Näen Maali pargis kuju taga maanduvat metsvinti (kes ei laula).
Uus tund. Eelmisest rühmast on 5 inimest, minuga alustanutest ei kedagi. Seekordne õpetajagi mängib: algul loobime nöörikera. Olen ettenägematult koju jätnud kõik peale paberi, mis ütleb, kuhu minna ja olen kursuseraha maksnud, aga kotis on õnneks paljude vabade lehtedega märkmik.
Pärast käin üle hulga aja Kirikmäe prismas (kus poes endas käisin viimati umbes novembris 2013 ja sügisel 2014 käisin poe fototeeninduses, mis aga on poes ainult servapidi). Otsin mu telefonifirma esindust, mis töökaaslaste kiidul olla väga suur (suurem kui vanalinnas elutoa suurune ja jaama juures poole väiksem). Noh, see on keset toidupoe elektroonikaosakonda, seega mehitatud umbprantslastega; mida teadlast ikka tülitada.
Paigaldan uue sea pea ja kere vahele kaks 2 mm messingvarrast ja 5 mm vahetükid. Algul liimin ühe otsa, siis teise. Eriti ei tähelda, et liim lubatud 1½ minuti jooksul kõveneks, kuigi muutub piisavalt viskoosseks, et pea enam suisa otsast ei tule. Ajan vahe täis epokitti, mis pidavat liimima ka ise.
Koostan Gorillapodist ja vedruklambrist rakise, millega saab siinmaist telefoni (mille USB-pesa ühendus on murdunud) täitsa edukalt laadida. Juhtme pistik on üle ääre ja telefon ripub pistiku otsas õhus. Mis tähendab, et telefoni saab laadida peaaegu normaalselt ja uue telefoni vajadus ei ole enam sama akuutne kui nädal tagasi, mil pidin vahetama akut teise telefoniga umbes kaks korda päevas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment