L, 1753. päev: vanas kohas poes ja uues kohas söömas

Saan rongis läbi selle nädala bussiraamatu World War II Battlefield Communications. Wb peatusest tuleb peale vanamees, kes kogemata mind müksab, aga siis näeb raamatus parasjagu lahti olevat värvitahvlit, kuidas üks Saksa sõdur paneb telefonitraati ja teine seda (mitte küll sama traati, eks ju) üles kerib, ning naeratab malbelt. Minnes istusid üle vahekäigu hiinlased ja katsusin varjata teist värvitahvlit, kuidas väga kurja näoga Jaapani sõdur näitab taskulampi (mida Jaapanis toitis kõhul rippuv vändaga generaator).

Kokkuvõttes huvitav raamat, mis pani paika mitmeid filmide jne tekitatud väärarvamusi:

• keerukad käemärgid tekkisid alles Vietnami sõjas
• AM-raadio ei saanud vastu võtta FM-raadiot ja vastupidi
• jalavägi ei saanud raadioga helistada otse suurtükiväele või sõjalaevale ja paluda tulelööki
• telefonitraadid läksid kogu aeg katki (nii vaenlase tabamuste kui enda sõidukite liikluse pärast)
• Saksa välitelefonid olid ühe traadiga, pealtkuulamiseks tuli lüüa maasse kaks traadiga toigast, ühendada need telefoniga ja lihtsalt kuulata
• N. Liidus kujutati fotodel kodumaiseid sideseadmeid ainult propagandaks, muidu oli nende kvaliteet jube (näiteks – muude allikate järgi – olnud N. Liit ainus riik maailmas, kus kodumaine välitelefoni traat olnud isoleerimata; mis kasu on isoleerimata välitelefonitraadist??) ning 88% sideseadmetest olid lendliisi päritolu (sh – eelmise muu allika järgi – isoleeritud välitelefonitraadist 100%)
• Teise maailmasõja aegsed raadiod olid rasked, paiksed, kandmiseks läks vaja mitut meest, ülesseadmiseks hulk aega, purunesid kergesti, levi oli halb ja, mis kõige hullem, kuni sõja keskpaigani oli suhtumine, et raadiot ei ole väikestel üksustel üldse vaja.

Ühel pisikesel hiinlasel, kellel kukub mandariin eesistme alla ja kes käib seda mööda vagunit jahtimas, on ranne nagu minu kämmal ja kämmal nagu labidas. Pakun, et äkki töötab ta Hiinas mutina.

Kaubamajas märkab müüja, kuidas makstes keeran rahatähed samapidi, ja kiidab. Hindan, kas suudan oma saksa keele oskusega öelda, et mu vanaema oli poemüüja ja õpetas, et nii on müüjal kergem, ja parem ei ütle.

Lahti on tehtud mitu aastat ennistamisel olnud haruldase tsentraalkavatisega gooti kirik ning sees avaneb nüüd selline pilt:

Kõrvalkirikus on tuleval aastal tulemas massiivne palverännak ja ettevalmistamiseks on püstitatud peaukse ette putka, millesse on paigaldatud tööstusrobot, mida väärkasutatakse piibli ümberkirjutamiseks, selmet see toodaks midagi kasulikku. Huvtav, kas mehaanilist või tarkvaralist riket käsitataks saatana kätetööna ehk mis ametimees tuleb seda kõrvaldama: automaatik või papp?

Sööme seal ees platsi servas. Kõrtsi seintel on vanaaegseid tööriistu, laud on väike, vasak küünarnukk käib pidevalt vastu seinal kõlkuvat vana höövlit. Muidu on kõrts väljast palju uhkem kui seest.

Elektroonikakaubamajas käin ülakorrusel vaatamas, kas neil on äkki mu printeri paberit (tulemas on aastavahetus ja koostada on vaja traditsiooniline aasta parimate fotode album). Even better than that: saagiks on hoopis kaks saksa subtiitritega DVDd, 千と千尋の神隠し (2001) ja となりのトトロ (1988). Esimese kohe õhtul ka vaatame ning kuivõrd teisel, Eestis oleval plaadil on kihivahetus rikkis, ei ole ma keskelt umbes 5 minutit kunagi näinud. Subtiitritest saab selgeks ka üks filmi süžee nüanss, mis jäänud seni märkamata. Karbi järgi dubleerib nõida Yubabat ja selle kaksikõde* Zenibat saksa keelde omaaegne laulja Nina Hagen. Ei proovi.

* Stuudio enda järgi (kommentaar raamatus The Art of Miyazaki's Spirited Away) püüdnud nad algul kahel nõial vahet teha, näiteks et nad kandnud eri arvu sõrmuseid. See läinud aga liiga segaseks ja nii joonistasid nad kaksikud täpselt ühtmoodi. Korraga neid kaadris siiski ei ole ja vaataja saab vahet, kumb on kumb.

Kuivõrd A4-suuruse paberi varu on otsakorral, ei ole ma kindel, kas tänavu jõulualbumit paberile saab; kaalun peaaegu sama efektset Flash-albumit.

Vaatame veel lõpuni „Beowulfi”, mille lõpustseeni kohta arvab E: „Ja sellest saab Salme laev!” Võib-olla saigi, kes teab.