„Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee hauani” ja teised valestilugemised (juuni–september 2012)

Hiina lennuki pardameeskond ja reisijad kaaperdatakse
[Hiina lennuki pardameeskond ja reisijad nurjasid kaaperdamiskatse (PM)]

Vallalised naised on õnnelikumad kui vallatud mehed
[Vallalised naised on õnnelikumad kui vallalised mehed (PM)]

Kuidas tulnukatega toime tulla?
[Kuidas tülikate sugulastega toime tulla? (PM)]

Õhujõud pole täpsustanud, kui palju inimesi õnnetuse hetkel lennuki pardal viibis. Teadaolevalt toimetati sündmuskohalt hambaravile aga kolm inimest.
[...haiglaravile... (PM)]

Välismaalaste toredad ettekujutused Eestist
[Välismaalaste tobedad ettekujutused Eestist (D)]

In tennis, Serena Williams wins the women's singles and men's singles
[In tennis, Serena Williams (pictured) and Roger Federer win the women's singles and men's singles, respectively, at the Wimbledon Championships. (Wikipedia, In the news)]

Sie kämpften für die Helmut
[Sie kämpften für die Heimat (amazon.de)]

Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee hauani
[Alternatiivmeditsiini abil võib inimene leida tee tõeni (ML)]

Unistuste koeri ostnud naist kimbutavad vaimud
[Unistuste korteri ostnud naist kimbutavad vaimud (D)]

Teelistele raiped meeldivad
[Teelistele moonid meeldivad, rakvere raibe mitte (MM)]

Vanainimeste ööklubi läks lapsi tegema
[“Vanainimeste” ööklubi läks / ööbikuid lugema
Kuidas tuua lapsi ooperisse? (MM)]

Postimees võtab tööle posija
[Postimees võtab tööle / tarkvaraarendaja    POSTIMEES (PM)]

Viljandi folgil saab kuulda esinejaid Zimbabwest betoonini
[Viljandi Folgil saab kuulda esinejaid Zimbabwest setodeni (PM)]

Väsimatu staarpurjetaja astub taas Matvere teele
[Väsimatu staarpurjetaja Matvere asub taas teele (PM)]

Kopterite müük Saaremaal kahekordistus
[Korterite müük Saaremaal kahekordistus (MM)]

Venemaad kohustati maksma natsihüvitist
[Venemaad kohustati maksma Jukose natsionaliseerimise eest hüvitist (ERR)]

Kas kehvas mobiililevis on süüdi tormilinnud?
[Kas kehvas mobiililevis on süüdi tormiilmad? (D)]

Soome meedia: Latgale liitub Volkswageniga
[Soome meedia: Latvala liitub Volkswageniga (PM)]

Eesti Pimendusmuuseum
[Eesti Piimandusmuuseum (PM)]

Pommimees Ringmaa suvekodu lähedalt leiti lõhnaainepeidik
[Pommimees Ringmaa suvekodu lähedalt leiti lõhkeainepeidik (PM)]

USA palus Norralt pommipasaka pärast vabandust
[USA palus Norralt pommiapsaka pärast vabandust (PM)]

Auras testiti noori teisitimõtlejaid
[Auras testiti noori vetelpäästjaid (TPM)]

Eeloleval esmaspäeval algava kitarrinädala keskmes on kitarrilaager, mis toob kokku üle 35 pillivõhiku üle Eesti.
[...pillihuvilise... (MM)]

Abortistid hindavad vanalinna puude tervislikku seisundit
[Arboristid hindavad vanalinna puude tervislikku seisundit (MM)]

Michal poeskäigust: minu huvi oli ...
[Michal politseiskäigust: minu huvi oli põhjalikult vastata (PM; mõtlesin, et hapukurgihooaeg, PM kirjutab nüüd sellest, kuidas poliitikud käivad poes)]

Seisukord: vajab lammutamist
[Seisukord: vajab kaasajastamist (kinnisvarakuulutus)]

Tagurlased viivad vabatahtlikud saartele tööd tegema
[Talgureisid viivad vabatahtlikud saartele tööd tegema (PM)]

Osa maamärkidest ei kehti
[Osa maaomanike pandud / liiklusmärkidest ei kehti (ERR)]

Spirituaalmaailm soodustab depressiooni
[Virtuaalmaailm soodustab depressiooni (EPL)]

Igale õpilasele oma maja
[Igale õpilasele oma õpetaja (PM)]

Tugeval välismängijal võib Eestis päris hirmutav ots tulla
[Kuusmaa: tugeva välismängijaga võib Eesti päris hirmuäratav sats olla (PM)]

Ajakirjanduse jaoks eksisteerib süüfilisuse presumptsioon
[Ansip: ajakirjanduse jaoks eksisteerib süülisuse presumptsioon (PM)]

Terve Eesti õpetab sõltumatult alkoholi tarbima
[Terve Eesti õpetab sõltumatult alkoholi tarbima (nii kirjutaski PM, väärtajaleht oleks aga pealkirjastanud selgemini: „Sihtasutus Terve Eesti õpetab alkoholi tarbima mõistlikult”. Hale klõpsunuiamine!)]

Dermatoloogia meistriklass
[Urve Palo: demagoogia meistriklass laste arvelt (PM)]

Iraan: IKEA-sse on sisse imbunud terroristid ja sabotöörid
[Iraan: IAEA-sse on sisse imbunud terroristid ja sabotöörid (D)]

Londoni Harrodsi kaubamajas avastati sooneutraalsete mänguasjade osakond
[Londoni Harrodsi kaubamajas avati sooneutraalne mänguasjade osakond (PM)]

Kuidas mõnutab uus kord sinu elektriarvet?
[Kuidas mõjuutab uus kord sinu elektriarvet? (ega PM ju spellerit tunne)]

L, 2036. päev: öine lend

Nüüd on ka minu kord minna kell kolm öösel bussi peale. Nagu eelminegi kord, mängime kella poole kaheni lauamänge. Kella kahest on tellitud takso – arvestades ebakindlust siinmail takso tellimisega öösel kindlaks kellaajaks, hästi suure varuga, et häda korral saaks tellida teisest firmast uue – bussipeatuses peaks olema nii 20 minutit varem ehk umbes poole kolmest. Maja ees ootame klassikaliselt muidugi juba 1.50, takso tuleb klassikaliselt muidugi alles kell 2.05 ja jaamas oleme umbes 2.10. Öösel kella kahe ja kolme vahel on jaamaesine üllatavalt elav. Buss tuleb ette muidugi alles umbes 2.50. Viimane siinmaine peatus on kell 3.20 Kirikmäel ja siis läheb silm 20 minutiks looja ja ärkan selle peale, et buss pidurdab ja keerab T. linnakese juures kiirteelt maha. Teed üle 40 km ja aega ainult 20 minutit – mis pagana kiirusega buss sõitis? Kas nii kiiresti rahvast täis bussiga ikka tohib??

Viimase otsa olen ärkvel ja kuulan helikindlatest kõrvaklappidest öisele mägedevahelisele maanteele sobivat muusikat.

Lennujaamas kell 4.55, turvas on meie ees ainult mõni inimene ja kõige rohkem kontrollitakse ikka mind. Kella käe pealt ära ei lasta võtta, see hakkab väravas muidugi pröökama, siis uuritakse magnetiga eest ja tagant. Kott kästakse lahti teha ja teatatakse, et mul olevat kotis käärid. „Käärid!?” imestan, aga siis meenub, et tõesti, esmaabipakis on sideme lõikamise hädakäärid. Nende tera on nii 3 cm pikk ja tohib. Onkel piilub ka kommikotti, mida eile raudteejaamas klambriga kinni löödi ja mida edutult olin üritanud lahti kangutada; ütleb, et näeb ühest nurgast sisse küll.

Lennujaama kohvik on seda sorti, et minu kohalt avaneb vaba vaade turvakontrollile. Nüüd on rahvast mitu korda rohkem ja lõbu seega rohkem. Siis lennukile ja ega lennukis ka midagi huvitavat juhtu, kui et mitu korda vajun tukkudes vahekäigu poole ja jään ette mööduvale lennusaatjale või müügikärule.

Kohal seega suisa hommikul, aga tunne on, nagu oleksin pannud öö läbi pidu ja haigutama ajab. Eriti paha on õhtul, kui uni tuleb peale juba nii umbes kuuest (NB! ajavahe!), aga tahan näha „Midsomeri mõrvu”, mis algavad alles pool üksteist.

R, 2035. päev: in onion there is strength

Võõrkeelse arvutitermini otsimine põhjustab arendava arutelu tõlke olemuse teemal. Samuti tuleb meenutamisele selline klassikapala: The World According to Student Bloopers.

N, 2034. päev: ebavõrdsus

Mihuke ebavõrdsus: hunditeemaline inglise Wikipedia leht räägib, et hundil on 39 alamliiki, aga eesti Vikipeedia leht, et hunt on metsa sanitar!

K, 2033. päev: keeled ja meeled

Paar nädalat tagasi juhtus tööl, et muidu end prantsuse keele heaks oskajaks pidajal sai prantsuse keele mõistmine äkki otsa ning prantsuse töökaaslane, kes alati läheb just sel ajal ukse taha suitsetama, kui ma tööle saabun, ja keda olin alati arvanud umbkeelseks, läheb äkki üle soravale inglise keelele.

* * *

Pärastlõunal on esimene saksa keele tund, kuhu saabun turvakontrolli tõttu mõneminutise hilinemisega, sest eks ma käinud seal majas viimati siis, kui paar pätti ei olnud sama asutuse ühes teises kontoris veel panka röövinud ja seni lulli löönud turvameeste head põlve lõpetanud. Muidugi unustan käele kella, milles ja mille ketis sisaldub üle saja grammi terast, aga kuivõrd keegi ei vaata, jalutan turvaväravast mööda.

Saksa keele tunnis on klassiesine tühi ja üks onkel on elavas vestluses teiste laua ääres istujatega. Selgub olevatki õpetaja. Tuttavaid nägusid on: eelmise kursuse uusmeremaalane, eelmiselgi kursusel olnud töökaaslane ning üks endine töökaaslane, kes nüüd töötab ülejärgmises majas. Esimese poole täidab naabriga tutvumine, mis minu puhul tähendab, et õpilaste paaritu arvu tõttu pean vestlema õpetajaga. Saan teada isegi selle, et ta olla tudengiajal mänginud rohkem tudengiteatris kui õppinud, mis seletab elavust ja vehkivust. Kuigi see meenutab ühekorraga nii tudengiaegset sõpra M-i kui ka allooalloolast kapten Hans Geeringit, ähvardab see semestri jooksul muutuda lõpuks tüütuks. Loodame, et siiski mitte.

Mulle langeb osaks seletada saksa keeli, mida tähendab sõna Verrat (reetmine). Teadagi meenub sõjaaegne kuulujutuvastane propagandaplakat Kampf ist Tat, Reden Verrat, aga ma ei taha endale võtta ungarlase rolli, kes aasta tagasi hakkas Hitlerist rääkima kohe semestri esimeses tunnis, mille peale tollane õpetaja nentis, et Hitlerist rääkimist ei peeta praegusel Saksamaal heaks tooniks. Kus selle häbi ots! Seletan siis muud moodi, nagu oskan.

Vaheajal küsib rumeenlane, kas ma oskan ungari keelt, et mu saksa keeles olla ungari aktsent. No ungari keele oskust oletatakse mul küll esimest korda! Seni on olnud eksootilisimad norra ja türgi. Ütlen, et ei oska sõnagi, mille peale E õhtul märgib, et aga példák, millele vastan, et ma ei tea, kuidas see hääldub.

T, 2032. päev: VR

Hommikul maja ees paistab, et eilne tormituul on rebinud mõne puu juba raagu.

Tööl südamlik ja konstruktiivne seminar tagasiside teemal, kus asjatundjad jagavad kogemusi ja muidu elutarkusi.

Külalised on meie üpris tagasihoidliku Eesti filmide varu kõik läbi vaadanud peale 2009. a tantsupeo DVD ja lauluväljaku 1988. a septembri massiürituse DVD (mis mõlemad on alles kile sees) ning küsivad, et ma maininud, et mul olevat ka „Viimne reliikvia” (mida ma ükspäev riiulist välja ei toonudki, et kes seda ikka näha tahab). No panen sellegi peale ja lustin laupäevaseid pilte töödeldes helitausta järgi ning lõpupoole käin vaatamas, kuidas näeb välja subtiitris tõlge (päeval olla vaadanud külalised „Kevadet” ja selle tõlge olnud väga hea). Ka külalised märkavad, et vend Johannes on keemik (teadmata mu suvist väikest ultimarelikvoloogilist uurimust, kus täheldasin sedasama), ja leiavad, et kohas, kus Agnes on pandud kloostrisse ja abtiss käib teda esimest korda ahistamas (verbaalselt), eitab Agnes kõike nagu partisan, ning et Agnes oli üldse üks vägivaldne daam (mis vahest seletab, miks on Gabrielil filmi lõpus sedavõrd hapu nägu, millest kunagi kuskil mingis ülevaates arvati, et Gabriel on vaba hing, aga nüüd näeb ta, et tema vabadust teostavad taolised talumatsid, kelle jaoks on peaasi lõhkuda, hullata nunnadega ja pista kloostrile tuli räästasse; aga tegelikult Gabriel lihtsalt mõistab, et ta tore poissmeheelu on nüüd läbi).

Ja selle mõtte ütlen ma ka siia juurde, et tingimata on vaja teha „Viimne reliikvia” uusversioon legodega.

E, 2031. päev: torm

Unustan hommikul bussis nuppu vajutada ja kui samas bussis olnud lõunamaine kolleeg poleks hakanud röökima, oleks möödagi sõitnud.

Sajab vihma ja vahepeal on siinmaal haruldane torm.

Õhtul poes: otsin oma hambapastat ja märkan, et kaval kaupmees on toonud müügile „homöopaatilise hambapasta”, mis on tavalisest hambapastast muidugi kaks korda kallim. Hakka või uskuma, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Pärast arutame seda ja naeru jätkub kauaks: näiteks kui tavalise hambapasta toimeaine on liiv, savi või kaoliin, siis „homöopaatilises hambapastas” on toimeainet kaduvvähe, st üldse mitte – ja seega on pasta lihtsalt suvaline abiainete plöga.

Reedel allakukkunud ja pühapäevaks alt hoovist kadunud uksemati asemele uus, mille alla kirjutan kummilt nähtava hõbevildikaga korterinumbri ja teate, et pane aga tagasi.

P, 2030. päev: do not lean to the imperial

Ühe külalise liikumisraskuste tõttu toimub liikumine Välgulinnas enneolematul meetodil – muudmoodi kui jala (1,9 km). Olin järele uurinud, mis buss jaamast keskväljakule sõidab, ja isegi leidnud ühistranspordi veebilehe, aga see oli suuresti kasutu, sest kuigi seal oli leht „Kuidas käituda peatuses ja bussis?”, ei olnud kuskil mainitud, kas piletit müüb ka bussijuht. Loetletud olid kõik suitsu- ja leheputkad, kus pileteid müüakse (nagu Prantsusmaal kombeks, ei müü sugugi mitte kõik), aga sellele, et võib-olla müüb ka bussijuht, viitas ainult vihje, et pange bussi oodates täpne raha valmis. Lehelt „Bussivõrgu tutvustus” lootsin, mõistagi, leida bussivõrgu plaani, aga tutkit, seal oligi tutvustus, pikk jutt. Algeline värk.

Kohapeal selgub, et jaamaesise kuumaastikuks muutnud kaevetööd on laiali löönud ka jaamaesise bussipeatuse, mis on nüüd 200 m raadiuses umbes üheksas kohas.

Nii et sõidame kesklinna hoopis taksoga! Juht lahke, sõit kiire ja hind ainult 8.50 (nelja inimese bussipilet muidu 4 × 1,25 = 5).

Katedraal, kus pildistan mõningaid vanimaid vitraaže ja taban juhuslikult tähendusrikka pildi, kuidas kohtuvad lõppenud riituselt lahkuva kooripoisi ja mööduva skaudi pilk; panen selle allkirjaks „Eri viisid veeta pühapäeva”.

Pärast väljumist näeme, et minirongi hooaeg on läbi, ja pisut kurvastame, et pühapäeva tõttu on kõik muud kohad ka kinni ja kas tegime sellise reisi tõesti ainult ühe kiriku pärast. Käin vaatamas, kas bussipeatusest kohe katedraali kõrval läheb busse jaama. Läheb, aega veerand tundi. Umbes minut enne liinibussi tuleb aga ringsõidubuss, mistaolist näeme Välgulinnas esimest korda. Lähme peale, saame minirongist palju pikema tiiru, kus näidatakse linna teise nurga alt.

Tutvustusest nähtub, miks me ringsõidubussi varem Välgulinnas näinud ei ole: sõidab muidugist üksainus buss, mis paaris nädalal sõidab hommikuti Välgulinnas ja pärastlõunati René Artois’ sünnilinnas; paaritutel nädalatel vastupidi.

Pärast ringi on järgmise jaamabussini veel 40 minutit aega. Ootame samas bussipeatuses katedraali kõrval, aga mul on kaasas õnnelik kooslus: binokkel ja teleobjektiiv. Keskajal ei olnud silmatervishoid üldiselt kiita (suits, hämarus, korrektiivvahendeid netu), pikksilmi ka ei olnud, niisiis rõõmustasid kõrgel friisidel taimeornamendi sees äkki olevad pisikujud mitte kotkasilmseid linnakodanikke, vaid eelkõige ehitustöölisi („Kas sa seal teisel pool neid naljakaid kujusid nägid? Mine vaata, telling on alles seal juures!”) või olidki ette nähtud järelpõlvedele, sest kes nii kõrgele ikka ronis, enne kui oli vaja midagi ümber ehitada. Või ei olnudki, mida tõendab sajandite nõgi vihmavee eest kõrvale jäänud kohtades.

 

Taimornament, taimornament, aga äkki pidu ja pillerkaar torupilli saatel

 

Paremalt: narr, teine narr, lõbutsev emand ja muretsev isand, kes peab kõige selle eest maksma

 

Murelik öökull ja palju veidrat tegevust tema ümber

Küllap on pisikujudes tänapäevaks mõistmatu sümboolika, nagu öökulli ründab ühelt poolt tuvi, aga teiselt poolt sikutavad mingi teine lind ja lohe, keda kiusab augulist hiigelpaprikat käes hoidev püksata tantsiv mees (see ikka on mingi hiiglaslik piprakaun või piklik kõrvits, mitte nagu sarja „Isa Ted” osas The Passion of St Tibulus: „That wasn’t a banana, Dougal.”). Tantsijate, loomadega, pidutsejate ja sõjameestega kohad paistavad kogu katedraali ümbermõõdust ainult mõnekümne meetri peal; nimetet friis läheb ümber kogu kiriku. Pean teinekordki täpsemalt uurima.

Siis pildistame iseendid ja tuleb ka liinibuss, mis näitab ära ka vanalinna mõne eriti kitsa tänava. Üldiselt on bussijuht elava loomuga, akendest tuleb GPS-signaal läbi (kaugrongides muide ei tule) ja püsti püsimine on tükk tegemist.

Pärast õhtul vaatan pilte läbi ja märkan, et vastu jaamahoonet kusev isand on kaks kaadrit varem jäänud pildile ka nägupidi. Seega pidi ta fotokat nägema ja sellest hoolimata hakkama jaamaesisel platsil kusema. Üks külaline arvab, et isand märgistas oma territooriumi, millest arvan edasi, et tähistas, et see on ikkagi Prantsusmaa, sest kes muidu saksapärasest jaamahoonest oskaks seda arvata.

L, 2029. päev: photokina 2012 ja muu Köln

Jala jaama, mööda sõidab kolm bussi, sh kell 5.33 kohe siis, kui olen majaesisest peatusest üle tänava.

Ikka rohkem prantslased kui prantslased ise!

Nähtavasti langeb agregaadi avamine kuninglike pulmade aega ja eks näis, kes avama tuleb.

Leheputkast mitu lennundusajakirja, mis saavad läbi enne Koblenzit, kus hakkab peale tulema uni, mida ei peleta ka läbikommenteeritav magistritöö. See saab valmis mõni minut enne Kölni.

Aja säästmiseks lähen messikeskusse jala, mis on pisut kaugemal, kui mäletasin. Mitte et jalutuskäik olnuks liiga pikk, just paras, aga aega läheb 10 min asemel 20. Pärast messil pean täitma külastajate küsitluse, kus variant, et kõndisin messikeskuse ukse ette jala, puudub.

Näen sildilt, et kõrghoones kohe Hohenzollenbrücke Deutzi-poolse otsa juures on Euroopa Lennundusohutusamet, millest teadsin, et see on Kölnis, aga ei osanud arvata, et nõnda kesklinnas.

Kõnnin photokinal tunduvalt vähem kui eelmine kord, kui läbisin põhjalikult kõik hallid. Täna käin ainult hallis, kus on mind huvitav teema (järeltöötlus), mõtlen hulk aega, kas Spyderi kaks väikest voldikut ongi kõik, mille pärast Kölni sõitsin, aga siis leian lõpuks üles ka teise asja, mida tahtsin näha: fotonäitused. Leica hallis on Leicadega pildistatud loomingu näitus, sh mitme ajaloolise pressifotograafi ajaloolisi pilte koos saamis- ja avaldamislugudega (nt see ja see). Hallis 5.1 on suur jaapanlaste näitus „Ikiru – Post-Tsunami”, samuti mingi pildiklaasimisfirma reklaamnäitus (sh Stephan Zirwesi mitu pilti ja jõedeltade aerofotode pildid), mitu loodusfotode näitust ja siinkandi Arumägedes lõõtsaga suurformaatkaameraga tegutseva maastikufotograafi näitus (koos piirkonna looduspargi reklaamvoldikutega) – mitmel pildil on tuttavaid kohti (nt äratundmine, et seda puuriita nägin umbes 2007).

Veel uudistan raamimisfilma Whitewall stendil nende eri pildisorte, kujutades ette, kuidas peaks välja nägema ikka veel hankimata seinakaunistus elutoas.

Ära poole ühest (2010: kolmest)

Tunne, nagu oleksin säärast olukorda kunagi ammu unes näinud: et aiman, et minu kohalolek oleks nagu soodsam kui minna kohtuma vana sõbraga, mistõttu ei lähe ja satun pooleteisttunnisele linnaekskursioonile. Linnakeskursioonibussis on hoponhopoff- ja tavalised piletid. Võtame tavalised. Bussijuht küsib, mis keelt kuulata tahate, ja ainus maailmakeel, mida külaline mõistab, juhtub olema vene. Ilmselt samasse kategooriasse liigitavad bussijuht ja konduktor ka mind, sest kui E ja külaline bussi katusele ronivad, ei häbene bussijuht ja tema abiline meid tagaselja kommenteerida sõnadega „unglaublich viele Russen!”.

Ütlen kohe ära, et see jube firma on Kölner CityTour (valged bussid), et te lugejad teaksite hoiduda.

Esimesed viis minutit ei ole viga midagi, aga siis tuleb konduktor, et teeme katuse lahti. Osa rahvast protestib, et külm hakkab, aga bussi tagaosas on lõbus seltskond, kellel sedavõrd palju külmarohtu sees, et nende hääl jääb peale, ning edasi saab bussist ratastel hundilaut. Olen murelik, sest külm + bussisõit võivad tekitada ühese füsioloogilise reaktsiooni, mille tõttu tuleks bussisõit enne pooltteist tundi katkestada, ning hajutan muremõtteid sellega, et klõpsin bussiaknast hoolikalt linna (taskufotokaga). Sõit viib Kölni ulatuslikust vanalinnast väljagi, kuni ühel ristmikul käib äkki müraki! ja buss jääb rohelisega paigale. Pakun, et nüüd sõitis keegi sisse ja bussijuht läks asja raspiraitama. Mõne minuti pärast sõit jätkub, aga šokolaadimuuseumi juures juht teatabki, et buss tegi avarii ja peab jääma politseid ootama, poole tunni pärast tuleb teine buss, sõitke sellega edasi. (Kummaline, eks ju, et alles kaks kilomeetrit hiljem ootab; pakun, et äkki lahkus buss – kes avarii kindlasti põhjustas – avariikohalt, aga kannatanu teatas põgeneva bussi numbri politseisse, politsei teatas bussifirmasse, bussifirma helistas bussijuhile ja bussijuht otsustas siis lõpuks politseid siiski oodata, enne kui algab tagaajamine ja politsei rahvast täis bussil kummid läbi laseb.) Mõtlen, kuidas ilmselt täis bussile tahab teine bussitäis peale trügida, ja kuidas peab selgitama, miks me oma tavaliste piletitega justkui oleme sõidu katkestanud. Aega nii palju ka ei ole, et jõuaks käia šokolaadimuuseumis, mistõttu pakun, et lähme jala jaama poole.

Nõnda siis jäi vana sõbraga üldse kohtumata.

Eile õhtul oli Kölni kaasa tulnud külaline avaldanud soovi, et äkki E jääks koju ja ta tuleks kaasa minuga, mis plaani lahendas asjaolu, et juba ostetud piletid olid konkreetsetele rongidele. Külalise valvamine messi rahvamassis olnuks hulk vaeva juures ning aeglustanud ka hommikust jaama marssimist ning üleüldse suurendanud niigi väsitava päeva väsitavust.

Lõunalauas leian, et ega 15.18 rongi laupäeval üldse käigi, läheb 16.18, mis peaks olema üks otserongidest, millele kehtiks sooduspilet, aga meil on tavalised. Mis teha. Pärast tabloolt perrooni kontrollides näen, et ega ikka ei ole, laupäeviti 16.18 otserongi ei käi, mistõttu tuleb ikkagi sõita kahe ümberistumisega.

Teine rong hilineb teise ümberistuse jaama 5 min, rongide vahe sõiduplaani järgi on 6 minutit ja joosta oleks vaja 300 meetrit. Maha me jääme ning oodata on vaja 61 minutit järgmist.

Jaama ees on kohutavad politseijõud (kohati kiivrite ja soomusvestidega), eemalt paistab vilkureid. Pärast jääb rahulikumaks, kuigi täna politseinikud putkast jooke ja kommi ostmas ei käi nagu eile.

Matt on õues veel alles, aga jälle on liiga pime, et seda ära tuua.

R, 2028. päev: lendav vaip

Külalise sünnipäev. Päeval jaamast rongipiletid (õhtuks T-sse, laupäevaks Kölni – sinna „Kölni eri” sooduspilet, tagasisõiduks tavaline).

Kirjutan kölnlasest vanale sõbrale, et äkki tuleb homme ajalooline kohtumise tund, ja ta kirjutab vastu, et äkki tulebki.

Õhtul T-sse stammkõrtsi. Rongiga tagasi, jaamas ootamine 40 minutit. Näeme, kuidas üsna relvis politsei ostab veel lahtiolevast jaamaputkast kommi ja limonaadi.

Kui tagasi jõuame, näeme korteriuksele ülalt ja alt servast kleebitud ruudulisel paberil silti, kust saab rohkete kirjavigade kiuste teada, mis on naabri nimi ja et meie uksematt on kukkunud rõduservalt maja taha hoovi. Taskulambi valgel näen, et ongi. Pimedas ei tihka tooma minna (ma ei ole maja taga kunagi käinud ega täpselt tea, kuidas sinna saab).

N, 2027. päev: neljapäev

Saan kell 13.06 sõnumi, mis saadetud kell 13.05 ...üleeile. Ei ole uusaasta ega midagi. Peaks „Midsomeri mõrvade” tegijatele rääkima, et osast, kus pomm lõhatakse kohe saabuva sõnumi teel, ei saa siinmaal aru mitte keegi.

Nädal-paar tagasi rääkis „Aktuaalses Kaameras” Venemaa raamatumessil eesti-vene tõlkekirjanduse lugeja, et Ivan Orava mälestuste vene tõlget lugedes tuli kõik talle väga tuttav ette ja arvas, et äkki antakse iseseisvas Eestis selle autorile taolise nõukogudemeelsuse eest kere peale.

K, 2026. päev: arr!

Hiljuti varahommiku pimeduses omamaisele eripärasele loomale poole selle hüppe pealt otsa sõitnud ja tema ootamatute lennuomaduste tõttu terveks, kuid siiski autota jäänud kauge kirjasõber teatab, et täna on rahvusvaheline mereröövlikõne päev ehk päev, mil tuleb rääkida nagu mereröövel.

Mulle isiklikult meeldiks hoopis päev, mil tuleb kõndida nagu mereröövel – mitte puujalaga, vaid ikka nagu Jack Sparrow. Savvy?

T, 2025. päev: kuuldused päikesefiltri enneaegsest lahkumisest on liialdatud

Hommikune Päike. Baader Sonnenschutzfolie (D=5), f = 2 × 400 mm × 1,6 + kaadrilõige.

Ilma otstarbekohase päikesefiltrita – mis mõiste alla ei kuulu ei CD-plaat, tahmaklaas ega keevitusprill – olnuks tulemus suits ja przes fotokas. Paljasilmi vaatamisel pimedaksjäämine, nii et koolinoored, kes te seda siin loete, olge hoiatatud! 

Nagu kuu aega tagasi kirjutatud, kriimustasin filtrit kogemata ja katsin kriimud musta kangasteibiga (13 × 3 mm). Ühtlasi tuleb mõte, et äkki saab filtrit siiski ka kasutada niépcelike säriaegade jaoks, kui nikerdada filtrile varjuk ning filtri ja fotoka vaheline pilu paremini sulgeda, näiteks samuti musta teibiga, või osta odav UV-filter ja kinnitada Baaderi kile sellele.

Päike on pildistatud 400 mm asendis oleva 120–400 mm suumiga, mille taga veel 2× konverter (kokku 1280 mm efl); kollakas värv tuleb valgetasakaalust 6500 K (seade „varjus”; Päike on muidu 6000 K, pildi sellest suurem värvustemperatuur annab kollaka ja väiksem sinaka jume; pange hästi kõrva taha: varjuasendiga saab loojangupiltidele vunki juurde). Tudisemine eriti probleem ei ole (sest säriaeg on üsna lühike), aga mitu minutit läheb aega, kuni Päikese kaadrisse saan – Päikese poole keeramisel peab olema päikesefilter ees, aga pildiotsikust vaadata ei julge (juhuks, kui filter eest kukub) ja läbi filtri muu kui Päike lihtsalt ei paista. Samuti liigub Päike taevas nii kiiresti, et läheb kaadri keskelt ja säri täppmõõtmise punktist ära. Statiivipea ümber põiktelje pööramise kangi surkimise asemel (selle kinnikeeramise asend ei ole päris see, kuhu see paigale vajub) saab kiiremini pisut lühendada tagumist statiivijalga. Suurdünaamilise (HDR või liitsäri) pildi tegemise mõte tuleb muidugi alles siis, kui kõik jublakad tagasi oma kohtades ja Päikese ette on tulnud pilvevine. Mul on muidu fotoka kolmest seadistusprogrammist kaks pandud tegema suurdünaamilise pildi üksikvõtteid: keera ainult programminupp kas heledama või pimedama võtte asendisse ja vajuta päästikule ning tuleb kolm võtet järjest: 0 EV, –2 EV, +2 EV (muidu kestab sättimine mitu minutit), aga Päikese pildistamiseks peaksin tegema teise seadistuse (–1 EV, –2 EV, 0 EV – mu fotokal on särikorrektsiooni vahemik ainult –2...+2 EV; vähe moodsamatel on juba –5...+5 EV, sellega tee mis iganes).

Kui tööbussipeatuses väljun, lehvitab kontserdisaali rulatõkkel helehalle tiibu anomaalse värvusega vares, kes seal koos teistega istub.

* * *

Tööl saan teada, et ungari keeles on sõna „näited” „példák”. See on dokumendis pealkiri, mille muutmiseks on vaja kaevuda sügavale tekstitoimeti salasoppidesse (kirjeldus on neli rida pikk) ja et mul endal on dokument juba valmis ja ära saadetud, aga abistamiseks vaja vaadata, mida täpselt tegin, avan failivaramust originaali ja, ossa peldak, see on asendunud ungari tõlkega. Väga asjakohane.

E, 2024. päev: äge

Tõlget uuendades märkan, et olen muiste kirjutanud „ägenenud haigusega patsientide” asemel „ägenenud patsientidest”. Mis võib ju ka täiesti olla, eks ju.

P, 2023. päev: tegus pühapäev

Skannin vanu negatiive. Järg on sedamaal, et skannimata on veel ainult 10 filmi negatiivi ehk umbes 250 kaadrit. Slaididega on olukord vähe keerukam, neid on veel skannida umbes poolteist tuhat.

Eile hommikul skannisin maalt naabri kuurist leitud unikaalse negatiivi, mis võetud ilmselt 1988. või hiljemalt 1989. aasta suvel ja kus ilmutusvigadest ning aastakümnete kõntsast hoolimata võis mitmel kaadril olijaid isegi ära tunda.

Päeval vaatan History Channeli dokumentaali Life After People (samanimelisele sarjale alguse pannud erijagu, 2009), kus on muu hulgas meeldejääv lõik Pripjati linnast vingt ans après: kuigi 1986 kohe pärast pauku oli radioaktiivsus nii äge, et metsas surid puud, kasvab samas nüüd noor mets ja kogu mahajäetud tsoonis vohab metsik loodus. Mis ühtlasi meenutab mu lemmikfilmi lõppu ja tõdemust, et jahitud üliolevus, kellel oli voli elu anda ja võtta, oli tegelikult elu ise ja elu tappa ei saagi.

(Eks vaatasin seda viimati puhkusel jälle, nagu ikka, ja leidisin, nagu ikka, jälle uusi asju: et mõlemal peategelasel on sealkandi inimeste jaoks erandlikud sinised silmad ning filmi arvukate tegevusliinide seas on kunstiliselt tugevamaid ja nõrgemaid ning viimaste seas on ka peategelaste hõredavõitu lembeliin.)

Aimdusega, et täna on selle suve viimane päikesepaisteline puhkepäev, pean plaane minna sõitma jalgrattaga, aga kumbki plaan ei vii kuhugi. Üks plaan (Maaselja seni käimata loogad) hääbub seetõttu, et vaja oleks sõita umbes 60 km ja laskuda maanteel mõnikümmend meetrit, siis rattateel umbes 10 km edasi-tagasi ja viimane ots lineaarselt lõpp-punkti; alternatiiviks kohalesõit esimesse huvipunkti liinibussiga, mis käib ainult laupäeval ja sõidab paarikümmet kilomeetrit arutud poolteist tundi. Teine plaan, mille teen pühapäevaks, läheb mööda kohalikke piiriäärseid maanteid ja peaks näitama kauneid maastikke. Ilus valgus oleks õhtul, aga siis on valgus vastu ja jõeorg võib olla varjus. Seega peaks minema hoopis hommikul, mil aga praegu on juba külm ja udu. Kuldset õhtuvalgust lubab umbes tunniks ja veerandiks, mille aga nurjab ebasobiv bussigraafik (ma ei taha väga mäkke sõita, eks ju) ja siis pärast aknast välja vaadates leian, et hinnanuksin oma sõiduvõimet veidi üle ja jäänuksin pimeda peale (mis teisalt polnuks suur probleem, sest mu jalgrattal tuled on ja lõpus läinuks teekond mööda eraldi rattateed).

Vahepeal silitan pisut lemmiklaeva 1:200 pappmaketi ehituskomplekti (mõttega, kas peaks äkki hakkama ehitama või tellima juurdekuuluvad peened metallosad või konstrueerima selle järgi mudeli SketchUpis), mille muude allikate loetelus on viidatud mu muiste koostatud teemakohasele veebilehele. Esimest korda märkan, et saksakeelse jutu ingliskeelne kokkuvõte on kuidagi väga tuttava sõnastusega.

Facebookis on leht „I fucking love science” postitanud geenimuundamise rajaja pildi ühes meenutusega, kuidas geenmuudetud organismid on aidanud näljast päästa miljardeid. Paraku on pimedusega löödud isegi selle lehe lugejad, kes tuhandete kaupa kooris hüüavad, et aga GMOd on ju „pahad”. Naah, kui alternatiivid on, kas surra ikalduse tõttu nälga või kasutada mitteikaldavat GMO-toidutaime, siis valikut tegelikult ju ei ole. Kunagine ühikatoanaaber märkis taolise suhtumise kohta, et inimestel on liiga palju vaba aega (või, nagu joonistas klassik, uinuv mõistus sünnitab koletisi). Siingi helge sõnaga meenutatud bengali korterikaaslane ühes teises ühikas, kes sai korteris hakkama paljude veidrustega, aretas tööl riisi, mida saaks kasta mereveega.

Kuulen pöörase loomaloo teemal „hakkaja taks ja naabri küülik” ning pakun, et kord jõuab see maailma linnalegendide varamusse ja keegi enam ei usu, et see on päriselt toimunud, nagu on juhtunud looga „töömees pani maha vaipa ja kaotas suitsupaki”, mida kuulsin 1987 aastal võtmes „tead, mis juhtus meie klassivenna M-ga?!” ja mis umbes 1988 ilmus Pikri tõestijuhtunud lugude rubriigis, aga mida linnalegendide spetsialistid arvavad tunduvalt vanemaks (1964) (mis muidugi ei välista õrna võimalust, et ei Mistra-panija ega Tallinna koolinoore pere teadnud sellest rahvaloost õhkagi ja pisitragöödia toimus täiesti sõltumata uuesti, aga ka mitte võimalust, et lugu mõeldi välja M-i kiusamiseks). Kui aga uskuda ülalviidatud veebikohta, siis on sama toimunud USA küülikutega alates 1980. aastate lõpust (ja ikka kellegi tuntud inimese lähituttavaga – nagu linnalegendid ikka). Samas on mõlemal lool tugevaid rahvajuttude (muistendite vms) tunnuseid: need juhtunud rääkija tuttavaga (mitte kunagi tema endaga), konkreetses kohas, „hiljuti”.

L, 2022. päev: India modernvestern

Vaatan tervikuna ja järjest läbi Bollywoodi filmi Kites (2010), mis ühelt poolt on nagu tehtud Lääne publikule, aga teiselt poolt on ikka tavaline India film: nõretavalt kurb (musklis meespeategelane nutab sageli ja lahinal), tants ja pillerkaar on, isegi tants vihmas ja varjuteater on, uskumatud võitlusstseenid nõndasamuti. Naispeategelane on võetud Mehhiko seebist (sõna otseses mõttes, olnud naisnäitleja filmidebüüt, rohkem mänginuvatki Mehhiko seepides). Kokkuvõttes muidugi komöödia. Mõlemad varasemad katsed vaadata sumbusid umbes veerand tunni järel; ei suutnud ennast sundida vaatama isegi sellest hoolimata, et kaameratöö olevat väga hea ja lugu jutustab tantsuõpetajast, keda kehastab üle India – maailma suurima kinoriigi – tuntud filmitantsija. Täna siis vaatan.

Filmi narratiiv on moodne ja hüppab ajas edasi-tagasi: algul on, ütleme, A, siis jätkub ajas A miinus kolm kuud (nagu ütleb ekraanil kiri) ja sealt edasi, siis vahepeal jõuab jälle A-sse, siis nagu sündmustiku järgi peaks olema A-st hulka edasi, aga filminarratiivi järgi on ikka A. Nagu Indias kombeks, näidatakse algul tsensori lubatähte ja vahepeal on teade, et nüüd tuleb kinos vaheaeg.

Teises pooles on märulit rohkem ja mõne minuti sees on tagaajamine kuumaõhupallidega, täitsa „Viimse reliikvia” stiilis „öelge mulle, kes Te ikkagi olete?”-stseen, pangarööv koos põgenemisauto juhi osutumisega hinduks, kellega peategelane muidugi kohe sõbruneb, ning New Mexico kauboide ja politseijuhmardite vahel põhjalik kõmmutamine, kus keegi ei lange ja kumbki osapool ei märka, et nad lasevad paukpadrunitega. Filmi lõpus saab paha teenitud karistuse ja moel, mis jätab rahule ka nõudliku Lääne vaataja.

Kõrvaltegelased on muidugi karikatuursed ja vaataja naer on garanteeritud. Peategelased on siivsad ja enne pulmi niisama tantsivad, ujuvad, mängivad, naeratavad ja õpetavad teineteisele lollusi.

India filmis erakordsed olnud filmi mitu muusikaasjaolu, nagu et lausa mitmes laulus laulab peategelane ise (kes muidu ei laula, ainult tantsib), et üks eriti imal laul vedeles 20 aastat helilooja (kes juhtumisi on peategelase näitleja onu) sahtlis ja et tagaajamise (loe: bensiini laeni täis politseiautode lennutamise) kohas on taustaks eriti pingeline laul. See, et film on üles võetud Las Vegases, New Mexicos ja Texases, India filmis enam ebatavaline ei olevat. Mis versioon Saksa plaadil on, ma ei tea, sest India versioon olnud 2½ tundi, USA kinoversioon 1½ tundi (teine montaaž, jutt inglise keeles, tantsudeta), aga plaadil on 2 tundi, koos tantsudega ning jutt on algses hindi, inglise ja hispaania keeles.

R, 2021. päev: enneolematu sensatsioon: folgita sõnavara!

Loetelu veebiaadress: www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2012/folgita_wortschatz.txt

On:
+ kõik kokku kirjutatud liitsõnad
+ kõik nimi- ja omadussõnad (üldiselt ainsuse nimetavas)
+ kõik tegusõnad (kõik pöördelised vormid ja enamik käändelisi (sh kesksõnad, kui need just ei ole oluliselt teistsuguse tähendusega) on taandatud ma-tegevusnimeks; käändelistest on säilitatud mine-vorm – sest mõnest tegusõnast saab moodustada mitu tegevust tähendavat nimisõna, samuti haruldasem nimisõnaline tu-vorm ja tuletised; loetelus lahku kirjtutud kaassõnaga ma-tegevusnimi tähendab, et tegusõna oli sõnaloetelus kokku kirjutatud vormina)
+ määrsõnad (v.a need, mida saab käsitleda omadussõna käändelise vormina, nt lt-vorm), eriti sti- ja mini-vormid
+ kõik sidesõnad
+ kõik hüüdsõnad
+ palju näpukaid

Puudub:
– kõik pärisnimed
– riiginimedega samad omadussõnad (nt puudub Tšehhi --> tšehhi [keel]), kuid on rahvused ja sellised keelenimetused, mis ei tulene riiginimedest (nt on telugu [keel])
– kõik võõrkeelsed sõnad, kui need ei ole eesti keeles kodunenud sedavõrd, et on juba üldkeeles, nt sushi (jp ’hapu’*)
– kõik osundatud sõnad: väärtõlked, väärlugemised, otsisõnad (need on eemaldatud tunde järgi, kriteeriumiks „kas ma tõesti ütleks nii”; mõni on järele kontrollitud)
– omadussõnade kesk- ja ülivõrde kõik vormid
– sidekriipsuga sõnad jagas AntConc eri sõnadeks, samuti eemaldas numbreid sisaldanud sõnadest (nt 22-täpptiinu) numbriosa, mille olen hiljem mälu järgi taastanud või jätnud algusse sidekriipsu (nii on 2-korruseline ja 3-korruseline sama sõna -korruseline)
– lühendid ja akronüümid
– suurtähed

Käsitsi korrastamine kestis mitu kuud ja kriteeriumid võisid selle aja jooksul muutuda (nt alguses jätsin tegusõna käändelise mata-vormi sisse, pärast eemaldasin; alguses jätsin alles arhailise kirjapildiga sõnu ja haruldasi vorme, hiljem taandasin tänapäevaseks algvormiks).

Soovitatav lugemisvara liitsõnahuvilistele. Ja keda huvitavad ainult arvud, siis arv on 34 267.

* Sõna sushi jaapani tähendust otsides leidsin, et surmavalt mürgist kala fugu tohivad käidelda ainult eriloaga kokad. Loa annab kohalik prefektuur ja eksamil on kirjalik osa, kalatundmine, fugu prepareerimine ja söömine (nagu keskajal suurtükimeistritega: ise tegid, ise ka lase – kui pahasti tegid, lendad õhku ise). Läbi pidavat saama ainult kolmandik, harva mõni ka sureb. Ning Jaapani keisril olevat fugu söömine suisa ametlikult keelatud.

N, 2020. päev: vidinad

Eks ma ole väikest viisi vidinahuviline ning mu tippkolmik on kahtlemata IR-termomeeter, mida kasutan asendamatu köögitarbena (kust muidu teab, kui kuum on kastrulis mittekeev vesi, pistan käe sisse või?!), dosimeeter, mille näite võin suure rahuloluga näidata igaühele, kes pelgab selge ilmaga kagust paistvaid tuumajaama gradiiridest kerkivaid aurupilvi (siinne looduslik foon on alla maailma keskmise), ja nahkhiireandur, mida peale ettenähtud otstarbe kasutan ka õhtusel koerajalutusel taskulambina (pealegi on hea jalutama minnes kuulata, kas maja taga ööpimeduses lennuliiklus käib – kui käib, on sealses vaikuses liiklus tihedam kui maja ees tänaval ja jõeorus).

Üleeile – just järgmisel päeval pärast seda, kui nahkhiired läksid talveunele – hankisin telefoni rakenduse SpectralPro Analyzer (näitab reaalajas helispektrit, tasulises versioonis võttesagedusega kuni 48 kHz), millega on näiteks selgunud, et taskutelefoni mikri sagedusvahemik on kuni umbes 22 kHz, elumaja lift tekitab teatud korrustel põnevaid kriginaid ja rasvatihase kutsehüüu piiks on u 4 kHz. Nahkhiirehäälitsuste sagedusvahemiku alumine ots on inimkõrvaga kuuldav, seega peaks midagi jääma ka telefonis nähtavale spektrile – kui nad muidugi juba ei oleks läinud talveunele.

See ässitas taas üles huvi ultrahelisalvesti vastu, kus teatavasti on põhiliseks probleemiks mikrofon, sest kõik tavalised mikrofonid on ehitatud inimkõrva kuuldevahemiku jaoks ja nende sagedusvahemiku ülemine ots on reeglina alla 25 kHz; ultrahelimikrofonid on muidugi ka olemas, aga maksavad umbes seda nägu, nagu oleksid kullast. Väikene internetiotsing aga leidis teabekillu, et ühel Panasonicu odaval mikrofonikapslil (hind umbes poolteist dollarit) minevat sagedusvahemik kogemata 60 kHz-ni ja sellest saavat kergesti ultrahelimikrofoni, kui kapslile joota külge juhtmed ja pistik. Siis torka 192 kHz võttesagedusega helisalvestisse ja küll sa siis näed!

Hiirelaulud, aknataguste nakhiirte liikide määramine (Avisofti analüüsirakendus SASlab Lite leiab salvestisest määramisparameetrid automaatselt jpt) ja mis kõik veel, mõtlesin.

Aga siis täna jätkasin uuringuid, kuidas on lood taolise helisalvestiga. Leidsin, et kuigi paremad WAV-(PCM) helisalvestid suudavad võttesagedust 96 kHz (millega saab jäädvustada helisageduse kuni ligi 48 kHz – Jaama tänava elektroonikakaubamajas ainsa müügiloleva taolise salvesti kasutusjuhendi järgi on võttesagedusel 96 kHz analoogsisendist salvestamisel suurim jäädvustatav sagedus tõesti 45 kHz –, mis on juba üsna tugevasti ultraheli), on 192 kHz võttesagedus olemas ainult professionaalsel paiksel salvestustehnikal. (NB! Jutt ei ole mp3 salvestuskvaliteedist 192 kbit/s, vaid 24-bitisest WAV-ist. Tihendamata WAV-i on kergem analüüsida ja töödelda kui tihendatud mp3-e.)

Seega on huvi taas hulka nõrgem kui enne, kuigi jah üle CD-kvaliteediga helipiltide ülesvõtmine oleks taas huvitav – tudengiajal oli mul lindistav pleier ja vähe hiljem ka juhtmega stereomikrofon. Pleier käis muidugi kassetiga ja pisut ebaühtlane mootoriurin jäi maki sisemikriga lindistades alati peale. Välise mikriga sai teada ka igasugu tarkusi, näiteks et kui mikker on püsti keset lauda, peab laua ääres istujatele meenutama, et nad ei taoks jalaga vastu lauajalga.

Nahkhiireplõginate välimääraja on mobiilirakenduses BatLib, mis esitab hääli just sellistena, nagu need kostavad heterodüünanduris.

* * *

Saabuvad vahepal juba libaühinguks arvatud seltsi liikmekaardid ja nännkustukad. Oodake vaid, kui kord saame ka liikmefliisid! ☺

K, 2019. päev: hooldamisega setud

Poes on kassiiril rinnas silt TECHNO. Lahe.

Padjaraamat kirjutab, et poole kilomeetri pikkuse lahingtunnelipuuri leiutaja saadeti viisakalt pipramaale ettekäändega „Te ei esitanud leiutise tööparameetrite toetuseks ühtki arvutust”.

T, 2018. päev: igasugu vigurid

Kui Eestis otsib politsei taga varastatud purgitäit sitta (ausalt!), erutavad siinkandis meeli hoopis teised lood. Eile sain näiteks teada, et kilpkonna selja- ja kõhukilbi nimetus on vastavalt karapaks ja plastron (vrd ka guugeldamisel leitud mõistatus: „Mõista-mõista, mis see on: karapaks peal, plastron all, anapsiid keskel?”); täna saan teada, et üle-eelmisel nädalal koertega jõe ääres jalutamisel taamal paistnud lossis ei ole niisama kirgedetormilik lossihotell, vaid ka kolme Michelini tärniga restoran...

E, 2017. päev: meenutusi

Tänasest midagi kirjutada ei ole, kirjutan siis üleeilsest – et külas käisid lähedased töökaaslased – ja puhkuseaegsest leiust, et mul, koolieelikuna kreisilinnast pealinna kolinul, oli suurlinna elust omapärane ettekujutus, sest I klassi liiklusvihiku joonistustel kannavad ülekäigurajal kõndivad härrasmehed erandita kõik umbes selliseid torukübaraid nagu šokolaadivabrikant Charlie.

P, 2016. päev: folgita in spe

Tulemas on enneolematu üllitis: selle blogi sõnavara loetelu. Lasin aprillis korpusetarkvaral koostada kõigi sõnade loetelu, mida olen nüüd ligi pool aastat läbi käinud ja käsitsi taandanud algvormideks (alles väga hilja sain aru, et saanuksin seda veidi mehhaniseerida). Täna läbindan R- ja S-tähe ning enamiku T-tähest (sõnani tume), nii et peagi saab valmis.

E loeb vahepeal ette Eesti ühe tuntud ülikooli filosoofiateaduskonna selle semestri kursuste pealkirju, mille peale ütlen, et jätku järele, mis ta sellise totrusega rikub viimast ilusat suvepäeva. Nagu varemgi mainitud, oleks asjaomase ülikooli vaimu jaoks vaja eksortsisti ja see vaim võis olla kohane ajal, mil muu eluolu oli sumbunud õitsvasse sotsialismi. Samas praegu on eluolu hoopis teistsugune, nii et vanamoodi jätkamine on tegelikult mitte traditsioon, vaid anakronism. Teisalt võin mütsi ära süüa, et asjaomasest ülikoolist ei ole keegi tulnud äratundmisele, et see kunagist akadeemilist avatust sümboliseerinud ülikoolivaim tekkis ajal, mil ülikoolilinn oli ametlikult suletud linn.

Padjaraamat (Gigantische Visionen: Architektur und Hochtechnologie im Nationalsozialismus) kummutab levinud arvamuse, nagu rajatanuks 1930. aastatel Saksamaale kiirteevõrk sõjaliseks otstarbeks. Ei, kiirteed olid ehitatud sõiduautodele, isegi kui tollaste laiatarbeautodega sai täisgaasil kihutada (100...120 km/h) ainult vähe aega, muidu läks radiaator keema. Sõjavägi kasutas rohkem raudteed ja üldkokkuvõttes tegid õhust hästi nähtavad kiirteed sõjalises mõttes karuteene, aidates vaenlase lennukeil paremini orienteeruda. 1930. aastatel oli sõiduautosid liikluses veel vähe ja kiirteedel liikles võrdlemisi palju veoautosid (mis tollal olid üsna kerged) ja ekskursioonibusse.

L, 2015. päev: uued petuskeemid

Leht kirjutavat, et siiamailegi on jõudnud nn Leedu petuskeem: heliseb vanainimese telefon, et tere, olen teie noor sugulane, mul juhtus välismaal autoõnnetus, kohe on vaja remondiraha, saadan sõbra järele. Ja vanainimene annabki ...140 000 eurot. Arutame, et mis auto see selline on, mille remont maksab 140 000; pakun, et vahest tekitas „sugulane” ulatuslikke kahjusid ega pääse edasi, enne kui makstud. (Päris Leedu skeemis vajatakse raha muidugi Leedu politseile altkäemaksuks, aga mujal Euroopas ei ole säärane ettekääne usutav.)

Samuti on praegu ülal lõbustuspark, kus tungleb enam-vähem kogu riigi elanikkond. Atraktsioonidele kotte võtta ei tohtivat, pidavat jätma hoiuriiulitele, ...kust need satuvad muidugi võõrastesse kätesse. See on umbes sama, et soomlaselt varastatakse Tallinnas mobiil ja ta selgitab politseis, et ega ta midagi muud teinudki, kui et oli baaris, läks kempsu ja jättis mobla lauale märkima, et see koht on kinni.

R, 2014. päev: Mission Impossible

Euroopa platsil kontorihoone klaastorni kõrval on, sussid püsti, väga surnud puukoristaja.

Pealkiri tähendab, et mul on kaasas 150 mm objektiiviga fotokas juhuks, kui peaksin anomaalse värvusega varest nägema ka täna (nagu eile ja üleeile). Ise ka mõistan, et see juhus on täitsa olematu: suur linnaosa, üksainus vares. Kellaaeg on ka varasem kui eile ja üleeile, inimesi ja autosid on veel liiga palju.

Kõnnin üle punase silla teatrini, silla peal laiutab kolm soomlast ega lase hästi mööda. Mõtlen, kas paljastada enda soome keele oskus (mida on ilmselt vähe rohkem kui see tavaline eesti „oskan soome keelt”, nagu just hiljuti juhtus, et seltskonnas väitsid kõik, et saavad soome keelest aru, aga keegi mõistnud, et eesti-soome tõlkeraskustest rääkinud tõestisündinud loo puänt „Missä vessa asuu?” tähendab umbes nagu „Kus sa, peldik, elad?”). Ei paljasta.

N, 2013. päev: Tallinna kilud 1979–2012

Jutt on sugulase koostatud retseptist, mille tootmine täna otsad kokku pani. Nüüh.

Töörühma viimane koosolek. Mu kommentaar tekitab pooletunnise elava arutelu, seega olen andnud väärilise panuse. Pärast pakutakse šampust ja kommi ning seinale lastakse mõtteteri, mis projektijuhi kahekordsel kinnitusel olla nopitud koosolekutel öeldust, aga kuivõrd üks on „oleme kuristiku äärel ja tuleb teha suur samm edasi”, mis Hruštšovi-anekdooti kuulsin juba vanaemalt, siis mõistsin, et ega ikka ei ole. Hoopis lahedam olnuks näha pikkadel koosolekutundidel loodud joonistuste galeriid, mis patust päris puhas ei olnud vist keegi peale koosolekuid juhatanud projektijuhi ja protokollija.

Tõlkes on physically handicapped pandud „kehaliselt ebanormaalseks”. Teate, sellise vihaõhutamise eest võidakse anda kohtu alla ja te jääte süüdi ning teist kirjutavad ajalehed ning seda häbi nuheldakse veel seitse põlve!

Õhtul poest tulles näen bussiaknast sama anomaalse värvusega varest kui eile, mis tähendab, et ta elab kuskil töömaja lähedal. Nagu teada juba „Kosmosemuttide” koomiksist, on varesed väga ühte nägu (etoloogide sõnul eristavat silmatorkamatu mustriga liigikaaslased üksteist rohkem käitumise ja hääle järgi), nii et erandid jäävad hästi silma. Aastaid elas sealkandis näiteks tumm vares, kes kraaksumise asemel plõksus – see muide ei takistanud tal aastaid teiste varestega koos elamast, nõnda palju siis ebatolerantsete väitest, nagu looduses puudega isend ellu ei jääks.

K, 2012. päev: kolmapäev

Kutseühingu pisut lapselikud ponnistused eetikakoodeksiga meenutavad ajaloolase Ian Mortimeri mõtet XIV sajandi Inglismaa ajarännu-reisijuhiraamatus, et keskajal, kui keskmine eluiga oli praegusest palju lühem, oli inimeste elukogemus ka palju väiksem ning otsustajad olid keskmiselt mitte 40.–50. eluaastates nagu praegu, vaid pigem 20.–30. aastates.

Vähemasti mu mõte, et pakutavast tööst tohib eetikapõhjustel loobuda, on sisse pandud ja ega kaasmeilis olnud lahtiütlust keegi ju ei loe (et inimesel võivat olla tööd alati vastu võtta käskiv tööleping – uhöh, ma ei teadnudki, et orjad töötavad töölepinguga). Jaburavõitu „tõotus” on välja jäetud, aga mulle vastumeelt olnud mõte, et tõlkida võidakse ka sõna, on sisse jäetud. Teisalt on eetikakoodeksis eetikat nüüd tõesti ka mainitud (ühe korra, vt ülal), nii et vast võin sellele käe alla panna.

Tööl toimetan 3 lk tõlget koos tagasiside kirjutamisega 2 tundi.

T, 2011. päev: teisipäev

Lootsin, et maru pikk igavate koosolekute sari jõuab mu puhkuse ajal lõpuni, aga eksisin. Kaks toimub veel, eelviimane on täna. Mul on samad väljaprinditud paberid kui varem istutud koosolekutel, keeran ette lehe, kus joonistusi veel ei ole. Kohal on kogu töörühm; vasakul käel istujal on kaasas läpakas, ta vahepeal kirjutab meile; paremal istuja joonistab ka, mis paistavad välja nagu sarvilised robotid ja teod. Näib, et viimasel koosolekul läheb aruteluks, kus ütlen sõna sekka.

AW&ST kirjutab Iisraeli lennuväe kübervõitlejate koolitamisest ja valimisest ning ka selle juht arvab, et esimene mastaapne küberagressioon mingi riigi vastu oli 2007, kui Venemaa ründas Eestit.

E, 2010. päev: esimene tööpäev pärast puhkust

Paroolid meeles ei ole. Failide asukohti ja rakenduste imevigureid ei mäleta (nt et rakendus jookseb kinni, kui sellega teha kaht konfliktset funktsiooni korraga).

Tõlkida ei oska enam üldse. Meil oli tõlkimine koolis kutseõpetus; leidsin kooliaegsete paberite hulgast paar tõlkimise tunnikontrolli, mis praeguse pilguga vaadates olid ikka täitsa jubedad, ehkki õpetaja oli seal mõningaid kohti kiitnud. Aga no läheb tasahilju paremaks.

Tore aga, et

• turvamehed veel mäletavad (napilt)
• paroolid on salamärkmetena olemas
• sel nädalal kehtib veel suvegraafik, nii et kohe esimesel puhkusejärgsel päeval ma linnas taas kehtestatud bussiogaruse tõttu viit minutit ei hilinegi

Mu eratõlge (mis on kestunud üle kahe aasta ja valmis on peaaegu pool!) on olnud hulk aega unaruses ja see maksab nüüd kätte. Ainus, mis lille olen sel teemal viimase mõne kuu jooksul liigutanud, oli ülesleidus – mille panen kirja siia, kui peaks telefonist kaduma –, et pikas kaasahaaravas kirjelduses mainitud akulaadimisjaam veduridepoo kõrval tuli sellest, et seal tööstuskäitises sõidutasid töötajaid elektrirongid, mis olid akutoitel. Puhkuse jooksul arvutioskus ära kadunud ei ole, kuigi enamasti siblisin kas millimeetri murdosade kaupa läpaka puutepatja, ise hoolikalt kuvarit põrnitsedes, või vajutasin üksikuid klahve: X (reject), D (Develop), G (Library), Ctrl-Alt-3 (Map) ning del + 2 vasaknoolt (Delete from disk). Kui arvuti läks aeglaseks, lugesin raamatut, sain läbi Goethe noorepõlvemälestustest üle poole (isa ristiema raamatutest leitud saksaaegne üheköiteline väljaanne – ma ei teadnud, et tal olid ka Goethe mälestused, varem teadsin ainult, et Bismarcki omad).

* * *

Õhtul, pärast ETV-st Venemaa päkkapikkude saadet – mille kohta arvan üldjoontes, et good cop, bad cop –, jätkub sarja Green Wing ei tea mitmes läbivaatamine; E uurib internetist, mis on vahepeal näitlejatest saanud (mitu mängib teatris, kuhu minek on hakanud tunduma üha huvitavam mõte). Nüüd peaaegu iga kord, kui ekraanile ilmub Sue White, hüüatab meist keegi, et mõtle, ta mees on James Norrington!

P, 2009. päev: kuidas prantslane veedab pühapäeva

Rongiga D-sse, sealt rattaga mööda Maaselja kallast allavoolu Rchi-sse.

Kasutan uut universaalvahendit: lenksu külge on atlas seotud takjateibiga. Korra näitan sellest sõidu pealt möödujalegi, kes küsib, millal tuleb järgmine sild.

D. linnaplaani ei ole kummaski selle piirkonna reisijuhis, mis meil on. Majade vahel ei saa telefonide GPS hästi signaali kätte. Vanalinn ei ole eriti kaunis.

Jõe kaldal on pühapäeva hommikul rivvi võtnud võimlejad. E märgib, et täpselt nagu Tati filmis (Les vacances du M. Hulot).

Linna lähedal jookseb palju inimesi, targemad neist linna poole, segasemad linnast eemale, mõni kõlbaks Saksa pilaajakirja Titanic kaanepildile Fit für den Tod, mõne kohta arvan, et ju jooksmise mõtte panid pähe kärsitud pärijad.

Jõekäänul on elektrijaama pais, sellest üle on meetri laiune sild ja silt „Võtke jalgratas käekõrvale”. Meie võtame ja saame nii möödujailt kui ka vastusõitjailt tilistada ja sõimata, miks me eest jõkke ei hüppa.

Siis on maanteesild üle lüüsi, kus laskub parajasti jõelaev Mona (algul lugesin, et Moba), millega hoiame kogu teekonna sammu, aga millest jõuame kohale veerand tundi varem.

On kalamehi ja koguni telkijaid. Ühes kohas on vastaskaldal viis kalameest nii korrapäraste vahedega, et peaaegu hakkan neid pildistama. Arutame, millest korrapärane vahe tuleb: kas nii pikk on õngeritv, kas selle kohta on eeskiri, kas nad mõõtsid jne...

Ühes jõekäänakus kaikuvate häälte ja teeäärt palistavate autode numbrimärkide järgi mõistan, et toimub Saksamaa venelaste väljasõit.

Eelviimase käänaku ääres on küla, milles on aimata nn Maaselja Rivieraks ümberkujundamise püüdu. Ainult 5 km allavoolu on katused hulga teravamad.

Vastaskaldal on mittemidagiütlev linnus, mille kohta leian praegu prantsuse Wikipédiast aga, et see olevat üks väheseid Prantsusmaa idaosas säilinud XI sajandi linnuseid.

R-chis oleme täna viimase nelja päeva jooksul juba kolmandat korda. Eilne apollo istub slipi ääres ka täna, aga õnneks seljaga; ta ümber pungitab kõhtu veel kaks samasugust.

L, 2008. päev: laupäev

Päeval poes; tagasi tulles näeme bussipeatuse haljasalas toimetamas suurt hiiretaolist närilist. Algul arvame, et on hamster (euroopa hamster siinkandis elab), aga pärast selgitab Wikipedia foto, et hamstril on heledad laigud, mida elukal ei ole. Saan koguni ühele pildile. Sööb taimi – hakkab augu juures ristikututt värisema, siis ilmub augule hetkeks eluka pea ja ristik kaob vupsti! auku. E olla mõnikord näinud elukat lausa mööda platsi ringi sibamas ja üldse esimene kord näinud teda nii, et äkki kerkinud rohust välja pöörav pea, täpselt nagu „Fawlty Towersi” jaos „Basil the Rat” kerkib sanitaarinspektori juustukarbist välja rott Basili pea.

Õhtul koertega uuesti R-chis jalutamas, seekord tuleme kaks peatust enne maha ja kõnnime R-chi poole (1½ km). Kõnd läheb algul nagu läheb, Šp leiab kaldapealsest rohust mingite loomade käike (kaldapealne on madalaks niidetud, mõnikord seal päevitatakse). Paadislipi juures päevitab üks turske apollo, istudes kaksiratsi palgist piirdel... võeh.

R-chis oleme veidi enne kella kuut; midagi õlleaia taolist juba võtab vaikselt tuure üles, aga midagi veel ei serveerita. Kaigub portugalikeelne muusika ja kokad teevad nurga taga suitsu. Št ei viitsi enam käia ja kui äkki rihmast sikutades kuidagi teistmoodi järele annab, märkan, et ta on visanud end selili ja libiseb mööda tolmust asfalti, ise sellise korraldusega peaaegu rahul.