Järgmisi sõnu te siit ilmselt kunagi lugeda ei julgenud: ma käisin prantsuse keeles ja täitsa tore oli.
* * *
Õppejõud ütleb, et nimi on musjöö Buviee, ja enne kui jõuab tahvlile kirjutada, soovin, et see ei oleks Bouvier, sest siis ta oleks ju Marge Simpsoni (neiuna Bouvier) sugulane, kuigi Marge Simpsoni vaarvanemad olid ühe „Simpsonite” teatmeteose järgi (mille pealkirja ma ei mäleta) puudlid. Ja kirjutabki tahvlile Bouvier, aga ega küsida saa, eriti esimeses tunnis.
[Sõna „eriti” toob meelde hiljutise leiu tõlkest, „eriti konkreetne”, kus ei mõeldud siiski seda, et miski oleks „eriti konkreetne”, vaid mõeldi ikka „eelkõige konkreetne [asi]”; neil kahel on vahe – ühel on kaks tähendust ja teisel on üks. Olgem ikka täpsed.]
Tutvumismäng, kus peame klassile (kus on õnneks ainult 7 õppurit, enamik taas Ida-Euroopast) tutvustama oma pinginaabrit, olles enne pinginaabri üle kuulanud. Saan teada, et mu vasakul käel istuv sloveen on suur fotohuviline, mille ma oma harrastuste hulgast üldse unustasin. Kui küsib, mis fotokas mul on (st kas Canon või Nikon), langeb ta mudelit kuuldes peaaegu koomasse ja toibub alles hulk aega hiljem, kui seletan, et EOS 40D on siiski ainult poolprofi-, mitte täisprofikaamera. – Tutvumismängus selgub, et õppejõud ja peaaegu kõik õppurid harrastavad matkamist. Saan teada, et ma olen blogeur ja et sama harrastava naisterahva nimetus on blogeuse.
Teises tutvumismängus, kus peame otsima rühmakaaslaste seast inimesi, kellel on näiteks punane auto või taskus Saksa münte või vanust 29 aastat või kass, selgub, et neid, kes ei ole kunagi suitsetanud, on tervenisti kolm (prantsuse kultuuriruumi suhtes ilmselt täiesti mõistetamatu olek, „mitte kunagi mitte ühte suitsu või?” küsib õppejõud üle), ja neid, kes kunagi Pariisis käinud ei ole, on üks (noh, mina). Õnneks ei küsita, miks.
Nagu ikka, hilineb esimesse tundi lõunamaalane, kes peaks oma romaani emakeelest lähtudes oskama prantsuse keelt nagu siidi. Seekord on see hispaanlane, aga ei oska.
Õppekoht on linna teises servas, asutuse haldusosakonna lähedal. Praegu saab sealt Kirikmäele otse 18. bussiga (15. septembril muudeti üleöö linna bussiliine; kuupäev meenutab seda Aimla humoreski, kus rahareform tehti keset kuud). Käin postkontoris, panen umbes nädal kaasas veetud kirja posti (fotoajakiri vennale). Sinna saamine on aga üpris tülikas, sest jaama juures tuleb tipptunni ajal ümber istuda ja siis rahvast punnis bussis õige mitu peatust edasi sõita.
Esimesel minekul see muidugi ka, et ega siinmaal siis keegi raatsi panna tänavasilte ega majanumbreid, tänava leidsin hõlpsasti (Google Maps!), 16. maja kah, mille juures järeldasin, et 21. maja on teisel pool, kõndisin siis teisel pool hulk maad edasi kuni järgmise majanumbrini, mis oli 11; siis rehkendasin sellest viis maja teisele poole ja selle postkastide küljes oli õnneks majanumber, mis tõesti oli 21.
2.10.08
N. 806. päev: Vestmann on, nagu öeldakse, lilled teinud
Arutelu selle üle, kui 99% inimeste jaoks on loogikaveaga ja korretne väljend ühe tähendusega, kas on siis mõtet parandada. Jutt on taas kord järgarvuga elukuudest (from 4 months of age, mis tõlkes oli alates 4. elukuust). Seekord olen tagasisides koguni teinud üldistuse, et järgarvuga öeldud väärtus on 1 võrra suurem kui põhiarvuga öeldu (nt 1. elukuul on laps 0 kuud vana), ning viidanud, et näidetega põhjalikum selgitus (2 lk) on Henn Saari „Keelehäälingus”.
Mu arvamus selle 99% peale on, et see on argumentum ad populum ja isegi kui 99% inimestest saab soovitud viisil aru, on seal kahemõttelisus ikkagi ning väljendi võiks parandada ühemõtteliseks.
Toanaaber C avastab, et järgmised kaks nädalat olen toas üksi ja mul tuleb kasta nii tema kui S-i rohkeid toataimi. Et ma seda jälle ära ei unustaks, saadab ta mulle kalendrisse lillekastmise meeldetuletuse. Kalender pakub, kas delegeerime edasi.
Mu arvamus selle 99% peale on, et see on argumentum ad populum ja isegi kui 99% inimestest saab soovitud viisil aru, on seal kahemõttelisus ikkagi ning väljendi võiks parandada ühemõtteliseks.
Toanaaber C avastab, et järgmised kaks nädalat olen toas üksi ja mul tuleb kasta nii tema kui S-i rohkeid toataimi. Et ma seda jälle ära ei unustaks, saadab ta mulle kalendrisse lillekastmise meeldetuletuse. Kalender pakub, kas delegeerime edasi.
1.10.08
K, 805. päev: mäed liiguvad paigast
Tööl küsitakse eilse koolituse tagasisidet. Küsimustik on nii osavalt koostatud, et seda, et kuulajad magasid, ei anna mujale kirjutada kui lisamärkustesse.
Jalakäijate olukord töömaja ümbruses oli kuival ajal mis ta oli (kui silmad lahti hoida, sai töötavast ekskavaatorist täiesti edukalt mööda ning jalutuskäik ümber suletud tunneli kestis ainult viis minutit ja sisaldas fooriga viieosalist vöötrada), aga nüüd on keeranud vihmale, pilt on troostitu, sest väljakaevatud peen liiv on uhutud allavoolu (kas vihmast või tänavat pesema pandud mustanahalise töömehe voolikust, kes oli väga õnnetu, sest ehitusplatsi august väljasõitvad veoautod tõid ratastega liivaläga muudkui juurde) või moodustab kollase pori mülkaid, mis kenasti kinga külge jääb ja siis kogu ülejäänud päev toredate liivakuhilatena laua alla pudeneb ja vaipkattele jälgi jätab, nii et kohe on näha, et keegi on istunud ja käinud. Üks kolleeg saadab logistikaülemale koguni ametliku kaebuse, et edastaks selle ehitajatele. Kaebuses on „jalgrada” pandud väga õigesti jutumärkidesse.
Kirikmäe poes. Leheputkast kaks Saksa fotoajakirja. Saan bussis läbi „Eesti viikingid”. Tänane tugev tuul on purustanud palju vihmavarje ning rebinud esimesed puud raagu. Vihm on kiirendanud lehtede kolletumist; varsti algab värviline matkahooaeg. Pildistan umbes üle päeva sama toaaknast avanevat vaadet ja tööjuures üht vahert, need pildiread saab siis ükskord siia panna.
Kui eelmisel nädalal ükspäev õhtul linnast tulin, leidus kohalesõitnud liftist prügi-, õigemini vanapaberikott. Ju vast keegi oli asetanud koti lifti valmis ja läinud veel midagi tooma, aga liftiuksed lõid kinni ja lift sõitis minema. Kõige peal on pooleksrebitud telefoniarve, millel selgelt näha koti omaniku nimi Muriel W.; oleks ka korterinumber, saaks kadunud koti omanikule tagasi viia!
Jalakäijate olukord töömaja ümbruses oli kuival ajal mis ta oli (kui silmad lahti hoida, sai töötavast ekskavaatorist täiesti edukalt mööda ning jalutuskäik ümber suletud tunneli kestis ainult viis minutit ja sisaldas fooriga viieosalist vöötrada), aga nüüd on keeranud vihmale, pilt on troostitu, sest väljakaevatud peen liiv on uhutud allavoolu (kas vihmast või tänavat pesema pandud mustanahalise töömehe voolikust, kes oli väga õnnetu, sest ehitusplatsi august väljasõitvad veoautod tõid ratastega liivaläga muudkui juurde) või moodustab kollase pori mülkaid, mis kenasti kinga külge jääb ja siis kogu ülejäänud päev toredate liivakuhilatena laua alla pudeneb ja vaipkattele jälgi jätab, nii et kohe on näha, et keegi on istunud ja käinud. Üks kolleeg saadab logistikaülemale koguni ametliku kaebuse, et edastaks selle ehitajatele. Kaebuses on „jalgrada” pandud väga õigesti jutumärkidesse.
Kirikmäe poes. Leheputkast kaks Saksa fotoajakirja. Saan bussis läbi „Eesti viikingid”. Tänane tugev tuul on purustanud palju vihmavarje ning rebinud esimesed puud raagu. Vihm on kiirendanud lehtede kolletumist; varsti algab värviline matkahooaeg. Pildistan umbes üle päeva sama toaaknast avanevat vaadet ja tööjuures üht vahert, need pildiread saab siis ükskord siia panna.
Kui eelmisel nädalal ükspäev õhtul linnast tulin, leidus kohalesõitnud liftist prügi-, õigemini vanapaberikott. Ju vast keegi oli asetanud koti lifti valmis ja läinud veel midagi tooma, aga liftiuksed lõid kinni ja lift sõitis minema. Kõige peal on pooleksrebitud telefoniarve, millel selgelt näha koti omaniku nimi Muriel W.; oleks ka korterinumber, saaks kadunud koti omanikule tagasi viia!
30.9.08
T, 804. päev: igav koolitus ehk Saksa ja Austria pidu ehk leitnant Taar hüppab
 |
| Leitnant Taar hüppab. Coll. Leppik. Tartu ratsarügement u 1939. |
Olen terve päeva koolitusel, kus räägitakse teatud haldusteemal, mis mind ei huvita. Koolitus on aga kohustuslik ja kestab seitse tundi. Juba 20 minutit pärast algust on kogu kuulajaskond unelähedases seisundis: tänase satsi 14 inimesest kuulab aktiivselt ainult 1 (või vähemalt istub asendis, mis lubab oletada aktiivset kuulamist; võib-olla ta valdab kehakeelt lihtsalt paremini kui teised). Üsna varsti tajun, et kogu jutustatav värk on loogilise mõtlemise ja analüüsivõime olemasolu korral iseenesest mõistetav (eriti kui ühe HelloQuizzy küsimustiku järgi peaksin olema presidendi niiditõmbaja) – ning ma ei saa aru, kuidas suudetakse sellest teha seitsmetunnine kõigile töötajatele kohustuslik koolitus! Mu arust saaks sama asja öelda ka veerandtunnise ettekandega või anda jutt hoopis paberil. Sisustan hommikupoole sellega, et kirjutan üles paremaid kilde ja tähelepanekuid. Näen, et poolviltu minu kõrval istuv rootsi kolleeg sehkendab kah midagi paberile (keegi muu ei kirjuta): ta hoiab paberit küll enda poole, aga korraks vilksatab serv madalamale ja näen, et ta hoopis joonistab niisama. Pärastlõunal kostab mu vastas istuva taani kolleegi A poolt pliiatsikriginat – ka tema joonistab. Elevusehetk on ainult siis, kui ruumi 18 °C tundub paljudele liiga külm ning taani kolleeg B hakkab seadma laes olevat kaht kliimaseadet, mis käivad sama puldiga ja saavutavad mõistagi soovitule vastupidiseid seadistusi, kuigi mitte temperatuuri −123 °C, mida pakub teine taani kolleeg ja mis tuletab meelde soojustehnika õppejõu T meenutusi, kuidas keegi vene noormees talle eksamil kinnitanud, et ülisügavkülmutamine tähendab jahutamist temperatuurivahemikku −400...−300 °C. (NB! Kus on absoluutne null?)
Pärastlõunal panen paberile aga lõunal tulnud mõtted võimaliku järgmise õpinguetapi tarvis. Kes teab; aga kui tõesti teostub, siis panin esimesed mõtted kirja 30.9.2008.
Koolitusel on ka rühmaharjutused. Esimeses tuleb välja mõelda kujuteldava mitmekeelsuse edendamise üritusega seotud protsessid. Meenutan, et mõlemal Balti peol on mul olnud üks ja sama ülesanne, preparing smelly fish that no one else wants to do. Saame teada, et Kreeka pidu ei ole olnudki, sest kreeklasi on ainult neli. Seepeale teatab iirlane, et mis värk, kui nemad tegid patrikupäeva peo ainult kahekesi (sama peo, millest ma mäletan peamiselt läti kolleegi, kes teatas mu kohale jõudes, et kõigil läheb juba kolmas iiri kohv, ja kinnitas seda tublisti kõikuva olekuga). Pakun, et kreeklased võiksid ühte heita mõne muu Vahemere rahvaga ja teha ühise peo. Seepeale kurvastab kreeklane, et võib-olla hispaanlastega, sest itaallastega kohe üldse ei saa ja prantslastel on oma pidu. Seepeale hüüatab maltalane, et maltalastega võiks! — Siis läheb jutt koolitusele tagasi ja keegi avastab: We haven't discussed the method of execution!, mille peale kaalun hetkeks, kas pakkuda ajaloost tuntud meetodit beheading. (Ameerika ajakirjaniku John Guntheri raamatus Inside Europe (1938; eesti halb tõlge „Nüüdse Euroopa juhid” ilmus 1939) on lugu, kuidas Göring jäänud ajakirjanikega kohtumisele hiljaks ja vabandanud, et olnud jahil, originaalis ilmselt I was shooting, mille peale keski inglise ajakirjanik märkinud, et loodetavasti käis ta laskmas ikka loomi, mitte inimesi.)
Neljast rühmast kaks on välja mõelnud lahenduse vormi, aga jätnud läbi mõtlemata sisu: nimelt veebilehe, jutustades põhjalikult, mismoodi nad veebilehte promovad (sh lendlehtedega), aga jättes tutvustamata, mida veebileht ise teeb. Näiteks kui ühele rühmale pakun, et nad võiksid veebilehel üritust ennast üle kanda (you have a webpage, you have a concert, why not have a webcast of it on your webpage!), mille peale teatab üks selle rühma osalistest: We already have a webpage!, nii et keegi vähe noorem asub talle selgitama, mis on veebisaade.
Mõneti huvitavamaks läheb, kui jutt jõuab riskihindamiseni. Teine rühmaharjutus jutustab arhiivimisprotsessi riskihindamisest, millega seoses meenuvad mulle kultuurivarade sõjaaegse evakueerimise probleemid ning haaran ohjad enda kätte. Need probleemid olid põhiliselt sellised, et kohale jäetava kultuurivara pommide all hävimise risk oli väga suur, transpordil hoiukohta suur ja hoiukohas väike, ent juhtus ka seda, et evakueerimata ja kaitsmata kultuurivara jäi alles ning evakueeritud vara hävis; samuti see, et kultuurivara hävis alles pärast sõjategevuse lõppu, kui vabastajad selle „vabastasid” (nagu kirjeldab Bonni zooloogiamuuseumi topistekogu hävingut Ameerika tankide kaunistustena Saksa tuletõrjeteoreetik Erich Hampe 1961. a teoses Der zivile Luftschutz im Zweiten Weltkrieg) või koos hoiukohaga maha põletasid (nagu arvatavasti juhtus Königsbergi lossi ladustatud merevaigutoaga). Ent ühes rühmas on kaks itimeest ja neilt saame huvitava ülevaate, kuidas toimub asutuse elektrooniline arhiivimine päriselus.
Muid kuuldud mõtteid:
- Objectives are really the „engeen” of the organisation.
- The first one, it is like a cube. The second one, like a pyramid. Väidetavalt on püramiidil 2 mõõdet rohkem kui kuubil. Meenub klassika: Not one- or two-bladed, but nine-bladed!
- Et kogu jutt on nii iseenesest mõistetav, meenub mulle raamatust „Nüüdse Euroopa juhid” veel episood, kuidas Stalini ema olevat kutsutud poja juurde külla ega polevat mõistnud, mida ta poeg Kremlis päris täpselt tööna teeb.
- Compliance is mandatory. – Võiks lisada taas klassikat: Resistance is futile!
- Iga kord repliiki surprise, surprise! kuuldes ootan, kas äkki tuleb veel sama päritoluga teksti: And then, there was Garganel. He was evil. „Ugh, I hate smurfs!”
Aga pärast koolitust on Saksa ja Austria pidu. Koolitus läheb küll ligi kolmveerand tundi üle, osalejad lohutavad esinejat, et ei ole midagi, tavaliselt peod täpselt ei alga; aga seekord on vist alanud, sest kui kohale jõuan, on söögist alles ainult kahe suurema koogi tükke, kaks taldrikutäit searasvaleibu ja algselt lipukesi hoidnud kapsapea. Jooki on alles mitu korda üle inimeste suutlikkuse. Kapsapea meenutab tudengiaegset lugu, kuidas ühingukaaslased olid spetsiaalsete valemite järgi arvutanud, kui palju toiduaineid peoks ostma peab, nt võileibade jaoks kaks leiba. Midagi läks koledasti viltu, võileivad kadusid mõne minutiga ja peagi ka kapsapea ning ühingu ajakirja järgmises numbris ilmus mu kirjutatud lugu, kuidas ühing toidab kahe leiva ja viie kalaga viis tuhat inimest (mis lõppes sõnadega „ja nad nägid, et see üks ülivägev ühing on, ja ruttasid liikmeks astuma”).
Lahkun pool seitse, et jõuda postkontorisse. Jõuan kell 18.59, aga uks on juba kinni, sees askeldab koristaja. Edasi jaamapoes.
Sajab. Karta on, et sel aastal enam uisuilma ei ole, kui just ei hangi uiskude alla uudseid vihmarattaid.
Bloggeri kinnitussõna on qqwmetzj. Ötzi leidjale olevat nüüd 17 a hiljem lõpuks leiutasu ära makstud, teatas täna BBC. (Saksa Wikipedia kirjutab, et rahvasuu olevat Ötzi rahvuse paika pannud nii: ta ei saanud olla itaallane, sest tal olid kaasas tööriistad. Ta ei saanud olla austerlane, sest koljust leiti ajujäänuseid. Võib-olla oli ta šveitslane, sest oli jää sisse külmunud. Väga hästi võis ta aga olla sakslane, sest kes teine läheks kõrgmäestikku sandaalidega!)
29.9.08
E, 803. päev: kwijibo
Seekord meenutavad oma olemasolu eriti ilmekalt seljalihased. Näo kiivrinokast varjamata alaosa on saanud päikest ning silmad kipitavad (sõitsin vastu valgust, konarused on palju paremini näha).
Täidan õppetaotlust. Ma ei saa aru: inimene taotleb, et tahab õppida X keelt, siis saab teate, et osalegu X keele kursusel sellal ja sellal, ning siis peab uuesti taotlema sama. Teen täpselt juhendi järgi ja nüüd tahaksin nagu kaks korda tormata prantsuse keele kallale.
Ilus ilm on läbi, õhtul tibutab. Poodi ei jõua, toitun kapis olevatest kuivainetest.
* * *
Ükspäev oli jutuks see, et telekas üritab Mihkel Raud juba mitu nädalat muundada Eesti Ekspressi ajalehest telesaateks. Sellest on aga kahetsusväärselt kõrvale jäänud Kohver, Kranaat ja ristsõna. E pakub, et ristsõna võiks lahendada malekooli stiilis („ettur käib Elmar kaks – Elmar neli”, st „esimene rida paremale: Eesti poliitik eesnimega, kümme tähte, neljas täht M”); mina, et elava male stiilis.
Täidan õppetaotlust. Ma ei saa aru: inimene taotleb, et tahab õppida X keelt, siis saab teate, et osalegu X keele kursusel sellal ja sellal, ning siis peab uuesti taotlema sama. Teen täpselt juhendi järgi ja nüüd tahaksin nagu kaks korda tormata prantsuse keele kallale.
Ilus ilm on läbi, õhtul tibutab. Poodi ei jõua, toitun kapis olevatest kuivainetest.
* * *
Ükspäev oli jutuks see, et telekas üritab Mihkel Raud juba mitu nädalat muundada Eesti Ekspressi ajalehest telesaateks. Sellest on aga kahetsusväärselt kõrvale jäänud Kohver, Kranaat ja ristsõna. E pakub, et ristsõna võiks lahendada malekooli stiilis („ettur käib Elmar kaks – Elmar neli”, st „esimene rida paremale: Eesti poliitik eesnimega, kümme tähte, neljas täht M”); mina, et elava male stiilis.
28.9.08
P, 802. päev: mudamaadluseta uisumatk
Ka täna on kavas teha uisumatk, sama teekonda pidi kui kaks aastat tagasi. Viimase hetkeni on selgusetu, kas sõita R-chist Wb-sse või vastupidi. Kaks aastat tagasi sõitsin just niipidi ja kuigi algus oli tore, oli lõpus väsitavalt keerukas reljeef. Pärast peaks linnast rongi pealt tagasi ka tulema. Seega sõidan hoopis Wb-st R-ch-sse, sest R-ch-st tuleb buss mulle otse maja ette.
Rongini on umbes kolmveerand tundi aega, otsustan minna jala. Uiskudega olen jaamast korterisse sõitnud kunagi 18 minutit; kuigi jaama poole minnes on tee pikemalt allamäge, aga uiskude allapanek ja altvõtt võtab siiski kokku liiga palju aega.
Wb-s ostan jaamas automaadist pool liitrit mineraalvett, kõnnin läbi jaamatunneli Maaselja äärde ja panen seal müüri najal uisud jalga. Müüri peal on rohkesti sisalikke (näen korraga viit).
Puulehti on veel vähe, tänu kuivadele ja soojadele ilmadele. Jõeäärset teed on puujuured kergitanud, edasi parklas on krobe. Inimesi on ka palju pühapäeva õhtul jalutamas. Eelmine kord läbisin seda maad (pisut üle 27 km) ohtra mudaga teel ja pärast ka uisulaagrites 3 tundi 10 minutit, seega olen arvestanud 3-tunnise sõiduajaga. Minek Wb-st on kell neli, seitsmest läheb hämaraks, buss läheb R-chist 19.14.
Pärast sadamat kõrgevõitu mägi, millest üles rühkides ja alla laskudes mõtlen, et küll on hea sealt sõita puhanuna, mitte väsinuna nagu eelmine kord.
G-chi linnakeses on patseerimas rohke rahvas, jõe äärest läheb läbi väga lagunenud nn jalgrattatee. Ka sellel on jalutajaid ja rattureid ning isegi üks laps rulluiskudel. Täiesti uskumatu, kuidas ta suudab sellisel pinnal püsti püsida. G-chis on vist järjekordne veinipidu, üle piirisilla voorib katkematu vooluna autosid. Õigemini seisab, sest linnapoolses otsas on foor. Vastassuund on suhteliselt tühi. Risti üle kõnnitee on parkinud ebaviisakas juht, auto (Seat Ibiza nr YG 7125) saba sõiduteeni välja, möödumiseks tuleb põigata korraks sõiduteele.
Edasi läheb tee naaberriigis Maaselja kaldal. Tee on tuttav ning vaated uhked. Ilm on imeilus.
Pärast kaht jõekääru on edasi ligi 10 km sirget ja sündmustevaest teed vastu valgust, päike peegeldab paremalt jõest, võtab. Koha, kus kaks aastat tagasi maoli käisin (kuivanud muda sisse), näen ära. Teel on kolm silda: esimesest läksin üle, kolmandalt tulen tagasi, teisest viib tee üle, otsustan pidada lühikese joogi- ja pidurikeeramispausi selle otsas.
Kiirusnäidik näitab, nagu olnuks mu suurim kiirus 72 km/h; ära usu hundi juttu! Mul oli kunagi jalgrattaspidomeeter, mis vibratsiooni tõttu näitas, et näiteks rongis seismise asemel kihutas jalgratas 196 km/h. Üldiselt ei lase ma uisutamisel kiirusel minna üle 18 km/h ehk 5 m/s, sest kaugemale silm teel olevaid kive suurt ei seleta ning 1½ cm kõrgune kivi võib uisu hoobilt seisata, nagu ma täna komistades kogen. Pidur mõikab väikese kiiruse peal paremini kui suure, mis tuleneb füüsikaseadustest (kineetiline energia sõltub kiiruse ruudust).
Üldiselt on sõit nauditav ja ma eriti ei kiirusta. Võrreldes eelmise, üleujutuse järgse sõiduga on veetase umbes meeter madalamal. Pilte ma eriti palju ei tee (joogipausi arvestamata ainult 24), ei viitsi fotoka väljavõtmiseks seisma jääda.
Veejoogipausini (16,4 km) kulub 1 h 21 min, R-chi vastaskaldal (u 27 km) olen umbes 2 h 11 min sõiduaja järel. Uisutan sealt aeglaselt üle pika silla R-chisse (kõnnitee on kitsas, ka siin voorib R-chi poole pidev autovool) vastutulijate juures sillaäärde seisatudes (panen kella seisma). R-chis uisutan bussijaamani ja võtan seal uisud alt (27,8 km, puhas sõiduaeg 2 h 17 min). Aega on bussini üle poole tunni.
R-chi laadaplatsil kihab veinilaat. Kella seitsmest hakatakse otsi kokku tõmbama, kahveltõstuk sõidab piirdeid kohale viima. Vaatepilt (ma ei jaksanud fotokat välja võtta) meenutab elavalt kahveltõstukijuhi Klausi seiklusi. [Nõrganärvilised, jätke selle lõigu ülejäänud osa vahele ja jätkake järgmise lõigu algusest.] Klausi esimest (ja ühtlasi viimast) tööpäeva kujutav õppefilm on siin – ja ära kasutades seda, et nõrganärvilised on jätnud selle jupi vahele, ütlen ka seda, kuidas ükspäev ostsin poest sülti, mis hõrgutist siinmaal eriti kuskilt ei leia ja kui ka leiab, siis on sinna sisse aetud sobimatult palju äädikat ja želatiini. No ja seekord oli ka sea lõikehammas, mille avastamisel kontrollisin kaks korda keelega ja korra peegli ees silmaga üle, kas mul endal on ikka kõik hambad veel suus. Jälk, jälk ning ma enam hulk aega siinmaist sülti ei taha (nagu ma ei tahtnud kohukesi kümme aastat pärast seda, kui olin piimakombinaadis näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed paremalt vasakule ja samalaadse vooluna sibasid prussakad vasakult paremale).]
Siit võivad nõrganärvilised edasi lugeda.
Bussipeatuses tungleb trobikond bengaallasi, kes satuvad bussis mu ette. Pika ja veinilaadalt tulemise kohta täiesti loomulikult elava bussisõidu tagumiseks otsaks hakkan aru saama, et mu ees istuvad räägivad nn inglise keeles. Ilmselt olin bussi oodates ja ennast pealeminekuks parimasse strateegilisse asukohta sättides (peatuses tuleb seista kohta, kuhu jääb bussiuks) üks väheseid valgenahalisi, keda see seltskond ei häirinud. Otse vastupidi, meenutasin ammusi lõbusaid bengali korterikaaslasi ning Kollywoodi lõbusat filmimuusikat.
* * *
Õhtul pikk arutelu selle üle, et kogu diskursuseteooria on hullumeelse inimese sünnitis ehk luul. Uurige enne igasuguste asjade uskumist seda, kuidas toimib inimese normaalne ja ebanormaalne mõtlemine, muidu usutegi, et kuningal on seljas läbinähtavast riidest rõivad.
Rongini on umbes kolmveerand tundi aega, otsustan minna jala. Uiskudega olen jaamast korterisse sõitnud kunagi 18 minutit; kuigi jaama poole minnes on tee pikemalt allamäge, aga uiskude allapanek ja altvõtt võtab siiski kokku liiga palju aega.
Wb-s ostan jaamas automaadist pool liitrit mineraalvett, kõnnin läbi jaamatunneli Maaselja äärde ja panen seal müüri najal uisud jalga. Müüri peal on rohkesti sisalikke (näen korraga viit).Puulehti on veel vähe, tänu kuivadele ja soojadele ilmadele. Jõeäärset teed on puujuured kergitanud, edasi parklas on krobe. Inimesi on ka palju pühapäeva õhtul jalutamas. Eelmine kord läbisin seda maad (pisut üle 27 km) ohtra mudaga teel ja pärast ka uisulaagrites 3 tundi 10 minutit, seega olen arvestanud 3-tunnise sõiduajaga. Minek Wb-st on kell neli, seitsmest läheb hämaraks, buss läheb R-chist 19.14.
Pärast sadamat kõrgevõitu mägi, millest üles rühkides ja alla laskudes mõtlen, et küll on hea sealt sõita puhanuna, mitte väsinuna nagu eelmine kord.
G-chi linnakeses on patseerimas rohke rahvas, jõe äärest läheb läbi väga lagunenud nn jalgrattatee. Ka sellel on jalutajaid ja rattureid ning isegi üks laps rulluiskudel. Täiesti uskumatu, kuidas ta suudab sellisel pinnal püsti püsida. G-chis on vist järjekordne veinipidu, üle piirisilla voorib katkematu vooluna autosid. Õigemini seisab, sest linnapoolses otsas on foor. Vastassuund on suhteliselt tühi. Risti üle kõnnitee on parkinud ebaviisakas juht, auto (Seat Ibiza nr YG 7125) saba sõiduteeni välja, möödumiseks tuleb põigata korraks sõiduteele.
Edasi läheb tee naaberriigis Maaselja kaldal. Tee on tuttav ning vaated uhked. Ilm on imeilus.Pärast kaht jõekääru on edasi ligi 10 km sirget ja sündmustevaest teed vastu valgust, päike peegeldab paremalt jõest, võtab. Koha, kus kaks aastat tagasi maoli käisin (kuivanud muda sisse), näen ära. Teel on kolm silda: esimesest läksin üle, kolmandalt tulen tagasi, teisest viib tee üle, otsustan pidada lühikese joogi- ja pidurikeeramispausi selle otsas.
Kiirusnäidik näitab, nagu olnuks mu suurim kiirus 72 km/h; ära usu hundi juttu! Mul oli kunagi jalgrattaspidomeeter, mis vibratsiooni tõttu näitas, et näiteks rongis seismise asemel kihutas jalgratas 196 km/h. Üldiselt ei lase ma uisutamisel kiirusel minna üle 18 km/h ehk 5 m/s, sest kaugemale silm teel olevaid kive suurt ei seleta ning 1½ cm kõrgune kivi võib uisu hoobilt seisata, nagu ma täna komistades kogen. Pidur mõikab väikese kiiruse peal paremini kui suure, mis tuleneb füüsikaseadustest (kineetiline energia sõltub kiiruse ruudust).
Üldiselt on sõit nauditav ja ma eriti ei kiirusta. Võrreldes eelmise, üleujutuse järgse sõiduga on veetase umbes meeter madalamal. Pilte ma eriti palju ei tee (joogipausi arvestamata ainult 24), ei viitsi fotoka väljavõtmiseks seisma jääda.Veejoogipausini (16,4 km) kulub 1 h 21 min, R-chi vastaskaldal (u 27 km) olen umbes 2 h 11 min sõiduaja järel. Uisutan sealt aeglaselt üle pika silla R-chisse (kõnnitee on kitsas, ka siin voorib R-chi poole pidev autovool) vastutulijate juures sillaäärde seisatudes (panen kella seisma). R-chis uisutan bussijaamani ja võtan seal uisud alt (27,8 km, puhas sõiduaeg 2 h 17 min). Aega on bussini üle poole tunni.
R-chi laadaplatsil kihab veinilaat. Kella seitsmest hakatakse otsi kokku tõmbama, kahveltõstuk sõidab piirdeid kohale viima. Vaatepilt (ma ei jaksanud fotokat välja võtta) meenutab elavalt kahveltõstukijuhi Klausi seiklusi. [Nõrganärvilised, jätke selle lõigu ülejäänud osa vahele ja jätkake järgmise lõigu algusest.] Klausi esimest (ja ühtlasi viimast) tööpäeva kujutav õppefilm on siin – ja ära kasutades seda, et nõrganärvilised on jätnud selle jupi vahele, ütlen ka seda, kuidas ükspäev ostsin poest sülti, mis hõrgutist siinmaal eriti kuskilt ei leia ja kui ka leiab, siis on sinna sisse aetud sobimatult palju äädikat ja želatiini. No ja seekord oli ka sea lõikehammas, mille avastamisel kontrollisin kaks korda keelega ja korra peegli ees silmaga üle, kas mul endal on ikka kõik hambad veel suus. Jälk, jälk ning ma enam hulk aega siinmaist sülti ei taha (nagu ma ei tahtnud kohukesi kümme aastat pärast seda, kui olin piimakombinaadis näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed paremalt vasakule ja samalaadse vooluna sibasid prussakad vasakult paremale).]
Siit võivad nõrganärvilised edasi lugeda.
Bussipeatuses tungleb trobikond bengaallasi, kes satuvad bussis mu ette. Pika ja veinilaadalt tulemise kohta täiesti loomulikult elava bussisõidu tagumiseks otsaks hakkan aru saama, et mu ees istuvad räägivad nn inglise keeles. Ilmselt olin bussi oodates ja ennast pealeminekuks parimasse strateegilisse asukohta sättides (peatuses tuleb seista kohta, kuhu jääb bussiuks) üks väheseid valgenahalisi, keda see seltskond ei häirinud. Otse vastupidi, meenutasin ammusi lõbusaid bengali korterikaaslasi ning Kollywoodi lõbusat filmimuusikat.
* * *
Õhtul pikk arutelu selle üle, et kogu diskursuseteooria on hullumeelse inimese sünnitis ehk luul. Uurige enne igasuguste asjade uskumist seda, kuidas toimib inimese normaalne ja ebanormaalne mõtlemine, muidu usutegi, et kuningal on seljas läbinähtavast riidest rõivad.
27.9.08
L, 801. päev: so wake up wake up now
Ärkan kell 11.43. Tore, et on nädalavahetus.
Kavas on korrata uisumatka umbes samal teekonnal kui esimesel mööda vana raudteetammi sõidetud uisumatkal, ainult et vastassuunas. Aeg on taas hiline pärastlõuna, kui päike on tee ilusti ära kuivatanud, isegi metsas, ning arvestusega, et valges saaks sihtkohani.
Postkontor on viieni lahti. Olen seal pisut enne nelja, arvates, et kes ikka oma postiskäigu laupäeva õhtule jätab. No jätavad tegelikult küll: sabamasin näitab, et minu ees on 25 inimest. Argipäeviti ei näe postkontoris sellist tungi kunagi.
Buss satub linnast väljudes teeparanduse ümbersõidu auks tekkinud ummikusse, kus seisab kümmekond minutit (bussijuhi vandudes ja armatuurlauda nüpeldades, muide). See buss on linnast kuni M-chini kiirbuss, peatusi ei ole, aga kui lõpuks liikuma saab, on sõiduplaanis püsimiseks vaja läbida 15 km 1 minutiga. Seda muidugi ei juhtu, aga bussijuht vajutab usinasti gaasi ning pärastpoole jõuab graafikusse tagasi. Näiteks kui olen otsustanud, et ma U-anges siiski linnusevaremeid vaatama ei lähe, vaid sõidan kohe R-angesse, et alustada sealt matka mööda teist raudteeharu, ja bussis poolt vahetan, et aknast möödalipsavaid varemeid pildistada, võtab buss järsu kurvi ja ma maandun kogu oma kolaga põiki istmele, peaga kõmm! vastu akent nagu kevadel Eestis bussis. U-angest uhab buss peatumata läbi ning varemed on puude ja majade taga. Ega teisalt seal midagi väga vapustavat ka ei ole.
Tee orus tõuseb ja erilisi pidepunkte ei ole, et kaardil järge hoida. Äkki keerab buss paremale ja suundub orupervele suurde bussiparklasse, mis osutub lõpp-peatuseks. Tulen maha ja hakkan kaardil olevate väheste orientiiride abil asukohta määrama (kaardi see leht on aastast 2002, mil seal oli veel täitsa selgelt põld). Google Mapsis on väheke uuem aerofoto ning siis asun astuma edasi küla poole, kus paari kilomeetri pärast on raudteetamm, kus panen uisud alla. Küla on laupäevaõhtu kombel vaikne: ärid on juba ja kumbki kõrts veel kinni.
Raudteetamm kerkib alustuseks esimese kilomeetri peal 20 m mäkke (metsas), puulehti on suhteliselt vähe, neid nii ohtralt piduri vahele ei jää nagu kaks aastat tagasi. Siis on lageda peal kenasti lauge mitmekilomeetrine osa, ainus selle liini taastatud jaamahoone (koos rongiga), siis N küla, siis mitmekilomeetrine lauge tõus, konarliku asfaldiga.
See on üpris tüütu (kokku 50 m kõrgemale), aga lõpeb kord otsa. Päike on juba väga längus ja arvake ära, mida teevad karjamaaäärse küla elanikud laupäeva õhtul? – Lähevad naabriperega koos jalutama!
Siin pildil olevat kohta mäletan kahe aasta tagant kehvasti, küllap olin pikast langusest vaimustuses, ei pannud ümbrust tähele. Tunnel (790 m pikk) on suhteliselt kuiv, loike on ainult kolmes kohas (2006 oli märg peaaegu terve tunnel). Kahtlaselt suur tundub; hiljem selgub, et see liin oli 1000 mm rööpmelaiusega ja võib-olla oli tunnel dimensioonitud nii, et sellest saanuks spetsiaalsel kärul läbi vedada laiarööpmelise vaguneid, nagu sageli tehti.
Tunneli teisest otsast algab kolmekilomeetrine langus, mis on tore. Laskun uiskudel täitsa E küla bussipeatusesse, ostan automaadist limonaadi, kustutan janu. 20 minuti pärast tuleb buss (muidugi 5-minutise hilinemisega nagu kombeks), sellega linna ja linnast teise bussiga korterisse.
„X-failide” plaadilt viimane, pingeline osa Milagro.
„X-failide” teemadel aga ka jätkame:
Suurenda kaarti
Kavas on korrata uisumatka umbes samal teekonnal kui esimesel mööda vana raudteetammi sõidetud uisumatkal, ainult et vastassuunas. Aeg on taas hiline pärastlõuna, kui päike on tee ilusti ära kuivatanud, isegi metsas, ning arvestusega, et valges saaks sihtkohani.
Postkontor on viieni lahti. Olen seal pisut enne nelja, arvates, et kes ikka oma postiskäigu laupäeva õhtule jätab. No jätavad tegelikult küll: sabamasin näitab, et minu ees on 25 inimest. Argipäeviti ei näe postkontoris sellist tungi kunagi.
Buss satub linnast väljudes teeparanduse ümbersõidu auks tekkinud ummikusse, kus seisab kümmekond minutit (bussijuhi vandudes ja armatuurlauda nüpeldades, muide). See buss on linnast kuni M-chini kiirbuss, peatusi ei ole, aga kui lõpuks liikuma saab, on sõiduplaanis püsimiseks vaja läbida 15 km 1 minutiga. Seda muidugi ei juhtu, aga bussijuht vajutab usinasti gaasi ning pärastpoole jõuab graafikusse tagasi. Näiteks kui olen otsustanud, et ma U-anges siiski linnusevaremeid vaatama ei lähe, vaid sõidan kohe R-angesse, et alustada sealt matka mööda teist raudteeharu, ja bussis poolt vahetan, et aknast möödalipsavaid varemeid pildistada, võtab buss järsu kurvi ja ma maandun kogu oma kolaga põiki istmele, peaga kõmm! vastu akent nagu kevadel Eestis bussis. U-angest uhab buss peatumata läbi ning varemed on puude ja majade taga. Ega teisalt seal midagi väga vapustavat ka ei ole.
Tee orus tõuseb ja erilisi pidepunkte ei ole, et kaardil järge hoida. Äkki keerab buss paremale ja suundub orupervele suurde bussiparklasse, mis osutub lõpp-peatuseks. Tulen maha ja hakkan kaardil olevate väheste orientiiride abil asukohta määrama (kaardi see leht on aastast 2002, mil seal oli veel täitsa selgelt põld). Google Mapsis on väheke uuem aerofoto ning siis asun astuma edasi küla poole, kus paari kilomeetri pärast on raudteetamm, kus panen uisud alla. Küla on laupäevaõhtu kombel vaikne: ärid on juba ja kumbki kõrts veel kinni.
Raudteetamm kerkib alustuseks esimese kilomeetri peal 20 m mäkke (metsas), puulehti on suhteliselt vähe, neid nii ohtralt piduri vahele ei jää nagu kaks aastat tagasi. Siis on lageda peal kenasti lauge mitmekilomeetrine osa, ainus selle liini taastatud jaamahoone (koos rongiga), siis N küla, siis mitmekilomeetrine lauge tõus, konarliku asfaldiga.
See on üpris tüütu (kokku 50 m kõrgemale), aga lõpeb kord otsa. Päike on juba väga längus ja arvake ära, mida teevad karjamaaäärse küla elanikud laupäeva õhtul? – Lähevad naabriperega koos jalutama!
Siin pildil olevat kohta mäletan kahe aasta tagant kehvasti, küllap olin pikast langusest vaimustuses, ei pannud ümbrust tähele. Tunnel (790 m pikk) on suhteliselt kuiv, loike on ainult kolmes kohas (2006 oli märg peaaegu terve tunnel). Kahtlaselt suur tundub; hiljem selgub, et see liin oli 1000 mm rööpmelaiusega ja võib-olla oli tunnel dimensioonitud nii, et sellest saanuks spetsiaalsel kärul läbi vedada laiarööpmelise vaguneid, nagu sageli tehti.Tunneli teisest otsast algab kolmekilomeetrine langus, mis on tore. Laskun uiskudel täitsa E küla bussipeatusesse, ostan automaadist limonaadi, kustutan janu. 20 minuti pärast tuleb buss (muidugi 5-minutise hilinemisega nagu kombeks), sellega linna ja linnast teise bussiga korterisse.
„X-failide” plaadilt viimane, pingeline osa Milagro.
„X-failide” teemadel aga ka jätkame:
Suurenda kaarti
26.9.08
R, 800. päev: vale särk
Päeva teravaim sündmus on see, et kui lahkun Kõrgmetsa maksimarketist, ajab mulle selja tagant otsa käruinimene, kes on teinud sööstu, et jõuda pöördukse vahele, aga ei mõtle selle peale, et ta võiks käru ka pidurdada, mistõttu selle raudne rattaserv lõikub minu kanda. Eesti oludes oleks tulnud selle peale minu suust selline tekst, et see inimene oleks mäletanud seda hetke veel kaua, loodetavasti käies edasised paar kuud poes ainult korviga, kui üldse. Siin aga on keelebarjäär, sest ega mida tea, kuidas on kohalikus keeles näiteks „õige pimesikk!”. Ilmselt on mu valukarjatus piisavalt autentne (see raisk oli valus) ja kui ta mulle „pardon, musjöö!” on kobisenud ja minust, kes ma jään ukse ees väljas seisma, et kontrollida, kas jalg on terve või on veri taga, möödub, siis vastan sellele rahvastevahelise suhtlemise keeles – koera keeles, tumeda urahdusega, mida peaks instinktiivselt mõistma kui et „kao siit!”. Veri siiski väljas ei ole (kontrollin paarikümne meetri pärast uuesti) ja valu läheb umbes veerand tunni pärast ka üle. Aga kui oleks olnud, siis oleks alles hakanud nalja saama, sest ega ma siis poleks asja niisama jätnud. Linnasarases teise inimese veristamine – oh jaa, sellele on alati järgnenud õpetlikud sanktsioonid. Kahju, et valuraha ei pakkunud – oleksin selle tagasi lükanud ja öelnud, et mingu ostku omale prillid. Nii palju ma kohalikku keelt ikka oskan.
* * *
Eesti õigekeele käekäigu (mu käsi ei tõuse vabal ajal kirjutama mitmuses „arengute”) üle arutledes leian, et see, et tänapäeval peab kirjutama ta pandi Rootsi kardinate taha suure tähega (sest nii olevat lihtsam, üks reegel vähem meeles pidada) näitab, et eesti kirjakeel on minemas nn saksa keele suunalt (loogika on) üle prantsuse keele suunale (loogikat ei ole). Või näiteks see, et vast valminud tuleb kirjutada nüüd lahku, aga mu arust väga sarnase loogikaga vastsündinu jäetakse ikka kokku – kohe näha, et õigekirja kallal on inimesed, kellel ei ole inseneriharidust. Väike insenerimõtlemine („miks see on nii ja mitte naa”) kuluks siin-seal ära ka muudes valdkondades.
Päeval otsisin, kuidas on sõna koma i-mitmus. ÕS seletas lahkesti, et see on teada-tuntud pesa-tüüpi sõna koos pika jutustusega nende lühivormidest. Tulemusena kirjutan uuel moel punkte ja komi, mille olemasolu kahe „Kalevipoja” mahuga tekstis ei tohiks nüüd küll kedagi häirida. E räägib, et leidunud sõjaeelsed ajakirjad Eesti Arst, kus oli kasutatud ainult i-mitmust. Mu arusaama järgi pärineb praegune i-mitmuse pelg (majasid, riikisid, varsti küllap ka lapsesid, naisesid) sellest, et pumba juures on inimesed, kes õppisid sellise põlvkonna käe all, kellele selgitati, et i-mitmus on kodanlik igand ja Eesti NSV saab hakkama ka i-mitmuseta.
Pärast õhtul X-failide plaadilt The Post-Modern Prometheus ja Bad Blood, mida ma ei mäleta, et oleksin varem näinud. Ühinen teisipäevase tundmatu kommenteerija öeldud kiidusõnadega!
Selle kogumiku kaheksat osa ei tohiks mingil juhul kasutada muistse X-failide joomismängu jaoks, sest varsti olete laua all. Joomismäng, kus kuuldavasti pidi võtma punnsuutäie iga kord, kui a) Mulder kõnetas Scullyt eesnime pidi; b) Mulder ja Scully kallistasid või c) jagasid muul kombel lähedusehetki ning d) muidu vaikiv Cigarette Smoking Man midagi ütles ja e) Mulder oli skeptiline, Scully mitte JNE, oli arvestatud ikka tavaliste osade rahuliku tempo jaoks, kus neid juhtumeid esines haruharva, aga nt osas Memento Mori on Scully pikalt Mulderi embuses ja sama osa lõpeb CMS-i monoloogiga ning osa Beyond the Sea on tervikuna selline, kus Scully usub surnutega kõnelemisse ja Mulder mitte.
* * *
Eesti õigekeele käekäigu (mu käsi ei tõuse vabal ajal kirjutama mitmuses „arengute”) üle arutledes leian, et see, et tänapäeval peab kirjutama ta pandi Rootsi kardinate taha suure tähega (sest nii olevat lihtsam, üks reegel vähem meeles pidada) näitab, et eesti kirjakeel on minemas nn saksa keele suunalt (loogika on) üle prantsuse keele suunale (loogikat ei ole). Või näiteks see, et vast valminud tuleb kirjutada nüüd lahku, aga mu arust väga sarnase loogikaga vastsündinu jäetakse ikka kokku – kohe näha, et õigekirja kallal on inimesed, kellel ei ole inseneriharidust. Väike insenerimõtlemine („miks see on nii ja mitte naa”) kuluks siin-seal ära ka muudes valdkondades.
Päeval otsisin, kuidas on sõna koma i-mitmus. ÕS seletas lahkesti, et see on teada-tuntud pesa-tüüpi sõna koos pika jutustusega nende lühivormidest. Tulemusena kirjutan uuel moel punkte ja komi, mille olemasolu kahe „Kalevipoja” mahuga tekstis ei tohiks nüüd küll kedagi häirida. E räägib, et leidunud sõjaeelsed ajakirjad Eesti Arst, kus oli kasutatud ainult i-mitmust. Mu arusaama järgi pärineb praegune i-mitmuse pelg (majasid, riikisid, varsti küllap ka lapsesid, naisesid) sellest, et pumba juures on inimesed, kes õppisid sellise põlvkonna käe all, kellele selgitati, et i-mitmus on kodanlik igand ja Eesti NSV saab hakkama ka i-mitmuseta.
Pärast õhtul X-failide plaadilt The Post-Modern Prometheus ja Bad Blood, mida ma ei mäleta, et oleksin varem näinud. Ühinen teisipäevase tundmatu kommenteerija öeldud kiidusõnadega!
Selle kogumiku kaheksat osa ei tohiks mingil juhul kasutada muistse X-failide joomismängu jaoks, sest varsti olete laua all. Joomismäng, kus kuuldavasti pidi võtma punnsuutäie iga kord, kui a) Mulder kõnetas Scullyt eesnime pidi; b) Mulder ja Scully kallistasid või c) jagasid muul kombel lähedusehetki ning d) muidu vaikiv Cigarette Smoking Man midagi ütles ja e) Mulder oli skeptiline, Scully mitte JNE, oli arvestatud ikka tavaliste osade rahuliku tempo jaoks, kus neid juhtumeid esines haruharva, aga nt osas Memento Mori on Scully pikalt Mulderi embuses ja sama osa lõpeb CMS-i monoloogiga ning osa Beyond the Sea on tervikuna selline, kus Scully usub surnutega kõnelemisse ja Mulder mitte.
25.9.08
N, 799. päev: I don't know my future as to this weekend
Seda võib juhtuda igaühega: olen leppinud üheteistkümneks kokku ühe teise tõlketehnika koordineerijaga, et näitan talle oma XML-failide surkimise kogemusi, aga täna käituvad programmid teistmoodi ja pusin pool tundi. Seega avastan kell pool kaksteist, et olen kell 11.02 saanud ülesande läbi vaadata 20 lk tõlget kella 12.00-ks, kus on parandamist vähemalt tund, ning siis läbivaatamise ajal leian, et ka tõlkijal on olnud kiire ja on 2 lk vahele jätnud... Põhiliselt on see kopimine mallfailist, mis tuleb aga kõigepealt leida...
Olen veendunud, et täna on kolmapäev, olen isegi uhke, et seekord tõesti mäletan punkt kella neljaks kohale viia paberi, mille pidin kohale viima kolmapäeval kell neli. Keegi midagi ei ütle ka... (regulaarne aruanne, kui täitsa ära unustada, siis helistatakse).
Ja tore episood on ka lõunal käies. Nimelt kaevatakse NHE- ja KAD-maja vahel tunnelis midagi, ühte otsa tehakse seinas lõppevat sõidu- ja kõnniteed, teises otsas järati ükspäev betooni umbes sarnase masinaga, millega puuriti Matrixi-filmis. No ja täna selgub ootamatult, et jalakäijate osa on sootuks kinni. Seisatan nõutult ja mõtlen, kustkaudu minna ringi, kui läheneb veel trobikond töökaaslasi, kes otsustavad, et läheks läbi veel lahtioleva osa, autotunneli. See viib garaaži, kus on natuke tõre valvur, aga kui talle jutt ära räägitakse, siis laseb teisest, kitsamast otsast jälle välja ning koguni manitseb ettevaatusele, et selja tagant võib tulla auto.
Olen veendunud, et täna on kolmapäev, olen isegi uhke, et seekord tõesti mäletan punkt kella neljaks kohale viia paberi, mille pidin kohale viima kolmapäeval kell neli. Keegi midagi ei ütle ka... (regulaarne aruanne, kui täitsa ära unustada, siis helistatakse).
Ja tore episood on ka lõunal käies. Nimelt kaevatakse NHE- ja KAD-maja vahel tunnelis midagi, ühte otsa tehakse seinas lõppevat sõidu- ja kõnniteed, teises otsas järati ükspäev betooni umbes sarnase masinaga, millega puuriti Matrixi-filmis. No ja täna selgub ootamatult, et jalakäijate osa on sootuks kinni. Seisatan nõutult ja mõtlen, kustkaudu minna ringi, kui läheneb veel trobikond töökaaslasi, kes otsustavad, et läheks läbi veel lahtioleva osa, autotunneli. See viib garaaži, kus on natuke tõre valvur, aga kui talle jutt ära räägitakse, siis laseb teisest, kitsamast otsast jälle välja ning koguni manitseb ettevaatusele, et selja tagant võib tulla auto.
24.9.08
K, 798. päev: with a radio and good batteries
Tugevad edusammud eile saadud tarkuse praktikasse rakendamisel. Ka paljud mu varasemad praktilised kogemused tõlketehnika valdkonnas leiavad taas kasutamist (nt et asendusotsing töötab ühes tavalises rakenduses sada korda kiiremini kui teises).
Hiljuti uuriti, kas on huvi esineda telesaates „Meie Euroopas”. Vastan sellele koguni kaks korda: esiteks, et ei ole; ja teine kord, kui olen teada saanud, et see on Aunaste saade, siis uuesti, et ei ole kohe üldse.
Hiljuti uuriti, kas on huvi esineda telesaates „Meie Euroopas”. Vastan sellele koguni kaks korda: esiteks, et ei ole; ja teine kord, kui olen teada saanud, et see on Aunaste saade, siis uuesti, et ei ole kohe üldse.
23.9.08
T, 797. päev: Cat People is a 1942 horror film
Kella üheksast hommikul poole kuueni õhtul tõlketehnika mõõtmatutes kõrgustes (neljani tõlketehnikakoordineerijate koolitus ja seejärel lastakse meil jääda tõlketehnika ülemuste koosolekule). Tarkvara nime ma nimetada ei saa, nagu ei öelnud eile üks poliitik, mis riigile riigireetmises kahtlustatu Herman Simm riigisaladusi andis, „aga me kõik teame, mis riik see on”.
Mul parasjagu toimetada olev imelik XML-fail tuleb mitu korda jutuks, eriti see, et miks tarkvara selle olemit
Aga kokkuvõttes on huvitav üritus, ega ma arvanuks, et suutnuks terve päeva ühel kitsal teemal suure tähelepanuga esinejat jälgida. Pärast ligi kaheksani tööl ja teen asju, mis jäid koolitusele järgnenud koosoleku tõttu päeval tegemata (kaalusin pikalt ja leidsin, et koosolek on küllap siiski olulisem kui mu õhtune poeskäik).
Korteris õhtul Mulderi ja Scully tembutused jätkuvad. (Mul on 8 parima osaga plaat, selle peal siis.)
Mul parasjagu toimetada olev imelik XML-fail tuleb mitu korda jutuks, eriti see, et miks tarkvara selle olemit
ära ei tunne (sellest mitte, miks seda ei tunne tõlkija). No jaa – koodis seisab suisa   ehk siis on originaaliga enne tõlkimist tehtud sada imet. (Ja hiljem leian XML-siltidest vihjeid sellele, et tekst on üldse koostatud MS Wordiga. HTMLi kirjutamine MS Wordiga olevat veebimeistrite meelest „sündsusetu tegevus”; mis siis veel XML-i kirjutamine oleks!)Aga kokkuvõttes on huvitav üritus, ega ma arvanuks, et suutnuks terve päeva ühel kitsal teemal suure tähelepanuga esinejat jälgida. Pärast ligi kaheksani tööl ja teen asju, mis jäid koolitusele järgnenud koosoleku tõttu päeval tegemata (kaalusin pikalt ja leidsin, et koosolek on küllap siiski olulisem kui mu õhtune poeskäik).
Korteris õhtul Mulderi ja Scully tembutused jätkuvad. (Mul on 8 parima osaga plaat, selle peal siis.)
22.9.08
E, 796. päev: nagu kaks sõrme
Eile oli nii tore ja uni nii magus, et ärkan alles kell 8.36.
Toimetan tööl XML-dokumenti, mille tõlkija ei ole teadnud isegi nii elementaarset asja nagu seda, mida tähendab HTML-olem
Õhtul vaatan „Salatoimikute” ehk suupärasemalt „X-failide” päris esimest osa (1993), mida ma kunagi näinud ei ole ning kus Mulder ja Scully on veel väga noored. Nagu kohtuks vanade sõpradega.
Toimetan tööl XML-dokumenti, mille tõlkija ei ole teadnud isegi nii elementaarset asja nagu seda, mida tähendab HTML-olem
(püsitühik), mille ta on jätnud lähtetekstist ilulema tõlkes täiesti sobimatutesse kohtadesse.Õhtul vaatan „Salatoimikute” ehk suupärasemalt „X-failide” päris esimest osa (1993), mida ma kunagi näinud ei ole ning kus Mulder ja Scully on veel väga noored. Nagu kohtuks vanade sõpradega.
21.9.08
P, 795. päev: rohkem kui tuhat
Ja nüüd oleks paslik kirjeldada eilse pildi saamislugu (mis on väga pikk).
Ajakiri vihjas, et tähistaevapiltide kokkumonteerimise tarkvara saab kohast startrails.de. Seal oli omakorda vihjatud, et pildid saab järjest teha palju lihtsama meetodiga kui intervalomeetriga (või siis arvuti juhituna): tuleb käsijuhtimises panna peale suurim ava, tundlikkuseks ISO 400, säriajaks 30 s, suum suurimale lainurgale (sellel objektiivil saab suumi sellesse asendisse lukustada), käsitsiteravustamine lõpmatusse (igaks juhuks kasutan vana fotoreporterite võtet, et teibin teravustamisrõnga paigale), sisse lülitada sarivõte ning kinnitada päästik allasurutud asendisse. Viimase saab lihtsamini teha kaabelpäästikuga [ei ole trosspäästik, kaamerasse läheb juhe], vajutades selle kinni aegvõtteasendisse. Valgetasakaal peaks ka olema muu kui automaatne. Proovisin järele, mis värvustemperatuur lageda linnalähedase taeva jaoks kõige rohkem sobiks; näis olevat nagu 4500 K (vt eilne pilt). Pika säriaja müravähendus olgu sees. Salvestusviis olgu JPEG.
Probleemid:
Pilte on kokku 315 (esimese võtteaeg on 22.26, viimasel 4.20, edasi läks pilve). Hõlmatud aeg on seega kokku 5 tundi 54 minutit, aga 315 × 30 s = 2 h 37,5 min, seega saab sellise tehnikaga hõlmata ainult 44% kogu võtteajast.
Võimalusi: kui saaks kaamera kinnitada teleskoobimootori külge, mis keeraks kaamerat sünkroonis tähistaevaga, saaks jäädvustada taevast pika säriajaga (st palju seda, mida silm ei näe) ja meteoore. Meteoore nägin nende paari minuti jooksul, kui algul värvustasakaalu katsetades ja hiljem akut vahetades rõdul fotoka juures passisin, mitu korda.
Kui päeval üritan tehtud 315 ülesvõtet animeerida, märkan, et kella 1.50 paiku ilmub lehise tagant laik, mis tähtedest aeglasemalt ülespoole liigub ja kell 2.26 kaob. Mis see on, ma ei tea; kui oleks tänavatule peegeldus, siis oleks see paigal fotoka suhtes; kui oleks udukogu või komeet, siis oleks paigal tähtede suhtes; aga ta liigub mõlema suhtes. Ja kui see oleks mööda andurit allavajuv kübe, siis liiguks ta pildil otse üles, aga liigub hoopis poolviltu ja paistab ka, et ebaühtlaselt. Kõige loomulikum seletus on, et see on tänavatuledest valgustatud, võrku mööda askeldanud ämblik! ☺
Siin on seitse pilti, mis lõigatud piltidelt välja samast kohast; tähenimed on vabavarast Cartes du Ciel (tähtkujud: Aur = Auriga = Veomees ja Lyn = Lynx = Ilves). Pange tähele, kuidas laik liigub tähtede 41 Aur ja ψ1 Aur suhtes (piltidel olen järjekindlalt nimetanud psiid ksiiks, ega ma kõike ka peast tea):
* * *
Õhtul aga lähen uisutama.
Uisutan kohast, mille nimi meenutab kuulsat india laulu Girly Man, 15½ km linna poole. Ülimõnus, eriti viimased 3,3 km, mis on 3 m laiune praktiliselt tühi ja üpris sileda pinnaga peaaegu täiesti tasane rattatee. Puulehti, puuoksi ega hobusesita kuhilaid ei ole üldse.
Kohaliku pühapäevapildistajate klubi tänane teema on ilmselt rongipildid, sest jaamas kõnnib piltnikke kahtlaselt palju, kulm kipras, mõnel fotoka pisiduse suhtes ebaloomulikult suur statiiv või fotoka ja rongi kohta ebaloomulikult väike välklamp.
Rada läheb piki raudteed ja algul on kavas alustada teed E-sillast, aga vahetu vaatlus tuvastab, et jalgrattateeks nimetatav asi kulgeb tegelikult mööda maanteed, kus ma uisutada ei taha, isegi mitte vaiksel pühapäevaõhtul. Seega tulen E-sillast kaks jaama tagasi ja panen Girly Mani jaama silla juures uisud alla. Sillalt paistab lossitorn, lipp otsas.
Esimene kilomeeter läheb mäkke ja selle otsas on pink, millel istun ja kougin parema uisu alt eile kinnijäänud puulehe, mis teeb koledat häält. Tee on kuiv, puulehti palju vähem kui maja juures rattateel ja, mis peamine, laiem kui meeter. Liiklust praktiliselt ei ole. Paari uisutajat näen, jalutajaid, vist ka paar jalgratturit.
Tee kerkib üle raudteetunneli suudme, läheb kaarega mööda neemikust, mille alt raudtee läbi läheb. Neemiku peal on äkiline langus, millest tulen alla teosammul, valmis maanduma mururibale tee ja aia vahel. Tee läheb pisut kena heinamaa ääres, siis laskub teine sats, ristudes maanteega. Parem jalutan muruservas alla.
Edasi läheb tee jõe ja mäe vahel raudteejaama poole. Jaamas on parasjagu rong, kui ma seal oma ligi 450-kilomeetrisest rulluisukogemusest hoolimata tasakaalu hoidmiseks kätega vehin. Leian, et rulluisutamine on nagu prantsuse keele õpingud, et tee palju tahad, ikka oled algaja.
Jaama järel läheb rattatee sillal üle raudtee. Seda tõusu ja pärast laskumist olin pisut kartnud (sest see on rongist hästi näha), aga on tegelikult tühine asi.
Pisut maa pärast on vesilinnuse varemed, mida varem olen vaid rongiaknast näinud. Nüüd siis näen kaks korda lähemalt ja ilma rongiaknata. Uiske ei viitsi alt võtta, üle vallikraavi silla ma uisud jalas ukerdada ei taha.
Linnusekülast edasi kerkib tee karjamaal muudkui ülespoole, kohati on üpris järsk, teisalt aga on toredaid vaateid.
Siis ühtäkki avastan, et olen kerkinud jõest ligi 40 m kõrgemale ja algab vaevarohke laskumine. Kes M-chi alevis kuulis pühapäevaõhtul jubedat valju prääksumist, siis see oli mu uisupidur, mis selle 40 m ja 1 km peal kulus 5 mm madalamaks. Alevit läbides on uiskudel püsimise kindlus juba väga suur ning viimane ots enne sihtjaama on ennist mainitud mõnus sile rattatee. Unustasin uisukella maha, nii et ma ei tea, mis kiirust ma seal arendan, aga kiirus on üpris lahe. Jaamas 25 minutit rongi tulekuni uiskude ärakoukimist ja päikeseloojangu vaatamist.
Pärast linnas jalutan jaamast bensiinijaama poe kaudu järgmisse peatusesse ja sealt bussiga tagasi korterisse (pimedas uisutada ei taha). Tore oli.
Ajakiri vihjas, et tähistaevapiltide kokkumonteerimise tarkvara saab kohast startrails.de. Seal oli omakorda vihjatud, et pildid saab järjest teha palju lihtsama meetodiga kui intervalomeetriga (või siis arvuti juhituna): tuleb käsijuhtimises panna peale suurim ava, tundlikkuseks ISO 400, säriajaks 30 s, suum suurimale lainurgale (sellel objektiivil saab suumi sellesse asendisse lukustada), käsitsiteravustamine lõpmatusse (igaks juhuks kasutan vana fotoreporterite võtet, et teibin teravustamisrõnga paigale), sisse lülitada sarivõte ning kinnitada päästik allasurutud asendisse. Viimase saab lihtsamini teha kaabelpäästikuga [ei ole trosspäästik, kaamerasse läheb juhe], vajutades selle kinni aegvõtteasendisse. Valgetasakaal peaks ka olema muu kui automaatne. Proovisin järele, mis värvustemperatuur lageda linnalähedase taeva jaoks kõige rohkem sobiks; näis olevat nagu 4500 K (vt eilne pilt). Pika säriaja müravähendus olgu sees. Salvestusviis olgu JPEG.
Probleemid:
- ühe kaadri müravähendus kestab ligi 40 s;
- aku kestab ainult umbes kaks tundi (vahetamiseks tuleb fotokas statiivilt maha võtta, sest külgkallutamise kinnitushoob jääb akuluugile ette); mul fotoka eraldi toitejuhet ei ole;
- mul ei olnud väärtus 4500 K salvestatud, mis tähendas, et pärast akuvahetust lülitusid sisse salvestatud seaded, kus värvustemperatuur oli 7500 K, seega tuli enamikule piltidest taevas kollakas. Et pildid olid salvestatud JPEG-is, ei saa pärast värvustemperatuuri enam muuta.
Pilte on kokku 315 (esimese võtteaeg on 22.26, viimasel 4.20, edasi läks pilve). Hõlmatud aeg on seega kokku 5 tundi 54 minutit, aga 315 × 30 s = 2 h 37,5 min, seega saab sellise tehnikaga hõlmata ainult 44% kogu võtteajast.
Võimalusi: kui saaks kaamera kinnitada teleskoobimootori külge, mis keeraks kaamerat sünkroonis tähistaevaga, saaks jäädvustada taevast pika säriajaga (st palju seda, mida silm ei näe) ja meteoore. Meteoore nägin nende paari minuti jooksul, kui algul värvustasakaalu katsetades ja hiljem akut vahetades rõdul fotoka juures passisin, mitu korda.
Kui päeval üritan tehtud 315 ülesvõtet animeerida, märkan, et kella 1.50 paiku ilmub lehise tagant laik, mis tähtedest aeglasemalt ülespoole liigub ja kell 2.26 kaob. Mis see on, ma ei tea; kui oleks tänavatule peegeldus, siis oleks see paigal fotoka suhtes; kui oleks udukogu või komeet, siis oleks paigal tähtede suhtes; aga ta liigub mõlema suhtes. Ja kui see oleks mööda andurit allavajuv kübe, siis liiguks ta pildil otse üles, aga liigub hoopis poolviltu ja paistab ka, et ebaühtlaselt. Kõige loomulikum seletus on, et see on tänavatuledest valgustatud, võrku mööda askeldanud ämblik! ☺
Siin on seitse pilti, mis lõigatud piltidelt välja samast kohast; tähenimed on vabavarast Cartes du Ciel (tähtkujud: Aur = Auriga = Veomees ja Lyn = Lynx = Ilves). Pange tähele, kuidas laik liigub tähtede 41 Aur ja ψ1 Aur suhtes (piltidel olen järjekindlalt nimetanud psiid ksiiks, ega ma kõike ka peast tea):
* * *
Õhtul aga lähen uisutama.
Uisutan kohast, mille nimi meenutab kuulsat india laulu Girly Man, 15½ km linna poole. Ülimõnus, eriti viimased 3,3 km, mis on 3 m laiune praktiliselt tühi ja üpris sileda pinnaga peaaegu täiesti tasane rattatee. Puulehti, puuoksi ega hobusesita kuhilaid ei ole üldse.
Kohaliku pühapäevapildistajate klubi tänane teema on ilmselt rongipildid, sest jaamas kõnnib piltnikke kahtlaselt palju, kulm kipras, mõnel fotoka pisiduse suhtes ebaloomulikult suur statiiv või fotoka ja rongi kohta ebaloomulikult väike välklamp.Rada läheb piki raudteed ja algul on kavas alustada teed E-sillast, aga vahetu vaatlus tuvastab, et jalgrattateeks nimetatav asi kulgeb tegelikult mööda maanteed, kus ma uisutada ei taha, isegi mitte vaiksel pühapäevaõhtul. Seega tulen E-sillast kaks jaama tagasi ja panen Girly Mani jaama silla juures uisud alla. Sillalt paistab lossitorn, lipp otsas.
Esimene kilomeeter läheb mäkke ja selle otsas on pink, millel istun ja kougin parema uisu alt eile kinnijäänud puulehe, mis teeb koledat häält. Tee on kuiv, puulehti palju vähem kui maja juures rattateel ja, mis peamine, laiem kui meeter. Liiklust praktiliselt ei ole. Paari uisutajat näen, jalutajaid, vist ka paar jalgratturit.
Tee kerkib üle raudteetunneli suudme, läheb kaarega mööda neemikust, mille alt raudtee läbi läheb. Neemiku peal on äkiline langus, millest tulen alla teosammul, valmis maanduma mururibale tee ja aia vahel. Tee läheb pisut kena heinamaa ääres, siis laskub teine sats, ristudes maanteega. Parem jalutan muruservas alla.
Edasi läheb tee jõe ja mäe vahel raudteejaama poole. Jaamas on parasjagu rong, kui ma seal oma ligi 450-kilomeetrisest rulluisukogemusest hoolimata tasakaalu hoidmiseks kätega vehin. Leian, et rulluisutamine on nagu prantsuse keele õpingud, et tee palju tahad, ikka oled algaja.
Jaama järel läheb rattatee sillal üle raudtee. Seda tõusu ja pärast laskumist olin pisut kartnud (sest see on rongist hästi näha), aga on tegelikult tühine asi.
Pisut maa pärast on vesilinnuse varemed, mida varem olen vaid rongiaknast näinud. Nüüd siis näen kaks korda lähemalt ja ilma rongiaknata. Uiske ei viitsi alt võtta, üle vallikraavi silla ma uisud jalas ukerdada ei taha.
Linnusekülast edasi kerkib tee karjamaal muudkui ülespoole, kohati on üpris järsk, teisalt aga on toredaid vaateid. 
Siis ühtäkki avastan, et olen kerkinud jõest ligi 40 m kõrgemale ja algab vaevarohke laskumine. Kes M-chi alevis kuulis pühapäevaõhtul jubedat valju prääksumist, siis see oli mu uisupidur, mis selle 40 m ja 1 km peal kulus 5 mm madalamaks. Alevit läbides on uiskudel püsimise kindlus juba väga suur ning viimane ots enne sihtjaama on ennist mainitud mõnus sile rattatee. Unustasin uisukella maha, nii et ma ei tea, mis kiirust ma seal arendan, aga kiirus on üpris lahe. Jaamas 25 minutit rongi tulekuni uiskude ärakoukimist ja päikeseloojangu vaatamist.Pärast linnas jalutan jaamast bensiinijaama poe kaudu järgmisse peatusesse ja sealt bussiga tagasi korterisse (pimedas uisutada ei taha). Tore oli.
20.9.08
L, 794. päev: nagu ratas
Täna öösel läheb Kuu üle Sõela, nagu ma siin nädala sees suure hurraaga teatasin. Olen pannud kella kella kolmeks helisema. Väljas on küll särav kuupaiste, Kuu on kõrges taevas, aga hakkan kahtlema, kas ma ikka viitsin jalutada umbes 2 km jahedas hommikus oru vastaskaldale põlluserva kohta, kus saaks segamata vaadelda (kui üleminek oleks kasvõi kaks tundi varem, saaks vaadata rõdult). Planetaariumiprogrammist järgikontrollimine näitas, et tegelikult varjutab Kuu siit nähtuna ainult ülemised paar tähte. Kuu faas on sedavõrd suur (73%, kui ma ei eksi), et ereda Kuu kõrval ei ole Sõela tähed hästi näha.
Pärastlõunal, kui päevane ere päikesepaiste on orusügavuse varjulise raja kastest hästi kuivatanud, käin üle hulga aja uisutamas, tavaliste uiskudega (2. VIII proovisin uusi nelikrulluiske, mis oli suhteliselt pelutav kogemus). On tore, uistajaid on täna isegi vist rohkem kui jalgrattureid. Üks, kes must kaks korda mööda purjetab, meenutab riietuselt seda õpetajat, kes mul seondub fraasiga tõõstamje aahvi mjeere põõhjast; uisulaagrid on tal liiva täis, krigisevad nii et valus kuulata, mille peale mõtlen, et laia kuidas tahes, aga mu uisulaagrid on paremas korras. Kohati on rajal puulehti ja -oksi ning vihmaga teele uhutud liiva, aga kogu tee on kuiv. Sõidan veskini ja tagasi, u 7 km, 39 minutit. Mõnus.
Ainus intsident juhtub umbes sekund enne rajalt ärakeeramist, kui hobuse sitakuhilast möödamanööverdamisel läheneb tagant kärsitu jalgrattur ja laseb hoogu vähendamata kella; tulemusena kakerdan eest ära. Jään küll püsti, aga satun soovitud kohast päris mitme meetri kaugusele.
Eile loetud fotoajakirjas Digital Photography olnud vihjed innustavad mind pühendama öösel mitu tundi pildistamisele ja tegema sellise pildi:
Nagu varemgi öeldud, tehke järele või ostke ära.
Pärastlõunal, kui päevane ere päikesepaiste on orusügavuse varjulise raja kastest hästi kuivatanud, käin üle hulga aja uisutamas, tavaliste uiskudega (2. VIII proovisin uusi nelikrulluiske, mis oli suhteliselt pelutav kogemus). On tore, uistajaid on täna isegi vist rohkem kui jalgrattureid. Üks, kes must kaks korda mööda purjetab, meenutab riietuselt seda õpetajat, kes mul seondub fraasiga tõõstamje aahvi mjeere põõhjast; uisulaagrid on tal liiva täis, krigisevad nii et valus kuulata, mille peale mõtlen, et laia kuidas tahes, aga mu uisulaagrid on paremas korras. Kohati on rajal puulehti ja -oksi ning vihmaga teele uhutud liiva, aga kogu tee on kuiv. Sõidan veskini ja tagasi, u 7 km, 39 minutit. Mõnus.
Ainus intsident juhtub umbes sekund enne rajalt ärakeeramist, kui hobuse sitakuhilast möödamanööverdamisel läheneb tagant kärsitu jalgrattur ja laseb hoogu vähendamata kella; tulemusena kakerdan eest ära. Jään küll püsti, aga satun soovitud kohast päris mitme meetri kaugusele.
Eile loetud fotoajakirjas Digital Photography olnud vihjed innustavad mind pühendama öösel mitu tundi pildistamisele ja tegema sellise pildi:
Nagu varemgi öeldud, tehke järele või ostke ära.
19.9.08
R, 793. päev: one day it will all make sense
Loen bussis ajakirjast Digital Photography intervjuud endise uudisefotograafi Darryn Lionsiga, veebikoha MrPaparazzi.com loojaga. Soovitab, et inimesed kandku alati kaasas fotokaga mobiiltelefoni, sest võite sattuda õigel ajal õigesse kohta ning saada selle pildiga rikkaks – kusjuures see tõenäosus olevat suurem kui loteriiga võita. (Või rahasaamise eesmärgil napakates telesaadetes esineda – mul tuli siinkohal meelde augusti lõpus Eestis nähtud ajalooline „Tõehetke” esimene saade.) Mr Lions kinnitab, et kui inime tahab kuulsaks saada, siis ta tahab ka, et temast räägitaks, seega vajavad nad igati, et neid muudkui pildistataks ja pilte ära trükitaks. Inglismaal on senini kord, et avalikus kohas võib pildistada kõiki, luba küsimata; Mandri-Euroopas võib kord olla teine (nt sageli on kord, et pildil olev äratuntav isik või pildistamiskoha omanik peab pildi avaldamiseks andma loa). Ning jutt on ikka piltidest, kus inimene rohkem peal kui kulmupidi pildiserva jäänud Mihkel Raud rauapoe kassasabas.
Tööl vahetu ülemuse juhtimisel koosolek, kus saame ta eksootilise küünilise huumoriga pikitud ülevaate mitmest asutuse strateegiaküsimusest.
Õhtul küsib lõunamaine isik bussipeatuses mu käest habla español? (või siis õigemini ¿habla español?, ehkki ei mina tea, mismoodi märk ¿ kõnes väljendub). Vastan sellele umbmäärases keeles no. Seejärel jätkab ta inglise keeles ja saan teada, et ta uurib, kus on raudteejaam. Seletan, mis bussiga sinna saab. Lõpuks tuleb sama bussi peale kui mina, istub mu ette. Postkontori juures keerab ringi ja küsib, kas see on raudteejaam. Vastan, et ei ole, sinna on veel mitu peatust, ma ütlen, kui tuleb. Küsib vastu, kas raudteejaam on ikka südalinnas. Vastan, et ei ole, südalinn on see siin. Onkel ja tema kaaslanna tänavad mind ülevoolavalt ja tormavad bussiukse juurde, aga see on kinni ja järgmine peatus on alles Vabaduse puiestee alguses. Aga katki pole midagi, sest teel kesklinna peavad nad siis ületama Aadu silla, kust avaneb vast tuntuim siinmaa pealinna vaade.
Postkastis on kiri korteri omanikult, mille murega kohe trepikojas lahti kisun (et äkki teatab, et tahab mind välja tõsta, kuigi seda peaks üürilepingu järgi teatama tähtkirjaga). Kirjas on korteri 2007. a kinnisvarahalduse kulude analüüs ja sealt nähtub, nagu oleks mult korjatud nende katteks ligi 40% vähem raha kui vaja läks. Et aga lepingus on kirjas, et ma pean maksma üürile lisaks lisakulusid 125 raha kuus, ja et see paber ei ole otseselt arve, ei tea ma, mida teha. Tuleb kirjutada ja küsida.
Tööl vahetu ülemuse juhtimisel koosolek, kus saame ta eksootilise küünilise huumoriga pikitud ülevaate mitmest asutuse strateegiaküsimusest.
Õhtul küsib lõunamaine isik bussipeatuses mu käest habla español? (või siis õigemini ¿habla español?, ehkki ei mina tea, mismoodi märk ¿ kõnes väljendub). Vastan sellele umbmäärases keeles no. Seejärel jätkab ta inglise keeles ja saan teada, et ta uurib, kus on raudteejaam. Seletan, mis bussiga sinna saab. Lõpuks tuleb sama bussi peale kui mina, istub mu ette. Postkontori juures keerab ringi ja küsib, kas see on raudteejaam. Vastan, et ei ole, sinna on veel mitu peatust, ma ütlen, kui tuleb. Küsib vastu, kas raudteejaam on ikka südalinnas. Vastan, et ei ole, südalinn on see siin. Onkel ja tema kaaslanna tänavad mind ülevoolavalt ja tormavad bussiukse juurde, aga see on kinni ja järgmine peatus on alles Vabaduse puiestee alguses. Aga katki pole midagi, sest teel kesklinna peavad nad siis ületama Aadu silla, kust avaneb vast tuntuim siinmaa pealinna vaade.
Postkastis on kiri korteri omanikult, mille murega kohe trepikojas lahti kisun (et äkki teatab, et tahab mind välja tõsta, kuigi seda peaks üürilepingu järgi teatama tähtkirjaga). Kirjas on korteri 2007. a kinnisvarahalduse kulude analüüs ja sealt nähtub, nagu oleks mult korjatud nende katteks ligi 40% vähem raha kui vaja läks. Et aga lepingus on kirjas, et ma pean maksma üürile lisaks lisakulusid 125 raha kuus, ja et see paber ei ole otseselt arve, ei tea ma, mida teha. Tuleb kirjutada ja küsida.
18.9.08
N, 792. päev: We're opera mad in Camelot
Hommikul postkontor: vanale lennukihuvilisele sõbrale lennundusnäituse piltidega plaat posti, saan kätte kahe raamatuga paki Amazonist.
Saan kutse prantsuse keele 6. ossa; ei aidanud mu soov 5. kursust korrata midagi. Teekond prantsuse civilisation'i ja culture'i juurde saab olema veel vaevalisem, kui lootsin (siin korduvalt [sildi piin all] kirjeldatud keeletundides käsitletu ahtuse järgi on see teekond küll lõpmatu).
Pakis on kaks linnuseraamatut, üks suurem, teine väiksem. Väiksem, mille lugemist alustan juba bussis, on jooniste poolest kahtlaselt arhailise välimusega, meenutades linnuste teaduslikule uurimisele aluse pannud Otto Piperi muistset oopust Burgenkunde (1912). Keel on ka selline, et ammu enam Inglismaal sellist ei räägita. Impressum selgitab, et esmatrükk oli 1939. Aga esialgne mulje on muistsust arvesse võttes hea.
Suurem on uuem (esmatrükk 2004), uurin seda õhtul korteris. See on tulvil põhiplaane (kahtlaselt suuri, ju vast on kehvema silmanägemisega eaklassi jaoks) ja hägusaid hallvalgeid fotosid. Teemaks linnused üle maailma, peamiselt Inglise ja Prantsuse linnused. Amazoni viidatud kohas on kiidulaul missugune, ent kui silm satub peale nendele paarile linnusele, mida juhtun teadma, on autoritel jäänud märkamata asjaolu, et keskaegses linnuses ei pruugi kõik tarindid olla keskaegsed. Näiteks ülistab raamat Cochemi linnuse järske katuseid, et sellelt jooksis lumi hästi maha: no selle hooned ehitati XIX sajandil, seega ei saa katused kuidagi olla keskaegsed. Samuti on mõne Saksa linnuse seas Reini-äärsed Marksburg ja Maus, mida mõlemaid ehitati XIX sajandil omajagu ringi, „keskaegsemaks”. Seega liigitan sellegi raamatu rubriiki „võtan kõike puhta kullana ja kirjutan sellest raamatu”, kus on juba ees Edgar V. Saksa „Eesti viikingid” (millest alles üleeile kirjutasin tiraadi) ja Ago Vallase „Aolinnad, linnused ja kindlused”.
Saan kutse prantsuse keele 6. ossa; ei aidanud mu soov 5. kursust korrata midagi. Teekond prantsuse civilisation'i ja culture'i juurde saab olema veel vaevalisem, kui lootsin (siin korduvalt [sildi piin all] kirjeldatud keeletundides käsitletu ahtuse järgi on see teekond küll lõpmatu).
Pakis on kaks linnuseraamatut, üks suurem, teine väiksem. Väiksem, mille lugemist alustan juba bussis, on jooniste poolest kahtlaselt arhailise välimusega, meenutades linnuste teaduslikule uurimisele aluse pannud Otto Piperi muistset oopust Burgenkunde (1912). Keel on ka selline, et ammu enam Inglismaal sellist ei räägita. Impressum selgitab, et esmatrükk oli 1939. Aga esialgne mulje on muistsust arvesse võttes hea.
Suurem on uuem (esmatrükk 2004), uurin seda õhtul korteris. See on tulvil põhiplaane (kahtlaselt suuri, ju vast on kehvema silmanägemisega eaklassi jaoks) ja hägusaid hallvalgeid fotosid. Teemaks linnused üle maailma, peamiselt Inglise ja Prantsuse linnused. Amazoni viidatud kohas on kiidulaul missugune, ent kui silm satub peale nendele paarile linnusele, mida juhtun teadma, on autoritel jäänud märkamata asjaolu, et keskaegses linnuses ei pruugi kõik tarindid olla keskaegsed. Näiteks ülistab raamat Cochemi linnuse järske katuseid, et sellelt jooksis lumi hästi maha: no selle hooned ehitati XIX sajandil, seega ei saa katused kuidagi olla keskaegsed. Samuti on mõne Saksa linnuse seas Reini-äärsed Marksburg ja Maus, mida mõlemaid ehitati XIX sajandil omajagu ringi, „keskaegsemaks”. Seega liigitan sellegi raamatu rubriiki „võtan kõike puhta kullana ja kirjutan sellest raamatu”, kus on juba ees Edgar V. Saksa „Eesti viikingid” (millest alles üleeile kirjutasin tiraadi) ja Ago Vallase „Aolinnad, linnused ja kindlused”.
17.9.08
K, 791. päev: „bikvadraatvõrrand” kõva P-ga!
Dokumendi uuendamise arutelu. Muudatuste kontrollimise käsikirjalistes märkustes näib olevat täiesti selgelt tekst
Kontrollin terve päeva teatud tõlkeid. Eriti ilmekas on laudatehnika kirjeldus, kus tõlkija ei ole alati ära tundnud, mida tähendab kariloomade kontekstis piima tootmine ja et piima ei tooda masin, vaid loom – seega ei ole jutuks mitte mõistatuslikudpiimaseadmed loomadele, vaid täitsa selgelt kariloomade lüpsiseadmed. Ja see on ainult pisike ja tähtsusetu kübe, kokku on loetelu selline jubedus (ei ole aru saadud, ei ole kasutatud sõnastikku, ei ole teatud vajalikku sõnavara ning ei ole koguni osatud eesti keele sõnajärge), et kirjutan selle tõlkeliigi korraldajale eraldi meili, et selle-ja-selle numbriga kirelduse tõlkija töö on kõlbmatu.
Muid leiutisi ja avastusi:
(no ühel real on is managed by ja kohe selle alla on sattunud the ass. = the assignment).is mama
the ass
Kontrollin terve päeva teatud tõlkeid. Eriti ilmekas on laudatehnika kirjeldus, kus tõlkija ei ole alati ära tundnud, mida tähendab kariloomade kontekstis piima tootmine ja et piima ei tooda masin, vaid loom – seega ei ole jutuks mitte mõistatuslikud
Muid leiutisi ja avastusi:
kariloomade mänedžmentküünid karja jaoks- heat valves –
kuumaventiilid(kütteventiilid) pöördemomendiga võtmed- foregn matter –
võõrollus(võõrkehad; jutt oli sõelfiltrist) inimese ajudega pealuu(ajuga inimkolju; logol oli läbilõige)- medical and scientific journals –
meditsiinilised ja teaduslikud žurnaalid(meditsiini- ja teadusajakirjad) - providing telecommunication capabilities –
sidevõime pakkumine(sideteenuse pakkumine) - biological and bacteriological research –
bioloogiline ja bakterioloogiline uurimistegevus(bioloogia- ja bakterioloogiauuringud) - autode tuunimiskomplektide osad
allalaskmiskomplektid(huvitav, kas tuunimine on nagu tulega mängimine, et pärast juhtub öösel õnnetus, nagu kinnitab vanarahvas; sõjaväest ärasoovijad, pange tähele).
vesinikku tootvad merevetikad(vesinikperoksiidiga puhastatud adru vms)juriidilinehagi (hagi ongi juriidiline, muidu on umbes sama keeleloogika vaegus nagusalajanevargus)- independent books –
sõltumatud raamatud(sõltumatute kirjastuste raamatud) riistavara- air conditioning lines –
kliimavoolikud(kliimaseadmete voolikud; loogika on täiesti äratuntav – air conditioner = kliimaseade, seega air conditioning = kliima- – aga paraku vale) - goods of human hair –
inimkarvadest kaubad(juustest kaubad; meenub see kuldaväärt lugu, kuidas tõlkija tõlkis koerašampooni kasutusjuhendit ja toimetaja toimetas ning pärast klient ütles, et muidu on väga hea, aga, vaadake, koeral ei ole juukseid, koeral on karvad) hobuseväädist lõngad ja riielõhkeainel põhinevad hambaarstitootedlillesibulad, mida kasutatakse söömisekspambusrulood- stair treads –
trepiroomikud(trepiastmed) metallist rahatähtede klambridkokkusibivad mittmeosalised riidedinglid villa vastuvõtmiseks ja äraandmiseksnavigatsiioni näidikskalpellid ja puuriterad müürisseppadele- Japanese barnyardgrass millet –
jaapani koduõues kasvav kukeleib(tähk-kukehirss, Echinochloa crus-galli) - 6000 metric tons –
6000 kuuptonni(6000 tonni; see seisab nõukogu otsuse 2003/874/EÜ II lisa punktis 1.1; kui see kunagi jutuks tuli, arvas kolleeg, et see on sõna-sõnaline tõlge, mille peale ma küsisin, kas ta tõesti arvab, et sõna metric tõlge on kuup-) toidupügajad- wireless masts –
juhtmevabad mastid - servicios de conversación por voz –
hääljutu teenused(kõnesideteenused) - Rastexcenter –
Rastex-keskused(ekstsentrikkinnitid) fossiilidel, kütustel töötavad energiatootmisseadmed- fanny packs –
tuharakotid(vöökotid; hea, et niigi läks, sest inglise inglise keeles tähendab fanny midagi muud) - pop memorabilia –
popid memorabiilid(poppmuusikasuveniirid) - necktie chain –
kaelasidemeahelad(lipsuketid) - in Katakana –
katakana keelesvõi teine kordKatakanas(katakana märkides) kohvi pruuliminenahast valmistatud lemmikloomade kaelarihmad
And last but not least:- tracked bronchoscopes –
roomik-bronhoskoobid(jälgitavad bronhoskoobid)
16.9.08
T, 790. päev: aga ranne on tal terasest
Suvi on läbi ja ehitusmeeste suvepuhkus samuti. Bussipeatuse vastas ehitatava maja ees on betoonipump, pikk nokk üle maja, lont tugimüüri ja liivakivikalju vahel. Kinni aetakse ka majaesine torukraav, mis oli lahti nii kaua, et seal kasvas paks rohi.* * *
Eile tekkis küsimus, kas on kohasem öelda võõrapäraselt hüdroklorotiasiid või eestipäraselt hüdrokloortiasiid, mille kohta arvan, et mismoodi teine rohkem eesti keeles on kui esimene, iseasi kui Kreutzwald oleks ka kloori kohta omasõnalise nimetuse välja mõelnud, nagu ta mõtles välja nimetused vesinik, hapnik, lämmastik ja süsinik. Sedasi oleks Kreutzwald pakkunud kloori vasteks vast rohelik, vat see oleks siis rohkem eesti keeles kui -kloor- või -kloro-.
Kui Kreutzwaldi katkenud terminiloomet jätkata ja oletada, et ju ta oleks pannud naatriumi eesti nimetuseks näiteks soodik, siis oleks naatriumkloriid küllap soodikrohend.
* * *
Padjaraamatus, Edgar V. Saksa "Eesti viikingites" olen jõudnud eelajaloolise Orientumi ehk väidetava soomeugri riigini, mille pealinna, praeguse Novgorodi nime ta teab muistses eesti keeles olnud olevat Nahara. Osundatud saaga jutustab selle riigi mereväest, kus oli – hm... – 180 000 laeva ja nendel – hm-hm... – kokku 54 miljonit sõudjat (6 väepealikku, igal 6 laevastikku, igas laevastikus 5000 laeva, igas laevas 300 sõudjat ehk siis laevad olid päris kopsakad galeerid). Et tol ajal elas maailmas üldse kokku umbes 200–300 miljonit inimest, tähendas see, et ühe riigi mereväes oli kuuendik kuni veerand maakera inimestest!! Ei tea, kellega nad sõdisid (st kas kedagi tõenäolisele vastaspoolele ka üle jäi)? Ja selle asjaolu peale ei kergita ei autor, ei tõlkija ega toimetaja kulmugi! Võimas!!!
Samuti ei ole ei autor ega tõlkija ega toimetaja ega ükski retsensent (kelle märkused aeg-ajalt algteksti halbust meelde tuletavad) juhtunud meenutama Paul Johanseni järeldust, et Saxo Grammaticuse hellespontoslased olid ilmselt Väina liivlased: Hellespontos on Dardanellide väina kreeka nimi ning kroonik võttis pähe kirjutada Daugavast, liivi nimega Väina, sarnase kreeka nimega. Suhteliselt loogiline, ütleksin, igatahes tunduvalt loogilisem kui Saksa seletus, mis algab sõnadega „kõige mõistlikum on, et...” ja siis tuleb selgitus, kuidas hellespontoslased olid Kreeka argonautide järeltulijad, kes olid kanda kinnitanud tähtsa kaubatee Väina kallastele ja hiljem [jälgi jätmata] jälle kodumaile naasid. (Ja kuhu Kreekast argonaudid mujale ikka sõita võisid kui mööda jõgesid Eestisse, eks ole... Inglane Tim Severin proovis 1980. aastail argonautide kuldvillaku otsimise sõidu järele teha (nimelt ei olnud tõsised ajaloolased kindlad, et pronksiajal saanuks üldse teha pikki merereise) ja sattus hoopis palju lähemale, piki Türgi rannikut Gruusiasse.)
Ja siis võib veel teha raamatust järelduse, nagu võtnuks Venemaa vastu ristiusu põhjusel, et koos ristitud Rootsiga Eestile lõpp peale teha. Ei noh, lõbus raamat. Selle kõrval ei ole midagi sarnase vene autori Vladimir Buškovi oletused („Rossija, kotoroi ne bõlo”), et mongoli-tatari ikkeks nimetatav asi oli vene vürstide vaheline kodusõda [mille valguses võiks arvata, et Jäälahing oli ordu kaitselahing] ning et algne Hiina müür oli puittara või madal vall ja need jupid, mida turistidele näidatakse, ehitati müüriks alles sõjajärgsel „restaureerimisel”.
* * *
Üritan pildistada lendavat nahkhiirt välguga. Alguses nahkhiiri ei ole, siis hakkab tulema, aga on juba liiga pime, ei näe, kus nad lendavad. Kaalun ära, kui palju kokku kaaluvad fotokas, objektiiv ja välklamp: peaaegu täpselt 2,4 kg.
15.9.08
E, 789. päev: The koala has several organs, but is always asleep
Külmetuse tõttu on olek peaaegu täpselt nagu laulus: käisin laupäeval lätlastega veinikeldris ja nüüd on mu keha pisut nõrk.
Uuendan tõlkeid, millest nelja varasem „eesti” versioon on tehtud sarnase toote korras eesti tekstist asendusotsinguga, st asendades ühe toote nime nelja muuga. Keegi eesti keelt pisutki valdav inime tulemusi läbi vaadanud ei ole, kuidas muidu seletada seda, et kaashäälikuga lõppenud nime käändelõpud on kokku sattunud täishäälikuga lõppevate nimedega, nii et käändes tootenimed kõlasid enne tänast toimetust umbes nagu leedu kohanimed või need tegelased H. G. Wellsi ajamasina filmist, keda korrapäraselt ära söödi.
Ja Bloggeri kinnitussõna on praegu tooou. Torupill, torupill, touadaa.
14.9.08
P, 788. päev: nohu
Päev on väga ilus ja päikeseline, kuigi jahe. Hommikupoole arvan, et vast peaksin esmalt käima näiteks uisutamas ja õhtul minema pildistama, aga esimene viibib ja päeval hakkab ilmnema kange nohu – eks eile sain vihmaga külma. Korterist on taskurätikud otsa saanud, võtan käepärast rulli vetsupaberit, mis magamamineku ajaks on tunduvalt kahanenud.
Päeva sisustab SketchUp (tundub, nagu seda kasutades nohu süvenebki; Google peaks lisama tarkvarale hoiatuse, nagu arvutimängudel on teinekord juures hoiatus, et langetõbised mängida ei tohi) ja õhtul „Trooja” II pool ning lisad. Täitsa tore. Saan näiteks teada, et Schliemann saanud (oma jutu järgi) 7-aastasena isalt jõuluks piltidega ajalooraamatu, kus isa seletanud Trooja langemise pildi juurde, et sedasi kujutas Troojat kunstnik, sest keegi täpselt ei tea, kuidas Trooja välja nägi, sest selle varemeid ei ole üles leitud ega välja kaevatud, ning siis Schliemann kinnitanud, et isa, aga kui mina ükskord suureks saan, siis mina lähen ja kaevan!
Päeva sisustab SketchUp (tundub, nagu seda kasutades nohu süvenebki; Google peaks lisama tarkvarale hoiatuse, nagu arvutimängudel on teinekord juures hoiatus, et langetõbised mängida ei tohi) ja õhtul „Trooja” II pool ning lisad. Täitsa tore. Saan näiteks teada, et Schliemann saanud (oma jutu järgi) 7-aastasena isalt jõuluks piltidega ajalooraamatu, kus isa seletanud Trooja langemise pildi juurde, et sedasi kujutas Troojat kunstnik, sest keegi täpselt ei tea, kuidas Trooja välja nägi, sest selle varemeid ei ole üles leitud ega välja kaevatud, ning siis Schliemann kinnitanud, et isa, aga kui mina ükskord suureks saan, siis mina lähen ja kaevan!
Subscribe to:
Posts (Atom)
