Saabunud on ükspäe Amazonist tellitud vanaraamat (2000, ISBN 3763762019), mida hakkan kohe lugema ja seega on see kahtlemata kõige pikema pealkirjaga raamat, mida ma kunagi lugenud. Otsustage ise, koos alapealkirjaga: Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe 1935-1945 : eine historisch-technische Abhandlung über die Oberflächenschutzverfahren und Anstrichstoffe der deutschen Luftfahrtindustrie und Luftwaffe, dessen Verbindung zum RAL-Register, der Einfluß auf die Farbindustrie und deren heutige Verfügbarkeit für den Restaurateur und Modellbauer.
Raamat algab selgesti, kohe esimeseks öeldakse värvuse määratlus DINi järgi. Edasi, mis on värv, lakk ja nende koostisained, ning siis, kui jutt stoorini jõuab, saab alguses teada, kuidas üldse tekkis Saksa värvusstandard RAL: väga lihtsalt, pärast Esimest maailmasõda oli kõigest puudus ja hüperinflatsioon ning ei olnud mõistlik, et igal värvitootjal on tootevalikus omaette värvused. Tuleb standardida, leiti 1927, ja veel leiti, et Saksamaale jätkub kokku 40 värvitoonist (13 põhivärvust ja ülejäänud saab nende segamise teel). Ja mis peamine (nagu kirjutas vanaema väliseestlasest täditütar tütre peigmehevaliku kohta, sest peigmees oli eestlane), koostisained pidid olema kodumaist päritolu, et mitte raisata nende ostmiseks välisvaluutat. Nii et kui edaspidi taheti tellida mingit värvitooni, ei olnud vaja uurida tootjate katalooge ja tootenäidiseid, et oleks nagu tootja X värv Y, aga natuke ka tootja M värv N, kuid teisalt pisut otsekui tootja O värv P, vaid sai öelda konkreetselt, näiteks et saatke meile kolm tünni värvi tooniga RAL 3020.
* * *
Täna ilmub ka maailma pisima kaadriga (45 × 25 nm) film, A Boy and His Atom. Teisiti kui Eesti filmiklassika nukufilmis „Aatomik” (1970, Vladimir Beekmani raamatu järgi – Beekman oli hariduselt keemik, Enn Vetemaa ja mõningatel andmetel ka Arvo Valtoni kursavend), ei ole selles aatom punnissilmne traatjalgadega karvane pundar, vaid üksikaatomid moodustavadki kujutise, mis on jäädvustatud STM-mikroskoobiga saja tuhande kordse suurendusega.
30.4.13
29.4.13
E, 2217. päev: suure inimese töö
Tundmatu tõlkija on pannud saksa-eesti tõlkes mudelraudtee mänguraudteeks. Soovitan tal juhtuda Saksamaale mõnele mudelraudteemessile.
28.4.13
P, 2216. päev: P ja P
Õhtul röögib akna taga lehise otsas väike lind, kellel ikka vahel öö ja päev segi läheb (tüüpiliselt kell pool kolm öösel) ja pool maja äratab. Seekord saan tema hüüded salve, et laulu järgi uurida, kes.
Ükspäev oli bussipeatuse juures maas surnud isane musträstas ja kahtlus, et see oli „meie oma”, on suur, sest isast musträstast ei ole enam rõdul käinud sama sageli kui enne.
Tänane ooperiprogramm on „Carmeni” teine pool ja eile ostetud „Parsifali” (Staatsoper Berlin, 1992) I vaatusest pool. Teatris nähtu oli sellest hulga parem! Peagi asendub „Parsifal” filmiga Patton (1969), mis jõuab kah umbes poole peale.
Ükspäev oli bussipeatuse juures maas surnud isane musträstas ja kahtlus, et see oli „meie oma”, on suur, sest isast musträstast ei ole enam rõdul käinud sama sageli kui enne.
Tänane ooperiprogramm on „Carmeni” teine pool ja eile ostetud „Parsifali” (Staatsoper Berlin, 1992) I vaatusest pool. Teatris nähtu oli sellest hulga parem! Peagi asendub „Parsifal” filmiga Patton (1969), mis jõuab kah umbes poole peale.
27.4.13
L, 2215. päev: elu nagu ooper, ooper nagu elu
T-s söömas, plaadipoes (printeritinti ei ole, ooperiplaate).
Rong on katki, jaamakorraldaja ütleb, et asendusbuss läheb „väljast paremalt”. „Väljast paremalt” on väga laialivalguv mõiste, sest väljas paremal on nimelt terve bussijaam. Infoväärtust oleks ütluses siis, kui buss läheks väljast vasakult, sest seal on hotell Õllepuu, selle all bistroo Vein ning kõrval maja, mille küljes on naisterahva pilt ja nimi Michelle. Veel põnevam, kui buss läheks seest vasakult, sest seal on jaama kassad, kemmerg ja seina peal sõjaeelne pannoo veinikasvatuse teemadel.
Ootame, inimesi tuleb juurde ja nemad ka ootavad ega tea, siis tuleb jaamast murelik ja natuke vehkiv jaamakorraldaja ning samal hetkel linna poolt siinkandi bussifirma buss, otsaees silt „Tellimisel”. Ei bussijuht ega keegi tea, kuhu buss täpselt sõidab, nii satub sadamalinna ka kohalik jutukas joodik, kes ilmselgelt ootas mingit muud bussi. Rohkem nagu suust suhu leviva kuulujutuna saab teada, et buss sõidab sadamalinna kaudu otse lõppjaama ega pea hakkama ümber istuma rongile, nagu juhtus aprillis 2006, kui kohtusin esimest korda Soome Beavise ja Buttheadiga.
Bussiaknast näen Savijõe kohal tervet parve piiritajaid. Vaesed linnud, täna on jälle kevadsügishooaeg tagasi (hooaeg kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni, mille temperatuur on aasta keskmine temperatuur).
Bussijuht teed ei tunne, tee äärest nagu õige prantslane küsida ei saa ja GPSi ta ei tunnista. Ees akna all istunud portugaallane saab käe valgeks, sest kui noorik, kes kiirteele peale- ja mahasõitudel bussijuhti assisteeris, asub rühkima lõpp-peatuses ukse poole, võtab buss mõni meeter enne lõplikku peatumist veel ootamatult paigalt ja kui portugaallane end rüütellikult vahekäigu poole ei heidaks ja kätt ette paneks, käiks noorik kõhuli. Kõik asjaosalised on rõõmsad ja portugaallase naine oli üldse eemal seljaga sinnapoole. Mis ma teile ikka olen rääkinud, et ühissõidukid on nagu teater ja kino ühtekokku!
* * *
Õhtul vaatame plaadilt „Carmeni” sihukest lavastust, kus Don Joséd kehastab iseõppinu, tema lahus naise keeldumise tõttu laulda koos temaga Carmenit laulab Carmenit hoopis lätlanna ja kolmandat peategelast, torrrrreadoori, kehastama pidanud leeduka haiguse tõttu laulab seda rolli hoopis endine Uus-Meremaa raamatupidaja, kes 31 a vanuses leidis, et ta parem hakkaks laulma ooperis.
Mis teater see selline küll on, küsite.
Metropolitan Opera, vastan.
Rong on katki, jaamakorraldaja ütleb, et asendusbuss läheb „väljast paremalt”. „Väljast paremalt” on väga laialivalguv mõiste, sest väljas paremal on nimelt terve bussijaam. Infoväärtust oleks ütluses siis, kui buss läheks väljast vasakult, sest seal on hotell Õllepuu, selle all bistroo Vein ning kõrval maja, mille küljes on naisterahva pilt ja nimi Michelle. Veel põnevam, kui buss läheks seest vasakult, sest seal on jaama kassad, kemmerg ja seina peal sõjaeelne pannoo veinikasvatuse teemadel.
Ootame, inimesi tuleb juurde ja nemad ka ootavad ega tea, siis tuleb jaamast murelik ja natuke vehkiv jaamakorraldaja ning samal hetkel linna poolt siinkandi bussifirma buss, otsaees silt „Tellimisel”. Ei bussijuht ega keegi tea, kuhu buss täpselt sõidab, nii satub sadamalinna ka kohalik jutukas joodik, kes ilmselgelt ootas mingit muud bussi. Rohkem nagu suust suhu leviva kuulujutuna saab teada, et buss sõidab sadamalinna kaudu otse lõppjaama ega pea hakkama ümber istuma rongile, nagu juhtus aprillis 2006, kui kohtusin esimest korda Soome Beavise ja Buttheadiga.
Bussiaknast näen Savijõe kohal tervet parve piiritajaid. Vaesed linnud, täna on jälle kevadsügishooaeg tagasi (hooaeg kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni, mille temperatuur on aasta keskmine temperatuur).
Bussijuht teed ei tunne, tee äärest nagu õige prantslane küsida ei saa ja GPSi ta ei tunnista. Ees akna all istunud portugaallane saab käe valgeks, sest kui noorik, kes kiirteele peale- ja mahasõitudel bussijuhti assisteeris, asub rühkima lõpp-peatuses ukse poole, võtab buss mõni meeter enne lõplikku peatumist veel ootamatult paigalt ja kui portugaallane end rüütellikult vahekäigu poole ei heidaks ja kätt ette paneks, käiks noorik kõhuli. Kõik asjaosalised on rõõmsad ja portugaallase naine oli üldse eemal seljaga sinnapoole. Mis ma teile ikka olen rääkinud, et ühissõidukid on nagu teater ja kino ühtekokku!
* * *
Õhtul vaatame plaadilt „Carmeni” sihukest lavastust, kus Don Joséd kehastab iseõppinu, tema lahus naise keeldumise tõttu laulda koos temaga Carmenit laulab Carmenit hoopis lätlanna ja kolmandat peategelast, torrrrreadoori, kehastama pidanud leeduka haiguse tõttu laulab seda rolli hoopis endine Uus-Meremaa raamatupidaja, kes 31 a vanuses leidis, et ta parem hakkaks laulma ooperis.
Mis teater see selline küll on, küsite.
Metropolitan Opera, vastan.
26.4.13
R, 2214, päev: R ja R
Saksa keeles olen kohal 5 min enne õpetajat ja 20 min enne järgmisi õppureid. Loen (Fliegerrevue X 41, Fi 103R) ja jõuan enne tunni algust päris kaugele. See Fi 103R teema on jäänud mu tähelepanu alt kõrvale (ausalt öeldes on ainus vähe tõsisem artikkel olnud J. Richard Smithi ja Anthony Kay teatmeteoses German Aircraft of the Second World War), lugu on väga põhjalik ja saan näiteks teada, et Saksa kasutuses tulid lennukite nn eneseohverduskasutuse (SO-Einsatz) peale mitte fanaatikutest poliitikud, vaid lendurid ise, täpsemalt transpordipurilennukite piloodid: nende seas oli hukkumus väga suur ja nad leidsid, et kui nad juba peavad end ohverdama tühilabase varustuslennu peale, siis oleks kasu palju suurem, kui lennukis oleks mitu tonni lõhkeainet ja nad kukutaksid end kogu täiega kohe vaenlase otsa. Kui idee küpseks sai, oli olukord muutunud, sobiv lennuk leiti olevat tiibrakett Fi 103 (V-1), kuhu tuli paigaldada rudimentaarne juhiruum, aga sõja lõpuks jäi selle kasutamine ära, sest polnud enam võimalik seda lendu pukseerida. Aprillis 1945 lammutati SO-lennukiteks ümber ehitatud tavapäraste lennukitega (Bf 109 ja Fw 190) siiski mõni sild Berliinist idas. Nagu Jaapani kamikazedki (see on nüüd minu võrdlus, mitte loo autori), olid SO-lendurid üksnes vabatahtlikud ja nendest puudust ei olnud. (Kamikazedest on üks tõsisemaid raamatuid Richard O’Neilli Suicide Squads, sealt saab näiteks teada, et kõik lood kamikaze-lendurite lennukitesse lukustamisest ja eriti enne lendu täisjootmisest oli hirmul liitlasriikide propaganda – teelesaatmistseremoonias oli jah topsitäie vedeliku joomine, aga see oli hoopis sümboolne puhas vesi. Paljude Aasia inimeste organism nimelt ei talu alkoholi ja risk, et lenduril hakkab paha, olnuks saket jootes liiga suur.)
* * *
Õhtul on ummik ja buss seisatub Vabaduse puiestee hotelli ees. Otse bussiakna vastas on hotelli silt ja mõtlen, et mispärast on hotellile pandud selline veider nimi, nagu robot või midagi. Loen siis tagurpidi ja ossakurat, see on selges eesti keeles „Meil on rotid”.
* * *
Õhtul on ummik ja buss seisatub Vabaduse puiestee hotelli ees. Otse bussiakna vastas on hotelli silt ja mõtlen, et mispärast on hotellile pandud selline veider nimi, nagu robot või midagi. Loen siis tagurpidi ja ossakurat, see on selges eesti keeles „Meil on rotid”.
25.4.13
N, 2213. päev: kuum
Täna on õige kuum ja linnas tundub, nagu näeksin bussiaknast korraks kitsaste tiibadega lindu, kes oleks nagu piiritaja, viimane rändlind. Korra ja ühte ainult näen.
On käes aprilli lõpp ning, nagu ikka, pannakse sel ajal mu leplik meel ja sallivus kõvasti proovile. Nimelt on käes mu kursuse algupäraste pikemate kirjatükkide lugemise ja hindamise aeg. Uuõehh...
On käes aprilli lõpp ning, nagu ikka, pannakse sel ajal mu leplik meel ja sallivus kõvasti proovile. Nimelt on käes mu kursuse algupäraste pikemate kirjatükkide lugemise ja hindamise aeg. Uuõehh...
24.4.13
K, 2212. päev: parunid ja vonnid
Mitu tundi kestnud põhjalikud terminiuuringud varasalvest, tänu millele saab kinnituse, et käskisite ütelda just nii nagu X, me kontrollisime X-ist järele, leidsime peale näilise korra üksikasjades paraja segapudru ja selle, et paljude muude variantide hulgas on X tõesti öelnud ka nii nagu meie. Ammetisaladuse tõttu ei saa siia kirjutada, mida ja kust, eriti kui kontekstist välja rebituna omandab teema natuke tarbetu kõrvaltähenduse.
Õhtal leian, et keegi napilt tuttav (hakkas figureerima tudengiühingus ajal, kui hakkasin sealt kaugenema, aga kontakt puudus), on lihtlabaselt varastanud mult mitu fotot ja need ennast autoriks väites feisspukkis avaldanud. Nõustu või väärikate ülikooli kuluaaridest kostnud arvamusega „see internet tuleks üldse ära keelata”. Ega mul kasutamise vastu midagi ole, kui aga inime ilusti küsib, aga see pätt põle küsind. Uurin isegi, kuidas feisspukkis teatada autoriõiguse rikkumisest; FB seletab, et see on väga tõsine värk, ja on teinud asja võrdlemisi keeruliseks. Nii et esialgu on lihtsam kirjutada ja öelda, et võtku maha. Ühtlasi peidan allikaks olnud albumi ilmarahva eest, kuni teen fotode keskele suured vesimärgid. Seni kuulutan kõikjal, kus varastatud pilte näen – näiteks pilte heas usus edasi levitanutele –, kuidas on lugu tegelikult: et selline teguviis ei ole parem kokk Ženja tegevusest kuus aastat tagasi. Mälu värskendamiseks ka autoriõiguse seadus.
Õhtal leian, et keegi napilt tuttav (hakkas figureerima tudengiühingus ajal, kui hakkasin sealt kaugenema, aga kontakt puudus), on lihtlabaselt varastanud mult mitu fotot ja need ennast autoriks väites feisspukkis avaldanud. Nõustu või väärikate ülikooli kuluaaridest kostnud arvamusega „see internet tuleks üldse ära keelata”. Ega mul kasutamise vastu midagi ole, kui aga inime ilusti küsib, aga see pätt põle küsind. Uurin isegi, kuidas feisspukkis teatada autoriõiguse rikkumisest; FB seletab, et see on väga tõsine värk, ja on teinud asja võrdlemisi keeruliseks. Nii et esialgu on lihtsam kirjutada ja öelda, et võtku maha. Ühtlasi peidan allikaks olnud albumi ilmarahva eest, kuni teen fotode keskele suured vesimärgid. Seni kuulutan kõikjal, kus varastatud pilte näen – näiteks pilte heas usus edasi levitanutele –, kuidas on lugu tegelikult: et selline teguviis ei ole parem kokk Ženja tegevusest kuus aastat tagasi. Mälu värskendamiseks ka autoriõiguse seadus.
23.4.13
T, 2211. päev: täna on 23., mitte 1. aprill
Viimase ööpäeva sees olen lugenud...
Ja veel kirjutab lennundusajakiri, et käimas on selline ehitusprojekt.
* * *
Mõistsin alles eile, et I korter, kus ta elab juba umbes kümme aastat, on umbestäpselt samasugune nagu O korter peegelpildis.
* * *
Št ja Šp käivad loomaarsti juures, kes langetab Šp kohta karmi otsuse: kaks kilo alla võtta! Mis meenutab esimese tõunäituse järelüritusel kuuldut, kuidas kurb koeraomanik tahtis küsida tõu suurelt asjatundjalt, saksamaiselt kohtunikult, mida teha, tema koer kaalub x kilo, aga Venemaal ütlevad kohtunikud, et liiga kerge. Küsimus kahjuks ei jõudnud kohtunikuni, sest tõlk otsustas väärikat isandat taolise totrusega mitte tülitada – nimelt Mandri-Euroopas kehtivas FCI tõustandardis on selge sõnaga öeldud suurima variandi suurim lubatud kehamass ja see on y kg ning x = 1,78 y. Venemaal on ammust ajast olnud kõiksugu värk ikka maailma suurim, eks ju.
* * *
Tänane päeva nael on aga see, kuidas väljamaise vello42 või lombitaguse HMSi üllitatud pila-uudislugu võeti tõe pähe. Liimile läksid ajaleht Äripäev, üks infoturbespetsialist ja – õnneks siiski kõheldes – kaks feisspukisõpra. Meil kodus öeldi selliste lugude kohta lühidalt „Mati Kaal abikaasaga”, viidates Kroonikas ilmunud fotole, kus peal ei olnud üldse mitte „Mati Kaal abikaasaga”. Kroonika vähemalt palus lugejate eksitamise pärast ilusti vabandust, aga Äripäev on fopaa häbenedes eemaldanud. Õnneks ei ulatu Äripäeva käsi Google’i serveriteni:
- ...kirjeldust, kuidas tegutseb üks teadusharu – aga kirjutaja ei olnud taibanud, et jutuks on teaduslik meetod üldse, väga paha ning kuivõrd samalaadne puterdus jätkus ka kogu ülejäänud kirjatükis, tuli hinne ka vastav
- ...kirjeldust, kuidas tehti X seisundi ravimi toksilisuse loomkatseid – ja kirjutaja väitis, et ka loomadel raviti sama seisundit. Kohe mitu aastat „raviti” – selgitamata, kuidas katseloomadel seisund diagnoositi ja kuidas nad tulemusest teatasid, sest inimeste kliinilistes uuringutes tulemust küsiti.
Ja veel kirjutab lennundusajakiri, et käimas on selline ehitusprojekt.
* * *
Mõistsin alles eile, et I korter, kus ta elab juba umbes kümme aastat, on umbestäpselt samasugune nagu O korter peegelpildis.
* * *
Št ja Šp käivad loomaarsti juures, kes langetab Šp kohta karmi otsuse: kaks kilo alla võtta! Mis meenutab esimese tõunäituse järelüritusel kuuldut, kuidas kurb koeraomanik tahtis küsida tõu suurelt asjatundjalt, saksamaiselt kohtunikult, mida teha, tema koer kaalub x kilo, aga Venemaal ütlevad kohtunikud, et liiga kerge. Küsimus kahjuks ei jõudnud kohtunikuni, sest tõlk otsustas väärikat isandat taolise totrusega mitte tülitada – nimelt Mandri-Euroopas kehtivas FCI tõustandardis on selge sõnaga öeldud suurima variandi suurim lubatud kehamass ja see on y kg ning x = 1,78 y. Venemaal on ammust ajast olnud kõiksugu värk ikka maailma suurim, eks ju.
* * *
Tänane päeva nael on aga see, kuidas väljamaise vello42 või lombitaguse HMSi üllitatud pila-uudislugu võeti tõe pähe. Liimile läksid ajaleht Äripäev, üks infoturbespetsialist ja – õnneks siiski kõheldes – kaks feisspukisõpra. Meil kodus öeldi selliste lugude kohta lühidalt „Mati Kaal abikaasaga”, viidates Kroonikas ilmunud fotole, kus peal ei olnud üldse mitte „Mati Kaal abikaasaga”. Kroonika vähemalt palus lugejate eksitamise pärast ilusti vabandust, aga Äripäev on fopaa häbenedes eemaldanud. Õnneks ei ulatu Äripäeva käsi Google’i serveriteni:
22.4.13
E, 2210. päev: klahvilukust
Lahked inimesed, kelle telefon ei tunne automaatset klahvilukku, edasine on just teile!
Saan iga paari nädala tagant kõnesid teiesugustelt, tavaliselt ikka ebasobival hetkel, ja kui olen mugavast lesimisasendist püsti karanud ja teises toas laadiva telefonini tormanud, kostab sealt ainult klobinat, müdinat ja sahinat. Kui ma kohale ei jõua, suunab teenusepakkuja teie kõne nähtavasti postkasti, mispeale tuleb mulle sõnum, et postkastis on teade, aga ma seda vaadata ei saa, sest kõneposti ma muidu ei kasuta ja selle salasõna ei mäleta.
Nagu näete, on probleem nii suur, et kirjutan sellest blogis!
Et taolisi vastamata kõnesid tuleb samadelt inimestelt, ma ka eriti ei vaevu tagasi helistama, sest mõistlikult eeldan, et te olete helistanud mulle kogemata (vrd karjapoiss ja tema korduvad ebateated võsavillemite esinemise kohta talundilähedases kõrghaljastuses). Siia panen kogu loo üles teiste telefonikasutajate harimiseks. Kehtib ka sõnumite kohta.
Selliste tühjade kõnede eest maksate teie ise, ärge unustage.
Ja kuidas siis sellist raha tuulde loopimist lõpetada ehk kuidas olukorda lahendada?
* * *
Vastandite filosoofia üle mõlgutajatel soovitan guugeldada sõnapaari „keskkonnaamet soovitab” ja te ei kahetse: kord soovitab see loodusesse mitte sekkuda, siis aga jälle, et sekkuge kuidas aga. Sügavalt kahtlen, kas seekordse „soovituse” andjad on mõnd vareste käitumise kirjeldust ikka lugenud või ammutavad nad teadmised jutupaunikute nullilähedase teadusväärtusega lugudest. (Neile, kes ikka aru ei saanud: varesepesade lõhkumine teeb teile karuteene, sest varesepaar ei hakka uue pesakonnaga jändama, vaid ühineb teie aeda rüüstavate vallaliste vareste parvega.)
* * *
Olge hoiatatud ka Prantsuse filmi „Le making-of”-lisade eest. Kui nüüd kuulen karu-hiirefilmi teemalaulu, kangastub vaimusilmas hiigelninaline tatiste prillidega musjöö seda laulmas või V-kaelusest hoolikalt raseeritud rinnaesist välgutav ja Leontevi-sarnaseid lokke heilutav helilooja helipuldi ümber hängimas. Kuigi jah, prantsuse filmi tegemisest saab põhjaliku tunnise ülevaate (tänu sellele, et sellel juhtuvad olema hollandi subtiitrid). Prantsuse filmis on ainsad rääkivad naised kinolinal, mitte stuudios.
Saan iga paari nädala tagant kõnesid teiesugustelt, tavaliselt ikka ebasobival hetkel, ja kui olen mugavast lesimisasendist püsti karanud ja teises toas laadiva telefonini tormanud, kostab sealt ainult klobinat, müdinat ja sahinat. Kui ma kohale ei jõua, suunab teenusepakkuja teie kõne nähtavasti postkasti, mispeale tuleb mulle sõnum, et postkastis on teade, aga ma seda vaadata ei saa, sest kõneposti ma muidu ei kasuta ja selle salasõna ei mäleta.
Nagu näete, on probleem nii suur, et kirjutan sellest blogis!
Et taolisi vastamata kõnesid tuleb samadelt inimestelt, ma ka eriti ei vaevu tagasi helistama, sest mõistlikult eeldan, et te olete helistanud mulle kogemata (vrd karjapoiss ja tema korduvad ebateated võsavillemite esinemise kohta talundilähedases kõrghaljastuses). Siia panen kogu loo üles teiste telefonikasutajate harimiseks. Kehtib ka sõnumite kohta.
Selliste tühjade kõnede eest maksate teie ise, ärge unustage.
Ja kuidas siis sellist raha tuulde loopimist lõpetada ehk kuidas olukorda lahendada?
- Uurige järele, mis on ja kuidas käib peale klahvilukk.
- Lisage telefoniraamatusse selline nimi, mis satuks telefoniraamatu algusse, näiteks Aaaaaa_telefonirahu (kui telefoniraamat sordib eesnime järgi) või Telefonirahu Aaaaaaaa (kui sordib perekonnanime järgi).
- Ja nüüd tuleb kõige tähtsam: kirjutage ta telefoninumbriks mingi kas olematu telefoninumber, millele helistamine annab teate, et kõne ei ühendu (eeldatavasti siis kõne ei maksa) – kontrollige – või mingi tasuta automaatnumber, nt kellaaeg või ilmateade (uurige telefoniraamatust).
* * *
Vastandite filosoofia üle mõlgutajatel soovitan guugeldada sõnapaari „keskkonnaamet soovitab” ja te ei kahetse: kord soovitab see loodusesse mitte sekkuda, siis aga jälle, et sekkuge kuidas aga. Sügavalt kahtlen, kas seekordse „soovituse” andjad on mõnd vareste käitumise kirjeldust ikka lugenud või ammutavad nad teadmised jutupaunikute nullilähedase teadusväärtusega lugudest. (Neile, kes ikka aru ei saanud: varesepesade lõhkumine teeb teile karuteene, sest varesepaar ei hakka uue pesakonnaga jändama, vaid ühineb teie aeda rüüstavate vallaliste vareste parvega.)
* * *
Olge hoiatatud ka Prantsuse filmi „Le making-of”-lisade eest. Kui nüüd kuulen karu-hiirefilmi teemalaulu, kangastub vaimusilmas hiigelninaline tatiste prillidega musjöö seda laulmas või V-kaelusest hoolikalt raseeritud rinnaesist välgutav ja Leontevi-sarnaseid lokke heilutav helilooja helipuldi ümber hängimas. Kuigi jah, prantsuse filmi tegemisest saab põhjaliku tunnise ülevaate (tänu sellele, et sellel juhtuvad olema hollandi subtiitrid). Prantsuse filmis on ainsad rääkivad naised kinolinal, mitte stuudios.
21.4.13
P, 2209. päev: lõika-kleebi-joonista
Tegelen lõikamis-kleepimisprojektiga, mille tööpealkiri on Observe the protuberances ja mis on seotud kolme kuu pärast toimuva fotoprojektiga. Ehk siis printisin välja kõik kordamisväärsed muistsed vaated paikadest, kuhu seekord kindlasti või võib-olla satun, et saaks teha paare stiilis „enne ja nüüd”. Rühmitan ja kleebin need märkmikku enam-vähem võttekoha järgi pundis, juurde tuleb ka täpsete võttekohtadega satelliidifoto. Väheke muret teeb, et muiste kasutasin kaht objektiivi (24 mm ülilainurk ja 75–300 mm telesuum), mille pildikvaliteedi praeguse tehnikaga iga kell üle löön, aga 35 mm täiskaadri 24 mm-le vastab Canoni APS-C-kaadriga 15 mm, mis on pisut laiem kui põhiobjektiivi 17 mm, ning lemmikteleobjektiivi 150 mm on 240 mm efl, mis sobiks asendama muiste üksnes 300 mm asendis tehtud võtteid. Nii et kaks objektiivi tuleb kaasa võtta niikuinii, aga ma hästi ei riski põhiobjektiivina kasutada 11–16 mm lainurksuumi – see on küll lahe ja ainus ametlikult profiobjektiiv, aga sellel ei ole pildistabilisaatorit ja selle peaks teipima 15 mm asendisse, sest maastikuvõtete PL-CIR-filter jääb 11 mm asendis nurkadest näha (nagu juhtus ka muiste 24 mm objektiiviga, kui ei viitsinud sellel UV-filtrit eest võtta).
Üldiselt – kuigi seekord on kultuuriprogramm napim, aga see-eest ringisõitmine ulatuslikum kui aasta tagasi – on reisi iseseisev korraldamine võrdlemisi tüütu: palju asju tuleb kontrollida ja üle kontrollida ja siis enne reisi veel korra üle kontrollida ning kinni panna ja kontrollida ja tellida jne. Praegu on märkmikus tegemiste loetelu umbes 1½ lk, valmis on 3 (puhkus taotletud ja kahe muuseumi lahtiolekuaeg kontrollitud).
* * *
Veel käime pühapäevases vaikses T-s söömas. Juba jaamakassas tõmbavad endale tähelepanu kolm vene turisti, kellest üks on hästi tähtis ja mõistab väljamaa keeli. Kui teeksin rongis savisaart, saaks sellest oi kui ägeda üleskirjutuse, aga ei tee. Pärast lahkuvad nad vaate- ja/või kuuldeulatusest alles musta värava juures, kus nad jäävad üksteist pildistama.
See-eest kõnnivad meie ette „seitse päkapikku”, kellest algul mõtlen, kas on ehk ehitusmehed lastud pühapäevaks linna. Kõigil on umbes samasugused soengud, peaaegu samasugune rõivastus, nad näivad üksteist veidi tundvat ja kõnnivad seitsmekesi kõrvuti, mille kohta vanasti öeldi, et äärmine võiks tõmmata lõõtspilli, siis oleksid vene külapoisid valmis. Kõndimisstiil ja valged sokid viitavad ameeriklastele, nii et spekuleerin, et äkki on nad lähedasest peagi suletavast sõjaväebaasist, enne kojusaatmist veel viimast korda linna peal. Ei tea, ei tea.
Kella kõrtsis lähme hoogu ja võtame kumbki kaks klaasi veini, nii et mul on pärast veidi paha (ilmselt veini ja magustoidu jäätise koosmõju), eriti rongis, kui pea teatud asendis tundub, et kogu rong hakkab kuhugi kukkuma ja tuleb enne uinumist rebida pea püstasendisse tagasi. Tagasi siiakanti jõuame just kahe bussi vahel, tuleme taksoga, mis on umbes 8-kohane minibuss ja kuigi selle tuhatoosid on kõik ära kistud, on see tubakasuitsust haisvalt läbi imbunud.
Pärast käime väikse tiiru metsas, magan laraka ja siis leiduvad Št küljest kaks esimest tänavust puuki.
Üldiselt – kuigi seekord on kultuuriprogramm napim, aga see-eest ringisõitmine ulatuslikum kui aasta tagasi – on reisi iseseisev korraldamine võrdlemisi tüütu: palju asju tuleb kontrollida ja üle kontrollida ja siis enne reisi veel korra üle kontrollida ning kinni panna ja kontrollida ja tellida jne. Praegu on märkmikus tegemiste loetelu umbes 1½ lk, valmis on 3 (puhkus taotletud ja kahe muuseumi lahtiolekuaeg kontrollitud).
* * *
Veel käime pühapäevases vaikses T-s söömas. Juba jaamakassas tõmbavad endale tähelepanu kolm vene turisti, kellest üks on hästi tähtis ja mõistab väljamaa keeli. Kui teeksin rongis savisaart, saaks sellest oi kui ägeda üleskirjutuse, aga ei tee. Pärast lahkuvad nad vaate- ja/või kuuldeulatusest alles musta värava juures, kus nad jäävad üksteist pildistama.
See-eest kõnnivad meie ette „seitse päkapikku”, kellest algul mõtlen, kas on ehk ehitusmehed lastud pühapäevaks linna. Kõigil on umbes samasugused soengud, peaaegu samasugune rõivastus, nad näivad üksteist veidi tundvat ja kõnnivad seitsmekesi kõrvuti, mille kohta vanasti öeldi, et äärmine võiks tõmmata lõõtspilli, siis oleksid vene külapoisid valmis. Kõndimisstiil ja valged sokid viitavad ameeriklastele, nii et spekuleerin, et äkki on nad lähedasest peagi suletavast sõjaväebaasist, enne kojusaatmist veel viimast korda linna peal. Ei tea, ei tea.
Kella kõrtsis lähme hoogu ja võtame kumbki kaks klaasi veini, nii et mul on pärast veidi paha (ilmselt veini ja magustoidu jäätise koosmõju), eriti rongis, kui pea teatud asendis tundub, et kogu rong hakkab kuhugi kukkuma ja tuleb enne uinumist rebida pea püstasendisse tagasi. Tagasi siiakanti jõuame just kahe bussi vahel, tuleme taksoga, mis on umbes 8-kohane minibuss ja kuigi selle tuhatoosid on kõik ära kistud, on see tubakasuitsust haisvalt läbi imbunud.
Pärast käime väikse tiiru metsas, magan laraka ja siis leiduvad Št küljest kaks esimest tänavust puuki.
20.4.13
L, 2208. päev: loom, toit, film
Št ootamatute tervisehädade tõttu me täna T-sse sööma ei lähe, vaid käime põhjalikel sisseostudel apteegis ja loomatarvete poes. Ükskord ometi täienevad koeravahendid pügamismasinaga, mille kasutusjuhend on olemas ka soome keeles ja mille esimene katsetuskoht juhtub olema mu vasak käsivars. Hästi niidab!
Päeval linnas kohvikus söömas. Kõrvallauast jälgitakse hoole ja kadedusega, kuidas meile tuuakse enne. Pärast kuuldub olevat teises kõrvallauas saksa keele õpetajate kokkutulek, sest nad räägivad väga selgelt ja nende jutust kostavad tavavestlusse muidu sobimatud sõnad Dativ ning Akkusativ.
Läbime vanalinna seni käimata nurga, kus on filmiarhiiv (mille asukohast oli mul seni diametraalselt vale arusaam ja põhjusel, et kuidas sealt pärast seanssi ära saan, olin ka seni jätnud huvi tundmata). Selle kõrval on mul täitsa pildistamata kirik, aga fotoka aku on tühi. Möödume plaadipoest, kus E avastab aknalt filmi Ernest et Célestine (2012) DVD ning mina märkan, et ukse ees Blu-rayde kastis on kohe esimene 秒速5センチメートル (2007) (mul on olemas selle DVD, vaadatud algusest 20 minutit, aga selle pilt on vägavägaväga hea, sestap nüüd BD).
Vanadekodu pargis jookseb maad mööda peaaegu mulle vastu jalga kartmatu metsvint. Ega me teda ülaltvaates kindlalt ära tunnegi (seljal on kollaseid sulgi), sest kes muidu metsvinti sellise nurga alt näeb, alles pärast välimäärajast näen, et oli jah.
Käime metsas jalutamas ja õhtul pügab E Št esimest korda masinaga (Št-t on kunagi varem mingis salongis (kus talle pandi seniolematu tõunimetus) masinaga pügatud ka, aga muidu on trimmitud, st lõigatud kääridega ja nopitud vana karva välja käsitsi). Võrdlus: trimmimine 4 tundi, pügamine 1 tund.
Päeval linnas kohvikus söömas. Kõrvallauast jälgitakse hoole ja kadedusega, kuidas meile tuuakse enne. Pärast kuuldub olevat teises kõrvallauas saksa keele õpetajate kokkutulek, sest nad räägivad väga selgelt ja nende jutust kostavad tavavestlusse muidu sobimatud sõnad Dativ ning Akkusativ.
Läbime vanalinna seni käimata nurga, kus on filmiarhiiv (mille asukohast oli mul seni diametraalselt vale arusaam ja põhjusel, et kuidas sealt pärast seanssi ära saan, olin ka seni jätnud huvi tundmata). Selle kõrval on mul täitsa pildistamata kirik, aga fotoka aku on tühi. Möödume plaadipoest, kus E avastab aknalt filmi Ernest et Célestine (2012) DVD ning mina märkan, et ukse ees Blu-rayde kastis on kohe esimene 秒速5センチメートル (2007) (mul on olemas selle DVD, vaadatud algusest 20 minutit, aga selle pilt on vägavägaväga hea, sestap nüüd BD).
Vanadekodu pargis jookseb maad mööda peaaegu mulle vastu jalga kartmatu metsvint. Ega me teda ülaltvaates kindlalt ära tunnegi (seljal on kollaseid sulgi), sest kes muidu metsvinti sellise nurga alt näeb, alles pärast välimäärajast näen, et oli jah.
Käime metsas jalutamas ja õhtul pügab E Št esimest korda masinaga (Št-t on kunagi varem mingis salongis (kus talle pandi seniolematu tõunimetus) masinaga pügatud ka, aga muidu on trimmitud, st lõigatud kääridega ja nopitud vana karva välja käsitsi). Võrdlus: trimmimine 4 tundi, pügamine 1 tund.
19.4.13
R, 2207. päev: väike aed
Saksa keel, seejärel kirjatarvete pood (suviseks fotoprojektiks on vaja eraldi märkmikku).
Pärastlõunal tööl kuulan töö kõrvale raadiot ja Saksa Raadio Elmarist tuleb mingi uudise juurde jupp kole tuttava meloodiaga, aga saksa sõnadega, mille kribin paberile ja guugeldan. Kuulake teie ka ning tundke äratundmisrõõmu. Suveniiri kaveri ainuautor on kadund Heldur Jõgioja.
Lõuna-Koreas olevat tuntud lööklaulu väidetavasti tunduvalt erineva järglase (äkki selle, maitea) video näitamine telekas keelatud, räägib sama raadio, sest seal löödavat liiklusmärki jalaga ja sellist riigi vara rikkumist ei saa noortele näidata.
Tuvastan, et eelmisel nädalal ostetud lennundusajakirjas (Fliegerrevue X Nr. 40) on veel pikki huvitavaid lugusid: näiteks N. Liidu lennuväest Afganistanis, kus eriti palju hävis transpordihelikoptereid, sest Mi-8 meeskonnad järgisid pigem rangelt helikopteri käsiraamatut ja lendasid vastu mäekülge, kui et kallutasid helikopterit üle käsiraamatus lubatud 30°.
Veel tuvastan, et ajakirja lennukikunstnik on joonistanud Messerschmiti projektide pisut liiga lennuka artikli jaoks arvutipilte, aga pole teadnud, et Saksa lennukitel olid riiklikud eraldusmärgid mitte seal, kus ruumi rohkem, vaid kindlates kohtades: 1941. a standardi järgi oli tiivapealne rist keskpunktiga 2 m tiiva tipust, tiivaalune rist täpselt äärmise mootori ja tiivaotsa vahel, kererist tavaliselt täpselt tiiva tagaserva ja stabilisaatori esiserva vahel (selle asendiga lennuki pikkuse suhtes on fotodel kõige rohkem varieeruvust, nt Bv 222-l oli küljerist hoopis tiiva all, Go 242-l mõnikord samal küljel koguni kaks ja vaidtiibadel üldse ei olnudki stabilisaatorit, mille suhtes selle asendit mõõta). Ka ristide kuju ja suurus olid täpselt ette kirjutatud (nt tiivapealse risti valge joon oli kitsam kui tiivaalusel ristil ja kereristi kõrgus oli veerand kere ümbermõõdust ümardatuna lähima standardkõrguseni). Need eeskirjad hakkasid 1944 muutuma (nt musta asemele ilmus hall ja pidevjoone asemele katkendjoon), nii et võiks ju järeldada, et ajaks, kui need lennukid valmis saanuks, olnuks ka asukoha reeglid teised, – aga noh...
Pärastlõunal tööl kuulan töö kõrvale raadiot ja Saksa Raadio Elmarist tuleb mingi uudise juurde jupp kole tuttava meloodiaga, aga saksa sõnadega, mille kribin paberile ja guugeldan. Kuulake teie ka ning tundke äratundmisrõõmu. Suveniiri kaveri ainuautor on kadund Heldur Jõgioja.
Lõuna-Koreas olevat tuntud lööklaulu väidetavasti tunduvalt erineva järglase (äkki selle, maitea) video näitamine telekas keelatud, räägib sama raadio, sest seal löödavat liiklusmärki jalaga ja sellist riigi vara rikkumist ei saa noortele näidata.
Tuvastan, et eelmisel nädalal ostetud lennundusajakirjas (Fliegerrevue X Nr. 40) on veel pikki huvitavaid lugusid: näiteks N. Liidu lennuväest Afganistanis, kus eriti palju hävis transpordihelikoptereid, sest Mi-8 meeskonnad järgisid pigem rangelt helikopteri käsiraamatut ja lendasid vastu mäekülge, kui et kallutasid helikopterit üle käsiraamatus lubatud 30°.
Veel tuvastan, et ajakirja lennukikunstnik on joonistanud Messerschmiti projektide pisut liiga lennuka artikli jaoks arvutipilte, aga pole teadnud, et Saksa lennukitel olid riiklikud eraldusmärgid mitte seal, kus ruumi rohkem, vaid kindlates kohtades: 1941. a standardi järgi oli tiivapealne rist keskpunktiga 2 m tiiva tipust, tiivaalune rist täpselt äärmise mootori ja tiivaotsa vahel, kererist tavaliselt täpselt tiiva tagaserva ja stabilisaatori esiserva vahel (selle asendiga lennuki pikkuse suhtes on fotodel kõige rohkem varieeruvust, nt Bv 222-l oli küljerist hoopis tiiva all, Go 242-l mõnikord samal küljel koguni kaks ja vaidtiibadel üldse ei olnudki stabilisaatorit, mille suhtes selle asendit mõõta). Ka ristide kuju ja suurus olid täpselt ette kirjutatud (nt tiivapealse risti valge joon oli kitsam kui tiivaalusel ristil ja kereristi kõrgus oli veerand kere ümbermõõdust ümardatuna lähima standardkõrguseni). Need eeskirjad hakkasid 1944 muutuma (nt musta asemele ilmus hall ja pidevjoone asemele katkendjoon), nii et võiks ju järeldada, et ajaks, kui need lennukid valmis saanuks, olnuks ka asukoha reeglid teised, – aga noh...
18.4.13
N, 2206. päev: kaheksajalavein
Selle olemasolu oli oletanud tõlke anonüümne autor. Tema kolleegil on e-klahv ikka rikkis.
Täna hommikul laheneb mõni aeg tagasi avastatud müsteerium. Nimelt kui majast väljun, näen, kuidas paarkümmend meetrit minu ees laaberdab linna poole hommikumantlis joodiknaaber, käes punane ämber. Ämber on vett täis. Möödun nii kaugelt kui saan ja lähen bussipeatusse ootama, mõtiskelles, kas peaksin sekkuma, kui naaber tahab vett täis ämbriga siseneda bussi. Naaber kõnnib ja kõnnib, vajutab samuti foorinuppu, aga jääb kellegagi jutustama. Siis vajutab uuesti ja kõnnibki linnapoolsesse bussipeatusse. Võtab põõsast ajalehe, kõnnib putkasse, valab seal ämbri mauhti! tühjaks, asetab ajalehe lompi ja laaberdab tuldud teed tagasi. Vesi mõistagi ei mahu putkasse, voolab paljude ojadena üle kõnnitee rentslisse.
Täna avastan Google’i kalendri ja selle, kuidas selle uuendused satuvad otseteed ühe mobiili kalendrisse.
Täheldan ka, et mõningase käteosavusega saab nahkhiireanduri tuld kasutada peale taskulambi ka selleks, et muuta möödalendav nahkhiir mitte ainult kõrvale kuuldavaks, vaid ka silmale nähtavaks.
Täna hommikul laheneb mõni aeg tagasi avastatud müsteerium. Nimelt kui majast väljun, näen, kuidas paarkümmend meetrit minu ees laaberdab linna poole hommikumantlis joodiknaaber, käes punane ämber. Ämber on vett täis. Möödun nii kaugelt kui saan ja lähen bussipeatusse ootama, mõtiskelles, kas peaksin sekkuma, kui naaber tahab vett täis ämbriga siseneda bussi. Naaber kõnnib ja kõnnib, vajutab samuti foorinuppu, aga jääb kellegagi jutustama. Siis vajutab uuesti ja kõnnibki linnapoolsesse bussipeatusse. Võtab põõsast ajalehe, kõnnib putkasse, valab seal ämbri mauhti! tühjaks, asetab ajalehe lompi ja laaberdab tuldud teed tagasi. Vesi mõistagi ei mahu putkasse, voolab paljude ojadena üle kõnnitee rentslisse.
Täna avastan Google’i kalendri ja selle, kuidas selle uuendused satuvad otseteed ühe mobiili kalendrisse.
Täheldan ka, et mõningase käteosavusega saab nahkhiireanduri tuld kasutada peale taskulambi ka selleks, et muuta möödalendav nahkhiir mitte ainult kõrvale kuuldavaks, vaid ka silmale nähtavaks.
17.4.13
K, 2205. päev: novembri lõpust märtsi keskpaigani
Feisspukkis levib Talvesõja kangelasi austav vana foto, kuidas võrdlemisi õhukeses riides Soome koolilapsed ei ole koolis, vaid korjavad sõjameeste jaoks metsa ääres rohu seest marju või seeni. See vastuolu ajalooliste ilmaandmetega ei jää mu insenerisilmal märkamata ja torkan ettevaatlikult, et kogu austuse juures Soome kangelaste vastu ei saa jätta märkimata, et 1939./40. aasta talv oli hirmus külm ja väga lumine. Otsemaid vastab keegi solvunud meeskodanik, et külm ja lumi oli samasugune ka vastaspoole jaoks, ja lisab: „nii et...”. Kui sooviksin minna isiklikuks, küsiksin üle, kas tema „vastaspool” või „nii et...” tähendab seeni või marju.
16.4.13
T, 2204. päev: „hotell”
Nagu ükspäe mainitud, ei tööta ühel tõlkijal e-tähe klahv ja spellerit ta ka ei kasuta. Nüüd kujutage ette, mis saab, kui ta kirjutab, et midagi on kuskil „esitatud”. Palju i-tsitust saab!
Ja nüüd palun kujutage, et tema kätetöö läheb kuhugi, kus seda enne avaldamist üle ei loeta...
* * *
Filmszene.de nendib, et Goethe-Institut peaks näitmaa filmi Pappa ante portas (1990) saksa keele kursustel kogu maailmas, siis mõistaksid teised rahvad sakslasi paremini.
* * *
Piltidele asukoha andmete rindel on valmimas tudengiaegse elamusterohke rännuaasta pildid. Tänase suursaavutusena leidsin, kus asus hoone, kuhu meid tudengeid kahepäevasel ekskursioonil lõunaosariikidesse majutati, 14 inimest toas, ja mille kaasaegsetes märkmetes (slaidiraamil ja päevikus) olen kasutanud üksnes nimetust „hotell” (alati jutumärkides) ning mille asukohast oli üksnes sellist aimu, et kesklinna lähedal (minna-tulla sai lõbusas meeleolus jala – lõbusa, õigemini elevil meeleolu tingis, et veerand tundi pärast meie ilmumist jazzfestivalile astus kaheks tunniks lavale üllatuskülaline, tollal veel kunstitee tipus olnud megastaar, nii et mul pärast käsi valutas plaksutamisest kaks nädalat) ja arvatavasti lääne suunas. Otsingustrateegia: Google’isse selle linna nimi + „hostel”. Google näitab esimeseks booking.com-i, see omakorda esimeseks tuttava ilmega hoonet. Võrdlen ainsa enda välisvaatega: sama hoone, samast kohast! Juures on aadress, mille järgi saab Lr-i kaardimoodulis otsida. Asukoht sobib ähmase mälupildiga suurepäraselt. (Nädal varem ühel iseseisval linnaavastusretkel võetud piltide võtmiskohti otsisin ja ka leidsin piltidel paistvate siltide järgi. Mitu poodi ja turismifirmat on ikka täpselt samas kohas.)
Ja nüüd palun kujutage, et tema kätetöö läheb kuhugi, kus seda enne avaldamist üle ei loeta...
* * *
Filmszene.de nendib, et Goethe-Institut peaks näitmaa filmi Pappa ante portas (1990) saksa keele kursustel kogu maailmas, siis mõistaksid teised rahvad sakslasi paremini.
* * *
Piltidele asukoha andmete rindel on valmimas tudengiaegse elamusterohke rännuaasta pildid. Tänase suursaavutusena leidsin, kus asus hoone, kuhu meid tudengeid kahepäevasel ekskursioonil lõunaosariikidesse majutati, 14 inimest toas, ja mille kaasaegsetes märkmetes (slaidiraamil ja päevikus) olen kasutanud üksnes nimetust „hotell” (alati jutumärkides) ning mille asukohast oli üksnes sellist aimu, et kesklinna lähedal (minna-tulla sai lõbusas meeleolus jala – lõbusa, õigemini elevil meeleolu tingis, et veerand tundi pärast meie ilmumist jazzfestivalile astus kaheks tunniks lavale üllatuskülaline, tollal veel kunstitee tipus olnud megastaar, nii et mul pärast käsi valutas plaksutamisest kaks nädalat) ja arvatavasti lääne suunas. Otsingustrateegia: Google’isse selle linna nimi + „hostel”. Google näitab esimeseks booking.com-i, see omakorda esimeseks tuttava ilmega hoonet. Võrdlen ainsa enda välisvaatega: sama hoone, samast kohast! Juures on aadress, mille järgi saab Lr-i kaardimoodulis otsida. Asukoht sobib ähmase mälupildiga suurepäraselt. (Nädal varem ühel iseseisval linnaavastusretkel võetud piltide võtmiskohti otsisin ja ka leidsin piltidel paistvate siltide järgi. Mitu poodi ja turismifirmat on ikka täpselt samas kohas.)
15.4.13
E, 2203. päev: sõnade sagedus
Tänase varasuvise keeleepistli teema on sõnade loomulik sagedus. Eks toimetajana ole tulnud sageli mõtiskella teemal, kuidas kvantifitseerida liiga suurt sagedust – subjektiivsest tundest, et midagi on liiga sageli, ei piisa.
Aga kus häda kõige suurem (jne) – eesti kirjakeele korpuse juures on olemas tasakaalus korpus, kus on kolm osakorpust: teadustekst, ajakirjandustekst ja ilukirjandustekst, igaühest 5 mln sõnet, kokku 15 mln. Sellest saab otsida, mitu korda tüvi esineb, ja võrrelda toimetatava tekstiga, kas ja kui mitu korda on tüve sagedamini. Näiteid:
Aga kus häda kõige suurem (jne) – eesti kirjakeele korpuse juures on olemas tasakaalus korpus, kus on kolm osakorpust: teadustekst, ajakirjandustekst ja ilukirjandustekst, igaühest 5 mln sõnet, kokku 15 mln. Sellest saab otsida, mitu korda tüvi esineb, ja võrrelda toimetatava tekstiga, kas ja kui mitu korda on tüve sagedamini. Näiteid:
- asetsema: tekstis on 153 sõna kohta 3 korda (2%), et midagi „asetseb”. Tasakaalus korpuses on tüve asetse- 266 korda (0,0002%). 2 : 0,0002 = 1000, st tekstis on sõna „asetseb” tuhat korda sagedamini kui tasakaalus korpuses. (Korpuse teadustekstis on tüve asetse- 5 mln sõne kohta 102 korda (0,002%) ehk näites oli tüve eeldatavast ligikaudu sada korda sagedamini.)
- paiknema: tekstis oli viies järjestikuses lauses, et midagi „paikneb”. Tasakaalus korpuses on tüve paikne- 1379 korda (0,0009%). Eeldusel, et lauses on 10 sõna, esineks tüvi paikne- mitte viies lauses 5 korda, vaid üks kord igas 1088. lauses.
14.4.13
P, 2202. päev: suvi, mets ja ooper
Ilmateate lubatud 21 °C on platsis, kevadtalvise pusa hõlmad on metsas küll lahti, aga käsivartel on palav ikka.
* * *
Õhtul aga teeme tasa kõik need aastate jooksul käimata monoetendused ja kortsus rokilegendid – nimelt käime ooperis. Ja pole see ooper mingi kontsertettekanne ega tagasihoidlik lavastus midagi, vaid Wagneri „Parsifal”! Viis tundi! Kohalesõidutatud dirigendi, solistide, ooperikoori ja lavakujundusega ning kohaliku sümfooniaorkestriga! Istume parteris parimatel kohtadel!!
Ooperi pikkus, jah, tekitas enne väikest rahutust, et viis tundi! Mõtlesin välja, mis mõtteid ma igavamate kohtade peal ajastuhõnguliste maastikele ja ehitistele lisaks mõlgutada võiks – näiteks on tulnud mõte, et võiksin mälestuste tarvis üles joonistada kõik eluruumid, kus lapsepõlves elasime või käisime – sugulaste ja tuttavate omad kaasa arvatud – ja see eeldab mõningast meenutamist. Mul on tööjuures kogutud Wagner (kõik ooperid, 46 CDd, Bayreuthi festivali salvestised), seal on „Parsifali” 4 CD-d ja CD-le mahub teadupärast 74 minutit (või, kui hästi punnida, siis pisut rohkem). Arvutuskäiku ma siin esitama ei hakka, sest seal oli viga, aga nendel plaatidel oli I vaatus umbes 2½ h ja ülejäänud kaks umbes 1 h 15 min, mis järjekordse matemaatikavea tõttu andis kokku alla 5 tunni ilma vaheaegadeta. (Mul oli varem olnud ka väärkujutelm, et kõige pikem Wagneri ooper on „Nürnbergi meisterlauljad”, mis on umbes 4½ tundi.) Noh, tegelikus elus on 5 tundi koos vaheaegadega, I vaatus lubatakse olevat 1 h 40 min, II 1 h ja III 1 h 15 min,vaheajad on umbes 20 minutit.
Pühapäevane bussiliiklus on napp ja linnas oleme vara. Teeme aega parajaks pargis, mille suurel murul käib aktiivne tegevus. Istume ja ootame teatripoolses nurgas pingil, mis on näoga tänava ja seljaga pargi poole, hüüatame korraga: „Puukoristaja!!” ja siis avastan, et mina olen pintsaku väel, aga istun puu all, kuid E on mantlis ja istub lageda taeva all. Vahetame igaks juhuks kohad.
Teatris on aega veel palju, arhitektuur on huvitav, varem olin näinud II korruse fuajeed ainult filmis, kus see oli 1960. aastate alguse moodne pangasaal.
Ja läks aega mis läks, aga lõpuks sai kell viis ja ooper algas.
Täheldan, et laval maadleb nagu viis lugu korraga:
See, kes on Parsifal, selgub alles esimesel vaheajal, kui kavast tegevustikku uurime. Olin seni arvanud (ekslikult), et Parsifal on see bass, kes oli laval kogu I vaatuse ja laulis kaks tundi järjest. Tema hääl on ka kogu ooperi kandvaim. Edasi saame Parsifali isikus selguse, aga muude tegelaskujude omas mitte, nii selgub E-le alles tüki lõpuks, et „Parsifali ema” ei olnudki ta ema. Parsifal oli ka vanem kui tema „isa”, mis ooperis ikka juhtub.
Lavastus on minimalistlik ja õige modern, millel pikemalt ei peatu. Ütlen ainult, et tükis kandva tähtsusega püha oda on kujutatud pika toruna, milles vetruvuse tõttu võib kahtlustada teivashüppe teivast. Huvitav, üks neljast „algupärasest” pühast odast on väljas Viinis, aga ilma viiemeetrise varreta. Nii kui kodus arvuti käima saame, tellin Loriot’ ooperijuhi (mida ma möödunud augustis olin Viini ooperi poes korraks käes veeretanud, aga siis mõelnud, et 25 €, paljuvõitu, äkki Amazonis on odavam, ja nii see siis ostmata jäigi; kesse viietunnise keeruka stoori üksikasju suudab mäletada, muidugi oli segadust kui palju). [Nüüd, kui raamat on kohal, täiendan, et ega seal „Parsifali” ei ole.]
Vaheaegadel kava tudeerides arutame, mitu fotodel kujutatud kohta on juba olnud ja mis veel tulemata.
Lavastuse kõige leedotoostlikuma aspekti suhtes tekib hasart, kes on aluspesus III vaatuses – I vaatuses olid olnud aluspesus poisikesed, kes kehastasid luiki, ja „Amorfas”, II vaatus oli võrdlemisi unine (lava oli hämar ja istusin liiga mugavas asendis, nägin vahepeal unenägusid), kuni äkki täitis lava aluspesus ja peaaegu kurguni veetud sukkpükstes naiskoor – ja III vaatuses kõndisid hästi aeglaselt üle lava umbes viis aluspesus vanadaami. Naispeategelane oli II ja III vaatuses ainult öösärgi või kombinee väel.
Jõhvikakisselli oli laval ja lava tagaseinal ning tegelaste küljes sedavõrd, et lõpukummardamisel imestan, miks ei tule eraldi kummardama ooperi pesumaja esindaja.
Mu vasakul käel istus prantsuskeelne vanamees, kellel oli ooperi sündmustik kirjutatud paberilehe peale ja ta vahepeal uuris seda vastu valgust. Tal oli võib-olla kodus kass, mistõttu tattisin vasakust ninasõõrmest kogu I vaatuse nagu nohus bernhardiin või jättis see mulje, nagu pühiksin nina muudki suurest liigutusest (II ja III vaatuses tatt kadus). E täheldas, et tema olnud esimene, kes saalis köhis, ja pärast seda läinud lahti suur köhimine nagu ühes Loriot’ sketšis või pildistamine ekskursioonil Einsiedelni kloostri raamatukogus, kui ei olnud seni täpselt teada olnud, kas pildistada tohib või mitte. Esimesel vaheajal panin pintsakutaskutesse uusi taskurätte hakkama, et ei peaks jälle ootama valjemaid kohti, mil saaks taskust õngitseda taskurätipaki ja hakata seda harutama.
E paremal käel oli onkel, kellel oli tulukesega pastakas ja kes vahepeal pimedas midagi kirjutas.
Muidu üldiselt oli bussidega kohale veetud ooperihuvilisi naaberriigistki ja keskmine vanus oli, ütleme, üle 60. Saal oli enam-vähem täis; panin kõrva või õigemin koibade taha, et vahekäigu ääres on 11. rida, kus ei pea välja mõtlema imeasendeid, kuidas riputada jalad nii, et need ei sureks ega oleks vastu eesmist toolileent. Ilmselt on teatrisaali reavahed projekteerinud samad kuritegelikud isikud, kes varem kujundasid läänepoolse naaberriigi reisironge.
Teatrikorraldusest kah. Esimene teatripuhvet, kus puudus kohvi – selle tegemine on keerukas, eks ju, mässa kuuma veega; ilma on hoopis lihtsam. Üle hoovi on restoran, aga kesse seal tellida jõuab. Teiseks vaheajaks olime kavalad, väljusime saali sellest uksest, mis oli kohe puhveti kõrval, ja jõudsime kohale enne saba teket.
Teine tähelepanek: esinejatele ei toodud lilli. Minu täiendus: aga kust neid pühapäeval üldse saadaks, bensiinijaamast vä?
* * *
Õhtul maja ees suurem, anduris ebaühtlasi matsuvaid häälitsusi tekitav nahkhiir, kes näib lendavat piki tänavat.
* * *
Õhtul aga teeme tasa kõik need aastate jooksul käimata monoetendused ja kortsus rokilegendid – nimelt käime ooperis. Ja pole see ooper mingi kontsertettekanne ega tagasihoidlik lavastus midagi, vaid Wagneri „Parsifal”! Viis tundi! Kohalesõidutatud dirigendi, solistide, ooperikoori ja lavakujundusega ning kohaliku sümfooniaorkestriga! Istume parteris parimatel kohtadel!!
Ooperi pikkus, jah, tekitas enne väikest rahutust, et viis tundi! Mõtlesin välja, mis mõtteid ma igavamate kohtade peal ajastuhõnguliste maastikele ja ehitistele lisaks mõlgutada võiks – näiteks on tulnud mõte, et võiksin mälestuste tarvis üles joonistada kõik eluruumid, kus lapsepõlves elasime või käisime – sugulaste ja tuttavate omad kaasa arvatud – ja see eeldab mõningast meenutamist. Mul on tööjuures kogutud Wagner (kõik ooperid, 46 CDd, Bayreuthi festivali salvestised), seal on „Parsifali” 4 CD-d ja CD-le mahub teadupärast 74 minutit (või, kui hästi punnida, siis pisut rohkem). Arvutuskäiku ma siin esitama ei hakka, sest seal oli viga, aga nendel plaatidel oli I vaatus umbes 2½ h ja ülejäänud kaks umbes 1 h 15 min, mis järjekordse matemaatikavea tõttu andis kokku alla 5 tunni ilma vaheaegadeta. (Mul oli varem olnud ka väärkujutelm, et kõige pikem Wagneri ooper on „Nürnbergi meisterlauljad”, mis on umbes 4½ tundi.) Noh, tegelikus elus on 5 tundi koos vaheaegadega, I vaatus lubatakse olevat 1 h 40 min, II 1 h ja III 1 h 15 min,vaheajad on umbes 20 minutit.
Pühapäevane bussiliiklus on napp ja linnas oleme vara. Teeme aega parajaks pargis, mille suurel murul käib aktiivne tegevus. Istume ja ootame teatripoolses nurgas pingil, mis on näoga tänava ja seljaga pargi poole, hüüatame korraga: „Puukoristaja!!” ja siis avastan, et mina olen pintsaku väel, aga istun puu all, kuid E on mantlis ja istub lageda taeva all. Vahetame igaks juhuks kohad.
Teatris on aega veel palju, arhitektuur on huvitav, varem olin näinud II korruse fuajeed ainult filmis, kus see oli 1960. aastate alguse moodne pangasaal.
Ja läks aega mis läks, aga lõpuks sai kell viis ja ooper algas.
Täheldan, et laval maadleb nagu viis lugu korraga:
- See, millest kirjutas Wagner
- See, mida mõtles lavastaja
- See, kuidas saan aru mina
- See, kuidas saab aru E
- See, millest rääkis aastasadu vanu Graali muinasjutt
See, kes on Parsifal, selgub alles esimesel vaheajal, kui kavast tegevustikku uurime. Olin seni arvanud (ekslikult), et Parsifal on see bass, kes oli laval kogu I vaatuse ja laulis kaks tundi järjest. Tema hääl on ka kogu ooperi kandvaim. Edasi saame Parsifali isikus selguse, aga muude tegelaskujude omas mitte, nii selgub E-le alles tüki lõpuks, et „Parsifali ema” ei olnudki ta ema. Parsifal oli ka vanem kui tema „isa”, mis ooperis ikka juhtub.
Lavastus on minimalistlik ja õige modern, millel pikemalt ei peatu. Ütlen ainult, et tükis kandva tähtsusega püha oda on kujutatud pika toruna, milles vetruvuse tõttu võib kahtlustada teivashüppe teivast. Huvitav, üks neljast „algupärasest” pühast odast on väljas Viinis, aga ilma viiemeetrise varreta. Nii kui kodus arvuti käima saame, tellin Loriot’ ooperijuhi (mida ma möödunud augustis olin Viini ooperi poes korraks käes veeretanud, aga siis mõelnud, et 25 €, paljuvõitu, äkki Amazonis on odavam, ja nii see siis ostmata jäigi; kesse viietunnise keeruka stoori üksikasju suudab mäletada, muidugi oli segadust kui palju). [Nüüd, kui raamat on kohal, täiendan, et ega seal „Parsifali” ei ole.]
Vaheaegadel kava tudeerides arutame, mitu fotodel kujutatud kohta on juba olnud ja mis veel tulemata.
Lavastuse kõige leedotoostlikuma aspekti suhtes tekib hasart, kes on aluspesus III vaatuses – I vaatuses olid olnud aluspesus poisikesed, kes kehastasid luiki, ja „Amorfas”, II vaatus oli võrdlemisi unine (lava oli hämar ja istusin liiga mugavas asendis, nägin vahepeal unenägusid), kuni äkki täitis lava aluspesus ja peaaegu kurguni veetud sukkpükstes naiskoor – ja III vaatuses kõndisid hästi aeglaselt üle lava umbes viis aluspesus vanadaami. Naispeategelane oli II ja III vaatuses ainult öösärgi või kombinee väel.
Jõhvikakisselli oli laval ja lava tagaseinal ning tegelaste küljes sedavõrd, et lõpukummardamisel imestan, miks ei tule eraldi kummardama ooperi pesumaja esindaja.
Mu vasakul käel istus prantsuskeelne vanamees, kellel oli ooperi sündmustik kirjutatud paberilehe peale ja ta vahepeal uuris seda vastu valgust. Tal oli võib-olla kodus kass, mistõttu tattisin vasakust ninasõõrmest kogu I vaatuse nagu nohus bernhardiin või jättis see mulje, nagu pühiksin nina muudki suurest liigutusest (II ja III vaatuses tatt kadus). E täheldas, et tema olnud esimene, kes saalis köhis, ja pärast seda läinud lahti suur köhimine nagu ühes Loriot’ sketšis või pildistamine ekskursioonil Einsiedelni kloostri raamatukogus, kui ei olnud seni täpselt teada olnud, kas pildistada tohib või mitte. Esimesel vaheajal panin pintsakutaskutesse uusi taskurätte hakkama, et ei peaks jälle ootama valjemaid kohti, mil saaks taskust õngitseda taskurätipaki ja hakata seda harutama.
E paremal käel oli onkel, kellel oli tulukesega pastakas ja kes vahepeal pimedas midagi kirjutas.
Muidu üldiselt oli bussidega kohale veetud ooperihuvilisi naaberriigistki ja keskmine vanus oli, ütleme, üle 60. Saal oli enam-vähem täis; panin kõrva või õigemin koibade taha, et vahekäigu ääres on 11. rida, kus ei pea välja mõtlema imeasendeid, kuidas riputada jalad nii, et need ei sureks ega oleks vastu eesmist toolileent. Ilmselt on teatrisaali reavahed projekteerinud samad kuritegelikud isikud, kes varem kujundasid läänepoolse naaberriigi reisironge.
Teatrikorraldusest kah. Esimene teatripuhvet, kus puudus kohvi – selle tegemine on keerukas, eks ju, mässa kuuma veega; ilma on hoopis lihtsam. Üle hoovi on restoran, aga kesse seal tellida jõuab. Teiseks vaheajaks olime kavalad, väljusime saali sellest uksest, mis oli kohe puhveti kõrval, ja jõudsime kohale enne saba teket.
Teine tähelepanek: esinejatele ei toodud lilli. Minu täiendus: aga kust neid pühapäeval üldse saadaks, bensiinijaamast vä?
* * *
Õhtul maja ees suurem, anduris ebaühtlasi matsuvaid häälitsusi tekitav nahkhiir, kes näib lendavat piki tänavat.
13.4.13
L, 2201. päev: kadunud lennukid ja kadunud lennuvälja uus asukoht
Ma jaamas ikka vaatan lennundusajakirju, aga nende lennundusajaloo osa on üldiselt tüütu, sest teemad korduvad ja harva on selliseid lugusid ja pilte, mida ma aastakümnetega kuskil näinud ei oleks. Täna on: keski Saksamaa meistrimees on nõuks võtnud ennistada kaks Fi 103R-IV Reichenbergi ja teinud seejuures igasugu avastusi (algupäraseid jooniseid eriti ei ole, aga masinad olid teineteist täiendavas seisundis). Lubanuvat koguni tema töökotta saabunud huviliste hordidel sees istuda ning täheldanud, et isegi taatidel, kes muiste sihendäste aparaatidega lennata soovisid, aga plaani katkijäämise tõttu see plaan katki jäi, läinud kabiinikatte sulgemisel nägu kole mõtlikuks.
Peale selle on jutuke N. Liidu esimesest pommirünnakust Berliinile (1941), mille tagajärjel puutus Eesti pinda esimest korda Endel Puusepa jalg (tagasilennul ja hädamaandumisel, kui N. Liidu lennukid ta alla lasid; aga kas lugu selleni ka jõuab, ei ole veel lugend). Teatavasti startisid lennukid nendele kergetele pommi-, aga rasketele propagandarünnakutele Saaremaalt Astest ja Kogulast, millest viimane on tekstis ekslikult samastatud Kuressaarega. Tuleb kirjutada ja õiendada. Mõlemad on ammu tegevuse lõpetanud, kuigi Google näitab Astes veel olevat lennuvälja (see on 2009 tehtud põgusa eemaltvaatluse tulemusel sellises seisus, et jah hädamaanduda saab, aga edasi on vaja kraanat, nii et parem proovige hädamaanduda merre, kus võib olla ellujäänuid rohkem). Kunagisel Kogula lennuväljal näitab Google satelliidifoto olevat lennuraja, mida looduses enam olemas ei ole, kuigi Maa-ameti lidarireljeefikaart näitab olevat seal lennuraja jäänused. (Kes veel ei tea, siis lidarireljeefi täpsus on kõvasti alla meetri, vahest nii 20 cm või vähemgi, sest põldudel on näha künnisuund. Google’i reljeef (Terrain) kuvab üldiselt metsad kõrgendikena, aga Maa-ameti lidar läheb puuokstest läbi.) Kui Aste ja vbl ka Kogula olid pärast sõda sõjaväelennuväljad, oli neil metallkate (üksteise otsa ja kõrvale haagitavad aukudega terasplaadid), mis hiljem sattusid taaskasutussse tarade, aiateedena jpt kogu Saaremaal.
Õhtul on umbes 14 kraadi ja nii kui maja taga rõdul nahkhiireanduri sisse keeran, hakkabki sealt kostma vaikset plõginat, mistaolist tekitab väike Myotis. Sudin andriga ringi ja otsin, kust suunast hääl tuleb, kuni näen vastu taevast ka silmaga. Nahkhiirel peab pika talve peale kõht olema ikka väga tühi, et otsib süüa lausa tibutavas vihmas.
Peale selle on jutuke N. Liidu esimesest pommirünnakust Berliinile (1941), mille tagajärjel puutus Eesti pinda esimest korda Endel Puusepa jalg (tagasilennul ja hädamaandumisel, kui N. Liidu lennukid ta alla lasid; aga kas lugu selleni ka jõuab, ei ole veel lugend). Teatavasti startisid lennukid nendele kergetele pommi-, aga rasketele propagandarünnakutele Saaremaalt Astest ja Kogulast, millest viimane on tekstis ekslikult samastatud Kuressaarega. Tuleb kirjutada ja õiendada. Mõlemad on ammu tegevuse lõpetanud, kuigi Google näitab Astes veel olevat lennuvälja (see on 2009 tehtud põgusa eemaltvaatluse tulemusel sellises seisus, et jah hädamaanduda saab, aga edasi on vaja kraanat, nii et parem proovige hädamaanduda merre, kus võib olla ellujäänuid rohkem). Kunagisel Kogula lennuväljal näitab Google satelliidifoto olevat lennuraja, mida looduses enam olemas ei ole, kuigi Maa-ameti lidarireljeefikaart näitab olevat seal lennuraja jäänused. (Kes veel ei tea, siis lidarireljeefi täpsus on kõvasti alla meetri, vahest nii 20 cm või vähemgi, sest põldudel on näha künnisuund. Google’i reljeef (Terrain) kuvab üldiselt metsad kõrgendikena, aga Maa-ameti lidar läheb puuokstest läbi.) Kui Aste ja vbl ka Kogula olid pärast sõda sõjaväelennuväljad, oli neil metallkate (üksteise otsa ja kõrvale haagitavad aukudega terasplaadid), mis hiljem sattusid taaskasutussse tarade, aiateedena jpt kogu Saaremaal.
 |
| Haagis Kaalis, 2009 |
Õhtul on umbes 14 kraadi ja nii kui maja taga rõdul nahkhiireanduri sisse keeran, hakkabki sealt kostma vaikset plõginat, mistaolist tekitab väike Myotis. Sudin andriga ringi ja otsin, kust suunast hääl tuleb, kuni näen vastu taevast ka silmaga. Nahkhiirel peab pika talve peale kõht olema ikka väga tühi, et otsib süüa lausa tibutavas vihmas.
12.4.13
R, 2200. päev: kärp, äike ja päike
Hommikul maas vihmaussid.
Saksa keeles näen, kuidas akna taga põõsaste vahel hüppab kärp. Esimese volksatuse peale mõtlen muidugi, et äkki on orav, aga siis jääb pruun loom seisma, vaatab üle põõsa – kõrvad on pisikesed – ja hüppab edasi – saba on lühike ja musta otsaga.
Nalja saab ka sellega, et tõlkijal ei ole e-klahv hästi käinud ja on tekkinud mitu uudissõna, millest mõni on spelleri meelest ok nagu makskaart. Nädala sõna on muidu „2013. saasta eelarve”.
Saksa keeles näen, kuidas akna taga põõsaste vahel hüppab kärp. Esimese volksatuse peale mõtlen muidugi, et äkki on orav, aga siis jääb pruun loom seisma, vaatab üle põõsa – kõrvad on pisikesed – ja hüppab edasi – saba on lühike ja musta otsaga.
Nalja saab ka sellega, et tõlkijal ei ole e-klahv hästi käinud ja on tekkinud mitu uudissõna, millest mõni on spelleri meelest ok nagu makskaart. Nädala sõna on muidu „2013. saasta eelarve”.
11.4.13
N, 2199. päev: neljapäev
Tänane põhisaavutus on lahkuda töölt õigel ajal. Poe ees on mesimumm.
Puurime majataguselt käigurõdult majatagust võpsikut teravasti nüüd vist veel väga kaua.
Puurime majataguselt käigurõdult majatagust võpsikut teravasti nüüd vist veel väga kaua.
10.4.13
K, 2198. päev: kolmapäev
Tööl hommikul koolitus, kuhu olin suurest huvist soovinud minna; asi oli tegelikult ette nähtud keelerühmade teistele asjapulkadele, aga tehti erand ja kutsuti. Noh, asi on tegelikult palju igavam kui arvata, sest olen sama teemaga tegelenud ligi kaks aastat akadeemilises plaanis päris palju, aga koolitusel räägitakse, et vat sihuke asjavärk on üldse olemas. Nii et imiteerin kirjutamist, tehes Eesti-blogis avaldatavate mälestuste graafilise osa plaane (mida ja kuidas). Õnneks saavad kuulajate küsimused kiiresti otsa ja plaanitud lõpu kellaajaks olen juba töölaua taga tagasi.
Küsitakse arvamust kaudselt mainega seotud küsimustes (käimas on uue tulevikusüsteemi nimevõistlus) ja vaatan siis asja inseneripilguga. Ütled: „Dünamo”, mõtled: „100 aastat Nõukogude jalgpalli” – see tähendas 1950. aastatel lehvivaid ja vormituid laiu lühikesi meeste sitspükse. Ja mis meestesse üldse puutub, siis hoidku lugejate meeskaaslased suupillidest kaugele ja juhtigu parem autot: link.
Õhtul on nüüd kaua valge; kui kella vaatan, on juba kellaaeg, mil tavaliselt olen juba kodus.
Küsitakse arvamust kaudselt mainega seotud küsimustes (käimas on uue tulevikusüsteemi nimevõistlus) ja vaatan siis asja inseneripilguga. Ütled: „Dünamo”, mõtled: „100 aastat Nõukogude jalgpalli” – see tähendas 1950. aastatel lehvivaid ja vormituid laiu lühikesi meeste sitspükse. Ja mis meestesse üldse puutub, siis hoidku lugejate meeskaaslased suupillidest kaugele ja juhtigu parem autot: link.
Õhtul on nüüd kaua valge; kui kella vaatan, on juba kellaaeg, mil tavaliselt olen juba kodus.
9.4.13
T, 2197. päev: metskitsed
Päeval sajab kõvasti vihma ja pärast muld lõhnab. Kõik ootame, et tuleks sihuke kevadvihm, mis kõik pauguga kasvama paneb.
Saan vihma eriti tunda, kui käin päeval raamatupoes, peamise eesmärgiga leida mõni ülevaatlik arhitektuuriraamat, enne kui tellin Amazonist, aga arhitektuuri riiul on umbes kolm korda lühem kui feng shui oma (feng hn ’mööbel’, shui hn ’valesti’). Äkiline arhitektuurihuvi tekkis, mõistagi, neljapäeval ostetud ja loetud arhitektuuriaabitsast ning selle ahhaa-elamustest. Lapsepõlves oli meil arhitektuurikirjandust omajagu, aga edapidi on jäänud teema soiku, kuigi mitmest kooli- ja õpingukaaslasest on saanud arhitekt/sisearhitekt/disainer ning huvitav oleks hooneid näha teistsuguse kui üksnes võhiku pilguga. See-eest ostan suvise reisu jaoks veel ühe reisijuhi, mis on sedapuhku sama marki kui Eestis kingiks ostetu, aga 2012./2013. a väljaanne. (Eesti väljaanne on tõlgitud 2010. aasta originaalist ja et viimane juhtumisi maksab Amazonis 2½ korda vähem, on vaja leida eesti trükile lisandväärtus peale asjaolu, et see on eesti keeles. Mulle kui tõlketoimetajale kindlasti see, et vabal ajal võib parandada rohkeid keele- ja mõningaid pealiskaudsel sirvimisel leitud sisuvigu – nagu et Teise maailmasõja tankiks väidetud pika toruga roomikmasin on tegelikult pärast sõda kasutatud liikursuurtükk Hetzer.)
Teine eesmärk on uuendada märkmikke, sest lootust üles leida korterist kaks aastat tagasi ostetud kolmas tühi ruuduline Moleskine (nagu olen neid kasutanud kaks aastat igasugu sodi ülestähendamiseks) on kaduvväike.
Õhtul on uus vihm ja äike. Kui koju jõuan ja koertega jalutama lähen, märkan, et majataguse plekksilla võsapoolses otsas liiguvad puulehed: seal sööb metskits.
Toon fotoka ja teen pilte, pärast ilmub teinegi. Kui tagasi tuleme, on nad kadunud, aga kui hilja õhtul tuleme uuesti ja rõdul tule põlema panen, vahivad nõlvalt kõrvade lehvides kaks metskitsenägu vastu. Toon toast öövaatlusseadme ja kuigi metskitsed varjuvad põõsaste taha (kuhu sulanduvad pagana hästi), läigivad silmad IR-tuld tagasi.
Saan vihma eriti tunda, kui käin päeval raamatupoes, peamise eesmärgiga leida mõni ülevaatlik arhitektuuriraamat, enne kui tellin Amazonist, aga arhitektuuri riiul on umbes kolm korda lühem kui feng shui oma (feng hn ’mööbel’, shui hn ’valesti’). Äkiline arhitektuurihuvi tekkis, mõistagi, neljapäeval ostetud ja loetud arhitektuuriaabitsast ning selle ahhaa-elamustest. Lapsepõlves oli meil arhitektuurikirjandust omajagu, aga edapidi on jäänud teema soiku, kuigi mitmest kooli- ja õpingukaaslasest on saanud arhitekt/sisearhitekt/disainer ning huvitav oleks hooneid näha teistsuguse kui üksnes võhiku pilguga. See-eest ostan suvise reisu jaoks veel ühe reisijuhi, mis on sedapuhku sama marki kui Eestis kingiks ostetu, aga 2012./2013. a väljaanne. (Eesti väljaanne on tõlgitud 2010. aasta originaalist ja et viimane juhtumisi maksab Amazonis 2½ korda vähem, on vaja leida eesti trükile lisandväärtus peale asjaolu, et see on eesti keeles. Mulle kui tõlketoimetajale kindlasti see, et vabal ajal võib parandada rohkeid keele- ja mõningaid pealiskaudsel sirvimisel leitud sisuvigu – nagu et Teise maailmasõja tankiks väidetud pika toruga roomikmasin on tegelikult pärast sõda kasutatud liikursuurtükk Hetzer.)
Teine eesmärk on uuendada märkmikke, sest lootust üles leida korterist kaks aastat tagasi ostetud kolmas tühi ruuduline Moleskine (nagu olen neid kasutanud kaks aastat igasugu sodi ülestähendamiseks) on kaduvväike.
Õhtul on uus vihm ja äike. Kui koju jõuan ja koertega jalutama lähen, märkan, et majataguse plekksilla võsapoolses otsas liiguvad puulehed: seal sööb metskits.
 |
| Otsige teie siit pildilt ka. |
Toon fotoka ja teen pilte, pärast ilmub teinegi. Kui tagasi tuleme, on nad kadunud, aga kui hilja õhtul tuleme uuesti ja rõdul tule põlema panen, vahivad nõlvalt kõrvade lehvides kaks metskitsenägu vastu. Toon toast öövaatlusseadme ja kuigi metskitsed varjuvad põõsaste taha (kuhu sulanduvad pagana hästi), läigivad silmad IR-tuld tagasi.
8.4.13
E, 2196. päev: esimene tööpäev
On esimene tööpäev pärast puhkust. Salasõnad on meeles, aga see, kus või mis miski on, ei ole. Peaaegu üldse ei ole ka häält, see on peaaegu sama ära kui kõnevõime 1960. aastate prantslasel, kellele erialakirjandus pani nimeks musjöö Iks ja kellel oli pärast uhvodega kohtumist palju suurepäraseid ideid, aga ta ei saanud uhvode pandud hüpnoosi tõttu neid väljendada.
Käed on ka täitsa tuimad, puhkuse ajal ei kirjutanud mitut tundi päevas, ise süüdi.
Käed on ka täitsa tuimad, puhkuse ajal ei kirjutanud mitut tundi päevas, ise süüdi.
7.4.13
P, 2195. päev: kevadine mets
Köhin, aevastan ja käime päeval metsas jalutamas. Metsas on nii värske õhk, laulab lind, õitseb ülane ning lendab liblikas. Hommikul olin binokliga uurinud teisel pool jõge kaugel metsas suurt linnupesa, kui vaateväljast lendas lähedalt läbi midagi kollast, mida arvasin esti kollaseks liblikaks, aga selgus olevat sinitihane, kes hetk hiljem ootas lehiseoksal maandumisjärjekorda rõdule; metsas oligi kuldne liblikas. Veel lendab metsas teineteisega tihedas tegemises rähnipaar; arvamused lahknevad, kas see on pulmalend või territooriumivaidlus.
6.4.13
L, tagasilend
Ühman taksojuhile, et lennuväljale, palun, mispeale ta pistab teravmeelitsema, et lennuväljale ta ei saa sisse, vahest ikka lennujaama. Oleks see juhtunud taksopeatuses, roninuks ma välja ja võtnuks järgmise takso. Kui naasin A. kreisilinnast R. kubermangulinna, krääksutas taksojuht nahkjoppi nagu kirjanik Lothar Frohwein ja nätsutas nätsu, mida oli silmanurgast jube näha ja pidin terve tee vaatama paremale aknast välja, nähes peale bagaažide ja aunade palju sodi ning kerakondliku Masina-Traktoriühisuse „Demagoogilised Valimised” uusimaid propagandaplakateid. Selle pingutuse tõttu maksin arve sendi täpsusega.
TLL turvas küsin, kas nohutilgad (pakendi suurus 10 ml, aga pudel on poolik) on vedelik. Ei ole, aga tuleb panna kasti eraldi. Panen peale läppari kasti eraldi, kotist välja ka fotoka, kus on ikka küljes kuldsete tähekleepsude jäänused, ja põhiobjektiiv on võimas jäme. Vahest seetõttu ma ülejäänud juhtmepundart välja kaapima ei pea.
Nagu teada, projekteeriti TLL uus osa inimese kombel, läbimõeldult, insenerimõtlemisega, et reisijad saaksid punktist A punkti B vähima jalavaevaga. Kes mõtles, et see hea mõte oli ja püsima jäi, see eksib: vahele pandi lukus klaasuksed ja suunati reisijad rühkima läbi poodide kadalipu, et reisile võetaks kindlasti kaasa uus villane kampsun, liiter viina, paekivist tuhatoos, sigarihumidor ja raamatusari „Eesti mõttelugu”.
Kes nüüd mõtleb, et asi piirduski sajameetrise auringiga, see eksib jälle! Nüüd marsitatakse reisijad – koos kottide ja sumadanidega – otse läbi poe!! Vargapüüdureist läbi ja kassadest mööda. Ei imestaks, kui surutaks kaupa pihku kah või võetaks poodi sisenemise eest raha (vahest sedasi tehakse järgmiseks). Ütlen täitsa tõsiselt – olen maailma 10 parimast lennujaamast olnud tervelt kolmes ja 20st kuues –, et kuskil mujal sellist novaatorlikku suhtumist ja hajameelsetele reisijatele rahakotiraudade avamise vajaduse niivõrd õrna ning sulnist meeldetuletamist ei ole ma näinud.
Vahepalukesi tarbijakaitseseadusest:
Eelkõige on ebaaus tarbijat eksitav või tema suhtes agressiivne kauplemisvõte. (§ 122 „Ebaaus kauplemisvõte”, lg 9)
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud liigne mõjutamine on kaupleja tugevama positsiooni ärakasutamine tarbijale surve avaldamiseks viisil, mis oluliselt piirab tarbija võimalust teha teadlik valik. Tarbijale surve avaldamine võib toimuda ka füüsilist jõudu kasutamata või ähvarduseta seda kasutada. (§ 125 „Agressiivne kauplemisvõte”, lg 2)
Kui ükskord otsiti lennujaamas kedagi „Märtin, Markot”, siis täna on kadunud „Lamp, Anu”.
Lennuk on number EI-EKN, marki B737-8AS(WL) „Lendav Lasteaed”. Liignime annab lennuki keskpaika kumuleeritud kümmekond eesti last, kes vanemate eiramisel tekitavad kogu lennuaja kõrvulukustava kisa. Keegi neist vanemaist seda siin niikuinii loeb ja võtke siis teadmiseks – häbi-häbi!
Kõrval istmel on sakslane, kes kasutab suhtlemisel samasugust parasiitsõna gell nagu mõni Loriot’ tegelane (nt Frau Direktor Bartels). Kui kempsu lähen, jätan Speeri mälestused toolile. Naastes saan teada, et tal on kodus sama raamat ja et seda on nii kõvasti nügitud, et ainult 70% olevat alles. Selle peale võiks küsida, kas ka teie olete näinud telefilmi Speer und Er, kus seda tegi Speeri sõber Rudolf Wolters, kelle sekretär oli vanglast smugeldatud vetsupaberilt teksti ümber löönud ja ta pliiatsiga märkis, mis kohad raamatu[te]sse ei kõlba.
Kella keeramine õnnestub – eks esiteks ma ole pärast sügisel toimunud äpardusi pidanud hoolt, et kell saaks olla piisavalt valges, ja teiseks taipasin, et kõige vähem kulub kellal seierite liigutamise vaeva siis, kui vajalik kellaaeg on ligikaudu sama kui kalibreerimise kellaaeg ehk kellaaeg, millele tuleb keerata osutid ja millest hakkab kell signaali kätte saades osuteid edasi kruttima (erinevus saatjaga 0 h = 12.00, erinevus saatjaga +1 h = 1.00 jne). Tänavu algas suveaeg 31. märtsil, mil õige kellaaeg tuli ette, kui keerasin vaheks +2 h, aga 1. aprillil oli suveaega läinud ka saatja ning kell tegi mulle aprilli, olles läinud tunni ette.
Ajan bussiaja segamini ja käin külmas (olen pisut külmetunud) vaatamas, kust läheb. Väga palju varem ei olegi, sest buss tuleb ette 40 minutit enne väljumist. Bussijuhil on QR-koodi luger katki, ta kontrollib pileteid numbri järgi ning nii juhtubki, et buss liigub paigast alles kolm minutit pärast õiget aega.
Õhtul kook ja „Seenelkäik” ning pärast pinginaabri loomingulisel osalusel vaibakloppimine, millest mitme pala puhul pean tõdema, et elu välismaal on seni takistanud neid jõudmast mu kõrvuni.
Seekord oli kohvris paks pakk raamatuid, mitu kilo kohe (osa pidin äärepealt maha jätma, et äkki läheb kohver liiga raskeks, aga siis kaalusin üle ja vedasin kaasa kõik). Reisu pääl ei lugenud läbi muud kui ainult kaks raamatut: „Teistmoodi printsessilood” ja raamatupoes ekseldes silma jäänud arhitektuuriaabitsa, mis tõotas ahhaaelamusi, aga mis näis esiteks kole kallis (18 €); algul mõtlesin, et jätan meelde ja tellin Amazonist (8 £), aga siis lõin käega ja ostsin kohe. Ahhaaelamused tulidki.
Päriskodus viibides sundis ilm tuppa (sest ainsad korrad, kui paistis päike, oli saabumise ja lahkumise päev), aga tubaste tegevustegagi läks nii kiireks, et aja säästmiseks ma tehtud pilte ei hakanud ilmutamagi (sest pildihaldur jookseb 100 pildi käitlemise järel niikuinii kinni, aga pilte oli ligi 700). Kaasas olivad nimelt makroobjektiiv ja Traumfliegeri orivälgud, millega jäädvustasin kööginurgast valguskastis näputöid, mis olid olnud kuus aastat pakitud ja digiajastul korralikult pildistamata. Näputööde register sisaldas ainult alustatuid, nii et paar alustamata karpi olid täielik üllatus, olin need üldse unustanud – ja et ma tegin ainult hädavajalikke märkmeid (küll samasse vihku), on seniajani tundmatu, miks olen alustanud üht näputööd kahes seni identses eksemplaris. Võimalik, et „enne ja nüüd”, nagu üks teine pooleli näputöö, millest vähemalt mäletan, et see peab olema „enne ja pärast”.
Subscribe to:
Posts (Atom)
