P, 2813. päev: päris Affenhaube ja muud pildid

Võlvifotode otsimine toimus nii, et käisin märksõnaloetelu kohanimed läbi ja manasin ette iga kuidagi kirikute või raekodadega seotud märksõnaga pildid, ning siis vaatasin need pildid läbi ja panin võlvide märksõna (ühe märksõna saab määrata nii, et selle saab panna otse paremklõpsu-lühimenüüst, ei pea edasi-tagasi vahetama märksõnade lisamist ja märksõnaloetelu ega loetelu üles-alla kerima). Selgus piinlik asi, et Talina keskaegsetest kirikutest on mul sisevõtteid üldse ainult Olevistest (juuli 2014) ja Nigulistest (kui seal veel pildistada tohtis, detsember 1992, mingi üritus, kui Rode altar avati linnarahvale). Aga see-eest leidsin siinmaise Kaljulinnuse varemetest konsooli, millel inimesel peas selgemast selge Affenhaube:

Affenhaube

Peab proovima skannida fotoarhiivi laifilme uutmoodi (vanaisa Zeiss Ikoniga võetud 96 kaadrit): kuivõrd filmi läbivalgustuslamp on ainult 35 mm filmile, pidi neid aastaid tagasi skannima nõnda, et panin filmi skanneriklaasile ja valge paberilehe filmi peale, nii et valgus läbis emulsiooni kaks korda ja tulemus oli suht käkk. Uut moodi skannimine oleks filmilambi ja -raamiga (usutavasti tahab filmilamp tingimata ka raami, seal all on mingid märgid, mille järgi skanner orienteerub), iga kaader (9 × 6 cm!) mitmes osas (neljas või kuues), pärast lapin skannid kokku.

Laadin eilsed pildid arvutisse, muudan lõpuosa valgetasakaalu (päeval oli pilves, pärast päikeseloojangut läks siniseks, siis pandi põlema kollased tänavalambid; kõik võtted olid seadega 5700 K). Valge võtan lume järgi (2395 K), ülemineku teen ajast, mil valgus tuli ainult tänavalampidest, kuni päikeseloojanguni, tagurpidi, suurendades iga võtte värvustemperatuuri arvutatud ühtlase sammu 56 K võrra. Muidugi, värvustemperatuuri skaala on pigem nagu logaritmiline ja pärast võib märgata, et veidi pärast päikseloojangut läheb üldilme veidraks (liiga siniseks, st valgetemperatuur on pandud liiga madal), aga valmis filmis peaks valgetasakaalu muutumine kestma 2 sekundit, pärast paistab, mismoodi see välja tuli.

(Värvustemperatuuriga on see imelik seik, et „soojad” toonid (punane, kollane) on tegelikult madalama ja „külmad” (sinine, lilla) kõrgema värvustemperatuuriga, mis kõik tuleb ilmselt ajada Goethe kaela, sest „soojad” ja „külmad” toonid on tema leiutatud värvirõngal, mis on üks väheseid tema „loodusteaduslikke” leiutisi (leiutis, mitte avastus!) ja kuigi seda võetakse otsekui värvuspsühholoogia vundamendina, leiutas Goethe oma värvusteooria üksnes seepärast, et ta ei saanud Newtoni valgusteooriast puudulike füüsika- ja keeleteadmiste tõttu aru. Nõnda kirjutas eelmisel aastal loetud Goethe patograafia.)

Piltide eksport filmikaadriteks on suurem jamps, sest Lr tiksub küll 400 pildi ekspordi kenasti läbi (1280 × 720 px ja 1920 × 1080 px, à kaks korda), aga ütleb siis, et mälu vähe ja mõni pilt jäi eksportimata. See „mõni” on ühes laaris 393 ja teises 395. Pärast ekspordin 8–24-kaupa, mis toimib ladusamalt.

Selle kõige taustal tiksub algul akna pealt uus võttesari, 399 võtet 15-sekundise vahega (sula jätkub), siis rõdult jõge 136 võtet 2-minutise vahega. Kõik need 15 GB võtteid (eilsed ja tänased) on akusahtlis olnud kahe poolpiduse aku pealt (nagu ka juunis 2010, kui käisime vennaga loomaaias, tegin rekordi 1973 fotot akusahtli akusid vahetamata, kui õigesti mäletan).