N, 1758. päev: eesti rahva ennemuistsed jutud

Maru pikk dokument on tõlkida ja olen selle jätnud tänaseks, et terve päev läheb aega. Maha istudes selgub, et ega ma salasõna ei mäleta ja et see on kirjas märkmikus, mis on korteris laua peal. Nõnda et lõuna ajal siis „jookse, poega, jõua, poega”.

Sellega omakorda meenub, kuidas varases nooruses monteeris elektroonikahuviline vend helikasseti lindi rõngaks, mis ketras lõpmatuseni umbes 2 sekundit salvestust, mis pimeda juhuse tõttu olid juhtunud olema raadio muinasjutusaatest just needsamused „jookse, poega, jõua, poega”. Lõppematul kujul, eks: „jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega” jne.