T, 2815. päev: wie heißt die Katze?

Öösel kuulen, et koer norskab. Norskab (nii, et kostab läbi magamistoa ukse) muidu ainult Šp, mis tähendab, et tal on parem ja ta magab. Tore.

Hommikuks on toimunud ime: Šp on üsna kõbus, on närinud öösel paise katki, mäda on välja jooksnud, paistetus on peaaegu kadunud, järel on selge auk. Üritab käia. Oleme kõik rõõmsad. Puhastan käppa veel paar korda, korra ka hambaid, käime jalutamas, Šp kotis. Teipisin jalutuskäigu ajaks Šp käpa ümber steriilse marlilapi, aga Šp astub selle seest välja, nii et pärast puhastame jälle. Isu on täitsa normaalne, joob jälle.

Keskhommikul saan loomaarsti vastuvõtu kätte, seletan jutu saksa keeli ära, kuulatakse, nõustutakse, et on üsna kiire, antakse tänaseks aeg (kellaajaks, mida mõistan kui kolmveerand nelja – Viertel [krõbin telefonis: vor vms?] vier). Vahepeal on vaja lõpetada paljud tänahommikused ja -päevased tööd ning kohvikus on kaks mõne inimesega koosolekut.

Edasi läheb väga kiireks, sest kui olen saanud mahti minna vahetu ülemuse käest küsima luba minna loomaarsti juurde, on just alanud lõuna. Ootan siis, kuni lõuna lõpeb, ja lähen siis ütlema, et mul on vaja 10 minuti pärast kolmeks tunniks ära käia, loomaarsti juures. Tema vastu, et pane äraolek uues süsteemis kirja. Mida ma siis teengi, ägedalt vandudes, sest ma ei tea, kus see on, ega ka, mis selle nimi on, et seda otsida. 1 minut enne lahkumist leian, bussipeatusse jõuan, otsebussi peale jõuan. Bussipeatusest kiirkõnd korterisse, Šp käpa ülevaatus (auk on sulgunud), koerad ja koerte kotid kaasa, õue, bussi peale. Sõiduplaani järgi kell 15.26 ja looduses kell 15.31 mineva bussiga jõuan täpselt, mõtlen.

No tuleb kaks bussi korraga, esimene peatub, aga ei ole minu oma, ja teine, õige, sõidab selle tagant mööda. No mis teha. Lähen igaks juhuks peale ja loodan postkontori juures ümber hüpata õigele bussile, sest parajalt paks neiu parimates aastates Št, sisuliselt jalgadel tünder, on osutunud kotis raskemaks kui arvata ja postkontori peatusest on loomaarstini otseimat teed pidi 1,06 km, mida ei ole tõsteharjutusi sooritades mitte vähe. (Praegu on talv, lumi on maas ja kõnniteel sool, et te teaksite, miks teen jõu ja ilu numbreid ning miks Št ei kõnni ise.)

Postkontori juures naeratab õnn ja hüppamine bussi keskelt uksest välja ja eesmise bussi tagumisest uksest sisse õnnestub, ilma käpuli käimata. Saame kaks peatust lähemale (ainult 350 m).

Ette saame umbes veerand viis (mis võis õige kellaaeg ollagi – Viertel nach vier), kogu ootesaalis ja kabinetis olemise aeg (u 40 minutit) Št kisab vahetpidamata, kusjuures eriline nali on muidugi see, et temaga ei tee keegi kõigevähematki. Seletan, et ta on kaasas üksnes seepärast, et ma ei saanud teda koju üksi kisama jätta.

Šp on kogu aja stoiliselt vait, kuigi kõrgelt protseduurilaualt üritab ühe korra hüpata maha (püüame õhust kinni) ja pärast kaks korda mulle sülle, nii et pärastpoole ongi esikäppadega mul süles.

Saab teada, et käpas on infektsioon, tulnud varbast sisse mingi sodiga (Dreck). Loomaarst ei usu sidemete ja salvide sisse (sest koer kisub need niikuinii lahti ja lakub ära), ravi on antibiootikumidega. Esimese algannus antakse kahe süstiga, edasi pean andma süstlaga korra päevas otse suhu (mis esimene kord on paras maadlus, ütlen ette). Tootenimetus on tuttav, olen kunagi sellise asju toimetanud või tõlkinud. Teine ravim on tabletid (mida Šp krõbistab muu toidu seest ka meelsasti).

Tagasitee on kergem, päästan Št kotist, jookseb ise, loik tuleb 40 m ja hunnik (keset tänavat) 62 m peale. Bussipeatuses uuesti kotti, kohale, Šp ka kotist jalutama (ta ei taha), tuppa, tagasi tööle. Olen lubanud tulla õhtul tagasi tööle, jõuan umbes lubatud ajaks, olen nagu Miki-Hiir, kes oli tehases öövaht, sest teised tulevad kõik vastu.

Õhtul poest läbi. Maja ees kakerdab kunagi valge olnud hommikumantlis joodiknaaber ja tema eest põgeneb ka majja kiirustav punase autoga naaber, kelle lasen galantselt minu ees lifti, mõeldes, et kui samasse läheks ka mina, viivitaks see lifti ärasõitu seni, kui loivab liftini ka joodiknaaber ja ta trügib ka samasse jne. Joodiknaaber jõuab muidugi kohale, aga täna ta liftis ei suitsetagi ja võtab üles hoopis viisaka vestluse (lund sajab palju – jaa, sajab).

Šp on väga kõbus, toidu järele isegi juba hüppab, jalutama kõnnib ise. Tableti sööb raginal koos kanasüdamete ja krõbinatega (kuigi valvan juures, et sööks ikka Šp ja mitte võõrast kausist Št).