Google Maps näitab veel üleeilse matka kohta ja kui lülitada see aerofotolt kaardile, võib näha, et pildistatud seen kasvas täpselt riigipiiril (piir läks piki kraavi, seen kasvas truubi kohal) ning E, kes pildistamise ajaks rohtu käega eemale lükkas, oli seega välisriigis ainult kättpidi.
Tööl teen äramineku eel aega parajaks muidu ülejägmiseks nädalaks oleva toimetusega, mille algse teksti on vast kirjutanud Ivan Orav või tema vahendusel Konstantin Päts („Päts oli väga lihtne inimene. Tuli teinekord köögist, ütles: „Jõin praegu vett!” või „Voh, Ivan, vaata, mul on kümme näppu!””) või Lennart Meri (kelle 1992. a valimisprogramm oli Ivan Orava mäletamisi „Elu veereb nagu ratas. Me peame olema nagu ühe käe kaks sõrme. Vahel on sada rohkem kui tuhat.”). Mul tekib tugev tõrge, et mis ma sellest ikka toimetan, see amorfne sõnamulin oleks igat pidi kõlblik, sest tõlkija õigekirjavigu teinud ei ole ja keegi sellest niikuinii aru ei saa – nagu Pärdi muusikast –, aga lugeja arvab kindlasti, et kui seda juba ütleb tähtis asutus (st kui selle on kirjutanud kuulus helilooja), eks seal siis mingi mõte ole (st eks see siis kunst ole). Hmjaa.
Ükspäev arutlesime teemal „üks teine AV ja dopingusüüdistused” ning olime eri arvamustel. Mina pakkusin, et enam Eestis taoliste ketserlike mõtete eest vast maha ei lööda, vahepealse mõne kuuga on usklike read kahanenud. Aga meenus, et katoliku kalendris on midagi nagu patuta eostumise päev, eks nii võidaks suusavõistlustel olla ka patuta suusatamise päev, kus sõidavad eriti suured pühadused ja kuseproovi ei anna.
* * *
Õhtuselt jalutuskäigult naastes hakkab natuke napima aruga koer tegema tumedaid tegusid all fuajees keset puhast põrandat, millele järgnenud laamendamise käigus jääb teine koer kõige lihaselisemast kohast välisukse vahele.
* * *
Loeme mööblipoe kataloogi ja paneme mööblile diagnoose. Märkan kataloogi kaanel suurt silti, et kasutage seda ainult poes, pärast pange kassa järel tagasi virna ja kui koju tahate, küsige klienditeenindusest. Õige lahe. Ma kassasabas mõtlesin (käruga ei saanud sabast mööda, muidu me midagi ei ostnud), et on aga viletsad ajad, kassa juures on koguni purk, et siia pange meie pliiatsid tagasi. Aastal 2000, kui eelmine kord käisin samas poes ühes teises riigis, sellist purki ega silti veel ei olnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment