Ilus ilm, mõtlen, kas peaks äkki minema rattaga sõitma.
Käin hoopis poes: maksimarketi tööstuskaupade osakonna käsitööriiulilt valmissilmad (mida ma siiski ei paigalda, sest näevad välja, nagu oleks siga tugevas narkojoobes) ja varuks 20 mm puitkuulid (mida kasutan), jalgrattakindaid ei leia. Edasi lähen matkakaupade poodi, kuhu sisenedes taban ühe riiuli tagant nais- ja meesmüüja üksteise embuses ja musitamas, mind nähes kargavad nad kui samamärgilised magnetid ükstestest eemale ja tervitavad kooris. Sealt sõrmi katvad jalgrattakindad ja mitmesuguseid helkureid. Koerapoest krõbinaid. Oli plaan minna ka jaama telefonipoodi (küsima, kuidas saab uue SIM-kaardi) ja sealt elektroonikakaubamajja või ka naaberlinna omasse, aga ei lähe.
Sea lihvimine hakkab saama valmis: sedapuhku olen lihvimist mehhaniseerinud, kui vähegi võimalik (akutrell, mitmesugused tillukesed lihvkettad). Leian, et 15 mm silmad ei sobi, saen 20 mm kuulidest 15 mm segmendid (nagu on suurel seal 60 mm kuulidest 45 mm segmendid). Ma ei tea, mis puit see on, aga nii kõva puitu ei ole ma kunagi varem saaginud. Kuidas 20 mm kera käes hoides saetakse, on just sama raske kui te ette kujutate, aga imelisel kombel kätte ma ei lõika. Segmenditaguse lihvimine on ka paras vigur. (E ükspäe märkis, et iga kord, kui ta on ära, vallandub mul käsitööpuhang – aga põhjus on lihtne: ma saan käsitöötada tema laual ja pidada kolikambris lihvimisnurka, mida vahepeal puhastama ei pea.)
Uue sea jalad koosnevad 2 mm messingvardast ja kummaski jalas on kaks jootekohta. Olen uhke, eile tuli jootmine elus esimest korda välja, tänagi joodan. Tehnoloogiliselt on asi keerukas, sest mu oskuste juures kuumeneb joodise sulamistemperatuurini ka messingvarras ise ja kummalgi jalal on kahe jootekoha (sõrad; hüppeliiges) vahe ainult 2 mm. Ehk siis teist jootes võib esimene lahti sulada. Joodan esimeseks sõrad (klammerdades ühe sõraga labajala ja teise sõra puitalusele), teiseks hüppeliigesed (samuti klammerdades labajala puitalusele, samast kohast kui enne, nii ei tule sõrgade jootekoht lahti). Pärast pisut enne jalgade paigaldamist tuleb üks hüppeliiges lahti, mistõttu ohkan ja mätserdan kummagi labajala tugevdusena kohale hoopis Pattexi epokitti (millel selgusid olevat suurepärased kivinemis- ja kleepimisomadused).
Aga neljapäevase epoliimi kohta on mul öelda mitu paha sõna. Osta ikka kvaliteetliimi! Margi järgi: Bostic, Pattex, Uhu, ka Henkel. Aga see Prantsusmaa ime on pärit mingist senitundmata firmast, kus 90 sekundit (millega pidavat liim pärast segamist kõvenema) on tegelikult 90 minutit ja nii kaua kinni hoida ei ole aega kellelgi, mistõttu uue sea kehaasend tuleb teistsugune kui suurel (ja ka kärss sai paika muus asendis).
Kärss koosneb käsitööplastiliinist, mida kõvendatakse ahjus kuumutades (110 °C, pool tundi). Väikesel puittükil, püsti hoiab aluse aukudesse paigaldatud kärsa kanderakis (see, kus küljes on mu kaks esimest õnnestunud jootekohta). Plastiliini värvus on päris rõve vaarikaroosa, aga hiljem värvin niikuinii.
28.2.15
27.2.15
R, 2839. päev: täna teen seina peale suure risti
Märts tuleb ja vaja on teha mitmesuguseid makseid: korterikindlustus, uus BahnCard.
Seaehitus, vol. 2: uus siga on vanast 3 korda väiksem, seega on ka pinda 32 korda vähem ja aega kulub kah 32 korda vähem. Epoksiidliim, mis pakendi lubadusel pidanuvat kõvenema 90 sekundiga, on hommikul ikka kergelt tatja kontsistentsiga, mistõttu õnnestub distantspuksideks jäetud tüüblitükid pea ja kere vaheliste varraste ümbert toore jõuga ära kiskuda ja sedasi jäänud augud rohkema epoksiidkitiga täita. Epoksiidkitist tulevad ka kõrvaalused kõrgendused (sea pea ei ole otsevaates täitsa ümmargune), sest kitt ka liimib suurepäraselt.
Täna hommikul õnnestub midagi, mis ei ole mul õnnestunud kordagi varem: jootmine! Nimelt kavatsen kärsa ehitada muust kerest eraldi, kuumkõvenevast voolimismassist (seda tuleb küpsetada ahjus, aga ma ei tea, kuidas talub kork temperatuuri 110 °C, selles hoiab puru koos niikuinii mingi liim). Kärssa toetab traatkaar, mida omakorda toetab altpoolt eest (kohe suu taga) kaar, millest ulatub traat kaelale (see traat jääb hiljem kärsa sisse, nagu ka kogu ülejäänud rakis). No vat. Kolm traadiotsa käivad pähe puuritud kolme auku. Mõistes, et mul praegu muud epoksiidliimi ei ole kui see tatitaoline, otsustan traadi kolm T-kujulist ühendust teha jootes! (Hüüumärk sellep., et kõigi varasemate jootmiskatsete tõttu olen kuulutanud, et ma peaks olema jootmisest vabastatud.) Sest on mul nüüd peen jootmisvahendite komplekt, milles on ka jooksuti, mis varem on jootmisel puudunud. Jooksutit ei olnud = joodis ei püsinud traadil; jooksuti on = küllap püsib.
Vask, saadanas, juhib pagana hästi soojust ja alumine jootekoht tuleb lahti (ja seda ma pärast ei paigaldagi), aga kaks külgmist taluvad isegi viilimist!
Siis tuleb kogu siga katta ka kipsplaadikitiga, aga see on käkitegu.
Seaehitus, vol. 2: uus siga on vanast 3 korda väiksem, seega on ka pinda 32 korda vähem ja aega kulub kah 32 korda vähem. Epoksiidliim, mis pakendi lubadusel pidanuvat kõvenema 90 sekundiga, on hommikul ikka kergelt tatja kontsistentsiga, mistõttu õnnestub distantspuksideks jäetud tüüblitükid pea ja kere vaheliste varraste ümbert toore jõuga ära kiskuda ja sedasi jäänud augud rohkema epoksiidkitiga täita. Epoksiidkitist tulevad ka kõrvaalused kõrgendused (sea pea ei ole otsevaates täitsa ümmargune), sest kitt ka liimib suurepäraselt.
Täna hommikul õnnestub midagi, mis ei ole mul õnnestunud kordagi varem: jootmine! Nimelt kavatsen kärsa ehitada muust kerest eraldi, kuumkõvenevast voolimismassist (seda tuleb küpsetada ahjus, aga ma ei tea, kuidas talub kork temperatuuri 110 °C, selles hoiab puru koos niikuinii mingi liim). Kärssa toetab traatkaar, mida omakorda toetab altpoolt eest (kohe suu taga) kaar, millest ulatub traat kaelale (see traat jääb hiljem kärsa sisse, nagu ka kogu ülejäänud rakis). No vat. Kolm traadiotsa käivad pähe puuritud kolme auku. Mõistes, et mul praegu muud epoksiidliimi ei ole kui see tatitaoline, otsustan traadi kolm T-kujulist ühendust teha jootes! (Hüüumärk sellep., et kõigi varasemate jootmiskatsete tõttu olen kuulutanud, et ma peaks olema jootmisest vabastatud.) Sest on mul nüüd peen jootmisvahendite komplekt, milles on ka jooksuti, mis varem on jootmisel puudunud. Jooksutit ei olnud = joodis ei püsinud traadil; jooksuti on = küllap püsib.
Vask, saadanas, juhib pagana hästi soojust ja alumine jootekoht tuleb lahti (ja seda ma pärast ei paigaldagi), aga kaks külgmist taluvad isegi viilimist!
Siis tuleb kogu siga katta ka kipsplaadikitiga, aga see on käkitegu.
26.2.15
N, 2838. päev: kevad läheneb
Näen Maali pargis kuju taga maanduvat metsvinti (kes ei laula).
Uus tund. Eelmisest rühmast on 5 inimest, minuga alustanutest ei kedagi. Seekordne õpetajagi mängib: algul loobime nöörikera. Olen ettenägematult koju jätnud kõik peale paberi, mis ütleb, kuhu minna ja olen kursuseraha maksnud, aga kotis on õnneks paljude vabade lehtedega märkmik.
Pärast käin üle hulga aja Kirikmäe prismas (kus poes endas käisin viimati umbes novembris 2013 ja sügisel 2014 käisin poe fototeeninduses, mis aga on poes ainult servapidi). Otsin mu telefonifirma esindust, mis töökaaslaste kiidul olla väga suur (suurem kui vanalinnas elutoa suurune ja jaama juures poole väiksem). Noh, see on keset toidupoe elektroonikaosakonda, seega mehitatud umbprantslastega; mida teadlast ikka tülitada.
Paigaldan uue sea pea ja kere vahele kaks 2 mm messingvarrast ja 5 mm vahetükid. Algul liimin ühe otsa, siis teise. Eriti ei tähelda, et liim lubatud 1½ minuti jooksul kõveneks, kuigi muutub piisavalt viskoosseks, et pea enam suisa otsast ei tule. Ajan vahe täis epokitti, mis pidavat liimima ka ise.
Koostan Gorillapodist ja vedruklambrist rakise, millega saab siinmaist telefoni (mille USB-pesa ühendus on murdunud) täitsa edukalt laadida. Juhtme pistik on üle ääre ja telefon ripub pistiku otsas õhus. Mis tähendab, et telefoni saab laadida peaaegu normaalselt ja uue telefoni vajadus ei ole enam sama akuutne kui nädal tagasi, mil pidin vahetama akut teise telefoniga umbes kaks korda päevas.
Uus tund. Eelmisest rühmast on 5 inimest, minuga alustanutest ei kedagi. Seekordne õpetajagi mängib: algul loobime nöörikera. Olen ettenägematult koju jätnud kõik peale paberi, mis ütleb, kuhu minna ja olen kursuseraha maksnud, aga kotis on õnneks paljude vabade lehtedega märkmik.
Pärast käin üle hulga aja Kirikmäe prismas (kus poes endas käisin viimati umbes novembris 2013 ja sügisel 2014 käisin poe fototeeninduses, mis aga on poes ainult servapidi). Otsin mu telefonifirma esindust, mis töökaaslaste kiidul olla väga suur (suurem kui vanalinnas elutoa suurune ja jaama juures poole väiksem). Noh, see on keset toidupoe elektroonikaosakonda, seega mehitatud umbprantslastega; mida teadlast ikka tülitada.
Paigaldan uue sea pea ja kere vahele kaks 2 mm messingvarrast ja 5 mm vahetükid. Algul liimin ühe otsa, siis teise. Eriti ei tähelda, et liim lubatud 1½ minuti jooksul kõveneks, kuigi muutub piisavalt viskoosseks, et pea enam suisa otsast ei tule. Ajan vahe täis epokitti, mis pidavat liimima ka ise.
Koostan Gorillapodist ja vedruklambrist rakise, millega saab siinmaist telefoni (mille USB-pesa ühendus on murdunud) täitsa edukalt laadida. Juhtme pistik on üle ääre ja telefon ripub pistiku otsas õhus. Mis tähendab, et telefoni saab laadida peaaegu normaalselt ja uue telefoni vajadus ei ole enam sama akuutne kui nädal tagasi, mil pidin vahetama akut teise telefoniga umbes kaks korda päevas.
25.2.15
K, 2837. päev: järelmeetmed
Nagu arvasin, saadabki eelmise aasta nutulaulik ka eelmise aasta sama kursuse semestrihinde peale (mida sai sisse kanda alles nüüd) uue irooniateate, et tema saanud arvutamisel hoopis teise tulemuse ja hinne peaks olema pall kõrgem. Ja kas mina siis kasutan mingit teist valemit.
Vastus on lihtne. Jah, kasutan küll – seda, mida lubasin kasutada kursuse algusest peale, mida tõendab eelmise kursuse alguse kuupäevaga kursusekirjeldus kursuse õppematerjalide seas. Vaidlusalune koht on kohe selle esimesel leheküljel ja kui õppejõud ei või mõistlikult eeldada, et õppur loeks läbi kursusematerjalidest kursuse korralduse kirjelduse (1½ lk), siis mida üldse võib õppuritelt eeldada! Ja sügisel segas taoline kirjavahetus täiega kursuse pidamist – ma ei julenud õhtul kodus meile avada.
* * *
Algab uue sea ehitus: lõikan valmis pea ja kere. Presskork on tihkem kui arvata.
Vastus on lihtne. Jah, kasutan küll – seda, mida lubasin kasutada kursuse algusest peale, mida tõendab eelmise kursuse alguse kuupäevaga kursusekirjeldus kursuse õppematerjalide seas. Vaidlusalune koht on kohe selle esimesel leheküljel ja kui õppejõud ei või mõistlikult eeldada, et õppur loeks läbi kursusematerjalidest kursuse korralduse kirjelduse (1½ lk), siis mida üldse võib õppuritelt eeldada! Ja sügisel segas taoline kirjavahetus täiega kursuse pidamist – ma ei julenud õhtul kodus meile avada.
* * *
Algab uue sea ehitus: lõikan valmis pea ja kere. Presskork on tihkem kui arvata.
24.2.15
T, 2836, päev: Mutirahwa raskeks mureks riid läks wiimaks wäga suureks
Jään kaks korda tunnis sõitvast otsebussist kaks minutit maha ja mõtlen, kas veeta aega sellega, et minna teise bussiga linna ja sealt kolmanda bussiga tagasi, või sellega, et kõnnin aeglaselt järgmisse peatusse ja ootan järgmist. Kõnnin ja ootan.
* * *
Taasleian rakenduse, mis loeb fotokast arvu, mitu korda on liikunud üles-alla peegel (mis tavaliselt toimub katiku avanedes ja millega koos liigub palju osi ning mis on tänapäeval fotoka kõige nõrgem koht); nimetagem seda lihtsuse mõttes võtete arvuks. Mu fotokas (EOS 40D) on poolprofikaamera ja projekteeritud taluma 150 000 liikumist (profikaameratel on see arv umbes 300 000, harrastuskaameratel alla 100 000). On olemas veebikoht, kuhu inimesed saavad teatada, mitu võtet on kaameraga tehtud ja kas katik veel töötab, ning veebikoht analüüsib tulemusi ja prognoosib katiku elumuse. Vanad tulemused on 30. augustist 2010 ja uued tänasest, aga tulemused on veidravõitu:
(40D ilmus augustis 2007; 2010 oli suurim võtete arv, kus katik veel töötas, suurusjärgus alla 200 000 võtte, nüüd on üle 2 mln võtte.)
* * *
Kavas on ehitada uus siga kontorikaunistuseks. (Nimelt pool nädalat pärast soome lõunat tuli nädalavahetusel hiilgav mõte, kuigi liiga hilja, et oleksin saanud peolauda kaunistada Soome kuulsaima sea kujuga, mispeale leidsin, et see võiks mul kaunistada kontorit, aga suurt käsitööteost ei taha kontorisse viia, vaja on seega teha väike uus. Otsin (mitu tundi otsin) kolikambrist korkpalle, mille ostsin 2009 kiviheitemasina töötava mudeli jaoks, aga mida ei kasutanud (sest pallid on liiga rasked ja kõvad), peale selle, et üks on haamri terava otsa katteks, et haamerdades teravikuga kogemata silma ei virutaks. Leian muidugi hoopis muud:
* * *
Kuuldavasti toimus tänavune vabariigi aastapäeva vastuvõtt stiilis „Mutionu pidu”. Kui riigi tähtsaimat pidu pealkirjastaksin mina, uuriksin asja põhjalikult ja küsiks spetsialistidelt järele. Nimelt nagu muinasjuttudega, juhtub ka lastelauludega mõnikord, et need on tänapäeval tuntud siivaste mugandustena. „Mutionu peost” lauldakse tänapäeval kuut salmi, aga algselt oli pealkirjaga „Mutionu pühadepidu” luuletus kolm korda pikem (18 salmi) ja värvikam ning lõppes kakluse ja püsivate kehavigastustega (rebasel kisti ära kõrvalest, põder jäigi lonkama). Loodame, et presidendi vastuvõtul läks teisiti ja küsimus „Mis juhtus Mutionu peol tegelikult?” (Maaleht 22.4.2011) räägib üksnes lastekirjanduse ajaloost.
* * *
Taasleian rakenduse, mis loeb fotokast arvu, mitu korda on liikunud üles-alla peegel (mis tavaliselt toimub katiku avanedes ja millega koos liigub palju osi ning mis on tänapäeval fotoka kõige nõrgem koht); nimetagem seda lihtsuse mõttes võtete arvuks. Mu fotokas (EOS 40D) on poolprofikaamera ja projekteeritud taluma 150 000 liikumist (profikaameratel on see arv umbes 300 000, harrastuskaameratel alla 100 000). On olemas veebikoht, kuhu inimesed saavad teatada, mitu võtet on kaameraga tehtud ja kas katik veel töötab, ning veebikoht analüüsib tulemusi ja prognoosib katiku elumuse. Vanad tulemused on 30. augustist 2010 ja uued tänasest, aga tulemused on veidravõitu:
- 30.8.2010: tehtud on 35 322 võtet, mis on katiku ressursist 24%; veebikoha arvutatud Kaplani-Meieri elumustegur on 68,1%
- 24.2.2015: tehtud on 74 541 võtet, mis on katiku ressursist 50%, aga Kaplani-Meieri tegur on suurenenud (78,5%)
(40D ilmus augustis 2007; 2010 oli suurim võtete arv, kus katik veel töötas, suurusjärgus alla 200 000 võtte, nüüd on üle 2 mln võtte.)
* * *
Kavas on ehitada uus siga kontorikaunistuseks. (Nimelt pool nädalat pärast soome lõunat tuli nädalavahetusel hiilgav mõte, kuigi liiga hilja, et oleksin saanud peolauda kaunistada Soome kuulsaima sea kujuga, mispeale leidsin, et see võiks mul kaunistada kontorit, aga suurt käsitööteost ei taha kontorisse viia, vaja on seega teha väike uus. Otsin (mitu tundi otsin) kolikambrist korkpalle, mille ostsin 2009 kiviheitemasina töötava mudeli jaoks, aga mida ei kasutanud (sest pallid on liiga rasked ja kõvad), peale selle, et üks on haamri terava otsa katteks, et haamerdades teravikuga kogemata silma ei virutaks. Leian muidugi hoopis muud:
- Suure santsukasti pealt vanad näputöömärkmikud
- Selle kõrvalt väikesest pappkastist fotokola, mis varem oli vedelenud riiulinurgas, aga mis riiulite korrastamisel haihtus: binoklistatiiv, hall poolfilter koos hoidikuga ja praegusele põhiobjektiivile sobimatu 72 mm kinnitusrõngaga, anemomeeter, akusahtli AA-rakis (millega saab akusahtlis spetsiaalsete fotokaakude asemel hädapärast kasutada tavalisi AA-patareisid)
- Santsukastist D=5 päikesekile
* * *
Kuuldavasti toimus tänavune vabariigi aastapäeva vastuvõtt stiilis „Mutionu pidu”. Kui riigi tähtsaimat pidu pealkirjastaksin mina, uuriksin asja põhjalikult ja küsiks spetsialistidelt järele. Nimelt nagu muinasjuttudega, juhtub ka lastelauludega mõnikord, et need on tänapäeval tuntud siivaste mugandustena. „Mutionu peost” lauldakse tänapäeval kuut salmi, aga algselt oli pealkirjaga „Mutionu pühadepidu” luuletus kolm korda pikem (18 salmi) ja värvikam ning lõppes kakluse ja püsivate kehavigastustega (rebasel kisti ära kõrvalest, põder jäigi lonkama). Loodame, et presidendi vastuvõtul läks teisiti ja küsimus „Mis juhtus Mutionu peol tegelikult?” (Maaleht 22.4.2011) räägib üksnes lastekirjanduse ajaloost.
23.2.15
E, 2835. päev: uus nädal, uued lood
Ilm on külm, päeval tulevad kured tagasi (lendavad edelasse).
Tänu nädalavahetuse usinale tööle käivitub tänavune kursus lubatud kuupäeval. Minu kella järgi, heheh; keskööni on veel 7 minutit.
Aknale saabub ööliblikas.
Tänu nädalavahetuse usinale tööle käivitub tänavune kursus lubatud kuupäeval. Minu kella järgi, heheh; keskööni on veel 7 minutit.
Aknale saabub ööliblikas.
22.2.15
P, 2834. päev: kapten Kloss tegutseb jälle
Hans Kloss. Stawka większa niż śmierć (2012): filmi eesti pealkiri peaks olema umbes nagu „Kaalul on rohkem kui surm”. Võrreldes „Eesti Laulu 2015” ülekandega on täiesti vaadatav. Sobiks ideaalselt ka peotaustaks.
Eriti sügava mulje jättis mulle jäätrassi pommirünnaku stseen, kus esiteks ründas madalalt horisontaallennult Ju 87 (pealtnäha ütleksin, et Ju 87B, täpsel uurimisel ei paistnud eriti midagi, mis viidanuks ajakohasematele hilisematele variantidele – haa, ma ei tea, kas muud suures mõõtkavas ja üsna täpset mudelit kui muistne Airfix 1 : 24 Ju 87B-2 üldse ongi olemas, aktiivse mudeliehituse ajastul nii viisteist aastat tagasi ei olnud; välistatud ei ole ka võimalus, et filmitegijad on filmilennuki teinudki mängu IL-2 mootori asemel Airfixi mudeliga). Ju 87 ei teinud sellist manöövrit isegi 1940 võidukas välksõjas läänerindel, teiseks päise päeva ajal 1945 Ju 87B enam ei lennanud ja kolmandaks on paks ülbe Stuka-lendur pähe võtnud uputada kolonn pommidega (selmet võtta sellistesse tingimustesse sobiv Ju 87G ja teha paar kõmmu selle 37 mm suurtükkidest või madallennuks paremini sobiv, või veel suurema kahuriga Hs 129 vms – Eesti Filmiarhiivis on ühes Saksa nädalaringvaates lõik, mis on filmitud Narva rindel kõmmutava Hs 129 kabiinist, väga muljetavaldav). Ekraanilt sekundiks läbi libisev pomm on küll äratuntavalt SC 250, aga senitundmata märgistega ja kummaline on, et kuigi pomm plahvatab, teeb selle 130 kg lõhkeainet jäässe ainult umbes meetrise augu ja paiskab autodele veidi jäätükke. SC 250 suutis maapõuest välja käristada umbes 120 tonni pinnast ja on arusaamatu, kuidas on jää oluliselt teistsugune, et isegi veoautode tuuleklaasid jäävad mõni meeter plahvatusest eemal terveks. Päriselt läinuks jää katki päris kõvasti ja õhku paiskunuks 120 tonni vee-jääsegu. Pärastpoole (film ei näita, kuidas, kujutades hoopis, kuidas ringi jookseb ja jääl kõhutab lendurile nähtamatu Kloss) on jää laialt katki ja autod vajuvad meresügavusse. Kogu stseen peale näitlejate ja veokikabiini paistab olevat arvutigraafika (või on lennuk Airfixi mudel).
Jäätrassi ületava veokikolonni pommitamisest jutustab üks Soome lenduriraamat, mille pealkirja ma ei mäleta. Nimelt kinkis sõja keskel Göring Soomele 10 tk lennukit Do 17, mis olid muu Soome lennutehnika kõrval üsna tehnika viimane sõna; nendes oli muu hulgas pommitaimer ehk aparaat, mis ajastas pommide heitehetked lennukiiruse järgi ise. Raamatus oli lugu, kuidas pommisihtur täheldas, et Vuokse jääl sõidab sirges reas kolm veoautot täpselt 50 m vahedega; valis ta siis aparaadilt, et 3 pommi (SC 50) ja 50 meetrit ning aparaat vabastas pommid ükshaaval vajalikul hetkel ise (Do 17 pommid rippusid pommišahtis püsti, saba allpool, mis asendist oli neid hea täpse ajastusega vabastada, aga mis asend ei olnud aerodünaamiliselt soodne).
IMDb jutustab, et filmis varaküpset 17-aastast neiut etendanu on esinenud praeguseks juba 25 filmis ja võtetel oli ta tegelikult 28, aga teine, palju elukogenum neiu, on kokku olnud ainult 4 filmis. Nimitegelase sõjaaegne nooruskehastus näeb välja nagu Hannes Võrno noorem vend ja sõjajärgse, 1975. a tegevuse vanakehastus on hr Mikulski isiklikult, kellele algsest Klossi-sarjast „Kaalul on rohkem kui elu” kleepus Klossi roll külge nii tugevasti, et ta muud enam teles ega filmis mängida ei saanudki, mängis siis hoopis teatris. Amazon jälle teatab, et paar aastat tagasi olla kogu sari filmitud uuesti koos sellesama noore näitlejaga peaosas, kelle rolliarendus seisneb põhiliselt kunstipärases kulmukergitamises. Sõidab Kloss ikka ainult Kübelwageniga, millele meie noorepõlve autode seast vastaks umbes vana, kõrvadega Zaporožets või veel rohkem umbes sama suur ja samasuguse kerega invaliidiauto. Arteriaalseid verejookse etendatakse filmis naturalistlikult, aga seda arvatakse ikka, et kui toas plahvatab umbes tonn lõhkeainet, on pärast vaja ainult tolm mundrilt pühkida ja saab ära kõndida omal jalal. Või siis lennata toast välja lööklaine aetuna ja ikkagi pärast ise edasi kõndida.
Kõige paremini võtab filmi olemuse kokku üks IMDb-s viidatud saksa ülevaade: kui filmitegijad ei oleks üritanud olla nii tõsised, oleks film täitsa hea C-kategooria trash-film.
Eriti sügava mulje jättis mulle jäätrassi pommirünnaku stseen, kus esiteks ründas madalalt horisontaallennult Ju 87 (pealtnäha ütleksin, et Ju 87B, täpsel uurimisel ei paistnud eriti midagi, mis viidanuks ajakohasematele hilisematele variantidele – haa, ma ei tea, kas muud suures mõõtkavas ja üsna täpset mudelit kui muistne Airfix 1 : 24 Ju 87B-2 üldse ongi olemas, aktiivse mudeliehituse ajastul nii viisteist aastat tagasi ei olnud; välistatud ei ole ka võimalus, et filmitegijad on filmilennuki teinudki mängu IL-2 mootori asemel Airfixi mudeliga). Ju 87 ei teinud sellist manöövrit isegi 1940 võidukas välksõjas läänerindel, teiseks päise päeva ajal 1945 Ju 87B enam ei lennanud ja kolmandaks on paks ülbe Stuka-lendur pähe võtnud uputada kolonn pommidega (selmet võtta sellistesse tingimustesse sobiv Ju 87G ja teha paar kõmmu selle 37 mm suurtükkidest või madallennuks paremini sobiv, või veel suurema kahuriga Hs 129 vms – Eesti Filmiarhiivis on ühes Saksa nädalaringvaates lõik, mis on filmitud Narva rindel kõmmutava Hs 129 kabiinist, väga muljetavaldav). Ekraanilt sekundiks läbi libisev pomm on küll äratuntavalt SC 250, aga senitundmata märgistega ja kummaline on, et kuigi pomm plahvatab, teeb selle 130 kg lõhkeainet jäässe ainult umbes meetrise augu ja paiskab autodele veidi jäätükke. SC 250 suutis maapõuest välja käristada umbes 120 tonni pinnast ja on arusaamatu, kuidas on jää oluliselt teistsugune, et isegi veoautode tuuleklaasid jäävad mõni meeter plahvatusest eemal terveks. Päriselt läinuks jää katki päris kõvasti ja õhku paiskunuks 120 tonni vee-jääsegu. Pärastpoole (film ei näita, kuidas, kujutades hoopis, kuidas ringi jookseb ja jääl kõhutab lendurile nähtamatu Kloss) on jää laialt katki ja autod vajuvad meresügavusse. Kogu stseen peale näitlejate ja veokikabiini paistab olevat arvutigraafika (või on lennuk Airfixi mudel).
 |
| Fašist lendab üle (NB! Ju 87 jalad on asendis, mille võtsid amortisaatorid lennuki raskuse peale maapinnal.) |
Jäätrassi ületava veokikolonni pommitamisest jutustab üks Soome lenduriraamat, mille pealkirja ma ei mäleta. Nimelt kinkis sõja keskel Göring Soomele 10 tk lennukit Do 17, mis olid muu Soome lennutehnika kõrval üsna tehnika viimane sõna; nendes oli muu hulgas pommitaimer ehk aparaat, mis ajastas pommide heitehetked lennukiiruse järgi ise. Raamatus oli lugu, kuidas pommisihtur täheldas, et Vuokse jääl sõidab sirges reas kolm veoautot täpselt 50 m vahedega; valis ta siis aparaadilt, et 3 pommi (SC 50) ja 50 meetrit ning aparaat vabastas pommid ükshaaval vajalikul hetkel ise (Do 17 pommid rippusid pommišahtis püsti, saba allpool, mis asendist oli neid hea täpse ajastusega vabastada, aga mis asend ei olnud aerodünaamiliselt soodne).
IMDb jutustab, et filmis varaküpset 17-aastast neiut etendanu on esinenud praeguseks juba 25 filmis ja võtetel oli ta tegelikult 28, aga teine, palju elukogenum neiu, on kokku olnud ainult 4 filmis. Nimitegelase sõjaaegne nooruskehastus näeb välja nagu Hannes Võrno noorem vend ja sõjajärgse, 1975. a tegevuse vanakehastus on hr Mikulski isiklikult, kellele algsest Klossi-sarjast „Kaalul on rohkem kui elu” kleepus Klossi roll külge nii tugevasti, et ta muud enam teles ega filmis mängida ei saanudki, mängis siis hoopis teatris. Amazon jälle teatab, et paar aastat tagasi olla kogu sari filmitud uuesti koos sellesama noore näitlejaga peaosas, kelle rolliarendus seisneb põhiliselt kunstipärases kulmukergitamises. Sõidab Kloss ikka ainult Kübelwageniga, millele meie noorepõlve autode seast vastaks umbes vana, kõrvadega Zaporožets või veel rohkem umbes sama suur ja samasuguse kerega invaliidiauto. Arteriaalseid verejookse etendatakse filmis naturalistlikult, aga seda arvatakse ikka, et kui toas plahvatab umbes tonn lõhkeainet, on pärast vaja ainult tolm mundrilt pühkida ja saab ära kõndida omal jalal. Või siis lennata toast välja lööklaine aetuna ja ikkagi pärast ise edasi kõndida.
Kõige paremini võtab filmi olemuse kokku üks IMDb-s viidatud saksa ülevaade: kui filmitegijad ei oleks üritanud olla nii tõsised, oleks film täitsa hea C-kategooria trash-film.
21.2.15
L, 2833. päev: eelmise laupäeva kordus
Samas kus nädal tagasi, teine katse. Sama marsruut ja vist isegi ka sama kellaaeg (või tund hiljem), aga ilma jalgpallifännideta. Ehtepood on lahti, veinipoodi ei lähe – neil on samad margid akna peal väljas, hind palju kangem kui kohvikus. Käime hoopis teepoes (mis jätab mulle tugevasti Pipi Pikksuka kommipoe mulje, peamiselt müüja selja taga olevate lugematute purkide pärast) ja selle kõrval raamatupoes, kus müüjad märkavad mu peos hunnikut taskust kaevatud peent peenraha ja anuvad, et oo kallis klient, palun maksa 1- ja 2-sendistes!
Kohvikusse ei lähe muud moodi, kui üle ukse ostan 2 pdl kohalikku veini (mitte et eelmised 3 oleksid kõik vahepeal otsa saanud, aga meie veinikapis on 21 kohta ja seal on alati ruumi – you should take your hobby more seriously, soovitas kord kaugemaine sõber).
Teeme jalutades aega parajaks, et jõuda lõunaks lemmikkohvikusse (kus stammkundel on nimeline laud ja selle all taks), aga kuigi nädal tagasi oli see lahti (töötaja käis kastiga uksest sisse-välja, nägime vanalinna sillalt möödudes), on nüüd uksel silt, et restoran on puhkusel.
Tagasi naaberlinna. Käin otsimas elektroonikakaubamajast „Simpsonite” uusi karpe (mul on paberi peale kirjutatud, mis hooajad meil on), aga neid ei ole üldse (!). Ostan hoopis barokkooperi, Niobe, regina di Tebe (1688). Sellel on peale tollase tüüpilise ooperisündmustiku ka omajagu hilisbaroki tantsumuusikat. Nagu barokkooperis ikka, on üks tegelane kergelt hull amm, kes tegevust vaatajatele aeg-ajalt kommenteerib. YouYube’is näib olevat ooperist katkeid, mille on sinna riputanud meespeaosaline ise.
Kella kõrts. Seekord on teine ettekandja, kes meid mäletab.
* * *
Tudengiaegne sõber on kirjutanud mälestused ja pannud meidki raamatusse.
Kohvikusse ei lähe muud moodi, kui üle ukse ostan 2 pdl kohalikku veini (mitte et eelmised 3 oleksid kõik vahepeal otsa saanud, aga meie veinikapis on 21 kohta ja seal on alati ruumi – you should take your hobby more seriously, soovitas kord kaugemaine sõber).
Teeme jalutades aega parajaks, et jõuda lõunaks lemmikkohvikusse (kus stammkundel on nimeline laud ja selle all taks), aga kuigi nädal tagasi oli see lahti (töötaja käis kastiga uksest sisse-välja, nägime vanalinna sillalt möödudes), on nüüd uksel silt, et restoran on puhkusel.
Tagasi naaberlinna. Käin otsimas elektroonikakaubamajast „Simpsonite” uusi karpe (mul on paberi peale kirjutatud, mis hooajad meil on), aga neid ei ole üldse (!). Ostan hoopis barokkooperi, Niobe, regina di Tebe (1688). Sellel on peale tollase tüüpilise ooperisündmustiku ka omajagu hilisbaroki tantsumuusikat. Nagu barokkooperis ikka, on üks tegelane kergelt hull amm, kes tegevust vaatajatele aeg-ajalt kommenteerib. YouYube’is näib olevat ooperist katkeid, mille on sinna riputanud meespeaosaline ise.
Kella kõrts. Seekord on teine ettekandja, kes meid mäletab.
* * *
Tudengiaegne sõber on kirjutanud mälestused ja pannud meidki raamatusse.
20.2.15
R, 2832. päev: kured!
Sookured tulevad, näen kolme parve. Pärast loen piltide pealt kured ära: parvedes oli linde 101, 36 ja 64. Esimene parv lendab kirdesse, teine tiirleb suure kõrvalise karjamaa kohal, kolmas lendab samuti kirdesse.
Kohalikus keeles on sookurel nii ilus onomatopoeetiline nimetus, et ilus kohe. Ja eks eesti nimetuski ole onomatopoeetiline, kui järele mõelda, kas pole.
Kohalikus keeles on sookurel nii ilus onomatopoeetiline nimetus, et ilus kohe. Ja eks eesti nimetuski ole onomatopoeetiline, kui järele mõelda, kas pole.
19.2.15
N, 2831. päev: ohhoo
Koridoriseinale on tekkinud rohked ussiõli reklaamid. 1. aprillini on veel aega.
18.2.15
K, 2830. päev: ajalooline väärtus
Koht MeasuringWorth ütleb, et mu vanaisa – kes oli osav meistrimees, aga ei tundnud õigekirja – teenis 1939. aastal praegusse rahasse ümber arvutatuna üle 5000 € kuus.
17.2.15
T, 2829. päev: me teid ei tunne
Kuu aega tagasi olnud lähetuse bürokraatiavärk ikka jätkub, sest täna saadab keskne lähetussüsteem mulle teate, et tal puuduvad minu isikuandmed ja pangakontakt. No tere, talv, eks ju, miks ei võiks lähetussüsteem kõnelda samas asuva palgamaksmissüsteemiga ja miks peaks inimene jooksma panka võtma pankurilt paprele allkirja ja templi, et on jah pangas konto. Küll on tore, et vähemalt pank on olemas kohapeal ja mitte teises riigis (mis nüüd on võimalik).
* * *
Muid ülesleidusi ka.
Olen (teistkordse möödajalutamise teel) lõpuks lokaliseerinud siinmaise mobiilifirma – kelle veidrustest olen siin kirjutanud omajagu – jaamalähedase poe. Sukeldumine tema veebilehele ütleb, et ta tõesti müüb tulevast telefoni sümboolse hinna eest, aga koos uue 12-kuulise lepinguga, mis sisuliselt on uue telefoni järelmaks ja kokku oleks hind 80% sellest, mis see maksab nende poes ilma lepinguta, aga Amazoni hinnast (samuti lepinguta) ainult 97,5%. Seega ei tasu vaeva.
Teine suurem avastus on, et meie koerajalutusplats on omaette katastriüksus (0,013 ha), kasutusotstarve on „krunt” ja funktsioon „vaba”. Katastriplaanil on juba kirjas ka Suurpõllu tulevased kvartalid ja tänavad – nimelt Suurpõllu kaudu saaksin hakata käima tööl jala või jalgrattaga, aga praegu veel on seal ainult põld ja ägeda liiklusega teepeenratu ja kõnniteetu kitsas maantee. Geoportaalis on küll märgitud põiki üle Suurpõllu väike „muu tee”, aga minu silmad seda näinud ei ole. Ega plaanil ole muide ka töömaja.
Ja et korteri akna alt on jõesuudmeni 46 km ja jõe normaalne vooluhulk on 93,11 m³/s, mida on silma järgi umbes 10 m laiuse ja meetri sügavuse jõe kohta päris palju. Profiili järgi olevat selle vooluhulga juures jõe laius umbes 40 m, no äge ju.
Pildiajakirjas oli kunagisest majaesisest kitsarööpmelisest raudteest fotosid (ilmselt seoses samateemalise uue kodulooraamatuga, mida kavatseme tellida) ja teekäändude järgi arvata on üks foto võetud just umbes-täpselt meie maja eest.
Ükspäev läks jutt ühe veidravõitu sõnastiku koostaja peale ning väike otsing kinnitas, et 1990. aastatel elas ta samal aadressil kui kunagine sama valdkonna minister. Mis asjaolu keegi varem ei ole teadnud, ega, ja mis sõnastiku veidrust natuke selgitab, aga kahjuks ei vähenda.
* * *
Muid ülesleidusi ka.
Olen (teistkordse möödajalutamise teel) lõpuks lokaliseerinud siinmaise mobiilifirma – kelle veidrustest olen siin kirjutanud omajagu – jaamalähedase poe. Sukeldumine tema veebilehele ütleb, et ta tõesti müüb tulevast telefoni sümboolse hinna eest, aga koos uue 12-kuulise lepinguga, mis sisuliselt on uue telefoni järelmaks ja kokku oleks hind 80% sellest, mis see maksab nende poes ilma lepinguta, aga Amazoni hinnast (samuti lepinguta) ainult 97,5%. Seega ei tasu vaeva.
Teine suurem avastus on, et meie koerajalutusplats on omaette katastriüksus (0,013 ha), kasutusotstarve on „krunt” ja funktsioon „vaba”. Katastriplaanil on juba kirjas ka Suurpõllu tulevased kvartalid ja tänavad – nimelt Suurpõllu kaudu saaksin hakata käima tööl jala või jalgrattaga, aga praegu veel on seal ainult põld ja ägeda liiklusega teepeenratu ja kõnniteetu kitsas maantee. Geoportaalis on küll märgitud põiki üle Suurpõllu väike „muu tee”, aga minu silmad seda näinud ei ole. Ega plaanil ole muide ka töömaja.
Ja et korteri akna alt on jõesuudmeni 46 km ja jõe normaalne vooluhulk on 93,11 m³/s, mida on silma järgi umbes 10 m laiuse ja meetri sügavuse jõe kohta päris palju. Profiili järgi olevat selle vooluhulga juures jõe laius umbes 40 m, no äge ju.
Pildiajakirjas oli kunagisest majaesisest kitsarööpmelisest raudteest fotosid (ilmselt seoses samateemalise uue kodulooraamatuga, mida kavatseme tellida) ja teekäändude järgi arvata on üks foto võetud just umbes-täpselt meie maja eest.
Ükspäev läks jutt ühe veidravõitu sõnastiku koostaja peale ning väike otsing kinnitas, et 1990. aastatel elas ta samal aadressil kui kunagine sama valdkonna minister. Mis asjaolu keegi varem ei ole teadnud, ega, ja mis sõnastiku veidrust natuke selgitab, aga kahjuks ei vähenda.
16.2.15
E, 2828. päev: mustvalge
Neljapäevast tänaseni osalesin FB-meemis „Viie päevaga viis mustvalget fotot”. Neljapäeval, reedel ja laupäeval isegi tegin spetsiaalselt selle arvestusega pilte, et need tulevad esitamisele mustvalgena: neljapäeval vaade bussipeatusest udusesse metsa, reedel vaade aknast, laupäeval väikelinna veskikosk. Pühapäeval unustan kogu asja, muundan siis mustvalgeks ja kõbin ühe pühapäeval skannitud vana slaidi linnavaatega, mida enam ei ole (sest efektse sõjaeelse funktsionalistliku hoone ette ehitati 2000. aasta paiku väga inetu moodne hoone selle sõna kõige jubedamas tähenduses, mille peale täitsa tõsiselt kavatasesin algul kirjutada hoone valdajale, et nad kirjutaksid mulle, kui hoonet hakatakse lammutama, tulen siis kogu suguseltsiga rõõmsasti kohale ja võtame oma sepahaamrid kaasa).
Täna uusi fotosid ka ei tee, aga see-eest panen meemi raames üles teise vana slaidi skanni, mis tegelikult on värviline, aga mille kohta mõtlesin juba pildistamise ajal palju aastaid tagasi, et see paistab välja täpselt nagu mustvalge.
* * *
E loeb raamatut Saksamaa laste sõjakannatustest, kus paljud suhtumise asjad on tuttavad enda vanavanematelt ja vanematelt, kellega juhtus umbes samamoodi. Lõpupoole on pikalt räägitud tenori „Kaspari” vanematest. Muidugi tekib kõva kahtlus, et me teame, kes see on, ja muidugi leian, et Kaspar on just nimi, mille saab Jonasest: Kaspar ja Jesper ja Jonatan! Wikipedia tenori lapsepõlvest ja vanematest vaikib, aga kontserdikavas olnud elukäigust mäletame korreleeruvaid seiku, näiteks loomingulist kriisi ja sellest ülesaamist. Raamatu väitel sündis „Kaspar” 1970; päriselus Jonas K 1969.
Täna uusi fotosid ka ei tee, aga see-eest panen meemi raames üles teise vana slaidi skanni, mis tegelikult on värviline, aga mille kohta mõtlesin juba pildistamise ajal palju aastaid tagasi, et see paistab välja täpselt nagu mustvalge.
* * *
E loeb raamatut Saksamaa laste sõjakannatustest, kus paljud suhtumise asjad on tuttavad enda vanavanematelt ja vanematelt, kellega juhtus umbes samamoodi. Lõpupoole on pikalt räägitud tenori „Kaspari” vanematest. Muidugi tekib kõva kahtlus, et me teame, kes see on, ja muidugi leian, et Kaspar on just nimi, mille saab Jonasest: Kaspar ja Jesper ja Jonatan! Wikipedia tenori lapsepõlvest ja vanematest vaikib, aga kontserdikavas olnud elukäigust mäletame korreleeruvaid seiku, näiteks loomingulist kriisi ja sellest ülesaamist. Raamatu väitel sündis „Kaspar” 1970; päriselus Jonas K 1969.
15.2.15
P, 2827. päev: unistav tihane
Päeval vaatame, et aknatagusel lehisel istub unistav tihane. Muudkui istub ja istub. E arvab, et see on sinitihane, aga mina, et kindlasti rasvatihane; binokkel aga paljastab, et ei ole kumbki – tegelikult on seal hoopis mitu erivärvilist samblikutuusti. Nii et „tihane” istuks seal veel kaua.
Tuvastan tuntud Läti laulja veebilehelt, et tal on siit paari tunni sõiduraadiuses tulemas kontsert, ja kohe varsti kontserdipaiga lehelt, et kontsert tõesti tuleb, aga pileteid saab osta alles juunist. Möödunud aastal juhtus, et laulja FB-lehe tegijad (seda teeb talle vist keegi teine) teatasid ühest siit 3-tunnise sõidukauguse kontserdist ainult kuu aega ette, ja piletid olid kõik juba välja müüdud.
Skannin 2½ filmitäit slaide.
Tuvastan tuntud Läti laulja veebilehelt, et tal on siit paari tunni sõiduraadiuses tulemas kontsert, ja kohe varsti kontserdipaiga lehelt, et kontsert tõesti tuleb, aga pileteid saab osta alles juunist. Möödunud aastal juhtus, et laulja FB-lehe tegijad (seda teeb talle vist keegi teine) teatasid ühest siit 3-tunnise sõidukauguse kontserdist ainult kuu aega ette, ja piletid olid kõik juba välja müüdud.
Skannin 2½ filmitäit slaide.
14.2.15
L, 2826. päev: kevad tuleb
Sel aastal esimest korda naaberlinna.
Rongiaknast paistab, et naaberlinnas istuvad künnivaresed juba pesal.
Rongide vahel on 7 minutit, automaadist uus pilet.
Teine rong on ka uus, pisut mugavam (ustega vagunite vahel on pikem osa, kus uksi ei ole, väga kaval, kas pole?). Istmed on oluliselt mugavamad kui enne (vanas oli see pikkade toruluude probleem ja istmed olid külgvaates umbes nagu h-kujulised – jalgu istme alla panna ei saanud, seljatugi otse püsti).
Perroonil ootasid jalgpallifännid, õlu kaasas. Arutelu, kas nad tulevad või lähevad. Arvan, et vist lähevad (neil on kaelas fännisallid, kuhu on kirjatud sihtjaama nimega jalgpalliklubi). E arvab, et vist tulevad, sest alles on hommik. Igatahes rongis on pidu lahti juba selline, et kontroll pöördub neid nähes tagasi. Vahepeatustest tuleb uusi fänne juurde, koos õllega.
Vahepeal koputab õlale taga istuv naisterahvas ja küsib, kas ees istme küljes olevad lauad liiguvad ka. Ütlen, et jah, neid tuleb tõmmata. „Ah, mit Gewalt!” rõõmustab sakslane ja E imestab, et küll häbenevad sakslased midagi valesti teha: nad pigem küsivad võõra inimese käest järele kui proovivad ise.
Maalilises jõeäärses väikelinnas laupäevahommikune ringkäik. Üks siinne stammlugeja arvas hiljuti, et soovib veeta pensionipõlve naaberlinnas; aga see väikelinn on veel toredam (naaberlinnast lõuna poole, esimene linn, millel on sama nimi kui läbi linna voolaval jõel).
Meil on vaja käia ehtepoes, aga ehtepoodnik on haige ja pood kinni. Veinipood „Bonsai ja Vein” on ka veel ligi tunni kinni. Lähme seega peatänava äärde kohvikusse, kus oleme noorimad külastajad. Naaberlauas on ühel vanadaamil nii peen kübar, et arvan, et ta nimi on kindlasti Mechthild.
Jääkülm kemmerg, ümbruskonna kaart naiste WC ukse taga. Teisipäeval on vastlakarneval – kohvikumüüja on mereröövlikostüümis, ettekandja on herilane. Veinipoe avamiseni on veel veerand tundi aega, ostan samast kohvikust 3 pdl kohalikku veini.
Rongiga tagasi naaberlinna. Käin juuksuris, E käib samal ajal (veinidega) raamatupoes. Siis Kella kõrts, kus ei ole käinud nii kaua, et ettekandja enam meid ei teretagi (vbl ei tereta seepärast, et me nii kaua ei ole käinud).
Kaubamajas vaatame uut kohvrit (vana kerge hakkab lagunema; uut nii kerget eriti ei ole); äiale skaalaga viinapits. Teises kaubamajas käin mina elektroonikapoes (peamiselt vaatamas, mihuke näeb välja tulevane mobiil), ostan „Simpsonite” 17. hooaja karbi ja Poola filmi (2012), mille pealkiri võiks olla „Kapten Kloss tegutseb jälle”. Muusikaosakonna valik jaguneb seal poes ainult (ja ainult!) järgmiseks seitsmeks kategooriaks:
Rong tagasi, rongis uni. Siinpool piiri ajab üles hirmsaid pilvi, kole vihmasadu, jaama klaaskatus klobiseb hirmuäratavalt. Jaama koogipoest pidupäevakook.
Ja õhtul selgub, et kingipitsi pakk on tühi. Pane veel suveniirpitsid kohe karnevalitarvete kõrvale!!
Rongiaknast paistab, et naaberlinnas istuvad künnivaresed juba pesal.
Rongide vahel on 7 minutit, automaadist uus pilet.
Teine rong on ka uus, pisut mugavam (ustega vagunite vahel on pikem osa, kus uksi ei ole, väga kaval, kas pole?). Istmed on oluliselt mugavamad kui enne (vanas oli see pikkade toruluude probleem ja istmed olid külgvaates umbes nagu h-kujulised – jalgu istme alla panna ei saanud, seljatugi otse püsti).
Perroonil ootasid jalgpallifännid, õlu kaasas. Arutelu, kas nad tulevad või lähevad. Arvan, et vist lähevad (neil on kaelas fännisallid, kuhu on kirjatud sihtjaama nimega jalgpalliklubi). E arvab, et vist tulevad, sest alles on hommik. Igatahes rongis on pidu lahti juba selline, et kontroll pöördub neid nähes tagasi. Vahepeatustest tuleb uusi fänne juurde, koos õllega.
Vahepeal koputab õlale taga istuv naisterahvas ja küsib, kas ees istme küljes olevad lauad liiguvad ka. Ütlen, et jah, neid tuleb tõmmata. „Ah, mit Gewalt!” rõõmustab sakslane ja E imestab, et küll häbenevad sakslased midagi valesti teha: nad pigem küsivad võõra inimese käest järele kui proovivad ise.
Maalilises jõeäärses väikelinnas laupäevahommikune ringkäik. Üks siinne stammlugeja arvas hiljuti, et soovib veeta pensionipõlve naaberlinnas; aga see väikelinn on veel toredam (naaberlinnast lõuna poole, esimene linn, millel on sama nimi kui läbi linna voolaval jõel).
Meil on vaja käia ehtepoes, aga ehtepoodnik on haige ja pood kinni. Veinipood „Bonsai ja Vein” on ka veel ligi tunni kinni. Lähme seega peatänava äärde kohvikusse, kus oleme noorimad külastajad. Naaberlauas on ühel vanadaamil nii peen kübar, et arvan, et ta nimi on kindlasti Mechthild.
Jääkülm kemmerg, ümbruskonna kaart naiste WC ukse taga. Teisipäeval on vastlakarneval – kohvikumüüja on mereröövlikostüümis, ettekandja on herilane. Veinipoe avamiseni on veel veerand tundi aega, ostan samast kohvikust 3 pdl kohalikku veini.
Rongiga tagasi naaberlinna. Käin juuksuris, E käib samal ajal (veinidega) raamatupoes. Siis Kella kõrts, kus ei ole käinud nii kaua, et ettekandja enam meid ei teretagi (vbl ei tereta seepärast, et me nii kaua ei ole käinud).
Kaubamajas vaatame uut kohvrit (vana kerge hakkab lagunema; uut nii kerget eriti ei ole); äiale skaalaga viinapits. Teises kaubamajas käin mina elektroonikapoes (peamiselt vaatamas, mihuke näeb välja tulevane mobiil), ostan „Simpsonite” 17. hooaja karbi ja Poola filmi (2012), mille pealkiri võiks olla „Kapten Kloss tegutseb jälle”. Muusikaosakonna valik jaguneb seal poes ainult (ja ainult!) järgmiseks seitsmeks kategooriaks:
- Popp (see on kõikehõlmav väga lai kategooria ja meenutab ka, kuidas hiljaaegu juhtusin silmama lemmik-veebiraadio Soma FM Lush esinejaloetelu ja märkasin, et sealt puudub see kuulus noor naislaulja, „kes tegelikult on South Parki geoloog, 45-aastane, mees”)
- Saksa rokk
- Hevi (millest on esindatud ainult tähed A–C)
- Alternatiiv (see kategooria on ka kõikehõlmav, sisaldades näiteks ka hevi tähed D–Z)
- Rahvamuusika
- Klassika (kusjuures heliplaatide seas on ka klassikamuusika DVD-d, aga BD-d on teisel pool tuba filmide seas)
Rong tagasi, rongis uni. Siinpool piiri ajab üles hirmsaid pilvi, kole vihmasadu, jaama klaaskatus klobiseb hirmuäratavalt. Jaama koogipoest pidupäevakook.
Ja õhtul selgub, et kingipitsi pakk on tühi. Pane veel suveniirpitsid kohe karnevalitarvete kõrvale!!
13.2.15
R, 2825. päev: lennuk!
Päeva nael on vaatepilt, kuidas suur kaubalennuk katkestab lähenemise. Kui tuul on umbkaudu kirdest, näen ma kontoriaknast lähenevaid lennukeid (umbes 1½ km kaugusel), algul silmanurgast või mürinat kuuldes, ja eks ma huvist ikka vaata, mis ja kelle lennuk.
No vat. Läheneb siis siinmaise kaubafirma B747 ja, nagu ikka, kaob naaberhoone taha.
Siis mõni minut hiljem näen silmanurgast, et lennuk on hoopis ebatavalises kohas karjamaa kohal (st mitte hoonekõrvase karjamaa kohal, eks ju – muidu teaks loost kogu maailm ja teie seda siit ei loeks, ega –, vaid paistab madalal üle karjamaa, 5 km kaugusel). Lennuk on maast nii 400–500 m kõrgusel, mis suure B747 jaoks on vähevõitu (B747 tiivaulatus on 60 m), keeramise pealt umbes 30° vasakule kaldu ja ninaga umbes-täpselt minu poole. Kohe seejärel tõuseb üsna järsku kõrgemale, nii et näen lennuki kõhualust, kui on jälle ninaga lennujaama poole, näen firma kirju – sama firma lennuk kui mida nägin hetk tagasi.
Selmet hakata jändama fotokaga, raban hoopis lahti flightradar24.com-i, et äkki on lennuki trajektoor veel olemas (reaalajas trajektoor üldiselt kaob, kui lennuk jõuab lennuväljale). On, ja sealt näen, et lennuk tegi tiheda, ainult umbes 1 km raadiusega täistiiru üsna madalal üle kesklinna. Seejärel lendab lennuk lennujaamast põhja poolt mööda, teeb pika pooltiiru ja läheneb teisest otsast. Kohe seejärel läheneb Flightradari järgi ka teine sama firma B747 – avan selle trajektoori ja ka see on katkestanud lähenemise teisest otsast, umbes samal ajal, aga lennuväljast mitte 7 km, vaid nii 20 km kaugusel ja ilma selliste dramaatiliste madaltiirudeta.
* * *
Siis on mul siia ammust ajast kirjutatud märkmeks sõna „fotonipud”, aga ma enam ei mäleta, mida see tähendas. „Nipud” tähendab muidugi ‘nipid’; selle uudissõna leiutas tudengiühingu kaaslane, kodumajandustudeng, kes kirjutas ajakirja kodumajandusnippide artikli, aga tegi huvitava näpuvea, ning toimetaja mõtles, et ehhee, tore sõna, jätame sisse.
* * *
Võtan uueks bussiraamatuks klassika, Hans-Werner Goetzi „Leben im Mittealter”. See on küll kohati vanavõitu (1986), aga väga-väga hea. Jutustab vara- ja kõrgkeskajast, mis ajastut Eestis nimetatakse veel esiajalooks ja millest kirjalikke teateid ei ole, sest kirjakunst ja muu Euroopa jõudis kohale alles kõrgkeskaja keskel.
Goetz oli seesama ajaloolane, keda pikalt intevjueeris Der Spiegel 2013 keskaja erinumbris ja kes usutluse lõpetanud küsimuse peale, kas ta tahaks elada ise keskajal, kui seda kord juba nii hästi tunneb, vastas konkreetselt: „Ei.”
No vat. Läheneb siis siinmaise kaubafirma B747 ja, nagu ikka, kaob naaberhoone taha.
Siis mõni minut hiljem näen silmanurgast, et lennuk on hoopis ebatavalises kohas karjamaa kohal (st mitte hoonekõrvase karjamaa kohal, eks ju – muidu teaks loost kogu maailm ja teie seda siit ei loeks, ega –, vaid paistab madalal üle karjamaa, 5 km kaugusel). Lennuk on maast nii 400–500 m kõrgusel, mis suure B747 jaoks on vähevõitu (B747 tiivaulatus on 60 m), keeramise pealt umbes 30° vasakule kaldu ja ninaga umbes-täpselt minu poole. Kohe seejärel tõuseb üsna järsku kõrgemale, nii et näen lennuki kõhualust, kui on jälle ninaga lennujaama poole, näen firma kirju – sama firma lennuk kui mida nägin hetk tagasi.
Selmet hakata jändama fotokaga, raban hoopis lahti flightradar24.com-i, et äkki on lennuki trajektoor veel olemas (reaalajas trajektoor üldiselt kaob, kui lennuk jõuab lennuväljale). On, ja sealt näen, et lennuk tegi tiheda, ainult umbes 1 km raadiusega täistiiru üsna madalal üle kesklinna. Seejärel lendab lennuk lennujaamast põhja poolt mööda, teeb pika pooltiiru ja läheneb teisest otsast. Kohe seejärel läheneb Flightradari järgi ka teine sama firma B747 – avan selle trajektoori ja ka see on katkestanud lähenemise teisest otsast, umbes samal ajal, aga lennuväljast mitte 7 km, vaid nii 20 km kaugusel ja ilma selliste dramaatiliste madaltiirudeta.
* * *
Siis on mul siia ammust ajast kirjutatud märkmeks sõna „fotonipud”, aga ma enam ei mäleta, mida see tähendas. „Nipud” tähendab muidugi ‘nipid’; selle uudissõna leiutas tudengiühingu kaaslane, kodumajandustudeng, kes kirjutas ajakirja kodumajandusnippide artikli, aga tegi huvitava näpuvea, ning toimetaja mõtles, et ehhee, tore sõna, jätame sisse.
* * *
Võtan uueks bussiraamatuks klassika, Hans-Werner Goetzi „Leben im Mittealter”. See on küll kohati vanavõitu (1986), aga väga-väga hea. Jutustab vara- ja kõrgkeskajast, mis ajastut Eestis nimetatakse veel esiajalooks ja millest kirjalikke teateid ei ole, sest kirjakunst ja muu Euroopa jõudis kohale alles kõrgkeskaja keskel.
Goetz oli seesama ajaloolane, keda pikalt intevjueeris Der Spiegel 2013 keskaja erinumbris ja kes usutluse lõpetanud küsimuse peale, kas ta tahaks elada ise keskajal, kui seda kord juba nii hästi tunneb, vastas konkreetselt: „Ei.”
12.2.15
N, 2824. päev: lumepiltide ja jookide eksootika
Tööl viimase peoga seotud fotovõistluse autasustamine. 4 võidupildist 3 kujutavad rahvuslikku lumeõnnetust. 4. koha pilt (ainus, kus lund ei ole, pealkiri on „Mees ja kalju”) saab auhinnaks võttekoha lähedase linnakese õllekomplekti, mispeale autor läheb elevile, et just see mark on pildil oleva mehe lemmik. Korraldaja on ainus, kes ei ole avastanud, et hääletussüsteemist sai pärast hääletamist vaadata ka tulemusi, nii et võitjad hakkasid selguma mitu päeva ette.
Serveeritakse Itaalia alternatiivi Coca-Colale, mida keegi üle poole klaasi ei suuda manustada, kommenteeritakse sõnadega „well, interesting”.
Serveeritakse Itaalia alternatiivi Coca-Colale, mida keegi üle poole klaasi ei suuda manustada, kommenteeritakse sõnadega „well, interesting”.
11.2.15
K, 2823. päev: telefon, kultuur, pikslid
Õhtul jalgsimatk telefonipoodi, mida ei leia (sest, rsk, mobiilifirma koduleht näitab asukohta teisele poole tänavat), ja sealt edasi teise, mis on juba kinni.
* * *
HS küsib lugejailt nende kultuurieelistusi ja lubab teatada, kas vastaja on mees või naine. (Loodetavasti kaebab mõni tundlik soomlane nad soostereotüüpide õhutamise eest kohtusse.) Teen ja saan teada, et minus on naist 55%; E teeb ja saab teada, et 73%. Arutame siis tulemusi; no eks ma vastasin ühes kohas, et kuulan meelsasti nii hevi kui ka klassikalist muusikat, ja filmide kohas (et nagu mis lavastaja filme vaatan meelsasti) oli valida Steven Spielberg, Ingmar Bergman jne jne, Spede Pasanen ja Renny Harlin, kellest valisin Spede Pasase, sest kõik on suhteline, eks ju (ning mitte vähe ei ole põhjus ka selles, et autoga mööduv Spede Pasanen on mulle lahkesti lehvitanud, aga teised ei ole).
* * *
Kuu alguses pildistatud tähistaeva pilte tehes leidisn ükspäev, et 150 mm objektiiviga on mu fotoka sensoril Jupiteri kujutise läbimõõt 12 pikslit. [Käändub jah piksel : piksli, ma just ÕSist vaatasin.] Ülevalgustus on küll võimas, aga kui helendeid maksimaalset pimendan, näitab lähem uurimine, et Jupiteri pind ei ole pildil ühtlane, sellel on kohati tumedamaid piksleid – mis muidugi tekitab hasardi, kas saab koduste vahenditega sellise Jupiteri pildi, millel oleksid näha Jupiteri triibud (Suur Punane Laik kataks peaaegu 1 piksli, aga see oli võtete ajal pööratud teisele poole). Statiivilt tehtud piltide ülevalgustus ütleb, et saaks hakkama palju lühema säriajaga ja võib-olla käelt.
Nii et õhtul koju jõudes jooksen kohe rõdule, kaasas 150 mm objektiiv 2× konverteri otsas ning seejärel 120–400 mm objektiiv samuti 2× konverteri otsas (konverteriga ei saa teravustada autofookusega, aga suurel objektiivil on optiline stabilisaator, mis konverteriga töötab).
Noh, käelt ikka ei saa. Esiteks ei saa normaalselt teravustada, sest optilises pildiotsikus Jupiteri suurendada ei saa ja kuigi ekraanil saab elavvaadet suurendada 10×, peab selleks püüdma Jupiteri pildile, mis käelt ei ole võimalik. Teiseks on pikk toru nii pime, et säriaeg läheb ikkagi liiga pikaks. Sedasi on parimalgi pildil udune plönn ning katsetused jätkuvad, kui jälle peaks tulema selge õhtu.
* * *
HS küsib lugejailt nende kultuurieelistusi ja lubab teatada, kas vastaja on mees või naine. (Loodetavasti kaebab mõni tundlik soomlane nad soostereotüüpide õhutamise eest kohtusse.) Teen ja saan teada, et minus on naist 55%; E teeb ja saab teada, et 73%. Arutame siis tulemusi; no eks ma vastasin ühes kohas, et kuulan meelsasti nii hevi kui ka klassikalist muusikat, ja filmide kohas (et nagu mis lavastaja filme vaatan meelsasti) oli valida Steven Spielberg, Ingmar Bergman jne jne, Spede Pasanen ja Renny Harlin, kellest valisin Spede Pasase, sest kõik on suhteline, eks ju (ning mitte vähe ei ole põhjus ka selles, et autoga mööduv Spede Pasanen on mulle lahkesti lehvitanud, aga teised ei ole).
* * *
Kuu alguses pildistatud tähistaeva pilte tehes leidisn ükspäev, et 150 mm objektiiviga on mu fotoka sensoril Jupiteri kujutise läbimõõt 12 pikslit. [Käändub jah piksel : piksli, ma just ÕSist vaatasin.] Ülevalgustus on küll võimas, aga kui helendeid maksimaalset pimendan, näitab lähem uurimine, et Jupiteri pind ei ole pildil ühtlane, sellel on kohati tumedamaid piksleid – mis muidugi tekitab hasardi, kas saab koduste vahenditega sellise Jupiteri pildi, millel oleksid näha Jupiteri triibud (Suur Punane Laik kataks peaaegu 1 piksli, aga see oli võtete ajal pööratud teisele poole). Statiivilt tehtud piltide ülevalgustus ütleb, et saaks hakkama palju lühema säriajaga ja võib-olla käelt.
Nii et õhtul koju jõudes jooksen kohe rõdule, kaasas 150 mm objektiiv 2× konverteri otsas ning seejärel 120–400 mm objektiiv samuti 2× konverteri otsas (konverteriga ei saa teravustada autofookusega, aga suurel objektiivil on optiline stabilisaator, mis konverteriga töötab).
Noh, käelt ikka ei saa. Esiteks ei saa normaalselt teravustada, sest optilises pildiotsikus Jupiteri suurendada ei saa ja kuigi ekraanil saab elavvaadet suurendada 10×, peab selleks püüdma Jupiteri pildile, mis käelt ei ole võimalik. Teiseks on pikk toru nii pime, et säriaeg läheb ikkagi liiga pikaks. Sedasi on parimalgi pildil udune plönn ning katsetused jätkuvad, kui jälle peaks tulema selge õhtu.
10.2.15
T, 2822. päev: vested
Kellel on lugemisraskusi – mitte patoloogilisi, vaid rohkem seisundi laiscus contites tõttu – soovitan lugeda etümoloogiliste vestete kogumikku „Sõnalood”. Kui vahepeal ei peaks olema tööl, kus raamatut lugeda ei saa, saaksid raamatu 216 lk läbi ühe sooja ja umbes kahe tunniga. E kahtlustab, et jätsin osa lehekülgi vahele, aga ei – raamatus on hõre kiri ja umbes 25 rida leheküljel, sisu sobib just keskmisele koolieale. (Mis ei ole mingit pidi laitus, teema on tuttav ameti tõttu, läbi on loetud ja meeles on hoopis mahukam „Keelehääling” ning keskmises koolieas lugesin huviga sarnaseid vesteid kalendrisabadest ja Feliks Vaka raamatutest.)
9.2.15
E, 2821. päev: kooliaeg
„Tobias ja teine B”. Lahe. Minu enda II klassis oli ekskursioonil ikka algul veri ja pärast kohe bussijuhi esmaabipakk väljas, õnneks mitte minul, vaid klassivend X-l, kui ta õnnetul kombel pistis pea ette, kui klassivend Y parasjagu suure kruusahunniku otsast vett täis suurde tee-ehituse auku suurt kivi heitis. Kõigi õnneks lendas kivi võrdlemisi kõrgelt, ei tabanud X-i täie hooga, ja kui buss lõpuks korda sai, jõudsime ka Aegviitu, kus mängiti rahvastepalli ja pioneerid olid metsas korraldanud pioneeride salamärkidega maastikumängu – noh et neli reas käbi tähendab „Oht!” jne.
8.2.15
P, 2820. päev: nutikas hoopis
Der brave Soldat Schwejk (1960), peaosas Heinz Rühmann, kelle etendatuna on Švejk nutikas ja heasüdamlik, mitte selline tola, nagu mäletame lapsepõlve TV-sketšidest ja noorepõlve heliraamatutest. Saab teada, et filmiti Viinis.
Mitu osa sarjast, kuidas Stephen Fry sõitis läbi USA. Imestame Fry äkiliste kõhnumiste-paksenemiste üle. (Filmiti kahes jaos, noh.)
Bussiraamatu viimane kolmandik keskendub pelutavale märksõnale „diskursus”. Buääh...
Mitu osa sarjast, kuidas Stephen Fry sõitis läbi USA. Imestame Fry äkiliste kõhnumiste-paksenemiste üle. (Filmiti kahes jaos, noh.)
Bussiraamatu viimane kolmandik keskendub pelutavale märksõnale „diskursus”. Buääh...
7.2.15
L, 2819. päev: sama film 2½. korda
Poes, tuba puhtaks. Unustan jõulust saati riiulil seisnud pildi üles panna.
E tuleb. Ütleb filmi kohta, et tal üks õpetaja kiitvat seda kõvasti, ise tahtnud ka osta; saab teada, et film esitati mõni aasta tagasi võõrkeelse filmi Oscarile, ei nomineeritud.
Nüüd siis on olemas, vaatame (mina olen seda kahe ööpäevaga näinud seega 2½ korda). Mõistan ka, miks Oscarile ei nomineeritud – stoori on keerukam kui Oscari-rahvas mõistab (kuuldavasti olla esimese Millenniumi-filmi USA versiooni, The Girl with the Dragon Tattoo (2011) jaoks Hollywood raamatu jutulõnga kõigepealt 350 lk võrra õgvendatud) ning peategelane pahvib suitsu peaaegu sama palju kui [Rootsi] Lisbeth Salander ise, kelle rekord ühes filmis, kus loendasime, oli mäletamisi 27. Üritasin loendada, 4. suitsu kohal läks segi, aga selleks ajaks oli film kestnud ainult umbes veerandi.
Enne filmi restoranis, kus seekord vaatan ka arvele prinditud üksikasjalikku eritlust ja luban, et juba mitmeid kordi seal joodud veini hinda siia ei kirjuta. (Sest kelner-saadanas kirjutas meie veiniklaasid pudeliteks, nagu järgmine kord menüüst näeme.)
Saan Messerschmiti Regensburgi tehaste raamatu läbi ja alustan uut padjaraamatut, arhitekt Viollet-le-Ducist kirjutatud prantsuskeelset monograafiat, kus kohe algusest saab teada, et väide, nagu olnuks Viollet-le-Duc iseõppinu, on tõsi ainult siis, kui „iseõppinu” tähendab ‘inimene, kes ei ole õppinud École des Beaux-Arts’is’.
E tuleb. Ütleb filmi kohta, et tal üks õpetaja kiitvat seda kõvasti, ise tahtnud ka osta; saab teada, et film esitati mõni aasta tagasi võõrkeelse filmi Oscarile, ei nomineeritud.
Nüüd siis on olemas, vaatame (mina olen seda kahe ööpäevaga näinud seega 2½ korda). Mõistan ka, miks Oscarile ei nomineeritud – stoori on keerukam kui Oscari-rahvas mõistab (kuuldavasti olla esimese Millenniumi-filmi USA versiooni, The Girl with the Dragon Tattoo (2011) jaoks Hollywood raamatu jutulõnga kõigepealt 350 lk võrra õgvendatud) ning peategelane pahvib suitsu peaaegu sama palju kui [Rootsi] Lisbeth Salander ise, kelle rekord ühes filmis, kus loendasime, oli mäletamisi 27. Üritasin loendada, 4. suitsu kohal läks segi, aga selleks ajaks oli film kestnud ainult umbes veerandi.
Enne filmi restoranis, kus seekord vaatan ka arvele prinditud üksikasjalikku eritlust ja luban, et juba mitmeid kordi seal joodud veini hinda siia ei kirjuta. (Sest kelner-saadanas kirjutas meie veiniklaasid pudeliteks, nagu järgmine kord menüüst näeme.)
Saan Messerschmiti Regensburgi tehaste raamatu läbi ja alustan uut padjaraamatut, arhitekt Viollet-le-Ducist kirjutatud prantsuskeelset monograafiat, kus kohe algusest saab teada, et väide, nagu olnuks Viollet-le-Duc iseõppinu, on tõsi ainult siis, kui „iseõppinu” tähendab ‘inimene, kes ei ole õppinud École des Beaux-Arts’is’.
6.2.15
R, 2818. päev: märul naaberlinnas (film)
Mõnetise üllatusena on täna viimane keeletund (olin märkinud kalendrisse valesti, et järgmine nädal on ka veel, ja vaikselt imestanud, mida me siis kaks nädalat pärast eksamit teeme). Vaatame filmi, jõuan kohale poole pealt, just kohas, kuidas detektiiv ajab taha pätti. Tunnen ära tänava ja – hoopis huvitav – sisustuse järgi ära loomapoe, kus ta saab päti kätte ja päti käest kitli peale. Stoori on segane (algul arvan koguni, et lugu on Rootsi mõne Millenniumi-loo ainetel, aga ei ole), subtiitrid prantsuse, aga pilt ja muusika on hea. Karpi näen ka eemalt, nii et pärast Kõrgmetsa maksimarketi toidupoe filmiriiulilt ostan sama filmi – mõeldes, et siinkandi uuemaid suurfilme nüüd nii palju ka ei ole, et seal riiulil neid ei oleks. Õhtul vaatan siis (inglise subtiitritega) uuesti üle, algusest saati.
5.2.15
N, 2817. päev: soomlastest ja soomlastele
Midagi muud otsides leian siit blogist ammust ajast kadunud pildi, kuidas Euroopas on kõik riigid segamini ehk mis juhtub, kui tõlgitavad sildid on tähestiku järjekorras, tõlkija tõlgib need ära ja järjestab tõlked kah tähestiku järjekorras: link. Ükspäev just otsisin faili, aga ei leidnud.
Tööl Runebergi päeva auks Soome lõuna (soomlased ja muud soome keelt oskavad töökaaslased), pärastpoole Beneluxi pidu, kus saab maitsta sealkandi rahvaste hõrgutisi ja ühe maa parim õlu osutub joodamatuks.
Tööl Runebergi päeva auks Soome lõuna (soomlased ja muud soome keelt oskavad töökaaslased), pärastpoole Beneluxi pidu, kus saab maitsta sealkandi rahvaste hõrgutisi ja ühe maa parim õlu osutub joodamatuks.
4.2.15
K, 2816. päev: telefonist, heitemasinatest ja talvekommetest
Saan teada, et vaja eilse äraolemise eest võtta tagantjärele pool vaba päeva. Mis teha, kuigi olin pärast kohal ligi kaks tundi.
Mu siinmaine telefon (Sony Ericsson Xperia X10 mini pro) on otsi andmas, täna otsin, mis sarnasest mudelist on saanud tänapäevaks (Sony Xperia Z3 compact). Edasi tuleb otsida, kust selle saab. Mobiilifirmasse tuleb poodi kohale minna, nende kodulehel kõigi telefonide kliendihindu väljas ei ole (või on väga üksikuid, esimest telefoni vajavate koolinoorte püüdmiseks); Z3-st on ainult lepinguta hind (meenutagem, kuidas 2010 sain lepingumuudatuse peale uhiuue nutitelefoni kauba peale). Saksa Amazon müüks lepinguta telefoni umbes kuuendiku odavamalt.
Keeletunnis saan teada, et sain eksamil punkte umbes 92%. Üks nipiga küsimus läks valesti ja ülesandes „leia viiele korteriotsijale kuue kuulutuse seast sobivad” olin mõenud pikalt ette ja saatnud eakatehooldusega korterikompleksi elama ennast mitte veel vanana tundva isiku, mis oli vale vastus.
* * *
Bussiraamat kirjutab keskaegsete tehnikasaavutuste kronoloogiast: näiteks kuidas uusajal ülistati antiikaega sedavõrd, et keskaegsete suurte leiutiste – kompass, raamatutrükkimine, püssirohi – leiutamisaeg vaikiti sageli maha või öeldi kõrvallauses. Jaluste kohta arvatakse, et seisukoht, et jalused päästsid Euroopa mauride vallutusest, on nüüd vananenud – piigiga saab sadulast võidelda ka jaluseta ning ajal, mil piik läks kaenla alla ja jaluseid oli tingimata vaja, olid jalused juba olemas, ning pealegi olid jalused pärit Kesk-Aasia ratsarahvastelt. Heitemasinatest räägitakse lehekülg, aga kuigi raamat on võtnud eesmärgiks õiendada ära vanad väärarvamused, seatakse seal vastukaaluga heitemasina Euroopasse jõudmine kuhugi 13. sajandi keskele, kuigi teisalt on teada aastaarv 1187 (nimelt eristab Henriku Liivimaa kroonika nelja heitmasinatüüpi, millest üht arvan olevat vastukaaluga suure masina, mida erandlikuna tassiti sõjaretkedel kaasa).
Kroonika heitemasinatest on põhjalik artikkel uues (2012) teadusartiklite kogumikus Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia, kus on üritatud lahendada ka mõistatus, mis oli saladuslik patrell (ehk seletatakse, kuidas sai kooguga heitmasin heita „tuld”, mida Henrikul teeb patrell Saaremaal ja Tarbatus).
Bussiraamatus on arutletud ka härjatranspordi rolli ja üldse seda, kuidas veoloomade olemasolu või puudumine mõjutas eri kultuurides kaugtransporti (mis meenutab, kuidas üks FB-tuttav koostab rootsiaegsete plaanide ja tänapäevavaatluste alusel detailset muinasaja lõpu Eesti teede kaarti, mille ühtki postitust ma laikinud ei ole, sest mul on väga raske uskuda, et muinasaja teed püsisid neli-viissada aastat ilusti samas kohas, oodates kartograafi või isegi tee-ehitajate saabumist…).
Ja prillide leiutamisest ütleb raamat, et esimene kirjalik teade on u 1205. aastast, kui keski Itaalia jutlustaja mainib, et ta tunneb inimest, kes leiutas prillid umbes 20 a varem. Piltidele ilmusid prillid hiljem; „Roosi nime” tegevus toimub 1327 ja prillidel on seal tähtis osa.
Mis meenutab ka seda, kuidas kaugemaine sõber oli saanud kingiks asjapulga, mida kinkija väitis Lõuna-Baieri või Šveitsi inimikkeks (umbes 40 cm pikk kaunistatud tugev pulk, millega kantud või veetud turjal midagi) ning mille foto kohta arvasin, et mul on mälestus, et olen midagi sellist näinud kuskil raamatus või muuseumis, ja aastavahetuse paiku sirvisin läbi kõik vähegi keskaegse pildimaterjaliga raamatud, otsides piltidelt sarnast kandeiket. See kestis mitu päeva, leidsin küll sõlme pingutamise lati ja renessansiaegse respiraatori ning mitut sorti kandevaagnaid, aga kandeiket mitte. Ühes raamatus (loomad keskajal) oli poole lehekülje suurune pilt palveraamatu Très riches heures du Duc Berry kalendrist (veebruar), millest üle sirvides jäi silma palveraamatu kohta ootamatu anatoomiadetail. Selgus, et veebruari pildil on Prantsuse talvemaastik (hallvarestega!) ja talupojad istuvad kenasti küdeva kamina ees ja on mugavuse mõttes võtnud aluspüksid jalast. Mul on Très riches heures du Duc Berry CD-ROM, vaatan sealt täpsemini – jah, pilt oli kohe raamatu alguses, lk 3. Sõbra tähelepanu koondub kohe keskaegsele epileerimiskombele, aga ta huvi raugeb, kui kirjeldan (koos allikaloeteluga), kuidas see toimus (põhiliselt karvhaaval väljakatkumise teel, satikate vastu).
Asja uurivad ka teised ja selgub, et tundmatu kaunistatud jublakas oli hoopis loomaike, mis seoti härja sarvede külge.
* * *
Kuu ja Jupiter, läbi binokli ja 150 mm, 120–400 mm objektiivi. Jupiteri suured kaaslased on nagu nööri peal:
Mu siinmaine telefon (Sony Ericsson Xperia X10 mini pro) on otsi andmas, täna otsin, mis sarnasest mudelist on saanud tänapäevaks (Sony Xperia Z3 compact). Edasi tuleb otsida, kust selle saab. Mobiilifirmasse tuleb poodi kohale minna, nende kodulehel kõigi telefonide kliendihindu väljas ei ole (või on väga üksikuid, esimest telefoni vajavate koolinoorte püüdmiseks); Z3-st on ainult lepinguta hind (meenutagem, kuidas 2010 sain lepingumuudatuse peale uhiuue nutitelefoni kauba peale). Saksa Amazon müüks lepinguta telefoni umbes kuuendiku odavamalt.
Keeletunnis saan teada, et sain eksamil punkte umbes 92%. Üks nipiga küsimus läks valesti ja ülesandes „leia viiele korteriotsijale kuue kuulutuse seast sobivad” olin mõenud pikalt ette ja saatnud eakatehooldusega korterikompleksi elama ennast mitte veel vanana tundva isiku, mis oli vale vastus.
* * *
Bussiraamat kirjutab keskaegsete tehnikasaavutuste kronoloogiast: näiteks kuidas uusajal ülistati antiikaega sedavõrd, et keskaegsete suurte leiutiste – kompass, raamatutrükkimine, püssirohi – leiutamisaeg vaikiti sageli maha või öeldi kõrvallauses. Jaluste kohta arvatakse, et seisukoht, et jalused päästsid Euroopa mauride vallutusest, on nüüd vananenud – piigiga saab sadulast võidelda ka jaluseta ning ajal, mil piik läks kaenla alla ja jaluseid oli tingimata vaja, olid jalused juba olemas, ning pealegi olid jalused pärit Kesk-Aasia ratsarahvastelt. Heitemasinatest räägitakse lehekülg, aga kuigi raamat on võtnud eesmärgiks õiendada ära vanad väärarvamused, seatakse seal vastukaaluga heitemasina Euroopasse jõudmine kuhugi 13. sajandi keskele, kuigi teisalt on teada aastaarv 1187 (nimelt eristab Henriku Liivimaa kroonika nelja heitmasinatüüpi, millest üht arvan olevat vastukaaluga suure masina, mida erandlikuna tassiti sõjaretkedel kaasa).
Kroonika heitemasinatest on põhjalik artikkel uues (2012) teadusartiklite kogumikus Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia, kus on üritatud lahendada ka mõistatus, mis oli saladuslik patrell (ehk seletatakse, kuidas sai kooguga heitmasin heita „tuld”, mida Henrikul teeb patrell Saaremaal ja Tarbatus).
Bussiraamatus on arutletud ka härjatranspordi rolli ja üldse seda, kuidas veoloomade olemasolu või puudumine mõjutas eri kultuurides kaugtransporti (mis meenutab, kuidas üks FB-tuttav koostab rootsiaegsete plaanide ja tänapäevavaatluste alusel detailset muinasaja lõpu Eesti teede kaarti, mille ühtki postitust ma laikinud ei ole, sest mul on väga raske uskuda, et muinasaja teed püsisid neli-viissada aastat ilusti samas kohas, oodates kartograafi või isegi tee-ehitajate saabumist…).
Ja prillide leiutamisest ütleb raamat, et esimene kirjalik teade on u 1205. aastast, kui keski Itaalia jutlustaja mainib, et ta tunneb inimest, kes leiutas prillid umbes 20 a varem. Piltidele ilmusid prillid hiljem; „Roosi nime” tegevus toimub 1327 ja prillidel on seal tähtis osa.
Mis meenutab ka seda, kuidas kaugemaine sõber oli saanud kingiks asjapulga, mida kinkija väitis Lõuna-Baieri või Šveitsi inimikkeks (umbes 40 cm pikk kaunistatud tugev pulk, millega kantud või veetud turjal midagi) ning mille foto kohta arvasin, et mul on mälestus, et olen midagi sellist näinud kuskil raamatus või muuseumis, ja aastavahetuse paiku sirvisin läbi kõik vähegi keskaegse pildimaterjaliga raamatud, otsides piltidelt sarnast kandeiket. See kestis mitu päeva, leidsin küll sõlme pingutamise lati ja renessansiaegse respiraatori ning mitut sorti kandevaagnaid, aga kandeiket mitte. Ühes raamatus (loomad keskajal) oli poole lehekülje suurune pilt palveraamatu Très riches heures du Duc Berry kalendrist (veebruar), millest üle sirvides jäi silma palveraamatu kohta ootamatu anatoomiadetail. Selgus, et veebruari pildil on Prantsuse talvemaastik (hallvarestega!) ja talupojad istuvad kenasti küdeva kamina ees ja on mugavuse mõttes võtnud aluspüksid jalast. Mul on Très riches heures du Duc Berry CD-ROM, vaatan sealt täpsemini – jah, pilt oli kohe raamatu alguses, lk 3. Sõbra tähelepanu koondub kohe keskaegsele epileerimiskombele, aga ta huvi raugeb, kui kirjeldan (koos allikaloeteluga), kuidas see toimus (põhiliselt karvhaaval väljakatkumise teel, satikate vastu).
Asja uurivad ka teised ja selgub, et tundmatu kaunistatud jublakas oli hoopis loomaike, mis seoti härja sarvede külge.
* * *
Kuu ja Jupiter, läbi binokli ja 150 mm, 120–400 mm objektiivi. Jupiteri suured kaaslased on nagu nööri peal:
 |
| Ülalt alla: täht HIP 45894, Ganymedes, Europa, Jupiter, Callisto. Io on Jupiteri taga, ei paista. |
3.2.15
T, 2815. päev: wie heißt die Katze?
Öösel kuulen, et koer norskab. Norskab (nii, et kostab läbi magamistoa ukse) muidu ainult Šp, mis tähendab, et tal on parem ja ta magab. Tore.
Hommikuks on toimunud ime: Šp on üsna kõbus, on närinud öösel paise katki, mäda on välja jooksnud, paistetus on peaaegu kadunud, järel on selge auk. Üritab käia. Oleme kõik rõõmsad. Puhastan käppa veel paar korda, korra ka hambaid, käime jalutamas, Šp kotis. Teipisin jalutuskäigu ajaks Šp käpa ümber steriilse marlilapi, aga Šp astub selle seest välja, nii et pärast puhastame jälle. Isu on täitsa normaalne, joob jälle.
Keskhommikul saan loomaarsti vastuvõtu kätte, seletan jutu saksa keeli ära, kuulatakse, nõustutakse, et on üsna kiire, antakse tänaseks aeg (kellaajaks, mida mõistan kui kolmveerand nelja – Viertel [krõbin telefonis: vor vms?] vier). Vahepeal on vaja lõpetada paljud tänahommikused ja -päevased tööd ning kohvikus on kaks mõne inimesega koosolekut.
Edasi läheb väga kiireks, sest kui olen saanud mahti minna vahetu ülemuse käest küsima luba minna loomaarsti juurde, on just alanud lõuna. Ootan siis, kuni lõuna lõpeb, ja lähen siis ütlema, et mul on vaja 10 minuti pärast kolmeks tunniks ära käia, loomaarsti juures. Tema vastu, et pane äraolek uues süsteemis kirja. Mida ma siis teengi, ägedalt vandudes, sest ma ei tea, kus see on, ega ka, mis selle nimi on, et seda otsida. 1 minut enne lahkumist leian, bussipeatusse jõuan, otsebussi peale jõuan. Bussipeatusest kiirkõnd korterisse, Šp käpa ülevaatus (auk on sulgunud), koerad ja koerte kotid kaasa, õue, bussi peale. Sõiduplaani järgi kell 15.26 ja looduses kell 15.31 mineva bussiga jõuan täpselt, mõtlen.
No tuleb kaks bussi korraga, esimene peatub, aga ei ole minu oma, ja teine, õige, sõidab selle tagant mööda. No mis teha. Lähen igaks juhuks peale ja loodan postkontori juures ümber hüpata õigele bussile, sest parajalt paks neiu parimates aastates Št, sisuliselt jalgadel tünder, on osutunud kotis raskemaks kui arvata ja postkontori peatusest on loomaarstini otseimat teed pidi 1,06 km, mida ei ole tõsteharjutusi sooritades mitte vähe. (Praegu on talv, lumi on maas ja kõnniteel sool, et te teaksite, miks teen jõu ja ilu numbreid ning miks Št ei kõnni ise.)
Postkontori juures naeratab õnn ja hüppamine bussi keskelt uksest välja ja eesmise bussi tagumisest uksest sisse õnnestub, ilma käpuli käimata. Saame kaks peatust lähemale (ainult 350 m).
Ette saame umbes veerand viis (mis võis õige kellaaeg ollagi – Viertel nach vier), kogu ootesaalis ja kabinetis olemise aeg (u 40 minutit) Št kisab vahetpidamata, kusjuures eriline nali on muidugi see, et temaga ei tee keegi kõigevähematki. Seletan, et ta on kaasas üksnes seepärast, et ma ei saanud teda koju üksi kisama jätta.
Šp on kogu aja stoiliselt vait, kuigi kõrgelt protseduurilaualt üritab ühe korra hüpata maha (püüame õhust kinni) ja pärast kaks korda mulle sülle, nii et pärastpoole ongi esikäppadega mul süles.
Saab teada, et käpas on infektsioon, tulnud varbast sisse mingi sodiga (Dreck). Loomaarst ei usu sidemete ja salvide sisse (sest koer kisub need niikuinii lahti ja lakub ära), ravi on antibiootikumidega. Esimese algannus antakse kahe süstiga, edasi pean andma süstlaga korra päevas otse suhu (mis esimene kord on paras maadlus, ütlen ette). Tootenimetus on tuttav, olen kunagi sellise asju toimetanud või tõlkinud. Teine ravim on tabletid (mida Šp krõbistab muu toidu seest ka meelsasti).
Tagasitee on kergem, päästan Št kotist, jookseb ise, loik tuleb 40 m ja hunnik (keset tänavat) 62 m peale. Bussipeatuses uuesti kotti, kohale, Šp ka kotist jalutama (ta ei taha), tuppa, tagasi tööle. Olen lubanud tulla õhtul tagasi tööle, jõuan umbes lubatud ajaks, olen nagu Miki-Hiir, kes oli tehases öövaht, sest teised tulevad kõik vastu.
Õhtul poest läbi. Maja ees kakerdab kunagi valge olnud hommikumantlis joodiknaaber ja tema eest põgeneb ka majja kiirustav punase autoga naaber, kelle lasen galantselt minu ees lifti, mõeldes, et kui samasse läheks ka mina, viivitaks see lifti ärasõitu seni, kui loivab liftini ka joodiknaaber ja ta trügib ka samasse jne. Joodiknaaber jõuab muidugi kohale, aga täna ta liftis ei suitsetagi ja võtab üles hoopis viisaka vestluse (lund sajab palju – jaa, sajab).
Šp on väga kõbus, toidu järele isegi juba hüppab, jalutama kõnnib ise. Tableti sööb raginal koos kanasüdamete ja krõbinatega (kuigi valvan juures, et sööks ikka Šp ja mitte võõrast kausist Št).
Hommikuks on toimunud ime: Šp on üsna kõbus, on närinud öösel paise katki, mäda on välja jooksnud, paistetus on peaaegu kadunud, järel on selge auk. Üritab käia. Oleme kõik rõõmsad. Puhastan käppa veel paar korda, korra ka hambaid, käime jalutamas, Šp kotis. Teipisin jalutuskäigu ajaks Šp käpa ümber steriilse marlilapi, aga Šp astub selle seest välja, nii et pärast puhastame jälle. Isu on täitsa normaalne, joob jälle.
Keskhommikul saan loomaarsti vastuvõtu kätte, seletan jutu saksa keeli ära, kuulatakse, nõustutakse, et on üsna kiire, antakse tänaseks aeg (kellaajaks, mida mõistan kui kolmveerand nelja – Viertel [krõbin telefonis: vor vms?] vier). Vahepeal on vaja lõpetada paljud tänahommikused ja -päevased tööd ning kohvikus on kaks mõne inimesega koosolekut.
Edasi läheb väga kiireks, sest kui olen saanud mahti minna vahetu ülemuse käest küsima luba minna loomaarsti juurde, on just alanud lõuna. Ootan siis, kuni lõuna lõpeb, ja lähen siis ütlema, et mul on vaja 10 minuti pärast kolmeks tunniks ära käia, loomaarsti juures. Tema vastu, et pane äraolek uues süsteemis kirja. Mida ma siis teengi, ägedalt vandudes, sest ma ei tea, kus see on, ega ka, mis selle nimi on, et seda otsida. 1 minut enne lahkumist leian, bussipeatusse jõuan, otsebussi peale jõuan. Bussipeatusest kiirkõnd korterisse, Šp käpa ülevaatus (auk on sulgunud), koerad ja koerte kotid kaasa, õue, bussi peale. Sõiduplaani järgi kell 15.26 ja looduses kell 15.31 mineva bussiga jõuan täpselt, mõtlen.
No tuleb kaks bussi korraga, esimene peatub, aga ei ole minu oma, ja teine, õige, sõidab selle tagant mööda. No mis teha. Lähen igaks juhuks peale ja loodan postkontori juures ümber hüpata õigele bussile, sest parajalt paks neiu parimates aastates Št, sisuliselt jalgadel tünder, on osutunud kotis raskemaks kui arvata ja postkontori peatusest on loomaarstini otseimat teed pidi 1,06 km, mida ei ole tõsteharjutusi sooritades mitte vähe. (Praegu on talv, lumi on maas ja kõnniteel sool, et te teaksite, miks teen jõu ja ilu numbreid ning miks Št ei kõnni ise.)
Postkontori juures naeratab õnn ja hüppamine bussi keskelt uksest välja ja eesmise bussi tagumisest uksest sisse õnnestub, ilma käpuli käimata. Saame kaks peatust lähemale (ainult 350 m).
Ette saame umbes veerand viis (mis võis õige kellaaeg ollagi – Viertel nach vier), kogu ootesaalis ja kabinetis olemise aeg (u 40 minutit) Št kisab vahetpidamata, kusjuures eriline nali on muidugi see, et temaga ei tee keegi kõigevähematki. Seletan, et ta on kaasas üksnes seepärast, et ma ei saanud teda koju üksi kisama jätta.
Šp on kogu aja stoiliselt vait, kuigi kõrgelt protseduurilaualt üritab ühe korra hüpata maha (püüame õhust kinni) ja pärast kaks korda mulle sülle, nii et pärastpoole ongi esikäppadega mul süles.
Saab teada, et käpas on infektsioon, tulnud varbast sisse mingi sodiga (Dreck). Loomaarst ei usu sidemete ja salvide sisse (sest koer kisub need niikuinii lahti ja lakub ära), ravi on antibiootikumidega. Esimese algannus antakse kahe süstiga, edasi pean andma süstlaga korra päevas otse suhu (mis esimene kord on paras maadlus, ütlen ette). Tootenimetus on tuttav, olen kunagi sellise asju toimetanud või tõlkinud. Teine ravim on tabletid (mida Šp krõbistab muu toidu seest ka meelsasti).
Tagasitee on kergem, päästan Št kotist, jookseb ise, loik tuleb 40 m ja hunnik (keset tänavat) 62 m peale. Bussipeatuses uuesti kotti, kohale, Šp ka kotist jalutama (ta ei taha), tuppa, tagasi tööle. Olen lubanud tulla õhtul tagasi tööle, jõuan umbes lubatud ajaks, olen nagu Miki-Hiir, kes oli tehases öövaht, sest teised tulevad kõik vastu.
Õhtul poest läbi. Maja ees kakerdab kunagi valge olnud hommikumantlis joodiknaaber ja tema eest põgeneb ka majja kiirustav punase autoga naaber, kelle lasen galantselt minu ees lifti, mõeldes, et kui samasse läheks ka mina, viivitaks see lifti ärasõitu seni, kui loivab liftini ka joodiknaaber ja ta trügib ka samasse jne. Joodiknaaber jõuab muidugi kohale, aga täna ta liftis ei suitsetagi ja võtab üles hoopis viisaka vestluse (lund sajab palju – jaa, sajab).
Šp on väga kõbus, toidu järele isegi juba hüppab, jalutama kõnnib ise. Tableti sööb raginal koos kanasüdamete ja krõbinatega (kuigi valvan juures, et sööks ikka Šp ja mitte võõrast kausist Št).
2.2.15
E, 2814. päev: eksam
Uus bussiraamat, kust (lk 12) saab teada, et enne digitaliseerimist viimane kord, kui teadlasi lasti kättpidi Prantsusmaa rahvusaarde, Villard de Honnecourt’i visandiraamatu juurde, olevat turvanõuded olnud sellised, et käsikirja juurde lastud teadlased tohtisid kanda ainult kindaid ja aluspesu.
Vähe tagapool on teine huvitav mõte, kui arutatakse, millal lõppes keskaja tehnika; et kui muidu peetakse keskaja tinglikuks ajavahemikuks aastaid 500–1500, peetakse mõnikord hiliskeskaja tehnikat kuuluvaks uusaegse tehnika juurde (et piir läks kõrg- ja hiliskeskaja vahelt, st musta surma ajast). Nimelt autor leiab, et kui 16. ja 17. sajandil uusi põrutavaid tehnikaavastusi ja -leiutisi ei tehtud, vaid ainult arendati hiliskeskajal leiutatut edasi (uued leiutised tekkisid alles tööstusrevolutsiooni ajal, 18. ja 19. sajandil), läks keskaja lõpu tehnika hilisema aja omaks sujuvalt üle ning midagi ei takista ka siin võtmaks kokkuleppeliseks lõpuks aastat 1500.
Et varakeskajal koondus tipptehnika kloostrite juurde (nt vesiveskid, uued maaharimisviisid), kõrgkeskajal võtsid selle üle linnad, hiliskeskajal koondus tipptehnika erakapitali juurde (valitsejad, kellel oli uuendusteks raha ja väge). Ning keskaja lõpus hakkas tekkima isegi patendindus, kuigi seda teemat on uuritud veel vähem kui valdkonna muid teemasid.
Liftis saksa k kursusel olnud töökaaslane K, kes näeb mul näpus raamatut ja küsib, et ega see ometi saksa keeli ole. Vastan, et on jah, ja et enamik loetud raamatuid ongi saksa keeli.
(Villard de Honnecourt’i visandiraamatus on ka ainus autentne täpne keskaegne kiviheitemasina joonis – aga kahjuks ainult alusest, pealisehitise joonise leht on kadunud.)
* * *
Õhtul kiire jooksuga bussi peale, olen keelekoolis tervelt veerand tundi enne tundi kohal. Selgub, et reedel jäid kooli ukse taha tervelt pooled. Õpetaja pakub, et teeme suulise eksami homme. Prantsuse onkel protestib, et miks homme, vabast ajast. Õpetaja, et hiljem enam ei saa, sess lõpeb teisipäevaga. Prantuse onkel pakub, et aga teeks täna. Õpetaja rehkendab minuteid ja leiab, et täpselt jõuab. Seega aetakse siis ülejäänud klassist välja ja kahe-kolmekaupa lastakse sisse ning vastanud võivad minna koju.
Koridoris on olukord pinev, kreeklane palvetab näiteks, nii et palvehelmed plaksuvad. Seda ka osaliselt muu jutu vahele.
Kui ette saame, on mu arvamus, et olen hästi kaval, panen end jälle inimeste juurde, kelle suust kisu juttu nagu tangidega (nagu see oli aasta tagasi), seekord väga vale. Kahel vabal teemal rääkides valivad nad mõlemad just need kaks teemat, mida oli ette arvata (eelmine puhkus; ideaalne kodu), ja vuristavad päheõpitud teksti nagu nr 40 niiti. Ühel läheb ühes kohas segi ja ta ei saa aru, mida õpetaja tahab.
Aga see-eest mina… täiesti eksprompt. Kohati, näiteks enda tutvustuse peale, mis pärast kolme semestrit on samasugune kui pärast üht, on täitsa piinlik (sest ega mu aktiivne sõnavara nii suur ka ei ole kui passiivne). Kui pärast ära lähme ja teised kaks on juba koridoris, tänab õpetaja mind improviseerimise eest, ja mul on väga-väga piinlik, sest ei tea, mida see peaks tähendama, sest õpetajal on komme öelda ükskõik millise vastuse peale niigi alati, et kõik oli väga tore ja super. E pärast küll arvab, et küllap arvamus muutus hetkel, kui mainisin hobiks lugemist ja õps küsis, kas õpitavas keeles ka, hahaa, ja vastasin, et pisut muide jah, sest alles reedel tõin postkontorist valla ajalooraamatu, kus mingi osa on kohalikus keeles (vähemalt pealkiri).
* * *
Koeral käpp haige ja paistab ka, et nädalavahetuse ekstsessid siinmaise mobiiliga on murdnud selle USB-pesa ühenduse.
Šp ei taha üldsemitte käia (hommikul ka juba ei tahtnud, ma ei saand algul aru, tirisin ta kuudist välja, talle see ei meeldinud), parema tagakäpa sisemise varba all oli punetav laik.
Õhtul on parem tagakäpp väga paistes, sisemine varvas on mitte otse, vaid umbes 70° sissepoole. Loomaarsti ei saa kätte, kuulan automaatvastaja teadet viis korda ja üritan saada aru siinkandi keeles öeldud mobiilinumbrist (abi saab lõpuks …prantsuskeelsest numbrist!), aga ei saa teda mobiilil kätte.
Puhastan käppa iga paari tunni tagant, puhastan kaks korda Šp hambaid (et kui ta niikuinii käppa lakub, ei topiks ta suust haava uusi baktereid), võtan Šp diivani peale, ta väriseb, katan pusaga kinni (mis ühtlasi takistab tal käppa lakkumast). Sööb, aga ei joo. Jalutamas käime kotiga, väheste lumelappide peale (et seal on vähemalt suhteliselt puhas ja külm leevendab pisut valu).
Vähe tagapool on teine huvitav mõte, kui arutatakse, millal lõppes keskaja tehnika; et kui muidu peetakse keskaja tinglikuks ajavahemikuks aastaid 500–1500, peetakse mõnikord hiliskeskaja tehnikat kuuluvaks uusaegse tehnika juurde (et piir läks kõrg- ja hiliskeskaja vahelt, st musta surma ajast). Nimelt autor leiab, et kui 16. ja 17. sajandil uusi põrutavaid tehnikaavastusi ja -leiutisi ei tehtud, vaid ainult arendati hiliskeskajal leiutatut edasi (uued leiutised tekkisid alles tööstusrevolutsiooni ajal, 18. ja 19. sajandil), läks keskaja lõpu tehnika hilisema aja omaks sujuvalt üle ning midagi ei takista ka siin võtmaks kokkuleppeliseks lõpuks aastat 1500.
Et varakeskajal koondus tipptehnika kloostrite juurde (nt vesiveskid, uued maaharimisviisid), kõrgkeskajal võtsid selle üle linnad, hiliskeskajal koondus tipptehnika erakapitali juurde (valitsejad, kellel oli uuendusteks raha ja väge). Ning keskaja lõpus hakkas tekkima isegi patendindus, kuigi seda teemat on uuritud veel vähem kui valdkonna muid teemasid.
Liftis saksa k kursusel olnud töökaaslane K, kes näeb mul näpus raamatut ja küsib, et ega see ometi saksa keeli ole. Vastan, et on jah, ja et enamik loetud raamatuid ongi saksa keeli.
(Villard de Honnecourt’i visandiraamatus on ka ainus autentne täpne keskaegne kiviheitemasina joonis – aga kahjuks ainult alusest, pealisehitise joonise leht on kadunud.)
* * *
Õhtul kiire jooksuga bussi peale, olen keelekoolis tervelt veerand tundi enne tundi kohal. Selgub, et reedel jäid kooli ukse taha tervelt pooled. Õpetaja pakub, et teeme suulise eksami homme. Prantsuse onkel protestib, et miks homme, vabast ajast. Õpetaja, et hiljem enam ei saa, sess lõpeb teisipäevaga. Prantuse onkel pakub, et aga teeks täna. Õpetaja rehkendab minuteid ja leiab, et täpselt jõuab. Seega aetakse siis ülejäänud klassist välja ja kahe-kolmekaupa lastakse sisse ning vastanud võivad minna koju.
Koridoris on olukord pinev, kreeklane palvetab näiteks, nii et palvehelmed plaksuvad. Seda ka osaliselt muu jutu vahele.
Kui ette saame, on mu arvamus, et olen hästi kaval, panen end jälle inimeste juurde, kelle suust kisu juttu nagu tangidega (nagu see oli aasta tagasi), seekord väga vale. Kahel vabal teemal rääkides valivad nad mõlemad just need kaks teemat, mida oli ette arvata (eelmine puhkus; ideaalne kodu), ja vuristavad päheõpitud teksti nagu nr 40 niiti. Ühel läheb ühes kohas segi ja ta ei saa aru, mida õpetaja tahab.
Aga see-eest mina… täiesti eksprompt. Kohati, näiteks enda tutvustuse peale, mis pärast kolme semestrit on samasugune kui pärast üht, on täitsa piinlik (sest ega mu aktiivne sõnavara nii suur ka ei ole kui passiivne). Kui pärast ära lähme ja teised kaks on juba koridoris, tänab õpetaja mind improviseerimise eest, ja mul on väga-väga piinlik, sest ei tea, mida see peaks tähendama, sest õpetajal on komme öelda ükskõik millise vastuse peale niigi alati, et kõik oli väga tore ja super. E pärast küll arvab, et küllap arvamus muutus hetkel, kui mainisin hobiks lugemist ja õps küsis, kas õpitavas keeles ka, hahaa, ja vastasin, et pisut muide jah, sest alles reedel tõin postkontorist valla ajalooraamatu, kus mingi osa on kohalikus keeles (vähemalt pealkiri).
* * *
Koeral käpp haige ja paistab ka, et nädalavahetuse ekstsessid siinmaise mobiiliga on murdnud selle USB-pesa ühenduse.
Šp ei taha üldsemitte käia (hommikul ka juba ei tahtnud, ma ei saand algul aru, tirisin ta kuudist välja, talle see ei meeldinud), parema tagakäpa sisemise varba all oli punetav laik.
Õhtul on parem tagakäpp väga paistes, sisemine varvas on mitte otse, vaid umbes 70° sissepoole. Loomaarsti ei saa kätte, kuulan automaatvastaja teadet viis korda ja üritan saada aru siinkandi keeles öeldud mobiilinumbrist (abi saab lõpuks …prantsuskeelsest numbrist!), aga ei saa teda mobiilil kätte.
Puhastan käppa iga paari tunni tagant, puhastan kaks korda Šp hambaid (et kui ta niikuinii käppa lakub, ei topiks ta suust haava uusi baktereid), võtan Šp diivani peale, ta väriseb, katan pusaga kinni (mis ühtlasi takistab tal käppa lakkumast). Sööb, aga ei joo. Jalutamas käime kotiga, väheste lumelappide peale (et seal on vähemalt suhteliselt puhas ja külm leevendab pisut valu).
1.2.15
P, 2813. päev: päris Affenhaube ja muud pildid
Võlvifotode otsimine toimus nii, et käisin märksõnaloetelu kohanimed läbi ja manasin ette iga kuidagi kirikute või raekodadega seotud märksõnaga pildid, ning siis vaatasin need pildid läbi ja panin võlvide märksõna (ühe märksõna saab määrata nii, et selle saab panna otse paremklõpsu-lühimenüüst, ei pea edasi-tagasi vahetama märksõnade lisamist ja märksõnaloetelu ega loetelu üles-alla kerima). Selgus piinlik asi, et Talina keskaegsetest kirikutest on mul sisevõtteid üldse ainult Olevistest (juuli 2014) ja Nigulistest (kui seal veel pildistada tohtis, detsember 1992, mingi üritus, kui Rode altar avati linnarahvale). Aga see-eest leidsin siinmaise Kaljulinnuse varemetest konsooli, millel inimesel peas selgemast selge Affenhaube:
Peab proovima skannida fotoarhiivi laifilme uutmoodi (vanaisa Zeiss Ikoniga võetud 96 kaadrit): kuivõrd filmi läbivalgustuslamp on ainult 35 mm filmile, pidi neid aastaid tagasi skannima nõnda, et panin filmi skanneriklaasile ja valge paberilehe filmi peale, nii et valgus läbis emulsiooni kaks korda ja tulemus oli suht käkk. Uut moodi skannimine oleks filmilambi ja -raamiga (usutavasti tahab filmilamp tingimata ka raami, seal all on mingid märgid, mille järgi skanner orienteerub), iga kaader (9 × 6 cm!) mitmes osas (neljas või kuues), pärast lapin skannid kokku.
Laadin eilsed pildid arvutisse, muudan lõpuosa valgetasakaalu (päeval oli pilves, pärast päikeseloojangut läks siniseks, siis pandi põlema kollased tänavalambid; kõik võtted olid seadega 5700 K). Valge võtan lume järgi (2395 K), ülemineku teen ajast, mil valgus tuli ainult tänavalampidest, kuni päikeseloojanguni, tagurpidi, suurendades iga võtte värvustemperatuuri arvutatud ühtlase sammu 56 K võrra. Muidugi, värvustemperatuuri skaala on pigem nagu logaritmiline ja pärast võib märgata, et veidi pärast päikseloojangut läheb üldilme veidraks (liiga siniseks, st valgetemperatuur on pandud liiga madal), aga valmis filmis peaks valgetasakaalu muutumine kestma 2 sekundit, pärast paistab, mismoodi see välja tuli.
(Värvustemperatuuriga on see imelik seik, et „soojad” toonid (punane, kollane) on tegelikult madalama ja „külmad” (sinine, lilla) kõrgema värvustemperatuuriga, mis kõik tuleb ilmselt ajada Goethe kaela, sest „soojad” ja „külmad” toonid on tema leiutatud värvirõngal, mis on üks väheseid tema „loodusteaduslikke” leiutisi (leiutis, mitte avastus!) ja kuigi seda võetakse otsekui värvuspsühholoogia vundamendina, leiutas Goethe oma värvusteooria üksnes seepärast, et ta ei saanud Newtoni valgusteooriast puudulike füüsika- ja keeleteadmiste tõttu aru. Nõnda kirjutas eelmisel aastal loetud Goethe patograafia.)
Piltide eksport filmikaadriteks on suurem jamps, sest Lr tiksub küll 400 pildi ekspordi kenasti läbi (1280 × 720 px ja 1920 × 1080 px, à kaks korda), aga ütleb siis, et mälu vähe ja mõni pilt jäi eksportimata. See „mõni” on ühes laaris 393 ja teises 395. Pärast ekspordin 8–24-kaupa, mis toimib ladusamalt.
Selle kõige taustal tiksub algul akna pealt uus võttesari, 399 võtet 15-sekundise vahega (sula jätkub), siis rõdult jõge 136 võtet 2-minutise vahega. Kõik need 15 GB võtteid (eilsed ja tänased) on akusahtlis olnud kahe poolpiduse aku pealt (nagu ka juunis 2010, kui käisime vennaga loomaaias, tegin rekordi 1973 fotot akusahtli akusid vahetamata, kui õigesti mäletan).
 |
| Affenhaube |
Peab proovima skannida fotoarhiivi laifilme uutmoodi (vanaisa Zeiss Ikoniga võetud 96 kaadrit): kuivõrd filmi läbivalgustuslamp on ainult 35 mm filmile, pidi neid aastaid tagasi skannima nõnda, et panin filmi skanneriklaasile ja valge paberilehe filmi peale, nii et valgus läbis emulsiooni kaks korda ja tulemus oli suht käkk. Uut moodi skannimine oleks filmilambi ja -raamiga (usutavasti tahab filmilamp tingimata ka raami, seal all on mingid märgid, mille järgi skanner orienteerub), iga kaader (9 × 6 cm!) mitmes osas (neljas või kuues), pärast lapin skannid kokku.
Laadin eilsed pildid arvutisse, muudan lõpuosa valgetasakaalu (päeval oli pilves, pärast päikeseloojangut läks siniseks, siis pandi põlema kollased tänavalambid; kõik võtted olid seadega 5700 K). Valge võtan lume järgi (2395 K), ülemineku teen ajast, mil valgus tuli ainult tänavalampidest, kuni päikeseloojanguni, tagurpidi, suurendades iga võtte värvustemperatuuri arvutatud ühtlase sammu 56 K võrra. Muidugi, värvustemperatuuri skaala on pigem nagu logaritmiline ja pärast võib märgata, et veidi pärast päikseloojangut läheb üldilme veidraks (liiga siniseks, st valgetemperatuur on pandud liiga madal), aga valmis filmis peaks valgetasakaalu muutumine kestma 2 sekundit, pärast paistab, mismoodi see välja tuli.
(Värvustemperatuuriga on see imelik seik, et „soojad” toonid (punane, kollane) on tegelikult madalama ja „külmad” (sinine, lilla) kõrgema värvustemperatuuriga, mis kõik tuleb ilmselt ajada Goethe kaela, sest „soojad” ja „külmad” toonid on tema leiutatud värvirõngal, mis on üks väheseid tema „loodusteaduslikke” leiutisi (leiutis, mitte avastus!) ja kuigi seda võetakse otsekui värvuspsühholoogia vundamendina, leiutas Goethe oma värvusteooria üksnes seepärast, et ta ei saanud Newtoni valgusteooriast puudulike füüsika- ja keeleteadmiste tõttu aru. Nõnda kirjutas eelmisel aastal loetud Goethe patograafia.)
Piltide eksport filmikaadriteks on suurem jamps, sest Lr tiksub küll 400 pildi ekspordi kenasti läbi (1280 × 720 px ja 1920 × 1080 px, à kaks korda), aga ütleb siis, et mälu vähe ja mõni pilt jäi eksportimata. See „mõni” on ühes laaris 393 ja teises 395. Pärast ekspordin 8–24-kaupa, mis toimib ladusamalt.
Selle kõige taustal tiksub algul akna pealt uus võttesari, 399 võtet 15-sekundise vahega (sula jätkub), siis rõdult jõge 136 võtet 2-minutise vahega. Kõik need 15 GB võtteid (eilsed ja tänased) on akusahtlis olnud kahe poolpiduse aku pealt (nagu ka juunis 2010, kui käisime vennaga loomaaias, tegin rekordi 1973 fotot akusahtli akusid vahetamata, kui õigesti mäletan).
Subscribe to:
Posts (Atom)
