Pariisi läbinud kahe Rooma-aegse magistraali laius olnud veel keskajalgi 2,4 m – allikas mäletamatu. Nii hull lugu siiski ei olnud: üks neist oli keskaegne Rue de la Juiverie (praegune Rue de la Cité), mis oli veel keskajal 5–6 m lai. See-eest olnud see esialgu ainus Cité saare tänav, kus mahtusid liikuma sõidukid. (Jean-Pierre Leguay, La rue au Moyen Age, Rennes: Ouest-France 1984, p. 16.) XII saj ehitati sellelt toomkiriku poole hargnema ilmatu lai, tervelt 7 m lai Rue Neuve-Notre-Dame, kust mööda hakati vedama materjali uue katedraali ehitusplatsile (op. cit., p. 44).)
 |
| Siingi on tegutsenud n-ö ahvjeesuse legendi meister |
Tõniste kirik, millel olevat imelised hilisgooti võlvid, aga ehitusmeister on sõgedushoos pannud ukse mitte sinna, kus see on tavaliselt, vaid kuhugi mujale. Ehitamise ajal olla kirik olnud kaputsiinlaste kloostri aedikus, vahest takistati sellega munkade ärajooksmist või maantee poolt lõbusate külanaiste saabumist.
Kiriku taga, just seal, kus ust ei ole, elab, töötab ja müüb viiulimeister.
Selle taga algab värvikas linnajagu, kus esialgu on veiniaed, siis looduskaupade pood Sibul ja pitseeria, siis „spordi- ja rokibaar” koos õlleaiaga, selle järel (baari ja õlleaia maja teises otsas) teine õlleaed, siis kümme meetrit vahet, väga maaliline kangialune ja kolmas õlleaed.
See, mida esti arvame koolimajaks, on hoopis linnateater. Pärast leian pildilt kuulutustahvli kõrvalt põõsast koerakuudi ja FB küsib, kas plakati lõust (mis reklaamib hipimuusikali „Karvad”) kuulub minu sõbrale, kas märgime.
T. praegune raekoda on ehitatud endisse kloostrisse, 14. saj kloostrikirik olevat suur raesaal.
Esimest korda näen raekoja kõrval olevat tornvarjendit lähedalt. See on allakukkuvate kivikeste vastu kaitstud võrede ja piiretega, aga aupaklik silt seletab, mis see on. Mööda tornikatuse rinnatist kõnnib vaaraohani.
Edasi südalinn lõpeb ja nurgakõrtside linnajagu algab. Maailmale palju kurja tekitanud filosoofi nimega tänaval paiknevad ühel pool ärid väga saksapärases mõistlikus järjekorras: juuksurisalong, kasutatud kodumasinad, seksitarbed, sekskino, voodid, hotell. Teisel pool mootorrattabaar, minibaar, kakluskeskus (kus sildi järgi õpetatakse mitmesuguseid kolkimisviise ja joogat). Otse ees UNESCO maailmapärandi muistis. Tagasi linna poole on Sadamakõrts, mille pildil ilutseb peaaegu Edith Artois’ taoline diiva, Koopameeste kõrts, üle tee mäletamatu nimega kolmas kõrts, sellest edasi linna poole ootamatult viks Mercedes-Benzi keskus, omaniku nimi otsaees (sama nimi kui ühel põlevsilmsel Saksa poliitikul, kes harrastas mingeid idamaiseid vigureid ja tüütas sellega pärast sõda kaasvange), siis kõrts Mamba sissepääsuga kahelt tänavalt. Kõrvaltänavas asutus nimega Diskreet, paraku sildi alumine rida nähtamatult väikese kirjaga, nii et teadmata jäi, mis täpselt. Küllap naha- ja suguhaiguste dispanser.
Pärast silda algab uus maailm. Ilme määrab, et varem oli seal kaubajaam, aga enam ei ole. Huvi pärast lülitan sisse dosimeetri ja see kohe värahtabki – doosikiirus on lagunenud töökoja ees tänaval üle 30 µSv/h ehk nagu meil esikus, kus on maas n.ö „uraaniplaadid” ehk plaadid vaikselt tiksuvast looduskivist.
Loomapoe lipud paistavad kaugele. Kohe selle ees on asutus sildiga „džentelmenide klubi”, mille peale märgin, et see on koht, kus džentelmenid käivad joomas klaasi portveini, suitsetamas sigarit ja turnimas rööbaspuudel, nagu teab iga Poirot’ filme näinu. Kohe järgmises hoones olevat erootikakeskus, neljal plakatil kaks liibuvais napeis rõivis vene daami. See hoone on maa-alune garaaž.
Loomapood on kohe selle vastas raudteejaama vanas kapitaalses kaubakuuris. See on võrreldes meie omaga tõesti nagu kuur. Teeme ühe tiiru ja väljume. Kassiir kontrollib, kas 20-eurone on ehtne.
Tagasi tsivilisatsiooni poole kõndides märkan endisest raudteejaamast jäänud väikest tornvarjendit (mida samal teemal raamat „Luftschutztürme” ei tea; projekt on Bauart Winkel, mingi väiksem sort) ja silla lähedal on ühe võrdlemisi korraliku elumaja ees kõnnitee sees sõjaeelne pommivarjendi võreluuk. Kui möödume silla juures olevast kahest täitsa sobimatust historitsistlikust villast, aiman nendega juhtunud kurbmängu – eks need ehitati kohe, kui valmis T-Ülejõe raudteejaam, linna esimene. Kaks kannatamatut kodanikku hõiskasid, et ennäe, raudteejaam! Siia kerkib meie linna tulevik!! Ehitame siia peened villad!!! — Kümmekond aastat hiljem, kui villad valmis ja kindlalt paigas, leidsid aga ülejäänud linnakodanikud, et raudteejaam Ülejõel on kole kauge käia, ja ehitasid linna vastasserva uue raudteejaama... ning kuigi peensus kadus, villad jäid. Kurb, kas pole?
 |
| Winkelturm |
Uuesti Veiseturg. Tilgub vihma. Väike kunstraamatupood. „Kas te vaatate või ostate?” küsib müüja, kui, raamat käes, kassa juures enda järge ootan.
Kella kõrts, kus läheb väga kaua – või võib-olla ajan segi ja väga kaua läks eelmine kord.
Kindlasti ajan segi bändid Satyricon ja Triptykon ning nii saab minu omaks Šveitsist ostmata jäänud plaadi asemel nende Norra kolleegide oma, mis kõlab nii, nagu kodumaise kollektiivi Loits eesotsas väänaks laulda Onu Bella.
14.3.14
13.3.14
N, 2519. päev: lõokesed
Hommikul laulavad töömaja taga põllu kohal lõokesed, õhtul lendab maja ees nahkhiir (aga tänaval mitte, seega ka tema on leiutanud, et valgustatud majaakende ees edasi-tagasi lennata on toredam, sinna tuleb rohkem putukaid ja autod ei sega – autod tekitavad ultrahelis tärinat).
Praegune bussiraamat on R. V. Jonesi hoogsad mälestused, kus peale tõsise sisu on ka lustakaid lugusid, nagu USA füüsik R. W. Wood panemas harjavarre, traathaaratsi ja mitme erisuuruse kilpkonna abil alumist naabrit uskuma, et selle aknakastis peetav kilpkonn võtab kasvus äkki väga kiiresti juurde, ja kui asjast oli teatatud ajalehele, siis jälle väga kiiresti maha, või lehekülg varem, et inglastele oli väga suur üllatus, kui 1942 uputasid itaallased mehitatud torpeedodega Aleksandrias Inglise laevu, sest see nõudis inglaste arvates täiesti ebaitaallaslikku julgust, ning esimese suurema Londoni pommirünnaku üleelamise kirjelduses, kuidas varjendis jutustas naaber, kuidas elas varem San Fransiscos, kus olla ostnud uue matšalka, teenija pakkinud ostud lahti, matšalkat vannituppa ei ilmunud ega ilmunud, aga serveeriti aurutatuna ja garneerituna. Kilpkonnalooga illustreeris Jones, kuidas sakslased keerasid radarisegajaid tugevamaks vähehaaval, nii et tugevnemine jäi inglastel märkamata, ning kui ühtäkki põrutasid kolm suurt sõjalaeva päise päeva ajal Brestist läbi Inglise kanali Saksamaale, oli see Inglismaale nii ootamatu, et midagi ette ei võetudki ja laevad jõudsid edukalt kohale. Muidugi on hämmastav ka leidlikkus, kuidas koodnimega Wotan ja Freya peidetud süsteemide olemus – et esimene on navigeerimissüsteem ja teine on valveradar tegevusraadiusega sada miili – selgus üksnes germaani mütoloogia abil ning kuidas teise suure radarisüsteemi, Würzburgi tegevusraadius leiti veel enne seda, kui inglased teadsid, kuidas see välja jäeb, ainuüksi selle järgi, et sakslased tellisid Rumeeniasse ühe ja Bulgaariasse kaks. Milleks muuks kui rannavalveks, oletas Inglise tehniline luure, ning mõõtis kaardilt ära kummagi ranniku pikkuse. Seda ka, et taktikalist aerofotot harrastas Inglismaal esialgu umbes nagu üks inimene (sest tema lennukil oli parem aerofotokaamera kui lennuväe professionaalidel), kes oli esimene, kes nägi radarit Freya aerofotol, kuigi fotol oli radari kaitsevalli läbimõõt ½ mm ning mis ta tähelepanu püüdis, oli leid, et stereofoto kahel järjest tehtud võttel heidab selle keskel olev püstine ese pisut (0,1 mm) kitsama varju kui järgmisel, st see ese on pildistatud pöörduvana. Ning ka Brunevali eduka radarihõivamiseni viinud avastuse teinud tema, mõeldes, miks teeb fotol nähtud tee ühes kohas seletamatu käänaku. Brunevalist võeti kaasa varajase Würzburgi olulisi juppe ja koostööaldis Saksa radarioperaator, tänu millele ja kellele töötati välja hilisemad radarihäiremeetodid (Windows teiste hulgas). Saksa ja Inglise radarite vahe oli, et Inglise radarid olid ehitatud kehvasti, aga operaatorid olid oskuslikud, Saksamaal vastupidi.
Lennukipiletid.
FB-s levib naljapilt, kuidas Putini sõbranna kurdab, et ta tahtis Vovalt naistepäevaks „не Крым, a крем”.
Praegune bussiraamat on R. V. Jonesi hoogsad mälestused, kus peale tõsise sisu on ka lustakaid lugusid, nagu USA füüsik R. W. Wood panemas harjavarre, traathaaratsi ja mitme erisuuruse kilpkonna abil alumist naabrit uskuma, et selle aknakastis peetav kilpkonn võtab kasvus äkki väga kiiresti juurde, ja kui asjast oli teatatud ajalehele, siis jälle väga kiiresti maha, või lehekülg varem, et inglastele oli väga suur üllatus, kui 1942 uputasid itaallased mehitatud torpeedodega Aleksandrias Inglise laevu, sest see nõudis inglaste arvates täiesti ebaitaallaslikku julgust, ning esimese suurema Londoni pommirünnaku üleelamise kirjelduses, kuidas varjendis jutustas naaber, kuidas elas varem San Fransiscos, kus olla ostnud uue matšalka, teenija pakkinud ostud lahti, matšalkat vannituppa ei ilmunud ega ilmunud, aga serveeriti aurutatuna ja garneerituna. Kilpkonnalooga illustreeris Jones, kuidas sakslased keerasid radarisegajaid tugevamaks vähehaaval, nii et tugevnemine jäi inglastel märkamata, ning kui ühtäkki põrutasid kolm suurt sõjalaeva päise päeva ajal Brestist läbi Inglise kanali Saksamaale, oli see Inglismaale nii ootamatu, et midagi ette ei võetudki ja laevad jõudsid edukalt kohale. Muidugi on hämmastav ka leidlikkus, kuidas koodnimega Wotan ja Freya peidetud süsteemide olemus – et esimene on navigeerimissüsteem ja teine on valveradar tegevusraadiusega sada miili – selgus üksnes germaani mütoloogia abil ning kuidas teise suure radarisüsteemi, Würzburgi tegevusraadius leiti veel enne seda, kui inglased teadsid, kuidas see välja jäeb, ainuüksi selle järgi, et sakslased tellisid Rumeeniasse ühe ja Bulgaariasse kaks. Milleks muuks kui rannavalveks, oletas Inglise tehniline luure, ning mõõtis kaardilt ära kummagi ranniku pikkuse. Seda ka, et taktikalist aerofotot harrastas Inglismaal esialgu umbes nagu üks inimene (sest tema lennukil oli parem aerofotokaamera kui lennuväe professionaalidel), kes oli esimene, kes nägi radarit Freya aerofotol, kuigi fotol oli radari kaitsevalli läbimõõt ½ mm ning mis ta tähelepanu püüdis, oli leid, et stereofoto kahel järjest tehtud võttel heidab selle keskel olev püstine ese pisut (0,1 mm) kitsama varju kui järgmisel, st see ese on pildistatud pöörduvana. Ning ka Brunevali eduka radarihõivamiseni viinud avastuse teinud tema, mõeldes, miks teeb fotol nähtud tee ühes kohas seletamatu käänaku. Brunevalist võeti kaasa varajase Würzburgi olulisi juppe ja koostööaldis Saksa radarioperaator, tänu millele ja kellele töötati välja hilisemad radarihäiremeetodid (Windows teiste hulgas). Saksa ja Inglise radarite vahe oli, et Inglise radarid olid ehitatud kehvasti, aga operaatorid olid oskuslikud, Saksamaal vastupidi.
Lennukipiletid.
FB-s levib naljapilt, kuidas Putini sõbranna kurdab, et ta tahtis Vovalt naistepäevaks „не Крым, a крем”.
12.3.14
K, 2518. päev: kevad läheneb
Satun päeval keeletundi momendil, kui minu eelmise korra aknaalune koht on juba hõivatud, ning läbitrügimise vältimiseks istun samasse ukse juurde. Paraku istub õpetaja kohe mu kõrvale ning kui ta korra tahvli juurde läheb ja ma koha võrra edasi nihkun, ei pane ta vist kohavahetust hästi tähele (nagu „Loomade käitumise” raamatus kaevurherilased, kui pesaauku ümbritsenud käbid tõsteti mujale) ja tuleb järele. Kõik see neli tundi istun seega suhtelises kaldasendis temast eemale, tunnen mõttes kaasa kursusekaaslastele, kelle kõrval ta aastate vältel on istunud, ja annan endale sõna, et edaspidi istun võimalikult kaugele, akna alla.
Näen, kuidas põllul pritsib traktor läga, nii et lehk tuleb läbi akende. Õhtul lendavad linnapargis nahkhiired.
Näen, kuidas põllul pritsib traktor läga, nii et lehk tuleb läbi akende. Õhtul lendavad linnapargis nahkhiired.
11.3.14
T, 2517. päev: käte ja jalgade keeles
Koosolek, kus toas on 12 nõutut inimest. Ära ka ei saa.
Pärast leian, et keelenõu on täitnud kunagise lubaduse ja pannudki kunagi küsitud asja näite uude ÕSi. Aitäh! ☺
Jalgrattapoes hooldust kinni panemas (meie peente rataste sõitmus on muidu taoline: 2011 – mul 500 km, E-l 400 km; 2012 – mõlemal 70 km; 2013 – ma ei julgenud enda omaga üldse enam sõita, seega 0). Jutustan pikad lood „prantsuse keeles” „Manueliga”, läheb paremini kui kolm aastat tagasi.
Pärast leian, et keelenõu on täitnud kunagise lubaduse ja pannudki kunagi küsitud asja näite uude ÕSi. Aitäh! ☺
Jalgrattapoes hooldust kinni panemas (meie peente rataste sõitmus on muidu taoline: 2011 – mul 500 km, E-l 400 km; 2012 – mõlemal 70 km; 2013 – ma ei julgenud enda omaga üldse enam sõita, seega 0). Jutustan pikad lood „prantsuse keeles” „Manueliga”, läheb paremini kui kolm aastat tagasi.
10.3.14
E, 2516. päev: loen
Päeva tsitaat:
Keelekursusel pannakse prantslased silmi pööritama esiteks nelja sõnaga (kõrv; juuksed; kell; hoor), mis nende arust kõlavad ühtmoodi, ja teiseks sellega, kuidas ühes täitsa loomulikult olemasolevas sõnas (mida ei ole tehislikult koostatud nagu mäletamatu autori töö-öö-öök) on järjest viis e-tähte.
Everything higher than 24bit [screen colour] resolution is fine but from a practical point of view is just nonsense. (link)
Keelekursusel pannakse prantslased silmi pööritama esiteks nelja sõnaga (kõrv; juuksed; kell; hoor), mis nende arust kõlavad ühtmoodi, ja teiseks sellega, kuidas ühes täitsa loomulikult olemasolevas sõnas (mida ei ole tehislikult koostatud nagu mäletamatu autori töö-öö-öök) on järjest viis e-tähte.
9.3.14
P, 2515. päev: pood ja keel
Hommikul jala poes (kõigepealt jala rahaautomaadini, siis jala poodi, siis jala tagasi, olen täitsa loppis). Vallamaja pargis näeme kureparve. Pärast veel 3½ km metsas.
Pärast pärastlõunast uinakut kirjutan üksikasjaliku ülevaate (21 lk, 56 kuvahõivet), mismoodi olen koostanud õppematerjalidest sõnastikku. Uusim ülesleidus on muidugi hääldus, kasutades seiku, et TLex suudab kuvada mis tahes Unicode’i märke, IPA hääldusmärgid on Unicode’is olemas ja IPA erimärke saab kopipeistida kohast http://ipa.typeit.org/full/. Hääldust mainib kolm allikat, mis – mõistagi – eriti kooskõlas ei ole: üks ütleb [ʊ] ja [ɪ] ja [tʒ], teine on kirjutatud IPA erimärkideta (mis on asendatud muude sarnaste märkidega) ning kolmas ütleb [u] ja [i] ja [͜ts]. Aga õige keerukad häälikud, nagu saksa „pehme h” (ich) analoog on õnneks ühtmoodi.
Pärast pärastlõunast uinakut kirjutan üksikasjaliku ülevaate (21 lk, 56 kuvahõivet), mismoodi olen koostanud õppematerjalidest sõnastikku. Uusim ülesleidus on muidugi hääldus, kasutades seiku, et TLex suudab kuvada mis tahes Unicode’i märke, IPA hääldusmärgid on Unicode’is olemas ja IPA erimärke saab kopipeistida kohast http://ipa.typeit.org/full/. Hääldust mainib kolm allikat, mis – mõistagi – eriti kooskõlas ei ole: üks ütleb [ʊ] ja [ɪ] ja [tʒ], teine on kirjutatud IPA erimärkideta (mis on asendatud muude sarnaste märkidega) ning kolmas ütleb [u] ja [i] ja [͜ts]. Aga õige keerukad häälikud, nagu saksa „pehme h” (ich) analoog on õnneks ühtmoodi.
8.3.14
L, 2514. päev: öökull ja jäälind
Hommikul rongiaknast paistab, et posti otsas näib istuvat suur öökull nagu totoro: kõht on hele, kere jässakas, pea ümmargune, justnagu kõrvadega, esileulatuvat nokka nagu päevakullil ei ole. Õhtul raamat ütleb, et kõrvadega on Euroopas ainult kaks öökulli: kõrvukräts ja kassikakk, esimene olevat raamatu järgi nagu teise vähendatud koopia.
Rongis on meelelahutus täielik: kuuldekaugusel räägib kaks soomlast, kolm ameeriklast ning vene ema saksa lapsega. Kui maha hakkame minema, juhtun nägema, kuidas härrasmees sirvib tahvelarvutis inglise-poola sõnastikku ja ta on alles A-tähe alguses ning sõnad, mille tähenduse ta järele vaatab, on juhtumisi täpselt samad, mida kuulas uneskuulamise teraapialindilt Homer Simpson, kui talle oli saadetud kaaluvähenduslindi asemel kogemata sõnavara täiendamise lint: abattoir ja abbess.
Käime Mööbli-Mardi poes, kus ainus eelmine kord käisin kaheksa aastat tagasi ja mitte midagi ei mäleta. Kaval paigutus: all soodsam kaup, teisel korrusel on väljapanek suurem ja hinnasiltidel on pikemad numbrid. Ühel mõjusal sildil on teade, et hoia kokku 16 k€ ja osta 15 k€ eest sektsioonkapp, millest loogiliselt järeldub ebaloogiline tulemus, et säästlikum oleks osta (kokkuhoid tervelt 16 k€) kui mitte (kokkuhoid ainult 15 k€).
Kui väljume, on järgmise rongini 51 minutit ja teen enneolematu otsuse, et läheks õige jala. Maad on, üteb Maverick, otse miski 7½ km, ilm on ilus, päike paistab.
Kell 13.11 suurlinna servas suure maanteesilla all näeme jäälindu. E pole varem üldse jäälindu näinud, mina olen näinud varem ainult kolm korda (2006, 2008 ja 2010), aga alati jõe või oja kohal üsna paksus metsas. Ma algul näen, et piki jõge meeter-paar jõe kohal lendab kiiresti meile vastu väike lind, saba lühike, kõhupool oranž, selg sinakas; arvan ta esti puukoristajaks, aga siis teeb ta valju häälitsuse, mis teps mitte ei ole puukoristaja piiksumine, ja on suurem kui puukoristaja kah ning lendab kiiremini. Lind lendab silla alt läbi ja keerab paremale, teise kalda poole, ning on juba jõe keskel, kui mulle jõuab pärale, kes see on, ja hakkan kisama „JÄÄLIND, JÄÄLIND!!” ning sinnapoole käega vehkima. E nägi selgesti sinist selga.
Pärast lõuna, plaadipoest kaks karpi Poirot’d juurde, tagasi.
Rongis on meelelahutus täielik: kuuldekaugusel räägib kaks soomlast, kolm ameeriklast ning vene ema saksa lapsega. Kui maha hakkame minema, juhtun nägema, kuidas härrasmees sirvib tahvelarvutis inglise-poola sõnastikku ja ta on alles A-tähe alguses ning sõnad, mille tähenduse ta järele vaatab, on juhtumisi täpselt samad, mida kuulas uneskuulamise teraapialindilt Homer Simpson, kui talle oli saadetud kaaluvähenduslindi asemel kogemata sõnavara täiendamise lint: abattoir ja abbess.
Käime Mööbli-Mardi poes, kus ainus eelmine kord käisin kaheksa aastat tagasi ja mitte midagi ei mäleta. Kaval paigutus: all soodsam kaup, teisel korrusel on väljapanek suurem ja hinnasiltidel on pikemad numbrid. Ühel mõjusal sildil on teade, et hoia kokku 16 k€ ja osta 15 k€ eest sektsioonkapp, millest loogiliselt järeldub ebaloogiline tulemus, et säästlikum oleks osta (kokkuhoid tervelt 16 k€) kui mitte (kokkuhoid ainult 15 k€).
Kui väljume, on järgmise rongini 51 minutit ja teen enneolematu otsuse, et läheks õige jala. Maad on, üteb Maverick, otse miski 7½ km, ilm on ilus, päike paistab.
Kell 13.11 suurlinna servas suure maanteesilla all näeme jäälindu. E pole varem üldse jäälindu näinud, mina olen näinud varem ainult kolm korda (2006, 2008 ja 2010), aga alati jõe või oja kohal üsna paksus metsas. Ma algul näen, et piki jõge meeter-paar jõe kohal lendab kiiresti meile vastu väike lind, saba lühike, kõhupool oranž, selg sinakas; arvan ta esti puukoristajaks, aga siis teeb ta valju häälitsuse, mis teps mitte ei ole puukoristaja piiksumine, ja on suurem kui puukoristaja kah ning lendab kiiremini. Lind lendab silla alt läbi ja keerab paremale, teise kalda poole, ning on juba jõe keskel, kui mulle jõuab pärale, kes see on, ja hakkan kisama „JÄÄLIND, JÄÄLIND!!” ning sinnapoole käega vehkima. E nägi selgesti sinist selga.
Pärast lõuna, plaadipoest kaks karpi Poirot’d juurde, tagasi.
7.3.14
R, 2513. päev: väike kull
Naabermaja nurgal istub emane tuuletallaja. Märkan selle järgi, et teda kiusab harakas. Tuletallaja pea on pruun, seljal on põikitriibud (isasel on pea hall ja selg on täpiline). Pöörab pead, nokk on kollane.
6.3.14
N, 2512. päev: seriifid ja silmanägemine
Maailm on läinud sedamaale, et USA siseministeerium kommenteerib muinasjutte: link.
Kirjutab tudeng ja küsib kodutöö vormistuse kohta, millest võib välja lugeda, et ülikoolis kästakse kirjutada Times New Romanis. Teen seepeale väga suured silmad – TNR on ajast ja arust, 1931 – ja meenutan enda kogemusest, et töökohtades, kus oli ühtlustatud, mis fonti kirjavahetuses ja mujal kasutatakse, oli font seriifideta (nt Trebuchet, Verdana ja Arial), ning paarkümmend aastat tagasi ergonoomia kursuse jaoks loetud veel vanem ergonoomia käsiraamat lausa ütles, et TNR kasutamise ainus põhjus on traditsioon ja kohtades, kus esmatähtis on loetavus (nt masinasildid), seda ei kasutata. 1950. aastatel uuriti palju lennukikokpitte (sest lenduri töökoormus hakkas minema üle mõistuse). USA lennukites (ja kosmoselaevades ning vene lennukites) kasutati siltidel ainult suurtähti, Saksa lennukites ka väiketähti ning font oli standardne ja kah seriifideta. Seriifideta olid ja on ka liiklusmärkide tekst ning kõikvõimalikud masinate välised eraldusnumbrid ja -kirjad, mispeale meenub antinäitena muidugi Sinsheimis ühele Vene tankile maalitud punane kirillitsa-TNRis loosung, kus pealegi kirjaviga. Kuivõrd Sinsheim on eramuuseum, mille eksponaadid peavad Saksamaa seaduse järgi olema demilitariseeritud, on selle tankidel külgedest suured soomusekamakad välja lõigatud ja asendatud makrofleksiga, mistõttu kirjad on kõik ebaautentsed, mida võib-olla sellise umbkaudsusega ka rõhutatakse.
Kirjutab tudeng ja küsib kodutöö vormistuse kohta, millest võib välja lugeda, et ülikoolis kästakse kirjutada Times New Romanis. Teen seepeale väga suured silmad – TNR on ajast ja arust, 1931 – ja meenutan enda kogemusest, et töökohtades, kus oli ühtlustatud, mis fonti kirjavahetuses ja mujal kasutatakse, oli font seriifideta (nt Trebuchet, Verdana ja Arial), ning paarkümmend aastat tagasi ergonoomia kursuse jaoks loetud veel vanem ergonoomia käsiraamat lausa ütles, et TNR kasutamise ainus põhjus on traditsioon ja kohtades, kus esmatähtis on loetavus (nt masinasildid), seda ei kasutata. 1950. aastatel uuriti palju lennukikokpitte (sest lenduri töökoormus hakkas minema üle mõistuse). USA lennukites (ja kosmoselaevades ning vene lennukites) kasutati siltidel ainult suurtähti, Saksa lennukites ka väiketähti ning font oli standardne ja kah seriifideta. Seriifideta olid ja on ka liiklusmärkide tekst ning kõikvõimalikud masinate välised eraldusnumbrid ja -kirjad, mispeale meenub antinäitena muidugi Sinsheimis ühele Vene tankile maalitud punane kirillitsa-TNRis loosung, kus pealegi kirjaviga. Kuivõrd Sinsheim on eramuuseum, mille eksponaadid peavad Saksamaa seaduse järgi olema demilitariseeritud, on selle tankidel külgedest suured soomusekamakad välja lõigatud ja asendatud makrofleksiga, mistõttu kirjad on kõik ebaautentsed, mida võib-olla sellise umbkaudsusega ka rõhutatakse.
5.3.14
K, 2511. päev: saksa keel jätkub
Uskumatu, aga saan koletu tõlke valmis ja juba kell pool üks (pooleteist tööpäevaga mässasin sellega 14 tundi, lehekülgede arvu ma paraku ei ütle) ja õhtupoolikuks antud seljatäie kella kaheks, mil saan rahus jalutada saksa keelde, mis ennenägematu heldusena on samas majas, samas tiivas, samade uste taga ja koguni samal korrusel.
Päevapoliitilised teemad on ette arvata ja seda, kuidas ma eelmisel semestril rääkisin Eesti rahva õpetlikest kogemustest Venemaa ettearvamatu käitumisega, ei meenuta mitte mina võtmes „mida ma eelmine semester rääkisin”, vaid õpetaja võtmes „mida A eelmine semester rääkis”.
Eilse koomataolise töökraahviku tõttu (kui inimese parim sõber on voodi, kuhu saab langeda otse jalalt) jäid igasugu uudised lugemata ja nõnda saan teada, et Ansip tagasi astunud, alles täna saksa keele tunnis artiklist, mida tunnis loeme (see on seal lõpus ja seal Ansip ütleb, et Eesti rahval Krimmi pärast karta vaja ei ole).
Õhtul on keeletunnis aega olla alla poole tunni. Õpime rõivaid, kirjeldame kohvri sisu.
Päevapoliitilised teemad on ette arvata ja seda, kuidas ma eelmisel semestril rääkisin Eesti rahva õpetlikest kogemustest Venemaa ettearvamatu käitumisega, ei meenuta mitte mina võtmes „mida ma eelmine semester rääkisin”, vaid õpetaja võtmes „mida A eelmine semester rääkis”.
Eilse koomataolise töökraahviku tõttu (kui inimese parim sõber on voodi, kuhu saab langeda otse jalalt) jäid igasugu uudised lugemata ja nõnda saan teada, et Ansip tagasi astunud, alles täna saksa keele tunnis artiklist, mida tunnis loeme (see on seal lõpus ja seal Ansip ütleb, et Eesti rahval Krimmi pärast karta vaja ei ole).
Õhtul on keeletunnis aega olla alla poole tunni. Õpime rõivaid, kirjeldame kohvri sisu.
4.3.14
T, 2510. päev: eksisin
Nagu varemgi, oli viimane arvamus, et tõlkekvaliteet enam hullemaks minna ei saa, ka seekord ekslik. Mässan tõlkega, mille mitme tõlkija seas on olnud üks, kes on pannud suvalistesse kohtadesse reavaheks 1 asemel 1,17, ja vähemalt kaks või kolm, kelle kohta kasutaksin tagasihoidlikku epiteeti „püstilollakas”, sest nende arust on olnud lihtsam jätta leheküljel keskmiselt neli korda olevad kahe õigusakti viited järele kontrollimata ja kirjutada selle asemel suvalist, ja nende ülevaatajal on olnud jumalast p***ui, kui neli korda korduv tekst on nelja moodi. Kui selle tõlke autor, keda lihtsuse huvides kujutame ette ühe inimesena, saaks iga raske vea pärast ühe tohlaka, oleks ta õhtuks intensiivis.
3.3.14
E, 2509. päev: kus on teie väiksed jalad
Reuters kirjutab, et ühe börsipäevaga (reede õhtu – esmaspäeva hommik) kannatas Moskva börs kahjusid 58,4 gigadollarit. Koos propagandasirkusega veebruaris on seega üheainsa inimese tujude pärast tuulde loobitud ligi 120 gigadollarit. Juhtumisi on seda just sama palju, kui on 2014 sõjaline eelarve sõjakas riigis nimega Hiina Rahvavabariik, kus aga teatavasti elab inimesi mitte üks, vaid „natuke rohkem”.
2.3.14
P, 2508. päev: ainult 1500 km kaugusel kogunevad rohekasmustad äiksepilved, aga muinasjutumaailmas heideldakse muinasjuttude pärast
Sooaurud on mürgitanud järjekordse võitluskaaslase: kriitiliselt mõelda suutvaid inimesi on niigi vähe, aga nüüd ilmutab asjaomane loogikavea argumentum ad naturam äratundmatust nõnda sõgedaste (sõnavõtuga ühes F-tähega sotsiaalvõrgustikus), et arvamust tuleb korrigeerida.
Nii need read hõrenevadki. Kahju.
Nii need read hõrenevadki. Kahju.
1.3.14
L, 2507. päev: Estland ist ein Planet
Päeval rongiga söömas (hommikusöök, raamatupood, lõuna).
* * *
Sellal kui Euroopa serval üks riik, kes käitub asotsiaalselt nagu paha poiss liivakastis, kes ilusti mängimise asemel teiste mänguasjad kõik ära lõhub, sest tema arust austus=hirm ja võim=vägivald, tungib sõjaväega teise riiki, kannab ETV kogu maailmale üle aga saadet „Äästi läul” ehk sarja „Eesti vajab logopeedi” finaali. Sedakord märkmed kronoloogilises järjekorras.
Sissejuhatus. Esitaja kuulsusrikkaid pükse ega kuulsusrikast vanaema ei näidata. Tema laulus on rida „sulab jää ja raagus puu”.
Siis tutvustab teine saatejuht ennast: „Ma olen tõeline puuks-saatejuht.”
Esimese võistluslaulu (mis õnneks kuhugi ei jõua) salmiosa viis on laenatudlori... rahvalikust laulust „Hõissa ja prilla” („Mul eile oli sünnipäev, et kasvõi lakke s..., mul peigmees k... m... tõi, mis ise h... v...” ja siis refrään: „Hõissa ja prilla, kõik matsid, m... vinna ja kel ei lähe vinna, võib k... p... minna.”). Selles on saladuslikud read „kui kell lööb kaksteist, pimm-pomm, võib neitsiks saada” ja „su üsaks saan”.
Teine võistluslaul, pealkirjaga „Eliise, ää!” sisaldab mõistatuslikke ridu juba rohkem: „Raua päevikus tormised[?] read” (ei loe praegu enda pliiatsimärkmeid välja), „tüdruk teki all liigutab suud”, „kapi juuksed on hingedelt maas”, „kesk ööd kostab mulkide hääl” ning „ja siis tarkusee saadan armulee üle vee”. Viimasel on autorite arust vist mingi kunstiline otstarve.
Kolmas laul on rahvastevahelise suhtlemise keeles ja üks väheseid asju, millest aru saab, on „I’m standing in a count [see tõesti on count, kuulan hoolega], the theory is hound”.
Neljas laul on samuti inglise keeles, aga mingis ebakonventsionaalses variandis, umbes nagu siin:
Kuulen katkeid „must get high ... Masai”, „the tense is so hot, so blue” ja „the tense is so hot, so flue” ning refräänis on peamiselt salapärane „gree sai go” nagu kunagises kuulsas saate „Bulgaaria otsib superstaari” Mariah Carey’ kaveris.
Viies laul on taas maakeeles ning seal on read „täna, kits, sa ukselt uksel’ käid” ja „juubelit kui suudlen ma”.
Kuues laul saab žüriilt hirmkõrgeid punkte ja keegi žüriiliige koguni ähvardab, et sellel olevat maailmahiti potentsiaali. Üks väheseid ridu, mida sellest mõistan, on „I was a man, I was a lonely pizza”.
Seitsmendas laulus, mida esitab üks kurblik daam, kes väidetavasti õpetavat ise laulmist (ei usu), ja mis Eesti eurolaulu viimase kümnendi traditsiooni kohaselt on ballaad – kuidas on Eesti ballaadidel läinud, teab ju igaüks, aga kas keegi sellest õppust ka võtab?! – on read „Lenna taevavõlvil, Lenna üle maa”, „näärimees on jooksmas ringi” ning „ja valgeks värvid lae”.
Kaheksas laul oli kahtlemata väga kaalukas, aga selles puudus igasugune üleskirjutamise iva ning nad said nii žüriilt kui ka kuulajatelt väga vähe punkte.
Üheksas laul oli taas inglise keeli ja selles olid mõtlikud read „we will weight less” (mida see ka ei tähendaks), „I’m bathing love” ja „sail, crazy life”.
Kümnendas laulus, mille esitaja eelmise (sama kostüümi, soengu ja viisiga) esitatud euroloo ajan segi teise umbes sama pealkirjaga looga ning imestan kõvasti, on refräänis sidusat teksti pikemalt: „On ootamas Teet meid ookeani tuultes kui seiklev Teet .... kui Beria on sinistel vetel ta” (kahjuks ei korrata refrääni nii mitu korda, et jõuaksin kogu selle pika teksti jäädvustada) ja salmiosas „seinad valguse poole”.
Aga kogu õhtu parim laul on seejärel noorte interpreetide esitatud laul. Põltsamaa on nähtavasti ainus koht Eestimaal, kus inimeste kõnest on veel võimalik aru saada. Küll on hea, et üritus on laupäeva, mitte pühapäeva õhtul, sest kolme noorkollektiivi liikmed saavad nõnda esmaspäeval kooli minnagi, mitte ei pea kartma kohe koolikaaslaste keretäit. Vähemalt mitte kõik. Põltsamaa koolinoored kindlasti mitte, Gustav Adolfi omad kindlasti, VHK omadest pooled. Ütlen nii mõndagi ka ühe eelmainitud õppeasutuse õppekavade teemal.
Kui rahva hääl on kõnelenud ja telefonifirmade kaukasse kõlisenud umbes 5·104 €, jääb tulevane maailmahitt maailmale ka edaspidi tundmatuks. Lõpptulemus on pisut vähem piinlik, aga piinlikkust Kopenhaagenis saab olema küll, sest paadunud eurolaulufännid mäletavad või vähemalt teavad, paganas, mismoodi kõlasid võidulaulud 1960. aastatel, rääkimata sellest, mis kaks aastat tagasi. Ebamusikaalsed, aga silmamäluga võivad mäletada ka koreograafiat. Ning teha ebamugavaid võrdlusi.
* * *
Sellal kui Euroopa serval üks riik, kes käitub asotsiaalselt nagu paha poiss liivakastis, kes ilusti mängimise asemel teiste mänguasjad kõik ära lõhub, sest tema arust austus=hirm ja võim=vägivald, tungib sõjaväega teise riiki, kannab ETV kogu maailmale üle aga saadet „Äästi läul” ehk sarja „Eesti vajab logopeedi” finaali. Sedakord märkmed kronoloogilises järjekorras.
Sissejuhatus. Esitaja kuulsusrikkaid pükse ega kuulsusrikast vanaema ei näidata. Tema laulus on rida „sulab jää ja raagus puu”.
Siis tutvustab teine saatejuht ennast: „Ma olen tõeline puuks-saatejuht.”
Esimese võistluslaulu (mis õnneks kuhugi ei jõua) salmiosa viis on laenatud
Teine võistluslaul, pealkirjaga „Eliise, ää!” sisaldab mõistatuslikke ridu juba rohkem: „Raua päevikus tormised[?] read” (ei loe praegu enda pliiatsimärkmeid välja), „tüdruk teki all liigutab suud”, „kapi juuksed on hingedelt maas”, „kesk ööd kostab mulkide hääl” ning „ja siis tarkusee saadan armulee üle vee”. Viimasel on autorite arust vist mingi kunstiline otstarve.
Kolmas laul on rahvastevahelise suhtlemise keeles ja üks väheseid asju, millest aru saab, on „I’m standing in a count [see tõesti on count, kuulan hoolega], the theory is hound”.
Neljas laul on samuti inglise keeles, aga mingis ebakonventsionaalses variandis, umbes nagu siin:
Kuulen katkeid „must get high ... Masai”, „the tense is so hot, so blue” ja „the tense is so hot, so flue” ning refräänis on peamiselt salapärane „gree sai go” nagu kunagises kuulsas saate „Bulgaaria otsib superstaari” Mariah Carey’ kaveris.
Viies laul on taas maakeeles ning seal on read „täna, kits, sa ukselt uksel’ käid” ja „juubelit kui suudlen ma”.
Kuues laul saab žüriilt hirmkõrgeid punkte ja keegi žüriiliige koguni ähvardab, et sellel olevat maailmahiti potentsiaali. Üks väheseid ridu, mida sellest mõistan, on „I was a man, I was a lonely pizza”.
Seitsmendas laulus, mida esitab üks kurblik daam, kes väidetavasti õpetavat ise laulmist (ei usu), ja mis Eesti eurolaulu viimase kümnendi traditsiooni kohaselt on ballaad – kuidas on Eesti ballaadidel läinud, teab ju igaüks, aga kas keegi sellest õppust ka võtab?! – on read „Lenna taevavõlvil, Lenna üle maa”, „näärimees on jooksmas ringi” ning „ja valgeks värvid lae”.
Kaheksas laul oli kahtlemata väga kaalukas, aga selles puudus igasugune üleskirjutamise iva ning nad said nii žüriilt kui ka kuulajatelt väga vähe punkte.
Üheksas laul oli taas inglise keeli ja selles olid mõtlikud read „we will weight less” (mida see ka ei tähendaks), „I’m bathing love” ja „sail, crazy life”.
Kümnendas laulus, mille esitaja eelmise (sama kostüümi, soengu ja viisiga) esitatud euroloo ajan segi teise umbes sama pealkirjaga looga ning imestan kõvasti, on refräänis sidusat teksti pikemalt: „On ootamas Teet meid ookeani tuultes kui seiklev Teet .... kui Beria on sinistel vetel ta” (kahjuks ei korrata refrääni nii mitu korda, et jõuaksin kogu selle pika teksti jäädvustada) ja salmiosas „seinad valguse poole”.
Aga kogu õhtu parim laul on seejärel noorte interpreetide esitatud laul. Põltsamaa on nähtavasti ainus koht Eestimaal, kus inimeste kõnest on veel võimalik aru saada. Küll on hea, et üritus on laupäeva, mitte pühapäeva õhtul, sest kolme noorkollektiivi liikmed saavad nõnda esmaspäeval kooli minnagi, mitte ei pea kartma kohe koolikaaslaste keretäit. Vähemalt mitte kõik. Põltsamaa koolinoored kindlasti mitte, Gustav Adolfi omad kindlasti, VHK omadest pooled. Ütlen nii mõndagi ka ühe eelmainitud õppeasutuse õppekavade teemal.
Kui rahva hääl on kõnelenud ja telefonifirmade kaukasse kõlisenud umbes 5·104 €, jääb tulevane maailmahitt maailmale ka edaspidi tundmatuks. Lõpptulemus on pisut vähem piinlik, aga piinlikkust Kopenhaagenis saab olema küll, sest paadunud eurolaulufännid mäletavad või vähemalt teavad, paganas, mismoodi kõlasid võidulaulud 1960. aastatel, rääkimata sellest, mis kaks aastat tagasi. Ebamusikaalsed, aga silmamäluga võivad mäletada ka koreograafiat. Ning teha ebamugavaid võrdlusi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
