E, 3206. päev: kevadine lend

Üles 1.58, takso 3.02, lennujaamas 3.17. Viis minutit arvan, et olen kogu lennujaamas (!) ainus, siis avastan pingilt tukkumast veel enne mind tulnu. 3.30 hakkab tulema teisi.

Seekord on registreerimine mitte automaadis, vaid veebis – millalgi just Die Zeit kirjutas, et see isetegemise soovitamine on tegelikult kaval äriplaan ja väga kasumlik. Saan vastu pardakaardid mobiiltelefoni; veel enne andmesidest lahkumist taipan laadida mõlemad igaks juhuks ka teise telefoni.

Turvas olen esimene ja peaaegu nagu kahju, et ma viieteistkümnele turvatöötajale huvi ei paku. Nagu näha, on iseteenindamine veel väga kaugel.

Kogu see hirmus ajavaru oli nende mölakate pärast, kes hiljuti ühe teise lennujaama õhku lasid, et mine tea, äkki on turvameetmed hirmsad ja saba kole pikk.

Ootan, loen ja äkki soovitab Google, et aeg on hakata sõitma mööda kiirteid Frankfurdi poole. Ootan edasi – ja seda aega ootan ka, et kui Google on nii tark, et kopib lennupiletite kellaajad Gmailist ise kalendrisse, mõistab ta ühel päeval ka, et lennuk ei sõida sihtkohta maanteid mööda.

Frankfurdis kerge hommikueine ja vaikelu hiigellennujaama vaikses taganurgas. Üks Eesti reisirühm on koduteel, aga reisikisa veel ei vaibu. (Üldiselt on Eesti reisirühmadel kombeks lennujaamades kole kõvasti kisada, et kõik asjasse pühendamatudki saaksid teada, kust tulek, kuhu minek, kes ja kellega. Sellest saaks teha koomiksi.)



See on Lufthansa lennuk, aga ütlen niisama, et mai algusest hakkab Emirates lendama A380-ga Prahasse

Teise lennu all lahknevad pilved kuskil Ida-Saksamaal – telefonis ei ole sobivalt täpseid kaarte, ei tea. Berliini ei paista (sest on teisel pool, nagu selgub hiljem, kui paigaldan selgete maamärkide fotosid kaardile ja kohad üsna vaevata leian, sest võtteaeg on teada sekundi täpsusega, fotode vaheajad järelikult ka ja A320 lendab reisikõrgusel oma 850 km/h).

Usedom ja Welin, taga Rügen

Stettiner Haff, Swine

Siis paljandub suurem rannaäärne veekogu, mille pika mõtlemise peale leian olevat Szczecini lahe Poola piiri ääres; edasi läheb lihtsaks. Näen ära kogu 40 km pikkuse sirge omaaegse eliitranna Swinemündest Karlshagenini ning selle taga näiliselt väikese metsatuka, kus oli Peenemünde katsejaam, kosmoselennu häll. Sellest edasi seletab silm alguses Rügenit, siis selle ees ka väikest kribalat meres, mis peaks olema Greifswalder Oie – sealt üritati mitu korda, enne kui Peenemünde jaam valmis sai, 1937. a lõpus üles lasta katseraketti A3, mis kõik ebaõnnestus, aga Dornbergeri mälestuste järgi oli õhkkond muidu väga mõnus, mida hiljem Peenemündes enam ei juhtunud. (Hiljem lasti Oielt üles rakette A5 ja A4, sh 20.6.1944 A4 püstjoones 174,6 km kõrgusele. Praegast on saar inimasustuseta linnukaitseala, siseneda tohib kuni 50 inimest päevas.)

Kołobrzeg (Kolberg)

Siis on Pommeri rannik, näen linna, mis vanasti kandis nime Kolberg (mille piiramisest 1807 tehti karmil sõjaajal superfilm, mille talvestseenides kujutas lumehangi sada vagunitäit soola).

Siis lage Läänemeri, siis ilmub mingi saar, mida hetkeks arvan Gotlandiks, kuni tuvastan tuttavaid maamärke (ah, pidanuksin enne reisi ikka vaatama, kust Lufthansa FRA–TLL lend läheb): see on hoopis Sõrve.

Sääre, Maantee, Läbara

Kaimrist Mändjalani

Teoreetiliselt peaksid siin näha olema kõik majad: puud on raagus, ei varja, algsel pildil on laiuses piksli kohta u 1,3 m < maja laius. Siin pildil on piksli kohta 6 m, sellest suuremad majad on veel näha

Siis tuleb suurelt ja selgelt Kuressaare. Kaalist ja Kõljalast tuleb poolkogemata ruumiline stereofoto.

Muhu. Maanteekäänust paremal, otse g-tähe kohal olev ümmargune moodustis ei ole muistne kultuskoht, vaid omaaegne Piiri raketibaas (210. õhutõrjebrigaad, в/ч 74907, mille staap oli Kuressaares Aia 34 ning muid sõjaväeosi kogu Saaremaal (sh Dejevos) ja üks Pärnumaal – allikas). Raketid olnuvat S-75 ehk SA-2 ‘Guideline’, 1960. aastatel ka tuumalõhkepeaga variant. Paremal Rinsi, Paenase, Tamse, Rebaski. Koguva jääb mootori taha.

(1. mail tuleb FB-s jutuks Powersi U-2 allalaskmine 1.5.1960, selle riistapuu oli samuti SA-2, mille raketti juhiti maapinnalt. Aga õnneks oli sama süsteem olemas ka Kuubal, mille ranniku lähedal tehti allveelaevadelt ja lennukitelt juhtradari parameetrite teadasaamiseks huvitavaid katseid, ja teiseks õnneks ei tahtnud N. Liit uuemaid õhutõrjesüsteeme liitlasriikidesse viia, nii et ka Vietnami sõja algus oli veel üsna rahulik.)

Mandrile tuleme umbes Ridala kohalt, ületame Klooga, laskume. Pikalt üle Tallinna, näen kõik ära, pildistada tohib. (LH käsib panna stardil ja maandumisel ära ainult läpakad ja üle kilosed esemed, taskufotokas on tilluke.)

Haapsalu (siin läksid värvid timmimisel paigast, vabandust).

Koolivend E, su maja paistab!

Paksunahaliste maja

Siin oli kunagi Norma

Kilukarbivaade teiselt poolt

Umbes viadukti all oli kuni 1944 maja, kus elas kuni 1941 vanaonu, vähe kõrgemal viadukti all eestiaegne saun, kus olnud bassein ja mille leiliruumis – väidan, kuni vastupidise tõendus puudub – rääkisid vanaisa ja vanaonu augu pähe kohe pildi vasaku serva taga elanud muusikule, et võtku ka sama ilus nimi kui nendel. Kohe edasi oli kuni 1983 maja, mille küljes oli kuni 1982 majasuurune Brežnevi nägu. Vasakus servas tagapool oli kuni 1960. aastateni maja, kus elas kuni 1940 vanaisa. Plats keskel oli veel suvel 1982 täidetud puulobudikega, koolimajas käis I, vabriku hoovis olnud mälestuskivi „Meie vabriku hukkunud Suures Isamaasõjas” kuue-seitsme eriti ustava töölise nimega, vanaonu nende hulgas. Paremal pool oli vabriku küljes 1991. a algul venekeelne silt „Otsime, kiirendame, uudame”, mis oli suur naljanumber, sest tegelikult toimus seda kõike selles vabrikus õige vähe.

Koolivend S, su aken paistab!

Nagu vanas soome norrakate-naljas, on ka Tallinna lennujaama maandumisrada hästi lühike, aga see-eest tohutu lai.

Lennuk oli paljuütleva numbriga D-AIUI, see oli nagu lendav lasteaed ja tuli vist otse Türgi rannast. (Speller sõna Türgi ei tunne, pakub Mürgi, Pürgi, Üürgi.) Minu taga istunud rinnalaps tegi reisi kestel kaks korda üht ja üks kord teist oma õhulisisse mähkmeisse, muidugi koos järgneva kisaga. Küll tegiwad tema wanemad targaste, et ei pannud maimukese peale puhuma värsket tuuleõhukest, mis kandnuks leha laiali veel kiiremini, kaugemale, tugevamini.

Taksoga bussijaama, bussijaama sööklas pannkook.

Vastus küsimusele, kas Eestis lund oli. Jah, Juhkentali tänavas oli terve hang. 

Bussisõit on rahulik, aga sisukas, sest pildistan üles kõik (kõik!) vasakul pool (alla päikest) olevad teeäärsed söögikohad. Pärast hea kohe vaadata.

P, 3205. päev: pühapäev

Eile oli kogu päeva ilus, täna sajab. E nendib, et ära siinkandis kunagi lükka metsajalutuskäiku homsesse.

Märkan ehmatusega, et Ä-l on ühest tagavarbast ainult pool (mis võib-olla seletab ta vähest indu vihmavajrju mängimisel) ja see on nii olnud juba ammu. Panen neile põrandale supluskausi, Ä käib selle serval saba leotamas.

L, 3204. päev: laupäev

Naaberlinnas, Kella kõrtsis. Sõidab asendusbuss; tagasiteel istub üle vahekäigu joodik, kes järskudes kurvides krahmab läbi une kinni esimesest ettejuhtuvast asjast, mis on kaks korda minu käsivars, nii et haagime turvavööd lahti ja lähme istume mujale.

R, 3203. päev: puhkan

26.2. seisuga on vanale krediitkaardile tagastatud septembri ülejäänud libatehingud (need kantakse tagasi kontole 1.4.).

Poes – siin katoliku maal on suur reede tööpäev, mitte nagu Eestis, mis kuulutab end ilmalikemaks riigiks maailmas.

Näen pargi ääres mummi. Puhastan I+Ä eluruume ja täheldan, et aurpuhasti peene düüsiga tekib drosselefekt: muidu on aur 120 °C, ära kätt ette pane, aga peene düüsi järel on vahest nii 60 °C. Trukk on küll suur, aga kuumus läheb kaduma.

N, 3202. päev: vaba päev

Olen kodus, teen sõnastikku, korrastan foneetikat. Lasen veebisõnastikel paljusid sõnu ette öelda ning see meeldib ka I+Ä-le. Õhtul on keeletund, kus olen jälle palju julgem.

K, 3201. päev: õõv ja õud

Õudsate kokkulangevuste huvilistele: täna pidi Belgias esmalinastuma Prantsuse filmitriloogia Les Visiteurs kolmas osa, algse pealkirjaga Les Visiteurs 3 : La Terreur. Kas linastub või mitte, andmed puuduvad, aga kipun arvama, et täna mitte. Prantsusmaa esmalinastus on 5. aprillil, filmi alapealkiri on viimane aasta olnud La Revolution, sest jätkub kohast, kuhu lõppes II osa – nõiajoogist puudus [jälle] oluline komponent ja tegelased sattusid 20. sajandi lõpust 11. sajandi asemel aastasse 1794. Algne alapealkiri viitas Prantsuse revolutsiooni lõpupoole (6.9.1793–28.7.1794) olnud hirmuvalitsusele, mil tihti välkus giljotiin, mis oli isegi filmi logol. Esimene osa (Les Visiteurs) tehti 1993, teine (Les Couloirs du temps : Les Visiteurs 2) 1998, siis 2001 tehti samadel ainetel ja samade peategelastega Ameerika jaoks iseseisev film (Les Visiteurs en Amérique / Just Visiting), kus võlurit kehastas Malcolm ‘I’m a British Person’ McDowell, muistset/tänapäevast prouat Christina ‘Daddy’s Little Pumpkin’ Applegate ja tegelast „joodiknaabri õde” kehastas Tara Reid.

Saksa kirjanduses on teemaks mingi 1970. aastate alguse modernluuletaja, ütleksin tema loomingu kohta „anamnees”. Pärast arutelu, miks see üldse on luule ja miks ta selle kirjutas. Pakun, et fännid tahtsid, ta niisama kribas midagi paberile ja küljendas luuletuse taoliseks, trükiti ära, kõik olid rõõmsad. Tudengiajal juhtusin kokku puutuma elukutseliste luuletajatega, aga huvi lahtus, kui selgus, et minu hoolikalt sepistatud värsse ei pandud miskikski, aga kui kord vihaga paberile pandud täiesti suvalised mõtted ette lugesin, kästi seda korrata ja siis ütles esiluuletaja mõtlikult: „Siin midagi on!” — Rrrsk… Kui peaksin kunagi kirjutama romaani, saab see olema just andekuse ja andetuse teemal, pühendusega Dunningile ja Krugerile.

T, 3200. päev: lugusid kodumaa väga kaugest minevikust

Nädala alguse kirjandusloomingu saavutus on kaks uut kirjanikunime, lööv pealkiri ja intrigeeriv raamatualgus.

Aga arvamuse kohta, et Brüsseli usumäratsejate vastu tuleks palvetada, arvan, et see on sama hea kui South Parki (link) telekineetiline lahing (telekinetic battle of minds), mis seisnes selles, et kumbki pool tegi veidraid häälitsusi ja üks tegi veidraimaid kui teine.

Tööl leinaseisak; toanaaber arvab, et tema siinoleku aja jooksul (aasta 3 kuud) juba õige mitmes (neljas).

* * *

Saan läbi uue (2014) ajalooraamatu „Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”, mis autori sõnul on esimene selle ajajärgu (aastad 450–1050) teaduslik üldkäsitlus Eestis pärast üldteost „Eesti esiajalugu” (1982). Teadusteosena on selles räägitud täpselt, mis on teada, mis ei ole ja mida keegi läbi ajaloo on arvanud – mitte ei imeta sulepeast välja lüngatäidet nagu ilukirjanduses (mida võib lugeja hakata uskumagi, sest ega ju raamat valeta, ning siis hakata pärast vaidlema). Et peaaegu kõik see, mis on teada Eesti esiajaloo kohta kirjalikest allikatest, on pärit kas Henriku Liivimaa kroonikast (mis jutustab aga 13. sajandist) ja või eelviikingiaja saagadest (mis aga kirjutati üles alles kõrgkeskajal, enamasti Islandil ja tollaste oludega kohandades).

Peale isiklikult huvitavas kandis käesoleva sajandi algul toimunud mitmeaastaste uuringute üldistuste on eriti huvitav raamatu lõpuosa, kus arutletakse asustusdünaamika üle – kuidas eelviikingiaja kümnehektarises hiidasulates, mida Eestis oli mõni, elas vast nii 100–200 inimest (mis oli tohutu rahvasumm võrreldes sellega, et küli siis veel ei olnud ja elati üksiktaludes, à 6–8 inimest) ja ka üksiktalu suutis tekitada aastasadadega märkimisväärse kalmekompleksi. Külad hakkasid tekkima alles u 9.–10. saj (kui tekkisid ribapõllud, kasutusele võeti rangid ja hobusega veetav harkader). Söödi peamiselt otra ja naerist (kaer ja rukis olid esialgu …umbrohi, rukist hakati rohkem kasvatama pärast 536. a hirmsat ikaldust, mil päikest ei paistnud 18 kuud), lihast söödi (Põhja- ja Lääne-Eestis) veise-, lamba-/kitse-, sea- ja hobuseliha, jahil käidi vähe, merest kala ei püütud. Vaadeldud ajajärgu esimesele sajale aastale järgnes Läänemere kandis 6. sajandi keskel rahvastikukatastroof, millest asustus taastus alles viikingiajaks (peale 536. a ikalduse oli suuri ikaldusi ka 860. ja 940. aastatel) – mis ühtlasi tähendas, et rahvas sai kogu elatise põllumajandusest (põhja pool, nt Soomes, oli tähtis ka jaht ja korilus, seal katastroofi ei tekkinud).

Huvitav on suurte ehete teema – igatahes huvitavam kui noole- või odaotste või kirveste tüpoloogia! – ja tähelepanek, et peitaarded võivad olla ka hauaröövi saak või hoopis vanametall. Ning et 536. aasta katastroofi ajal heideti Skandinaavias kogu Rooma riigi sajanditepikkusest ajast pärit kuld ühe aastaga veekogudesse. Sellest oli kasu, päike tuli lõpuks välja, mjaa.

Raamatus on sees ka Salme laevad, aga ma ei tea, kas ka 2012 ilmunud ingliskeelses originaalis, mis on Internetis olemas PDF-failina.

E, 3199. päev: valge on uus must

Varavalges tööle. Päeval ei saa üht Brüsseli tuttavat kätte; toanaaber ei tea hommikustest paukudest midagi.

Õhtul olen keelekursusele jõudes nii väsinud, et jää või laual kummuli magama, aga hakkab parem. Õpime tingivat kõneviisi ja algul räägime, kus me elada tahaks (mu vestlusrühmas on kõik kole igavad ja realistlikud), ja siis, peame paiknema klassitoas ringi ja küsima eri inimeste käest samu küsimusi. Kokkuvõte:

Mida teeksid peaministrina?

• Ei oskaks midagi teha
• Kaotaksin maksud
• Nimetaksin pädevatest poliitikutest asetäitjad, kes kõik mu töö ära teeksid

Mida teeksid, kui võidaksid lotoga?

• Annetaksin heategevuse jaoks, kõigil hea meel ja ei pea jändama maksuametiga
• Läheksin koos naisega pikale reisile
• Ostaksin suure villa ja läheksin reisile

Mida teeksid, kui ärkaksid mehena/naisena?

• „Kui ärkaksin naisena, läheksin kohe šoppama.” — Vestluskaaslanna täiendab: „Ja sa saaks minna välja meestega ja istuda kolm tundi juuksuris ja käia epileerimas.” (Mida keegi ei takista ka tegemast mehena, ega.)
• „Kui ärkaksin mehena, läheksin õlut jooma, naistesse ja motikaga sõitma ning pärast hakkaks lenduriks.” — Õpetaja täiendab, et aga seda kõike saad teha ka ju naisena. Puhkeb arutelu, kas naislendureid on olemas. Õpetaja teab ühte, pakun omalt poolt ajaloolisi nimesid Amelia Earhart ja Hanna Reitsch. Pärast meenub, et tudengiajal kuulusin meilirühma, kus kirjutas keegi naissoost NASA katselendur, kes võib-olla lendas aparaadiga SR-71 ja kasutas listis varjunime või kasutas listis õiget nime ja oli NASA SR-71 naislenduri tuttav (sest viiest NASA SR-71 piloodist oli üks küll naine, aga see ei ole sama nimega, ega; samas see tegelik nimi väga ei erine nimest, mis oli listis, nii et äkki oli listis varjunimi; ei tea, ei tea, see lendur on nüüdseks surnud, küsida ei saa).

Ja lemmikküsimus: kuhu sõidaksid, kui sul oleks ajamasin?

• Aastasse 0, vaatama Jeesuse sündi
• Aega, mil Albaanias sai teha veel kõike
• 28 aastat tagasi, teeksin elus kõik teisiti
• Rääkima vanaisaga, kes suri enne mu sündi
• Tulevikku minna ei taha, seal on morlokid
• Vaatama ajaloo pöördehetki, näiteks suuri leiutisi, näiteks Gutenbergi trükipressi

Viimase juurde kunagi millegi muu jaoks kirja pandud märkmed.

Ajaloolisi hetki, mida tahaksin ajamasinaga näha

• ~ 1140: tundmatu ehitusmeister selgitab abt Sugeriusele, et kirikuhoone võib olla ka kerge ja hele.
• ~ 1245: meister Gerhard selgitab suure saviplaani ja rohke kätevehkimisega Kölni kiriku- ja linnaisadele, missugune ennenägematu hiidhoone on vaja linna ehitada. Kõik on nõus.
• 1454: Joh. Gutenbergi töökotta astub sisse härra, kõlgutab tengelpunga ja ütleb, et trüki oma imemasinaga mulle valmis piibel
• 1930: Berliini kosmoselennu seltsi koosolekule saabub noor tudeng, Wernher nimeks.
• 27.8.1939: Heinkeli Rostock-Marienehe lennukitehase lennuväljal stardib väike hõbedane propelleriteta lennuk, mootor teeb podina asemel imelikku teravat vilinat
• 1942: Prüfstand VII mändide vahelt kerkib päikselisse taevalaotusse mustvalgeks värvitud viieteistmeetrine nool, tohutu mürina saatel, kõrgemale, kui silm seletab.

Äratulemisel õnnestub eelmise korra katsetatud salaplaan, et kui tulla uue 7. bussiga linna, sõidab meieni tulev nr 144 kohe selle järel. Nipp on maha astuda õiges peatuses, kus peatuvad mõlemad sama posti juures. Bussiliinide ümberkohandamisega juhtus sedasi, et 195 on vana 144 ja 144 on vana 125, mis vahepeal oli 167. Mul on mälestus, et 195 oli kunagi varem ka olemas, aga kust ta tuli, ei mäleta. (Meenus: muistne 195 oli vana 165. Praegu on ka 165 olemas, aga muul liinil kui eelmine.)

P, 3198. päev: tavaline pühapäev

Hommikul käin käruga poes, saabun sealt tagasi 5 liitri demineraliseeritud veega. Jätkub heitlus köögipõrandaga. Tehnoloogia on parem kui enne: saapahari ja peen aurudüüs (ilma harjata), 3 paagitäiega saavad küüritud umbes kolmveerandi köögipõranda plaadivahed. Aga aurujõudlus on ikka palju väiksem kui mida väidab puhasti kast: seal seisab, et ühe paagitäiega saab puhastada „kuni 20 m²”. No muidugi, üks ruutmeeter on ka „kuni 20 m²”, aga paagimahu, aurutootlikkuse ja otsakute laiuse järgi peab 20 m² saavutamiseks olema laia harja liikumiskiirus 0,71 m/s ja kitsa harja kiirus koguni 3,5 m/s. Tehke järele!

Siis on mul siia märkmeks kirjutatud „kala”. aga poolteist kuud hiljem ei mäleta, miks.

Täna on joodiknaaber oodanud tuulekojas fonolukku näppides veel kauem kui eile, sest fonoluku ees maas on kolm söestunud filtriäärega koni.

Üksööse kisas metsas öökull, järgmine öö rebane.

L, 3197. päev: tavaline laupäev

Tabab loominguline laiskus: algul mõtlen, et hindaks veidi kodutöid. Siis, kui järgmine kord kella vaatan, on saanud kolmveerand üks; kui järgmine kord pilgu tõstan, on valmis töödest 2/3 ja mõtlen, et mis ma selle viimase kolmandiku ikka niisama ula peale jätan, nii et enne ei tõuse, kui kõik valmis. Uus kodutöö ette ja hulk aega jälle rahulik.

* * *

Joodiknaaber on omandanud uue jäleda kombe: ta kannab majavõtit harva kaasas, eks ole, mistõttu tavaliselt lõhub ukse avatud asendisse (vahel väga harva ka vajutab kohale selleks ettenähtud jalgriivi, mida olen teda näinud tegemas korra, teise korra järeldasin aimamisi). Teate, me lukustame majaukse enda järel ka siis, kui lähme sinnasamasse postkasti või prügikasti juurde. Joodiknaabri uus jäle komme on, et tuulekojas seistes hakkab ta läbi helistama fonoluku nimekirja, kuni keegi ta sisse laseb. Gott sei Dank, et meid selles ei ole!

Aga täna teda keegi ei lase. Ma ei taha olla joodiknaabri uksehoidja, niisiis ootame õues üheksa pikka minutit, kuni kõigil hakkab külm (täna on 8 °C külmem kui eile, hoiatas Google), siis tuleme sisse. Tee mulle uks lahti, teatab joodiknaaber, kellest üritan mööduda eeskojas mitme meetri kauguselt, läbi seina. „Aga kus su võti on?” küsin selges eesti keeles. Mul ei ole võtit, vastab ta. „Kuidas ei ole? Kõigile elanikele anti!” teatan uuesti selges eesti keeles. Ka sellest saab ta aru, nagu eesti keelest maailmas ikka saadakse, ja jääb meist ukse vahele kakerdama. Paraku ei tule lift kohe, nii et saabuva liftini jõuab enne joodiknaaber, meie ootame ohutus kauguses; siis tuleb keegi teine naaber ja astub teise lifti, ikka ootame aupaklikus kauguses; läheme üles seega samas liftis milles ennist joodiknaaber ja olefaktoorselt võib tuvastada, et tal on vaja minna sitale. Nagu oleks sellest veel vähe, selgub minuti pärast, et ta on sisse astunud meie trepipooliku esimese naabri, oma sõbranna, Supitädi uksest, mis on pärani ja millest kostab kahe vanatädi vastastikust karjumist – KarS § 266 lg 2, omavoliline sissetung eluruumi, „karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega”. Ehmatan ja löön käe kogemata vastu betoonist rõdupiiret, nii et kell paugub. Kohapeal kriimustusi ei tuvasta, aga pärast selgub, et minu uue kauni kella klaasil on keskel ülal mitu täket ja kriimu. Krdi joodiknaaberraisk!!!

Seejärel – kisa vaibub, enne kui jõuan appi tõtata – selgub tehnikaimega köögis mässates peaaegu täiesti ootamatult, et köögipõrandal ei olegi valgete põrandaplaatide vahel mustad vuugid, vaid ka plaadivahed on algselt olnud valged ning must on aastakümnete kõnts. Et aga ma plaadivahede küürimisega üle poole ruutmeetri enne E saabumist valmis ei jõua (teine paagitäis auru on just üleval, tuleb lasta kraanikaussi tühjaks, täis paak laseb auru 3 minutit järjest), on nüüd köögipõranda keskel ebamäärane hele laik.

Restoranis Ookean algab just mingi suurem perepidu, kelner käib meie vana tuttava põhikelneri käest küsimas, see kehitab lipsu sidudes õlgu. Lähme narkokeskusest üle tee olevasse sama ampluaa restorani Nullmeridiaan. Vein on hea ja kaugemaise suurpere vendadest ettekandjad käivad pidevalt klaasi täitmas. Kartuleid on vähe ja need on pulkadena, mitte laastutena nagu Ookeanis. Magustoit on kainestav. Leiame, et kõik on siiski parem kui investeeringukeskusest täpselt üle tänava olevas India restroranis Orhidee, mille seebitaolise magustoidu vastu ei saa midagi.

Bussini on aega 20 min, maad on 2 km, jala koju. Bussi ei näe.

R, 3196. päev: toidust ja mittetoidust

Maja ees vahetatakse juba kaks nädalat gaasitoru. Ajuti on tänaval olnud ka plahvatusohu märk ja sellest mõne meetri kaugusel oma tavalisel kohal suitsetamas joodiknaaber, aga täna on toruvahetus nii kaugel, et vana toru on kraavipervel ja kogu majaesine täis gaasihaisu. Aga kellest ei ole haisugi (pun not intended), on joodiknaaber.

Selgub, miks see nädal olen oodanud iga päev peatuses bussi tavalise kuni kümne minuti asemel kakskümmend: esmaspäevase bussiliinide „optimeerimisega” kaotati ära see buss, mis meil graafikut tihendas. Optimeerimine, my ass. Nagu arenenud sotsialismi ajastul, mil raudse järjekindlusega saabus talv ajalehe teatel ikka ootamatult (mida mu kadund isa alati naeris, et mis saab olla talve tulekus ootamatut, sügise järel ju tulebki talv), nii on bussiliinide sassilöömine tabanud ootamatult ka a) riikliku ühistranspordiportaali ümberistumisrobotit ja b) töö-toanaabri teatel ka mõningaid linnaliini bussijuhte – et tormab ta hommikul uue sõiduplaani järgi bussipeatusse, aga buss tuleb vana järgi kümme minutit hiljem. Ümberistumisrobotile käib üle jõu näiteks arvutada, kuidas ma õhtul keeletunnist ära saan, sest esiteks paneb ta keelekooli kõrvalt läbi käima kogu JFK avenüü bussiliikluse (mis sugugi nii ei ole) ja teiseks ei näita ta sealt kõiki tegelikult mööduvaid busse – nt eile tulin linna müstilise uue bussiga nr 7, millest ei jõudnud peatuse plaanilt vaadata, kas ta jaamani sõidab, ja pool teest üritasin otsida linnaliinide kodulehelt uut liiniplaani. Müstiline buss 144, mis möödundaastase liiniuuendusega hakkas sõitma ainult kesklinnani, aga mitte enam linnast läbi, hakkas sõitjate nõudmisel uuesti sõitma linnast läbi, meilt mööda, kuigi meie kiriku juurest teisele poole kui enne, aga sellest liiniuuendusest ümberistumisrobot vaikis. Nüüd on see olemas ja eile, näe, sain tulla sellega.

Positiivne on ainult, et seoses liinide uuendamisega on vana kapsasalati või spagetikoletise taolise liiniskeemi asemele ilmunud uus. Vana nimelt sai hakkama sellise silmamoondusega, et piki peatänavat, kus sõidab kokku 27 bussiliini, joonistati ka need 27 värvilist paela kõrvuti, ning peale selle jäeti ära tänavavõrk ning üleüldse kõik muud orientiirid (raudtee, raudteejaamad, jõed, haiglad, muuseumid jne). Seda nägi üks Prantsusmaa disainer, sai kreepsu ja veetis nädal aega seda seapesa harutades, kuni sai valmis alternatiivse selge plaani. Tundub, et linnavalitsus on omandanud tema plaani, loodetavasti seaduslikult. (Ma ei leia seda vana disaineriplaani enam üles, aga uue plaani servas on jah disaineri nimi, mis kõlab samamoodi.) Suurim rats peale orientiiride lisamise on bussiliinide rühmitamine suuna ja sihtkoha järgi, nii et 27 erivärvilise paela asemel on peatänaval nüüd ainult 5 või 6.

* * *

Sööklas juhtub ime. Päevapraeks on mulle tundmatu nimetusega toit, ei näe eriti jube välja. Toidujagaja hoiatab, et kas ma ikka tean kindlasti, mis see on, et kui ei tea, ärgu ma parem võtku. Mõtlen ringi ja ei võta. Pärast saan teada, et need pealtnäha malbed vorstid olevat teiste rahvaste jaoks ilge jubedus.

N, 3195. päev: patrikupäev

Taevas on juba mitmendat päeva järjest nagu sinine pajapõhi.

Kodust nappi arvutikasutusaega nõuavad praegu ühtmoodi kolm tähtsat tegevust (ütleme tähestiku järjekorras): kodutööd, linnupargi pildid, sõnastik. Kodutööd on olekus, et paari päevaga on vaja ports hinnata ja anda uus ülesanne, siis on jälle nädal rahu; sellele läheb aega umbes 4…5 tundi. Linnupargi pilte on kahe korra ligi 4000 võttest järel umbes 2800; kogemusest on teada, et kogu järeltöötlemise keskmine kiirus on 55 võtet päevas, seega teen 4000 pilti üle kahe kuu. Iva on muidugi alguses kõik halvad pildid kõrvaldada. Keelekursuse materjali kandmisega sõnastikku läheb lehekülje kohta vähemalt tund (vähemalt, eks ju); järg on lk 5 lõpus ja hommikuse seisuga on materjale 32 lk, sealhulgas palju praktilisi asju, mis tingimata vaja kanda sõnastikku, nagu korrapäratud imperatiivivormid ja kohakäändevormid õige eessõnaga.

Aga pühapäeval saabusid korraldajalt esimesed fotod ja eile teiselt veel mõni; niisiis on sotsiaalne surve väga suur. Teen Lr-i automaatkogu, mis otsib 12.3. pilte, kus peal on emb-kumb korraldaja, ning valin sealt kaunemaid. Kuivõrd laupäevane 120–400 mm objektiiv portreevõteteks eriti ei sobi, on korraldajatest pilte peamiselt sellest, kuidas üks neist võitleb rongaga, kelle arust on tal väga toredad ja uurimiskõlblikud kõrvad. Siis igast linnust mõni eriti esinduslik pilt ka, piltidega minimaalne järeltöötlus (kaadrilõige, varjude helendamine – hästi ei näe, päike paistab – eksport 1200 px pikem külg ja meiliga minema. 5.3. piltidel on linde rohkem, inimesi ja päikest vähem, aga need jaksavad oodata. Kolmanda kohalolnud piltniku visiitkaardi olen kaotanud, tuleb küsida üle.

Kogu selles kiirustamises unustan tellida E-le takso; ta helistab 20 minutit enne ja ehmatan ning selgub, et veebi kaudu tuleb tellida vähemalt pool tundi ette; aga mul on ju ka nende mobiilirakendus. Sellega saab küll tellida ka kella järgi, aga nähtavasti tuleb takso kohe.

* * *

Õhtul tulen keelekursuselt. Toimuvad müstilised seiklused ümberistumisrobotiga ja uue bussiliiniga.

Peale paljude bussiliinide, mis sellest peatusest tegelikult läbi ei sõida, soovitab robot võimalust sõita 25. bussiga lähimasse linnalähijaama, sõita sealt rongiga pearaudteejaama ja seal istuda ümber bussile, ja hoiatab, et tegelikult selle bussiga sinna rongile ei jõua.

Sab teada, et üks palju kordi ümber nimetatud bussiliin, mis tuleb maja ette, läheb jaamast kell 21.00. Tulen postkontori ees 7. bussist maha; selgub, et meie buss ei lähe sama posti alt, seega järgmise bussiga jaama, seal jalad selga ja õige posti juurde.

K, 3194. päev: nutikad linnud

Täheldame, et I+Ä lähevad käskimise peale magama kohta, kust nad öösel alla ei kuku, nagu algul paar korda juhtus. Vähemalt I teab ka juba, et ta on I.

T, 3193. päev: sodi lendab

Õhtul liftiuks avaneb, olen juba sisenemas, kui nurgas hakkab midagi liikuma – joodiknaaber, raisk, ehk Madame Bizarre, kelle kohta majahoidja arvas, et ka tema kodumaal ei lastaks selliseid inimesi ringi kakerdada, vaid pandaks hooldekodusse (aga samas on hooldekodus muidu korralikud inimesed ja neile ka ei meeldiks elada koos joodiknaabriga). Taganen liftist viis sammu kaugemale ja lähen üles jala. Uued valgustid on nüüd kõik liikumisanduriga, lähevad ise põlema (vanasti pidi pimedas otsima lüliteid).

(Majahoidja mainis samas jutus vähe eespool ka seda, et joodiknaabril käivat kord nädalas kaks tundi koduhooldaja korterit koristamas. Mina seepeale, et hoidku, isegi tavalise korteri jaoks ei jätku kahest tunnist nädalas, mida veel rääkida joodiknaabri korterist, mida ei taha ette kujutadagi.)

Kaenlas on mul väike karp, milles tehnikasaavutus – aurpuhasti! Loen isegi eesti kasutusjuhendit, mille esimene veerg on täitsa OK, kuigi mitte ilmselt kunagiste leivaisade sulest.

Lõbusa aurupilve sees eemaldub köögi tööpinnalt sinna aastakümnetega sadenenud sodi, järgmisel hommikul ka vannitoa plaadivuukide sodi, nii et katlakivi lendab. Esikuseinalt kaob tume laik, mille on tekitanud Št, kes selle vastas sageli magab; harjaga kättesaamatud soditriibud põrandanurkades kaovad lennates. Kandmismugavuse huvides olen ostnud muidugi hästi väikese puhasti ja küürimisnuustikuid ka ei ole, aga võimalused on ülisuured.

E, 3192. päev: vastatakse

Bussifirmalt ametlik vastus, kus bussijuht palub vabandust ja selgitab asjaomase liini busside Jaan Tatika väljamõeldist: kui sõitvas bussis vajutada ukse avanemise nuppu, süttib bussi infoekraanil küll bussi peatumise kiri, aga bussijuhil mitte; bussi peatamiseks tuleb vajutada eraldi nuppu, kus peal on kiri STOP, mis aga uksi ei ava. Muidugi mõista ei ole need nupud sama toru küljes. Arvake, mitu korda olen nende kahe nupu vahel karelnud?! Õnneks sõidan ka normaalsete, mitte ainult linnaliini bussidega, sest erafirmadel, mis sõidavad maaliine, on nupundus mõistuspärane – üks nupp ja üks otstarve (iseasi, kas bussijuht reageerib).

Enne ma ametlikku vastust saanud ei ole – aga, muidugi, enne ei ole ma kohalikus keeles kirjutanud ka.

P, 3191. päev: kevad!

Töö-toanaabri juures vastuvisiidil. Näeme trepil 2-täpplepatriinut (tõenäoliselt Scymnus pallipediformis), aknast kollast liblikat, pärast tänaval suurt sipelgat. Jaama juures enda bussi oodates näeme, kuidas vares ehitab jaama fassaadi tippu kuju taha pesa.

Õhtul saabuvad eilse ürituse esimesed fotod. Ühel on mul ronk õlal nagu papagoi mereröövlil. (Mul on piltniku võitlusest rongaga ka.)

L, 3190. päev: fotoseminar

Täna toimub päris fotoseminar, mis eelmisel laupäeval jäi ametlikult ära (kolm kohaletulnut käisid niisama 3½ tundi ringi ja tegid à kaks tuhat fotot). Minek sama rütmiga. Panen kella õigeks – on hea, kui pildifailide kellaaeg on sama kui GPX-jäljel. Selgub, et kell on ees 3 sekundit.

Tänaseks kola kaasa võttes jälgisin ilmaennustust ja kui lubas selget ilma, mõtlesin, et 150 mm objektiiviga olen teinud linnuportreid küll, aeg on täna proovida ka lennuvõtteid sama 120–400 mm kolakaga, millega üle-eelmine kord tegin alguses 4 (neli) pilti ja mille siis kotti tagasi panin. Nädala sees arvutasin selle mitmesuguste suumipikkuste jaoks sügavusteravusi – aga unustasin need tabelid maha.

Päike särab, minekul paistab ka kena päiksetõus. Aja parajaks tegemise kohvikus rongide vahel selgub, et Jack Wolfskini hõlma ei hakka mitte keegi – politsei kontrollib kohvikus mitme inimese pabereid, mind mitte.

Tund enne algust teen jõeäärses linnakeses hommikukullas kunstvõtteid, kuni adun, et oleksin pidanud istuma kohvikus vähem ja tulema eelmise rongiga pool tundi varem, sest linnas on pildistada aega ainult veerand tundi. Lähen mujalt kui nädal tagasi, jõe äärest, Lauritsamäest üles, turuplatsilt läbi.

Taevas on sinine kui pajapõhi (nii et varjus on liiga sinised ka pildid – mul on muidu valgetasakaal kogu aeg pilves ilma olekus, 5700 K, aga sellest potipõhjasinise valguse jaoks ei piisa, varjuseade on 7500 K). Aga tänu selgusele on ka valgem kui eile ja eks ma ilmaennustusest vaatasin, kas tasub 120–400 mm kolakat kaasa tassida.

Täna on mul kaasas binokkel ja vaatan hoolikalt, kas näen jälle neid vilistavaid linde. Veidi edasi on pasknäärid ja sadakond meetrit enne parki on kuuseokstes pöialpoiss (ma ei näe, kumba liiki, siinkandis on neid kaks). Pöialpoiss suudab rippuda õhus nagu koolibri või tuuletallaja.

Seekord on parkla autosid täis, omanik tuleb vastu, kiidan ilma, tema imestab, et kust ma tulen, ja pakub, et ta võinuks mul järel käia (sama pakub hiljem ka korraldaja).

Olen ainus kinnastega (mugavam hoida: hoian 120–400 mm objektiivi kandesanga-statiivijala peal, nii saab vasaku käe esimeste sõrmedega suumida ja tagumistega teravustada). 120–400 mm pikast kasutamisest (koos kere ja akuga, aga akusahtlita 2,68 kg) olen varem saanud seljavalu, mille ennetamiseks kannan täna vahetevahel fotoseljakotti, rinna- ja kõhurihm kinni (fotoseljakotil on üsna jäigast vahust raam), nii et seljavalu ei saagi. Võtete vaheajal või ühest kohast teise kandmisel on hea hoida 120–400 mm vastu ennast.

Kevadekuulutajaist näen täna mesilast ja kilplutikat. Lõuna ajal hakkab päike peale.

Saab teada, et nädal tagasi kuuldud objektiivikoti äraviimise lugu on täitsa tõsi, mida kinnitab ka koti omanik. Juhtus see eelmisel fotoseminaril sügisel. Piltnik olla vahetanud objektiivi, pannud objektiivi maha kotti; kotkas haaranud koti, objektiiv kukkunud välja mulla peale, kotkas viinud koti minema. Leitud alles nädal hiljem, ilmselgete söömiskatsetega. Sellest siis iga kord, kui täna see kotkas platsile tuuakse, hoiatatakse, et ärge pange midagi maha, ja viiakse kõik lageda taeva all olevad fotokotid kokku suurde hunnikusse, pannakse juurde valvur. Mu fotoseljakott ja selle küljes eraldi väike fotokott on haagitud üksteise külge ja topitud pingi alla; pärastlõunal on mõlemad laua all ja haagitud ka laua külge.

Lindude eelmise aasta pikimatest äralennukaugustest: üks väiksemat sorti must kull 2 km, üks keskmine kull 30 km, kotkas kaks liidumaad edasi, 190 km. Viimane tulnud koju sedasi, et ega siis selle kauge linna politsei taibanud vaadata linnu rõngast, hakanud guugeldama, kus on linnuparke, ja neid läbi helistama, õige tulnud Google’is kohe esimesena.

Lõunal olen kahe seltskonna vahel (jälle!). See lendava fotokoti onkel räägib saksa keelt tuntava vene aktsendiga. E pärast arvab, et sedasi võib kõlada ka hollandi aktsent, aga paar korda poetab onkel „ja, ja” asemel siiski paljuütliku „da, da”. Ta arvab ka mesilase herilaseks.

Kui kaks siinkandi keeles rääkivat onklit mult küsivad, kust ma pärit, vastan, et nad võivad mu’ga rääkida lausa omas keeles; nad on selle peale kole rõõmsad. Ühel on imekorras Ford, mida kiidab ise ja imetlevad teised (ma enam ei mäleta, mis see ainus jublakas oli, mis kaheksa aasta jooksul oli katki läinud).

Selle hooaja uuendusena on pargi omanik hankinud hoovi peale flammkucheni-kiviahju, milles küpsetab pitsasid, ja seminarikülalised on katsejänesed. Küsitakse, mida keegi soovib, omanik pistab õige pitsa ahju. Unustan valmimise ajaks ära, mida tellisin, aga keegi ei protesti.

Saan teada, et olen der treueste Kunde, kõige püsivam klient. Et paar inimest olevat seminaril teist, aga ma olen kolmandat korda (üks kord olin haige, ei saanud tulla, see ei loe).

Korraldajapiltniku abikaasa on just saanud mingi suure fotoauhinna. Piltnik ise meenutab: „Vanasti võtsid kaasa 10 filmi (à 36 kdr), klõpsisid need täis, said ehk 10 head pilti. Nüüd teed 10 000 digifotot, saad ka 10 head pilti.” 1993 loendasin enda paberpiltide järgi: umbes iga 13. foto oli välja tulnud täitsa okei ja iga 80. pilt suurepäraselt, mis on samas suurusjärgus. Saab teada, et korraldajapiltnik pildistab alates 1981. aastast; ikka on ju kasulik kuulata vanema kolleegi õpetusi, sest ise pildistan alles 1982. aastast.

Ja siis alles poolteist tundi enne seminari lõppu saan lõpuks selgeks, kuidas saab suure objektiiviga efektseid lennupilte (lind lendab minu poole, õigemini must napilt üle, autofookusega teravustada on võimatu): ava tuleb panna nii kitsaks kui kannatab (f/9,0), sisse käsitsifookus (!), sättida teravaks mingi koht, kust lendab lind läbi, ja siis oodata, kuni lind muutub kaadris peaaegu teravaks (mul on fotokas praegu tavalisest peenem käsitsi teravustamise mattklaas) ja vajutada päästikule. Sekundi jooksul, mil fotokas teeb 6 võtet, läbib lind sügavusteravuse tõttu terava ala ning tõenäosus, et mõni pilt on terav, on suur. Igatahes palju suurem kui autofookusega, ja teravaid oksi või tagumikke ei ole piltidel üldse.

Hüvastijätmisel ehk asjapakkimisel märgib korraldajapiltnik, et ronk on jätnud mulle selja peale jälgi (need tulevad veega maha), mida seekord nimetangi Kampfspuren, mis sakslasele meeldib (peale sõjalise tähenduse – kriimud ja mõlgid tankidel, algselt raudrüül, – tähendab see ka neid jälgi, mida peavad fikseerima kriminalistid (de: Spurensicherung).

Küsin omaniku käest vaderitasude nimekirja – 2014 toetasime üht öökulli ja üht pistrikku, juba siis (oktoober 2013) oli nimekiri vana, ei peegeldanud reaalset tegelikkust (selles oli linde, mida pargis enam ei ole), et äkki on olemas uus nimekiri. Omaniku naine jookseb tooma uut (sõna otseses mõttes jookseb!), see osutub samaks kui 2013. Tuleb kirjutada ja pakkuda, mis linde tahame toetada.

Kui transporti pakutakse päeva jooksul juba kolmandatki korda, ütlen lõpuks jah ja lasen end tuua jaama. Mis on tore, sest pääsen mõne minuti pärast väljuvale rongile ja jõuan koju tervelt tund varem kui plaanitud. Piltidest jõuan sõidu ajal läbi vaadata neljast mälukaardist ainult kolm.

Päeva üldtulemus on, et kulus kaks akut (aasta tagasi neli – seekord suhtusin rahulikult, fotokas töötab poolpiduse akuga veel hulk aega). Linnas tegin 94 võtet, pargis 1986 + umbes 4, sest ühe kaardi unustasin vahetamisel vormindamata, pildiotsikusse tuli mõne võtte järel kurjakuulutav teade CF FULL. Sellest umbes viissada on terava taustaga – ja uduse plekiga esiplaanil, kus peaks olema lind. Kui mahti oli, kustutasin tagumikke ja oksi täis kaadrid kohe, milleks eriti palju aega oli siis, kui kotkas istus puu otsas ja ütles, et ma ei tule alla, matke mind koos puuga.

Õhtul loen: lahe raamat „Vembumees Vilde”.

R, 3189. päev: reede

Ei mäleta.

N, 3188. päev: Google kui tehnikaime

Ostan kevadepuhkuse lennukipiletid. Lasen need saata mitte kodumeilile, vaid gmaili – väga mugav, Google paneb lennuajad kohe kalendrisse, mille sünkroonib mõlemasse telefoni.

K, 3187. päev: loomad, linnud ja lennukid

Št-l on hirmus pasatõbi, eile sittus tuppa kuus korda, öösel veel mitu korda. Šp-l oli eelmine nädal ka, aga sittumissageduse koha pealt leebem (ning tal on ka komme minna häbelikult võimalikult kaugele, st kööki; Št situb sinna, kus on kõige rohkem ruumi, st keset elutuba, sest tal on komme sittumise ajal ringi nihkuda, which is not nice). Põhjust tuvastada ei oska, kahtlus langeb reede päeval ostetud allahinnatud koerakonservidele. (Söötsin enne krõbuskeid ja kanasüdameid, Šp jättis krõbuskid järele, ostsin siis konserve, et vanadele hammastele pehmem, aga esimesena ettejuhtunus olid sellised veidrad koostisained nagu riis ja nisuiduõli, millest ei iial tea. Ükskord sai Šp jubeda reaktsiooni teist marki krõbuskites olnud hernest.) Samas on Št olemus kõbusam kui Šp pühapäeva hommikul, mil Šp ei võtnud jalgu allagi.

Päeval töökoha aknast kolm parve sookurgi (27 + 124 + 56 = 207).

Postis on terve pakk lennundusajakirju, mille pärast olin juba mures, sest oktoobrist alates olin saanud ainult 2 (kaks) numbrit. AW&ST on muidu nädalaajakiri, aga nüüd ilmub kaks korda kuus, iga kord paks kaksiknumber. Tellimus kehtib 2018. aastani ja oli kindel kavatsus neile kirjutada ja küsida, mis värk on. (Uudised saab teada AW&ST äpi kaudu telefonis, aga lugejakirju, sõnumeid ja erirubriikide pikki ülevaateid seal ei ole.) Küsimist takistas aga oluliselt, et AW&ST veebikoha kasutajatunnus on seotud mu kodumeiliga ja ununenud salasõna saadetakse sinna, mitmetunnise viivitusega ja kehtib ainult mõne tunni. Ega ma kodumeili ääres mitut tundi ole, et saaksin salasõna kätte ja kasutajatukke sisse.

T, 3186. päev: kutse

Kutsutakse külla.

E, 3185. päev: leian

Keeletund. Mu tund on klassitoas nr 105; E tund on samal ajal toas nr 106, mu seletuse järgi „üle koridori”. See päris nii ei ole, sest ühes seinas suurenevad klassinumbrid 101–105 uksest eemale, teises seinas on samamoodi numbrid 106–110, seega on nr 105 hoopis koridori lõpus ja nr 106 koridori alguses. Meie tund lõpeb 4 minutit varem ja ma ei tea, kas E tund veel kestab või mitte; koridoris vahtima ei mahu, seisan õues ukse ees ja vaatan koridori sisse. Tuleb mu üle-eelmine õpetaja ja ütleb: „Tere, A, su abikaasa juba otsib sind!” – millest järeldan, et ta on E uus õpetaja, aga pärast selgub, et ei ole, ja selguseta on, kust ta teab, et E on mu abikaasa. (Samas palju neid paare ikka on, kes mõlemad on õppinud keelekooli paljudel kursustel.)

E on päeval käinud töölt saksa keele kursusel ja tema õpetaja on sama G, kes õpetas 9.–12. kursusel mulle. Mistõttu kiidan jälle kollast Dreyeri ja Schmidti saksa grammatika õpikut, mille tagumisele kaanele teibitud hinnasildil seisab, et see pandi müüki septembris 1995 ja hind oli 22.80 franki. Raamatut riiulisse tagasi pannes märkan, et ülemisel riiulil kohas, kus peal on kaitseprillid ja suviti päikeseprillid – ning kuni mingite külaliste saabumise eelõhtuni ka UV-taskulamp, mille panin igaks juhuks kuhugi väga loogilisse kohta peitu (et külaline, kes ei tea, et seda tohib kasutada ainult kaitseprillidega, kogemata ei käpiks ega saaks silmavalu) ja mis on sest ajast totaalselt kadunud, kõikjale loogilistesse ja mitteloogilistesse kohtadesse olen vaadanud –, ei ulatu sõnaraamatud riiuli tagaseinani. Lükkan neid kaugemale, kostab klops! ja raamatud kalduvad – midagi on nende taga – ja see midagi ongi kadunud UV-lamp!!

P, 3184. päev: pühapäev

Hommikul kahekesi poes. Liftini jõudes lähen tagasi kinnaste järele, E jääb koos ülejärgmise naabriga (u 90) ootama. Jõuan tagasi, E ootab ikka veel ja räägib, kuidas liftis oli joodiknaaber ja see 90-aastane naaber ka ei tahtnud samasse lifti minna ning hakanud seepeale E-le rääkima, kui vastik naaber on joodiknaaber, et näiteks suitsetab liftis. Kusjuures see 90-aastane naaber suitsetab ise ka, aga mitte koridoris ega ammugi mitte liftis. Naeran, et jajaa, see 90-aastane naaber on meil elanud aasta-poolteist, aga mina olen joodiknaabriga samas majas elanud juba kümme.

Poest mitmesuguseid torupuhastusvahendeid; toru kuju pärast on nende toime pigem kujuteldav. Nii et tuleb teipida kinni ülevoolu avad, võtta kapist jälle igipõline „varrega Familienbenutzer”, hoida kinniseotud toru teise käega kinni (et selle plastiliiniplönn paigast ei tuleks) ja teha kaks kerget edasi-tagasiliigutust. Valmis! Vesi kaob nagu mutiauku.

Õhtul ajaloolised hetked: kirjutan elus esimest korda meili äiale (75) ja õpetan, kuidas ta saab meiliga saadetud fotod meilist ära. Need on tema mälestuste juurde, lugesin esimest osa, väga head olid.

L, 3183. päev: ronga puudutus

Täna peab mäetaguses linnupargis toimuma fotoseminar, aga jääb ära. Kolm siiski saabunud külalist on kohal 3½ tundi ja ma teen suure fotokaga kokku 1674 võtet (kõik sama akuga).

Aga kõigest järgemööda.

Üles 4.00. Viimased asjad kokku, koertega välja, kola kaasa. ½6 bussi peale (ikka varuga, et jõuaks ka jala). Kolmveerand kuus on raudteejaam väga kirev.

Üritan rongis mitte jääda magama, ei õnnestu, aga ärkan põhjalikumalt ja varem kui ükskord, mil viimase 2 km peal uinusin 6 korda.

Teine pikk ootamine, ikka varuga: sest sobivaima rongi vahe on 7 minutit, mil tuleb osta teine pilet. Kõnd rongist rongini kestab 2, piletiost minuti-paar, aga mure selles, et siit minev rong jääb sageli nii 5 minutit hiljaks ja on teada, et siis ei jõua. Nii et olen kohale tulnud eelmise rongiga kui tingimata vajalik, aga leides poole ootamise pealt, et vahepealsele rongile ei ole mõtet minna, sest mida ma külmas laupäevahommikus tukkuvas pisilinnas üle pooleteist tunni ikka teen, pigem ootan mugavas jaamakohvikus pool tundi kauem ja saabun linnupargist 3 km kaugusele jaama alles 1 h 10 minutit varem.

Loen vana raamatut (Google Books: link) Tallinna mustpeade korpusest (1830). Saab teada, et pärast seda, kui Tallinna linn oli 1535 hukanud Harju väravas mõisnik Johann Üxkülli, kandsid aadlikud mustpeade kui linna vabatahtlike kaupmehesoost sõjameeste peale koledat viha ning kui 1536 saabus Tallinna [Liivi] ordumester Hermann von Brüggeney ja uhke rongkäigu ees sõitsid vana kombe järgi mustpead, ajasid aadlikud nad ära ning kui ordumeister raekojas einestas, läks saatjaskonnas aadliku Bruno von Dölleni ja mustpeavenna Hinrick Hageri vahel algul sõneluseks, siis kähmluseks ja lõpuks turuplatsil kahevõitluseks, mille ühe teate järgi võitis Hager, aga teise teate järgi murdsid mõlemad algul piigid ning ei jäänud võitlus järele ka siis, kui ordumeister aknast rahu hüüdis ning siis võitlejaid lõpuks mütsi, taldriku ja leivaga viskas, alles linnapea Thomas Fegesack suutnud võitluse lõpetada. Üks tüli põhjusi oli muidugi see, et mustpead kandsid raudrüü kiivril sulgi, mis muidu oli aadlike eesõigus (Vorrecht).

Mustpead ostsid omale maja (mida nad olid varem üürinud) 1561 ja maksid 3000 Riia marka (siis veel külgneva Olevi gildi majata, mis omandati 1806 ja liideti 1834 – see kaunis tähtvõlvidega saal on just seal).

Ja 20.12.1711 külastas Tallinna mustpeade maja Peeter I (Peter der Einzige), kes külalisraamatusse kirjutades teatas, et tahab saada ka ise mustpeaks, aga tavalises korras. Käsk täideti täpipealt; kui Peeter saalis üksi nime liikmeraamatusse kirjutas, kandis vanem Kahl ette suurest metskitsejalast peekris parimat õlut, linnapea Lanting lõi trummi ning tänaval maja ees olevate kahurite aupaukude saatel jõi Kahl tsaari terviseks karika tühjaks. Peeker täideti taas, ulatati tsaarile, kes tühjendas selle trummi- ja aupaukude saatel mustpeade terviseks. Siis imetles tsaar mustpeade pilte ja hõbevara ning jõi mustpeade terviseks hõbepeetritäie muskaatveini, tänas põhjalikult, kinkis kolmkümmend tukatit ja lahkus. Tukatite eest lasid mustpead valmistada metskitse jala kujulise hõbepokaali ja selle juurde mälestussildi.

Mustpeade kunstivaradest märgib raamat, et mustpeade ettevõtmine oli 1407 Piritale kloostri rajamine ning Piritalt toodi pärast kloostri hävimist 23.1.1577 ära ka altarimaal, mis olnud kaua mustpeade majas imetleda. Mustpead ei tahtnud seda müüa, pakutud selle eest suuri summasid, näiteks maali kaalu hõbedas. Aga siis tuli keegi vaimulikust kelm ja pakkus, et pilt tuleb üle tõmmata kaitselakiga. Mis nii ka sündis. Siis läks vaimulik oma teed; varsti koorus aluselt ka pilt.

Jõeäärse linna jaamatunneli seintelt on hävitatud sinna kogunenud folkloor; loodetavasti sai doktoritöö enne valmis. Linn ise tukub uduses laupäeva hommikus. Jões on vett palju, turuplatsi kosk märatseb koleda kohinaga. Kunstfotosid. Siis jala läbi metsa linnuparki. Kõrguste vahe linnupargi väravani on ligi 150 meetrit, suur osa tõusust on metsateed minnes kohe alguses linnas, on selgelt tunda, et kapist leitud kilepüksid on soojad talvepüksid, mitte kerged suvepüksid. Aga higi lahtub ning kohapeal seistes ei ole pärast külm ega liiga soe.

Nädalatepikkusest vihmast hoolimata ei ole metsatee väga märg. Kuulen rähne, metsvinti, mingit vilistavat lindu, keda hästi ei näe (binokkel ununes) ning kes suuruse ja kehakuju järgi ei ole ei laulurästas ega pasknäär, nii et kahtlustan peoleod (keda olen vist elus ühe korra näinud, kuigi kuulnud rohkem).

Jõuan linnupargi väravasse kell 9.50. See on kahtlaselt vaikne, autosid ainult mõni. Tuleb linnupargi vabatahtlik linnujuht/kodufotograaf T ja küsib, et tere, A, kas sa teadet kätte ei saanud. Mina vastu, et mis teadet. T ütleb kole kurvalt, et täna jääb ilma tõttu ära (kogu nädala on pidevalt sadanud, linnud on märjad, kõikjal on paks pori) ja toimub järgmine laupäev. [Pärast selgub, et teade saadeti kodumeilile kell 0.35. Vaatasin eile küll spetsiaalselt meili, aga panin arvuti kinni umbes kesköö paiku, sest vaja oli tõusta kell neli. Kodumeil mulle telefoni ei tule.]

Aga õnneks on peale minu tulnud veel kaks inimest, üks ümber mäenurga betoonkirikuga külast ja teine spetsiaalselt suisa Austriast. Seega leitakse, et ega päris ära jätta ka ei saa, sest Austria külaline ei saa nädala pärast tulla. Ja et me teised kaks võime ka pargis ringi käia, sest park on täna niikuinii muudele külastajatele kinni ja kui me juba oleme kohale tulnud jne ja kes tahab, võib teha pargile väikese annetuse. Selle peale teatab üks kahest teisest külalisest, et tal ei ole rahakotti kaasas (aga ta annetab järgmine kord, et te teaksite).

Nii et siis alguseks viiakse kogu see eksklusiivne piltnike seltskond mäe otsa autos, milles tavaliselt sõidavad üles pargi omanik ja orus elavad linnud. Sisse- ja väljapugemine on keerukas ja tuleb teha hoolikalt läbi mõeldes, muidu mu mõlemad jalad, seljakott ja fotokas ei mahuks. Autol ei ole, muide, numbreid, mis Saksamaal eravalduses sõitmiseks on ilmselt okei. Mäe otsas on paks punane pori, lennutusplatsi ees (kus keerutatakse pistrike jaoks nööri otsas nahast vigurit) on lahtist pori umbes 10 cm paksuselt.

Esimesena näidatakse lumekakku, siis lubatakse lennutada pargi uut elanikku (keda ma looduses näinud ei ole), kaelusronka Brax. Mu nägu läheb laiale naerule. Mis muu nimi rongal olla saabki! Ronk on noor (suu alles roosa) ja enamikul FB-s olevatest temaga piltidest istub ta kellegi peas või fotoka otsas. See juhtub ka nüüd, sest nii kui Brax lahti lastakse, lendab ta otsejoones mulle pähe. Fotoka pildiotsikust paistab algul lähenev ronk, siis läheb see järjest suuremaks, viimasel pildil on peamiselt väga lähedalt ronga saba ja jalad:



Lähenev ronk

Ronk käib läbi kõigi pead ja fotokad, üritab ära kiskuda ümbernurgaküla piltniku prille ja austerlase objektiivide ümbert kilekotte. (Tal olid need vist laenutusest. Kunagi varem ma näinud ei ole, et objektiiv oleks läbipaistvas kilekotis. Läbipaistmatus jah, teibitud kilekotti jah, seotud kilekotti jah, aga mitte niisama, paks läbipaistev kilekott ümber.) Mind näpistab ronk ninast. Linnujuht seletab, et see, kes alguses olnud ronga hankimise vastu, olnud pargi omanik – et pargis on röövlinnud, kes seal ronka ikka näha tahab. Aga see oli puhta vale, ronk on praegu populaarseim tegelane. Kui kaua, seda aga ei tea, sest peagi kasvab ronk suureks ja äkki muutub agressiivseks. Peab otsima, kas Bernd Heinrichi kuulus rongaraamat on tõlgitud saksa keelde (mul on õrn mälestus, nagu oleks), või siis Marzluffi-Angelli raamatud (nendest ei tea). [Amazon.de: Heinrichilt on saksa keeles ainult raamat jooksmisest ja teine kimalastest. Marzluffilt ei ole midagi. Saksa raamat „Die rabenschwarze Intelligenz” jutustab Heinrichi rongaraamatut pikalt ümber, aga see on sellega võrreldes üsna mannetu – Der Spiegeli besteseller, mõni ime.]

Pärast on mu fotoka lael ja objektiivil kogu pikkuses koos varjukiga porised rongajäljed (algul mõtlesin, et ka kriimud, aga siiski mitte); igaks juhuks ei kommenteeri neid sõnaga Kampfspuren, kuigi hilisem googeldamine seletab, et see on suht neutraalne ja tähendab igasugu võitlusjälgi, mitte tingimata ainult kriime tankil, millest kirjutas keemik Boschke linnuste, raudrüüde ja püssirohu raamatus Ritter, Burgen, Waffen.

Järgmiseks näidatakse käest Euroopa kassikakku Lottet, kes on vähemalt sama fotogeeniline kui aasta tagasi käest näidatud Siberi kassikakk Furby. Lendab pistrik, siis vaadatakse kotkaste lindlas valgepea-merikotkaid ja uut asukat, savanni-kaeluskotkast Jimmyt, kes laiutab uhkeid tiibu ja turritab kaunist sulekraed. Tema õrre all lindla põrandal lebab lamba luukere. Raisakotka elu.

Siis minnakse mäelaele, kus lindlates elab veel kakke: händkakk Emily ja siberi kassikakk, kes mõlemad on väga märjad. Händkakk on linnujuhi lemmik, teda näidatakse käest. Lindlatel on nüüd küljes selgitavad tekstid, keegi pakub, et kirjutage peale ka elanike nimed. (Täna üldiselt suudan konkreetsed linnud meelde jätta, kodus kirjutan üles, mitte nagu eelmine kord, kui tuli pärast linnujuhtidelt küsida, aga nad enam ei mäletanud.)

Tagasi alla, kus näidatakse käest väikesi öökulle, lõuna-haugaskakku Gandalfit ja kõrvukrätsu Ulmet. Siis tuleb (karkudel) omanik, kellelt keegi piltnikest küsib, et ah puusaproteesid, millele omanik vastab pika ja üksikasjaliku ülevaatega põlvede seisundist. Teised kaks kuulavad huviga, mina katsun mitte teha vaevatud nägusid, sest olen juhtunud tõlkima sel teemal ja tean teoreetiliselt, mida põlve täisprotees tähendab. Saab teada, kuidas kohalik noortehostel pannud uksed kinni ja seega jääb parki aastas oma 2000 külalist tulemata. Ja et selle linna elanikele on hirmsaim solvang arvamine, et linn kuuluvat samakõlalise nimega liidumaale. Ei kuulu, piir on 7 km kaugusel. (Mis ühtlasi tähendab, et ka kolme veinijõe ääres kasvav veinisort kasvab kõik teisel liidumaal, kui mida võiks arvata kolmandast jõenimest.) Ja et ta olla eile proovinud, kas merikotkas lendab, aga see olla istunud kohal ja vaadanud langevaid lumehelbeid. Eelmisel fotoseminaril üritanud kotkas ära viia objektiivikotti; õnneks olnud see lahti ja objektiiv libisenud välja, aga koti viinud ära. Näeme sookurgi ja saame teada, et nad on kohal juba kolm nädalat.

Kohalikust klatšist saab üritusel teada veel, kuidas park ehitas looduslikuks tiigi, millest algselt voolas läbi kaks oja (nüüd voolab üks oja tiigist mööda ja tiigil on korralik ülevool). Nimelt tulnud ehitustööde ajaks tiik kuivaks lasta, aga tiigi kalad tuli enne välja püüda, tiigi otsavalli ja uue ojasängi ehitamise ajal kuskil alles hoida ning pärast tiiki tagasi lasta. „Väga looduslik, mõh,” leiab keegi.

Siis lubatakse meid vaatama karjamaa väga porisesse serva, kuidas eemal koolitatakse uut pistrikku lendama kindalt kindale. Pistrikul on taga pikk nöör, mis on keritud ümber lauajuppide – vallandub aeglaselt. Muidugi kui pistrik lõpuks kindalt kindale lendab, leiab ta ka hetke, mil nöör on kummastki linnujuhist parajal kaugusel, ning lendab otsustavalt metsa poole. Mõlemad linnujuhid sööstavad nööri poole ja saavad linnu pidama just enne jõudmist maanteele, mööda mida vuras just mööda kaks suurt prügiautot (linnakese prügimägi on sama maantee ääres paar kilomeetrit edasi). Mul läheb mitu võtet kaduma sellega, et kisun parasjagu saapaid porist välja. Pori on punane ja saapad on uued.

Aga austerlase mälukaardid ei ole veel täis, nii et pildistame pesukarusid (siis tibutab pisut vihma; tänane ainus vihm, vahepeal paistis koguni päike) ja siis hulk aega surikaate. Pesukarudest saab teada, et nad on kõik vanad, saadud kelleltki annetusena, algul olnud tohutu paksud. Surikaatide aedikule tehakse uut tunnelikindlat põrandat, kinnitsemenditud katusekividest. Seni on nende aia ümber maha süvistatud betoonplaadid, võib-olla sama sügavalt kui Kentmanni tänava saatkonna esised „ajutised” tõkkepostid (need olid rajamise ajal ametlikult „ajutised”, tollase seaduse järgi muidu linnatänavat sulgeda ei tohtinud; maa peal on poole meetri jämeduste harudega ja kolme meetri sügavusele ulatuvast ühes tükis betoonkaadervärgist ainult väike osa nagu jäämäest), aga surikaadid kaevasid nende alt läbi.

Siis vahetatakse meiliaadresse, austerlane sõidab kesklinna tagasi, mäetagune teine piltnik küsib, kus mu auto on, vastan, et olen jala, pakub, et viskab mind ära, vastan, et jala on OK. (Metsas on nimelt kaks oja, ühel on matkasaabaste pesemise koht.) Järgmise laupäevani.

Jala tagasi, pori saabaste küljest maha ei tule. Jaama, rongile. Taas on võimalus minna kas 10 minuti pärast esimesele rongile ja oodata teist 40 minutit või oodata esimest rongi 40 minutit ja teist 10. Aga et ümberistumise jaamas on kohvik, eelistan esimest varianti. Aga jaamakohvikus soolakringleid enam ei ole.

Saapad olid tihedalt jalas kaksteist tundi, aga jalad märjad ega valusad ei ole.

R, 3182. päev: reede

Kell näitab 2. märtsi, panen õigeks. On ees 20 s (eelmine kord panin õigeks vist aastavahetusel).

Eile oli kavatsus korrata esmaspäevast kangelastegu, otsin välja isegi kindad nende asemele, mis eile kadusid; täna hommikul on korraks selgem, aga siis hakkab sadama lund.

Kui majast väljun, läbi välisukse, mille lillekasti äärele toetuv ja suitsetav joodiknaaber on taas kord lõhkunud asendisse, et see ei lukustu (kangutanud teise uksepoole kremooni tavaliselt avanevale uksepoolele ette – see kriimustab ust ja on uksest väljujal umbes põse kõrgusel, terava nurgaga), röögib ta mulle väga kõvasti midagi uksest. Röögib!! Ma ei teinud talle ega tema ukselollusele mitte kõige vähematki! Vihastan, keeran jalapealt ringi ja lähen lasen ukse lukku. Aitab. Majas on korterid ja kontorid ja mis kasu on uuest ilusast välisuksest, kui üks elanik enda mugavuse nimel seda lõhub ja teisi ohustab. Hommikul käib uksest palju rahvast, nii et sisse ta saab. (Ukse saab blokeerida ka lausa avatud asendisse (selleks on eraldi jalaga lukustatav ja vabastatav riiv), nagu teevad maja noored vanemad, sageli ka jättes selle enda järele pärani, sest pärast jalutuskäiku on ju mõnus vankriga tulla, kui uks ees juba valla. Või kui järgmine kord majast väljuda, eks ju.)

Tööle jõudnuna leian eile kadunud kindad ka üles: olin need pannud eile hommikul tööle jõudnuna kapuutsi – ja käisin, kindad kapuutsis, eile õhtul tundi ja tunnist tagasi ja täna hommikul tööle.

Pikk koosolek, lõpp läheb üle.

Päeval lõuna ajal korraks koju. Loomapoest läbi, jalutan koerad. Eelduspäraselt joodiknaabrit õues enam ei ole. Kas ma seda olen öelnud, et see nädal on kaevatud maja ees gaasitrassi, ja nagu tavaliselt, on ta istunud maja ees ja suitsetanud.

Aga minekuga kiirustades jätsin maha mõlemad kindapaarid ja väljusin kontorikingades, mille parem laseb vett läbi ja mille tallad on libedad. Tänaval pargi kõrval libisesin lörtsis ja kukkusin, vigastusteta, minu ja asfaldi vahele jäänud telefonid ka terved, aga püksid muutusid töökõlbmatuks. Pärast jälle tagasi, käidud nagu niuhti.

N, 3181. päev: hunt, hunt!

Nagu see karjapoiss, keda keegi pärast enam ei uskunud.

Täna on viimase 9 kalendri- ja 7 tööpäeva jooksul kolmas sireenide ulutamise kord. Hommikul vara, kui kohale jõuan, seisavad vähesed kohaolijad troppis fuajees, sest õues sajab laia lund. Toanaaber räägib, et eelmise reede kõrvaklapid kulusid marjaks ära. Korruse uksel seisab turvamees, laseb inimesi sisse suurest uksest (tavalise automaatse pöördukse asemel) ja kontrollib igaühe töötõendit, vaieldes mu vahetu ülemusega, kes on unustanud kaardi lauasahtlisse.

Õhtul keeletundi minnes selgub, et olen kaotanud kindad, ilmselt hommikul bussi.

Keeletunnis on kaks, pärast kolm uut osalejat, üks uus ja kaks eelmiselt kursuselt. Viimaselt tulijalt (kellega olime koos viimati suulisel eksamil) küsib õpetaja, kas tulija kedagi kursuselt teab – see vaatab ringi ja ütleb, et klassis on ainult üks osaleja, keda ta ei tea, ülejäänud olid kõik eelmisel kursusel.

K, 3180. päev: ohhoo

Saksa kirjandus. Mu töö-toanaaber on samal kursusel, täna esimest korda, lähme koos. E on ära ja kehutab mind tunnis ütlema, et kasutasin juhust ja tulen teise naisega.

Rekvireerin E lugemislambi ja I+Ä satuvad solaariumi. Pärast sajab neile ka vihma ning pildile saab liigiomane käitumine, mis meenutab kuivama riputatud vihmavarju, ainult selle vahega, et nii saab rohkem märjaks. Vihm meeldib rohkem I-le; Ä põgeneb vihma eest redeli alla ja hakkab sealt välja hiilima alles siis, kui vihm on jäämas juba üle.

FB-s on pilt, kuidas isa Jack siseneb taevaväravatest, ühes käes Jim Beami pudel (mille ta jaos The Passion of Saint Tibulus anastas kurjalt piiskopilt Brennanilt, aga millega oli sinasõber läbi kogu sarja), teises nööri otsas telliskivi („I love my brick!”), ja näeb, et seal istub juba ees isa Ted, ümbritsetuna Craggy saare iludusvõistluse „The Lovely Girls” neidudest („They all have lovely bottoms!” – Ted), pingi all virnas rahapakid („The money was just resting in my account!”) ja auhind Kuldne Kirikumees.

* * *

Millalgi vabariigi aastapäeva järel mainis üks rahvaajaloolane feisspukkis, kuidas juba Läti Henrik olla rääkinud eestlastest kui rahvusest, mispeale – imelik küll, et õppinud ajaloolane seda ei tea – tuli mul märkida, et identiteet keele ja etnilise päritolu järgi on pigem uusaegne nähtus [vrd rahvusriikide tekkimine XIX saj II ja III kolmandiku vahetusel, mis idee väljendus Eesti oludes ärkamisajana; keskajal käis identiteet rohkem seisuse järgi, vrd omanimetus „maarahvas”] ning see, mis on tõlgitud sõnaga „rahvas”, oli Henrikul mitu asja (vt siin). Rahvaajaloolane vastab, et aga Henrik mainis palju kordi eestlasi. Mina vastu, et Henrik mainib eestlasi kui Eesti elanikke, sest üldnimetusest „eestlased” sagedamini räägib ta konkreetsetest Eesti hõimudest (vt eelmine link). Siis tema, et aga need hõimud tegid ühise vaenlase vastu koostööd. Siis mina, et aga see ei takistanud vastastikusi röövkäike (Henrik kirjutab näiteks, kuidas ristisõdijad kohtasid Järvamaal seal röövkäigul olevaid saarlasi). Sellele vastab keegi muinasajateemalist ilukirjandust (vt ülevaade siin) liiga palju lugenu pika vihase kommentaariga. Ega, jah, faktid muinaslugude vastu saa ning kroonikas endas ja nüüdisaegses üldteoses „Eesti ajalugu II. Keskaeg” kirjutatu on paraku teistsugune kui ajalooromantikas. Kui inime juba usub näiteks, et muinasaja lõpus tegutses pidevalt üle-eestiline malev, siis ei kõiguta teda see, et HCL kui põhjalikem kirjalik allikas selle aja kohta mainib seda umbes nagu korra (madisepäeva lahing, ehkki selle usutav malevasuurus 5000 meest – „kõik kõigist maakondadest” – oli isegi kuue sõja-aastaga räsitud maa jaoks liiga vähe – reeglina toob mobilisatsioon kokku elanikkonnast 10%, aga Eesti elanike arv ristisõja hakul oli u 150 000). Väiksemaid ühismalevaid tegutses ka mujal (nt Tallinna piiramine, Tartu kaitsmine), need koosnesid parimal juhul paari maakonna meestest.

Paar päeva hiljem sirvin ka vanemat riimkroonikat ja leian, et just kohas, mida Ekspressi ajakirjanik kritiseeris 2003 eesti tõlke ilmumisel (1844. a väljaande sõnastuses ir wip sint wunderlich gestalt / und haben seltsæniu kleit (värsid 345–346) – tõlkes „nende naised on imeliku kehaehitusega ja kannavad veidraid riideid”, kriitiku arvates hoopis „nende naised on imelise kehaehitusega ja kannavad haruldasi riideid”), on Liivimaa paganarahvaste loetelu (dâ sint heiden manicvalt) piiskop Meinhardi ajal (v. 321–384): leedukad (Littouwen), semgalid (Semegallen), lätlased (st latgalid; Letten), kuralased (Küren), saarlased (Öselære), eestlased (Eisten) mitme hõimuna, keda autor täpsemini ei loetle (… ir lant ist breit / und alsô wite enzwei geleit, / daz ich des nicht volenden kan. / sie hânt sô manigen rischen man / und ouch besunder lande vil, / nicht mêr ich iu der nennen wil; v. 369–374)  ning liivlased (Liven). Imeliku/imelise kehaehitusega naised olid lätlastel, nad ka ratsutasid meeste moodi (sie riten als ir vater reit, v. 347). Toredas rütmis, üsna arusaadav, peaks kunagi läbi lugema.

T, 3179. päev: lamp

Kuigi oli plaan eilset kangelastegu korrata, on kondid täna veidi valusad ja ei korda. Kui koertega jalutama lähen, ähib Št pahaendeliselt ja keerab kaks meetrit enne lifti sitale, mis lõpeb peaaegu katastroofiga, sest kui olen kõik koristanud ja lift saabub, astub sellest välja majahoidja. Kogu krempli tulemus on aga, et kui olen täpselt poolel teel tööle ja tagasiteed enam ei ole, avastan, et olen unustanud hommikul habeme ajamata. Jube.

Lõuna ajal käin seega habet ajamas, enne kiire tiir Kõrgmetsa maksimarketi elektriosakonnas – kus selgub, et seoses LED-lampide võidukäiguga on väga äkki ära kadunud E27-pesaga laualambid! Kõik on kas LED-lambiga või isegi kui neil on keermega pesa, on see E14. Aga laupäeval ostetud spetsiaalne UV-A ja UV-B linnulamp on E27-keermega. Ainsad lauavalgustid, millel on E27-pesa, on poes modulaarsed valgustid, millele on olemas palju jalgu ja palju kupleid. UV-d kiirgava linnulambiga on samas see väike häda, et kuigi lind päevitab, ise nagu hästi seda silma ei taha, nii et on vaja osaliselt varjavat kuplit. Mäletamisi on E lugemislamp E27-pesaga, tuleb see rekvireerida (niikuinii on olnud juttu selle vahetamisest ja alles paar nädalat tagasi võtsin selle lahti, et uurida, kas sellest saab teha seinalampi; sealt seest leidus laua peal hoidmise raskusena kamakas betooni).