P, 495. päev: karu tuli koopast

Eesti seltsi ekskursioon Hani koobastesse (kohalik turismimagnet ja ilmekas näide, mida võib saavutada massiturism). Sissejuhatuseks mainitagu, et kõige sügavama elamuse jättis mulle pelgumaalaste arusaam inimeste ohutusest – mäenõlval vedrudeta ja lagunenud raudteel sajandivanune rong, maa-alusel jõel plekist paat (päästevahenditeta), koopas paari kilomeetri ulatuses pähekukkumisaldist lage ning loomapargis ringikihutamine lahtise veokiga, mille serv on istmest 10 cm kõrgemal ja kus puuduvad turvavööd. Juba koopa kitsas alguses sai mulle selgeks, et ega tegelikult mulle koopad ei meeldi, aga taganeda ei olnud enam kuhugi. Avaramates koobastes läks olek veidi paremaks. Tegelikult meeldis mulle kõige enam loomapargis, mida oligi arvata.

Aga nüüd kõigest järgemööda.

* * *

Laupäeva õhtul kontrollisin meilist üle, mis kell kogunemine on. Ohoh, mitte 11 ega 10, vaid suisa 9.00. Eks pühapäeviti ole linna saamine keerukas, sest liinibusse suurt ei käi. Tellitud buss tuleb Väikesele glassiile, kust on küll euroametnike meelis-elupiirkonnast L-mäelt tulla ainult ümber nurga, aga minu eeslinnast on umbes 5–6 km. Pühapäeval kell 10 on just liinibusside vaheline auk, aga kella 9-ks saab küll. Sõidan postkontori platsile ja käin läbi sealse pangaautomaadi äärest, seal on see nähtavate nuppudega. PIN-kood on meeles siiski õigesti (ühtki ülestähendust ei leidnud, aga nägin täna õiget koodi unes).

Olen platsil hakkamas kolmveerand üheksa ja olen esimene. Ükspäev oli tulnud viimaseid täpsustusi teatav meil, see on mul töömeilil, mõtlen hetkeks, et äkki on seal öeldud, et kellaaeg või kohtumispaik on muutunud. Aga siis hakkab tulema ka teisi. Sõit läheb mööda kiirteed. Ümberringi on paks udu. Oleksin teadnud, et buss sõidab veokitest mööda, oleksin kindlasti istunud paremale poole ja kostitanud siinkohal lugejat terve galeriiga, millel möödasõidul meetri kauguselt võetud veokijuhtide portreed.

Bussis on GPS, mis näitab kuvarilt, kus buss on. Kaardil puudub mõõtkava ja selle ühitamine atlasega on raske. Hiljem näitab bussi GPS ka külatänava nime, millest on kasu veel vähem.

Üheteist paiku oleme kohal. Oletan, et küla nimega Han on saanud oma nime maailma suurima rahvuse (19% inimkonnast) hanide järgi (92% hiinlasi on hanid, hànrén), kes kindlasti on seda kohta muistsel ajal asustanud, kui mõelda Edgar V. Saksaga sarnasel viisil. Külaelanikud seda ise vast veel ei tea. Ja Lesse jõgi on täiesti kindlalt saanud nime Leffe õlle järgi.

Läheme pileti­kassa juurest trammi peale. Tramme on kaks, kummalgi ees mootor­vagun, selle järel kolm lahtist konka­vagunit. Satun keskmisse konka­vagunisse. Teekond mäe vastas­küljele koopasuu juurde on väidetavasti 3,7 km pikk, aga vältab igaviku ning raputab kohati nõnda, et pilk ei fikseeru. Istun mäepoolses küljes, sõit kulgeb enamikus võsa vahel, nii et vaateid suurt ei ole. Kui kohal oleme, kiikan tehnika­huvilisena vaguni alla: nojah, vedrusid ei olegi! Vähemalt ei paista. Raud­teedelt võeti lahtised vagunid kasutuselt ära juba XIX saj lõpus (põhjusel, et söetuhk läks reisijatele silma). See siin on ametlikult tramm. Rööpad on kõverad ja lagunenud pinnaga.

Väikene ootamine ja giid viib meid koopasse. Saame tema suust kuulda paljut maa-aluste imede kohta, nt seda, et kõik tilkemoodustised, laes stalaktiidid (k nagu katus) ja maas stalagmiidid (m nagu maa) koosnevad puhtast kaltsiumist (calcium). No ikka pigem lubjast ehk kaltsiidist (calcite).

Koopas on niiske ja märg. Pilti teha ei tohi. Hämar ka, kohati tuleb taskulambiga teed valgustada. Mõnes kohas tilgub laest vesi pähe. Mõnes kohas on peenemad tilkekivimid varjatud pleksiklaasiga. Valgustijuhtmed on jämedad ja väga näha.

Algus on üsna klaustrofoobne, tagapool läheb sutsu avaramaks ja kõndimise tempo suureneb. Näha on igasugu koopamoodustisi, pikemaid ja lühemaid, kõrgemaid ja madalamaid, peenemaid ja jämedamaid tilkemoodustisi ning muid kivimeid. Ühes kohas läheb tee üle silla, silla all on mäe seest läbi voolav jõgi.

Ühes suuremas saalis koopa lõpupoole, kus hiljutine üleujutus on ilustanud prožektoreid vesikasvudega (nagu 1940. aastate lõpus Kiievi lähedal veehoidla süvendi lõhkamisele kogemata liiga lähedale sattunud Hruštšovi), kõlavad Enya sulnishelid – kui ettearvatav, eks ole! – ja ehkki maitse üle ei vaielda, on tunne, et mul hakkab varsti paha. (Meenutagem South Parki I hooaja 6. osa Death, mis oli väheste Eestis näidatud jagude seas, sealt sai vaataja teada, et vanadus on umbes nagu Enya muusika kuulamine pimedas toas: õudne, aga kummaliselt rahustav.) Kui meid märgadele pinkidele istuma pannakse (vihmakindlad matkapüksid märja pingi kindlad ei ole, selgub; aga kuivavad ruttu) ning muusika- ja valgusprogrammi jaoks tuli kustu tehakse, otsustan maitseelamust täiendada ning kougin kotist välja teetermose (millest valamine pilkases pimeduses nii, et näppu topsis ei hoia ja tilast hästi ei tule, on keerukas). Tulede vilgutamise saateks lastakse pisut (aga ainult õige pisut) paremat muusikat. Mõtlen, mis muusika siia sobiks paremini. Isegi mu helikogus on. Kui tulede vilgutamine ja suhteliselt ägedam muusika läbi, pannakse How Can I Keep from Singing peale tagasi, et keegi teistest maha jokutama ei jääks.

Edasi madalal rippuva lubjakivimassiivi alt (teatavasti lubjakivil, eriti pragunenud lubjakivil olulist tõmbetugevust ei ole) ja suvel olnud üleujutusest jäänud mudavälja vahelt läbi suurde kuppelsaali, kus on uuesti väike tuledevilgutamine ja kus saab teada, et kõrgus on 65 m ja lae paksus on veel 35 m („aga mitte enam kauaks,” lisan kaheldes mõttes juurde) ja et laest varises viimati kraami 3500 a tagasi ja et diagonaalis on koobas 145 m pikk. Laest (mis on mitmekümne meetri kõrgusel, eks ole) saavad allatilkuvad veetilgad suure hoo.

Küsimusele, kas Euroopa Liidu aastane veinitoodang mahuks siia koopasse, annab vastuse selline arvutus. Raamat ütleb selle saali mahuks olevat umbes 124 000 m³, mis peaks olema 1,24 miljonit hektoliitrit. Euroopa Liidu keskmine aastane veinitoodang olevat 178 mln hl. Seega kui sellele saalile alumisse otsa prunt ette panna ja laeni veini täis valada, mahuks siia vaid 0,7% ELi aastasest veinitoodangust. Tünnides ja pudelites veel vähem.

Siis alla trepist ja paati! Giidi sõnutsi on jõgi ainult viis meetrit sügav, aga mis see päästaks, plekkpaadis on ligi sada inimest ja päästevahendeid ei paista. (Aga võib-olla on see mõni sõjaväest üle jäänud dessantpaat, sest külgvaates meenutab neid poolemeetrise süvisega mootorpraame, mida olnud vaenlasel pagana raske põhja lasta, sest ühtki torpeedot ei olnud võimalik seadistada ujuma poole meetri sügavusel ja need läksid praami alt puhtalt läbi.) Suudme lähedal paugutatakse kahurist (väidetavasti), et võiks kuulda, kui uhke kaja on koopas. Paugutage jah, vibratsioon teeb õhus rippuvatele kivimitele kohe eriti head.

Siis hakkab paistma päevavalgus, mida on rõõm näha. Ja jala saab kindlale maale maha. Edasi hargneb rahvas laiali, kes sööb, kes mängib. Jalutan piletikassa juurde, kust läheb peagi lahti ringsõit loomapargis.

Ringsõidule pääsu oodates seisab saba kõrval eelmine veoautost ja haagisest ehitatud lahtine sõiduk nimega L'Ours ehk Roheline Karu. Sõiduk, kus meie you will take place, nagu ütleb silt, on Le Loup ehk Roheline Hunt. Veel näeb ringi tossutamas, mürisemas ja kihutamas Rohelist Piisonit.

Istun juhikabiini seina varju eesmisse nurka, vaatega küljele tahapoole, kus juhikabiin varjab sõidutuule. Kiirus on paiguti päris suur, seinu ei ole, turvavööd puuduvad, tee on kohati käänuline ja järsaku servas kitsas ning märgi lehti täis. Sõidukiserva kõrgust iseloomustab see, et püksitasku suu on seina kinnise osa ülaservast kõrgemal (aga õnneks jäävad taskutelefonid tasku, nii et ma ei pea siin kuulutama, et kui te mulle helistate ja ehkki torust näiteks röhkimist või mäletsemist kuulete, on minuga siiski kõik korras). Madala seina ja ukse kohal on pisut kõrgemal toru, mis on peaaegu küünarnuki kõrgusel. Mu ees on iste tühi ning saan jala sinna alla vajutada ja enda seljatoesse suruda.

Kui loomapargi piirdetõkkest läbi jõuame, ümbritseb autot kari lõbusaid ja uudishimulikke metssigu, mõni traavib pärast hulga maad kaasa. Edasi on kõrge traataia sees (nagu „ameerika onu Piider Patersson” K. A. Hindrey lugulaulus, ainult lühemas) hunte, siis aedikutes Prževalski hobuseid, metskass, ilves, lendlas kassikakud.

Vahepeal on paar jalutamis- ja pildistamispeatust, näiteks vaatama jõesooti (mille jõgi mäge läbiva voolutee avanemisel maha jättis) või jõe kurisut. Edasi ilves, eeslid, mitut sorti sarvilisi loomi ja lõpuks tüüpilises loomaaia karuaedikus karu. (Tallinna loomaaia olud siia ei puutu, karud on ikka veel ajutistes puurides.)




Silt, et karusid sööta ei tohi, on väga väike ja nurga taga, mispeale päris mitu ja päris arukas eas härras­meest (mitte meie selts­konnast – „ei-ei, ega ma meie perest räägi, see juhtus külas, hoopis teises peres,” nagu ütles „Nukitsamehe” filmis vanaisa) tegelevad pikka aega sellega, et tahavad karule küpsistega kõhuvalu tekitada. Bernis, mille vapiloom on karu, on vanalinna servas karud, kelle juures porgandiautomaat, et inimesed saaksid oma karutoitmise vajaduse rahuldatud viisil, et see karu kõhule liiga ei tee (looduses sööb karu ju muid asju kui küpsiseid-komme).

Siis kihutab Le Loup tagasi ja on ligi kaks tundi vaba aega. Käin muuseumis, kus on väljas koopast leitud esemed kaotamisaja järjestuses. Mind kummastavad kiviaegsed nooleotsad – keda koopas jahiti, kas ämblikke või kakandeid?

(Ja allveeuuringute makett, kus sukeldujad on sukeldumisvarustusse rüütatud Action Man-nukud [mida tõlgetes pannakse järjekindlalt ümber seiklusfilmide tegelaste kujulisteks nukkudeks või märulinukkudeks], paneb kah pisut itsitama.)

Siis käin neljandas vaatamisväärsuses ehk interaktiivsel väljapanekul, kus on küll läbi mõeldud inimmasside liigutamise konveier, ent puudub tavalisele muuseumile omale vabadus minna kuhu ja millal keegi tahab. Nimelt pääseb alguses ooteruumi, kus võib vaadelda seinale värvitud kaarti Euroopa suurte koobastega ning kõhnemad ja/või õhemas riides inimesed võivad pugeda mängukoopasse. Kell näitab, mitme minuti pärast avanevad uksed järgmisse saali.

Koobastiku maskotiks on leopardinahksetesse pükstesse rüütatud kiviaja poisike – piltidel on lihtsalt nahk ümber, aga animatsioonis on täiesti selgelt püksid, mis meenutab kogumikku „Eesti aastal 1200”, kus muu hulgas ei ole ajaloolaste seas üksmeelt küsimuses, kas 13. sajandi alguses kandsid Eesti naised paganliku kombe järgi pükse või kristliku kombe järgi mitte.

Muuseumisaalis on palav ja ka seal on ette nähtud olla täpselt 20 minutit. Mõlemad uksed on suletud, välja ei saa kummaski suunas. Lugematutelt kuvaritelt saab vaadata ja prantsuse, inglise, hollandi või saksa keeli lugeda koobaste ja need uuristanud jõe hingeelu üksikasju. Kui jõuan ükskord millegi huvitavani, et mingit liiki nahkhiir sööb öö jooksul 1000–4000 sääske, ja tahan teistest keeltest järgi vaadata, mis liik see on, kaob pilt hoopis, asemele kargab sama karusnahkseis pükstes poisike ja vehib (kõigil mitmekümnel ekraanil sünkroonis), et nüüd enam ei näe, sest nüüd minnakse kinosaali.

Interaktiivse kinoseansi (mille sihtrühm on noorem kooliiga) interaktiivne osa, milles tuleb juhtkangi abil liigutada istekoha numbriga rõngast ja millalgi nuppu vajutada, meenutab tähelepanekut pesapalli kohta: millegi arusaamatu peale hakkab keegi äkki jooksma, teise arusaamatu asja peale hakkab rahvas hüüdma ja millegi eest antakse äkki punkte. Nimelt ei olene kujundi liikumiskiirus juhtkangi kallutusnurgast (nagu arvuti­juhtkangidel) ja siis, kui ekraanilt näeb, kus oma numbriga muna on, saab mäng kohe läbi. Toredam osa on spetsiaalsete polaroid­prillidega vaadates ruumiline kino (taevas tänatud, et mitte punaroheliste servadega anaglüüf, mille tulemus on nõrk ruumiline efekt ja tugev vilkumisefekt, sest üks silm ei näe normaalset rohelist ja teine normaalset punast), kus sündmustik on mis ta on, aga 3D-animatsioon (eriti nahkhiired) ja inglise tekst on head.

Siis saab see läbi ja jalutan tänavale, kus kinos oldud 40 minutiga on sõjavägi saanud bussitäie ratastoolituriste peaaegu täielikult bussi peale (võimalik, et neil oli inimkadusid, sest varem oli kino- ja restoranimaja ees ka kiirabi ja politsei). Siis bussiga tagasi.

Loen piletimüügist ostetud pildiraamatukest, milles on võrratu inglise tõlge, näiteks:

For many years now, from the Trône de Pluton, a man has come down the mass of the fallen rocks with a torch in his hand and ended his race in front of admiring visitors!

Saan teada, et kuppelsaali laest varises viimati panku alla mitte 3500 aastat tagasi, nagu giid rääkis, vaid aastal 1984. Ja et see akvalangiga koopauurija, kes sukeldus 1971. aastal jõekurisusse vaatama, kus jõgi mäe sees jälle õhu kätte tuleb, on kadunud seniajani.

Ilm on ilus, piiril on hommikul udu tõttu kadunud IKEA jälle kohal. Mul läheb õnneks saada ainult 10-minutise ootamise peale liinibussiga korterisse.

Vaatan õhtul üle fotod ja loomapargis filmitu ja leian, et hirvede kohal juhtus segi minema pausi- ja võtterežiim (esimese tähis näidikul on roheline ja teisel punane, aga pildiotsik, mida kauge maa taha on mugavam kasutada, on mustvalge!) – ehk siis kaadris on suvalise nurga all möödalibisev rohi, arutu suumimine, parema kompositsiooni otsimine – ja niipea kui kompositsioon paigas, võte katkeb ning kaamera hakkab jälle sihitult liikuma. Tulemus on arvatavasti võrreldav sellega, kui panna filmikaameras filmilint obturaatori valesse hambasse: filmilint liigub särituse ajal edasi ja seisab pimendamise ajal paigal, mitte vastupidi.