K, 715. päev: tore on olla terve

KAD-majas ja selle hoovis on keskkonnanädal (teisipäevast neljapäevani; tore nädal, kas pole?), mida asutuse siseveeb reklaamib kui Co²-teemalist üritust. Kes keemiat mäletaks, teaks, et Co² tähendab 'koobalt ruudus', mis see ka ei oleks.

13.30 on mul polikliinikus aeg. Olen kohal kell 13.15 ja tore on, sest juba 13.24 sõidan linna poole tagasi, sest kõnealuses polikliinikus ei ole keegi minust kuulnud ja sain teada, et ega nad üldse ei vaktsineerigi. Saan isikliku kogemusena teada, et tunni ja 10 minutiga siiski on võimalik vaktsiinid saada. Nimelt polikliinikust juhatati, et minge linnahaiglasse, sealt saab, teate küll, suur haigla A. maantee ääres.

Nujah, mul on hämar mälestus, nagu A. maantee ääres tõesti oleks mingi haigla ja et sealt sõidab mööda palju busse, sealhulgas 222. buss, mis tuleb pärast tagasi otse Kirikmäele. Sõidan postkontori ette, sealt otsin plaanidelt, mis buss haigla juurde viib. Saan teada, et buss nr 7, mis keerab koguni haigla ette.

Bussis Google Mapsist ümbrust jälgides juhtub siiski see, et tulen maha mitte haigla ees, kaks peatust A. maanteest eemale, vaid kogemata viimases peatuses, mis on veel A. maanteel (sest ma unustasin ära, et buss ei lase edasi, vaid keerab haigla ette). See tähendab, et algul on kaardile märgitud maanteeäärne haigla, mis jätab mahajäetud hoone mulje, selle taga aga on sünnitusmaja. Kaardi järgi leian üles õige haigla, aga paraku jõuan selle hoovipoolsele küljele ja tuleb minna päratu ring maanteelt läbi teisele poole, sünnitusmaja hoovist lõigata ei tihka.

Registratuurist saan teada, kus on reisimeditsiini kliinik. Omakorda seal küsitakse taas kord, kas mul number on. Vastan, et ei ole. Saan teada, et numbri saaks juulisse; siis vaatab infektsionisti sekretär mu vaktsineerimispassi – ja ta on esimene inimene, kes sellest ka aru saab, – ja nendib, et aga vaktsiini oleks vaja kohe. Ütleb, et mingu ma võtku registratuurist saatekiri. Kui teatan, et ega ma siinmaal varem arsti juures käinud ei ole, mida ma seal ütlema pean, saan vastuseks, et öelge, et dr Schmidti juurde vaktsineerima, nad teavad, siis tulge siia tagasi.

Registratuuris on järjekorramasinas võimalik vajutada mitut sorti nuppe. Vajutan algul üht, siis (kui saba üldse ei edene) teist ja saan masinast ka kolmanda saba oma. (Hea mõte, panen edaspidiseks kõrva taha: vajutage sabamasinas kõik nupud läbi ja kui mõni teie numbritest tuleb, minge teenindaja juurde, ja kui ta kahtleb, kas on ikka teie kord, siis näidake laes parasjagu särava numbriga sama numbrit. Võimalik, et selle põhjustas see, et algul olin võtnud „parklapileti ja muude asjade” numbri, teine kord aga „erakorralise juhtumi, haiglassevõtu ja arsti juurde mineku” oma, mille numbrid jooksid kiiremini kui teiste sabade omad. No ega ma süüdi ole, et polikliinikuarsti juurde minek võrdsustatakse näiteks sellega, et inimesel on trauma ja mida kiiremini ta registratuurist lahkub, seda vähem on pärast koristajal tegemist.)

Saatekirja jaoks küsitakse registratuuris igasugu andmeid (telefoninumbrit pean taskutelefonist järele vaatama; ühtlasi saan teada, et mu korteri majal on eraldi postisihtnumber). Kui järg jõuab selleni, kas ma siin ka töötan, ja asutuse nime näitamiseks kougin taskust pääsukaardi, vajutab registraator arvutil klahvi 7 ja midagi rohkem ei sisesta.

Seejärel taas dr Schmidti kabinetti. Vaktsineerimispass võetakse ära ja kästakse ooteruumis oodata. Saadan toanaabrile meili, et olen arsti juures ja jään lõunalt tulekuga pisut hiljaks. Ooteruumis on seinas toredad loodusfotod (mitte nagu KAD-majas praegu ülevaloleval loodusfotode näitusel, kus mul oleks paiguti piinlik, kui ma oleks see fotograaf). Siis tuleb dr Schmidt uksele ja hõikab mu sisse. Jutt on selge ja asjalik, seina peal on Euroopa ja Jaapani puukentsefaliidi levikukaart (Merimetsa haiglas oli Euroopa puukentsefaliidi levikukaardile pandud eesti pealkirjaks „Puugi levila”). Tohter näeb passist, mis vaktsiine vaja, toob need kõrvaltoast ja süstib ära (süstib ise ja täiesti kriimustamata, mitte nagu Eestis kuu aega tagasi, kus ühe vaktsiini süstimisel õe käsi vääratas ja õlale tekkis pikk kriips). Kell 14.34 on see valmis, dr Schmidt manitseb, et teist vaktsiini peab kuue kuu pärast uuendama, annab vaktsineerimispassi tagasi ja jätab kättpidi head aega; saan saatekirja tagasi, viin selle kassasse, maksan ära, tulen tulema.

Kaks olulist erinevust võrreldes Eestiga: siinmaal saaks tänavalt jalutada tunduvalt sügavamale, enne kui keegi huvi tundma hakkab, et kuhu minek; ja see, et keegi ei kanna kummikindaid [millest tegelikult suurt tolku ei ole, nagu E hiljem selgitas, sest viirusi nad kinni ei pea].

Tööle tagasi; muidugi mõista ei peatu haigla eest minev buss samades peatustes kui 222. buss, mis läheks otse Kirikmäele. Seega on mul mõnetised süümepiinad, kui pool tundi lõunalt tulekuga hiljaks jään.

Ühesõnaga, kui sa, kallis lugeja, peaksid ise tahtma end siinmaal vaktsineerida, siis õige koht on pealinna linnahaigla (Centre hospitalier, sünnitusmaja taga) reisimeditsiini kliinikus (Clinique travel).

Õhtul taas pikalt 170 lk dokumendi toimetamist, siis Kirikmäe prismas. Ära tulles siseneb bussi mu ees nn Soome Kingpool koos kaaslasega. Jälle ma algust ei kuulnud, kas see oli tema või keegi muu, kes olevat siin töötamise esimese kuue kuuga võtnud juurde 12 kilo.

Aga siis jääb Vabaduse puiesteel buss ummikusse, pikalt enne Pariisi platsi. Tänav on tuututavaid ja lippudega lehvitavaid portugaallasi täis (jalgpallis Portugal–Tšehhi 3:1). Soome Kingpool nendib sõbrannale: „Aivan käsittämätöntä!” Nad lähevad Pariisi platsis maha ja seega jääb neil parim nägemata. Nimelt kui buss jõuab kanjonitaolisesse kitsasse tänavasse Pariisi platsi ja jaama vahel, jääb liiklus kogunisti seisma, sest juubeldavad portugaallased on liikluse hoopis sulgenud. Liiklus seisab ligi veerand tundi, kuni kohale ruttab politsei. Siis hakkab liiklus edasi nihkuma ja näen, et politsei ei ole üldse mitte veekahuriga, vaid täiesti ilma, ja rahvamass ei olegi oma maa nime karjudes poodide aknaid purustamas ega nuge ribide vahele sorkimas, vaid kepsleb niisama – ja neid ilmselt ei liiguta, et muud inimesed võib-olla ei taha nende rõõmuorgiast (nagu seda nimetab kohalik leht) osa saada, vaid tahavad koju lillede, heinamaa ja päikesepaiste juurde. Mul on kaasas helisummutavad kõrvaklapid, lustikummut ja selles Waltz for Koop.

[Hilisem lisandus: tegin bussiaknast pilte. Ühele pildile tahtsin püüda selle, kuidas maja ülemisel korrusel on rõdule tulnud nõutute nägudega siinmaa inimesed ja alla vahivad, aga pildiserva jäi ka see, kuidas kõrvalmajas umbes III korrusel on kardina ja akna vahel alasti ülakehaga mees (võib-olla oli täitsa alasti, ei paista) ja samuti nõutult alla vaatab. Võib-olla oli tegu öövahetuses töötajaga, keda see klimm-pimm unest äratas; või siis prantsuse kultuuri kohaselt kell viis töölt juba tulnud, ent kella seitsmeks armukese juurest koju veel mitte jõudnud isandaga.]