T, 2836, päev: Mutirahwa raskeks mureks riid läks wiimaks wäga suureks

Jään kaks korda tunnis sõitvast otsebussist kaks minutit maha ja mõtlen, kas veeta aega sellega, et minna teise bussiga linna ja sealt kolmanda bussiga tagasi, või sellega, et kõnnin aeglaselt järgmisse peatusse ja ootan järgmist. Kõnnin ja ootan.

* * *

Taasleian rakenduse, mis loeb fotokast arvu, mitu korda on liikunud üles-alla peegel (mis tavaliselt toimub katiku avanedes ja millega koos liigub palju osi ning mis on tänapäeval fotoka kõige nõrgem koht); nimetagem seda lihtsuse mõttes võtete arvuks. Mu fotokas (EOS 40D) on poolprofikaamera ja projekteeritud taluma 150 000 liikumist (profikaameratel on see arv umbes 300 000, harrastuskaameratel alla 100 000). On olemas veebikoht, kuhu inimesed saavad teatada, mitu võtet on kaameraga tehtud ja kas katik veel töötab, ning veebikoht analüüsib tulemusi ja prognoosib katiku elumuse. Vanad tulemused on 30. augustist 2010 ja uued tänasest, aga tulemused on veidravõitu:

• 30.8.2010: tehtud on 35 322 võtet, mis on katiku ressursist 24%; veebikoha arvutatud Kaplani-Meieri elumustegur on 68,1%
• 24.2.2015: tehtud on 74 541 võtet, mis on katiku ressursist 50%, aga Kaplani-Meieri tegur on suurenenud (78,5%)

Ehk siis: esimese 2 a 4½ kuuga on ära trööbatud 24% katiku teoreetilisest ja 32% praktilisest ressursist. Seejärel järgmise 4½ a-ga on kulutatud veel 26% teoreetilisest ressursist, aga praktiline ressurss on üle 10% võrra taastunud!

(40D ilmus augustis 2007; 2010 oli suurim võtete arv, kus katik veel töötas, suurusjärgus alla 200 000 võtte, nüüd on üle 2 mln võtte.)

* * *

Kavas on ehitada uus siga kontorikaunistuseks. (Nimelt pool nädalat pärast soome lõunat tuli nädalavahetusel hiilgav mõte, kuigi liiga hilja, et oleksin saanud peolauda kaunistada Soome kuulsaima sea kujuga, mispeale leidsin, et see võiks mul kaunistada kontorit, aga suurt käsitööteost ei taha kontorisse viia, vaja on seega teha väike uus. Otsin (mitu tundi otsin) kolikambrist korkpalle, mille ostsin 2009 kiviheitemasina töötava mudeli jaoks, aga mida ei kasutanud (sest pallid on liiga rasked ja kõvad), peale selle, et üks on haamri terava otsa katteks, et haamerdades teravikuga kogemata silma ei virutaks. Leian muidugi hoopis muud:

• Suure santsukasti pealt vanad näputöömärkmikud
• Selle kõrvalt väikesest pappkastist fotokola, mis varem oli vedelenud riiulinurgas, aga mis riiulite korrastamisel haihtus: binoklistatiiv, hall poolfilter koos hoidikuga ja praegusele põhiobjektiivile sobimatu 72 mm kinnitusrõngaga, anemomeeter, akusahtli AA-rakis (millega saab akusahtlis spetsiaalsete fotokaakude asemel hädapärast kasutada tavalisi AA-patareisid)
• Santsukastist D=5 päikesekile

* * *

Kuuldavasti toimus tänavune vabariigi aastapäeva vastuvõtt stiilis „Mutionu pidu”. Kui riigi tähtsaimat pidu pealkirjastaksin mina, uuriksin asja põhjalikult ja küsiks spetsialistidelt järele. Nimelt nagu muinasjuttudega, juhtub ka lastelauludega mõnikord, et need on tänapäeval tuntud siivaste mugandustena. „Mutionu peost” lauldakse tänapäeval kuut salmi, aga algselt oli pealkirjaga „Mutionu pühadepidu” luuletus kolm korda pikem (18 salmi) ja värvikam ning lõppes kakluse ja püsivate kehavigastustega (rebasel kisti ära kõrvalest, põder jäigi lonkama). Loodame, et presidendi vastuvõtul läks teisiti ja küsimus „Mis juhtus Mutionu peol tegelikult?” (Maaleht 22.4.2011) räägib üksnes lastekirjanduse ajaloost.