Poes, tuba puhtaks. Unustan jõulust saati riiulil seisnud pildi üles panna.
E tuleb. Ütleb filmi kohta, et tal üks õpetaja kiitvat seda kõvasti, ise tahtnud ka osta; saab teada, et film esitati mõni aasta tagasi võõrkeelse filmi Oscarile, ei nomineeritud.
Nüüd siis on olemas, vaatame (mina olen seda kahe ööpäevaga näinud seega 2½ korda). Mõistan ka, miks Oscarile ei nomineeritud – stoori on keerukam kui Oscari-rahvas mõistab (kuuldavasti olla esimese Millenniumi-filmi USA versiooni, The Girl with the Dragon Tattoo (2011) jaoks Hollywood raamatu jutulõnga kõigepealt 350 lk võrra õgvendatud) ning peategelane pahvib suitsu peaaegu sama palju kui [Rootsi] Lisbeth Salander ise, kelle rekord ühes filmis, kus loendasime, oli mäletamisi 27. Üritasin loendada, 4. suitsu kohal läks segi, aga selleks ajaks oli film kestnud ainult umbes veerandi.
Enne filmi restoranis, kus seekord vaatan ka arvele prinditud üksikasjalikku eritlust ja luban, et juba mitmeid kordi seal joodud veini hinda siia ei kirjuta. (Sest kelner-saadanas kirjutas meie veiniklaasid pudeliteks, nagu järgmine kord menüüst näeme.)
Saan Messerschmiti Regensburgi tehaste raamatu läbi ja alustan uut padjaraamatut, arhitekt Viollet-le-Ducist kirjutatud prantsuskeelset monograafiat, kus kohe algusest saab teada, et väide, nagu olnuks Viollet-le-Duc iseõppinu, on tõsi ainult siis, kui „iseõppinu” tähendab ‘inimene, kes ei ole õppinud École des Beaux-Arts’is’.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment