Mõtlen, et küllap on selle põhjus, miks Lightroom RAW-pilte ei importinud, vana versioon. Mitu kuud on igal käivitamisel pakkunud, kas uuendame v2.6 v2.7-ks, ja ma olen vastanud, et ootame veel. Uuendan nüüd, aga ei midagi.
Tuvastan Google'i abiga, et probleem, et uue seebika RAW-pilte ei saa Lightroomi ega Photoshoppi importida, on üldine. Põhjuseks see, et fotokas on üpris uus ja tarkvara seda veel ei toeta. Õpetatakse piirangust möödamineku nippe, millest üks tähendab faili EXIF-andmetes kaameranimetuse (st parameetri Camera ID, mitte Camera Model) muutmist ja teine (veidi lihtsam) seletab, et DPP selle versiooniga, mis fotokaga kaasa tuli, peab RAW-pildid muundama 16-bitisteks TIFFideks. Kolmas arvab, et mis RAW-ga üldse jamada, JPEGi teeb seebikas kah päris kenasti, aga loetud foorumi teised osalised saavad taolise arvamuse peale kurjaks. Elame-näeme. Seda ma ka ei tea, kas Lightroom 2-st enam uusi versioone tulebki või peab kolima Lightroom 3 peale.
Nii ongi. Mul varem, suure fotokaga kaasa tulnud DPP seebikaga tehtud RAW-pilte üldse ei näita, tuleb uuendada, uus versioon näitab. Teen siis RAW-d TIFFideks.
Õhtul Saksa animafilmide plaadilt veel paar filmi, nagu täitsa tore Wir leben im Gras ja 458 nm.
29.9.10
K, 1399. päev: „Ma tean küll, et hääletada ei tohi...”
Postimees kirjutab, et Eesti Õhk hakkab ometi lendama Tallinna ja Tartu vahet, üks lend päevas. Parem kui ei midagi. Mu soove on kuulda võetud.
Mu soove on kuulda võetud ka 222. bussis, sest näen selle ustele kleebitud silte, et võtab Kirikmäelt ja linnast reisijaid ainult peale, aga maha laseb alles kuskil metsaserval, nagu kavatses teha Eesti kunagine tuntud tippsõjaväelane tee ääres hääletanud vanamutiga, kes jutust valesti aru sai ja haledasti elu eest paluma hakkas.
Lõuna ajal postkontoris raamatupaki ja tähitud kirja järel. Tagasisõidul on piletikontroll, kellel käes ka kiipkaartide kontrollimise seade (et ei ole nii, et lehvitad ainult, et mul on elektrooniline kuukaart, nagu rongis).
Uue seebika RAW-failid on sama laiendiga kui suure fotoka omad, aga võta näpust, Lightroom neid ei impordi.
Mu soove on kuulda võetud ka 222. bussis, sest näen selle ustele kleebitud silte, et võtab Kirikmäelt ja linnast reisijaid ainult peale, aga maha laseb alles kuskil metsaserval, nagu kavatses teha Eesti kunagine tuntud tippsõjaväelane tee ääres hääletanud vanamutiga, kes jutust valesti aru sai ja haledasti elu eest paluma hakkas.
Lõuna ajal postkontoris raamatupaki ja tähitud kirja järel. Tagasisõidul on piletikontroll, kellel käes ka kiipkaartide kontrollimise seade (et ei ole nii, et lehvitad ainult, et mul on elektrooniline kuukaart, nagu rongis).
Uue seebika RAW-failid on sama laiendiga kui suure fotoka omad, aga võta näpust, Lightroom neid ei impordi.
28.9.10
T, 1398. päev: kaks mahavisatud tundi ehk metallist sibid
Koolitusel, mille ainus hea asi on see, et lõpeb 3 minutit enne lubatut. Muidu igav ja lasteaialik – lootsin kuulda huvitavat ülevaadet emakeele arengust, aga kaks tundi tehti algelisi toimetusharjutusi, et asenda paha sõna õigega. Tänase koolituse iva saaks kokku võtta hüüdlauseisse „Kasutame pigem ilusaid sõnu!”, „Minu arvates on see sõna parem!” ja „See sõna ei kõlba kuhugi!” Paljud koolitatavad naeravad, ahahaa, koolitaja väsinud „naljade” peale. Sõna-, mitte mõttetõlkijad, olen kindel.
Kui tekstinäide satub meie valdkonda ja täpsustan, et siin tuleks ära parandada ka üks termin, teatab koolitaja: „Aga selle parandamiseks peab teadma ju ka sisu!” – Püha taevas halasta. Muidugi peab tõlkimisel ja toimetamisel teadma sisu, mis see on siis tõesti uudis või?
Seega rohkem ma näidetes terminiparandusi ei tee, kuigi traktori „jõusiirdevõll” on igale mehaanika algmeid teadjale totter, sest võll ongi asi, mis kannab pöördemomenti edasi. Õige termin on hoopis „jõuvõtuvõll”, mis – nota bene! (kohe eriti beene) – on isegi tehnikasõnaraamatus sees nagu kaks kopikat.
Koolitaja ettevõte oli kunagi mul strateegilises varuplaanis silmapiiril (kui peaksin otsima Eestist tööd jne), aga eile ja täna saab mulle selgeks, kui koolitaja on tõesti selle ettevõtte kõrgeim tase, siis pean tegema korrektiive.
Seekord telefoni internet töötab, aga raamat oleks veel parem.
Mu ärritus tähendab ka, et unustan küsida arhaismide kasutamise kohta, mis kaudsetel andmetel neil kuidagi väga soositud on, nagu väljendi mis tahes (3 silpi, 8 tähte, III + I välde) järjekindel parandamine arhaismiks ükskõik missugune (6 silpi, 16 tähte, III + III + III + I välde), aga sinnapoole vihjab koolitaja imestus, kui ta soovitab parandada sõnastuse „õnnitles koostöö eest raporti koostamise osas” nähtavasti tõsimeeles kujule „õnnitles koostöö eest raporti koostamise kallal” ning siis vallandub saalis kestev naer. Ka mul on väga lõbus, ent pill tuleb selle lühida ilu peale, sest peagi soovin taguda pead vastu lauda. Pean uurima, kas kunagine kuudikaaslane, kellel oli loodusest antud nii ilus sõnastusoskus, et pisar tuli silma, ka neil koolitustel aega raiskas.
Praegu õhtul mõtlen, et pidanuksin kaardistama, mis autoriteete ja mis teatmeteoseid kui sageli mainiti. Tagantjärele tarkus. Luban, et sisustan sellega aega tulevikus, aga ainult igavatel koolitustel.
Kui tekstinäide satub meie valdkonda ja täpsustan, et siin tuleks ära parandada ka üks termin, teatab koolitaja: „Aga selle parandamiseks peab teadma ju ka sisu!” – Püha taevas halasta. Muidugi peab tõlkimisel ja toimetamisel teadma sisu, mis see on siis tõesti uudis või?
Seega rohkem ma näidetes terminiparandusi ei tee, kuigi traktori „jõusiirdevõll” on igale mehaanika algmeid teadjale totter, sest võll ongi asi, mis kannab pöördemomenti edasi. Õige termin on hoopis „jõuvõtuvõll”, mis – nota bene! (kohe eriti beene) – on isegi tehnikasõnaraamatus sees nagu kaks kopikat.
Koolitaja ettevõte oli kunagi mul strateegilises varuplaanis silmapiiril (kui peaksin otsima Eestist tööd jne), aga eile ja täna saab mulle selgeks, kui koolitaja on tõesti selle ettevõtte kõrgeim tase, siis pean tegema korrektiive.
Seekord telefoni internet töötab, aga raamat oleks veel parem.
Mu ärritus tähendab ka, et unustan küsida arhaismide kasutamise kohta, mis kaudsetel andmetel neil kuidagi väga soositud on, nagu väljendi mis tahes (3 silpi, 8 tähte, III + I välde) järjekindel parandamine arhaismiks ükskõik missugune (6 silpi, 16 tähte, III + III + III + I välde), aga sinnapoole vihjab koolitaja imestus, kui ta soovitab parandada sõnastuse „õnnitles koostöö eest raporti koostamise osas” nähtavasti tõsimeeles kujule „õnnitles koostöö eest raporti koostamise kallal” ning siis vallandub saalis kestev naer. Ka mul on väga lõbus, ent pill tuleb selle lühida ilu peale, sest peagi soovin taguda pead vastu lauda. Pean uurima, kas kunagine kuudikaaslane, kellel oli loodusest antud nii ilus sõnastusoskus, et pisar tuli silma, ka neil koolitustel aega raiskas.
Praegu õhtul mõtlen, et pidanuksin kaardistama, mis autoriteete ja mis teatmeteoseid kui sageli mainiti. Tagantjärele tarkus. Luban, et sisustan sellega aega tulevikus, aga ainult igavatel koolitustel.
27.9.10
E, 1397. päev: kui Arno isaselt koolimajja jõudis
Keelekoolitus. Saal pärineb 1960. aastatest ja selle sisekujunduses on kasutatud nii rohkesti metalli, et see moodustab varjestava Faraday puuri, mille sisse mobiili-andmeside ei levi. Nõnda ei jää muud üle kui kuulata. Kõige väidetuga ma nõus ei ole, nagu et peale suremuse oleks olemas mingi „suremusmäär” – „suremus ongi määr,” seletas asjatundja; või et „valdav enamik” on tautoloogiline, tuleb öelda lihtsalt „enamik” – no aga kuidas siis teeb vahet näiteks enamikel suurusega 51% ja 90%? (Nagu inglased teevad koguni vahet tõenäosusel – probable on tõenäosem kui possible.) Teisalt me selliseid ümmargusi poliitikaasju ei tõlgi. Kuulajaskonnast ligi poolega sõbrustan feisspukis.
Saksa animafilmid. Plaadi esimene on vendade Lauensteinide minimalistlik Balance (1989), mis – üllatus-üllatus – võitis 1990. a lühi-animafilmi Oscari ja mis saksa Wikipedia väitel pidavat pidevalt jooksma Bonni ajaloomuuseumi väljapaneku lõpus. Neist mõnest, mida valikuliselt vaatan, olen varem näinud (aga ei mäleta, kus) ainult filmi Rubicon (1997) (Youtube'is on kehva heliga saksa versioon).
Saksa animafilmid. Plaadi esimene on vendade Lauensteinide minimalistlik Balance (1989), mis – üllatus-üllatus – võitis 1990. a lühi-animafilmi Oscari ja mis saksa Wikipedia väitel pidavat pidevalt jooksma Bonni ajaloomuuseumi väljapaneku lõpus. Neist mõnest, mida valikuliselt vaatan, olen varem näinud (aga ei mäleta, kus) ainult filmi Rubicon (1997) (Youtube'is on kehva heliga saksa versioon).
26.9.10
P, 1396. päev: üheksa korda mõõda
Kosutav 11½-tunnine uni. Pilvine ja unine päev.
Panen uuele seebikale hääled sisse (öösel aku laadis) ja mässan hulk aega ekraanile kaitsekile kinnitamisega.
 |
| Teooria: 9 × mõõda, 1 × lõika Praktika: 2 × mõõda, 1 × lõika, 3. korda mõõda, 2. korda lõika, aga nurki peab timmima ikka |
Toas on niikuinii rohkem tolmu kui õues, niisiis kiletan ekraani rõdul.
Käin poes (see on nüüd pühapäevahommikuti lahti), seal on palju rahvast, seisan kassasabas ligi pool tundi. Sisenedes näen eemalt uksest väljumas seda siinmaist DJ-d, kes koguni kolmel asutuse peol plaate keerutanud.
Töötlen päev läbi eilseid pilte. Mõnekümne minuti jooksul tegin Kölni toomkirikus üle saja pildi, millest jääb järele mõniteist. Arvan, et vaikne omaette vandumine on igas olukorras mõistetav, kui põhjuseks see, et fotokas ei teravusta ja seepärast pilti ei tule.
Google on vastanud ammustele salasoovidele ja lisanud Google Earthi teekonnapikkuse näidiku! Ometi ükskord!! See näitab ka profiili ja kallet. Kust muidu saaks teada, et suvisel jalgrattamatkal mööda üpris laudsiledat Eesti rannikumaastikku olid tõusud-langused kumbki kokku 400 meetrit. Google teab.
25.9.10
L, 1395. päev: photokina
Ärkan suure varuga kell neli ja muidugi ei saa aru, miks nii vara. Kell 5.45 hakkan astuma, kell 5.50 olen maja ees, pärast veerandtunnist marssimist saan bussi peale. Seega olen jaamas arvatust pisut varem. Putkast ajakiri Profifoto.
Rong on üsna tühi, minu vagun on alguses ka pime ja külm. Raudteelane uurib taskulambi valgel vaguni elektrikilpi, lülitab sealt midagi ja tuled ning küte ärkavad ellu. Käib siis hoiatamas, et kellel on külm, mingu muusse vagunisse, ja iga kell võib juhtuda, et vagun mattub jälle pimedusse ja külma. Ei mattu.
Ajakiri saab läbi esimese tunniga; ülejäänud aja loen maastikufoto raamatut. Väärt raamat. Aknast hakkab paistma varahommikuses udus fotogeenne maastik, aga pildistamiseks tuleks olla mujal kui rongis. Pärast, jõe ääres istun kivimüüri pool; pealegi olen seljaga sõidusuunas.
Poolel teel vahetab rong suunda ja seega istun näoga sõidusuunas ning näen möödalipsavaid mägesid Reini idakaldal.
Maastikufoto raamatu on kirjutanud abielupaarist fotograafid, kes teinud 30 aastat maastikufoto koolitusi. Palju põnevaid nippe, aga päris kõike ei saa ka uskuda, näiteks nende soovitust mitte kasutada UV-filtrit, sest see ei päästa objektiivi fataalse kahjustuse eest (pillamine); tõsi, aga kaitseb mittefataalse kahjustuse eest, nt kui korki ei ole ees ja õlalt libiseva statiivi käepide tabab otse korgita objektiivi keskele, nagu mul juhtus juulis 2008. Kvaliteedilanguse vältimiseks peab UV-filter olema sama kvaliteediga kui objektiiviklaas ise (st klaas + vääristus); taolisi tootab nt Hoya. Siin on umbes sama filosoofia kui heliseadme ja kõlari kvaliteedil.
Meeldis autorite suhtumine, et kui tavaliselt keskenduvad fotoõpikud emmale-kummale, kas Canonile või Nikonile, siis nendel on asi lihtne: mees pildistab Canoniga ja naine Nikoniga, nii et raamat jutustab mõlemast ja mõlemat süsteemi tunnevad nad peensusteni. Möönavad, et muud süsteemid on ka võimalikud, aga neil kahel hiiglasel on süsteem suurim (ja ega noh elukutselised piltnikud muid kasuta ka). Täheldada võib, et kogu selles peatükis hiiglaste järjestus vaheldub: kord on „Canon ja Nikon”, järgmine kord on „Nikon ja Canon” jne. Eri süsteemid pidada tagama ka kodurahu: et Canon ja Nikon omavahel ei ühildu [ka mitte adapteritega, sest objektiivide kinnitused erinevad ja Nikonil on teravustamismootor senini keres, Canonil alates 1987 objektiivis], on alati selge, kelle objektiiv või kaamera on mis.
Muidugi valik „Kumb?” võib olla algul juhuslik, aga pärast selle leidmist naljalt enam ei vaheta; seda enam kummastas hiljutine Prantsuse loodusfotoajakiri Image & Nature, kus oli võrreldud sarnaseid Canoni ja Nikoni €€€€-hinnaskaalas objektiive, ja proovitud leida, kumb on parem. So what? Kas tõesti lootis ajakiri, et keegi ühe objektiivi pärast kogu süsteemi vahetaks? Ei usu. (Ise olen olnud Canoni leeris 19 aastat, sellest analoogkaameraga aastani 2005. Valiku määras sobival hetkel olnud sooduspakkumine ja asjaolu, et Canoni nimi oli tuttavam, sest #### [kustutatud turvapõhjustel]; digikaamerale üle minnes lootsin naiivselt, et mingeid vanu pulki saab kasutada uuel. No saab, aga mitte just eriti.)
Mul on pilet uhkelt otse Kölni messikeskuse treppi; see on pearaudteejaamast umbes kilomeeter, üle silla järgmine peatus. Perroonil on kiri, et kõik sealt väljuvad rongid peatuvad messikeskuse ees.
Messikeskuse ees (täpsemalt selle lõunasissepääsu ees) on laulupidu, sest nähtavasti on kõik lähikonna harrastuspiltnikud (v.a Prantsusmaa omad, sest oktoobris on Pariisis oma, Prantsuse fotomess) leidnud, et sobivaim aeg messile saabuda on laupäeval kohe avamise ajaks kell kümme null null. Mul piletit ette ostetud ei ole; piletimüügilette on väga palju, seal saba ei ole, aga ummik on see-eest pääsuväravate juures. Seda, et just on tegu harrastuspiltnikega, näeb inimeste kaelas rippuvatest fotokatest, mis valdavalt on väikesed harrastaja-dSLR-d. Ei tea, kas ma olen tõesti juba nii vana kala, aga ma ei tunne küll vajadust pildistada iga stendi ja letti.
Canonil on strateegiliselt ülisoodne asend: kohe esimesest hallisissekäigust paistab meetrine punane tulikiri Canon ja seega suundub enamik sisenejaid sinna. See tähendab tihedat inimmüüri stendi kaamerate (EOS, PowerShot, IXUS) ja objektiivide osas. Isegi ei näe, mis on lettidel turvatrosside otsas käppida. Objektiiviosakonnas näen ära tootmises olevate EF-objektiivide täieliku valiku (klaaskapis). Rida on pikk ja mu fotokola hulgas on neist täpselt üks.
Teine hiiglane Nikon on kuskil järgmises hallis, samuti poole halli suuruse stendiga; mis sest, et jagab kollaseid paberkotte pealdisega I Am Nikon, aga stendini minekuks tuleb ikkagi läbida Canoni stend või mööduda sellest või vähemalt selle sildist.
photokina eesmärk on pigem lasta inimestel vaadata ja võib-olla ka käppida; otseselt müügiga tegelevad väga vähesed stendid. Korraldajale mõnusam ka: ei pea kohale vedama kaupa ja kartma koguneva raha pärast.
Nähtavasti oli ainsas hallis (3.1), mis mul kogemata vahele jäi, nn Canoni halli (3.2) keldris, erakordne väljapanek veealusest pildistamisest. Nojah, juhtub. See eksitus selgus alles õhtul feisspukki lugedes, kui astronoomist feisspukisõber soovitas minna tervitama Meadet, aga ma Meadet üldse ei mäleta (Celestroni küll). Praegu meenutan, et ka Tokinat ei näinud, kuigi Sigma ja Tamron olid.
Muidu on ikka topoloogiaprobleem, kuidas vähima jalavaevaga näha enim. Ses suhtes on messikülastus kindlasti ekstreemsport: läbi jalutada palju kilomeetreid (tänavu on väljapanekute pindala 20 hektarit) siseruumis rahvamassis ja olla jalul mitmeid tunde järjest. Leian, et praeguse jopega saab siseruumis olla viis tundi küll, ilma et hakkaks liiga palav. Jope vasaku hõlma all on suur võrktasku, kuhu mahub A4 otseti nagu lipsti; väga mugav, ei pea kataloogi- ja prospektipatakat käes tassima. Kui tasku hakkab liiga allapoole kaaluma, tühjendan tasku seljakotti (kandemahu huvides on kaasas tavaline, mitte fotoseljakott).
Kahe natuke alatu üllatusena leian, et esiteks on mu muidu suurepärane fotoseljakott, mille ainus puudus on statiivipesa puudumine, äsja uuenenud ja selle saanud! Ja teiseks on mu lemmikobjektiiv (Sigma 150 mm f/2,8 APO Macro DG EX HSM), mille ainus puudus on pildistabilisaatori puudumine, teinud läbi samalaadse muutuse! Viimane on nii uus, et näidatakse alles klaasi tagant, kui muidu saab Sigma stendil objektiive käppida ja koguni oma kaamerakere küljes proovida. Ka seal seisab ees inimmüür, kuigi pisut hõredam kui Canoni stendil.
Meeletu pindalaga stendid on näiteks Sonyl ja Samsungil, kes nähtavasti on erilises sõiduvees just täna, kui messi külastavad tavahuvilised. Mitmel on stendil pilkupüüdvaid kujunduselemente, nagu Zeissil läbikäidav hiidobjektiiv, Sonyl Metsiku Lääne dioraam, mitmel tehnika proovimiseks eredasti valgustatud lilleseaded ja natüürmordid, saab teha endast „Matrixi” stiilis õhus hõljumise filmi; paljudel on loosis auto, mitmel taidleb värvilise suitsu sees glamuurimodell, esinevad tantsijad, lektorid ja muud tsirkusetegijad, rääkimata osavsuistest müügiinimestest, keda on peaaegu igal stendil, suurematel isegi mitu; ühes koridoris lendab kaugjuhitav reklaamitsepeliin. Muidu on palju firmasid, kellest ma mitte kunagi kuulnud ei ole, nt valgusti- ja statiivihalli terve tagumise osa täidavad Hiina firmad. Teiste vahele on peitnud end ka igat messi väisavad õnneotsijad, nagu grafoloogiateenuste osutajad ja õnnetoovate kristallide müüjad.
Fotomessi suur nael on teadagi fotonäitused, mida on mitmeid ja millest mõni on ka hingele (nt National Geographicu egiidi all valminud Dolomiitide näitus, Saksa loodusfotovõistluse Glanzlichter näitus, millest võtan koguni voldiku, ja Sony fotovõistluse viimatised võitjad). Eriti rõõmustan Stephan Zirwesi näituse „DNA” üle, millest olin suvel lugenud ega teadnud, et see pannakse üles ka photokinal.
 |
| Fotolegendide näitus: kuulsad fotod ja nende tegijad |
Pärast nelja tundi teen lõunapausi, siis veel tund viimast kolamist ja kella kolmest väljun linna peale. Rong läheb tagasi kell 18.18 ja kavatsen olla jaamas kell kuus, seega on aega kolm tundi.
Messikeskuse ja südalinna vahel on Hohenzollernbrücke sild, mille lõunaküljelt peaks olema uhke vaade. Jalutuskäik sinnani on pikavõitu, aga vaade on seda väärt. Täheldan, et vene komme koormata sildu tabalukkudega on jõudnud viimastel aastatel ka Saksamaale (ükski täheldatud aastaarv ei ole eelmisest sajandist – asjast on tänavu tehtud Saksa põhjalikkusega 112-leheküljene uurimus [8 MB pdf], mis väidab kombe alguseks 2008). Usutavasti neelavad Reini kalad enamiku jõkke heidetud võtmetest alla ja surevad piinades, aga selle peale sillarisustajad ei mõtle.
 |
| Interaktiivne kunst |
Parajasti on käimas palverännak, mis läbib toomkiriku põiki, pideva vooluna S-portaalist kooriümbriskäigu kaudu N-portaalini, ja enamik toomkirikust on muidu huvilistele suletud. Kahtlen, kas seisma jäädes ja fotokaga ringi vehkides suudaksin jätta palveränduri mulje või kas suudaksin jääda tõsiseks, kui mind peaks kõnetama punases maani kleidis meesterahvas, nagu neid paistab taamal mitmeid. (Punane on vist sellepärast, et katedraali piiskop on tegelikult kardinal.) Seega olen pikalt kolmes võlvikus tornide all ja vahel, kaugemale ei pääse, ja ootan ringi vahtides, et juhtuks midagi põnevat. Juhtubki – viieks minutiks tuleb välja päike.
Siis vanalinna, seapildiga elektroonikapoodi, kus on kavas osta uus seebikas, kui see on alla teatud hinnapiiri. On. Teisiti kui T.-s, lastakse seljakotiga sisse. Rahvast tungleb kaubamajas tunduvalt rohkem kui T. omas.
 |
| XIX saj lõpus oli moes realism |
Edasi on veel kaks tundi aega, kolan sügavamale vanalinna, lääne poole. Mõtlen, kas jõuan jalutada vanalinna servani (ei jõua). Teel peatun raamatupoes (sh pisike Loriot' humoreskide ja karikatuuride kogu) ning satun seejärel, juba üsna punnis seljakotiga, hoopis paremasse raamatupoodi, kus on vähemalt kaks korrust tihedalt täis riiuleid, raamatud riiulis serviti, mitte lapiti, teemaks kaunid kunstid. Sealt leian pärast pikka tuustimist animafilmide riiulist kaks Studio Ghibli teemalist raamatut ja Saksa animafilmide DVD. Sõbralikud müüjad (võimalik, et taoliste ostude tõttu).
Siis uudistan pisut üht romaani kirikut (St Aposteln; Kölnis pidada neid olema 12), ust ei leia, nurga taga kogunevad laupäevaõhtut veetma kohalikud joodikud, siis vaikselt jaama poole tagasi.
Tagasisõit on veel tühjemas rongis kui minek. Loen (Loriot' raamat ja alustan üht Ghibli stuudio raamatut). Rong saabub sünkroonis ühe viimase bussiga, tulen korterisse jala.
Väsitav, aga elamusrikas päev.
24.9.10
R, 1394. päev: ammu, nii umbes möödunud reede paiku
Kirjutan siinseid ridu esmaspäeval ja laupäevase muljetetulva tõttu ei mäletagi, mis juhtus enne seda reedel. Vahest see, et ma ei käigi reede õhtul poes.
23.9.10
N, 1393. päev: sügis algab pauguga
Päästan eestikeelse maailma uue, seniolematu, kabinetivaikuses tekkinud termini eest ja õpetan, et toimetamisel ei ole vaja sisukorda parandada, õige sisukord tuleb pärast valmis dokumendis ühe nupuvajutusega ise.
Saabub keelekursuse hotellibroneering, nii et nähtavasti tuleb sinna ikka minna. Ostan kaks selle kandi maakaarti.
* * *
Õhtu on soe (19,9 °C, näitab kraadiklaas), nahkhiired pisut lendavad ja läbi pilvevina paistab täiskuu, aga äkki hakkab nurga tagant sähvima välke ning kõvasti müristama. Järgneb nii kohutav äike, et esimese asjana tõmban arvutit ja selle lisaseadmeid toitva pistiku seinast ning kustutan tuled. (Kuigi ma tegelikult ei tea, kas tulede kustutamisest on kasu, kui seda ei tee kilbist, mis jäi ähmiga tegemata. Mu isa ristiemal – kes oli mu lapsepõlves suviti meie pereliige – oli kindel arvamus, et äikese lähenedes peab esimese asjana kappi varjule panema suuremad raudesemed, näiteks mu vanaisa rätsepakäärid.)
See tähendab, et panen fotokat äikse pildistamise konfiguratsiooni kokku pimedas! Seda peaks eraldi harjutama ja üldse tuleks taolisteks ootamatusteks olla valmis – näiteks suurel akusahtlil võiksid olla kogu aeg sees laetud akud (praegu ei ole, aga õnneks mäletan, kus pikast nädalavahetusest saati on laetud akud) ning küljes statiiviadapter (praegu ka ei ole, aga õnneks tean, kus kumbki on, ning välkude valgel näeb ka adapteri põhja all olevaid märke, et teaks kinnitada õiget pidi).
Samuti peaks olema valmis kaabelpäästik, mis koosneb kahest juhtmega ühendatud osast. Sellel on voolulüliti ainult kaamera külge käival osal, kus on 3 V patarei, aga ka teises otsas on oma patarei (12 V), mis läheb paari aastaga tühjaks, kui juhe on teise osa küljes. Hiljuti ostsin sinna uue, aga tühjenemist liigselt ennetades olin ka juhtme välja võtnud. Nii ma siis praegu pimedas otsin käsikaudu, kus on kaamera külge käiva jublaka küljel 2 mm juhtmepesa.
Selle aja peale on fotokas statiivi peal valmis ja vihm hakkab kaugenema (tore, enam rõdule ei saja), nahkhiired tulevad uuesti plõgisema (andur on sisse jäänud) ning asun fotokat lülitama käsirežiimile. Vat jah, tuleb vaadata siiski tulevalgel, sest valikunupu asendist ei saa kombates aru ja režiimi ei näe ekraanidelt kah mitte.
Äike siiski jätkub, mürin kostab vahepeal pausideta, mõni välgatus lausa pimestab. Eksponomeetri välgurežiimi ma veel ei tunne, nii et välgatuse luksid jäävad seekord mõõtmata. Huvitav oleks.
Edasi algab siis pildistamine mu propageeritud nippide varal, et ava suhteliselt väike (f/8) ja aegvõttega katik lahti kuni efektse välguni. Tundlikkus on madalaim, ISO 100, mis tagab, et kui välku ei ole, siis on pilt ka pime, ehk võib säritada kui kaua tahes ülevalgustust kartmata (öövõtetel on see kerge tekkima, tean omast käest), kuni välk saab pildile. Allesjäänud piltidel on säriajad olnud 6 sekundist 4 minutini, mõni on pimedam kui teine, aga ülevalgustust ei ole (v.a täiesti valgeks põlenud välgunool muidugi).
Aga on ka kaks miinuspoolt.
Esiteks on sees pika säriaja müravähendus, mis kestab ligi 40 sekundit! Ei viitsi hakata menüüst otsima, kust see välja käib. [Nüüd on see pandud lühimenüüsse.] Õigupoolest tuleks pildistada kahe kaameraga vaheldumisi, et kui üks salvestab, siis teine pildistab – sest muidugi on uhkeimad välgud just siis, kui kaamera on pildi ära teinud ja parajasti mõtleb, enne kui lubab teha järgmise.
Muidu on mitu korda nii tugevaid välke, et silmanurgast märgates ja välgu poole silmi keerates näen õhus veel välgust jäänud plasma hetkelist helendust.
Mingi hetk hakkab tööle lennuväli ning üks äikese taustal tõusnud lennuk jääb ka pildi peale.
Siis Murphy seadus toimib ka välgupildistamisel – kui pöörata objektiiv ühte suunda, on parimad välgud ikka mujal. Hetkeks kaalun, kas peaks panema ette lainurga, aga samas oleks sellel võib-olla sisepeegeldusi.
Teravustamine on ka probleem, aga seda peaks kompenseerima suhteliselt väikese ava sügavusteravus.
Lõpuks selline pilt kah:
Kui äike on kaugnenud ja vaibumas, laadin pildid (45) kaardilt ära, jätan umbes 15 parimat alles, parandan neil valgetasakaalu, et välk oleks loomulikumat sinakat värvi. Pisut on vaja korrigeerida kromaatilist aberratsiooni ja mõnel pildil pisut pöörata silmapiiri. Valmis
Strikestar näitab, et siinne kohutav äike ei old veel midagi, õige madin oli siit sadakond kilomeetrit põhja pool.
22.9.10
K, 1392. päev: mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?
On aastaaja jaoks kohatult soe, peaaegu 20 kraadi.
Muidu jube töö. Kiire pikk toimetus, mis tuleks ühtlustada varasema tõlkega, aga välistõlkijal kas ei ole olnud varasemat tõlget käepärast või on ta üritanud tõlkida kõik sõnad ilusti ära, ka need, mille varasem tõlge – kasutusjuhend, mitte õigusakt – sisus midagi kaotamata, aga arusaadavuses palju võites oli vahele jätnud. Brr. Seal näiteks, kus vanas tõlkes seisis lakooniline viit „NB!”, ilutses uues tõlkes nüüd kas „Juhime teie tähelepanu, et...”, „Tuleks tähele panna, et...” või koguni stiilis „Ärge unustage märkimast asjaolu, et...”. Samuti oli seal kolm korda „tõlgitud” ladina lühend i.e. uudislühendiks „n.o”, mille peale sain kreepsu – mul oli koolis 7½ aastat Niinemäed ja viimatistes õpingutes sisaldus kuulus Katrin Kerni kursus, nii et arvan eesti kirjakeelest teadvat üht kui teist, ja tõlkeid toimetanud olen ka päris hulk aega, kuid selline lühend kukilt ei meenu. Ei tule isegi ette, mis sõnu võiks lühend „n.o” lühendada ehk mis on need enni ja ooga algavad kaks sõna, mis peaksid kokku moodustama ladina sõnapaari id est vaste?
Kuulda on, et tähtsa, aga üpriski pimeduses kobava õppejõu loengu eel rehabiliteerib õppur teadlase, kelle elutöö on muutnud nüüdisaegset arusaama maailmast, aga mille kohta õppejõud nädal aega tagasi – valdkonda üldse tundmata ja ajast vähemalt pool sajandit maha jäänuna – arvas, et see on võimatu. Mõistuse hääle suureks õnneks on teadlase suuroopuse üllitanud Harvard University Press ning aastakümneid väldanud uurimistöö on toimunud õppeasutustes nimedega Brandeis, Harvard, MIT ja Purdue, mis on maailma ülikoolide pingereas vähemalt pool tuhat kohta eespool kui see, mille nime me praegu ei maini.
Muidu jube töö. Kiire pikk toimetus, mis tuleks ühtlustada varasema tõlkega, aga välistõlkijal kas ei ole olnud varasemat tõlget käepärast või on ta üritanud tõlkida kõik sõnad ilusti ära, ka need, mille varasem tõlge – kasutusjuhend, mitte õigusakt – sisus midagi kaotamata, aga arusaadavuses palju võites oli vahele jätnud. Brr. Seal näiteks, kus vanas tõlkes seisis lakooniline viit „NB!”, ilutses uues tõlkes nüüd kas „Juhime teie tähelepanu, et...”, „Tuleks tähele panna, et...” või koguni stiilis „Ärge unustage märkimast asjaolu, et...”. Samuti oli seal kolm korda „tõlgitud” ladina lühend i.e. uudislühendiks „n.o”, mille peale sain kreepsu – mul oli koolis 7½ aastat Niinemäed ja viimatistes õpingutes sisaldus kuulus Katrin Kerni kursus, nii et arvan eesti kirjakeelest teadvat üht kui teist, ja tõlkeid toimetanud olen ka päris hulk aega, kuid selline lühend kukilt ei meenu. Ei tule isegi ette, mis sõnu võiks lühend „n.o” lühendada ehk mis on need enni ja ooga algavad kaks sõna, mis peaksid kokku moodustama ladina sõnapaari id est vaste?
Kuulda on, et tähtsa, aga üpriski pimeduses kobava õppejõu loengu eel rehabiliteerib õppur teadlase, kelle elutöö on muutnud nüüdisaegset arusaama maailmast, aga mille kohta õppejõud nädal aega tagasi – valdkonda üldse tundmata ja ajast vähemalt pool sajandit maha jäänuna – arvas, et see on võimatu. Mõistuse hääle suureks õnneks on teadlase suuroopuse üllitanud Harvard University Press ning aastakümneid väldanud uurimistöö on toimunud õppeasutustes nimedega Brandeis, Harvard, MIT ja Purdue, mis on maailma ülikoolide pingereas vähemalt pool tuhat kohta eespool kui see, mille nime me praegu ei maini.
21.9.10
T, 1391. päev: mis on lähedal ja mis ei ole ehk olfaktoorseid ekstsesse
Postimehe „teadus”-ajakirjanik oskab juba nähtavasti kõndida ja rääkida, aga päris koolis veel ei käi, sest on avaldanud masendavalt infantiilse kirjutise („Jupiter võidakse Kuuga segamini ajada”). Saan aru, et varasem läbuajakirjanik pole teadnud, mis on suur vastasseis, ja on seda enda jaoks seletanud kui „läheb üsna lähedalt mööda” (nt Uraan, 2,7 mld km, valgus läheb seda vahet 2½ tundi). Selle vastu vat ongi vaja silmaringi.
Mis aga veel jubedam, Postimees on selle ka avaldanud! Arvates, et äkki hakkab Postimehel piinlik, kui toimetus ise ka loeb, mida ta avaldab, tegin kähku algupärasest kritseldisest kuvahõive.
Bussis on rõve lehk, mis näib tulvavat suurte reisikottidega lõunamaalase poolt. Võib-olla on tal kotis esivanema jäänused. Mõtlen minna järgmises peatuses maha ja oodata järgmist bussi, kuid selle mõne minuti jooksul, mil buss pikka peatusevahet sõidab, nina harjub, aga siis hakkab mahaminekule asutama ka see lõunamaalane ja paneb õhu uuesti liikuma. Tulen maha, ootan päris pikalt (aga õhtu on ilus), loen, näen üle Linnavärava puiestee lendavaid nahkhiiri. Korteri juures nad nii vara õhtul ei lenda, loojanguni on veel 26 minutit. Küllap on neil kõht hele, eile neid üldse ei olnud.
Õhtu soojust näitab ka see, et alakorra portugaallane kremeerib taas kord rõdul sardiine. Kõik söestunud poslamasla hais on mul toas!!
Mis aga veel jubedam, Postimees on selle ka avaldanud! Arvates, et äkki hakkab Postimehel piinlik, kui toimetus ise ka loeb, mida ta avaldab, tegin kähku algupärasest kritseldisest kuvahõive.
Bussis on rõve lehk, mis näib tulvavat suurte reisikottidega lõunamaalase poolt. Võib-olla on tal kotis esivanema jäänused. Mõtlen minna järgmises peatuses maha ja oodata järgmist bussi, kuid selle mõne minuti jooksul, mil buss pikka peatusevahet sõidab, nina harjub, aga siis hakkab mahaminekule asutama ka see lõunamaalane ja paneb õhu uuesti liikuma. Tulen maha, ootan päris pikalt (aga õhtu on ilus), loen, näen üle Linnavärava puiestee lendavaid nahkhiiri. Korteri juures nad nii vara õhtul ei lenda, loojanguni on veel 26 minutit. Küllap on neil kõht hele, eile neid üldse ei olnud.
Õhtu soojust näitab ka see, et alakorra portugaallane kremeerib taas kord rõdul sardiine. Kõik söestunud poslamasla hais on mul toas!!
20.9.10
E, 1390. päev: kiliseb, koliseb
Vohohhoo, Maalehes on Jupiterist koguni uudisnupp (kuigi Uraani näilise asukohaga ma päris nõus ei ole; „paremal ja kõrgemal” võib olla peegelpildis). Uudises on ka põnev link – Jupiteri nelja suurima kuu asendi kalkulaator.
Tööl on keegi, kes pidevalt mööda koridori edasi-tagasi traageldab, end kaunistanud kuuldavasti jalaketiga. Ilmselt on ta ise kurt.
Tööl on keegi, kes pidevalt mööda koridori edasi-tagasi traageldab, end kaunistanud kuuldavasti jalaketiga. Ilmselt on ta ise kurt.
19.9.10
P, 1389. päev: kuidas ma matkal ei käinud
Lugu lihtne. Esiteks on müstiliselt ja täiesti täielikult ära kadunud kavandatud matka teekonda kujutav uus kaart (on vana, aga elu on näidanud, et vanadel kaartidel ei ole matkateed märgitud sinna, kus need on looduses) ja teiseks juhtus ööl vastu tänast kofeiiniõnnetus. Juhtusin kella 11 ajal õhtul jooma topsi-lattejooki, mis on mõnus ja hea, aga sisaldas, nagu nüüd tean, peale mõnusa maitse ka 80 mg kofeiini, ning öösel vähkresin nagu... hmm... sulgiv öökull. Magamistoa laes on kellaaeg näha ning viimane number, mida nägin, oli juba päris suur. Seega otsustasin, et taolist füüsilist pingutust ma napi une järel korraldama ei hakka, ja kui ükskord päike silma paistma hakkas, rehkendasin, millal jõuaksin matka alguspunkti (ostes sealt uue kaardi); tulemus tähendanuks suhteliselt tõenäolist kiirustamist ja seega jätsin matka üldse ära. Näis-näis, miad teeb ilm järgmisel pühapäeval.
Ärgates märkasin ka, et olin eile hilisõhtul, vaimustununa sellest, et Jupiteri suuremad kaaslased olid binoklis ilusti näha, jätnud binokli samasse asendisse, ning läksin kole murelikuks, et äkki on samast suunast paistnud päike ja binokli suured kaugmised klaasid on binokli sisemuse ära söestanud. Õnneks on vaateväli ainult 3° 12' läbimõõduga ja päike käib praegu veel pisut kõrgemalt kui Jupiter.
Loen – Jaan Roosi päeviku „Läbi punase öö” V osa (1953–1954). Ehe olustikukroonika, mitte haibitud hale fantaasiaromaan.
Täna õhtul on Jupiteri kaaslased rivistunud kõik paremale poole ritta, aga selle pildistamine ei õnnestu. Peaksin proovima, kas saab seebika nt teipida või keerata Gorillapodiga okulaari juurde ja siis teha võte autoknipsiga.
Algeline planetaariumiprogramm Cartes du Ciel näitab kohe Jupiteri kohal (1°) olevat mingi suhteliselt heleda taevakeha, mis selgub olevat Uraan (heledus 5,6m). Nii et binokli vaateväljas võib näha korraga Jupiteri, selle nelja suuremat kaaslast ja Uraani.
(Mul tuli veel mõte, et kui Pluuto degradeeriti 2006. aastal planeediseisusest kääbusplaneediks, aga on edasi horoskoopides – kuigi avastamisest saati ei ole teinud orbiidil tiirust veel kolmandikkugi – siis peaksid astroloogid pöörama pilgu ka teiste kääbusplaneetide poole. Ceres võiks näiteks ennustada kas vilja- või õlleõnne, Haumea emaõnne, Makemake lihavõtteõnne ja Eris riiuõnne.)
Kuu on faasis, et ka see hakkab varsti paistma õhtul aknasse; täna võib näha Kuud piki rõdu serva (hoides binoklit käes, statiiv sellesse asendisse ei mahu). 20× suurendatuna näib Kuu nii suur, nagu oleks 50 cm kauguselt vaadatuna 9 cm läbimõõdus; seal silm juba üht-teist seletab. Terminaator ehk praeguse faasi juures päikesetõusu joon läheb üle Kuu vasaku serva, kaardi järgi Aristotelese kraater on ümbritsevast ookeanist kõrgem ja paistab pimeduses, tekitades terminaatorisse heleda saki – mägede harjadel kumamas koit...
Ärgates märkasin ka, et olin eile hilisõhtul, vaimustununa sellest, et Jupiteri suuremad kaaslased olid binoklis ilusti näha, jätnud binokli samasse asendisse, ning läksin kole murelikuks, et äkki on samast suunast paistnud päike ja binokli suured kaugmised klaasid on binokli sisemuse ära söestanud. Õnneks on vaateväli ainult 3° 12' läbimõõduga ja päike käib praegu veel pisut kõrgemalt kui Jupiter.
Loen – Jaan Roosi päeviku „Läbi punase öö” V osa (1953–1954). Ehe olustikukroonika, mitte haibitud hale fantaasiaromaan.
Täna õhtul on Jupiteri kaaslased rivistunud kõik paremale poole ritta, aga selle pildistamine ei õnnestu. Peaksin proovima, kas saab seebika nt teipida või keerata Gorillapodiga okulaari juurde ja siis teha võte autoknipsiga.
Algeline planetaariumiprogramm Cartes du Ciel näitab kohe Jupiteri kohal (1°) olevat mingi suhteliselt heleda taevakeha, mis selgub olevat Uraan (heledus 5,6m). Nii et binokli vaateväljas võib näha korraga Jupiteri, selle nelja suuremat kaaslast ja Uraani.
(Mul tuli veel mõte, et kui Pluuto degradeeriti 2006. aastal planeediseisusest kääbusplaneediks, aga on edasi horoskoopides – kuigi avastamisest saati ei ole teinud orbiidil tiirust veel kolmandikkugi – siis peaksid astroloogid pöörama pilgu ka teiste kääbusplaneetide poole. Ceres võiks näiteks ennustada kas vilja- või õlleõnne, Haumea emaõnne, Makemake lihavõtteõnne ja Eris riiuõnne.)
Kuu on faasis, et ka see hakkab varsti paistma õhtul aknasse; täna võib näha Kuud piki rõdu serva (hoides binoklit käes, statiiv sellesse asendisse ei mahu). 20× suurendatuna näib Kuu nii suur, nagu oleks 50 cm kauguselt vaadatuna 9 cm läbimõõdus; seal silm juba üht-teist seletab. Terminaator ehk praeguse faasi juures päikesetõusu joon läheb üle Kuu vasaku serva, kaardi järgi Aristotelese kraater on ümbritsevast ookeanist kõrgem ja paistab pimeduses, tekitades terminaatorisse heleda saki – mägede harjadel kumamas koit...
18.9.10
L, 1388. päev: kaart kadunud
Üldiselt olen selleks nädalavahetuseks plaaninud taas pikemat päevast jalgrattamatka, aga olen ära kaotanud seda kanti kujutava uue kaardi. Tänaseks lubab 25% tõenäosusega ka vihma, nii et lähen parem homme, kui sama suurus on 5%, vahepeal aga otsin kaarti. Ma seda kaarti uurisin umbes nädal tagasi, aga siis läks nagu ikka, et näiteks telefoni vastama minnes pistsin selle kuhugi vahele/alla ning sellest ajast saati kaart kadunud ongi.
Loen, muu hulgas imetlen „Totoro” pildiraamatut, kus on peaaegu kogu filmi sündmustik perekondlikku vanniskäiku arvestamata. Lisaks lõpus eksimatus Miyazaki stiilis joonistatud filmi tegevuskohtade kaart.
Tõmban päevavalges lahti rõdu lamamistooli ja õhtul saab seal lebades vaadelda kõrgemal paiknevat tähistaevast (fotostatiivi saab tõsta ainult 30° ning rohkem nõuaks ka iste- ja statiiviasendi suuremat ümberkorraldamist). Linnutee, mis binoklis muutub tähiseks lindiks, on praegu õhtuti üpris pea kohal. Andromeeda udukogu paistab.
Hele vilkumatu täpp kagusilmapiiri kohal – planeet, sest tähed vilguvad – selgub olevat Jupiter, sest binoklis paistavad tema kaaslased. Neljast paistab kolm, üks on nähtavasti Jupiteri taga või ees. Jupiter ise paistab binoklis täiesti selgesti kettana ja isegi see paistab, et see ei ole ühtlane valge, ent 20× suurendusest ei piisa rohkemate üksikasjade nägemiseks.
Loen, muu hulgas imetlen „Totoro” pildiraamatut, kus on peaaegu kogu filmi sündmustik perekondlikku vanniskäiku arvestamata. Lisaks lõpus eksimatus Miyazaki stiilis joonistatud filmi tegevuskohtade kaart.
Tõmban päevavalges lahti rõdu lamamistooli ja õhtul saab seal lebades vaadelda kõrgemal paiknevat tähistaevast (fotostatiivi saab tõsta ainult 30° ning rohkem nõuaks ka iste- ja statiiviasendi suuremat ümberkorraldamist). Linnutee, mis binoklis muutub tähiseks lindiks, on praegu õhtuti üpris pea kohal. Andromeeda udukogu paistab.
Hele vilkumatu täpp kagusilmapiiri kohal – planeet, sest tähed vilguvad – selgub olevat Jupiter, sest binoklis paistavad tema kaaslased. Neljast paistab kolm, üks on nähtavasti Jupiteri taga või ees. Jupiter ise paistab binoklis täiesti selgesti kettana ja isegi see paistab, et see ei ole ühtlane valge, ent 20× suurendusest ei piisa rohkemate üksikasjade nägemiseks.
17.9.10
R, 1387. päev: jalad me lahti saime siis maast
Äratushelin peab olema võimalikult jälk, et magaja hüppaks kohe helisejat vaigistama. See hüppamise ehk jaluletõusmise aspekt on tähtis – et helisev ese ei oleks käeulatuses –, sest siis on magaja toibumise hetkel püstiasendis* ja une jätkamiseks tuleks heita uuesti voodisse.**
* Muiste töötanud mitu Soomes õppinud eesti muusikatudengit kohalike koorijuhtidena. Ühel, kes juhatas üht meeskoori, juhtunud keeleerinevuste tõttu äpardus, et tahtud öelda, et laulame järgmise laulu püsti seistes, aga kasutas otsetõlget pystyasennossa, mis paraku ei tähenda soome keeles päris täpselt sama kui eesti keeles. Õige sõna on hoopis seisoen, aga kust tema pidi nii peent sõna teadma. Meeskoor olla mõtte peale, et laulu laulmise ajal tuleb olla pystyasennossa, müristanud naerda päris pikalt.
** John Guntheri raamat „Nüüdse Euroopa juhid” (e k 1939, orig Inside Europe, 1938) omistab selle elutarkuse Benito Mussolinile, kes olla noorena, ajakirjanikupõlves poetanud mõtte, et ärgates tõuseb ta kohe jalule, hoolimata sellest, kui ilus on pea tema padjal, mida Mussolini olla hiljem kõvasti tagasi ajanud.
Väga jälgid äratushelid selguvad ainult katsega. Arvasin kunagi näiteks, et Sõnajalad on repertuaar, mida ma uneski ei talu; aga selle leebe mulina tõttu ma ei ärganud, vaid nägin 50 minutit õudusunenägusid (tehniline lahendus: taimer ja makk); samamoodi mõjuta on siis ilmselt ka muud leebed ärkvelolekus talumatud mulinad. Edasi on mind raudkindlalt üles äratanud setu meeskoor, autentne Stuka-huile (1940. aasta salvestus), filmis South Park: Bigger, Longer and Uncut kõlanud laul Unclef*cker jt. Suvise fotoprojekti tarvis ajas üles lugu, mis mul sama teemaga seostub, nii et kohe selge, mispärast telefon muidu sügaval uneajal heliseb.
Täna selgus, et nii rõve, et äratab, on ka laul „Pilvede embuses”, kusjuures ma olen keskmisest eestlasest tunduvalt tolerantsem.
Muidu sihuke töötempo, et ei jõua õhtul poodigi. Saan õhtul korteris läbi romaani To Kill A Mockingbird. Suurepärane.
* Muiste töötanud mitu Soomes õppinud eesti muusikatudengit kohalike koorijuhtidena. Ühel, kes juhatas üht meeskoori, juhtunud keeleerinevuste tõttu äpardus, et tahtud öelda, et laulame järgmise laulu püsti seistes, aga kasutas otsetõlget pystyasennossa, mis paraku ei tähenda soome keeles päris täpselt sama kui eesti keeles. Õige sõna on hoopis seisoen, aga kust tema pidi nii peent sõna teadma. Meeskoor olla mõtte peale, et laulu laulmise ajal tuleb olla pystyasennossa, müristanud naerda päris pikalt.
** John Guntheri raamat „Nüüdse Euroopa juhid” (e k 1939, orig Inside Europe, 1938) omistab selle elutarkuse Benito Mussolinile, kes olla noorena, ajakirjanikupõlves poetanud mõtte, et ärgates tõuseb ta kohe jalule, hoolimata sellest, kui ilus on pea tema padjal, mida Mussolini olla hiljem kõvasti tagasi ajanud.
Väga jälgid äratushelid selguvad ainult katsega. Arvasin kunagi näiteks, et Sõnajalad on repertuaar, mida ma uneski ei talu; aga selle leebe mulina tõttu ma ei ärganud, vaid nägin 50 minutit õudusunenägusid (tehniline lahendus: taimer ja makk); samamoodi mõjuta on siis ilmselt ka muud leebed ärkvelolekus talumatud mulinad. Edasi on mind raudkindlalt üles äratanud setu meeskoor, autentne Stuka-huile (1940. aasta salvestus), filmis South Park: Bigger, Longer and Uncut kõlanud laul Unclef*cker jt. Suvise fotoprojekti tarvis ajas üles lugu, mis mul sama teemaga seostub, nii et kohe selge, mispärast telefon muidu sügaval uneajal heliseb.
Täna selgus, et nii rõve, et äratab, on ka laul „Pilvede embuses”, kusjuures ma olen keskmisest eestlasest tunduvalt tolerantsem.
Muidu sihuke töötempo, et ei jõua õhtul poodigi. Saan õhtul korteris läbi romaani To Kill A Mockingbird. Suurepärane.
16.9.10
N, 1386. päev: oletatav ajalooseos
Mõte: äkki on see, et USA käis 1970. aastate alguseks Kuu peal ja 1970. aastate alguses tekkis seal võimas keskkonnaliikumine, ning see, et N. Liit ei käinud ja seal ei tekkinud, omavahel seotud? Mitmed Kuu-astronaudid (kes on ainsad inimesed, kes näinud planeeti Maa oma ihusilmaga eemalt) on märkinud tohutut äratundmist, et kõik see, mida, ja kõik need, keda nad on kunagi tundnud, on sellel helesinisel keral, mis mahub sirutatud käe pöidla varju, ja see kera on habras. Asjale aitas kaasa ka tuntud foto ja selle kasutamine lugematutes kontekstides.
Keelekursus kirjutab, et mu broneering on kohale läinud, ja lubavad saata paari päeva jooksul täpsemad andmed.
Beneluxi rahvas korraldab peo asemel tasuta ekskursiooni Volgogradi sõpruslinna, kuhu peab kindlasti minema, äkki on lõbusam kui eelmine kord.
Keelekursus kirjutab, et mu broneering on kohale läinud, ja lubavad saata paari päeva jooksul täpsemad andmed.
Beneluxi rahvas korraldab peo asemel tasuta ekskursiooni Volgogradi sõpruslinna, kuhu peab kindlasti minema, äkki on lõbusam kui eelmine kord.
15.9.10
K, 1385. päev: plaanid
Umbes siis, kui kavatsen õhtule minna, tuleb ettepanek koguda kokku päris suurt osa tööd sätestava õigusakti sisuvead. Asun neid õhinaga üles märkima, aga kui akna taga juba päris hämar, kirjutan „etc.” ja lähengi õhtule.
Muidu päeva suurim asi on see, et täidan keelekursuse ankeedi ja maksan ära broneerimistasu. Mõistagi tekib tehingus tõrge ja jään paariks tunniks teadmatusse, kas õnnestus või mitte (kuni saan õhtul automaatse ja homme ka inimese kirjutatud vastuse, et õnnestus).
Ankeedis on loetletud kursused, mida tellida saab. Kuskil keskel on „prantsuse keel ja golf” ning selle järel „prantsuse keel ja ratsutamine”, et hommikuti prantsuse keel rühmades, pärastlõunal harrastustegevus prantsuse keeles („bon après-midi, monsieur cheval”). Kahtlen, et see, mida asutus lubanud kinni maksta, on kuskil ülalpool. — Majutuse kohas on pärast küsimust, kas suitsetate, ka variant, et kui ei suitseta, kas nõustute elama „mõõdukalt” suitsetava pere kodumajutuses. Kujutan ette! (Nagu oli kunagi Kölnis „suitsuvabas” toas 4 + 1 tuhatoosi ja mööbel lehkas suisuhaisu ka päris kõvasti.)
Tuvastan, et rongipilet põiki üle Euroopa neeme maksab pisut vähem, kui olen ette kujutanud, aga – nagu ma ei ole ette kujutanud – hõlmab matka ühest Pariisi raudteejaamast teise, nagu tegi seda mister Bean, sest Pariisis samas raudteejaamas ümberistumise võimalust lihtsalt ei ole (mõneti võib pariislastest aru saada, sest nende arust on ju mõeldamatu, et keegi peaks tahtma Pariisist läbi sõita).
Peaks keelekursuse ajal pidama blogi, kui see on tehniliselt võimalik; olen pealkirjagi välja mõelnud ja otsin pool õhtut kirjastuse meiliaadressi, et neilt uurida, ega neil midagi selle vastu ole, et ma pealkirjas viitan nende ühele tuntud raamatule. Ei leia, aga õnneks Google kinnitab, et ma ei ole esimene, kes on tulnud taolisele mõttele.
Muidu päeva suurim asi on see, et täidan keelekursuse ankeedi ja maksan ära broneerimistasu. Mõistagi tekib tehingus tõrge ja jään paariks tunniks teadmatusse, kas õnnestus või mitte (kuni saan õhtul automaatse ja homme ka inimese kirjutatud vastuse, et õnnestus).
Ankeedis on loetletud kursused, mida tellida saab. Kuskil keskel on „prantsuse keel ja golf” ning selle järel „prantsuse keel ja ratsutamine”, et hommikuti prantsuse keel rühmades, pärastlõunal harrastustegevus prantsuse keeles („bon après-midi, monsieur cheval”). Kahtlen, et see, mida asutus lubanud kinni maksta, on kuskil ülalpool. — Majutuse kohas on pärast küsimust, kas suitsetate, ka variant, et kui ei suitseta, kas nõustute elama „mõõdukalt” suitsetava pere kodumajutuses. Kujutan ette! (Nagu oli kunagi Kölnis „suitsuvabas” toas 4 + 1 tuhatoosi ja mööbel lehkas suisuhaisu ka päris kõvasti.)
Tuvastan, et rongipilet põiki üle Euroopa neeme maksab pisut vähem, kui olen ette kujutanud, aga – nagu ma ei ole ette kujutanud – hõlmab matka ühest Pariisi raudteejaamast teise, nagu tegi seda mister Bean, sest Pariisis samas raudteejaamas ümberistumise võimalust lihtsalt ei ole (mõneti võib pariislastest aru saada, sest nende arust on ju mõeldamatu, et keegi peaks tahtma Pariisist läbi sõita).
Peaks keelekursuse ajal pidama blogi, kui see on tehniliselt võimalik; olen pealkirjagi välja mõelnud ja otsin pool õhtut kirjastuse meiliaadressi, et neilt uurida, ega neil midagi selle vastu ole, et ma pealkirjas viitan nende ühele tuntud raamatule. Ei leia, aga õnneks Google kinnitab, et ma ei ole esimene, kes on tulnud taolisele mõttele.
14.9.10
T, 1384. päev: lendavad ja ronivad
Töökoha akna taga käib suur kiil, tiivad nii 10 cm ulatusega.
Kui õhtul ära lähen, kuulen tõusva lennuki mürinas spetsiifilist vilinat – ma olen hakanud juba lennukimürina järgi tüüpe ära tundma! – ja ongi taas lennuvälja prooviv E-3F AWACS. Austraalia kirjasõber ütles kunagi mobiilipildi peale (kui mul jäi esimest korda see lennukitüüp pildile), et tema AWACS-lennukit nii lähedalt (u 3 km) näinud ei ole. Vohoh. NATO AWACS-lennukite baasile suhteliselt lähedal elamisel on omad eelised.
Õhtul klopsib vastu rõduakent suur putukas; mõtlen, et maipõrnikaid ometi sellisel aastaajal ei ole. Näen, et rõdu on vallutanud väikese sõrme suuruse kerega vapsik. Kirjandusandmetel rahulik loom, aga rahvasuu teatel 9 korda valusama nõelaga kui herilane, seega igaks juhuks kontrollin, kas aknad on ikka kinni. Tunamullu tegin aknal jalutavast vapsikust toreda portree, mis tekitas 2008. a parimate piltide albumis A4 suuruseks prindituna mõnes vaatajas kahjuks ootamatu reaktsiooni. Aga kas pole nunnu, kui just sõrmega ei torgi?
Koolivend T on pannud feisspukki ristiämbliku pildi, mille kohta arvab ingliskeelses allkirjas, et see on he, aga lähem vaatlus tuvastab, et on hoopis she. Esiteks on emastel ristiämblikel priske tagakeha (isastel on tagakeha vaat' et väiksemgi kui pearindmik) ja teiseks on täiskasvanud isastel ämblikel poksikinnastes käte taolised suised. Arutelu ka selle üle, et ristiämblik ongi karvane (jalad ja pisut ka kere), aga kui varem pole aega vaadata olnud, siis võib see olla jah uudis. Praegu sügisel topivad emased ristiämblikud kuhugi prakku või muidu pesasse munakookoni, ronivad ise samasse ja surevad talvel; kevadel koorub munadest kookonitäis ämblikulapsi, kes algul on kobaras koos, aga teatud hetkel jooksevad laiali. Muidugi tõstatan arutelu lauluisa luuletusest, kuidas ämblikul olid püksid, et kuidas ta need jalga sai (E täiendab, et ämblikul oli sõber põder, vast see aitas).
Tänased kirjandussaavutused on muistsete mälestuste ajel tekkinud kõnekäänd „küljendaja muudab valmis toimetatud teksti siis, kui kana pissib” ja mõistatus „kui meeldivad mõlemad, Tätte ja Matvere, siis kumb meeldiks rohkem, kas Tätvere või Matte?”.
Kui õhtul ära lähen, kuulen tõusva lennuki mürinas spetsiifilist vilinat – ma olen hakanud juba lennukimürina järgi tüüpe ära tundma! – ja ongi taas lennuvälja prooviv E-3F AWACS. Austraalia kirjasõber ütles kunagi mobiilipildi peale (kui mul jäi esimest korda see lennukitüüp pildile), et tema AWACS-lennukit nii lähedalt (u 3 km) näinud ei ole. Vohoh. NATO AWACS-lennukite baasile suhteliselt lähedal elamisel on omad eelised.
Õhtul klopsib vastu rõduakent suur putukas; mõtlen, et maipõrnikaid ometi sellisel aastaajal ei ole. Näen, et rõdu on vallutanud väikese sõrme suuruse kerega vapsik. Kirjandusandmetel rahulik loom, aga rahvasuu teatel 9 korda valusama nõelaga kui herilane, seega igaks juhuks kontrollin, kas aknad on ikka kinni. Tunamullu tegin aknal jalutavast vapsikust toreda portree, mis tekitas 2008. a parimate piltide albumis A4 suuruseks prindituna mõnes vaatajas kahjuks ootamatu reaktsiooni. Aga kas pole nunnu, kui just sõrmega ei torgi?
Koolivend T on pannud feisspukki ristiämbliku pildi, mille kohta arvab ingliskeelses allkirjas, et see on he, aga lähem vaatlus tuvastab, et on hoopis she. Esiteks on emastel ristiämblikel priske tagakeha (isastel on tagakeha vaat' et väiksemgi kui pearindmik) ja teiseks on täiskasvanud isastel ämblikel poksikinnastes käte taolised suised. Arutelu ka selle üle, et ristiämblik ongi karvane (jalad ja pisut ka kere), aga kui varem pole aega vaadata olnud, siis võib see olla jah uudis. Praegu sügisel topivad emased ristiämblikud kuhugi prakku või muidu pesasse munakookoni, ronivad ise samasse ja surevad talvel; kevadel koorub munadest kookonitäis ämblikulapsi, kes algul on kobaras koos, aga teatud hetkel jooksevad laiali. Muidugi tõstatan arutelu lauluisa luuletusest, kuidas ämblikul olid püksid, et kuidas ta need jalga sai (E täiendab, et ämblikul oli sõber põder, vast see aitas).
Tänased kirjandussaavutused on muistsete mälestuste ajel tekkinud kõnekäänd „küljendaja muudab valmis toimetatud teksti siis, kui kana pissib” ja mõistatus „kui meeldivad mõlemad, Tätte ja Matvere, siis kumb meeldiks rohkem, kas Tätvere või Matte?”.
13.9.10
E, 1383. päev: les moules sont arrivées
Liftist väljununa korruse ust avades näen sellele kleebitud kuulutust, et kuskil Kirikmäe suures vestibüülis jagatakse keedetud sinikarpe suukaudse manustamise eesmärgil. Järgmisi minuteid täidavad nüüd juba ligi nelja aasta taguste sündmuste meenutused, st võitlen füsioloogilise reaktsiooniga.
Täheldan puhtjuhuslikult, et tänase seisuga olen tänavu läbindanud sama palju teksti kui eelmisel aastal kogu aastaga (tööde ametlike pikkuste järgi; kolleegide tõlgete-toimetuste üle kontrollimine või ainult muudatuste asemel kogu dokumendi toimetamine peale selle). 2008. aastaga võrreldes on tempo sama.
Täheldan puhtjuhuslikult, et tänase seisuga olen tänavu läbindanud sama palju teksti kui eelmisel aastal kogu aastaga (tööde ametlike pikkuste järgi; kolleegide tõlgete-toimetuste üle kontrollimine või ainult muudatuste asemel kogu dokumendi toimetamine peale selle). 2008. aastaga võrreldes on tempo sama.
12.9.10
P, 1382. päev: ei sõida
Olen võtnud ette siinmaiste pildimärksõnade korrastamise (töökoha linnas võetud ligi 1600 pildil on täpsemalt märgitud ainult töökoha lähim ümbrus, muu linn on lihtsalt linna täpsusega; muidu on ikka tänava ja vaatamisväärsuse täpsusega). Linnajagusid on muide 24, nende piirid on kantud topograafilisele kaardile, aga selle õige leht on kadund asjade hulgas. Otsides korrastan kõik korteris leiduvad lahtised maakaardid eraldi kasti (ja parandan kogu Saksaamad hõlmava 1:200 000 maanteekaartide komplekti pakendi tõmbluku) ning leian kaardi alles hulk aega hiljem. Selgub, et ega muidugi kõiki piire selle peal ei ole ja ega internetis kuskil vajalikku kaarti ka ei ole. Tuleb joonistada ise.
Kui muidu saabus nädalavahetus natuke ootamatult, eelkõige soodsaim ringiliikumispäev laupäev, ja eile tuvastasin, et T. jalgrattalaenutus on nädalavahetuseti lahti oktoobri lõpuni, ei viitsi ma ka täna üles tõusta nii vara, et jõuaksin 8.24 rongile, et veeta taas kogu päev jalgrattasadulas, näiteks sõites Maaselja nn keskjooksult üles T-sse. Baromeeter lubas eile tänaseks päikesepaistet, aga õhtupoolikul hakkab siiski kõvasti sadama. Kujutan ette, kus ma matkal just siis oleks; lageda peal ja raudteejaamast päris kaugel.
* * *
Ükspäev oli vaja meenutada inglise naljasarjast Green Wing välja jäänud episoodi, kuidas kirurg näeb lõigatava patsiendi sees Winston Churchilli portreed. YouTube'ist ei leidnud, ent Green Wing tõi meelde aasta 2007, mil kogu sarja esimest korda põhjalikult läbi vaatasime ja mis tekitas teatud huvitava oleku, natuke nukra, sügisesse just sobiva.
Nagu kohtuks jälle vanade sõpradega (kuigi tegevuse üldliin ja tegelaste käekäik on ammu teada).
Kui muidu saabus nädalavahetus natuke ootamatult, eelkõige soodsaim ringiliikumispäev laupäev, ja eile tuvastasin, et T. jalgrattalaenutus on nädalavahetuseti lahti oktoobri lõpuni, ei viitsi ma ka täna üles tõusta nii vara, et jõuaksin 8.24 rongile, et veeta taas kogu päev jalgrattasadulas, näiteks sõites Maaselja nn keskjooksult üles T-sse. Baromeeter lubas eile tänaseks päikesepaistet, aga õhtupoolikul hakkab siiski kõvasti sadama. Kujutan ette, kus ma matkal just siis oleks; lageda peal ja raudteejaamast päris kaugel.
* * *
Ükspäev oli vaja meenutada inglise naljasarjast Green Wing välja jäänud episoodi, kuidas kirurg näeb lõigatava patsiendi sees Winston Churchilli portreed. YouTube'ist ei leidnud, ent Green Wing tõi meelde aasta 2007, mil kogu sarja esimest korda põhjalikult läbi vaatasime ja mis tekitas teatud huvitava oleku, natuke nukra, sügisesse just sobiva.
Nagu kohtuks jälle vanade sõpradega (kuigi tegevuse üldliin ja tegelaste käekäik on ammu teada).
11.9.10
L, 1381. päev: sügise esimene udupilt
Kui keskhommikul ärkan, on akna taga sügisudu, millest paistab läbi päike. Tahan saada vaatest pilti. Teengi, ja koguni puhastan sensorit, kaks korda, maastikufoto raamatus õpetatud viisil: objektiiv eest, sensori puhastamise režiim sisse (tõstab peegli ja avab katiku), siis hoida fotokat, objektiiviauk allapoole ja suure spetsiaalse kummiballooniga paar korda tugevasti puhuda sensori suunas. Seejuures kummiballooni otsikuga fotoka sees midagi mitte mingil juhul puutudes, mis tähendab, et ots ei tohi olla peegli servast kaugemal sees. Kummiballoon läheb nimelt kokkusurumisel pisut kõveraks ehk ots nihkub. Mitte mingil juhul ei tohi sensori suunas pihustada poes müüdavat suruõhku, sest see sisaldab mingit orgaanilist värki, mis jätab pinnale hetkeks mingi kelme (olen seda kasutanud nt skanneri klaasi puhastamiseks, kuigi viimasel ajal olen leidnud, et mikrokiudlapp on parem).
Pildid teen teaduslikul meetodil säritades (st eksponomeetriga mõõtes pildi +2 EV helendi heleduse kolmes punktis ja säriaeg tuleb nende keskmise järgi). Siin olevat pilti ma muud moodi töödelnud ei ole, kui vaid korrigeerinud kromaatilist aberratsiooni, eemaldanud kaks pisikest sensorisodi ja pisut teravustanud puud. Säritusega ega histogrammiga ega valgetasakaaluga jne mitte midagi tehtud ei ole!
Päev veereb ja kui poodi vaja ikka väga minna, leian, et ma ei viitsi kõndida Kõrgmetsa maksimarketisse (2 km sinna, 2 km tagasi), vaid parem sõidaks Kirikmäe prismasse, ukse alt ukse alla. Uurin internetist, kui kaua see lahti on; ossa pirakas, mitte kella kuueni, vaid suisa kaheksani! Mis nii viga. Olen poes pool seitse ja rahvast on kui murdu, rohkem kui äripäeviti mu tavalisel poeskäigukellaajal. Ja mis veel veidram, kaupa on ka, igatahes tühjaksostetud riiuleid ei näe (seda juhtub äripäeva õhtuti päris tihti).
Lähen kahe nädala pärast kapitaalsele fotomessile photokina ja sestap alustan mind teoreetiliselt huvitava tehnika hinnavaatlust. Jaanuaris ilmunud unelmate objektiivi hinnast on ära kukkunud juba ligi kuuendik, aga ilmselt jääb see mõtte tasemele veel kauaks. Takseerin ka mind huvitava uue (ilmus augusti lõpus) kompaktkaamera hinda, mis veel ei kuku. Kompaktkaamera eelis on väiksemad mõõtmed ja asjaolu, et selle kasutamine püüab vähem tähelepanu, millest võib olla teatud olukordades kasu (nt lennukis, kus ruumi võimelda on vähe, lennujaamas, saab kanda taskus jne).
Esimene kord tekib kaadri paremasse ülanurka (st kõikidele piltidele) mingi kiud või karv, mistõttu tuleb protseduuri korrata. Enne õdagut hõisates näib, et olen saanud lahti väga häirivast tolmuplärakast kella nelja asendis, mille tõttu läheb prügikasti eelmisel pühapäeval tehtud viiest ägedast meretaeva vaatest kogunisti kaks, sest neilt ei ole täiesti võimalik seda plärakat eemaldada. Tekkinud on uus täpp kella üheksa asendisse, aga see on väiksem.
Pildid teen teaduslikul meetodil säritades (st eksponomeetriga mõõtes pildi +2 EV helendi heleduse kolmes punktis ja säriaeg tuleb nende keskmise järgi). Siin olevat pilti ma muud moodi töödelnud ei ole, kui vaid korrigeerinud kromaatilist aberratsiooni, eemaldanud kaks pisikest sensorisodi ja pisut teravustanud puud. Säritusega ega histogrammiga ega valgetasakaaluga jne mitte midagi tehtud ei ole!
Päev veereb ja kui poodi vaja ikka väga minna, leian, et ma ei viitsi kõndida Kõrgmetsa maksimarketisse (2 km sinna, 2 km tagasi), vaid parem sõidaks Kirikmäe prismasse, ukse alt ukse alla. Uurin internetist, kui kaua see lahti on; ossa pirakas, mitte kella kuueni, vaid suisa kaheksani! Mis nii viga. Olen poes pool seitse ja rahvast on kui murdu, rohkem kui äripäeviti mu tavalisel poeskäigukellaajal. Ja mis veel veidram, kaupa on ka, igatahes tühjaksostetud riiuleid ei näe (seda juhtub äripäeva õhtuti päris tihti).
Lähen kahe nädala pärast kapitaalsele fotomessile photokina ja sestap alustan mind teoreetiliselt huvitava tehnika hinnavaatlust. Jaanuaris ilmunud unelmate objektiivi hinnast on ära kukkunud juba ligi kuuendik, aga ilmselt jääb see mõtte tasemele veel kauaks. Takseerin ka mind huvitava uue (ilmus augusti lõpus) kompaktkaamera hinda, mis veel ei kuku. Kompaktkaamera eelis on väiksemad mõõtmed ja asjaolu, et selle kasutamine püüab vähem tähelepanu, millest võib olla teatud olukordades kasu (nt lennukis, kus ruumi võimelda on vähe, lennujaamas, saab kanda taskus jne).
10.9.10
R, 1380. päev: seitse tähte taeva sõelas
Pika nädalavahetuse jooksul on saabunud veebipoest pakk – muidugi töö juurde, sest ega mina viitsi korterisse saabuvate kulleritega mässata. Käin seda lõuna aegu korterisse ära viimas (et õhtul peaks minema poodi ja seal on kastiga olla tülikas). Kastis on fototarve nimetusega eksponomeeter. (Mäletate?) Muidugi võtan korteris kohe kasti lahti ja üritan saada pillile hääled sisse. Ega suurt midagi aru saa, niisiis võtan toeka kasutusjuhendi bussilugemiseks kaasa. Ega muide kuivast lugemisest ka suurt tolku ole, nii et kasutusjuhend tuleb võtta une-eelseks lugemiseks ja koos eksponomeetriga läbi mängida. — Milleks eksponomeeter, küsib lugeja kindlasti. Sellel on teatud eeliseid fotoka sees toimuva särimõõtmise ees, nagu langeva valguse mõõtmine (fotokas mõõdab ainult peegelduvat valgust), peegelduva valguse punktmõõtmine (sh keskmise arvutamine) ning kontrasti, üldise valgustatuse ja välkvalguse mõõtmine.
Õhtu eel leian vahepeal saabunud meilidest kinnituse, et mind siiski saadetakse prantsuse keele süvakursusele – süvakursus loetakse 9. kursuse asemel lihtsalt 8. kursuseks –, ja kolleeg hoiatab selle korraldusliku segaduse eest (mida olen aimanud muidugi ka ise). Saab näha. Kahe nädala pärast saab värskeid muljeid kuulda leedu kolleegilt, kes läheb sinna järgmisel nädalal.
Vahetult enne nädalalõpule minekut tahan päevatöö lõpetamiseks saada valmis 2 lk pisitõlke mustandi, millega jaman mitu tundi, sest see algselt veebitekst on kopipeistitud dokumendifailiks koos algelise kujundusega (nähtamatu tabel!), mis neli korda hangub eelviimase lause kohal. Arvake ära, millest see lause räägib? – Tõlkekvaliteedist...
Ära minnes leian, et saabunud on ka teisest veebipoest tellitud väike astronoomiaseade (20 × 80 binokkel), mis oli teele pandud neljapäeval ja mida 2-päevase tarnetähtaja tõttu lootsin saada alles esmaspäeval. Kast on ulatuslik, aga kirjakandja on paigutanud postisahtleid ringi ja minu oma lebab nüüd all riiulil, kus on kõige rohkem ruumi. Kast on ka kahtlaselt kerge – pakendi massiks oli veebipood öelnud 4 kg, kuigi tegelikult kaalub binokkel ise (koos kummiklappide, nähtavasti eemaldamatu statiiviadapteriga ja Manfrotto adapterplaadiga) ainult 2,2 kg. See tähendab, et poodi täna minna ei saa. Strateegilised toiduvarud kahanevad üha.
Aga õhtu on soe ja taevas selge... ☺
Õhtu eel leian vahepeal saabunud meilidest kinnituse, et mind siiski saadetakse prantsuse keele süvakursusele – süvakursus loetakse 9. kursuse asemel lihtsalt 8. kursuseks –, ja kolleeg hoiatab selle korraldusliku segaduse eest (mida olen aimanud muidugi ka ise). Saab näha. Kahe nädala pärast saab värskeid muljeid kuulda leedu kolleegilt, kes läheb sinna järgmisel nädalal.
Vahetult enne nädalalõpule minekut tahan päevatöö lõpetamiseks saada valmis 2 lk pisitõlke mustandi, millega jaman mitu tundi, sest see algselt veebitekst on kopipeistitud dokumendifailiks koos algelise kujundusega (nähtamatu tabel!), mis neli korda hangub eelviimase lause kohal. Arvake ära, millest see lause räägib? – Tõlkekvaliteedist...
Ära minnes leian, et saabunud on ka teisest veebipoest tellitud väike astronoomiaseade (20 × 80 binokkel), mis oli teele pandud neljapäeval ja mida 2-päevase tarnetähtaja tõttu lootsin saada alles esmaspäeval. Kast on ulatuslik, aga kirjakandja on paigutanud postisahtleid ringi ja minu oma lebab nüüd all riiulil, kus on kõige rohkem ruumi. Kast on ka kahtlaselt kerge – pakendi massiks oli veebipood öelnud 4 kg, kuigi tegelikult kaalub binokkel ise (koos kummiklappide, nähtavasti eemaldamatu statiiviadapteriga ja Manfrotto adapterplaadiga) ainult 2,2 kg. See tähendab, et poodi täna minna ei saa. Strateegilised toiduvarud kahanevad üha.
Aga õhtu on soe ja taevas selge... ☺
9.9.10
N, tagasisõit
Pikk nädalavahetus oli löömingurohke: laupäeval löön elus esimest korda golfipalli, pühapäeval löön telefoni katki ja esmaspäeval löön hulga raha uute telefonide peale laiaks.
Selgus, et ainus kahe SIM-kaardiga telefon, mida Eestis müüakse, on seesama Samsung, mis margi töökindluses ma nüüd kõvasti kahtlen (mingi viis kuud käis ainult, ma ei jõudnud ekraanilt kaitsekilegi ära võtta ega meili seadistada). Seega ostan kaks ühesugust SonyEricssoni ja tagasi on kahe telefoni kaasastassimise rõõm. Eks sellel ole ka teatud eeliseid – kui üks kaduma läheb, saan helistada teisega ja kuulata, kus heliseb (mitte otsida korteris kolm päeva, nagu keegi just feisspukis kirjutas). Muidugi tehnika on edasi läinud ja kahe esimese päevaga ei ole ma veel välja mõelnud, kuidas telefoni kaameraga pildistatakse. Klõpsu nagu teeks, aga kuskil pärast pilte ei ole. Ees seisab ka kahe telefoni samas konfiguratsioonis hoidmise ponnistus. Segimineku vältimiseks panen mobiilidesse eri keele ja eri taustapildi.
Raamatuhangetest sain omale (küll ise ostetuna) maastikufoto raamatu, väga uus (2010), paiksel sirvimisel leidus sealt hulk kasulikke nippe (kui just ma parimal värvika sügise ajal ei ole prantsuse keelekursusel asumisel).
Tagasisõit oli veel igavam kui minek, ei juhtunud üldse mitte midagi põnevat.
Esimene lend toimub Eesti Õhu „uusima” lennukiga ES-ABP (EA mestis alates aprillist, kuigi iga juba üle 15 aasta; täpne mark on B737-528), mille väljumine hilineb paar minutit, sest – lenduri teatel – kruvitakse parasjagu mingit osa kohale. Aga how it comes, et Eesti Õhk on ainus lennufima, kes käsib visata üleriided üles kappi või eesmise istme alla põrandale, keelates hoida rõivaid süles või eesmise istme küljes nagis?
Teisel lennul näen, et siinmaa metsades (nagu „suures” laanes, kus käisin sõbrapäeval) hakkavad minema puuladvad kollaseks. Sügis tuleb.
Õhtul korteris kuulen suurt lennukimürinat ja näen, kuidas lennuvälja poolt tõuseb E-3F AWACS. Ohhoo, ma ei ole taolisel ajal kunagi varem korteris olnud (sest nad proovivad lennuvälja ainult äripäeviti). Ja mul eelmise nädala Kuu-vaatlusest statiiv keset tuba ka püsti valmis. Seega tassin kohale teleobjektiivi ja jään ootama, sest eks läbistarti proovita mitu korda. Kui ainult seda va pimedust peale ei tuleks...
2.9.10
N, 1379. päev: pikale nädalavahetusele
Algab pikk nädalavahetus, millele mineku lennud kulgevad ebatavalisel viisil peaaegu täiesti ilma sündmusteta.
Teisel lennul juhtub ainult see, et minu kõrval keskmisel istmel istuv taani mees manustab 0,33 l Heinekeni ja vahekäigu pool istuv naine 0,2 l punase veini, aga tekkiv joove ei ole kuidagi vastavuses nendes sisalduva etanoolikogusega. Ilmselt on nad lennujaamas kaaninud kiiresti ja palju, kõndinud siis kohe lennukisse ja istunud maha veel enne mõjuma hakkamist (nagu oli „Šveigis” lugu plaskutäie konjaki väitmisega mustaks teeks). Samamoodi käitub ümbruskonnas taanlasi veelgi, mis tähendab vehkivaid käsi ja valjusid hääli ning mitte mingisugust kiiret mahaminekul (et mind takistavad taanlased hakkavad liikuma viimastena, olen üldse viimane reisija, kes lennukist väljub). Mul aga on vaja jõuda kella pealt, 15 minutit lennuvälja ees on ainult 15 minutit.
Siinmail oli selge (nägin kõrguse kogumisel jälle matkadelt nii tuttavat kanti, et see kaardileht on kõige rohkem kulunud ja lapitud), ka Taanis paistab päike, aga kodumail hakkab tekkima torm. Maandumise eel paistab pilveaukudest maapind ja esimene Eesti lapp paistab kohas, kus rannajoon on täiesti tundmatu. Arvan selle olevat kuskil Nõva kandis, aga äkki nagu sügav laht või jõesuue. Selgub, et see on Suur- ja Väike-Pakri vaheline väin (Kurkse väin jääb pilve taha).
Mul on seekord kaasas areomeeter, aga ei satu seisma kuhugi lagedale tuule kätte.
 |
| Kompaktkaamera eeliseid: pildistamist ei panda pahaks |
Siinmail oli selge (nägin kõrguse kogumisel jälle matkadelt nii tuttavat kanti, et see kaardileht on kõige rohkem kulunud ja lapitud), ka Taanis paistab päike, aga kodumail hakkab tekkima torm. Maandumise eel paistab pilveaukudest maapind ja esimene Eesti lapp paistab kohas, kus rannajoon on täiesti tundmatu. Arvan selle olevat kuskil Nõva kandis, aga äkki nagu sügav laht või jõesuue. Selgub, et see on Suur- ja Väike-Pakri vaheline väin (Kurkse väin jääb pilve taha).
Mul on seekord kaasas areomeeter, aga ei satu seisma kuhugi lagedale tuule kätte.
1.9.10
K, 1378. päev: pühadust rüvetavaid mõtteid
Saan läbi fotoraamatu. Imelik raamat, nähtavasti algajatele piltnikele; võib-olla on selle ka kirjutanud samasugune. Usun, et selle lugejaskond on just see seltskond, kes teab, et tõsisel piltnikul peab olema statiiv, ja siis on ostnud mingi hästi odava kipakuse ja siis oma tagasihoidliku fotoka selle peale kinnitanud ja siis tähtsa näoga vaatamisväärsuste (kontserdisaali, raudteejaama, populaarsete matkaradade) juures ringi asjatavad, vajutades tingimata päästikut sõrmega. Staatilise vaate korral on see kõik kena (v.a päästiku vajutamine sõrmega), eks ju, aga mu pildistamiskogemus on näidanud, et paljud dünaamilised hea pildi hetked püsivad ainult kolm sekundit: ühega reageerib, teisega kadreerib-teravustab ning, kui hästi läheb, jääb üks sekund ülegi. Eeldusel muidugi, et fotokas on sees ja võttevalmis ning piltnik tunneb seda nagu oma näppe. Juuli algul püüdsin pildile lendava sirelase just sama nipiga, sest sirelane on selline tänuväärt olevus, kes püsib õhus kolm sekundit paigal.
Teine fotoraamat tõotab olla palju parem.
* * *
Tõlkes mainitakse Eestit. Seda juhtub harva ja seega on selge, et tõlkija on selle jätnud rahumeeles Estoniaks. Et sellenimelist laeva ja loomaaia hülge Ambra sponsorit enam ei ole [„Tule loomaaeda ja vaata, kuidas ma ujun ja sukeldun!” – seisis loomaaia 1994. a kalendris, juures hülge pilt ja Estline'i logo; seejuures väidavad asjatundjad, et Ambra sponsor olnud just laev Estonia, mitte Estline ise], võib aru saada, et täitsa muu valdkonna asjus võtab sõna teatriinimene. Lahe.
* * *
Käin lõuna ajal korteris vaatamas, mida teeb failide varundamine.
Bussi juhtiv kätega perse näitab jälle oma „võimu”. Nüüd on mul uus poliitika: iga kord kaebekiri firmasse. Seekordne on taoline:
Tööl on ühisel kirjutamisel lehekülje pikkune Eesti tutvustus, kus muidugi mainitakse meie massiivseid laulupidusid (koos arvuga 200 000) ja tekib arutelu piinlikul teemal: kui palju mahub lauluväljakule inimesi tegelikult? Khm. Aastakümneid, kui pileteid üle ei ole loetud, on pakutud võimsaid kuuekohalisi arve, aga ega keegi ole tulnud lihtsale mõttele – inimtihedus platsil üle arvutada.
Selleks läheb vaja ettekujutust, mitu inimest mahub ruutmeetrile, ja lauluväljaku pealtvaatajate osa pindala:
Edasi kopipeist saadetud meilist:
Teine fotoraamat tõotab olla palju parem.
* * *
Tõlkes mainitakse Eestit. Seda juhtub harva ja seega on selge, et tõlkija on selle jätnud rahumeeles Estoniaks. Et sellenimelist laeva ja loomaaia hülge Ambra sponsorit enam ei ole [„Tule loomaaeda ja vaata, kuidas ma ujun ja sukeldun!” – seisis loomaaia 1994. a kalendris, juures hülge pilt ja Estline'i logo; seejuures väidavad asjatundjad, et Ambra sponsor olnud just laev Estonia, mitte Estline ise], võib aru saada, et täitsa muu valdkonna asjus võtab sõna teatriinimene. Lahe.
* * *
Käin lõuna ajal korteris vaatamas, mida teeb failide varundamine.
Bussi juhtiv kätega perse näitab jälle oma „võimu”. Nüüd on mul uus poliitika: iga kord kaebekiri firmasse. Seekordne on taoline:
bus #125 (EW 1269) not stopping and letting people off at a scheduled stop.
I would like to complain about the actions of the driver of the bus #125 scheduled to stop at the ########## bus stop at 14:26. In #########, between ################, the ########### goes gently downhill, and the traffic goes at some speed there. I had pressed the button for stop at ######## soon after departing the previous stop (########). So, noticing on that slope that the bus driver is ignoring me and speeding merrily downhill, I pressed the button more, and also other buttons nearby, to which the bus stopped perhaps 10 metres past the stop, BUT DID NOT OPEN THE DOORS. The bus driver shouted something I could not understand. Pressing the button many, many times more, the bus driver finally let me off in the next stop, #####, from which there is a six-minute walk back to ######.
Now, while I understand to some degree that speeding downhill may be fun, it has happened earlier as well that the drivers have ignored my stop request (re: my complaint of 16/07/2010). I would like to ask whether it is your company's policy not to stop if just only one passenger wants to stop? Otherwise I suspect there may be an attitude problem of some drivers who seem to take strange pleasure of demonstrating their power over passengers. From a passenger's viewpoint, this is not acceptable, and I believe from the company's viewpoint it is neither.* * *
Tööl on ühisel kirjutamisel lehekülje pikkune Eesti tutvustus, kus muidugi mainitakse meie massiivseid laulupidusid (koos arvuga 200 000) ja tekib arutelu piinlikul teemal: kui palju mahub lauluväljakule inimesi tegelikult? Khm. Aastakümneid, kui pileteid üle ei ole loetud, on pakutud võimsaid kuuekohalisi arve, aga ega keegi ole tulnud lihtsale mõttele – inimtihedus platsil üle arvutada.
Selleks läheb vaja ettekujutust, mitu inimest mahub ruutmeetrile, ja lauluväljaku pealtvaatajate osa pindala:
Edasi kopipeist saadetud meilist:
2009 vist esimest korda loendati müüdud piletid üle ja noh kes siis tahab tunnistada, et kõik senised lauluväljaku mahutavuse hinnangud on olnud tugevasti üle pakutud? ;) mäletan nagu arvu veidi üle 50 000. Täis lauluväljaku kohta on ikka öeldud, et seal on 100 000 inimest, aga mitu korda on pakutud ka suuremat arvu: septembri 1988 rahvakogunemisel olnud platsil 330 000 inimest ja 1990. a laulupeo 2. päeva hommikul koguni 450 000. Lauluväljak tundub väga avar, aga mõõdame ära: kolm riba pinke ja nende esine muruväljak – 1,67 ha; muruväljak, kolm riba pinke ja murunõlv: 2,5 ha. Isegi oletades, et veerand inimestest saalib mujal platsil ringi (rääkimata esinejatest, kes muidu kui ühendkooride ajal samuti ringi saalivad), teeks see istetiheduseks väidetava 100 000 kuulaja korral kolm inimest ruutmeetril. Kuigi see võib-olla ei tundu kuigi tihe, siis 200 000 kuulaja korral peaks platsil olema juba 6 in/m², 330 000 korral 10 in/m² ja 450 000 kuulaja korral koguni 13,5 in/m². Normaalselt täis trollis loetakse tiheduseks 7 in/m² – ehk kaks korda vähem. Miski ei klapi ☺ Pinkidel istutakse ühes reas (st pingiridade vahel ei seisa inimesi).
Laululava mahutab 27 000 inimest, kui need seisavad igal astmel kolmes reas ja hulk maad lava ees.Ja veel saabub tööl pisut enne suvise graafiku kohast varaseima võimaliku lahkumise kellaaega teade, et käes on september, suvine graafik on läbi ja see kellaaeg enam ei kehti. Loodetavasti varaseimad lahkujad seda ikka lugesid, mitte ei seisnud kella juures, tunniskaardiga käsi õieli, sekundi kukkumist oodates (ma olen seda vaatepilti näinud).
Ehk siis ma paneksin siia „üle saja tuhande inimese".
Subscribe to:
Posts (Atom)
