L, 2826. päev: kevad tuleb

Sel aastal esimest korda naaberlinna.

Rongiaknast paistab, et naaberlinnas istuvad künnivaresed juba pesal.

Rongide vahel on 7 minutit, automaadist uus pilet.

Teine rong on ka uus, pisut mugavam (ustega vagunite vahel on pikem osa, kus uksi ei ole, väga kaval, kas pole?). Istmed on oluliselt mugavamad kui enne (vanas oli see pikkade toruluude probleem ja istmed olid külgvaates umbes nagu h-kujulised – jalgu istme alla panna ei saanud, seljatugi otse püsti).

Perroonil ootasid jalgpallifännid, õlu kaasas. Arutelu, kas nad tulevad või lähevad. Arvan, et vist lähevad (neil on kaelas fännisallid, kuhu on kirjatud sihtjaama nimega jalgpalliklubi). E arvab, et vist tulevad, sest alles on hommik. Igatahes rongis on pidu lahti juba selline, et kontroll pöördub neid nähes tagasi. Vahepeatustest tuleb uusi fänne juurde, koos õllega.

Vahepeal koputab õlale taga istuv naisterahvas ja küsib, kas ees istme küljes olevad lauad liiguvad ka. Ütlen, et jah, neid tuleb tõmmata. „Ah, mit Gewalt!” rõõmustab sakslane ja E imestab, et küll häbenevad sakslased midagi valesti teha: nad pigem küsivad võõra inimese käest järele kui proovivad ise.

Maalilises jõeäärses väikelinnas laupäevahommikune ringkäik. Üks siinne stammlugeja arvas hiljuti, et soovib veeta pensionipõlve naaberlinnas; aga see väikelinn on veel toredam (naaberlinnast lõuna poole, esimene linn, millel on sama nimi kui läbi linna voolaval jõel).

Meil on vaja käia ehtepoes, aga ehtepoodnik on haige ja pood kinni. Veinipood „Bonsai ja Vein” on ka veel ligi tunni kinni. Lähme seega peatänava äärde kohvikusse, kus oleme noorimad külastajad. Naaberlauas on ühel vanadaamil nii peen kübar, et arvan, et ta nimi on kindlasti Mechthild.

Jääkülm kemmerg, ümbruskonna kaart naiste WC ukse taga. Teisipäeval on vastlakarneval – kohvikumüüja on mereröövlikostüümis, ettekandja on herilane. Veinipoe avamiseni on veel veerand tundi aega, ostan samast kohvikust 3 pdl kohalikku veini.

Rongiga tagasi naaberlinna. Käin juuksuris, E käib samal ajal (veinidega) raamatupoes. Siis Kella kõrts, kus ei ole käinud nii kaua, et ettekandja enam meid ei teretagi (vbl ei tereta seepärast, et me nii kaua ei ole käinud).

Kaubamajas vaatame uut kohvrit (vana kerge hakkab lagunema; uut nii kerget eriti ei ole); äiale skaalaga viinapits. Teises kaubamajas käin mina elektroonikapoes (peamiselt vaatamas, mihuke näeb välja tulevane mobiil), ostan „Simpsonite” 17. hooaja karbi ja Poola filmi (2012), mille pealkiri võiks olla „Kapten Kloss tegutseb jälle”. Muusikaosakonna valik jaguneb seal poes ainult (ja ainult!) järgmiseks seitsmeks kategooriaks:

• Popp (see on kõikehõlmav väga lai kategooria ja meenutab ka, kuidas hiljaaegu juhtusin silmama lemmik-veebiraadio Soma FM Lush esinejaloetelu ja märkasin, et sealt puudub see kuulus noor naislaulja, „kes tegelikult on South Parki geoloog, 45-aastane, mees”)
• Saksa rokk
• Hevi (millest on esindatud ainult tähed A–C)
• Alternatiiv (see kategooria on ka kõikehõlmav, sisaldades näiteks ka hevi tähed D–Z)
• Rahvamuusika
• Klassika (kusjuures heliplaatide seas on ka klassikamuusika DVD-d, aga BD-d on teisel pool tuba filmide seas)

On ilus kevadpäev, võtan salli ära (mul olid kaasas isegi kindad). Jaamaesisel alleel on puu otsas porr.

Rong tagasi, rongis uni. Siinpool piiri ajab üles hirmsaid pilvi, kole vihmasadu, jaama klaaskatus klobiseb hirmuäratavalt. Jaama koogipoest pidupäevakook.

Ja õhtul selgub, et kingipitsi pakk on tühi. Pane veel suveniirpitsid kohe karnevalitarvete kõrvale!!