L, 1760. päev: Jaapani lips

Terve päev kulub vana välise kõvaketta sisu kopimisele uuele. Vana on olnud pidevas kasutuses 4 aastat ja 1 päev ning see on pisut liiga kaua, et olla julge. Uus on mahukam ja hulga vaiksem. Selgub, et fotoarhiiv, kus praegu on üle 52 000 digifoto, on suurusega umbes 400 GB. Hea seegi, et kopimine kestab ainult umbes 10 tundi, sest kunagi fotoarhiivi esmakordsel varundamisel kestis umbes 36. Lühendan failipuud: vanasti oli digifotod > aasta ja kuu, nüüd on digifotod > aasta > kuu.

* * *

Mu vanade heade kõrvaklappide Sony MDR-CD580 riidest osad on viis aastat imanud seda, mida Gary Strang nimetas vana diivani kontekstis many pints of bodily fluids, ja kui nad just ei ole peas juurde imamas, peavad nad rippuma või lebama nii, et ei puutu vastu paberit. Enam täpselt ei mäleta, kuidas riidest osi ära saab (neid saab pesta), ja riie on läinud pudedaks, sikutades kipub rebenema. Internet on tuvastanud, et need olid hinnaklassi kohta erakordse teostusega ja praegu analoog puudub. Käin päeval elektroonikakaubamajas kõrvaklappe näppimas (nüüd, taevale tänu, on elektroonikakaubamaja ka siinmail, ei pea enam ette võtma sajakilomeetrist rongireisi naaberriiki).

Ainsad kõrvaklapid, mis istuvad kõrva ümber (mitte peal) ja mis on lahtised (loomulikum heli, kuigi kostab läbi) ja riidest padjandiga, on marki Sennheiser (ja kuigi Sennheiser on leidnud kavala turuniši ka odavklappide tootjana, on jutt ikka nendest, mille hind on kolmekohaline). Käpin kolmest kaht ja otsustan siiski proovida vanu puhastada: akustilises mõttes on vanad täiesti töökorras.

Kuulan õhtul suurte klappidega hiljuti hangitud nelja plaati, millel Jaapani filmihelilooja Joe Hisaishi looming, ja mida kuulen: ühes kohas kostab metronoom ja paaris kohas krabistatakse noodilehtedega ning mitmes kohas kostab stuudio tagatoast vaikset jutukõma. Mul oli muiste kaks plaati, üks oli Arvo Pärdi (khmm...) keelpillimuusika plaat (peamiselt „Fratrese” 8 versiooni) ja teine mingi koorimuusika plaat, kus ühel kostsid muusiku taskus mündid ja teisel, kuidas paar lauljat nihelesid; ka muide restaureerimata „Viimse reliikvia” helitaustas võib kuulda taustale jäänud huvitavaid asju – kui õigesti mäletan, kostab kõrtsi magadiskambris kaugel taustal: „Mehed ootavad... heinamaa servas” ja see on vaikselt taustal ka Ivo laagris.

Suured klapid on ikka palju paremad kui argipäevased punnklapid.

Suurte klappide kasutamisest mujal kui koduvaikuses. Kord muiste juhtusin Tallinna–Tartu bussis kuulama Sven Grünbergi filmimuusika kogumikku, suurte klappidega (needki olid lahtised, st muude bussisõitjate rõõmuks). Muidugi jäin magama ja ühtäkki virgusin suure ehmatusega, kui filmist „Reekviem” huugas suur kirikuorel. Lõin silmad lahti ja nägin mõne meetri kaugusel otse enda ees (istusin kahekordses bussis juhi kohal ees) seda talumaja nurka, mis on vasakul pool kohe tee ääres. Esimene unesegane mõte oli, et buss on sõitnud teelt välja, olen saanud surma ja kuulen taevasi oreleid vms.

Joe Hisaishi plaatide juurde loen anime entsüklopeediast hiljuti taasvaadatud filmide kohta ja siit-sealt muudki ning saan teada, et najah, mille järgi siis seda heliloojat teatakse: kas selle järgi, et on kirjutas muusika sajale muule filmile? Kas selle järgi, et kirjutas tseremooniamuusika Nagano paraolümpiale? – Kah vale. Teatakse hoopis üheksa animefilmi pärast; viimase DVD lisas jutustab ta ise, et leiutas filmi põhimotiivi kohe esimesel tootmiskoosolekul, kus märkis selle – tagasihoidlikul jaapani kombel – teisi tülitamata vaikselt paberitükile.