R, 2248. päev: muinaslugu osutub sulaks lolluseks

Ükspäe olnud* Maalehes jutt, kuidas keegi enda väitel toituvat ainult sellest, et hingavat sisse õietolmurikast õhku.

* Tingiv kõneviis on sellest, et ma neid luulusid ise lugenud ei ole. Nägin just ülal osundatud väitega viidet feispukkis, kommenteerisin ja praegu otsisin üles lingi ning lugesin läbi kommentaarid.

Mida teeb sellise teate peale insener? – Muidugi arvutab õietolmu vajaliku kontsentratsiooni sissehingatavas õhus!! ☺

• Lähteandmed: soojusvõimsus 65 W (energia, mis kulub ainevahetuse kütmiseks ja mis eraldub inimorganismist soojuskiirgusena ka siis, kui inime liigutamata lebab, järelikult peab see kuskilt ka tulema ehk seda saab käsitada inimese minimaalse energiatarbena; eri allikates olen selle väärtuseks näinud 65...200 W, arvutuses lähtusin väikseimast), hingamissagedus 15 korda minutis, hingamismaht 0,5 l, õietolmu energiasisaldus 314 kcal / 100 g.
• Eeldus: kogu sissehingatud õietolm omastub organismis.
• Tulemus: 39 g/m³ (ja kui energiatarve on suurem või omastub vähem, siis veel rohkem).

Kui te ei suuda ette kujutada, kui palju on 39 g tolmu 1 m³ õhus ehk 3,2 massi-%, siis teadke, et...

• ...lennukid ei lenda, kui õhus on vulkaanitolmu üle 2...4 µg/m³ (AW&ST May 20, 2013, p. 39; „Eijääväljaöökulli” tuhapilves oli 1...6 µg/m³)
• ...Euroopa Liidus on aasta keskmine õhu suurim lubatud tolmusisaldus – st tolmusisaldus, millest rohkem on tervisele ohtlik – PM10 ehk kuni 10 µm läbimõõduga osakeste korral 40 µg/m³ (samas viidatud artiklis on ka ülevaatlik Euroopa PM10-tolmusisalduse kaart); USAs on sama piirväärtus 150 µg/m³
• Ligikaudu 1 g/m³ tolmusisaldus on juba üsna talumatu (allik, vt eelviimane tabel)
• Lihtne jagamistehe ütleb, et Maalehes üllitatu järgi peaks õhk olema teisest piirväärtusest (40 µm/m³) paksem miljon ja esimesest (2...4 µg/m³) koguni 10...20 miljonit korda.

[Hilisem lisandus: 20.10.2013 Harbini suduõnnetuses oli PM2,5 kuni 1000 µg/m³. Minimaalne nähtavus olnud 5 meetrit.]

Kui õietolmu imiteerida peene tuhksuhkruga, on sellise tolmusisalduse matkimiseks vaja 10 m² pindalaga köögis õhku hajutada umbes kilo tuhksuhkrut ja lasta abilisel õhku pidevalt ringi lehvitada, et see ei settiks, ja hingata seda sisse kogu aeg, ööpäev läbi, päevast päeva, nädalast nädalasse.

Kui võrrelda õietolmuterade läbimõõtu (suurusjärgus 10...100 µm) WHO õpetlikus tolmuülevaates kirjeldatuga, satub kopsualveoolidesse sellest ainult tühine osa, enamik jääb pidama ninna ja eraldub paksu tatina. Ka ei ole teada, mis mehhanismiga õietolm organismis omastuks (sest õietolmuterad on vereringesse vahetult jõudmiseks liiga suured ning suurt ei lahustu).

Ühesõnaga, sensatsioonimaiale ajalehele teadmiseks – ei ole vaja kõike lehes trükkida, mis rääkijale pähe tuleb. Lehte võivad lugeda ka mõtlemisvõimega inimesed ja taoliste lolluste peale südamest naerda (andes sellega lisaväärtust: enne oli jutt lihtsalt napakas ja sisutühi, aga kui keegi selle üle naerab, siis on sellega natuke väärtust lisatud); rääkimata sellest, et mu arust on taoliste lugude avaldamine meelelahutusena ebaeetiline. Õnneks näib enamik Maalehe kommenteerijaid olevat mõistusega.

* * *

PMs on asjalik intervjuu Sven Grünbergiga, mida soovitan lugeda. Jaa, mul oli seal mainitud N. Liidu esimene elektroonilise muusika plaat olemas kohe varsti pärast seda, kui meie grammofon parandusest tagasi tuli, ja minu plaadil on läinud paremini kui heliloojaks saanud klassivenna omal, kes tegi tunnis Grünbergist ettekannet ja unustas plaadi lauasahtlisse. Järgmises vahetunnis sai kätte, aga vahepeal oli tundmatu ulakas koolivend sodinud plaadikaane pildi täis fallosi.

N, 2247. päev: Tom Builder möllab

Ükspäev oli alles kuskil uudis (minuni jõudis see Facebooki kaudu ja praegu ei leia), kuidas Tartu Ülikool teatas, kuidas ta olla tõusnud maailma ülikoolide edetabelis sada kohta. Kesse ikka oma saba... jne. Aga et see arv oli veel mõni aasta tagasi > 500, võib sellest järeldada, et järgmise viisaastaku jooksul jõuab Emajõe Ateena alma mater esimeseks ning edasi läheb arv negatiivseks. Kahjuks ei märganud ma uudisest, mis edetabelist oli jutt, aga see ei olnud Timesi tabel, sest seal on Tarbatu Ülikooli koht (351.–400.) täpselt sama kui aasta tagasi (350.–400.).

K, 2246. päev: telefoniarve järel

Hommikul jaama postkontorist läbi; selgub, et telefoniarve mulle ikka saadeti. Ütlen, et ju ma siis kaotasin ära. Sipelgatest ei rääkinud. (Nad on nüüd täiega kadunud, kuigi võib arvata, et seina sees on suurem posu koolnuid.)

Õhtul esimene osa telesarjast Pillars of the Earth.

T, 2245. päev: äkki oli neid mitu?

Kahe nädalaga on sipelgad saanud meiega maa jagamisest küllalt. Täna leiavad õnnetu lõpu viis viimast põgenikku.

Sipelgad on lahkudes kaasa võtnud ka maikuu telefoniarve, sest seda ei ole enam mitte kuskil.

Eile oli ja täna on soe õhtu, nahkhiired on väljas, proovin lõpuks, kas helisalvestiga saab vahetult salvestada nahkhiire ultrahelikisa. Umbes kuu aega tagasi oli minu kõrvakuulmise sagedusvahemiku ülemine ots 13 kHz (viimati leidsin Eestist ja tõin kaasa audiosüsteemide katsetamise CD, kus on 30 s –10 dB siinushelid iga 1 kHz tagant kuni 20 kHz-ni jpm) ja suurim sagedus, mida salvesti 96 kHz võttesagedusega jäädvustab, on umbes 46 kHz. Salvesti pardamikrofonid küll üle 20 kHz hästi ei võta nagu tavalised mikrofonid ikka, aga noh nahkhiirekisa on väga vali, äkki midagi ikka jääb... Pärast salvestisest vaikset matsumist kuuleb ja spektrogramm näitab, et kuuldamatus osas on signaali küll ja küll, kuigi visualiseerimiseks tuleks timmida parameetreid.

Selle katse-CD-ga sai muide teada, et „teleka”, st plaadiseadmega ühendatud suure kuvari helisüsteemi alumine ots on kõlariga 100 Hz ja kõrvaklappidega 30 Hz. Kõrvaklappide endi sagedusvahemik on tootja andmeil suurem, 10 Hz...25 kHz.

E, 2244. päev: mida filosoofid on meile teinud ehk mis toimub Eesti Vikipeedias?!

Ehk vastus küsimusele, miks ma ei ole Eesti Vikipeedia kirjutajate seas: seal on jäme ots filosoofide käes, kes heietavad isekeskis teemadel, mille kohta mu kadund isa ütles kokkuvõtlikult „unnu-munnu”. No vaadake ise: oli vaja uurida, kuidas on teatud ankruliik eesti keeli ja nii inglise kui ka saksa Wikipedia ankruteemalised lehed on kenasti paljude piltidega ning jutustavad sellest, mis on ankur, kuidas see toimib ja kus seda heita. Ja mina, loll, mõtlesin, et klõpsan aga vasakul linki „Eesti” ja saan pildi järgi teada, kuidas on vajalik ankruliik maakeeli.

Aga sittagi. Seal saab teada hoopis ankrust kui sümbolist! Vat sinna on viinud see krdi semantika ja muude ebateaduste õpetamine ülikoolis, ma ütlen.

Ankruliikidest arutlevad õnneks meremehed ise: link.

P, 2243. päev: loen

Istun maha ja enne ei tõuse, kui on läbi loetud ja kommenteeritud restsenseeritav magistritöö. Seekord (teisiti kui eelmine kord, kus leidsin fundamentaalse vea) on kõik korras, ainult mõni pisiasi on norida, aga – nagu kuulutan ette ja taha – see suurepärast hinnangut ei kõiguta.

(Asjade käigust ette rutates öeldagu, et printerile võib olla kokkuhoidlik, aga ei ole tervislik printida need paljukümned leheküljed välja pisikeses kirjas ja mustandina, ega ka lugeda voodi peal kõhuli, paberid maas põrandal, pea üle ääre. Sest järgmine päev on tunne, nagu oleksite saanud puuga pähe ja te ei tunne bussis direktorit ära!)

Kas ma seda olen siin ikka maininud, et märtsis-aprillis kodumail aastaid sissepakituna olnud näputöö lahtipakkimisel tehtud ligi 700 fotot on kõik teravate tolmuplärakatega (olenevalt taustast on näha 10–50) ja enne ma neid näha ei anna, kui tolm on eemaldatud? Sada on juba puhtad, ülejäänud võib pisut kiirenduda, sest leidsin, et ega ma neid pilte sortinud ka ei ole, seal peab sees olema ka ebateravaid ja ülevalgustatud pilte (kasutasin kolme välku, kaks neist olid lihtsad orivälgud, mis lahvatasid alati samamoodi).

L, 2242. päev: laupäeva õhtul

Viltuse torniga kiriku vastas söömas. Minu kohalt paistab, kuidas vastasmajast väljub piduriietes vanapaar, käib paar tiiru ümber maja ette pargitud auto, mille isa oli sportauto, aga ema väikeauto, ning lausa üle tänava paistab, et see on BMW, ja kõnnib vasakule ära.

Universaal – midagi igale maitsele

Pärast tuleb vasakult kass, kõnnib nende aiast läbi, ja paremalt saabub bussipeatusse istuma veidras riietuses noor, kes sõidab bussiga linna – laupäeva õhtu ju.

R, 2241. päev: birdie num-num

Vat alles üleeile kirjutasin, kuidas olin suuremeelne ja panin halva kirjatüki hindeks E asemel D. Täna on meilis nutulaul, kuidas töö olnud ikka suurepärane ja miks rohkem ei saanud. Koos vastustega kommentaaridele, mille juurde olin selgesti kirjutanud, et vastata ei ole vaja (sest pean kursust vabast ajast ning vastuste lugemine kulutab näiteks terve hommikuse vaba kolmveerandtunni nagu täna, ning sellest ajaraiskamisest tekkinud meeleolu tõttu ei tõuse hinne miskist otsast, nii et asjal ei ole mõtet). Vastused rõhutavad muljet, et kõrghariduse saab Eestis ikka, ka siis, kui täiskasvanu moodi mõtelda ei oska (millele viitab ka viimasel ajal süvenenud komme nimetada ülikooli sõnaga kool ja lasteaiapedagooge õpetaja – ennustan, et peagi saab nimetada kogu haridussüsteemi sõnaga lasteaed). Olnuksid need kommentaarid kirjutatud töö sisse, tulnuks hindeks puhas F. Tunnistan, et mulle meeldivad nutikad inimesed, aga kuidas öelda, et vabandage, te olete tulnud valesse kohta, see kursus ei ole teie jaoks, kui inimene sellest ise aru ei saa?

Bussis on hommikul piletikontrollid, saak on n = 4. Üks vanadekodu peatuses siseneja astub paha aimamata otse kontrollile sülle.

Linnas käivat täna külas äsja kroonitud Hollandi kunn, kes enne sõjaväest erru minekut olnud ühekorraga nii mereväe kui ka lennuväe brigaadikindral. Aadu silla juures kunstisaali veranda katusel on suur must silt God listens to Slayer, aga unustan seda päeval või õhtul pildistada.

Õhtul käime tripadvisor.co.uk kiidetud India restoranis, mis on kohe D. maantee algul üsna narkokeskuse vastas (vanasti, kui narkokeskuse eelmine väljaanne oli täpselt seal vastas, käisid narkarid üle maantee praeguse restorani ukseorvas kusel). Oleme kell 18.15 esimesed külalised, ettekandja on õpilane (mu arust võib-olla esimest päeva tööl) ja mis keeles ta kõige paremini suhtleb, jääb mulle teadmata, aga jutud räägitud saame. Ettekandja soovitusel võtame eri põhiroad (lambaliha mündiga korma kastmes ja tikka masala), et saame nii maitsta kumbki mõlemat. Söök on parajas koguses, mõni hõrgutis on pisut tundmatu, aga põhiroog ja eriti India leib naan on maitsev. Vana nalja edasi arendades võiks naljatella, et Indiasse minnes võtke kaasa vana ENE lisaköide ja näidake, et see on entsüklopeedias tervelt 50. köide ja kõik need on koostanud inimene, kelle nimeks oli Naan. Magustoidu suhtes oleme vähe skeptilisemad, eriti selle maitse/olemuse/hinna suhte suhtes.

N, 2240. päev: tilluke kruvi

Lustikummuti seest tahab pudeneda kruvi, mis võib-olla on see, mis hoiab kinni teisi, aga kindlasti see, mis hoiab koos voolulülitiga nurka. Kruvi on lahti – litsu palju tahad, ei lülitu; kruvi on kinni – nupp on ok. Sobiv tilluke kruvits on sipelgakapis, sipelgad tööriistust ei huvitu. Muide, karbis on kuskilt üle jäänud veel tillemaid kruvisid, aga need on teise keermega, üht kadunud kruvi asendama ei mahu.

Neile, kes mõtlesid, et mai lõpus +12 °C-st enam hullem olla ei saa. Saab küll – täna on +7 °C.

K, 2239. päev: Wagner 200

Kirjutab korteriomaniku sekretär (vt eelmine kolmapäev). Kiidab kohese reageerimise eest, lohutab, et ikka juhtub, ja soovib kõike head. Kergendus missugune!

Õhtul koju jõudes on olukord köögipõrandal ja -nurkades rahulik, sipelgate kokkutulek on alles köögikapi peal. Ja ka sees, mitmes kapis ja riiulil. Praegune suht vähemürgine tehnika on fikseerida olukord värvitu aknapuhastusvedelikuga (kiire toimeaine: isopropanool) ja siis ära pühkida. Pärast on pinnad ka väga puhtad.

Kursuse kirjatükis on viidatud Vikipeedia artiklile üksnes viitega „Vikipeedias on öeldud, et...”. See on minuarust sama hea (või halb), kui öelda: „Raamatukogus on üks raamat, kus ...”. Olen hinde panemisel suuremeelne. Kaheldavasti tuleb tulevikus see teema loetelust kustutada.

Saabub talvehooajal juhendatud ja nüüd kaitsmisele mineva magistritöö retsensiooni mustand. Võib-olla ei ole maailm nii tumedais värves kui tundus. Samas mine isahane tea.

Kaugel kapis olev mitte enam päris töökorras unikaalne muinasarvutilaadne ese saab hoobilt juurde museaalset väärtust, kui adun, et selle kauges minevikus mulle annetanud esialgse omaniku isa oli mõni aasta hiljem mõne aasta suure tuntud tööstuskontserni peadirektor. Kelle raha eest muinas-personaalarvuti osteti, kas isa või poja rahast, ei ole teada, aga kontaktmaagia potentsiaal on võimas. (Kakskümmend aastat tagasi sattusin nägema võimast vaatepilti – vanade arvutite ladu, sest riigiasutus pidi oma moraalselt vananenud lauaarvutid kuhugi ladustama, sest neid ei saanud ei veel maha kanda ega enam kasutada. Vaatepilt oli unustamatu. Muidugi ka pildistamatu, sest mul ei olnud fotokat kaasas.)

Loen, keda koolikaaslasi pakub Facebook sõpradeks. Mõnd neist, keda kooliajal hästi teadsin, on ta kas varem peitnud või on nad FB-s alles väga uued.

T, 2238. päev: teated VGA enneaegsest surmast on liialdatud

Eesti kosmoseuudised jätkuvad: Eesti satelliit on teinud esimese pildi Maast! Küll tulevad seniolematud VGA-pildid ka muudest taevakehadest. (On, on VGA (0,3 megapikslit), kinnitab satelliidi Vikipeedia-leht; ametlik veebileht kaamera andmeid ei maini. VGA oli algselt NTSC-telepildi teravus.) Järgmisena võiks orbiidile lennutada paekivi, väga öko.

Seoses kõleda talvise ilmaga asendan mantli talvejopega (kuigi ilma sooja voodrita).

Kodus on edasi „marss ründab”, poest sipelgalõkse. Ei ole, prussakalõkse on. Vannipuhastusvedeliku pudel avaneb korvis kergelt ja lõhnutab puhta vannitoa moodi nii minu käe, kassalindi, pool bussipeatust, pool bussi kui ka ilmselt müüja.

E, 2237. päev: palju aastaid mööda läinud sellest a’ast

Vihmaperiood on alanud, kraadiklaas on naelutatud 12 °C peale (varsti on mai lõpp), naaberkülas on ametlikult üleujutus. Imestan, et mu arust on naaberküla rohkem nagu mäe otsas, aga tänavanime järgi näen, et mitte päris, osa on ka oja ääres. See oja voolab muidugi meile akna alla jõkke, mis pungitab end kõrgele üle kallaste ja küllap ka itaallaste keldritesse. Mis meil mitukend meetrit kõrgemal viga, meil jalad ilusti kuivad ja kelder ka, kuigi viimast kontrollida ei saa, sest keegi turakas on vahetanud välimise keldriukse luku ega ole meile võtit andnud.

Õhtul ETV-st film koledast elust marunatsionalistlikus Põhja-Koreas. Arvamused, kas elu vene ajal oli samasugune või mitte, meil päris ei ühti, aga ega veneaegne elu sellest kaugel ka ei olnud. Meenutagem, et P-Korea on ainus riik maailmas, mida ametlikult valitseb surnu. Seega siis on selle riigikord nekrokraatia.

* * *

Märgin täna inimeste nimesid kõigile ligi 1500 fotole, millel märksõna „kool”; mõnda nime ei mõtlegi välja (nagu see aasta pärast minu lõpetamist toimunud 100 päeva ball, kuhu aeti mind sõna otseses mõttes pikutamast ning mille märkmetesse kirjutasin seepärast nimede asemel sissekandeid stiilis „neiu saabastega”, ning nüüd muidugi kesse enam mäletab).

Saabastega neiu ja teised

Mõne suurema ja vähem läbi käidud seltskonnaga nagu laulupeo rongkäigu ootajatega nendin endamisi, et jah, paljud näod oleksid nagu tuttavad, aga nime mäletan ainult paaril-kolmel. Statistika: fotogeenilisimat õpetajat ei ole mu klassivälise tegevuse tõttu raske arvata, fotogeenilisimat kooliõde ja koolivenda samuti, aga üllatus on fotogeenilisim klassikaaslane – statistika siinkohal valetab, seda moonutas hoopis see, et ta osales mainitud klassivälises tegevuses ja jäi piltide peale seoses sellega. Klassist endast mujal kui ekskursioonidel ja kokkutulekul on pilte väga vähe (nagu ka mu ülikooliõpingute alguse õpperühmast on keskmiselt üks foto aastas).

Talutava kvaliteediga pilte koolimaja sees kihanud argipäevast on ainult ühest korrast, kui pidime tegema seinalehe koolielust ning selleks oli tarvis üles võtta teemad „vahetund” (üles võetud suht rahulikus, aga kitsas IV korruse koridoris), „meie klass” (klassivaade vahetult enne matemaatika tundi) ning „garderoob enne ja pärast koolipäeva” (vastavalt anonüümne mahakirjutamine ja garderoobi ainsa peegli ees meikivad klassiõed). Esimesest teemast on pilte 3 (2 enne laulmist ja 1 enne kutseõpetust), teisest 2 ja kolmandast 2. Kõik. Peale selle etnograafilisi ülesvõtteid garderoobitädist (1) ja poiste peldikust (2), kus esimesel ka strateegiline kriidivaru ja kellahelistamise ajakava, teisel usteta latritest paistvad kaks selga ning kolmandal uksele kriidiga soditud „Выход”, aga need hulga autentsemad ülesvõtted jäid seinalehele panemata.

Õpetajatest on pilte väga juhuslikult, nagu näiteks mingite Vietnami külaliste jaoks saali kaunistamise pildile on juhuslikult jäänud ka taustalt läbi kõndinud kehalise õpetaja, riistvõimleja S, ning alles täna leian, et meie korraldatud algkoolikarnevali ühele pildile on serva jäänud ka kolmveerand direktsiooni: dire M kaela sügamas, keskkooli õppealajuss S kõrva sügamas ja algkooli õppealajuss R pitsilise karnevalikübaraga. Uuõehh...

P, 2236. päev: muuseum

Sel külmal ja vihmasel ning ka muud moodi elamusrohkel nädalal on tubast eluolu ilmestanud sipelgate invasioon. Sipelgad (tavalised, pisemat sorti, mitte vaarao-) ilmusid hulgakaupa esmaspäeval, seina seest algul kööki. Teisipäeva õhtuks hakkas rinne taanduma – õhtul kööki minnes ei silmanud ringi sibamas korraga rohkem kui viit-seitset sipelgat. Nii et kui sipelgatel oleks olemas uuriv ajakirjandus, siis võiks kunagi Sipelgarahva Päevaleht avaldada kirjutise „Kuhu kadus 13. mai ekspeditsioon?” Selgub ka, et kõikvõimalikke olmeputukamürke müüb Prantsuse poeketti kuuluv pood, mida ma siin nimetan prismaks, aga mitte kohalik „maksimarket”. (See on ka ainus, kus müüakse viieliitristes (5 l) pudelites hüpokloritilahust – te võite olla mõelnud, et suuremat vabade pindade gaasilise klooriga mürgitamist pole pärast Esimese maailmasõja gaasirünnakuid enam toimunud, aga te eksite. Kloor on senini prantslaste lemmikparfüüm!)

Nädala sees kandusid sipelgad üle vannituppa, marssides sisse ventilatsiooniavast, pärast selle töötlemist mingi rohelises pudelis ollusega (mille jutust saan aru ainult, et see on ohtlik ainult lülijalgseile, aga toimeaine CAS-number on sildil kirjas ikkagi, ja mõjub kaks nädalat) hakkasid nad välja pugema külmaveetoru juurest praost seinaplaatide vuugis. Kaugeim eksemplar jooksis mööda seina elutoas mu arvutilaua taga seinal. Nädala lõpuks hakkas sipelgate laul vaikima ja võis juhtuda, et kööki või vannituppa minnes ja seal hoolikalt ringi silmitsedes ei märganud ühtki.

Sipelgas, vaadake, on ükshaaval hästi loll loom, kes jookseb ringi sihitult. Aga kui ta leiab midagi toredat, näiteks teie parasjagu pooleli oleva šokolaadi või kapist meepurgi, jookseb ta selle suutäiega mööda oma jälgi pesa poole tagasi, öeldes vastutulijatele, et minge mööda mu jälgi, seal on! Iga järgmine teeb sedasama, teekonda pidevalt õgvendades, kuni teie arust äkki ja ootamatult on tekkinud maantee üle vaibanurga, mööda lauajalga üles, paberite alt läbi teie šokolaadini. Sestap on vaja takistada luuresalga naasmist, et taolist maanteed ei tekikski.

* * *

On muuseuminädalavahetus; käime sõjamuuseumis, kus ainus ja eelmine kord käisin peaaegu päeva pealt seitse aastat tagasi. Muuseumi plaan on pisut muutunud, rahvast on rohkem, muuseumipäeva puhul juhendab ekskursiooni muuseumi kuraator, keda äsja nägime Ameerika vabastajaist rääkinud ajaloodokumentaalis „Šokolaad, näts ja pruunid beebid”.

Pärast on lõuna parajasti käes; Google Places näitab linnas olevat 9 söögikohta:

• Ühes söömakohas ei ole inimesi,
• teises on, aga ei ole sööke,
• kolmandast on ainult tänaval silt,
• neljanda on vallutanud mootorratturhiired Saksamaalt,
• viies on jäätisekohvik,
• kuuendas näib olevat lõunamaa meeste külakuhi,
• seitsmendas on sildil kebab,
• kaheksas on kinni.

Siis jõuame õllepeoni, kus on arusaamatu talongi- või templimajandus (õlu on kah ainult 1 sorti; mängib pasunakoor). Üle tänava on üheksas paikne söögikoht, aga seal ka ei ole kedagi.

Tagasi linna. Veendume, et lõunamaa meeste külakuhi jätkub, ja ka minu vaprus ütleb üles.

Mootorratturitega täidetud kohviku vastas on teine kohvik, kus sees on veider seltskond, aga õues saaks hädapärast istuda, eriti kui istuda maha enne teise mootorratturiseltskonna saabumist. Istume kaks minutit, leides, et ainus tahke söök on võileib, siis silman platsi nurgas restorani ja läheme sinna sisse. Osutub olevat kohalik restoran ja tore on. Kerge suitsuvine on grill-lihast, mida serveeritakse naaberlauda kuumal kivil ja mis lauas edasi kärssab. Suitsetamas käiakse kombekalt ukse taga (üks vanadaam meie sealoleku ajal kolm korda).

Kemmergus on seina peal üksikasjalik koristamistööde juhend (mida, millal, kuidas, kes). Pärast selgub, et linnas on hotelli- ja restoranikool.

Mesilasmuuseum on väga kinni. Linna kolmas ja neljas muuseum on auto- ja õllemuuseum, mis hommikuse vaatlustähelepaneku järgi on sama katuse all. Väga praktiline, kas pole, autod ja õlu kuuluvad ju ikka kokku. Kui ma ei eksi, on Euroopa pealinnas sama katuse all auto- ja Egipti-muuseum ning kui teema üle pikemalt mõelda, eks meenu veel midagi samalaadset (võite lisada kommentaaridesse).

Tagasiteel rongis magan, vahepeal liigutan jalga ja see põrkub millegi vastu: minu vastu on äkki ilmunud istuma vanamees, keda alguses ei olnud.

L, 2235. päev: kuusk jäi alguseta ehk eemalseisja nõuanded

Eestis üha süveneva isolatsionismi tõttu asutakse aasta-aastalt Eurovisioni lauluvõistlusega ikka ja alati sama kolme reha peale:

1. Nagu võidaks Eesti laul „see aasta” kindlasti,
2. ...sest kogu Euroopa mõistab eesti keelt ja hindab eesti muusikat (ning eestlasi on hääli andmas kõikjal Euroopas, nagu eelmisel aastal kakssada kinoinimest Cannes’is, millest siis tollased 10 punkti Prantsusmaalt),
3. ...ning sest Eurovisionil ju ikka võidavad koreograafiata, tulevärgita ja show’ta järelelauldamatud ballaadid.

Kuulasime ETV ülekannet ETV häälega ja need ettekujutused hakkasid mõranema, kujutlege, alles punktide andmise ajal, kui algul oli pikalt Estlanda, nada piente. Nagu Jaapani Teise maailmasõja aegses propagandas, üritati pärast selgitada, et see oli tegelikult suur võit, sest 20. koht on ikka palju parem kui mitte-20. koht (vrd second comes right after first, nüüd siis 20 comes right after 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, and 19).

Kuuldes, et Eesti punktiteadustaja on keegi Rolf, arvan esti, et kadund Rolf Uusväli [kunagi laulsin kooris, mis esitas üht oreliga suurvormi ja kuigi selle kontsertidel mängis N. „ma mängin siit vahele jäänud read uuesti” N.*, mängis lindistusel siiski Rolf „maestro kuuldes mitte üks sõna” Uusväli], ja siis, kuuldes, et ei ole, niisama Rolf on, et noh siis Rowlf.

* Nime ei pane, muidu täitsa kena inimene ja see mitme rea vahelejätmine juhtus hoopis ühe teise koori kontserdil hoopis ühel teisel mandril.

Järgmisel aastal soovitan järgida teeneka poplaulumaa Inglismaa eeskuju ja vaadata Eesti eurolaulike valimisel teenekate ülipopulaarsete vanameistrite poole (näiteks Jaak J, Jaan T, Tõnis M, Üllar J). E seletab, et Jaak J enam ei laulvat, aga noh, küll paneb Kopenhaageni jaoks hääled jälle sisse.

Selle kõige juurde hindasime, et kui Kreeka tantsu ja seelikutega lugu sai 6. koha, siis Winny Puhhi peadpööritava lavaliikumise ja pildilise ilmega, kaks korda kiirem ja oktav kõrgem lugu pälvinuks 5. või veel kõrgema koha. Ise tegi, ise tegi.

Saksa laulja sai meilt nimeks algul Brünhilde ja pärast Floßhilde.

Aga show ise oli lahe, eriti õhtujuht.

R, 2234. päev: värvidest, mida enam ei ole

Padja- ja bussiraamat on praegu Michael Ullmanni Saksa lennukite värvimise raamat (mis põhiliselt on ametlike eeskirjade sõnade ja fotodega kommenteeritud kogumik) ning täna on järg just riiklike eraldusmärkide juures, mida bussis lugedes on tark ositi järjehoidjaga varjata.

Saab ka teada, et pärast 1944. a suve jäeti säästumeetmena uutel lennukitel alakülg ja lennul nägematu sisemus värvimata. Mõistagi tuli enne vanad värvipütid ära kulutada, aga tundub, et aastatega olen näinud 1944. a lõpu ja 1945. a algust kujutavate joonistuste ja mudelite hulgas hulga rohkem neid, kus alakülg on toonis RLM 76 või, issake, koguni RLM 65 ning lennus nägematud kohad RLM 02, kui neid, kus paistab plekk ja vineer. Ning suur segadus toonide RLM 81, 82, 83 ja 76 ümber tuli sellest, et lennukitootjatele-hooldajatele ei saadetud ametlikke värviproove, vaid igaühega sümbioosis olnud värvitootja segas tooni kokku iseoma äranägemise järgi, nii on Ullmanni raamatus kolm RLM 81 tooni ja neli RLM 76 tooni. Ühes neist kahtlustan ka omaaegset tooni „RLM 84”, mida selle raamatu järgi enam olemas ei ole.

Saksa keeles on akna taga täna suur jänes (vasakult paremale, hiljem paremalt vasakule), siis pika koheva sabaga rebane. Õpetaja nendib, et näoga akna poole istujad, sh mina, jälgime põõsaaluseid hoolikamalt kui teda.

DE-st postkontorisse, pakid (printeritint, fotovidin X-Rite ColorChecker Passport).

N, 2233. päev: Το Αλκοόλ Είναι Δωρεάν

Vaatame Eurovisioni lauluvõistluse II poolfinaali. Lahe on, sest eelistusi ei ole ja sestap seepärast, kui neil kehvasti läheb, kahju ei ole. Puhas võistlusvaim seega.

Eriti pälvib tähelepanu Euroopa kultuuri hälli Kreeka universaalse sõnumiga laul, mis vormi poolest meenutab Kreeka sõbra koostatud Kreeka muusika CD 4. lugu, mille pealkirja ega esitajat ma ei tea ning sõnu ei mõista mittekõigevähematki, aga kus vahepeal röögitakse „iileos, iileos!!” (õigemini midagi nagu „sabarakk atraneemia, iileos, iileos, lamma-lamma-nama-namma-neemia, aliluuja, aliluu-ii-jaa” ning järgmine salm on tervikuna pühendet iileusele). Võib-olla on see Kreeka gastroenteroloogide hümn või muu pühalaul, kes teab.

K, 2232. päev: hall

Täna öösel saan korraga palju halle juukseid juurde. Kuskil kesköö paiku, vahetult enne arvuti kinnipanekut vaatan meili (mille kohta olin just õhtul öelnud, et vahel ei vaata ma seda mitu päeva, seal niikuinii midagi toredat ei ole) ja mis seal on? – Seal on kiri üürileandja sekretärilt küsimusega, kus on selle aasta üür, me pole teilt aasta algusest saadik midagi saanud. Välk ja pauk, teen lahti veebipanga ja tõesti, makseid läinud ei ole. Uurin põhjust ja leian, et saladuslikul kombel on püsimaksekorralduse alguskuupäevaks tekkinud 26.6.2013. Kelle käe läbi, ei tea – 1. jaanuarist tõusis lisakulude osa, ma detsembri lõpus muutsin püsimaksekorralduse summat, aga ma kindlasti ei muutnud selle alguskuupäeva: see on käinud ja ilusti töötanud seitse aastat, miks peaksin seda torkima? Teisalt aasta alguses pank iseseisvus ja korraldas veebipanga ringi, nii et mine tea, vahest keegi klõbistas ümber ka püsimaksekorraldused ja tegi näpuka. Ei tea, ei tea.

Nii et kohe kannan üle kahe kuu summa (rohkem veebipangast korraga ei saa), kirjutan tänukirja, kus küsin, et kui viivist tahetakse, olen nõus seda maksma, ja hommikul torman esimese asjana panka, et maksta ülejäänud puuduv summa.

* * *

Õhtul vaatame järelvaatamisest eilset Eurovisioni lauluvõistluse I poolfinaali. Kes on näinud „South Parki” 4. hooaja jagu Quintuplets 2000, sellel on homeeriliselt palju äratundmisrõõmu Rumeenia laulu peale: koreograafia, kostüüm, laulu laad ja esitusregister, ooper, Rumeenia.

T, 2231. päev: mõnele on see uudis

Jube igav koolitus, kus prantsuse professor räägib nagu suurtest avastustest, kuidas veebitekstides on selged ja lühidad laused (prantslasele kindlasti šokeeriv) ning koodis on igasugu silte, nagu et pealkiri on kindlasti siltide <title>...</title> vahel. Paah, ma tean seda juba üle 17 aasta. Igavuse peletamiseks visandan märkmikku mälestuste jaoks mitmesuguste eluruumide põhiplaane ja kui saan valmis, on 2 tunnist kulunud ainult 50 minutit! Edasi imiteerin hoolikat kuulamist, mõeldes, et kord see 2 tundi siis läbi ei saa.

Ilmaennustus lubab, et 12 °C temperatuuriga vihmane november jätkub vähemalt nädala. Õhtul on äike.

Olin lennujaama auringi teemal lennujaamaga väikest viisi kirjavahetuses ja täna selgus, et poodi läbiva auringi autor ongi lennujaama turundusosakond, kes tuli sellele mõttele iseoma tarkusest, reisijatelt küsimata. M.o.t.t. Nüüd annan huvijärje üle uurivale ajakirjandusele, tarbijakaitsele ja tuleohutusnõuete täitmise kontrollasutustele.

E, 2230. päev: EstCube ja The Universe

Eesti satelliidi uudis on ületanud ka suure feisspukilehe The Universe uudiskünnise. Kommentaarid on sõbralikumad kui anonüümsetel Eesti netikommentaatoritel.

P, 2229. päev: tubane pühapäev

Tubane pühapäev.

L, 2228. päev: gurmee

E tuleb Eestist tagasi ja tabab mind sellelt, et mul ei ole piisavalt toiduvarusid. Me bad. Sammume seepärast vallakeskusse, kus on teadaolevalt vähemalt neli restorani

(Alles eelmisel nädalal tuvastasin, et muidu Facebookis tegutsev Tripadvisor tegutseb täitsa edukalt ka väljaspool ning selles on peale Facebooki здесь-был-Коля-funktsiooni ka hotellide-restoranide-vaatamisväärsuste arvustused ning kaart, et suumid vajaliku kandi ja näitab kohe näiteks paremuse järjekorras, kuhu minna, kuhu mitte. Sealt näiteks näeb, et 2011 sageli käidud „itaallased” on seal naaberlinna 268 restoranist paremusjärjestuses tervenisti 202. kohal.)

Esimeseks vaatame Argentina restorani, millel äsja vahetus omanik. Sees näib olevat kõik vaikne. Ületame silla ja uurime kiriku juures olevat kolme söögikohta. Ühes on vanurite kokkutulek, teises (huvitava nimega restoranis „Jõe Ääres”) paistab aknast liikumist: neli kelnerit askeldavad tühjade laudade vahel. Kui küsime, kas süüa saab (kell on umbes pool seitse), aetakse meid välja. Muidugi mugav, milleks kliendid, ilma on ju palju lihtsam.

E-le meenub, et nägi hiljuti loomaarsti juurde minnes kohe viltuse torniga kiriku vastas külakõrtsi, kuhu jalutame ja siseneme. Menüü toob kokamütsi ja kerge aktsendiga kokk ise. Suitsuvaba söögisaali tagaseinas on suletud uks kööki, kus vallandub pisut pärast tellimise võtmist paras pidev kolin – millest saab järeldada, et meie sööki tõesti tehakse. Kuulda on isegi, kuidas lihatükki haamerdatakse.

Restoranipidaja päritolu vihjena on veiniklaasil kiri „San Pellegrino”. [Ei tea, kas olen seda siin maininud, aga S.P. logo punane viisnurk peaks olema vanem (1899) kui täpselt samasugune N. Liidu ja Vene lennuväe riiklik eraldusmärk (viisnurk 1917, lennuväes 1943–2010), nii et intellektuaalomandiõiguste kauaaegse rikkumise – või siis reklaami – eest saaks märgi omanik päris kena kopika.]

Muu kujundus meenutab kergelt sünnilinna nn kulinaariat ehk gastronoomiat, mille seinu sain lapsena sabasseismise kõrvalt vahtida päris palju. Seinakujundus, lauad ja toolid on samasugused, aga värvus ei ole helesinine, vaid pruun-oranž, lõhnad on teised ja üle kogu lae on eredavärviline stukkornament. Kuskil samas külas pidada olla ka Michelini tärniga restoran, mille asukohta ma ei tea; kirjeldusest võite arvata, et kuskil mujal kui see, kuhu olime sattunud.

Toit on hea, söögitoas ei suitsetata (selleks on teine, lausa saal, mille tagaotsas on keeglirada ja seinal jahipüssid).

R, 2227. päev: konnade tagasitulek

Vaba päev.

Eile juba metsast tulles pähe turgatanud ratsivälgatuse ajel panen pildid eksportima ja lähen poodi, pärast õhtul panen Photomatixi valmis pilte tikkima ja loen ise samal ajal teises toas raamatut. Ehk siis kuigi Lr-st saab saata üksikvõtted otse Photomatixisse ja seal kokku lappida ja tagasi Lr-sse importida, võtab see aega (eriti eksport ja ühitamine) ning jääb õhtu jooksul üha aeglasemaks. Samas ei peaks ühtlase valguse juures eriti muret olema, et panoraami kõik osapildid oleksid ühtlase valgustatusega, sest AutoStitch ühtlustab hiljem heleduse niikuinii (st neid saab toota masskaubana: algul kõigist TIFF-ekspordid, siis Photomatixis 3-kaupa liitsäripiltideks, pärast kustutan üleliigsed vahefailid ära). Nõnda valmivad juba täna liitsäripanoraamide üksikpildid, mille arvutamine kestnuks muidu kaks nädalat.

Poes vaatan kitsast pesumasinat. Mõõdulint on kaasas. Konnapildiga printeritint on ilmunud müügile mõistagi just päev pärast seda, kui olin tellinud Amazonist.

Õhtupoole loen „Eesti ajaloo” kuulsat II köidet (keskaeg ilma rahvusromantiliste muinaslugudeta) ja peagi tekib minus kui professionaalses lugejas küsimus, kas teosel keeletoimetaja ikka oli. Kontrollin seda tiitellehe pöördelt kaks korda veel, üha uskumatumalt – kuni juhuslikult täheldan, et keeletoimetajaks märgitud nimi on olnud ka kirjandusloetelus viidatud autor. Seega siis leiti keeletoimetaja ajaloolaste endi seast, kes mõtlesid naiivselt, et keegi sellest valskusest aru ei saa.

N, 2226. päev: metsas ehk kuidas gurmeelõuna ära jäi

Usupüha. Metsas, nii vara kui hommikul saab. Mis tähendab kella 6.50 rongile astumist, majast väljumisega umbes veerand seitsme paiku. Kui hakkan korterist väljuma, tuleb söömise lõpetanud Šp esikusse ja seisab, nõudlik nägu peas. Maiust tahab, mida ikka ju antakse, kui hommikul tavalisest varem ära minnakse.

E-sillas bussi peale, bussiliinide numbrid näivad olevat muutunud. Sellega lõpp-peatusse Iluslinna. Hommikuudu ripub all orus väga kaunisti.

Riisiküla ja Iluslinna vahel, bussiaknast taskufotokaga

Kell kaheksa usupüha hommikul on Iluslinn muidugi täiesti välja surnud. Maanteel sõidab mööda üks auto, järgmist autot näen alles lõuna paiku järgmisel maanteel. Esimest jalakäijat näen alles nii veerand kümne paiku, see on mööda rühkiv matkaja.

Mets on mai alguse moodi õrnroheline.

Üldiselt mäletan eelmisest statiiviga matkast kõike koledust, mida tähendab fotomatk statiiviga, isegi kui ma tollast objektiivi enam ei kasuta (ja õigemini ka aru ei saa, miks pidi sellega pildistama just nimelt statiivilt). Nüüd on hulk jama juures, sest panoraamirakis käib statiivi ja fotoka vahele ning kuigi statiivi ja rakise vahel on kiirkinnitus, on fotokas rakise külge sõna otseses mõttes kruvitud ning rakise kasutusjuhend keelab rakise teisaldamise nii, et fotokas oleks selle küljes. See tähendab, et võttekohast teise minekul tuleb kogu kola pakkida vastavatesse kottidesse (10 minutit) ja järgmises jälle üles panna (15 minutit). Aegamisi saan targemaks, nagu et kuigi kui fotokas on rakisel, on kogu „tornis” kokku neli vesiloodi (statiivil, statiivipeal, rakise alusel, fotoka küljes), läheb metsas (kus täpseid vertikaale ei ole) vaja ainult üht – rakise aluse oma, sest see tagab, et panoraam võetakse ümber täpse püsttelje (aga see, kas fotokas on pikuti ja laiuti rõhtasendis iga võtte ajal, ei ole metsas eriti tähtis).

Võttekohti mäletan varasematest käikudest (mul ei ole kaasas isegi kaarti), taskus jookseb telefonil Maverick, mis jäädvustab gpx-jälje täpsemini kui varem praeguseks pensionile saadetud X10, nii et vahest saan lõpuks teada, kus selles orus iga huviväärsus täpselt on. Panoraamvõtete kohti olen plaaninud neli kuni kuus:

1. Üsna Iluslinnuse juures, kus on fotogeenilised trepiastmed alla
2. Võib-olla selle vaate kohast
3. Esimeste veskijäänuste järel olevalt sillalt (assanuga, näen praegu failinimest, et olen arhiivi märksõnadesse märkinud vale veski (plaanitud võttekoha nr 6 nime), sest ega ma palju kordi käidud kohtade märkimiseks siis kaarti vaadanud)
4. Selle kalju juurest
5. Kindlasti sellest kohast
6. Võib-olla sellest kohast kah, kuigi selleks ajaks olen kindlasti väsinud

Nii palju taipan, et enne kaadervärgi ülesseadmist käin vaatan täpse võttekoha läbi, pöörates pead nagu üliõpilane Tammekänd filmis „Noored kotkad” (1927), et pildile jääks võimalikult palju ja võimalikult kenasti. Silinderprojektsioon venitab nadiiri ja seniidi laiali, selle lõikan pärast valmis panoraamilt ära, aga need piirkonnad on pildil siiski näha ning see tähendab, et tuleb ka vaadata, mis jääb esiplaanile ning et seal ei oleks mahapandud kola. Seniidifoto teen, aga nadiirifotot mitte, sest selle võtmiseks tuleks fotokas statiivi küljest vabastada, tõsta statiiv ära, seista ise kõvasti eemale ja märkida värviliste latakatega statiivijalgade asukoht maapinnal, mis on liiga tüütu.

Ilm on pilves, valgus seetõttu väga ühtlane. Mul on kaasas koguni eksponomeeter, millega kontrollin langeva valguse tugevust (misasja fotokast mõõtes teha ei saa, muide; võib-olla kui välja arvata tehnika „säritus histogrammi parema serva järgi”).

Esimene panoraam on siis selline:



Esimese võttekoha panoraamist fotogeenilisim 270° sektor

Nagu ülal öeldud, on see ainult umbes kolmveerand panoraamist; eks nali ole ikka selles, et AutoStitchi kokkulapitud 360° panoraami servad on tavaliselt seal, kus tahab tema, mitte mina (täispanoraamis oli esiplaanil puulehtedega kaetud nõlv). Osalise panoraamiga seda probleemi ei ole.

 

Sajab vihma ning vahepeal käin istun kaljurünga all (pildil vasakul) pingil ja ootan, kuni üle saab. Ülal olev panoraam on võetud kerges vihmasajus, ülemise rea pildistamisel tuli võtete vaheajal hoida lappi objektiivi ees ja vihmapiisad ära pühkida.

 

Edasi kolistan paika, kus org kitseneb. Seal on sillake ja selle juures kaunis vaade. Teen kitsaimast kohast kahe panoraami jagu võtteid, pakin kola kokku, astun trepist alla ja kolm sammu edasi ning mõistan, et seal on veel parem võttekoht (vt järgmine pilt). Kokku- ja lahtipakkimiseks kulus 25 minutit!! Aga ma olen enda lolluse peale kuri. Ise tegi, ise tegi.

 

 

Teen uue panoraami ning kui kõik valmis, käin luuran pildi vasakpoolsest sillast mõnikümmend meetrit edasi, kuidas on lood seal. Paljulubav on, mistõttu pööran fotoka rakisel seniitasendisse ja tassin ettevaatlikult kohale. Saab päris toreda panoraami.

Edasi aga ei ole hulk aega eriti midagi, sest ülal pildil vasakul oleva kalju tagant suubub ojja Iluslinna kanalisatsiooni ja veepuhastusjaama väljaheide (vihma tõttu üsna veerohke) ning mitusada meetrit allavoolu on oja kaunistatud vetsupaberi jäänustega.

 

Võttekoht nr 3 on olemas, saab kena pildi:

 

 

Võttekohast nr 4 ka:

 

 

Aga võttekohta nr 5 on langenud suur puu ja sinna ei pääse enam ligi. Käin ringi ja imestan, kust see puu tuli, sest ma varasemast ajast sealt puud nagu ei mäleta (vbl on sama puu kui ülal viidatud fotol vasakul).

Võttekohtade nr 5 ja 6 vahel on nüüdseks üsna lagedale jäänud sild ja selle ees on midagi, mida ma selle oru ojades kunagi näinud ei ole: pardid! Algul mõtlen, et keegi ujutab vaikses laias ojakäärus vahtkummist peibutusparti, aga ta ujub kaldast kaugemale ja emaspart ujub järele.

Järgmise täispanoraami teen umbes selle koha lähedal, mõnikümmend meetrit ülesvoolu. Enam ma nii loll ei ole, et läheksin matkasaabasteta kõndima libeda sileda kivi peale (kus 2008 pidin käima kõhuli, fotokas minu ja kivi vahele). Siin esitatud võte koosneb 37 liitsäripildist (kokku seega 3 × 37 = 111 üksikvõttest).

 

Seniidivõte, mida panoraamil palju ei ole, on omaette selline:

 

 

Ja et maailm oleks tasakaalus, siis ka üks nässuläinud panoraam:

Maverick ütleb oru olevat 4,1 km pika; pärastpoole teen heliülesvõtteid, mida tublisti häirib Möldriorust kostev mootorrattapõrin, sest mis võiks olla kaunim kui puhkepäeviti ringi müristada looduskauneil metsamaanteil?! Egoismus gradus gravis. („„Gradus gravis” ongi raskel kujul.”)

Möldriorus on umbes pool kilomeetrit maanteeremonti, jala saab läbi (ja läbi saab ka autoga, nagu näeb).

Hapujõe ääres on kaks restorani, üks gurmeem kui teine. Selgub, et ega tuntud statiivimark ikka nii tuntud ei ole, et restorani sisseheitja selle rihma nähes kohe rõõmustaks, et oi tulge, astuge edasi. Kord on mind, statiiv õlal, peetud ka jahimeheks. Täna ei lähe palju paremini, sest kui esimeses olen prantsuse keele algmeiga teatanud, et tahan süüa (kell on pool üks, seega igati sobiv kellaaeg, sest siinkandis ahvitakse prantslasi, kes toituvad päeval ainult kell 12–14) – restoran on peaaegu täidetud vanuritega, kes alles uurivad menüid – teatab sisseheitja, et täna on neil ainult erimenüü, 45 € (vaatab mulle tähendusrikkalt otsa) ja à la carte’i ei ole. Kui ta teaks, et mu õlal rippuv asi on statiiv ja üleüldse on mu fotokola keskmiselt umbes kolmveerandprofi tasemel, siis teaks ta ka, et 45 € mind täitsa jalust ei rabaks. Aga samas ennist väljas nägin, mida see viiekäiguline menüü sisaldab, ja nii rohkeks söömaajaks ma valmis ei ole.

Üle tänava on teine restoran, seal on vaatepilt umbes samasugune, aga minu vastu keegi huvi ei tunne. Uurin bussiaegu – usupühal käivad bussid kummaski suunas kord kahes tunnis, aga nii, et vahed on ½ h ja 1½ h – ja ootan E-chi minevat bussi 50 minutit. Lugemist kaasas ei ole, aga aega viidab mugavasti see, et kirjutan helisalvestist võtteaegade järgi märkmikku võttekohti ja mida peale on jäänud (et lihtsustada hilisemat kopimist arhiivi, kus lisan need andmed failinimme).

Sõiduplaanirobot on kergelt valetanud ja E-chis ei ole linna minev 111. buss juba läinud, vaid alles ootab. Sõiduplaan teatab, et see käib täna kord tunnis, seega lähen linna peale sööma. Jäätisekohvik, kus kaks aastat tagasi rattamatkal panime rattad efektselt laua alla, on lõpetanud tegevuse ja akna peal on silt, et välja üürida. Resturaani „Must Kotkas” asemel, kus muiste saime teada, et ei ole vaja ajada igasugu jõledust näost sisse, ja mis on õnneks ammu uksed sulgenud, on uus söömakoht, bistroo, mille silt on küll prantsuse keeli, aga kelnerid kõik sakslased. Šnitsel on selline, et ei mahu taldriku peale! Peaaegu jätan osa järele!! Nämmnämm.

Järgmise 111. bussiga linna, mis, nagu ikka, toimub enamasti une hõlmas. Koguni nii, et ei taipa jaama juures väljuda ja bussijuht peab hõikama.

K, 2225. päev: hävitav fanatism

Ärge arvake midagi, et kemofoobia oleks midagi tänapäevast. Täna 219 aastat tagasi peeti Pariisis kohut ja samal päeval välkuski giljotiin ning lõpetas keemik Lavoisieri elu – sellepärast, et ta oli mingis maksuametis, mille liikmed kõik hukati. Apokriiva lugu väidab, et kui kohtult palutud silmapaistva teadlase elu säästa, olla kohus öeldud, et vabariik teadlasi ja teadust ei tarvita, mille faktilisuses kõvasti kaheldakse. Võib-olla seepärast, et umbes samasugusel põhjusel (et „ristiusk teadust ei tarvita”) põletati maha Aleksandria raamatukogu, mille faktilisuses võib samuti kahelda, sest ei ole täpselt teada, kas raamatukogu hävitasid risti- või muhamediusulised fanaatikud. Usufanaatikud igatahes. Kole lugu.

Aleksandria raamatukogu oli aga nii suur, et sinna läks kogu papüürusetoodang ja mujal tuli leida muid kirjutusmaterjale. Nii leiutatud pärgament.

T, 2224. päev: blast from the past ehk kosmosemuttidest

Uni oli võrdlemisi hea, kuigi eile õhtul vaatasin läbi (järgmise loo nuppu päris sageli vajutades) Onu Bella „Eesti Kullafondi” sarja albumi DVD. Sellel peaksid olema peal hoiatused või siis peaks see liigitatama dokumentaalfilmiks 1990. aastate alguse Eesti „muusikavideo” teemal. On üpris suures dissonantsis OB mälestusteraamatu „Dekameron” autobiogaafilisest osast õhkuva sõnaseadmisandega, kuigi vahest võiks võrrelda sama raamatu ilukirjanduslike vahepalukestega.

Hommikul ja õhtul äikesevihm. Ostan suvise reisi lennukipiletid ja panen kinni hotellid. Reisi ühes punktis oleme linnas, kus õppisin kaks semestrit, ja hotell on tollasest korterist eemal ainult 80 meetrit, viis maja samal tänaval.

* * *

Tänase Eesti megauudise kohta, et Eesti saanuvat kosmoseriigiks, ei oska kosta midagi. (Vahepeal oskasin, aga mõni päev hiljem tulnud kiitva kauge kajastuse tõttu see osa kustus.)

Kellel mõnda suuremasse Soome raamatukogusse asja, vaadaku järele, mis oli „Kosmosemuttide” soome pealkiri, kui Alar Pikkorainen ilmutas koomiksi algmeid kakskümmend aastat tagasi Soome „huumori”ajakirjas Pahkasika. 1996. aastast on teateid, nagu olnuks ühel Eesti-teemalisel näitusel pandud koomiksi soome pealkirjaks „Avaruuden ämmät”, aga see ei ole mingil juhul algne soome pealkiri, vaid eesti „Kosmosemuttide” tõlge (hämaralt mäletan, et küsisin pealkirja tõlkijalt üle ja ta nagu tegi teate peale, et koomiks oli pisut ilmunud ka Soomes, suured silmad).

* * *

Teadusuudiseid kah. Improbable.com vahendab uurimust, kuidas inimahvid nokivad nina. See on jah juba 1987. aastast, aga noh nagu vana kuld klassika või nii.

E. 2223. päev: viisil „Trillallaa-trullallaa”

Vaatas tõlkeluuletaja,
nägi: ilus sõna see.
Paneks õige tõlke sisse,
üks-kaks-kolm käib see.

Mis mul sellest, mõtles tema,
mis see tähendab.
Küllap tuleb keegi kena,
ära toimetab.

Aga toimetaja nägi,
naerma puhkes ta.
Tõlk’ja pälvis suure häbi,
silmad nüüd tal maas.


Õhtul matk loomaarsti juurde ja tagasi. Maipõrnikas, suitsupääsukesed, sume suveõhtu.

P, 2222. päev: pühapäev

Käime metsas. Õhtul valmib sanitaarolude parandamise uuringuteks vannitoa 1:10 makett, papist, seinad kõrguseni 1,20 m, pikkuses 2 m uksest, markeeritud on vaba ruum kraanikausi all ja uks liigub. Selgub, et Kõrgmäe maksimarketi väike pesumasin on ikkagi 4 cm liiga lai ja ilma kraanikaussi liigutamata kuidagi ei mahu. Tuleb naasta kitsa pesumasina otsingute juurde.

Mul on filmi Pappa ante portas suhtes tekkinud Pavlovi refleks: vaatan plaadikarpi, suhu tuleb kondiitrifirma O (kellel on käepärane pood kohe jaamas) Napoleoni koogi maitse. Erinevalt ühe Eesti kondiitrifirma algatatud odavast tavast ei panda päris mille-feuille’ sisse moosi. Meil on praegu koogi- ja friikartulidieet, et te teaksite.

L, 2221. päev: laupäev

Öösel kamm taksoga ehk kordub umbes see mis 23.6.2010 varahommikul. Kustutan selle numbri telefonist.

Kärbin lillat hiinlast. Poest igast’ vidinaid.

Järgmisel nädalal on fotoplaane koos nn suure Novoflexiga, misjaoks täna pisut harjutan (viimati kasutasin 2011). Ja väga õigesti teen, sest panoraamirakist pärast statiivilt maha võttes tahab selle üks siin välja kukkuda. Suurel Novoflexil on kaks siini, üks objektiivi telje kõrguse jaoks kaamera tallast (see oleneb kaamerakerest) ja teine objektiivi pikkuse jaoks, mõõdetuna objektiivi esiservast nodaalpunktini objektiivi sees (see oleneb objektiivist ja fookuskaugusest). Mõlemad timmitakse suht vaevarohke mõõtmisega paika ja fikseeritakse. Kokku on panoraamirakisel viis nuppu, millest kaks fikseerivad siini ja kaks pöördeasendi ning viies on rõhtnurga valits. Rõhtnurga (mitu võtteasendit 360° täispöördele) valits on sinine, ülejäänutest on kaks sinist, kaks halli. Loogilise mõistusega võiks ju arvata, et sinised fikseerivad võtteasendi ja hallid siini (st sinist tohib ja halli ei tohi käppida), mis nõnda ühel pöördalusel ongi, aga teisel on risti vastupidi. See tähendab, et keerasin algul vale nuppu, aga millal, ei tea, sest kui pildistamise eel või ajal, võib olla piltidel parallaksiviga.

Seepeale tassin rakise ja statiivi tuppa, keerutan pisut käes, mõeldes, kuidas seadistamismõõtmist korrata, ja keeran kogemata lahti ka teise fikseeriva kruvi, mis taaslähtestab rakise täielikult. Ma ei mäleta, kuidas objektiivi kõrguse siini reguleeritakse, niisiis otsin välja rakise karbi ja kasutusjuhendi, kuhu muiste ettenägelikult kirjutasin vajalikesse kohtadesse vajalikud väärtused. Nüüd kleebin siinide fikseerimise nuppudele ka kollased hoiatussildid „ära käpi”, nendest ühe Dymo prindib, aga teisega läheb rikki. Teksti alla kummagi vajalikud väärtused kah, et ei peaks järgmine kord õnnetuse järel otsima kasutusjuhendit.

* * *

Puhastan mõlemad jalgrattad, tehes kurva avastuse, et vähemalt minu oma vajab hooldust, sest tagumine pidur vajab timmimist, aga nüüdisaegne jalgrattatehnika on läinud nii keeruliseks, et seda ma ise ei oska ning internetis seda marki pidurite hooldusjuhendit ei ole. Kui märkmetest läbisõitu otsin, leian ka, et möödunud aastal rattaid ei kasutatudki (muidu kui näitasime külalistele ja ma määrisin alati käed ära). Hooh, puhh, septembris siiski, pean märkmeid täiendama. Ja juulis ka, aga need olid 2012. aasta ainsad kaks korda.

Külma ilma tõttu matan plaani minna vaatama, kuidas elavad konnad. Täna oli küll soe, aga nii kui päike õhtusse keeras, läks ka külmaks tagasi. Öösel akna vahel passides nägin 25 minuti jooksul ainult üht ööliblikat.

Fotoarhiiv: valmib fotodele võttekohtade koordinaatide panemine, mis läks kõvasti kiiremini kui eelmine suurprojekt märksõnastamine, sest suurem võttekohtade otsing toimus märksõnastamisel ning tulemused on nüüd veel meeles. Seega on kõigil arhiivi fotodel a) märksõnad (teema, koht) ja b) koordinaadid. Mis on aga puudu – isikud. Skannitud fotodel on nimed failinimes, palju sinna mahub, mäletamisi oli seal aga mõne haruldase tähega märgistikuprobleem; märksõnades seda probleemi ei ole. Nüüd siis alustan inimestega piltide läbikäimist (lihtne, sest ürituste fotodel on märksõnad, saab otsida nende kaudu). Mureks muidugi see, et mida edasi, seda nõrgemaks jääb mälu, näiteks vähem läbi käidud tudengiühingukaaslaste tuvastamisele poolteist aastakümmet tagasi ei aita kaasa isegi see, et ees oli kaasaegne kohalolekunimekiri. Diskreetsuse huvides ei hakanud ma aga nimede ja nägude kokkuviimiseks pilte guugeldama. Nii jääb minust aegade hämarusse peitu, kes olid need neli praegust kaitseväelast, kes esinesid mereteemalisel peol laulunumbriga, kuidas heeringas elas kuival maal ja läks põhja kaljas kahe mastiga.

R, 2220. päev: külm

Saksa keel: õpetaja seletab kaardi ääres mõistet Oberrhein ja näitab kaardikepiga vedades, kus voolab Rein. Kaart on muidu kohe mu selja taga ja näen, et see, mida ta nimetab Reini jõeks, on hoopis kiirteed nr 5 ja 61. Jõgi on sellel seinakaardil kõige rohkem poole millimeetri laiune, kiirteed aga 4 mm laiad lindid. Mõni ime siis.

* * *

Täna ilmestab mu töölauda / meelt / reede pärastlõunat (vali sobiv) tõlge / vaimusuretus / närtsitus (vali sobiv), kus teemat X tõlkima pandud tõlkija / isik / koolilaps / kirjaoskamatu (vali sobiv) ei ole teadnud teema algtõdesid / põhimõttelisi asju / asju, mille peale tuleks ka une pealt (vali sobiv või täienda).

* * *

Nahkhiired on külma ilmaga kas läinud tagasi talveunele (kuigi, nagu ükspäev binoklist nägin, lendles umbes lähima vanadekodu kohal piiritajaid) või on nahkhiiretunnisti andnud kivipõrandale kukkudes otsad. Kipun pooldama esimest varianti. Ööliblikaid ka ei ole.

* * *

Kui häda näed laita, siis tule ja aita: kuidas üldsekohemitte ei mäletanud kohta, kus olime käinud külas 1999. a sügisel. Mäletan, et sõitsime veidi enne kohta X vasakule, kus X on kohanimi, millega seoses tegi erakordse panuse Eesti ajalukku E vanaema, mida mainitakse suurt pidu kirjeldavas lüroeepilises muusikateoses ja mida Eestis on mitu. Fotode peal on tavaline talumaja, õues kaks suurt puud. Guugeldamine perenaise ja valla nimega tulemusi ei andnud. Küsin E-lt, äkki tema mäletab, et millalgi maade tagasisaamise aegu olla vanaperenaine tahtnud panna tagasi sõjaeelset talunime, aga naaber oli selle juba võtnud, pannud siis nimeks Tamme. E ka ei mäleta. Tamme talu otsida on suht mõttetu, pealegi kui valla nimi X ja sõna „talu” manavad esile üle valla kuulsa X turismitalu. Tuleb mõte, et vaatan Maa-ameti kaardiserverist talunimesid pidi, äkki tuleb midagi tuttavat ette. Minuti pärast hüüatan: „Y!”, kus Y on tuttav külanimi. Sealsamas on ka Tamme talu, mille maastik nagu klapib (maja on umbes nagu fotol ja mõlemad puud on alles). Teatan leiust ka E-le. Külanime peale meenub E-le, et pererahva firma nimi on Y-mäe OÜ, kusjuures Y-mäe on Tamme naabertalu. Et äkki on see talu, kuidas siis muidu naabritalu nime firma nimeks paned. Noh, sobiks ka see koht. (Krt, professionaalne kretinism ruulib: kontrollin praegu äriregistri teabesüsteemist üle ja seal seisab, et Y-mäe OÜ aadress on X vald, Y küla, Tamme talu.)

Edust innustatuna otsin üles ka sauna, kus peeti 2000. a sügisel suur juubel. Orientiirid: X-st edasi, vasakule paar kilomeetrit mööda käänulist teed, saun teest paremal, saunast paremal tiik. Sealkandis on tiike palju, aga nii kaunist sauna, mida ka katuse järgi ära tunneb, igaühe kaldal ei ole.

N, 2219. päev: lasteaed

Hommikul on bussis lahe vaatepilt, et naaberküla lasteaialapsed sõidavad liinibussiga, igaüks turvavööga istmele rihmutatud. Praktiline, lapsed istuvad vagusi kohal ega traagelda bussis ringi. Sõidavad kesklinnast läbi ja kui hakkan tasapisi imestama, et kuhu nad siis sõidavad, hakkab selguma, et kontserdisaali, kus peatuses pean väljuma ka mina. Seega tuleb tegutseda välkkiirelt, enne kui buss täitub köidikuist lahtipäästetud lasteaialastega. Ettekujutusvõimega inimestele teadmiseks, et siinmaised lapsed on üldiselt viisakamad kui Eestis.

K, 2218. päev: 1. mai

See töönädal on nagu prantsuse algkoolilapsel: kaks päeva ja vaba, kaks päeva ja nädalavahetus vaba.

Veedan maipühi fotoarhiivi täiendades. Asukohaandmed on kauaaegse hoolsa töö tulemusel väga täpsed, eks ju (GPS-koordinaadid + märksõnad vähemalt huviväärsuse või tänava või asula täpsusega), aga unarusse on jäänud pildilolijad peale pereliikmete ja lähisugulaste. Nende andmed on olemas ainult analoogfotode failinimedes ja sealgi ainult nii palju, kui on mahtunud: mõnel rühmafotol on eesnimesid, mõnel perekonnanimesid pidi.

Analoogfotodele koordinaatide lisamine on seisus, et üle 17 tuhandest skannitud fotost on need puudu ainult 800 fotolt. (Digifotodel on koordinaadid olemas kõigil.) Skannimata negatiive on ainult 9 filmi ja 255 kaadrit (peale selle karbitäis ajaloolisi isa negatiive, mida saab dateerida muu hulgas minu soengu järgi). Skannimata slaide on 50 filmi ja umbes 1795 kaadrit (pluss isa slaidid, mille järjestamine on paras pusle). Slaide on tüsilikum skannida kui negatiive, sest raam tuleb avada ja asendada õhukese CS-raamiga. Kes muret tunneb, kust ma need saan ja kuhu ma need pärast panen, siis teadke, et mul on uued raamid ja uued karbid täitsa olemas.