T, 1756. päev: nagu ikka – haaratakse kinni sõnasabast, võetakse tõe pähe ja ollakse kurjad

Selgub imeline asi, et minu vanemad ja vanavanemad olid erakordsed inimesed! Nimelt on lahvatanud järjekordne torm Eesti veeklaasis: president olla väljamaises lehes kirjutanud, et ega Eesti NSV-s restorane olnudki, ja kõik endised restoranikülalised, kes seal muiste lõbutsesid, on väga pahased! Kommenteerin üht blogikirjutist arvamusega, et nagu oli muiste üks partei, nii oli igas asulas ka üks restoran, st see ütelus käib selle kohta, et puudus tänapäevane restoranikultuur; ning lisan juurde, et ega tavainimesel restorani asja ei olnud (lähtudes oma vanemate-vanavanemate kogemusest, kes olid enda sõnutsi tavalised inimesed, aga kes sattusid restorani mu mäletamise ajal ükses juubelitele ja kokkutulekutele). Kui mõni tund hiljem oma kätetööd imetlen ehk kontrollin, mis kommentaarist on saanud, leian seal järel õige mitu õiendust inimestelt, kes väidavad end tavalisteks, aga siiski vene ajal rohkesti restoranis käinud inimesteks (üks märgib koguni, et ta käis vene ajal restoranis palju sagedamini kui praegu). Siit võib järeldada ainult üht: minu vanemad ja vanavanemad ei olnud tavalised – seega olid nad erakordsed!

Aga varem, Eesti ajal küll: isa vanemate arvepidamise klades on mitmeid restoranile viitavaid märkmed. Praegu ei ole käepärast kladet ennast, vaid on üksnes pistelised väljakirjutused, näiteks et 29.7.1938 maksis vanaisa „kõrtsu arwe” 2 krooni 35 senti. Kahetoalise korteri üür oli 20 kr ja vanaema kuupalk 50 kr, rongis maksis kilomeeter 3 senti.

Hommikul, kui bussi ootan, läheneb eemal veokikastis mingi hirmus suur tuust. Keegi põllumees on keeranud valele teeotsale või soovibki kogu heinasaagi tuua linna, arvan esti. Vale puha, linna saabub jõulukuusk. Mul on jopetaskus fotokas:

Sõrmusefilmi II pool. Uskumatu, et film oli Saksamaal 2004. aastal vaadatuim telefilm. (Millised jampsid pidid olema siis veel ülejäänud!) Küllap saavutanuks film ka maailmakuulsuse, kui peaosas olnuks mitte David Duchovny nägu sakslane, vaid David Duchovny ise. Filmi lõpp on hamletlik, peaaegu kõik peategelased saavad mõne minutiga surma.