Samas kus nädal tagasi, teine katse. Sama marsruut ja vist isegi ka sama kellaaeg (või tund hiljem), aga ilma jalgpallifännideta. Ehtepood on lahti, veinipoodi ei lähe – neil on samad margid akna peal väljas, hind palju kangem kui kohvikus. Käime hoopis teepoes (mis jätab mulle tugevasti Pipi Pikksuka kommipoe mulje, peamiselt müüja selja taga olevate lugematute purkide pärast) ja selle kõrval raamatupoes, kus müüjad märkavad mu peos hunnikut taskust kaevatud peent peenraha ja anuvad, et oo kallis klient, palun maksa 1- ja 2-sendistes!
Kohvikusse ei lähe muud moodi, kui üle ukse ostan 2 pdl kohalikku veini (mitte et eelmised 3 oleksid kõik vahepeal otsa saanud, aga meie veinikapis on 21 kohta ja seal on alati ruumi – you should take your hobby more seriously, soovitas kord kaugemaine sõber).
Teeme jalutades aega parajaks, et jõuda lõunaks lemmikkohvikusse (kus stammkundel on nimeline laud ja selle all taks), aga kuigi nädal tagasi oli see lahti (töötaja käis kastiga uksest sisse-välja, nägime vanalinna sillalt möödudes), on nüüd uksel silt, et restoran on puhkusel.
Tagasi naaberlinna. Käin otsimas elektroonikakaubamajast „Simpsonite” uusi karpe (mul on paberi peale kirjutatud, mis hooajad meil on), aga neid ei ole üldse (!). Ostan hoopis barokkooperi, Niobe, regina di Tebe (1688). Sellel on peale tollase tüüpilise ooperisündmustiku ka omajagu hilisbaroki tantsumuusikat. Nagu barokkooperis ikka, on üks tegelane kergelt hull amm, kes tegevust vaatajatele aeg-ajalt kommenteerib. YouYube’is näib olevat ooperist katkeid, mille on sinna riputanud meespeaosaline ise.
Kella kõrts. Seekord on teine ettekandja, kes meid mäletab.
* * *
Tudengiaegne sõber on kirjutanud mälestused ja pannud meidki raamatusse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment