P, Pariisi 2. päev

Varajane kana nokib tera, aga see ei kehti hotelli kohta, mille kõrvalmajas on masai restoran. Küsisin eile, mis kellast saab hommikusööki, öeldi midagi, mis kõlas nagu veerand kaheksa. No täna käin suurepärase üheksatunnise une järel veerand kaheksast uurimas, hommikusöögiruumis on täielik vaikus. Valvelauatädi ütleb midagi, millest ma aru ei saa, mispeale leian, et kui ma tahan jõuda Notre-Dame'i enne turistihorde, siis ma hommikusööki süüa ei jõua. Nõnda siis käin võtan koti, laotan voodi peale jootraha (mida ma 10 minutit hiljem peaaegu kahetsen) ja lahkun hotellist.

(Hotellitubade ustel on tavaliselt hinnakiri, kus kirjas astronoomiline hind, kui palju tuba nn letist ostes maksab. Tavaliselt on vahe broneerimisel kokkulepitud hinnaga ikka tugevasti, aga siin on see ainult 5% võrra kallim.)

Raamat kirjutab ja silm näitab, et Pariisi kõnniteedel saab hästi rulluisutada. Nii sile asfalt, et tore kohe. Selle sileda asfaldi peale on poolele teele hotellist metroojaamani tekkinud öösel oranž okselaik, mida nokib vares. Metroojaama ees istub uinuv kerjus, kes suudab uneski hoida kätt õieli.

Pilet ei taha hästi sisse lasta; alles pärastlõunal, kui järgmine kord metroosse laskun, näen samas hädas oleva välismaalase õpetamist, et tuleb väravast hooga läbi minna. Kahtlustan, kas äkki peaksin ostma uue pileti, aga samas tahab masin ainult peenraha, mida mul on pärast jootraha jätmist liiga vähe; piletikassa on kinni; kesklinna on midagi 4 km. Proovin kõik kolm väravat läbi ja kolmas laseb mind sisse. Kord sees, saab sõita kui palju tahes.

Pariisi alune on täis kivimurde, katakombe, vanu šampinjonikasvandusi ja muid käike, mida põhjalikult kirjeldab raamat Paris secret. Metroo on enamasti kaevatud kümnekonna meetri sügavusele tänava alla, teed on käänulised (paisates reisijaid, kes torust kinni ei hoia, sinna-tänna), rongidel sageli raudrataste asemel õhkrehvid all ja tee peal hoidvad-suunavad külgrattad. Nähtud rongidel olid vedurijuhid täiesti olemas, ilmselt ma automaatliini peale ei sattunud.

Metroojaamade välimus on ühetaoline (mitte nagu Moskvas, aga Pariisi metrood ei ole ehitanud ka tuhanded sunnitöölised). Metroo on suhteliselt puhas. „Suhteliselt” kirjutan ma mõnele Tallinna bussiliinile mõeldes – mõnes rongis on nii ühe kui ka teise ekskremendi haisu, kuid neid ise ei paista; St-Denis'st tulles jäin eile taldupidi päris tugevasti rongipõranda külge kinni nagu kõik teisedki, väljudes uhkel kärinal, nagu oleks põrand riidest ja talla all takjaribad nagu astronautidel Apollo Kuu-moodulis.

Liinid on plaanidel eri värvi ja siltidel peale numbri kirjas ka lõppjaam. Kõikjal on metrooliinide, bussiliinide ja väljumistreppide asukohta tänavail näitavad plaanid.

Kell veerand üheksa on Notre-Dame'i esine plats tühi, kirikus endas on ainult vahest 10 uudistajat.

Mõistlik korraldus, et teenistuse ajaks suletakse ainult kesklööv, külglöövid ja koguni kooriümbriskäik jäetakse lahti.

Saan aru, et Jeesus Kristus kirstus erutab, aga ikkagi – kas tõesti tekitab see erektsiooni?

Kuulen, et ka Prantsuse rahvuspühamusse võetakse võrdsete võimaluste põhimõtte alusel – üks liturgias osalevaist rohekuuelisist preestreist ei pea üldse viisi.

Kabelipärja ühes kabelis on makett keskaegse katedraaliehituse teemal ja katedraali 1:100 vineermakett (sh sisemus!), mille on ehitanud gastroenteroloog. Kujutan ette, kuidas ta seda tegi, vineerisaag ühes ja gastroskoop teises käes. Ehitustehnika poolest suudaksin teha paremini.

Pühapäeva­hommikust linnu­turgu nõrga­närvilisile ega looma­sõpradele ei soovita! Pilk puuri­põrandale näitab, et ei ole midagi, et linnud elavad kuskil suuremas lindlas ja tuuakse pisikeses puuris ainult müügile – puuripõhja sodi näitab, et nendes tillukestes puurides need linnud elavadki! Kõik müügiks!!

Tiirul ümber Notre-Dame'i näen, kuidas vasakult lähenevad kaks munka, ja sööstan edasi, et tabada neid kiriku taustal.

Aja parajaks tegemiseks jalutuskäik, millal on lahti Consiergerie ja Sainte-Chapelle, mis mõlemad asuvad Palais de Justice'is, kus muude kohtuasutuste hulgas on ka Prantsuse ülemkohus.

Näen lõpuks ära ka Prantsusmaa ametliku keskpunkti.

Notre-Dame'i torni pääsemise ukse juures on rabava küljendusega silt; no oleks võidud panna vähemalt not uue rea algusse, aga ei! Ja seda riigi tähtsaima turistilõksu juures!

Seisan tornisabas pool tundi, kuni loen ootamise möödaveeretamiseks antud sildilt, et üles lastakse iga 10 min tagant 20 inimest, seega on seista veel vähemalt pool tundi, kuigi olen uksest ainult paarikümne meetri kaugusel. Tulen tulema. Selleks ajaks on kell kümme läbi ja Palais de Justice'is asuvad Consiergerie ja Sainte-Chapelle avatud. Ostan mõlema pileti (11 €), vastates kurvale piletimüüjale, et ei, mul ei ole 20 € juurde anda 1 eurot (nagu öeldud, on mul peenraha mingi 70 senti). Saan taskutäie münte.

Consiergerie's on hurmav näitus imelisest Balkani poolsaarest. Piilari peal on kriips, kuhuni 1910. aastal Seine tõusis. Võlvsaali peal oli muiste kuninga troonisaal, kuuldavasti suurim keskaegne saal Euroopas, hiljem samas Prantsuse revolutsiooni ajal kohtusaal, mis pidi töötama üpris konveiermeetodil. Prantsuse revolutsioonist on mul senini hägune ettekujutus, sest just selle õppimise ajal omastas üleannetu klassivend Martti mu õpiku ja hoidis seda kolm nädalat enda käes. Consiergerie's on ühes ruumikas võlvkambris revolutsiooni ajal hukatute täielik loetelu, mis täidab tihedas kirjas kolm seina.

Eile panin siia pildi Napoleoni väli­voodist. Täna imetlege Robespierre'i redelit!

Muuseumipoest paar raamatut; vene turist ei mõista vaadata hinnasilti ja kõnetab müüjat saksa keeles.

Seejärel Sainte-Chapelle, mille eel on röntgeniga ja magnetväravaga turvakontroll; kuulen, kuidas vene turist (sama, kes ennist raamatu ostis) teisele kurdab, et mõtle, keegi ei saa siin aru vene keelest ja saksa keelest ka ei saa.



Ste-Chapelle'i ülemisel korrusel on (nagu ka täna külastatud kahes eelmises kohas) väga rasked pildistamistingimused: elektri kokkuhoiu mõttes on pandud küünalde asemele luminofoorlambid, mille varjund teatavasti on roheline. Aknast tuleb loomulik pilvine valgus. Kui valgustada lampide järgi, tuleb aknast punane valgus, kui välisvalguse järgi, on tuled rohelised. Mädand; aga milleks on siis olemas järeltöötlus!

Ste-Chapelle koosneb seest vaadatuna peaaegu ainult põrandast, vitraažidest ja võlvidest; võlvide vahel lae peal on tegelikult keskaegne raudtõmbide süsteem, mis ehitist koos hoiab. Sees kakerdab, kaelad õieli, massiliselt turiste, kellel nii mõnelgi hakkab kahtlemata ilmnema Pariisi sündroom. [Pärast Pariisi esimese päeva blogiloo valmimist nägin unes, et Pariisi sündroomi tõrjeks oli otsustatud hakata turiste vaktsineerima, milles kaasa lõin.] Kabeli alumisel korrusel on suur nännipood ja ees taaskohtun täna juba mitut puhku kohatud vene turistirühmaga, kes parajasti konisid kanalisatsioonikaevu tilgutab. Väljapääs on Palais de Justice'i väravate kaudu, millel on sandarmivalve ja kaunistusena rida haakriste.

Siis küsin kahest putkast, kas neil on postkartide jaoks marke. Ühest vastatakse ülbelt, et neil the staaamps puuduvad, teisest aga juhatatakse, et tubakapoes on. Küllap on Prantsusmaal tubaka ja markide müügil samasugune litsents.

Seejärel tuvisel kivist pargipingil kaartide kirjutamine ja jalutuskäik läbi Ladina kvartali loodusmuuseumi poole. Ühtäkki hotellid kaovad ja algab tavaline linn.

Loodusmuuseumi vastas on Pariisi peamošee, mille esine vöötrada on filmi Paris, je t'aime kultuuride­vahelist üksmeelt ülistavas ja V linnajagu näitavas osas Quais de Seine. (Mainigem, et sama filmi XIX linnajagu tutvustavas osas saab tumeda nahavärviga inimene pussitada ja sureb.)

Ümber botaanikaaia Jardin de Plantes'i asuva loodus­muuseumi esimene hoone on evolutsiooni­galerii ehk endine topise­osakond uues kuues. Seal toimub siis ka esimene kokku­puude maailma kokandus­pealinna [ahh, prantsuse köök ja selles serveeritavad Amphibia, Mollusca ja Gastropoda!] hõrgutistega (aja kokkuhoiuks toitusin eile kaasavõetud müsliküpsistest). Selleks on plastkarbis salade Louisiane (mille põhja all on saladuslik kleeps Samedi, rohkem kirju karbil ei ole). Nuga ja kahvel on puust (kaval ja loodussäästlik, aga katsu sa nii süüa, et kumbki vastu keelt ega hambaid ei läheks, see on jälk tunne).

Jardin de Plantes'is on pisiloomaaed (Ménagerie), mis avati 1794. a ja on seega vanim mittekuninglik loomaaed (vanim tegutsev loomaaed on 1752. a avatud Schönbrunni loomaaed Viinis), kus on Aafrika lindude sissekõnnitav lindla: sildi järgi olen samas ruumis hallpapagoidega, keda ei paista (uurin puuvõrasid binokliga), mitme minuti takka kostab aga puist lõbusaid vilesid, nii et nad kuskil ikka on. Aarade puuririvis näeb flegmaatilist hüatsintaarat muidu kui läbi paksu klaasi, ainult läbi võre. Ka siin tuleb ararauna lähedale objektiivi vaatama. Märgid näitavad, et selle loomaaia papagoidel on igav. Prantslased kõnetavad iga papagoid nimega Coco.

Mäletate Tallinna loomaaeda Mäekalda tänaval? Kuigi maastikukujundus pürgib looduslähedasema loomaaia poole, on puuride kujunduse domineeriv element siiski tumepruunid raudvardad, mis on inimestest nii kaugel ja aaradele nii lähedal, et isegi objektiivi sügavusteravusega mängimisest ei aita, millega soodsates oludes saab pildistada läbi võrkaia (nt see 21.6. pilt). Ahvimaja orangutanipuur on umbes samas suurusjärgus kui Mäekalda tänava oma (jah, Tallinna loomaaias olid kunagi väga-väga ammu orangutanid!) ja jääb mulje, nagu oleksid selle orangutanid rasvunud. Ühesõnaga, see loomaaed saab vaadatud umbes kolmveerand tunniga ning selle loomadest on kahju.

Pargi teises servas on loodus­muuseumi teine osa, paleontoloogia­muuseum, mille alumise korruse täidab võrdleva anatoomia saal ehk sadu luustikke ja prepareeritud elundeid. Selle kohal on teine saal, milles paleonto­loogia väljapanek ehk väljasurnud loomade luustikud ja selgrootute kivistised. Ehitiski on põnev vaadata, sest kandetarindid on needitud malmist. — Kollihuvilistele mõtlemiseks: mis juhtuks, kui ühel pimedal ööl saaksid kõik selle maja luukered äkki liikumisvõime... ☺

Üle tänava Austerlitzi jaamast tagasi metroosse. Siis jalutuskäik kesklinna vasakul kaldal, turistide hordid asuvad just lõunatama. Rongini on lõuna jaoks aega liiga vähe. Loodan süüa raudteejaamas.

Jalutamas on väga palju ameeriklasi, sh noorpaare, aga ka on maas kaotatud sõrmus. Ameeriklased on, nagu teada, eurooplastest ümmargusemad, reeglina lühikestes pükstes, kõhu pealt vabalt allarippuva T-särgiga ja sageli ka sandaalides palja jala otsas. Õnneks ei jaksa nad palju kõndida ja kontsentreeruvad seega paarisaja meetri raadiusesse epitsentriga Jumalaema kiriku kõrval oleva Pont-Petit' silla kohal.

Siis uuesti südalinnasaare alla Cité metroojaama, kus on rong väga täis. Järgmistes jaamades tuleb inimesi järjest juurde ja näen vaatepilti, kuidas toru ja ukse vahel on pool meetrit ruumi, sinna tulevad seisma 40 cm laiuse lapsekäruga tursked vanemad ning kui nad paigas, siis astuvad uksest kõrvuti sisse veel neli inimest – ja ka nemad mahuvad. Meenub varajase tudengiaja Kopli tramm, aga ilma küüslauguhaisuta, ja nr 10 buss.

Metroos võis kahe päevaga taidlemas näha mitut muusikut, kelle pilliks kitarr, akordion ja karaoke.

Raudteejaamas võileib ja jook, siis uhke pannoo ees ootamine (mind rabab pildi keskmes oleva daami püss), ringi­kondamine. Jaam on täiesti jäätisevaba. Ka siin patrullivad lapilises mundris automaaturid, koguni kolm kõrvuti, keskmine kõige ees, kõigil näpp päästikul. Kõhe.

Tablood on stiilis, et näidatakse korraga ainult 6 kaugrongi ehk siis oma rongi kohta saab teada, et läheb, ainult kuni pool tundi ette. Perrooni saab teada veerand tundi ette, mistõttu kogu rongirahvas läheb rongi peale ühise summana. Pariisi raudteejaamad on kõik umbjaamad (vrd Balti jaam), sest ega inimesed ju Pariisist läbi sõida, nad sõidavad kas sinna või sealt välja, aga mitte kunagi läbi. See tähendab ka seda, et igalt teelt saab väljuda ainult üks rong (läbisõiduga jaamades – vrd Tartu jaam – saab samalt teelt väljuda korraga kaks teekonda alustavat rongi, üks kumbagi suunda).

TGV II klassi istmed on suhteliselt kõvad ja eiravad anatoomiat. Kui mu kõrval istunud ja reisi alguses lekkivatest kõrvaklappidest Michael Jacksonit kuulanud (kui ma seda märkasin, hakkasin ma ilmselt naerma, mispeale ta vaiksemaks keeras) varateismeline eelviimases peatuses tahab maha minna, on mul ristluud surnud ja ma ei saa hästi püsti.

Jaamast jala korterisse, kopin pildid mälukaartidelt ära. Vaatan läbi hommikul ostetud DVD Pariisist keskajal (keegi on suure vaeva näinud ja programmeerinud valmis arvutimaketi (Cité saar koos majade ja sildade, keskmiselt 2,4 m laiuste tänavate, kuningalossi, katedraali ja 20 kihelkonnakirikuga ning mõlemad sillapeakindlused ja paar muud ehitist); kuskil ei ole kirjas, mis tarkvaraga (hiljem leian, et tarkvaraga LightWave 3D), ehitistel on detailid pigem kujutisena kui ruumiliste vormidena). Plaadi jaapanlasest helilooja peaksid eestlased kindlasti kohtusse kaebama, sest esimene lugu on ilmselgelt maha viksitud eesti meeskooride kuldvaramu laulult „Kuldrannake”.