Loen uuest padjaraamatust, kuidas filmides on kõik valesti: ei hakanud muistsel a'al sõdalased kisades üksteise poole jooksma väga kaugelt, sest siis oleks neil kohtudes olnud võhm väljas – täpselt nagu kujutas filmi „Malev” Madisepäeva lahingu koht. Väed seisid aastatuhande vahetuse paiku (kui pikkvibusid Euroopa mandril veel ei tuntud) vastastikku nii saja meetri kaugusel ja kõndisid teineteise poole aeglaselt ning jooksma ja kisama pistsid alles pisut enne kokkupõrget (nii pealetungijad kui ka paigal ootajad). Siis jäi kolm võimalust: kas kohkusid paigalseisjad ja jooksid minema, kas kohkusid pealetungijad ja jooksid minema või läkski lahinguks.
Sama ka ratsaväe rünnaku kohta. Veel nii hiljuti kui 1937 (st kui olid juba olemas kuulipildujad) käskinud Briti ratsaväe viimane taktikasuunis alustada galoppi alles 50 jardi kaugusel vaenlasest.
Jaluse kasutuselevõtu kohta 11.–12. sajandil, mis põhjustas sõjapidamises selle pealtnäha väikese muudatuse, et piiki sai hoida kaenla all otsast, mitte käes keskelt, kirjeldab raamat põhjalikult kõiki neid muudatusi, mis sellega kaasnesid, nagu raske raudrüü kasutuselevõtt. Ma ei teadnud, et rüütel ei hoidnud piiki mitte otse ees hobuse peast mööda paremalt, vaid pisut viltu vasakult (vastasel juhul olnuks kokkupõrke peale rüütel kohe sadulast maas), mistõttu hobune pidi oskama joosta pisut külitsi. Turniiride kohta saab teada, et kahevõitlused tekkisid alles hiliskeskajal, alguses võitlesid üksteisega sõjasalgad kas jala või ratsa ning jälgiti ka seda, et salk oskaks võitlustandril ka manööverdada (millest oli palju kasu päris lahingus).
Samuti seda, et teisiti kui hiljem, tähendas keskaegses sõjapidamises see, et sõtta läks iga valitseja koos oma sõjaväega, seda, et selles väes kõik tundsid üksteist ja olid koos töötanud või harjutanud või peresidemetes.
Kõik kokku tähendab, et muidu huvitav raamat, aga muud arvata lubavatest piltidest hoolimata keskendub põhiliselt sotsiaalsete aspektide nämmutamisele (nagu see raamat keskendus materjalidele ja keemiale, mis võis olla huvipuuduse korral lugeda vaevarohke). Seni veel ei ole õnneks olnud sõna „diskursus”, mis peletaks mind seda lugemast lõplikult. (Mul oli paljude tööaastate vältel ükspäev esimest korda toimetatavas dokumendis sõna „paradigma”. Mis te arvate, kas see minu käest sinna ka jäi?)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment