L, 1579. päev: mis oleks, kui...

...kuningliku musi peale oleks prints muutunud konnaks?

Pööraseid mõtteid, kuidas kaunistada CV-d.

Kõrgmetsa maksimarketist naastes näen kiriku kellatorni kõrval maas, kuidas punase-hallikirju kaevurputukas(?) õiendab umbes kaks korda väiksema rohekollase krabiämblikuga. Suur tükk ajab suu ikka lõhki.

Raamatunädala eri: elutuba

Sel nädalal levis feisspukis kettkiri, mis kehutas inimesi haarama lähima raamatu, avama selle 52. leheküljelt ning tippima oma staatusesse selle viienda lause.

Even better than that, nagu ütles poest vajaliku asemel igasugu kola toonud härrasmees sarjas The Fast Show. Nüüd saate tutvuda, millist lugemisvara meil üldse leidub (sest raamatute arv n >> 1). Alustame elutoast.

Selgitused
Tabelitest on võetud kogu viies rida. Pealkirju ei ole lauseks arvestatud. Kui sõnastikukirjes ei ole lauseid, on võetud kogu lehekülje viies kirje.
* Kui lauseid on vähem kui 5, on siin viimane lause.
** Kui raamat on lühem kui 52 lk, on viies lause võetud 26. lk-lt. Kui puudub ka lk 26, siis 13. lk-lt jne.
*** Kui vajalikul leheküljel tekst puudub, on see võetud lähimalt eelmiselt, kus teksti on.

Elutuba, ülemine riiul

• Breslau            2 426               357
• Journalisten wurden von Hitler angehalten, in der Berichterstattung doch bitte keine »Irrtümer« zu begehen.
• Am 19. August 1915 wurde der britische Dampfer »Nicosian« auf dem Wege von New Orleans nach Avonmouth mit einer Konterbande von 350 Maultieren von einem deutschen Unterseeboot angehalten und, nachdem die Mannschaft das Schiff verlassen hatte, beschossen.
• 1569. aastal liitusid Leedu ja Poola Lublini uniooniga ühtseks riigiks.
• Die hellweiße Fläche nannten die Jäger »Leichentuch«.
• Eine weitere Liste mit einer Reihe von Broschürentypen wird eingeblendet, wie in Abbildung 8-2 gezeigt.
• In September 1918 this biplane was delivered to the Bavarian fighter squadrons.
• Focke-Achgelis & Co. GmbH (Delmenhorst)          Fa 223 und Fa 330, diverse Projekte
• Verbaut wurden 4803 cbm Stahlbeton und 1039 cbm Stampfbeton.
• Hinzu kamen 200 km Höckerlinien und die Räumung von 400 qkm Minenfeldern.
• In den ersten Jahren der Raketenentwicklung beschäftigten sich neben dem Heereswaffenamt eine Unzahl von Einzelnfindern mit dem Raketenproblem.
• Türi raadio-saatejaama mast 1937*
• »Frauen gebärdeten sich wie wild und wollten nicht durch das Feuer laufen.«*
• cervix – le col de l’utérus – der Gebärmutterhals – el cuello uterino – la cervice
• Der Bau dieser kleinen U-Boote beginnt mit dem Absetzen der Hecksektion auf der Ablaufbahn.
• So hätte es nicht überrascht, wenn die Deutschen konsequent im Sinne Douhets sofort mit Eintritt des Kriegszustandes einen gewaltigen Luftschlag gegen London geführt haben.
• Kuustle
• Suurepärane metsarikas rahvapark vabaõhumuuseumiga, supelasutuse ja restoraaniga.**
• The nearest bay shows the continuous planking of the longitudinal vault voided between two of its successive frames in order to get at the transverse vault’s frames when they are to be dismantled and removed.
• Nun, einmal saßen ihre Geschosse nicht fest im Rohr, waren auch nicht verkeilt (zumindest sehr selten), und so fauchte ein großer Teil der Pulvergase zwecklos und vor allem drucklos an den Geschossen vorbei.
• Am 10.05.1938 traf die V2 in Rechlin ein.
• Aga meie poistele ei meeldi väsinud tüdrukud, nemad tahavad, et peab jaksama lobida ja naerda.
• They had the experience of being turned away so often that it made Yoshiya all the more joyful to receive a rare kind word.
• Kiviheite suurtükk rihtimisseadeldisega, XV sajandist.* **
• Mit dem Kippen von der Außenkante des Gleitskates zurück zur Mitte wird weitere Vortriebsenergie erzeugt und nahtlos in die Abdruckphase zur anderen Seite übergeleitet.***
• This is the medieval tendency to understand the world in terms of symbol and allegory.
• C'était en effet l'activité par excellence du chevalier, celle qui lui permettait de se réaliser, de montrer sa vaillance, sa force physique et son expérience, sa fidélité à son chef ou à sa foi; il y resserrait les solidarités du lignage, du compagnonnage sous la même bannière; il pouvait quitter sa méchante maison forte où ses revenus déclinants ne lui permettaient qu'une vie rétrécie pour profiter des largesses du chef, des profits du butin, des rançons, des réquisitions sur les paysans ou du brigandage pur et simple sur les routes ou dans les fermes.
• Schon erging sich die Stadt in offenem Jubel und in allgemeiner Freude; und die Mütter gaben sich ausgelassen der Hoffnung hin, dass die Kinder vom Kaiser bei Gelegenheit einer solchen Musterung großartige Geschenke erhalten würden.
• Die einzige Sicherheit: die Religion.
• Das Leben mußte weitergehen, auch das Chorgebet; solange es nicht »ernst« war, blieb nur einer bei dem Kranken.
• Ritter im Wappensaal des Wartburghotels – Wandmalerei von Leo Schnug, 1912
• Für unsere sechs Zeugen dagegen ist Sprache kein sauber präpariertes Phänomen, sondern als Form ein Bekenntnis, das den ganzen Menschen ausspricht, und als Inhalt ein Aufruf, der alle Menschen anspricht.
• »Ich in Gottes Namen Hrotarit, hocherhaben und 17. König des Langobardenvolkes.
• Ingeri bastion (Harju mägi) ja Rootsi kants anti kohe linnale üle.
• Keskraj. Saue suvitusasulas.

Elutuba, alumine riiul

• spores – Sporen
• „Saamatud!” sisistas ta.
• Prouver la culpabilité de.
• Avant-corps: part of a building projecting form the main body or façade.
• They share the same inhospitable climate and the same evidence of volcanic activity as the crater lakes, known as the Maare, of the Eifel plateau.
• Avec les cartes Michelin, suivez votre propre chemin.* ***
• The region boasts a growing population with around 55 000 births and around 20 000 marriages per year.
• Son successeur, Louis IX (Saint Louis, 1226-1270), n'agrandira pas le royaume ; mais il règle le problème d’Aquitaine, restituée en 1259 au roi d’Angleterre moyennant son hommage, puis celui de la Catalogne en échangeant avec le roi d’Aragon leurs droits respectifs au nord et au sud des Pyrénées et des Corbières ; par ailleurs, il aide à l’installation de son frère Charles d'Anjou dans son comté de Provence puis dans son royaume de Sicile.
• À parti du modèle de base, de très petite taille et dont la simplicité confine à la rusticité, se sont développées d’innombrables variantes qui resident toutes dans le décor.
• Le judaïsme d'Alsace se caractérise par une présence ininterrompue sur cette terre depuis l'époque romaine jusqu'à la Seconde Guerre mondiale et ce, cri dépit d'une histoire où alternent périodes d'accalmie et persécutions.
• This took the gliding world down from the mountain slopes to airfields located in flat areas.
• The two-seater, which weighed 425 kg with no payload, was powered by a Hirth engine that produced just 59 kW (80 HP).
• Known as ’Ewer’, she was built in 1880 for use in the North Sea and marks the end of an era, that of commercial sailing ships.
• Aus fränkischem Königsgut kam Detzem 893 an die Trierer Abtei St. Maximin.
• Fortifications of this type are found in Germany, Italy, and Denmark, but they are most profuse in Normandy and Norman England.
• La capitale a su s'approprier l'art de vivre viennois du temps de sa splendeur impériale les «viennoiseries» et surtout le croissant qui rappelle la victoire des Autrichiens contre les Turcs à Vienne, sont aujourd'hui les symboles gastronomiques d'un petit déjeune continental très parisien.
• Eine altere Burg bestand vermutlich schon im 11. Jh. als Sitz der Gaugrafen im Sisgau.
• Our walk through Bückeburg, which was made the seat of the principality’s sovereign in 1609, begins in the town centre at the Schloss.
• Schöne Bademode vom einheimischen Designerlabel.
• De l’accès à la route : 30 mn.
• Unique is the carved tombstone with an engraved Latin cross and swastika in the buttress of Kaarma Church, and it should be noted that swastika was a symbol of the sun.** ***
• Truhe mit vertikalen Faltwerkfüllungen aus Eichenholz, Stil Ludwig XIII.
• Jedoch konnten Kanonen nur auf der Plattform aufgestellt werden, die Schießscharten waren aufgrund ihrer Dimensionierung kleinen (Hand-)Feuerwaffen vorbehalten.***
• Linksrheinisch zwischen Bingen und Koblenz, vorbei an Burg Klopp und dem Binger Mäuseturm, den Burgen Reichenstein, Stahleck, Schönburg und der spätgotischen Liebfrauenkirche in Oberwesel …
• Kaunis baari.
• Das Denkmal liegt wenige Meter entfernt vom Friedhofseingang aus rechts.
• There is a daily tour of the brewery held by the barman every afternoon.
• Le Conseil de l'Europe comprend principalement un Comité des ministres, l'organe décisionnaire composé de 46 ministres des Affaires étrangères qui se rencontrent une fois par an, et une assemblée parlementaire, l'organe délibérant constitué de 315 titulaires (et 315 suppléants) qui se réunissent quatre fois dans l'année.
• Die vier Trakte des Quadrums sind mit Gurt- und Diagonalrippen gewölbt.**

R, 1578. päev: lahtiste uste päev hullumajas

Kesköö paiku kuuleme paar minutit kellegi turvasüsteemi üürgamist ja siis kell 0.16 rakendub ka meie oma. Selgub, et ukse taga hiilib ja lõugab see naaber, keda nüüd nimetame viisakalt madaam Kookoniks.

Pärastlõunal läheb äkki pimedaks ja kärgatab kõu. Veerand tunniga kõik üle, aga maa lainetab ja kauguses kisab mõni vihmast raputatud auto.

Satanismihuvilistele teadmiseks: kanapäid ja põrsalaipu müüb Kirikmäe prisma.

* * *

Kui poest tuleme, märkan kontserdisaali juures umbes 30-pealist rattahuligaanide kampa, kelle laustrahvimisel saanuks riigikassasse kena kopika – kuigi ma täpselt ei tea, kas jalgrattaga tohib sõita 3-realise tee keskmises ja vasakus sõidureas (kahtlustan, et mitte; pealegi kui tee mõlemal pool on eraldatud rattatee), usun, et kindlasti ei tohi vingerdada vasaku rea vasaku ja parema rea parema serva vahel edasi-tagasi, ning koera jooksutamine keskmises sõidureas ratta kõrval rikub mu meelest loomakaitseseadust.

Olen sõitnud just nii palju rattaga (9 aastat iga ilmaga, päikeses, vihmas ja tuisus, kuni selg läks paigast), et näen kohe, et tegu on rattahuligaanidega, mitte asjalike inimestega. Vähestel on kiivrid, kiirus on alla 10 km/h, sõit ebakindel, istuvad liiga püsti, keeravad end meelega autodele ette. Kambast kiirustab mööda päris argirattur, kiiver peas, mööda rattarada.

Sellest me ei räägigi, mida teeb taoline jäletsemine jalgrattasõidu mainele, aga mis kõige töllakam, mille peale taoliste rattaterroristide mõistuseraas ei küündi, – kolmest sõidurajast üks on bussirada, mis mõte on blokeerida seda??

Kui te siit pildilt kedagi tunnete, andke neile edasi minu soov: käige õige p......!!

Küll on hea, et ma ei ole bussijuht.

N, 1577. päev: Arnoke, isake ja koolimajake

Viimaseid päevi on ilmestanud kaks heliplaati, mis leidusid kaubamaja 10-krooniste plaatide kastist, millest ma muidu oleksin kindlasti mööda kõndinud, kui pilku poleks püüdnud ühe karbi peal nimi N-Euro. (XX saj. lõpukümnendi vanamuusik.) Vaatasin siis kasti sisse ja nii said minu omaks audiofiilsed rariteedid „Esimene mees, kes ise lendab” (1996) ja „Itid. Vol. 1” (1997). Need olid algse kile sees ja puha, aga et seljakotti lennukiistme alla litsudes läksid mõlema plaadi karbid katki, siis otsustasin ikka lahti teha ja kuulata. Tore [taas]kohtumine iidsete aegadega. Mitut lugu ei olnud ma kuulnudki. (Välismaal elamise pahupool.) Kohe nii põhjalikult ei teadnud, et alles 2009 sain Eesti Vikipeediast juhuslikult teada, et üks Bläck Rokiti kui bändi kolmest liikmest oli koolivend! Nõndap puhken üht tema loodud laulu esimest korda kuuldes äratundmisrõõmust naerma, sest see osutub ühe juba kooliajal tema poolt kõrges hinnas olnud bändi kaveriks.

Teadmiseks kõrvalmajas töötavale nimekaimule: sild mu töömaja küljest ühte teise kõrvalmajja siiski taastatakse. Täna tõsteti paika esimene ferm. Nagu nimme ei olnud mul fotokat kaasas.

K, 1576. päev: Generation Google

Ükspäev, pühade ajal, näitas ETV, kuidas Venemaa saatkond andis kahele Eestis Tšehhovit tutvustanud näitlejale medali. Itsitasin, et kaval mainenüke, kõik praegu ilus ja lilleline, aga 9. mai ju tulemas, mil vana karu suus hoopis teised noodid. Kes pärast naerab, naerab paremini, aga mõnikord võib pilk olla suunatud tulevikku liiga kaugele: täna on 27. aprill, aprillirahutuste aastapäev, ning Venemaa saatkonnast tuleb tavalist teksti juba täna.

Täna on ilm jahe ja nagist tuleb selga jälle jope.

Püha(de)piltide ilmutamisel selgub, et „suure” fotoka kell on ikka veel talveajas. (Ega see eriti suur ei ole, profivarustuse mõõtu välja ei anna, sest akusahtel on eraldi ja kuigi praegune suhteliselt jäme põhiobjektiiv olevat kvaliteedilt üpris lähedal profitehnikale – millele innukalt kaasa noogutan –, ei ole EF-S-objektiivid seda põhimõtteliselt. Ees on ka efektne PL-CIR-filter, mille ilme on nagu polaroidprillidel must. Akvaariumis olla keegi aupaklikult vaadanud.)

Tuvastan, et Nancy kesk­aegsele linna­väravale XIX saj lisatud vapi ääres on ühel härras­mehel peas pardiga pea­kate nagu Simon Keenly­side'il „Võluflöödi” Covent Gardeni lavastuses Papageno rollis. (Tegelikult ahvib see järele hertsogi­palee XVI saj portaali reljeefe.)

Ei tahaks uskuda, et mu juhendatavale kursusele oleks tänavu sattunud eriti abitu seltskond. Üks ülevaate koostamise ülesanne käib tänavu kuuendat aastat, kus iga aasta vahetan ainult tähtaega ja lisan-eemaldan vajadust mööda teemasid, aga nüüd on esimene kord, kui see on tunnistatud ületamatuks. Otse ja küla pealt kuuldu põhjal on üks põhjus just nagu see, et valmis materjali ei ole internetis kuskil olemas ja ülevaate peab kirjutama ise. Isversusver.

T, 1575. päev: Tšornobõl 25

Kõigepealt päevakohane artikkel, mida vahendab New Scientist.

Ühelt haavalt kadus plaaster ükspäev ise ära (ei olnud seda kuskil, kuni leidus alles paar päeva hiljem vannitoast) ja tänasest on plaastrita ka käsi, mille armi servades täna vana nahk veel ketendab, aga tuleb kohe ära. Enam mingeid konkreetseid liigutusi ei ole, mida haav takistanuks (nagu puhkuselt tulles rahakoti taskust võtmine).

Uus kaardilugeja.

Kindlasti tunnete huvi, kuidas suhtun ajaloohuvilisena muinaslahingute taaskehastamisesse. ERRi uudislõigu peale, kuidas 23. skp peeti Paide Vallimäel „viikingilahing”, naersin kogu selle kestuse laginal. Mu arust see just propageeribki taolist üheülbalist ajalookäsitlust, mida see enda väitel tõrjub. Eksperimentaalne arheoloogia on midagi hoopis muud kui see võimalus poisikeste peale karjuda, mis võimalust see „sõjapealikele” rohkesti annab. Selles ja muudes taaslavastamistes ning rohketes „keskaja laatades” on XXI sajandit kõvasti rohkem kui endisaega. Ei koosnenud vanaaegne ühiskond pelgalt rüütlitest ja printsessidest.

Muidu sel nädalal tehtud suure ajalooteemalise avastuse kohta naeratan malbelt ja sõbrad-tuttavad naeratavad samuti, sest nad teavad, et ma olin sama asja jälil juba 10 a tagasi. Heietus asjaomasele asutusele (kes mu otsinguid küll mäletas) on kirjutamisel, aga kestab kaua, sest see on tähtsuse järjekorras kaugel taga.

E, 1574. päev: toas

Vt reede.

P, 1573. päev: rattamatk

Linna poole minnes näen Kõrgmetsa kohal keerutamas ja kuulen kisamas piiritajaid, nii et eile need olidki ja suvi ongi seega täitsa käes.

Sedapuhku algus ja lõpp bussidega, maskeerides rattad suurteks pakkideks ja ummistades nendega vahekäigu, sest lapsevankri kohale maabub nii tulles kui ka minnes sama paarike, mille olemuse üle pakun, et mees peab olema meelevigane.

Ilus vaikne rattasõit looduskaunis kohas osutub ilusaks 14 km pikkuseks vigursõiduks mööda teepeenart, mis siinmaal on 20–40 cm laiune asfaldiriba teeserva tähistava parempoolse pidevjoone ja asfaldi serva vahel (laia kruusast teepeenart siinkandis ei tunta). Nimelt on loodusilu ja päikselist usupüha tulnud nautima ka enamik naaberriikide automototuriste. Maantee on kitsas ja nad tahavad üksteisest mööduda omal sõidurajal. Kui hästi meenutada, siis mu eelmised kaks matka sinnakanti juhtusid olema üks vihmases novembris ja teine veebruaris, mil ma ei näinud mitu tundi mitte kedagi.

Linnuveskil möödub neljast VW Põrnikast moodustuv pulmarong ja kolmandast, lahtisest, vaatab juhi taga istunu meie ratastele järele.

Pärast Möldrioru lõppemist kulgeme paiguti lehmarajalisel asfaldil mööda jõeäärsele raudteetammile ehitatud rattateed, kus motikaid ja autosid ei ole, aga on paksud keset teed sõitvad ratturid, kes algul arvavad, ähvardavalt kõlistades, et eessõitja peaks võtma teelt kõrvale seina peale, ja siis, kui nad on ees tuvastanud, et see ongi lehmarada, ja kandunud õigele teele, laiutavad ees ega lase mööda, kui senine tagasõitja on sisse pannud paremale teele vastava käigu.

L, 1572. päev: Nancy

Ei, jutt ei tule tuntud popdiivast ega mitte ka tütarlapsest, kes mikrobioloogia õppematerjalis nokkis kanasõnnikut, kust sai külge hirmsa tõve.

Linnaga on seotud mitu kuulsat nime, nagu René Artois ja tema kaksikvend René Artois – we were the Nancy boys – (keda linnas mitte kuidagi mälestatud ei ole) ning Prantsuse revolutsiooni aegu sõjaväelasi maha suruma saadetud kontrrevolutsioonilise väeüksuse kaasatundlik leitnant, kes astus kahuri ette ja läks kuulsate viimaste sõnade ajalukku lausega „See kahur tulistab vendi prantslasi ainult üle minu laiba!”, kelle jaoks on ehitatud auvärav, nagu neid seal linnas veel vähe oleks. Reisi eelõhtul Wikipediat lugedes tekkis aga kindel huvi ära käia ebateadlase Blondlot' pargis, kes pisut pärast Preisi-Prantsuse sõja võitjariigis Saksamaal Röntgeni tehtud avastust avastas kiirguse, mida võiks nimetada eesti keeles nancykiirguseks ja millel oli see ebatavaline omadus, et seda suutsid vaadelda üksnes patriootilised prantslased.

Seda siiski kahtlustada võib, et „Allo' Allo'!” kirjutajad lugesid midagi Nancy kohta. Püha Apruse platsi keskel on vürst René II alamõõduline ratsamonument. Raamatu järgi tegutses linnas keegi Leclerq (nagu paljudes muudeski Prantsuse linnades, samuti Varssavis), aga, mis eriti kahtlane, ka klaasikunstnik Gruber.

Blondlot' park on kohe jaama lähedal ja seal on puude sildid kenasti kruvitud kohe tüve külge.

Siis ülikoolihoonete ja ülespandava lõbustuspargi vahelt läbi vanalinna, kus sihiks lõunasöök restoranis. Kell on just 12 kukkunud, mil Prantsusmaa hakkab lõunat võtma. Tambime siia-sinna, aga ei leia midagi, kus antaks peale joogi ka süüa, kuni maabume suhteliselt peenesse kohta, nagu teab rääkida raamat (restoranipidaja pidavat olema mingi kuulsa juustukoja omanik).

Kinnitub mu varasem tähelepanek, et prantsuse keele valdamiseks on vaja kerget joovet. Algul ei tule mulle meelde, kuidas on pr k veerand, mistõttu tuleb söögi kõrvale osta pool ühikut veini, ja siis on jäätises tubli klõmakas sama vedelikku, mille ostsin sügisel prantsuse veinikeldrist ilma sildil olevaid numbreid vaatamata ja mis seisab meil köögikapis avamata ja mida hoiame puhuks, kui peaks olema vaja ravida külmetust rahvalikul viisil jalalabu määrides.

Jäätist troonib vahukoor, milles haistan võõraid noote ja küsin, kas see on tehtud bensiiniga. Selgub hoopis, et need on naaberlauas istuva memme jalad.

Porte de la Craffe

Pärast lõunat jalutame vaatama Grand-Rue otsas olevat keskaegset väravat, selle renessansiaegset eesväravat ja uusaegset valliväravat. Viimase ees kakerdab nn kapten ja seega kujutab ainus pilt laia kangialuse mustris laotud lameda poolellipsi kujulise ristlõikega tellisvõlvi. Arutelu teemal, kuidas kohalikud ise on selle ilu sees elanud kogu eluaja, aga ikka käivad vastu muistise seina kusel.

Renessansi- ja leekestiili segus ehitatud hertsogilossi küljes on veesülitid, millest üks meenutab seda, keda me nimetasime Viktoriks.

Kuberneriloss ja pikk ratsaväljak.

Nancy keskel laiub ja meenutab Leningradi suur jäta-silmad-tuppa-helevalge Stanislause väljak, nimi pandud Poola-Leedu vürsti järgi, kes üksvahe tõi õnne ka Lotringi; pärast viimast vuntsimist käisid avamas Prantsuse president, Saksa kantsler ja Poola see president, kelle viimane (ja mu arust mitte eriti tark) otsus oli minna kogu riigi juhtkonnaga lennukisse Tu-154. Väljaku kujunduse kohta ütleme repliigid „Miks Stanislaus on naiseriietes?” ja „Edgaril on kõvasti arenguruumi!”. Esimene käib väljaku ereduse tõttu süsimustana paistva kuju kohta (kus silm ei eralda detaile) ja teine väljaku pikemat külge palistava raepalee kohta. Selle nurgas on turistiteabe punkt, kus E tuvastab müügil olevat 30-euroseid lihavõttemune ja mina märkan, et vastasnurgas on kapis esil täpselt samad alkoholtooted, mida ostsin novembris, kui Eesti selts käis veinikeldris. Mistõttu vaeme, kas on sobilik osta mirabillilikööri turismiteabe punktist või otsime harilikke toidupoode, mida olin ennist paari märganud, kuid ei mäleta enam, kus.

Endise toakaaslase soovitatud akvaariumini viiva tänava ääres on päris ... hmm ... romantilises seisundis maju. Väidan selle olevat prantsuse stiili. Akvaariumis on lõuna, ootame mõne minuti, kuni see lõpeb ja meid sisse lastakse. Küsitakse kodakondsust ja häbelikult seletatakse, et statistika tarvis.

Kapis on esil nahkhiiremudelid. Neist sarnaneb enim mullu juulis mul toas külas käinule Pipistrellus nathusii, maakeeli pargi-nahkhiir.

Akvaariumi esimene ots on suhteliselt tavaline ja kuidagi ei küündi Teraskodu loomaaia kõrval oleva akvaariumini, mida toakaaslane oli laitnud. Järeldan, et toakaaslasel jäi käimata selle allveelaevaks nimetatav osakond, mille uks oli muust ekspositsioonist pisut kõrval ja võis jätta väljast mulje, et seal taga on ainult kemps. Huvitavamatest elukatest on esimeses toas kolm laevukest ja tragi odasaba, kes traageldab mööda akvaariumipõhja klaasi ääres edasi-tagasi, näidates kümmet ämblikujalga ning piideldes kilbi peal olevate silmadega.

Teises pooles on see-eest kohe esimeses akvaariumis kaheksajalg, kes teisiti kui teistes akvaariumides, elavalt haarmeid lehvitab ja meie vastu huvi tunneb. Sellest ka äraseletatud nägudega portreed stiilis „Mina ja kaheksajalg”; koguni minust tehakse.

Peale seinal oleva suure loomade sugupuu ja hiidkalmaari laes rippuva elusuuruses maketi on II korrusel Prantsuse taksidermia ebasaavutuste väljanäitus. Arutelu, kellele see on mõeldud. Pakun, et kõige hiljem algkoolilastele loodusloo tunni kooliväliseks korraldamiseks, kuigi nad võivad pärast veel kaua näha hirmuunenägusid.

Pärast muuseumi käime veel jäätist söömas ja platsil saalivaid inimesi vaatlemas. Jäätis on sama marki kui enne restoranis, aga tehtud teistmoodi. Välikohvikus hüppab mu peale hüpikämblik ja ma pean vajalikuks pidada pisikese artropoodialoengu, näidates enda peal, kuidas paiknevad hüpikämbliku silmad. Välikohvik ei ole selle õige koht.

Pärast üllatus, kui aknal on küll silt „Libraire” (raamatupood), aga ukse taga laiub meeletu suur tühi ruum, ühes servas vastuvõtulaud kahe härrasmehega. Kaunite kunstide muuseum hoopis, selgub. Hinnad poes kah vastavad. Väljun väga ettevaatlikult, püüdes mitte tekitada õlal oleva fotokaga suuremaid purustusi kui just tingimata vajalik.

Arc de triomphe

Raamat ütleb, et Stanislause väljakult viib Stanislause tänav otsejoones jaama juurde. Kõnnime, näen lõpuks ära ka ühe juugendmaja, mida raamatu järgi pidi olema linnas väga palju, kuid varem me nendeni ei sattunud. Ühes kohas tuleb vastu pulmaseltskond ja pildile jääb tahaplaanile kogemata piinlik olukord: kui vestlete tänaval sõbrannaga, ärge sügage tagumikku (nagu kunagi pildistasin, kuidas rõdult vaatavad portugali jalgpallihullude rõõmurongkäiku hämmastunud kohalikud, aga kaadri servas jäi peale ka kõrvalmaja kardina vahelt piiluv alasti meesterahvas).

Tagasiteel võime vaadelda, kuidas Prantsusmaa külaarhitektuur lõpeb juba enne piiri.

Jaamapoes. Selle kõrval on reisifirma, mille aknal demonstreerib plakat Kilulinna tõelist palet:

Pärast bussi oodates näen taevas lendamas kaht pruuni lindu, kes oleksid nagu piiritajad, aga ei kisa. Oleks piiritaja, viimane rändlind, siis oleks suvi ametlikult käes.

R, 1571. päev: toibumine

Olen olnud logistiliselt õige kaval, varustades oma põhilised asukohad akulaadurite ja kaardilugeritega, et reisimisel oleks vaja kaasa vedada vähem kola. Aga nüüd on läinud mu põhilisima asukoha ainsas kaardilugeris 50st CF-kaardi sisse käivast tihvtist üksainus lahti ja see tähendab praeguste pühadega, et pilte näeb alles pärast pühi. Nagu kiuste oli eile haljas päikesepaiste.

Muidu tubane tegevus, sh magistritöö läbilugemine, kodutööde parandamine ja vahelduseks mu põlveotsatõlke jätkamine. Täna jõuab raamat esimese naljani*. Möönan, et tegevuskoht ei ole Jaapanis, mispeale hanekstõmmatu harakiri ei teinud, aga autori selgitustest aimdub, et ega traagiliseks minekust lugu väga kaugel ka ei olnud.

(Millalgi 1990. aastate alguses oli telekavva trükitud, et ettekandel on maailma naljakaim film. Selle oli trükkinud keegi pahatahtlik inimene, sest me ootasime poolteist tundi teleka eest lahkumata, et millal siis läheb naljakaks. Krt, üksainus muigama ajav koht oli.)

N, 1570. päev: rattamatk

Tehtud tähelepanekuid:

• Jalgrattatehnika on vahepealsete aastatega läinud jube palju edasi,
• ...eriti võrreldes nende 1998 ja 2001 ostetud ratastega, mis meil on Eestis,
• ...eelkõige veerevuse poolest.
• Marsruudil olevast viiest külast kokku oskavad Wikipedia kõigis arusaadavais keeltes olevad lehed öelda vaid seda, et ühes neist on sündinud kuulus fotograaf (kelle kuulsast näitusest, mis siinkandis püsivalt väljas, tuleb kohalikus ülikoolis juuni lõpus kahepäevane konverents).
• Kõik siinkandi külad on ühesugused. Võinuksime tiirutada Kõrgmetsa mäepealses osas ja iga paari tiiru tagant kujutada, et oleme järgmises külas.

Esimeses külas on esimene peatus hobusekopli ääres, kus selja taga on väike rulapark. Pärast arutelu, kas kohalikus keeles on ka olemas sõna Scheisse või oli käpuli käinud pägalik sakslane.

Nagu 2 tlk vett:

Ines Karu (Mart Sandri maal, detail)

Pühanaine (XVI saj talupojakunst, detail)

Esimese mäkketõusu esimese osa järel näeme, kuidas kõnnib nudisabaline kass võsa poolt küla poole, hiir hambus.

Uuel rattal käivad käigud teist pidi kui Eestis vanal rattal. Nõuab harjumist.

Vaade mullikatega. Karjamaal lendavad lambad ja võsas on imelised tiigid.

Pärast kiirteed on lasketiir, mille sildi olemuse üle arvamused lahknevad. E arvab, et see on nagu Šp. tõuühingu logo, aga mina arvan, et sellel on püssihullude kokkutulek, eriti kui sihik on suunatud täpselt ühe isanda pähe. Õnneks, õnneks on tee poole lasketiiru selg.

Tiiru järel vaba langemisega mäest alla ja teiselt poolt jälle üles

Ühe põllutee alguses on keset teed põiki auto ja selles valvab härrasmees. Edasi sõites võib näha, et põllutee lõpeb keset põldu ja seal on teine auto, mille juures viibib (nii vähe kui paarisaja meetri kauguselt paistab) alasti päevitav naisterahvas.

Siis mäkke, silda mööda üle kiirtee tagasi, veel lambaid ja vaba langemisega teise külla (mõtlen sõidu ajal, kas jalgrattureil ka kiirust mõõdetakse, äkki oli 30 märk).

Sööklat ei ole.

Keeruka vasakpöördega üle luha (eemalt paistab üle metsa F. lennuvälja angaar ja eriti hästi paistab see, et lennuväli on mäe otsas)

Kolmas küla, selles tomatirestoran. Naljad teemal, kuidas D. kreisilinnas visati inimesed ketšupi küsimise peale Itaalia restoranist välja. Terrassi ikka ei ole ja meil ei ole rattalukke kaasas. Mu arust on kevad saabunud terrassipidajaile ootamatult.

Küla ainus elus hing on Mini pakiruumis õiendav daam; pärast küla on karjamaal lehmad ja nende kohal suitsupääsukesed. Kerkival metsateel sõidab meiega sammu suur veok, kes ei taha pimedas kurvis mööduda (kohe nii aeglaselt, et arvan, et ta tahab teed küsida), siis vabajooksuga 1,5 km mäest alla kohta, kus kunagi 175. buss mind postkontori asemel maha pani. Seal endises jaamahoones on kohvik, aga sellel puudub menüü ja kuigi madaam tuleb uksele vaatama, me enam tagasi ei keera.

Pikk lauge tõus kahte külla, millest kaugema nimi on ühe selle bussi otsaees, millega ma töölt korterisse sõidan. Külas on tilluke vasikas, imeline lilla mesimummutaim ja õigeusu kirik.

Tõus jätkub. Järgmine küla. Õunasöömisel täheldan, et selles külas me just nagu juba olime, kuigi tegelikult ei olnud. Algab lõpuks pikk langus.

Vaade, kus korraga õitsevad ülased, võililled ja nurmenukud ning posti otsas istub vares.

Pikk langus jätkub. Vahepeal tuleb vastu pundar jalgrattureid ja vähe edasi lendab silma mingi suur putukas, nii et kostab täitsa selgelt plõnn! ja silm on hulk aega valus. Järgmised kaks tundi seega mõtlen, kas peaks mõtlema jalgrattaprillide peale (ma ei kanna jalgrattaga sõites põhimõtteliselt päikeseprillegi; viimati kandsin 20 a tagasi, aga armid on ikka alles).

Siis jõuame tagasi vallakeskusse, kus mäletan olevat mitu söögikohta. Ka neil ei ole terrassihooaeg veel avanud. Ühes toimetavad sööjate vahel koguni kaks maalrit. Ootamatu rõõmus leid, et postkontorist üle tänava on jäätisekohvik, taandub sekundiga arusaamale, et ei ole, see on köögisisustuse pood ja asi, mida ma arvasin jäätisemasinaks, on hoopis Itaalia disainkraan.

Seega rattad korterisse, loomapoodi (musträstad ja tihased on tihaste rasvakamaka ära söönud, aga poes enam uut ei ole) ja tavalisse Kõrgmetsa sööklasse. Sinna jõuame kell 15.36, suurendame selle klientide arvu kohemaid kahekordseks ja peame kuulma imestunud küsimust, kas me tahame süüa. Meie auks pannakse isegi tuled põlema. Kesse käsib arvata, et inime sööb ainult kell 12–14 ja siis alles õhtul, aga ust lahti hoida kogu aeg.

K, 1569. päev: pilk tulevikku

Kolmas ja viimane tarkvara katsetamise päev. Et valik tehakse neist kolmest, olen igal juhul ära näinud tulevikumuusika!

Pärast söömas ja siis vaatan ääre pealt ligi kümme minutit künnivareste aerobaatikat.

Õhtul põhjalikult poes, sest tulemas on viis vaba päeva järjest.

T, 1568. päev: pühad lähenevad

Tööl on üles antud massiivne toimetus, millele lähenen tõlketarkvarakogemusi kasutades mitte just sellest otsast, millest ette nähtud, aga usun, et lõppkokkuvõttes säästan sellega vaeva ja tulemus on ühtlasem. Projektist on täna teabepooltund, mille küsimuste peale mõtlen stiilis, et ma teadsin seda või toda tehnilist asja juba kümme aastat tagasi. Ega jah, kuigi kästi, et enne teabepooltundi hakake projektiga pihta, ei ole ligi pooled seda teinud ja seega küsivad kohatuid küsimusi.

Poes, kust tarvilik jalgrattavahend, manomeetriga pump. Nagu eile öeldud kinnaste kohta, nii ei taha ma enam pumbata tunde järgi pärast seda, kui kord aastaid tagasi omandasin manomeetriga pumba. Nimelt oli see tunne manomeetri järgi kole hale ja tunduvalt väiksem kui kummile kirjutatud soovitatav rõhk. Linnas näitab kraadiklaas olevat Kuninga tänaval sooja 28 °C. Päike paistab peale, aga ikkagi.

Ülejärgmise maja ees siblitud peenra keskel on kipsist jänes. Arvake, kas me saame sellest mööda ilma jalutusrihmast kiskumata.

E, 1567. päev: professor ehk kus on, sinna tuleb juurde

Bussis on kaugem töökaaslane, kes on veetnud nädalavahetuse päikese käes, päikeseprillid ees, ja näeb nüüd välja nagu pesukaru negatiiv. Astun tööpeatuses bussist maha ja tunnen, et samm on kuidagi pehme. Vaatan ja näen, et mul on jalas koerajalutamistossud. Hea seegi, et koera kaasas ei ole.

Päevauudistest ainult veel seda, et koduse arutelu käigus jõudsime ükspäev mõtteni, et kui ühe teise AV organismi füsioloogia toimivat teistmoodi kui teadusele tuntud (nagu on ligi kaks nädalat väitnud umbes 68 000 inimest), siis peaks ta võistlema mitte normaalsete inimeste võistlustel, vaid kas para- või übermenschiolümpial.

Käin lõuna ajal pangaautomaadi juures (laupäevane piirang oli päevalimiit, kaart suletud ei ole) ja korteris jalatseid vahetamas, tehes bussiaknast „Terevisiooni”-stiilis ülesvõtteid askeldavast linnast. Nii vähe kui ma olen „Terevisiooni” vaadanud, on mul alati jäänud mulje, et vaheklipid on kas a) tehtud seebikaga, kus on peal täpselt sama funktsioon, või b) makstud suurt hinda ja nähtud palju vaeva, et saada ekraanile efekt, mis näeb välja täpselt selline, nagu oleks see tehtud seebikaga.

Õhtupoole uuesti rattapoes. Ratas tõesti on reserveeritud, silt mu nimega on küljes (kirjutati laupäeval ID-kaardi pealt, vigadega). Sõidukorras, kummid täis ja puha. Maksan ära ja veeretan käekõrval korterisse, tundes selle pooleteist kilomeetri peale mitu korda kiusatust peale istuda ja sõita, aga et see ei ole minu ratas (sest selle ostsime laupäeval), siis ei istu (ja kiivrit ja kindaid mul ka kaasas ei ole, kuigi ainus obadus, mille ma rattakiivri 18-aastase kandmise staaži jooksul olen kunagi vastu kiivrit saanud, oli raske majauksega; aga pärast seda, kui mullu suvel proovisin rattakindaid, ilma enam sõita ei tahagi). Täheldan ka, et kummalgi rattal on täpselt samast margist, mudelist ja hinnast hoolilmata teatud individuaalseid erinevusi. Kui rattatootja koduleht lubab ostetud ratta kohta, et inimesed vaatavad sellele järele (ma ei ole taolist liikluses näinud, muidu vaataks kah), siis mis siis veel saab, kui korraga sõidab neid mööda kaks samasugust...

Päris õhtul, pärast haavadest niitide väljavõtmist, näeme parklas oravat, õigemini näeb Štaflik ja siis, kui orav (või mingi muu koheva sabaga väike loom) on tema vaateväljast väljas mööda kaljut üles roninud, vahib ta ikka pikalt kahe auto vahele ja tahab ronida sinnamaani kas autode pealt või alt. Pedagoogiline on tõu poolest jahikoera sellise innukuse eest kiita, mis kõrvaliste kõrvade lähedal on alati kole keeruline.

P, 1566. päev: ta ei ole nagu teised

Pühapäev oli väga kirjasõnaline: lugesin läbi umbes sada kilomeetrit akadeemilise valdkonna asju ning – vahelduseks – tõlkisin poolteist peatükki oma harrastustõlget, kus praegu on jutujärg ühe kunagise suurriigi tööstusbürokraatia manamisel. Autor harrastab iga kõneks oleva isiku üksikasjalikku kirjeldamist ja sellest – kahtlemata tõuteooriale tuginedes – iseloomuomaduste järeldamist ning mul tuleb loomuomase kirjasõnas kahtlemise tõttu otsida mööda internetti vähem tuntud asjaosaliste näopilte, et saaksin üle kontrollida, mis on tõde, mis luule.

(Mis meenutab, kuidas umbes kuus aastat tagasi tõlkisin mingeid eksamimaterjale ise teadmata, mis variant on õige, mis vale. Kuivõrd klient seda öelda ei tahtnud (või ei teadnud ka ise), siis tuli lahti urgitseda materjalide javaskripti failid ja uurida, mida need teevad eri variantide peale.)

Õhtu on jahe (11 °C), kuulen kaht nahkhiirt (üks maja ees ja teine taga), näen lendavat maipõrnikat.

L, 1565. päev: laupäev on jalgrattapäev

Hommikul veel kiire pilk kataloogi ja siis bussiga kesklinna sularaha järele. Selgub, et nii minu kui ka E kaardil on sularahalimiit, mis on just täpselt sihuke (kummalgi erinev), et koos olemasoleva sularahaga jääb kahe ratta hinnast puudu mingi 10 €. Loodetavasti kehtib see limiit ööpäeva*, mitte kuu kohta. Väntan esmaspäeval uuesti proovima ja, kui vaja, kontorisse õiendama.

* Lugu sellest, kuidas muistsel a'al maandusin X riigis kell 23.50 ja ületasin piiri kell 0.15, aga passi löödi eelmise kuupäevaga tempel, ja kas luges riigist 36 tunni pärast lahkumisel lennupileti ettenäitamine, et ma EI ole rikkunud transiidiviisa tingimusi, mis lubasid mul riigis olla 2 ööpäeva, jääb seekord kirjutamata.

Rattapoes saan jutud räägitud kõik puhta prantsuse keeles, seletused kuulatud, ratta ise üle käpitud, isegi poe hoovis proovisõidu tehtud, aga poe-Manueli silmad kustuvad hetkel, kui üritame väljendada mõtet „me ostame selle ratta kohe, aga soovime reserveerida teise täpselt samasuguse, mille ostame esmaspäeval”. Siinkohal tõttab appi leti juures oodanud noorsand ja pakub tõlkeabi. Poe-Manueli silmad löövad särama ja ta kuulutab, et ta kuulis sõnade lundi asemel hoopis hollandaise ja ei saanud midagi aru (mida oli väga näha). Hinnakiri kehtib, mudel on just see, mida soovisime, kummid lüüakse kompressorist täis ja astume, ratas käekõrval, korteri poole. Rattaparklaks saab see akendeta konku, mida omal ajal maakler nimetas kodukontoriks, mida ma sellisena mõne aja ka kasutasin, aga ainult ajani, mil ilmus korterisse internet, sest wifi sinna konkusse suurt ei levi.

Siis Kõrgmetsa sööklasse, sealt matkapoodi (kiiver, kindad, rattalukud), siis (kottidega) maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kus sees läheb kenasti, aga kus kassas uuritakse, kas rattakiiver pärineb nende poest (ei, mul on kviitung alles), ja kui see ei lähe läbi, siis küsib kassiir, et kui kiiver ise ei ole, siis kindlasti on kilekott, millesse olete kiivri koos karbiga pannud. Tere, talv.

R, 1564. päev: kaunistusfurgoonid

Eilne stahhaanovlik rabamine tasus ära, sest pika jubetise (mis mul sai valmis eile) tähtaega pikendati ja sestap on mul selle nädala tööd tehtud. Nnnnice!

Arutelu, kas Veersalu organism on nagu teistel inimestel, st kas tema füsioloogia püsib inimestevahelise loodusliku bioloogilise varieeruvuse piirides. Mina, vabamõtleja, väidan, et püsib.

Ka vabamõtlen seda, et kui inimene võtab vastu saavutuste eest raha ja kinnisvara ning tema näopilt trükitakse postmargile, siis oleks tast kena ka teada, mida ta nende saavutuste heaks sisse sööb (see algselt ei olnud minu mõte, aga et ma nõustusin sellega, siis nüüd on). Nutt ei aita, nagu ei aita ka kümnete tuhandete fännide soovmõtlemine ümber korraldada uriiniproovis olevaid molekule.

Uus kuukaart.

Lõpetagem aga positiivse noodiga. Esimesel pildil on Soola tänava bussijaama silt 18. IV 2009, teisel 7. IV 2011. Näete, õigekeelsus siiski ruulib!

Enne...

...ja pärast

N, 1563. päev: kaubanduslik või

Saladus, miks ma viimasel ajal mobiili ei kuule, on ka lahenenud. Eile selgus, et vibra oli maas, ja täna, et ka helin ise oli sisse lülitatuna väga vaikne.

Esimene päev sidemeta. Saan kätt sirutada juba pisut allapoole (liigutus, mis veel eile tundus nii, nagu lööduks vastu kätt siil).

Kindlasti huvitab teid, mis seisukorras on bussi- ja padjaraamatud. Kinnitan, et praegune padja-, endine bussiraamat on tugevasti kulunud, sest kandsin seda kolm kuud kotis. Lugemisjärg on jõudnud lisadeni, kus täpselt kirjas keerukas koreograafia, kuidas astronaute määrati lendudele põhi-, varu- ja toetusmeeskonnaks. Praegu loen bussiraamatuna rongaraamatut, mille sissejuhatuse tänusõnades tänas autor kirjastajat õpetamise eest, mis raamatus peab ikka olema; mu arust just sealt ongi pärit vahelepikitud kohmakad kirjeldused, kuidas lumi sädeles kuuseokastel või mis oli ronka korrusmajakorteris pidava Saksa arsti riiulitel. Imelik, teine loomade käitumist uuriv teadlane, kes kirjutanud oma teadusuuringutest sarnase üldhuvitava suunitlusega raamatu, dr Pepperberg (Alex & Me), sihukesi vigureid ei harrastanud, aga raamat oli loetav ka nendeta. Ükspäev leidsin juhuslikult lingi rongaraamatu autori (keda Wikipedia teab põhiliselt tema jooksuharrastuse tõttu) tuntud nöörikatsele ja kontrollisin, see PDF on senini üleval. Lugege.

K, 1562. päev: väetatud haudemunad

Hommikul järjekordse tarkvaratoote ettekanne. Pärastlõunal näen tõlget, mis on palju halvem kui seda suudaks eesti keelde tõlkida Google (kontrollisin); kinnitatakse, et selle on tõlkinud siiski inimene. Selle kokku soperdanud pettur on õnnega koos, et ma ei ole unetu vuuduuharrastaja.

E pangakaardi saamine on kestnud nüüd poolteist kuud. Kaart ise on käes, aga see ei tööta. Huvitav, et see on täpselt sama Prantsuse pank kui mul, aga mul läks kõik palju libedamalt (sh internetipank, krediitkaart). Jääb mulje, nagu oleks igas harukontoris oma andmebaas ning side keskusega käib telefoni kaudu, mis hulk aega on niisama hargilt maha tõstetud, et ei tülitataks. Mõistame, miks Prantsusmaal viskuvad pangatöötajad sageli akendest alla.

* * *

Raamaturubriik „Kas see on nali vä?” tutvustab seekord sellist eesti keele õpikut. Minu arust ütleb kõike juba kaanepilt. Õpiku eluvõõruse peale arvan, et näiteks eesnimede poolest toimuks tegevus nagu pool sajandit tagasi (Vello, Lembit, Linda – mispeale mainin, et meil ei olnud isegi ühtki sugulast Vellot ja perekonnatuttavate seast ka ei mäleta); olmeseikade järgi toimub tegevus kuskil hiljemalt 1980. aastatel (vanaemad käivad pesu pesemas, mobiiltelefone ei ole, tegutsevad rõivaparandused*, Tallinna ja Tartu vahel sõidavad kupeerongid, külaliste tuleku eel ostetakse kaks liitrit piima ja hapukoort, rahvalõbustused piirnevad kino ja kaubamajaga). Siis ka uudsed võtted nagu tegusõnade esitamine da-infinitiivina – mh, las õppur pusib, kui ta otsitavat sõna tavalisest sõnaraamatust ei leia.

* Kord leidsime maalt Heljo Männi loometee algusesse (1969) kuuluva noorsoojutustuse „Miks sa vaikid?”, mida targu ei ole hiljem enam avaldatud. Seal tegutses Tallinnas veel kuulus pastakate täitmise teenus, mille kohta pinginaabri isa ütles, et tema soome sõber olla seda kuuldes imestanud ja küsinud, et kui teil on pastakate täitmine, siis kas teil on olemas ka kondoomide parandus.

1998. aastal lugesin kirjastuses sisse mingi eesti keele õpiku dialoogi, kus olin taksojuht ja klient tahtis sõita Tallinnas Õuna tänavale. Mäletan 1990. aastate keskelt mingit eesti keele õppesaadet, kus pandi suurt rõhku sabas seismise kunstile. See vist ei olnud pisut varasem originaalne keeleõppesaade „Printsess Mari ja konn Konrad”, kus õpiti (käpiknukkude abil) tähtsat fraasi: „Konnad ...hüppavad!”

* * *

Äsja liigitati Fukushima õnnetus VII kategooria tuumakatastroofiks, mis liik oli varem antud üksnes Tšernobõli katastroofile. ScienceBlogs kirjutab, et nüüd hakkavad võhikud ebaeetilise ja sensatsioonimaia ajakirjanduse eestvõttel panema nende tugevasti erinevate sündmuste vahele võrdusmärki, aga feisspukis keegi kommenteerib, et tuumahüsteerikut lõplikult hulluks ajada on väga lihtne: kinkige talle Geigeri loendur.

T, 1561. päev: mää, mää

Eile kirjutas lehes usupsühholoog, et Veerpalu toetamises on religiooni tunnuseid; täna nimetatakse seda teises lehes juba usuhulluseks. Paugust ei ole möödas nädalatki; mis saab sellise progresseerumise peale homme – pikkade nugade öö uskmatute vastu või suisa ristisõda WADA peakontrorisse? Kohutav on argumentum ad populum.

* * *

On vaja leida eesti vaste sõnale razor wire. Eur-Lexis on komisjoni soovitus, kus see on ümber pandud okastraadiks, mida asi aga kindlasti ei ole. Hädaga vaatan pilti ja mõtlen vasteks välja sõna „okaslint”. Paar tundi hiljem kontrollin, mida arvab taolisest leiutisest Google. Bingo – vägagi arvab, see ongi okaslint!

* * *

Gagarini lennust sai täna 50 aastat. Toas on jälle kutsumata 8-jalgne külaline.

E, 1560. päev: keine Nachtmusik

Eestis käitus mu siinmaine mobiil väga alatult, lülitudes välja-sisse omatahtsi (sisse lülitudes käib jäle „plänn!”). Probleem süvenes muudkui ja sisustas kergema unega pererahva öö vastu reedet kuni poole neljani, mil sai villand ka minul kui raskel magajal (näiteks kui 2 sekundi jooksul oli mobiil sisse lülitunud 3 korda) ja aku tagant kiskusin. „Eine kleine Nachtmusik,” märkisin hommikul. No ja arvake, mis sünnib täna öösel? – Mobiil püsib sees nagu tukunui!! Eile rongis kestis üherealise sõnumi kirjutamine viis minutit, sest vahepeal lülitus telefon kolm korda välja ning neist ühe korral telefoni vastu kohvrit virutades jäi telefoni ja kohvri metallnurga vahele kogemata sõrm, mis tuikab praeguseni. Telefon aga töötab. Üksvahe tundus, et asjaga oli müstiliselt seotud ekraani kaitsekile alla sattunud prügi, ja eile võtsin viimases hädas kiled ära.

Tänaseks lubab 23 °C, nii et lähen tööle särgiväel. Siinsed lõunamaalased muidugi käivad jopedes ja mütsides. Efekti lisab ka mu sidemes käsi.

P, tagasisõit ehk „gradus gravis ongi raskel kujul”

Nädal Eestis oli väga tegus ja tõhus; radikaalse lahenduse leidsid mind aastaid vaikselt tülitanud asjad ja see, et need ei saa edaspidi mind tülitama hakata veel rohkem, kaalub üles praeguse ajutise ebamugavuse mõningate argitoimingute juures.

Veel pimedas Lennu jaama, varavalges lennukisse. Lennukis on Läti keelpilliorkester ja minu kõrval istub noor joodik – teisiti ei saa nimetada noorsandi, kes manustab tillukese suveniirpudelitäie Viru Valget juba kell 7 hommikul. Iga kord, kui ta omale sealt tilga „kokteili” lisab, ilmub sellest pahmak etanoolilõhna. Kui ma kuulaks, mida ta oma puu-inglise keeles läti orkestrandile heietab, saaksin tema elust selge pildi, aga katsun süveneda lennundusajakirjadesse ja raamatusse ning mitu korda kaalun ka kõrvatroppide väljaotsimist, eriti kui ta pärast oma „kokteili” rüüpamist mõnuga matsutab.

Amsterdamis kihutan esmalt ümberistumiskassasse ja saan sealt teise lennu pardakaardi, siis kiire söök. Kahe lennuki vahel (mahatulekust pealeminekuni) on pisut üle tunni. Minu taga istub trobikond valjuhäälseid ameerika koolilapsi ja nende õpetajaid ning ka nende elust saan kaunis täpse ülevaate. Lennuk tõuseb nõnda, et parempoolsetest akendest on näha Amsterdami kesklinn; hiljem ütleb lendur, et oleme just Düsseldorfi kohal, aga edasi on ida pool Reini maastikku, mida ma ei tunne. Maandume Frankfurti läänest ja sõit terminali on lühike, kõnd kohvrisaali aga pikk. Terminalikoridori ühe eineputka leti ääres seisab nunn, kes ostab banaani – mõtlen, et aga miks ei võiks nunn siis osta banaani?

Ka seekord on minu kohver esimene, mis välja ilmub, küll sinise sildita, mis on lõplikult küljest rebitud.

Mida ma aga ei tea, on see, et sellega on mu hea reisiõnn lõppenud. Või no oleksin pidanud rongipiletit täpsemalt uurima juba ostes, sest nähtavasti on bahn.de nõnda paindumatu, et kui inime on korra sisestanud krediitkaardinumbri, siis mäletab ta seda viimseba laubani ja kuni kinnitamiseni ei saa seda muuta (nagu saab Amazonis). Nõnda siis läks nõnda, nagu oleksin maksnud vana krediitkaardiga, mis teatavasti tühistati möödunud sügisel.

Ehk siis selle asjaolu teadvustan alles paar minutit enne rongi saabumist perroonil seistes (piletiautomaadid on jaamas Frankfurt/M Flugh. tubli korrus kõrgemal) ja loodan, et rongis läheb õnneks asi mõistlikult ära seletada. Esimese piletikontrolliga lähebki ja loodan, et mind on jäetud rahule. Aga siis Mainzis tuleb peale uus, noorem ja paksem, nähtavasti võetud DB-sse tööle võrdsete võimaluste alusel, ning saan teada, et ma sõidan rongis jänest ja mulle tuleb teha trahvi. Kõik edasine läbirääkimine vagunisaatjaga on täielikult välistatud ja, nii vähe kui ma ta jutust aru saan, uurib DB järgmised kaks nädalat, kas ma olen ikka nagu maksnud või mitte, ja siis saadab arve. Kuivõrd mu Eesti ID-kaardil aadressi ei ole (vagunisaatja vaatab tagaküljele ja kissitab silmi seal oleva sünnikoha peale, mis Läänemere piirkonnas üsnagi tuntud kohanime näevad tema silmad nähtavasti esimest korda), nõuab ta mult passi. „Passi?!” küsin üle, ja ta selgitab, et dokumenti, kus oleks kirjas aadress. Järeldan, et ka Saksamaal on sissekirjutus inimese passis, rahvusvahelises reisidokumendis! Meenutagem ka asjaolu, et just selles riigis, mitte N. Liidus, koostati maailma esimene täielik elanikeregister, et elanike järel paremini nuhkida – saksa põhjalikkusega ja muidugi 1930. aastate keskel. Kuivõrd mu aadress on keeles, mida ta ei mõista, nõustub ta sellega, kui maalin aadressi pileti taha ja siis ta selle oma käsiseadmesse toksib. Ka seda teeb ta põhjalikkusega, et vastasakende tagant möödub pool Saksamaa kauneimat jõemaastikku (mu kõrval istuv vanatädi keerutab muudkui vahtida, kael õieli) ja mõtlen, et üks kahest, kas ta tahab mulle tulla külla (hoidku, aga ta ei tea, mis efektsed turvameetmed mul kutsumata külaliste jaoks on) või on tegelikult kirjaoskamatu ja otsib puuteekraani klaviatuurilt märke, mis sarnanevad mu kirjutatutele. Kui pakun, et ütlen oma DB kliendinumbri, ta saab aadressi vaadata sealt, raputab ta pead ja toksib edasi.

Seega saan 30 cm pika kviitungi, kus peal kirjas, et kahe nädala pärast saan DB-st arve, aga ärgu ma enne midagi ise maksku. Seda seletab vagunisaatja ka üle; niisiis võiks seda nimetada tingimisi trahviks. Nali selles, et teine rong sõidab üle riigipiiri, kus see tinglik pilet ei kehti, ja kuigi mul on siinmaa üleüldine kuukaart, ei kehti see samuti üle piiri mineva sõidu osa korral, nii et piiripealset jaamavahet maksta ei ole kuidagi võimalik.

Sõiduplaani järgi on rongide vahel ümberistumiseks aega 14 minutit, aga rong jääb tublisti hiljaks, mistõttu jalutan rahulikult kassasse ja ostan teise jupi jaoks korraliku pileti, et mind rohkem ei peedistataks. Öeldakse, et kui ma hästi kiiresti jooksen, võin jõuda veel kohe väljuvale rongile (st samale, millega pidin minema alguses). See kohe väljubki, kohe, kui ma trepist üles jõuan, aga kui rongini on veel 3 m ja lähima ukseni umbes 10.

Nõnda et siis on aega laialt, ostan tuntud kotletivõileiva ja naasen perroonile uurima, miks läheb aeglane piimapukirong T. linnakese asemel ainult poole maani, nagu ütlevad perrooni ja rongi tabloo. Saab teada, et vahepeal on raudteeremont (kust siis nähtavasti kaug-kiirrongid lastakse läbi, aga aeglased kohalikud mitte).

Maalilisel jõekaldal on palju raudteejaamu, mille nimed kõlavad uutena. Nähtavasti ei ole ma seda vahet kohaliku rongiga (RB) sõitnud ei tea mis ajast saati. Kohalik kiirrong (RE) päris kõigis ei peatu ja kaugkiirrong (IC) peatub ainult mõnes.

Ajutises lõppjaamas bussi ees ei oota, aga tuleb kohe varsti. Buss on umbes selline vana, nagu Eestis sõidavad maakonnaliine; juht on umbes 70, suurte prillidega ja hambutu. Kui kõik on peal ja olen asunud oma kohvrit manööverdama vahekäigus tahapoole (see tuleb veel toppida kitsasse istmevahesse), lõugab ta, kas keegi tahab ka vahepeal maha minna või kütab ta kohe järgmisse jaama, kus ootab ees järgmine rong. Üks tahab.

Enamiku teest magan; maastik on täiesti võõras ning X10 ei saa signaali kätte. Mõnel järsul tõusul koriseb buss ähvardavalt ja mõtlen, kumb on seekord vägevam, kas bussi jõuülekande nõrgim jublakas või emakese Maa külgetõmbejõud.

Järgmises jaamas rongi ees ei oota; leidub ajutine sõiduplaan, millelt saab teada, et asendusrong läheb alles poole tunni pärast. Kui Frankfurdis kadus seljast kotti jope, siis nüüd kaob ka fliis. Asendusrong on nähtavasti kohalik kiirrong (mis sai raudteeparandusest läbi), sest on kahtlaselt rahvast täis.

T. linnakeses ootan veel kolmveerand tundi ja satun IC-rongile, mille peale võinuks sattuda kohe esimesest ümberistumisjaamast, kui viitsinuksin seal oodata kaks tundi. Kevad on selle nädalaga läinud väga kauniks; olnuks ma selle nädala siin, käinuks ma tingimata seda pildistamas.

Siinmaine taksojuht väidab, et ta teab mu maja pärisnime, aga tahab tuua ikka vale maja ette.

L, 1559. päev: puhkusele!

Õnneks on hommik jahe ja ma ei pea talvevarustuses higistama. Mul on kohvris kaasas koguni sall, pikk aluspesu ja kindad ehk siis olen valmis taluma temperatuuri kuni –10 °C + tugev tuul. Nagu pärast kuulis, toonud ma kaasa kevade, sest Eestis oldud nädala jooksul keeras täitsa kevadeks. Kohver on kerge, sest ette on aimata kanderaskusi tagasisõidul.

Lennud lähevad nii muretult, et kui käesolev blogi koosneks ainult lennukisõiduelamustest, tuleks blogi üldse kinni panna.

Esimesel sõidul on Hamburgini selge ja kaarega sõit (marsruut väldib aktiivse NATO lennuväebaasi õhuruumi, järeldan pärast) läheb üle mitme saksamaise suure pruunsöekarjääri, sh ka selle, mis saanud selle energeetikaliigiga seotud laamendava maakasutuse sümboliks. Luban tuumaenergiavastastel järgmised kaks pilti välja printida ja mõtlemiseks seinale panna. (Täpsustan, et pildil olev lennuk ei ole maapinnal, vaid hea mitme kilomeetri kõrgusel õhus; skaala mõttes pange tähele hoopis hiiglaslikke rootorekskavaatoreid, mida on pildil mitu.)

Tagebau Hambach

Tagebau Garzweiler.
Elektrijaama heitvee tõttu on kohalikus ojas aasta läbi nii soe, et saksa Wikipedia teatel elab seal troopilisi liike.

Fehmarnbelt. Tuulikud hakivad udu.

Kopenhaagenis on tore, nagu alati (v.a jõululaupäeva õhtul, kui selle on sisustanud lubas-küll-ei-lennand-aga-Air Baltic).

Tallinna sõidu eel ja lennukis istub mu kuuldekaugusel koolinoorte ekskursioon, kes nähtavasti saabub Sädemete saarelt. Saan teada nende eluolust ja eraelust teada rohkem kui tahaks, ka mitmesuguseid isikuandmeid. Lennuk on uus Eesti Õhu mis-siis-et-lennuväljal-viib-lennuki-juurde-toru-meie-jalutame-ikka-õuest-läbi-tüüpi lennuk, köharohutaolise registreerimistunnusega ES-ACC. Hoolimata põhjalikest internetiotsingutest ei ole ma leidnud, kumb kahest lennukist (ES-ACB või ES-ACC) on Lotte ja kumb Brüno. (Aasta hilisem lisandus: ACB on Bruno ja ACC on Lotte.) Selle lennuki trepi ühildamatus reisijatrappidega on ette kujutamata jätmise hea näide. Pange jah käima Moskva vahet ja siis ärge imestage, miks Vene ärimehed Eestisse sõita ei taha.

Talinas ilmub minu kohver lindil suisa esimesena. Ma esti ei märkagi, siis näen sinist silti ja raban kaasa ning alles õues kontrollin peidetud nimesildilt, kas on ikka minu käekiri.

R, 1558. päev: 1. aprill

Andestatagu feisspuki ümberjutustamine, aga hommikul teatatakse seal, kuidas looduse rüpes elavale mitteblondile asjaosalisele öeldud hommikul, et vaata, karu, ja ta uskunudki.

Postimees kirjutab, et Kilulinna linnapea abi abilinna(abi)pea Yana Toom ei saa petta 4000 valija usaldust ja läheb Riigikokku. Ka see peab olema aprillinali, leiavad lugejad.